Tallinna Linnateatri „Tõhususe sümfoonia“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Emil Kallas ja Neeme Jõe. Mängivad Simo Andre Kadastu, Mikk Jürjens, Mart Toome, Anu Lamp ja Anne Reemann. Esietendus 6. IV Salme kultuurikeskuse suures saalis.
„Pole und! Pole und!“. See kuulus fraas (küll itaalia keeles) Puccini ooperist „Turandot“ Mart Toome esituses sai minu meelest Renate Keerdi „Tõhususe sümfoonia“ teemaviidaks. Kirjandusõhtu (esitatakse eesti luuletaja Kalju Kruusa ja jaapani XIV sajandi budistliku esseisti Yoshida Kenkō tekste) ja keerdiliku teatrilavastuse piiritsoonis seiklev trupp (lisaks Toomele Anne Reemann, Simo Andre Kadastu, Mikk Jürjens ja Anu Lamp) on kui rühm unetuid, kes kuutõbisena Salme tänava kultuurikeskuse suurt lava, saali ja saalirõdu avastavad. „Tõhususe sümfoonia“ puhul on sama palju tegemist ruumiinstallatsiooni kui teatri- või kirjandusõhtuga.
„Tõhususe sümfoonia“. Kirjandusõhtu ja keerdiliku teatrilavastuse piiritsoonis seiklev trupp (Anne Reemann, Simo Andre Kadastu, Mikk Jürjens, Anu Lamp ja Mart Toome) on kui rühm unetuid, kes kuutõbisena Salme tänava kultuurikeskuse suurt lava, saali ja saalirõdu avastavad.
Unenäolisuse tunnet süvendab kiiskavvalgete tekkide sadu, samuti saali sisenevad suured valged Lihavõttesaare kuulsaid päid meenutavad valged inimpalged, mis vaatajale etenduse lõpus hüvastijätuks julgustavalt noogutavad. Tekke loobiti rõdult alla tõesti palju, miskipärast viis nende rohkuse nägemine mõtte Ukraina jätkuva abistamise vajadusele. Aga eks Keerdi lavastused olegi olnud pillavad sürrealistlikud performance’id – ta on teatrimaailma Antoni Gaudí.
„Tõhususe sümfoonia“ on Keerdi kõige rahulikum ja hõllanduslikum teos. Kohati isegi aeglane ja igav võrreldes varasema loomingu kujunditiheduse, sünesteetiliste ahhaa-elamuste ja füüsilise intensiivsusega. Mitmeid tekste esitab trupp koorina, nii et fraasid hakitakse sõnadeks eri näitlejate suus. Sellist esitusviisi ekspluateeritakse üle, nii õhuliste ja õrnade tekstide puhul see ei toimi: sõnad jõudsid küll ühe näitleja suust edukalt järgmise suhu hüpata, aga mõte alati kaasas ei püsinud. Õigemini see osa mõttest, mis avaldub tavaliselt intonatsioonis, näitleja häälduse nüanssides või personaalses häälekõlas, näitlejaisiksuse slepis. Rääkimine on alati ruumi loomine ning tekstide jupitamine mõjus nagu ruumi lammutamine eraldi tasapindadeks.
Etenduse alguses oli Keerd põiminud Kruusa luule tegelaste sidusaks dialoogiks ning seda saatis lavapõrandal väänlev keerdilik ulakas kehade kuhi. Keerd oli selle kineetilise kõneaktiga (millist keelt valdab ta üle mõistuse hästi) dialoogis Kruusa tekstiga. Selliseid momente oleks võinud rohkem olla.
Sõna haaval hoolikalt etteveeritud poeesiale on jäetud lavastuses võib-olla rohkem aega ja õhku kui pidanuks. Üks võimalus „Tõhususe sümfoonia“ hõredust õigustada on nentida, et lavastusse on jäetud teadlikult tühikud ja need tuleb vaatajal täita. Peale selle võib lavastuse pealkirjast välja lugeda kerge muige igavusehirmu üle. Üks võte, mis peab tegijate soovil jääma saladuseks neile, kes pole lavastust veel näinud, annab vaatajale võimaluse suhestuda teatriruumiga tavapärasest aktiivsemalt. Lõpuks ei saagi enam aru, kes keda rohkem etenduse jooksul jälgis, kas publik etendajaid või etendajad publikut. See pole puudus – uudne etendusolukord ärgitab publikut rahulikku vaatlevat olekut endas nüansseerima.
See on kahtlemata üks huvitavamaid luuleõhtuid, kus olen viibinud, aga mitte niivõrd tänu kuuldud luuletekstidele ja nähtud stseenidele, kuivõrd nende esitusolukorra kõnekusele. Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme“ oli võib-olla sidusam ja lüürilisem, aga ka lineaarsem. Etendusolukorrana on „Tõhususe sümfoonia“ huvitavalt liigendatud labürint, mille igas ruumis ei olnud tingimata huvitav viibida.
Alvar Loog on kirjutanud Kruusa luulekogu „Üleelamiste vanake“ (millest pool Keerdi lavastuse tekstidest pärineb) kohta, et see on meeleheitel koduperemehe värsistatud kaebuste raamat. Kruusa luule asub üllatavalt täpselt argise kaeblemise ja luule piirialal, jäädes oskuslikult siiski poeesia sfääri. Autor on oma lapsevanema ja pereinimese kogemuse meeleheidet poeedina kõrvalt jälginud, ta ei anna oma luulekogus seda meeleheidet edasi, vaid moondab selle klaariks filosoofiliseks žurnalistikaks, mis on argine ja õrn nagu ajalehepaberist meisterdatud origami.
Keerdi lavastuses otsest vormilist vastet Kruusa kaunile kaeblemisele ei ole leitud, kui näitlejate loomuomaselt koomilised hädaliseilmed välja arvata. Budistlik mõtleja Kenkō, kelle „Jõudeaja võrsetest“ katkeid esitatakse, on Keerdi lavastatud etendusolukorras märksa enam kohal.
Keerd pole kunagi olnud teatris loojana nn Suur Väljendaja, kes oma elukogemust ja intiimseid üleelamisi publikule pakub. Ta on ennekõike erakordselt osav vaatleja ja huvitav mõtleja, kelle originaalsus ei seisne niivõrd vaatlus- ja aruteluobjektide valimises, vaid vaatlemise ja arutlemise viiside leiutamises või nende küsimuse alla seadmises. „Tõhususe sümfoonia“ ideed ja ruumifilosoofiline taotlus on huvitavad, aga kohati on raske tuvastada, mis põhjusel kolm K-tähega mõtlejat omavahel kohtusid.
