digiriik

Matthias Johann Eiseni „Eestlaste sugu” on teine raamat Eesti Keele Instituudi ja Tartu ülikooli antropoloogilise ja etnolingvistika ühissarjas. Teose esitrükk ilmus ligi sada aastat tagasi (I osa 1909 ja II osa 1911) ja andis oma aja kohta esimese põhjaliku eestikeelse ülevaate soome-ugri keeltest. Raamatu teine, täiendatud trükk ilmus 1922. aastal juba iseseisvas Eestis. Käesolev trükk on kolmas.

Eelmisest trükist möödunud kaheksakümne aasta jooksul on teadus jõudsalt edenenud, leiutatud on radioaktiivse süsiniku meetod, mis pööras ümber arheoloogia ja lingvistika omavahelise suhte: kui varem toetusid arheoloogid leidude dateerimisel sageli võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tulemustele, siis nüüd on see pigem vastupidi. Moodne populatsioonigeneetika on viimase paarikümne aasta jooksul avanud hoopis uued perspektiivid rahvaste ja keelte esiajaloo uurimisel. Rääkimata sellest, et saja aastaga on teaduslikud andmed lihtsalt akumuleerunud.

Kõige selle taustal on üsna huvitav Eiseni töö kätte võtta. Mida võiks see raamat tänapäeval rääkida, mille poolest väärib see veel kord väljaandmist, kui suuremates raamatukogudes saab veel teisegi trüki eksemplare üsna kergesti kätte ja 1984. aastast on olemas märksa kaasaegsem Valev Uibopuu „Meie ja meie hõimud”.

Kõigepealt muidugi on „Eestlaste sugu” kaasahaarav ja kerge lugeda. Raamat algab ülevaatega keele muutumise põhimõtetest ja sellest, kuidas muutused põhjustavad aja jooksul iseseisvate keelte kujunemise. Eisen annab lühikese ülevaate tähtsamatest Euraasia keelkondadest ja toob ära kaks tolleaegset soome-ugri keelte keelepuud. Õige veidi tutvustab ta ka võrdlev- ajaloolist meetodit, näidates sugulaskeelte sõnavara sarnasusi ja süstemaatilisi erinevusi. Ta peatub ka laensõnadel, mis ilmestavad keelekontaktide rolli keelte kujunemises.

Üsna põhjalikult ja detailselt on Eisen puudutanud soome-ugri rahvaste esiajalugu nii, nagu see antiik- ja keskaja rändurite, kroonikute ja ajaloolaste töödes killukeste kaupa on säilinud, ja nii, nagu seda rekonstrueerisid omaaegsed arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased.

Lõviosa raamatust võtab enda alla läänemere keelte ja rahvaste tutvustus. See on vaieldamatult ka teose väärtuslikem osa, eeskätt seetõttu, et põhineb suures osas autori isiklikel tähelepanekutel. Vaid saamidega puudus tal kogemus, teiste hulgas oli Eisen aga kas lühema või pikema aja ise elanud. Kaugemate sugulasrahvaste, volga, permi ja ugri keelte käsitlus on pinnaline, igale neist on pühendatud paar-kolm lehekülge, iga läänemeresoome keele kohta on aga omaette peatükk. Raamatu lõpus on ära toodud meieisapalve kõigis seitsmes läänemere keeles. Oma käsitluses ei piirdu Eisen siiski seitsme peamise läänemeresoome keelega, vaid pühendab ruumi ka setudele, Lutsi ja Kraasna keelesaartele, kurelastele, kreevinlastele, ingerisoomlastele ning nii mõnelegi tähtsamale murderühmale soome ja karjala keele sees. Ülevaade läänemeresoome keelelisest mitmekesisusest on Eisenil seega vägagi detailirohke ja huvitav.

Omaette maiuspalaks on teose arvukad etnograafilised üksikasjad, mis maalivad lugeja vaimusilma ette rahvaste eluolu ja rahvusliku karakteri eripära. Eestlane näiteks „ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat on eestlase suuseltsimees. … Saksa vasta on ta umbusklik, saksa ees silmakirjateener ja kahekeelne; silma ees sõber, selja taga vaenlane. … Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju. … Kangekaelne, kade teiste õnne peale… Eestlane on alalhoidja viisides ja kommetes … Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma” (lk 67–69).

Keele ja identiteedi vahetus ongi teose läbiv motiiv. Suurem osa läänemere keeli oli ohustatud juba sada aastat tagasi, Eiseni etnograafilised kirjeldused toovad üsna süstemaatiliselt esile detaile sellest, millisel määral ja kuidas ilmnesid keele ja identiteedi vahetus ühe või teise sugulaskeele juures. See materjal pakub teoreetilist huvi ka tänapäeval, võimaldades otsida keele ja identiteedi säilitamise ja vahetamise juures üldisemaid tendentse ja seaduspärasusi.

Nii tulevad Eiseni käsitluses üsna ilmekalt esile etnolingvistilise vitaalsuse põhilised mõjutegurid nagu omakeelse hariduse olemasolu, demograafiline ja majanduslik potentsiaal, ajaloolis-poliitilised tingimused ja isegi muutused looduskeskkonnas. Näiteks liivlaste hääbumist kiirendas kindlasti rannametsade lageraie Rootsi ajal. Selle tagajärjel kõrvetas päike ära alusmetsa ja vallandas tuiskliiva, mis mattis enda alla liivlaste põllud, heinamaad ja peaaegu elamudki. Võitlus keskkonna taastamise nimel oli vaevaline ja päris endist viljakust maa enam tagasi ei saanudki.

