Toeta
Otsi

digiriik

  • Tõnu Talve kunstinäituse avamine 16.08.2012 kell 12.00-13.00 Ülemiste Citys

    Technopolis Ülemiste

    16. augustil 2012 kell 12.00-13.00 avatakse  Ülemiste City restoranis CityPlatz Tõnu Talve teoste näituse “Elutantsud ja Ootajad”.

    Avamisel Live maalimine ning musitseerib tšellode kvartett C-Jam, koosseisus Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Andreas Lend ja Margus Uus.

    Näitusel välja pandud Tõnu Talve tööd on inspireeritud B. Notke ja P. Gauguini loomingust.

    Sari „Elutantsud” on uus versioon B. Notke Surmatantsudest. „Elu kestab ja see sari ei ole veel valmis,” on T. Talve ise märkinud. Elujõust ja emotsioonidest pulbitsevad nii Talve tööd kui ka kunstnik ise, samuti on tema töödele iseloomulik sümbolite rohkus.

    Ülemiste City on Tallinna Lennujaama naabruses asuv Targa Äri Linn. Linnakusse rajatakse üle paarisaja tuhande ruutmeetri büroopinda ning kerkivad kõrgtehnoloogilised tehased. 2010. aasta märtsi lõpus sõlmis AS Ülemiste City partnerlusleppe Soome börsifirmaga Technopolis Plc, kes on üks Skandinaavia suurimaid teadmismahuka ettevõtlusega tegelevaid ärikinnisvara arendajaid ning äritugiteenuste pakkujaid. Lepingu raames loodi Targa Äri Linna arendamiseks ühisfirma Technopolis Ülemiste AS.
    2007. aasta sügisel valmis linnaku südames Eesti suurim restoranitänav, kus on eksponeeritud nii foto- kui kunstinäitusi. Näiteks fotonäitused nagu Andres Toodo „Killukesi maastikelt”, Kaupo Kikkas „Kahtlased pinnad”, Harri Rospu balletifoto näitus “Petit Pas”, Maris Ojasuu „Ilusasti üksi“ . Viimase pooleteise aasta jooksul on oma maale eksponeerinud Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo (näitus „Rohelised etüüdid”); Ülo Vilimaa; Tõnis Laanemaa; Katrin Valdre ja Sven Saagi ”Primavera” . Näitusel “Unes või Ilmsi” eksponeeris Gea Sibola Hansen maailide kõrval ka skulptuure.

  • JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – black sabbath

    Vello Salumets

    1969. aasta kuulsast Woodstocki festivalist oli möödunud aasta, kui meedia vahendusel hakkasid noored esmakordselt märkama mingit ennekuulmatut, salapärast, kuid vastupandamatut muusikat. See kõlas, nagu oleks meloodiad mingist metallkolakast kokku tagunud massiivne tööstusagregaat ja laulutekste oleks põrgu põhjast maa peale kisendanud vanakurat ise. Kui see uus sound oli lõpuks oma vallutusretke sooritanud, leidus talle ka nimi – heavy metal. Leiutajaks briti ansambel Black Sabbath.

    Tagasivaadates polnud Black Sabbath mitte lihtsalt uus ime, vaid uskumatute imede õigusjärglane, planeedile Maa tekkinud üks suuremaid rock-bände. Ajal, mil kogu maailma noorsugu oli juhmistunud flower-power-liikumisest, purskusid Inglismaal ühest põlatud, tööpuudusest muserdatud Birminghami Astoni linnaosast esile neli üsna imelikku töölisklassi poissi, kes käristasid uue muusikaga lõhki terve tollase rock’ipõlvkonna. Nad tulid sotsiaalsest prügikastist, nad alustasid bändi proove mingis majalobudikus, nad hakkasid katkise kaubikuga ringi sõites pakkuma klubidesse-pubidesse oma muusikat, kuid neile näidati ust või paremal juhul said honorariks vaid T-särgi.

    Võib ainult aimata, mida tähendas algul nende jaoks seesugune hülgamisreaktsioon. Aga võib-olla oli just see bändi kujunemisel üsnagi oluline? Võib-olla oli ebaõnn, mille sees nad küpsesid, just see, mis tegi neist peagi masside iidolid. Black Sabbathi õpetus noortele, kes tahtsid rock’i-maailmas läbi lüüa, kõlab aktuaalselt tänapäevalgi: „Et saada suureks, pole vaja kiiret edu. Võitle süsteemiga, kuid jää iseendaks. Punu kokku oma maagia! Kulissidetagune korporatiivne sekkumine hävitab sinu eripära”.

    70ndate superbändide ajastul oli Black Sabbath vaieldamatult üks kaalukaimaid, kes valitses pea kümme aastat kogu planeeti, müüs üle 50 miljoni albumi kõige ehedamat heavy’t, püsis koos tihke tervikuna ajal, kui ülejäänud konkurendid lahjendusid jätkuvates reinkarnatsioonides. 1968. aastal tekkinud ja peagi rock’i mustadeks printsideks ristitud Black Sabbath lõi imidži, mis sai peamiseks mõjutajaks tuhandetele Sabbathi jälgedes astunud ansamblitele. Algselt oli Black Sabbathi näol tegemist bluusibändiga, ent kui ansambli mänedžeriks tuli Jim Simpson, hakkasid Tony Iommi, Geezer Butler, Ozzy Osbourne ja Bill Ward huvi tundma selle mehe jazzi- ja bluusiplaatide kollektsiooni vastu. Nii Jimmy Rushingit kui teisi artiste kuulates, tekkis neil idee hakata ka oma loomingus kasutama korduvaid muusikalisi riffe, lisada tekstidesse uimasti-, okultismi- ja õudustemaatikat. Seesugune uus muusika oli nii karm, raskepärane ja unikaalne, et tallas peagi ülejäänud tollase rock’i täielikult põrmu.

    Oma mõjutajaks pidas Tony Iommi The Shadowsi kitarristi Hank Marvinit ja jazzkitarristi Django Reinhardti. William Wardi eeskujudeks olid jazztrummarid Buddy Rich ja Gene Krupa. Geezer Butler kuulas palju ansambli Cream bassisti ja lauljat Jack Bruce’i, öeldes: „Jack oli esimene bassimängija, keda nägin laval pillikeeli venitamas ja kes mängis bassi kui täiesti sõltumatut instrumenti”. Ozzy Osbourne aga on öelnud, et tema suureks mõjutajaks oli The Beatles ja eriti nende album „Revolver”.

    Tollal veel Polka Tulk Blues Company ja peagi ka Earthi nime kandev bänd hakkas liikuma salapärasuse suunas pärast seda, kui Dennis Wheatley kirjutatud musta maagiat käsitlevate romaanide suur lugeja Geezer Butler hakkas tegelema okultismiga. Näinud Mario Bava 1963. aastal vändatud õudusfilmi „Black Sabbath”, saanud ladinakeelse okultismiraamatu ja kogenud nägemust musta kapuutsiga tegelasest, kes seisab tema voodi jalutsis, kirjutas ta pala „Black Sabbath”. Peagi kandis sama nime ka bänd.

    Oma firmamärgi leidis Black Sabbath täiesti juhuslikult. Ozzy Osbourne on meenutanud: „Tegime proove ühes ruumis, mis asus õudukaid näitava kino vastas. Tony hakkas ühel päeval meile rääkima, et talle tundub veidrana, miks küll inimesed on meeleldi nõus maksma raha, et näha filme, mis neid hirmutavad. Miks ei võiks meie oma muusikaga seda korrata? Hakkasime nimme kirjutama süngeid, pahaendelisi laule, eesmärgiga olla muusikaliseks vasteks õudukatele ja mässajateks laialt levinud 60ndate lapsikute tekstidega „rõõmsale” popmuusikale. Otsustasime keerata sellele muusikale kärna, et haarata nende publik endale. Ja see läks läbi!”

    Black Sabbathi novaatorliku sound’i leidmisel mängis kaasa veel teinegi juhus, mis oli seotud õnnetusega. Tony Iommi meenutab: „Olin metallitehases töötades kaotanud vasaku käe kahel näpul ülemised sõrmelülid. Kuna pilli mängides andsid need vigastatud sõrmed tunda, keerasin meie kolmanda albumi „Master Of Reality” salvestusel oma Gibsoni standardse E-häälestuse asemel Cis-häälestusse. Keelte redutseerimine võimaldas mul näppudele valu tekitamata mängida lõdvematel keeltel. Et minuga kooskõlas olla, tegi sama oma basskeeltega ka Butler. Madalam helistik lisas meie muusikale „raskema” varjundi”.