Keerdi vahendatud Kenkō õpetab muidugi ka sellistest tähenduseiha painetest lahti laskma: „Muidugi on ka see tore, kui keegi sind ilma erilise põhjuseta meeles peab, läbi astub, puhub rahulikult pisut juttu ja siis jälle ära läheb. Samuti teevad suurt rõõmu läkitused, kus polegi suurt midagi kirjas.“ Orientaalset mõtet kõlab meie teatris harva, ja kui kõlab, siis isegi liiga eksotiseeritult. Keerd on eksootika ukse taha jätnud, ja see on sümpaatne. Kolme K napp läkitus väärib nii lugemist kui ka vaatamist.
Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste installatiivne seisundilavastus “Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu”
Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste “Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” 11.05.- 30.05.2023
Alates 11.maist saab HOP galeriis vaadata Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste (Tootmiskoondis Urmas-Ott) installatiivset seisundilavastust “Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” .
Näituse avamine toimub 17. mai kell 18:00.
Installatiivne seisundilavastus “Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” võiks žanrina kõlada kui eksistentsiaal-düstoopiline komöödia. Kunstnikud on alustanud sealt, kus Tšehhov pani punkti oma viimaseks jäänud lavastusele “Kirsiaed”, ning kujutanud ette lavastuse hüpoteetilist viiendat vaatust.
TEINE VAATUS (katkend)
(paus)
FIRSS: Enne õnnetust oli samuti – öökull huikas ja samovar undas ühtevalu.
GAJEV: Enne missugust õnnetust?
FIRSS: Enne vabadust.
(paus)
Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste on tegutsenud tandemina aastast 2010. Kunstnikud on üheaegselt lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti eriala ning loonud ühiselt näituseid, performance´eid ja eksperimentaalmuusikat. Aastast 2014 veavad nad Tallinnas Hobusepea tänaval ateljeed Süvariik.
Näitus kuulub Biotoopia festivali satelliitprogrammi.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Eesti Kunstiakadeemia.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Teosed & kujundus: Urmas Lüüs & Hans-Otto Ojaste
Tehnik, insener, butafoor, transport, jne: Marko Odar
Modell (on kunstniku käepikendus): Margus Elizarov
Graafiline kujundus: Cristopher Siniväli
Tekstitugi: Jürgen Rooste, Juss Heinsalu
Tunnusfoto: Kulla Laas
Tekstid: Urmas Lüüs
Näitus on avatud 11. mai – 30. mai, iga päev 11:00-18:00.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu. Indrek Grigor ja Maarin Mürk vestlesid Tamara Luugiga. Tamara Luuk: „Oluline on tajuda oma piiratust, mitte enese ees laiuvat kõigi võimaluste maad, just piiratust, mis iseloomustab sind ja sinuga kõrvuti loovaid inimesi.“
2022. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud kunstiteadlane Tamara Luuk (sünd 1952) kehtestas end 1970ndate ja 1980ndate kunstipildis isikupärase käekirjaga kriitikuna. Pärast kolimist Belgiasse 1990. aastal sai temast 1996. aastal Eesti Vabariigi esimene kultuuriatašee. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures ning kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on pärast Eestisse naasmist 2009. aastal jätkunud säravalt Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Luugi siiras empaatia on võimaldanud tal näha seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista. Ta on toonud näitustele kokku eri põlvkonnast ning isemoodi lähenemisviisiga kunstnikke ning tema mõju on viimase kümne aasta näitusepildis olnud peenekoeline, ent seda järjepidevam.
INDREK GRIGOR: Kogutud teos. Taavi Talve konstruktor Taavi Talve käsitleb oma teostes suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali.
Taavi Talve näitused on üldjuhul enigmad. Ma tean, et mu ees on lugu, aga üldjuhul kokku veeritud ma seda ei saa. Skeem, mis komponendid kokku viiks, on, kui kunstnikult küsima minna, enamasti üllatavalt lihtne ajalooline ja üldinimlik narratiiv. Kui 2021. aastal Talve näituse „Ma olin Timbuktus“ brošüürile tekste hakkasin kirjutama, võtsin eesmärgiks teha võimalikult selged tekstid, et tutvustada vaatajale lugu, millest need teosed on tõukunud.
KARSTEN BRÜGGEMANN: Sõda monumentidega ei vabasta minevikust Mis oli 1949. aastal, pärast riigi kümme aastat kestnud vägivalda, veel „normaalne“?
Veel peaaegu lapseeas, 17aastaselt, astus Günther Grass vahetult enne Teise maailmasõja lõppu Waffen-SSi. 1927. aastal sündinud Nobeli kirjandusauhinna laureaat tunnistas seda siiski alles 2006. aasta augustis. Enne seda teadis avalikkus, et ta oli kutsutud lennuväe abiteenistusse ja teenis seejärel Wehrmachtis.
Vana rehv kui uus maavara. Merle Karro-Kalberg vestles Hannes Praksiga Arhitektuurikeskust asus maikuust juhtima sisearhitekt ja materjalidisainer Hannes Praks, kes leiab, et Eesti peaks olema säästlikus ehituses suunanäitaja.
Eesti arhitektuurikeskus on tegutsenud 15 aastat. Organisatsiooni missioon on nende aastate jooksul olnud nüüdisaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine ja arendamine, arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine, info kogumine, vahetamine, vahendamine ja levitamine nii kodu- kui ka välismaal.
BERK VAHER: Tartu 2035 – rahvusteküllasem annetelinn Vahemerd või mägimajakesi meil pakkuda pole. Tartu inimesed on need, kes õdususe ja teretulnususe õhkkonna looma peavad.
Kuidas unistada linna? Kuidas unistada nii, et see innustaks paljusid teisi ja nägemus saaks teoks enne, kui see muutunud vajaduste ja veendumuste tõttu aegunuks ja kohatuks osutub? Ja kes siis on need teised unistajad ja teostajad, on neid juba piisavalt või peaks alustama just nende juurde otsimisest?
Kas ja kuidas tehisaru mõjutab arhitektuuri ja füüsilist ruumi?
Tehisintellekt on tulnud, et jääda. Kuidas see mõjutab ruumiloomet ja arhitekti tööd? Teemat kommenteerivad arhitektid Mari Hunt ja Siim Tuksam.
Tehislikust, loomulikult. Konstantin Kuningas vestles Rain Rannuga
„Peamine mõte, mida tahan edasi anda, on see, et masin on inimesest väga erinev,“ ütleb Rain Rannu, kelle mängufilm „Lapsmasin“ jõuab sel nädalal kinno.
„Lapsmasinas“ veedab üheksa-aastane tüdruk vanematega puhkust, aga eksib rabas ära ja jääb lõksu maa-alusesse punkrisse, kus salajane idufirma arendab inimesest targemat tehisintellekti. See on Rannu kolmas täispikk mängufilm pärast „Ameerika suve“ (2016) ja „Ükssarvikut“ (2019). Kõigi nende puhul on ta nii stsenarist, lavastaja, (kaas)produtsent kui ka (kaas)monteerija.
