digiriik

Sellel kevadel kaante vahele saanud ja raamatulettidele maandunud Andres Herkeli välispoliitikat käsitlev “Vene mõistatus” on Eesti oludes mitmeti veidi erandlik raamat. Esiteks esindab staažika riigikogu liikme ja veel staažikama humanitaari Herkeli teos meil (kahjuks) erandlikku formaati. Tegemist pole nimelt mitte ühe tervikliku, otsast lõpuni ja ühe hingetõmbega kirjutatud monograafia, vaid aastate vältel ajakirjanduses, peamiselt Sirbis ja välispoliitika kuukirjas Diplomaatia, ilmunud Venemaa-teemaliste esseede ning pikemate kolumnide kogumiga. Suures-laias läänemaailmas on sellised esseistika-publitsistika kogumikud aga juba ammu mitte ainult raamatuilma, vaid poliitilise ja ühiskondliku mõtte väljendamise üks harjumuspärane osa. Ning seejuures suhteliselt mõjukas, seisukohti ja vaatepunkte kujundav osa. The New York Timesi ja Foreign Affairsi kolumnisti Thomas Friedmani avaldatu turgatab vahest esimesena pähe, kuigi kvalitatiivselt pole see ehk kõige parem näide. Seda viimast asjaolude tõttu, millised võttis tõenäoliselt kõige paremini kokku ühe Friedmani viimase raamatu kohta ilmunud arvustuse pealkiri – “He’s world is flat”, nentis see lühidalt.

Kuid näiteks ka Fareed Zakaria paari aasta eest ilmunud “Vabaduse tuleviku” kondikava moodustavad välispoliitika-ajakirjades ilmunud ning ühtseks tekstiks kokku seatud kirjutised. Eesti analoogse kirjanduse nišši süüvides jõuame aga peatselt järelduseni, et süüvimiseks puudub eriline vajadus – asjaomane kiht on sedavõrd õhuke. Sellest nišikesest leiame kõigepealt Lennart Mere kõnede ja kirjutiste kogumikud, seejärel tulevad autorid nagu Edgar Savisaar, Siim Kallas, Mart Laar ning Toomas Hendrik Ilves. Muidugi ei ole see loetelu täielik, viimati on ilmunud ka näiteks Eerik-Niiles Krossi esseekogu, aga kahe käe sõrmedest peaks autorite loetlemisel piisama.

Loomulikult lisanduvad esseistika üllitamisest üldisemalt rääkides loetelule veel ka kultuuri ja sotsiaaliat hõlmavad kogumikud (näit Vikerkaare üllitatu, Rein Veidemanni raamatud jne), kuid see on juba midagi muud.

Teine ja oma sisulisuses vahest olulisemgi nüanss on see, et valdav osa nimetatud auväärseist autoreist katab oma kirjutistes suuremalt jaolt Eesti riigipiiride sees toimuvaid protsesse. See on olemuselt eneserefleksioon, aga mitte välismaailmas toimuva mõtestamine. Välispoliitika analüüsimise traditsioon on Eestis nii sisuliselt kui vormiliselt õhuke. Riigikogu liikmetest enamikul puudub selleks vajalik intellektuaalne pagas ning vähesed selleks suutelised ajakirjanikud on enamasti oma igapäevaste toimingutega ülekoormatud. Ja hoopis kolmas küsimus on veel see, et kuni viimase ajani on Eesti trükiajakirjanduses puudunud ka välispoliitilise esseistika avaldamiseks sobilik formaat. Viimasel ajal on Postimees ja Eesti Päevaleht oma lisade näol olukorda küll parandanud, kuid aastate jooksul pole pikemat kui 60–70realist kirjutist suurt kusagil peale Sirbi avaldada olnud. Akadeemia on ju juba sootuks teistsuguse suunitlusega kanal.

Enese ümber toimuva mõtestamine on väikeriikidele aga oluline kas või juba seetõttu, et väiksuse tõttu võib neid pidada poliitilisest väliskeskkonnast suhteliselt palju kergemini mõjutatavaks. Ilma avalikus sfääris toimuva mõtestamiseta on aga paraku ka adekvaatse poliitika kujundamise tõenäosus väiksem. Ebaadekvaatse poliitika tagajärjed võivad väikeriigile omakorda osutuda palju tõsisemaks, kui võrrelda suure poliitilise “massiga” maadega.

Ning siin jõuamegi Herkeli raamatu sissejuhatuseni, kus toodud mõned näited Eesti varasema mõtteloo Venemaa-käsitluste bibliograafiast – Jüri Vilms, Jaan Tõnisson, Otto Strandmann, Eduard Laaman, Ants Piip jne. Ja Juhan Luiga, kes aastal 1919 märkis: “Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus” (lk 8). Jällegi – kui praegu mõnda hästi varustatud raamatukauplusse sisse astuda, siis leiab terve plejaadi Venemaa käsitlusi, mis tõlgitud enamasti kas vene või inglise keelest. Herkeli raamat sobitub Luiga mõttega üsna hästi, sest selle eesmärgiks on Venemaa praeguse praktilisel tasandil ilmneva poliitika mõistmiseks baasi loomine Venemaa enesekäsitluse avamise kaudu.

