Eelmisel suvel juhtus nii, et mul läks toimetajatöös kibekiiresti tarvis kaht nõukaaegset raamatut: Tšõngõz Ajtmatovi „Ja sajandist on pikem päev“ (1983) ja Alberts Belsi „Juured“ (1987). Ühe ingliskeelse ettekande tõlkes oli tarvis pikad tsitaadid asendada eesti vastetega. Meenus, et lapsepõlves olid need „Nüüdisromaani“ sarja köited endalgi koduriiulis olnud, aga pärast mitut kolimist neid enam ei leidnud. Olin aga kindel, et küll ma need juba mõnest Tallinna raamatukogust kätte saan. Aga võta näpust!
Rahvusraamatukogu on teatavasti ikka veel suurelt jaolt sisse pakitud. Tallinna ülikooli – ehk harjumuspärasemalt „Akadeemia“ – raamatukogu oli tookord suvepuhkusel. Aga Tallinna Keskraamatukogu? Selgus, et Tallinna Keskraamatukogus ja selle paarikümnes haruraamatukogus polnud kummastki neist, omal ajal mõneteistkümne tuhandelises tiraažis ilmunud romaanist ainsatki eksemplari.
Näitus „Ex Libris. Hüljatud raamatute üldine teooria“ Tallinnas Solarise keskuse ees. Kunstnikud Anne Rudanovski, Evgeny Fedorov, Francisco Martínez ja Viktor Gurov on teoste loomisel kasutanud eraisikute annetatud ja raamatukogudest välja arvatud raamatuid. Näituse lõppedes võivad huvilised need endale saada. Kunstnike ja Eesti Rahvusraamatukogu koostöös korraldatud näitus on avatud 11. augustini.
Lõpuks leidis kolleeg vastavad raamatud ja vastavad tsitaadid Haapsalu (Läänemaa) raamatukogust. (Ja nagu ikka juhtub – kui hädaolukord möödas, ilmus Ajtmatov ka mu enda koduriiulilt taas välja.)
Siit aga tekkis huvi vaadata Esteri kataloogist järele nõukaaegse juturaamatu leidumust üldiselt. Tulemus oli ehmatav! Pistelise otsingu põhjal kujunenud mulje järgi on suur osa umbes põlvkonnataguseid raamatuid Tallinna Keskraamatukogust ja selle haruraamatukogudest kadunud. Õnneks mujal on asi parem. Olgu toodud tosin juhunäidet nõukaaegse juturaamatu leidumusest kõrvutavalt Tallinna ja Tartu rahvaraamatukogus (vt Tabel 1).
Tšõngõz Ajtmatov, „Ja sajandist on pikem päev“ (1983)
Joseph Heller, „Me pommitasime New Havenit“ (1973)
TlnKR 0
Tartu LR 6
Aleksandr Herzen, „Minevik ja mõtted“ (1971)
TlnKR 0
Tartu LR 2
Teet Kallas, „Jää hüvasti, mr. Shakespeare“ (1995)
TlnKR 0
Tartu LR 6
Mari Saat, „Laanepüü“ (1980)
TlnKR 0
Tartu LR 4
Rein Saluri, „Koguja. Valik tekste“ (1990)
TlnKR 0
Tartu LR 3
Toomas Vint, „Väikelinna romaan“ (1980)
TlnKR 0
Tartu LR 6
Tabel 1. Tosin juhunäidet nõukaaegse juturaamatu leidumusest Tallinna Keskraamatukogus ja Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus.
Tallinna haruraamatukogude süsteemis on meeldiv erand Nõmme haru. Kui seda ei oleks, jääks varustatus nulli näiteks mõnegi hinnatud romaani osas (vt Tabel 2).
Peter Handke, „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine“ (1981)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 7
R. D. Laing, „Omadega puntras“ (1978)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 5
Teet Kallas, „Eiseni tänav“ (1979)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 4
Mari Saat, „Õun valguses ja varjus“ (1985)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 5
Andres Vanapa, „Riiulid“ (1994)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 4
Toomas Vint, „Kahel pool hekiga palistatud teed“ (1974)
TlnKR 1 (Nõmme)
Tartu LR 5
Tabel 2. Mõned teosed, mida Tallinna Keskraamatukogus leidub üksainus eksemplar Nõmme harukogus, seevastu kui Tartu linnaraamatukogus jagub neid rohkem.
Kui Tallinna Keskraamatukogu paistab olevat nõukaaegsed raamatud massiliselt maha kandnud, siis Tartus, nagu näha, on olukord hoopis teine. Ja Urrami kataloogi (lugeja.ee) näitab, et ka näiteks Anija vallaraamatukogus Kehras või Läänemaa raamatukogus Haapsalus on seis parem: mitu eespool loetletud teost on seal ilusti olemas.
Esimeses ehmatuses kahtlustasin, et Esteri kataloog petab, ja kirjutasin keskraamatukogu veebisaidi pop-up-aknasse küsimuse kogude poliitika kohta. Sain üldsõnalise vastuse riiuliruumi vähesusest. Aga kas tartlastel (ja kehralastel ja haapsallastel) on riiulimeetreid siis nii palju rohkem, et nemad saavad endale lubada mitut eksemplari säärastest luksuskirjanikest nagu Ajtmatov, Toomas Vint, Teet Kallas ja Ivan Franko? Ja kui Tallinna rahvaraamatukogudes riiuliruumi vähe, siis võiks ka oodata, et lahendust otsides on korduvalt pöördutud linnavalitsuse poole. Pole kuulda olnud, et Tallinna taotletaks uut raamatukoguhoonet, juurdeehitist, lisahoiupindu vms.
Võrguotsingu põhjal jäi silma, et Tallinna Keskraamatukogu köidete üldarv on 855 000, Tartus umbes 600 000. Aga oma lapsepõlveraamatute leidumuse pistelisest võrdlusest tekib vastupidine mulje: justkui Tartu kogud oleksid mitu korda suuremad.
Võib-olla tõesti ei ole see probleem midagi kisendavalt eksistentsiaalset. Nimetatud raamatud saab tallinlanegi viimaks kätte. On lootust, et rahvusraamatukogu hoone kunagi avatakse. Akadeemia raamatukogu on endiselt kasutajasõbralik asutus ja oma lugejaskonda enam rangelt ei piira nagu vanadel aegadel. Ja kui keskraamatukogu lugeja kannab postikulu ja kannatab nädalakese oodata, saabub Ajtmatov või Herzen talle Mirko süsteemi kaudu pakiautomaati või haruraamatukokku. Kooliprogrammi kuuluv kraam, tähtsamatest tähtsaimad klassikud ja nobelistid, soliidsed kogutud teosed ja sarjad paistavad isegi Tallinna Keskraamatukogus säilinud olevat. Ja on arusaadav, et uustrüki korral peab sama teose vana trükk sellele ruumi tegema. Samas Loomingu Raamatukogust, mille valikut asjatundjad kõrgelt kiidavad, on Tallinna rahvaraamatukogus plats enam-vähem puhtaks tehtud – ilmselt läheb vihikute köitmine kalliks.
Arusaadavalt on raamatukoguhoidjad raskete valikute ees, kui igal aastal soetatakse Tallinnas juurde ligi 50 000 uut köidet ning riiulipind ei kasva ja vana raamat kulub. Aga kuidas saab ikkagi olla nii, et mõnes kohas tullakse toime nõukaaegseid raamatuid massiliselt ohverdamata ja teises ei tulda? Mis juhtuks, kui ka Lutsu raamatukogu järgiks Tallinna eeskuju ning suunaks lugejad nõukaaegse raamatu järele hoopis ülikooli raamatukokku? Loodan, et Tallinn ei saa teenäitajaks, millest muud rahvaraamatukogud hakkaksid eeskuju võtma.
Tõsi ju on, et uudishimu käib inimloomuse juurde ja enamik rahvaraamatukogude lugejaist huvitab kõige värskem kraam – justkui oleks vana hea klassika kõigil juba läbi loetud. Siin saaksid „pühendunud ja missioonitundega professionaalid“ olla abiks, et lugeja ka vanemat kirjandust ei unustaks – muidugi, kui seda ainult vahepeal maha kantud pole.
Tallinna Keskraamatukogu kogude poliitika on ainult üks Eesti raamatupoliitika murekohti. Raamatustatistika rohmakuse, Esteri kataloogi märksõnastamise ebajärjekindluse ning personaalbibliograafiate venimise juurde tahaksin pöörduda edaspidi. Need võivad paista juba spetsiifilisemate muredena, mis häirivad ainult lugejaskonna tillukest vähemust. Aga kui pole korralikku raamatustatistikat, ei saa olla ka korralikku kultuuripoliitikat. Peatsel eesti raamatu aastal soovib Eesti Kirjanike Liit seista selle eest, et need küsimused ei ununeks.
Näitus „Ex Libris. Hüljatud raamatute üldine teooria“ Tallinnas Solarise keskuse ees.
Igal suvel pärast jaanipäeva võib oodata uudiseid raamatute laenutustasu kohta. Sirbi trükkimineku ajal ei ole nimekirjad ega summad veel kinnitatud, Autorihüvitusfond (AHF) avalikustab summad ja maksab need autoritele välja 27. juunil. Üht-teist saame aga lugejatele teada anda juba praegu.
Mälu värskenduseks. Laenutustasu ei ole toetus ega preemia, vaid seadusega ette nähtud hüvitis: kui raamatukogul on õigus autori teost tema nõusolekuta lugejatele koju laenutada, siis on autoril omakorda õigus saada selle eest tasu. Sisuliselt on see hüvitis laenutuste tõttu müümata jäävate raamatute eest. Kirjarahvas on pidanud selle pärast kõva kära tegema.
2022. aastal oli laenutustasu eelarve nii väike, et AHF nimetas seda röövimiseks. Muret käidi selgitamas kultuuriministeeriumis ja mujal. Järgmisel aastal eelarve kasvaski, aga mitte piisavalt – autorite esindajad kaalusid koguni kohtusse pöördumist. Mullu septembris tuli meeldiv teade, et 2024. aasta eelarves suurendatakse laenutustasu mahtu ühe miljoni euro võrra.
Rahvaraamatukogude nõutuim teos oli mullu Eero Epneri „Lembit Ulfsak“ (kirjastus Caligari).
Tänavune laenutustasu eelarve on niisiis 1,5 miljonit eurot. See summa jagatakse taotluse esitanud autorite vahel rahvaraamatukogudes 2023. aastal tehtud laenutuste põhjal. Eelmise aasta lõpu seisuga oli Eesti 493 rahvaraamatukogu (neist 489 allus kohalikele omavalitsustele). Rahvusraamatukogu statistika põhjal tehti neis koos pikendustega 9 486 325 laenutust, sh 8 219 000 kojulaenutust. Oluline on aga märkida, et laenutustasu arvutamisel pikendused arvesse ei lähe. Ilma pikenduseta oli laenutusi 3 780 711.
AHFi juht Ainiki Väljataga annab siinkohal hea soovituse: kui soovid oma lemmikautorit tema raamatu laenamisega toetada, siis ära laenatud teose tähtaega pikenda. Parem tagasta raamat ja laena see uuesti.