ARDO RAN VARRES: Heli-art ja sound’i-kunst?
Alati, kui tehakse juttu helikunstist kui muusikast või helikunstist kui sound art’ist, peaks täpsustama, mida terminit kasutades silmas peetakse.
Siinse artikliga püüan anda ülevaate ühe muusika, kunsti, teatri ning etenduskunstide valdkonnas kasutatava terminiga seonduvast. Umbes kümmekond aastat tagasi hakkas teatrilavastuste kavalehele ilmuma muusikalise ja helikujundaja uue nimetusena sõna „helikunstnik“. Ilmselgelt ei peetud silmas terminit „helikunst“ (kunst)muusika sünonüümi ega termini „helikunstnik“ väljakujunenud tähendust akadeemilise haridusega muusikaprofessionaalina. Pigem on see otsetõlge inglise keelest: termin „sound art“ tähistab interdistsiplinaarset kunstivaldkonda, millest tuleb täpsemalt juttu allpool.
RAGNE KÕUTS-KLEMM: Veebimõõdikud mõjutavad ajakirjandust
Veebimõõdikute kasutamisel on varjuküljed, sest mõõdikuid kiputakse kasutama üheplaaniliselt ja kriitikavabalt.
Digipööre on andnud meediaorganisatsioonide käsutusse võimsa auditooriumilt vahetu tagasiside saamise vahendi – veebimõõdikud. Tänu neile on võimalik jooksvalt jälgida, kui palju silmapaare vaatab konkreetsel hetkel uudisportaali avalehte. Samuti võimaldab see esile tuua, milliseid lugusid klikitakse ja avatakse, milliste lugemist on alustatud ja milliste lugemisega ei jõutagi lõpuni.
Arvustamisel
Vladislav M. Zuboki „Kollaps“
Andra Teede „Emadepäev“
Tommi Kinnuneni „Ei öelnud, et kahetseb“ ja Rosa Liksomi „Koloneliproua“ ning „Väil“
„A Bestiary of the Anthropocene“
Justin Greggi „If Nietzsche Were a Narwhal“
Stephen B. Heardi „Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik“
festival „Jazzkaar“
näitus „Madalad allikad“ („Shallow Springs“) Helsingis
Tallinna Linnateatri „Tõhususe sümfoonia“
Theatrumi „Mõõt mõõdu vastu“
Teatri Ilieh „Siis-siin-seal“
HBO sari „Viimased meie hulgast“
Ukraina avangardkunsti näituse „Futuromarennia” saateks toob Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari ekraanile harvanäidatava linateose pea saja aasta tagant.
„Üheteistkümnes aasta” (Одинадцятий) on esimene kolmest avangardfilmist, mille režissöör Dziga Vertov ja tema operaatorist vend Mõhhail Kaufman tegid 1928. aastal Kiievi filmistuudios. Just selle, revolutsiooni üheteistkümnendaks sünnipäevaks vändatud ja Nõukogude Ukraina industrialiseerimisele pühendatud linateosega katsetas Vertov oma uuendusliku, teatri- ja kirjanduskeelest eraldiseisva filmikeele põhimõtteid, mille ta realiseeris täielikult aasta hiljem maailma filmiajaloo kõige olulisemate teoste hulka kuuluvas filmis „Inimene filmikaameraga”.
„Stsenaristi sulge asendab nüüdsest filmikaamera. „Üheteistkümnes aasta” esindab esiteks puhast filmikeelt, teiseks dokumentaalset – faktide keelt ja kolmandaks sotsialistlikku keelt,” pani ta 1928. aastal kirja.
Klassikalisele tummfilmile on loonud tänapäevase helitausta Ukraina kollektiiv Akhluth, kuhu kuuluvad Andri Kožuhhar ja Mõkola Jossõpenko.
Kolmapäeval, 10. mail kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse filmiteadlane Eva Näripea.
Sissepääs prii.
Kumus avatud näitus „Futuromarennia. Ukraina ja avangard”, mille osa linastus on, tutvustab 1910.–1920. aastatel Ukrainas sündinud uuenduslikke kunstilisi tulevikuvisioone.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Mais on eesti kultuuriväljal traditsiooniliselt olnud kirjanduse lõikuspidu, mille rütmis tuksub ka värske Müürileht. Müürilehe maikuu persooniks on Igor Kotjuh, kes räägib intervjuus Maia Tammjärvele kirjanduse vähenevast mõjust, Eesti venekeelse kirjanduse kaotatud põlvkonnast ja loomeinimeste keerulistest elutingimustest.
Jan Kaus proovib defineerida täiuslikku lauset. Kaisa Kuslapuu selgitab, miks eestikeelne muusika on cringe. Sanna Kartau paneb ritta oma tüvitekstid. Berit Kaschan õpetab, kuidas teha oma keha kirjutamise kaudu kuuldavaks. Maria Muuk kirjutab fondiloomest, murca sekstimisest, Sanna Kartauemoji-poeetikast, Elo Viiding ja Maia Tammjärv kriitikast.
Aleksander Tsapov intervjueerib Biotoopial esinevat Bayo Akomolafet. Muusikakülgedel tutvustab Mariliis Mõttus peosarja Shelter. Triin Jerlei ja Maria Pukk kirjutavad aga aeglase disaini vastuhakust.
Lisaks Piret Jaaksi proosat ja Martin Vabati luulet. Arvustamisel Ilja Prozorovi “D train. Roheline piinapink” ja EKKMi näitus “Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!”
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
11-13 mail toimub eˉlektroni kolmas rahvusvaheline “Kõheda vastasmõju festival”, mis toob kokku valdkonnaüleste kunstivormide loojad ja nende teosed. Ühtlasi avab eˉlektron Tallinnas ka uue kunstisaali aadressil Kopli 27.
Kõheda vastasmõju festival on 2020 aastal alustatud transdistsiplinaarse kunsti festival, mis toimub sel kevadel kolmandat korda. Esimesel kahel festivalil keskenduti digitaalsele vahendatusele, põhiküsimuseks etendaja ja publiku kohalolu tähendus ja võimalikkus virtuaalkeskkonnas. Sel aastal toimub festival esmakordselt hübriidformaadis. Osalevate kunstnike ideid, mõtteid, kontseptsioone ja vorme saab kogeda uues eˉlektroni kunstisaalis (Kopli 27, Tallinn) kui ka striimituna online’s elektron.art.
Selle aasta teema on montaaž loomuliku ja tehisliku vahel, naturaalse ja sünteetilise vahel. Montaaž kui dialoog erinevate teoste vahel, erinevate nö materjalide vahel.
Mis mõttevahetust tekitab vaatajates, kui nad kohtuvad teostega, millest üks kasutab uussiiruse keelt ja teine masintõlget; kus on naturaalsed, füüsilised helivõnked ja kõrval olevas teoses täiesti sünteetilised digitaalsed helikeeled?
