Digitaalne identiteet

Ühel 1998. aasta külmal talvepäeval kukkus Moskvas keeva veega täitunud auku kümneaastane Artem. Tohutu auk oli kõnniteesse tekkinud kuumaveetorustiku lõhkemise tagajärjel. Artemi isa Vladimir hüppas poisile järele, trotsides tulikuumas vees sumbates valu, kuni tal lõpuks õnnestuski pooleldi ära keenud poeg kõnnitee veerele tõsta. Mõlemad surid haiglas. Poja kirstu ei lubatud emal avada. Kuu aega hiljem keesid samasuguses augus surnuks 43aastane kahe lapse ema Marina Jarova ja 45aastane naine, keda ei suudetudki tuvastada. Moskva päästeteenistuse andmeil kees Moskva tänavaaukudes üheainsa kuu jooksul surnuks ühtekokku üheksa inimest.

1997. aasta detsembris sõitis Ivan Lapšin koos perekonnaga mööda Moskva külje all olevat maanteed, kui neile põrkas otsa möödasõidul Cherokee džiip. Kokkupõrke tulemusel hukkus Ivani poeg Deniss. Teadvusele tulles nägi Ivan džiibi kõrval tumedates mantlites mehi. Temast paari meetri kaugusel seisis toonane presidendi administratsiooni kontrollvalitsuse ülem Vladimir Putin. Kibekiiresti viidi sündmuspaigalt ära Denissi surnukeha, sündmuspaika moonutati ja hiljem remonditi sama kiiresti ka džiip. Vaatamata Ivani katsetele algatada Putini autojuhi Boriss Zõkovi ja hiljem asja uurinud miilitsa osas juurdlust, summutati kogu sündmus.

Need David Satteri raamatus “Pimedus koidikul. Vene kriminaalriigi kujunemine” välja toodud seigad on esmapilgul ehk kõige tagasihoidlikumad selles õuduste reas, mis on Venemaad viimase 15 aasta jooksul tabanud, kuid samas on need otsekui kujundiks põrgukatlas keevast vene inimesest ja nende valitsejatest, kelle suhtes ei jäta Satteri raamat alles ühtki illusiooni

Venemaal 90ndate algul alanud majandusreformid viisid esmalt Venemaa ettevõtete kantimiseni nende direktorite, altkäemaksust ja petuskeemidest rikastunud ametnike ning aferistide kätte, mille järel võttis suure osa Vene majandusest oma kontrolli alla Vene maffia. Viimane ei näinud ühtegi moraalset takistust, miks ei peaks teistelt pättidelt vara lihtsalt üle lööma, ega valinud seetõttu ka vahendeid. Maffia põhiinstrumentideks olid mõrv ja hirmutamine, aga samuti šantaaž, poliitikute, ametnike, miilitsate ja FSB töötajate ülesostmine ning lõpuks ka poliitikasse sulandumine. Sageli kasvas see kõik üle terroriks, mis hoidis oma valitsemise all terveid piirkondi. Ainuüksi 1993. aastal, mis oli reformide seisukohalt üks kriitilisemaid, registreeriti Venemaal 45 060 mõrva, teist sama palju enesetappe ja 22 000 teadmata kadunut. Aastail 1992 – 1996 juhtus 3 miljonit tööõnnetust, millest 63 500 lõppes surmaga. Arvestades maffia “näpuosavust” ja koostööd juurdlusorganitega, ei ole ilmselt võimalik päris täpselt vahet teha, kas keegi mõrvati, tappis end ise või hukkus tõepoolest tööõnnetuse tagajärjel.

Ettevõtete kantimine maffia kätte ja raha massiline väljavool Venemaalt viis selleni, et tehaste töölised pidid kuude kaupa palgata virelema ja elasid nälja piiril. Suur osa töölisi pani oma viimase lootuse püramiidskeemidele rajatud investeerimisfondidele, müües oma korteri ja auto ning pannes fondi viimsedki säästud.

Jaroslavli kütteseadmete tehases olid palgad 1997. aasta kevadeks välja maksmata juba üheksa kuud. Tehase töölised olid elus üksnes tänu sellele, et kasvatasid oma suvilakruntidel kartuleid ja aedvilja. Palgamaksmise viivitused algasid 1995. aastal ka Tšerepovetsis, terasekombinaadis Severstal. 1997. aastal sai Severstal 1,5 miljardit rubla kasumit, kuid palkadeks kulutas sellest vaid 8%. Töölised laenasid raha üksteiselt ja lükkasid edasi ka kõige vajalikumaid oste. 1998. aastal, pärast kütusehindade langust, jäid näljapajukile ka Neftejuganski naftatöölised, kellel muidu oli olnud raha alati lahedalt käes. Nende palka vähendati kuni 70%.

