disainiöö

Kaader Pier Paolo Pasolini filmist ?Salò ehk Soodoma 120 päeva?.

Kui lastele

 mõeldud

toodang välja

jätta, peaksid

?indoeuroopa?

 filmid pahedest otse

pakatama. Ja nii

see tõepoolest

ongi.

Meenub Uku Masingu klassifikatsioon, mille kohaselt SAE-kirjandusel (standard average european) on paar vältimatut tunnusjoont. Mis ülejäänud olla võisid (kui neid üldse oli), enam ei mäleta, aga üks oli igatahes seksi enam-vähem selge kujutamine ja teine üldkehtivate moraalinormide rikkumine. Viimane kvalifitseerub ilmselt ?pahena?. Veelgi enam kehtib see ilmselt filmis, mis on traditsiooniliselt konventsionaalsem ja konsensuaalsem, niisiis veelgi enam SAE-maitsega arvestav kunstiliik kui kirjandus (sest ühel filmiteosel on keskmiselt palju rohkem tegijaid ja tarbijaid kui kirjandusteosel). Kui lastele mõeldud toodang välja jätta, peaksid vähemalt (Masingu lemmiksõimusõna kasutades) ?indoeuroopa? filmid seega pahedest sõna otseses mõttes pakatama. Ja nii see tõepoolest ongi.

Sama kehtib üldjuhul ka Aasia filmide kohta, kus hea ja halva, ent eriti normaalse ja ebanormaalse (kusjuures tihti pole võimalik aru saada, kumb on kumb) vastandus on tihti palju tugevam kui USA ja Euroopa filmides. Üllatava ja värskendava erandi moodustavad mõned Lõuna-Ameerika filmid (uuematest nt ?Soo?, ?Pardijaht?, ?Viski?, vanematest Raul Ruizi ?Vaala seljas? jm), kus pahe kui selline puudub teoses täielikult. See ei näi filmitegijaid niigi palju huvitavat, et esineda mõne sü?eekäigu taustana (või siis, vastupidi, tehakse näidatavate fenomenide seast väga teadlik selektsioon). Sõltumata selle põhjusest või tootmisviisist, võimaldavad sellised filmid õnnestumise korral (?Soo?, ?Pardijaht?, ?Vaala seljas?) toredat sissevaadet täiesti teistsugusesse (kahtlemata paremasse) maailma, mis kõigilt oma muudelt lähteandmetelt on ikka seesama hall maamuna, kus meil teiega praegu au viibida on.

Olemuslik ja formaalne pahe

?Paheliste? filmide puhul võib eristada kohe need, kus pahet kujutatakse formaalsusena, ning teised, milles pahe esineb kui midagi olemuslikku. See eristus pole muidugi range, st on arvukalt filme (nt isegi Fincheri ?Seitse?), mis on nii üht kui ka teist. Viimases on kõik segamini, pahe on seal nii kuliss, olemuslik sisu kui ka mitmed sellega seotud pealiskaudsed kli?eed (ja lisaks sellele on filmil pahega veel metatasandi suhe). Võtta filmi aluseks seitse surmapattu on ühtaegu nii ?olemuslik ja süsteemne? ?tegelemine? pahega kui ka formaalsus. (Võiks ju küsida, miks just seitse surmapattu. Milleks selline trafaretne piltlikkus? Tegelikult me seda muidugi ei küsi, kuna vastus on Hollywoodi puhul juba ette teada.)

?Seitsmes? häiris mind kõige rohkem vist Laiskuse ühest küljest väga stereotüüpiline ja teisalt vapustavalt vägivaldne portreteerimine: seda kehastas nimelt narkomaan (kli?ee!), kes aga oli käeraudadega voodi külge aheldatud ja kellele vägivaldselt ainet manustati. Visuaalselt oli see undead (või pigem juba peaaegu surnu) tõesti võimas, aga sisuliselt mööda. Milles tema laiskus õigupoolest väljendub? Selles, et ta ei saa voodist välja, kuna on seal käeraudadega kinni?) Pigem elajaliku piinamise kui laiskuse musternäide. Kuigi sel narkomaanil oli seal muidugi (nagu teistegi surmapattude ?esindajatel?) oma negatiivne eellugu, mis seda piinamist ?põhjendas? ? mis on jällegi üks moraalne stereotüüp (nimelt lõputu variatsioon teemal, kuidas ?patune saab oma palga?).