Selle vundamendi laob Herkel raamatu esimesele ligi 120-le leheküljele laiali laotatud kuues peatükis, millest mõned põhinevad varem ajakirjanduses ilmunul, mõned on aga varem avaldamata kirjutised. “Laiali laotama” tundub seejuures üsna asjakohane öelda, sest Herkel maalib lugeja silme ette ühtse, läbi mitme sajandi ulatuva pannoo praeguse Vene poliitilise eliidi maailmavaate aluseks olevast mõtteloost. Alustades Pjotr Tšaadajevist ja Vene idee kujunemisest, põigates muu hulgas Venemaa kui Kolmanda Rooma käsitlemisse, jõuab ta läbi kahe ilmasõja vahel tegutsenud euraaslaste kontseptsioonide välja Lev Gumiljovini, natsionaalbolševikeni, Aleksandr Duginini ning Vene humanismitraditsioonini – õigemini selle puudumiseni.

Herkel joonistab sihiteadlikult välja praeguse Venemaa võimutungide mõistmiseks vajaliku koordinaatteljestiku, edastades oma teksti ladusalt ja voolavalt, rahulikult üliõpilastele oma teemat avava õppejõuna. Kuid eks autor olegi oma elukäigult kõigepealt intellektuaal ja õppejõud ning alles seejärel tegevpoliitik – mis on sümpaatne asjade seis.

Neile võimaliku lugejaskonna praktilisema meelega inimestele, kellele see tekst tundub oma lähenemisnurgalt vahest liiga teoreetiline, mõtte- ja sõnakeskne, võib meenutada, et ideed, mõtted ja sõnad kogu oma näilises abstraktsuses on ometigi läbinisti reaalse mõjuga nähtused. Mitte miski ei saa olevaks enne, kui see miski on olevaks mõeldud. Ja Kremli suunast viimastel aastatel tulevat sõnumivoogu koos Moskva praktilise poliitika valdkonda kuuluvate käikudega jälginud lugejad leiavad Herkeli viidatud aegunuks peetud mõttekäikudes igal teisel või kolmandal leheküljel süngelt tuttavaid detaile.

Raamatu teise poolde alapealkirjaga “Lahtised lehed” on koondatud peamiselt ajavahemikul 2004–2006 avaldatud kolumnid, kus käsitletud Venemaa ja Lääne suhteid, poliittehnoloogiate rolli Venemaal ja tema naaberriikides ning “värviliste revolutsioonide” aegseid poliitgambiite koos tagamaadega Venemaa piirialadel Ukrainas, Gruusias, Aserbaidžaanis, Valgevenes jne. Tekstid on mõistagi lühemad kui esimese osa peatükid ning stiil veidi emotsionaalsem, kuid sisuliselt on tegemist valmis laotud vundamendil suurepäraselt kokku mängivate ja üldpilti täiendavate lisandustega.

Herkeli raamatust võrsuvad järeldused on aga depressiivsed. Tsiteerigem: Venemaal “puudub valmisolek vabaduseks, puudub humanismi ja demokraatia kandepind. Väike vene inimene laseb Suurel Süsteemil enda eest otsustada, sest nii on lihtsam” (lk 154-155), “Imperatiiviks on Venemaa ajalooline missioon ning see õigustab kõike. Meie siin võime öelda, et Putini väärtusraamistik on ka vastuvõetamatu, sest ta mitte ainult ei riku demokraatia mängureegleid, vaid on sügavalt antihumaane. Aga selle kõige taga on teistsugune, temale mõistetav väärtussüsteem, mida Venemaal jagavad paljud” (lk 168). Ning lõpetuseks: “Venemaa ei taha olla Euroopa tagahoov, vaid talle vastanduv võimukeskus. Ta tahab olla rohkem kui Euroopa ise ja mitte vähem kui Ameerika” (lk 225).

Tundub liiga sünge? Kui jah, siis võtke lahti Putini ja teiste Vene poliitikute kõned ning programmilised seisukohavõtud. Te näete sealt vastu kumamas täpselt sedasama mõttemaailma, mille alused Herkel oma raamatus ka avab ning mille ilminguid kirjeldab. Kõike seda, millest selle raamatu kaante vahel kõneldakse, on Venemaalt kiiranud juba ammu enne praeguseks märgiliseks muutunud Putini kõnet Müncheni konverentsil. Kõnedele ja seisukohavõttudele võib lisada Vene meediapildi, kus maailma kujutatakse üsnagi Herkeli kirjeldatud struktureerimispõhimõtete kohaselt.

Herkeli positsioon on ka Venemaast kirjutades siiski humanisti positsioon ning nõnda ta möönabki,
et kõigele vaatamata on lootust, et meie idanaaber muutub. Sest humanist ei saa lootust, et Vene riik on kord deržaava asemel parem, inimlikum riik, kunagi maha kanda. Sümpaatne positsioon on seegi, kuigi Putinile ja tema seltsimeestele ilmselt mõistetamatu.