Olukord Vladivostokis ja Primorje krais meenutas aga Leningradi blokaadi. 2000. aasta detsembris langes välistemperatuur 40 kraadini, kuid linna kortermajad olid kütmata ja elektrita. Heal juhul oli elektrit vaid paariks tunniks päevas. Inimesed külitasid voodis, kasukad seljas koolid ja raviasutused olid suletud. Sellise olukorrani viis piirkonna lausrüüstamine organiseeritud kuritegevuse jõukude poolt, võimuvõitlus linna ja krai juhtide vahel, kütteks mõeldud nafta mahaparseldamine ja krai ning linna raha kantimine erakätesse. Nälgivate ja külmetavate tööliste ainsaks lohutuseks oli meenutada, et Leningradi blokaadi ajal oli olukord ehk veelgi hullem. Kuid see lohutus ilmselt ei aidanud, sest nagu osutab Satter, puudus inimestel pärast NSV Liidu lagunemist motiiv, mille nimel kannatada ja elada. Ning see tõstis suremuse lakke. Enneaegse surma peapõhjusteks olid vaesuse tõttu halvenenud tervis ja meditsiiniteenuste kättesaadamatus, samuti alkoholism ja depressiooniga kaasnevad enesetapud. Kõige kriitilisematel aastatel (1994,1999) ületas surmade arv sünde kuni 900 000 inimese võrra. Sellest lähtuvalt ennustasid Vene demograafid rahvaarvu vähenemist Venemaal kuni poole võrra järgmise 80 aasta jooksul. Moscow Newsi reporter kirjutas, et Moskva külje all Mitino kalmistul on hauakivid võtnud enda alla kõik ümberkaudsed põllud; hauakaevaja aga teadis talle rääkida, et aina rohkem sureb noori, alla 50aastaseid inimesi.

David Satteri arvates näib omavat kõige kriitilisemat tähendust siiski kaks Venemaad vapustanud sündmuste jada. Need on viimase Tšetšeenia sõja ajendiks olnud pommiplahvatused mitme Venemaa linna elumajades ning allveelaeva Kursk uppumine. Need mõlemad osutavad taas inimelu väärtusetusele Venemaal, eriti kui mängus on kõrgemad huvid.

Kurskil uppunud 118 mehest oleks kiire tegutsemise korral olnud võimalik päästa 23, kes olid pärast allveelaeval toimunud plahvatust ellu jäänud. Kuid inimeludest kallimaks hindas Venemaa sõjasaladust. Sestap ei kiirustatud ka lääneriikide abi kasutamisega ning päästetöödega alustati lõpuks vaid tarmukate sõduriemade survel. Oli aga juba liiga hilja ja välja suudeti tuua vaid hukkunute laibad. Keskne osa Venemaa tänase võimusituatsiooni mõistmisel on Satteri hinnangul aga elumajades korraldatud pommiplahvatustel, mille toimepanijana viitavad kõik faktid FSB-le. Kokku hukkus Moskvas, Volgodonskis ja Buinaksis 1999. aasta septembris toime pandud pommiplahvatustes ligi 300 inimest.

Järgmise elumaja õhkimine pidanuks toimuma Rjazanis 23. septembri hommikul, kuid juhuse tahtel jäid pommipanijad vahele, ja nii võisid 250 Rjazani Novosjolovi tänaval asuva maja elanikku tunda end otsekui uuesti sündinuna. Pommipanijaiks osutusid FSB töötajad. Ametliku versiooni kohaselt korraldasid nad elumajas õppehäire ja pomm olnud imitatsioon.See FSB selgitus aga ei veennud ei Novosjolovi tänava elanikke ega ka teisi venemaalasi, kes olid veendunud, et plahvatuste taga oli Vene luure. Et tegu oli FSB kätetööga, sellele viitas Satteri hinnangul ka tolle aja poliitilise olukorra loogika. Kuna Venemaa keskvõim süüdistas plahvatuste korraldamises tšetšeeni mässajaid, alustati kohe pärast neid plahvatusi Groznõi pommitamist. Terroriaktidest “inspireeritud” kiire ja võidukas sõda Tšetšeenias tõi aga võimule Putini, kes omakorda tõrjus kõrvale kõik need, kes oleksid võinud paljastada keskvõimu vohava korruptsiooni ja tõrjuda võimult kõrvale Jeltsini-aegse oligarhia.

Jeltsini korruptsiooniafäär oli mäletatavasti seotud Kremlis tehtud remondiga, mida korraldav Šveitsi firma Mabetex oli kandnud Jeltsini tütarde krediitkaartidele üle 600 000 dollari. Asja uuris Venemaa peaprokurör Juri Skuratov, keda aga mõne aja pärast filmiti ühes saunas kahe prostituudiga seksimas. Kuna föderatsiooninõukogu keeldus Skuratovit tagandamast, näidati pikantseid videosalvestisi ka RTRi telekanalil. Alles siis, kui Skuratovi küsimusega hakkas tegelema FSB direktor Vladimir Putin, kelle Jeltsin nimetas julgeolekunõukogu esimeheks, õnnetus Jeltsinil sundida Skuratov tagasi astuma.

Samal ajal käis ka Jeltsini tagandam
iskampaania duumas. Presidenti süüdistati Nõukogude Liidu ebaseaduslikus lagundamises ja Tšetšeenia sõja vallapäästmises. Mööda duumat käisid ringi lobistid, kes ostsid üles saadikute hääli, et nood Jeltsini vastu ei hääletaks, pakkudes ühe hääle eest kuni 70 000 dollarit. Kokkuvõttes kukkus Jeltsini tagandamine napilt läbi. Mõni aeg hiljem astus Jeltsin siiski ise tagasi ja loovutas koha Putinile, et hoida ära arveteklaarimine oma lähikondlastega.

Satteri raamat on dateeritud aastaga 2003, kuid sellega Venemaa õuduste ajalugu kaugeltki ei lõpe. Ikka sünnib Venemaal midagi, mõni järjekordne tapatöö, mis suudab selle “žanri” vohamisele vaatamata ületada tuimaks muutunud uudisekünnise. Tõsi, enam ei vapusta mitte iga mõrv, selleks tuleb tappa tuntud ajakirjanik Anna Politkovskaja, keskpankur Andrei Kozlov või pankur Aleksandr Plohhin, nagu osutavad viimase aja näited. Kuid igal juhul  täidavad mõrvad Venemaal taas maailma juhtivate ajalehtede esikülgi, sunnivad lääne poliitikuid tegema Venemaa-suunalisi avaldusi ja noomima presidenti Putinit, kes aga piltlikult öeldes näitab vastuseks keskmist näppu. Putini sõnul pole Venemaal midagi häda ajakirjandusvabadusega ja need kurjategijadki, kes tapsid Politkovskaja, on ärakaranud lurjused, kelle ainsaks sihiks on diskrediteerida Venemaad.