Eestlaste ja soomlaste erineva arengukiirenduse põhjusi näeb Eisen eestlaste ja soomlaste teistsuguses ajaloolises kogemuses, eeskätt pärisorjuse puudumises põhjanaabritel. See lubas soomlastel sujuvamalt omaks võtta kristliku maailmanägemise ja alustada oma ühiskonna moderniseerimisega eestlastest tunduvalt varem. Nii tuleb Eiseni käsitluses selgelt esile rahvusliku elujõu seos moderniseerumisega: mida tugevamaks on rahvas arenenud, seda kindlamalt on ta hüljanud endisaegsed kombed, rahvaluule, riietuse ja uskumused. Sellega avanevad huvitavad seosed identiteedi dünaamikas: identiteedi kultuuriline sisu iseenesest ei mõjuta kuigivõrd selle identiteedi tugevust või elujõudu. Aja jooksul võivad ükshaaval muutuda peaaegu kõik seda iseloomustavad tunnused, tingimusel, et etnilise rühma piiri märkivad tunnused jäävad püsima. Läänemere hõimudel on piiritunnuseks keel, mis eristab neid omavahel ja ka teistest etnilistest rühmadest.

Niihästi soomlaste kui eestlaste identiteedi sisu muutus XIX sajandil suuresti, kuid piiritunnus säilis, mistõttu oli võimalik rakendada moderniseerumisega saavutatud majanduslik ja sotsiaalne kapital rahvusliku identiteedi tugevdamise teenistusse – olgugi et see identiteet oli oma endisaegse sisu üsna suurel määral kaotanud. Väiksemate hõimurahvaste puhul kiirendas sama taktika aga identiteedi ja keele vahetust, sest moderniseerumine vähendas nende kultuurilist eristumist enamusrahvast. Et puudus kriitiline mass oma rühma staatuse kollektiivseks tõstmiseks, jäi inimeste ainsaks positiivse sotsiaalse identiteedi kujundamise võimaluseks keelevahetus. Eisen kirjeldabki nii leivu, liivi kui ka vadja keele kõnelejate puhul kalduvust abielluda lätlaste ja venelastega, mis tagas identiteedivahetuse juba ühe põlvkonna jooksul.

„Eestlaste sugu” toob näiteid ka teistsugusest kohanemisstrateegiast, mis väikeste kogukondade puhul tagab mõnevõrra kõrgema vitaalsuse. Nii näiteks iseloomustab Eisen setusid ja isurlasi kui väga tugevalt oma kultuuri külge klammerdunud rahvakilde, kelle hulgas olid traditsioonid, eripärased rahvariided ja paganausu kombed väga suures aus.  Niihästi vaimselt kui ka väliselt, riietuse kaudu, rõhutati oma eripärasust, eksogaamiat peeti põlastusväärseks, samuti ka uuendusi. Neid kaht kultuuri iseloomustas ka tugev esivanemate kultus ja itkude oluline roll kultuuripärandis. Nii tundubki, et sellised kultuurid rajavad oma kultuurilise vastupidavuse tugevale emotsionaalsele sidemele, mis luuakse esivanematega ja nende traditsioonidega. Samas tähendab selline strateegia ka suhtelist uuendusvaenulikkust, mille tagajärjeks on süvenev majanduslik mahajäämus. See omakorda tingib enamusrühma halvakspanu, kuid stigmatiseerimisest ei ole võimalik pääseda ka identiteedivahetuse teel, sest kultuuriline eristumine on liiga suur. Kokkuvõttes tekib nõiaring, mis takistab rühma assimileerumast, samas aga ka moderniseerumist. Mustlased ja Pennsylvania sakslased näivad olevat valinud samasuguse tee.

Eiseni materjal pakub teisigi näiteid emotsionaalsete tegurite mõjust keele- ja identiteedivahetusele
. Vaen ja hõõrumine etniliste rühmade vahel tekitab enamus- ja vähemusrühma vahel tõkke, mis pärsib kontakte, segaabielusid ja psühholoogilist valmisolekut identiteeti vahetada või identiteedivahetajaid enda hulgas aktsepteerida. Selline õhkkond valitsenuvat eestlaste ja sakslaste vahel, näiteks vadjalased ja karjalased olid aga venelastega väga heades suhetes, mis soodustas identiteedivahetust ilmselgelt.

Raamatus on seega huvitavat lugemist niihästi erialainimesele kui ka huvilisele. Värvikad kirjeldused tavadest ja kultuuridest, millega autor on kokku puutunud, seavad lugeja nii mõnigi kord hämmastusega tunnustama mitmekesisuse võimalusi. Millised on olnud tegurid, mis on lasknud karjalastel kujuneda nii külalislahkeks, et taludes nurisemata vahel kümmekondki läbirändavat töömeest tasuta öömajale võeti? Seevastu vepslasi kirjeldab Eisen kui rahvast, kes vaatab rändajat kui kass hiirt.