    Uus heavy-sound ja Ozzy Osbourne’i lavavigurdused tagasid Black Sabbathi 1970. aastal ilmunud esikalbumile kohe edu. Sellele järgnenud „Paranoid” aga tõstis ansambli juba kõrgustesse. Muide, plaadi nimilaul topiti sinna kõige viimasena, kuna ruumi jäi üle.

    1973. aastaks oli Black Sabbathist saanud maailma populaarseim heavy metal bänd. Uue albumi „Sabbath Bloody Sabbath” ettevalmistamisele kaasati ka ansamblist Yes pärit klahvpillimängija Rick Wakeman. Märkimisväärseteks sellelt albumilt kujunesid peale nimipala veel space-rock-stiilis „Spiral Architect” ja proge-rock’ist inspireeritud „A National Acrobat”.

    Bändi ümbritsenud jutud uimastitest, joomisest, depressioonist ja viimsepäeva kajastamisest on immutatud nende lauludesse „The Wizard”, „Iron Man”, „War Pigs”, „Children Of The Grave”, „Heaven and Hell” ja „Supertzar”. Selles viimases üritati oma mõtete selgitamiseks eksperimendi korras katsetada isegi gregooriuse psalme ja munkade koraale.

    Kui uskuda ajakirjandust, siis oli Black Sabbath (või vähemalt osa neist) 70ndate keskel narkootikumide orjad. On väidetud, et Osbourne’i ja Wardi jaoks oli LSD igapäevane kraam. 1977. aastal loobus Ozzy Osbourne osalemast nii bändi proovides kui salvestustes. Tema asemele võeti solistiks Dave Walker. Aasta hiljem raputas Ozzy endale kaaslaste ees tuhka pähe ja Black Sabbathi uuel albumil „Never Say Die” oli ta taas platsis. Kuid see oli selle neliku jaoks juba agoonia. Sisemiste konfliktide ja uimastite pruukimise tõttu löödi Osbourne bändist lõplikult minema. Tema enda sõnul oli ta õnnelik, et sai joodikute ja narkarite seltskonnast jalga lasta. See oli karm süüdistus! Muuseas, peagi astus samade süüdistustega uksest välja ka trummar Bill Ward.

    Black Sabbath jätkas teed uue solisti, ansamblist Rainbow pärit Ronnie James Dioga ja trummimängija Vinny Appice’iga. Kuid see oli juba hoopis teine Black Sabbath.a

     

  • Estica – võrguvärav maailma

    Sirje Kiin

    Ei, see pole fantastika. See on reaalne võimalus luua lähitulevikus kogu maailmale avatud eesti teadus- ja kultuuriveeb Estica, mille vajaduse üle arutasid 2006. aasta detsembris Tartus F. R. Kreutzwaldi päevadel eesti humanitaarteadlased. Tartu ülikooli sotsiosemiootiku Maarja Lõhmuse, rahvaluuleteadlase Mare Kõiva, kirjandusteadlaste Marin Laagi ja Liina Lukase, psühholoogiaprofessor Jüri Alliku ning Tallinna ülikooli rektori Rein Raua ettekannetele järgnenud aruteludes sündis jõulise visiooniga ettepanek luua üks ühtne ja süsteemne eesti elektrooniline teadus- ja kultuuriveeb Estica.

    See ettepanek esitati selle aasta 9. jaanuaril Kumus toimunud keelefoorumil Eesti valitsusele, teadusasutustele ja kultuuriväljaannetele. Ettepanekule on kirjutanud alla 30 eesti teadlast ja kultuuritegelast, sealhulgas  Veljo Tormis, Mare Kõiva, Igor Tõnurist, Ülo Tedre, Arvo Krikmann, Heldur Niit, Hasso Krull, Rutt Hinrikus, Marin Laak, Sirje Kiin, Maarja Lõhmus jt. Ettepaneku mõte on teha eesti keel ja kultuur, ajalugu ja teadus globaalselt kättesaadavaks ning avatud veebiruumiks, mida saab kasutada ja edasi arendada kogu maailmas, viibides ükskõik kus maakera punktis. Tähtis on, et Estica oleks eestikeelsele, aga ka võõrkeelsele kasutajale tõlgitud resümeedega kergesti ligipääsetav, heade otsingumootoritega sidustatud, pakuks häid interaktiivseid eesti keeleõppe programme. Valitud võtmetekstid tõlgitaks edaspidi mitmetesse keeltesse jne.

    Eesmärk on muuta Estica veebivärava künnis kõigile huvilistele nii madalaks ja ligikutsuvaks kui võimalik. Alustada tuleb mõistagi kogu eesti kultuuri mälupanga arvutisse ajamisega. Kõige kiiremini tuleks kättesaadavaks teha eesti teadus- ja kultuuriajakirjad. Praegune seis on nutune: näiteks humanitaarteaduse ajakirjadest on Internetis loetavad vaid Trames ja Mäetagused, aga eesti vanimal kirjandusajakirjal Looming pole internetis isegi mitte sisukorda, arhiivist, uute numbrite sisust ja otsinguvõimalusest rääkimata. Vikerkaare ja  Akadeemia toimetajad kurdavad, et polevat piisavalt raha võimeka arvutineiu palkamiseks. Vaid ühe eesti ajakirja aastatellimuse hind näiteks USAsse ulatub praegu ligi 1500 kroonini. See on absurdne hind olukorras, kus eesti kultuuri huvilisi on maailmas niigi vähe. Aga neid siiski on: täna kümneid, aga miks mitte edaspidi sadu või tuhandeid, kui avaksime Esticale ligipääsu kutsuva kultuurivärava kaudu.

     

     

    Eesti teadusveeb

     

    Estica idee arutelu käigus tegi professor Jüri Allik ettepaneku, et eesti teadusajakirjade avalikustamisele Internetis võiks kehtestada näiteks kuuekuulise moratooriumi: pärast seda oleks kõik artiklid veebis vabalt kättesaadavad, kasutatavad, tsiteeritavad. Peamiselt (90%) ingliskeelsetele teadusajakirjadele keskendunud rahvusvaheline teadusveeb ISI Web of Science ei rahulda täna rahvuskultuuride ega rahvuskeelte vajadusi ega ole selleks mõeldudki. Seepärast oleks hädavajalik luua tulevase Estica raames mh ka oma eestikeelse teaduse veebikeskkond, mis motiveeriks nii Eesti kui kogu maailma teadlasi avaldama oma uurimusi rohkem ka eesti keeles. Eesti teadusveebis osalemist-tsiteerimist tuleks tulevikus arvestada teadlaste hindamisel ning valimistel just nii, nagu seda praegu tehakse ISI Web of Science’i puhul.

    Eriti terav on teaduskeele probleem eesti humanitaarteadustes, kus seni on arvesse läinud ainult või peamiselt ingliskeelsetes kvaliteetajakirjades ilmunu ja selle tsiteeritavus. See motiveerib eesti teadlasi avaldama oma töid peamiselt inglise, mitte eesti keeles. Siin peitub oht, et eesti keel mandub köögikeeleks.

    Eesti keele saaks muuta kutsuvaks teaduskeeleks just oma Estica teadusveebi loomisega. Kui 20 aastat tagasi sunniti Joel Sanga kaitsma väitekirja eesti keele eitusest vene keeles, siis täna avaldatakse Hasso Krullile survet, et ta kirjutaks oma väitekirja eesti usundist inglise keeles. Inglise või vene keeles võivad need uurimused olemas olla, aga eesti keeles peavad nad olema.

    Ühtse teadus- ja kultuuriveebi ideele võib mõndagi vastu väita. Esiteks võib tunduda, et murrame sisse täiesti lahtisest uksest, sest mitmel pool on juba loomisel teaduse ja kultuuri andmebaase: haridus- ja teadusministeeriumi initsiatiivil on tehtud ETIS (eesti teaduse- ja infosüsteem) ja EHIS (eesti hariduse infosüsteem), kultuuriministeeriumis sai valmis eesti kultuuripärandi digitaliseerimise ja säilitamise arengukava “Digitaalne kultuuripärand 2007 – 2010”, Eesti Instituut teeb entsüklopeedia tüüpi eesti- ja ingliskeelset Estonica’t, eesti kultuurikalendrit ja digitaalset teejuhti eesti kultuuri, Eesti Kirjandusmuuseumis on olemas märksõnadega e-kataloog ESTER, alustatud on digiprojekte ERNI (eesti kirjandusloo tekstid 1924-1925) ja ELLEN (käsikirjade andmebaas), raamatukogudes on digiteeritud eesti ajalehed 1821 – 1944 (dea.nlib.ee), rahvaluuleteadlastel on enim andmebaase ja Interneti-ajakirju, näiteks Mäetagused, Journal of Folklore jt, äsja algatati Keelevärava projekt eesti keelele jne jne.