Igaüks, kes on läbi lugenud Satteri raamatu, ei saa võtta Venemaad kuigi tõsiselt – kui ta juhtumisi seda enne tegi. Kas tõesti on kuritegevusest vaevatud, korrumpeerunud, allakäinud sõjaväe ja majandusega riik see, keda peaks kartma? Või kui peaks – siis mida tegelikult? Kui suur on see oht, mis lähtub riigi kui terviku poliitikast, ja kui suured on nn asümmeetrilised ohud, mis võiksid tuleneda kontrollimatust olukorrast?

Selge on see, et lääne huvi Venemaa vastu tuleneb vajadusest Venemaa energiaressursside, eelkõige gaasi ja nafta järele. Oma roll on ka hirmul Venemaa tuumajõu ees ja mõistagi sellel, et Venemaa kuulub ÜRO julgeolekunõukokku. Just seetõttu võetakse Venemaad jätkuvalt tõsiselt või tehakse nägu, et võetakse, ja pigistatakse silm kinni kõige selle suhtes, mis Venemaal toimub – nii nälgivate puuraugutööliste, korruptsiooni, kuritegevuse kui ka Tšetšeenia genotsiidi suhtes. Ega tehta märkamagi, et Venemaa avarustelt läände voolav gaas pole hoopiski mitte värvitu, vaid verekarva ja nafta on musta mure värvi. Iga Venemaal toodetud loodusvara on maapõuest välja kistud vere, higi ja vaevaga, iga naftabarreli või terasetonni hinnaks on rist kuskil Venemaa kalmistul.

Selleks valdkonnaks on kõrgharidus ning põlualusteks – liberaalsed professorid. Väidetavalt olla Ameerika kolledžite teaduslikest töötajatest tervelt 80% demokraadid, liberaalid, sotsialistid või suisa parteipiletiga kommunistid. Sellelt argumendilt on republikaanid jõudnud järelduseni, et Ameerika ülikoolides ei tegeleta mitte hariduse andmise, vaid punase propagandaga. Sellega tuleb mõistagi asuda ägedasse võitlusse, ikka vabaduse ja terrorismivastase sõja nimel. Et ülikoolihariduse osaks ongi olla teatud määral vastuolus riiklike dogmadega nende pimesi teenimise asemel – see tähendab neoliberaalsetes süsteemides nagu USA pigem kaldumist poliitiliselt vasakule –, seda selline retoorika muidugi tunnistada ei saa.

Selle asemel püütakse läbi suruda uusi, professorite ebapatriootilist lõugadelaiutamist ohjeldavaid seadusi. Pole ime, kui sellist kampaaniat toetab ka lihtne ameeriklane: neist 70% arvates on ülikooli peamine ülesanne pakkuda praktilist tööalast väljaõpet, mitte kriitilise mõtlemise oskust; 60% laseks lahti radikaalsete poliitiliste vaadetega õppejõud ja 50% arvab, et suur osa akadeemilistest uurimustest on tänaste ühiskondlike vajaduste seisukohalt ebaolulised (Saitta, Dean J. Higher education and the dangerous professor: Challenges for anthropology. – Anthropology Today 2006, 22/4, lk 1 – 3). Nii ongi paljude ülikooli astuvate noorte ameeriklaste silmis akadeemilise hariduse ühiskonnakriitilisem teaduslik suund ajaraisk. See hoiak sobib hästi republikaanidele-konservatiividele, keda ärritavad kõige rohkem just sotsiaalteadlased ja humanitaarid: neid on patriotismi nimel eriti raske veenda hülgama inimkäitumise, riiklike otsuste ja avaliku arvamuse analüütilist ja kriitilist vaatlemist ning panna selle asemel riigitruid loosungeid hõikuma.  

Selliste ebamugavate siseopositsiooni esindajate taltsutamiseks on mitmeid võimalusi. Üheks ekstravagantsemaks võib pidada üleskutset siduda üliõpilaskond rahaliste ahvatluste abil teatud riiklike struktuuridega: viimastel aastatel on hakatud hoogsalt propageerima sotsiaalteaduste tudengite värbamist riiklikesse salateenistustesse (Price, David. The CIA’s Campus spies. – Counterpunch 2005, 12/1, lk 1 – 5). Lisaks salajaste stipendiumidega seotud ja seeläbi hõlpsasti kompromiteeritavate ning lojaalsete töötajate koolitamisele heidab see praktika tumeda varju seni eeldatavalt sõltumatute erialade esindajate neutraalsusele.

