Killuke ajaloomälust Maarjamäel on vaegnägijatele ligipääsetavaks muudetud
oktoobriks, valge kepi päevaks, on Maarjamäe lossipargis valminud lahendused vaegnägijatele liikumiseks nii Maarjamäe lossi kui tutvuma nõukogudeaegsete monumentide välinäitusega.
oktoobril kell 11:00ja 23. oktoobril kell 14:00 toimuvad vaegnägijatele mõeldud kirjeldustõlkega ekskursioonid lossipargis nõukogude monumentide välinäitusel. Need algavad Maarjamäe lossi peaukse eest. Ekskursioonid on nägemispuudega inimestele ja nende saatjatele tasuta. Vajalik on eelregistreeriminetellimus@ajaloomuuseum.ee.
Maarjamäe lossipargis asuvatest muuseumidest ning sise- ja väliekspositsioonidest tehti koos vaegnägijate sihtrühma esindajatega valik, mida esmajärjekorras tutvustada ja kuidas tagada ligipääs meie erilisse ajalookeskusesse. Just monumentide välinäitus pakkus nägemispuudega inimestele huvi, kuna skulptuur on kergesti teiste meelte abil vaadeldav. Koostasime kirjeldustõlkega audiogiidi nägemispuudega inimestele, mis keskendub põhjalikumalt viiele märgilisele skulptuurile. Lühikirjeldused ja liikumisjuhised on antud kõigi eksponeeritud 21 monumendi jaoks. Mastaapsematest, pea 4 meetrini kõrguvatest monumentidest tehti lisaks reljeefsed pildid ning need on seeläbi kombatavad.
Valmis pargiala tutvustav metallkaart ning paigaldati liikumist hõlbustavad maamärgid. Kogu projekti vältel tehti tihedalt koostööd sihtrühma esindavate konsultantide Sülvi Sarapuu ja Kai Kunderiga, kellega sobivamaid ligipääsetavuse lahendusi testiti. Projekti vedas ning monumentide audiokirjelduse ja ajalookeskuse liikumiskirjelduse tõlgiks oli Eesti Ajaloomuuseumi haridusvaldkonna juht Liisi Selg.
oktoobrist eksponeeritakse ka esmakordselt Eestis just pimedatele ja vaegnägijatele mõeldud 3D saviprintimis-tehnikas ajaloolise Maarjamäe lossi maketti. Taas-ehitas lossi nii nagu me seda täna teame keraamik Lauri Kilusk. Maketti saavad kõik külastajad kombata ja sellega tutvuda lossi suvesaalis.
Audiogiide ja kombatavaid pilte monumentidest saab laenutada muuseumi kassast. Suurematele gruppidele soovitame tellida kirjeldustõlkega ekskursiooni, kas meie monumentide pargis või juba varasemalt valminud tuuri Tallinna vanalinnas.
Eriline tänu projekti teostajatele ja toetajatele: Liisi Selg, Kai Kunder, Sülvi Sarapuu, Lauri Kilusk, Olaf Räim, Kärt Kelder, Andres Ratassepp, Riho Ints, Inge-Lauri Teder, Artur Räpp, Eesti Pimedate Raamatukogu, Black Box Studio OÜ, Nefster OÜ, Mantikore Stuudio, Signaal OÜ, Riksen OÜ, Eesti Kultuurkapital.
Näitus „Elu esiküljel. Eesti ajalehed 1821 – 2021“ esitleb eestikeelsete ajalehtede erilisemaid ja argisemaid esikülgi
Teisipäeval, 12. oktoobril avatakse Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saalis näitus „Elu esiküljel“, mis tutvustab kahe aastasaja eesti ajalehtede muutuvat nägu. Näitusel näeb 77 ajalehe 231 esikülge, mis on 200 aasta jooksul ilmunud Eestis, Ameerikas, Venemaal, Rootsis ja Austraalias. Väljapanekuga tähistatakse eesti ajakirjanduse juubeliaastat, sest just aastal 1821 hakkas ilmuma Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Leht.
„Näitus tähistab küll eesti ajakirjanduse juubelit ja näitab ajalehe muutumist, aga esikülgi valides pidasime silmas ikkagi eelkõige sündmusi ja nende uudisväärtust. Otsisime seda, mis tekitaks lugejas äratundmist või üllatust,“ ütles näituse üks kuraatoreid, eesti ajakirjanduse uurija ning paljude Eesti väljaannete kujundamisel kaasa löönud Roosmarii Kurvits.
Näitusel on hea võimalus minna otse ajalooliste sündmuste keskele ning näha, kuidas ajalehed on näidanud elu argipäevi, pidupäevi ja suuri sündmusi. Vaadata saab Eesti Vabariigi sündi ja taassündi, Palusalu ja Noole olümpiavõite, Nõukogude vägede tulekut ja minekut, ülikooli juubeleid ja Eurovisiooni võitu, esimest rongi Tartus ja esimest inimest Kuul, rääkimata Titanicu hukust, Kennedy surmast ja terrorirünnakust New Yorgis. „Väljavalitud sündmused on olulised Eesti või maailma mastaabis, aga lisaks annab näitus ka hea ülevaate ajakirjanduse ajaloost: kuidas tegutsevad ajakirjanikud, muutuvad žanrid, trükitehnika ja ajalehe kujundus, millised käsud ja keelud ajakirjandust piiravad,“ rääkis Kurvits.
Näitusel eksponeeritud ajalehed on originaalsuuruses ja iga huviline saab tekste lugeda. Näituse üks eesmärkidest Eesti ajakirjanduse loos erilise aasta esiletõstmise kõrval on tutvustada ka Tartu Ülikooli raamatukogu varasid. Enamus esikülgedest on pärit raamatukogu ajalehtede kogust, põnevad reklaamid aga pisitrükiste hulgast.
Lisaks Roosmarii Kurvitsale panid näituse kokku TÜ ajakirjanduse ajaloo lektor Ene Selart ning TÜ raamatukogu töötajad Kristhel Haak, Kertu Uri, Marika Liivamägi ja Jaana Mäesalu, väljapaneku kujundas Lilian Mengel.
Näitus „Elu esiküljel“ on TÜ raamatukogus avatud 13. veebruarini. Sissepääs on vaba, näitus on avatud ülikooli raamatukogu lahtiolekuaegadel.
Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Jaan Tõnissoni Postimehe Fond.
Rahvakultuuri Keskuse toetusmeetmete infopäevad maakondades
Eesti Rahvakultuuri Keskus korraldab taas toetusmeetmete infopäevasid maakondades.
Hetkel saab registreeruda kolmele infopäevale nii Võrus, Viljandis kui Jõgevamaal.
Infopäevad on mõeldud huvilistele, kes soovivad rohkem infot Eesti Rahvakultuuri Keskuse poolt hallatavatest kultuuri toetusmeetmetest,
mis jagavad pärimusega seotud projektidele riigieelarvelist toetust.
Toetusmeetmete ülesanne on eri kultuuritoetusmeetmete rakendamise kaudu kaasa aidata rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi väärtustamisele ja hoidmisele.
Infopäevadel saab ülevaate toetuste jagamise põhimõtetest, vajalikest dokumentidest ning nõuetest dokumentide täitmisel. Infopäevad on tasuta,
kuid vajalik on eelregistreerimine.
