Toeta
Otsi

digiriik

  • Aeg ja Muusika on lepitajad

    Tiiu Levald

     

    Samal ajal, kui Estonia teater pidas oma 100. sünnipäeva, esitas kaks noort inimest – Tatjana Romanova (sopran) ja Siim Selis (klaver) Tallinna raekoja iidsete võlvide all Reinhold Glieri, Sergei Prokofjevi ja Dmitri Šostakovitši vokaalloomingut. Nende heliloojate muusika on olemuselt äärmiselt erineva sisu ja vormiga ning kirja pandud Venemaale raskes ajaloolises miljöös, ajavahemikus 1916 – 1960, rääkimata loojate kui natuuride erinevusest ja isegi vastandumisest. Ei hakka siinkohal lahkama sügavaid muusikalise maitse, poliitilisi ja veendumuslikke vastasseise, mistõttu Šostakovitš ja Prokofjev ühte tuppa piltlikult öeldes ära ei mahtunud. Kuid kuulajana aastal 2006 kontserdil mõistad, kuivõrd põhjaliku töö teeb aeg: selekteerib väärtusliku ka näiliselt pealiskaudsest ja sunnib meid mõtisklema püsiväärtuste üle.

    Ja mis loojale ülioluline – kes on su teose esmaesitaja, millise “kaaskirja” ta teosele annab ja kuidas seda kõike edastavad järgmine ning nüüd juba ülejärgmine põlvkond.

    Kava esimene teos oli Glieri Kontsert häälele ja orkestrile. See 1943. aastal kirjutatud ja raadio kaudu omas ajas meeletult populaarseks lauldud lugu on loodud 1930. aastate lääne filmide (“Suur valss”), Dunajevski laulude ja Rahmaninovi vokaliisi ilmsete mõjutustega ning peab tõele au andma – väga hea vokaalitundmisega. Silmas pidades aega ja seda, et Glier oli NSVL Heliloojate Liidu orgkomitee esimees, siis kumab muidugi läbi tellimuse peateema: sisendada inimestesse usku võitu ja helgesse tulevikku! Aga olgu sellega, kuidas on, ent Tatjana Romanovale, kes on laval tõestanud end kui siiras, emotsionaalne ja väga kaunitämbrilise häälega laulja, sobib selline üliromantiline, voogavate fraaside ja säravate kõrguste hingestatud kulminatsiooni viimine. Kontserdi II osa keerukus ja orkestripillidega põimumine oleks kõrvale loomulikum vastu võtta koostöös orkestriga, kuid Siim Selis valdab suurepäraselt klaveril orkestraalsuse imiteerimist – seega ei jäänud üldmulje selle taha kinni. Oli hea fraasitunnetus ja äärmiselt selgekõlaline intoneerimine nii forte’s kui piano’s ning, mis laulja juures eriti imponeeris, väga ühtlane ning ümar toon igas registris.

    Viis laulu Anna Ahmatova luulele kirjutas 25aastane Prokofjev 1916. aastal. Samal aastal kirjutas Rahmaninov oma viimased romansid op. 38, kus nagu kulmineeruks kogu vene romansiloomingu traditsioon ja mis loodud talle omases rikkas pianistlikus koosluses. Põnev on võrrelda neid kahte ühes ajas sündinud ja nii diametraalselt erinevat mõtlemist helides. Prokofjev on liikunud kuskile tulevikku, modernsesse, läbipaistvamasse ja siin veel kindlasti väga paljutõotavasse helikeelde. Ahmatova sügava alltekstiga ja varjundirohked luuletused annavad lauljale kätte imelised võimalused. Kuid lauljat varitseb üks “aga” – helilooja pakutud tessituur ei ole lüürilisele sopranile alati suupärane. Peab hästi valdama esimese oktaavi kõla, sest just siin on olulised dramaatilised hetked, kus sõnal meeletu tähtsus. Romanova häälel oli ilmselt ebamugav pärast Glieri kõrgregistrit end ümber häälestada nii, et tuua eriti laulude “Tere!” ja “Hallisilmne kuningas” sünged enesetapu ja kõige kallima inimese kaotusvalu meeleolud intensiivselt kuulajani.

    Oleks põnev teada, mida Prokofjev tegelikult mõtles, kui ta nii õudsel aastal nagu 1936 kirjutas “Kolm lastelaulu”. “Lobamoka” vatramine on ladus jutumüra, kus pidevalt kordub tekst “meil õppetükke tuupida anti nii saksa kui vene keeles”, “Magusas laulukeses” valitseb mõte “ma elan magusat elu” ja “Põrsad” lõpeb sõnadega “me panime juba laterna põlema, aga põrsad heitsid magama!”. Romanova ja Selis esitasid selle pealtnäha süütu lasteloo sellise entusiastliku ja klaveripartiis peituva sarkasmiga, et oli kahju, et saalis viibinud turistid kogu tekstiilu nautida ei saanud. Küll aga tegijate professionaalsust!

    Kava teine pool oli pühendus Šostakovitšile: “Hällilaul” op. 86 (1951), kaks osa tsüklist “Juudi rahvaluulest” op. 79 (1948) ja “Satiirid” op. 109 (1960) Saša Tšornõi sõnadele. “Hällilaulus” oli olemas see igikestev, mis ilmselt kirja pandud leebusehetkil ja mis sai ka noorte poolt väga soojalt ette kantud.

    Kui vaadata Šostakovitši teoste nimistut ja avastada, et aastal 1947 on ta kirjutanud muusika Gerassimovi filmile “Noor kaardivägi” ja järgmisel aastal “Juudi rahvaluulest”, siis jääb vaid imetleda autori hingejõu suurust ning inimlikku julgust. Romanoval ja Selisel õnnestus eriti hästi “Tütarlapse laul” – võrratu alltekstiga jäi kõlama näilise optimismiga lauldud “Oi liluu! Oi lulii! Aina lõbusamalt pead sa, vilepill, helisema!”.

    Saša Tšornõi “Satiirid” on ju kirjutatud eelmise sajandi algusaastatel ja nagu Šostakovitš on ise ühes intervjuus väitnud, pole talle võõrad ka lõbusad üleelamised: “Tšornõi on õelalt, suure sarkasmiga välja naernud 1905. aasta revolutsioonijärgse reaktsiooniajastu olesklejaid. Luuletaja kirjutab inimestest, kes heitnud end müstika rüppe, soovides varjuda väikeses, isiklikus maailmas.” Just eelmisel, 1959. aastal oli Šostakovitš tegelnud Mussorgski “Hovanštšina” orkestreeringuga. Tema suur lugupidamine Mussorgski loomingu vastu on väga sügava jälje jätnud ka selle tsükli loomisele – sama jõuline vene intelligendi sarkasm ja huumor. Ei tohi ka unustada, et need laulud on loodud Galina Višnevskaja kunstnikunatuuri silmas pidades. Tema hääle sära ning mõistuse ja emotsiooni äärmine tasakaal võimaldasid kogu allteksti esile tuua.

    Kontserdi naelaks kujuneski just see geniaalne teos. Romanova hääles oli järsku vahedat satiiri, kõik mõtted olid selgelt ja reljeefselt välja joonistatud viimse varjundini. Üliandekalt mõjub “Kevade ärkamises” tsitaat Rahmaninovi romansist “Kevadveed” klaveripartiis ja samas tekst kassist, kes kutsub kõiki pööningule kevadisi ja kodanlikke pulmi pidama. Kui palju irooniat! Lauljal jagus häälelopsakust ja olekus lusti seda kuulajani tuua.