Ameerika filmid (ning eriti just noortefilmid) teadupärast kubisevad sellise reegli rakendamisest; see juhib seal isegi tegelaste kõrvaldamise järjekorda (pahelisemad tapetakse esimestena, kusjuures üdini vooruslikel õnnestub enamasti jubedaimadki katsumused üle elada). Näideteks sobivad siinkohal filmid ?Verised saetalgud Texases? (uusversioon), ?Predator? ja lugematu arv õudusfilme (eriti kõik need, mille üheks peategelaseks on musta mantli ja väljavenitatud valge kumminäoga tüüp).

Pipra ja soola haledus

Kõige hullemad on minu arvates filmid, kus pahe pole isegi mitte kuliss, vaid lihtsalt vormitäide. Nende sõnum on: siin selle koha peal näidatakse filmis ?pahet?, kuna (normaalses) filmis peab ?pahet? näitama. Ja et õudus oleks maksimaalne, on pahe seal tihti naeruväärne, kli?eedest ülepeakaela kokku klopsitud lobudik, mille ainus otstarve on ?kangelase arengu? tõttu põrmustuda. Näiteid võiks tuua palju, kuid need on nii koledad, et võiks siinkohal ära jätta.

Pisut paremal (aga võib-olla ikka sama halval) juhul on ?pahe? midagi sellist, mis lihtsalt tuima näoga filmi suvalises kohas sisse visatakse, kuna ?nii on kombeks?, ?see müüb? või midagi sama ettenägelikku. Sellist reeglit (oma olemuselt on see seesama Masingu sedastatud SAE-reegel) järgib enamik ?kaasaegseid? kirjandusteoseid ja filme täiesti sõgedalt. Eksisteerib nutma ajavalt primitiivne kood, mille kohaselt kaasaegsus on pahe funktsioon kujul

Fkaasaegsus(pahe)kus pahe on kaasaegsuse paratamatu argument. See on hale. Mõelge midagi uut välja (nt midagi sellist, et kaasaegsust tähistab melon vms).

Lisaks kõigile neile negatiivsetele näidetele on muidugi ka positiivseid, mis pahega tõepoolest sisuliselt tegelevad, jõudes välja oluliste või üllatavate tulemusteni. Kirjanduses on üks selline olemuslikult (ja peale kahtsadat aastat ikka veel) avastuslik teos de Sade?i ?Justine?, kus filosoofilise täpsusega näidatakse, kui naeruväärsed on meie ettekujutused ?tasust? (ja 200 aastat tagasi ka muidugi ?jumalaarmust?), mis moraaliloogika järgi vooruslikkusele vältimatult peab järgnema. See teos on sügavalt subversiivne, kuna neid muinasjutte usutakse ikka veel (vahel tundub, et ?avalikkus? ainult tänu nendele meie päevil nii vaoshoitud püsibki). Ja kuidas on filmis? Seal Sade?i mõõtu tegelasi võib-olla pole, kuid on hiilgavaid autoreid, kes olid või on sinnapoole teel, näiteks Pasolini ja Abel Ferrara.

Välispoliitilise debati nõrkuse põhjuseid on muidugi terve rida, esmalt on valimiste rõhk traditsiooniliselt rahalubamisel, milles osalemine toob enam hääli kui välispoliitika üle arutlemine. Teiseks pole välispoliitikas midagi positiivset toimumas, mille enda nimele kirjutamine hääli juurde tooks. Pigem domineerivad vastikud teemad nagu Iraagi missioon, probleemsed suhted Venemaaga, energiajulgeolek jne. Kolmandaks valitseb enamikus erakondades krooniline välispoliitiliste teadmise defitsiit ja puudub parteisisene debatt.

Kuidas ja kui palju sellistes oludes debatti peetakse, sõltub eelkõige sellest, kas ollakse reaalne välispoliitika kujundaja (Reformierakond), koalitsiooni liige (Keskerakond ja Rahvaliit), suudetakse välja pakkuda tõsiselt võetav välisministri kandidaat (RF, IRL ja SDE) või  jäädakse ülejäänute hulka, kellele välispoliitika on valimisdebati vähem tähtis osa.