Lisainfo päevakava ja registreerimise kohta
20.10.2021 Viljandimaal, kell 11.00-14.30 Viljandimaa Omavalitsuste Liidu saalis
02.11.2021 Jõgevamaal, kell 11.00-14.30 Lustivere Kultuurimajas
03.11.2021 Võrumaal, kell 13.00-16.30 Võru Vallavalitsuse saalis
Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe tornis on avatud uus näitus “Muusikalised teekonnad”
Assauwe tornis on eksponeeritud interaktiivne sein, mis tutvustab kümmet muusikažanrit ja nende arengut läbi rännakute ajas ning ruumis. Žanrite teekonnad ei ole olnud sirged ja kerged, paljugi on sündinud läbi pisarate, vaeva, koduigatsuse, lootuse, armastuse ja vastuhaku. Ükski neist ei oleks sündinud ilma inimeste vabatahtliku või sunnitud rändamiseta.
Sein võimaldab lugeda, aga ka vaadata teemakohaseid videoklippe ning kuulata näiteid popmuusika ajaloost. Saame täpsemalt teada, kuidas mõjutas inimeste ränne erinevate muusikastiilide teket ja arengut.
Näituse kuraatori Risto Lehiste sõnul on eesmärk pöörata tähelepanu asjaolule, et inimeste teekondadel on ülioluline osa inimkonna ajaloos ning see mõjutab omakorda ka neid eluvaldkondi, mida esmapilgul rändega ei seostata.
“Muusikalised teekonnad” jääb Assauwe tornis avatuks 13. novembrini 2021.
Sõna saavad Ilmar Tomusk (Keeleamet), Andres Tarto (Eesti Interneti Sihtasutus), Killu Mei (Keeleamet ja Emakeele Selts) ning teeninduse kategooria võitja Kaine Kärbes OÜ esindaja Raili Mägi.
Diana Tamane. Räägin sulle kõik, mida mäletan. 2019–2021. Kaader videost
Laupäeval, 9. oktoobril kell 16.00 avatakse Tartu Kunstimajas „Näitus kui vestlus“, kus osalevad viis kunstnikku Eestist ja lähiriikidest: Kjell Caminha, Cloe Jancis, Małgorzata Mirga-Tas, Maarit Murka ja Diana Tamane. Näituse osaks on tihe publikuprogramm, kuhu panustavad mitmed vestluspartnerid: Grete Arro, Eva-Liisa Roht-Yilmaz, TÜ kogukonnatöö magistrandid, Värska Südamekodu elanikud ja paljud teised. Näitus kuulub Tallinna Fotokuu satelliitprogrammi.
Kunstimaja suures saalis ja monumentaalgaleriis eksponeeritud teoseid seob huvi aktuaalsete sotsiaalsete protsesside vastu. Kunstnike loomingus peegelduvad olulised teemad, nagu romade enesekuvand ja sotsiaalne võrgustik, naise ja lapsevanema rollid ühiskonnas, esivanemate mälestuste edasikandumine, väliste mõjutuste ja iseseisva mõtte vastuolu ning kogukondade esindatus avalikus ruumis. Soovides vahetada nendel teemadel mõtteid, tõstatada uusi küsimusi ja avastada mitmesuguseid vaatepunkte, kutsusid kuraator ja kunstnikud endale dialoogipartnerid eri valdkondadest ja kogukondadest.
„Näitus kui vestlus“ tõukub kuraator Hanna-Liis Kondi doktoritööga seotud uurimistööst, võimaldades eksperimenteerida vestluse kui kureerimismeetodiga: „Algatasin selle projekti, et kunstnikud ja kohalikud kogukonnad saaksid omavahel rohkem suhelda. Olen veendunud, et kunst osaleb sotsiaalsete muutuste loomises, kuid selleks, et loodav muutus arvestaks erinevate osapooltega, on vaja avatud dialoogi. Pakun välja näituse kui vestluse, et proovida, kas lähenedes näituse kureerimisele mõttevahetuste kaudu, saab sellist suhtlust toetada.”
Programm ja registreerimisinfo on leitavad näituse kodulehel vestlus.kunstimaja.ee. Ole projekti tegevustega kursis, ühinedes näituse Facebooki lehega.
Cloe Jancis. Ema ja laps. 2021. Foto.
Kunstnikud: Kjell Caminha, Cloe Jancis, Małgorzata Mirga-Tas, Maarit Murka, Diana Tamane Kuraator: Hanna-Liis Kont Vestluspartnerid: Grete Arro, Zalina Dabla (Euroopa Romade Foorum Eestis), Katri-Evelin Kalaus (psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus), Dagmar Narusson (Tartu Ülikool), Kati Ots (Tallinna Ruumiloome kompetentsikeskus), Eva-Liisa Roht-Yilmaz (Tartu Ülikool), Gregor Taul, Eesti LGBT Ühing, produktsiooniplatvorm Reskript, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi väitlusklubi, Tartu Ülikooli Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrandid, Värska Südamekodu elanikud Assistent: Signe Friedenthal Graafiline disain: Allan Aug, Martina Gofman
Täname: Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Kunstimuuseum, galerii Pallas, Masintex OÜ, Svarmil AS, Madli Ehasalu, Annika Haas, Kulla Laas, Külli Lupkin, Rello Lääts, Mihkel Ristimäe, Saale Tartes Toetajad: Foxway OÜ, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Fotokuu, Tartu Kunstnike Liit, Tartu linn, Adam Mickiewiczi Instituut, Lääne-Götalandi Kultuurikomitee
Palume Tartu Kunstimajas toimuvatel üritustel osalemiseks esitada kõigil üle 18-aastastel inimestel COVID-19 vaktsineerimise, läbipõdemise või hiljutise testimise tõend ning isikut tõendav dokument. Kohapealset kiirtestimist ei toimu.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
11. oktoobri pärastlõuna võib kujuneda kultuuri pidupäevaks või hoopis piinlikuks päevaks. Pärast pikka ootamist jõuab riigikogu täiskogu ette kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Teednäitava dokumendi koostamist alustati õigeaegselt nelja aasta eest ja see peaks juba aasta otsa kehtima, kui võim toimiks plaanipäraselt. Asjaosaliste panus on ammu antud, kogu venimine on olnud tingitud poliitilise tahte kõikumisest ning meeleoludest: ajuti on seatud kahtluse alla riigielu strateegilise planeerimise vajalikkus kui selline. Ka Sirp on arengukava koostamise ja sisu kohta avaldanud mägede kaupa lugusid, aga – parem hilja kui eiiial.
Väga tahaks riigikogus kuulda seekord sisukat arutelu. Viimasel korral, kui seal suurem kultuuriteema ette võeti ja koostati riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, läks lõppotsuse tegemisel asi käest ära ning sisulise mõttevahetuse asemel vallandus protseduuriline jant. Arengukava arutelu on riigikogule lihtsam, sest mingit otsust tegema ei pea. Erinevalt „Kultuuripoliitika põhialustest aastani 2020“, mille riigikogu otsusega kinnitas, jõustab uue strateegia oma otsusega valitsus. Riigikogu liikmete roll on esitada soovi korral ettepanekuid ja täiendusi.
