Toeta
Otsi

Digitaalne identiteet

  • Vasarely pärand

    Gabi Uhli

    Traditsioonide ümbermõtestamise võimalust ja vajalikkust tabame ka Vasarely pürgimustes  taaselustada  koos 1960ndate geomeetrilise abstraktsionismi kõige uuemate saavutustega  ka 1920ndate moodsa kunsti püüdlusi.

    Tänapäeval, kui tegelikkus üha enam virtualiseerub  ning inimesed kaotavad  pidepunkti maailmas orienteerumiseks, on erakordselt aktuaalne ka probleemiasetus, mis tõstatab koos tehniliste lahenduste radikaalse uuendamisega küsimuse ka sellega seonduvatest eetilistest probleemidest.

     

    Uue tähestiku loomine

    1960ndatel sõnastas Vasarely oma tõekspidamised uuest kunstikeelest, kus tähed vastavad põhilistele geomeetrilistele kujunditele ja nende variatsioonidele, kombineerudes värviskaala elementidega. Nii sündinud kunstilisest tarkvarast võib luua varieeruvaid  teoseid. Mis tollal tundus veel utoopiana, on tänapäeval programmeerimiskeele alus. Variatsioon kui kunstiteose alus oli hästi tajutav kas või äsjasel Leonhard Lapini näitusel „Koodid” Kumus. Uus kunstitähestik võimaldab kunstnikul eksisteerida virtuaalses ruumis: sellises, mida võib pidevalt muuta või sobitada antud parameetritega.

    Kaasaegse kunsti üks kõige olulisem kriteerium ongi kujundamine: ükskõik kas tegemist on siis Vasarely loomingule kõige lähemal seisva geomeetrilise abstraktsionismi tänapäevaste järgijatega, fototöötlemise või oma kunstiteose alusmaterjalina jäätmeid kasutava ja neid ümber vormiva tänapäeva suundumusega. Sellisele varieerimisvabadusele pani oma kunstivaadetes aluse Vasarely.

     

     

    Ühiskondlik kunst, demokraatlik kunst

    „Homne kunst on kollektiivne vara või ei saa seda üldse kunstiks nimetada,” on öelnud Vasarely. Vasarely oli nimelt seisukohal, et kunstist peaksid osa saama võimalikult paljud inimesed. Kunstiloomingu demokratiseerimiseks töötas ta välja arvutiprogramme üha uute kompositsioonide modelleerimiseks. Nüüd on Internetis väljas kõigile käepärased andmebaasid ning tehniliste abivahendite toel võibki igaüks end teatud tasemeni kunstnikuna tunda. Mida aga Vasarely veel ei näinud ega võinudki ette näha, on see, et loomingulisust hakkavad tugevasti mõjutama  moetööstus ja meedia.  Indiviidi ja ühiskonna suhted moodustavad palju keerulisema struktuuri, kui Vasarely seda utoopiliselt ette kujutas. Kunstiareenil näeme üha sagedamini esinemas loomingulisi paare ja rühmitusi,  massid valitsevad  argikultuuri üle, kuid samas tugevneb ka üleilmne iidolitekummardamine, millest kunst oma meediasündmustega orgaaniliselt osa võtab.

     

    Inimlikkus või tehnika?

    Kunst ei ole Vasarely meelest enam mitte jumalik anne, vaid tehnika. Ruum, aeg, keha, võnked ja nende vastastikune toime on kunstiloomingu põhikomponendid. Kaasaegne kunst toimib uues keskkonnas ja uue alusmaterjaliga. Vasarely looming kummardab tehnika ees, oma piiritus eksperimenteerimislustis söandas ta tuua kunsti täiesti uusi vahendeid (infotehnoloogia), julgustades seda tegema ka oma kolleege ning mõttekaaslasi kuni tänini.  Sama palju julgust nagu kunagi  üleminek munatemperalt õlivärvidele nõuab ju ka uute meediumide kasutamine. XXI sajandi kunst on eelkõige projektsioonikunst, väitis Vasarely ja tänapäeval püüavadki kunstnikud kõige erinevamate tehniliste vahendite abil käsitleda ühiskondlikke probleeme, tekitades  kunstisaalidesse visuaalse/virtuaalse šoki. Kuigi Vasarely looming toetub eelkõige konstruktivistlikule traditsioonile, on ta oma edasiarendustes siiski ka valguse füüsikalisi omadusi rakendava kunsti ettekuulutajaks.

     

    Kokkuvõte

    Vasarely elutöö võib paigutada XX sajandi kunstiklassika hulka,  kuid ümber peaks hindama selle, mis puudutab kergesti paljundatavust, ning teaduse ja tehnika abiga üldrahvalikuks muutunud moodsa loovuse ideaali. Kunstihinnad, oksjonid ja muuseumide soetatud kollektsioonid tõestavad üksteise järel, et Vasarely elutöös on ehk ülehinnatud talle iseomased optilised silmapettetrikid ja  kõik muu, mis jääb kommertslikus tarbimiskultuuris rakendatud, ent üha vähem kasutuskõlblikku valdkonda. On ju viimati mainitud dimensioon moeröögatuste toel ka ammendatud.  Tänapäeval ei kanta ju enam eriti opkunsti mustritega rannariideid ega sebrade kui tahes toredaid triibukombinatsioone.  Variatsioonide põnevus on vahetunud arvutikuvari vältimatu ja ammendamatu visuaalse küllasusega, selle vormikeele alged ja põhimõtted on olemas ka Vasarely loomingus.  Niisiis see, millest Vasarely  demokraatliku kunstnikuna unistas, on teoks saanud, tema ise omanäolise  kunstnikuna ning julge ja radikaalse uuendajana  särab eredalt üle massikultuuri, ja mitte niivõrd odavate graafikaseeriatega, vaid eelkõige vaipade ja  õlimaalidega, s.t kõige sellega,  mis kannab ainulaadsuse pitserit. Milleks võib siis pidada selle visuaalset rikkust ja põnevust janunenud  kunstniku loomepärandit? Ajalooliseks dokumendiks? Ka selleks. Imetlusobjektiks? Muidugi. Katsetuseks panna kunsti väsinud missioon uuesti särama? Tõenäoliselt  jah. Ühe ulja ja eduka ettevõtmise tulemuseks? Jah. Niisiis kunstiajalooks.

     

     

  • Tööpakkumine kommunismiga lõpparve tegijale

    Kaarel Tarand

    Jüri Luik pakkus Diplomaatia veebruarinumbris välja kommunismi kuritegude uurimiseks rahvusvahelise komisjoni moodustamise, mida asus toetama ka Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu. 18. märtsil allkirjastasid Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Poola president Lech Kaczyński ühisdeklaratsiooni, üleskutse „uurida kommunismi inimsusvastaseid kuritegusid ja inimõiguste rikkumisi ning anda neile hinnang”. Üleskutses on ka väga ühemõtteline selgitus komisjoni ülesannete kohta: „Selle komisjoni eesmärk ei oleks hukkamõist või kohtumõistmine üksikisikute üle, sest tegu ei oleks kohtuga; selle eesmärk oleks heita valgust sündmustele, mis toimusid neljandikul Euroopa territooriumist, langetada otsus süsteemi kohta, mille järelmõjud ei ole vaibunud kuni tänase päevani”.

    Selgituse esimene pool peab andma ammendava vastuse väheinformeeritud üksikisikute küsimustele stiilis „kas jälle algab üks nõiajaht ja ahjuajamine?” või „kas see või teine endine komparteilane võetakse nüüd vastutusele?”. Selgituse teine pool aga põhjendab diplomaatiliselt, miks komisjoni vaja on – eks ikka seetõttu, et kalduvus ja kiusatus kuritegusid uuesti korda saata on pigem neil, kes naudivad karistamatust ja saavad kuritegudeni viinud mõtteviisi/ideoloogiat lahedasti edasi propageerida, kui neil, kelle tiivad aegade lõpuni kärbitud. Järelmõju, mis presidentide hinnangul pole tänase päevani vaibunud, avaldub selles, et korda saadetud kuritegusid ei võeta omaks, mistõttu pole kannatanud kuulnud silpigi kahetsemist või vabandusi. Järelmõju nähud on ka välispoliitilises kõnepruugis tarvitusel mõisted nagu „lähivälismaa”, „mõjusfäär” jne, teistes riikides kehtiva õiguskorra vastase tegevuse mahitamine ning finantseerimine.