Probleemile leidub aga lihtsamaidki lahendusi, mida võime näha ka Eestis praktiseeritavat. Esiteks, elimineerida füüsiliselt ühiskonnakriitiline kasvulava. Tartu ülikoolis näiteks on konkurentsi tõstmise nime all plaanitava struktuurireformi käigus arvatavasti kadumas sotsiaalteaduskond, üksus, mis puudus oma kahtlaste huvide pärast ka nõukogude ajal. Kui meenutame Ene Ergma hiljutisi avaldusi, tundub, et sel on tänagi poliitiliselt arvestatav toetus. Teiseks lahenduseks on üldine kõrghariduse devalveerimine. See on Eesti tingimustes alles algusjärgus, ent lati langemine nii ülikoolis kui keskhariduses on juba tunda ja paistab meid tüürivat kutsehariduse tasemel teaduskraadideni. Puudulikult või “projektipõhiselt” haritud uue, madalate kvaliteedinõuete järgi valmistatud “teadlaspõlvkonna” lavaleastumine garanteeriks tulevastele poliitikutele võimalikult kriitikavaba tegutsemisõiguse – ahvatlev väljavaade paljudele poliitilise eliidi esindajatele nii Eestis kui ookeani taga.

Betoonplokkide taha peidetav külaline ning tema ja ta rahva tänane positsioon maailmas võiks aga mõjuda hoopis hoiatava eeskujuna. Nii poliitikuile kui rahvale tuleks kasuks siinse viienda kolonni ja selle kasvulava hoidmine ja arendamine – ning õppejõududele ja üliõpilastele mõjuks hästi, kui nad kultiveeriks kõrgeid nõudmisi hariduses ja osaleks aktiivselt sotsiaal- ja humanitaarerialade tähenduse selgitamisel ühiskonna tervise seisukohalt.

Kas avalikus kultuurirahastamises tuleks eelistada traditsioonilisemaid professionaalseid organisatsioone või avangardseid uuendusi? Kus on mõistliku bürokraatia piirid? Kas digitaalsed tehnoloogiad tõrjuvad teatrid, galeriid ja orkestrid kõrvale?

Traditsiooniline vs. uuenduslik on kultuuri rahastavates organisatsioonides klassikaline dilemma otsuste tegemisel. Mis tahes rahastamissüsteemis tasakaalu saavutamine on paljude ajalooliste ja kaasaegsete mõjurite tulemus.

Mis tahes rahastava organi valikud tuginevad mõistagi varasematele rahastamisotsustele. Need organid on mõnel määral oma ajaloo vangid ning järske suunamuutusi on sageli raske teha. Liiatigi põrkuvad ses küsimuses mõjukad huvigrupid: poliitiline ja avalik huvi paigutub tihtilugu pigem traditsioonilise kultuuriloomingu taha, kuid looja (ja suuresti ka avalik kultuurikorraldaja) kalduvad häälekalt toetama uuenduslikku.

Poliitiliselt taibukad tippametnikud tunnevad need pinged ära ning tunnustavad mõlema kultuurilist ja ühiskondlikku panust. Samuti on parim viis uute kultuurijuhtide leidmiseks tõeliselt aus ja läbipaistev valikuprotsess, mis “heidab võrgu” nii laialt kui võimalik. Avalik rahastamisorgan luuakse sageli sooviga hoida bürokraatia minimaalsel tasemel, kuid ajapikku see ikkagi “hiilib sisse”, kuni hakkab tunduma põhitegevusena.

Mõnel määral on bürokraatia vältimatu tagamaks avalikult finantseeritavate kultuuriprojektide läbipaistvat haldamist ja auditeerimist. Võib väita, et ressursse on võimalik targemalt suunata asjakohase info kogumisega. Kultuurirahastamise bürokraatia peamine probleem pole mitte see, et kogutakse liiga palju infot, vaid see, et sageli kogutakse ebavajalikku infot! Iga uuendus tekitab ärevust varasemate kultuurilevitamise vahendite ellujäämise pärast. Mõned kultuurikogemise vormid muutuvadki ajapikku küsitavaks, kuid teatrite, galeriide ja orkestrite kõrvaletõrjumiseks peaks uus meedia pakkuma neile täielikku asendust. Seda pole praegu põhjust uskuda.

Uus meedia ei kujuta endast vanadele vormidele ohtu, kuni publik naudib elavat esitust ja kunsti selle naturaalsel kujul. Mis siis, et traditsiooniliste kultuurivaldkondade kulud kasvavad märksa kiiremini kui uuel meedial. Samas ei tähenda see, et traditsiooniline kultuur võiks end mugavalt tunda (või et kõik jätkub samamoodi igavesti).  

Nietzsche “Zarathustra” (1883 – 1885) on XIX sajandi filosoofilises kirjanduses ainulaadne raamat, ja neile, kes on orienteeritud millelegi ühisele, kollektiivsele vastavusele, toob iga ainulaadsus kaasa raskesti mõistetavuse probleemi. Sotsiaalselt ilmnes see juba sajandi lõpul, kui “üleinimese” kehastusi nähti peale jõupoliitiku ja võimumehe kuju ka sellistes kapitalismiaja “kangelastes” nagu pankur, tööstur, spekulant! Ajalooliselt on Nietzsche siirdekuju või mõttelooline siirdenähtus, üleminek XX sajandisse ja samuti järgmisesse sajandisse. Püsiva vaimse mõjuga teose kohta tarvitab hindaja väljendit “sajanditeos”, Nietzsche raamatut on aga pidanud väljakutseks mõtlevale inimesele koguni meie aja juhtivad mõtlejad. Nietzsche ühes paremas biograafias, nimelt ta autobiograafias “Ecce homo”, on “Zarathustra” motiivilooliselt seostatud “Tragöödia sünniga muusika vaimust” ja teose kohta öeldud: “Võib-olla peaks kogu “Zarathustra” muusika alla paigutama…” See on autori viide, et muusikalis-traagiline poeem “Zarathustra” ei sobi filosoofiakirjanduse tavamõistega, ei sobitu ka sajandite jooksul tavaks saanud õpetusmõistetega – kultuuri religioosse, filosoofilise, teadusliku aparaadiga. Oma retoorilises erisuses, traditsiooni allikates ja intuitsioonides on teos nii mittetraditsiooniline, et on Zarathustra kui “tüübi” lõputu kriitiline, paroodiline, sümboolne (Nietzsche sõnaga: legendiline) maastik.