“Programm on rikkalik ja vastuoluline. Me proovime luua hetki, kus “konflikt” on nii inspiratsiooniks kui ka ärrituseks. Aga seda loomulikult väga toetatud keskkonnas seda enam, et enamus teoseid on loodud festivali jaoks” kommenteerib festivali programmi juht Maike Lond. “Nii nagu eelmiste festivalide puhul, soovime ka sellel Kõheda vastasmõju festivalil virtuaalkeskkonnas levinud kontsentreeritust, intensiivsust ja eklektilisust edasi kanda. Kas see ka päriselt füüsilises ruumis sellisena võimalik on, saab alles tagantjärele teada.”
eˉlektroni tegevjuht Hendrik Kaljujärv lisab, et “loodetavasti võimaldab ja julgustab eˉlektroni kontsentreeritud festivaliprogramm kunstnike ja publiku vahelist avatud kokkupuudet, olgu selleks vormiks arutelud, vestlused või terviklik kunstikogemus”.
Kõheda vastasmõju festival on saanud inspiratsiooni Albert Einsteini poolt kirjeldatud kvantfüüsikasse kuuluvast teooriast (Spooky Action At a Distance), kus osakesed mõjutavad üksteist hoolimata sellest, et nende vahel puudub füüsiline kontakt. Just nagu me saame puudutatud, provotseeritud või inspireeritud sõnadest, kujunditest ja helidest. Just nii nagu kunst, teadus tehnoloogiad ja kultuur laiemalt mõjutavad üksteist.
Kava:
11.05
Clara Amaral (PT) “She gave it to me I got it from her”
Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista toimub 8.-13. maini. Kahekümnendat sünnipäeva tähistava festivali teemaks on sedapuhku “Soovida võimatut” ning patrooniks kirjanik Mehis Heinsaar. Festivali pidulik avamine on 9. mail kell 16 Tartu Ülikooli Raamatukogus. Teemavalikuga kutsub festival muuhulgas mõtlema sellele, milline roll on kujutlusvõimel ning oskusel kujutleda ja kujutada asju, mis paistavad jäävat teispoole tuttavlikkuse ja teostatavuse horisonti, seda eriti praegusel kriiside ja konfliktide ajastul.Kirjandus ongi võimatu soovimise, võimatu peale mõtlemise, võimatu kujutlemise tõeline pärispaik, kus võimatu võib ilmuda mitmel moel – alates põhjalikust pilgust paremale maailmale ja lõpetades pisimasse kujundisse kätketud kummastusega, mis vaimu värskendab ja hinge rikastab.
Väliskülalistest osalevad Prima Vistal teiste seas Jenny Erpenbeck Saksamaalt, Hans Platzgumer Austriast, Anni Kytömäki Soomest, Clara Amaral Portugalist, David Hartley Ühendkuningriigist. Tartusse naasevad festivali ajaks ka nii mõnedki vanad tuttavad, kes siin varemgi üles astunud või residentuuris olnud, näiteks ameerika biitpoeet Ron Whitehead, inglise luuletaja Andy Willoughby ja šoti poetess Penny Boxall. Lätist on festivalile tulemas luuletajad Anna Belkovska ja Lote Vilma Vītiņa ning Leedust proosakirjanik Gina Viliūnė ja luuletaja Marius Povilas Martynenko. Eesti kirjanikest osalevad Ly Seppel-Ehin, Toomas Kiho, Indrek Hargla, Tartu praegune linnakirjanik Mart Kivastik jt.
Festivali vene kirjanduse programmis keskendutakse vene keeles kirjutavatele autoritele, kes elavad juba aastaid Euroopa riikides: lugejatega kohtub Rootsist pärit Rimma Markova ning Iisraelist tuleb Tartusse tuntud luuletaja, esseist ja tõlkija Linor Goralik, kes esitab festivalil oma kirjandusprojekti ROAR (Resistance and Russian Oppositional Arts Review). Lisaks osalevad festivalil kohalikud vene kirjanikud – Eesti Kultuurkapitali laureaadid Andrei Ivanov ja Jelena Skulskaja ning luuletaja Ekaterina Velmezova, kes on ühtlasi Tartu ja Lausanne’i Ülikooli professor, kavas kõlavad eesti-vene ja vene-eesti tõlked.
Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal avab festivali ajal uksed Utoopia Saatkond, kus igaüks saab pidada 5-minutilise kõne igatsusest teistsuguse järele ja rääkida ennast sellega eesti kirjanduslukku. Sündmuse järel valmib kõnedest tervikteos. Osalevad kirjanikud Mehis Heinsaar, Maarja Pärtna, Hans Platzgumer (Austria), Cloud Circuit (Kanada), Clara Amaral (Portugal) ja paljud teised. Utoopia Saatkond on üks Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi sündmuse kirjandusfestival Prima Vista 2024 “Paremad ja halvemad tulevikud” eelsündmusi.
Registreerimine: https://forms.gle/QFpdJNo8eij2TVku9. Projekti kohta saab rohkem lugeda Utoopia Saatkonna kodulehelt.
Koostöös teaduskeskusega AHHAA toimub Prima Vista raames ka Loov Euroopa toetatud observatooriumide luuleprogramm, milles osalevad Eesti, Soome, Belgia, Poola, Austria ja Hispaania kultuuri- ja teadusasutused. See koostöö toob festivalile kokku luuletajad Eestist, Leedust, Belgiast ja Itaaliast.
Sel aastal on Prima Vista partnerilinn Paide ning 6. mail oodatakse kõiki Paide Muusika- ja Teatrimajja, kus päevajuht on 2022. aasta raamatusõber Kai Väärtnõu. Kirjandushuvilisi ootavad raamatulaat, raamatuesitlused, luule-, loome- ja muusikatunnid. Esineb Eesti Luuleprõmmu 2022. aasta meister Mari-Liis Müürsepp. Kujutlusvõimet aitavad rikastada Wittensteini tegevusmuuseum ja Paide teatristuudio ning kõige väiksemad on oodatud vaatama Miksteatri lavastust “Võti”. Õhtul kell 18 on huvilistel võimalik kohtuda Prima Vista patrooni Mehis Heinsaarega, kellega liituvad Lauri Sommer ja Kristel Mägedi. Pärast seda loovad meeleolu Dr Ormusson (Igor Kotjuh) ning eksperimentaalne luule- ja helirühmitus Cloud Circuit Kanadast.