    Seda kõike saab edukamalt ohjeldada, kui selleks on loodud rahvusvaheline konsensuslik arusaamine ja kui mitte õiguslik, siis vähemasti deklaratiivne alus, millele poliitilised otsustajad saaksid toetuda näiteks ELi ja Venemaa suhete arendamisel „topeltstandarditeta”.

    Luik nimetas oma artiklis probleemi otsekoheselt nii: „Meile teevad loomulikult rohkem muret kommunismi reanimatsiooni märgid Venemaal, mis oli suurim kommunistlik riik maailmas. Samuti olukord Valgevenes, kus kommunistlik ühiskonnakorraldus pole isegi ajutiselt lakanud.” Siin pole ju küsimus selles, kui suur on Venemaa praeguse, Gennadi Zjuganovi juhitud kompartei populaarsus Venemaal, ega selles, kui edukalt Moskvas võimulolijad seda eelmise riigi jäänuknähtu võimust eemal hoiavad, vaid ikka Kremli valmisolekus sõlmida uusi huvisfääride jagamise lepinguid esimesel võimalusel, kui kuskil selleks partner peaks tekkima. Venemaa imperiaalne enesepilt pole ju muutunud ja ega selle muutumist pole soosinud ka rahvusvaheliste organisatsioonide jäikus. Vetoõigus ÜRO julgeolekunõukogus toidab vähemasti Venemaa välispoliitilises aparaadis usku oma külma sõja aegse võimsuse jäävusse ja nõudeõigusesse kõigil kontinentidel. Ja seda ei väära isegi nii ilmselged pretsedendid nagu Kosovo iseseisvumine ja selle tunnustamine Venemaa vastuseisust hoolimata.

    Seega võiks öelda, et nii nagu natsismi hukkamõist, on ka kommunismi ja seda viljelnud süsteemide hukkamõist vajalik just Euroopa demokraatlikele riikidele. Selleks, et paremini vältida kiusatust astuda ebademokraatlike riikidega moraalitutesse, ent pragmaatilistesse, kiiret kasu tõotavatesse suhetesse mõne kolmanda, väiksema arvelt. Euroopa Liit kui süsteem näib küll rahu ja heaolu piisava tagatisena, kuid väike moraalse kapitali varu ei tohiks paha teha sellelegi õilsale ühendusele.

    Rahvusvahelise komisjoni moodustamise algatust seni käsitlenud uudiste kommentaarides on rabavalt palju negatiivset hoiakut: et milleks meile seda üldse vaja, et kui juba, siis peaks hukka mõistma eurooplaste tegevuse Ameerika vallutamisel jne. Paljud soovitavad igasugusest tegevusest hoidumist, kuna igal juhul on iga tegevus valik ja näib kahepalgeline kellegi teise suhtes. On mõistlik piirata komisjoni tegevusväli Euroopaga ning alles pärast kodustes asjades lõppjäreldusteni jõudmist on põhjust propageerida neid ka teistel kontinentidel. Aga kõigepealt tuleb komisjon üldse moodustada. Selleks on vaja liitlasi ja oskust mitte ihaldada endale kogu au ja kõiki tiitleid. Eesti seisukohalt parim variant oleks ise komisjoni tegevuses kõrvalossa taandumine niipea, kui töö käima läheb. Loomulikult tuleb oma osa teha ülima põhjalikkuse ja täpsusega, leida oma esindaja ka komisjoni tippkoosseisu (parima väljaselgitamine vajaks vähemasti sama põhjalikku arutelu nagu Euroopa parlamendi saadikute selekteeriminegi, sest koht on vähemalt sama kaaluga). Tõenäoliselt oleks asja huvides see, kui komisjoni juhiks näiteks mõni auväärne sakslane (Saksamaa kaasamine on punase DDRi eksisteerimise tõttu niikuinii vältimatu). Kui aga eurooplased ei peaks omavahel kokkuleppele jõudma, siis poleks midagi halba selles, kui komisjoni juhiks autoriteet USA idarannikult või koguni Iisraelist. Tähtis pole rahvus ega kodakondsus, vaid isiku rahvusvaheline kaal, reputatsiooni laitmatus, poliitiline seljatagune. Uurimiskomisjonil on mõtet siis, kui selle juht suudab komisjoni töö tuua teemana Euroopa poliitilisele keskväljale. Lõppude lõpuks lahendatakse ju küsimust, mis on Euroopa tulevikule sama oluline kui Nürnberg 50 aastat tagasi. Võimalikult täpsed teadmised mineviku kohta on vältimatu osa teadmistepõhisest ühiskonnast. Hirmust kantud soovitus mitte minevikku vaadata on aga sama hea kui nõue likvideerida paleontoloogia kui teadusharu, sest kivimite uurimise käigus võiks ju välja tulla, et inimese lähim eellane oli hoopis ämblik. Kasu ei vähematki, ent milline häbi!

     

  • Kammermuusika aastalõpp on sündmustest tihe

    Toomas Velmet

    Kontserdisari “AKADEEMILINE KAMMERMUUSIKA” Kadrioru lossis.

     

    Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna juhataja professor Neeme Punder (flööt) on praegu selgelt aktiivseim puhkpillisolist vastaval pildil Eestis, rääkimata tema tegevuse haardest, alates vana muusika interpretatsiooniprobleemide kursusest ning kaasaegse muusika esmaesitustest (Peeter Vähi, Galina Grigorjeva, René Eespere, Helena Tulve, Toivo Tulev jt).

    27. novembri “Akadeemilise kammermuusika” sarja kontserdi kava oli monotemaatiline, sest esitati Joseph Haydni neli flöödikvartetti ning Neeme Punderi partneriteks olid Harry Traksmann (viiul), Arvo Haasma (vioola) ja Leho Karin (tšello). Sellele koosseisule on Haydn kirjutanud kuus teost, mida kataloogides ja väljaannetes nimetatakse Divertimento või Konzertante Quartett või lihtsalt Quartett. Kõik kuus on siiski koondatud op. 5 (1 – 6) alla ja see eeldab, et loomisajaks võiksid olla aastad 1768 – 70. D-duur, Hob II:D9 ja G-duur, Hob II:G4 on aga lausa 1768. aastaga kataloogis fikseeritud. Hästi välja mõõdetuna mahtusid lisaks eespool nimetatud kahele kvartetile astronoomilise tunni sisse veel kaks D-duurset kvartetti Hob II:D10 ja Hob II:D11.

    Joseph Haydni divertismentidest ei peagi otsima sügavat sisu, pigem vastavad nad ikka oma nimele, s.t kerge helitöö, kuid seejuures üldse mitte kerged esitada. Vormiliselt on teosed üsnagi ühtemoodi neljaosalised, kus standardses järjestuses Presto, Adagio, Menuetto ja Presto, aeg-ajalt vahetavad kohti Adagio ja Menuetto. Erandina on kolmeosaline D-duur Hob II:9, kus võib arvata, et neljas on lihtsalt kaotsi läinud. Ettekandelised raskused on pigem virtuositeetsed, aga ka ansamblilist laadi ja sealgi eelkõige tämbrite ühildumisega seotud.

