digiriik

Daniil Logovoi näitus „Alalisvool kui armu allikas“ tARTu galeriis kuni 26. III.

tARTu kunstipoe galerii on jälle muundunud: mullusügisese Kiwa näituse „Kood ja kosmos“ mustast toast on saanud valge ruum. Sinna on asetatud noore kunstniku Daniil Logovoi esimene isikunäitus „Alalisvool kui armu allikas“. Põrand on siiski mustaks jäänud ja seda katab enigmaatiline valgetest joontest muster. „Alalisvool“ on kahtlemata füüsikamõiste. Küllap see oligi põhjus, miks just mulle (füüsik ikkagi!) tehti ettepanek näitusest kirjutada.

Mitmekihiline esmanäitus. Daniil Logovoi on sündinud 2003. aastal Tallinnas. Vene lütseumis õppides osales ta juba algklassidest peale kunstiringides. Kui kunstiringi vanuserühm Daniili tarvis läbi sai, hakkas ta iseseisvalt õppima ja harrastama tänavakunsti. Võite tema teoseid kohata nii Tartus kui ka Tallinnas: Tartus näiteks Emajõe tänavas Kroonuaia silla lähedal („Karje“). 2019. aastal sooritas ta oma haridusteel julge hüppe („Ma ei osanud praktiliselt eesti keelt!“) ja asus õppima Tartu kunstikoolis, kus on nüüd kolmandal kursusel.

Galerii tARTu näitus on õige mitmeplaaniline-kihiline. Esmalt räägib see piibliteksti järgi Jeesus Kristuse loo. Piltide esteetika on kahetine: kunstnik on järginud vene ikoonimaali kaanonit (kompositsioon, tegelaste poosid), kuid seal on tunda ka kunstniku grafitistiili. Kristuse loo kõrval (või taga) räägitakse veel ühte, täiesti erinevat paralleellugu elektroonikast – transistorist personaalarvutini. Seegi lugu on kujutatud kahetiselt. Lugu räägivad piltidele paigutatud ready-made elektroonikaelemendid. Mõnel juhul paistavad need eesmise maali pinda lõigatud aukudest. Teisal viitavad elektroonilisele lähenemisele maalide pinnale kantud elektriskeemide (loogikaskeemide) tingmärgilised kujutised. Kui teostele läheneda selles võtmes, siis võib märgata, et põrandale kantud valged joonedki kujutavad tohutut elektriskeemi, mis ühendab teosed ühtseks lülituseks. Näitust kroonib installatsioon ruumi keskel – kunstniku nägemus kvantarvutist.

Maalidel on ka pealkirjad ning nimekirja leiab laualt, kus põlevad küünlad. Pealkirjadki on kaheosalised ning seovad piiblisündmuse elektroonikaobjektiga („2. Pooljuhi sündimine“, „4. Loogilise elemendi digitaalne kirgastamine“). Vene keeles pandud pealkirjade eestikeelne tõlge on korrektne, järgitud on piibli- ja ka elektroonikatermineid. Vaid ühe tõlkega on ehk pisut liiga otse mindud. Maali „6. Salajane mikroarhitektuur“ süžee on äratuntavalt püha õhtusöömaaeg, mis on vene keeles „тайная вечеря“, nagu kõlab ka selle pealkirja piibliteemaline osa. Tõlge „тайная – salajane“ on muidugi igati korrektne, aga venekeelses variandis „6. Тайная микроархитектурa“ sisalduv vihje läheb kaotsi. Mõeldav tõlkevariant on ka „Püha mikroarhitektuur“, mis edastab sisu ehk paremini. Kahtlustan, et ka näituse pealkirja puhul on mängus olnud alliteratsioonikaalutlused, sest arvutites, mis on näituse peateema, on alalisvoolul suhteliselt piiratud rakendus.

Tehniliselt on maalid erinevad. Mõned on täiesti tasapinnalised. Mõne puhul on maal küll tasapinnaline, aga kujutamislaad viitab otseselt kihtide olemasolule: püha õhtusöömaaega kujutaval maalil „6. Salajane mikroarhitektuur“ paistavad läbi apostlite peade elektroonikaskeemid. Mõnda eksponaati tuleks aga küllap installatsiooniks nimetada, kuna neil on sügavusmõõtmes arvestatav ruumiline ulatus.