Ulmelistesse kõrgustesse lemmikautori laenutustasu mõistagi kerkida ei saa. Kõigepealt ei võimalda seda eelarve, aga lisaks on laenutustasule kehtestatud ülempiir: neli eelmise aasta keskmist brutokuupalka, seekord kokku 7328 eurot. Laenutustasu ülempiir oli isegi kõige menukamatel autoritel näruse eelarve tõttu aastaid kättesaamatu, kuid tänavu saab maksimumsumma üle 30 autori (parasjagu). Nõutuim teos oli mullu rahvaraamatukogudes Eero Epneri „Lembit Ulfsak“, millel on AHFi andmetel koguni mitu tuhat laenutust rohkem kui teistel.
Menuraamatute autorid ei hakka siiski elama või sees. Nende laenutustasust arvatakse maha tulumaks. Kätte jääva summa puhul tuleb silmas pidada, et see on kogu aasta eest – kui jagada tasu 12 kuu peale, ei ole ju tegu teab mis rikkusega. Aga järgmiste teoste loomisel abiks ikka.
Aitäh, lugejad ja laenajad. Aitäh, kultuuriminister Heidy Purga, professionaalse suhtumise eest.
Kuidas edasi? Kõigepealt tuleb jälgida, et laenutustasu eelarve uuesti ei hanguks. Laenutustasu maksmine tuleb seada kindlatele alustele, nii et see igal aastal ei sõltuks eelarveläbirääkimistest.
Seejärel tuleb kuidagiviisi ära lahendada e-raamatute laenutustasu ummikseis. Praegu e-raamatute laenamise eest laenutustasu ei maksta. Nende eest peaksid autorid praegu tasu saama kirjastajatelt – kirjastaja müüb litsentsi ja sellest teatud osa peaks sõltuvalt lepingust minema autorile. Autorid kurdavad aga, et niisugune süsteem on läbipaistmatu ning et neil on kirjastajate käest infot ja raha raske kätte saada. Paljud autorid ei olegi seetõttu e-raamatute väljaandmisest huvitatud. Lugejad nurisevad e-raamatute tagasihoidliku valiku pärast.
E-laenutusi oli mullu umbes 100 000 – paberraamatute miljonite laenutuste kõrval väike arv, kuid see kasvaks, kui autoritel oleks suurem motivatsioon e-raamatuid välja anda. Soomes saadi e-raamatute autoritele laenutustasu maksmiseks vajalike seadusemuudatustega eelmisel aastal hakkama. Innustan ka Eesti justiitsministeeriumi seda väikest, aga mõjusat sammu ette võtma. Raamat on raamat, sõltumata vormist.
E-raamatute laenutusvõrgu arendamisel tuleks senisest enam silmas pidada kasutajamugavust. Mirko keskkonna tehnilisi probleeme käsitleb tänases Sirbis Maria Mölder.
Laenutustasu statistikasse võiks kaasata kooli- ja teadusraamatukogud. Jällegi: Soome pakub head eeskuju. AHFi hinnangul tooks see Eestis juurde ligi miljon laenutust ning kindlustaks suurema tasu lasteraamatute autoritele ja illustraatoritele.
Nende konkreetsete sammudega oleks küll tore järgmisel aastal eesti raamatu 500. aastapäeva tähistada.
Eesti kõige olulisem ressurss on meie rahva ajud. Neid ei ole võimalik ei arendada ega rakendada ilma looduse rikkust pruukimata. Teisalt, loodusvarade mõistlik kasutamine eeldab suurt tarkust, hoolikat ajastust ja maailma arengu põhjalikku tunnetust. Aga ka riigimehelikkust ja vastutustundlikkust.
Asju saab õigesti ajada mitut viisi. Sageli vaid ühel konkreetsel moel. Valesti aga lõpmatul arvul viisidel. Selle poolest on matemaatikal suur eelis: saab teha vaid kolmel moel. Teooria või teoreem on kas õige, vale või irrelevantne (ehk ilma sisuta). Veel raskem on tehnikateadustes. Masin või tehnoloogia kas töötab või ei tööta.
Sellest saab varsti tähelepanuväärsed 250 aastat, kui 1775. aastal Prantsuse Teaduste Akadeemia lõpetas igiliikurite konstruktsioonide vaatlused. Seda tüüpi katsed ei lõppenud, ainult et need liikusid valdkondadesse, kus sai ilma spetsiifilise ettevalmistuseta inimesi kergesti mõjutada. Leidus ka nähtusi ja keskkondi, kus igiliikur näis olevat siiski võimalik. Olgu see ülijuhtivus, kus elektrivool võib teoreetiliselt püsida lõpmata kaua ja hoida näiteks enda kohal hõljumas mingit eset. Või siis unistus Maxwelli deemonist, mis korjab ühte kaussi või ruumi ainult kiireid molekule ja selle kaudu toodab kasutuskõlblikku energiat. Lihtsalt vaadates, kui kiiresti molekul lendab ja siis tehes otsuse, kas lasta see sisse või mitte. Sellestki mõttest läks rohkem kui 100 aastat, et mõista, et informatsioonil on nii hind kui ka mass ja et vajaliku informatsiooni saamiseks kulub rohkem energiat, kui kiire molekul meile pakub. See tähendab, et tarkusel on kõrge hind.
Tarkus kui universumi juhuslik naeratus
Isaac Asimov on märkinud, et tarkus ehk intelligents on pigemini evolutsiooniprotsessi juhuslik naeratus ja mitte tingimata konkurentsieelis. Tarkuse olemasolu eest tuleb maksta. Omal ajal ülikoolide pidamise eest ja tarkadele palga maksmise kaudu. Nüüd järjest rohkem informatsiooni hoidmise kulutuste kaudu. Andmepilved kulutavad energiat rohkem kui üks tüüpiline Euroopa väikeriik. Võrreldes raamatukogudega kasvab nende maksumus kiiresti. Narkoäri ja inimkaubanduse kõrval on üks suurima kasumimarginaaliga ärisid teaduskirjastamine. Selle tegevuse mõte on mitte uue teadmise loomine, vaid uusima ja hästi kontrollitud informatsiooni asetamine kindlasse formaati.
Need on paar aspekti, kus saame tarkuse hinda veidi mõõta. Aga ainult selle hoidmise ja juurdepääsu võimaldamise kontekstis. Seda, mis maksab tarkuse loomine või kasutusvalmis hoidmine, ei oska me veel aimatagi. Siiski õige natuke ehk haridussüsteemi kulutuste ja teaduse finantseerimise kaudu, aga see teeb ühe tüüpilise teadlase või inseneri hinnaks pelgalt mõnisada tuhat eurot.
Seegi raha tuleb kuskilt leida. Nii seina sisse, pangaautomaati kui ka riigieelarvesse tuleb see põhimõtteliselt ühest allikast – tööstusest. Täpsemalt, töötlevast tööstusest. Kohtadest, kus luuakse kättesaadavatest ainetest ja energiast uut väärtust. See rahavoog võib teha kümneid keerdusid, vahepeal võimenduda või hääbuda. Asja olemus ei muutu. Targad inimesed kasutavad loodusvarasid ja loovad uut väärtust. Mida väiksema ressursi- ja energiakasutusega ja mida targemalt, seda parem.
Mudaliigast tippu
Tarkuse rohkendamisega on meil hästi. Oleme mudaliigast jõudnud absoluutsesse tippu. Kolleeg Jüri Alliku rehkendus näitab, et Eesti teaduse mõjukus, muidugi riigi suurust arvestades, on maailmas neljandal kohal, s.t on jõudnud meie haridussüsteemi tasemele. Väike ajaline viivitus sellele tasemele jõudmisel on loogiline, sest teadustöö on olemuselt aeglasem. Nii et tarkust jagub. Oleme osanud selle eest ka üsna odavat hinda maksta. Kulu Eesti teadlaste iga korraliku teadusartikli kohta on kolm korda väiksem kui Soomes.
Pikalt kestnud majanduslangusele mõeldes tiksub kuklas, et seda tarkust ei ole Eesti majanduse arengus kuigivõrd näha. Nii et peame valjusti küsima: kus ja millal tarkust tarvitatakse? Kas näiteks suurte strateegiliste otsuste tegemisel? Või hoopis nende peatamisel? Kus on seda eriti tarvis?
Rohepööre on üks neid strateegiaid, mis on liiga paljudes aspektides läinud mitte tuleviku rööbastele, vaid mudasesse rattarööpasse. Miks on paljud targad vait, teadis Isaac Asimov: „Ajal, mil lollust peetakse patriootiliseks, on ohtlik tark olla.“
Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme. Lihtsaim viis probleem lahendada on seda lihtsalt eitada. Kahjuks ei toimi see valijate ja ühiskonna puhul. Nähtuse selle aspekti kehv tajumine on viinud paljud juhid, aga ka rahva liidrid, allakäigutrepi esimesele astmele. Võib-olla kriis ei olegi veel käes? Nagu on öelnud Isaac Asimov: „Iga lollpea saab aru, kui kriis on käes; tõeline tugi riigile on aga mõista, et see on kohe saabumas.“ Sinna juurde märkis ta: „Ajaloos ei ole õnnelikke lõppusid. On vaid kriisid, mis on läinud mööda.“ Ometi ei tasu loota, et näiteks kriis demokraatliku maailma ja Venemaa suhetes läheb niisama lihtsalt mööda.
Väsitamise mustmiljon palet
Kurnamine on olemuselt lihtne tegevus. Su aeg süüakse sul käest ära. Riigikogus hüütakse seda obstruktsiooniks ja algne mõte oli tuua sisuline diskussioon saali tagasi. Seda kasutati võimalusena seadusandlik süsteem pausile panna adumata tagajärgi. Isaac Asimovi sõnadega öelduna: „Erinevalt malest läheb elu edasi ka pärast seda, kui oled vastasele mati teinud.“
Riigi süsteemis nimetatakse seda kaasamiseks. Algne hea mõte on arenenud kabinetivaikuses sündinud ideede läbisurumise ja performance’i-kunsti koosviljelemise kombinatsiooniks. Inimesed saavad frustratsiooni väljendada ja peaministrit inetult rünnata, aga järjest rohkem saab kaasamine ettevõtmiseks, millesse enda ja teiste aega hindavad mõistlikud inimesed katsuvad mitte sekkuda. See on äärmiselt kurb. Sest – jälle Isaac Asimovi sõnadega – mõistlikes otsustes peab nüüd arvesse võtma mitte ainult seda, milline maailm on, vaid ka seda, milliseks maailm otsuse tulemusena kujuneb.
See dimensioon jääb puudu, kui mõistlikud inimesed on otsustanud kaasamisest kõrvale jääda. Siis võib ju arvata, et jälle on Isaac Asimovil õigus, et „ühiskonda on palju kergem rahustada kui oma südametunnistust“. Südametunnistusega on muidugi selline probleem, et see piinab vaid neid, kellel see on, aga mitte neid, keda peaks.
Ülikooli senatis ja teaduste akadeemia üldkogus hüütakse seda tüüpi kurnamist diskussiooniks, mille keskne idee on: kui minu lahendus või ettepanek ei võida, siis peatan kogu protsessi. Pole vahet, milline on rahvaesindajate või akadeemia liikmete häälte jagunemine. Nõue lihtne: „Kui mina olen kategooriliselt vastu, siis ei tohi minu soovi vastaselt toimida!“
Targa inimese kurnamine on veel lihtsam. Ta tuleb panna vastama sadadele alusetutele interpretatsioonidele, nõudes tema käest nüüd ja kohe täpset selgitust, miks oli meil aprillis mitu tavapärasest külmemat päeva.