    Jah, tõsi, üht-teist on tasapisi pisikese raha eest või vahel lausa entusiasmist ära tehtud, mis on hea, kuid tavatarbija seisukohalt on põhihäda, et veebis leiduv eesti kultuuriaines on ebapiisav ja killustatud, tegijate seisukohalt on aga probleemiks vähe raha – vähe tegijaid. Kokkuvõttes: puudub suur riiklik visioon, korralik süsteemne eesti teadus- ja kultuuriveebi tervikkava. Kui olemasolevad või loodavad andmebaasid omavahel ei ühildu, pole ristviidetega seostatud, siis on oht, et need võivadki jääda surnud ladudeks, tõusmata aktiivsesse kultuurisuhtlusse, muutumata tsiteeritavaks. Me vajame süsteemset, omavahel seostatud (loe: mõtestatud) ja kasutajasõbralikku eesti teadus- ja kultuuriveebi, mis oleks usaldusväärne nii erialateadlase, ajakirjaniku kui teismelise õppuri jaoks.

    Teine suur probleem on autoriõigused. Estica tõhus toimimine eeldab teatud järeleandmisi neile ülirangetele autoriõiguste nõuetele, mis praegu kehtivad näiteks USAs ja kogu ingliskeelses teadus- ja kultuuriajakirjanduses ning mida ameeriklased ka meile praegu kipuvad peale suruma. Ent miks ei võiks just Eesti olla maailmas esimene, kes läheb teadlikult üle totaalselt avatud kultuuri- ja teadussuhtlusele, olles valmis selleks loovutama autoriõigused teatud kokkulepitud ajaperioodi järel ja väärilise autoritasu eest ühise hüvangu nimel ühiskasutusse. Tänases vaimuilmas, eriti teaduses ja kultuuris on ju nagunii tsiteeritavus ja üldine kättesaadavus üha suurem pluss. Jah, see tähendaks kirjastajaile tulude kahanemisohtu, ent seegi vastuseis oleks üleminekuperioodil ületatav näiteks kompensatsioonitasu süsteemiga. Ega Skype’i tasuta helistamine ei meeldi täna ka suurtele telefonikompaniidele, aga mis tulema peab, tuleb nagunii.

    Kolmas küsimus on kvaliteet. Kes otsustab, millised kultuuri- ja teadustekstid on väärt ja millised mitte kuuluma Estica andmebaasi? Üks võimalik variant oleks valida ning palgata kompetentne ekspertkomisjon. Kuid kes koolitab ja palkab sajad vajalikud andmesisestajad, resümeede kirjutajad, ristviidete leidjad, tõlkijad?

    Et leida vastused kõigile neile jt küsimustele, tegime 9. jaanuaril Eesti valitsusele ning teadus- ja kultuuriavalikkusele ettepaneku kutsuda lähiajal ellu vastav töörühm, kes arutaks võimalused ja ohud läbi ning töötaks välja ühtse Estica loomise kava. Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kristjan Haller kutsus Estica idee edasi arutamiseks 26. jaanuaril kokku veebiala tippekspertide nõupidamise. Töö peaks jätkuma selles suunas, et Estica loomiseks asutataks sõltumatu fond või sihtasutus, mis kaasaks nii eesti- kui välis-, nii riigi- kui eraraha, sest tegu on kahtlemata ülikalli investeeringuga tulevikku.

     

     

    Julgeolek ja eeskuju

     

    Kui meid on praegu nii vähe ja rahvastik kahaneb jätkuvalt, on Eesti ainus kultuurilise el
    lujäämise võimalus totaalne avatus. Teeme oma väiksusest vooruse: eesti kultuuri- ja teadustekstide kogum on ju suurte rahvaste keeltega võrreldes suhteliselt väike ja kergemini hõlmatav. Tõsi, gigant Google üritab praegu üleilmselt suhteliselt sarnast projekti, alustades kogu maailma raamatukogude arvutisse viimist, kuid me ei saa ega tohi jääda passiivselt ootama, et keegi teeb meie eest meie kultuuri päästetöö ära. Esiteks on Google’i kava seotud taas esmajoones inglise keelega, teiseks võib kogu see suurprojekt kesta aastakümneid, kolmandaks: selle otsingusüsteemid ja märksõnad ei rahuldaks niikuinii eesti kultuuri arendamise erivajadusi.

    Eesti kultuuriveebi loomine on meie eksistentsiaalse julgeoleku küsimus. 30 kultuuritegelase ettepanekus on kirjas: “Eesti kultuuri terviklik esilolek veebikeskkonnas tagaks eesti keele julgeoleku. Üks ühtne eesti teadusveeb koos eesti kultuuritekstide veebiga väärtustaks eesti keelt haridus- ja teaduskeelena. See oleks samm eesti kultuuri ellujäämiseks maailmakultuuride elektroonilisel väljal.”

    Tänases infoühiskonnas kehtib karm ellujäämisreegel: kui sind pole Internetis, pole sind olemas. Tegelik elu on veelgi karmim: kui mõned  tekstid või ka andmebaasid on küll Internetti üles riputatud, kuid asuvad  eraldi siin nurgas ja seal nurgas, pole omavahel märksõnade ja heade otsingumootoritega mõtestatult sidustatud, siis pole tavakasutaja jaoks neid ka sama hästi kui olemas. Hoiatavaks näiteks on rahvusvaheline teaduse tippajakirjade veeb ERIH, mis osutus hiljuti surnult sündinuks.

    Vajame ühtset, ristviidetega omavahel hästi sidustatud, st mõtestatud eesti kultuuriveebi Estica, mis võimaldaks uue, elava kultuurilise suhtlemise võrguvälja sünni. Jah, see nõuab väga palju tööd ja raha, võib-olla isegi miljardeid, kuid see on meie jaoks ehk ainus, aga see-eest suur, globaalse ellujäämise võimalus. Rõhutame oma ettepanekus, et kui oleme oma ühtse ja süsteemse rahvuskultuuri veebimaailma loomisel maailmas esimesed ja meil see õnnestub, võime Eesti e-valitsuse kombel anda tulevikus unikaalset eeskuju teistelegi rahvuskultuuridele Euroopas ja kogu maailmas. Mida on meil siin kaotada või võita? Võime kaotada rahvuse ja keele, koos sellega kogu rahvuskultuuri, võita on aga kogu maailm.

  • Tallinna Joonistustriennaal Hobusepea galeriis

    EKL

    Kolmapäeval, 15.08.2012 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Tallinna Joonistustriennaali näitus “MANU PROPRIA”.

    Näitusel osalevad 2009. aastal toimunud joonistustriennaali MANU PROPRIA laureaadid: Naima Neidre, Angelika Schneider, Marje Üksine (Eesti), Joseph Lawrence James (Soome/USA), Sol Kjøk (USA, Norra), Ahmed Modhir (Rootsi/Iraak), Ji Xin Song (Hiina), Jiři Štamfest (Tšehhi).

    Näitus jääb avatuks 27. augustini 2012.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ja Kuninglik Norra Saatkond Eestis.

  • „Trubaduuril” tuleb pikk lavaedu

    Heili Vaus-Tamm

    Vanemuise „Trubaduuri” lavastaja tegi näitlejateatrit, tõstis esiplaanile muusika ja lauljad, jäädes oma kontseptsiooniga märkamatult kulisside taha. Ja lavastuse staariks tõusis Valentina Kremen Azucena rollis. Kui Verdi kaalus panna ooperile pealkirjaks „Azucena”, siis Vanemuise variant õigustanuks seda igati.

    „Trubaduur” on ooperite hulgas harv kohatavalt julma, põneva ja komplitseeritud süžeega, Hispaania pimeda keskaja, nõiajahi ja müstilise hirmu kütkes elava ühiskonna lugu. Ei vastatud ega vastamata armastus viinud seal millegi muu kui piina ja surmani. Hispaaniale iseloomulik müstika ja paheline salapära: ended, eelaimdused, needused – kõik see täidab lauldavat teksti. Lavastuslikult toetab kõike seda pimedus, külmad kõledad müürid, tühjad kõrgusse kaduvad trepid, värvides teravaid varje loov must-valge, kahvatukollane ja korra tuleriida-punane. Sama napp kui lavastus on ka lavapilt. Ärahirmutatud ja kurja hinge kitsas maailmapilt. Selles mõttes kõnekas ja vahest ka tänapäeva romantikavõõrale inimesele aktsepteeritav.