    Laulus “Järelpõlv” oli nii palju lootusetut valu, et sõnad “ma tahan endale veel veidi valgust, kuni elus olen” ei jätnud kahetist mõistmist. Ning lauludes “Arusaamatus” ja “Kreutzeri sonaat” jäi see igavene “rahva” ja “intelligendi” teema püstitus nii geniaalselt klaveri paraadlike akordide ja õhku rippuma jääva kromaatilise käiguga kogu lugu väga üheselt lõpetama.

  • Tartu Kunstimuuseum alustab kursusega „Kunsti väärtustamise ja hoidmise saladusi“

    Reet Pulk-Piatkowska

    Tartu Kunstimuuseumil on pikaajalised haridusliku töö kogemused, mille raames on tutvustatud eesti ja väliskunsti erinevas vanuses külastajatele. Oluliselt vähem on olnud võimalusi teada saada, kuidas käituda juba olemasolevate või omandatavate kunstiteostega, et tagada nende väärtus ja neist saadav emotsioon pikkadeks aastateks.

    Maikuus on muuseum esmakordset alustamas kuuest õpitoast koosnevat kursust „Kunsti väärtustamise ja hoidmise saladusi“, kus vaatluse alla võetakse kunsti säilitamise problemaatika erakollektsioonides. Läbiviijateks on oma ala asjatundjad, Tartu Kunstimuuseumi konservaatorid ja teaduspersonal. Osalema on oodatud kogemustega ja algajad kogujad, galeristid ja asjahuvilised.

    Esimeses, 16. mail kell 17 algavas õpitoas tutvustatakse Viltuse maja näituste keskel esmaseid tõdesid õlimaali säilitamisest, keskendudes nii teoste omandamisele, korrastamisele kui ka transpordile ja hoiutingimustele. Teisel kokkusaamisel, 23. mail, tulevad kõneks paberil olevad kunstiteosed, mille puhul on olulisteks teemadeks erinevad tehnikad ja võimalikud kahjustused, vormistamine ning eksponeerimine.

    Kursus jätkub sügisel, mil külastatakse Tartu Kunstimuuseumi kogusid, et ühitada teooria praktikaga ja kinnistada saadud teadmisi. Õpitubade täpsemad toimumisajad selguvad septembrikuu alguseks.

    Tartu Kunstimuuseumi kursusest „Kunsti väärtustamise ja hoidmise saladusi“ osavõtuks on vajalik eelregistreerimine telefonil 7341050.

    Olete oodatud!

  • Holokaust ja äravalitud sakslased

    Andrei Hvostov

    Holokausti ajalooline probleem vaevab mind siiski juba aastaid.  Teheranis eelmisel sügisel kokku tulnud holokaustieitajate konverentsile ma siiski ei sõitnud, kuigi sellist võimalust pakuti. Patoloogiat peab vältima. Või täpsemalt, tegelema peab omaenda, st euroopa patoloogiaga: araablaste või iraanlaste arusaamine holokaustist on umbes samasuguse väärtusega nagu nimetatud rahvaste arvamus valgete genotsiidist indiaanlaste kallal.Mu sõnum holokausti eitajatele algab ühest tähelepanekust: kogu see teie poleemika kipub kinni olema objektis ehk siis ohvrites, kuigi kuriteo subjekt ehk tapjaid pole genotsiidivõrrandis sugugi vähem tähtis osa. Tapetud juudid on inimkonna kuldsele viiendikule raskem koorem kui tapetud armeenlased või surnuksnäljutatud Ukraina talupojad. Juudid on kristlaskonna teadvuses äravalitud rahvas. Ent sama tähelepanek käib ka sakslaste kui tapjate kohta – ka nende “äravalitus” on vähemalt Euroopa kultuurikontekstis vaieldamatu tõsiasi.

    Jakobson pilkab oma isamaakõnedes ühe XIX sajandi Eesti talumehe lapsikust, kuna too vaatab harda imetlusega inimesi, kelle jalg on kunagi Saksamaa pinnal kõndinud, saanud osaduse sellest imelisest või lausa ingellikust maast. Aga milleks talumeest pilgata, kui meie vaimuinimesedki olid valmis minema Düsseldorfi kas või jalgsi, et seal kunsti õppida. Venelastel on tuntud anekdoot tsaari alamast, õigeusklikust venelasest, kes keiserliku isiku audientsil tohtis paluda oma suurima soovi täitmist ning oskas siis vaid õhata: “Isevalitseja, tee mind sakslaseks!”

    Kesk-Euroopa ehk siis Saksa kultuuriruumi erilisust märgati meie maailmajaos kogu XVIII ja XIX sajandi kestel. Ka sakslaste endi poolt. Sakslaste nina püstiajamise põhjendatus jõudis minuni ootamatu selgusega kunagi rahvusraamatukogu muusikasaalis, kui ma silmitsesin seinal näitliku õppevahendit, kus esitatakse uuema aja heliloojate “valitsemisaegasid”. Tabeli ees seisjale vajub peale saksa heliloojate peaaegu et masendav hegemoonia; millisel rahval on võimalik Bachi, Beethoveni, Haydni või Wagneri ekvivalenti nimetada? Aga Schuberti, Mahleri ja Brahmsi? Või Bruckneri? Itaallased, vabandatagu mind, on loonud vaid kergemeelset vahtu. Prantslased…, samuti ei midagi eksistentsiaalset. Venelased? Sakslaste kõrval mõjuvad nad kääbustena. Ja kes teab midagi inglastest? Jah, Elgar, aga edasi?

    Põhimõtteliselt võiks Euroopa filosoofide kohta teha samasuguse tabeli. Euroopa suured rahvad ongi nii arvult kui vaimult suured, aga ma ei riski franko- või anglofiilide vihaga, öeldes, et pärast Kanti, Hegelit või Nietzschet tuleb hästi palju tühja maad ning alles siis võiks hakata reastama, vaidlustega muidugi, prantsuse entsüklopediste ja inglise poliitökonoome, ning vaidluste sisuks oleks ilmselt küsimus, kuivõrd entsüklopedistid ja poliitökonoomid üldse on liigitatavad filosoofide tsunfti.

    Sakslaste kultuurilise äravalituse aeg langeb ajalooperioo­di, kui Euroopa tegi kvalitatiivse hüppe maailma valitsejaks tõusmisel: ühed sulatasid uute meetoditega terast, teised leiutasid massiarmee, kolmandad tegelesid puhta mõistuse kriitikaga. Need kolmandad sööstsid lõpuks esimestele ja teistele järele, sulatades veelgi paremat terast ning kutsudes kokku veelgi massilisemad armeed. Sakslaste juures ärritab meid see, et nad peavad olema alati need kõige paremad. Suurimad filosoofid alates XVIII sajandist, suurimad majandajad alates XIX sajandist, suurimad sõdurid alates XX sajandi algusest. Nad on ka suurimad kurjategijad alates XX sajandi teisest poolest. Saksluse dilemma võeti sel maal veel 1990ndatel kokku õpilastele mõeldud loosungiga, mis kõlas umbes nii: “Beethoven ja Goethe, uhke on olla sakslane; Auschwitz ja Dachau, häbi on olla sakslane!”. Venelastel puudub kalambuur Mussorgskist ja Lermontovist kui uhkuseobjektist ning Norilski vangilaagrist kui millestki häbiväärsest.Venemaa on Euroopa ääreala, enne Stalinit oli Peeter ja enne Peetrit oli Ivan; inimesi on seal Siberisse alati saadetud ning saatmise põhjus on jäänud ikka kuidagi ebamääraseks, sõltunud valitseja tahtest. Ja iga raudteeliipri alla on seal pandud surnukeha juba Peterburi – Moskva raudtee ehitamisel õndsa Nikolai I ajal. Lermontov on suur poeet, Mussorgskil on huvitav looming, Norilsk oli õudne koht, aga see kõik ühes lauses rahvusliku uhkuse teesi ja antiteesina oleks, andke andeks, lihtsalt naeruväärne. Sakslaste patoloogia ei ole naeruväärne.