Programmist leiab ka mitmeid traditsiooniks kujunenud sündmusi, muuhulgas raamatulaat Raekoja platsis, „Elav raamatukogu” noortele, noorte autorite õhtu “Särtsuga kirjandus”, kirjandus- ja kultuuriloolised jalutuskäigud ning kontsert “Kirjanikud muusikas”, kus seekord astub üles kaks kooslust – Hans Platzgumeri ansambel Convertible ning eesti kirjanike ja näitlejate kooslus Alla Puugovitsa. Nagu ikka, toimub festivali ajal ka TarSlämmi finaal, Elektriteater pakub filmiprogrammi, tänavuse festivali teemaga seotud kunstiprogrammi näitused Tartu Ülikooli raamatukogus ja Tartu Linnaraamatukogus on juba üles pandud ja osaliselt ka avatud. .
Festivali lõpetab laupäeva hommikul algav 24-tunnine kultuurimaraton Insomniakaton, mille programm pakub rohkelt eriilmelisi sündmusi ja ülesastumisi ning mille raames tähistatakse ka Prima Vista kahekümnendat sünnipäeva.
Sündmusi ja autoreid tutvustame Prima Vista kodulehel kirjandusfestival.tartu.ee ning Prima Vista Facebooki ja Instagrami lehtedel.
Festivali korraldava MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista on asutanud Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu Linnaraamatukogu, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond ja Eesti Kirjanduse Selts.
Kursi koolkond kohtub tribaalrebastega. Uued näitused ERMis
Foto Kursi koolkonna näituselt tegi Arp Karm.
Möödunud nädalal avati ERMi A-fuajees kaks uut näitust. „Tribaalrebased“ on Urmas Viiki digitaalselt loodud tööde näitus ning teise näitusega tähistab Kursi koolkond oma 35. sünnipäeva.
Alates 27. aprillist on ERMi A-fuajees avatud Kursi koolkonna arvult 91. näitus. Avamisel meenutati 1988. aasta kohtumisi ja grupi sünnilugu. ERMi näitusel esineb koolkonna tuumikgrupp: Ilmar Kruusamäe, Imat Suumann, Priit Pangsepp, Albert Gulk, Külli Suitso, Reiu Tüür, Priit Pajos. Väljas on ka Peeter Alliku (1966-2019) üks maal.
Seekordseks põhitegijaks on tõusnud Albert Gulk oma viie hiigelmõõdus joonistusega, Albert Gulgi hüperrealistlik portree on väljas omakorda Ilmar Kruusamäel. Imat Suumann jätkab oma ajaloolise ja tänapäevase Tartu temaatikat, seekordsed maalid on aja ärevusest tungitult võrdlemisi sünged. Külli Suitso seevastu üllatab meeldivalt maalilise hüperrealistliku värvisäraga.
Lihavõtteaja kristlikku temaatika toob sisse juba kaua Leedus elav Reiu Tüür. Viljandlane Priit Pangsepp näitab värvimeisterlikku ja muhedat fantaasiamaailma, mis kardinaalselt erineb teise Priidu, Pajose väljamõeldud haldjamaalimast.
Kunstnikud teevad näitusel tuure 6. mail kell 12, 31. mail kell 16 ja 14. juunil kell 16. Näitus jääb lahti 2. juulini.
16. juulini on avatud A-fuajees Urmas Viiki näitus „Tribaalrebased“, mille nimi on sulam kahest sõnast – “tribaalne” ning “libarebased”. Näitus sobib suurepäraselt kunstiliseks avataktiks ERMi suurnäitusele „Õige keha? Vale keha?“ – inimkeha metamorfoosidele on näitusel pühendatud päris palju ruumi.
Seeria mängib kujunditega sama lõbusalt ning vastutustundetult kui mõistetegagi. Kokku on segatud klanni-, hõimu- ja gängitunnused. Müütiline libarebane, muundumise suurvaim jätab oma märgi tervele seeriale, hajutades piiri eksootilise ning argise, arhailise ning urbanistliku ja sensuaalse ning koomilise vahel. Kuigi nii graafika ise kui ka selle loomise protsess on täisdigitaalne, siis stiiliotsingud kiikavad pigem klassikalise joonekultuuri suunas, kasutades vaid üksikuid ning raskestimärgatavaid mittemanuaalseid nihkeid. Tähelepanelik pilk märkab muidugi ka koomiksi mõjusid nii karakterite kui graafilise laadi osas. Koomiksile omane narratiivsus on siiski maha keeratud ja detailid luubivad.
Urmas Viik (1961) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (tookordse Tallinna Kunstiülikooli) 1991. aastal ning näitas end kohe võimsa graafikuna. Tema tööd olid suure-formaadilised, süžeelised ja rääkisid kummalisest, ühtaegu mütoloogiliselt ürgsest ja samas väga kaasaegsest maailmast. Aastate jooksul on ta looming läbiteinud mitmeid põnevaid muutusi, ta on asunud illustreerima raamatuid (ligi 40) ning joonistanud koomikseid, tegelenud skulptuuri ja installatsiooniga.
Viiki on pärjatud Kristjan Raua medali ning mitmete kaunimate raamatute võistluse auhindadega. Ta on saanud oma illustratsioonide ja graafilise disaini eest rohkelt ka rahvusvahelisi auhindu. Viik on olnud Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia professor.
Mõlemad näitused ja tuurid on külastajatele tasuta.
Näituseid saab vaadata ERMi lahtiolekuaegadel teisipäevast pühapäevani kell 10–18.
Elusügise ja eakate kujutamine eesti vanasõnades ehk Vanasõnad kultuurigerontoloogia teenistuses
PIRET VOOLAID
Kultuurigerontoloogia on viimastel aastakümnetel tõusnud üheks elavamaks ja sisukamaks akadeemilise analüüsi valdkonnaks. See vananemisteadus põimib humanitaar- ja sotsiaalteadused ja on keskendatud vanema ea väärtustele, tavadele, normidele ja moraaliideedele ning on mõjutanud arusaamu sellest, kuidas me vanemas eas õpime; vaidlustanud vanu stereotüüpe, kombineerides ja tuues kaasa uusi teooriaid ja uusi metoodikaid.
Üks stereotüüpidele üles ehitatud, sageli radikaalseid seisukohti ja hoiakuid peegeldav kultuuri-, aga veel enam keelenähtus, on kõnes ja argikeeles kasutatavad vanasõnad. Rahva hulgas tuntud kindlat lausemalli järgivad vanasõnalised ütlused on lühikesed, traditsioonilised, õpetliku sisu ja poeetilise vormiga. Üldlevinud arusaama järgi väljendub neis mingi kindel tõde ja veendumus, mille vastu ei vaielda – või kui seda tehakse, siis mõne teise vanasõna toel.