    Neeme Punderi üleolek tekstist oli selgelt tajutav, mis nii mõneski Presto’s nõudis partneritelt täit tähelepanu, kuigi kaod olid minimaalsed ja piirdusid tegelikult ainult mõningase kõlalise rabedusega, mis ka operatiivselt ja osavalt maskeeriti. Kõlaline tasakaal oli absoluutselt paigas seal, kus flööt piirdus alumise ja keskmise registriga. Et flöödi ülemine register Kadrioru lossi saalis domineerima hakkab, on arvatavasti paratamatus, mida on raske, kui mitte võimatu elimineerida. Huvitav on tõdeda, et need Haydni teosed on karakterilt ja vormilt niivõrd sarnased, et meelde jäävad eelkõige aeglased osad ja hästi karakteersed menuetid, aga kõik need assai’ga täiendatud Allegro’d ja Presto’d vuhisevad kõrvust mööda ja iga järgmine kustutab eelmise jälje. Seega vähemalt Haydni flöödidivertismentide monokontsert jääb neli korda üheplaaniliseks ning võrdlust Mozarti nelja kvartetiga välja ei kanna. Kuid ega ei peagi, pole ette nähtudki.

     

    II – kaks klavessiini ja mandoliin (4. XII)

     

    Esinejad: erinevate meistrite klavessiinidel Marju Riisikamp ja Iren Lill ning nende partner Alina Sakalouskaja mandoliinil. Kava ikka akadeemiline, s.t Johann Sebastian Bach ja tema kaasaegne Domenico Scarlatti. Kava konstruktsiooni kandis mõte, et kõik peavad saama kõigiga koos mängida ja seda peab raamima klavessiinide duetiga. Ka Sakalouskaja etteasted olid jagatud eri klavessinistide vahel. Ühemanuaalsed klavessiinid on Joop Klinkhammerilt (M. Riisikamp) ja Rainer Schützilt (I. Lill) ning kuna mandoliingi oli suure, aga selle eest hästi sümpaatse kõlaga, siis oleks olnud huvitav teada ka selle instrumendi meistrit.

    Kontsert algas, nagu öeldud, klavessiiniduoga ning ettekandele tuli Bachi Triosonaat Es-dur BWV 525. Ootamatult hästi selektiivselt kõlas see teos, võrreldes ettekujutusega kahe klavessiini mahlakast kõlamassiivist, küllap oli tekst jaotatud osavalt ja registrid hästi valitud. Järgnev Domenico Scarlatti Sonaat viiulile ja basso continuo’le e-moll oli vähemalt mulle esimene kohtumine, seda enam esitusversiooniga mandoliin-klavessiin. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja põnev: selgub, et mandoliinil on kenasti võimalik esitada ka Grave pikki fraase ja energeetilised Allegro’d haakuvad ju suurepäraselt klavessiini heli tekkemehhanismiga, mistõttu ei teagi, kas originaalkoosseisus esitus mind enam huvitabki.

    Kõigele lisaks olid nii Sakalouskaja-Lill kui mõni aeg hiljem Sakalouskaja-Riisikamp (Scarlatti Sonaat d-moll) selgelt väljendunud isikupärased kooslused, mis on selge interpretatsiooniline lisaväärtus esitatavatele teostele. Hea polüfoonilise puhkehetkena pakkus Marju Riisikamp kontserdi keskele J. S. Bachi “Fuugakunstist” BWV 1080 “Contrapunctus IV” ning hetk oli väga meeldejääv ja avas kavas sooloklavessiinide mooduli.

    Järgnes kolm Domenico Scarlatti sonaati: G-duur (Riisikamp), F-duur ja d-moll (Lill) ja äkki tekkis vastuvõtul sama efekt, mis eelmisel kontserdil Haydni divertismentidega, kui teosed hakkavad eelnenut kustutama. Võib-olla oli üks sonaatidest üleliigne, või oleks veel üks “Contrapunctus” hoopis hästi mõjunud. Seda ei maksa käsitleda etteheitena esitusele, vaid soovitusena kava vahelduse huvides, sest ma ei arvagi, et nii atraktiivset kava üks kord esitatakse.

    Kontserdi lõpunumber Johann Sebastianilt, kes teinud versiooni (BWV 593) Antonio Vivaldi op. 3 nr 8 Kontserdist kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuo’le (RV 522). Ega kavas Vivaldi teose nimetusena antud orkestrikontsert sisuliselt ju vale ei ole, aga autoril (Vivaldil) on see siiski teisiti ja see populaarseim a-moll kontsert kahele viiulile on meil ju kõrvus algharidusest peale – ja nii võiks ta ju jäädagi. Kui seni möödunud esitused olid kõik perfektsed, siis millegipärast just nüüd tundus, et teos tekitas esitajates võõristust ja kuulda sai ka mõningaid ebatäpsusi, samuti ei mõjunud Adagio rutakas tempo üldse mitte veenvana – kahju, et see teos viimasena kõlama jäi, kuigi head ja põnevat õhtut ta nüüd ära küll ei rikkunud. Kindlasti on mõlemad instrumendid (klavessiinid) suurepärased meistritööd, kuid mulle imponeeris Riisikampi ekspluateeritu enam, eelkõige oma ümarate tämbrite, pika ja kandva heliga ja hästi mahlaste bassidega.

    Aasta hakkab lõppema ja “Akadeemiline kammermuusika” lõpetab 2005. aasta juba sel pühapäeval (11. XII) romantilise Brahmsi sonaatide õhtuga, kus esitajateks EMTA professorid Mari Tampere ja Ivari Ilja.

  • Köitekunst ja Endel Valk-Falki juubelinäitus TLÜ Akadeemilises Raamatukogus

    TLÜ Akadeemiline Raamatukogu

    Eesti Köitekunstnike Ühendus kutsub vaatama V köitenäitus-konkursi “Köitekunst Eestis läbi viie sajandi” töid ning Endel Valk-Falki akvarellide näitust „Vanad objektid uues koloriidis“ Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus 12. oktoobrist – 12. novembrini 2012.
     
    Köitekunstinäituse avame reedel 12. oktoobril kell 16:00 TLÜ Akadeemilise Raamatukogu fuajees (Rävala pst 10, Tallinn). Näitusel on eksponeeritud 44 köitekunstniku looming. Samal ajal avatakse ka Endel Valk-Falki akvarellide näitus fuajee ja kohviku seintel. Üritusega tähistatakse ühtlasi vanameistri 80. sünnipäeva.
     
    Tegemist on juba viienda näituskonkursiga meie majas. Näituskonkurssidele pani aluse Endel Valk-Falk, üks vanaraamatute uurimise ja säilitamise eesvedajatest Eestis, riikliku restaureerimiskeskuse ning Teaduste Akadeemia Raamatukogu köitesektori kauaaegne juhataja. Teaduste Akadeemia Raamatukogu köitesektor on praeguseks kasvanud TLÜ Akadeemilise Raamatukogu säilitus- ja digiteerimiskeskuseks, kus kõrvu kasutatakse ajalooliseid köiteseadmeid ja tänapäeva tipptehnoloogiat.
     
    Lisaks algab kell 14 raamatukogu baltika saalis vestlusring, kus kõnelevad:
    Rene Haljasmäe “Köitekeelest”
    Tulvi Turo “Aaspõimetehnikast 17. sajandi pärgamentüriku näitel”
    Larissa Petina “Ühest 17. sajandi Amsterdami köitest”
    Kadri Tammur “Lauluraamatute köitest”
     
    Ettevõtmise toetajad – Eesti Kultuurkapital, Eesti Nahakunstnike Liit, Peep Gorinov, Kristina Kruuse, TLÜ Akadeemiline Raamatukogu, Eesti Keele Instituut, kirjastused SEJS ja Varrak.