Kehtiva korra tõttu võib kogu strateegia osutuda siduvaks ainult praeguse valitsuskoalitsiooni erakondadele. Kõigi erakondade konsensuse otsimise ja saavutamise järele puudub formaalne vajadus ning opositsioonilised erakonnad saavad end vabalt distantseerida nii arutelust kuika strateegia põhisõnumitest. Kui mõni neist peaks pooleteise aasta pärast riigikogu valimise tulemusena valitsusse pääsema, on neil lihtne öelda, et valitud suund on vale, eesmärgid ebarealistlikud ning uus koalitsioon ei pea eelmise valitsuse lubadusi täitma.
Kui menetlust juhtiv riigikogu kultuurikomisjon arengukava täiskogu istungile saatmist viimati arutas, ei paistnud konsensuslikku uhkust seni tehtu üle kuskilt välja. Otsus saata eelnõu täiskogu ette langetati Keskerakonna ja Reformierakonna liikmete häältega, opositsiooni esindajad olid vastu või erapooletud. Kõhklejail oli ses mõttes õigus, et valitsus oli tõepoolest andnud riigikogule arutamiseks üle lünkadega dokumendi, kust ei selgu, mida kõike ja millise metoodika toel mõõta ja analüüsida kavatsetakse. Siiski ei tohiks riigikogu liikmed selle ettekäände taha varjuda, aega omal käel lisainfo hankimiseks, küsimiseks ja mõtisklemiseks on olnud mitu kuud. Rääkimata sellest, et vähemasti mõni kultuuripoliitikale spetsialiseerunud riigikogu liige peaks olema olnud protsessi osaline algusest saadik.
Loomerahvas ei ole tänaseni Toompeal meelt avaldamas käinud. Võib-olla peaks esmaspäeval minema? Mitte nõudma, vaid innustama.
Väga tahaks loota parimat, aga enne esmaspäeva ei tea keegi vastust mitmele küsimusele. Kas riigikogu liikmed võtavad seda arutelu tõsiselt? Kas nad on sisuliseks debatiks ja ettepanekute tegemiseks valmistunud? Kui paljud riigikogu liikmed suurde saali selle päevakorrapunkti käsitlemise ajaks üldse kohale ilmuvad? Kas esitatakse arukaid või rumalaid küsimusi? Kas keegi hakkab mingit jonni ajama või ettekandjana kõnepuldis olevat kultuuriministrit kiusama ja tema võimalikku ebapädevust paljastama? Kas mõni erakond kultuuripoliitika kujundamise ning kultuuri arengueelduste loomise vähemasti valimisteni oma südameasjaks võtab ning püüab arengukavas kirjapandu ka oma valimiskampaanias suureks ja tähtsaks mängida? Kas keegi üllatab ning avaldab, et professionaalse kunsti alal tegutsejad ning kultuuri tugivõrgustike ülalpidajad on mõnele erakonnale tähtis sihtrühm, kelle eluvõimaluste parandamise nimel ollakse valmis lahingusse minema? Praegu on see kõik tume maa, nii et sõlmi või kihlvedusid.
Arengukavas pakutud mõõdupuud ning näitajad on lihtsad närida. Arengukava tekstiosas kajastub soov jõuda ideaalmaailma, kuid arvnäitajad ei ole sellega kooskõlas. Üldeesmärgina on sõnastatud: „Eesti kultuur on elujõuline, arenev ja maailmale avatud ning kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus“. Rõhutan: iga inimese! Aga arvnäitajateks pakutakse, et Eesti elanike osalemine kultuurielus kasvab 2017. aasta algtasemelt 78,7% kümnendi lõpuks sihttasemele 80%. See tähendab, et kultuuri valgusesse õnnestub juurde tuua vaid keskmiselt 0,1% elanikkonnast aastas ja viiendik elanikkonnast ei saa kultuuriga pihta ka arengukava lõpukella ajal. Seega peaks tekstis olema kirjas, et kultuurielus osalemine on loomulik kõigile, välja arvatud igale viiendale elanikule. Või siis peaks sihttasemeks määrama mitte 80%, vaid 100%. Valdav osa Eesti erakondadest on aastaid kuulutanud, et kõigi eest hoolitsetakse ja kedagi ei jäeta maha. Aga nüüd on kavas liiga paljudele vastupidist kinnitada: olete praegu ilma, olete ka kümne aasta pärast.
Laiemalt on küsimus – ja peaks olema ka iga riigikogu liikme silmis – selles, kas valitsuse pakutud arengukavas seatud eesmärgid on piisavalt ambitsioonikad või peaks natukesegi saavutamiseks sihtmärgi suuremaks seadma. Üldeesmärgi kõrval on küllap tuhandetele strateegia mõjusfääris töötavatele inimestele tähtsaim rida arengukavas kultuurielu tugevust ja toimivust peegeldav „kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk võrreldes Eesti keskmisega“. 2019. aasta algtasemelt 82% loodetakse strateegia toel jõuda 2030. aastaks sihttasemele 90%. Siin käib jutt kõigist, mitte ainult kõrgharidust nõudval ametikohal töötavatest inimestest, kes jäävad ikka elama oma miinimumpalgast miinimumpalgani, kui tulevaste valitsuste poliitiline tahe olukorda muuta pärmi peale ei lähe. Ei saa välistada, et mingid majandusharud kasvavad lähitulevikus niisuguse mühinaga, et kümnendi pärast tähendab ka 90% keskmisest palgast ostujõult piisavalt väärikat elu võimaldavat sissetulekut. Aga sel juhul on ikkagi tegu ümberjaotamisega, milleks vajalikku summat arengukava riigieelarvelise maksumuse tabelis ei ole projekteeritud (vt lk 4).
Rohkem ei saa maksta, kuna arengukavas eeldatakse, et loomemajanduslik tegevus praegusest tulusamaks ei kujune. Kümne aasta pärast peaks loomemajanduse sektoris loodud lisandväärtus praeguselt 2,9% tasemelt kerkima 3,2%ni SKTst, mis on mikroskoopiline muutus ja sõnum, et sektor ei ole ka tulevikus Eesti majanduses tähtis ning seal tegutsejad endiselt pigem ülalpeetavad kui jõukuse ja heaolu loojad. Võimalik on ka, et loomemajanduse alla ei ole statistikas lihtsalt hõlmatud kõike loomingulist, mis sinna peaks kuuluma.
Tulles tagasi riigikogu täiskogule seatud ootuste juurde, teeb tuska, et täiskogu istung ei ole kehtivate reeglite järgi põhjalikuks aruteluks üldse sobiv formaat. Arutelupäevale peaks eelnema vähemasti paaripäevane ja riigikogu liikmetele kohustuslik konverents, mille käigus asjatundjad selgitaksid otsustajatele, kuidas Eesti kultuurielu üldse toimib, millised majanduse mehhanismid seda kujundavad, mida tehakse naabermaadel, millised kultuuripoliitika kangid seadusandlikul ja täitevvõimul üldse on ja millised võiksid olla. Veel parem, kui enne oleks uuringuga välja selgitatud kõigi riigikogu liikmete valdkondlike teadmiste algtase, et oleks selge, kui täis või tühja anumasse ning mida juurde valama peab.