    Holokausti eitamine võib olla germanofiilse tagapõhjaga, näiteks David Irvingi pöördumise alguses oli Dresdeni hävitamise šokk, pärast seda on ta enda lemmikrahvust jäägitult kaitsma asunud. Aga holokausti eitajate hulgas on ka äraspidist germanofoobset hoiakut: sakslased ei tapnud miljoneid juute, sest nad ei saanud sellega hakkama. Esiteks polevat nad olnud võimekad tehniliselt.Aga nad said hakkama tiibraketi V-1 ja ballistilise raketi V-2 ehitamisega, nad tegid esimesed reaktiivlennukid, neil oli sõja lõpus selline allveelaev, et võitnud riigid hakkasid seda tehnika­imet pärast sõda üks ühele kopeerima; sakslased leiutasid sünteetilise bensiini, sünteetilise kautšuki, sünteetilised toiduained jne. Miks pidanuks saksa kuri geenius gaasikambrite ehitamisega kimpu jääma?

    Vahel on kaheldud, kas sakslased võisid juutide massilise transportimisega hävituslaagritesse hakkama saada organisatoorselt; käis ikkagi maailmasõda ning raudteid sai koormata vaid sõjaväe tarbeks. Ometigi said sakslased hakkama 1945. aasta jaanuaris-veebruaris umbes 1,2 miljoni inimese äraviimisega Ida-Preisi sadamatest, joostes võidu pealetunginud Punaarmeega. Evakuatsioon toimus sõjaliselt täiesti võimatutes tingimustes, puuduliku õhu- ja allveelaevakaitsega; see kõik oli ööpäevaringne improvisatsioon, sest Berliinist polnud evakueerimiseks korraldust antud ning kogu algatus jäi kohalikele võimudele ja mereväeohvitseridele. Saksa organiseerimisgeenius suutis sellistes tingimustes üle talvise Läänemere viia 1,2 miljonit inimest. Mida suutsid saksalased korda saata siis, kui nad tegutsesid ühtse plaani ning keskvõimu suunamisega, teostades näiteks Endlösung’it? Kardetavasti väga palju. 400 000 Ungari juudi transportimine Auschwitzi vahetult enne seda, kui Punaarmee jõudis Doonau kallastele, ei tundu Ida-Preisi elanikkonna evakueerimisega võrreldes teab kui suur logistiline pähkel.

    Holokaustieitajad esitavad ka küsimuse, kas sellist plaani nagu Endlösung oli üldse olemas? (Kas natsid olid moraalselt valmis sellises ulatuses massimõrva korraldamiseks?) Revisionistid väidavad, et Wannsee konverentsi protokoll on ebausutav, puudub näiteks osavõtjate nimekiri nagu ka märkus konverentsi algus- ja lõppaja kohta. Konverentsi juhatanud Böömi- ja Määrimaa protektor Reinhard Heydrich pidi 19. ja 20. jaanuaril olema kindlasti Prahas, sest seal nimetati ametisse uus valitsus. Mainitakse ka seda, et mõned päevad pärast Wannsee konverentsi teatas Hitler oma alluvatele, et juudid saadetakse kusagile idaaladele omaette getodesse elama. Diktaator poleks justkui kuulnudki Wannsees otsustatust.

    On palju arutatud Endlösung’i termini üle, sest paistab, et see sõna on natside jaoks eri aegadel erinevat tähendust kandnud. Samuti nagu ka Vernichtung (hävitamine), mis ei pea tingimata tähendama ühe rahvusgrupi füüsilist hävitamist, vaid võib tähistada ka tema majandusliku või kultuurilise mõju elimineerimist.

    Holokausti vaimne ettevalmistus läbis mitu faasi. Alguses mõeldi tõsiselt juutide asustamisele Palestiinasse, siis nende deporteerimisele Madagaskarile, lõpuks nende saatmisele pärast N Liidu vallutamist Gulagi. See plaan oli Goebbelsi ja Heydrichi vestluse sisuks kunagi 1941. aasta septembri lõpus. Mõlemad leidsid selle olevat õiglase lahenduse, kuna Gulagi tekke eest vastutavat lõppude lõpuks “juudi-bolševikud”.

    Ükskõik kuidas, aga natsid tahtsid juutide olemasolule Euroopas lõpu teha. Hitlerile võis see lõpuks muutuda sõja peamiseks põhjuseks. 1942. a
    asta 17. veebruaril teatas Hitler oma lauakõnelustena tuntud monoloogis: “Juut on katalüsaator, mis paneb kergesti süttiva aine põlema.  Rahvas, kelle hulgas puuduvad juudid, läheb tagasi oma loomuliku korralduse juurde. (…) Kui maailm antaks paariks sajandiks mõne saksa professori vastutada, siis roomaks miljoni aasta möödudes meil siin vaid mingid suurte peade ja olematute kehadega kretiinid”.

    Pealtnäha krüptiline jutt on arusaadav XIX sajandi mõtlejate ideepärandiga tuttavale inimesele. Hitlerile sümboliseeris sõna “juut” kõike seda, mis kaasnes Euroopas XIX sajandi kestel modernismiks nimetatud nähtusega: industrialiseerumine ja linnastumisega kaasnenud loodusest võõrandumine, suurpere lagunemine, naiste emantsipatsioon, sotsiaalsete lõhede laienemine, sotsialistlike ideede sünd. Sõna “progress” ja sõna “juut” olid Hitlerile sünonüümid ning mõistagi polnud “progress” Hitlerile nagu ka paljudele meie kaasaegsetele modernismivastastele kaugeltki positiivse tähendusega mõiste.Endlösung ehk ühe rahvuse hävitamine oli katse progressiks nimetatud ajaloolis-sotsiaalse nähtuse peatamiseks või isegi tagasipööramiseks. Maailmasõja süvenedes, kui langesid järjest ära Palestiina plaanid, Madagaskari fantaasia ning lõpuks ka mingil hetkel täiesti reaalsena tundunud Gulagi variant, jõuti loogiliselt Poolasse ehitatud hävituslaagriteni. Seal toimepandu muutus äravalitud sakslaste missiooniks, see oli nende juhtide arvates suure saksa rahva Sendung.Holokausti, ohvrite tähistuses shoa teeb kristlaskonna teadvuses ainulaadseks see, et ühte jumalast valitud rahvast tappis teine jumalast valitud rahvas; tapmine käis industriaalsete meetoditega ning tapmiskohaks oli Euroopa kultuuri südamaa. Selle genotsiidivõrrandi ükskõik millise muutuja asendamisega saame tulemuse, mis oleks midagi muud kui holokaust selle praeguses tähenduses.

