Toeta
Otsi

digiriik

  • Peeglikildudest ärapööratud pilguheit

    HANNO SOANS

    Näitus „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“ EKKMis kuni 4. VI. Kuraator Tanel Rander, kunstnikud Aliaxey Talstou, Elo Liiv, Holger Loodus, Kateryna Lysovenko, Kirill Tulin, Paulina Pukytė ja Svitlana Biedarieva.

    „Mina olen su sigitanud, mina su ka tapan.“

    Tarass Bulba

    Aprilli keskpaigas avas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum hooaja Tanel Randeri kureeritud esseenäitusega „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“. Nagu osutatakse näituse pressitekstis, on kuraator tõukunud „praegusest poliitilisest olukorrast Euroopas, mida kujundab Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse“ ja võtab sellele toetudes ette katse Ida-Euroopa mõiste revideerimiseks. Täpsemalt käivitab teda püüd sellest kinniskujutelmast lahtisaamiseks, omistades Ida-Euroopa kollektiivsele identiteedile „kaassõltuvusliku suhte nartsissistliku väärkohtlejaga“ ning väites, et „igasugune Ida-Euroopa kollektiivne enesekuvand on justkui lehter, mis imeb endasse ja mille suue asub Venemaa kohal“. Ettevõtmise teeb intrigeerivaks see, et Rander on seni olnud üks süvitsi minevamaid Ida-Euroopa identiteedi toetajaid Eesti kaasaegses kunstipildis. Aga noh, eks Saulustest ju Pauluseid tehaksegi. Ent odava iroonia kõrval on tõsi see, et just Randeri intensiivne tõukumine sisimast seestumusetundest, mis talle nüüd seostub oma varasema positsiooniga, on huvitavaim joon, kui mitte selle näituse enda, siis vähemalt seda orkestreeriva kataloogiessee puhul.

    Eesti kunst ja Ida-Euroopa identiteet

    Kui mõelda Ida-Euroopa identiteedist avaldumas eesti kunsti puhul üldse, siis tuleb tõdeda, et seda on suhteliselt hõredalt. Meenuvad Raoul Kurvitza monumentaalsed nõgese- ja ohakaväljade installatsioonid „Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga“ üheksakümnendate lõpust, mida kandis romantiline hüljatuseesteetika, mõni Mare Tralla video dialoogis Armeenia raadio anekdootidega, Liina Siibi seeria „Naine vajab vähe ruumi“ ja Kristina Normani „Pribaldid“ ning „Kuldsõduri“ seeria. Mõni ime siis, et ka Ida-Euroopa kultuurimäluga tegeleval hiljutisel Vītolsite kunstikogu näitusel „Mälu arheoloogid“ ilmnes, et näitusele valitud eesti kunstiteostel, Tõnis Saadoja kontseptuaalsel maaliseerial sulava jäätükiga ning Alice Kase maalidel ja joonistustel ei olnud Ida-Euroopa kultuurimälu teemadega, millest Kumu näitus tervikuna tõukus, just liiga palju pistmist. Ida-Euroopa kultuuri-identiteedi kontekstis tasub meelde tuletada, kuis Leonhard Lapini neo-geo tõukus Malevitši õpilase Pavel Kondratjevi kunstist, ent see oli pigem eneseväljenduse vormilise poole küsimus ja ei puudutanud enamasti Ida-Euroopa kultuuriteadvuse mälukihistusi ja enesetunnetuse klišeesid. Minu arust on eesti kunstiteadvuses spetsiifiliselt idaeuroopalikku seega küll pidevalt puudu kui üle. Aga Randeri näituse fookus polegi asetatud eesti kunstile, vaid oma konservatiivse ametliku identiteedipoliitikaga nõukanostalgilisuses suplevale Lukašenka Valgevenemaale. Just valgevene kunstniku Aliaxey Talstou lihtsatel sugestiivsetel žestidel põhineva performatiivse praktika lahtiütlemisriitused ja -loitsud moodustavadki praeguse näituse keskse teosekehandi. Ja just Lukašenka veider mõttekäik sellest, et valgevene identiteet on nagu nõukaaegne kristallvaas, õrn ja habras, on läbiv noodijoon, mida sel näitusel pidevalt silme ees tuleb hoida.

    Leiutades Ida-Euroopat

    Tanel Rander väidab näituse pressi­tekstis, et „Ida-Euroopa identiteet, mis põhineb vaid ühel lühikesel ajaloolisel episoodil – Nõukogude okupatsioonil – takistab meil traumadest paranemist ja meie vaimset arengut ühis­konnana“. Väide võib ju tõsi olla, ent Ida-Euroopa identiteet on mõistagi palju vanem kui on Nõukogude okupatsiooni periood ja Churchilli kandev kujund raudsest eesriidest. Usun, et Rander teab seda isegi, seega võib väita, et tegu on tahtliku lihtsustusega, sooviga esitada tõstatatud probleem pastoossema pintslilöögi abil. Ameerika ajaloolase Larry Wolffi intrigeeriv raamat „Leiutades Ida-Euroopat. Tsivilisatsiooni kaart valgustusajastu vaimus“ (1994) on suure­pärane sissevaade sellesse, kuidas valgustusaegsed reisikirjad, diplomaatide mälestused ning sõjakäikude kroonikad ja isegi ilukirjandus hakkasid varasema põhja-lõuna geopoliitilise telje asemel XVIII sajandi lõpu Euroopas ühtaegu teadvustama lääne-ida telge.

    Wolff osutab värvikalt, kuidas Ida-Euroopa mahajäämusest tulenevad elulised tõsiasjad põimusid neis allikmaterjalides Lääne-Euroopa pilgu fantaasiaprojektsioonidega. On tõsiasi, et alad, mis olid rahvastatud rahvakildudega, kellel puudus veel subjektsus omaenese ajaloo suhtes, kes olid vaheldumisi Osmani impeeriumi, Vene impeeriumi ja Habsburgide impeeriumi (ning Eesti puhul ka Rootsi kuningriigi) mõjuväljas tõugata ja tõmmata ja kelle talupoegkond, valdav enamus rahvastikust koosnes nuudihirmus pärisorjadest –see justkui oli Euroopa, aga üks teine Euroopa. Olukorda ei teinud kergemaks see, et Ida-Euroopa alusrahvad kõnelesid valdavalt (kui tänapäeva Rumeenia ja Moldova alad välja arvata) lääneeurooplastele läbinisti võõraid dialekte, mis vaatlejais kutsusid esile tõsise segaduse. Segadust suurendas veelgi valgustajate ajastuomane viis tajuda kõike läbi romantiseeritud antiigi prisma, mistõttu said poolakaist neis kujutlustes sageli sarmaatlased, venelastest omakorda sküüdid, rumeenlastest daaklased. Igatahes on selge, et rahvusriikide varasema tekke tõttu varem homogeniseerunud ja kultuurrahvasteks kujunenud Lääne-Euroopa mütologiseeriv Teise pilk ida poole on tunduvalt varasem Jalta konverentsi aegsest reaalpoliitikast. Aga see selleks. Tähtsam on tõdemus, et meie idaeuroopalikkus ei sõltu kaugeltki meist enestest.

    Mütopoeetiline kujutlus

    Näituse juhatab sisse juba kohvikuruumis kuraatori viimasest näituseprojektist pärit parafraas Paul Klee maalile „Angelus novus“, mis on inspireerinud Walter Benjamini kuulsa ajaloo ingli allegooria – pigem osutus kui iseseisev kunstiteos ja seega mõnevõrra sarnane kahe näitust saatva kuraatorikommentaariga, neoonkirjas sõnamängudega „Narcisseast“ ja „Ho_ly“. Randeri mõttekäik, mis lähtub Benjamini kommentaarist progressi tuules vastumeelselt tulevikku kanduva ja vastumeelselt enese taha varemeid maha jätva traagilise ingli tegelaskujust, osutab, et Ukraina sõja valguses on fukuyamalik ajaloo lõpu kontseptsioon lõplikult maha kantud. Ajalooprotsesside seisukohast on vaieldavam sellele järgnev Jungist inspireeritud mütopoeetiline kujutlus justkui oleks natsismi kurjus pärast Teise maailmasõja lõppu ilma peale uitama läinud ja nüüd siis venelastesse maabunud. Ma saan vist aru, mida Rander meile öelda tahab, ent nii lihtsad need asjad küll ei ole. Selles kontekstis on oht, et leedu kunstniku Paulina Pukytė installatsioon „Varjud“ muutub diskreetselt minimalistlikust kunstiteosest Randeri mõtte lihtsustatud illustratsiooniks oma varjukülgi mitte teadvustavast nartsissistlikes luuludes vaevlevast Venemaast.

    Siinkohal tuleb meelde Tanja Muravskaja kunagine installatsioon „Monumendid“ (2008), mis koosnes samamoodi lihtsatest algainetest, nimelt klaasikildude ja lubjakiviklibu kõrvuti asetsevast hunnikust. Kui Muravskaja napi installatsiooni tõmbas käima konkreetne ja kuum ajalooline kontekst pronkssõduri saaga näol, siis Pukytė analüütiline viiteraamistik jääb sellise kunstilise žesti lihtsuse taustal liig abstraktseks ja külmaks.

    Elo Liivi installatsioonis tantsivad välja valgustatud kristallikildude efemeerse välja all sünge heli marsitaktis jonnipunnid, mis viitaksid justkui kõige otsesemalt totalitaarse kasvatuse läbinud teadvuse puhastumisprotsessidele.

    Näitusesaalis võimendab seda konteksti ukrainlanna Svietlana Biedraieva monumentaalne joonistus „Sõja morfoloogia“, kus keskaegne ikonograafia on miksitud praegusaegse relvastuse kujutamisega, moodustades surmatantsuliku pannoo. Aga ma pole kindel, kas sellest piisab.

    Kristallvaaside kujundistuga – tervena Pukytė, purustatavana Aliaxei Talstou interventsiooni „Õnne jaoks“ puhul ja pihustatuna Elo Liivi totaalse ruumiinstallatsiooni „(Uni)stus“ osaks –tegeletakse näituse tuumas. Neist töödest jõulisimas, Elo Liivi omas, tantsivad välja valgustatud kristallikildude efemeerse välja all sünge heli marsitaktis jonnipunnid, mis viitaksid justkui kõige otsesemalt totalitaarse kasvatuse läbinud teadvuse puhastumisprotsessidele.

    Ambivalentsed žestid

    Lisaks on näitusele kuidagi poolenisti, kuraatori ja kunstniku kirjavahetuse kaudu kaasatud Kirill Tulini viie aasta tagune EKKMi talveprojekt „Abiks keskküttekatla kütjale“ (2017), mille käigus, toetudes maja identiteedile kunagise katlamaja abiruumidena, loodi muuseumis ajutine soe suhtlustsoon ja installeeriti muuseumi katusele Volksbühnelt laenatud neoonkiri „IDA“. Selle „sisemise ida“ elluäratamisega kutsus Tulin üles ammutama vastalisusest, mis oli kunagi dissidendist looja suhtelise autonoomia alus, et esitada uuesti ebamugav küsimus: milline on tänapäeval kunstniku töö väärtus? Tulini projekt, mida on ühes oma varasemas blogipostituses põhjalikult analüüsinud ka Rander, on kaugel nartsissistlikkusest. Samuti ei saa selle ida kontseptsiooni tingimata määratleda Venemaa-kesksena, vaatamata dialoogi loomise katsele vene kunagise dissidendikultuuri stereotüüpidega. Palju mängulisem ja jõulisem Randeri praegusest, Tulini pika ja segasevõitu kirjaga päädinud kastratsioonikatsest, oli Sigrid Viiru kõnekas rekonstruktsioon, mis muutis võõristusefekti tekitava „IDA“ EKKMi katusel efektselt „hol-IDA-ayks“, lääneliku puhkusekultuuri eneseirooniliseks steitmendiks, neutraalseks ja dekoratiivseks. Viir osutas „Võltspuhkajaga“ (2019), mis assotsieerus tarbijaühiskonnale iseloomulike transiittsoonidega, efektselt, kui vähe on tegelikult vaja pagendamaks kummitavat ida identiteeti EKKMi frontoonilt.

    Näituse ambivalentseimate tööde hulka kuuluvad Holger Looduse irooniline maaliinstallatsioon „Vilja riigile“ (2021), mis mängib tšehhi animaatorilt Zdeněk Milerilt pärit kummastava kaadriga maailma rikkaimast varblasest ning ukraina noore maalikunstniku Kateryna Lysovenko suuremõõtmeliste poeetiliste maalidega. Hoolimata sellest, et tuletavad meelde kunagist transavangardi paatost, on need mõjukad oma mõistatuslikult süüdimatute stseenidega, ühendades antiigi ja tänapäeva viktimi­sat­sioonimudeleid poliitikas ja kunstis.

    Randeril võib olla õigus, et Ida-Euroopa kollektiivne identiteet on eriliselt kistud staatuses, nii et seda esindab kõige paremini kujutluspilt kildudeks purunenud peeglist või kristallvaasist, ent vaatamata inspireerumisele psühhoanalüüsi sõnavarast ei tunnista Rander üht tõdemust, mis sellest distsipliinist tuleneb – traumat saab sümboliseerida üksnes trauma korduva läbimängimisega. Hoolimata retoorikast, rõhutatud lahtiütlemispüüdest traumaatilisest idast, näib projekt kunstiteoste tasandil siiski selle trauma sümboliseerimisega korduses just tegelevatki. Niisiis, mitte vähem, aga rohkem Ida-Euroopat, seltsi­mehed kunstnikud!

  • Valged ja mustad stiilimängud kehadele

    KRISTIINA GARANCIS

    Eesti Rahvusballeti „Must/Valge“: Katarzyna Kozielska ja Serge Lifari lühiballetid.

    „Avatud uks“ („Open Door“), helilooja Georges Bizet, koreograaf, lavastaja ja dekoratsioonikunstnik Katarzyna Kozielska, muusikajuht Kaspar Mänd, dirigent Lauri Sirp, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel. Tantsivad Ami Morita, Anna Roberta, Madeline Skelly, Ketlin Oja, Laura Maya, Jevgeni Grib, Ali Urata, William Newton, Joel Calstar-Fisher, Marcus Nilson jt.

    „Avatud ukses“ on partnerite keemia mänguline ja William Newtoni mehelik tugevus heas kontrastis Ami Morita haprusega.

    „Süit valges“ („Suite en Blanc“), helilooja Édouard Lalo, koreograaf Serge Lifar, lavastajad Charles Jude ja Stephanie Roublot, muusikajuht Kaspar Mänd, dirigent Lauri Sirp, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Maurice Moulène, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Charles Jude. Tantsivad Nanae Maruyama, Ana Maria Gergely, Marta Navasardyan, Laura Maya, Joel Calstar-Fisher, Cristiano Principato, Ali Urata, Anna Roberta, Phillipa McCann, Ami Morita, William Newton, Andrea Fabbri, Jevgeni Grib, Ketlin Oja, Francesco Piccinin, Sergei Upkin, Marcus Nilson jt.

    Esietendus 24. III Rahvusooperi Estonia saalis.

    Poolatar Katarzyna Kozielska, kes alustas tantsijateed 2000. aastal Stuttgardi Balletis, hakkas koreograafina kätt proovima 11 aastat hiljem. Ta on edukalt lavale seadnud eriilmeliselt ekspressiivse ja energilise tantsukeelega ballette nii Saksamaal (Chemnitzi Ballett, Stuttgardi Ballett), Tšehhis (Tšehhi Rahvusballett), Ameerikas (Tulsa Ballett), Poolas, Jaapanis jm.

    Estonia „Must/Valge“ balletiõhtu avateos „Avatud uks“ on omalaadne läbilõige tema kui looja stiilipaletist. Stuttgardi Balletile 2017. aastal loodud „Tume helk“ on oma must-valgelt koloriidilt ja koreograafiliselt leksikalt Estonia uudisloomingule vahest kõige lähedasem.

    Kozielska teostest kumab läbi tema isiklikke ja intiimseidki teemasid, mis on sulandunud väga hea heliloome ja kujundusega. Kõik tantsuvormid on omas laadis täiuslikud stiililised tervikud, kuid tulevikku suunatud sihiga. Iga tema ballett annab järgmisele teatepulga üle otsekui parima osa edasiarendamiseks, uueks mänguliseks katsetuseks kehadega. Koreograafi käekiri oma tuttavate stiilielementide ja leksikaga on ometi igal järgmisel katsel värske ja intrigeeriv. Tuttavad grand plié en pointe kordused, käe alt pöörded, tagurpidi asendisse kukutavad tõsted, hoogsad grand jetè’d, trupi ja üksiktantsija kontrastsed liikumised jms refräänina sees.