    Siin aga ilmneb vastuolu kirjandusliku ainese ja Verdi voogava ning positiivse muusika vahel: lavastaja läheb kirjanduse teed, lauljad paratamatult helilooja teed. Ja nii tekib teatud vaimne tühik. Kõige tugevamalt tundsin seda di Luna äärmuslikest tunnetest lõhestatud aaria ajal. „Isegi Jumal ei röövi mult mu jumalannat,” kuulutab krahv Jumalale sõja oma armastatu nimel. Sõnad on ülikarmi ja hukutava mõttega, aga helikeel verdilikult voolav. Kumba siis uskuda, kummaga kaasa minna? Laulja Taavi Tampuu di Luna rollis läks muusikaga kaasa. Sõnad jäid omaette katteta, tigedat kirge sel hetkel saali ei kandunud. Ka räägib Verdi muusika lopsakamat, avatult emotsionaalsemat keelt. See võimaldaks alltekstirohkemat, sisutihedamat lavastust. Carmelo Agnello on jäänud lavastajana eemaltvaataja rolli.

    Lavastajakätt pani vaid korra imetlema läbipaistvast kangast eesriie, mis müüridest teravalt ristuvad kujundid tegi ja armastajad igavikuloorina eraldas. Muidu jäi tunne, et lauljad on oma rollijoonisega suhteliselt üksi jäetud. Võib-olla pidi nähtavat rollikujundust asendama lavastaja kulissidetagune psühholoogiline töö. Lavastaja rõhutab kavalehel: „Teema sunnib Verdit tegema teosest tõelise laboratooriumi, kus joonistub välja sügavam lugu inimhingest, kes on ümbritseva maailmaga pahuksis.” Seda hinge laboratooriumi tahaks peategelastes rohkem näha. Täielikult ja sügavalt mängib selle praegu välja vaid Valentina Kremen. Haarab ka Liisi Kasenõmme miimika ja siirus. Lavastaja rõhuasetus on aga hirmul ning vihal. See töötab – lavastuse hallis värvigammas, koori algusstseeni roomavas liikumises.

    Nagu tihti jääb kõige kahvatumaks positiivsete tunnete liin. Kuigi Manricot ja Leonorat köidab surmaminemist väärt tunne, jääb selle avaldus laval marginaalseks ja väheusutavaks. Ja seda just Manrico poolt. Märksa soojem ning inimlikum pojasuhe tekib ansamblis ema Azucenaga. Siinkohal peab kiitma Taavi Tampuud, kelle minutilises lähistseenis Leonoraga on rohkem ilusat, mehelikku kirge ja sisulist põhjendust kui kogu ülejäänud ooperis. Näitlejana võiks Tampuu eredamalt välja joonistada just di Luna pahelise poole: viha, raevu, julmuse. Haruldase näitena tuleb temal positiivsete tunnete mängimine paremini välja! Aeg leida teatritel talle esimese armastaja baritonirolle. Välja veaks ka särav ja kandev hääl, mis esimesel väljatulemisel lausa rabas oma ilu ja täiuslikkusega. Ja fraasi tiheda voolavusega. Liisi Kasenõmmele (kes on Eesti teatrile suur avastus), kel võimekas hääl ja kindel esitusmaneer, aga sooviks häälevarjundite rikkust ning nootide tihedat seotust, mis liidaks muusikalise lause tervikuks. Tampuu aaria puhul aga annab veel leida sisulisi värve ning häälelist kindlust. Et see kõrguks muidu laitmatu vokaalrolli tipuna.

    Kui armastajapaaril on kanda vaid helged tunded ja di Lunal negatiivsed, siis ema Azucena tegelaskuju ühendab endas libretopõhiselt ainsana hea ja kurja, armastuse ja viha. Ja nii on sel potentsiaali tõusta sisuliselt kõrgemale vaid märkidena kujutatud karakteritest. Kremen näitlejana veab selle sajaprotsendiliselt välja: kõrges tessituuris tekib kohati nasaalne ja kitsas hääl, sügavamad registrid on vaimustava tooni ning kandvusega. Mustlaseidena on ta juba a priori kõige suurem oma ühiskonna ohver. Ema hüüe tuleriidal „maksa kätte minu eest” mürgitab ta elu kohutava teoga. Tegelikult on aga temas peidus palju armastust: isegi vihatud krahvi pojale jääb ta surmani ustavaks emaks. Ja ka kättemaksule kihutab teda vaid valu armastatud ema pärast. Ühiskonnas ja ajajärgul, kus ei tunta halastust ega andestust, kus armastus on liiga haavatav ja naiivne lilleke, et kahtlustuste ja hirmu rägastikus ellu jääda.

    Ettekandekoosseisu poolest on tegu värvika ja võimeka ettevõtmisega. Jõuliselt esineb Taisto Noor ja tubli tenorihäälega on Kristian Benedikt Leedust. Lisaks esietenduse nimedele on lavastusse oodata veel tenor Xu Changi Hiinast, Heli Veskust rahvusooperist Estonia ja Merle Silmatot Soome Rahvusooperist. Selline võimekas noorte lauljate trupp peaks tagama ka teosele pika lavaelu. Sellele liitub olulisena ka Tartu Noortekoori ere ja innukas osatäitmine.

    Orkester on väga heal tasemel, kõla puhas ja kompaktne. Dirigenditöö Paul Mäe poolt suurejooneline ning eht-verdiliku laia pintsliga. Hispaania kombe kohaselt ennustaks teosele pikka lavaedu, mille kindlustavad liituvad koosseisud ja muusikaliselt tugev saavutus ning isemängivalt põnev ja verine süžee.

     

     

  • “Ebamugava tõe” ebamugavad puudused

    Volli Kalm

    Soojenemise tagajärgi käsitlev Al Gore’i tegevust vahendav film “Ebamugav tõde” on umbes neljandiku mahust tema enda vaimse kasvamise, arengu ja tegevuse reklaam ning poliitilistele vastastele suunatud kriitika, millel globaalse soojenemise kontekstis pole palju tähtsust. Siiski on ilmselge, et Gore kui karismaatiline isiksus ja üleilmselt tuntud poliitik on üks paremaid võimalikke “sõnumitoojaid” laiale publikule. See film ei jää maailmale märkamatuks, nagu juhtub paljude väga kõrgel teaduslikul tasemel tehtud muude loodusfilmidega. Kuigi Gore ise ja tema abilised on korduvalt kinnitanud, et filmil pole pistmist 2008. aasta presidendivalimistega, vihjab The New York Times siiski, et paljude demokraatide arvates on siit kerkimas tugev oponent presidendikandidaat Hillary Clintonile.

    Järgnevalt keskendun filmi põhisisule, s.o globaalsele soojenemisele, lähtudes Gore’i enda suust filmis kõlanud postulaadist, et “teadlastel on sõltumatu kohustus respekteerida ja esitada tõde nii, nagu nad seda näevad”. Samast põhimõttest lähtudes oleksin eelistanud filmi peategelasena näha pigem elukutselist kliimateadlast, kuigi publikumenu oleks seeläbi ilmselt kahanenud. Film esitab oma sõnumi väga mõjuvalt, suure sisendusjõu ja lähivõttes looduslike action-stseenide taustal. Pole kahtlustki, et sõnum – globaalne soojenemine on ohtlik – jõuab kohale. Paraku on film täielikult keskendunud kliimamuutuste tagajärgedele (liustikud sulavad, mage vesi saab otsa, ookeanide veetase tõuseb, orkaanid ründavad), kuid kliimamuutuste põhjused on esitatud diletantlikult.

    Gore küll väidab, et kliima muutumine on mittelineaarne protsess, kuid kogu filmis esitatud käsitlus on just nimelt lineaarne, kus kogu globaalne soojenemine seotakse ainuüksi ja otseselt vaid CO² hulga kasvuga atmosfääris. Paraku on ammu teada, et kliimat kujundavad protsessid ei ole üksüheses põhjuse ja tagajärje seoses, vaid väga paljude muutujatega kompleksne protsess. Filmis ei mainita sõnagagi, et kasvuhoonegaaside mahust moodustab 95% õhuaur. Nagu ka seda, et kui süsihappegaasi sisaldus on viimase sajandiga kasvanud 1/3 võrra, siis näiteks metaani sisaldus tervelt 2,7 korda. Mitmed globaalset kliimat mõjutavad tegurid nagu solaarkonstandi (päikesekiirguse voo tihedus atmosfääri ülapiiril) muutused, Päikese aktiivsuse 11aastane tsükkel, Maa perioodiline “kütmine” Päikese poolt tänu elliptilisele orbiidile ning pöörlemistelje kallakuse muutustele on jäetud täielikult kõrvale. Kliimaprotsesside “sõltumatuks mõistmiseks” soovitaksin filmi näinutel, ja miks mitte kõigil huvilistel, lugeda näiteks Kalju Eerme ja Olavi Kärneri suurepäraseid artikleid raamatust “Universum valguses ja vihmas” (Tallinn 2005). Selle filmi keskendumine süsihappegaasile on põhjendatud vajadusest vähendada atmosfääri reostust ja fossiilsete kütuste kasutamist, kuid ebaõiglaselt ühekülgne globaalse soojenemise põhjendamisel. Väärtõlgendusi ennetades rõhutan siinkohal taas, et globaalne soojenemine on tõestatud, nagu ka CO² hulga kasv atmosfääris. CO² inimtekkeline osa tuleb enamasti fossiilsete kütuste põletamisest ning sellisele atmosfääri reostusele pole mingit õigustust.