Vanasõnade ja vananemise seostest leidub ka varasemaid uuringuid, näiteks väitis Hiina parömioloog Juwen Zhang 2021. aastal, et vanasõnade uurimine üldiselt ja vanasõnade uurimine eriti vanaduse ja vananemise kohta aitab mõista konkreetse kultuuri olemust.1 Kui nii, siis on asjakohane analüüsida eesti vanasõnades eakate ja vananemisega seotud hoiakuid, kasutades pika aja vältel kogutud arhiivimaterjali XIX sajandi teisel poolel talletatud ütlustest kuni tänapäevani välja. Eelkõige sooviga teada saada, kuidas ja milliste metafooride kaudu kõneldakse vanasõnades eakatest inimestest ja vananemisest, eakatega seotud normidest ja moraaliideedest. Põimides keeleteaduses ja folkloristikas tuntud metoodikaid, saab vanasõnatekste koos kasutusümbrusega tõlgendada avaramal kultuuritaustal. Selline meetod võimaldab tõsta vanasõnad kultuurigerontoloogia uurimisobjektiks ning pakkuda vananemisteaduses kui algupäraselt bioloogia alamvaldkonnas interdistsiplinaarset kultuurteaduslikku lisaväärtust ja näidata, kas ja kuidas pika aja vältel välja kujunenud arusaamad kehtivad tänapäeval.
Milliseid vananemisnähtusi peegeldab pikka aega kogutud vanasõnaaines? Käsitluse uurimisallika moodustab 1980. aastatel ilmavalgust näinud akadeemiline väljaanne „Eesti vanasõnad I–V“, milles on toodud 15 140 vanasõnatüüpi.2 Väljaanne sisaldab kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvaid vanasõnu, mis on kogutud alates rahvaluule kogumise algusest, XIX sajandi teisest poolest kuni 1961. aastani. Uuem võrdlusaines pärineb Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadusarhiivi vanasõnakogust, mis muu hulgas sisaldab ka internetist, nt ühismeediast, reklaamidest jm dokumenteeritud materjali. Otsesõnu on eaka inimese ja vananemise teema kohta üle 300 eesti vanasõna, mis võivad esineda väga erinevates seostes.
Vanasõnu ealisusest ja eakate kohta sisu ja suhtumiste järgi liigitades on abiks Anne Hussari, Arvo Krikmanni ja Ingrid Sarve omaaegne rahvaväljaanne „Vanasõnaraamat“ (Eesti Raamat, 1984), milles on ütlustekstid esitatud sisulis-temaatilistes kategooriates. Juhinduda saab näiteks järgmistest üldisematest sisuliinidest: 1) inimiga ja selle kestus, eri etapid, sõlmpunktid, tagasipöördumatus jne; 2) nooruse ja vanaduse tingimuslikud seosed (noorus kui külviaeg, noorena kogutakse, õpitakse, et vanana oleks võtta); 3) noore ja vana vastandus – noor on tugev, terve, sitke, agar, tuline, ilus jne; vana väeti, tõbine; vanadus on rõõmutu; 4) noore ja vana vastandus – noor on rumal ja oskamatu, vana on kogenud ja tark; 5) vana on sitke, kuri, äkiline; 6) vana läheb arust nõdraks, lapsikuks; 7) eakad väärivad austust, neid ei tohi pilgata; 8) vanuse eiramine, inimene pole kunagi vana, 9) eakad ja üksindus.
Peamise mõistena on neis ütlustes kasutusel vana, mis võib käituda omadussõnalise täiendina (nt loomametafoorid vana koer, vana hobune, vana rebane eaka inimese kohta), aga ka nimisõnana (vana = eakas). Sageli kombineerub vana koos halli peaga:hall pea on vanaduse kroon; halli pead austa, kulupead kummarda.
Inimiga ja selle kestus, eri etapid, sõlmpunktid, tagasipöördumatus. Paljudes vanasõnades kohtame truismidena määratletavaid üldteada tõdesid, enesestmõistetavaid mõtteid, nt iga toob vanust; aeg viib haua või surma poole; vanast ei saa enam noort, aga noorest küll vana; egaüts taht kavva eläde, kiägi ei taha vanas saiai; vanadus tuleb iseenesest. Kohati kõlavad sellised pessimistlikuvõitu vanasõnad ka paratamatusena, suure elutarkusena: eks see inimese elo ole lühike ja sitane ku lapse särk; elu om lühike nigu uni. Inimelus nähakse kolme pöördelist sündmust: sünd, abiellumine, surm.
Määratletakse suuremad elulised saavutused, kui kaugele peaks teatud eaks olema jõutud, vastasel juhul ei jõutagi: kolm kord saab inimest vaadetud: kui ilma sünnib, kui pruudiks saab ehk peiuks ja kui ää sureb; inemine om kolm kõrd rummal: edimalt latsepõlveh, tõist kõrd paari minneh, kolmas kõrd vanah eähi; kes ei saa enne kahtkümmet ilusaks, enne kolmekümmet targaks, enne viitkümmet rikkaks, neil jäävad kõik need saamata.
Noorus ja vanadus on tingimuslikult seotud. Üks osa vanasõnu kujutab noorust külviajana – noorena kogutakse, õpitakse, et vanana oleks võtta: mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel (mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas); mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea; mida noorelt külvad, seda vanalt lõikad; noorelt hõlbus õppida, vanalt raske vastata; kui sa vananlämmit tahad, sis tee nooren põlven ahi valmis. Sellesarnane suundumus esineb ka nooruses omandatud kommete kohta, mis elu kestel justkui ei kao: kes noorelt valetab, see vanalt varastab; kes noorelt varastab, see seda vanana ei jäta; kiä varsah vehmrest vällä viskas, tuu vanah kah. Vanasõnade kasutamisel ilmneb kaks eesmärki. Vanasõnu võib võtta kui preventiivseid elujuhiseid, aga need sobivad ka selleks, et teatud olukordi kokku võtta tagantjäreletarkuse ja kinnitusena. Kui vaadata seda filosoofilist kategooriat, kuida sa noorelt kasvad, nenda sa vanalt jääd, siis elukaar on palju dünaamilisem, inimese igakülgne areng jätkub kogu eluaja ning tänapäeva elukestva õppimise idee järgi ei ole enda harimiseks ega arendamiseks kunagi hilja.
Just siin võib kohata loomametafoore (koerakutsikad vs. vana koer, varss vs. hobune, vana karu): varsan õpid, vanan pead; mis kutsikun õpit, vanan penin peat; karu õpetatakse ikki noorelt murdma; vana karu ei õpi tantsima; vana koera enam ei õpeta; kes vanast koerast enam linnukoera õpetab.
Noore ja vana vastandamine. Teises osas noore ja vana vastandusel põhinevatest ütlustest on noor rumal ja oskamatu, vana aga kogenud ja tark, nt noor inimene on vanast seitse korda taga; noore inimese oid on jalgupidi seljas; kahekümneaastasel pole veel õiget oidu pääs; nooreld om nigu kott pään; mida noorem, seda koerem; inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks; saad vanemaks, lähed targemaks; ega vana koer valet haugu; vanad räägivad seda, mis nad on teind, noored räägivad, mis nad teha tahavad; vanad härjad käivad ikka õigel vaol.