    Ükski tantsufraas pole aga pelgalt esitlemiseks või täiteks struktureeritud – esitajate sisekõne intensiivsus ja emotsionaalne väljendusjõud paneb omalaadse kontrastidel põhineva tantsu­tehnika elama. Poolatari koreograafias on tukslemas elavus, impulsiivsus, tema loodud misanstseenid on tulvil ootamatuid kehakõnesid ja äkilisi punktuatsioone. Tervikpilt on pillavalt vaimukas ja tantsuleksikalt omalaadselt äraspidine.

    Laval on kohal alati üksiktantsija ja grupi nn võitlusstseenide segunemine, eraldumine, taas põimumine. Kõikidel liikmetel on suures koes teravalt oma asi ajada, oma tahe läbi suruda. Kord murdub indiviid ja allub grupile, kord loobub grupp ja laseb üksikul soleerida. Liikujate isiksus ja siseilm avalduvad intensiivses füüsilises kehakõnes.

    Mäng Freudi terminitega. Georges Bizet’ sümfoonia C-duur, mille too komponeeris 17aastasena Pariisi konservatooriumis oma õpetaja Charles Gounod’ ülesandel, on tänulik helibaas Kozielska neoklassikalisele balletile. Kelmikas, irriteeriv, koreograafi lähenemine on graafilise söejoonise terava ja täpse joonega. Tema käekirja iseloomustavad vaimukus ja murtud jooned. Nauditav on tantsuleksika boheemlikult pillav ja muretu sujuvus, mis stoppab nurksetesse poosidesse, tõstetesse, hüpetesse. Tantsupilt on külluslik ja mängurõõmus.

    „Avatud uks“ on Kozielska tõlgenduses Sigmund Freudi mõistete id, ego ja superego võitlustanner inimeses kui anumas. Koreograafi sõnul viitab teos ta enda siseheitlustele. Id on see osa psüühest, mida iseloomustab instinktidest lähtumine. Ta peidab endas meie ürgseid tunge ja kirgi ning sealt võrsuvad ihad ja soovid. Ego, mida sageli on peetud hinge vaenlaseks, loob ja säilitab isiklikke piire. Ta on koduks teadvusele –saame aru, et on olemas mingi ülejäänud maailmast eristuv „ise“, kes suudab ka seda maailma mõjutada. Väljakujunenud ego aitab maailmas ellu jääda, rahuldada meie vajadusi. Ego peaks lööma idist lahku ja allutama selle oma kontrollile. Kolmas tegelane ehk super­ego peegeldab kõrgemal tasandil nii vanemate ja kultuuri väärtusi kui ka meie isiklikke ideaale, olles paljuski võrdne meie südametunnistusega.

    Peategelase Ami Morita tantsijaanne on Kozielska koreograafiale hea meedium. Sobivad tema pingutuseta, ülesirutamiseta loomulik pehmus, süütu muretus, detailitäpne näitlejameisterlikkus, klassikalise tantsu keha ja modernse lähenemise kooseksisteerimise sundimatu lõtvus. Nauditavad on noore naise kiiresti vahelduvad hingeseisundid ja sisevõitlusi peegeldavad pehmed üleminekud ühest tantsu fraasist teise.

    Eesriie avaneb. Meie ees on naine oma magamistoas, nappideks kujundus­elementideks voodi ja taamal müstiline hele uks. Ta on publikusse pooleldi seljaga, sirutades, käsi üle pea kokku murdes, seljas õlapaeltega siidsärgike ja tülliline miniseelik. Ühel hetkel avaneb uks ning rühm valges mehi ja naisi paiskub lavale. Mingil hetkel sekundeerib neile seltskond mustas.

    Algab ego, superego, idi ja naise võitlus. Kuni saabub jõuline partner hallis – William Newton. Mäng liigub teineteise ümber keerlemisele, külgehaakimisele, äratõukumisele. Tõsted, mis tipnevad pea alaspidi rippumises, palvetajaritsika poosid, plié’d, demiplié’d, grand plié en pointe’id, käe alt pöörlemised, põgenemised ja naasmised. Koreograafia on pillavalt vaimukas ja äraspidine. Osa tegevusest kulgeb voodis, osa lavalaudadel. Metafoorselt võiks seda tõlgendada ka kui anima ja animus’e dialoogi ehk naiseliku ja meheliku alge kahekõnet. Partnerite keemia on mänguline ja Newtoni mehelik tugevus heas kontrastis Morita haprusega.

    Rühm valges ja teine tumedas markeerivad idi, superego ja ego võitlust naises, otsekui öised külalised ei luba nad sõba silmale lasta. Lava ajas ja ruumis on kohal erakordne kontaktsus. Kehad eralduvad üksteisest vaid hetkeks, et kohe tõukuda, võtta uusi poose, hüppeid ja tõsteid sooritada. Kõik on laval aktiivne ja kohati närviline, ent põhilaadis tukslevalt elus ja mänguliselt muretu. Nagu sipelgapesa.

    „Avatud uks“ paneb rõhu ka „ärganud käetele“ – käed kui omalaadne südame ja seega tunnete, seisundite pikendus. Nad on rahutud: värisevad, otsivad, tõrjuvad, haaravad, klammerduvad, anuvad, määravad, käskivad. Kaunid ja väljendusjõulised, vormides metafoore ja rääkides isiklikku lugu.

    Marja-Liisa Pihlaku kostüümid on humoorikad ja lasevad imetleda igat satsi, tüllisiilu, seeliku karkassi. Nagu oleks laval hulk tantsivaid mannekeene, kes heledate seelikute ja toppide võimalikke ajaloolisi stiile on tulnud esitlema.

    Katarzyna Kozielska balletis „Avatud uks“ on iga hetk laetud. Ballett on tembitud rõõmu, huumori ja kõrge helge energiaga. Tantsuleksika on vaimukas, kohati absurdimaiguline, palju on vastandumisi ja kontraste – vahelduvad kiire, ülikiire ja aeglane tempo, soolod ja rühmastseenid, iseloomulikud on järsud suunamuutused. Koreograafias domineerib tantsukujunditesse kukkumisel ja ka uute moodustamisel omalaadne nurgelisus.

    Koreograafi varasemad teosed – Stuttgardi Balletile loodud „Tume helk“, ekspressionistliku maalikunstniku Karl Schmidt-Rottluffi elulool põhinev „Miks on nina sinine“ Chemnitzi teatris ja Tulsa Balleti „Aspektid“ – on otsekui eeltööd draamaballeti elementidega „Avatud uksele“. Seejuures on poolataris pulbitsemas nii palju ideid, et põhi on elementidelt äratuntav, kuid iga teos on otsekui uus peatükk tema loomebiograafias.

    Pilk balletilukku. Serge Lifar, kes sündis 1905. aastal Kiievis, 1920. aastatel liitus Pariisis Sergei Djagilevi trupiga Ballets Russes ja hiljem tegutses 1958. aastani Pariisi Ooperi peaballettmeistrina, on läinud ajalukku uuendusmeelse koreograafi ja karismaatilise soolotantsijana. Lifar tõstis pjedestaalile puhta tantsu, muusikast ja lavakujundusest said tema teostes vaid puhta liikumise toetajad. Ta läks isegi nii kaugele, et lasi helimaailma juba valmis tantsuteosega sobitada. Koreograafi tõekspidamiste järgi oli tantsul kui kunstivormil ainuomane väärtus ja sisemine struktuur. Balletis „Ikarus“ lasi ta löökpillide partituuri nimme juba valmis liikumisele seada. Hiljem dikteeris ta heliloojatele rütme ja temposid, mis koreograafiaga sobitusid.

    Lifari poolsada Pariisi Ooperile loodud lavastust olid tolles ajas moodsa lähenemisega, kuid neoklassikalise tantsukeele ja struktuuriga. Lifar muutis oma teoste ja vaatenurgaga balletiajalugu, tuues rambivalgusesse meestantsija, kellest sai naiste toetaja asemel iseseisev soolotantsija.

    George Balanchine’i, kes Lifari annet silmas pidades on loonud talle tantsimiseks teosed „Apollon Musagéte“ ja „Kadunud poeg“, mõju on juhtinud koreograafi kätt ka 1943. aastal lavastatud süžeeta balletis „Süit valges“ („Suite en Blanc“). Ballett on toodud „Must/Valge“ õhtu teises osas Estonia lavale täpselt 80 aastat hiljem.

    1920. aastatel Balanchine’i eestvedamisel maailmalavadel arenema hakanud neoklassika hülgas aga juba enne Lifari üleliigse visuaali ning minimeeris narratiivi peaaegu olematuks. Peamiseks meediumiks sai kaunis tants. Kehakeel sai juurde kiirust ja liikumisvabadust, ent säilis siiski pointe-tehnika. Tantsuteosed, mis pidid mõjuma kui muusika silmale, pidid olema kõigest üleliigsest puhastatud.

    Lifari „Süit valges“ on omalaadne ekskursioon balletilukku. Domineerib tants ja üle parda on heidetud kõik üleliigne. Kaunid misanstseenid nõuavad virtuoosse balletitehnika demonstreerimist. Trupp täidab ülesande kohusetundlikult.

    Sama manifesti lapsed. Õhtu esimese osa teos „Avatud uks“ toob silme ette palju rohkem võimalusi nii keha kui ka tantsukeele meisterlikkusest. Poolatarist koreograafi isiklik kogemus tantsijana laseb balletitrupi kehadel oma võimekust tunduvalt igakülgsemalt proovile panna. Süidi valik repertuaari on aga ilmselt trupi ja tantsuajaloo tarvis vajalik teetähis – omalaadne „liikuvate piltidena“ mõjuv demonstratsioon balletitrupist siin ja praegu.

    „Must/Valge“ on oma mõlema tantsuteosega „muusika silmale“ idee teenistuses. Süütu, puhas, vaba ambitsioonikast mõttegümnastikast ja liigsest sügavamõttelisusest, kannatusi ja dramatismi vaid näpuotsaga maitseks. Nautimiseks kas lihtsalt nii, et lased puhtal tantsul end käekõrvale võtta, või siis hoopis nii, et arutlev meel saab freudistlike terminite labürindis hullata. Igal juhul on balletiõhtu dominantideks praeguse aja taustal luksusena mõjuv harmoonia ja süütu vormimäng.

    Poola koreograafi Chemnitzi teatrile loodud balleti „Miks on nina sinine“ peategelane, saksa ekspressionismi suurkuju Karl Schmidt-Rottluff on sõnastanud oma loometungi: „Aga ma tean omast käest, et mul pole programmi, on vaid seletamatu igatsus haarata seda, mida näen ja tunnen ning leida sellele puhtaim väljendus. Vaikselt ja üsna privaatselt olen isegi seda meelt, et kunsti kohta ei saa üldse midagi ütelda.“ „Must/Valge“ vormimängud on sama manifesti lapsed.

  • Muusika liigub läbi Euroopa

    RICHARD FOSTER

    Tallinn Music Week (TMW) 10. – 14. V.

    Usutavasti on mul õigus, kui väidan, et kõik ökosüsteemid vajavad vett. See „päeva sõna“ ilmutas end ühel 2023. aasta Tallinn Music Week’i olulisematest vestlusringidest, mis leidis aset reedel moekas Tallinna hotellis Nordic Forum. Keskustelu pealkirjaga „Ökosüsteemide aeg. Kuidas arendada kestlikult üleminekuetapis Euroopa muusika ökosüsteemi?“ tutvustas algatust „Music Moves Europe“ (MME), mille raames otsitakse vastuseid praegusel ajal muusikatööstust painavatele suurtele küsimustele. Mure tööstuse üldise põduruse ja taastumisvõime pärast ajendas kõnelema ressurssidest, kestlikkusest, praktikast, säilenõtkusest ja tehisintellektist, kasutama termineid, mida võib seda sorti kureeritud vestlustes sageli kuulda. Usun, et too arutelu osutub oluliseks uudiseks ja seda korratakse veel mitmel muusikakonverentsil üle kogu Euroopa. Saan aru küll, et mu jutt jõuab selle olulise Euroopa Liidu algatuse eest vastutavate kindralite kõrvu sama hästi kui kapteni kõrvu galeeriorja sosin, aga rõhutan siiski, et muusika on alati liikunud ja jääb alati liikuma, tekitades ökosüsteeme, mida meil pole võimalik täiel määral ei prognoosida ega ka juhtida.

    San Hani show oli nagu joonisfilmistatud Max Beckmanni maal – võib-olla mõni ta tsirkust kujutavatest taiestest või triptühhonest, mida täidavad tegevust dikteerivate paksude, õliste mustade joontega järsult tükeldatud leegitsevad värvid ja liikuv ihu.

    Praegusel hübriid-digiajastul on näha, kui tabav oli David Bowie ettekuulutus, et muusikasse hakatakse suhtuma nagu kraanivette – nagu ressurssi. Muusika liigub läbi Euroopa igal ajahetkel: nähtamatult, eraviisiliselt, individuaalselt või maapinna tasandil, toites ühiskondlik-kultuurilisi lisajõgesid, mida on peetud ammu kuivanuks. Võimalik, et selle eesmärk on niisutada mis tahes loomingulisi impulsse, millest inimesed juhtuvad parasjagu mõjutatud olema.

    Mõnevõrra ametlikumal laval, mis oli püstitatud John Robbi raamatu „The Art of Darkness: A History of Goth“ („Pimedusekunst. Gooti subkultuuri ajalugu“) tutvustamiseks, avaldas ansambli The Membranes liider arvamust, et popmuusika pole enam kogu popkultuuri esmajärjekorras esindav kunstivorm. Robbil on õigus. Tänapäeval on muusika elu osa. Paljud kuulavad muusikat mingi tegevuse, näiteks vabaõhu-degusteerimise, veebimängude mängimise või TikToki vaatamise taustaks. Seda mainitakse peaaegu möödaminnes ühe „tööriistana“ linnade taaselustamise kavades. Popmuusika on peibutav ja kohanev meedium, mis voolab tihtilugu omal ajal garanteeritult ainsa varustaja rolli täitnud traditsioonilise muusikatööstuse sõrmede vahelt läbi nagu vesi. Praegu rändab muusika tehisintellekti-maailmas, kus kopeeritakse menukaid esitajaid kõige paremini klappivate algo­ritmide abil.

    Kõige selle tõttu ei pruugi traditsioonilised ootused popmuusika rolli ja seda toetavate struktuuride osas enam paika pidada. Ometi paistab, kui tsiteerida veel üht legendaarset artisti Patti Smithi, et kitarr võib ikka veel olla relv. Autorite koondise ZAiKS ja rahvusvahelise toetusfondi Creators for Ukraine esindaja Anna Klimtšak meenutas kõigile Ukraina-keskses aruteluringis „Focus on Ukraine“ ehk „Fookuses on Ukraina“ osalenuile, et muusika ja kultuur on relvad, mida saab igaüks iga päev kasutada võitluses Ukrainas laamendava julma, nihilistliku ja barbaarse jõu vastu.

    Festivali vältel liikus muusika läbi Tallinna mitmel moel. Selle artikli veekujundile truuks jäädes võib öelda, et linn muutus jõesängiks, kus oli hulk põnevust pakkuvaid abajaid. Sedamööda, kuidas festival on kolinud oma tegevusbaasi vanalinnast Telliskivi kvartalisse ja mujalegi äärelinna, on ka helipalett järjepanu avardunud. Festivali külastajal oli võimalus unustuseni anduda reedesele esitluskontserdile „Africa NOW!“ või võtta end vinti ja lobiseda kella kolmeni öösel luulest Sveta baari terve nädalavahetuse täitnud süsihappelume ja pentsikute Euroopa avangardartistide muusika pöörises (möönan, et minuga niimoodi läkski). Karmidele, kompromissitutele bändidele, nagu legendaarne kohalik Zahir ja kaks oivalist Ukraina artiste hõlmanud esitajat tAngerinecAt ja heavenphetamine, lava pakkunud Sveta baar püsib ikka veel kultuurilise liivaterana Telliskivi vaseliinipütis ning nii nende programm kui ka publik kujunesid eklektilisemaks ja jahmatavamaks, kui oleksin osanud soovida. Tegevuse nüüdseks paraku lõpetanud Von Krahli klubi tõusis veel korra tuhast, et võõrustada Läti-Eesti showcase’i, mis sündis kahe ulja alternatiivmuusikafestivali („Üle heli“ ja „Skaņu mežs“) koostöös ning pakkus selliseid esinejaid nagu Nicolas Stocker Šveitsist. Hämara mainega „kosmiline saun“ Uus Laine korraldas kaks ööd kestnud ülevaate kõige metsikumast ja opakamast eesti elektropopist koos portsu šoti räpiga. Muutus on siin ainus püsiv konstant. On küll nukker jalutada mööda kinni naelutatud Kauplusest Aasia, mis on olnud tunnistajaks hulgale pöörastele ööpidudele, kuid samal ajal on hea teada, et olemas on No Pizza ja muud hiljuti Kadriorgu ja Koplisse siginenud paigad.