Teistest erineb selgelt välis-, julgeoleku-, ja kaitsepoliitikaohje hoidva Reformierakonna lähenemine. Tuuakse välja kokkuhoidliku (turumajandusliku) välispoliitika toimivus ja lisatakse loogiliselt, et rohkem mõtelda või kulutada oleks ebapraktiline oludes, kus kõik on niigi hästi. Või siis ei olene olukord meist. Praktilised soovitused varieeruvad stiilis ”las suhted Venemaaga settivad vaikselt”, “vaatame, mis Iraagis aasta lõpuks saab” jne. Loomulikult pole sellistes oludes tarvilik kaasata välispoliitika kujundamisesse ei eksperte, koalitsioonipartnereid ega opositsioonierakondi. Välispoliitika näib olevat sedavõrd igav ja vähepakkuv, et välisminister peab koormuse saamiseks kandideerima paralleelselt ka Tallinna linnapeaks.

Reformierakonnaga sarnaneb ja sellele sekundeerib IRL, kes samuti möönab, et välispoliitikas on head ajad (eelkõige tänu nende varasemale tarkusele). Peamine erinevus on see, et IRL näeb muutuste ja visioonide vajalikkust, olles küll nende väljapakkumisel silmapaistvalt udune ja üldsõnaline. Kõneletakse suure strateegia vajalikkusest, terrorismivastasest võitlusest, uutest ohtudest, nende maandamisest pehmete meetmetega ja Eesti rolli ümbermõtestamisest globaalses mastaabis. Kaadri poolest on IRL positsioon erakondade osas ehk tugevaimgi, kuid ühtse meeskonna sünergia pole veel avaldunud, mis laseb aimata, et erakonnas on lisaks Marko Mihkelsonile teisigi välisministriks pürgijaid. IRLi peamiseks probleemiks on vajadus veenda valijat, et nende välispoliitika oleks parem kui Reformierakonna oma, olukorras, kus see on sisuliselt identne (selle erinevusega, et IRL ei toeta palgaarmeed ja nende arvates peaminister Andrus Ansip suurem asi välispoliitik pole).

Välispoliitilise liini muutumist lubavad eelkõige SDE ja Keskerakond. Välispoliitilised taustasjaolud on nende kahe erakonna puhul hämmastavalt sarnased. Mõlemas erakonnas on välispoliitikast kõnelemine selgelt jäetud ühe potentsiaalse ministrikandidaadi pädevusse, kes samas lähtub suuresti varasematest “suure targa mehe” seisukohtadest; mõlema partei välisministrikandidaadi (ühelt poolt Enn Eesmaa ja teiselt Sven Mikser) poliitikuks küpsemine on kujunenud Edgar Savisaare karmi järelevalve all ning mõlemad parteid oponeerivad selgelt Reformierakonna joonele. Tulemus on aga hämmastavalt erinev. Keskerakonna nägemus on ideoloogiavaba kompott, mille keskmes on regionaalus, välispoliitika vahetamine transiidist tulevaks rahaks (meie välispoliitika peaks esindama meie majandushuve), rahva hääle suuremal kuulamisel, transatlantilise partnerluse ümberhindamisel ja kõikvõimalikul paindlikkusel heanaaberlike suhete nimel Venemaaga.

Kokkuvõttes tuleb esile silmapaistev sarnasus Konstantin Pätsi omaaegsete ideede ja meetoditega. Valijate väheses toetuses neile välispoliitilistele ideedele pole erakonnas seni probleemi nähtud.

Nähes ette Edgar Savisaare hõivatust muudes ja palju olulisemates küsimustes, on Enn  Eesmaa teinud ettepaneku ka välispoliitika kujundamisesse rohkem eksperte kaasata. Kindlasti on teretulnud ka Keskerakonna ettepanek anda panus Eesti paremaks mainekujundamiseks rahvusvahelisel areenil. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on leidnud oma niši nii Reformierakonna kui Keskerakonna paralleelsel kritiseerimisel. Nende nägemuses on vaja globaalsemat haaret, enam empaatiat ja internatsionalismi. Sealjuures tuleb säilitada head suhted nii ELi kui NATOga ja otsida edasi Eesti suuri eesmärke globaalsel areenil. Valijat peaks SDE puhul võluma eeskätt Sven Mikseri suur välispoliitiline paindlikkus, õppimisvõime ja areng suundumisel Keskerakonnast SDEsse, tulemuseks on 100% vahetunud ideed ühe valimisperioodi jooksul. Sotside kasuks räägiks võimalik suurem sünkroonsus Kadrioru ja Toompea vahel.