Kirjastamine

Baltimaade vaimuajaloos on “Zarathustra” retseptsioon, mille kohta on dokumentaalset teavet juba autori eluajast, seni veel ajaloolis-süsteemse uurimisaluseta. Kuid selle teose retseptsiooni hulka kuulub peale mitmesuguste vastukajade ja lugemisviiside ka olude erinevuse pitserit kandev editsiooni- ja tõlkepraktika, viimasega liituvad kommentaarid, järelsõnad, arvamused. Pikema aja jooksul moodustab see teosele kultuuriloolise tausta ning sellest taustast endast saab retseptsioonitegur. Retseptsioon, mis ise küll ei toimi päris ilma kriitikata, vajab seetõttu ka ajaloolist retseptsioonikriitikat. Ajaloolise kriitika aineks on teosele lähenemise, selle omandamise esmakatsedki. Nagu oli “Zarathustra” ajalehe Olevik 1901. aasta muganduses, siis Noor-Eesti kultuurikriitikute nägemuses ja nende vastasleeri arusaamas, Tammsaare 1909. aasta “Nietzsche” artikli inimautonoomia nõudluses, Metsanurga 1912. aasta “Orjade” romaani eestlusekujutuses või usuajakirja Protestantline Ilm 1926. aasta Nietzsche-märkustes. Hargnemisi ja muutumisi Nietzsche tähenduses saab eesti kultuuris registreerida juba veerand sajandiga. Saksa vaimu silmas pidades kirjutas mineviku juhtiv Nietzsche interpreet Karl Löwith filosoofi 1956. aasta rahvaväljaande eessõnas “Nietzsche, pärast kuutkümmet aastat” järgmist: “Kui kujutada endale ette tähendusmuutust, mis on saanud osaks Nietzsche pildile ja loomingule, siis ilmneb raskuspunkti ümberpaigutumine otsustamises ja hindamises.” Tollestki ajast on palju muutunud, aastaraamatu “Nietzsche-Studien” 2. köites (1973) nenditi isegi “vanade”, “30ndaist aastaist pärit teoste” (s.o Jaspersi, Löwithi ja Heideggeri teoste) liigset mõju Nietzsche uuringuile, sest kardeti paigalseisu teket. Arenenud, poliitiliselt tõkestamata kirjastamiskultuuriga vabas ühiskonnas viiakse suurteose väljaandmine enam-vähem kooskõlla selleks ajaks teose kohta kujunenud teadusliku interpretatsiooniga.

Eesti keeles ilmus “Zarathustra” raamatuna esmakordselt kolmveerand sajandit tagasi, 1932. aastal, selle eestinduse uustrükid 1993. ja 2006. aastal ei ole aga Nietzsche esitlemise maneeri revideerinud. Et raamatu 2. trükk ilmus endisel, muutmata kujul peagi kommunismist vabanemise järel (vaimsete restauratsioonide ajal, mil desovetiseerimise ohvriks langes ka Marx), siis võis see olla õigustatud. Olgugi et just pöördeajal olnuks ajakohane näidata saatesõnas, kui läbinägelik oli Nietzsche sotsialismi ja kommunismi ideoloogia suhtes. Äsjane 3. trükk on vanas kuues ilmunud juba uude aega, kus enam ei peakski nii väga keskenduma ainult mineviku Nietzsche-pildi õgvendamise teemale, vaid astuma Nietzsche omandamise kodumaisel teel paar sammukest edasi. Esiteks on meil vaja uurida Nietzschet paljusid distsipliine hõlmava üldise kultuuriteaduse vaimus, aga teiseks vajab “Zarathustra” pärast Nietzsche-vaenuliku marksismi loojangut nüüd ka eesti keeles revisjoni, teaduslikult usaldusväärset väljaannet. Isegi “Stalini päikese” all, 1948. aastal, jõudis Gorki artiklite ja kõnede tõlgetes eesti lugejani Zarathustra kuju. Tõsi küll, sotsioloogilise mallina “tugevate moraali” jutlustaja rüüs, aga ka varjamatu panegüürilise noodiga kirjanduslikus hinnangus – Nietzsche “parima raamatu” esindajana.

Lühidalt puudutan siinkohal kahte aspekti: eestinduse praegust järelsõna ja selle tõlkelisi alternatiive; edaspidi ka kolmandat aspekti, retseptsiooni ülesandeid humanismi ja “üleinimese”-probleemi väljal, mis jääb ajaloolise dialoogi teemaks.

Järelkirjutis

“Zarathustra” omaaegse eestinduse on teatavasti “järelkirjutisega varustanud” Johannes Semper (1892 − 1970), kes tutvus Nietzsche nimega juba teismelise koolipoisi eas, Pärnu gümnaasiumis. Semperi 1969. aasta mälestuste järgi mängis selles tutvumises olulist rolli õpingukaaslane Vares-Barbarus, kes oli vaid paar aastat vanem: “Nietzsche meeldis talle sellepärast, et see filosoof vihkas ristiusku, jumaldas tugevat isiksust ja ülistas instinkte.” Aeg oli siis XX sajandi esimese kümnendi teine pool, ja 1910. aastal, kui sõbrad kooli lõpetasid, ilmus eesti keeles ka nähtavasti üks esimesi Nietzsche kriitikaid sotsialismi propageerivalt Otto Müntherilt (“Ääsi tules” II), kes pidas sulesõda nooreestlusega. Oma Nietzsche essee ilmumise aegu oli Semper keskikka jõudnud mainekas literaat, ja ehkki ta vahepealse aja Nietzsche-harrastuste kohta pole detailset teavet, on Nietzsche aastail 1919 − 1940 tema kirjutistes sageli esinev kuju (enamasti võrdlusobjekt ja mõjutegur teiste kirjanike käsitlemisel). Üldteada on, et tegevus esseistina oli tal haruldaselt laia profiiliga, nii tuli aga ette lõivumaksmist pealiskaudsusele – Semperi rollimudel oli “tutvustaja”.