    Üks TMW suuremaid tugevusi on olnud oskus leida partnereid ja algatusi, mis pehmendavad arusaama, nagu oleks festivali eesmärk pelgalt Eesti paigutamine rahvusvahelisele ühiskondlik-kultuurilisele kaardile. Need, kes ihkasid kogeda Põhjala-Läänemere müstikat siinse piirkonna muusika kaudu, võisid sukelduda Intsikurmu festivali esitlusse või aukartustäratavasse regulaarsesse Fenno-Ugria öhe ja anduda seal sobival moel animismile. TMW on alati olnud lahke ka rahvusvaheliste loominguliste partnerite vastu: panin tähele, et juurduvat paistavad pikaajalised algatused koostöös Kanada muusikaskeenedega. Ja mina loodan, et Šoti räpikildkond, mida Uues Laines esindasid kaks selle eredamat tähte Bemz ja Chef The Rapper, on miski, mida saab Tallinnas edaspidi tihemini näha. Nonde kontsertide stiil pakkus kontrasti: Chef The Rapperi hingestatud poosetamine võiks oma sarmiga linnudki puude otsast alla võluda; eredamateks hetkedeks kujunesid kaks hiilgavat pala, mille artist esitas ilma igasuguse taustamuusikata. Vastukaalu võis leida Bemzi pulbitsevast sõnamängust: rahutu, suisa magnetilise lavaolekuga Bemz jättis mulje, et tema peas toimub kohutavalt palju ja ta peab sellest otsekohe ja sealsamas rääkima. Ajuti tundus, et tema sõnaosavus ja emotsionaalne avatus võitlevad varjamatult ta hinge pärast. Sellele kõigele pakkus suurepärase tausta naissoost tšehhi MC Naty. Tõeline triumf!

    Väiklane oleks mitte süveneda mõne praeguse eesti tegija kontserti. Uus Laine oli uuemate tuulte tabamiseks suurepärane koht. An-Marleni soul pop on muusika, mis pakub tausta magamistoa- või digipeeglitesse projitseeritud ihadele. Siidisel metsosopranihäälel, mida ometi iseloomustab märkimisväärne järjekindlus, laulis An-Marlen armastusest ja kaotusvalust. Vajadusel väljendusrikastas ta heli kaasasündinud melanhoolia –selline, mis laseb aimata, et ta suudab püüdlikult kultiveeritud emotsionaalse siseilma rakendada hea kunstilise efekti saavutamiseks. Kui lisada sellele graatsilised, empaatilised käeliigutused ja relvitukstegev naeratus, ongi publiku sulamine garanteeritud. Noorukid õõtsusid õrnalt. Sentimentaalsed armastuslaulud tiktokkeritele. Seevastu San Hani lakeeritud hyperpop, milles artisti palavikulisi, The Bearcage’i laadseid nükkeid toetab täistuuridel muusikataust, kruttis end millekski, mida võiks nimetada põhjamaiseks gabber’i-kavaks. Hästi informeeritud allikad kinnitasid mulle, et ta laulutekstid on eksistentsialistlikud … Selle teabe päritolule vaatamata oli San Hani show nagu joonisfilmistatud Max Beckmanni maal – võib-olla mõni ta tsirkust kujutavatest taiestest või triptühhonest, mida täidavad tegevust dikteerivate paksude, õliste mustade joontega järsult tükeldatud leegitsevad värvid ja liikuv ihu. See oli liimist lahti, võib-olla isegi tüssamiseks tehtud paroodia, kuid sellest hoolimata hiilgav spektaakel.

    Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder ei ole just uued nimed, kuid see, mida nad teevad, on värskendav ja paneb kuulaja proovile. Nende oivalist värsket plaati „Songlines“, kus Bartosiki meloodiabassidega akordion ja kannel pakuvad kontranarratiivi Möldri produtseeritud leidhelidele ja elektroonilistele helimaastikele, sai korralikult tuulutatud.

    Elavas esituses tõi too muusikaliste postkaartide komplekt värvi ja pehmust hästi valitud, kuigi mõnevõrra korporatiivse atmosfääriga Fotografiska lavale, kus duo põimis oma loomingu kõik osad kokku enesekindluse ja muheda teravmeelsusega. Lõpuks jäi Bartosiki rokkarivaimule, mis ei rahuldunud imeliste unenäoilmade ajaradadel rändlemisega, ruumi kepselda läbi ka paarist kiirema tempoga palast. See oli valimik põgusaid hetki, mis ajatuks muusikaks saanud – tõeliselt kõrgelaubaline kraam.

    Veelgi rohkem digitaalfüüsilist hübriidsust serveeris produtsent-laulu­kirjutaja Mart Avi Uues Laines tehtud hiilgavas etteastes. Minu hinnangul varem kuuldust märksa külluslikumast ja täidlasemast tausthelist tõugatuna ning transsi kui missiooni* igati välja kandes tõi Avi oma käsulauad popmuusika mäetipust alla tähelepanuväärse aplombiga. Veiklev smoking ja avatud kaelusega orientaalmotiividega särk lisasid esinemisele sobiva lounge-noir’i nüansi. Juba kontserdi avahetkedest peale midagi juhuse hooleks jätmata peksis, poksis ja piruetitas Avi end läbi oma eeskava. See kõik oli ootuspärane, kuid Avi oskus publikut juhtida paistab olevat pügala võrra paranenud – seekord ei pidanud ta pareerima ei esinemiskoha atmosfääri ega publiku lööke. Olen tema lavaolekut varem kõrvutanud teismelise libahundi Gabriel-Ernestiga Saki kõhedusttekitavast novellist ja teen seda taas, kuna metsloomalik sihikindlus ja sarm voolavad läbi ta muusika otsekui ichōr, antiikjumalate veri. Kavva olid valitud palad peamiselt Avi viimatiselt ja parimalt albumilt „Blade“, millel kohtuvad kaunilt aeglase tempoga space pop ja allvee-funk. Sai kuulda ta värskeimat singlit „Village Affairs“, puusi nõksutama panevat kihutushitti „Lost Weekend“ ja lõpetuseks hiilgavalt magusvalusat pala „Tides“, mis kõik kokku kõlasid nagu tulnukate tähelaeva koostamisjuhend. Kontserdi lõpuks kadus Avi rongiõnnetuse helide saatel DJ-laua alla – täiuslik finaal!

    Lahkun kahetsusega, et jäin ilma nii paljust: Maarja Nuudi DJ-set’ist, uuest pop-imelapsest Maria Kallastust (terane nimi, intrigeeriv heli) ja Elizabete Balčusi teatraalsest popmuusika dekonstrueerimisest. Kuid, nagu alati – ja võib-olla on see kõige olulisem –, jääb minuga heli, mida tekitab ühe väikese osa minust katkipraksatamine iga kord, kui lahkun sellest kütkestavast linnast.

    Tõlkinud Mart Kalvet

    * Viide šoti rokkbändi Simple Minds palale „In Trance as Mission“ 1981. aasta albumilt „Sons and Fascination / Sister Feelings Call“.

  • Neenetsite mured ja mineviku kaja

    ART LEETE 

    Nii Jamali poolsaare kui ka Euroopa tundraneenetsite elu mõjutavad viimasel ajal hirmud ja väljamõeldised, nii poliitilised, julgeolekualased, kriminaalsed kui ka mütoloogilised süüdistused. Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet. Neenetsid esinevad selles loos üleilmse vandenõu etturite või deemonlike koletistena, kelle tõttu ähvardab Vene maailma murenemine ja lõpuks põrmu langemine.

    Infosõda Jamali poolsaarel

    2016. aastal kinnitasid Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna võimud, et piirkonda on tabanud inforünnakud.1 Välisagendid olevat imbunud Jamalile ning saboteerivad interneti vahendusel võimude tegevust. Ringkonna sisepoliitika osakonna juhataja väitel on loodud „pingepunkt“, et kujundada uus poliitiline tegelikkus.

    Tundra Hääle võrgustiku mõju ilmestab neenetsite ühiskondliku teadvuse muutumist ja vastupanu kandumist uude meediasse. Pildil neenetsi põhjapõdratee.

    Ühismeedias on koondunud gruppi Tundra Hääl välisagentideks tunnistatud põlisrahvaste õiguste eest võitlejad ja nende neenetsitest liitlased. Internetis koostati ja levitati petitsiooni võimude kava vastu vähendada neenetsite põhjapõtrade arvukust sobivate karjamaade vähesuse tõttu. Lisaks arutleti siberi katku leviku,2 tundraelanike arstiabi ja muude murede üle, millega neenetsitel tuli kokku puutuda. Välja toodi ka küsimused põliselanike maade võõrandamisest nafta- ja gaasitööstuse arengu ja õitsengu huvides.

    Tundra Hääle võrgustiku mõju (grupil on 17 000 jälgijat,3 mis osutab palju laiemale levikule kui üks poolsaar Põhja-Jäämeres, ka positsioneerib platvorm end laiemalt Arktika põlisrahvaste huvide kaitse taustalt lähtudes) ilmestab neenetsite ühiskondliku teadvuse muutumist ja vastupanu kandumist uude meediasse. See võimaldas ka uute liidrite esile kerkimist, mis omakorda kinnitas põlisrahvaste ametlike organisatsioonide kriisi. Selline alternatiiv näitas, et neenetsid ei uskunud enam formaalsete liidrite siirust oma rahva eest seismisel.4

    Neenetsid tunnevad, et neid käsitletakse oma maal deemonlike võõrastena. Pildil neenetsi laager.

    Võimud ja neile lojaalsed teadlased kinnitasid avalikkusele, et Jamali põliselanike huvide eest seismisel oli tähelepanuväärne roll välisagendiks tunnistatud Greenpeace’il ja mingitel anonüümsetel välismaistel fondidel, kes olevat rahastanud põliselanike rahulolematuse avaldusi.5 Greenpeace levitas tollal videoid gaasitööstuse saastatud Jamali poolsaare tundramaastikust. Greenpeace’i videomaterjali jagati omakorda Tundra Hääle platvormil. Aktiviste nimetasid võimuesindajad oma ärihuvide eest seisvateks provokaatoriteks, kes tekitavad tavaolukorrast suure skandaali. Samuti võrreldi viimasel ajal intensiivistunud rahulolematuse õhutamist kriisiolukorraga enne Nõukogude Liidu lagunemist, kui igasugused kahtlased elemendid samuti pidevalt kõige üle hädaldasid. Et viimastel aastakümnetel ei olnud põliselanikud oma murede avalikustamisel nii aktiivsed olnud, hakkasidki võimud otsima rahulolematuse põhjusi välisagentide tegevusest. Ühe tõestusena toodi esile, et Tundra Hääle ühismeedia grupis tehti postitusi öösiti.

    Kohalik neenets, Tundra Hääle grupi algataja kinnitas, et ta pole seotud ühegi organisatsiooniga, ei Vene ega välismaa omaga. Grupi loomise eesmärgiks oli põliselanike suhtlemisvõimaluste parandamine ning kohalike murede kohta teabe jagamine. Põhiliselt keskenduti keskkonnaprobleemidele, sest need on päevakorras nii lühikeses kui ka pikas vaates. Võimude hinnangul oli tegu aga rahvaste vahelist vaenu õhutava provokatsiooniga, sest neenetseid kujutati grupis headena, sissesõitnuid aga probleemide allikana, ehkki tegelikult valitsenud neenetsite ja võimurite suhetes harmoonia. Võimumeelsed pidasid absurdseks ka Tundra Hääle tegijate väidet, nagu sooviksid neenetsi rändlejad järgida põlist eluviisi ning seda püüti nüüd uue meedia kaudu julgustada ja väärtustada.

    Igaks petteks otsustati Tundra Hääle peaaktivist vahistada, et kahjulik element ühiskonnast ajutiselt isoleerida. Praeguseks on ta igatahes väljal tagasi ja postitab usinasti. Viimase probleemina on mai alguses kajastatud põliselanike pöördumist ringkonna kuberneri poole palvega ohjeldada jahindusinspektoreid, kes on põliselanikke taga ajades täiesti üle käte läinud.

    Kajastust leiab ka ränd suvistele karjamaadele, mis parasjagu käimas. Ilmneb, et Jamali poolsaar on ikka veel lume all. Tundra hääle jälgijad elavad kaasa, uurides, millistest jõgedest, ojadest ja küngastest ollakse juba möödunud. Hullumeelne värk.

    Usuhulluse argument

    Informatsioonilise ekstremismi kõrval on neenetseid tabanud ka religioossete kõrvalekallete etteheited. Neenetsitel on maailma ülesehitusest ja kõigi olendite kohtlemisest oma arusaam. Seega pole ka ime, et nad satuvad õigeusu propagandamasina hammasrataste vahele.

    2017. aastal süüdistasid Vene õigeusklikud aktivistid lääne protestantide misjoneid neenetsi šamaanide kasutamises rahutuste organiseerimiseks Neenetsi autonoomses ringkonnas (mis asub Venemaa Euroopa-osa tundras, Siberi poolele jääva Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna naabruses), neenetsi alade lahkulöömise korraldamiseks Venemaa koosseisust ning „soodomliku antikorra“ kehtestamiseks neenetsite maal.6 Seda ilmestas põlisrahvaste õiguste eest seisva organisatsiooni Jasavei neenetsi aktivistide tõrjuv hoiak õigeusu pealesurumise vastu. See värske õigeusu invasioonilaine ilmnes kõige selgemalt kabelite rajamises kõigisse neenetsi asulatesse. Neenetsi autonoomse ringkonna kuberner käis isiklikult neid kabeleid avamas ja pidas kõnesid, kinnitades, et nüüd on hea võitnud kurja. Neenetsid küsisid: „Millise kurja?“

    Need uued õigeusu pühakojad seisid pärast pidulikku avamist tühjalt lumme mattununa. Rahval ei olnud lihtne aru saada, mis oli selle kinnisvarainvesteeringu mõte. Arusaamatuse ilmutamine kabelite rajamise kampaania vastu oli aga põliselanike religioonipoliitiline viga. Nende hämmeldus näitas võimumeestele kätte, kelle pilli järgi neenetsid õieti tantsivad.

    Põlisrahva esindajate protesti õhutas õigeusu ainuõiguste eest seisjate väitel Norra riik koos sealse luteri kirikuga, kes tunnistab samasooliste abielusid. Seega oli selge, et homoseksuaalsuse propaganda ja praktika pidi saama protestantide surmarelvaks õigeusu alistamisel neenetsi tundras. Äsja ametisse asunud Neenetsi autonoomse ringkonna pealinnas Narjan-Maris resideeriv õigeusu piiskop Jakov nimetas neenetsite usundit „metslaste religiooniks“. „Metslased“ on aga võimetud intellektuaalselt või tunnetuslikult kristlastele vastu astuma. Õigeusklikud kirjamehed tunnistasid, et neenetsi animism polegi ehk iseenesest separatistlik ega ekstremistlik (ehkki väidetakse ka, et paganlus ja separatism on omavahel seotud7). Seega pidi animistlik kriitika võimukiriku aadressil tuginema välismaiste protestantlike kirikute ideoloogiale ja kihutustööle. Õigeusu vaatevinklist on nii animistid kui ka protestandid paganad. Õigeusklik diskuteerija väitis, et see seos vastab tegelikkusele: Norra luterlased tantsivat šamaaniloitsude saatel suure naudinguga. Tõesti, mis siin segast saab olla?

    Kõik on ilmselge. Korraga sai neenetsi põlisest ilmavaatest ekstremistlik ja separatistlik ideoloogia. Neenetseid käsitletakse Vene propagandas eriti naiivsete ja seega iseäranis vastuvõtlikena deemonliku lääne mõjutustele. See aga avab võimaluse süüdistusteks Ukraina eeskuju kahjulikule toimele Jäämere kallastel.

    Üleilmsete vastuolude arktiline peegeldus

    Juba ammu on tähele pandud, et muutused, mis mujal toimuvad sujuva protsessina, ilmnevad põhjas ootamatute dramaatiliste sündmustena, millel on apokalüptiline mõju.8 Mis siis veel rääkida kaugete sõdade ja revolutsiooniliste sündmuste mõjust! Kui seda seost ehk polegi, siis annab see ikkagi ainest igasugustele lugudele.

    Kohalike propagandistide väitel viisid Euroopa ja Ameerika „pseudokristlased“ Põhja-Venemaa tundrates läbi „humanitaarkolonisatsiooni“ ning neil ei olnud plaanis midagi vähemat kui korraldada „Arktika Maidan“. Sellise arutluse loogiliseks taustaks on arusaam, et Ukraina libises Venemaal peost käputäie Ameerika karismaatiliste protestantide süül, kes on ukrainlaste ajud läbi pesnud. Nii ununeski ukrainlastel see, kellele nad tegelikult kuuluvad.