Rahvaliidu jaoks on välispoliitika see osa valimisvõitlusest, mida nad parema meelega väldiksid. Programmilised seisukohad prioriseerivad kõiki välispoliitika aspekte ja baseeruvad konservatiivsetel väärtustel – seega suurepärane universaalplatvorm koostööks kellega tahes suurematest erakondadest peale SDE. Teistest parlamendi erakondadest erinevalt ei tee RL vähimaidki pingutusi välisministriportfelli saamiseks, sest panna poleks sellele ametikohale kedagi. Välisministrina on vaja siiski suuremat ideelist baasi kui Alatalu väljaütlemised stiilis “meid peab ka kaasama”, “asjatundjaid peaks kuulama”, “välispoliitika pole nii lihtne kui paistab”.

Uue jõuna valimistele suunduvad rohelised (ERE), on hea seisnud uudsete lähenemiste eest suhtumises välispoliitikasse, mis põhiliselt seisneb küll välispoliitika muutmises globaalse keskkonnapoliitika, looduslähedase elustiili ja rahvusvahelise institutsionalismi osaks. Vaja on alternatiivset postmodernset välispoliitikat. Paraku on ka ERE ridadest raske potentsiaalset välisministrit leida. Kristlike demokraatide (EKD) välispoliitiline programm väljendab partei sügavat meeleheidet Eesti tänase olukorra suhtes, mille lahendamiseks ükski plaan sobimatu pole. Partei välisministrikandidaadi sõnul tuleks sõbrustada nii Põhjamaade, Venemaa kui NATOga, aga näidata samal ajal koht kätte USA-le. Välispoliitika tuleks jätta kogenud rindemeeste teha ja rahva tahta, kusagil nende vahel peaksid poliitikat koordineerima Hollandist toodud spetsialistid.

Kokkuvõttes saab uues riigikogus seega olema veelgi vähem välispoliitilist mõtet ja roh­kem sisepoliitilist rahajagamist, mis on üsna üldine trend kogu heaolu-Euroopas.

Näiteks miks peaks hindama lapse kehalist võimekust palliviske, kaugushüppe ja lühi- ning pikamaajooksu järgi? Lapse kehalisest võimekusest võib see anda äärmiselt ühekülgse pildi ning kehatunnetust arendab see hoopis vähe.aron stern

Juba pikka aega on Eestis püsinud poleemika koolide usuõpetuse tunni üle. Mulle tundub aga, et see küsimus on siiamaani sisuliselt läbi mõtlemata. Lahendust võiks minu meelest otsida kahest suunast.

Esiteks näib üldsus olevat üksmeelel, et usuõpetuse tunnis peaks käsitletama mitmeid usundeid, ja võimalikult erapooletult. Selle kaudu õpiks tulevane põlvkond paremini tundma teisi kultuure ja teistsuguseid elamisviise. Kuid ehkki usund on kultuuris tähtsal kohal, pole see siiski kogu kultuur. Kultuuri mõistmisel on oluline koht ka ühiskondlikel suhetel, inimese ja looduse suhetel, majandustüüpidel, ainelisel kultuuril, kunstivormidel jne. Ka kõike seda oleks vaja mingil määral käsitleda, ning plaanitavat usuõpetuse tundi võiks nimetada pigem antropoloogiatunniks. Ma usun, et selline tund ei kütaks kirgi üles ja et selle vastu poleks lastevanematel midagi (kui küsimus pole just laste puht kvantitatiivselt suures koormuses).

Teine lahendusvariant on palju söakam, kuid nii mõneski mõttes huvitavam. “Eesti entsüklopeedia” määratleb usu ja usundi: usk on üldinimlik ja indiviidiomane, usundid on selle erisugused ajaloolised ja ühiskondlikud avaldumisvormid. Kui esimeses lahenduses õpetataks usundit, siis teises lahenduses õpetatakski usku. Õpetamine aga on kultuuriline tegevus: kuidas siis on võimalik õpetada usku, mis määratluse järgi ei ole midagi ajaloolist ega kultuurilist, vaid on seotud eksistentsi endaga?

Iselugu

Seepärast tuleb kõigepealt täpsemalt küsida, mis on usk. Mis on igale indiviidile täiesti eriomane, aga samas üldinimlik? Ilmselt mitte tema keha moodustavad molekulid, mis on kõigil ühesugused; ilmselt mitte ka tema mõtted, sest suur enamik neist on samuti väga tavalised. Teisipidi aga iga inimese ainuline väljanägemine ning mõttemaailm pole jälle üldinimlik.