  • Demokraatia diversiteet

    Marek Strandberg

    Esindatus peab olema mitmekesine. Kui loodus on kuskil liigivaene, siis märgib see fakti, et liigid on mingil põhjusel välja surnud ja seda kaotust on raske korvata. Kui Maa ajaloos on ette tulnud liikide ulatuslikum väljasuremine, siis pole hävinute asemele vuhinal kogunenud uued, vaid järgnenud on kümneid miljoneid aastaid väldanud tühjuse aeg. Kas poliitilise, kultuurilise või majandusliku mitmekesisusega läheks teisiti? Vaevalt. Kadumiseks ja asendumiseks vajalik ajaskaala oleks vaid tunduvalt lühem. Sealjuures teame, et ka ainult 50 aastat poliitilist ühekülgsust ehk türanniat, okupatsiooni, kommunismi oli piisav, et selle tagajärgedest kosumine võtab põlvkondi.

    Kui jutt läheb rahvahääletustele ja otsedemokraatiale, siis peetakse üldjuhul silmas küsimusi stiilis „kas liuväli peaks tulema siia või mujale?”. Kurb, kuid nii mõnigi poliitiliselt kogenud kala võtab seda laadi hoiaku (otsedemokraatia kõlbab pisiasjade otsustamiseks), kui talle hakata kõnelema, et ehk vajaks Eesti demokraatia väikest värskenduskuuri – mitmekesistamist.

    Küllap tuleb siinselegi lugejale tuttav ette väide, et oma rumaluse tõttu ei saavatki rahvas otsustamisega toime tulla ja vajavat seetõttu (ja ainult) esindusdemokraatlikku eestkostet ning juhtimist. Sellist, kus valijad jäävad valimistevaheliseks ajaks otseses mõttes hääletuks ja kus esindusvõim on garanteeritult kaitstud mis tahes allkirjade ja elektrooniliste hiireklikkide eest. Neid loomulikult võib arvestada, aga selleks pole mingit kohustust. Valijate ebakompetentsuse osas võib vastu küsida: kas valijad on rumalad kogu aeg ja kui, siis milline on see imetabane mehhanism, mis kodaniku valmiskampaania ajaks või vähemalt valimiste päevaks arukaks teeb. Või pole ka valimispäeva otsused arukad ja arukaid valikuid üleüldse ei oodatagi?

     

    Näidisdemokraatia – Šveits

    Šveitsis otsedemokraatia on süsteemina ainus omataoline mitmekesise demokraatia korraldus maailmas. Riigikorra, riigi ülesehituse ja põhiseadusliku võimujaotuse erinevuste tõttu pole Šveits ja Eesti muidugi samastatavad: ühel juhul on tegemist föderaalse riigiga, teisel juhul mitte. Loomulikult on Šveitsis olemas esindusdemokraatlikud võimumehhanismid. Otsedemokraatia mehhanismid on lihtsalt täiendav vahend ja võimalus sekkumiseks esindusdemokraatia süsteemis langetatud otsustusprotsessi, kui kodanikkond seda vajalikuks peaks pidama.

    Mingeid, kas või kaudselt otsedemokraatlikke mehhanisme leidub paljude riikide riigikorralduses. Ka meie põhiseaduses on selgelt välja toodud, mil moel kõrgeima riigivõimu kandja – rahvas nimelt – oma võimu teostab (§ 56): riigikogu valimise ja rahvahääletustega. Eestis saab rahvahääletuse algatada ainult riigikogu, mitte aga rahvas, ja võimalik, et just see moment demokraatia mõõdukat vaesumist ja ühekülgseks muutumist õhutabki.

    Otsedemokraatia põhimõtted on välja kasvanud XVIII sajandi revolutsioonidest Ameerikas ja Prantsusmaal. Tõsi, Prantsusmaale pole märkimisväärset jälge otsedemokraatlikust otsustusmehhanismist maha jäänud, küll aga Ameerika Ühendriikidesse, kus mingil kujul on otsedemokraatlikud mehhanismid juurutatud 24 osariigis. Otsedemokraatia pole üleüldine ja universaalne täiendusmehhanism. California osariigis näiteks, kus sel moel on olnud võimalik sekkuda ka eelarveprotsessi, on tehtud karuteene koolihariduse korraldusele.

    Millised on Šveitsi kodanike võimalused harrastada otsedemokraatiat? Kui parlamendi otsusega jõustatud seaduse vastu saadakse 100 päeva jooksul kokku 50 000 allkirja, pannakse seadus siduvale rahvahääletusele (s.t rahvahääletuse tulemus on parlamendile kohustav). Sellisel siduval rahvahääletusel otsustatakse lihthäälteenamusega, kas seadus jääb jõusse või mitte.

    Teine võimalus on rahvaalgatus, mille puhul peavad algatajad suutma oma algatusele koguda 18 kuu jooksul vähemalt 100 000 toetajat. Parlament saab seejuures esitada oma vastupakkumise rahvaalgatusel hääletusele pandud eelnõule. Lühidalt ja lihtsustatult öeldes, peatumata nüanssidel ja seaduse omapäradel ning ajalooliselt kujunenud kantonite õigustel, on eelnõu seadusena jõustumiseks vaja häälteenamust nii kantonites kui üleriigiliselt.

    Kas selle mehhanismi saaks otse üle kanda näiteks Eestisse? Kindlasti mitte. Ei ole meie ajalugugi – ükskõik, mil moel me oma ajaloo joonlauda ja sündmuste jada venitaksime – ühtlustatav või kooskõlaliseks kohandatav ei Šveitsi ega ühegi muu riigi ajalooga. Šveitsis jõuti arusaamisele koosmeele vajadusest riigikorralduses 1847. aastal puhkenud kodusõja käigus (mis vältas küll vaid ühe kuu ja kus hukkus sadakond inimest). 1848. aastal vastu võetud põhiseadust täiendati 1891. aastal otsedemokraatiat soosivate mehhanismidega.

     

    Vimma ja viha allikad

    Šveitsiski on otsedemokraatlikud initsiatiivid põhinenud ja põhinevad edaspidigi sageli emotsioonidel. Samas on võimalus ja õigus otsedemokraatiat rakendada siiski hoob, mis on pannud ühiskonna koos tegutsema. Kui palju kõneldakse Eestis kaasamisest! Küll kodanike, küll aktiivsete huvigruppide kaasamisest otsuste ettevalmistamisse ja langetamisse. Selleks koostatakse ja finantseeritakse eriprogramme. Otsedemokraatia mehhanismi seadustamine kutsub aga kaasamise esile automaatselt. Ennetava kaasamise käivitab esindusdemokraatlik võim ise selleks, et vältida võimalikku otsedemokraatlikku sekkumist rahva poolt tagantjärele.

    Paul-Eerik Rummo tähelepanek, et „ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja” käib hästi ka tänapäeva Eesti poliitiliste hõõrdumiste ning rahva ja otsustajate kaugenemise kohta. Kuid otsedemokraatlikku otsustamis- ning sekkumismehhanismi ei tohi näha ja käsitleda pelga auru väljalaskmise ventiilina. Auruventiiliks ehitas valitsus portaali „Täna otsustan mina”, mis uudse lahendusena kutsus end küll kasutama, kuid minetas puuduva väljundi ja õigusliku positsiooni tõttu oma võimaliku rolli kiiresti. Sealjuures pakub just e-riik võimalusi otsedemokraatlike lahenduste kiireks, mugavaks ja odavaks kasutussevõtuks.

    Tavatseme tihti avalikult imeks panna, mille tõttu küll on rahva seas levinud põlgus ja trots riigikogu liikmete või ka muude võimukandjate vastu. Naiivne oleks selle viha põhjuseks pidada palga või hüvitiste suurust või muud lihtsat ja käegakatsutavat. Tõele lähemal on need, kes näevad viha algpõhjusena võimukandjate käitumises tajutavat naudingut ja iha, kõike seda, mida pakub esindusdemokraatlik võim oma praeguses monopoliseerituses ja kaitstuses. Üleolek (oludest, faktidest) ning status quo säilitamise püüd (ennekõike järjekordsetel valimistel) on arvatavalt „vimma” tegelikud põhjused ning majoneesitšekid vaid lülitiks, mis viha ja vimma ilmsiks toovad. Siinkohal võib ka küsida, kas end analüütiliseks pidav meedia ei võiks lahata tegelikke võõrandumismehhanism selle asemel, et lõpmatuseni viha ning põlguse sisselülitamisnuppu kirjeldada?