    See on ka põhjus, miks armeenlaste massiline tapmine Türgi impeeriumis või Ukraina talupoegade surnuksnäljutamine stalinlikus N Liidus ei “kvalifitseeru” kunagi holokaustiks.

  • Kontserdikorraldajad taotlesid, heliloojad said

    Marko L?s,kultuuriministeeriumi muusikan?k

    Taas jagas kultuuriministeerium toetusi heliloomingu tellimiseks. Nagu teada, on see toetussüsteem üles ehitatud nõnda, et kontserdikorraldajad või muusikakollektiivid, kel hea idee, kontserdikavades ruumi ka uuemale muusikale, kuid endal vahendeid napib, saavad paaril korral aastas pöörduda toetuspalvega kultuuriministeeriumi poole. Ministeeriumis koguneb vastav komisjon, mis siis omakorda teeb ministrile ettepaneku, milliste heliloojate teoseid toetada lähemal poolaastal.

    Ei hakka siinkohal ümber kirjutama ministri käskkirja, mis on saadaval kultuuriministeeriumi kodulehel, kuid pean oma kohuseks valgustada avalikkust mõnede aruteluteemade osas, mis enne otsuse tegemist komisjonis üles kerkisid.

    Kuulun oma ametikohustuste tõttu sellesse komisjoni küll esimest korda, kuid kuulu järele on juba mitut puhku arutatud teemat, kas selle programmi vahendid on mõeldud ainult Eesti heliloojatelt teoste tellimiseks või annaksid need vahendid meie aktiivsematele uue muusika interpreetidele võimaluse ka rajatagustelt komponistidelt muusikat tellida. Seekord jäi komisjon seisukohale, et toetusprogrammi vahendid on siiski kodumaiste professionaalsete heliloojate “toodangu” tellimiseks, mistõttu jäi rahastamata näiteks NYYD Ensemble’i poolt J. Schwartzilt hooaja avakontserdiks tellitud kammeransambliteos.

    Komisjonile saabunud taotluste hulgas on kammermuusika lühivormide ja sümfooniliste teoste suhe umbes 4:1 esimese kasuks, lisaks veel neli-viis kooriteost. On selge, et tunnise helitöö kirjutamiseks suurele sümfooniaorkestrile kulub aega mitmeid kuid, teinekord isegi aastaid. Lühemaid kammerteoseid jõuavad heliloojad kiiremini ja rohkem kirjutada. Seetõttu oli komisjon probleemi ees, kuidas rahastada suurtellimusi ehk neid, mille autor peab tööd alustama kohe, kuid esiettekanne on alles aasta pärast. Arvestades ressursi nappustega, peavad taotlejad siiski ootama uue eelarve avanemist. Kuid komisjon leidis, et selle probleemi lahendamiseks tuleb uueks aastaks üle vaadata programmi printsiibid ja leida mingi mõlemaid pooli rahuldav lahendus.

    Uueks nõudeks on toetuse saajate kohustus esitada koos aruandega ministeeriumile tellitud teoste partituur. See nõue ei teeni ministeeriumi muusikanõuniku riiuli ehtimist, vaid partituurid rändavad edasi Eesti Muusika Infokeskusesse, kuhu uute eesti helitööde noodid on oodatud, kuid kuhu neid kuulu järgi jõuab vähe ja harva.

    Üsna elav arutelu käis teemal, kas ja millises ulatuses vastutab tellija (kontserdikorraldaja) selle eest, kui palju ta heliloojale lõppkokkuvõttes tellimustöö eest maksab. Ministeerium siin mõistagi sekkuda ei saa. Ei ole aga ilmselt suur saladus, et praegu on enamik kontserdikorraldajatest seadnud heliloojale makstava tasu suuruse sõltuvusse ministeeriumilt saadavast. Osalt on see kindlasti seotud tõsiasjaga, et tihtipeale küsitakse raha viimasel minutil: teose ettekanne on juba olnud või kohe-kohe tulemas ning muudest võimalikest allikatest küsimise aeg ümber.  Muidugi on põhjus ka kontserdikorraldajate pingelistes eelarvetes. Kolmas põhjus on kindlasti ka tegijate harjumus sellistele kulutustele oma- ja lisafinantseerimist mitte planeerida – niisugust suhtumist tahaks muuta. Kuidas täpselt, seda arutab komisjon novembris, kui kogunetakse mitte raha, vaid nõuannete jagamiseks ja kriteeriumide uuendamiseks. Kõik mõtted sel teemal on seniks teretulnud kultuuriministeeriumi muusikanõuniku e-posti aadressil (marko.lohmus@kul.ee).

    Ja lõpetuseks ka mõned numbrid: kokku taotleti heliloojatele toetust ca 1,1 miljoni krooni eest, jaotada oli aga natuke üle 408 000. 14 korraldajat, kes esitasid taotluse, plaanivad ettekandele tuua 37 uut heliteost.

     

  • M. Grafi raamatu “Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine”esitlus

    Andres Adamson

    15. mail kell 15 toimub Solarise keskuses Apollo raamatukaupluses Eesti poliitilise ajaloo tunnustatud uurija, Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Mati Grafi raamatu „Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine” esitlus.

    Raamat annab üldistava ja süstematiseeritud ülevaate Nõukogude Liidu – kommunistliku Vene impeeriumi – lagunemisest ja Eesti taasiseseisvumisest aastail 1988–1991. Näeme, kuidas põimusid Nõukogude Liidus ja Eestis aset leidnud protsessid rahvusvahelise elu sündmustega ning kuidas eestlased tõttasid nobedalt, samas tasa ja targu, oma riiki taasiseseisvumiseks ette valmistama, kuni see 1991. aasta suvel saigi teoks. Autor jälgib ka Eesti tunnustamise ja taastunnustamise rõõme ja muresid ning arutleb isiku osa üle Eesti 20. sajandi poliitilises ajaloos.

  • Kuulab maad: Maks riigile või tüli naabrile?

    Aet Annist

    Kuid ons individualism ja solidaarsus siiski nii vastandlikud nähtused? Möödunud aastal avaldatud Lars Trägårdhi ja Henrik Berggreni teos “Är svensken människa?” (“Kas rootslased on inimesed?”) veenab lugejat, et rootslased on hüperindividualistid. Sotsiaalteadlastest autorite arvates tuleneb aga just sellest nende vajadus tugeva riigi ning solidaarse ühiskonna järele. Trägårdh ja Berggren osutavad, et see nimelt  maksimeerib, mitte ei kammitse indiviidi vabadust. Lepe rootslase ja tema riigi vahel vabastab muudest sõltuvussuhetest, sealhulgas paljudest perekondlikest ja tutvuskohustustest. Delegeerides elukorralduse indiviidiülesele riigile, kas või loobudes selleks arvestatavast osast palgast, saab rootslane rahuldada oma vajaduse sõltumatuse järele kaaskodanikest.