    See tähendab, et igasugust rahulolematuse virvendust Arktikas tõlgendati Ukraina kontekstis juba enne suurema sõja algust. Neenetsi tundra külvati aegsasti üle globaalse vandenõu kahtluse seemnetega. See kujuteldav tsivilisatsioonide kokkupõrge haaras nii ususfääri kui ka muret seoses maavarade kaevandamisega.

    Sarnaselt Jamali piirkonnaga on majandusliku olukorra halvenemine ka Neenetsi autonoomses ringkonnas viinud rahulolematuse kasvamiseni võimuesindajate vastu.9 Ringkonna elanikud tegid president Putinile vastava pöördumise, ent kiri saadeti lahenduste otsimiseks tagasi ringkonna administratsioonile, kelle tegevusetuse vastu inimesed olidki protestinud. Seega jäi asi loomuldasa soiku.

    Piirkonna olukorra analüüsimisel tõmmatakse paralleele ka mandalada’dega,10 eelmise sajandi neenetsi ülestõusudega Nõukogude võimu vastu. Nüüdsel ajal on põliselanike olukord ainult osa regiooni probleemidest, ent ajaloo kordumise tajumine on ikkagi iseloomulik. Mandalada kordumine polevat aga võimumeedia hinnangul ei neenetsite ega venelaste, vaid välisriikide valitsuste ja protestantlike misjonite huvides. Selle kaudu püütakse Venemaalt röövida Arktika maavarad. Põhjendamisel kasutatakse suitsukattena argumente põlisrahvaste ja regioonide õiguste kaitsest, keskkonnakaitsest ja usuvabadusest.

    Vahel võib siiski juhtuda, et põliselanike muredele reageeritakse. 2009. aastal saatis 50 Jamali neenetsi põhjapõdrakasvatajat ühispöördumise Gazpromi juhile Aleksandr Millerile, kaevates selle üle, et firma töötajad püüavad tundras kala dünamiidiga, tõmmates neenetsite järved kaladest tühjaks. Kuigi Gazprom esialgu ignoreeris neenetsite pöördumist, tõusis ajakirjanduses lärm ning firma maksis paarile perekonnale kompensatsiooni. Selline valikuline otsus tekitas omakorda segadust ja pingeid põhjapõdrakasvatajate seas. Nimelt määrati valuraha peredele, kes on Jamalil uustulnukad, olles poolsaarele saabunud alles saja aasta eest. Põlised Jamali neenetsi klannid jäid aga kõigest ilma.11

    Nafta- ja gaasitööstuse esindajate (töölistest peadirektoriteni) meelest on neenetsid verejanulised. Kui tööstuse kompensatsioonidega ongi võimalik endale mingit tegevusvabadust saada või ohte tõrjuda, siis põhimõtteliselt on surmaohtu sattumine kogu aeg päevakorral. Sellest annavad märku kuulujutud, mida olen ise välitöödel kuulnud ja mida levitatakse ka meedia vahendusel. Ühe hirmujutu kohaselt olevat keegi Jamali neenets lasknud ühe lasuga maha kaks Gazpromi töötajat. Teise jutu järgi tulistanud neenetsid Gazpromi peldikut, kui töölised sinna sisenesid. Põliselanikud tulistanud ka naftameeste masinate rehve puruks, mässinud jahile läinud naftatöölised kalavõrkudesse ja visanud jõkke surema. Seega näib, et nafta- ja gaasitööstus on paanikas, nende hinnangul pole põliselanike erioperatsioon, hübriidsõda (või mandalada) enam kaugel, pigem on neenetsite väe salajane pealetung juba ammu alanud.

    Maailmas on igasugused kauged sündmused omavahel seotud. Seega pole ime, et mingisugustki rahulolematust ilmutavatele neenetsitele kleepub külge Ukraina agentide ja NATO marionettide kuvand. Sellele lisandub ühiskonnas domineerivate gruppide üleüldine võõrastav hoiak põliselanike eluviisi ja maailmavaate suhtes. Sellistes oludes pole ime, et neenetsid tunnevad, et neid käsitletakse oma maal deemonlike võõrastena. Nagu kirjutab üks Tundra Hääle grupi liige: „Oleme justkui põliselanikud, aga elame nagu võõral maal.“

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 Вячеслав Егоров, Ямальских оленеводов обвинили в информационной войне. – URA.RU 21. XI 2016.

    2 Roza Laptander, When we got reindeer, we moved to live to the tundra: The Spoken and Silenced History of the Yamal Nenets. University of Lapland, Rovaniemi 2020.

    3 https://vk.com/golos_tundry

    4 Arbakhan Magomedov, How the Indigenous Peoples of the Russian Arctic Defend Their Interests: The Social, Economic, and Political Foundations of Indigenous Resistance. – Anthropology & Archeology of Eurasia 2019, 58:4, 215–245.

    5 Юлия Фролова, Политолог: волнения ямальских оленеводов угрожают стабильности в стране. – URA.RU 23. XI 2016.

    6 Сергей Денисов, Тревожный материал из Архангельска. Мировое сообщество последовательно пытается отсечь от России ее территории. – Берег России 25. V 2017.

    7 Paul Goble, Russian Orthodox Church Increasingly Turning Against Faiths of Numerically Small Peoples. – Window on Eurasia: New Series 6. X 2017.

    8 George W. Rogers, Change in Alaska: The 1960’s and After. – Change in Alaska: People, Petroleum, and Politics. Edited by George W. Rogers. University of Alaska Press 1970, lk. 3.

    9 Paul Goble, As Their Lives Worsen in the Russian North, the Nentsy Recall Their ‘Holy Wars’ against Moscow. – Window on Eurasia: New Series 22. IV 2017.

    10 Mandalada – ’kogunemine’ (neenetsi k.). Nii nimetatakse tundraneenetsite ülestõuse nõukogude võimu vastu Jamali poolsaarel ja Põhja-Uuralites 1930.-40-tel aastatel.

    11 Roza Laptander, When we got reindeer, we moved to live to the tundra: The Spoken and Silenced History of the Yamal Nenets. University of Lapland, Rovaniemi 2020.

  • Külm sõda Narva jõel

    HENT KALMO

    Kuuldavasti arvavad Ivangorodi elanikud, et neil on narvalaste ees suur eelis: nemad saavad imetleda Narva korda tehtud kaldapealset, teiselt poolt aga avaneb vaade inetule võsastikule, mis ümbritseb Ivangorodi kindlust. Ülemöödunud nädalal pakuti Narvale teistsugust vaatepilti.

    Võsa kadus ja tehti peoplats, kuhu püstitati suur ekraan. Läänekaldal olevat neid ettevalmistusi kiivalt jälgitud ja arutatud, mida linnusest vastu näidata. Narva linnapea Katri Raik ütles järgnenud võidupüha etenduse kohta, et olukord meenutab Põhja-Koread, kus piiril röögitakse Lõuna-Korea poole mikrofoni, et kui hea elu neil on ja tulgu kõik üle. „Ka meil on piir piiri vastas,“ nentis Raik. „Narva jõgi ongi kahe maailma, lääne ja ida piir. Selline koht on näitelavana väga põnev.“1

    Pidulised 9. mail Narvas üle jõe toimuvale kontserdile kaasa elamas.

    Väidet, et Narva jõel kulgeb tsivilisatsioonide piir, on kuulda liigagi sageli. Ajaloolased on selle väite kummutamiseks meenutanud, et üle jõe on käinud vilgas liiklus ning Narva ja Ivangorod on mitmel puhul moodustanud ühe linnagi. 1950. aastatest alates on kaht kallast ühendanud Sõpruse sild. Ometi ei saa maha salata ka sajandeid kestnud umbusku. Juba keskajal nentisid Narva raehärrad, et suure idanaabri kõrval istutakse „nagu hiir karu vastas“.2 Kui 1492. aastal asuti ehitama Ivangorodi kindlust, jälgiti ka seda läänekaldal huvi ja murega. Käidi vaatamas, kuidas ehitustööd edenevad ja sepitseti plaane ennetavaks rünnakuks. 1920. aastal Tartu rahuga tõmmatud Eesti-Vene piir kulges kaugemal ida pool, kuid sümboolseid vastuseise see ära ei hoidnud. Pärast Viktor Kingissepa hukkamist nimetasid venelased piiriäärse Jamburgi Kingissepaks. 1932. aastal, vahetult enne oktoobrikuist revolutsioonipüha ehitas Venemaa uue piirivärava ja püstitas kõrvale Kingissepa kuju kirjaga „Hukatud Eesti demokraatliku kohtu otsuse alusel“. See silt häiris Eesti sõjaväelasi, kes pakkusid, et vastuseks tuleks panna välja nimekiri revolutsionääri ohvritest. Diplomaadid laitsid selle mõtte maha – pealegi polevat kuju suunatud mitte Eesti, vaid raudtee poole.

    Hiljutine vastasseis Narva jõel oli nii suurejooneline, et meenutab kunagi sõdades harrastatud kombeid. Keskajal tavatseti sissepiiratud kindluste ümber korraldada mitmesuguseid alandavaid rituaale, mida iseloomustas nii keeruline koreograafia, et tagantjärele on hakatud rääkima erilaadsest solvamise poliitikast. Tõesti, pidi olema mingi tagamõte kulutamaks palju raha ja vaeva näiteks sellele, et ehtida loomakari vaenlase juhtideks, puua nad üles ja katapulteerida siis piiratud linna. Küllap oli sel puhul eesmärk vaenlast nakatada, aga mitte ainult – ka näidata, et oma territooriumi ei kontrollita. Hiljem on samu eesmärke püütud saavutada teisiti. Esimeses maailmasõjas leiutati „agitatsioonimürsk“, mis tulistati kahuriga vaenlase tagalasse, kus see paiskas laiali paki lendlehti. Olenevalt tuulest võis niimoodi katta kirjandusega terve ruutkilomeetri. Raadio oli võimsamgi relv ja Teise maailmasõja ajal sai isegi Natsi-Saksamaal pea igaüks suuremate raskusteta kuulata vaenlase edastatud jaamu. Et kuulamist oli raske takistada, siis mõisteti, et võidab see, keda rohkem usutakse. „Tõeline sakslane sulgeb kõrva juutide lalinale,“ kuulutasid natsid.3 Sakslastele oli õpetatud, et inglased on vennasrahvas ja neid rünnatakse üksnes seepärast, et Londonis on võimu haaranud rahvavaenulik plutokraatide klikk. Et lugu pole nii, selles ei veennud sakslasi mitte niivõrd brittide ajakirjandus, vaid „vennasrahva“ visa vastupanu, mis hakkas viimaks õõnestama nende usku oma riigi infokanalite vastu.4

    Denatsifitseerimise õppetunnid

    Võiks arvata, et kõige paremini veenab sõjaline kaotus. Ajaloolane Timothy Snyder väitis hiljuti, et kõik, kes armastavad Venemaad, peaksid soovima talle kiiret ja otsustavat lüüasaamist, sest imperialistliku pärandiga riik terveneb alles siis, kui kaotab oma viimase koloniaalsõja.5 Ent mis tagab, et kaotusega lõppenud sõda kujuneb tervenemise alguseks, mitte vastupidi, sisendab iha revanši järele? Miks ei jäänud näiteks Esimene maailmasõda Saksamaale viimaseks koloniaalsõjaks? Ei saa öelda, et sakslastele poleks toona tahetud anda õppetundi. Ehkki kohtu ette Saksamaa keisrit tuua ei õnnestunud, tehti vähemalt uuenduslik katse mõista endine riigijuht süüdi sõjakurjategijana. Teise maailmasõja järel oli selge, et Saksamaa tervendamine nii lihtsalt ei õnnestu. Uuesti prooviti tungida „Saksa probleemi“ juurteni. Kuna vahepeal oli veelgi süvenenud veendumus, et sakslased on oma ajaloo tõttu mõistetud jääma imperialistlikuks rahvaks, taheti neid ohjeldada võimetuks tegemisega – riigi tükeldamise ja rasketööstuse hävitamisega.

    Nüüd on meie ees Vene probleem ja suhtumine kipub olema sama. Nii nagu ajaloolased panid kunagi kaalule kogu eruditsiooni, et näidata sakslaste sügavat kalduvust militarismile, otsitakse tänapäevalgi Venemaal toimuvale seletust kaugest minevikust („mongoli ikkest“ ja muust sellisest). Tasub aga meenutada, et on olnud ka teistsuguseid hoiakuid. Ameeriklased püüdsid sõjajärgsel Saksamaal teostada programmi, mis lähtus optimistlikust eeldusest, et ajalugu pole määrav, sest inimene on loomult hea ja seega muudetav. Loodeti sakslased massiliselt ümber harida demokraatideks.6 Ka Nürnbergi protsess oli osa sellest ettevõtmisest. Ja pedagoogikavõttena oli see edukas – valdav osa sakslastest kiitis süüdimõistvad otsused heaks ja pidas neid õiglaseks.

    Riigijuhtide tunnistamine sõjakurjategijaks ei kasvata siiski veel usku demokraatiasse. Parimal juhul on see alles algus. Avalik toetus üldisemale denatsifitseerimise programmile kahanes Saksamaal kiiresti. Juba varsti tuli möönda, et tegu on fiaskoga. Ent kuidas siis seletada tõika, et vaevalt mõni aasta pärast sõda oli Saksamaa demokraatlik riik? Tõsi, veel 1960. aastate alguses leidus neid, kelle meelest polnud väljavaade hea. Üks ameeriklasest vaatleja märkis, et sakslaste pinnapealse arusaama järgi tähendab demokraatia limonaadi, närimiskummi ja kommunismivastasust, mistõttu olevat ette näha militarismi ja natsismi peatset taastulekut.7

    Niisuguses arutluses ilmneb aga ekslik käsitlus poliitiliste ideede toimimisest. Demokraatia kinnistus Saksamaal just seepärast, et nähti selle materiaalseid vilju. Nürnbergi protsess oli tähtis moraalselt ja juriidiliselt, kuid Saksamaa denatsifitseerimisse andis hoopis suurema panuse Marshalli plaan.

    Sotsialistlik võistlus

    Mitte et vorst oleks inimesele tähtsam ideaalidest („Esmalt tuleb ninaesine, siis tuleb moraal,“ kirjutas Bertolt Brecht). Pigem leiab kinnitust mõte, mida ilmestab üks ajaloo säravamaid propagandateoseid: Ambrogio Lorenzetti XIV sajandist pärinev fresko „Hea ja halva valitsemise tagajärjed“. Seal kõrvutatakse ühel pool majanduslikult õitsvat linna, kus valitseb vabadus, teisel pool – kus troonib türann – aga lokkab hirm ja viletsus. Vaataja peab tegema järelduse, et ideaalide üle saab otsustada nende viljade järgi. Sedasama ilmestab omamoodi ka Narva ja Ivangorodi näide. Eurotoetust kaldapealse korrastamiseks said mõlemad linnad (2012. aastal käivitati projekt „Unikaalse piiriülese Narva-Ivangorodi kindluste ansambli kui ühtse kultuuri- ja turismiobjekti arendamine“). Ida pool jäi tulemus kahvatuks. Ivangorodi linnapea, endine FSB ohvitser seletas, et põhjus ei olnud korruptsioon, vaid raskem pinnamood ja muud sorti takistused.8

    Et ideaalide üle tegelikult ka nende viljade järgi otsustatakse, on üldisem külma sõja õppetund. Berliini müür püstitati pärast seda, kui Ida-Saksamaal oli läbi kukkunud suurprogramm, mille eesmärk oli näidata, et sotsialism suudab tagada vähemalt sama kõrge elatustaseme kui see, mida nauditakse läänes. 1958. aastal kuulutati, et peagi minnakse Lääne-Saksamaast mööda. Ida-Berliini ilmusidki korraks kaupu täis selvekauplused, kuid peagi olid riiulid tühjad ja nappima hakkas selliseid proosalisi tooteid nagu kruvid, nööbid ja kingapaelad. Põllumajanduse kollektiviseerimine tegi olukorra veelgi hullemaks. Tung läände kiirenes ja isegi müüri ehitamine 1961. aastal ei vabastanud Ida-Saksamaa juhte probleemidest. Walter Ulbricht kurtis, et ka pärast piiri sulgemist mõjutas läänepoolse naabri majanduslik jõukus riigi elanikkonna poliitilist meelsust.9

    Hiljem on nenditud, et tarbimissoov ajendas poliitilist vastupanu just neis idabloki riikides, mis külgnesid kõrge elatustasemega läänega.10 Mõistagi polnud see ainus, mis inimesi protestima ajas, kuid kommunismi ideoloogiale andis heaolulubaduste täitmata jätmine kõige raskema hoobi. Nõukogude võimule tuli otsida uusi õigustusi ja suurima saavutusena hakati kosmose vallutamise kõrval esitama võitu Natsi-Saksamaa üle. „Suure Isamaasõja“ mälestamine omandas kultuse mõõtmed alles Brežnevi ajal.11 1980. aastate lõpus, kui Nõukogude eksperimendi läbikukkumine oli ilmne, paistis ka see kultus olevat määratud hääbumisele. meeleolu võtab kokku üks ajakirjanduses ilmunud kibe mõtisklus: „Ma tunnen häbi nende pärast, kes varastasid Võidu – kes jagasid mälestusrongkäike korterite asemel, tühiseid kingitusi toidu asemel, aumärke normaalsete, inimväärsete elude asemel.“12

    Paistab, et „Suur Isamaasõda“ on siiski liiga lummav müüt, et kaduda. Venemaal täidab see sama rolli nagu Brežnevi ajal – aitab võita südameid süveneva stagnatsiooni tingimustes. Praegune sõda on Venemaal tekitanud patriootliku optimismi elatustaseme kerkimisse, kuid isegi kohalikud asjatundjad tunnistavad, et ka kõige helgema stsenaariumi korral suudetakse 2030. aastaks vaid napilt ületada sõjaeelset reaalpalka.13 Siiski ei tarvitse majanduslik stagnatsioon Venemaal tekitada samasugust võimudes pettumist nagu 1980. aastatel. Ka reaktsioon sõjalisele lüüasaamisele võib olla mitmesugune: kui hädade põhjused omistatakse „läänele“, siis võib sõjalise vastuseisu retoorika ühiskonnas hoopis pinda võita.