Pole kahtlust, et  Eiseni isiklikul kogemusel põhinevad kirjeldused on väärt, et tuua need taas laiema lugeja lauale. Samas peab tunnistama, et soome-ugri rahvaste esiajaloole pühendatud sissejuhatav osa, samuti saamide etnogeneesi puudutavad kohad on märkimisväärselt vananenud ja vajanuksid hädasti põhjalikku kommentaari. Paraku on teos varustatud vaid neljaleheküljelise saatesõnaga, mis annab põgusa ülevaate Eiseni tegevusest, samuti soome-ugri keelte kõnelejate arvust ja ohustatuse astmest tänapäeval. Seda on ilmselgelt liiga vähe ja see on liiga ülejala tehtud. Näiteks on juba paarkümmend aastat kombeks kasutada saamide omanime, saatesõnas kasutatakse aga süüdimatult veel laplaste omakuju. Kui sarja toimetajatel on plaanis edaspidigi vanemat kirjandust taasüllitada, siis tuleks kindlasti mõelda põhjalikuma kommenteerimise peale. See võiks olla ju vabalt mõne magistritöö teema: saaks noor inimene teha kasulikku uurimistööd ja lugeja põhjaliku ning ajakohase taustinfo.

Laias laastus on aga Eiseni töö huvitav ka XXI sajandil lugeda, sest keelelise mitmekesisuse säilimise küsimused on eelmise sajandi algusega võrreldes ilmselgelt aktuaalsemad. Eks ole eesti keele ja eestlaste hääbumise teema tänapäevalgi  ju väga kuum, kohati jääb lausa mulje, et seda võetakse juba vääramatu paratamatusena. Selles suhtes on üsna õpetlik Eiseni täiendus teise trüki lõppu: „Raamatu esimese trüki puhul vaatasin väga pessimistlikult tulevikku. … Eesti otsa oli näha. Kuid imelikud on saatuse teed. Kui venestus Eesti lämmatamiseks jõudu kokku võttis, kuid rahval suu suluti ja kivid pidid kisendama, langes koloss maailmasõja keerus kõrgelt aujärjelt põrmu ja nagu vööniks tuhast tõusis põrmust Eesti iseseisvusele, iseriigiks. Uus omapärane arenemine Eesti meeles ja vaimus oli alanud” (lk 223). Ei tea keegi ka täna mitte, milline on tulevik, seepärast ei maksaks igasugu süngetest fantaasiapiltidest laskuda asjata kurvameelsusse.

Siiski on ilmne, et paljusid Eestis perestroika ajal alguse saanud protsesse, mille tulemused mõjutavad meie kõigi igapäevaelu, on siiani põhjendamatult vähe uuritud. Kes selliseid uuringuid peaks läbi viima? Ja kelle huvides üldse on perestroika aja käsitlemine? Avaldatud artiklites vaadeldakse tolle aja murranguid Ungaris, Poolas, Venemaal ja last but not least Eestis. Kõik artiklid on kirjutatud spetsiaalselt Sirbile.

23. veebruaril 1918. aastal loeti Pärnus Endla teatri rõdult teatriesisele väljakule kogunenud rahvahulgale ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Too Iseseisvusmanifest oli koostatud Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu algatusel. Tänavu möödus 90 aastat sellest tähelepanuväärsest sündmusest ja seda tähistati suure pidulikkusega kõige kõrgemal riiklikul tasandil. Mõned pidulised ja mitmed ajakirjanikud väitsid, et tollel ajaloolisel päeval kuulutati välja Eesti Vabariik.

Väide on siiski problemaatiline, kui jääda juriidiliselt korrektseks. Maapäeva (teise nimega Maanõukogu) Vanematekogu oli neli päeva varem moodustanud kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee ja andnud selle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kogu riikliku võimu. Niisiis sai vabariik sündida ikkagi vaid seal, kus nimetatud dokumendi proklameerimise ja levitamise juures viibisid Päästekomitee liikmed. Ainult nendel oli volitus manifestile lisada päevakäske, mida kolmik Päts, Vilms ja Konik 24. veebruaril Tallinnas ka tegi. Viies päevakäsk moodustas Eesti Ajutise Valitsuse – esimese eestlaste valitsuse Eestimaal üldse – ja nimetas üheksa isikut ministriteks.

Muide, ka 24. veebruari üle saab vaielda. Seda on mitmel puhul tehtud. Tartu ülikooli omaaegse professori Artur-Tõeleid Kliimanni järgi on meil koguni kolm kuupäeva ja nendega seotud seadusandlikku akti, millest igaühe võinuks tunnistada sündiva riigi sünnipäevaks. Ta on astmestanud need järgmiselt. 15. (28.) november 1917, Maanõukogu otsus: Eesti on demokraatlik vabariik; 24. veebruar 1918, iseseisvusmanifest: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik; 4. juuli 1919, Asutava Kogu EV valitsemise ajutine kord: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Õigusteaduse professor ja hilisem peaminister Jüri Uluots ning esimene riigivanem ning mitmekordne välisminister Ants Piip eelistanuksid vabariigi vanust hakata lugema mitte veebruarist 1918, vaid novembrist 1917.

See ei tähenda siiski, et peaksime Eestile uue iseseisvuspäeva valima. Liiatigi on poolt- ja vastuargumendid sääraste vaieldavate juhtumite puhul tavaliselt enam-vähem tasakaalus ja tagasivaatav tarkus ei ole sageli kõige parem nõuandja. Teisest küljest on võimalus minevikule tagasi vaadata autentsete ajaloodokumentide valguses erakordselt huvitav ja tihtipeale kõige viljakam viis aru saada olnu keerukusest ning vastuolulisusest.