Läinud nädalal tähistas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Tartus 90 aasta möödumist oma esimesest kirikukogust. Tegemist on tõepoolest tähelepanuväärse sündmusega. Eesti kirik oli üks esimesi institutsioone, mis tsaarivõimu kokkuvarisemisega kaasas käinud vabanemise enda ülesehitamiseks ära kasutas. Juba 1917. aasta 31. mail astusid Tartus evangeelse luteri usu koguduste asemikud kokku kongressiks, millest sai esimene eesti koguduste esindajate koosolek ajaloos ning samas üldse esimene eestlaste esindajate ülemaaline kongress. Kongressil teostati kiriku valitsemises tõeline revolutsioon, kui anti see baltisaksa ülemkihilt koguduste endi kätte ja loodi seega eeldus rahvakiriku tekkeks.

Sellel hetkel ei pandudki tähele, et alles mõned nädalad tagasi oli siit ilmast lahkunud mees, kes oli sellele kõigele kümmekond aastat tagasi aluse pannud, nimelt Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman. Ajalehes Postimees 1905. aasta 12. novembrist kuni 29. detsembrini ilmunud artiklites andis Reiman tollasele Eesti kiriku olukorrale hävitava hinnangu, pakkudes ühtlasi välja ettepanekud selle parandamiseks. Reiman polnud esimene kirikuõpetaja, kes juhtis olukorrale “balti-saksa härraskirikus” tähelepanu. Esimesed eesti soost kirikuõpetajad eesotsas Jakob Hurdaga olid juba XIX sajandi viimasel veerandil nõudnud ulatuslikke reforme, hoiatades, et vastasel korral võib eesti rahvas kirikust võõranduda. Paraku valisid baltisaksa kirikuõpetajad teise tee, erinevalt Soome ametivendadest vastandati end rahvuslikule liikumisele ja tehti sellega kiriku autoriteedile korvamatut kahju. Olukord oli XX sajandi alguseks jõudnud niikaugele, et Reiman oli sunnitud oma artiklites arutama küsimuse üle, kas rahva sidemed kirikuga pole mitte tegelikult katkenud. Inimeste nimed võivad kirikuraamatutes küll veel esineda, kuid kirikuga pole neil tegelikult enam mingit pistmist. Oma südame parandamise asemel huvitavad inimesi sootuks maisemad asjad, mille järele jooksmine muudab maailma aga tooreks ning ükskõikseks.

Reiman pani suure osa süüst tekkinud olukorra eest ka eesti rahvusliku eliidi õlgadele, keda huvitavat rahva hinge seisukorra asemel omavaheline kaklemine ning ärategemine. Positiivsete tendentside asemel õhutab ajakirjandus rahva hinges orjapõlve külvatud komplekse ning madalaid instinkte. Mitmed Reimani tollal kirja pandud mõtted kõlavad seejuures vägagi tänapäevaselt: “Meie rahva iseloom näib nii iseäralik ja etteaimamata olevat, et harilikud mõõdupuud lühikeseks jäävad. Meil on õigekirjutamise väiksed vahed tähtsaks parteitundemärgiks tõstetud, millest ometi suurel hulgal ei või aimu olla. Meil on ajalehtede ümber lugejate ringkonnad korjatud, kus lehtede ja lugejate ilmavaade, poliitika seisukoht ja püüd teine teise vastu käivad nagu tuli ja vesi. Pimedast pääst järelkõnelemine, mõtlemata järelejooksmine, kotis ostmine ja harjunud kombel tugev sõim.”

Olukord polnud palju paranenud ka EELK esimese kongressi ajaks 1917. aastal. Uusi ja huvitavaid teemasid otsiv ajakirjandus ei pööranud usuasjadele suuremat tähelepanu. Kõige põhjalikumalt käsitles kirikukongressi Päevaleht, pöörates oma kirjutises aga rohkesti tähelepanu kongressi välisele korraldusele, kaevates näiteks, et Treffneri gümnaasiumi saal kongressile liig kitsas oli, mistõttu seal “õhk otse lämmatavaks läks”. Konkreetsete küsimuste arutamise asemel olevat seal olnud valdav “mõtete asjata laiutamine, juba öeldud sõnade kordamine, mis läbirääkimised pikale venitasid”. Kokkuvõttes jäi Päevalehest mulje, et tegemist oli nigelalt korraldatud üritusega, millel tulevikule midagi suuremat öelda pole. Möödaminnes kasutati võimalust, et eesti kirikuõpetajatele nende “vanameelsuse” tõttu sisse sõita, mainides, et “hoopis avalikumalt ja avaramalt, kui see eesti õpetajate poolt sündinud, tunnistati siin, et kirik mujal ja ka meie maal minevikus palju rasket süüd oma peale tõmmanud”. Viimane lause vihastas kongressi ühe korraldaja Aleksander Kapi nii välja, et ta Päevalehele õienduse kirjutas, tuletades meelde, et nimetatud kriitika tegijateks olid kongressil needsamad eesti kirikuõpetajad. Kapp tsiteerib mitmeid sõnavõtte, kus senist riigi- ja kirikukorraldust just eesti kirikuõpetajate poolt teravalt rünnati, tundes rõõmu endise võimu kokkulangemise üle, “kes pidas kõiki alaealisteks lasteks. Seeläbi võõrutas ta rahvast ise mõtlema ja toimima. Tekkis rahvaelus loid olek, seisak, mis kõige kahjulikum ta vaimlisele arenemisele”. Sellele vaimulõtvusele tuli vastu seada nii oma riigi kui koguduse elu korraldama asuvate inimeste vaba tahe. Näib siiski, et Aleksander Kapp ei suutnud Päevalehte veenda, sest rünnakud eesti kirikuõpetajate aadressil jätkusid.