    Uus külm sõda

    Teisisõnu on peamine see, kuidas oma riiki tabanud rasket olukorda tõlgendatakse. Sõjajärgsel Saksamaal katsetatud ümberharimise teooria väidab, et mõtlemist saab muuta vaimse valgustamisega. Venemaa tarbeks pakub midagi sarnast Mihhail Hodorkovski oma viimases raamatus. Tema sõnul on sündimas ajalooline võimalus Venemaa lõpuks n-ö normaliseerida, milleks sobivat kõige paremini avatud ühiskonna edendamine koolitusprogrammidega, nii nagu seda tehti 1990. aastatel Kesk- ja Ida-Euroopas.14 On siiski kaheldav, kas liberaalne demokraatia on Venemaal ebasoosingus seepärast, et on puudunud võimalus tundma õppida selle voorusi. Pigem on Putini režiimi toetanud venelaste uskumus, et nad teavad liigagi hästi, mida läänelik demokraatia neile tegelikkuses tähendab – korralagedust ja maavaradest paljaksvarastamist.

    Ainulaadse ajaloolise võimalusena tuleks aga näha seda, et Venemaa piiride äärde on tekkinud riigid, mis kujutavad endast demokraatia katsepolügoone ning mille majanduslikust edust sõltub poliitiline meelsus ka ida pool. Sergi Plohhi on praegust Ukrainat võrrelnud külma sõja aegse Saksamaaga, mis paiknes kahe vaenutseva leeri vahel. Uus saabuv külm sõda olevat samuti kahe poolusega, kuid nüüd olevat need USA ja Hiina – Venemaa aga pelgalt kaasasõitja Hiina kiiluvees.15 Tõepoolest, kuhu ka ei jää pidama sõjategevus Ukrainas, võib arvata, et tekkiv rajajoon kujuneb veelahkmeks ideoloogiliseski võitluses. Moskvas on seda mõistetud. Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev teatas, et uues julgeolekuolukorras tuleb vaenuliku välismõju neutraliseerimiseks pöörata tähelepanu piiriäärsete alade sotsiaal-majanduslikule arengule.16 Okupeeritud Mariupoli kesklinna ongi juba ilustama asutud – Türgist toodud marmoriga.17

    Võimalik, et piiriäärsete alade ilustamisega jõutakse peagi ka Ivangorodi. Siis tekib taas küsimus, mida Eesti poolelt vastu näidata. See küsimus ei puuduta mitte üksnes Narvat, vaid on otsustava tähtsusega kogu uues külmas sõjas. Meenutagem, et Samuel Huntington kõneles mitte ainult sellest, et Narva jõel kulgeb tsivilisatsioonide piir, vaid ka sellest, et on riike, mida läbistab tsivilisatsiooniline lõhe. Niisuguse sisemise lõhestatuse näiteks tõi ta Ukraina. Ometi suutis Venemaa oma sissetungiga tekitada Ukrainas ennenägemata ühtsuse. Nõnda on ikkagi kaunis ebaselge, mis on „tsivilisatsioon“. Venemaal on seda mõistet järjepanu kasutatud selleks, et tõendada, nagu ei sobiks demokraatia sealse kultuuri ja ajalooga. Kummalisel kombel on selline teooria – mille leiutasid XIX sajandil vene konservatiivid – laialt levinud ka läänes.

    Millisena võiks siis kujutleda võitu uues külmas sõjas, kui see ei tähenda pelgalt ohu tõrjumist? Mingi võit on juba see, et ehkki Narvas vaadati võidupüha ülekannet huviga, pole seal sama suurt huvi idapoolsele kaldale kolida. See paistab nõrka sorti lojaalsusena, kuid pikas perspektiivis võib sel olla enamgi mõju kui paljal selgitustööl. Venemaal asujatel pole luksust nautida võidupüha lummust ja olla samal ajal säästetud võimust, mis seda lummust toodab. Narva saab Venemaale vastuseks pakkuda kinnitust, et selline lahutamine on üldse võimalik – et langenud sõdurite austamine ei tarvitse tähendada heakskiitu igale sõjale, mille võimud valla päästavad. Sest propaganda raskus pole selles, et veenda armastama oma kodumaad. See on lihtne. Märksa raskem on panna muidu mõistuspärane inimene mitte märkama loogikaviga lauses: kui sa armastad oma kodumaad, siis tuleb sul heaks kiita see, mida riigijuhid kodumaa kaitsmisega õigustavad. Läänepoolsed naabrid saavad sisendada Venemaa elanikesse usku, et nad võiksid elada veel kaunimal, õitsvamal ja kangelaslikumal Venemaal – kui nad ei usuks neid, kes väidavad, et kangelaslikkust tuleb tõendada massimõrvadega.

    1 Narva andis Ivangorodi propagandaüritusele vastulöögi. – Postimees 9. V.

    2 A. Süvalep, Narva ajalugu. I osa. Taani- ja orduaeg. A. Soom (toim). Narva, 1936, 236.

    3 E. Kris, H. Speier, German Radio Propaganda. Report on Home Broadcasts during the War, Oxford University Press, 1944, 93.

    4 Vt N. Stargardt, The German War. A Nation Under Arms, 1939–1945. Vintage, 2015.

    5 Timothy Snyder: „Pour devenir meilleur, un pays doit perdre sa dernière guerre coloniale“. – Le Monde 7. IV.

    6 J. F. Tent, Mission on the Rhine. Reeducation and Denazification in American-Occupied Germany. The University of Chicago Press, 1982, 13.

    7 T. H. Tetens, The new Germany and the old Nazis. Random House, 1961, 254.

    8 A. Higgins, Two Border Cities Share Russian History – and a Sharp European Divide. – New York Times, 9. XI 2017.

    9 M. Landsman. Dictatorship and Demand. The Politics of Consumerism in East Germany. Harvard University Press, 2005, 211.

    10 E. S. Rosenberg, Consumer capitalism and the end of the Cold War. – M. P. Leffler, O. A. Westad (toim). The Cambridge History of the Cold War. Volume III, Endings. Cambridge University Press, 2010, 491.

    11 Vt J. Brunstedt, The Soviet Myth of World War II. Patriotic Memory and the Russian Question in the USSR. Cambridge University Press, 2021.

    12 Vt N. Tumarkin, The Living & the Dead. The Rise and Fall of the Cult of World War II in Russia. BasicBooks, 1994, 205.

    13 Russia faces shrinking middle class, rising inequality, study finds. – Reuters 24. III.

    14 M. Khodorkovsky, The Russia Conundrum. How the West Fell for Putin’s Power Gambit – and How to Fix It. St Martin’s Press, 2022.

    15 Serhii Plokhy, The Russo-Ukrainian War. The Return of History. W. W. Norton & Co, 2023.

    16 Патрушев призвал бороться с деструктивным влиянием на жителей Карелии из-за границы. – rg.ru, 25. VIII 2022.

    17 L. Aron, See occupied Mariupol, where dread and suspicion reign. – The Washington Post, 3. V.

  • Kui sarnased on „vennasrahvaste“ väärtusruumid?

    ANNELI KAASA, MARYNA STARODUBSKA

    Idee ukrainlastest ja venelastest kui vennasrahvastest on üldteada. See on arusaam, millega propaganda on üles kasvatanud mitu põlvkonda ukrainlasi ja – olgem ausad – kuni viimase ajani ei ole ka keskmine eestlane osanud ukrainlasel ja venelasel hästi vahet teha. Mis iseloomustab kahe rahva vahelist sidet, nende sarnasust või siis hoopis erinevust? Üks võimalus on uurida kahe rahva kultuuri: milline on nende väärtusruum ja sellest tulenevalt, kuidas mõeldakse ja kuidas käitutakse.

    Venemaa on pikka aega olnud autoritaarne riik. Rahvalt ei oodatagi soovi ega võimet midagi otsustada, küll aga oodatakse allumist ja reeglite täitmist, seda vajaduse korral vägivallaga tagades. Pildil Moskva politsei 2019. aastal opositsiooni toetajaid laiali ajamas.

    Kui lähtuda tuntumatest maailma rahvaid üksteisega võrdlevatest kultuurimudelitest, siis paigutavad nad kõik Ukraina ja Venemaa teineteise lähedale. Sellise tulemuse annab näiteks maailma väärtusuuringu andmetele (www.worldvaluessurvey.org) tuginev Ingleharti-Welzeli mudel, kus riigid on paigutatud joonisele: üks telg kirjeldab seda, kas oluliseks peetakse toimetulekut või eneseväljendust, teisel teljel vastandub traditsiooniline maailmapilt ratsionaalsele. Selle kaardi järgi pole ükski riik Venemaale lähemal kui Ukraina. Nii võibki ilma süvenemata paista, et maailma riikide võrdluses on ukraina ja vene rahvas tõepoolest kultuurilt väga sarnased.

    Siiski on sellised üldistavad mudelid üldpildi saamiseks ja peamiste kultuurierinevuste väljaselgitamiseks küll äärmiselt kasulikud, aga nende suur üldistusaste on ühtlasi ka nende puudus. Kaks kultuuridimensiooni (kumbki määrab ühe telje joonisel) saadakse lihtsustatult võttes nii, et selle järgi, millised väärtused ja hoiakud eri riikides enamasti koos esinevad, koondatakse need gruppidesse ja saadud gruppe nimetataksegi kultuuridimensioonideks. Võtmesõna on siin „enamasti“ – enamasti, kuid mitte alati. Igas riigis kujunenud kultuur on siiski unikaalne ja võib juhtuda, et kui n-ö vaadata dimensiooni sisse, on pilt palju nüansirikkam.

    Vaatleme siis ühekaupa väärtusi, mis väljendavad traditsioonilise ja ratsionaalse maailmapildi vastandumist. Seda dimensiooni võib nimetada ka kui usk versus vastutus: usk traditsioonilistesse väärtusesse, jumalasse, riiki ja tema võimesse oma alamate eest hoolitseda, versus vastutus, sõltumatus ja oma eluga toimetulek. Ühel pool fatalistlik arusaam, et minust ei sõltu midagi ja minu eest otsustatakse/hoolitsetakse, teisel pool vastutuse võtmine. Teistest kultuurimudelitest katab selle dimensiooniga sarnaseid elemente ühelt poolt kollektivismi ja individualismi dimensioon, teiselt poolt hierarhia (võimukauguse) ja egalitaarsuse vastandus (õigupoolest eristaski näiteks Hofstede oma tuntud kultuurimudelit luues need kaks dimensiooni vaid teoreetilistel kaalutlustel, andmeanalüüs andis tulemuseks neid kahte aspekti ühendava dimensiooni).

    Maailma väärtusuuringu tulemused näitavad, et rahvuslik uhkus ja usaldus parlamendi vastu on Venemaa elanikkonna hulgas hoopis suurem kui Ukraina elanikel. Euroopa sotsiaal­uuringu (www.europeansocialsurvey.org) andmed omakorda näitavad, et kõigi võrdset kohtlemist peetakse Ukrainas hoopis olulisemaks kui Venemaal. See kõik viitab sellele, et hierarhiat aktsepteerivad traditsioonilised väärtused on Venemaal märksa rohkem hinnatud kui Ukrainas.

    Samal ajal näitavad nii maailma väärtusuuringu kui Euroopa sotsiaal­uuringu andmed, et perekonda ning perekondlikke ja usukombeid, reeglite järgimist ja korralikku käitumist peetakse Ukrainas palju tähtsamaks kui Venemaal. Maksudest kõrvalehoidmist või piletita sõitmist peetakse Ukrainas märksa vähem aktsepteeritavamaks kui Venemaal. Ka need väärtused on seotud traditsioonilise, konformistliku, kollektivistliku poolusega traditsioonilise ja ratsionaalse maailmapildi vastanduses. Lisaks hinnatakse lõbutsemist, naudingut pakkuvaid tegevusi, seiklusi olulisemaks Venemaal kui Ukrainas – neid väärtusi seostatakse individualistliku kultuuriga. Niisiis teatud aspektist vaadates on hoopis vastupidi: kollektivistlikum, s.t traditsioonilisemate väärtustega on kahe riigi võrdluses hoopis Ukraina, mitte Venemaa.

    Kuidas selline olukord on kujunenud? Kultuur, väärtusruum kujunevad väga pika aja jooksul. Õigupoolest on kujunemislugu sama pikk kui inimkonna ajalugu. Mõjutanud on paljud tegurid alates looduskeskkonnast kuni lähiaja ajaloosündmuste ja valitsevate ideoloogiateni. Siinkohal on olulisemad ilmselt just viimased.

    Venemaa on pikka aega olnud autoritaarne riik. Selle tagajärg on allasurutud rahva tahe: rahvalt ei oodatagi mingit soovi ega võimet midagi otsustada, küll aga oodatakse allumist ja reeglite täitmist, seda vajaduse korral vägivallaga tagades. Otsuseid teeb kitsas kõrge staatusega inimeste ring ja need otsused on täitmiseks, ilma et nähtaks vajadust neid kuidagi selgitada või rahvast nende õigsuses veenda. Loogiliseks tagajärjeks on passiivsus ja fatalism, õpitud abitus – vähene usk, et üldse on võimalik oma elu muuta, ja sellises olukorras ainuvõimalik ootus, et riik hoolitseb oma alamate eest. Rahvas ise vastutust ei tunne ja igaüks püüab võimalikult hästi ja mugavalt ära elada. Siit ehk ka lõbutsemise väärtustamine, aga ka võimaluse korral maksudest kõrvalehoidmine või piletita sõitmine, justkui tahetaks kasutada võimalust vägivaldsele süsteemile „tagasi teha“.

    Ukrainas selline ajalugu puudub: Ukraina ukrainlastega asustatud alad on olnud näiteks Poola-Leedu, Austria-Ungari ja Vene võimu all, nii mõnigi neist on toonud Ukrainasse ka demokraatlikke arusaamu. Tõsi, periood, kui Ukraina alad oli jaotatud Austria-Ungari ja Vene impeeriumi vahel, on jätnud oma jälje: Ukraina lääneosas on rohkem levinud euroopalikud arusaamad, Ukraina idaosas on vaadatud Venemaa poole. Ukraina kohta tervikuna võib öelda, et valitsejad on siin sedavõrd sageli vahetunud, et rahvas ei ole harjunud neid usaldama (siit ka vähene usaldus parlamendi vastu): loota saab vaid iseendale, perekonnale ja kogukonnale (siit perekonna väärtustamine, korralik, sh teisi arvestav käitumine). Ukrainas toetutakse usaldusväärsete inimeste võrgustikule, see tähendab, et informaalsed institutsioonid on olemas ja alati toetavad, juhul kui formaalsed institutsioonid ei täida oma funktsioone.

    Ukraina väärtusruumis on keskne koht tahtel (volja) ja vabadusel (svoboda), elukvaliteedi kriteeriumiks on võimalus teha otsuseid ilma surve või sunnita. Võimudelt eeldatakse kõigile võrdsete võimaluste tagamist. Autoriteetidele allumine ei ole Ukrainas tingimata normiks, kuid kui seda tehakse, siis vabal tahtel. Mingi eesmärgi saavutamiseks tuleb teist poolt veenda, et ta ise soovib just nii otsustada. Erimeelsuste lahendamise aktsepteeritud viisiks Ukrainas on dialoog. Vene väärtusruum aga on kujunenud olukorras, kus dialoogi, võrdne võrdsega suhtluse, argumentatsiooni kui otsusele jõudmise viisi asemel on olnud ülalt alla tulevad otsused, mida tuleb täita. Kuna normaalseks eesmärgi saavutamise viisiks ongi sund, siis peetakse Vene kultuuris valmisolekut dialoogiks nõrkuse märgiks (seepärast on ka Euroopa ja Venemaa liidrite lähtekohad konfliktide lahendamisel täiesti erinevad).