Juba „esimesel” iseseisvusajal publitseeriti mitu valikut Eesti lähiajaloo olulisi dokumente. Sedasama on tehtud viimase kahekümne aasta jooksul. Paksudest teostest mainin hea näitena Mart Orava ja Enn Nõu koostatud ja toimetatud „Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992”. Paraku on suur osa taasavaldatud tekste väljaannetes laiali ja nii tekib nende kättesaamisega tõsiseid raskusi – kui sul ei ole just „kõik” vajalikud raamatud ning brošüürid riiulil ja hea mälu (või enda koostatud nimekiri), kust mida leida.

Järjekordse sammu koondada kindla suunitlusega dokumendid samade kaante vahele tegi hiljuti endine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli. Teose pealkiri „Põhiseaduse teel” näitab, mis valdkond on kogujat-selgitajat kõike rohkem huvitanud. Nii leiamegi siit Eesti Vabariigi kõigi nelja jõustunud (1920, 1934, 1938, 1992) põhiseaduse teksti – tõsi, teise põhiseaduse puhul ainult need paragrahvid/peatükid, mis erinevad esimesest. Ära toodud on samuti ENSV kaks konstitutsiooni, nii Stalini (1940) kui ka Brežnevi (1978) oma.

Siiski ei ole esitatud ainult need dokumendid, millel on tajutav seos põhiseaduse mõtte arengu ning väljendustega. Ühtekokku on äratrükke üheksakümmend. Esimene: „Vene Ajutise Valitsuse poolt antud Eestimaa autonoomia seadus” ehk „Ajutise Valitsuse otsused 30. märtsist 1917. a. Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta.” Viimane: „Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus” (vastu võetud 12. aprillil 2007). Nende vahele mahub hulk mitmesuguseid juriidilisi akte ja muid tekste, mida nimetatud mitmeti: otsus, protokoll, märgukiri, seletuskiri, üleskutse, eelkavatsus, manifest, päevakäsk, ringkiri, käskkiri, arutamine, seletus, kord, leping, lisaprotokoll, pakt, konventsioon, ultimaatum, deklaratsioon, volitus, määrus, korraldus, resolutsioon, hinnang, kiri, tervitus, kommünikee, seisukohad, eelnõu.

Sellisena on teos tüse läbilõige üheksakümnest aastast. Kaks perioodi on kaetud eriti tihedalt: esimeses 28, teises 29 asjakirja. Need on aastad 1917–1920, kus idanevast iseolemisideest sündis iseseisev demokraatlik vabariik, mis kehtestas enda nii faktiliselt (üle elades Saksa okupatsiooni ja tagasi tõrjudes Puna-Vene invasiooni) kui ka riigiõiguslikult (paljude juriidiliste aktidega). Ja aastad 1988–1992, kus desovetiseerimine päädis iseseisvuse taastamisega.

Meeldiv on tõdeda, et pole piirdutud üksnes omariiklust ehitavate dokumentidega. Sõna on antud on ka vastaspoolele. Rakendavate aktide kõrval esitatakse valik EV-d lammutavaid või hävitavaid pabereid, mida välja andnud Töörahva Kommuuna ja nelja (kahe saksa, kahe soveti) okupatsiooni tegelikud võimuteostajad või pukki pandud nukuvalitsused.

Kogu materjal on jaotatud viide ebaühtlase mahuga peatükki. Kõige lõpus on lisa 1992. aasta põhiseaduse kolme paranduse või täiendusega. Iga peatüki eest leiame koostaja sissejuhatuse (nelja ees ka mõned leheküljed kunagiste käsikirjade või (esma)trükiste faksiimile), iga dokumendi järelt esinevate üksiksõnade, mõistete või lausete seletuse.

Eerik-Juhan Truuvälja tuleb kiita ettevõtlikkuse, pühendumise ja tausta avavate kommentaaride eest. Paraku on täiesti ebaõnnestunud raamatu sisemine ülesehitus.

Kõik läheb ühes jorus. Peatüki sissejuhatus, dokumendid ise ja lisatud selgitused on samas kirjapildis. Kolm plokki on pikemad kui sada lehekülge, aga ühegi sees ei alustata kordagi uuelt leheküljelt. Dokumentide pealkirjad on küll rasvaselt trükitud, kuid tähed sama suured ja samas šriftis nagu kõik muu. Vahel on dokumendi kuupäev antud pealkirjas, pahatihti tuleb seda otsida tekstist või teksti lõpust. Sisukorra pealkirjad ei vasta alati nendele, mis esitatud teoses. Tartu rahulepingu (1920) kärbetega teksti tuleb otsida peatükist, mis kannab aastaarve 1940–1987. Mitte mingisugust registrit ega indeksit ei ole ja ma kardan, et neil, kes ei ole päris kodus EV kronoloogiaga, tekib tõsiseid raskusi vajaliku algallika leidmisega.

Kui lugesin Truuvälja kogumikku, mis ei ole, nagu eespoolgi toonitatud, ainukene omasuguste hulgas, läks mõte ka varem siin-seal väljendatud ettepanekule või plaanile. Me vajame hädasti kahe-kolme-neljaköitelist valikkogu dokumentidest, mis on mõjutanud nii rakendavalt kui ka hävitavalt Eesti Vabariigi kulgu ja eestlaste eluolu viimase üheksakümne aasta jooksul.

See ei peaks olema tõsiteaduslik mammutväljaanne, vaid korralikult introdutseeritud ning kommenteeritud „igamehe” allikapublikatsioonide sari, mis algab enam-vähem sealt, kust „Põhiseaduse teel”, kuid valgustab meie lähiajalugu hoopis laiemalt ning mitmekesisemalt.