    Ühekülgne demokraatia (vaid esindusdemokraatia näiteks) kaldub teostama võimu rahva üle, mitte rahva nimel. Otsedemokraatiaga rikastatult on paratamatu, et rahva vaba tahte kaal juhtimiskorraldustega võrreldes kasvab. Šveitsi otsedemokraatia ajaloo ja kogemuse üks olulisemaid järeldusi aga on see, et selle tulemusena ei hakka vohama mitte populism, millega otsedemokraatia vastastel on kombeks hirmutada, vaid pikema aja vältel hakkab rahvas valdavalt toetama valitsuse ja parlamendi initsiatiive. See ei tulene inimeste võimu suhtes paindlikumaks või aupaklikumaks muutumisest, vaid hoopis vastupidisest: võim õpib arvestama, kaasama ning ühiskonnaga koos toimima.

     

    Kus on kodusõja kolded?

    1848. aastast saadik on Šveitsis otsedemokraatiat kasutatud ligikaudu 530 korral (vt jooniseid). 190 kohustava referendumi (õigusakt tuleb siduvale rahvahääletusele panna) puhul on rahvas hääletanud eelnõu poolt kolmveerandil juhtumeist. Veidi üle 160 rahvaalgatuse p
    uhul on 91% juhtudest rahvaalgatus referendumil tagasi lükatud (see tähendab, et rahvahääletusel on esindusdemokraatliku võimu kava toetuse saanud). Pole ju kõrge hind kodurahu ja üksteisest paremini arusaamise eest? Veidi üle 150 nn vetostamise juhul on pool seadustest vetostatud. Esindusdemokraatlikul võimul on õigus hääletamisele panna ka nn vastupakkumisi, 2/3 ligi 30st vastupakkumisest on ka heaks kiidetud.

    Esindusdemokraatlik võim on rahalises mõttes ühiskonnale küllalt kallis, muud võimukorralduse viisid aga kahjuks kultuurile ja ühiskonnale jällegi liialt valusate tagajärgedega ehk veelgi kallimad. Otsedemokraatia elementide lisamine ei tee demokraatlikku võimu märkimisväärselt kallimaks, kuid kohandab esindusdemokraatliku võimu käitumise siiski ühiskonna ootuste ja vaba tahte loomuga. Seda kindlasti mitte absoluutselt, vaid ikkagi parimal võimalikul viisil.

    Šveitsi ajaloo paralleeli järgi küsigem, kus käib Eestis kodusõda, mida oleks vaja lõpetada. Kohalikes omavalitsustes. Mitte kõigis, kuid siiski paljudes, kus võimu ja rahva huvid vastuolus. Võitlus pole küll verine, kuid inimeste eluruum, harjumused ja püsiväärtused vahetatakse kahjuks liialt paljudes omavalitsustes ärihuvide vastu. Omavalitsuste mõju inimeste elukeskkonnale on suur. Asjaolu, et omavalitsuse 1% elanike allkirjadega eelnõu võib praegugi viia volikokku, ei leevenda tekkinud olukorda karvavõrdki. Vähemasti seni, kuni puudub ühtne (kodifitseeritud) keskkonnaseadustik ning igal huvilisel on oma tõde nii praktilises asjaajamises kui ka kohtuvaidlustes.

    Kohalikus omavalitsuses lahendatavad elukeskkonnaga seotud küsimused on igaühele arusaadavad. Seetõttu saakski just neist ja omavalitsustes alustada otsedemokraatlike sekkumise ja kaasarääkimise mehhanismide juurutamist. Omavalitsus on hea koht harjutamiseks, kogemuste hankimiseks ja kohanemiseks. Õppima peavad nii rahvas kui ka võimukandjad. Et erakonnad ei esinda kohaliku võimu tasemel niivõrd maailmavaadet kui huvisid, siis oleks otsedemokraatlik omavalitsemine lähim Eestis saavutatav eesmärk. Selle tulemusena kahaneks parteide roll omavalitsemises ja sellel oleks kaugelt sügavam tähendus kui vabastada koolijuhid vajadusest valida iga valimise järel taas sobiv partei, mille toetusel katuseid parandada ja aknaid vahetada.

     

    Meie mängureeglid

    Reeglid, millest võiks lähtuda ka Eestis, on senisest maailma otsedemokraatia kogemusest teada. Arutelu algatamiseks pakun omalt poolt välja sellised.

    Lävend, millest alates saab esitada oma initsiatiivi, ei tohi olla liialt kõrge, ületada näiteks 5% valijaskonnast. Samuti peab allkirjade kogumiseks olema antud piisavalt aega, üleriigiliste küsimuste puhul aasta kuni poolteist (kui probleemi on vaja ka arutada). Seaduste vetostamise puhul (s.t hinnangu andmist parlamendis juba tehtud tööle) tuleks leppida 3-4 kuuga, sest diskussioonide aeg jääks ära. Eeltoodu rakendamine nõuab ka seaduste väljakuulutamise korra muutmist. Omavalitsuses, arvestades nende rahvastiku suuremat kompaktsust, võiks allkirjade kogumise aega kindlasti vähendada, näiteks 3–6 kuuni. Oluline on, et oleks piisavalt aega aruteludeks, kuid aega peab olema ka omavalitsusvõimul (näiteks iseseisvaks meelemuutuseks või veenvate vastuargumentide esitamiseks).

    Otsedemokraatliku algatuse puhul tuleb algatajatele tagada ka asjakohane õigusabi, sest eelnõude kirjutamine eeldab juriidilisi oskusi. Poliitiline initsiatiiv peab olema kirja pandud nii, et see sobituks õigusruumi. Abi ei tohi muuta algatuse sisu ega mõtet. Algatuse juriidilise õigekirja eest võiks meie oludes hea seista näiteks õiguskantsler, kes saaks nii vahetult kaasa aidata kodanikuühiskonna kujunemisele ja tugevnemisele. Võrdse kohtlemise nõudest lähtuvalt ei oleks otstarbekas nõuda siduva rahvahääletuse korral valijate väga suurt kohustuslikku kvoorumit. Veerand valijaskonnast oleks piir, millest suuremat osalusnõuet rahvahääletuse toimunuks lugemiseks poleks põhjust seada. Ja loomulikult tuleb seda laadi rahvahääletuste järele ka sõltumatult valvata (võib vaielda selle üle, kas parema järelevalve saaks valimiskomisjoni või kohtu kaudu).

    Eelöeldu vastuväiteks tuuakse kindlasti, et sellise otsustusmehhanismi juurutamine toob enesega kaasa demagoogia vohamise, valijatega manipuleerimise ja valijaskonna tüdimise liigsagedastest rahvahääletustest. Kuid kas siis praegune olukord on kuidagi teistsugune? Kas Eesti poliitika ja otsuste vastuvõtmine on vaba demagoogiast? Kas pidevalt kogutavad allkirjad erinevate initsiatiivide kaitseks ei näita siis sellise demokraatia laienduse tegelikku vajadust? Küsimus on loomulikult kohalikust palju suurema haardega. Mitte ainult Eesti demokraatia ei vaja värskendamist-rikastamist, vaid tegelikult vajaks seda kogu Euroopa Liidu demokraatiakorraldus. Ikka samade eesmärkide – vimma vältimise ja ühishuvi mõistmise nimel.

     

  • Arhitektuurituul: Ehituskultuur

    ?ar Mark

    Siinkohal olen kasutanud vabas vormis Saksa ehituskultuuri initsiatiivi tekste, mille saksa keelest on eesti keelde seadnud Andres Levald.

     

     

    Mis on ehituskultuur?