Abiks ei ole ka arutelu ajastus. Samal päeval on alanud munitsipaalvalimiste eelhääletamine. Valdav osa rahvaesindajatest neil ka kandideerib ja tehakse viimaseid jõupingutusi häälte hankimisel. Riigi kultuuripoliitika ei ole kohaliku elu küsimus ja sel teemal kolleegidele või siis tühjale saalile hästi esinemine hääli juurde ei too. Istungitundide ajal jõuaks vilkam kandidaat värvilist kraami jagades mitu kortermaja läbi joosta. Kuigi põhiseaduse järgi ei tohiks poliitika valimiste-eelsel ajal „pausile pandud“ olla, on tegelikult siiski just nii ning rahvaesindajad järgivad pigem ürgset sisemist kutset rahvaliku laulu sõnade järgi: „Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti“.
Mis juhtuma peab, juhtub ka riigikogu panuseta. Lootkem siiski, et kultuuripoliitika arutelu eel mõistavad kõik riigikogu liikmed, et kui jätavad pingutamata, vähendavad nad sellega ka paljude teiste pingutuste viljakust. Isegi süvariik ei suudaks Eesti kultuuripuud täide õide ajada, kui parlament ei aita.
11. oktoobril arutab riigikogu oma täiskogu istungil kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Mis juhtub arengukavaga pärast seda arutelu, selgitab kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.
Kui valitsus kevadsuvel arengukava „Kultuur 2030“ riigikogule arutamiseks saatis, oli selles veel tühimikke: nii mõnegi näitaja asemel seisis dokumendis „mõõdik väljatöötamisel“. Kas praeguseks on riigikogu saanud kogu tööks vajaliku informatsiooni?
Ma ei nimetaks mõõdikuid tühimikeks. Jah, meil on kultuuris terve rida nähtusi, mida kunagi varem ei ole mõõdetud. Siiamaani on kultuuripoliitikas kenasti hakkama saadud ilma suure hulga mõõdikuteta. Uues arengukavas teeme katse hakata kultuurivaldkonda täpsemalt mõõtma ja seirama. Teame, mida tahame mõõta, aga ei ole veel mõõtmiseni jõudnud. Mõnel puhul peab veel metoodika välja töötama, aga teame, mida teada tahame. Arengukava tehes oli ees selge valik. Kas panna n-ö linnukese pärast kirja see, mida juba teame, andmed, mis statistikaametist tulevad, mis on mugav? Valisime teise, sisukama tee: seirata arengukava eesmärkidele lähenemist, mõõtes seda, mida tegelikult on vaja teada. Mõnel puhul on tegu statistika kogumise uuendusega, mõnel puhul uuringutega.
Kultuur ei muutu kiiresti ega iga päev, seetõttu ei ole mõtet ka igapäevasel mõõtmisel. Piisab sellest, kui mõõta korra paari aasta tagant. Näiteks on selge, et elame nn platvormistumise maailmas, inimeste kultuuritarbimine nihkub sinna. Eesti kultuuri eluline huvi on olla neil platvormidel nagu Netlfix jt kättesaadav – ja mitte ainult noori silmas pidades. Kultuuri kättesaadavust digiplatvormidel on võimalik mõõta. See ei tähenda, et kultuuripoliitikaga tahetakse kasutajaid jõuliselt suunata kultuuris olema eeskätt digikeskkonna vahendusel, aga see füüsilisi vorme täiendav võimalus peab olema.
Mis ja millises tempos hakkab toimuma, kui riigikogu on arengukava läbi arutanud, olgu siis ettepanekutega või ilma?
Rööpad on paika seatud strateegilise planeerimise raamistikus. Pärast riigikogu arutelu on veel võimalik teha muudatusi, kui ettepanekuid peaks olema. Võtame need ministeeriumis kaalumisele, kontrollime, kas need teemad ei ole juba kaetud. Minu arusaamist mööda ei ole ettepanekute tegemine riigikogu liikmete eksklusiivne õigus. Pärast arengukava saatmist riigikokku on mõnelt, näiteks muusikavaldkonnalt ka ettepanekuid tulnud. Protsessi lõpuks teeb valitsus uue otsuse ehk kinnitab arengukava.
Mis edasi saab? Valdkonnad elavad teadmises, et meil on taas kehtiv arengukava, igaüks saab selles näpuga järge ajada ja küsida, millal ta ühes või teises punktis kirja pandut saama hakkab.
Juhtuma hakkab päris palju ja kiiresti. Arengukava on mahukas ja selles on püütud katta suurem osa Eesti kultuurist, see ei ole millegi ühes tükis ära tegemine. Nii mõnigi protsess juba käib ja mõndagi tuleb eelmisest arengukavast üle. Näiteks digitaliseerimise puhul saime aru, et on vaja minna detailsemaks, mistõttu koostame eraldi digistrateegia dokumenti. Või võtame näiteks tugeva ja toimiva kultuurielu eesmärgi mõned alguspunktid, mis puudutavad palgatingimusi ja vabakutseliste olukorda. Vabakutseliste asjus käib juba pidev töö. Oktoobri lõpul valmib vabakutseliste toimetuleku uuring, selles sektoris on me eesmärk luua Euroopa parim vabakutseliste süsteem. Mitte seetõttu, et lihtsalt olla Euroopa parim, vaid seetõttu, et looming tuleb loojatelt, järelikult peab tagama loojate heaolu.
Loojate, aga ka kõigi kultuuritöötajate, sealhulgas eelarveliste küsimus on tundlik, sest eelmise arengukava puhul kogesime, et hoolimata sellest, mis dokumendis kirjas, sõltub see, mis päriselt juhtub, ministri suutlikkusest või suvast. Kas uues arengukavas on paremad garantiid, et eesmärgi poole liigutakse ühtlasemate sammudega?
Siin on aluseks see, kuidas sünnivad Eesti riigis suured rahalised otsused. Otsused teeb valitsus poliitilise debati tulemusena. Palgaeesmärgile lähemale liikumine nõuab päris palju raha, mistõttu võib eeldada, et debatt leiab edaspidigi aset igal aastal. Kultuuriinimesena meeldiks mulle muidugi, kui meie eelarve ja palgatase oleks seadusse kinnistatud, näiteks protsendina SKTst. Kodanikuna aga ei ole ma kindel, et see nii peaks olema.
Iga pikaajalise arengukava häda on see, et riik ei tavatse oma tulusid ja kulusid eriti üle kolme aasta ette planeerida. Sellest hoolimata on ka dokumendis „Kultuur 2030“ arengukava maksumuse tabel, mis näeb välja kaunis kurb, sest seal on kirjas kultuuri rahastamise langustrend nii absoluutväärtuses kui ka SKT osana. Miks see nii on?
See on riigi rahanduse praegune pilt, mis muutub ajas kahe protsessi, riigieelarve ja eelarvestrateegia tegemise käigus. Muidugi tahaksin neist mööda saada, et meile oleks antud pikaajaline garantii. Aga kuidas on põhjendatud erikohtlemine teiste valdkondadega võrreldes?
Arengukava hakkab rakendama ministeeriumide ja loomeliitude esindajatest ning ekspertidest koosnev juhtkomisjon. Mismoodi see juhtimine välja nägema hakkab? Kas see komisjon hakkab ministeeriumile ülesandeid andma või ainult ettepanekuid tegema? Milline on tema roll?