Et igaüks võiks minna riiuli juurde või raamatukogusse, kui tal tekib huvi või tarvidus teada saada, näiteks, kellega ja missuguseid pühalikke lubadusi vastaspoolelt saades sõlmis EV kolmekümnendatel aastatel rahvusvahelisi lepinguid, missuguste saladokumentide alusel toimus juunis 1940 Eesti okupeerimine, juunis 1941 ja märtsis 1949 massiküüditamised, kuidas kulges meie iseseisvuse taastamine nendes dokumentaalsetes talletustes, mille on maha jätnud, Ülemnõukogu, Eesti Komitee, kompartei, interliikumine, Moskva rivaalitsevad klikid.

Küsimusi, mida esitada, on palju. Paljud küsimused jäävad vastuseta, aga paljudele küsimustele annavad omaaegsed dokumendid selge ning ühese vastuse. Tänapäeval on moes ajaloo relativiseerimine ja taas vallandunud – e
riti oleme seda tundnud idanaabri poolt – mineviku sündmuste erapoolik tõlgendamine või lausa võltsimine. Ehtsate asjakirjade kättesaadavus võimalikult laias valikus oleks hädavajalik vastukaal, mis aitaks toimunut adekvaatsemalt mõista.

Mõte võtab tuult tiibadesse. Jah, loomulikult. Me ei vaja mitte ainult mitmekülgset dokumentaalülevaadet lähiarengute vastuoksustest. Tingimata tuleks ette valmistada ja avaldada üks või kaks köidet, kuhu oleksid sõelutud need olulisemad ürikuid, mis seadsid, määrasid ning kujundasid Eestimaa ja meie kaugete esivanemate argielu siinmail seitsmel-kaheksal sajandil enne iseseisva riigi tekkimist.

Kes poleks juhtunud mõtlema, et „maailm on närukaelte liit heasoovlike inimeste vastu” (lk 5), või et „tüssamine on nii-öelda ühiskonnaelu hing” (lk 39), mille tõttu „igaüks otsib võimalust lüüa kaaslane pikali ja talle pähe astuda”? Ja kes pole ennast tundnud selles „igaühe võitluses kõigi ja kõigi võitluses igaühe vastu” (lk 112) ühena nendest üksikutest, „kes on määratud teiste hulgas igas asjas äparduma” (lk 26)? Säärastel hetkedel võib kibestumisest hakata uskuma, et „miski pole maailmas haruldasem kui inimene, kes on igapäevaselt talutav” (lk 88)! Sellised ja paljud teised lugeja empaatilist sisseelamist võimaldavad tähelepanekud leiduvad itaalia XIX sajandi suurpoeedi Giacomo Leopardi „I Pensieri” pealkirja alla kogutud 111 mõtte hulgas, mis on luuletaja ümbertöötatud valik oma palju mahukamas mõttepäevikus Zibaldone kogutud paladest. Kuigi „Zibaldone” vihikud jäid aga vähemalt luuletaja elu ajal n-ö erapäevikuks, pani Leopardi oma „Mõtted” kokku elu viimastel aastatel (1831–1835) juba avaldamise eesmärgiga. Tegemist on niisiis itaalia luuletaja omalaadse vaimse testamendiga, mis on nüüd tänu Loomingu raamatukogus ilmunud Maarja Kangro tõlkele Eesti laiemale lugejaskonnale kättesaadav.

Mõttepäevik on keeruline kirjandusžanr, mida kiputakse vahel samastama aforismidega, aga mille eripära seisneb vist pigem sellesse mahtuvas kirjutamisviiside paljususes, alates lühikestest ja vaimukatest mõtteteradest kuni pikemate ja üksikasjalikult põhjendatud mõttekäikude, õpetlike lugude, emotsionaalsete puhangute ning kommentaarideni oma või teiste loomingu kohta. Kõigest sellest on tehtud ka Leopardi „Mõtted”, samuti nagu mõttepäeviku (mitte)žanri teised suurteosed Euroopa moodsas kultuuris: alates Pascali teedrajavast raamatust „Pensées” La Rochefoucauld’, Novalise, Schopenhaueri, Baudelaire’i ja Wilde’i, Nietzsche, Valéry ja Kafkani. Žanriliste piiride tõmbamise raskused pole juhuslikud, vaid tõstavad pigem esile „mõte(te)” avaldumise olulise paradoksi: mida rohkem läheneb luuletaja, kirjanik, filosoof, intellektuaal – ühesõnaga „mõtleja” oma intiimsemale sisemusele, seda katkendlikum, mitmekesisem, polüfoonilisem on tema sõna. Mõttepäevikutes levinud katkendite nummerdamise tagant paistab läbi soov allutada see segadus kuidagi matemaatika ratsionaliseerivale rangusele. Aga „mina” ei lakka seepärast iseendale ja teistele ikka alati lõpmatu dialoogi vormis avaldumast – nummerdamine baseerub ju tegelikult ka „n+1” lõpmatult avatud lisanduste põhimõttel. Erinevates kirjutamisviisides võivad selle dialoogi käigus kehastuda ka erinevad mina-lausujad.