    Selleks et saavutada endasuguste lugupidamine, on vene kultuuris tähtis mitte ainult kõrge staatus, vaid tuleb ka domineerida nende üle, kes on hierarhiaredelil madalamal pulgal. Ukraina kultuuris on samuti tähtis omada küll kõrget staatust, aga rõhk on rohkem iseenda huvidel kui teiste üle domineerimisel. Seejuures iseenda eesmärkide saavutamine toimub dialoogis teistega ja võib juhtuda, et teiste huvides loobutakse oma huvidest, aga see on siis loobuja vaba otsus.

    Kirjeldatud erinevustel on oluline roll ka ühiskonnanähtuste ja sündmuste selgitamisel. Kui Venemaal saavutatakse autoriteet vägivalla(ähvarduse)ga, ilma alluvate huve arvestamata, siis Ukrainas saavutavad juhid autoriteedi siis, kui alluvad usuvad, et juhid arvestavad otsuste tegemisel alluvate huve. See tähendab, et kui juht kaotab usutavuse, legitiimsuse, siis võidakse ta ka positsioonilt kukutada (nagu juhtus nt 2004. ja 2014. aastal).

    Näiteks ka korruptsiooni juured on erinevad. Venemaa korruptsiooni tekkemehhanism on soov oma staatust ühiskonnas hoida ja parandada: korruptiivsed tegevused on vahend oma lojaalsuse kinnitamiseks, „õigete“ inimestega sidemete loomiseks ja seeläbi staatuseredelil kõrgemale jõudmiseks. Ukrainas tuleneb korruptsioon pigem sellest, et ei usuta, et valitsusasutused on võimelised oma funktsioone täitma, seega tuleb vajaduse korral loota perekondlikele sidemetele.

    Fatalistlike vaadetega saab seletada ka venelaste suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas. Venelased näevad ennast selles olukorras kui „olude ohvreid“: ise on nad võimetud olukorda muutma ja otsustusvõime on kellegi teise käes. Uuringud (www.chronicles.report) on näidanud, et neid venelasi, kes arvavad, et Venemaa peaks „erioperatsiooni“ lõpetama, on rohkem kui neid, kes seda teeksid, kui otsus oleks nende teha: vastutama ei ole harjutud ega tahetagi seda teha.

    Tulles tagasi alguses püstitatud küsimuse juurde tuleb nentida, et Ukraina ja Venemaa väärtusruumid on erinevad. See, kuidas mõeldakse, milline on maailmapilt ja mida peetakse normaalseks, on erinev ning sellel on selged ajaloolised põhjused. Ühest küljest on hierarhiat ja egalitaarsust vastandaval teljel egalitaarsem kindlasti Ukraina. Teisalt paistab Ukraina nii mõnegi näitaja poolest kollektivistlikum kui Venemaa. Nii juhtubki, et üldisel traditsioonilisuse (koondab endas nii hierarhia kui ka kollektivismi elemente) versus ratsionaalsuse (koondab nii egalitaarsuse kui ka individualismi elemente) skaalal võivad need kaks aspekti teineteist tasakaalustada ja väga üldises kultuurikäsitluses võivadki Ukraina ja Venemaa paista väga sarnased. Nii see siiski ei ole. Väidetavate „vennasrahvaste“ väärtusruumid on vaieldamatult erinevad ja erinevustest tulenevalt ka see, kuidas nad mõtlevad ja käituvad.

    Maryna Starodubska on Kiievi-Mohyla ärikooli kaasprofessor

  • Suveräänsus üleilmastumise loojakul

    JANAR MIHKELSAAR

    I

    Külma sõja lõpp hoogustas üleilmastumist, millele peetakse iseloomulikuks deregulatsiooni, multikultuurilisust, interventsioonipoliitikat, kaubanduse rahvusvahelistumist, uute tehnoloogiate laia levikut ja rahvusvahelisi institutsioone. Selliste protsesside tulemusena hakkas maailm meenutama globaalset küla. Liberaalne demokraatia, liberaalne majanduspoliitika ja liberaalsed väärtused andsid üleilmastumisele näo.

    Eeldused, mis toetasid liberaalset üleilmastumist, vanguvad või on nüüdseks kadunud. Märke, et ajaloo kulg on pöördunud ja käes on globaliseerumise tagasipööramise aeg, on palju. Nende hulgast torkab silma tagasilöök püüdlustele taltsutada ja piirata suveräänsust. Niisuguseid püüdlusi õigustatakse tavaliselt kahe argumendiga.

    Esiteks on liberaal veendunud, et kergemeelne rahvas annab varem või hiljem järele kiusatusele eirata turumajanduse põhitõdesid. Varitseb reaalne oht, et midagi sellist leiab aset sotsiaalse õigluse ja võrdsuse nimel. Poliitiline suveräänsus on seetõttu vabaturumajanduse printsiipidega karjuvas vastuolus. Teiseks on ta veendunud, et suveräänsus on see kurja juur, millest on muude hulgas võrsunud poliitiline natsionalism ja maailmasõjad.

    Selleks et mõista globaliseerumise areenilt taandumist ja selle sümptomaatilisi avaldumisvorme lähiajaloo kriiside näol, peame tahes või tahmata kasutama suveräänsuse mõistet – ning seda isegi siis, kui see on kuulutatud vananenuks. Just nimelt selles võtmes võtan vaatluse alla kolm lähiajaloo poliitilist sündmust: 2008. aasta finantskriisi, liberaalse demokraatia kriisi ja Ukraina-Venemaa sõja.

    II

    2008. aasta finantskriisi kulgemises mängisid olulist rolli kaks tegurit. Varem oli valitsustel majanduskriisi korral viimases hädas võimalik alandada riigi valuuta vahetuskurssi teiste riikide valuuta suhtes. Eurotsooni täieõigusliku liikmena ei saanud Kreeka seda teed valida ja oma saatust ise määrata. Teise tegurina peab mainima, et Põhja-Euroopa riigid eesotsas Saksamaaga ei olnud mitte mingil tingimusel nõus tunnistama oma ekspordile orienteeritud majandusmudeli jätkusuutmatust ja sellest johtuvaid struktuurseid probleeme Euroopa makromajanduses.

    Kriitilise peeglisse vaatamise asemel eelistas liberaalne eliit maha salata oma poliitika katastroofilised tagajärjed ja otsida süüdlasi. Niimoodi lõhestati Euroopa kaheks: vastutustundlikuks Põhja-Euroopaks, mida kujutati eesrindliku ja tublina, ning vastutus­tundetuks Lõuna-Euroopaks, mida on tarvis korrale kutsuda, karmilt karistada ja distsiplineerida. Kokkuvõttes seljatas poliitika majandusloogika, majanduslik natsionalism üleeuroopalise solidaarsuse, karistamistahe demokraatia.

    Liberaalidel õnnestus päästa euro­tsoon halvimast, ent selle eest maksti ränka hinda. Kõigile, kes tahtsid näha, sai selgeks, et vaba turg ei too ilmtingimata kõigile heaolu ja õitsengut ning mõne riigi ja rahva võib tuua ohvriks, kui olukord peaks seda nõudma. 2008. aasta kriis tõestas, et riigile on eksistentsiaalselt oluline suveräänselt otsustada oma fiskaal- ja rahanduspoliitika üle. See järeldus on iseäranis akuutne tänapäeval, kui Euroopa riikide majanduse arenguks on tarvis erisugust majandus- ja rahanduspoliitikat.

    III

    Liberaalse demokraatia kriis tuli teravalt ilmsiks populistlike liikumistega Poolas eesotsas vendade Jarosław and Lech Kaczyńskiga, Ungaris Viktor Orbániga, Ameerikas Donald Trumpiga jne. Kokku võttes võib öelda, et liberaalse demokraatia kriisi defineerivad kaks vastandlikku taotlust: liberaalid taotlevad liberaalset demokraatiat ilma demokraatiata, populistid liberaalset demokraatiat ilma liberalismita. Just nimelt need kaks vastuolulist taotlust, mis välistavad produktiivse dialoogi/konflikti liberalismi ning demokraatia ideede vahel, on käsikäes sandistanud liberaalse demokraatia.

    Vaatamata sellele, et tüüpiline meie aja liberaal jätab avalikkuses eeskujuliku demokraadi mulje, on ta tegelikult veendunud, et rahval ei peaks olema õigust kaasa rääkida olulistes otsustes, iseäranis majandusküsimustes. Niisuguse demokraatiavaenuliku hoiakuga mõeldakse suveräänsusest ja riigist esmajoones majandusterminites. Riik on liberaali silmis suurettevõte, mida peab efektiivselt majandama ja juhtima, mistõttu ei taha ta sisimas olla poliitik.

    Niisamuti nagu käremeelsed populistid siunavad hommikust õhtuni liberalismi, armastavad nad kõneleda söögi alla ja söögi peale otsedemokraatia voorustest, s.t rahvast kui kõrgemast võimukandjast. Nende meelest peab rahvas saama otsustada ükskõik millise küsimuse üle, muude hulgas vähemuste õiguste üle. Populistid kaitsevad innukalt suveräänsust, mida ohustavad vähemused, rahvusvahelised korporatsioonid, ametnikud ja eksperdid. Tundub, et liberaalide ja populistide armutu võitlus taandub lõpuks küsimusele, kas suverääni suveräänsusel on piirid.

    IV

    Enne Venemaa täiemahulist sõjategevust Ukrainas 2022. aasta veebruaris avaldas Vladimir Putin korduvalt arvamust, et Ukraina riik ja rahvus on kunstlikud moodustised. Ajaloo keerdkäikude keerises rikkusid vaenulikud jõud tema sõnul loomuliku harmoonia, luues fiktiivse Ukraina riigi, et kasutada seda platsdarmina Venemaa huvide vastu.

    Putini meelest on ukrainlaste ja venelaste kultuur, keel ja ajalugu niivõrd tihedalt läbi põimunud, et ei ole võimalik mõista, kus lõpeb üks ja algab teine. Sõda on tragöödia, mille on kunstlikult esile kutsunud kurjad, välismaised jõud. Ukraina on niisuguse loogika järgi tühipaljas ettur, millel ei ole tegelikult riiklikku autonoomiat ja mille peab juhtima tagasi loomulikule teele – tagasi Venemaa rüppe. Eeldatakse, et sellise tõdemuseni jõuavad ukrainlased varem või hiljem ka ise.

    Putini Venemaa ihkab näha suveräänsuse taassündi Euroopas. Euroopa riigid eesotsas Saksamaaga on minetanud poliitilise iseseisvuse. Sisulisi otsuseid ei võta Kremli meelest vastu sakslased, prantslased ega inglased, vaid seda teevad hoopis kusagil kaugel ameeriklased. Euroopa suveräänsust kujutatakse seetõttu tühipalja illusioonina. Putini toetajate meelest on üksnes Venemaal veel säilinud resoluutne tahe kaitsta oma traditsioonilisi väärtusi ning tõekspidamisi, tugev tahe astuda vastu lääne unipolaarsele hegemooniale ja väärtustele, mida üritatakse värviliste revolutsioonide esilekutsumisega peale suruda tervele maailmale.

    Sellise mõtteviisi puhul ei saa mitte kuidagi mööda kiuslikest küsimustest. Miks ei tervita Putin Ukraina otsust määratleda suveräänselt oma tulevik? Miks peab Ukraina otsima toetust postsuveräänselt Euroopalt ja imperialistlikult USA-lt?

    V

    Finantskriis, liberaaldemokraatia kriis ja Ukraina-Venemaa sõda on tõestanud, et liberaalid tulevad kriiside haldamise ja lahendamisega meisterlikult toime, ent liberaalide suhtelist edu saab tõlgendada ka hoopis teistmoodi.

    See, kuidas liberaalid lahendasid 2008. aasta finantskriisi, see, kuidas nad on ennast enam-vähem kehtestanud väärtuskonfliktis populistidega, ja see, kuidas nad on vastu astunud geopoliitilistele väljakutsetele, demonstreerib liberaalide otsustavust kriitilistes olukordades. Hädaolukorras on liberaalne eliit suveräänselt otsustanud ja defineerinud selle, milline peab olema majanduspoliitika ning missugused peavad olema väärtushinnangud ja universaalsed reeglid. Tundub, et niimoodi on teatud piirini oskuslikult rakendatud Carl Schmitti konservatiivset riigifilosoofiat ja arusaama suveräänsusest.

    Populistide käitumises ilmneb samasugune teooria ja praktika lahkheli. Nad ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et vastustada riiki ja selle institutsioone. Karmist kriitikast ei pääse meedia, haridusasutused ja julgeolekustruktuur. Riiki kujutatakse külma koletisena, instrumendina, mida liberaalid kasutavad oma huvide ja identiteedipoliitika naiivsele rahvale pealesurumiseks. Taotletakse indiviidi ja tema otsuste täielikku sõltumatust riigist. Kõige selle põhjal jääb mulje, et Michel Foucault on omale leidnud eriskummalised järgijad, kes teda igal võimalikul viisil avalikult siunavad ja maapõhja manavad, ent enesele teadmata mõnes aspektis hoopis jäljendavad.

    VI

    Seega võib üldistades väita, et suveräänsusest saab kõneleda kahest perspektiivist. Nendele, kes on jõupositsioonil, on suveräänsus esmajoones ebastabiilsuse, kitsarinnalisuse, vaenulikkuse, vihkamise, ebaõigluse ja sõdade üks peamisi põhjuseid. Suveräänsus paistab nende silmis eriti ohtliku ideena, mida on tarvis otsustavalt taltsutada ja kammitseda. Niisugusel vaateviisil on ühisjooni imperialismiga.

    Venemaa võimuladvikul, nagu nägime, on täpne ettekujutus sellest, kuidas peavad käituma ja mida tegema Ida-Euroopa riigid, iseäranis Ukraina. Niisuguse arusaama kohaselt saab Ukraina paradoksaalsel kombel olla tõeliselt suveräänne ainult juhul, kui täidetakse kohusetundlikult Venemaa põhinõudmised. Juhtudel, kui ilmnevad ebakõlad ja erimeelsused, peab ilmtingimata olema mängus mingisugune väline, kuri jõud. Samasugust hirmu tunneb liberaalne impeerium poliitilise natsionalismi ja protektsionismi ees.

    Hoopis teine tähendus on suveräänsusel nende silmis, kes peavad lugu poliitilisest vabadusest ja sõltumatusest. Suveräänsus paistab niisugusest perspektiivist ideena, millele toetudes saab astuda vastu rõhumisele, ekspluateerimisele ja sõltuvussuhetele. Näiteks Kreeka ja Ukraina puhul on näha, et suveräänsusel on kõigele vaatamata olemas emantsipatsiooni dimensioon. See mõõde on kahtlemata populismil olemas.

    Ent mainimata ei saa jätta selle varjukülgi. Niisamuti, nagu liberaalid ei tunne üldse rõõmu poliitikategemisest, ei tunne seda nende tulised verivaenlased. EKRE poliitikute suust kuuleme tihti kibedaid kaebusi, et nad on sunnitud poliitikas osalema – s.t reageerima liberaalide tegudele. Niisamuti hädaldab Putin, et tema on sunnitud reageerima imperialistlikule läänele, kelle tõttu ei saa Venemaa kogu oma potentsiaali avada ei kodus ega välismaal. Poliitikud Trumpist Putinini kaeblevad ja küsivad reaktiivselt: kas teie, liberaalid, tõesti ei näe, milliseid õudusi ma olen ainult teie tõttu sunnitud korda saatma?

     

    Janar Mihkelsaare uurimustööd on rahastanud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist Horisont Marie Sklodowska-Curie toetuslepingu nr. 101065769 raames. See artikkel kajastab ainult autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei vastuta selles sisalduva teabe eest.

  • „Olen onlain, olen ohvlain, olen kõik“

    AVE TAAVET

    Mudlumi „Sikaosäk“ on üks kummaline raamat. Vormilt justkui lasteraamat – värvilised vildikaga joonistatud illustratsioonid, suur lugejasõbralik šrift, lapsest peategelane maailma avastamas –, aga ometi ei ole ka. Nii nagu jutustamisviis on äratuntavalt mudlumlik ja võib mängleva kergusega väikestest argi­detailidest eksistentsiaalseid üldistusi esile manada, on ka pehmete joontega illustratsioonid graafiliselt peened ja läbi töötatud, pakkudes kunstilise elamuse täiskasvanulegi. Autor on isegi avaldanud kõhklust, kuidas lapsed teost vastu võtavad ning milliseks kujuneb raamatu sihtgrupp.1 Kui psühholoogias räägitakse tihtipeale täiskasvanu „sisemisest lapsest“, võiks selle teose puhul mõelda hoopis lapses peituva „sisemise täiskasvanu“ peale.