Peavastutaja on ikka kultuuriministeerium. Juhtkomisjoni põhiülesanne on jälgida, kas oleme õigel teel. Siiani ei ole olnud tavaks arengukavades poolel teel eriti muudatusi teha. Aga on hea, kui õigel ajal öeldakse, kui oleme milleski mööda pannud, mitte ette näinud, mida tulevik toob. Samuti on arengukavasse sisse toodud kriisid, mida ei saagi ette näha. On hea, kui neil puhkudel saab arengukava üle vaadata ja vajadusel muuta ka enne 2030. aastat.
Arengukava detailseim osa on kirjas tema lisades, eriti lisas 5, kus on kirjeldatud valdkondlikke eesmärke ja kus peegelduvad valdkondade endi soovid. Kas see lisa on kohustuslik, arengukava lahutamatu ja õigusjõuga osa või jääb see vaid otsustamis-eelseks taustamaterjaliks?
Arengukava põhitekst või üldosa võib tunduda üldsõnaline, kuid kui lähemalt vaadata, siis lisas kirjeldatud valdkondlikud soovid on üldosa katuseesmärkidega väga selges seoses, lihtsalt detailsemalt ja valdkonnaspetsiifilisemalt kirjeldatud. Lisades on info selle kohta, kuidas suurte eesmärkideni jõuda. Mõlemad on tähtsad – aga kas üks on kohustuslikum kui teine? Mina küll ei julge nii öelda. Aga ega arengukava ise arenda midagi, seda teevad ikka inimesed. Kui mõnel valdkonnal on lisas 5 midagi kirjas, siis ei juhtu see automaatselt seepärast, et inimesed ministeeriumis või valitsuses asja ära korraldavad. See nõuab ühispingutust ja head koostööd.
Kui oleksin riigikogu liige, oleks mul õigus eeldada, et neli aastat toimunud arutelude käigus selgus väga konkreetselt, mis on tegemata ja mida peaks tegema eelkõige reeglite ja raha mõttes. Sellelt pinnalt küsiksin siis, millised seadused ja alamad õigusaktid on puudu, milliseid eelnõusid on kohe vaja ja milline rahaline arvestus nende juurde käib, et arengukavas seatud eesmärgid tõepoolest saavutataks. Kas kuskil on selline nimekiri ja kuluarvestus?
Uue regulatsiooni loomine ei ole eesmärk iseeneses, arengukava koostajad ja valdkonnad ei ole näinud vajadust seadusi juurde teha. Kultuur toimib vabalt ja suures osas detailse regulatsioonita. Arengukavast lähtub praeguste õigusaktide ülevaatamine, näiteks loovisikute ja loomeliitude seaduse puhul. Etendusasutuste seaduse muutmine on arengukavast juba ettegi rebinud. Kindlasti ei ole kõik veel hästi ja õigusakte parandame ka edaspidi.
2021
2022
2023
2024
2025
2026
2027
2028
2029
2030
Alaeesmärk
Eesti kultuurielu on tugev ja toimiv
144307
135241
117375
116043
116331
116331
116331
116331
116331
116331
Alaeesmärk
Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud
69769
76595
88137
92457
68836
68836
68836
68836
68836
68836
Alaeesmärk
Kultuuri ja loovuse roll ühiskonnaelus on väärtustatud
43789
22290
23314
25526
25906
25906
25906
25906
25906
25906
Lisavajadused
Taotletakse täiendavalt lähtuvalt lisavahendite vajaduste analüüsist ja vastavast maksumuse prognoosist.
KOKKU
257865
234126
228826
234026
211073
211073
211073
211073
211073
211073
Kultuuriministeeriumi eelarve osa arengukava maksumuses (tuhandetes eurodes)
Kuidas portreteerida arengukava? Tegu on dokumendiga, kus kirjeldatakse teatud valdkonna ideaalset olukorda, mistõttu esineb seda sorti kirjatükkides alati lahknevusi reaalsusest (vastasel korral poleks arengukavasid vist vajagi). „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõu kommenteerimine ongi keerulisevõitu, sest ideaalid ja tegelikkus ei saagi kattuda. Aga kui maapealne paradiis ongi ainult konstruktsioon, illusioon, siis ilma selle konstruktsioonita oleks raskem manada silme ette reaalsuse kogu komplekssust. Just elukauguseni ilusalt kõlav ministeeriumidokument annab selgema pildi, millised on ministeeriumi valdkonnas tegelikult need kõige kitsamad, pitsitavamad kohad. Olgu kohe ka täpsustuseks ning eelöeldu pehmendamiseks lisatud, et kõnealuse dokumendi koostajad ei ela kindlasti (ainult) pilvedes, arengukava koostamise ettepanekute hulgast leiab lausa eraldi punkti kultuurivaldkonna „olulisimate probleemide“ kohta, mille hulka arvatakse näiteks loovisikute töötingimused, eestvedajate vähene pealekasv, vajakajäämised kultuuri piirkondlikus kättesaadavuses, koroonapandeemia mõju jne.
Temaatika kihilisuse tõttu keskendun kaheksale kirjandusalasele punktile, mis on üles loetud „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõu valdkondlikul teemalehel.1 Tegelikult märkab juba nende punktide sõnastust analüüsides ideaalide ja reaalsuse ilmselget erinemist. Dokumenti võib lugeda kui nägemust, milline on kirjandusvaldkonna olukord kultuuriministeeriumi vaatenurgast 2030. aastal, s.t enam-vähem kaheksa aasta pärast. Sellest ka huvitav element dokumendi stiilis – kindel kõneviis (nagu ei kirjeldatakski dokumendis mitte ideaale, vaid nende teostumisele järgnenud olukorda). Kindlast kõneviisist hoolimata loodan, et dokumendile oodatakse kaasamõtlemist ka väljaspool ministeeriumi loodud „juhtkomisjoni“ – kuulub selline lootus nüüd pigem ideaal- või reaalkultuuri valda?
Tõstan järgnevalt esile kolm eriti aktuaalse või akuutsena tunduvat kirjakohta ja kommenteerin neid. Pisut meenutab mu käsitluse ülesehitus Sergei Dovlatovi „Kompromissi“, mille iga peatüki alguses esitatakse mõne sündmuse ideaalkultuuriline, avaliku trükisõna jaoks kõlblik variant ja sellele järgneb autori ühtaegu kiretu ja ülevoolavalt humoorikas kirjeldus, kuidas asjad tegelikult olid.*
Lihtne lahendus: kirjandussaade ETVs
Teemalehe kirjandusosa punkt 2 ütleb, et eesti kirjandus „on laialdaselt kättesaadav“. Dokumendis kirjutatakse: „Kuna raamatute tiraažid on languses, on riigi ülesanne tagada kõikidele inimestele juurdepääs kirjandusele“. Kena, nõus. Aga esimese meetmena mainitakse järgnevat: „Riik suurendab raamatukogude teavikute soetamiseks ettenähtud vahendeid“. Soovimata öelda midagi kriitilist raamatukogude rahastamise suurendamise aadressil – pole kahtlust, et raamatukogu on kultuuri püsimise mõttes hindamatu väärtusega koht –, tundub mulle, et ministeeriumil on selles küsimuses üks korralik pimetähn. Kui rääkida kirjanduse kättesaadavusest, ei väljendu ju probleem ainult/ennekõike selles, et inimestel pole raamatukogudes võimalik valida piisava hulga teavikute vahel, vaid selles, et kellelgi pole õigupoolest ülevaadet ilmuvast (ja selle ilmuva kvaliteedist). Lühidalt: küsimus pole niivõrd teavikutes, kuivõrd teavituses. Ja ennekõike avalikus teavituses.