    Postsotsialistliku eestlase elukorraldusideaal ei erine sellest kuigivõrd. Individualism, mis mõnede ärimeeste tasemel väljendub nihilismis ühiste vajaduste suhtes, peegeldub suure osa ülejäänute puhul soovimatuses korraldada ühiselu omavaheliste sõltuvussuhete kaudu. Sellise suhtumise näiteks on ebamugavustunne ligimesele võlgujäämise ja tülitegemise ees. Pigem jäetakse mõned asjad päris ripakile ja korraldamata kui ollakse nõus pideva vastastikuse abi ja suhtluse kohustusega, olgu selleks siis külateede liivatamine ühisel jõul, kui omavalitsusest asja pole, või naabriga kokkuleppe saavutamine ühiselt mõnd masinat kasutada. Eestlase nagu rootslasegi “käsi peseb kätt”-printsiip käib eelistatavalt vaid kahe isikliku käe kohta. Ühiskonnas, kus tugevad sõltuvussuhted ideaaliks, pole keeruline lasteaedade ja vanadekodude asemel sugulaste ja tuttavate ehk vastastikuste tugivõrgustike abi kasutada. Kui aga soov suurema osa naabrite või sugulastega iga päev doominot taguda ja muresid jagada ning lahendada on võõras, peab selliseid teenuseid osutama mingi muu struktuur. Rootslase kogemus osutab, et kõige kindlamini ja usaldusväärsemalt saab seda teha riik. Eestlanegi annaks meeleldi lahenduste pakkumise üle riigile või omavalitsusele, selle asemel et oma individualismi alla surudes kogukondlikult tegutseda.

    Ometi on ühise elu korraldamiseks vajalik individualistide teatav suutlikkus üheskoos tegutseda, näiteks ametiühingutesse koonduda või vähemalt sarnaste valikute kaudu poliitilist reaalsust mõjutada. Heaolu tagab Rootsis just see, et ühiskond koosneb individualistidest, kes on siiski piisavalt lõimitud suutmaks ühiseid huvisid väljendada. Postsotsialistlikud individualistid on osutunud hoopis haavatavamalt üksteisest eraldatuks. Heaolutus pealegi suurendab soovimatust lävida. Kuigi Trägårdh ja Berggren tunnistavad ka rootslaste individualismi teatavat traagikat – ingmarbergmanlikku üksildust ja võõrandumist, on see hoopis teisest puust probleemipundar kui ennpantlik hoolimatus ja ülbus teiste indiviidide vastu ja ülejäänute ajalooline umbusk pealtnäha kollektivistlike valikute suhtes.

     

  • Festivalil “Klaver 2006” on 25. X sooloõhtu Hando pealelend

    Priit Kuusk

    Festivalil “Klaver 2006” on 25. X sooloõhtu Hando Nahkuril (24). Seekordne noorim esineja õpib juba neljandat aastat USAs, sügisest jätkab ta õpinguid Bostoni kuulsas New England Conservatory’s.

     

    Oled juba mitme konkursi laureaat. Missugune neist meenub sündmusena tänasel klaverifestivali avapäeval?

    Tegelikult meenub mulle kõigepealt konkurss, kus ma ise ei osalenudki, aga kus mul õnnestus kuulajana kohal olla. See oli XII Van Cliburni nimeline rahvusvaheline võistlus kaks suve tagasi Texases Forth Worthis. See muutis mind täielikult. Ma pole üheltki konkursilt, kus ise osalenud olen, nii fantastilisi elamusi saanud. Enamasti, kui ise osalen, ei õnnestu kuulata teisi pianiste. Sellest on alati nii kahju. Seekord aga sain kuulata kõiki pianiste kõigis voorudes ja see oli rabav.  

    Kas festivalil “Klaver 2006” esinemine on sulle oluline? Mida siia kõrvale paneksid varasemast?

    Kindlasti on “Klaver 2006” üks tähtsamaid rahvusvahelisi festivale tänasel muusikalisel maailmakaardil ja sellel osalemine väga suur väljakutse pianistile. Kuigi olen varem osalenud mitmel niisugusel, sh International Holland Music Sessions, St. Andrewsi suvefestival, Piano Texas Festival jm, on iga rahvusvaheline festival kõrghetk. Need kõik on väga olulised olnud.

    Miks valisid sellise kava?

    Võtsin arvesse kõiki oma selle sügise sooloprojekte ja jõudsin lõpuks sellise kavani. Arutasin ka festivali korraldajatega oma programmi läbi ning nad nõustusid sellega kohe. Ma jumaldan seda kava sellepärast, et see räägib elust endast ja meie emotsioonidest. Elus on nii palju kaunist, kuid väga tihti jääme selles ilus mõttesse, sest igatseme möödunud tundeid… Kõikide selliste emotsioonide viimine muusikalises transtsendentsuses äärmusliku piirini ongi see, millest antud teosed kõnelevad.  

    Kevadel said läbi su õpingud Yale’i ülikoolis? Mida sealsest õppetööst ja väljaspool toimunust ennekõike meenutad?

    Kõik kolm aastat Yale’is on absoluutselt unustamatud ja täis igasuguseid huvitavaid sündmusi, kuid kõige rohkem meenutan muidugi oma sealset õpetajat Boris Bermani. Kuna ta on ise niivõrd suurepärane kunstnik, oli meie koostöö fantastiliselt põnev. Tema võime oma õpilasi muusikaliselt suunata oli uskumatu. Iga kord, kui temale mängima läksin, oli selline tunne, nagu läheksin kontserti andma. Tal olid eriti kõrged nõudmised ja kõik muutused pidid toimuma väga kiiresti.

    Teine ere mälestus oli kohtumine Van Cliburniga Fort Worthis konkursi aegu. See oli mu unistuste täitumine. Enne kohtumist Cliburniga tundsin teda plaatidelt ja olin näinud palju videosalvestusi aastast 1958, kui ta Moskvas käis. Nähes teda seismas enda ees, oli väga raske leida sõnu, et emotsioone väljendada. Õnneks oli ta inimesena samasugune, nagu tema klaverimäng vanadel plaatidel: väga vaba, südamlik ja tulvil siirast eluarmastust. See hetk on tänaseni meeles, see oleks nagu eile olnud.  

    Mis oled Bostonis näha jõudnud? Kas oled käinud kuulamas ka ameeriklaste viie parema hulka kuuluvat Bostoni Sümfooniaorkestrit?

    Olen Bostonisse armunud. See on fantastiline linn ja siin juhtub nii palju huvitavat. New England Conservatory on USA kõige vanem konservatoorium, mistõttu on selle kooli atmosfäär igati ajalooliselt innustav. Möödunud nädalal käisin ka legendaarse Bostoni Sümfooniaorkestri kontserdil. See sound, mida neilt kuulsin, on siiani meeles – fantastiline kontsert, dirigeeris James Levine ja soleeris Daniel Barenboim. Kavas olid Schönbergi ja Beethoveni klaverikontserdid.

    Minu uus juhendaja professor Gabriel Chodos on imeline pianist ja oleme juba selle lühikese aja jooksul jõudnud teineteist väga hästi tundma õppida. Ta on ka väga emotsionaalne muusik, mistõttu meie koostöö temaga on olnud igati harmooniline.  

     

  • Kadi Kurema graafika Pärnu Endla sammassaalis

    Loit Joekalda

    Kadi Kurema graafika Pärnu Endla sammassaalis avatud 30.04.-21.05.2012 

    Kadi Kurema graafika Endla Teatrigaleriis – „Tükitöö“

    Argise pealkirjaga näitus „Tükitöö“ sai nime tänu näitusesaalile, mis asub majas, kus samuti „tükkidega“ tegemist. Lisaks näituse vorm, mis väikestest tükkidest kokku panduna moodustab lapitekke ja riburidasid.Sisulises mõttes pole tükitöö mõiste loojatele võõras. On kirjanikke, kes kuulutavad end kirjutavat vähemalt ühe lehekülje päevas. Kunstnikule tuleb kasuks end pidevate katsetustega koormata, et paremad palad selgineksid. Töö nagu iga  teinegi.