Selle kõigega võrreldes pole luterlikul kirikul 2007. aastal veel kõige hullemini läinud. Sõim on asendunud täieliku ükskõiksusega. Mõne meediakanali järgi võiks tunduda, nagu poleks rahvakiriku 90. aastapäeva üldse tähistatud. Mõne akadeemilise organisatsiooni siselistis arutati kirikuasjade üle igal juhul suurema innu ja ägedusega kui vaba Eesti vabas meedias. Kümmekond aastat tagasi valitsenud olukorraga võrreldes on vaikus samm edasi, tõsiselt rääkides ohustab kirikut ükskõiksus aga rohkem kui aktiivne vastutöötamine. Olukorda ei paranda automaatselt ka see, et viimasel ajal on riik hakanud kirikule rohkem tähelepanu pöörama. Koalitsioonilepingus pühakodade programmile aastas eraldatud sada miljonit krooni aitab kirikul vabaneda talle praegu antud ülesandest kulutada suur osa oma rahalistest ja vaimsetest ressurssidest arhitektuuri- ja kultuurimälestiste korrastamiseks. Sellest pole aga suuremat kasu, kui ehitist või kultuurimälestist ei väärtustata kohana, kus materiaalsete väärtuste kõrval vaadatakse tänapäeva maailma teistsuguse vaatenurga, igaviku nurga alt. On hea, et Eestis toimib suviti “Teeliste kiriku” programm, mis võimaldab rändajal usutunnistusest hoolimata pühakotta sisse astuda. Ja vaadata. Tark teeb seda siis, kui lisaks vaatamisele on ka midagi kuulata. Kirikul pole vajadust kedagi meeleheitlikult milleski veenda. Esialgu piisab arusaamastki, et maailmale on võimalik sootuks teise pilguga vaadata ja et, Villem Reimani sõnade järgi, olulised pole vaid tinased ihad ja ainelised varandused, vaid mõistus, igatsus, kannatus, usaldus, mõttelend, tahtmus ja, mis kõige olulisem – armastus.

Punase tule all üle tee minna on üldjuhul eluohtlik. Me teame seda, veelgi enam, see on meie veendumus. Ja üldjuhul me ei astu punase fooritule ajal sõiduteele ega manööverda autoga üle ristmiku. Me vastaksime igas avaliku arvamuse uuringus, et see on taunitav või lubamatu tegevus ja meie ei tee seda kunagi. Meil kohe on niisugune veendumus.

Kui seisame ristmikul ihuüksi – ei jalakäijaid ei sõidukeid – ja fooris põleb punane tuli, siis astub nii mõnigi meist sõiduteele ja jõuab ka üle tänava. Selles situatsioonis on ajavõit ja ohtu ei ole. Kui aga seisame kambakesi punase fooritule taga ja sõidukeid ei ole, siis astume kõik julgesti sõiduteele, jõuame üle teegi ja arutame samal ajal oma olulisi teemasid või teeme siseringi nalju, mis tugevdavad meie-tunnet. Meie läheme nende juhmide punase tule ajal üle tee. Kontekst on selline.

Seda triviaalset rida võiks jätkata, aga küllap mõtleme juba ühtmoodi: inimesed ei käitu tavaliselt mingi suure sisemise veendumuse järgi, pigem kohanevad situatsiooni ja kontekstiga. Nii ka suhtumises oma riiki ja poliitikutesse. Sügaval sisemuses on sinimustvalge teadmine, et see on meie oma riik. See teadmine mõjutab meid igas situatsioonis eri tugevusega. Osalemine avalikus sfääris, tegutsemine kodanikuühiskonnas või ka lihtsalt valimiskäitumine sõltub paljuski sellest, milline on meie oma riigi kuvand. Suhtekorralduse ja kommunikatsioonijuhtimise valdkonnas püütakse kuvandit analüüsida vastavalt situatsiooniteooriale: kas inimesed tunnetavad probleemi olemasolu, kas seda probleemi tajutakse lähedasena ja kuivõrd inimene tunnetab piiratust või vabadust, kuivõrd inimene tunnetab, et tema saab midagi muuta. Tuuleveskitega võidelgu kangelased raamatulehekülgedelt.