Teostest lähemalt. Kõige sügavama sümboolse sisuga on ristilöömist kujutav installatsioon „7. Pendli hetkeseis – mõõtesümboli määratlemine“. Küllap sõltub adutav ka vaataja „füüsikalisest rikutusest“, aga mulle hakkasid religioosse ja tehnoloogilise pealiini kõrval kangastuma aja diskreetsuse ja kõvera ruumi ideed. Mitmesuguste usundite sümbolid pendli seisudel viivad kristluse juurest märksa laiemasse religioossesse ruumi.

Maal „5. Laatsaruse elluäratamise loogika“ eksponeerib piiblisüžee kõrval binaarloogilisi operatsioone – keelt, kus arvutid toimivad. Kõik on korrektselt kirja pandud. Omistame elus Laatsarusele loogilise väärtuse „1“ ja surnud Laatsarusele väärtuse „0“. Seejärel rakendame surnud Laatsaruse peal loogilist operatsiooni NOT. Lihtne ju! (See oli nüüd arvustaja väike vigurdus. Vabandust.)

Installatsiooniga „8. Allaminek operatsioonisüsteemi“ osutatakse evangeeliumides suhteliselt vähe aktsentueeritud sündmusele – Kristuse käigule surmavalda ristilöömise ja ülestõusmise vahel. Ikooni väljalõikest paistab elektroonikaskeem intensiivses punases (põrgulikus?) valguses. Siit võivad hargneda keerukad ja vastuolulised assotsiatsioonid-interpretatsioonid, seda enam et ka piiblisündmuse kohta on vägagi lahknevaid arvamusi.

Noor kunstnik Daniil Logovoi seisab Eesti kunstiväljal küllaltki isepäisena. Võib muidugi nimetada temast kaks põlvkonda vanemat Urmas Pedanikku, kes on oma maalides poetiseerinud elektroonikakomponente hüperrealistlikus kuvas. Või meenutada Lemming Nagla maali „Küberneetiline kivi ja tõstja“ (1977). Omalaadseks sissejuhatuseks näitusele tARTu galeriis võib pidada ka otse kunstipoe välisukse kõrval seisvat Kalju Kivi humachinoid’i („Pildimasin – ikooniline endel“), mida huvilised nägid möödunud aastal ka Voronja galerii suvenäitusel Varnjas. Aga need paralleelid jäävad siiski üheplaaniliseks. Daniil Logovoi tööde puhul on lisandunud tõsine filosoofilis-religioosne pretensioon. Tema sõnul on näituse töid tegema mõjutanud Ameerika maalikunstniku, skulptori ja filosoofi Walter Russelli kirjapandu jumala ja füüsika seostest, inspireerijana on ta viidanud ka Ameerika visionäärist kunstnikule ja arhitektile Paul Laffoleyle.

Siit edasi võib minna küsimuste ja arutlustega. Kuivõrd sisuline on religiooni ja tehnoloogia selline ühendamine? Mida see üldisemas plaanis tähendada või millele osutada võiks? Kunstnik ise ei pea sellist kõrvutamist kunstlikuks ja juhuslikuks. Ta peab võimalikuks religiooni ja tehnoloogia seni suuresti sõltumatult kulgenud tegevusliinide konvergentsi tulevikus, ehk isegi kaunis lähedases: „Oleme väga lähedal hetkele, mil suudame saavutada loomingu ja hinge digiteerimise võrgus, muutudes just seeläbi surematuks ja ehk just see tähendabki, et avame tee surematusse Jumala riiki.“ „See on ju Maatriks!“ võib keegi hirmunult hüüatada. Ja tal on õigus. Metatasandil osutab Daniil Logovoi näitus sellele, et need teemad on õhus ja pääsu meil neist pole. Mida mitmekülgsemalt osatakse neile läheneda, seda kasulikum see aga olla võiks.

Vaatamisjuhend. Eksponaatidel on oma loogiline järjestus. Näitusele sisenedes algab see paremalt käelt ja kulgeb edasi vastupäeva, jutustades Jeesuse loo. See järjestus pole siiski absoluutne – kujunduskaalutlustel on seda mõnel puhul rikutud –, aga õigele kohale järjestuses viitavad põrandale eksponaatide juurde maalitud numbrid.