     

    Saksamaal mõistetakse ehituskultuuri all ehitatud keskkonna loomist ning sellega ümberkäimist. Ehituskultuuri ei tohi segi ajada ehituskunsti ehk arhitektuuriga. Teema ei puuduta ainult elukutselisi planeerijaid, vaid kõiki, kes ehitatud keskkonnaga kokku puutuvad. Vastutust ehitatud keskkonna kvaliteedi eest ei kanna mitte ainult spetsialistid, vaid kõik, kes on selle loomisel osalised. Ehituskultuur on üldine ja avalik asi.

    Otsused on mõjutatud eelkõige sellest, kuidas hinnatakse inimese kujundatud keskkonda ühiskonnas. Hoiakute ning käitumisviisi muutumine on keeruline ja hajus protsess. Mõistagi on asjaosalistel soov seda protsessi mitmesuguste ettepanekute ja oma tegevusega mõjutada. Eraldi võttes tunduvad need soovid enamasti mõistlikud, kui neid kogumina vaadata, valitseb oht, et need mõjuvad kohalikuna, ühte punkti koondatuna, katkendlikuna ning konkreetset eriala esindavana. Vaatekohtade mitmekesisuse tõttu on aga olulisele keskenduda keeruline.

    Seetõttu on ehituskultuuri võimalik edendada eelkõige eduka suhtlemise toel, mille tulemusel vormuvad ja realiseeruvad nii avalikud arvamused, poliitilised tõekspidamised, halduslikud reeglid kui ka kvaliteetsed avalikud arendusprogrammid.

    Strateegilised kaalutlused on eri riikides viinud ehituskultuuri sihtasutuse, riikliku suhtluskeskuse asutamiseni. Kuid ka pärast sihtasutuse loomist on tõelise ehituskultuurini pikk tee. Selle ettevalmistamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja tugevat juhtimist ja vajadusel ikka ja jälle tegevuse eesmärkide meenutamist. Selle juhtimise garandiks on päevapoliitikast sõltumatute mitmete erialadega seotud isiksuste kollektiiv.

    “Lõpuks ometi!” ohkavad need, kes näevad tänapäevases ehitusmassis liialt vähe ehituskultuuri. Mitte kunagi varem pole ehitatud nii palju kui eelmisel sajandil, sealjuures ehituskultuurilises mõõtmes nii vähe.

    “Uuesti sama teema!” on nende seisukoht, kes on ikka ja alati ehituskultuuri eest seisnud. Ka varem on ju ajatult häid ehitisi loodud ning kultuur väljendub ju pidevas ideaali poole püüdlemises.

    Uus teema on teisenenud maailm. Majanduslikud ja ühiskondlikud suhted on muutunud piisavalt palju, et ehituskultuur saaks või vähemalt peaks saama uuesti kaalutud muutunud väärtushinnangute kaudu. Uuesti tuleks määratleda nii ehituskultuuri sisu kui vorm – need peavad end muutuvas kultuuriprotsessis uuesti tõestama.

    Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses pandi Rio konverentsiga alus säästvale arengule, arvukatele agendaprotsessidele üle maailma.

    Ehituskultuuri osas puudub aga eelhäälestus, mis võimaldaks algatada globaalsema aktsiooni. Avalik häälestatus kujuneb aga aegamööda. Mitmete linnaehituslike uuenduste tegelik läbilöök võtab aega umbes 20 aastat, näiteks võib tuua radikaalsete linnauuenduste asendumise säästva suhtumisega.

    Kogemus on näidanud, et tõukejõuks ei ole enamasti süsteemisisesed tegijad, vaid asjaosalised väljastpoolt. Sõltumatus ning erialane asjatundmine  pälvivad lõpuks tähelepanu ja hakkavad mõjuma. Initsiatiiv ei tule ülalt ega alt, vaid vabade isiksuste võrgustikust: mõned seest, mõned väljast, mõned alt, mõned ülalt. Initsiatiiv rajab normi, mis on alguses paratamatult teatud vastuolus olemasolevaga. Initsiatiiv deklareerib, kuidas miski peab olema, ütlemata seda, kuidas see tegelikult välja kukub. Initsiatiiv loob trendi, mitte ei jookse selle järel.

    Eesti ehituskultuuri tulevik võiks olla juba järgmise kirjutise teema, kus saab loodetavasti juba arvestada koalitsioonileppe tekstiga.

     

  • Muusikamaailm: Milano La Scala alustas

    Priit Kuusk

    Debüteerinud napilt kümme aastat tagasi (nagu ka Vladimir Jurowski), on Simon Rattle’i ja Claudio Abbado assistendist Hardingist kasvanud mitme orkestri peadirigent, kes ooperikogemuse saanud Aix-en-Provence’i festivalil. Jaanuaris tulebki “Jevgeni Onegini” ja kontserdiga ka Vladimir Jurowski ning nüüd alanud Mozarti seeria lõpetab kevadel “Don Giovanniga” kõige noorema muusikajuhina veel Gustavo Dudamel (24). Pärast edukat debüüti korraldas La Scala Hardingile tunnustuseks esmaspäeval tema Mahler Chamber Orchestra erikontserdi, kus kavas Beethoveni IV ja Schumanni II sümfoonia.

     

    “Ameerika tragöödia” New Yorgi Metis

    New Yorgi helilooja Tobias Pickeri uusooperi “Ameerika tragöödia” (Theodore Dreiseri järgi) esietendus 2. XII on Metropolitan Opera hooaja suuremaid uudiseid. Libreto autor Gene Scheer on ka ise tuntud laululooja, ameeriklannast lavastaja Francesca Zambello, Londoni Teatriühingu kolme Olivier’ omanik, on teinud heliloojaga koos ka ta ooperite “Emmeline” ja “Thérèse Raquin” esmalavastuse. See on Pickeri neljas ooper, ta on kirjutanud veel kolm sümfooniat, neli klaverikontserti, Euroopaski populaarse orkestripala “Old and Lost Rivers”. Dirigent on James Conlon, Meti ajakirja Opera News esmakordse aastapreemia värske laureaat, järgmisest hooajast LA Ooperi eesotsas, samast on laureaadid ka lauljad Susan Graham ja Dolora Zajick, uusooperi tosina solisti seas veel Patricia Racette, Kim Begley, Jennifer Larmore. “Ameerika tragöödia” on laval (ka täna) kuni 28. XII (8 etendust).

    Francesca Zambello eelmine uuslavastus oli Rachel Portmani “Väike prints” NY City Opera esietendusena Manhattani Tinker Auditoriumis. Meti raadio-ülekannete 75. hooaeg algab homme “Rigolettoga” ja 24. XII saab sealt kuulata ka Pickeri uut ooperit ning vana-aastaõhtul veel Bergi “Wozzeckit”.

     

    Huddersfieldi festivalilt

    Huddersfieldi kaasaegse muusika festivalil Inglismaal (18. – 27. XI), kus selle asutaja Richard Steinitzi ajal ka Pärti, Tormist ja Tüüri lähemalt tutvustatud, olid seekord keskpunktis briti, norra ja saksa noored, samuti jaapani autorid. Üllatuslik oli avaõhtul esinenud Freiburgi Barokkorkester, kellele festival oli tellinud viis esiettekannet (!), autorite hulgas hiljutine festivalihelilooja Rebecca Sounders, ka Michel van der Aa ja Juliana Klein. Pidustuste teemaheliloojaiks olid Rolf Wallin, James Dillon ja Helmut Lachenmann, viimast esitamas Ensemble Recherche ja Ensemble Modern. Norra ansamblite BIT 20 ja Cikada kavades olid Rolf Wallini kõrval veel Lasse Thoresen ning noor Eivind Buene.