Kõik need aspektid on subjektiivsed, ei ole meetripuud, millega mõõta lähedust või piiratust. Sageli pole inimene neid ka ise teadvustanud. Siit saavadki paljud konfliktid alguse. Meie protestantlik lastetuba eelistab tagasihoidlikkust enesekiitusele, tööd jutule. Tammsaarelik “tee tööd ja näe vaeva” ei lõpe ka postmodernistlikus ühiskonnas sugugi alati armastusega. Kord ütles üks pankur, et tema pangal pole suhtekorraldust tarvis, sest tema pank räägib tõtt. Las kasutavad suhtekorraldust need, kel vaja ennast paremaks valetada. Väide oli nii võimas, et pidi minu koos valetamise erialaga maa sisse tampima.

Jah, aga… Küsisin pangahärralt, kas tal on 2000 krooni sularahas. Juhtus olema. Palusin tal see lauale panna. Tekkis pea nähtamatu neljast paberist koosnev kuhjake.

Küsisin: “Mis see on?”

“2000 krooni!”

See 2000 krooni on mõnele perele kogu raha, mida saab kuu jooksul kasutada, mõnele inimesele on see tunnitasu, mõnele peenraha, mis paras ettekandjale jootrahaks jätta, mõni armastus läheb seepärast lõhki, et jäi reisirahast puudu, mõni elu võib kustuda, sest polnud 2000 krooni õige ravimi ostmiseks. Mis on tõde, selle 2000 krooni puhul?

Sellesama panga, kus ei vajatud suhtekorraldust, töötajad lugesid oma firmas aset leidvatest muutustest üleriigilisest ajalehest. Juhtkond ei pidanud suhtekorraldust juhtimise vahendiks. Aga et mitte kaotada silma vana asja mäletamise pärast, jätan mineviku rahule. Pealegi, kallitest kadunukestest halvasti ei räägita.

Ometi tahaks nii mõnigi kord hüüatada dramaatiliselt: “Tule taevas appi!”. Eriti, et selle lause kuulsaks lausuja Lennart Meri oli virtuoos, kes oskas sõna kasutada ega pidanud oma riigi ühegi küla rahvast nii vähetähtsaks, et temaga mitte rääkida. Hüüatuse asemel vaovad käeksed rippu ja itk tulõ peale (teise sõnavirtuoosi Peeter Oleski vaba tsiteering). Ikka ja jälle kääritatakse rahva pahameel üles seal, kus targalt tegutsedes hea sõna võidab võõra väe. Rahva ja riigi suhet on võõraste suhtena valus kirjeldada. Ometi on rahulikus argisituatsioonis tunda, et oma ainsat häält valimiste ajal kandidaadile andes võõrast ikka omaks ei tee. Kuigi kõige efektiivsem on kahepoolne tasakaalustatud suhtekorraldus, on ometi selge, et rahval pole riigiga kõnelemiseks kunagi nii palju ressursse (infot, kanaleid, spetsialiste) kui riigil rahvaga. Rahvaesindajad riigikogus peaksid seda eriti teadvustama. Kommunikatsioon ei lõpe valimiskampaaniate lõppedes, kahepoolne kommunikatsioon peaks algama juba enne ühepoolse valimispropaganda lõppu. Meil on paraku situatsioon, kus Eesti on pidevas valimiskampaania olukorras, ühepoolset makstud propagandat ja valimisnänni jätkub pea aasta ringi valimisest teise, kahepoolset, inimesi avalikku sfääri kaasatõmbavat kommunikatsiooni markeerivad vaid meediasuhted või erakondade noorteorganisatsioonide värvikad ettevõtmised. Harva ka mõni kohtumine valijatega. Tänu tšekitsirkusele on kohtumine valijatega saanud kuvandi, et see toimub kas bensujaamas või restoranis ja pitsat ning napsi peab ikka saama.

Olles Eesti esindaja suhtekorraldajate maailmaorganisatsiooni juures ja selle nõukogu liige, tundsin tohutut uhkust, kui meie eetikakoodeks anti Brüsselis üle just Siim Kallasele. Olin uhke, et Eestis on olemas suhtekorraldusspetsialistid, keda aktsepteerib erialane eliit maailmas, ja veel uhkem, et Eestis on poliitikuid, keda aktsepteerib suhtekorralduseliit maailmas. Eesti erialaorganisatsiooni asutaja ja presidendina olen tihti situatsioonis, kus ajakirjanikud küsivad: mis valesti tehti? Kuidas kommunikeeriti laste pidutsemist, kuidas kala röstimist, kuidas integratsiooni või soovi vabastada rahvaesindajad tšekkide esitamisest.