Näitusesaalis on suhteliselt pime. Üldise meeleolu tabamiseks pole see paha, kuigi paljud tähenduslikud detailid võivad sedasi märkamata jääda. Abiks on põlevad küünlad, mille saate pihku võtta ja mis võiksid sobida, kui teile näituse religioosne tahk rohkem imponeerib. Või taskulamp, mis võiks jälle sobida, kui olete elektroonikainimene – see valgustab tegelikult paremini ka.

Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaku ühisnäitus „Külaline“ Hobusepea galeriis kuni 7. III.

Näitusega „Külaline“ räägitakse surmast. Lausa puudutatakse seda sõrmeotstega. Lüüakse surmatungi ja vaatamiselamuse vahele kunstikogemuse kiil sellise jõuga, et see summutab üleromantiseerimise ja ka -intellektualiseerimise. Jääb puhas kogemus. Külm ja kauge kujutatavas, aga ka jõhkralt lähedane materjalis ja teostuses – kunstis ja tehnikas.

Brenda Purtsak, Eero Alev ja Marleen Suvi on mitmesugustest kunstikeeltest loonud terviku, millega räägitakse kogemise keeles. Saatetekst on lühike ja armasalt abitugi. Kunstnikud on rõhuasetust edukalt vältinud. Eksistentsiaalse maiguga tekst annab kerge tõuke kunstnike ühisele positsioonile ja laseb teostel rääkida enda eest.

Esimese korruse on endale täismahus saanud Eero Alevi maalid. Mõjuvaimad on kaks suures formaadis portreed. Maalitehnikate peenetundelise käsitluse kõrval haarab kaasa teoste julge mäng dissonantsi ja harmoonia, kujutatu ja kujutatava vahel. Kunstnik on kasutanud modellina oma lapsi, vaataja ette ilmuvad nad aga vaimudena. Tüdruk, tagurpidi maalilõuendi ees, on enese vaatajast eemale pööranud. Teosega otsekui öeldakse, et ainus viis jõuda maalist kaugemale – igavikulise kogemuseni – on maalilisuse kaudu. Idee on pandud toimima maalipindade lõpetatuseastme varieerimise ning oskuslike helenduste ja toonide mängu abil.

Alevi maalid lubavad enesekindalt tehniliselt rafineeritud ja ka teadvustamatuid seoseid. Maalil „Kuueaastane tüdruk isale“ on kasutatud fotot. Selle reedab juba modelli põskedele langev valgus. Kunstnik on aga teinud saadojaliku käigu, peatudes kahe meediumi kujutamisomaduste vahealal. Vaataja ees ei ole maalitud foto. Selles teoses vaadatakse tüdrukut kaamerasilma hetke igavikuks põlistava pilgu läbi maalikunstile iseäralikes tehnilistes nüanssides. Tehniliste võtete kogemuseelsuse reedavad osised – see, kuidas maal on lõuendile pintsli abil kantud – ja suunavad delikaatselt kogemusvälisele.

Samasuguse tundejoonega jätkub näitus alumisel korrusel. Alevi tontlikkus on liikunud Brenda Purtsaku installatsiooniga laguneva lihalikkuse ning Marleen Suve skulpturaalselt transtsendentse kehalisuse poole. Olen oma väite paradoksaalsusest teadlik, kuid teostusest siiani lummatud.

Brenda Purtsak töötab kehalise abstraktsiooni väljal, viies seda õrnalt ja tasahilju somaatikast kaugemale. Vaataja ei asetse mitte kehalise kogemuse sees, vaid ta on asetatud vahealale. Tunne on nagu surnukuuris, täieliku tähelepanuga lahkamislaual toimuval, ent ollakse teravustatult teadlik ka ruumist enda ümber. Lahkumise ihuline tasand on hoolikalt valitud materjalide ja hella lähenemise kaudu maalipinna tekstuuridele esitatud superpositsioonina. Teadlik nii enda materiaalsusest kui ka millestki suuremast selle taga. Ning jonnakalt väites kogu oma olemisega, et materiaalsusest suurem pole võimalik materiaalsuseta. Ainuvõimalik viis jõuda metafüüsikani ainese kaudu: läbi liha sünnib vaim.