     

    Richard Straussi päevad Dresdenis

    25. XI – 11. XII peetud Dresdner Festtage Richard Strauss tõi Semperoperis publiku ette koguni seitse helilooja ooperit, lisaks kolm sümfooniakontserti, kus Staatskapelle ees seisis Manfred Honeck ja peateosteks “Kangelase elu” ja Mozarti Sümfoonia Es-duur KV 543 (orkestri eelmist kava juhatas seal Paavo Järvi). Eriliselt tuuakse esile ooperi “Danae armastus” uuslavastust (nimiosas Anne Schwanewilms), mille tegi Günter Krämer ja kus oli dirigendiks Fabio Luisi. Seda mängiti ka festivali lõpuõhtul. Lisaks veel “Salome”, mis on Peter Mussbachi lavastus (dirigent Wolfgang Rennert), ja “Roosikavaler” Peter Schneideri dirigeerimisel (juhatas ka “Arabellat”, peaosas Angela Denoke). Lisaks tehti üks Straussi nädalavahetus eriüritustega, kus kuulajate ees olid dirigendid, lauljad, ajakirjanikud, lavastajad, muusikauurijad, produtsendid.

     

    Viiuldajate konkurss Helsingis

    Üheksandal Sibeliuse-nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil tunnistas žürii võitjaks 22aastase Alina Pogostkini Saksamaalt (peapreemia 20 000 eurot). Nõukogude Liidu viiuliprofessori tütar (ta vanemad töötavad nüüd Heidelbergis) õpib praegu Berliinis Antje Weithaasi käe all ning on saanud ka IV preemia Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursilt aastal 2001.

    II preemia viis kaasa 18aastane Jiafeng Chen Hiinast, III preemiat jagasid Hyun-Su Shin Lõuna-Koreast ja Wei Wen Hiinast. Viimane õpib Juilliardi koolis Cho-Liang Lini juures. Soomest pääses finaali ka Sini-Maaria Simonen. Võitja esines koos Soome Raadio SOga Mario Venzago juhatusel. Teises voorus oli Soome helilooja kohustuslikuks uueks palaks Esa-Pekka Saloneni “Lachen Verlernt”.

     

    Haruldasi leide 

    Dresdeni maaraamatukogust tuli päevavalgele Antonio Vivaldi senini tundmatu teos, mille leidis Austraalia muusikateadlane Janice Stockigt: muusika Psalmile nr 110 soolohäälele, koorile ja kammeransamblile. Vivaldi eksperdid on juba tõestanud leiu ehtsuse. Teos saab Vivaldi koguväljaandes numbri RV-807 ja kõlab esmakordselt pärast 250 aastat uue aasta algul Körneri Singvereini esituses. Noot on Dresdenisse sattunud ja jäänud ilmselt 1754. aastal seal tegutsenud itaalia maestro Iseppo Baldani kaudu.

    Sama üllatav uudis on Arthur Honeggeri lühiooperi “La Mort de Saint Alméenne” esiettekanne Utrechtis (26. XI). Seda esitab Muziektheater Transparant Antwerpenist, tutvustades seda mitmel pool mujalgi.

     

    Tunnustusi ja preemiaid

    USA dirigent Kent Nagano valiti Kanada ühe mainekama, Montreali McGilli ülikooli audoktoriks. Aastast 2000 Berliini Deutsches Symphonie-Orchesteri peadirigent, kutsus Plácido Domingo ta 2004. aastal ka Los Angelese Ooperi etteotsa ja uuel hooajal saab temast Müncheni Baieri Riigiooperi muusikajuht Zubin Mehta järel. Siis võtab ta juhtida ka Montreali SO. Ent sellele eelnes üheksa aastat Lyoni Rahvusooperis (kuni 1998) teatri tippu viimisega. Ta varasemate tunnustuste hulgas on neli Grammyt, Edisoni preemia ja kaks Grand Prix du Disque’i.

    Hiina-Ameerika tipptšellist Yo-Yo Ma tunnistati Taani kõrge autasu, Léonie Sonningi Fondi 2006. aasta muusikapreemia (500 000 taani krooni) vääriliseks. Preemia eelmised laureaadid on dirigent John Eliot Gardiner (2005) ja jazzpianist Keith Jarrett (2004). Ta on premeeritute hulgas teine tšellist Mstislav Rostropovitši järel (1981), laureaadid on ka Gidon Kremer, Anne-Sophie Mutter, Igor Stravinski, Leonard Bernstein, Witold Lutosławski, Benjamin Britten, Olivier Messiaen. Äsja tegi Yo-Yo Ma taas tuuri Bachi soolosüitidega (nr 3, 5 ja 6) kuues kuulsas saalis Madridi Auditorio Nacionalist Düsseldorfi Tonhalleni. Seitsmel viimasel aastal on Yo-Yo Ma seotud olnud ka “Silk Road Project’i” ettevõtmistega samanimelises ansamblis ja sügise algul viis ta ansambli tuurile Jaapani muuseumidesse.

     

  • Jaapani sõltumatute filmide festival tuleb taas – Zipangu Est!

    Marili Jõgi

    12.-14. oktoobril kinos Sõprus toimuv Zipangu Est filmifestival viib edasi Tallinn Euroopa Kultuuripealinn 2011 raames alguse saanud filmifestivali EVA – East via Asia. Zipangu Est on siinkandis esimene filmifestival, mis on pühendatud Jaapani sõltumatule kinokunstile. Festival tutvustab uusi ja vanemaid ning peamiselt Eestis varem linastumata filme, mis näitavad Jaapani ühiskonna erinevaid identiteete läbi omapärase ja julge maailmavaatega sõltumatute filmitegijate kaamerasilma.
     
    Zipangu Est 2012 programmis on kaheksa filmiseanssi. Programmi fookuses on seekord dokumentaalfilmid, kuid kavas on ka eksperimentaal- ja mängufilme, animatsiooni ning Jaapani erootilise žanri pink eiga eriseansse. Filmid on jaapani keeles ingliskeelsete subtiitritega.
     
    Jaapani sõltumatute filmide festival Zipangu Est toimub koostöös Londonis aset leidva festivaliga Zipangu Fest.
     
    Mõlema festivali kuraatoriks on tunnustatud Jaapani sõltumatu kino ehk jishu eiga ekspert Jasper Sharp, kellega algas edukas koostöö Tallinn Euroopa Kultuuripealinn 2011 raames toimunud filmifestivalil EVA. Jasper Sharp, kes viibib ka ise festivalil külalisena, on tunnustatud filmikuraator, mitme festivali peakorraldaja ja kirjanik ning populaarse veebisaidi www.midnighteye.com autor ja asutajaliige. Samuti on külalisena Eestis ka festivali ühe oodatuima dokumentaalfilmi “Hiroshima Nagasaki Download” režissöör Shinpei Takeda.
     
    Lisaks väliskülaliste filmiloengutele tutvustavad seansside eel jaapani kinokunsti eripärasid ka filmieksperdid Eestist – pink eiga filmiseanssidele teevad sissejuhatused Tristan Priimägi ja Gert “Trash” Moser.
     
    Festivali koduleht: www.zipanguest.eu
    Facebook’is: www.facebook.com/ZipanguEst
     
    Kohtumiseni 12.-14.oktoobril kinos Sõprus!

  • Ebaõigluse jätk või meelekindel ei

    Kaarel Tarand

    Selles segaduses võib kergesti järje kaotada. Ent üht tuleb meeles pidada: ka kõige kehvem majandusprognoos, mis meile on pakutud, näitab jätkuvat majanduskasvu. Rahandusministeeriumi oma 3. aprillist pakub tänavuseks kasvuks 3,7% ja järgmiseks aastaks 6,4%. Mingeid suuremaid muutusi maksupoliitikas samal ajal läbi ei viida. Seega on loogiline järeldada, et riigi tulud (jättes kõrvale ELi toetusraha) samuti kasvavad. See võimaldab kaljukindlalt nõuda ka kultuurile mineva rahahulga kasvu vähemasti samas tempos.