Raamist välja
Tarku inimesi peaks ideaalis rakendama seal, kus king kõige enam pigistab. See ei pruugi alati võimalik olla. Seesama Isaac Asimov on märkinud: „Meie aja üks kõige kurvemaid omadusi on, et teadus loob uus teadmisi kiiremini kui kasvab ühiskonna tarkus.“
Vaataksime, mida teevad teised tarkusega. Tsemendi tootmine annab 7% maailma CO2 heitmest. Loeme lehest, kuidas Saksamaa suurfirma ThyssenKrupp AG ehitab tsemenditehaseid, kus kogu protsessis eralduv süsihappegaas kinni püütakse. Tegelikult on oluline tõsiasi, et ta müüb tehnoloogiat (mitte tsementi!) kolmandikule maailmast.1 See on lahendus: müüa tehnoloogiat, mitte maavara ega ka väärindatud maavara.
Selliseid taibusid, kes midagi maailma muutvat välja töötavad, ei ole palju. Eestis vaevalt käputäis. Aga nende mõju on suur. Eesti teaduse mõju maailmaareenil on ulmeliselt suur. Nagu mainitud, akadeemik Jüri Alliku arvutuste kohaselt oleme maailmas neljandal kohal. Aga investeeringud sõidavad. Näiteks Lätti. Nagu Fibenol.2
Tallinna tehnikaülikooli teadlased Jarek Kurnitski ja Dmitri Vinnikov on valmis saanud samasuguse potentsiaaliga tehnoloogiad. Üks hoonete „betooni“ renoveerimiseks, teine innovatiivseteks lahendusteks elektroonikas. Aga meil peavad nad endiselt kirjutama oma töö jätkamiseks taotlusi ja ametnike armeele ette kandma, kuidas täpselt on nad riigihanke nõudeid täitnud. Kui see pole kurnamine ja nende võimekuse väärkasutamine, siis mis see on? Miks peaksid nad ise rajama firma, mis seda tehnoloogiat müüb? Ikka ja jälle tõestama, et see on innovatiivne, haakub „TAIE2035“ eesmärkidega jne, viimati alles möödunud aastal teaduse tippkeskuste konkursi voorus. Võideldes ühe miljoni euro eest aastas terve konsortsiumi peale? Naljanumber, aga mitte Eesti teaduse potentsiaali rakendamine. Isaac Asimov oleks selle kohta märkinud, et „kui uus teadmine tekitab meile probleeme, siis neid ei saa lahendada lolluste abil“.
Nii on ikka olnud ja nii ka jääb: hobune teeb tööd ja kutsarile antakse jootraha. Pildil voorimees Rannamäe teel. Rostislav Christin, 1937.
Tarkuse turule viimisest
Eestis osatakse leiutisi müüa. Olgu see Eesti Nokia Skype, rahaülekannete süsteem Wise või sõidujagamissüsteemid hellitusnimega Bolt. Meil on fantastilised müügimehed kogu maailma mastaabis. Aga need kaks, tarkus ja turg, saavad üliharva kokku. Realiseerub Soome ja Eesti fundamentaalne erinevus: soomlased ei räägi, aga eestlased ei räägi üksteisega.
Teadlane ei ole üldiselt hea müügimees, aga see pole ka välistatud. Võtame või Andi Hektori oma GScani tehnoloogiaga. Teadlane on koolitatud ja treenitud muuks otstarbeks. Kui talle panna müümise kohustus, siis seda teeb ta üldiselt kehvasti. Pealegi jääb tal oma tööks vähem aega.
Rahast parem üldse ei räägi. Vaid üks tsitaat: „EASi ja Kredexi liitmisel tekkinud ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) töötajate arv kasvas mullu 392 inimeseni ning keskmine palk oli 3616 eurot ehk 380 eurot suurem kui eelnenud aastal.“3 Loogiline, et EISA rahvas oleks meie teadussaavutuste müügimehed ja -naised. Tegelikkus on teistsugune. Nemad jagavad teadlasele raha, et see saaks müüki korraldada. Märksa suurema palgaga, kui on teadlasel. Loomulikult. Sest nemad vastutavad ju raha eest. Teadlasel on vaid vastutus raha õigesti kasutamise eest. Ja kui EISA-l on juba riigi mandaat kontrollida, kas teadlane teeb kõik õigesti, siis loomulikult peab kontrollija olema paremini makstud kui teadlane. Vähemalt enda arvates. Isaac Asimov öelnuks selle kohta, et „kurjad asjad on tegelikult vähkkasvajaks muutunud head asjad“. Võib-olla ka lisanud: „Inimesed mõtlevad, et haridus on miski, mida nad suudavad omandada.“
Vastutuse kahe teraga mõõk
Leninlikku printsiipi „usalda, aga kontrolli“ on mõttekas rakendada siis, kui eksimusi on palju ja neid esineb süstemaatiliselt. Inimlikke eksimusi tuleb ette igaühel, olgu see ministeeriumi asekantsler või teadlane. Näiteks dokumentide kandmine vastavasse registrisse. Juhtub ka selliste dokumentidega, mille puhul võib tõusta lobi-, toimingupiirangu rikkumise või isegi korruptsioonihõngulise situatsiooni küsimus.
Kohapeal mõistetakse seda muret üpris erinevalt. Asekantsleri puhul piisas selgitusest.4 Igati loomulik: minister võttis vastu ja ajakirjandus kinnitas oma templiga, et „ametniku kirjavahetuse registreerimine sõltub tema ajast ja heast tahtest“.5 Poliitik Lauri Laats lisas: „Mis puudutab kirjade registreerimata jätmist, siis sellelegi pole mõistlik ülearu tähelepanu pöörata.“6 Mõistetav. Lobikirjade registreerimata jätmine oli majandusministeeriumis tavaline.7
Teadlase vastutus on teistsugune. Ülikooli dekaan Raul Eamets mitte ainult ei vallandatud selle eest, et tema uus abi jättis dokumendi registrisse kandmata, vaid purustati kogu tema elutöö, sest talle sai inkrimineerida veel teaduseetika rikkumise. Selle aasta kevadel tuli (väidetavalt) samalt ülikoolilt lausa enneolematu mastaabiga idee uude teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seadusse: teeme seda tüüpi rikkumiste eest trahvi 100 000 eurot! Jälle meenub tahtmatult Isaac Asimov, kelle mõtte siin kasutamine võib olla ebaõiglane, aga mitte täiesti vale. Nimelt: „Vägivald on ebakompetentsete viimane pelgupaik.“
Millisest tarkusest sünnib kasu?
Räägime korraks ideaalmaastikust. Kus tarkust kasutatakse. Hästi ära kasutatakse. Põhjalikult ära kasutatakse. Möödapääsmatute arvude keeles.
Kõigilt teadlastelt ei tule lahendusi, millest saaks teha uudse toote. Või sellise asja, mis ühiskonnas traagelniite kõrvaldab. Või veel mingil moel otseselt kasulik on. Saame aga mõõta, mitu sammu kulub teadustulemusest patendis kasutamiseni.8 See ei ole veel tootmine, aga sealt edasi on raske leida mõistlikult interpreteeritavaid arve.
Varasematele teadussaavutustele toetumine realiseerub enamasti mitmeastmelise ketina. Patenditaotlustes viidatakse sageli vaid varasematele patentidele ja alles üsna mitmes keti lüli on algallikas ehk teadustulemus.
Enam kui 60% kõigist USA 4,8 miljonist patendist aastatest 1976–2015 viitavad kas otse või maksimaalselt läbi kahe patenditaotluse viimase 70 aasta teadustulemustele. Sellistele, mis on kajastatud Web of Science’i (nüüd Clarivate Analytics) andmebaasis, teisisõnu, avaldatud korralikes ajakirjades.
Mõnikord on ahel pikem. Mõne teadusharu puhul isegi viis-kuus sammu ja paarkümmend aastat. Kui keti lülide arvu mitte piirata, siis kõigist neist rahvusvahelises teaduskirjanduses avaldatud artiklitest, millele on keegi üldse kunagi toetunud, olgu siis oma uurimistöös või tehnoloogia arendamisel, oli 2015. aasta seisuga 80 protsenti juba leidnud otsest või kaudset kasutamist USA viimase poolsajandi patentides.
Teisisõnu, peaaegu kogu kvaliteetne teadus jõuab varem või hiljem nendesse lahendustesse, mis meie elu paremaks teevad. Ka selline teadus, mis näib lootusetult elukauge. Kõige lühem (vähem kui kaks sammu) on kett nanomaailma uuringutest, materjaliteadusest ja arvutiteadusest patentidega kaitstud rakendusteni. Kõige pikemat ahelat pidi liigub info matemaatikast tootmisse. Puhta matemaatika teoreemist kommertsialiseerimiseni on keskmiselt kuus sammu. Iga samm kestab kaks-kolm aastat. Peame ootama terve inimpõlve, et fundamentaalsed teoreetilised edusammud jõuaksid meie elu uueks looma. Aga nad jõuavad kindlasti, ütleb statistika.
Tarkuse mõõdetav kasu
Mida varem teadus tootmisse jõuab, seda parem, kinnitatakse selle aasta märtsis üles pandud täpsemas uuringus.9 Mida lühem on see ahel, seda suurem tuleb lisaväärtus. Mõõdetuna näiteks firmade börsiväärtuse lisandumise kaudu. Patendid, mis tuginevad otse teadusele, on 5–18% väärtuslikumad kui muul moel loodud lahendused. Kui sellistega kaasneb firma strateegia muutumine, kasvab väärtus kuni 42% kiiremini. Teisisõnu: teadmine ja teadus on kullaauk.
Veel üks, ilmselt mitte eriti üllatav tähelepanek ühest kiiresti arenevast valdkonnast, mis kaitseb ka teadlaste ja nende publikatsioonide tsiteeritavuse mõõtmist. Nimelt: need kunstmõistuse alased teadustööd, millele patendid toetuvad, on mõjukamad ka klassikalise bibliomeetria ehk viidete ja kurikuulsa mõjuteguri kontekstis.10 Enamgi veel: „et jõuda tehnoloogiat mõjutama, peavad valdkondadevahelisi uuringuid kajastavad publikatsioonid ületama teatava mõjukuse läve“.11
Lihtsas eesti keeles: vaid parimad teevad ilma. Need, kelle töid maailmas märgatakse. Uute toodete loomisel tasub eelkõige neil silm peal hoida. Sama käib teadlaste tsiteeritavuse kohta. Teised on kindlasti vajalikud, aga pigem vundamendina. Teadus peab olema mitte kui lillekimp, mida on ilus vaadata, aga millega peab hoolikalt ümber käima, et see ümber ei kukuks.