    Kadi Kurema loomingut ülevaatav näitus sisaldab originaalgraafika kildudest kokku pandud mälestusi ja perekonnaalbumit, kohtumisi Pärnus ja sõprade portreesid.

  • Müüdist põranda peal ja all

    Triinu Pakk-Allmann

     

    Karen Armstrongi “Lühike müüdi ajalugu” on tõesti lühike, nagu lubab pealkiri, ja pealegi hõlpsasti loetav kiire ajalooline visand müüdi arengukäigust hallidest aegadest tänapäevani. Saateköitena suurele müüte ümberkirjutavale romaanisarjale on see käepärane abiline lugejaile, kes varem müüdi üle mõtisklema ei ole sattunud. Seitsmes peatükis, järgides ajaloo suuri murrangupunkte, kirjeldatakse müütide kujunemist ja funktsioone (ning viimaks allakäiku) eri tüüpi ühiskondades, paleoliitilistest küttidest (esimeses peatükis pakutud ekskursi neandertallaste juurde jätaksin kõrvale, sest märke rituaali esinemisest leidub nende juures hõredalt) kuni tänapäeva ilmaliku inimese vaimse kriisini välja. Jällegi sobivalt romaanisarja saateks väidab autor, et kuna tänapäeva lääne ühiskonnas on müütiline mõte ratsionalismi pealetungi tõttu kadunud, siis peavad müüdi funktsiooni täitma kirjandus ning kunst, mis ainsana suudavad avada argisest sügavama perspektiivi maailma ja iseenda mõistmiseks.

    Sellisena täidab raamat oma ülesande päris edukalt. Seda lugedes tekib siiski mitmeid küsimusi ning tähelepanekuid, mida ei tuleks võtta Armstrongi varjamatult populariseeriva käsitluse kriitikana, vaid pigem raamatust äratatud mõtisklusena müüdist ja selle teistsuguse vaatlemise võimalustest. Inimene on kartlik loom. Hallidest aegadest on ta otsinud seletust ja tuge enda olemasolule, igatsenud leida lohutust oma kannatustes ja abi surmahirmu ületamisel. Vastuolu maailma näiva igikestvuse ja omaenda hapra kaduvuse vahel on sundinud teda looma ja jutustama lugusid, mis kõnelevad inimesest ülemate olendite otsingutest, katsumustest ja kangelastegudest, et jõuda nende abil lähemale “kangelasverele iseendas”. Need põlvest põlve edasi antud lood on aidanud tal vaimus ületada oma surelikkuse piire ja pöörduda rasketel hetkedel kõrgema, inimesest vägevama teise maailma poole. Osadus selle ilmaga toitis inimese fantaasiat, andis hingejõudu ja sisendas pühadusetunnet, võimaldades tal kergemini kanda oma kehva saatuseosa siin maises ilmas.

    Niisugune on müüdi keskne funktsioon inimkonna ajaloos Armstrongi raamatu järgi. Püsifilosoofiana inimeste spirituaalseid vajadusi rahuldades, suurte religioonide alusena on see pakkunud inimkonnale turvatunnet aegade hämarusest kuni… jah, peaaegu tänapäevani. Armstrong kasutab oma müüdiloos teljena Karl Jaspersilt laenatud telgajastu mõistet, näidates, kuidas V sajandil eKr Kreekas arenema hakanud ratsionalism ehk logos asus analüüsima ja õõnestama müütilise mõtte ehk mythos’e aluseid. Kord leplikumalt üksteist täiendades, kord vihasemalt teineteisele vastandudes pidasid need kaks dialoogi kuni XVI sajandini pKr, kui logos ülekaalu saavutas ja lääne tsivilisatsiooni otsustavalt moderniseerumise ning ratsionaliseerumise teele pööras. Armstrong leiab, et vajadus müüdi järele on tänapäevalgi endine, kuid praeguseks on müüdist saanud valejutu sünonüüm ja sellele otsitakse aseainet küll seksist, spordist ja narkootikumidest, küll müütilisteks olenditeks vormitud printsess Diana või Elvis Presley kultusest. Sellesse “eksinud ja rikutud maailma” on meid üsna trööstitu paratamatusega kandnud XIX sajandil otsustavalt lõpule viidud ilmalikustumine ja mõistusekultus, mis müüdi tuumaks olevate kujundite ja sümbolite tähttähelise, vastuolusid naeruvääristava ratsionaalse lahkamisega on tapnud meis müütilise mõtlemise võime.

    Nõnda joonistub müüdi ajalugu Armstrongil peaaegu inimkonna lühiajaloona müüdi perspektiivist, kümneid tuhandeid aastaid kestnud aeglase evolveerumisena, millesse kiirem ja murrangulisem areng on alles viimastel aastatuhandetel toonud äkilisemaid pöördeid ja muutusi. Müüdi ajaloost saab sujuvalt ülevaade suurte monoteismide, lõpuks veel ainult lääne arenguteest läbi religioosse ajastu kuni müüdi lõpliku tühistumiseni tänapäeval. Võib-olla on see oma lõppeesmärgist lähtuv käsitlus tingitud Jaspersi ajaloonägemusele toetumisest; võimatu pole aga seegi, et lähenemise määras autori mure kaasaja hingelise vaesuse pärast, mida on tunda Armstrongi teisteski (näiteks islamiteemalistes) kirjutistes. Näib, nagu juhiks see telg, mis Jaspersi nägemuses võis ehk kauges tulevikus viia uue telgajastuni ja inimese tõelise enesekssaamiseni, Armstrongi märksa pessimistlikumas käsitluses pigem inimese spirituaalse enesetapuni.

    Siinkohal on ehk kasulik meenutada, et müüdi funktsioone kirjeldades toob Armstrong ikka ja jälle rõhukalt esile selle psühholoogilist, sügavamaid hingelisi vajadusi rahuldavat ja elu inimüleselt mõtestavat rolli. Paljud müüdid kahtlemata sellist ülesannet täidavadki; tähelepanu väärib antud rõhuasetus aga eeskätt sellepärast, et kõiki neid ülesandeid täidab ka religioon. Ent kuigi mütoloogia ja religioon teatud osas kattuvad, eristab religiooni mütoloogiast eeskätt tema kõrge institutsionaliseeritus, tihti ka veendumus oma tõe ainuvõimalikkuses ja lõplikkuses. Lühidalt võiks öelda, et ehkki iga religiooni juurde kuulub mütoloogia, ei moodusta iga mütoloogia veel religiooni. Kui religioon üritab oma sõnumit ühtlustada ja vasturääkivusi kõrvaldada, siis müüdid võivad üksteisele vastu rääkida ja igaüks oma rolli (nt hierarhiseerivat, sotsiaalset korda põlistavat, rituaale seletavat jne) täites koos eksisteerida ka vasturääkivustest hoolimata. Sellest tulenevalt on müüti defineeritud ja selle olemuse üle vaieldud loendamatutel lehekülgedel.