    „Sikaosäk“ on raamat mitte-päris-täiskasvanutele, aga ka mitte-päris-lastele.

    Silvia Urgas on Värske Rõhu külgedel ilmunud arvustuses esile tõstnud teose nostalgilisust, esimese arvutipõlvkonna suhtlusruumi ja mängumaailma eripärade kujutust.2 2000. aastate olmel on alates teose pealkirjast (akronüüm tutvumisportaali rate.ee meelelahutusliku isiksustesti tulemusest – See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ära Jooksnud Kassi) kuni ohtrate MSNi-vestluste transkriptsioonideni teoses kindlasti oma koht, kuid mitte keskne. Ning see lubab arvata, et aja jooksul muutub teos aina enam n-ö lasteraamatuks, eelkõige lapsepõlve ja suureks kasvamise kogemust talletavaks tekstiks. Ehkki teose olme, mis on tänapäeva lugejale veel liiga lähedal, püüab endasse, usun, et aja jooksul vajub see vaikselt päevade vahtu. Kuid lapsehääl jääb kõlama.

    Mingis mõttes on ju kõik lasteraamatud n-ö kostüümidraamad. Või, matemaatilist kujundit kasutades, võrrandid, milles lapsepõlv on konstant ning teose ajalooline taust muutuja. „Sikaosäkki“ võib julgelt kõrvutada niisuguste kirjandusklassikasse kuuluvate teostega, nagu Friedebert Tuglase „Väike Illimar“ (1937) või Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ (1985). Mõlemad on jutustatud lapse silmade läbi, esikohal on peategelase sisekõne ja maailmataju, vürtsitatud kirjaniku ainulaadse jutustamisviisiga. Neid võib lugeda kui ajastudokumente, mälestusi mõisa aidamehe poja eluolust XX sajandi künnisel või väikese tüdruku pilku ilmasõjast ning küüditamistest räsitud Eesti külaühiskonnale,3 kuid lugejal on nende teostega kerge suhestuda ka ilma ajaloolist konteksti tundmata. Ennekõike ühendab neid lapse isekas, uudishimulik ja otsiv pilk.

    Iseäraliku lapse pilgu kujutamisega tuleb ka Mudlum igati hästi toime. Tema tähelepanelik, alailma pisiasjadesse takerduv jutustamislaad on juba oma loomult lapselik, meenutades aega, mil kõik uudne vajab lähemat uurimist, tundmaõppimist ja suuremasse taustsüsteemi asetamist. Neile, kes Mudlumi varasemate teostega hästi tuttavad on, võib see teosesse sisseelamisel ka komistuskiviks saada. Ehkki raamat pole ei mahult ega sisult võrreldav „Poola poiste“ (2019) või „Mitte ainult minu tädi Elleniga“ (2021), on see esimene kord, mil autor on end sobitanud nii väikese inimese kehasse. Kirjutamisviisi, mis varem mõjus ehk idiosünkraatiliselt, tasub nüüd lugeda usaldusväärse tajutekstina.

    Igal lapsel on vahel tarvis pelgupaika täiskasvanute karmi maailma eest. Väikesel Illimaril oli selleks pleekaed. Viivi Luige minategelane sukeldus pea ees raamatutesse. Mudlumi Mirku pesa on arvuti. Oma eest ära kruvitud esipaneeli, väljaturritavate juhtmete ja ühendustega meenutab ühine lauaarvuti füüsiliseltki linnupesa (lk 116). Lisaks saab seal pugeda Mängukoopasse, Paintis või Corelis pilte joonistada ning suhelda. Täiskasvanud on ju tihtipeale kodust ära või muude asjadega hõivatud, kuid MSNis on keegi alati online. Emaga on vahel keeruline rääkida ja ta võib tänitama hakata, kuid internet vastab lahkelt kõikidele küsimustele. Arvuti on Mirku hea tuju pesa. Kurva tuju pesa on ema riidekapp (lk 107).

    Kunsti ja elu kõrvutamine on enamasti tänamatu tegevus. Ent kui teos on esimeses isikus ja vähegi veenvalt kirjutatud, tärkab lugejas ikka mingi ebaterve uudishimu selle vastu, kui palju loetust on ehtne. Eks eri kirjanikud hoia oma alter ego kirjandusvälisest minast eri kaugusel. Mudlum pole kunagi saladust teinud, et tema raamatud jutustavad vaid väikeste kohendustega ikka ja jälle tema sugulaste, laste ja lähikondlaste lugusid: „Poola poisid“ ammutas ainest kultuurirühmituse ZA/UM tegutsemisaastatest, „Mitte ainult minu tädi Ellen“ kirjaniku tädi, Juhan Smuuli abikaasa eluteest.

    „Sikaosäk“ põimib samuti osavalt omaeluloolist ainest ning kunstilist stiliseeringut. Raamatus leidub ka kirjanduslikku ready made’i – veebivestlusi, mis on varem avaldatud ZA/UMi kultuuriblogis.4 Arvatavasti on muudetud vaid vestlejate (kasutaja)nimed. Mirku kirjutab otsekoheselt, emotsionaalselt ja ohtrate vigadega. Ehkki veebivestlused toovad raamatu muidu leebelt kulgevasse jutustuslaadi stilistilise katkestuse, joonivad need alla veebivestlustele omast kohalolu – vastata sõnumitele kiiresti ja spontaanselt, pannes rõhku kommunikatsiooni kiirusele, mitte stiilile või sisule. Raamatus on veebivestlused ainsad otsekõnet ja olevikku kasutavad dialoogid.

    Ehkki mitte kordagi raskepäraselt kujutatud, on „Sikaosäki“ ridade vahelt siiski aimata ümbritseva maailma raskusi. Majanduslik ebakindlus, tervisehädad, seltsimine pigem vanema venna boheemlastest sõprade kui omaealistega ning ema rööprähklemine, et üksikvanemana lastekasvatamisega toime tulla, raamistavad Mirku elu. Tüdruk ei hooli suuremat ema pakutud lasteraamatutest – Bullerby lapsed, Pipid ja Karlssonid on talle igavad (lk 114-115). „Sikaosäkki“ Mirku-sugune tüdruk loodetavasti ikka loeks. Selles ei kujutata tuumperekonna idülli, kuid lastekirjandus peakski normaliseerima võimalikult erinevaid lapsepõlvi.

    Lõpetuseks paar sõna Maria-Kristiina Ulase piltide kohta. Nagu juba öeldud, on neis näha vilunud kunstniku ja graafiku käekirja. Detailirikkuse ja tundliku joonekasutusega tuletavad need meelde Lõuna-Eesti psühhedeelsete graafikute-illustraatorite teoseid alates Wiiralti illustratsioonidest Juhan Jaigi jubelugudele kuni tänapäeva loojate Albert Gulgi või Kristina Viina teosteni. Möödunud loomingulise aasta, sh „Sikaosäki“ illustreerimise eest pälvis Ulas aasta graafiku tiitli.5 Tänapäeval, mil illustraatoritöö on omaette elukutse, julgustab Ulase ja Mudlumi õnnestunud projekt loodetavasti teisigi tugevaid kujutavaid kunstnikke ja kirjanikke koostööd tegema, seda ka väiksema lugeja raamatute puhul.

    Lapsed ootavad, et neid võetaks tõsiselt ega alahinnataks. Mängides matkivad lapsed täiskasvanute maailma selle ilus ja valus – parasjagu nii, nagu neile osaks on saanud. Ehkki täiskasvanuelu kohati lapsi peibutab – „Sikaosäki“ minategelane Mirkugi unistab sellest, et saaks juba süüa, mida ise tahab, ning kanda, mida ise tahab –, igatsevad paljud täiskasvanud hoopis tagasi lapsepõlve. „Sikaosäki“ piparkooki meenutava kaanekujunduse ja lapsesõbraliku kujunduse sisse on pakitud raamat mitte-päris-täiskasvanutele, aga ka mitte-päris-lastele. „Olen onlain, olen ohvlain, olen kõik,“ teatab väike tüdruk oma MSNi-nimes.6 Ja nii ongi. Meie minevik ja tulevik peavad sõbralikult ühte inimkehasse, ühte tähistajasse ära mahtuma. Miks siis mitte ka raamatusse?

    1 Kaspar Viilup, Mudlum: loodan, et „Sikaosäk“ ei tundu lastele väga vanamoodne. – ERRi kultuuriportaal 28. XI 2022. https://kultuur.err.ee/1608802634/mudlum-loodan-et-sikaosak-ei-tundu-lastele-vaga-vanamoodne

    2 Silvia Urgas, Väikese vanainimese mälestused ajast, mil veel arvuti tagant ära mindi. – Värske Rõhk 2023, nr 83, lk 117–121.

    3 Näiteks on Jaan Kaplinski pakkunud „Seitsmenda rahukevade“ põhjaliku ja veenva käsitluse poliitilise traktaadina. Vt Jaan Kaplinski, Lapsepõlv pahempidi maailmas. – Vikerkaar 2021, nr 9, lk 87–95.

    4 Martin Luiga, Õeke. 5. II 2014. https://protoxylem56.rssing.com/chan-25445797/article62.html#c25445797a62

    5 Ave Häkli, Aasta graafiku tiitli pälvis Maria-Kristiina Ulas. – ERRi kultuuriportaal 20. XII 2022. https://kultuur.err.ee/1608826363/aasta-graafiku-tiitli-palvis-maria-kristiina-ulas

    6 Martin Luiga, Õeke.

  • Laululindude laulusõnad

    KRISTEL VILBASTE

    „„Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehaks, mis endisi linde meelde tuletavad.“ Loodame, et see rahvaprohveti halastamatu ennustus täide ei lähe.“

    Nõnda algab üks põnev raamat – Mart Mägra „Linnud rahva keeles ja meeles“*, mida lugesin juba lapsepõlves ja mille ikka ja jälle kätte võtan. Ilmselt ei olnud selle suurepärase raamatu autoril ega ka Ambla kihelkonnast Põriki vallast pärit Joosep Freimannil, kes Jakob Hurdale 1889. aastal selle ülestähenduse saatis, aimugi, mis maailmas juhtuma hakkab.

    Ööbik on meie pealaulik.

    Vasest lindude motiiv on seda prohvetlikum, et arvutites, mille kaudu läbi veebikaamerate, videote ja piltide ning ka helifailide linde inimeste ette manatakse, on üsna palju vaske, aga ka väärismetalle. Ka kõige parem tehislind ei ole võrreldav pärislinnuga, kuid tänu arvutitele oleme lindudest teada saanud seda, mis muidu silmale nähtamatuks jääks.

    Kindlasti on arvutid andnud ka tervik­pildi sellest, kuhu me oma majanduskasvu eufoorias jõudnud oleme. Ainuüksi väikeses Eestis on metsalinnustik vähenenud 60%. Niisiis nokk kinni, saba lahti.

    Aga enne kui viimasest ehtsast linnust on jäänud vaid mälestus siutsudes ja säutsudes, tahaksin rääkida, kuidas mina linnulaulu selgeks sain. Nii et enamikul metsas säutsujatest, keda kuulen, oleks ka nimi. Ei ole mind õnnistatud erilise muusikaandega ja sageli ei suuda ma teha vahet viisidel ja ka linnulauludel. On teada, et suurele osale laulurahvast on koorilauluõpetaja tungivalt otsa vaadates öelnud, et kui teised laulavad, siis sina ära laula, sulle on karu kõrva peale astunud. Tunnistan, et tunnen linde paremini, kui neid pihus saan hoida, sest olen omal ajal rõngastaja olnud. Aga et lindudel ka laulu järgi vahet teha, siis jagan spikrit, mille suusõnaliselt olen isalt pärinud, mille kohta olen juurde lugenud ja linnumeeste öeldust kõrva taha pannud. Ühesõnaga, kui ei jää meelde viis, jäta meelde sõnad!

    Ööbik on meie pealaulik. Tema valiti ka selle sajandi alguses 2002. aastal Eesti esindajana linnueurovisiooni võitjaks. Põhjanaabritel sajakeelseks linnukeseks nimetatu (sm satakieli) õhutab Mäkra loetlema ööbikulaulu kirjeldavaid sõnu. Ööbik plaksutab, tiksutab, latsutab, sihiseb, suristab, lidiseb, soltsub, ketrab, muisutab, vilistab, hõiskab, lööb, tõukab, sahistab. Meie pealauliku viisiketramise sõnavaraga saab edaspidi kirjeldada peaaegu kõiki linde. Aga üle maa on vanarahva hulgas tuntud lugu, kuidas ööbik õppis oma laulu teopoisilt, kes härgadega põldu kündnud. Kiri ja Küüt olnud laiskade härgade nimed.

    „Kiri, Küüt! Kiri, Küüt! Laisk, laisk! Too piits, too piits! Too piits, too piits, plaks, plaks, plaks“.

    Tänapäeval on see loomaõigusvastane jutt ja kuigi võib viidata ööbiku teisele rahvakeelsele nimele sisask, mis tuleneb tema veidi sisinat meenutavast lauluosast, on laksutamine inimesi ikka rohkem lummanud. Siiski on põnev, et meie rahva heliloomingus on Sisaskitel olnud märkimisväärne osa, eks laulu­virtuoosi nimi annab tiivad.

    Põldlõoke on meie teine lauluvir­tuoos. Kuid lõoke ei laula kunagi maas või oksa peal, tema hingehelin paiskub välja vaid sinitaeva all lõõritades. Hellitlevalt nagu paljusid teisi linde on teda vanasti seepärast nimetatud „lõokene“, kene-lõpp iseloomustab eestlaste linnu­armastust. Tormast on üles kirjutatud ka üks ilusamaid lõolõõrituse tõlgendusi:

    „Silita, silita tiivulist,

    tiivulist, tuuleke.

    Silita, silita üle siili selja,

    silita, silita, tuuleke,

    tiivulist, tiivulist.“

    Lõokese laulu tunneb ära ka õige väike laps laulu alguse järgi:

    „Liiri-lõõri, liiri-lõõri …“.

    Peoleo on oma kärtskollase kuuega pugenud paljudesse rahvajuttudesse, enamasti edeva linnuna, ometi on tema naasmine lõunamaalt andnud vana­rahvale märku, et kevadkülviaeg on käes. Nii karjuvatki ta põlluservas tamme­oksal:

    „Viska peo, viska peo!“.

    Heinaajal oli heinalistel kasu peoleo ilmaennustajavõimest, mis on parem kui baromeeter. Ilmeksimatult kuulutas ta oma nurruval häälel kullamaalastele inimkeeli vihmasaju algust:

    „Vihmavilu kuivakääks, vihmavilu kuivakääks“.

    Väike-lehelind ehk silksolk annab oma lauluga sammuti vihmaalgusest teada, kui ta oma

    „silk-solk, silk-solk“

    heledal häälel käima tõmbab, siis on aeg mõni puualune vihmatilkumiseks valmis vaadata.

    Väike-lehelindu tunti vanal ajal ka väikese sepana, kes oma pisikese haamriga taob:

    „kõlks-kõlks-kõlks-kõlks“.

    Metsvint ehk viimane metsavaht – teda teatakse kevadel pideva metsakaitse­teksti edastamise järgi:

    „Siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks piirutikk!“.

    Ometi on see kevadine hõiskamine lühiajaline ja meie kõige arvukama haudelinnu suust kostab enamiku ajast tema enda nimi:

    „Vint, vint, vint!“.

    See hoiatushüüd annab teistele temasugustele teada ohust metsas ja kaitsevint keeratakse kogu metsas korraga peale, ju nad on niimoodi oma asurkonna suureks paisutanud.

    Rohevindi pidevaid hõikeid krüit-krüit võib ka tõlgendada saksakeelsena:

    „grüün-grüün“,

    kuid ometi ei ole selle linnu käitumises peale sulevärvi eriti rohelust, urbaniseerunud linnuna on ta meil talvel suurte parvedena toidulaudadel igasuguste linnuhaiguste levitaja, näidates kätte linnastumise kitsaskohad.

    Salu-lehelinnu ehk ahjulinnu laulu õpetas isa mulle nii, et ta laulab nagu metsvint, aga laisemalt ja lõpuks väsib, jättes piirutiku kaitsmise osa nimetamata:

    „Siit, siit, metsast ei tohi võtta-a-a-a …“.

    Ahjulinnuna on teda kirjeldanud „Tões ja õiguses“ ka A. H. Tammsaare, salu-lehelinnu pesa näeb tõesti välja nagu pisike pitsaahi.

    Mets-lehelind on meie keeles olnud eelmise sajandi alguses kirjas nimega, mis on vahest kõige ilusam linnunimi. Hellitlevalt öeldakse tema kohta siristaja lehelinnuke. Tema laul on metsas nii äratuntav, et seda on vanasti nimetatud metskilgi lauluks, tänapäeval võib seda võrrelda mobiilihelinaga:

    „Sip-sip-sip-sirrrr“.