    Samas demonstreerib film ilmekalt, kui lühike on inimeste loodusajalooline mälu ja arusaam(atus) aja faktorist. Filmi ajaliselt pikim tagasivaade seostub 650 000aastase jääsüdamiku uurimisega, millest selgub, et CO² sisaldus pole kunagi olnud üle 300 ppm. Tegelikult on Maa ajaloos teada periood (ordoviitsium), kus CO² sisaldus atmosfääris oli praegusest kümme korda kõrgem ja samas temperatuur viimase 500 miljoni aasta madalaim. Viimase miljoni aasta jooksul on korrelatsioon globaalse temperatuuri ja CO² sisalduse vahel väga tugevalt positiivne, kuid – üllatus, üllatus! – kogu aeg on kliima soojenemine olnud 600–800 aastat ees ehk varasem kui CO² sisalduse tõus! Viimase, meie jaoks alles 12 500 aastat tagasi lõppenud ja kuni 9000 aastat kestnud jääaja jooksul nihkusid Põhja-Euroopa looduslike vööndite piirid (näiteks tundra lõunapiir) põhja-lõuna suunaliselt edasi-tagasi ligi 1200 km ulatuses. Soojade-külmade, kuivade-niiskete piirkondade ümberjaotumine on loodusajaloos tavaline, mitte erandlik nähtus.

    Tagasi süsihappegaasi juurde. Praegu on inimkonna “toodetud” ja atmosfääri paisatav CO² hulk 3 gigatonni (GT) aastas, mis on alla 0,4% atmosfääris olevast 750-830 GT süsihappegaasist. Võrdluseks tasub märkida, et globaalse süsinikuringe arvutused näitavad, et ookeaniveest ja maapinnalt emiteerub igal aastal atmosfääri ligi 210 GT süsihappegaasi. Praeguse hetke mudelarvutuste ja nende algandmete taset peegeldab teadmine, et kõigis nimetatud CO² määrangutes on teadlaste arvates umbes 10% viga, mis atmosfääri kui terviku puhul annab veaks ±80 GT. Täpseim esitatud arvudest on tõenäoliselt inimtekkelise süsihappegaasi hulk, sest see on arvutatud lähtuvalt reaalselt põletatud kütustest.

    Üsnagi üllatav oli filmist leida mitmeid eksitavaid faktivigu ja pooltõeseid tõlgendusi. Näiteks filmis lubatud kümne aastaga ei ole kuidagi võimalik tekitada uut jääaega isegi kogu põhja-polaarpiirkondade jää sulamise ja Golfi hoovuse mahajahtumise tulemusel. Jääaeg eeldab tuhandeid aastaid kestvat lume kuhjumist, kristalliseerumist jääks ning jää paksenemist, enne kui see hakkab kuhjealalt laiali valguma. Lisaks kaasneb jääaja saabumisega alati maailmamere veetaseme langus.

    Erinevalt filmis väidetavast on:

    – Antarktika jää massibilanss tegelikult positiivne, mis tähendab, et juurde sajab rohkem lund kui ära sulab, ning lõunapooluse temperatuur on 1950. aastast langenud 1ºC võrra;

    – Kanada Arktika sademete hulk ja jääkatte paksus ei ole 1970. aastast vähenenud ning sama piirkonna kokku 13 jääkaru-populatsioonist on seitse kasvava, kolm kahaneva ning ülejäänud kolm stabiilse arvukusega;

    – Nairobi ja Harare pole asutatud mitte kõrgemale malaariasääskede eluvööndist (kuni 2500 m üle mere pinna), vaid olnud algusest peale selle sees, ehk ligikaudu 1500 m kõrgusel;

    – orkaan Katrina ei läinud üle Mehhiko lahe liikudes järjest tugevamaks, vaid vastupidi, ookeani kohal olles oli ta 5. kategooria orkaan, mis Floridani jõudes kahanes 3. kategooria orkaaniks.

     

    Samas tuleb öelda, et filmis leiduvad vead, ebatäpsused ja demagoogia ei muuda karvavõrd selle sõnumi põhisisu: USA-l ja teistel arenenud tööstusriikidel on olemas või arendatav tehnoloogiline võimekus oluliselt mõjutada (=vähendada) inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissiooni atmosfääri, ja seda tuleks teha kohe. Samas nimetab Washington Posti ajakirjanik Robert Samuelson illusiooniks Al Gore’i esitletavat püüdlust, et kui nõustume “Ebamugava tõe” omaks võtma ja seda tunnistama, siis viib see meid lahendusteni. Tegelikult pole mittelooduslike kasvuhoonegaaside emissiooni suurenemisega võitlemine mitte niivõrd moraali kui tehnoloogiate küsimus, sest lahendus saab tulla viimastest.

    Filmi vaatamine kergitab esile ka probleeme, kus vaataja võib end avastada raske moraalse dilemma ees, millele Al Gore vastust ei paku. Film teatab meile, et 40% maailma rahvastikust elab piirkonnas, kuhu mage vesi jõuab Himaalaja liustikest alguse saanud jõgesid mööda. Kuivõrd liustikud sulavad ära, ootab neid inimesi ees veepuudus. Filmi järeldus on põhimõtteliselt väga õige, kuid välja ütlemata unub üks teine äärmiselt ebameeldiv tõde. Nimelt see, et kui need 40% inimestest tahaks kõik meie, inimkonna rikkaima kolmandiku kombel iga päev tualetis neli korda vett peale tõmmata, oleks vesi otsas veel enne, kui liustikud suladagi jõuavad. Ja metsad takkaotsa tualettpaberiks keedetud.

    Ilma et seda otse välja öeldaks, lähtub globaalse heaolu või murede projektsioon tulevikku eeldusest, et 2/3 inimkonnast jääbki elama ilma veevärgi, keskkütte, auto ja külmkapita. Aga kui nii ei lähe, saab inimtekkelise CO² emissioon lõpetatud
    lähema sajandi-poolteise jooksul, sest fossiilsed kütused saavad lihtsalt otsa. Atmosfääri reostuse seisukohast on selline perspektiiv ju positiivne, aga kas selle adumine on vaid moraali küsimus? Mida suurem osa inimkonnast hakkab kasutama arenenud ühiskonnas normiks saanud kommunaalmugavusi, seda lähemale jõuab filmis püstitatud lõppeesmärk ehk inimtekkelise CO² emissiooni lõpp. Inimeste hulga ning energiatarbimise eksponentsiaalne kasv teevad küüniliselt öeldes järgmisel sajandil ära selle töö, mida Kyōto protokollilt oodati. Fakt on see, et Kyōto protokoll pole suutnud vähendada inimtekkelist CO² emissiooni, mis on 1990. aastast siiani kasvanud 25%. Ning Hiina ehitab keskmiselt iga nädal ühe uue kivisöel põhineva soojuselektrijaama.

    Mida siis “haritud ja energiarikas” osa inimkonnast selles olukorras tegema peaks? Sundima kolmandale maailmale peale karme looduskaitselisi ja tehnoloogilisi piiranguid ning blokeerima igati nende kasvavat energiatarbimist, olles ise varem terve sajandi “nautinud” piiramatut looduse reostamise võimalust oma praegusele heaolule aluse loomisel? Ja tundma seejuures, et käitub moraalselt õigesti?

    Pigem on mõistlik keskenduda fossiilsete kütuste mõttes põhimõtteliselt alternatiivsetele energia saamise võimalustele ja tehnoloogiatele. Rahuldamist ei vaja üksnes arenenud riikide vaid ka kogu ülejäänud 2/3 inimkonna kiiresti kasvavad vajadused. Kosmeetilised lahendused siinkohal ei aita: biomassi pole mõtet kasvatada energiaks seal, kus seda söögikski ei jätku. Aeg jookseb, aga nagu väidavad asjatundjad (vt 2007. a veebruari Science, nr 315), ei tööta ka “teeme kiiresti midagi” meetod ning lähemad aastakümned kuluvad veel energiakandjate fundamentaalteaduslikeks uuringuteks.

    Perspektiivitundega lapsevanem paneks siinkohal, s.t pärast filmi läbivaatamist, lapsed keemiat, füüsikat ja teisi loodusteadusi õppima.