Tõsi, need on paljuski ebaprofessionaalse suhtekorralduse, väheste ressursside või veterinaar-suhtekorraldajate oskamatusest ja vähesest erialasest jõust tulenevad reaalse elu probleemid, mis puudutavad igaühe argipäeva ebameeldivalt. Ometi ei pea ma võimalikuks lahata ühegi tegija suhtekorralduslikke tegematajätmisi leheveergudel. Ma pole näinud, et seda teeksid hambaarstid või advokaadid. Jäägu see poliitilise kommunikatsiooni leivanumbriks. Eetikast lähtuvalt eelistan jagada oma erialaseid teadmisi otse kasutajale, neile, kes seisavad kiivakiskunud kommunikatsiooni põhjustatud probleemiga silmitsi. Sest kui probleemi ei tajuta, siis pole põhjust ajalehes pakutud ravimit ka kasutada. Kindlasti on puuduliku kommunikatsiooni põhjustatud probleemid omajagu keerulised ja valmis lahendusi pole olemas. Mida keerulisem probleem, seda enam peaks süvenema ja hankima siseinformatsiooni. Mina ei kuulu sellesse suguharusse, kes tapab poliitikuid ja kärbseid ajalehega. Ma usun sellesse, et ütle mulle, kes on sinu sõber, ja ma ütlen, kes oled sa ise.

Kindlasti ei ole riigikokku sattumine nakatumine mingisse koledasse ja tundmatusse haigusesse, mis pärsib eetika, võime hinnata situatsiooni ja, mis kõige hullem, ka kommunikatsioonioskused. Eks ole rahvaesindajad oma rahva keskmisest veidi edevam peegelpilt. Nii nagu ei saa rahvas Toompeale lubatäheta, ei pääse toompealane rahva südamesse tasakaalustatud ja professionaalse kommunikatsioonita. “Sõna loob kõik!” on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tunnuslause. Professionaalse kommunikatsioonita ei saa olla edukas ükski organisatsioon, sest legaalselt edukas saab olla vaid rahva toetusel.

Erinevalt Pätsi isikust pole Eesti eliiti kui kogumit, tema rolli, valikuid ja mõju rahva eneseteadvusele teadusliku objektiivsusega kuigi palju uuritud ega ajakirjanduslikult läbi vaieldud. Haritlaskonna kujunemise põhjaliku ülevaate XX sajandil on andnud Toomas Karjahärm, kuid tema kirjeldavas vaatlusviisis on haritlaskonna kui rahvusliku eliidi analüüs üpris tagaplaanile jäänud. Vaimse eliidi sündi ärkamisaja koolmeistrite kihina on ajaloolasena vaadelnud Mart Laar, kuid näiteks sõjaeelse Eesti Vabariigi peaaegu täielikult hävinud või emigreerunud poliitiline, majanduslik ja kultuuriline eliit on tänapäeva Eestis isikute tasemel vähe tuntud. Tuntakse ehk üksikute nimesid, mitte ajaloodraamade ja tragöödiate tegelaste mõttemaailma. Isegi Jaan Tõnissoni monumentaalne kuju on taandatud vaid eesti ajakirjanduse ajaloo veergudele. “Eesti mõtteloo” sari ei suuda asendada isikutele pühendatud monograafiate, noortele arusaadavate ja kaasakiskuvate biograafiate, dokumentaalfilmide puudumist. Meil puudub oma suurmeeste austamise traditsioon, seda ei asenda mõne tähtpäeva ametlik äramärkimine. Rahvuslik eliit rahva juhtrühmana, vaimsuse kujundajana kahekümnendal sajandil Eesti ajaloo pööretel on ka kooliajaloos esindatud väga põgusalt. Pigem on kooliõpikute ajaloopilt militaarne, esile on tõstetud mõne üksikjuhi, mitte vaimse või poliitilise eliidi kui kihi rolli. Eesti rahvuslikku eliiti on vaadeldud pigem ajaloo ohvri kui eeskuju loova ja mõtlema paneva ajaloo kujundaja perspektiivis.

Rääkides eliidist tänases Eesti Vabariigis, kohtame üldise hoiakuna vaenulikkust ja umbusku. Rahva ja ajakirjanike seas on laialt levinud kujutlused “õigete” ja “valede” eestlaste pidevast võitlusest Eesti poliitikas. Tänase Eesti eliidi nõukogudeaegne kogemus on avalikkuse jaoks üsna mustvalgete ideoloogiliste skeemidega paika pandud, mis konkreetsemaks minnes ei aita kuigivõrd mõista ei toonase kultuurieliidi tegevust, ei “40 kirja” omaaegset tähendust ega ka Edgar Savisaare, Mart Laari või Siim Kallase rolli taasiseseisvunud Eesti ühiskondlikku õhustikku tugevalt mõjutanud poliitiliste liidritena. Müütidena käibivad ähmased ettekujutused EÜSi ja EÜE vahelisest veelahkmest tänase eliidi kujunemisel. Rein Ruutsoo Soomes kaitstud doktoritöö, üks väheseid sotsioloogilisi eliidikäsitlusi, käsitleb kogu viimase kahe aastakümne ajalugu kolme eliidigrupi, 1960. aastate “komsomoliopositsioonis” vormunud liberaalsete haritlaste, väliseestlaste poolt turgutatud radikaalrahvuslaste ja EKP reformimeelse osa võimuvõitlusena. Samalaadset, kuid teiste märkidega mütoloogiat kujundavad teise leeri vaatenurgast näiteks Lauri Vahtre kirjutised. Müütide varju jäävad keerukamad valikud, otsustamist mõjutanud kontekst, võistlevate aadete ja ideede tegelik taust ja tähendus. Kui sellele lisada klassikaline pilt, kuidas kord on Vestmann peal ja siis jälle Piibeleht, polegi eliidi teemal nagu palju enamat kõnelda.