Teadus peab olema kui laiale alusele toetuv tugev püramiid, mille tipp on nii terav, et see torgib valusalt kõiki asjaosalisi. Pean siin silmas veel kaht Isaac Asimovi mõtet. Esimene neist on veidi poliitilise maiguga: „Teaduslik teadmine on väljaspool lojaalsuse või mittelojaalsuse kategooriaid.“ Teine on ratsionaalne: „Usul teadusesse on hea põhjendus: see töötab.“
Vana kuld
Tark ei torma, ütleb vanarahvas. Tark on ka see, kes vaatab süvitsi. Paljud nähtused tulevadki esile alles pika aja pärast. Liitium-ioonakude loomisel, mis meid igalt poolt ümbritsevad, oli 80% kriitilisest teabest rohkem kui 11 aastat vana.12 Seega juba mainitud andmebaasi, Web of Scienceʼi kümne aasta pikkune ajaaken kõige mõjukamate publikatsioonide väljaselekteerimisel sobib vähestele väljavalitutele kindlas teadusvaldkonnas. Isaac Asimovi meelest on aeg vägagi suhteline mõiste. Nagu ta on kirjutanud: „50 aastat võib tunduda pikk aeg. Aga mitte siis, kui suudad selle võrra tagasi vaadata.“
Ekseldes barjääride vahel
Teadus on akadeemilise maailma funktsioneerimise lahutamatu komponent. Avalikus sektoris tehtud teadus on riigi, kõrghariduse ja kogu kultuuri vältimatu osa. Eestis on seda jämedalt 90% kogu teadusest. Võib-olla on see proportsioon veidi üle hinnatud, aga suurusjärk peaks olema õige. Tegelikult ei ole see hea, sest avalikus sektoris tehtud teadus on ettevõtlusele vähe väärt. Eriti vähe pakub see lisaväärtust tehnikateadustes.13 Põhjus lihtne: see on avatud kõigile, eriti praeguse Euroopa Liidu avatud teaduse filosoofia rakendamisel. Koore riisub aga see, kes teab esimesena. Isaac Asimovil on ka selle kohta mõte: „Kui tahate teha jänesepraadi, siis esimese asjana tuleb jänes kinni püüda.“
Sellest arvust ja talupojatarkusest tuleneb paar olulist järeldust. Kõigepealt see, et Eestis annab lõviosa teadustulemustest avalik sektor, ei ole meie konkurentsieelis. See on tragöödia. Olukorda ei leevenda arvestataval määral see, et ülikoolid teevad rohkem rakendustöid. Teadustöö peab kasvama tööstuse sisse. See, kes teeb esmaklassilist toodet, peab tegema suure osa vastavast teadusest ise.14 Kummaline küll, aga tugev teadus Eesti erasektoris on mitte ainult kogu riigi, vaid ka akadeemilise teaduse parimates huvides. Sest vaid siis saame liikuda sinnapoole, et meie ettevõtted riisuksid koore, mida saab teadust kasutades tekitada.
Pole ju keeruline. Üks eeltingimus on, et teadlased mitte ainult peaksid, vaid ka tahaksid liikuda eri sektorite vahel. Sel hetkel lõpeb akadeemilises maailmas tarkus otsa. Mõnes ministeeriumis ka. Pole normaalne, et tuleb jälle ja jälle ja jälle poliitikuid ja ametnikke veenda, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus ei tohi pärssida tugeva teaduse viljelemist erasektoris. Täpselt samuti ei tohi selle kaudu kinnistada ülikoolide monopoli teadusele ja teaduses kasutatavatele kategooriatele. Sest nomen est omen, teadsid juba vanad roomlased. Kõnesoleva seaduse puhul jõudis teadus- ja arendusnõukogus see sõnum kohale alles peaministri pilgu all. Ehk sellest tasemest nüüd piisab.
Kas helge tulevik on võimalik?
Ideaali saavutada oleks põhimõtteliselt lihtne: kõik teevad seda tööd, milleks nad on treenitud ja mida kõige paremini oskavad. Teadlased mõtlevad välja lahendusi, mille varal maailma kõigi jaoks paremaks muuta. Ettevõtjad korjavad need üles ja teevad valmis tooted. See ametnike armee, nt EISAs, kes teadlaste iga sammu jälgib, nende rahastamist reguleerib, taotlusvoore korraldab, taotlusi kontrollib ja lahtritesse paigutab, retsensente otsib, paremusjärjestuses kuhugi punase joone tõmbab, aruandevormid koostab, aruanded arhiivi paneb (sest aru ju nagunii ei saa), töö heaks kiidab, edusamme hindab jne, jne, saab teise funktsiooni – ületada surmaorg teadusliku lahenduse ja tootmise vahel.
Loobume sellest, et teadlane patenteerib, kirjutab järjekordse taotluse, otsib tootjat ja teeb müügimehetööd. Teisisõnu, seda tööd, milleks teda ei ole koolitatud.
Loobume paberil kenana paistva efektiivsuse tagaajamisest. Pean siin silmas, mida on kirjutanud iiri filosoof Charles Handy: „Kerge on ennast ära kaotada efektiivsuse taotlusse, käsitledes efektiivsust kui asja iseeneses ja mitte teiste asjade saavutamise vahendit.“
Joondume selle järgi, mida kirjutab Isaac Asimov: „Kui tahad õnnestuda, ei piisa heast plaanist. Pead ka improviseerima.“ Toome EISAle appi müügiesindajateks näiteks poole neist, kes praegu riigiasutuste ja -ametite kommunikatsioonisüsteemis töötavad.15 Nende tööst usalduse hoidmisel ei ole väga palju kasu olnud. Sätime nemad kirjatuvideks teadlaste ja tööstuse vahel.
Julgustame, et teadlane ise hästi palju oma tööst ja tulemuste mõttest räägiks. Mõtlen vaid neid, keda pidas silmas Asimov, kes on „piisavalt head teadlased, et aru saada, et nad eksivad“.
Paneme selleks tööle tehisaru, mis on küll veel lapsekingades, aga mille potentsiaal on tohutu. Tehisarul on veel üks Asimovi märgitud omadus. Nimelt robotite ja ka tehisaru üks erinevus inimesest seisneb selles, et kui robot on arukalt programmeeritud ja töötab korralikult, on ta läbi ja lõhki aus ja otsekohene.
Loodusressursside aastakonverentsil „Tõde või tegu“ 10. V peetud ettekande „Tarkus kujundab loodusressursside väärtuse“ ainetel.
1 Maailma esimene. Saksamaal käivitub tsemenditehas, millest ei lendu piiskagi CO2e. – Postimees 24. IV 2024.
2 BNS, Kirjanen viib 700 miljoni eurose investeeringu Lätti. – Postimees 15. III 2024.
3 EISA keskmine palk tõusis 3616 euroni. – ERR 22. IV 2024.
4 Liina Laks, Särav ERRile: me ei ole tahtlikult varjanud kirjavahetust Boltiga. – Postimees 24. IV 2024.
5 Madis Hindre, Ametniku kirjavahetuse registreerimine sõltub tema ajast ja heast tahtest. – ERR 29. IV 2024.
6 Lauri Laats, Bolti Eestist ära kolimine oleks tõsine löök meie ettevõtlusele ja riigikassale. – Postimees 5. V 2024.
7 Madis Hindre, Lobikirjade registreerimata jätmine oli majandusministeeriumis tavaline. – ERR 30. IV 2024.
8 Tarmo Soomere, Kuus kukesammu. – Postimees 30. IX 2017.
Mohammad Ahmadpoor, Benjamin F. Jones, The dual frontier: Patented inventions and prior scientific advance. – Science 2017, 357(6351).
9 Joshua L. Krieger, Monika Schnitzer, Martin Watzinger, Standing on the shoulders of science. – Strategic Management Journal 25. III 2024.
10 Xingyu Gao, Qiang Wu, Yuanyuan Liu, Ruilu Yang, Pasteur’s quadrant in AI: do patent-cited papers have higher scientific impact? – Scientometrics 2024, 129(2).
11 Bing Li, Shiji Chen, Vincent Larivière, Interdisciplinarity affects the technological impact of scientific research. – Scientometrics 2023, 128(12).
12 Sida Feng, Huajiao Li, Yabin Qi, How to detect the sleeping beauty papers and princes in technology considering indirect citations? – Journal of Informetrics 2023, 17(3).
13 Ashish Arora, Sharon Belenzon, Bernardo Dionisi, First-mover advantage and the private value of public science. – Research Policy 2023, 52(9).
14 Nathan Rosenberg, Why do firms do basic research (with their own money)? – Research Policy 1990, 19(2).
15 Karin Koppel, Riigiasutuste mainet kujundab sadu palgalisi kommunikatsioonitöötajaid. – ERR 26. IV 2024.
Tehisaru majandustegevuses: olen ise väike, kuid mu jõud on suur
PRIIT VAHTER, MAAJA VADI
Aatomiku laulust tuntud sõnad „ … olen ise väike, kuid mu jõud on suur“, näitavad hästi tehisaru olemust ja tulemist – nähtamatu nähtus liigutab majandus- ja sotsiaalelu tugevasti ning mitmes suunas. Tehisaru iseloomustab, et see püüab jäljendada ning täiustada paljusid inimlikke omadusi ja võimeid, avades tee uuenduslikeks rakendusteks, mis võivad ületada inimvõimeid.
Tehisaru kui tehnoloogia annab masinatele võime lahendada ülesandeid, mida tavaliselt sooritavad inimesed. Tehisaru saab määratleda kui inimmõtlemisega sarnanevaid automatiseeritud tegevusi ning see hõlmab otsuste tegemist, probleemide lahendamist ja õppimist.1 Termini „tehisintellekt“ võttis kasutusele John McCarthy 1956. aastal Dartmouthi seminaril ja see tähistas pöördelist punkti tehisaru uurimisel ja rakendusvõimaluste otsimisel. Tehisaru eluloo viimane kümnend on viinud olukorrani, kus ettevõtted ja asutused ei saa sellest enam mööda vaadata ja peavad mõtlema, millist rolli ja kuidas mängib uus nähtus nende töös.
Tehisaru tähtsus majanduskasvu ja ettevõtete tegevustulemuste tegurina. Paljude majandusteadlaste (näiteks Erik Brynjolfsson jt 20212) üldine seisukoht on, et tehisaru võib lugeda murranguliseks võtmetehnoloogiaks (ingl general purpose technology, GPT) ehk laialdaste (potentsiaalsete) mõjudega tehnoloogiaks. See vastab tunnustatud autorite Timothy Bresnahani ja Manuel Trajtenbergi 1995. aastal esitatud3 kolmele võtmetehnoloogia kriteeriumile:
1) tehnoloogia saavutab aja jooksul väga laialdase leviku üle eri valdkondade ja sektorite;
2) tehnoloogiana areneb aja jooksul tugevalt edasi;
3) arengu käigus toob kaasa täiendavaid, antud tehnoloogiaga sünergias olevaid edasisi uuendusi, mis on vajalikud suurte püsivate mõjude saavutamiseks majanduses ja ühiskonnas.
Murrangulised võtmetehnoloogiad võivad pärast oma leviku kiirenemist tugevalt mõjutada pikaajalist majandusarengut. Siin saab näiteks tuua ajaloolised eelkäijad elektrifitseerimise ja personaalarvutid.4 Varasemate võtmetehnoloogiate mõju on ajaloos ilmnenud küllalt pika viitajaga ja eeldanud tehnoloogia väga laia levikut.