    Ühel meelel ollakse üldiselt vaid selles, et müüt on narratiiv – sageli, kuid mitte alati püha; sageli, kuid mitte alati seotud rituaaliga; sageli, kuid mitte alati üleloomulikest olenditest jutustav; müüt võib – kuid ei tarvitse – ajutiselt taaselustada maailma loomisakti, struktureerida ümber tavaelu, väljendada teadvustamata hirme ja änge, seletada loodusnähtusi jne. Kõik need teooriad on kahtlemata õiged teatud müüdirühmade kohta, kuid kõigi puhul võib tuua ka näiteid, mis räägivad konkreetsele tõlgendusele risti vastu. Seega ei tee neid teooriaid ekslikuks mitte nende sisu, vaid universaalsusetaotlus. Müüdid on liiga eripalgelised, et alluda üheleainsale määratlusele. Seda võttis arvesse G. S. Kirk, kes pakub müüdi laiaks määratluseks “suuline pärimuslugu”, lisades, et kuna müüti antakse suuliselt edasi põlvest põlve, siis peab see olema eriliselt sisendusjõuline, paeluma paljude järjestikuste põlvede kujutlusvõimet ja andma kultuuriliselt olulisi vastuseid rahvale elutähtsatele küsimustele, vastasel korral langeb müüt repertuaarist välja.

    Armstrongi positsioon müüdimääratluste paljususes on segane. Ehkki raamatu põhiosas jääb kõlama müüdi vaimset ja psühholoogilist tuge pakkuva aspekti rõhutamine, ütleb Armstrong esimeses peatükis “Mis on müüt?”: “Müüdid on põhimõtteliselt juhised, nad ütlevad meile, mida teha, et õigemini elada.” Ühelt poolt näib autorit niisiis huvitavat müüdi konkreetne kasutusvaldkond, mis on iseloomulik nii müüdile kui ka religioonile; teiselt poolt kõlab see “elu kasutusõpetuse” hõnguga määratlus jällegi pigem religioonile kui müüdile omasena. Just suurte monoteismide keskmes on inimese juhendamine, õpetus, kuidas elada oma maist elu nii, et teispoolsuses selle eest vääriline tasu pälvida. Ja eks kandugi autori tähelepanu pärast telgajastu murrangu kirjeldamist nimelt suurte monoteismide arengule, nii et religiooni ja mütoloogia erinevus ähmastub ja raamatu lõpupoole võib juba kõhelda, kas autor kurvastab müüdi või religioossuse kadumise pärast tänapäeva ühiskonnas.

    Niisiis näib autori lähenemine evolutsionistliku analüüsina, mille eesmärk on näidata algeliste uskumuste ja müüdikatkete arengut suurteks religioonideks ning järgnenud müüdi allakäiku läänes võidutseva logos’e surve all. Ent kuigi müüdid on kahtlemata osa religioonist ja religioossuse langusele läänes on kindlasti k
    aasa aidanud teaduste areng ning teoloogide visa töö usu ratsionaliseerimisel ja “puhastamisel” müütilisest elemendist, ei tarvitseks ilmselt müüdi osa ajaloos nõnda pisendada. Mõnevõrra teistsuguse lähenemise puhul võiks jõuda ka teistsugustele järeldustele.

    Üks võimalus olekski eristada mütoloogia ja religioon selgemalt. Näiteks võiks vaadelda müüdi käekäiku kristlikus Euroopas hoopis teisiti: ühelt poolt visalt püsivate paganlike uskumuste, teiselt poolt kristluse pinnalt tärkavate müütide ja legendide valguses. Sel juhul ei tõuseks XIX sajand esile mitte üksnes logos’e võidukäigu lõpliku kinnituse ajastuna (mida see oli haritud eliidi tasemel) vaid ka ajajärguna, kus mitmel pool Euroopas valitses mõnikord vaid kerge kristliku võõbaga kaetud vana kohavaimude kultus. Rahvalikes pärimustes ühinesid paganlike ja pühakulugude elemendid ja moodustasid uue, sünkretistliku pärimuse, mida anti samuti edasi suuliselt ja mille võib Kirki definitsioonist lähtudes  –  mõningase pingutusega  –samuti liigitada müüdi alla. (Seda väites lisan kohe, et puht kaasaja kontekstist võrsunud ja hardusepaistega ümbritsetud nähtused minu liigitus siiski välistab, kindlasti ei mahu selle alla näiteks “teadusemüüt” või meedia loodud ja levitatud “ühepäevamüüdid” – nende puhul puudub Kirkil oluline erilise sisendusjõu mõõde, mis ajendab edastama mingit lugu suuliselt põlvest põlve.) Teiselt poolt on kristlus ise põhjustanud palju ärkamisliikumisi, kus kiriku ametliku õpetuse vana mütoloogilist tuuma taaselustatakse ja uue nurga alt remütologiseeritakse.

    Selline lähenemine võimaldaks (kas või provokatsioonina) väita, et müütilise mõtte vägi lahtus tegelikult (kui üldse) alles XX sajandil üürikeseks ajaks ja leidis peaaegu kohe uue väljundi kõikvõimalike uuspaganlike ja ärkamisliikumiste näol. Meenuvad esmalt läbi aegade jõuline vabamüürlus, edasi näiteks neošamanism, wicca, meiegi maausk, tuult tiibade alla koguv Jumalanna kultus jne; kristlikest liikumistest Jehoova tunnistajad, mormoonid jmt. Tõsi küll, nende kohta käivat teavet ja nende õpetusi levitatakse ka kirjalikult, kuid erinevalt meedia loodud müütidest sisaldab nende liikumiste sõnum sageli üksnes suuliselt või kultusliku ühistegevuse kaudu edastatavat esoteerilist teadmist ning nad väidavad andvat vastuseid inimelu sügavama mõtte ja tähenduse küsimusele.

    Tahtmata võtta müüdifunktsioonide täitmise au kirjanduselt või kunstilt, mis samuti loovad (George Santayana religioonimääratluse kohaselt) “teist maailma, kus elada”, tekib kiusatus küsida, kas ei ole kõrvuti Armstrongi kirjeldatud spirituaalse ahtrusega tänapäeva “postmodernistlikus” läänes siiski hea tervise juures ka nähtus, mida nimetaksin “neoarhaismiks” – muistsete müütide taaselustamine ja vanade kultuste töötlemine. Logos’e poolt korraks põranda alla peletatud, ajab müütiline mõte seal jõudsasti võrseid, mis pistavad ikka ja jälle nina põrandapragude vahelt välja.

  • Mees koorimuusika kodakondsusega*

    Kaie Tanner

    Ants Üleoja Oonurme laulupäeval. erakogu

     

    ANTS ÜLEOJA 70. sünnipäeva kontsert Estonia kontserdisaalis 18. XI.

     

    Eelmisel laupäeval sai Estonia kontserdisaalis kokku neli koori, kelle ühine nimetaja on Ants Üleoja: Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor, Inseneride Meeskoor ja Oonurme segakoor. Kolm esimest ilmselt laiemat tutvustamist ei vaja, viimane aga ehk küll. Nimelt käib Ants Üleoja juba üheteistkümnendat aastat koos tütar Elo Forseliga oma kodukülas koori juhatamas. See on tubli ja elujõuline kollektiiv ning konkurssidel auhinnalisi kohtigi saanud.