Leopardit lugedes torkab silma veel teinegi mõttepäeviku paradoks: see luuletaja „mina”, millest peaks nagu olema kogu aeg jutt ja mille saladust me otsime raamatu ridade vahel, puudub suuremas osas „Mõtetest”.  Seal räägitakse meile hoopis „inimestest”, „inimesest”, „kellestki”, „millestki” või siis „argadest”, „julgetest”, „noortest”, „kunstnikest”, „naistest” jne. Kusjuures mitte ainult lausete alused, vaid ka predikaadid kipuvad „Mõtetes” umbisikuliseks ja väited subjektiivsest lähtepositsioonist lahti ütlema, nii et „maailmas leidub…”, „igal maal peetakse…” „mõnes paigas võib…”, „on sajandeid, mis…”, jne. Siin kipub mõtte dialoogilisus ristuma selle n-ö „universaalsusega”, s.t mõtte käimisega üldiste kategooriate ja nähtuste kohta. Niipea kui ta sõnadesse pannakse – aga see tähendab vist üldse – on mõte jagatav ja ühine (sellest ka copyright’i mõiste absurdsus). Kui aga mõttepäeviku kirjutaja „mina” lõhestub ühelt poolt erinevatesse dialoogilise lausumise subjektidesse ja teiselt poolt mõtte üldisesse ja ühisesse avaldumisruumi, ei peaks lugeja ja kriitiku eesmärk enam olema selle „mina” piiride kindlakstegemine. Pigem võiks nautida ja analüüsida kirjutava subjekti lõhestumise ja lahustumise strateegiaid.

Niisiis, millised Leopardid või milline leopardilik inimlikkus kõnealustest „Mõtetest” välja kooruvad? Võrdluse aluseks on „see üks” Leopardi – luuletaja n-ö „ametlik pilt”, Itaalia koolilaste ja sageli ka kriitikute kollektiivses kujutluses talletunud tegelaskuju, mille eesti tõlkija annab raamatu järelsõnas edasi temale omase irooniaga: XIX sajandi alguse paavstiriigi provintsi külas sündinud ja üles kasvanud inetu, haige ja eluvõõras noormees, „legendaarne varaküps erudiit ja niisama legendaarne kannataja”, „õilis massile vastanduja”, kelle õnnetusest võrsub ühelt poolt suurepärane luule ja teiselt poolt halastamatu pessimism inimloomuse suhtes (viimase suurepärane näide on siinse arvustuse alguses toodud tähelepanekud). Jah, see kõik on tõepoolest „Mõtetes” ka olemas, kui seda sealt otsida. Aga ühes väga strateegilises Leopardi „mina” (lingvistilises) avaldumishetkes, kohe I mõtte alguses, ulatab poeet meile kätte teistsuguse, problemaatilisema niidiotsa: „Olen pikka aega tõrkunud uskumast asju, mida ma allpool ütlen, sest lisaks sellele, et minu loomus jäi nendest kaugele ning inimhing kipub teisi ikka enese järgi hindama, pole ma kunagi kaldunud inimesi vihkama, vaid pigem armastama” (lk 5). Kui elukogemus on see, mis veenab siiski Leopardit nende asjade ehk oma kibestunud ja pessimistlike tähelepanekute tõesuses, võib see raamatu alguses lugejale usaldatud efemeerne niidiots olla abiks mõtte lõhestava ja lahustava jõu jälgimisel „Mõtete” käigus. Kas on siis olemas ka armastav Leopardi ja kuidas ta suhestub inimeste ühiskondlike kommete halastamatu põlgajaga (ja vastupidi)? Kas ja mis tingimustel lepib kompromissitu „massile vastanduja” inimsooga siiski ära?