Siiski, generatiivse tehisintellekti puhul oodatakse kiiremat levikut ning see toidab omakorda (üli)suuri ootusi ka tootlikkuse kasvu ja majanduskasvu kiirenemise osas.5 Näiteks Goldman Sachsi eelmise aasta aruandes eeldatakse järgmisel kümnendil tehisintellekti tugevat mõju, hinnates, et maailma kogutoodang (SKT) kasvab tehisaru rakenduste mõjul 7% võrra.6 Ka McKinsey konsultatsioonifirma toob välja, et generatiivse tehisintellekti mõju koos kõigi teiste [uute] tehnoloogiatega võiks tänu töö automatiseerimisele kuni 2040. aastani lisada tootlikkuse kasvule igal aastal 0,5–3,4 protsenti.7
Kuigi tehisaru majanduslike mõjude osas on valdav vaade tehnooptimism, leidub pessimistlikumaid autoreid, kes rõhutavad ühiskonnale ja ettevõtetele selle ebavõrdset mõju, mis omakorda suurendab erinevusi tippude ja mahajääjate vahel ning piirab positiivset mõju. Üks tuntumaid uute tehnoloogiate ja majanduskasvu uurijaid maailmas, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor Daron Acemoğlu rõhutab 2024. aasta mais ilmunud artiklis: „Tehisintellektil on mõju makromajandusele, tootlikkusele, palkadele ja ebavõrdsusele, kuid kõiki neid on väga raske ennustada.“8
Endiselt on lahtine, mil määral kõrged ootused teostuvad. Näiteks nähakse piiratud mõju juhul, kui tehisaru panus seisneb peamiselt seniste inimtööjõu tööülesannete pelgas asendamises, mitte täiesti uute ja tööjõuga sünergias olevate tööülesannete ja töökohtade loomises.9 Positiivset mõju võivad kahandada ka uute võimalustega kaasnevad ohud – manipulatsioonid, pettused (sh süvavõltsingute levik), eksitav info, privaatsuse riive jpm. Pikaajalise tugeva positiivse mõju saavutamise vajalikuks eelduseks peetakse ka tehisaru arengut suunas, kus luuakse senistest (nt ChatGPT 4.0 tüüpi) märksa usaldusväärsemad lahendused.8
Tehisaru rakendamine ja kasutusviisid. Hiljutine uuring „Fortune 500“ IT-ettevõttes näitab, et IT-tugiteenuste valdkonnas saavutati üldine tootlikkuse kasv 14%.10 Tehisaru on kaasatud tootmisse, aga suur potentsiaal on sel ka organisatsioonide teiste funktsioonide täitmisel. Tehisaru on innovatsiooni vaatenurgast võimendaja, sest toetab nii ideede genereerimist, praktiliste lahenduste loomist kui ka suunab organisatsiooni vajalike muudatuste tegemisele. Turunduses nähakse suurt võimalust mitmetahuliste ja keerukate kliendisuhete juhtimises, sest tehisaru võimaldab kliente paremini kaasata, laialdaselt rakendada analüüsivõtteid, optimeerida isikupärastamist, profiilide koostamist ja strateegilist planeerimist.11 Yong Suk Lee jt12 loetlevad hulganisti valdkondi, milles ettevõtte funktsioneerimine ja sooritus võivad tehisaru rakendamisel pareneda: töö tõhusus, kasumlikkus, konkurentsivõime, teadmised, protsesside juhtimine, töötajate heaolu, organisatsiooni struktuur ja kultuur.
Tehisaru võib ettevõtete pikaajalist tootlikkuse kasvu ja töötajate tööd ettevõtetes mõjutada mitmel moel. Esiteks, ja kõige tüüpilisema oodatud ja samal ajal ka n-ö madalama tasandi efektina, automatiseerida teatud tööülesanded, võimaldades organisatsioonil asendada tööjõud algoritmiga ja säästa tööjõukulusid. Teiseks võib tehisaru rakendamine pikaajalises perspektiivis luua töötajatele hoopis uusi tööülesandeid ja töökohti, mis on kõrgema lisandväärtusega. Kolmandaks, tehisaru võib toetada organisatsioonides uuendustegevusi ja suurendada töötajate tootlikkust koostoimes paljude teiste teguritega.
Tehisaru rakenduste positiivse mõju tugevaks avaldumiseks ettevõttes vajab tehnoloogia komplementaarseid tegureid, mis loovad soodsa keskkonna uue tehnoloogia efektiivseks kasutamiseks ja aitavad uue tehnoloogia toimet võimendada. Üheks peamiseks sellist sünergiat loovaks teguriks on organisatsioonilised uuendused.13 Tehisaru lihtsustab organisatsiooni struktuuri, ajendab looma uut laadi töögruppe, vähendab rutiinset tööd ja sekkub organisatsioonikultuuri dünaamikasse, sest toob välja selle ebatõhusad osad.12 Tehisaru rakendamise efektiivsus sõltub ka ettevõtte andmetaristust ning võimest koguda ja analüüsida suuri andmehulkasid. Andmete kogumine ja analüüsimine on esmatähtis, kuna tehisaru algoritmid vajavad pidevat õppeprotsessi ja kõrge kvaliteediga treeningandmeid. Lisaks viitavad teadustööde tulemused sellele, et ettevõtte investeeringud teadus- ja arendustegevusse arendavad ettevõtte võimet tehisaru edukalt integreerida ja kohandada, tugevdades seeläbi ettevõtte konkurentsivõimet.
Inimesed ja nende oskused tehisaru rakendamisel. Tehisaru rakendamise põhjused ja tõukejõud on majanduslikud (sh kulud ja tootlikkus jne), tehnoloogilised (sh suured andmemassiivid ja digitaalsed platvormid jne) ning sotsiaalsed (nt jätkusuutlikkus, ringmajanduse juhtimine jne).14 Nende rikkalike võimaluste ajel saab küsida, kus ja mil määral võtab tehisaru majandustegevuses inimese rolli üle. Küsimusele vastamiseks on vaja määratleda inimaru ja tehisaru omavaheline suhe. Naomi Haefner jt15 toovad välja, et tehisaru rakendamisel on kolm faasi – kasutamine, kasutuse laiendamine ja uurimine (ingl exploiting, expanding, exploring), kusjuures tehisaru autonoomsuse tase suureneb pidevalt. Sellega ületatakse teabega seotud innovatsiooni barjääre, aidatakse tootmisettevõtteid juurdunud harjumuste uuendamisel. Üldjoontes eristatakse inimeste koostegevuse sisu alusel kaht tüüpi suhteid,16 mida uurimuse autorid nimetavad kentauri- ja küborgilaadseks. Esimene tegutseb nagu müütiline poolhobune ja teine teeb tehisaruga loomupärast koostööd.
Kentauri tüüpi suhte puhul kasutab inimene tehisaru ja inimaru tugevusi vaheldumisi. Käitumuslikult iseloomustab seda, et inimene esitab küsimuse ja teema lahendamiseks vajaliku informatsiooni ning laseb oma loodud sisu viimistleda. Küborgi tüüpi suhtes käsitletakse tehisaru partnerina kogu töövoo jooksul, rakendades seda lahenduste otsimisel, vahel seades pakutu kahtluse alla ja katsetades. Siin laseb inimene tehisarul ülesanded osadeks jaotada, nõuab loogilisi selgitusi ja üksikasju, lükkab pakutud lahendusi tagasi, lisab oma andmeid ning laseb luua uusi lahendusi. Hiljutine Eestis tehtud uuring näitab, et inimese rahulolu tehisaruga suhtlemisest on suurem siis, kui sellele antakse suurem roll,17 see tähendab, pigem küborgi tüüpi suhte korral. Teisalt piirab hiljutise uurimistöö18 põhjal tehisaru rolli suuremat rakendamist inimeste piiratud usaldus selle abil loodud ideede ja lahenduste vastu.
Huvitava aspektina ilmneb, et generatiivne tehisaru aitab paljude (kuid kindlasti mitte kõigi) tööülesannete puhul kõige enam neid, kelle ametiülesannete täitmise võimekus on algusfaasis ja valdkonnakogemused vähesed. Näiteks, USAs IT-tugiteenuste ettevõtetes tehtud uuringu põhjal jõuti tulemuseni, et tehisaru poolt toetatud kahekuulise kogemusega töötajad oskasid oma tööd teha sama hästi kui ilma tehisaruta kuus kuud töötanud.4
Kõlab paradoksaalselt, kuid tehisaru ei parendanud kogenumate ja oskuslikumate töötajate sooritust. Samalaadne tulemus, mis näitas, et tehisaru rakendamisel kahanes erinevus parimate ja seni neist maha jäänud töötajate soorituse tasemes, saadi hiljuti, kui uuriti tekstirobotit abilisena kasutanud konsultantide tööd.16 Generatiivse tehisintellekti rakendamine abilisena tõstis varem alla keskmise sooritusega töötajate sooritusnäitajaid 43%, kuid üle keskmise sooritusega töötajate puhul oli kasv märksa väiksem, 17%. Sida Pengi jt19 programmeerijate tehtava töö uuring näitab lähedast tulemust – GitHubi ja OpenAI välja töötatud koodi lõpetamise tööriistast said abi just vähem kogenud ning ka ealt vanemad programmeerijad. See näitab, et osa valdkondade ja tööülesannete puhul on tehisaru rakendamisel suur potentsiaal uute või vähekogenud töötajate ning ehk ka karjääri vahetanud töötajate väljaõppes ja organisatsiooni parimate tasemele järeleaitamises.
Seega võib oletada, et tehisaru edendab organisatsiooni sooritust, tõstes tegevustulemuste minimaalset taset. Metafooriliselt öeldes, kui kasutada nn tünni seadust, mille järgi üldise soorituse taseme määrab kõige madalam element, siis näeme, et tehisaru panustab just selle osa arengusse ja need muutused on suhteliselt püsivad. See erineb automatiseerimise mõju kujunemisloogikast, mille järgi organisatsioonis võidavad pigem kõrge kvalifikatsiooniga võimekad töötajad. Sama seaduspära tehisaru kui kogemuse asendaja rollist tuleb välja ka Taani hiljutisest statistikast tehisaru rakendanud töötajaskonnast, kelle hulgas on seda kiiremini asunud kasutama nooremad, vähem kogenud, ja ühe täiendava aspektina – eriti meestöötajad. Sellisele järeldusele jõuti, kui küsitleti 100 000 töötajat üheteistkümnest tehisaru poolt n-ö ohustatud ametialalt.20 Polnud üllatav, et ChatGPT on laialt levinud ja koguni pool uuritud valimi töötajatest on seda kasutanud, kuid vähem kogenute suurem kasutamissagedus oli uudne tulemus.
Mitte kõik tekstirobotite kasutajad ei suuda generatiivse tehisintellekti rakendustest märkimisväärset majanduskasu lõigata. Näiteks Nicholas G. Otise jt21 uuring näitab Keenia mikroettevõtete andmete põhjal generatiivse tehisintellekti rakendusvõimalusi mitmetahuliste ülesannete, nt ettevõtlusalaste personaliseeritud konsultatsioonide korral. Uuringust ilmnes, et koostöö tehisaruga ja nõuannete elluviimine oli tulemuslik ainult varasemalt keskmisest kõrgema sooritustasemega ettevõtjatel, kusjuures varasema madalama sooritustasemega ettevõtjate puhul leiti koguni negatiivne mõju. Uurimuse läbiviijad seletavad seda nii, et viimase grupi puhul olid küsimused tehisarule tihtipeale koostatud kriitikameeleta, oskamatult ja ebarealistlikult kõrgete ootustega. Selgub, et vähene kompetents toob kaasa tehisaru madalama kasutusefektiivsuse.
Joonis. Teadustööde mõjuhinnang töötaja sooritusele vastavalt töötaja võimekustele ja oskustele. Soorituse näitaja muutus protsentides pärast generatiivse tehisaru lahenduste rakendamist.