Tartu aparaaditehase kassil Gutenbergil on raamatutoas Fahrenheit 451º hea ülevaade nii raamatutest, elust kui ka inimestest.
Siinkohal tunnen vajadust panna trükitähtedega kirja üks lihtne lahendus: KIRJANDUSSAADE ETVs! Miks trükitähtedega? Sest kirjatähtedega olen sedasama mõtet juba korduvalt väljendanud. Mulle ei mahu pähe, miks ei kasuta riik televisiooni – mõõdetavat ja efektiivset vahendit kodumaise või laiemalt eestikeelse väärtkirjanduse tutvustamisel. Vastupidi, ETV konkureerib üha selgemalt kommertskanalitega, kuhu kirjandus satub haruharva. Aeg-ajalt tekib tunne: selleks et olla ETV jaoks huvitav kirjanik, on vaja saada enne kas näitlejaks, seltskonnategelaseks või ETV saatejuhiks (olgu rõhutatud, et see on öeldud põhimõtte, mitte isikute kriitikana; samuti ei arva ma, et näitlejad või saatejuhid ei võiks olla kirjanduslikult andekad). Võib-olla tundub selline õiendus ETV vaatenurgast mingil määral ebaõiglane, kuna näiteks kirjandusfestival „HeadRead“, mille tegijate hulka minagi kuulun, on juba aastaid teinud rahvusringhäälingu telekanaliga head koostööd – mis valmistab muidugi rõõmu! Aga ma ei räägi praegu paarist erisaatest aastas, vaid iganädalasest teavitusest, regulaarsest juurdepääsust eestikeelsele kirjasõnale.
Kirjanduse tutvustamist rahvusringhäälingus ei võeta arengukava teemalehel jutukski. Ometi polnud raske märgata, kuidas näiteks „Kirjandusministeerium“ mõjutas sinna sattunud autorite või teoste levikut, sh müüki. Milles ikkagi asi? Kui eesmärk on tõesti „juurdepääs kirjandusele“, siis ei mängi vaatajate arv sugugi kõige olulisemat rolli: eeldatav vaatajate hulk ei saa olla juurdepääsu takistamise põhjuseks. Hea kirjandusteose puhul ei osutu pealegi määravaks ainult see, kui palju seda loetakse, vaid see, kuidas seda loetakse ja kes seda loevad. Selles osas saaks üks sisukas kirjandussaade palju ära teha. Miks mitte anda noorema põlvkonna tegijatele, näiteks Elisa-Johanna Liivile või Maia Tammjärvele või Kaisa Lingile või Annika Ausile (ja nii edasi) võimalus teha teles midagi särtsakat, aga ühtlasi sisukat? Kui raske see saab olla? Pandagu pealegi saade ETV2 eetrisse algusega 00.05, küsimus on riiklikus põhimõttes, tahtes, algatuses – soovis teha ära midagi huviväärsele eestikeelsele kirjasõnale parema juurdepääsu tagamiseks.
Lugejapalk – miks mitte?
Punkt 3 sedastab, et „Eesti on kõrge lugemisharjumusega ja kirjandust väärtustav ühiskond“ ja peatüki lõppu kaunistavad järgmised laused: „Peetakse oluliseks autorite vahetut kontakti lugejatega ning toetatakse kirjanike kohtumisi lugejatega. Kirjanduse populariseerimisel on olulisel kohal heal tasemel kirjanduskriitika ja kirjanduse professionaalne kajastamine meedias“. See kõik kõlab jälle väga ilusasti, aga eriti just viimase lause puhul pole raske märgata lõhet ideaalide ja tegelikkuse vahel. Tõsi, ministeerium toetab SA Kultuurilehe kvaliteetseid (või vähemalt kvaliteeti eeldavaid-võimaldavaid) väljaandeid. Nende hulgas moodustavad märgatava osa kas täielikult või osaliselt kirjandusalased trükised, ent meie kirjanduskriitika ise põhineb siiski suures osa asjahuviliste entusiasmi ning ajalis-majanduslike võimaluste vahel vibreerival tasakaalul. Missioonitunne, kirjasõnakirg on väärtus omaette, aga kirjanduse kajastamise suhteliselt juhusliku olukorra süsteemseks parandamiseks sellest ei piisa. Selgi aastal on ilmunud uhkeid ja olulisi eestindusi, mis pole pälvinud (sellisel hulgal) mõttevahetust, mida need vääriksid.
Kirjanduse kajastamisel pole küsimus ainult (lisa)rahas, vaid eelkõige selles, kuidas mõtestada eestikeelset uuemat kirjasõna mingigi regulaarsuse ja ammendavusega. Muidugi terendab perspektiive, mis võivad tunduda pehmelt öeldes veidrad või hullumeelsedki: lugejapalk? Samas, miks ka mitte. Miks mitte toetada riiklikult mitte ainult eestikeelse kirjasõna loomist, vaid ka mõtestamist? Ja ma ei pea silmas mõne artiklikogumiku koostamise ja avaldamise rahastamist või aastaülevaadet Loomingus, vaid näiteks kolmeaastast toetust selle aja jooksul ilmuva eestikeelse väärtkirjanduse süsteemseks käsitlemiseks: väljendugu see kas loengutes, regulaarsetes lugemissoovitustes või mõnes muus ülevaatlikkust võimaldavas vormis. Pean silmas mõtestamist, mis püüaks haarata endasse nii kirjanduse üldisema väärtustamise kui ka tasemel kirjanduskriitika ideaali. Vajadus on mu meelest õhus. Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis on tänavu jaganud regulaarselt lugemissoovitusi Karl Martin Sinijärv. Raamatuid, millele ta tähelepanu juhib, on seinast seina, ilu- ja muud kirjandust, autori maitse järele. Aga see on ka ainus süsteemsem katse nimetatud portaalis kätt ilmuva pulsil hoida. Pealegi liigituvad Sinijärve vaimukad, kaasahaaravad tekstid küll kirjanduse väärtustamise alla ning aitavad huvilistel orienteeruda, ent „heal tasemel kirjanduskriitika“ eeldab pisut teistsugust fookust – ja viimast võiks leida kultuuriportaalist samasuguse või tihedamagi intervalliga kui Sinijärve soovitusi.