Kuid teostega astutakse materiaalsusest vaid sammu võrra kaugemale, orientiir on reaalsel. Tinglikult võib väita, et Purtsaku teosed saavad edukalt hakkama deleuze’iliku mõttevormeli „organiteta kehad“ ümberpööramisega: meie ees on kehadeta organid. Maaliliste tehnikate jouissance – õlipulgale omane rabe joon, kipsiga kontrastne värvi läikiv pigment – hõõrub vastu kujutatu enda vägivaldset tähendusetust. Teostele lisatud tekstiosa romantilis-õhkava tooniga tahetaks otsekui kogemust ennast ankurdada. Inimlikustada. Kuid kehalisuse jõhker esitus – kirg, tülgastus ja kohutav ilu – annab installatsioonile umbisikulise afektiseisundi. Posttraumaatilise kujuteldamatu tühjuse. Tekst jääb haledaks, lömastatavaks osiseks maalide enda kirjeldamatu ja puhta endakssaamise kõrval.

Viimasena astub lavale Marleen Suvi. Kehalisusest kaugemale. Puhas vaim – teema, mille kujutamisel on kerge langeda pseudoülevuse lõksu –, on tal esitatud jõhkras külmuses. Kalgilt, kaunis ja hingestatud külmuses ei nendita olematuks saamise paratamatust, vaid küsitakse vaatajalt: „Mida sa siis ootasid?“ Installatsiooni keskmes on klaasi valatud kehavorm, valgustatud liikuvate LED-tulukestega ja pareeritud mõningate seintele kinnitatud kips- ja klaasvormide ning üksiku ehteketiga.

Nii nagu Purtsaku puhul, nii materialiseerub ka siin kohutav ilu, kuid see, mis Purtsaku puhul oli mõistuslikust teisele poole jääv sisemine tung, saab nüüd uue tasandi: immanentsi puudumise teadvustamise. Rippu lastud klaasil inimkujuliselt särav helesinine valgus sosistab, et teisel pool on midagi … kindlasti on … peab olema … ei saa muudmoodi olla. Kuid valgustid on labased LEDid, klaasi valatud keha on osistest klapitatud tervik ning üldmulje püsib jäine. Jumalat pole siin: mida rohkem teosega koos viibida, seda võimatum on ka selle olemine kusagil väljaspool. Kujuteldava teispoolsuse õrnus mõjub materjalis jaheda ja konkreetsena, see on taandatud maisesse kunstikogemusse. Selles spetsiifilises kogemuses pole lootust, aga pole ka hirmu.

Kui tervik oleks salto, maanduks see klaasi valatud kehavormi kaudu jalgadele. Saatetekstis endale teoreetilist kuldpuuri ehitamata on ilma sõnadetagi võetud filosoofiline positsioon. Seda esitatakse tehniliselt hõrgult. Kolm kunstnikku on tekitanud näitusel liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonideta, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel. Näitus on vaikne superpositsioon kõiksuse ja kunsti vahel.

Lubasin endale, et „Külalist“ ma ei arvusta. Sõprade näitustest kirjutamine on väga halb toon. Eriti kui see on otsast otsani kiidulaul. Aga ma olen (jumala eest, mida ma kirjutan …) näinud sureva inimese pilgus hirmu – hirmu selle ees, et polegi midagi, on vaid eimiski … Mul on see elu lõpuni meeles. Need silmad olid hallid, kerge rohelise tooniga. Mingis valguses sinised.

Pidin kirjutama.

Kati Kerstna näitus „Aksessuaarid“ Rapla kaasaegse kunsti keskuses kuni 27. II.

Kati Kerstna näitus oli mõned päevad avatud, kui ta seal klaasiservaga kätte lõikas – tööõnnetus, mida klaasikunstnikul ikka ja jälle ette tuleb. Ainult et praegu on sellel lõikel justkui sümboolne tähendus, sest väljapanek koosnebki klaas­kätest, mis räägivad kolmeosalise loo kriisidest, väärtustest ja kokkulepetest.