  • Rannarahva Muuseumi näitus “Röövpüüdjad” Harjumaa Muuseumis

    Harjumaa Muuseum

    Neljapäevast, 16. augustist on Harjumaa Muuseumis avatud näitus „Röövpüüdjad“, mis annab ülevaate ebaseadusliku kalastamise vahenditest, konkreetsetest juhtumitest ja tagajärgedest loodusele.

    Röövpüük on kehtivat seadustikku rikkuv ja kalavarusid kahjustav kalastamine. Näitus „Röövpüüdjad“ tutvustab röövpüüdjate poolt toime pandud rikkumisi, tekitatud keskkonnakahju ning õpetab õigesti käituma ja reeglite järgi kalastama. Näitus juhib tähelepanu erinevatele röövpüügiviisidele ja nende laastavale mõjule.

    Enamlevinud rikkumised on püügiloata ja keelatud vahenditega kalapüük, keelualadel  ja -aegadel kalastamine ning alamõõduliste kalade püük. Röövpüük kahjustab meie rahvuslikku rikkust ja kalavarude kaitse on kõigi ühishuvi. Näitusel on välja pandud erinevates Eestimaa piirkondades püügilt eemaldatud või konfiskeeritud röövpüügivahendeid ahingutest ja võrkudest kuni omavalmistatud lõkspüüniste ja muude kurioossete leiutisteni. Vaataja ette tuuakse ka markantsemaid röövpüügijuhtumeid.

    Näitus õpetab meid märkama ja ära tundma väärtegusid looduses: märgistamata püügivahendi kasutamist, jõesängi sulgemist püünistega, kalapüüki ahingu või elektriga. Rikkumisi ära tundes ja nendele reageerides saame aidata kaasa elukeskkonna paranemisele ja käitumismallide muutmisele.

    Näituse koostasid: Alar Mik, Külli Jaakon ja Külvi Kuusk.

    Näitus valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastusel ja koostöös Keskonnainspektsiooniga.

    Rannarahva Muuseumi näitus „Röövpüüdjad“  jääb Harjumaa Muuseumis avatuks kuni 4. novembrini 2012.

  • Eesti muusikamessil MIDEM 2008

    Evi Aruj?

    Eesti on MIDEMil suurema seltskonnaga osalenud 2004. aastast. Kultuuriministeeriumi, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Kultuurkapitali toel olid tänavu ühises näituseboksis esindatud Eesti Interpreetide Liit, Eesti Jazzliit, Eesti Muusika Infokeskus, Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Baltic Disc ja peakorraldajana Music Export Estonia.

     

    Koodid, geenid ja uued turud

    Nagu teada, on MIDEMi teljeks fonogrammi- ja plaaditootjad. Klassika ja jazz hõlmavad seal popiga võrreldes väiksema osa, kuid see-eest on esindatud mainekad suurfirmad. Seekord olid MIDEMi tulipunktis Euroopa postsotsialistlikud ja arenguriigid, kes paratamatult peavad pingutama, et pääseda suurte kõrval mõjule. Peaesitluse tegi Hiina, kaasas kultuuriminister ja kontsertide ning kohtumiste programm, eksootilistest suupistetest kõnelemata.

    Konverentsid ja kontserdid kuuluvad MIDEMi kavasse. Viimaste tase tundus üsna kõikuv: nii näiteks mõjus üsna mehaanilisena Sloveenia Filharmoonia Orkester George Pehlivaniani juhatusel ja juhuslikult lavale sattununa rootsi klaveriduo Peter ja Patrik Jablonski. Suurepärased olid tšehhi Janáček Trio ning USA sopran Takesha Meshé Kizart. Mõeldes selles kontekstis Eesti interpreetidele – tarka valikut tehes ei oleks meil ilmselt põhjust häbeneda.

    MIDEMi konverentsidel pulbitses turunduslik metafüüsika: kõneldi teismeliste „kodeerimisest”, brändi DNAst ja sümbolite sünkroniseerimisest. Kuigi kõik teavad, et lõppude lõpuks otsustab ellujäämise ikkagi turukonkurents, oli suures plaanis (ikka veel) tunda mõtteviiside vastasseisu: agressiivne müügistrateegia (mille sisuline külg huvitab vaid müügiedu kontekstis) põrkus konservatiivsema, „kultuurilise”, sisu väärtustava müügifilosoofiaga.

    Neljandat korda anti välja klassika plaadiauhindu. Eri kategooriates auhinnatute pikas reas olid Händeli „Messiase” Dublini versioon ja Dunedin Consort, Schönbergi „Gurrelieder” saksa muusikutelt Michael Gieleni juhatusel, Philippe Jaroussky Vivaldi ooperiaariatega, Beethoveni kümme viiulisonaati ning Corey Cerovsek ja Paavali Jumppanen, Dvořáki ooper „Kuningas ja söepõletaja” tšehhi ja saksa interpreetidega, Skrjabini klaverimuusika ja Jevgeni Sudbin, Penderecki looming poola interpreetidelt, Sibeliuse ja Lindbergi viiulikontserdid Lisa Batiashvili ja Soome Raadio sümfooniaorkestriga jne. Kategoorias „Classical Download” võitis Mozarti klaverikontsertide Euroopa Kammerorkestri ja Pierre-Laurent Aimard’i live-salvestus.

    Tseremoonia vitaalseim persoon oli elutöö preemia pälvinud metsosopran Christa Ludwig. Tippinterpreete võis ka lavalt kuulda: Penderecki tundliku tõlgendusega jäid meelde Patrycja Piekutowska (viiul) ja Beata Bilińska (klaver). Erilise peenuse ja siirusega äratas tähelepanu noore artisti preemia saanud norralastest Navarra Quartet. Eesti jaoks on kõva sõna, et nüüdismuusika nominendiks oli Berio ja Penderecki kõrval Erkki-Sven Tüüri autori-CD „Magma” (Virgin Classics), esitajateks ERSO, EFK, RAM ja Evelyn Glennie Paavo Järvi juhatusel.

     

    Katust oleks vaja

    Eesti-huvilisi messil jätkus, näiteks USA telekanali esindaja, kes otsis videomaterjale eesti muusikast, Ameerika muusikaportaali eMusic Briti kontori esindaja, Hispaania fonogrammitootja Auvinet, Hiina filmitööstuse FAB Enterprise Group president, firma Melodija, kes tundis huvi eesti nüüdismuusika vastu. Boksi külastasid Teherani helilooja, külalised Lõuna-Aafrika Vabariigist, Argentinast jne, meie jazzmuusikud said kutse Nizza festivalile.

    Eestit MIDEMil esindavate muusikainimeste entusiasm ja missioonitunne on väljaspool kahtlust. Paljugi määrab kohapeal juhus, kontaktid on „peiteajaga”. Hädavajalik on suhtlemisvalmidus ja messikeskkonnas orienteerumise võime, mis tuleb ka kogemustega. Juhuseks valmis olles peaks siiski eesmärgiks olema sihipärasem tegevus. MIDEM vajab paremat korralduslikku „katust”, mis, jättes initsiatiivi üksikute valdkondade esindajatele, tagaks tegevuse suurema efektiivsuse. Jutt on sellistest lihtsatest asjadest nagu läbimõeldud boksikujundus, esitlusmaterjali valik ja stiil ning ka messiaegne tööjaotus. Sihiks võiksid olla ka eesti muusikat aktiivsemalt tutvustavad eriprojektid.

    EMIKi esindajana sain MIDEMil ülikasuliku kogemuse. Üks tähelepanek paljudest oli, et tavapärase esteetilise põhjaga kultuuriinformatsiooni kõrval valitseb nõudlus ärikeskkonna, selle struktuuri, toimemehhanisme ja seadusandluse eripära tutvustava info järele. Teine tõdemus on: MIDEMiks valmistumine eeldab aastaringset tööd ja kontaktide loomist; et sündmuse eel sõlmida juba konkreetseid kokkuleppeid kohtumisteks konkreetsete inimestega, kaasas läbimõeldud sõnum. Mis puutub eesti muusika tutvustamise sisulisse külge, siis siin toimivad lihtsad seadused: tähelepanu saavad juba tuntud märgid või eriline, eksootiline. Õnneks on meil Pärt, Tüür ja Eesti laulupidu – nendele toetudes saab eesti muusika tähendust sujuvalt avardada. Tõhusam korralduslik „katus” ja täpsem strateegia on siinjuures siiski hädavajalik.