Siiski on midagi, mis on ainuliselt eriomane, ent samas täiesti üleüldine. See on see, mis inimene ise on. See on midagi ainulaadset, ent samas on see igaühel. Mis see iseolemine on? See väljendub teatavas iseloomulikus kehalises ja mõttelises vahekorras, kehaliste ja psüühiliste elementide ja liikumiste kokkuhoidmises. Olendil on justkui kaks suunda: välja (teatav kehaline ja psüühiline paljus) ning endale (selle paljuse kokkuhoidmine). Ilma “iseküljeta” oleks väliskülg pelk elementide kuhi ega moodustaks üht terviklikku olendit. Isekülg tähendab teadvust, ja see ei iseloomusta ainult inimest, vaid iga olendit (inimene erineb lihtsalt oma teadvuse avaldumisvormi poolest).

Isekülg ei ole “mina”, kuna “mina” on just nimelt väliskülje põhikategooria, millega vastandutakse “ülejäänule”; see vastab olendi püüdlusele säilitada talle omast olemist. Vastandumine ongi võimalik ainult välisküljel; iseküljel moodustavad kõik olendid ühe läbipõimunud terviku. Ehk iga olendi teadvus hõlmab põhimõtteliselt kogu Teadvust, ent väljapööratuse tõttu teadvustab ta sellest ainult väikest osa – eeskätt seda, mis haakub “mina” huvitava alaga. Igas ises on kõik ised.

Nõnda siis võrsub teine lahendus sellest, et usuõpetus peaks olema seotud iseküljega, millesse on kätketud kõikide olendite isekülg. Kuid arvestades seda, et usku ja usundit pahatihti segamini aetakse, siis võiks ka teises mõttes usuõpetust nimetada võib-olla kuidagi teisiti, näiteks iselooks (vrd ajalugu või kodulugu). See ilmselt mahendaks tublisti kirgi antud küsimuse ümber ja võimaldaks seda kainemalt vaagida.

Harjutused

Kuidas võiks iselugu välja näha? See peaks esiteks suunama tähelepanu isekülje olemasolule ning teiseks näitama, et see isekülg on osa suuremast ringlusest. Need on iseloo kaks poolt: isetöö ja koostöö, mis teineteist võimendavad. Nende arendamiseks võib välja töötada rea praktilisi harjutusi ja iseloo tund olekski eeskätt praktikum.

Isetööga teadvustatakse isekülge. Me märkame, et oleme suunatud eeskätt välja: meie keha ja meie mõtted on keskendunud välisele ning liiguvad seal lakkamatult ühelt asjalt teisele. Nõnda võiks üks harjutus olla selline, kus näiteks viieks minutiks keha täielikult peatatakse ning istutakse täiesti liikumatult ja vaikuses. Teine harjutus võiks olla selline, kus püütakse ka mõtteid peatada: esialgu võib keskendada oma pilgu või kuulamistähelepanu ühele kindlale objektile ja hoida tähelepanu sellel; hiljem võib püüda vaimusilma ees pikemat aega hoida üht ja sedasama objekti. Nõnda võib kujustada näiteks õuna või õuna koorimist (nagu soovitab Roger-Pol Droit ühe “argifilosoofilise harjutusena”). Kolmas harjutus seisneb oma aistingute, tunnete ja mõtete jälgimises: ülesanne on nendega mitte kaasa minna, vaid neid lihtsalt teadvustada. Nagu kujustamise puhul, võib ka jälgimises välmida hulga konkreetseid harjutusi, mis keskenduvad erinevatele aistingutele, tunnetele või mõtetele.

Isetöö eesmärgiks on eristada mina ja iset: “mina” on näiteks teatav mõtete vool, aga “ise” on see instants, mille kaudu ma seda jälgida saan. Harilikult me oleme pööratud kas välja või sulgume “endasse” ehk oma mõtetesse; isetöö näitab, et mõlemad on välisus ning et on olemas suurem seesmus kui mu mõtted. Isetööga võib leida terviklikkuse, kus kõik olev on ühte koondatud. Lisaks aitab kõigele ilmnevale (aistingud, tunded, kujutlused, mõtted) tähelepanu pööramine teravdada meie tundlikkust. Üleminek koostöösse seisneb selles, et kõik ilmnev püütaks läbi immutada rõõmust ja armastusest, kuna sellises modaalsuses olendid ei vastandu, vaid koopereeruvad, ehk teostavad justkui välisuses seda, mis on tõsi iseküljel, kus olendid on üksteisest läbi põimunud.