Ka Helen Vaht11 näitab oma hiljutises Eestis tehtud eksperimentaalses uuringus generatiivse tehisintellekti rakendamise piiranguid. ChatGPT 4.0 juturoboti abil loodud turundussõnumite ja turundusspetsialistide loodud turundussõnumite võrdluse puhul hinnatakse inimeste loodud sisu siiski kõrgemalt. ChatGPT 4.0 oli turundussisu loomisel abiks, kuid sellel jäi puudu inimese koostatud sisu detailirikkus, autentsus, ka varieeruvus.
Ettevõtted, kes investeerivad oma töötajate oskuste arendamisse ja pakuvad tehisaru kasutamise koolitusi, saavutavad sageli märkimisväärselt paremaid tulemusi võrreldes ülejäänutega. Konkreetse oskuse väärtus ilmneb tavaliselt kombinatsioonis indiviidi muude oskuste ja võimetega. Nii on ka tehisaru rakendamise ja arendamisega seotud oskuste puhul. Fabian Stephany ja Ole Teutloff 22 tõstavad oma töövahendusplatvormi andmete põhises hiljutises uurimistöös esile, et tehisaru rakendamise ja arendamisega seotud töötajate oskused mõjutavad palka eriti tänu kaudsele efektile, tänu selliste oskuste sünergiale väga suure hulga mitmesuguste muude tööturul väärtuslike oskustega. Täiendusefekt tagas nende uuritud platvormil tehisaru valdkonna oskustega töötajatele ülejäänutega võrreldes 21% kõrgema palga.
Konkreetsemalt on tähtsad sellised kõrgema tasandi oskused nagu sotsiaalsed ja probleemilahendusoskused, mis võimaldavad töötajatel paremini kohaneda tehisaru pakutavate võimalustega, saavutada sünergiat tehisaruga ja seega ettevõttel tehnoloogiast rohkem kasu saada. Anastasiia Pustovalova ja Priit Vahter23 on demonstreerinud nende oskuste tähtsust tehnoloogilisi uuendusi sisse viinud Eesti ettevõtete töötajate puhul, kus töötajate sotsiaalsed ja probleemilahenduse oskused leiti olevat selges seoses kõrgema palgaga. Sotsiaalsete oskuste all on siinkohal mõeldud mh koordineerimise, meeskonnatöö ja juhendamise oskusi.
Artikli materjali ette valmistamist on toetanud ETAgi rühmagrant PRG 791.
Mõjud Eestis
Ehkki uut tüüpi suhete kujunemine uue tehnoloogiaga on alles algusjärgus, saab paari aasta taguste varase tehisaru kasutuse andmete põhjal öelda, et need ettevõtted, kus rakendati toonase (mittegeneratiivse) tehisaru võimalusi, saavutasid juba uue tehnoloogia esmakordse rakendamise aastal keskmiselt 7,4% kõrgema tootlikkuse kui neile muude näitajate osas sarnased ettevõtted, kus seda ei tehtud.1 See kiiresti avaldunud tulemus on märkimisväärne, sest tehisaru rakendamine oli siis veel algjärgus, tegu on perioodiga enne ChatGPT 4.0 jt analoogsete generatiivse tehisintellekti rakenduste levikut, ning ettevõtete ülesed uute tehnoloogiatega seotud sünergiaefektid alles kujunemas. See näitaja on ka mujal maailmas tehtud esinduslike uuringute tulemustega võrreldes pigem kõrgemate seas. OECD ülevaateartiklis2 tuuakse näiteks välja, et mittegeneratiivse tehisintellekti panus tootlikkusse on ettevõtetes (olenevalt uuringust) keskmiselt u 0–10% kõrgem tootlikkustase.
Tugevat mõju on takistanud tehisaru senine piiratud rakendamine Eesti ettevõtetes, eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Eesti statistikaameti viimase ettevõtete IT-uuringu andmete põhjal kasutas 2023. aasta esimeses kvartalis vaid 5,1% ettevõtetest mõnda tehisintellekti tehnoloogiat, jäädes alla Euroopa keskmisele ning eriti alla selle tehnoloogia ettevõtete leviku poolest juhtivatele Taanile ja Soomele. Tehisaru potentsiaal Eesti majanduskasvu panustada on suur, kuid selle märksa laialdasem levik ettevõtetes on potentsiaali realiseerimiseks hädavajalik.
Tehisarul on murrangulise võtmetehnoloogia tunnused, kuid endiselt on lahtine, mil määral ja moel võimalikud positiivsed mõjud majandustegevuses teostuvad. Selleks et elu areneks paremuse poole, peaksid tehisaru rakendused looma inimtööjõuga sünergia ning kasutama seda uute tööviiside ja -kohtade kujundamiseks. Eeldusel, et kõik õpivad ja katsetavad.
1 Eesti konkurentsivõime nõukoja raport 2024. Tartu Ülikooli töörühma ökonomeetriline analüüs.
2 Francesco Filippucci et al., The impact of Artificial Intelligence on productivity, distribution and growth: Key mechanisms, initial evidence and policy challenges. OECD Artificial Intelligence Papers 2024, No. 15.
1 Eesti konkurentsivõime nõukoja raport 2024. Tartu Ülikooli töörühma ökonomeetriline analüüs.
2 Francesco Filippucci et al., The impact of Artificial Intelligence on productivity, distribution and growth: Key mechanisms, initial evidence and policy challenges. OECD Artificial Intelligence Papers 2024, No. 15.
1 Richard Bellman, An Introduction to Artificial Intelligence: Can Computers Think? Boyd & Fraser Publishing Company 1978.
Haroon Sheikh, Corien Prins, Erik Schrijvers, Artificial Intelligence: Definition and Background. In Haroon Sheikh, Corien Prins, Erik Schrijvers (toim), Mission AI: The New System. Springer International Publishing 2023.
2 Erik Brynjolfsson, Daniel Rock, Chad Syverson, The Productivity J-Curve: How Intangibles Complement General Purpose Technologies. – American Economic Journal: Macroeconomics 2021, 13 (1).
3 Timothy F. Bresnahan, Manuel Trajtenberg, General purpose technologies ‘Engines of growth’? – Journal of Econometrics 1995, 65(1).
4 Philippe Aghion, Benjamin F. Jones, Charles I. Jones, Artificial intelligence and economic growth. Cambridge, USA, National Bureau of Economic Research 2017, 23928.
Erik Brynjolfsson, Daniel Rock, Chad Syverson, Artificial intelligence and the modern productivity paradox. – The economics of artificial intelligence: An agenda 2019, 23.
Iain M. Cockburn, Rebecca Henderson, Scott Stern, The impact of artificial intelligence on innovation. Cambridge, USA, National Bureau Of Economic Research 2018, 24449.
5 Ray Perrault and Jack Clark, Artificial Intelligence Index Report 2024.
6 Jan Hatzius, Joseph Briggs, Devesh Kodnani, Giovanni Pierdomenico, The Potentially Large Effects of Artificial Intelligence on Economic Growth (Briggs/Kodnani). Goldman Sachs 26. III 2023.
7 Michael Chui et al., The economic potential of generative AI: The next productivity frontier. McKinsey 14. VI 2023.
8 Daren Acemoğlu, The Simple Macroeconomics of AI. Cambridge, USA, National Bureau of Economic Research Working Paper 2024, No. w32487.
9 Valerio Capraro et al., The impact of generative artificial intelligence on socioeconomic inequalities and policy making. – arXiv preprint 16. XII 2023.
10 Erik Brynjolfsson, Danielle Li, indsey R. Raymond, Generative AI at work. Cambridge, USA, National Bureau of Economic Research 2023, No. w31161.
11 Helena Vaht, Assessing AI’s potential in marketing content creation. University of Tartu, School of Economics and Business Administration 2024.
12 Yong Suk Lee, Taekyun Kim, Sukwoong Choi Keough, Wonjoon Kim, When does AI pay off? AI-adoption intensity, complementary investments, and R&D strategy. – Technovation 2022, 118.
13 Gérard Ballot, Fathi Fakhfakh, Fabrice Galia, Ammon Salter, The fateful triangle: Complementarities in performance between product, process and organizational innovation in France and the UK. – Research Policy 2015, 44(1).
Priit Vahter, Maaja Vadi, The Relationship of Technological and Organizational Innovation with Firm Performance: Opening the Black Box of Dynamic Complementarities. Ilmumas, Technological Forecasting and Social Change 2024.
14 Marcello M. Mariani, Isa Machado, Vittoria Magrelli, Yogesh K. Dwivedi, Artificial intelligence in innovation research: A systematic review, conceptual framework, and future research directions. – Techovation 2023, 1222.
15 Naomi Haefner, Joakim Wincent, Vinit Parida, Oliver Gassmann, Artificial intelligence and innovation management: A review, framework, and research agenda. – Technological Forecasting and Social Change 2021, 162(C).
16 DellʼAcqua, Fabrizio et al., Navigating the jagged technological frontier: Field experimental evidence of the effects of AI on knowledge worker productivity and quality. – Harvard Business School Technology & Operations Mgt. Unit Working Paper 24-013 2023.
17 G. Samadova, O. Najiyev, Exploring human-AI communication in academic settings: integrating communication theory elements to increase efficiency of communication. University of Tartu, School of Economics and Business Administration 2024.
18 L. Schmallenbach, B. & Wirthmann, The Evaluation of Ideas Generated by Artificial Intelligence. DRUID24 conference paper, 13–15. VI 2024.
19 Sida Peng, Eirini Kalliamvakou, Peter Cihon, Mert Demirer, The impact of AI on developer productivity: Evidence from GitHub Copilot. arXiv preprint 13. II 2023.
20 Anders Humlum, Emilie Vestergaard, The Adoption of ChatGPT. University of Chicago, Becker Friedman Institute for Economics Working Paper No. 2024-50.
21 Nicholas G. Otis, Rowan Clarke, Solène Delecourt, David Holtz, Rembrand Koning, The Uneven Impact of Generative AI on Entrepreneurial Performance. DRUID24 conference paper, 13–15. VI 2024.
22 Fabian Stephany, Ole Teutloff, What is the price of a skill? The value of complementarity. Research Policy 2024, 53(1).
23 Anastasiia Pustovalova, Priit Vahter, Automation-skill complementarity: the changing returns to soft skills in different stages of technology adoption. University of Tartu School of Economics and Business Administration 2024, 146.
See, mis on juhtunud viimase 200 aastaga, ei pea tingimata juhtuma igavesti. Pigem on ebatõenäoline, et tööstusrevolutsiooniga alanud kiire progress sama kiirelt jätkub. On loodusteaduslik tõsiasi, et piiratud ressursside tingimustes ei saa majandus lõpmatuseni kasvada. Seetõttu on paratamatu, et kasvul põhinev majandusmudel jõuab ükskord lõpule ja on väga võimalik, et see juhtub veel meie eluajal.
Nagu lumi, tuleb tõenäoliselt ka kasvu lõpp ootamatult. Taimi Paljak võib „Aktuaalse kaamera“ ilmateates küll lume tuleku eest hoiatada, aga ikka tuleb see paljudele autojuhtidele üllatusena, põhjustades liikluses kaose. Sarnaselt tulevad ka kliimakriisi põhjustatud järjest võimsamad tormid, üleujutused ja kuumalained ikka ja jälle üllatusena, kuigi teadlased on nende nähtuste eest juba ammu hoiatanud.