Siin avaldub tegelikult laiem kultuurifenomen, väljumine mälukultuuri traditsioonist, mis ulatub Briti esseisti George Steineri meelest „klassikalisest antiigist laias laastus Esimese maailmasõjani“. Steiner räägib – muidugi inglise kultuuri kontekstist lähtudes –, et võime „tsiteerida pühakirja, deklameerida peast pikki lõike Homeroselt, Vergiliuselt, Horatiuselt või Ovidiuselt, võtta käesolev hetk kokku mõne tsitaadiga Shakespeare’ilt, Miltonilt või Pope’ilt lõi ühiste vastukajade, intellektuaalse ja emotsionaalse äratundmise ja vastastikuse mõistmise pinnase“. Klassikaline lugeja paigutab Steineri meelest „parajasti loetava teksti tekstide kõlavasse paljususse“.2 Praegu elame aga olukorras, mida Steiner nimetab „mälu kõhetumiseks“, me ei jaga kirjanduse mõtestamisel enam ühist teadmist arhetüüpsetest tekstidest, kristluse ja antiigi kirjalikest alustest või renessansi, valgustuse, eesti kirjasõna klassikalistest tähtteostest ning küsimus on, mida – kui üldse – saab mälu jätkuva kõhetumise aeglustamiseks ette võtta. Noh, üksikisiku seisukohalt on asi lihtne: võiks alustada näiteks sellest, et lugeda tänavu ilmunud eestikeelsete raamatute hulgas kindlasti läbi Lukianose „Surnute kõnelused“ ning uurida kõrvale pisut Menippose satiiri kohta … Ehk võimaldab seegi teadmine vaadelda (kultuuri)poliitikas toimuvat pisut suuremalt distantsilt.
Igal juhul nõuab ülevaatlikkus aega. Eepilist ilukirjandusteost ei saa sageli – vastupidi filmile või lavastusele – kogeda otsast lõpuni kahe tunniga. Kirjanduse kogemine on erakordselt aja- ja keskendumismahukas. Steiner kirjutab: „Vaikuse ja üksinduse hind aina tõuseb.“3
Ürituste korraldajad vajavad kindlust
Muidugi mõista ei saa ma üle 8. punktist: „Eestis toimub mitmeid kõrgetasemelisi ja eriilmelisi kirjandusfestivale ja -sündmusi“. Olgu öeldud, et vähemalt „HeadRead“ ei tekkinud kultuuriministeeriumi initsiatiivil, vaid täiel määral kodanikualgatusena. Tõsi, ministeerium on meid toetanud ja selle eest neile suur tänu! Aga omaalgatuslikkus paistab iseloomustavat teisigi sellesarnaseid ettevõtmisi („Prima vista“, kirjandustänav, Võtikvere raamatuküla, „Eesti kirjanik“, „Hullunud Tartu“ jne). Tundub, et ministeerium soojendab ennast lõkke ääres, mida ta pole ise süüdanud. Ühelt poolt on see igati meeldiv, sest näitab, et festivalid on teinud oma töö vähemalt mingil määral korralikult. Teiselt poolt aga siiski torkab miski, kui dokumendis kuulutatakse: „Riik tõstab toetusi kirjandusvaldkonna suursündmuste korraldamiseks ja kohanemiseks kiiresti muutuvas digitaalses keskkonnas“. Kirjandusfestivali korraldaja praegune reaalsus võib olla sootuks teine, suisa vastupidine. Seda võiks iseloomustada väljendiga „pidev ebakindlus“: iial ei tea, mida otsustatakse ja mil määral või kas ülepea raha eraldatakse. Nii et küsimus pole ainult/ennekõike toetuste määras, vaid nende järjekindlas eraldamises.
Olgu, COVIDi taustal võib vaadata asja filosoofilisemalt ja tõdeda, et ebakindlusest on saanud sotsiaalpoliitiline norm ja eksistentsiaalne seaduspära. Kui ministeerium tahab siiski mingilgi määral viia oma arengukava kirjandusosa kaheksanda punkti vastavusse tegelikkusega, tuleks tal võtta need „mitmed kõrgetasemelised ja eriilmelised kirjandusfestivalid ja -sündmused“ oma eelarvereale, et festivale ei peaks hakkama igal aastal majanduslikus plaanis nulli lähedalt üles ehitama.
* NB! Seost „Kompromissiga“ palun käsitleda puhtalt vormiliselt – sisulisi paralleele Nõukogude Liiduga ma siinkohal ei näe. Ülepea loobitakse praegu liiga kergekäeliselt õhku võrdlusi Eesti elu ja totalitaarsete süsteemide vahel, sotsiaaldemokraadid on stalinistid ja iga konservatiiv on nats, eriolukorrast tingitud aeda Raekoja platsil seostatakse Auschwitzi koonduslaagriga jne. Tõelised lobaviskevõistlused.
Eelmise aasta kevadel hakati samal ajal koostama kahte omavahel tihedalt seotud ja rohkete kokkupuutepunktidega arengukava. Praegu riigikogus kinnitamist ootav eelnõu „Kultuuri arengukava 2021–2030“ („Kultuur 2030“) on valdkonnaülese dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ jätkustrateegia, kus on sõnastatud kultuuri strateegilisi eesmärke. Arengukava koostamisel on arvestatud nii analüüse, mõõdikuid kui ka uuringuid, avalike arutelude ja kaasamisürituste ning dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ elluviimise hindamise tulemusi.
Riigi uue arengukava erinevus varasematest alusdokumentidest on valdkonna põhjalik ülevaade koos vajaduste tutvustusega ning seeläbi ka eeldatavalt parem üldpilt valdkondade olukorrast ja senisest parem suutlikkus olukorda muuta. Arengukava sisaldab peale põhialuste, millele kultuuripoliitika kujundamisel tugineda, ka peamisi eesmärke ja mõõdikuid ning valdkondlikke eelisteemasid ja lähema kümne aasta tulevikuvaateid.
Eesti Kunstnike Liidu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse eestvedamisel alanud „Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025“ („Kuva“) on hoolimata ammusest vajadusest loodud esimest korda. See on sündinud valdkonnasisese algatusena ning valminud kunstiinstitutsioonide ja vabakutseliste tihedas koostöös. Arengukava esitlus on planeeritud 1. detsembrile ja see hõlmab peale valdkonna järgnevaks viieks aastaks seatud tegevuseesmärkide ka nende täitmise tegevuskava. Kunstivaldkonna organisatsioonide ja üksikliikmete koostööeesmärkide ja ühiste algatuste kirjeldamine aitab kavandada arendustegevusi ning ühtlustada ja anda suuremat mõju valdkonna eestkostega seotud sõnumitele. Arengukavas on kirjeldatud valdkonnale olulise ja laiema mõjuga probleeme, nendega seotud võimalikke lahendusi ja ühistegevust.
„Kuva“ peamised eesmärgid on soodustada valdkonna koostööd ning luua eeldusi valdkonna arengut puudutavate läbimõeldud otsuste tegemiseks ja suhtluseks. „Kuva“ koostamise lähtekoht on edendada kunstiväljaga seotud otsuste ja arutelude kvaliteeti, pidades seejuures silmas eeskätt valdkonna sisemist potentsiaali, mitmekesisust ja ideederohkust. Valdkonnale on oluline luua avatud koostööformaat, mis on tähtis nii kunstiorganisatsioonide omavaheliseks mõttevahetuseks kui ka läbirääkimisteks avaliku sektori või teiste partneritega. Valdkonna arengukava keskmes on kunstnike loometegevuse toetamine, valdkonna organisatsioonide koostöö suurendamine, välja avatus ja ligipääs ning kunstihariduse ja -harituse seotus.
Kuna mõlema arengukava koostamisse oli kaasatud lai valik valdkonna esindajaid ja institutsioone, on „Kuva“ ja „Kultuur 2030“ eesmärkides lootustandvaid puutepunkte.