Kui isetööga me avastame oma eripära, siis koostööga me tugevdame ja nüansseerime seda. Tundub, et koolis ei soodustata seda kuigivõrd. Õpetamine rõhutab individualistlikkust (õppimine on igaühe eraviisiline pingutus), aga samas pole see peaaegu üldse individualiseeritud (kuna kõiki koheldakse ühe mõõdupuuga). Individualistlikkus mitte ei vastandu massile, vaid toodab seda. Koostööd võib pärssida näiteks see, kui õpetamisfunktsioon on ainult õpetaja poolt monopoliseeritud, sest temaga on suhe vertikaalne ning tekkiv koostöö ühekülgne. Nüansikat koostööd saab õppida näiteks nii, et klass on jagatud väiksemateks gruppideks, kes ühiselt tegelevad mingi probleemiga. Ülesandeid on hea valida väga mitmesuguseid, nii et need rõhutaksid erinevaid võimeid (nt. kehalist, matemaatilist, poeetilist, helilist vms) ja erinevate ülesannete lahendamisel saaksid lapsed olla erinevas rollis, kord aktiivsemad ja kord passiivsemad.

Koostööd saab harjutada igasuguste teatrietüüdide, tantsude ja mängudega (koostöö teiste inimeste, raskusjõu, olukordade, esemetega). Näitlemine on kellegi teise kehastamine ja see tähendab, et ma pean tegema eristuse “mina” ja “ise” vahel, kuna teise mängimine on võimalik ainult ise kaudu. Koostöö kasutab ära isetööd ehk peenenenud kehatunnetust, aredamat kujutlusvõimet ja enda jälgimist. Isetööga jõuti oma eripärani ning koostööharjutustega kombitakse teiste eripära ja seekaudu ka täpsemalt iseenda eripära (nii et ise- ja koostöö võimendavad teineteist). Isetöö avab tervikutunnetuse ning koostöö lähtub sellest. Võiks tunduda, et koostöö on jälle tegutsemine välises, ent see pole päriselt nii. Tavalises individualistlikus õppimises on küsimused ja vastused välised (õpetaja annab ülesanded ja teab lahendusi), aga terviklikus koostöös ei
ole lahendused ette antavad ning lõpptulemusest tähtsamgi on lahendamise käigus tekitatav intensiivsus. Lapsed pakatavad loomingulisest energiast ja koostöö harjutamine lihtsalt looks selle energia liikumisele väljundi. Õpetaja roll ongi siin lihtsalt selles, et luua teatav raamistik, kus laste fantaasia, siirus ja energia saavad kõige paremini avaneda.  Oluline on see, et õpilane leiaks oma vaba liikumise ning õpiks seda teistega sobitama.

Nagu öeldud, oleks iselugu põhiliselt praktikum. Sõltuvalt laste vanusest on hea anda ka selgitavaid kommentaare, kus seletatakse ise- ja koostöö mõtet või jutustatakse mõni näitlik lugu. Isetööga avastatakse isekülg ning koostööga leitakse, et ollakse seotud kõikide teistega, nii inimeste, looduse kui kogu maailmaga. Väiksemate laste puhul oleks ilmselt rõhuasetus rohkem koostööl ja suurematega saab teha rohkem isetööd. Iseloo eest oleks halba hinnet võimalik saada ainult siis, kui õpilane keeldub kaasa löömast. Ja ilmselt on see suuresti kivi õpetaja kapsaaeda. Kaasalöömine ja proovimine ise aga annakski juba “suure­pärase”.