Inimesed ei muuda käitumist ainuüksi seetõttu, kui neile öeldakse, et see käitumine on halb. Suitsetajad on vägagi teadlikud oma halvast harjumusest, narkootikumide tarvitajad ja alkohoolikud samuti, kuid isegi kui nad tahaksid käitumist muuta, ei ole see nii lihtne. Mõnes mõttes on suuremal skaalal samamoodi – teinekord saadakse aru küll, et majandus ei saa lõputult kasvada, aga seni, kuni seda peetakse veel võimalikuks ja kaevu põhi ei paista, võib sealt vett ammutada nagu homset polekski.
Majanduskasvu asemel saab esikohale seada vaimse kasvu: alati võib tegeleda hobidega, lugeda rohkem raamatuid ja saavutada sügavam suhe lähedaste, sõprade ja loodusega.
Vanarahvas teadis, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid ameerika teaduskirjanik David Quammen kirjutas oma raamatus „Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“ juba 2012. aastal1 (eesti keeles ilmunud 2014. aastal), et järgmine globaalne pandeemia on zoonoosne, s.t jõuab meile loomadelt. Ka meie terviseamet on sellise riski teadvustanud, kui kirjutas 2018. aastal koostatud hädaolukorra riskianalüüsis2, et epideemia võivad põhjustada koroonaviirused MERS või SARS ning analüüsi tulemusena hinnati epideemia tõenäosuseks „suur“ ning tagajärgede hinnanguks „väga raske“ ehk mõlemad on viie punkti skaalal saanud neli punkti.
Ometi tuli koroonapandeemia 2020. aastal nii Eesti kui ka suurema osa maailma riikide jaoks ootamatult, kuigi kahtlemata olid analoogsed riskianalüüsid lääneriikides olemas. Pandeemiaga tulid paremini toime Ida-Aasia riigid, kuna neil oli juba analoogne kogemus varasemate sellesarnaste viiruspuhangutega. Inimene õpib kogemusest, mitte kellegi hoiatustest.
Enne Austraalias mustade luikede avastamist oli üldlevinud veendumus, et kõik luiged on valged. Nassim Nicholas Taleb on kirjeldanud musta luige teooriat kui seninägematut ootamatut muutust, mida tagantjärele oli lihtne seletada. Kuigi paljud on koroonapandeemiat nimetanud musta luige leidmise sündmuseks, ei ole Taleb ise sellega nõus.3 Taleb peab seda hoopis „valgeks luigeks“ – sündmuseks, millel on suur mõju, kuid mis on igati ootuspärane ja kooskõlas riskianalüüside ja statistikaga.
Psühholoog Carol Dweck on tuntud oma tööde poolest, kus ta käsitleb mõtteviisi ja selle mõju inimese arengule ja muutustele. Dweck eristab kahte tüüpi mõtteviisi: fikseeritud mõtteviis ja kasvumõtteviis. Fikseeritud mõtteviisiga inimesed usuvad, et nende võimed ja intelligentsus on muutumatud, samal ajal kui kasvumõtteviisiga inimesed usuvad, et nad saavad õppida ja areneda pingutuse ja kogemuste varal. Dweck selgitab, et kasvumõtteviis soodustab positiivseid muutusi, sest see julgustab riskima, õppima vigadest ja püüdlema pideva enesetäiendamise poole4.
Paradoksaalselt on enamik inimesi fikseeritud mõtteviisi küüsis, vähemalt selles osas, mis puudutab võimalikku kasvujärgset ühiskonda. Mis tahes alternatiivi tänapäeva kapitalismile ei peeta võimalikuks ja selle lõppemiseks on küll vaja musta luige sarnast sündmust. Mark Fisheri kuulsa tsitaadi järgi on meil kergem kujutleda maailma lõppu kui kapitalismi lõppu5, kuigi eks mõneti olegi kapitalismi lõpu puhul tegu ka maailma lõpuga. Me elame kapitalistliku realismi ajajärgul, kus tõelist alternatiivi ei olegi võimalik ette kujutada.
Siiski tegutseb kapitalistliku realismi tingimustes ka teistsuguseid realiste, kelle reaalsustunne põhineb loodusseadustel. Nemad saavad aru, et majandus ei saa lõpmatuseni kasvada. Selles avaldubki minu hinnangul tasaarengu ja teiste kasvujärgsete teooriate väärtus – need nimelt visioneerivad võimalikku alternatiivset tulevikku. Sellised teooriad toetuvad kasvumõtteviisile ning võivad seeläbi muuta mustad luiged valgeks, s.t teadvustada võimalikke riske.
Meenutuseks, tasaareng on poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne liikumine, mille läbivateks joonteks on kasvupõhise elukorralduse tugev kriitika ning demokraatlikult jätkusuutlike alternatiivide arendamine. Majanduskasvust loobumisel areng tingimata ei peatu ega vähene heaolu. Majanduskasvu asemel saab esikohale seada vaimse kasvu: alati võib tegeleda hobidega, lugeda rohkem raamatuid ja saavutada sügavam suhe lähedaste, sõprade ja loodusega. Kuigi paljud naeruvääristavad tasaarengut kui naiivset või ebarealistlikku, ei ole see ometi naiivsem kui idee lõputust majanduskasvust piiratud ressurssidega planeedil.
Puhtalt idee tasandil terendab tasaarengu lootuskiir neile, kelle arvates on praegu asjad juba väga halvasti. Tasaarengu idee pakub omamoodi praktilise käitumisjuhise, mida teha kapitalismi lõpu (maailmalõpu) musta luige tuleku korral. Põhimõtted nagu tööaja, tarbimise ja tootmise vähendamine, kohalik toiduainetootmine, isetegemine ja asjade parandamine ning senisest laialdasem ühiselt tegutsemine aitaksid kaasa ökoloogilise jätkusuutlikkuse saavutamisele, kuid suurendaksid valmisolekut ka mis tahes kriisiks.
Rooma Klubi prognoosi „Kasvu piirid“ vanaviisi jätkamise maailmamudel BAU2 (business as usual) on siiani küllalt täpselt paika pidanud. Selle järgi peatub 2030. aasta paiku senine ülemaailmne heaolu kasv ja 2040. aasta paiku saabub kollaps6. Seega võiks tegemist olla pigem valge luigega. Mida rohkem ühiskonnaliikmeid seda riski teadvustab ja selle nimel tegutseb, seda paremad šansid on meil paratamatu kollaps üle elada.
1 David Quammen,Spillover: animal infections and the next human pandemic. New York, W. W. Norton & Co, 2012.
2 Terviseamet. Tervishoiusündmuse riskianalüüs 2018. Vaadatud 10. VI 2024. https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/Tervishoid/tervishoiusundmuse_riskianaluus.pdf
3 Taleb says ‘White Swan’ Coronavirus Pandemic Was Preventable (31. III 2020). Bloomberg. Vaadatud 10. VI 2024. https://www.bloomberg.com/news/videos/2020-03-31/nassim-taleb-says-white-swan-coronavirus-pandemic-was-preventable-video
4 Carol. S. Dweck, Mindset: The new psychology of success. Random House 2006.
5 Mark, Fisher, Kapitalistlik realism. EKA.
6 Gaya Herrington, The Limits to Growth Model: Still prescient 50 years later. https://www.clubofrome.org/wp-content/uploads/2022/05/Earth4All_Deep_Dive_Herrington.pdf
Keset Tartut kõrgub Toomemägi, paik, millel on hulgaliselt tähendusi, kihistusi, millega paljudel seostub romantilisi mälestusi. Sellel looduslikul kõrgendikul on olnud Tarbatu linnus, millest sai alguse Tartu linn. Siin on laiunud linna karjamaad ning XIX sajandil rajas ülikool siia valgustusajastu ideede järgi pargi: istutati puud, rajati sillad ja ülikooli hoonestus, nagu tähetorn ja anatoomikum, ning sellest sai linna vaimuelu keskus. Nüüdseks on Toomemägi natuke unustuse hõlma vajunud paik, kuhu niisama ei satu. Jalutuskäik Toomele tuleb ikka ekstra ette võtta.
Euroopa kultuuripealinna ettevõtmise tuules on Toomel tegutseva ülikooli muuseumi eestvõttel viimastel aastatel tehtud omajagu, et tuua Toomemägi taas linlaste teadvusse: korraldatud on teaduslinna, festivali „Toome müks“ ja välinäitusi. Hiljuti avati toomkirikus Fiorenzo Naméche’i, Chiara Carucci ja Alfred Sà valguskunstiteos „Koit ja Hämarik“ , välinäitus „Aken Toomemäe poole“ nn aeglasel surmal ning Valdek Lauri installatsioon „Elupäästja“ Toome eri paigus. Küsimuse, mida Toomel on paslik teha ja mida mitte, tõstatas teravalt ka hiljutine toomkiriku varemetesse restorani rajamise plaan.
Milline peaks Toomemägi XXI sajandil õigupoolest olema? Kas meditatiivne ajalooline keskkond, mis ei suhestugi nüüdisajaga, või atraktiivne mitmekesine kesklinna park? Selle üle peavad aru Tartu ülikooli (TÜ) muuseumi direktor Mariann Raisma, Tartu linnaarhitekt Jiří Tintěra ning keskkonnaameti juhtivspetsialist Märt Holtsmann.
Fiorenzo Naméche’i, Chiara Carucci ja Alfred Sà valguskunstiteos „Koit ja Hämarik“ toomkirikus on näide tundlikust lahendusest, mis toob hoone väärtuse delikaatselt, ent jõuliselt esile.
Mida Toomemägi Tartule tähendab?
Mariann Raisma: Toomemägi moodustab koos Emajõega linna sümboliseeriva dueti. Ilma nendeta pole ka Tartut. See on olnud Tartu süda juba aastatuhandeid ja ka praegu võtab Toomemägi kokku linna olemuse: Tartu on ülikoolilinn, veidi uimane, veidi metsik, oma minevikuga seotud, ent igavesti unistav ja tulevikku vaatav.
Jiří Tintěra: Toomemägi on kesklinna päris park. Teised kesklinna pargid on ajutisena rajatud ja ehitatud suuresti Teise maailmasõja rusudele. Toomemägi on pika ajalooga linnapark. Tartlasele on see natuke nagu pelgupaik, kuhu argimurede eest hiilida. Piisab sellest, et jalutad mäest üles, ja oled hoobilt teises keskkonnas: on rahulik, roheline, palju ajalugu. Toomemäel on ülesanne olemas ja ta on linlastele oluline.
Toomemägi on kõige populaarsem kaks korda aastas: sügisel, kui puud kollaseks värvuvad, ja varakevadel, kui puud hiirekõrvule lähevad – esimene rohelus pärast pikka talve. Toomel on aastaaegade vaheldus hästi näha.
Märt Holtsmann: Toomemägi on Tartu esinduspark. Tartu võib ju olla uimane ja aeglane, aga pole elusamat Tartut, kui näeb lumisel talveõhtul Kassitoomel, mis on linna peamine kelgutamiskoht.
Vaatamata sellele, et Toomemäega on kõik justkui hästi, on ülikooli muuseum koostanud mitmeid välinäitusi, kultuuripealinna egiidi all kokkusaamisi ja installatsioone. Miks seda vaja on?