    Mis näitab veel kord, et legend nirudest häältest ja nappidest annetest väljaspool Tallinna ei pea paika – kui on hea dirigent, on ka hea koor. Kahtluste ennetamiseks tuleks öelda, et lauljaid ei impordita, vaid nad tulevad peaasjalikult sellest samast alla saja elanikuga Oonurme külast. Mõned küll naabrusest Tudu ja Tudulinna kandist ka, aga tuumik on ikka kohapeal.

     

    Hoidkem eesti koorimuusikat

     

    Tähtpäevakontserdil kõlas eesti muusika, mida Ants Üleoja on kogu oma elu heal meelel juhatanud. Mitte et ta teiste maade heliloojate loomingust lugu ei peaks, peab ikka. Tööaastatel Eesti Raadio Segakooris ja Tallinna Kammerkooris tehti nii vanamuusikat, kaasaegseid teoseid kui vennasrahvaste loomingut, sealhulgas raadiokooriga aukartustärataval hulgal suurvorme. Aga eesti muusikat peab ju ka keegi päevavalgel hoidma ja seda tahtiski Ants Üleoja oma sünnipäevakontserdiga teha.

    Tegigi – 70 minutit kõlas laval eesti koorimuusika. Sealhulgas laule, mida kontserdilaval üsna tihedalt kuulda on, ning ka päris harvu külalisi. Evald Aava “Oma saart” laulis Eesti Rahvusmeeskoor viimati just Ants Üleoja juhatusel – see tähendab, et oma kümme aastat tagasi (täpset aastat Üleoja ei mäleta). Enne laupäevast kontserti sai ta rahvusmeeskooriga 50 minutit prooviaega ka, see on siis viie loo peale umbes kümme minutit per laul. Mis teha, tänapäeval olevat tööplaan sedavõrd tihe…

    Lisaks kontserdil esinenud neljale koorile on Ants Üleoja põhjalikult töötanud veel kolmega (tudengipõlveaegset trükikoja Ühiselu segakoori ning Üleoja asutatud, kuid napilt üle aasta juhatatud TPI kammerkoori siin ei arvesta). Need on Tallinna Kammerkoor, Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor ning Eesti Raadio Segakoor, millest kahte viimast enam ei eksisteeri. Tema tööaastad ühe koori juures on pikad: Tallinna Kammerkoori ja TTÜ meeskoori juhatas ta rohkem kui 20 aastat, raadiokoori 24 (sellest enamik aega peadirigendina), ka Vabariikliku Koorijuhtide Segakooriga tuleb 20 aastat täis. Inseneride Meeskooriga täitub 20 tööaastat tuleval aastal, 11aastase Oonurme segakooriga läheb sellise verstapostini veel aega.

     

    Eesti Raadio koori taasloomine – kust võtta lauljaid?

     

    Üleoja õnnitlenud Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa ütles, et just Ants Üleoja on see mees, keda ta Eesti Raadio koori taasloomise juurde konsultandiks kutsuks. Jõudsin temast (vist) ette ja küsisin ise: “Kas ja kuidas saaks Eesti endale uuesti suure kutselise segakoori?”

    “Raadiokoori oleks muidugi vaja,” arvas Ants Üleoja. “Juba sellepärast, et ei mäletagi, millal mõne helilooja sulest viimane korralik segakoorilugu tuli. Kui oleks koor, mille põhiülesandeks Eesti muusika salvestamine, tekiks neid ehk jälle. Sest reataidlusega ei saa heliloojate seas koorimuusika kirjutamist propageerida.

    Aga kust lauljaid võtta? Hetkeseisuga ei jätku Eestis ilmselt kooritäit vabu inimesi, kes ka kutselise koorilaulja tasemele küündiksid. Nii et praegu polegi ju 60-70pealist koori kellestki teha – ei paista pikka saba ei Eesti Rahvusmeeskoori ega Eesti Filharmoonia Kammerkoori ukse taga. Aga kui nüüd peale hakata, siis nii viie-kümne aasta pärast saaks suure kvaliteetse segakoori küll. Ehk. Teine asi muidugi, kas praegusel kiirel ajal nii kaua oodata jaksatakse.”

    Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori laialiminek polnud samuti päris valutu. Aga kui mehi aastate möödudes järjest vähemaks jäi ja suur naiste koosseis neist paratamatult üle laulis, tuli teha mingi otsustav muudatus. Tollased dirigendid Ants Üleoja ja Jüri Rent olid sunnitud hulga naisi välja sortima – nendest moodustus tänini toimiv Koorijuhtide Naiskoor. Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor läks aga ikkagi tasapisi laiali, aastal 2000 tehti pidulikult koori viimane reis Norrasse, Põhja- ja Baltimaade laulupeole.

    Praeguseni töötab Ants Üleoja Inseneride Meeskoori ja Oonurme segakooriga. Meeskoor on kõigil Eesti Meestelaulu Seltsi üritustel alati täies koosseisus kohal – olgu konkurss, kontsert või laulupäev. Kui on esinemine, tehakse hästi. Segakoor sai möödunudaastasel Eesti segakooride võistulaulmisel II koha, annab agaralt kontserte ja on kogu oma koduümbruses kultuurielu käima vedanud: korraldatakse laulupäevi, nurmemänge, pidusid ja jõulukontserte.

    Lisaks kooride juhatamisele on Ants Üleoja õpetaja: 35 aastat ja rohkem kui 50 lõpetajat on aukartustäratav hulk. Tema õpilaste hulgas on nii säravaid dirigente kui tunnustatud vokaliste – ka sünnipäevakontserdil esinesid solistidena Kadri Hunt ja Mati Turi. Üleojal pole õpetajatöö interpreedi rolli kõrval teisel kohal, vaid sellega tihedalt seotud. Ja talle meeldib õpetada, õigemini kogemusi jagada.

    Ants Üleoja ennast õpetas Tuudur Vettik põhiliselt eesti kooriloomingu toel, näpuotsaga Põhjamaade muusikat peale. Ise valib Üleoja tudengi kava tema võimekuse järgi. Eesti muusika talateosed juhatatakse läbi, aga kõike muud mujalt maailmast ikka ka.

    Kui praegu näib orkestridirigeerimine olevat koorijuhatamisest popim, siis Ants Üleoja pole orkestri peale kunagi minna tahtnud. Sellist mõtetki polevat tekkinud. Ja ta ei saa ka aru, miks noored praegu kõik orkestrit tahavad juhatada. Orkestridirigeerimises polevat keskpärase andekusega inimesel midagi peale hakata, küll aga võib tollest saada väga hea muusikaõpetaja või amatöörkoori dirigent.

    Alates 1972. aastast on Ants Üleoja üldjuhina kooride ees seisnud kõigil noorte- ja üldlaulupidudel. Ta on vaieldamatult üks neid dirigente, keda lauljad tahavad enda ees näha ja kellelt koorijuhid ei pelga nõu küsida. Administreerimine Üleojale ei meeldi ja karjääriredelil ronimisest pole ta kunagi pidanud, aga inimeste juhtimine tuleb tal väga hästi ja lihtsalt välja.

    Kui Eesti muusika- ja teatriakadeemias praegu ringi vaadata, kuidas siis eesti koorimuusika seis tundub? Ants Üleoja igatahes arvab, et madalseis hakkab üle minema. Nooremad kursused on tragid, tudengite huvi koorijuhtimise vastu suurenenud ning muusikaakadeemial on jälle 30-liikmeline segakoor. Elame veel!

    * Selle väljendi laenasin Ants Üleoja õpilaselt Ants Sootsilt.

Sirp