Haridusest

Tuleb tõdeda, et kogu meie hariduspoliitika on laiemas plaanis läbi mõtlemata. Käsime lastel õppida korrutustehteid, grammatikareegleid, visata palli ja hüpata kaugust. Aga miks? Miks just need ained või alad? Mis on nende sügavam mõte? Sellele üldreeglina ei vastata. Me teeme nii lihtsalt sellepärast, et nii on ennegi tehtud. Niimoodi teeme aga tihti absurdseid asju. Näiteks miks peaks hindama lapse kehalist võimekust palliviske, kaugushüppe ja lühi- ning pikamaajooksu järgi? Lapse kehalisest võimekusest võib see anda äärmiselt ühekülgse pildi ning kehatunnetust arendab see hoopis vähe. Ning ka “ajuliste” ainete puhul ei mõelda, mis peaks olema nende sügavam tähendus lapse jaoks ehk kuidas need last ennast puudutavad. Ja pealegi, kuidas on seotud need intellektuaalsed asjad kehaga? Kust võetakse selline “enesestmõistetavus” nagu jaotus kehaks ja vaimuks (kusjuures esimesele on tunniplaanis vaid üks tund, teisele aga peaaegu kõik ülejäänud)?

Iselugu aitaks inimese keha ja meelt üheks tervikuks lõimida ning see võib mahendada ka lapse üleminekut iseseisvasse ellu. Iseloos harjutataks keha ja meele tunnetamist, mina ja ise eristamist ning koopereerumist teiste olenditega. Iselugu oma ise- ja koostöö harjutamisega on niimoodi kasulik ka ühiskonnale, mis ongi eeskätt eripäraste inimeste omavaheline koostöö, millesse on hõlmatud koostöö kogu loodusega. Ühiskonna võimsus sõltub eeskätt sellest, kuivõrd me suudame end teise asemele panna.

Siinne arutlus on mõeldud selleks, et näidata võimalust tuua kooliprogrammi tund, mis eksplitsiitselt isega tegeleks. See võiks saada pärmitükiks, mis kogu koolitaigna kerkima paneb ja seda ümber mõtestada aitab. Seda tööd ei saa jätta “spetsialistidele”, vaid nõuab iga kodaniku filosoofilist järelemõtlemist. Haridussüsteem peab välja kasvama sellest, kuidas me mõistame inimest, tema ülesehitust, tema mõtet ja eesmärki ning laiemalt kogu maailma tervikut.

Muidugi on hulk praktilisi raskusi selle idee elluviimisega, kuid millegi vajalikkuse tõdemine avab liikumistee, mida mööda käies saab leida vahendid ja moodused. On küll mugav jätta kõik nii nagu on, “sest alati on nii olnud”, kuid sellega me võime endale ja oma järeltulijatele karuteene teha. Me võtame oma haridussüsteemi liiga enesestmõistetavana. Kuid, muide, just antropoloogia osutaks meile, et see on midagi väga spetsiifilist ja juhuslikku. Traditsioon määratleb meid küll tugevasti, ent ometi ei ole me traditsiooni orjad, vaid võime seda muuta. Võib-olla on veel vaja esimest lahendust (antropoloogiat ehk inimlugu), et jõuda teise lahenduseni (iselugu)…

* Autori tungival soovil on tema mõistekasutuses jäetud usuõpetus  usundiõpetusega asendamata, ehkki toimetuse arusaama järgi käib avalik poleemika ikka usundi- ehk religiooniõpetuse võimalikkuse ja vajalikkuse üle. Toim.

Mis asi on ? pahe? Kui teada saate, öelge mulle ka. Olen oma Sirbi rubriigis kolme ja poole aasta kestel fikseerinud kümneid vene kirjanikke, näitlejaid, filmire?issööre, kes sipelnud joomarluse, narkomaania, pederastia, litsluse, kuulsuseiha küüsis. Kas need figuurid on olnud pahelised? Minu meelest mitte. Pigem vastuoksa, nad näivad pühakuina, märtreina.

Bol?evistlik ideoloogia kuulutas rängaks paheks religiooni, nüüd hüütakse, et paheline olnud hoopis punane ideoloogia ise. Ometi on vene kultuuri ainukesteks tõelisteks katalüsaatoriteks läbi aegade olnud just need kaks ?pahet?, religioon ja revolutsiooniline stiihia. Mõlemad püsisid oma algolekus talitsematud, sumbuursed, kuni tulid suured teadmamehed, mõtlejad-kõnelejad, kes tõde külvasid. Vene usulis-filosoofiline aade, alates T?aadajevist ja Solovjovist kuni XX aastasaja hakatuse suurte religioossete mõtlejateni (Frank, Ilijn, ?estov jt), on lähtunud maailma kõigeühtsusest, üldisest harmooniast, millest aga nüüdne inimene ja keskkond on miski salapärase degradatsiooni tulemusena hälbinud, sattunud ?pahede? küüsi. Ent jumalikult ideaalne korrastatus püsib meie maailmaga rööbiti kusagil nähtamatuses ometi ja jääb meie langenud maailmale aina kumavaks püüdlusobjektiks.