     

     

  • Kolm kõnet elutöölistele

    Jan Kaus,Priit Pedajas, Igor Garšnek

    Kaasaegse kirjanduse elevant Mats Traat

     

     

     

    Mats Traadi loomingu sisuga oleks muidugi kerge vaielda või seda kahtluse alla seada. Miks peaks keegi kirjutama kaugele, otseselt mäletatava mineviku piirialale jäävast ajastust ja aegruumist; tunnetusest, mis ammu möödas ja mida meie kirjanduses on mastaapselt ja sügavuti kaardistanud juba Tammsaare? Muidugi võib sellisele argumendile kerge vaevaga – või õieti ilma vaevata – sättida vastu väite, mille kohaselt jääb oleviku kaardistamine õhukeseks, kui pole piisavalt püütud manada esile seda fooni, millele olevik kasvanud on – minevikku.

    Samuti võib Mats Traadi kirjutusele ette heita kas mõningast või lausa liigset tumemeelsust, süngust, järjekindlalt kohati vaat et lohutu eksistentsialismi harrastamist. Ajastus, kus nõue kas või hambad ristis olla helge ja positiivne vallutab üha rohkemate inimeste meeli, paistab ilukirjanduslik eksistentsialism sattuvat regulaarselt n-ö väikeste löökide alla. Olen seda ajuti tajunud lugejatega kohtudes, kus lisaks etteheidetele eesti kirjanduse keelekasutuse osas tuntakse muret positiivsete lugude vähesuse pärast. Mats Traadi keelekasutusele ei saa sellises kontekstis muidugimõista etteheiteid teha, kuid raskemeelsus tundub püsivat tema loomingu pinnases nagu äikesepilved silmapiiril. Sobivam oleks Traadi puhul rääkida teoseti mõningatest kõikumistest süngemeelsuse määras.

    Kuid sedasi argumenteerides unustatakse üks asi, mis on kirjanduses ikka ja jälle võtmeküsimuseks. Seda võiks pisut kohmakalt nimetada “kunstiliseks teostuseks”, stiiliks selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kui keerata pisut isiklikumaks, siis peab tunnistama, et kui mulle antaks valida, kas kiidetaks mu teoste ideid, kuid leitaks vajakajäämisi teostuses või vastupidi – tõstetaks esile teostust, hoolimata kriitikast teose sisulisel tasandil, valiksin viimase. Kahtluse alt on väljas üks – Mats Traadi kirjutamisoskus. Võib ju tõesti öelda, et tema luule samm on raske, kuid mitte iial pole see kohmakas. Mats Traat on eesti kaasaegse kirjanduse elevant, kuid Eesti pole siin portselanipood, vaid lame tsirkus ning elevandi pisarad kaaluvad üle kogu tralli tema ümber. Lihtsamalt: Traadi raskemeelsus leiab tänu autori filigraansele keeletunnetusele väljundi, mida võiks peaaegu iseloomustada sõnapaariga, kus üks osapool justkui välistaks teise, s.t oksüümoroniga: “graatsiline tusameel”. Traadi pahameel igasuguste “ümarlaudade” vastu väljendub alati täpselt ja tundlikult.

    Romaanikirjanikuna ei tee Traat samuti oma keelegraatsia osas hinnaalandusi. Iga lause on kui mitte lihvitud, siis täpne, ökonoomne, terviku osa terviku esindajana. Räägitakse ju, kuidas romaanidesse pole patt kirjutada sisse lõike, mille intensiivsus ja komponeeritus jääb niivõrd väheseks, et selle lõigu ümberasetamine luuleks tähendaks halba luuletust. Traadi proosatekstis selliseid hajususi, pragusid ei leia. See ei tähenda, et pidevalt püsiks talumatult intensiivne tempo. See tähendab hoopis iga sõna täpset kohta ja kohalolekut. Traadi lause on nii ökonoomne kui ka poeetiline. Lihvitud paekivi.

    Mis siin lobiseda. Mats Traat on praegu parim eesti keeles aktiivselt loov proosakirjanik. Kui ma oleksin Kivisildnik, ütleksin, et Eesti riik peaks tänutäheks Traadile kinkima iseenda. Aga kuna ma Kivisildnik pole, siis ütlen vaid, et meil ülejäänutel on vaja vaid Traadi suurt loomingut lugeda ja silma taha panna. Püüelda kirjutavate inimestena samasuguse komponeerituse ja täpsuseni, hoolimata sellest, kas on kavas kirjutada ajaloost või olevikust, Eestist või Euroopast.

    Jan Kaus

     

     

    Ita Ever ei vea kunagi alt

     

     

    Ita on erakordselt andekas ja töökas. Tal on võime haarata oma mänguga vaatajaid nagu kõigil headel ja võimekatel näitlejatel. Ital on vaimustav huumorisoon.

    Ita suhtub ülima pieteeditundega näitemängu teksti. Seda näeb proovis. Tavaliselt on Ita teksti õppimises teistest näitlejatest kaugel ees. Ja ta on tekstiga väga täpne. Ta on nõudlik. Eelkõige iseenda vastu. Ita tuleb alati proovi ettevalmistatult. Tõenäoliselt on ta näitleja, kes tahab ja suudab teha oma rolli siis, kui tekst on selge. Lavastajana olen aru saanud, et tõeline töö lavastuse ja rollidega algab alles siis, kui näitlejatel on tekst peas. Siis saab täie rauaga proovida-mängida. Ital on proovis tekst omandatud, peas. Ita on aru saanud, et kui ta tahab hästi mängida, oma tööst naudingut saada, siis peab võimalikult palju saama proovi teha MÄNGIDES, mitte teksti veerides.

    Ita on nõudlik enda vastu ega torgi eriti teisi. See on ka ilmselt üks nendest paljudest põhjustest, miks ta on Eesti Draamateatris nii kaua vastu pidanud. Ta ei esita teistele pretensioone, vaid tegeleb ikka eelkõige iseendaga, oma loominguga. Ka lavastaja suhtes on ta nõudlik. Ta läheneb oma rollile sisuliselt: tahab, et rollil oleks mõte. Ita ei ole nõus koos lavastajaga ebamääraselt mingis suunas ujuma. Ja kui Ital on küsimusi, siis küllap ta mõtleb ise selle üle, aga ei häbene sealjuures küsida või nõuda, et lavastaja talle ülesande selgeks teeks.

    Mina olen Itaga partnerina vaid mõned korrad laval kokku puutunud, viimati “Gösta Berlingi saagas”. See on haruldane tunne: Ita on näitleja, kelle peale saab olla absoluutselt kindel. Lavastajana hindan seda, kui sisuliselt ta oma rollide kallal töötab. Ja kui enesekriitiline ta on. Oleme mitmeid lavastusi koos tegema sattunud. Kui meenutada näiteks Edward Albee’ “Kolme pikka naist”, siis see oli materjal, mille suhtes Ital olid ilmselt suured kahtlused: miks seda mängima peaks või kes seda üldse vaataks? Ega sellise vastuseisu puhul pole kerge proove teha. Lavastajana justkui peaksid näitlejat veenma… Ita tegi ikkagi selles lavastuses vapustava osa ja ta ise, me kõik, olime üllatunud, millise publikumenu see lavastus saavutas. See oli ikka Ita imeteldav, superroll: kiuslik, vitaalne vanainimene, kellest Ita ennast läbi näris, enda omaks tegi, vapustavalt kurb ja naljakas näitlejatöö.

    Ita puhul on nii, et ühel hetkel ta jätab oma küsimised, lõpetab põrpimise ja võtab asja ära teha. Ita on nii kaua teatris töötanud, nii paljude lavastajatega koostöös uhkeid ja erinevaid rolle teinud. Ta usub lavastajasse ja tajub: lavastaja tugi on vajalik. Aga kui ta seda tuge ei saa, siis ta teeb oma rolli ise ära. Mida ma Itas imetlen: ta tunnetab vastutust – olenemata olukorrast, lavastus (roll) tuleb ära teha! Vastutust teatrikunsti ja publiku ees. Tema tõttu ei jää ükski lavastus tegemata. Ita võib olla kõhklev-kahtlev, vahel ka kiuslik. Aga ta ei vea kunagi alt. Ta teeb oma rolli, lavastuse alati valmis. Ita on see viimane inimene, kes hakkaks kuskil nurga taga midagi susima-õiendama. Teater on erakordselt emotsionaalne keskkond. Muidugi, me kõik oleme emotsionaalsed. Aga on mingid asjad, millest pead nii elus kui teatris üle olema, edasi minema. Kui sul selleks tahtejõudu pole, ei pea sa vastu ei teatris ega elus. Itas on olnud inimlikku tarkust oma tahtejõudu säilitada. Keegi ütleb selle kohta – alalhoidlikkus! Aga alalhoidlikud on kõik näitlejad.

    Itat vääristab arusaamine mitte tegeleda teiste probleemidega ja arusaamine: sa oled ikkagi ise see, kes teeb ja loob. Mis on Ita puhul erakordselt sümpaatne ega tähenda kaugeltki seda, et ta oleks teiste vastu ükskõikne. Imetletav on ka tema ausus: ta ei varja oma suhtumist, mis talle ei meeldi või on sümpaatne. Palju me seda elus tegelikult kohtame?