Erimeelsuse lahendamine algab ühisosa meenutamisest ja päädib kompromissiga, mille kinnitamiseks surutakse kätt. Kuid kas see käesurumine on samuti vaid sümboolne rituaal või muudab ka midagi? Kas klaas saab teha olukorra läbipaistvamaks? Et küsimused ei kõlaks krüptiliselt, saagu kohe selgeks, et jutt käib kliimakriisist, loodusväärtustest ja sellesisulisest rahvusvahelisest lepingust, mis kõik on vormitud klaasplaatidest koosnevateks käepaarideks.

Käpuli. Esimene paar on asetatud maadligi, aluseks vasemal liiv ja paremal muld kui vee ja maa ekvivalendid. Klaasplaadid ise on tekstuurilt kas lainelisemat või säbrulisemat laadi, heites sel viisil täiendavaid varjundeid varjudele, mida konstruktsioon juba ise kohtvalgustuse all tekitab. Paari pealkiri „Käpuli“ osutab meie positsioonile suhtes maailma arengu ja kliimakriisiga: oleme selle ees justkui jõuetult maha surutud, ent paradoksaalselt saame just sellises asendis taas kontakti maaga, aluspinnaga, ühisosaga. Käpp kui käe stilistiline sünonüüm, millega „tuuakse inimsuhtluse iseloomustamisse kujutlus metsikusest ja jämedakoelisusest“,¹ võimaldab sama mitmekihilist mänguruumi sõna- ja seosemaailmas, võimaldab klaas seda valguse- ja varjumaailmas. Tõepoolest, käpuli asendiga assotsieeruv loomalikkus ja rohmakus on ehk see, mis viib meid tagasi maailma ja iseenda animaalse algeni ja seeläbi lähemale ka (kliima)kriisi ületamisele.

Küsimusele, kas jäämegi siis nüüd käpuli asendisse algeid uurima, võiks vastata ivolinnalikult: „Mõnikord ma komistan, mõnikord ma kukun, nii kaua, nii kaua, kui mul hing on sees, tõusen ikka üles.“ Probleemiks on aga, et praeguseks sõltub diagnoos „hing sees“ üha enam ressurssidest, mille kulutamine kurnab loodust. Võime olla eri meelt selles osas, kui palju ja mida täpselt tarbida, kuid mõeldes kas või plastipõhistele süstidele-testidele-maskidele, toasooja hinnast rääkimata, saab selgeks, et täistuuridel tootmisprotsessidest ja nende tagajärgedest on praeguses situatsioonis end üha raskem lahti ühendada. Seda ka loodushingedest vaimsetel praktikutel, kes oma eluviisi levitamiseks ja leiva teenimiseks vajavad vähemalt veebikaamerat ja internetiühendust. Ökoloogilist jalajälge saab minimeerida, ent mitte olematuks teha – eks oma lohu jätavad ju ka Kerstna käpuli käed.

Väärtused. Teine käepaar on esimese taustal siiski üles tõusnud, ripub õhus ja kehastub erimeelsuste ühisosaks ehk väärtusruumiks. Näitusel on selle ruumi vasteks Läänemaa Laelatu puisniit, mis on liigirikkuselt esimesel kohal Eestis ja Põhja-Euroopas ning teisel kohal maailmas. Ka puisniit on valatud läbikumavasse vormi, klaasplaadikesed on siin siledad, kleebitud üle piltidega 76 taimeliigist, mis on niidu ühel ruutmeetril loendatud. Sellisel kujul on puisniit vaatajale justkui „peopesale pandud“, „koju kätte“ toodud – klaaskäekujund võimaldab taas huvitavaid sõnaseoseid, mis siinkohal osutavad lähedusele ja hoitusele. Võime taas olla eri meelt selles, kas igaüks oskab liigirikkust hinnata ja kas ta peakski seda tegema – näiteks minu naabrid peavad lugu roosidest, võililledest aga mitte – kuid jällegi on tõsiasi, et mullast oleme võetud ja mullaks me saame, sellestsamast mullast kasvavad ka needsamad taimeliigid ning ühisosa on seega olemas. Pealegi ei pea teost „Väärtused“ tõlgendama üksnes puisniidu kujundi kaudu. Võime mõelda ükskõik millele, mida peame kalliks, mida kannaksime kätel õrnalt kui klaasi ning mis aitab meil üles tõusta, kui oleme kukkunud.