Leopardi kahetine suhtumine inimolemusse ja inimeste ühiskondlikesse käitumisharjumustesse ilmneb hästi, kui arvestada tema pessimismi (itaalia kirjandusteadlaste poolt määratud) kolme faasi omavaheliste keeruliste seostega. Luuletaja nn „ajaloolise pessimismi” lähtealuseks on idee, et inimkonna ajalugu ei kujuta endast mitte progressi, vaid allakäiku. Sellepärast keskenduvad mitmed „Mõtete” palad „rumala ja ülbe” XIX sajandi progressimaania ja selle ilmingute kritiseerimisele. Eriti aktuaalsetena mõjuvad siinkohal tänapäevasele lugejale kindlasti Leopardi tähelepanekud (proto)kultuuritööstuse kohta, nagu näiteks see, et „selle sajandi tavaks on palju trükkida ja mitte midagi lugeda” või et „raamatuid trükitakse vaatamiseks ja mitte lugemiseks” (lk 9, 71), või siis, et „tänapäeval kuulub loomine kõigile ja ülimalt raske on leida kedagi, kes poleks kirjanik” (lk 28). Võib tõepoolest öelda, et Leopardi oli selles mõttes üks esimesi modernsuse kriitikuid, ja kui ta valis itaalia klassitsistide ja romantikute vahel puhkenud vaidluses klassitsistide poole, tegi ta nõnda just sellepärast, et tolle aja Itaalias peeti „romantismi” ja „modernsust” sünonüümideks. Leopardit häirib kõige rohkem see moodne labane ja igapäevane pinnapealsus, mille survel „tahavad inimesed näida või olla midagi, mida nad pole”, pannes niimoodi aluse kõigile Leopardile ja meile tuttavatele ühiskondlikele pettemanöövritele (lk 111, 26). Kogu sellele näilisusele ja eluteatrile vastandab Leopardi selle, mida ta nimetab „viljatuks tõeks” [arido vero] ja mis on tegelikult ka uusajastu kui mõistuse ajastu sünnitis. Modernse mõistuse õnnetu tõetruudus vastandub aga omakorda antiigi kujutlusvõimele, illusioonidele, õnnelikule elule. Ajalooline dimensioon ristub siin individuaalsega, sest allakäik, mis viib antiigist modernsusse, on isomorfne allakäiguga, mis viib noorusest vanusesse: „lapsepõlveaastad on igaühe mälestuses vaat et muinasjutuline aeg; nii nagu rahvaste mälus on muinasjutuliseks ajaks rahvaste endi lapsepõlv” (lk 115). Selle kolmikvastanduse (pinnapealne näilisus – viljatu tõde – suursugused illusioonid) keerulistes suhet
es avaldub minu meelest hästi „Mõtete” lõhestatus. Ühelt poolt tuleb kadunud illusioonide ajal kindlasti kinni hoida viljatust tõest ja „nimetada asju õigete nimedega”, nagu Leopardi ei väsi kordamast. Teiselt poolt võib aga mõelda ühiskondlikule pinnapealsele näilisusele kui üritusele illusioonide kadumise ja tõe viljatusega kuidagimoodi toime tulla, summutades nende kannatamatu raskuse igapäeva elu väiklaste rõõmude ja valude abil: „ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada” (lk 66). Seepärast jõuab Leopardi ka järeldusele, et ühiskondlik pettemäng ise „ei sünnigi meie liigi halbadest kavatsustest, vaid sellest, et kuna tõene on alati liiga vaene ja puudulik, on inimesele selleks, et tema meelt lahutada või liigutada, iga asja juures vajalikud illusioon ja kunsttükk ning see, et lubatakse märksa enamat ja paremat, kui pakkuda suudetakse” (lk 39). Kuigi see on Leopardi jaoks ikka naeruväärne, avaldub tema tähelepanekutes ka teatud mõistvus (aga võimalik, et ka väike kadedus) inimeste suhtes, kes selliseid elu  õnnetusega toimetuleku strateegiaid hästi valdavad.

Ajaloolise pessimismi äsja pakutud kirjeldusele tuginedes võib tõmmata paralleeli Leopardi XIX sajandi kriitika ja temaga kaasaegsete inglise romantikute Wordsworthi ja Coleridge’i tööstusliku revolutsiooni tagajärgede kriitikaga. Ka Leopardi arvates „valitsevad koos tööstusega […] kõik tsiviliseeritud inimese kõige rikutumad ja vääritumad omadused ja kired, ning nad paljunevad lõpmatult” (lk 56). Wordsworth ja Coleridge nägid looduses luuletaja põgenemiskohta uue ajastu elu õuduste eest. Leopardi „kosmiline pessimism” lõikas aga ära ka selle väljapääsutee. Samas suurendab  paradoksaalselt pessimismi ringi laiendamine luuletaja empaatiat ligimeste vastu. Kosmilise pessimismi põhiidee – „loodus on inimese vaenlane” – kõlab meie, tänapäeva lugejate, kõrvadele ilmselt päris võõrana. Globaalse reostamise ja maaressursside hävitamise ajastul oleme harjunud mõtlema vastupidiselt, et inimene on looduse vaenlane. Looduse vaenulikkuse põhjus seisneb aga Leopardi arvates tema ükskõiksuses inimsaatuse vastu. See avaldub ületamatus nihkes looduse loomise ja lagunemise tsükli ning inimeste ootuste, lootuste ja ihade vahel: „Heatahtlik nagu ikka, on loodus määranud nõnda, et inimene õpib elama ainult sedamööda, kuidas elamise põhjused tal käest ära lendavad” (lk 91). Ühelt poolt võtab Leopardi siin omaks antiikautorite (eelkõige Lucretiuse) ja XVII sajandi prantsuse filosoofide materialistliku maailmavaate, teiselt poolt seostab aga loodusliku printsiibi selle inimesele omase piiritu enesearmastusega, mille tõttu ei suuda naudingud kunagi iha täielikult rahuldada: „meie vaim ja iha on veel suuremad kui lõpmatu universum” (lk 80). Kui Nietzsche nägi selles inimese võimutahtes üliinimese aluseks olevat jõulist ja dionüüslikku eluprintsiipi, teeb see rahuldamatu naudinguiha Leopardi meelest inimelu n-ö „strukturaalselt” (mitte lihtsalt ajalooliselt) õnnetuks: „inimesed on närused paratamatult, ja on otsustanud uskuda, et nad on närused juhuse tõttu” (lk 41). See on kirjandusteadlaste järgi Leopardi kolmandat sorti ehk „psühholoogilise pessimismi” põhjus. Pessimismi haarde laienedes kipub aga ka luuletaja mina lõhestumine süvenema, sest nii lootusetus olukorras lisandub inimkommete taunimisele järjest rohkem empaatiline mõistvus: „ei tea, kas naer või haletsus on ülekaalus”, kirjutab Leopardi oma viimases, 1836. aastal kirjutatud luuletuses „La Ginestra”. See on aga ka eeldus luuletaja mina katsetele sulada ühte ühise inimolemusega.