Sellisest rollimudelist tõstis teda palju kõrgemale, liigagi kõrgele Nigol Andresen, kui ta artiklis “Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana” (1962/67) seadis Semperi Nietzsche-retseptsiooni kõrvuti Thomas Manni omaga (!). Hüüumärk on omal kohal selle tõttu, et Th. Mann oli kahtlemata üks kõige tähelepanelikumaid Nietzsche lugejaid üldse, Semperile ei saa omistada Manniga võrdset süvenemist. Andreseni hinnangu põhjustest annab aimu väike tsitaat tema artiklist: “Kolmekümnendate aastate algusesse kuulub J. Semperi töö Fr. Nietzschega. Järelsõnana raamatusse liidetud 21 lehekülje suurune essee avab Nietzsche uues laadis, selletaoliselt kui Thomas Mann teda hiljem on käsitlenud. Ta rõhutab Nietzsche kui mõtleja vastuokslikkust ja valmimatust.” Paraku on see pooltõde, ehkki võib täiesti mõista Th. Manni kasutamist Andreseni privaatse Nietzsche-poliitika mõõdupuuna. Kirjaniku Zürichis peetud kuulus PENi kõne “Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses” (1947) oli Eesti NSV aegadel kogu Nõukogude Liidu territooriumil ainuke asjalik Nietzsche käsitlus, mida parteivõimud sallisid. Pealegi oli mõni aasta enne seda, kui Andresen tsiteeritud read Semperi 70. sünnipäeva puhul avaldas, Saksa DVs ilmunud ideoloogiavõitluse kogumik “Friedrich Nietzsche” (1957) Mehringi ja Lukácsi tekstidega. Viimased kujutasid endast marksistliku Nietzsche-pildi kaanonit ja toimisid sotsialismileeris Nietzschet moonutava filtrina (Nietzsche kui “kapitalismi filosoof” ja “fašismi ideoloog”). Nietzsche ja XIX sajandi sotsialismi mitmekülgsete suhete kohta, milles mängisid rolli veel Kurt Eisne
ri, Gustav Landaueri jpt Nietzsche-tõlgendused, esitati läänes korrektiive hiljem. Alles aastaraamatu “Nietzsche-Studien” 13. köite (1984) materjali alusel on tuvastatav, et saksa tööliseliit luges 1890ndail suurema huviga Nietzschet kui Marxi ja Bebelit. Saksamaa sotsialistlikus ajakirjanduses ilmus aastail 1889 − 1900 Nietzsche asjus hulk artikleid, arvustusi, repliike (kokku 81 nimetust), aga “Zarathustra” teemadel kirjutatu kõikus sageli eelarvamuste ja pseudoteaduse vahel.

Küllalt paljud neist, kes XIX sajandi lõpul ja ka XX sajandi algul kujutlesid end marksistlike sotsialistidena, olid algelised nietzscheaanid. Juba Max Falckenfeldi raamatu “Marx ja Nietzsche” (1899) näitel, kus “vana Marx” kuulutati surnuks ja elavalt tervitati “uut Marxi”, võib nietzscheismi pidada revisionismi avalduseks ja marksismi allikaks. Noore Semperi lektüüris olid ta päevikule tuginevate kirjandusloolaste andmeil Marxi ja Bebeliga kõrvuti Nietzsche ja Stirner. Arvestades ta poliitilist biograafiat, on kummastav, et tema Nietzsche essees ei kajastu vasakketserluse pilt Karl Marxiga võistlevast “üleinimese filosoofist”. Omaks võetud Nietzschest, kellest Franz Mehringi kriitikat tagasi lükates Sotsialistlik Kuukiri 1900. aasta järelehüüdes kirjutas kui “meie prohvetist”. Eesti lugeja ei saanud Semperilt midagi teada Nietzsche politiseerimise eri suundadest ja viisidest, mis tema kaasajal olid Nietzsche-kirjanduse lahutamatu osa.

Semperi “Järelsõna” head ja vead ei saa siin ruumipuudusel olla analüüsi objekt, ent kõnekas on seegi, et ta tekst algab (juba 1930ndail) absurdsest väitest, mis omistab Nietzsche kurikuulsale võltsijale, tema õele, “suured teened” Nietzsche-uurijana. Et tegu pole tühiasjaga, seda illustreerib ka fakt, et György Lukácsi äärmiselt raevukas Nietzsche kriitika tugines osalt Elisabeth Förster-Nietzsche võltsingutele ja autoriteetse marksisti “õnnetut kriitikat” usuti 1970ndate lõpuni. Lühidalt, ebaküpseks osutub pigem Semperi sõnaseade kui Nietzsche mõtlemine. Alates Nietzsche antropoloogia väärkäsitusest stereotüüpide vaimus ja lõpetades eksimustega Nietzsche retseptsiooni vallas, umbub Semperi essee arvamustest, mida haridus- ja kirjastusasutused ei tohiks kriitikata levitada. See ei puuduta ainult “Zarathustrat”, vaid ka muid järelsõnas mainitud tähtteoseid.