    Imelik, et vanarahvas pole sellele muud tähenduslugu loonud.

    Talvike on üks tuntumaid inimkeeli kõnelevaid linde ja tema laulu tunneb ära „Saatusesümfoonia“-laadsest helireast, mille sõnad eesti keeles kõlavad:

    „Siit-siit saab Riiga!“.

    Ja lähmegi siis edasi Lätti, lätlaste rahvuslinnu linavästriku juurde.

    Linavästrik ehk jäälõhkuja põrutab vanarahva arvates oma sabaga nii kõvasti, et jää läheb katki. Kui jää lõhutud, pääsevad sulaveed kõikjal voolama ja kõnnitakse silps-solps. Väike linavästrik on aga nii osav tantsija, teda on ka baleriiniks nimetatud, et tema sammudest ja suust kostab ainult:

    „Silps-silps, silps-silps“.

    Suitsupääsuke on millegipärast saanud teadusliku nime, millega tal tänapäeval enam sidet ei ole. Suits. Paremini sobiksid rahvakeelsed nimed kodupääsuke ja laulupääsuke. Just suitsupääsukese pidev sidistamine koduukse ees võlus meid nii ära, et ta oma rahvuslinnuks oleme valinud. Aga laulu on kätketud nii mõisahärrade kui ka meie endi pikk-kuuesabade lõhkikärisemise traagika:

    „Midli madli kudli kadli, kudusin kangast, tegin, riiet, läksin metsa kännu otsa, tõmbasin lõhki – sirts sirr!“.

    Ka kudli-kadli-mäng on meie rahvamängude hulgas, kus nende helide saatel lapse kurgualust kõditatakse. Punane kurgulaik suitsupääsukese lõua all just selle mõtteni viibki.

    Räästapääsuke ehk rahvakeelse nimega pottsepp on praegustes uusarendustes tuttav lind, kes laob oma pesakivid hoolikalt korrusmajade rõdulagede alla. Ja tema nime purtpääsuke võiks tänapäeval asendada purts-pääsukesega. Kui pojad pesas, siis see kakaladu, mis pääsude poolt pesast purtsuga välja lastakse, on arvestatavate mõõtmetega ega mahu vahel ära isegi pesa alla asetatud ajalehele. Kõike seda ergutavad oma lauluga taeva all nende vanemad:

    „Purts-purts-purts!“.

    Koduvarblane on tõeline nutilind, tema keelest kuuleme ära nii säutsud kui siutsud. Ometi on tema keelest leitud kõige enam tänavapoisi ehk poisi­kluti käitumisele viitavat nime. Varblane hüüabki valjult kõikjal teist omasugust:

    „Klutt! Klutt!“.

    ja kambakesi need linnud igal pool ka liiguvad.

    Karmiinleevike meelitab end filmima.

    Karmiinleevikese kohta pole vanarahvas eriti arvamust avaldanud, aga kui pärast iseseisvumist videomakid Eestisse jõudsid, püüdis see imeilus punase bareti ja sallkraega varblasesuurune linnuke meelitada end filmima, hüüdes:

    „Video-video-video!“.

    Uuem versioon tema laulust kõlab aga ühiskonnakriitilisena ja see ei ole tegelikult linnu arvamus, vaid inimese enda depressiooniväljendus, igatahes kuulevad paljud tema laulus skandeerimist:

    „Idioot-idioot-idioot!“.

    Aed-põõsalinnu laulu õpetas mulle üks nüüd juba manalas linnumees sõnadega „tead, see lind ei saa vait olla, ta lihtsalt möliseb ja ei lase teisi kuulata“. Selle määratluse järgi tunneb tema ilmeksimatult teiste lindude seast ära ilma laulu sõnadesse valamata. Vanarahvaski on teda kutsunud vadistajaks.

    Hall-kärbsenäpi kohta väidetakse, et ta on lauluandest täiesti ilma jäetud, aga ega ta täiesti tumm ka ole. Kombest nokavahe lendavaid putukaid pilgeni täis laduda ja siis pärast edukat saagilendu rõõmsalt „iitsak!“ hüüda, mis tema rahvakeelne nimigi on, võib kuulda ka kerget kiiret suurustamist:

    „Hiidsaak!“.

    Kivitäks, kelle välimust tänapäeval tihti röövlimaskiga hall-õgijaga segi aetakse, on hoopis aktiivsem tegelane kui konksnokaga veidi kössis kükitav õgija, keda meil suvepoolaastal ka väga harva ette tuleb. Kivitäks aga hüppab ühelt kivilt teisele ja justkui taob neilt saba ja nokka vibutades pisikesi kilde välja, ikka täks ja täks. Seepärast on tema laulu kohta leitud ka tõlgendus:

    „Tiks täna, teine homme, viimaks suur tükk väheneb“.

    Laulurästas on tõeline rahvamees, laulab kõrgel kuuseladvas meie hetked ilusaks. Ja ta laulab meile nii tuttavat laulu, regilaulikuna kordab iga viisirida. Vahel öeldakse, et ta on ööbiku sulane, et laulab järgi tema laule, samal ajal öö läbi ööbikulaulu kuulamine on väsitav ja kevadiste maatööde ajal uinutakse laulurästa kauni laulu saatel magama. Ka hommikul on tema hääl vali ja ajab uniseid juba läbi aastasadade tööle:

    „Too piits, too piits, laks, laks, laks, seo vöö, seo vöö, virk laps, laps“.

    Hallrästas on rästaste hulgas rokkar, kärisevat häält ei suuda ta oma laulus varjata, isegi kui õhkpeentest asjadest laulab:

    „siidikera-niidikera, käterätt-kärr“.

    Sabatihase valge villapea on vanarahva pannud mõtlema ketramise vajalikkusest ja just sellist vokivurinat ringi lendav sabatihaseparv teeb:

    „Vurr-vurr-vurr“.

    Kui ka üks pika sabaga tihane parvest maha jääb, siis läheb lahti nii kurb sidistamine, et kauges metsalaanes seda kuuldes poetad lõpuks pisara. Õnneks leitakse kadunud velled üksteist hüüdes kiiresti üles.

    Põhjatihase laul võib olla nii lubadus kui protest:

    „Tee-tee-tee-tee!“

    või

    „ei tee-tee-tee!“.

    Pöialpoisi – meie pisima linnu laulu igaüks ei kuulegi, nii kõrgeid noote suudab võtta vaid tõesti peenike nokavahe ja kõri. Aga Kuusalu kandis on tema oranži suletutiga isaslinnu kevadlaulu tõlgendatud nii:

    „Tidi-lidi, tidi-lidi, minu pojad on pisikesed“.

    Varest laululinnuna arvesse võtta enamasti ei taheta, aga kui ta end oksa peal kooku tõmbab ja nokaotsast segajat sõimama kukub, siis niisama mööda minna ei saa:

    „Vares vaak, Junni Jaak“.

    Või teisele varesele:

    „Siit saab, siit saab!“.

    Võib-olla tulekski varesepeletite, mis linnades närvesöövalt kraaksuvad, asemel panna lindilt jooksma parem mõni inimkeelne rokkloits:

    „Vares Jaak, vaiki kaak!“.

    Haraka kädistamise tunneb ilmselt ilma mõtlemata ära iga laps, seda enam et haigused on ikka saadetud harakale. Ei võta teda ka hõbekuul. Ja nii käib see uhke valge maniski ja pika musta sabakuuega tegelane ringi nagu krahv Dracula ja kordab kätsatades:

    „Olen saks, saks!“.

    Hakkide omavahelisest valjuhäälsest õiendamisest ja helikujust on meie keelde isegi sõna tulnud – naaklema või nääklema. Ehki nad karjuvad üksteisele lihtsalt:

    „Hakk, hakk, hakka astuma!“.

    Olemegi laululindude juurest linnumaailma rokkarite ja räpparite juurde jõudnud, aga ühte trummivirtuoosi tahaksin veel mainida.

    Musträhn ehk kärg, suurim meie rähnide seas, koputab puud sellise kiirusega, mis teeks au ka bändimeestele, kuid tema rõõmsates kevadistes kilgetes on ka rõõmu ja naeru. Nimelt arvas vanarahvas, et kaval rähniisand hüüab armuvalus naist:

    „Liia-Liia-Liia!“,

    aga kui armutegu tehtud, siis käratab:

    „Krõõt, kasi koju!“.

    Juba mitmendat aastat toimub loodusfestivalil üritus pealkirjaga „Linnujämm“, kus needsamad linnulaulud suul. Sel aastal algab „Linnujämm“ 9. juunil kell 18 Lodjakoja paadikuuris. Osalevad muusikud Kitty Florentine, LI:V, Meisterjaan ja kirjanikud Doris Kareva, Aare Pilv, Veronika Kivisilla, Janika Läänemets, Mirjam Parve. Tutvustavast tekstist saab lugeda: „Linnu­jämmile tulevad kokku muusikud ja luuletajad, kes loovad Eestis elava linnuliigi laulust inspireerituna oma muusikalise nägemuse või poeetilise sõnateose, mis tõlgendab või tõukub mõnel muul viisil ette antud linnulaulu salvestusest. Sel aastal on tõlgendatavateks linnuliikideks valitud tikutaja, rasvatihane, laululuik, leevike, pasknäär ja aasta lind aul.“

    Vaatame siis kiiresti üle, mis vanarahvas ka nende lindude kohta on arvanud.

    Tikutaja ehk taevasikk. Lind, kes sabaga laulab. Mökitamine või möhitamine, mis ta oma saba- ja tiivasulgedega esile manab, on kevadhämaruses veidi ebamainegi. Nagu vanakurat lööks oma saba ja sõrgadega taevakaarel tantsu. Tõepoolest, algul poetab see pontsakas kurvits ülespoole lennates oma pika noka vahelt:

    „Tikun taeva, tikun taeva!“.

    Ja siis kostab salapärane:

    „Öö-öö-öhhöhöö!“.

    Rasvatihases ei ole kahtlustki, et eestlane kuuleb tema laulus sitsikleidiaja algust:

    „Sitsikleit! Sitsikleit! Sitsikleit!“.

    Aga kui kollases sitsikleidis noorik on pesakasti istuma sätitud, siis tuleb isalinnu huulilt vaid manitsus kodus istuda:

    „Pink-pink“.

    Laululuik on meie põhjanaabrite rahvuslind, kelle arvukus alles pärast rahvuslinnuks kuulutamist kasvama hakkas. Eestis on ta peamiselt läbirändaja koos väikeluikedega, keda tunneb parves ära haukuva hääle järgi. Laululuiged aga „luiguvad“ südantlõhestavalt, see on mingi ihaluse ja unistuste hääl, kuid ka üle Toonela või Tolle Ilma piiri siirdumise hääl. Laululuige hääle jäljendamine pidi luigutaja luikedega kaasa viima, teisele poole.

    Leevike ehk punnpaabu on tõeline flöödivirtuoos. Aga kuidas flöödiviis sõnadesse panna? Sõnasepad on nimetanud tema laulu kurvameelsete lüüpimiseks. Naljavennad kutsuvad tema laulu jõulureklaamide järgi, kus sageli tema pilt:

    „Müük, müük, müük, müük!“.

    Pasknäärist teatakse enamasti vaid tema rämedat-koledat karjumist, kui keegi teda ehmatab või ohustab. Aga lindude omavaheline hüüdmine on väga kaunis vile:

    „Viu-viu“.

    Aul on üks salapärane lind, keda meie maal tuntakse hääle järgi. Ta on olnud randade esimene kevadekuulutaja, kelle südamlikud akk-aulik-akk-alaa hõiked kaugelt mere pealt annavad kaluritele märku, et jää on sulanud ja kala randa tulnud. Aul ise kunagi randa ei tule ja kui proovitigi teda pika püssiga lasta, siis ikkagi ei tabatud enamasti märki, arvati, et tal on nõiutud kael, millele püssikuul kinni ei hakka. Aul laulvatki siis parastuseks:

    „Kõva kaula, kõva kaula“.

    * Vt ka Mart Mäger, Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat 1969; Gustav Vilberg, Kodumaa rändlinnud. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, Tallinn 1920 ja Mall Hiiemäe, Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.

  • ,

    Argidialektika XVII. Ise- ja kasutusväärtus*

    MARGUS OTT

    Igal olendil on nii ise- kui ka kasutusväärtus. Ühest küljest on iga olend enesega suhestatud, olgu või väga rudimentaarselt. Selle varal ta ongi see mingi sidususega ehk mingil moel lõimitud olend, mis ta on. Ta püsib koos, hoiab end. See on ka võrratu väärtus, sest see enese-suhe on igasuguse muu väärtustamise alus ja eeldus.

    Banksy. We’re all in the same boat. Lowestoft 2021.

    Sellest tulenevalt suhestub ta ümbrusega teatud moel, teatud sihis. See tähendab, et ta kasutab teisi mingil moel ja mingis sihis. Neil on tema jaoks mingi väärtus. Sellesamaga on ta aga avatatud ka ise teiste poolt kasutatud olemisele. Nemad omakorda kasutavad teda mingil omal moel ja omas sihis, on nonde teiste olendite poolt mingil moel väärtustatud (olgu positiivselt või negatiivselt).

    Kui see üldine ontoloogia kanda ökoloogilisele tasandile, siis võib öelda, et praegune ökoloogiline kriis tuleb sellest, et inimene omistab iseväärtust ainult iseendale ning muud loodust käsitab üksnes kasutusväärtuse perspektiivist.

    Ometi on need olendid, keda ma kasutan, ka iseväärtusega, mida ilmutab esiteks see, et nad ennast mingil moel lõimivad ja käituvad mõtestatult ja sihipäraselt. See tähendab, et nad on mingisuguse subjektiivsuse lähtekohaks ja seetõttu võrratu iseväärtusega, mille pinnalt nad väärtusi omistavad. Teiseks ilmutabki nende iseväärtust see, et nad meid, inimesi, oma sihis ära kasutavad –näiteks kõikvõimalikud patogeenid nii inimesel kui ka kultuurtaimedel ja koduloomadel. Me oleme pikalt pidanud nende patogeenidega üksildast kangelaslikku, aga üpris rohmakat ja rumalat võitlust: eeskätt nad lihtsalt mürgiga üle kallanud. Selgub aga, et nad ei allu üleni meie kontrollile ja muutuvad tihti resistentseks, nii et me peame kallama veel rohkem mürki – ning disainima taimi, mis oleksid nende mürkide suhtes resistentsemad, et me saaksime järjest suuremaid mürgikoguseid patogeenidele kaela kallata. Lisaks kahjulikuks peetud olendite hävitamisele oleme järjest kõrvale tõrjunud ka olendeid, kes ei tundu meile piisavalt kasulikud. Võtame metsa maha ja teeme asemele põllu. Või veel parem, kinnisvaraküla.

    Ühepoolne kasutamine – nii et inimene ainult kasutab ja kõik ülejäänud olendid on kasutatavad – on vildakas filosoofiliselt ja hukatuslik ökoloogiliselt. Iseväärtusega olendite vastastikune kasutamine moodustab keeruka võrgustiku ning seda pimesi lõhkudes on inimene järjest enam hoopis suuremate jõudude taluja. Metsast saime jagu ja lõikasime sealt kasu; maavarasid kasutame järjest ulatuslikumalt –aga nüüd tulevad põuad, tulekahjud, üleujutused, mis panevad inimese taluma kuivamist, ärapõlemist, uppumist. Ka patogeenide vastast võitlust saaks pidada arukamalt ja jätkusuutlikumalt, kui teha koostööd teiste olenditega ning luua tingimused keerukate kasuvõrgustike püsimisele.

    Seetõttu peame liikuma dialektiliselt rikkalikuma maailmamõistmise poole: kõik olendid on iseväärtusega ja nad astuvad vastastikuse kasutamise suhetesse. Minu olemasolu ei ole käsitatav ilma suure hulga teiste olenditeta. Minu enda iseväärtusse ongi juba kätketud teiste olendite iseväärtus. Ma ei saa teisi olendeid allutada ainult kasulikkusele minu jaoks, vaid ma pean möönma nende iseväärtust ning seda, et nad tahavad kasutada ümbrust omal moel, mida ma ei saa lõpuni kontrollida.

    Minu huvid ja omakasu mõistagi ei kao, aga siit võiks võrsuda täiesti uus eetika. Kui kasupõhine maailmavaade põhineb kasvul ehk põhimõttel „mida rohkem, seda uhkem“, sest me saame rohkem kasu, siis kõigi olendite iseväärtust ja nende vastastikust kätketust mõistev arusaam esitab maksiimi „mida vähem, seda parem“. Näiteks mitte raiuda metsa nii palju kui võimalik, vaid nii vähe kui võimalik.

    * Inspireeritud Tiit Marani ettekandest teoreetilise bioloogia kevadkoolis 29. aprillil k.a.

Sirp