Kui julmast inimlapse saatusest pole kellelgi pääsu, seisneb inimvaimu suurus ikka stoilises, kuigi lootusetus vastuhakus sellele saatusele. Kõikehaarava pessimismi paradoksaalsel ajendil lisandub niiviisi kannataja-Leopardile ka mässaja-Leopardi. Luuletaja (ja inimese) vastuhakk baseerub ülalmainitud kolmikvastandusel ning hargneb kaheks mingil määral vastuoluliseks suunaks, mis toovad veel kord esile „Mõtete” käikude keerulisuse. Ühelt poolt tõstab noorus mässu loodusliku korra ja sellest tuleneva õnnetuse vastu ilusate illusioonide nimel, mille olulisemad tunnusjooned on Leopardi meelest täiuslikkus, elujõulisus ja „karmus, mille tõttu noored, kes aina täiust otsivad ja seda leida loodavad ja asju vaimus pesitseva täiuseideega mõõdavad, nii tõrksalt vigu andestavad ega kipu hindama nappe ja puudulikke voorusi ning lühiajalisi väärtusi, mida nad inimestes kohtavad” (lk 42). Asjaolu, et selline kompromissitus on paratamatult määratud hukule, ei vähenda, vaid pigem suurendab selle väärtust Leopardi silmis. Kasvatus pole selles valguses midagi muud kui julm ajupesu, mida vanad panevad toime noorte kallal, veenmaks neid, et elu „õnn” seisneb just nimelt täiuslikkuse otsingute, elujõulisuse ja suursuguste illusioonide minetamises: „ärge hoolige sellest, et elada täna; olge sõnakuulelikud, kannatage ja rügage, nagu jaksate, et elada siis, kui aeg pole selleks enam soodus” (lk 117). See sõnakuulelik ja kannatlik rügamine on aga ka see mehhanism, mis kanaliseerib noorte loodusliku korra vastase mässu mahasurumisest tekkiva vimma ühiskondlikusse olelusvõitlusesse. Just selle mehhanismi n-ö „dekonstrueerimisest” lähtubki (nüüd juba) armastaja-Leopardi lootusetu utoopia teine vastuhakumoment, mis jääb „Mõtetes” rohkem implitsiitseks, aga tõuseb eriti selgesti esile samas loomingufaasis kirjutatud „La Ginestra’s”. See on inimsolidaarsus, mis saab tekkida siis, kui ei keelduta vaatamast näkku tõele, et inimese õnnetus ja tema kannatus on inimolemusse universaalselt sisse kirjutatud. Kui Heidegger jõuab järeldusele, et surm on see, mille teadlik omaksvõtmine võib teha igaühe meist eriliseks, võiks öelda, et Leopardi toetub pigem vanale traditsioonile (mõelgem nt surmatantsu motiivile), mille järgi on teadlikkus inimesele olemuslikust kannatusest see, mis meid ühendab ja võrdseks teeb. Inimarmastus saab tekkida siis, kui tunneme teistes ära sellesama kaitsetu nõrkuse ja põhjatu õrnuse, mis iseloomustab ka meie salajast hingeelu ja mida kõik püüame iga hinna eest varjata, et meie ühiskondlik olelusvõitlus kuidagi korda läheks. See on vist lõhestunud (ehk põlgaja-, kannataja-, mässaja- ja armastaja-) Leopardi viimane ja minu meelest üliaktuaalne sõnum: ärge kasutage oma kannatusi selleks, et teistele nendega (või nende tõttu) pähe virutada, vaid proovige julgelt, teesklemata ja abistavalt ühist inimkannatust kanda ja jagada. Sellele põhimõttele toetub ka õnnetu ja üksildase luuletaja raske katse lahustuda enda loodud inimlikkuse pilti.

Lõpetuseks veel mõned sõnad „Mõtete” tõlke ja itaalia kirjanduse tõlkimise viimaste arengusuundade kohta. Leopardi itaalia keel on väga keeruline, luuletaja ise rõhutas sageli kaasaegsetes lingvistilistes vaidlustes oma stilistilist truudust nii itaalia- kui ka ladinakeelsetele klassikutele. See toob kaasa väga erudiitse sõnavaravaliku ning haruldaste sõnade kasutamise, teksti keerulise ülesehituse ehk mitmetasandilised liitlaused ning retoorilise virtuoossuse, mis teeb Leopardi mõttekäikude jälgimise lugejale vahel raskeks. Tegemist on ühesõnaga väga magusa autoriga sellistele tõlkijatele nagu Maarja Kangro, kellele on tõlkimine ka tähtis võimalusena eksperimenteerida emakeele potentsiaaliga. Eestikeelsed „Mõtted” on minu meelest eriti hästi õnnestunud, sest tekst suudab Leopardi sisemaailma(d) eesti lugejale lingvistiliselt ligipääsetavaks teha, pakkudes talle ka võimaluse nautida itaalia luuletaja keerulist stiili.

Väga tore on see, et viimastel aastatel on Eestis tekkinud uus põlvkond itaalia kirjanduse (ja ka esseistika) tõlkijaid – lisaks Maarja Kangrole võiks siin main
ida ka Mailis Põldu, Kristiina Rebast, Lauri Pilterit, Marilin Lipsu, Kalju Kruusat, Hanna Kaalu – ja et tegemist on enamasti kirjanike, luuletajate ja itaalia kirjanduse uurijatega, kes valivad sageli ise, mida tõlkida. Niimoodi kasvab itaalia kirjanduse tõlkevaramu küll stiihiliselt, aga selle eest väga eluliselt ja huvitavalt eriti luule valdkonnas. Vikerkaare viimases numbris saab juba lugeda veel nelja Maarja Kangro sulest pärit Leopardi luule eestindust.