Postkommunistlikku arengukäiku võrdlevad teadlased on rõhutanud eliidi rolli Ida- ja Kesk-Euroopa maade konkreetsete arenguradade kujunemises. Meie ametlik ja avalik taasiseseisvumise käsitlus on rõhutatult anonüümne, uuritakse rahvahulkade liikumisi, mitte intellektuaalide ja poliitiliste liidrite valikuid, argumente ja aateid. Rahvarinde ja Eesti Kongressi liidrite vastasseisu vimm on tänini takistanud iseseisva Eesti riigi taastajate panuse objektiivset hindamist. Sellel nädalal saab viisteist aastat nii Eesti krooni kui Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtestamisest juunis 1992. Kui me elaksime USAs, oleks igale koolilapsele selgeks tehtud, millist rolli mängis Eesti raha taassünnis väliseestlane Rudolf Jalakas, mille poolest erines “Eesti krooni isade” Otsasoni ja Kallase arusaam krooni tulekust, miks võib Jüri Adamsit pidada tänase põhiseaduse “isaks”, milline täpselt oli teiste Põhiseadusliku Assamblee võtmekujude mõju meie tänase põhiseadusliku korra kujunemisel just selliseks, nagu ta on. Aga ka 88 aastat tagasi tehtud valikute taustad, mis ju ometi piisava ajaloolise distantsiga neutraliseeritud, on samuti kaetud ideoloogilise uduga. Eesti Vabariigi arengu keerukohad, riigivolikogus toimunud põhimõttelised vaidlused, mille sisu oleks tänastegi probleemide arutamisel asjakohane teada, on jäänud vaid kitsa ajaloolaste ringi teadmiseks. Küll aga on tänasesse päeva kandunud tollases ajakirjanduses sündinud halvustavad sildid, nagu näiteks ka põhimõttelisemate poliitiliste erimeelsuste nimetamine erakondadevaheliseks lehmakauplemiseks. Poliitikute tegemisi tõlgendatakse eliidi võimu ja heaolu kindlustamisena, mitte avaliku huvi esindamisena. “Elitaarne” on pigem negatiivne kui tunnustav määratlus.

Eesti tänast poliitilist eliiti tunneb rahvas nimepidi lehtede huumorinurkade ja Normanni paroodiate kaudu, poliitiliste otsuste põhjusi seletatakse meelsasti otsustajate isikliku suva, kasuahnuse või rumalusega. Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamuses nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse. Kui otsuste taga ei nähta ei nende tegijate tegelikke valikuid ja argumente, ei isegi otsustamise juures olnute nägu ja nime, pole ka mõtet oodata vastutust oma otsustamise või otsustamatuse tagajärgede eest. Seal, kus sügavamat teadmist ja tundmist ei jätku, ongi põhjust kuulujuttudeks, anekdootideks ja müütideks.

Võime väita, et erinevalt oma ajalugu ilma katkestusteta läbi elanud soomlastest, rootslastest, prantslastest, ameeriklastest ja teistest rahvastest, kelle eliit on nimeline ja omanäoline ning puhkab panteonides, on eesti rahvas ilma jäetud mitte ainult eliidi järjepidevusest, vaid ka omaenda eliidi tundmisest. Eesti eliit on suures osas jäänud anonüümseks. Teda iseloomustavad pigem ristideta hauad kui nimed marmortahvlil. See tähendab ka rahva teadmatust ja oskamatust hinnata eliidi tegelikku vastutust ajaloo käigu nii või teisiti suunamise eest (või kammerlikumalt – poliitikute vastutust oma hea nime eest). Kas pole mitte eliidi anonüümsus üks palju kurdetud eetikakriisi põhjus?

Poliitilise ja kultuurilise eliidi vahel haigutavat kuristikku demonstreerib rahva usalduse määra kõikumine eliidirühmade suhtes. Eesti rahvas ei usalda poliitikuid ega ärimehi, küll aga teadlasi ja kultuuritegelasi. Nii näiteks usaldas Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna poolt kaks nädalat enne 2007. aasta valimisi korraldatud esindusliku täiskasvanud eestlaste küsitluse kohaselt poliitikuid vaid 9% ja ärimehi 15%, teadlasi aga 67% ja kultuuritegelasi 56% vastanuist.