    Siiski, kui näiteks praegu soovitab rahandusministeerium kõigile ministeeriumidele jääda järgmist aastat prognoosides nullkasvu juurde (võrreldes tänavusega?), tekib kaks küsimust. Esiteks, ka praeguse tagasihoidliku prognoosi järgi on kahe aasta summaarne majanduskasv tunduvalt suurem optimismi kõrghooajal mullu aastaseks kasvust planeeritust. Ja nii peaks mingi väikenegi kasv olema järgmiseks aastaks ette näha ka tänavuselt kõrgelt (ja eeldatavasti mitte täituvalt baasilt) arvestades. Miks seda ei julgeta välja pakkuda? Ja teiseks, kas siis 2007/2008. aasta eelarvesse kirjutatud kultuuri kiusamine põlistubki alatiseks? Kultuurieelarve kasv (12,5%) jäi teatavasti tunduvalt alla riigieelarve keskmisele kasvule (17%). Lihtsalt oli selline halb aasta kultuuriraha osas juba mitmendat aastat järjest. Kui nüüd natukenegi õiglust silmas pidada, siis peaks seda fakti arvesse võtma ka kulude kokkuhoiu mahu määramisel. Tähendab, need, kelle kasv oli väiksem, peaksid ka vähem säästu tekitama – nende püksirihm läks pingule juba uuest aastast. Paraku kõlab valitsusliidust teistsuguseid soovitusi. Esmaspäevases Postimehes ütleb Mart Laar: „Kärpida saab vaid ühe meetodiga – tuleb võtta kõigilt ja suhteliselt sama protsendiga. See jäägu iga ministri otsustada, millised summad kust maha võtta.„ Ja Laar eksib. Ei saa olla proovimata kindel, et sobib ainult üks meetod. Kui eelarvet saab kasvatada ebaõiglaselt („prioriteetide järgi„), kehtib sama ka eelarve kahandamise kohta.

    Rahandusministeerium ennustas läinud nädalal, et eelarve kogukasv tuleb tänavu 8,8% seni loodetud 17% asemel. Ja teisipäeval jõuti valitsuses väidetavalt üksmeelele, mille järgi iga ministeerium tõmbab oma kulusid kokku 7–9%. Nii ta välja tuleb jah – keskmiselt. Et aga kultuur oli tänavu pügatu, mitte keskmine, siis oma senise kasvunäitaja 12,5% juurest on kultuuril mõistlikku, pigem hädaga talutavat taandumisruumi vaid 3,7% jagu, kõik, mis üle selle, on kurjast.

    Parem oleks muidugi, kui ka kultuuriminister leiaks endas üles samasuguse hääle, nagu seni on kostnud Isamaa ja Res Publica Liidu suust hariduskulude osas, ja kuulutaks, et kultuurielul rahas väljenduv kahanemisruum üldse puudub. Ja et parim majanduspoliitika on kultuuri rahastamine. Seda oleks hea öelda, sest see poleks vale. Seda oleks turvaline öelda, sest teistest tugevamini arenenud õiglustundega kultuurirahvas kindlasti toetaks oma ministrit selles kaasuses. Ja see oleks tõsine töö ka vahelduseks telekanalite Ruhnu saarele transportimisele.

     

  • Tõeline muinasjutt Tartu linnas

    Tiiu Levald

    Pikapäkk (Laili Jõgiaas). alan proosa

     

    Ajal, mil meie riigikogus on maha hääletatud tasuta töövihikute eelnõu, kus leitakse, et toetust väärib alles seitsmelapseline (sic!) pere, on meeletult südant soojendav, et Vanemuise teatri juhtkond on leidnud ressursid ja toonud lavale nn vana loo uues ja väga värskes ning mis peaasi, väga vaimukas kuues.

    Jutt on Eugen Kapi muusika ainetel lasteooperist “Talvemuinasjutt”, mille on adapteerinud Tõnis Kõrvits, lavastanud Taisto Noor, lava- ja valguskujunduse ning kostüümid (ja ka kavalehe humoorikad ja lastesõbralikud joonistused!) loonud Mare Tommingas, koreograaf on Rufina Noor. Kogu lavastusmeeskond on teinud lihtsakoelisest materjalist (lastelaulud “Küll on kena kelguga”, “Lapsed tuppa” jne), mis põimitud vene muinasjutu “Lumehelbeke” ainesesse, väga meeleolurikka ja köitva loo. Liigutav oli jälgida teatrisaalis valitsevat õhkkonda: laste uudistavad silmad olid pidevalt laval toimuva küljes kinni, keegi ei nihelenud ja kordagi polnud kuulda mõne tillukese olendi nuttu, vaatamata isegi Kurja Tädi saalitulekule. Järelikult on osatud kõiges jääda piiridesse, kus laps tunneb end turvaliselt.

    Kõik osatäitjad olid oma rollides loomulikud, ilma ninnu-nännutava lastepärasuseta. Laps tunnetab, kas teda on võetud kui võrdväärset inimest, kellel veel lihtsalt väiksem teadmistepagas sellest keerulisest maailmast, kuid keda pole võimalik petta võltside võtetega. Hea lahendus on muusikalimikrofonide kasutuselevõtt. See on andnud võimaluse ka ooperilauljatel laulda väiksema vibrato’ga, anda teksti lastele arusaadavamalt. Loomulikult ei välista see nn toetatud tooni andmist, mis enamusel ka õnnestus. Juba suurte kogemustega Valentina Kremen ja Taisto Noor Memme ja Taadina, nooremasse plejaadi kuuluvad Karmen Puis Juta-tädi ja Märt Jakobson Külmataadina panid oma hääle heas mõttes maksma. Lumehelbekese särav ja sillerdav hääl on Merle Jalakasel olemas, küll aga tasuks rohkem mõelda eelmainitud “toele”, siis pääseks tema kaunis hääl ka üleminekuregistris võrdväärselt maksvusele. Sest roll iseenesest on lauljannal väga plastiline, täis soojust ja graatsiat. Lavastaja Taisto Noor on andnud hea võimaluse värsketele muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud noortele Siiri Koodresele Jutana, Ave Terasmaale Käona ja Laili Jõgiaasale Pikapäkuna end suurel laval proovile panna ja aidanud neil end veenvalt lahti mängida. Siinjuures tahakski rääkida koreograaf Rufina Noorest.

    Kuna olen näinud paljusid Vanemuise balletietendusi (viimati Toomas Eduri Tšaikovski ja Mozarti muusikale loodud “E-duuri”, mis on üks helgemaid teatrielamusi selles vallas viimastel aegadel), kus on tegu professionaalsete tantsijate repeteerimisega, siis paneb imetlema Rufina Noore oskus üles leida ka lauljate individuaalne kehaplastika ning panna see elama vastavalt rolli vajadustele – kas kurja inimolendi või näiteks linnuna.

    Imeline saavutus on näiteks Laili Jõgiaasa Pikapäkk! Siin oli nii palju mõnusat ja elurõõmsat kehakeelt, mis paneb muhelema veel tagantjärele. Sama peab tunnistama kogu koreograafilise elemendi kohta selles etenduses; ilusad on tantsude joonised, mida esitavad teatri balletistuudio kõige pisemad kasvandikud. Ja kindlasti on paljud asjad inspireeritud Mare Tommingase vaimukaist kostüümidest. Tõnu Kattai Võluarsti üllatusi täis mantel annab juba iseenesest artistile kätte võtme, kuidas see episoodiline, kuid väga pilkupüüdev roll lastele meeltesse jätta. Järjekordselt peab ka ära märkima kogu valgusmängu: värvidega pole koonerdatud ja tegijate fookusesse toomist pole peetud tähtsusetuks – saalisolijal on tegijaga ka silmside.

    Etendust juhatanud Lauri Sirp andis kõigele oma hea maitse ja rütmikusega hoogsa mineku. Meeleolu on Vanemuises loodud juba fuajees nukkude ja dekoratiivsete taiestega ning etenduse lõppedes saadavad teid majast välja muinasjutulises kostüümis metsaelanikud.

     

Sirp