Sellesse allrühma kuulub ka tuntud vanasõna vaiv om vanas saia, hää om vanan elada, mis on põnev arhiiviselgituste poolest. Nimelt lükkavad rahvaluulekogujate kontekstilised kirjeldused selle vanasõna ümber ja väidavad, et vanaduses ei ole midagi kiiduväärset:
Vaiv vanas saia, vanahhää ellä’. See omtühi lori – vanadus om hirmus (1967 Vastseliina).
Vanainemise ütliva, et vaiv om vanass saia, aga vanal omhääellä. Aga too ei ole õige’ei. Vana om üts päiv haige, tõne päiv terve (1981 Vastseliina).
Vaev vanaks saada, hea vana olla. Vanainimesed, eriti haiged, arutlevad, et kas öeldi nõnda ainult pilkeks või oli taludes tõesti nii, et kui poeg majapidamise üle võttis, ei olnud vanematel enam hoolt (1982 Tartu).
Vanas lääd, üteldas, et vanas om väiv saada, aga vanan om ää elada. Ei ole, kurat (1982 Otepää).
Tuleb öelda, et selline arutelu vanasõnade õige või väära tähenduse üle on haruldane, järelikult on teema tähtis, et vanasõna tõeväärtus kahtluse alla seada.
Eaga tuleb kavalust ja elukogemust. Eraldi sisuallrühm rõhutab eaka inimese sitkust, äkilist loomust – vana kont on sitkem, vana on kaval, kogenud, oskab ohte vältida, heast lugu pidada. Näitena saab tuua ütlused: vana karu – kaval aru; vana rebane juba lõksu ei lähe, ärä vanna santi likatama õppe; ää vana hobusele õpeta kaerasöömist; vanad sikud lakuvad ka heal meelel soola.
Eraldi tähelepanu väärib eesti keeles ka tänapäeval üks levinumaid nn eakavanasõnu vana hobune tahab ka veel kaeru, mida kohtab ohtralt näiteks meedias. Tunneme seda vanasõna üldisemas tähenduses – kõrge iga ei tähenda veel elu hüvedest loobumist, ka eakas võib täisverelist elu elada ja elu nautida. Vanasõna langeb kokku tänapäeva vitaalse vananemise trendiga, kus vitaalsust nähakse ennekõike kui eakate elutahet, mis on pikaealisuse eelduseks. Taas on asjakohane näitena tuua mõned selle vanasõna kohta pika perioodi vältel arhiivi laekunud selgitused:
Vanainimese kohta, kes midagi maiustust armastab. Kui vana naisterahvas veel mehele tahab minna (1894 Ambla).
Öeldakse vana mehe kohta, kes tahab veel naist võtta (1939 Simuna).
Ütleb vanainimene, kui ta teeb veel lollusi, mis omane noorusele (1959 Kuusalu).
Öeldakse vastuseks, kui keegi ütleb, et vanaduse pärast seda või teist enam ei taheta või ei tehta (1961 Kuusalu).
Vanainimene muutub taas lapseks. Alla kümne vanasõna kirjeldab olukorda, kus vana läheb arust nõdraks või lapsikuks, nt vanal inimesel pää nagu puujumalal otsas; sii vana inimese miil om nigu kitse piir; vana inimese aru / om kui vana kaskunäru; inimene on kaks korda laps; vana inime ja hull laps on ühetaolise aruga.
Eakad väärivad austust. Rohkelt vanasõnu nõuab vana austamist (austa halli ja ära valeta vanale), nt ei sobi vana ega ka last kui ühiskonna hapramaid eagruppe pilgata ega naerda: vanna ei tohi pügada: esi saat ka vanas, last ei tohi tiugada: esi olt ka lats olnu; vanemate kord on au saada; ära pilka vanainimest; ega nuorel tule miele, et ise ka vanast saab; kes ei vöta vanema söna, vötab vannutud osa.
Just selles sisukategoorias esineb vana sageli kombinatsioonis vana koos halli peaga, nt hall pea on vanaduse kroon; halli pead austa, kulupead kummarda; hall habe on mehe au; halli mehe jalge ees võta müts maha; hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe; kes vana halli austab, selle käsi keib hästi. Vanasõnasse kinnistunud stereotüüpilisus võimaldab jälgida kogukonna suhtumist vananemisse ja uurida, kas ja kuidas on arusaamad aja jooksul püsistunud või muutunud. Hallid juuksed ei ole ea markerina enam valdavad, kuivõrd ilutööstus võimaldab juuksevärvi muuta olenemata east ja hall juuksevärv võib olla viimane moeröögatus ka noorte seas.
Inimene pole kunagi vana, vanus on ainult number. Tänapäevase ellusuhtumisega sobib väga hästi kokku tervet hulka vanasõnu koondav sisuüksus, mis vestab vanuse eitamisest ja igavesest noorusest, nt kurat on põrgus vana, inimene ei ole vana; siis on inimene vana, ku ta hauda mädaneb;naine on vana alles siis, kui ta on kolm päeva hauas olnud; mida vanem eit, seda roosam kleit;aga ka rahvusvaheliselt levinudhumoorikad tänapäeva ütlused, nt vanus on oluline ainult siis, kui oled juust/vein. Veini metafoori (üldtuntud tõde on ju, et hea vein muutub ajaga ainult paremaks) leidub ütlustes enamgi: mõni inimene vananeb nagu vein ja mõni nagu piim. Mõni vanasõna annab ka juhiseid, mida teha, et keegi su vanust ei märkaks: tee ruttu ja käi ruttu, siis ei ütle keegi, et sa vana oled. Nagu näha, seostatakse noorusega ikka kiirust ja väledust, mida saab kasutada oma bioloogilise vanuse peitmiseks.
Eakate ja vananemise teemat leidub ka tänapäevastes ütlustes, mis on elavast folkloorikasutusest alles lähiminevikus rahvaluulearhiivi talletatud. Üks selliseid paröömiaid on vanasõnade algusklišee „Inimene on vana siis … / sa oled vana siis, kui … (mingi tingimus on täidetud)“. Inimkonnale on omane nõuda täpseid eamääratlusi selle kohta, millal on inimene vana, mis vanusest algab vanadus. See ajapiir on eri aegadel olnud erisugune, sõltudes mitmetest sotsiokultuurilistest teguritest, paradigma muutus kajastub ka keeles. Arusaama muutust kajastab levinud ütlus: 50 on uus 40, 60 on uus 50, 70 on uus 60 jne. Kuna täpne dateerimine jookseb tihti ummikusse (nii on eaka vanuse algust dateeritud pensioniea saabumisega, kuid seegi piir on edasi lükkunud), pakub rahvasuu mitmesuguseid võimalusi, mille järgi hinnata inimese teatud ikka jõudmist. Enamasti on need humoorikad, rahvafilosoofilised mõtteavaldused, mis tihti levivad väga elujõulise visuaalse internetihuumori vormi – meemidesse.