Poliitikute kui rühma usaldus on püsinud absoluutses madalseisus viimase kümne aasta jooksul, sõltumata üksikute juhtfiguuride populaarsusest. Poliitiline eliit on taandatud erakondade valimisnimekirjadeks, kus silma jäävad vaid esinumbrid. Esinumbrid paistavad silma ka kogu riigi tasemel. Ülejäänud on taandatud parteisõduriteks, kel on puudu eliidi olulisim tunnus – moraalse otsustuse õigus ja isikliku vastutuse kohustus. Liiga sageli näeme, kuidas valitud rahvaesindajad ei julge väljendada oma isiklikku arvamust ega toetuda iseenese parimale moraalsele äratundmisele, vaid kordavad tühjal pilgul etteantud põhjendusi. Riigikogu liikmete kuluhüvitise arutelus tuli moraalse vastutuse kuhtumine ja aumõiste moondumine esile eriti ilmekalt. Tehnokraatlikult lihtsustav ühiskondlike probleemide käsitlus, soovimatus oponentidega sisulisi vaidlusi pidada, teisiti arvajate pidamine isiklikeks või riigi vaenlasteks iseloomustab tänast võimueliiti juba peaaegu samavõrra kui nõukogudeaegset partokraatiat. Sarnane on ka arvamuste institutsionaalne anonüümsus.

Kui rahvas usaldab kõige rohkem teadlasi ja kultuuritegelasi, siis kas on nende sõnal ühiskonnas sellepärast rohkem kaalu? Kui tihti uuritakse, mida arvavad vaimuinimesed Eesti arengust? Kas on neil sõnaõigust, ku
i võetakse vastu Eesti rahva tulevikku, Eesti pealinna ilmet, Eesti laste haridust, Eesti turvalisust puudutavaid kavasid? Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas “niširühm”. Sellele viitab ka see tasu, mida peetakse õiglaseks maksta töö eest neile, kes jätkavad turumajandusele vastutuult minnes eesti keeles raamatute kirjutamist: algupärase luulekogu või romaani, mille taga on vähemasti aasta, enamasti aga kolm-neli-viis aastat pingelist vaimset tööd, honorar on väiksem riigikogu liikme ühe kuu palgast.

Villu Reiljanile saatuslikuks osutunud lause kultuuritegelaste omade liistude juurde jäämisest on muutunud rahva seas populaarseks kõnekäänuks. Reiljan on küll läinud, kuid omad liistud on alles. Sakala keskuse varemed on selle elavaks tunnistajaks. Niisamuti ei avalda poliitikutele märgatavat mõju majandusteadlaste kriitilised ja hoiatavad seisukohad Eesti vähese innovatsioonivõimekuse ja ohustatud jätkusuutlikkuse kohta. Intellektuaalse kriitika vaikima sundimiseks on käibele läinud poliitilised sildid. Rünnakud “vasakpoolsete professorite”, “meile võõraid läänelikke arusaamasid importivate sotsiaalteadlaste” vastu hakkavad oma tonaalsuselt meenutama vaikiva oleku aega, kus eesti haritlaskond jaotati rahvuslikult mõtlevaks riigitruuks ja vasakpoolseks riigivastaseks osaks. Selle vastasseisu taassündi illustreerivad kujukalt pronkssõduri kriisi järgsed Eesti rahvussuhete tõlgendused, näiteks Lauri Vahtre ja Martin Ehala vastasseis möödunud nädala Eesti Päevalehes 2.

Mida oodata eliidi põlvkonnavahetuselt, mis asendab kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel kujunenud aatemehed ja -naised uute, vabades oludes kasvanud ja lääneliku hariduse saanud arvamusliidritega? Kas demokraatlikult mõtlevatele, avatud euroopalikust Eestist unistavatele intellektuaalidele on oodata tuge pealekasvavalt põlvkonnalt? Kas parempoolne turufundamentalism ja ebavõrdsuse õigustamine asenduvad euroopalike arusaamadega inimeste sünnipärasest võrdsusest ja hooliva riigi ideaalist?

Uurimistulemused seda ei kinnita. Iseseisvas Eestis üles kasvanud uus eliit on valdavalt veelgi parempoolsema ja konservatiivsema maailmavaatega, vasakpoolsem, kosmopoliitsem ja sallivam tiib on küll nooremas põlvkonnas märgatav, eristuv, kuid selges vähemuses. Vasakpoolse alternatiivi populaarsus sai uue hoobi aprillilõpu ööl Pärnu maanteel aknaid puruks peksnud noorukite laamendamisest. Sõjakas uuskonservatism, mis pateetilisel ja karikatuursel kujul ilmutas end Eesti poliitikas “äraostmatute” näol, on õppinud Andrus Ansipilt ja Edgar Savisaarelt pragmaatilisust ning tulemas pronkssõduri varjus uuele ringile.

Vaadates pronkssõduri kriisi järel peaministri ja Reformierakonna lakke kerkinud reitingut, on näha, kui vähe loeb rahva enamusele vaimueliidi kriitiline “virisemine”. Rahvas on õnnelikum ja rahulolevam kui eales varem, näitavad arvamusküsitlused. Just ansiplikke otsusekindlaid juhte, mitte intellektuaalseid targutajaid ja kahtlejaid ta vajabki. Öelgem siis koos Voltaire’iga: me elame parimas võimalikest Eestidest. Küllap varsti hakkavad seda tunnistama ka venelased, kirjanikud ja sotsiaalteadlased.