“Tragöödia sündi”, mille dionysoslik ja apollonlik kui “vastasprintsiibid” pole – vastupidiselt Semperile – üldsegi “Nietzsche leiutatud”, ei saa mõista üksnes kunstikontekstis, väljaspool noore Nietzsche samaaegset poliitika- ja riigiteooriat. Ühtlasi pole see teos “sündinud” üksnes Schopenhaueri ja Wagneri “tähe all”, nagu väidab Semper, vaid samuti Jacob Burckhardti vaimsel osalusel (ning viimasele suunatud Nietzsche “Baseli paatose” mõjul). Nietzsche autorikujundi ja vaimse arengutee kirjelduses “hüplikkust” rõhutav Semper kaldub eitama Nietzsche loomingu sisemist ühtsust, see on allikate (ka Nietzsche teise autobiograafia ehk kirjavahetuse) eiramise märk – Semperi tekstiliik on “Nietzsche-publitsistika”.

Alternatiivid

Semperi järelsõnale alternatiivide leidmine on tänapäeval ühelt poolt väga kerge, teiselt poolt valiku mõttes üsna raske, sest Nietzsche teose uurimise ja tõlkimise traditsioonist lähtuvaid häid võimalusi on mitu. Kirjastaja peab aga otsustama Nietzsche serveerimise küsimuse, kas pakkuda järelsõnaks mõni kanooniline lahend või seda revideeriv variant, vältides nietzscheaanliku mentaliteedi ohte, “Zarathustra”-entusiasmi.

Esimese valikuna tuleks siiski kohe kõne alla Nietzsche teoste uue tekstikriitilise väljaande peamise inspireerija Giorgio Colli (1917 − 1979) hiilgav “Järelsõna”, mis esmailmus itaalia originaalis 1968. aastal ja on 1980. aastast olnud saksandatuna “Zarathustra” Studienausgabe saatja (KSA 4. köide; 1993. aastal, kui meil korrati Semperit, ilmus just selle 3. trükk). Ainus, mida Colli puhul “arvustada”, oleks moodsa historismiajastu Nietzschest liiga arhailiselt kreekapärase filosoofi tegemine; see on küll ta essee üks “tuumasid”, aga mitte ainukene. Ealt vanem, õpetas Colli varakult Nietzschet armastama ka oma hilisema sõbra ja partneri Nietzsche korrektsel väljaandmisel, Mazzino Montinari (1928 − 1986). Teise valikuna tulekski kõne alla Montinari algselt 1981. aastal “pühapaigas” Sils-Marias ette kantud “Zarathustra enne “Nõnda kõneles Zarathustrat””, mis käsitleb legendivabalt teose sünnilugu (sh küsimust, kas kavandite ja raamatu Zarathustra on samased) ning on 1982. aastast üldkättesaadav tema kogumikus “Nietzschet lugeda”. Nietzsche käsikirjade dešifreerijana vahepeal – territoriaalse “esinemiskeeluga” – Ida-Saksamaal arhiivitööl olnud Montinari “saksa tekst” ei näita üksnes ajaloolis-filoloogilise meetodi osatähtsust XX sajandi teise poole Nietzsche renessansis, vaid on baaskirjandus autentse Nietzsche-pildi omandamisel. Valikute tegemisel räägib kummagi kasuks tõsiasi, et nende (Colli filosoofilise, Montinari filoloogilise) lähenemise põhjal saab nüüdislugeja aru, kui suur vahe on Nietzsche uurimisel ja nietzscheanismil.

Raudvara moodi kanoonilised Nietzsche interpreedid Colli ja Montinari olid oma ajas ka poliitilised demokraadid, fašistliku riigi vastased: Colli oli mõnda aega paguluses, Montinari luges põranda all Platonit, Kanti ja Nietzschet. Mitte kollaboratsionist Semper, vaid Nietzsches “vabastajat” kogenud Montinari väärib Th. Manni taolise “euroopaliku” Nietzsche-käsitluse traditsiooni jätkaja mainet. Hitleri ajal Ameerikas saksa pagulastele kõneldes ütles Th. Mann 1941. aastal (s.t ajal, kui Semper oli “Eesti Lunatšarski” rollis), et Nietzsche, “kes ta elas emigrandina, juba keisririigi ajal”, oleks nüüd “meie juures”. Kui aga lähtume eeldusest, et Nietzsches tuleb tunnustada ka “ambivalentsust”, ja nimelt “tema filosoofilise suuruse märgina” (Volker Gerhardt), siis avaneb Nietzsche-uurimise kitsast allikakriitilisest väravast tee “Zarathustra” tõlgenduste laiuvale väljale. Üks neist, Eugen Finki (1905 − 1975) “Nietzsche uus maailmakogemus” (1972-73), mis haarab õieti kogu Nietzschet kui vaimuajaloolist fenomeni ja probleemi, oleks kolmas valik.