    Ita tajub vastustust teatri kui kunsti ees. Ita oskab sellele keskenduda.

    Ita kolleegina: soe, südamlik, sõbralik. Välja arvatud peaproovide aeg. Mis tähendab seda, et kui Ital on peaproovid, pole tal aega, teda eriti suhtlemas ei nä
    e. Aga muidu… Ita on oma!

    Lavastajana koostöös Itaga tahan meenutada veel üht “huligaansust”, Ida Sundströmi Madis Kõivu näitemängus “Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähklaid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta”. Sundströmi Ida (Ita siis!) oli selle hullumeelse perekonna pea, Ita ohjas ja nautis kogu seda lavastust. Eriti veel selle näidendi teist versiooni, kus Ida saatis “millenniumi” ära. Ita tajus Kõivu absurdi vaimukust ja nalja veenvalt, kogu toonast, seda näidendi teist versiooni vedades. Me naersime koos nii proovides kui etendustel!

    Ita puhul on imetletav ka tema valmisolek igasuguste hullustega kaasa tulla. Ei ole ta mingi konservatiiv, ikka paras huligaan – kõige paremas tähenduses! Nagu ta mängis kuningas Leari, mille idee andis mulle tegelikult Ain Lutsepp, kes ühel päeval teatri koridoris mainis: Ita võiks ju kuningas Leari mängida!

    Kujutan ette, et kui tal juhtub laval viperusi, siis tuleb ta tänu hiilgavale huumorimeelele ja kogemusele, alati sellest välja. Hea näitlejaga käib alati kaasas vastutus- ja kohusetunne – etendus lõpuni vedada.

    Ita võinuks selle preemia varem saada. Nagu selle elutöö preemiagagi on. Vahest peaks selle kuidagi ümber nimetama. Et ei oleks nii, et elutöö on tehtud. Anti preemia. Võiks olla aupreemia näiteks. Ita elutööd ju naudime nüüd ja edaspidigi.

    Priit Pedajas

     

     

    Eino Tamberg läbi viimase poolsajandi

     

     

    Eino Tamberg (1930) jõudis Eesti muusikaavalikkuse vaatevälja tänini populaarsete lauludega Sandor Petöfi luulele (1955) ja Concerto grosso’ga (1956), eesti heliloomingu nn uue laine läbimurdeteosega rahvusvahelisse muusikaellu 1950. aastate lõpus. Kuigi Tamberg on kirjutanud muusikat pea kõikides žanrites, on helilooja loomingus olnud aastakümneid esiplaanil sümfooniline (neli sümfooniat, vastavalt 1978, 1986, 1989 ja 1998) ning lavamuusika.

    Kuidas iseloomustada Eino Tambergi loomingulist käekirja novaatorluse ja traditsioonide, avangardi ning konventsionaalsuse ristumispunktist? Tambergi puhul võiks sellele küsimusele vastata ehk Goethe sentents: “Muusika parimas mõttes vajab uudsust vähem kui poeesia; pigem on nii, et mida vanem ja tuttavam ta on, seda enam ta mõjub.” Tõsiasi, et tihtilugu on uus ümber mõtestatud vana, nähtub juba mainitud Concerto grosso võidukäigust ülemaailmsel noorsoofestivalil Moskvas täpselt pool sajandit tagasi (kuldmedali pälvis ettekanne 1957. aasta 10. märtsil). Barokkmuusikast tuntud vana vormi kasutamine XX sajandi kontekstis sillutas ühtlasi teed eesti muusikas tollal uudsele neoklassitsistlikule suundumusele. Nii et uus ja vana käsikäes. Ning ega Tambergi helikeel polegi kaldunud tol ajal modernsesse atonaalsusesse (vaid 1967. aastal kirjutatud “Tokaatas” sümfooniaorkestrile kasutas helilooja seeriatehnikat). Ka mitte teise äärmusse, kui selleks pidada eesti rahvamuusika folkloorset ainestikku. Pigem iseloomustab seda eepiline, mõnikord ka lüüriline ja kirglik väljenduslaad, mis saab alguse maalilistest kõlakujunditest ja enamjaolt konsoneerivast, heakõlalisest helikeelest. Alles 1990. aastatel on sinna lisandunud mõningad ekspressionistlikud elemendid.

    Eino Tambergil paistab olevat kaks suuremat loomingulist kirge: lavamuusika ning teosed sooloinstrumendile, sh instrumentaalkontserdid. Esimese verstapostideks on kahtlemata ballett “Joanna tentata” (1971) ning ooperid “Cyrano de Bergerac” (1976) ja “Lend” (1983). Kõiki kolme lavateost ühendab armastuse kui ohvrimeelse, ent hukatusliku kire motiiv. Muuseas, armastusest räägib ka oratoorium “Amores” (1981).

    Tambergi instrumentaalkontsertide loetelu on aga märgatavalt pikem. Alustama peab siin kindlasti Trompetikontserdist nr 1 (1972), mis on Neeme Järvi dirigeerimisel kõlanud Singapuris ja Hongkongis (1987) ning Mstislav Rostropovitši juhatusel Washingtonis (1990). Seda rida jätkavad Viiulikontsert (1981), Saksofonikontsert (1987), Klarnetikontsert (1996), Trompetikontsert nr 2 (1997) ning juba uuel, XXI sajandil Fagotikontsert (2000), Tšellokontsert (2001), Flöödikontsert (2003) ja Tuubakontsert (2004). Viimane on, muide, selles žanris eesti muusikas ka ainuke. Märkima peab sedagi, et omamoodi programmiline instrumentaalkontsert on samuti “Tundeline teekond klarnetiga” (1996), mille pealkiri ei viita üksnes Laurence Sterne’i raamatule “Sentimental Journey” vaid ka helilooja kirjanduslikule eruditsioonile.

    Omaette kultuurilooline fenomen Tambergi elutöös on tema pedagoogiline tegevus. Kui Heino Elleri koolkonna säravamad tähed on Eduard Tubin, Arvo Pärt, Jaan Rääts, Lepo Sumera jt, siis Eino Tambergi õpilaste nimistus leiame Raimo Kangro, Peeter Vähi, Alo Mattiiseni, Toivo Tulevi, Mari Vihmandi jpt. See on Elleri kõrval mõistagi teine oluline eesti heliloojate koolkond. Ja täpselt nii, nagu Eller ei vorminud noorest Pärdist või Räätsast väikseid Ellereid, on ka Tamberg osanud oma tudengid suunata põhilisele – omaenda loomingulise näo leidmisele. Goethe põhimõte, et “väljenduse omapära on igasuguse kunsti algus ja ots”, on läbi professori empaatilise isiksuse kandunud ka tema väga eripalgeliste õpilaste muusikasse.

    Kahtlemata nõuab nii laiahaardeline ampluaa mitmekülgseid isikuomadusi, mis iseloomustavad Eino Tambergi nii kunstniku, pedagoogi kui inimesena. Ent millise inimesena? Mõne särava meistri puhul peab paika tõdemus, et vaimukad mehed on kõige teravmeelsemad siis, kui neil õigus pole. Inimesena on Tamberg küll alati vaimukas, ent kunstnikuna paistab tal jällegi alati õigus olevat…

    Igor Garšnek

     

  • Meie märgid ehk Eesti pärimuspäevad Eesti Rahva Muuseumis 20.-24. augustil 10.00-12.00

    Traks

    Suitsupääsuke, paekivi, rukkilill, räim, regilaul, sinimustvalge… Eesti taasiseseisvumispäeval, esmaspäeval 20. augustil algavad Eesti Rahva Muuseumis Eestile pühendatud pärimuspäevad. Ootame lapsi vanuses 7-12 tegelema meie oma maa märkide, mustrite ja mõtetega läbi rahvuslikku käsitöö, väikekandlemängu, rahvalaulude ja -mängude õppimise.

    Kohtume esmaspäeval, 20. augustil kell 10.00 ERMi Raadi jääkeldri näitusesaalis (Narva mnt 177, Tartu). Teisipäevast reedeni, 21.-24. augustil kell 10.00-12.00 jätkame ERMi näitusemajas (Kuperjanovi 9, Tartu). Kõik käsitöömaterjalid ja pillid on koha peal olemas.

    Osavõtutasu on 3 eurot päev või 12 eurot nädal. Eesti pärimuspäevad saavad teoks Eesti Rahva Muuseumi ja Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi koostöös. Pärimuspäevi toetab Tartu linn.Osavõtust palun teatada Liina Vainumetsale, tel 58115252, e-post laagrisse@gmail.com

Sirp