Nii nagu teine käepaar, on ka esimene kinnitatud lakke ja püsib koos tänu lugematule hulgale traadikestele, mis ühendavad klaasplaate nurkadesse puuritud aukude kaudu. Kui mõni traat järele annab või plaat välja langeb, kukub konstruktsioon kokku, tekib n-ö doominoefekt. Samamoodi toimib ka ökosüsteem, õigem oleks öelda – lakkab toimimast. Seega ei kujuta näitusel eluslooduse haprust mitte üksnes klaas kui materjal, vaid ka viis, kuidas see materjal ja kujutis kokku on pandud. Tähendusrikas on küllap seegi, et osa taimepiltidega plaate ei olnud näituse avamiseks veel valmis ja seepärast Kerstna neid kohapeal jõudumööda edasi meisterdas ja sellega oma kätt vigastas. Kas saaksime samal viisil ka liigirikkust kasvatada, ökosüsteemi (uuesti) üles ehitada? Milliste vigastuste hinnaga?

Kokkulepe. Kolmas osa näitusest koosneb samuti kätest, kuid mitte enam ühest paarist, vaid tervest hulgast paaridest. Ka need käed ripuvad lae all, kuid mitte kahekaupa kõrvuti, vaid vastakuti, kokkuleppe sõlmimise märgina. Käed on piisavalt väikesed, sellisel kõrgusel ja üksteisest siiski nii palju kaugemal, et neid saab kõigutada ehk veelgi kaugemale nihutada. „Kokkulepe. Ükskord Pariisis“ tähistab rahvusvahelist kliima­lepet ja esitab veel ühe retoorilise küsimuse: kui siduv ja püsiv selline lepe ikkagi on? Käte sisse on paigutatud kõigi leppele alla kirjutanud 195 riigi nimed ning retkedelt ja reisidelt taskusse nopitud vääte, kive ja teisi looduslikke leide. Kerstna on heausklik, ent mitte naiivne, ta tajub olukorra mitmekesisust, annab seda veenvalt edasi – plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised –, jäädes siiralt hoolivaks ja väljapeetult kriitiliseks. Tema eesmärk on olnud kasutada klaasi kui poeetilist ja maagilist kommunikatsioonivahendit tavapärase tüütamise asemel ning selles on ta õnnestunud. Pealegi, nagu eespool öeldud, jätab näitus ruumi ka muudeks tõlgendusteks.

Kogu näitus kokku kannab pealkirja „Aksessuaarid“, mis väljendab samuti veel üht tahku meie suhtest maailmaga. Kuigi oleme selle ees käpuli, suhtume kõigesse ümbritsevasse kui asendatavatesse aksessuaaridesse – kergekäeliselt. Kerstna on varem osalenud küll rühmanäitustel, kuid Rapla isikunäitus on talle esimene – ta sai käe valgeks. Väljendites sõna „käsi“ kasutamine laiendab veelgi metafoore, mida Kati Kerstna käenäitusel võib tajuda. Kui keeleteaduses leitakse, et „käte ja laiemalt kogu keha abil vahendatavate suhtlussignaalide olemasolu ja märgi staatuse valguses tundub tõepärane oletus, et inimkeele kui suhtlusvahendi algeks ongi evolutsioonilises perspektiivis olnud kehaline tegevus“,² siis käekujundi kasutamist kunstis saab kindlasti pidada nii sõnumi edastamisel kui vastuvõtmisel tõhusaks vahendiks. Lisades siia klaasi kui meediumi oma mitmekihilisuse ja ruumilisuse, läbipaistvuse ja kumavuse, valguse- ja varjumängude pakkumise ning teiste materjalidega kombineerimise, jõuame fantaasia- ja mõtteainerikka tulemuseni. Võta kätte ja tule vaatama!

1 Ene Vainik, Emotsioonid eesti keele käeväljendites. – Keel ja Kirjandus 2010 nr 7, lk 501.

2 Samas, lk 504.