Inimene on vana siis, kui üle poole uriinist kulub analüüsidele.
Inimene on vana siis, kui ta õhtul teki all und oodates kuuleb telefoni sõnumikõlksu, aga sõnumi lugemise jätab hommikuks.
Vana oled siis, kui hoiad oma ravimipurki käes ja mitte ei mäleta, kas juba võtsid rohtu või mitte.
Sellised humoorikad väited leiavad tihti koha ka sünnipäevatervitusel: Vana oled siis, kui happy hour tähendab sinu jaoks lõunauinakut.
Vana oled siis, kui kukud maha ja samas mõtled, mida seal maas olles veel teha saaksid.
Vana oled siis, kui inimesed hakkavad sulle ütlema, kui noor sa välja näed.
Aforistlikke autoritsitaate vananemise ja vanaduse kohta leidub rohkesti kirjanike loomingus, nt „Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.“ (Erich Maria Remarque, Triumfikaar, 1946). Paljudel kunagi konkreetsetele autoritele omistatud mõtteavaldustel on kalduvus folklooriks saada, rahva seas neid tuntakse ja kasutatakse, ilma et konkreetset autorit enam teatakski.
Eakad ja üksindus. Viimase rahvaloenduse põhjal tehtud üldistuse järgi elavad Eestis tõenäolisemalt üksi vanemad naised ja keskealised mehed, seepärast on asjakohane vaadata, kuidas üksinduse teema vanasõnastereotüüpides väljendub. Vanasõnades ei ole üksindus eriline teema, ammugi mitte eaga seotud. Rõhutatakse hoopis tõsiasja, et koostöös peitub jõud ja üksinda tegutsedes kaugele ei jõua: ega üksi lauldes või elada; ega palava pääle üksi puhuta; üks lind üksi ei jõua tiivu kanda; kes üksi jookseb, peab üksi kukkuma; kes üksi rohmib, üksi pohmib; eks seltsis surmgi ole kergem; seltsis segasem, hulgas hubasem. Kui eespool oli juttu, et vana hobune tahab ka kaeru, siis vanasõnamaailmas on ka selgelt öeldud, et ega vana hobu üksinda kaeru ei söö. Sotsiaalsele survele kõike karjas teha on siiski ka vanasõnade hulgas vastulauseid – nt mõtleja on üksi. Vanasõnafilosoofias on tähtis tasakaal – konkreetsel juhul siis seltsis olemise ja omapäi kõndimise ja privaatse rahuruumi vahel. Omajagu tõtt on ka ütluses, et isegi parimad sõbrad ei saa käia üksteise matustel.
Lõpetuseks. Vananemine on elu paratamatus ja see kajastub ka rikkalikus vanasõnamaterjalis. Eakate ja vananemisega seotud vanasõnad esindavad väljakujunenud kultuurilisi stereotüüpe või hoiakuid, mis on vanasõnade olemusest tulenevalt täis vaieldavust ja vastuolusid. Vastavalt olukorrale saab kasutaja valida oma väidete ilmestamiseks sobiva ütluse. Eesti vanasõnamaterjali hulgas kohtame eakate suhtes negatiivseid stereotüüpe, ilmneb nende haavatavus ja vajadused, osalt kujutatakse neid passiivse ja mitteiseseisva ühiskonnarühmana.
Ka ühes osas vanasõnades on selline stereotüüp juurdunud, nt noor on võimeline uut õppima ja omandama, muutustega kaasas käima, kuid õnneks on isegi rohkem vanasõnu, milles näeme heatahtlikku suhtumist eakatesse – vanad väärivad austust ja nad on täiejõulised ühiskonnaliikmed. Teine äärmus on aktiivne vananemine – lahendust nähakse eakates, kes käituvad noortena.
Ühest küljest on vanasõnaline maailmapilt vananemisest kasulik tööriist kaasaegses kultuurigerontoloogias, teisalt tuleb ütlusi käsitleda kontekstilises komplekssuses ja dokumenteerida kasutusümbrust ja -tähendusi. Kahjuks ei toeta arhiivimaterjal alati teadmist, kes, kuidas, miks, mis kontekstis on konkreetset vanasõna kasutanud. Tuntud vanasõna uudishimu teeb ruttu vanaks5on justkui vastuolus praegusaegse arusaamaga, et uudishimu hoiab noorena ja on igavese nooruse saladus. Kuidas sellesse vanasõnasse suhtuda?
Vastamisel võtsin eksperimendi korras appi tehisintellekti ChatGPT: „Eesti vanasõna „uudishimu teeb vanaks“ võib tõlgendada erinevalt, kuid üks võimalik tõlgendus on see, et liigne uudishimu võib põhjustada stressi ja ärevust, mis võib omakorda mõjutada tervist ja vananemist. Samas võib uudishimu ka motiveerida inimest uusi asju õppima ja avastama ning seeläbi hoida vaimu noorena. Seega, nagu paljude vanasõnade puhul, tuleks ka seda tõlgendada kontekstis ja arvestada, et iga inimene on erinev.“
Tehisaru ei näi veel teadvat, et seda vanasõna on öeldud juba XIX sajandil laste ja noorte „mittetarvilike“ ja tüütute küsimuste, ka kuulujuttude tõrjumiseks ja vaevalt toona liigsest stressist ja ärevusest saab rääkida. Küll aga tuleb lõpuks viidata meie tuntuimale vanasõnauurijale Arvo Krikmannile, kes tõdes juba 1970. aastatel, et vanasõnad on paljufunktsionaalsed – neil võib olla keelekasutuses väga erinevaid eesmärke. Nad on ka paljusituatiivsed – neid võib kasutada väga mitmesugustes olukordades. Nad on paljutähenduslikud ja paindlikud – vastavalt olukorrale või kontekstile, kus neid kasutatakse, võib neil olla erinevaid, mõnikord ka vastuolulisi tähendusi.
Piret Voolaid oli Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuht ja on Eesti Kirjandusmuuseumi direktor.
1 Juwen Zhang, Older Ginger is Spicer. Life-Views on Old Age and Aging in Chinese Proverbs. – Proverbium: Yearbook of International Proverb Scholarship 2021, 38, pp. 401–446.
2 Eesti vanasõnad I–V (Monumenta Estoniae Antiquae). Koostanud Anne Hussar, Arvo Krikmann, Erna Normann, Veera Pino, Ingrid Sarv, Rein Saukas, toimetanud Arvo Krikmann, Ingrid Sarv. Eesti Raamat, Tallinn 1980–1988.
3 Sirje Presnal, Merle Palmiste: „Seksikus, naiselikkus… Ei huvita! Elagu unisex!“ – Õhtuleht 17. IX 2022.