Maailma ühtsuse printsiip läbib muidugi ka lääne filosoofilist mõtet (Platon, kristlikud  müstikud, saksa idealistid), kuid vene usumõtlejad on lääne ratsionalistidest sootuks kirglikumad, masohhistlikumad. Vene mõte tõstab siinses langenud maailmas eriliselt kesksele kohale inimese, sest inimeses on siiski müstiliselt säilinud osake maailma harmooniast, seega Jumalast, ja seepärast on inimese kohus ?pahedest? puretud maailm päästa, hoida ära kõike lämmatav kaos, apokalüpsis. Inimene näib kohati Jumalast olulisemgi.

Aga samas on inimene negatiivselt osaline ka tänase maailma ebatäiuses ja allakäigus  ning seetõttu kannab ta endas kurnavat metafüüsilist süüd. Et seda painavat süütunnet vähegi kompenseerida, tuleb maailma puhastumise nimel end ohverdada. Inimese peaülesandeks kerkib kannatus, martüürium. Ma targutan siinkohal võimalikult elementaarselt, ent vene usumõtlejate, näiteks Karsavini käsitluses on ohverdus, kannatus, surm, ülestõusmine jne kängitsetud väga keerukatesse filosoofilistesse süsteemidesse. Ehkki neid annab võtta ka äärmusliku, sünge lihtsustatusega, nagu seda tegi Aleksandr Meier, kes pidas nõukogulikke koonduslaagreid ja terrorit jumalikuks võimaluseks end vabatahtlikult või sunniviisil ohverdada. Miljonite represseeritute piinad said nõnda pühitsetud ja GULAG religioosse õigustuse. Meier ise läbis puhastustule edukalt, hukkudes piinarikkalt stalinlikus surmalaagris. Kas vabanes ta lõplikult ?pahedest?, pole teada.

Rööbiti religioosse mõttega ajas läbi kahe sajandi oma joru vene materialism. Bakunin, T?ernõ?evski, Pissarev, esseerid  ja leninlased süstisid vene ühiskonda revolutsioonilist kihvti ja õilistasid omakorda inimkonna eest ohverdamist, kannatusi idee nimel.

Niisiis, vene kunst on religioosse või revolutsioonilise maagia kajastus. Sageli segunevad need kaks ?pahelist? lummust ühe ja sama looja taiestes. Näiteks geenius Tarkovski on kahtlemata sügavalt mõjutatud religioossest aatest. Tundmata ilmselt küll põhjalikult vene usumõtlejaid, ammutas Tarkovski usulise tunnetuse Dostojevskilt. Tegelikult võib nii Dostojevskit kui Tarkovskit pidada ennekõike filosoofideks, kes avaldavad oma ilmavaadet kunstilise, irratsionaalselt intuitiivse väljenduse kaudu. Igor Jevlampijev on koguni väitnud, et Tarkovski asend vene XX sajandi kultuuris kattub Dostojevski positsiooniga aastasada varem. Jevlampijev vaatleb kõiki Tarkovski filme religioonist lähtuvalt, ?Andrei Rubljovi? nimetab ta ?ohverduse filosoofiaks?, ?Solarise? ja ?Stalkeri? temaatikaks peab ta ?inimest sureva Jumala maailmas? jne. Muide, Tarkovski Jumala-käsitlus on väga venelik, iseäranis ilmneb see muidugi ?Andrei Rubljovis?. Seegi rakurss on pärit Dostojevskilt, kunagi sõimas Berdjajev Dostojevskit selle eest, et see on teinud Kristusest vene jumala, vene müstikast tulenevate kujundijoontega.

Teisest küljest mõjutas Tarkovskit aga sotsrealismi purpurpunane klassik Mihhail Romm. Sellelt mehelt õppis Tarkovski ideekino saladusi, kuidas kinematograafilise kunstijõuga väljendada mõttesüsteeme.

Vene kultuur on ikka olnud üks suur ohverdus. Läbi hingepiinade, kõrvetava süütunde ja  ? ?pahede?. Läbi kannatuste, viina ja enesetappude. Et päästa mandunud maailma.