Kunst on töö
„Kuva“: „Kuva“ eesmärgiks on kunstnike loometegevuse ja kunstiväljal tegutsejate toetamine – vabakutseliste kunstnike loometegevust toetab sotsiaalsete garantiide raamistik. Vabakutselisele kunstnikule on loodud võimalused saada oma töö eripäraga vastavuses olevatel alustel ravikindlustust, vanaduspensioni, vanemapalka, loometoetusi jt sotsiaalset turvatunnet suurendavaid toetusi. Edendades heaolu ja sotsiaalset turvatunnet viisil, mis arvestab eri valdkondade spetsiifikaga, aitame ühtlasi kaasa kunsti väärtustamisele ühiskonnas. Kunstnike tasustamisel ning rahastustaotluste tagasisidestamisel lähtutakse ühistest põhimõtetest.
Suureneb kunstnikupalga algatuse laiem mõju kunstiga seotud tegevuste ja seoste selgitamisel, kunstnikupalga saajate arv kasvab.
„Kultuur 2030“: Kunst on töö, mis on väärtustatud, toetatud ja tasustatud. Kunstnike tööd tuleb kohelda teiste kultuurivaldkondade professionaalidega võrreldavatel alustel.
Lisaks loometoetusele jätkatakse kunstnikupalga maksmist ning arvestades valdkonnas tegutsevate professionaalide hulka ja mitmekesisust suurendatakse palgasaajate arvu.
Riik toetab valdkonnaülese kokkuleppe väljatöötamist ja rakendamist, mis oleks aluseks kõikidele avalikult rahastatud näituseasutustele kunstnike tasustamisel.
Riiklik rahastamine
„Kuva“: Kunstivaldkond vajab läbimõeldud rahastamist. Põhimõtted ja valikud, mille alusel kunstivaldkonda rahastatakse, peavad vastama tänastele vajadustele ning tänapäevase kultuuriruumi spetsiifikale.
Kunstivaldkonnas on võrreldes enamike teiste loomealadega vähem riiklikke institutsioone ning seetõttu on õhem ka riigieelarveliste toetuste kiht, kuigi see ei tähenda, et kultuuri jaoks olulisi algatusi või protsesse oleks kunstis vähem. Lisaks pole ennast õigustanud teguviis, mis on suunanud olulise osa kunstivaldkonna tegevustoetusi Eesti Kultuurkapitali kanda. Selline rahastusallikate jaotus pole põhjendatud ning muudab ühest küljest ebakindlaks pikaajaliste eesmärkide nimel töötavad institutsioonid kui ka kunstivaldkonna projektipõhiste algatuste rahastamise, kuna ligi kolmandik kunsti sihtkapitali ressursist kulub tegevustoetuste maksmisele.
„Kuva“ eesmärgiks on hoida töös valdkonna ja riigi dialoog ning leida lahendused, mis on kohased tänapäevase kunstielu edendamiseks.
„Kultuur 2030“: Kunstiväli on terviklik süsteem, mis on hästi koordineeritud ja jätkusuutlikult rahastatud. Kunstivaldkonnas on vähe riiklikke institutsioone, seda olulisem on tagada süsteemne avalik toetus ja kunstielu toimimine kogu väärtusahela ulatuses. Vähenema peab valdkonna tuumtegevuste sõltuvus Eesti Kultuurkapitalist.
Tõstetakse kunstivaldkonna riiklikku rahastust, tänu millele aitab riik kaasa kunstielu mitmekesisele, laiapõhjalisele ja kestlikule arengule. Sealjuures on oluline, et kesksete kunstiasutuste ja algatuste tegevustoetused kaetaks riigieelarvest ning nende arendust, koolitusi ja koostööd toetatakse võrdsetel alustel riigiasutustega.
Investeeringuvajaduste programm
„Kuva“:Kunstitaristu vajab pikaajalist investeeringute kava. Valdkonna arengu jaoks on oluline koostada investeeringuvajaduste programm, mille abil renoveerida, kaasajastada ja ehitada kunstieluks vajalikke keskkondi. Selline suund aitab olulisel määral kaasa ka regionaalsele kunstikorraldusele ning kunsti laiemale väärtustamisele.
„Kultuur 2030“: Kunst on üle Eesti kättesaadav ja ligipääsetav. Kõrgetasemeline kunstielu peab toimuma ka väljaspool suuri keskusi. Selleks peab näituseasutuste ja regionaalsete kunstialgatuste tegevuse avalik rahastamine kasvama.
Aidatakse kaasa väiksemates linnades ja valdades tegutsevate professionaalsete näituseasutuste taristu arendamisele ja produktsioonivõimekuse kasvule.
Kunstivälja arenguks on tagatud tehniline võimekus. Kunst on materjali- ja tehnoloogiapõhine valdkond, mis on pidevas arengus. Kunstiteoste loomise ja eksponeerimise tehnoloogilised standardid on muutumises ning konkurentsivõime tagamiseks investeerime produktsioonivõimekusse, aga ka kunstitöötajate tehnoloogiliste pädevuste arendamisse.
Kultuuri- ja loomemajanduse investeeringud ja toetused peavad tagama võimaluse luua ja eksponeerida Eestis ka keerulisemaid ja teadmiste- ning ressursimahukamaid kunstivorme, mis on kavandatud ja loodud keskkonnateadlikult.
Kunstiharitus
„Kuva“: Kunstipubliku olemasolu algab kokkupuutest kunstiga. Kunstielu jaoks on oluline, et ligipääs loomingule oleks olemas nii üldhariduse, huvihariduse kui ka laiemalt kultuurisündmuste, meediakajastuste, linnaruumi jt võimaluste kaudu. Nii luuakse ühtlasi eeldusi selleks, et sügavama kunstihuviga inimesed jõuaksid õpinguteni kõrg- või kutsehariduse tasemel.
„Kultuur 2030“:Kunst on meedias nähtav ja avalikkuse kunstiteadlikkus on kõrge. Nii erialane diskussioon kui ka kunsti tutvustamine publiku erinevatele segmentidele vajab süsteemset tähelepanu. Kunsti mõistmiseks ja hindamiseks on vajalik kõrgel tasemel kunstikriitika ning kättesaadav ja jätkusuutlik kunstiharidus kõikidel tasemetel. Riik toetab kunstikommunikatsiooni arendamist, professionaalse kunstikriitika väärtustamist, publikuprogrammide läbiviimist, soodustame valdkonna teadustegevust, kunstihariduse arendamist kõigil tasanditel ning koostööd kunstnike ja haridusasutuste vahel.
„Kuva“ peamine eesmärk on hoida üleval kunstivaldkonna ja riigi dialoogi ning leida lahendusi, mis on kohased tänapäevase kunstielu edendamiseks ning kunstnike, kuraatorite, kunstitöötajate ja kunstiinstitutsioonide olukorra parandamiseks. Ükski visioonidokument ega arengukava ei too eraldiseisvalt kaasa soovitud muudatusi. Eelkõige sõltub järgneva viie aasta areng kõigi valdkonda kuuluvate inimeste tegevusest ja koostööst.
Dokumentide väljavõtted on avaldatud muutmata kujul.