Kohtudes veel tõlgendustega, mis Nietzsche-teadusele ei pruugi olla “õiged” ega “valed”, avastame, et need on seevastu “olulised”: ärgitavad vaimu ja panevad mõtlema, kas on tunnetuslikult huvitavad või mõttearenduselt köitvad. Nagu on Heideggeri “Kes on Nietzsche Zarathustra?” (1953/54) ja Gadameri “Zarathustra draama” (1983/86) – neilt on kaasa võtta mõtestamise viiteid. Aga just Gadameri hiljem Nietzschet “antipoodiks” nimetav tekst – ka meenutuslik ettekanne “Nietzsche ja metafüüsika” (1999) – näitab, et peale “üliinimese” ideoloogia mõjude virvarri erinevates kunstiliikides ja vastandlikes poliitilistes kontseptsioonides on Nietzsche teos viimase ajani äratanud peenetundelist kriitikat suures filosoofias. Õpetaja varjust välja tulles on Gadamer siiski öelnud, et ta ise ei olevat Nietzsche-uurija ega nii suur mõtleja nagu Heidegger, et ehitada üles “päris oma Nietzschet”. Tegelikult on oma Nietzsche loonud mitmed, ta tähtsus kultuurile on selline, et igal ajastul peab teadmisega kujundama ja ümber kujundama oma suhtumise temasse. Inimese nivelleerimist vastustava “Zarathustra” ümbruses, “Koidupuna” aforismides, on ka Nietzsche ise võtnud sõna “barbaarsuse” vastu meie “tunnetustungi” nimel, märkides, et tunnetuse “tagasiminekut” ei tahaks me ükskõik mis hinna eest.

Muidugi on õigus Lacanil ja tema järgijail, kes kuulutavad, et fantaasia on reaalsuse tugi ja saab seda olema igavesti ja mis tahes elukorralduse puhul. Igasugune tähendus on juba loomu poolest religioosne ja illusoorne. Räägitagu läbi, vaieldagu ja arendatagu kommunikatiivsust mis tahes ideaali suunas, illusoorsus jääb. Ometi on kommunikatiivsuse ideaali silmas pidades edendatud eluolu kahtluseta parem kui bürokraatlik kabinetivaikus ja -võim.

Asjade pideva läbiarutamise harjumuse toel arenevad niisugused inimlikud voorused nagu empaatiavõime, hoolivus, sallivus, solidaarsus, kogukondlik ühtekuuluvustunne jne. Läbipaistvad süsteemid hoiavad suletuist paremini eluilma inimlikuna, lasevad probleemidele silma vaadata ja püsivad seeläbi paremini ja kauem. Seetõttu tundub Hannah Arendti või Alain Badiou jutt sellest, et tegeliku poliitika ja valiku võimalikkus on liberaalse demokraatia raames üsna olematu, asjakohane. Hoolimata sellest, et tunnen meie ajastu vastu isiklikult kaugelt enam mugavat armastust kui pimedat viha.  Sama käib ka raamatukogude kohta. Nende hea käekäigu ja arengu huvides oleks vajalik asjakohane elav arutelu. Raamatukogusid külastab ju arvestatav hulk inimesi ja teadusraamatukogusid usutavasti kogu haritum ja mõtlevam osa ühiskonnast. Ometi ei ole vist valdkonda, millest meil avalikult oleks vähem juttu olnud kui teadusraamatukogude toimimisest.

Kolm aastat tagasi ilmusid meie raamatukogusüsteemi kohta Sirbis üksjagu kriitilised käsitlused. Sellele järgnes (suuresti õigustatult) solvunud ja valulik, kuid elav vastukaja rahvaraamatukogudest üle Eesti. Selgus, et rahvaraamatukogudes töötavad väga huvitavad, sümpaatsed ja arutelule avatud inimesed. Lähiaastatel on rahvaraamatukogude temaatika leidnud  märgatavat käsitlemist nii ajakirjanduses, avalikel seminaridel-konverentsidel kui üksikute raamatukogukollektiivide mõttetalgutel, kuhu on kutsutud ka avalikkuse esindajaid. On tehtud mitmeid konkreetseid muudatusi, elavnenud kirjanike liidu ja raamatukogude koostöö, eri tasandite inimesed on mõistnud teineteise probleeme, seisukohti ja toimimismotiive.

Midagi sellist ei ole aga toimunud teadusraamatukogude osas. Rahvaraamatukogudega võrreldes on nad rangemini tsentraliseeritud ja suuremate võimuambitsioonidega juhtide hallata. Avalikkuses mõned korrad sõna võtnud teadusraamatukogude inimesed said oma juhtkonna paranoiliste kahtlustuste osaliseks. Uusi avalikult küsimusi püstitada soovivaid ketsereid ei ole ilmunud. Teadusraamatukogude asja aetakse nii, et iga huviliseni info ei jõua.

Eelnevaga pole tahetud öelda, et kabinetivaikuses sünnivad koledused ja kuritööd. Akadeemilise raamatukogu pideva külastajana võin selle teenindust vaid kiita ja ka valikusse lisandub pidevalt huvitavaid raamatuid. Häid raamatuid lisandub ka muude ülesannete seas humanitaar- ja sotsiaalteadustealase teaduskirjanduse komplekteerimisele spetsialiseerunud rahvusraamatukogusse. Kuid arusaamatuks jääb, miks on selline funktsioon Eesti oludes, kus alternatiivid suuresti puuduvad, jäetud vaid kirjanduse kohapeal kasutamist võimaldava institutsiooni täita. Samuti ei ole teada, kas kolme aasta tagune segane seis teadusraamatukogude funktsioonide osas on muutunud ja raamatukogude isolatsioonis, teineteise kiuste ja topeltkomplekteerimine on leidnud mingi lahenduse. Ülearune ei oleks perioodiline teaduskogude komplekteerimissuundumuste ja -seisu kirjeldamine ja asjakohane poleemika. Avalike teabeinstitutsioonide toimimine ei tohiks olla ühiskonna üks poleemikale suletumaid sfääre.