Raisma: Ma ei ole kindel, kas kõik on sellega nõus, et Toomemäel on kõik hästi. Arutada võiks mitme teema üle. Näiteks keskkond. Kui liigirikas on Toome? Kuidas avada vaateid? Teiseks tuleks mõelda kasutajate peale ja küsida, mida on seal külastajale pakkuda. Kolmandaks ei saa käsitlemata jätta ka hoonestust: mis neis hoonetes toimub või mida ei toimu ja kas see toob inimesed siia üles?
Kas Toomemägi peaks olema külgetõmbavam? Kas peaks lisama uusi atraktsioone, mis tooksid siia ka rohkem inimesi? Nende küsimustega on tegeletud juba pikka aega. Aastatel 2015-2016 koostati Toomemäe arengukava, kus mõeldi läbi, kuidas Toomet elavdada nii, et selle väärtus alles jääks ja võimenduks. Välja koorusid mitmed teemad. Arengukavas jõuti järeldusele, et Toomemäel peaks olema mitmesuguse iseloomuga tsoone, mis mõeldud eri tegevuseks.
On olnud suuri projekte ja ideid, kuidas Toomet elavdada. Näiteks võiks tuua kaks suurt ettevõtmist, mis on siiani teostamata: lipuväljak, mis pidi valmima 2019. aastal, ja mänguväljak, mis pidi valmima kultuuripealinna tiitliaastaks. Mõlemad projektid rõhutavad Toome inimkesksust, väärtustavad paiga tugevusi.
Tartu ülikooli muuseum on üks Toomemäe huviväärsusi ning loomulikult on meile oluline, et inimesed siia jõuaksid ja ühtlasi parki naudiksid. Seetõttu oleme aegade jooksul mõelnud välja lahendusi, mis pargi kihistused välja joonistaksid. Eesmärk on panna filosoofiline park enam kõnelema. Oleme pidanud oluliseks esile tuua Toome väärtused ja ajaloo, mida paljud ei märka.
Miks on siis kõik plaanitu siiani Toomel tegemata? Parandatud on treppe ja istutatud pisut põõsaid, kuid investeeringud on siit suuresti mööda läinud.
Tintěra: Suured investeeringud lähevad sinna, kus keskkond ei toimi, Toome kitsaskohad pole nii nähtavad.
Kas see on üldse probleem, et Toome keskkonda ei püüta ajakohastada? Linnas võiks ju olla üks konservatiivne, vaikselt omasoodu arenev paik, kus väga laialt üldistades pole saja aasta jooksul midagi muutunud. Ehk on linnas ka selliseid kohti vaja ja see kannabki Tartu järjepidevust? Ma olen õppinud Pariisis ning käinud korduvalt Berliinis. Nendeski suurlinnades on parke, kus on võimalik kohtuda pargi rajamise ajastuga – enamasti XIX sajandiga. Keskkond pole selle ajaga palju muutunud: kõik tundub küll pisut väsinud ja vana, aga just see toob üleinvesteeritud suurlinna melust rohelisse oaasi. See on suur väärtus.
Muuseumile on muidugi oluline, et nendeni enam külastajaid jõuaks, ja selleks on vaja tegevust mitmekesistada, aga see peakski toimuma väikeste sekkumistena. Oht, et suure sekkumisega väärtuslik keskkond hävitatakse, on väga suur.
Kas looduskeskkonna mõttes on vaja Toomel midagi muuta?
Holtsmann: Keskkonnaamet ei näe vajadust Tartu linnale ette kirjutada, mida seal teha. Toome puhul tuleb nii ehk naa hoida konservatiivsemat joont, sest tegu on ju kaitsealuse pargiga, kus kehtib kaitse-eeskiri, mis määrab paljuski ära, mida seal teha tohib või ei tohi. Vanade parkide puhul on kokku lepitud, et säilitatakse ajalooline planeering, kaitstakse väärtuslikku puistut, mis enamasti on juba eakas, samuti aiakujunduselemente. Linn ja keskkonnaamet on omavahel kokku leppinud, mida Tomemäel teha tohib. Praegu hoiab amet joont, et küsida ikka võib, kuid igale juhtumile lähenetakse eraldi, vaadatakse, kuidas plaanitu kaitse-eesmärkidega kokku käib. Keskmiste ürituste kõige suurem keskkonnamõju on murukamara kahjustamine. Toome puhul ei saa rääkida sellest, et kõigepealt n-ö küntakse maapind üles ja siis taastatakse. Siin on eesmärk ikkagi hoida.
On neid, kes tahavad, et Toomemägi oleks meditatiivne paik, kus saaks käed seljale panna ja jalutada, koht, kus keegi vastu ei tule, ja siis on teised, kes tahaks Toomel näha enam elu.
Üldjoontes tuleks Toomel hoida seda olukorda, mis seal praegu on, kuid ajutiselt, püsiväärtusi kahjustamata, saab teha palju.
Eelmisel suvel uurisid Tartu ülikooli teadlased linna parkide ja rohealade elurikkuse seisu ning Toome joonistus välja kui üks eluvaesemaid. Ometi on tegu looduskaitsealuse pargiga, räägime sellest kui kohast, kus käiakse loodusega kontakti otsimas. Tundub siiski, et suurtest puudest elurikka keskkonna loomiseks üksi ei piisa. Kui palju tuleks pargis elurikkuse taastamiseks jõupingutusi teha?
Holtsmann: Fred Jüssi on kunagi Kadrioru regulaarpargi taastamisel öelnud, et kui laseme midagi n-ö käest ära, siis võib tekkida uus väärtus. Suured puud on see suur väärtus, millest tuleks Toomel kinni hoida.
Ma ei näe, et elurikkus iseenesest peaks eesmärk olema. Elurikkus tagab tugevamad ökosüsteemid, mis pakuvad linnas paremaid looduse hüvesid. Küsima peab, mida Toomemäel elurikkuse suurendamine annab. Elurikkus elurikkuse pärast ei saa olla eesmärk.
Looduse hüvede üks kategooria on ka kultuurihüved. Toomele minnaksegi kultuuri nautima, olgu need siis uhked puud või ilusad lillepeenrad. Küsima peaks: mida me Toomelt soovime?
Aga mida siis Toomelt soovima peaks? Mida tartlased ootavad?
Raisma: Eks seda on aegade jooksul küsitud nii linnalt kui omanikult ja ka nende käest, kes Toomel iga päev tegutsevad, on selle kohta uuritud linlastelt, kes siin käivad. Tuleb tõdeda, et inimestel ongi eri ootused ja huvid.
Me oleme vahest ühel meelel, et park pole midagi staatilist, mis ei muutu. Selle kümmekonna aasta jooksul, mil mina muuseumis töötanud olen, on park väga palju muutunud. Me ei saa hoida parki sellisena, nagu see XIX sajandil oli. Puud kasvavad järjest kõrgemaks. Kui ma Tartusse tööle tulin, siis oli tähetorni tornist all-linn näha, tänapäeval näeb vaid puuvõrasid.
Vaja on valida, kas jätame Toome omaette oaasiks, muust linnast eraldiseisvaks keskkonnaks, või tuleks park ja all-linn ikkagi siduda, nagu see oli ka XIX sajandil. Kui vaadata Toomemäe arengu- ja hoolduskava, siis on plaanitud avada omajagu vaatekoridore, aga tegelikult neid kuskil pole. See ei tähenda tohutut sekkumist ja puude mahavõtmist, kuid visuaalne kontakt linna ja Toome vahel on siiski vajalik.
1990. aastatel oli pargis väga palju põõsad, kuid need võeti kõik maha. Sellega kadus väga palju omaaegset, ka XIX sajandi lõpu meeleolu, ning looduskeskkondki jäi vaesemaks – linde jäi vähemaks. On valiku küsimus, kas hoida Toomet sellisena, nagu see praegu on, või tuleks keskkond kujundada atraktiivsemaks.
Enamik inimesi ei taha, et siin oleks melu ja möll, aga Toome väärtused on vaja esile tõsta tarkade väikeste ettevõtmistega. Eriilmelisi tsoone on Toomel vähe, näiteks mänguväljak võiks olla palju atraktiivsem, Toomemägi on hämar, viidasüsteem on segane. Nende kitsaskohtade parandamine ei nõua suurt keskkonda sekkumist.
Tintěra: See park on kujundatud keskkond, mis esindab oma aja mõttemaailma. Lisaks keskkonnaväärtustele on siin olulised ka muinsuskaitseväärtused. Pargi eest tuleb loomulikult hoolt kanda, siin ei saa lasta loodusel omatahtsi vohada nagu kuskil mujal. Vaatekoridoride avamine ja põõsastiku kujundamine on vajalikud. Pean nõustuma, et ressursse eraldatakse Toomemäe tarvis liiga vähe, et käia sellega ümber nii hoolikalt, kui ideaalne oleks.
Holtsmann: Mäe otsast võiks linna näha tõesti, see kontakt peaks olemas olema. Samuti nõustun põõsastiku rikastamisega.
Kõiki neid plaane on pikalt veeretatud, kuid linna eelarves ei ole Toomemägi prioriteet. Te räägite, et Toomemägi on linna süda, aga kuidas teha nii, et see oleks linna arendamise keskmes ka päriselt?
Tintěra: Alati on ju vähe raha ja liiga palju kohti, kuhu seda suunata. Mitu suve järjest on Vabaduse puiestee autodele suletud ja tänavale kavandatud mitmekesine tegevustik ja ruum inimestele. See on olnud väga populaarne. Südalinna kultuurikeskuse ehitamisega kaob vajadus sellise ajutise ruumieksperimendi järele, sest koos keskusega ehitatakse kitsamaks ja inimsõbralikumaks ka Vabaduse puiestee. Oleme omakeskis mõtisklenud, kuhu sellest tegevusruumist vabanevad vahendid suunata, ja ühe mõttena on sõelale jäänud pargid. Ehk siis ka Toomemägi.
Minu arvates on Toomemäel üks tähtis koht Tartu linnamaratoni lõpp-punkt, sellega tuuakse Toomele palju elevust ja melu. Ehk oleks siia rohkem selliseid üritusi tarvis.
Millised Toomemäega seotud unistused ja plaanid on olnud tähelepanuväärsed ja lennukamad?
Raisma: Lisaks mänguväljakule ja lipuplatsile, mida juba mainisin, tuleb kindlasti rääkida ka sellest, et Toomemäel on Tartu ainuke UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv objekt: Struve geodeetilise kaare alguspunkt – siit algas Maa kuju mõõtmine. Seda pole osatud hästi ära kasutada. Muuseumis on kaua mõeldud, kuidas seda linnaruumis delikaatselt visualiseerida ja markeerida: valgusega, pinnakattega, installatsiooniga … See võiks olla Tartu uus maamärk, mida kõik teavad, mida tullakse vaatama lähedalt ja kaugelt. Me peaksime ikka ise oskama väärtustada Tartu maailma kultuuripärandi nimekirja kuulumist. Siin ei saa kellegi teise otsa vaadata. Enamik inimesi ei teagi, et Tartus selline asi olemas on. See on üks asi, mille tegemata jätmisest on mul väga kahju.
On väiksemaid mõtteid, näiteks markeerida nutikalt fakt, et suur osa tartlastest on sündinud Toomel. See on jällegi üks Toome kihistus, mis on niivõrd oluline, aga mida teatakse ainult suulise mälu kaudu.
Veel tasub arutada toomkiriku üle: kui palju varemetesse panustada? Kas neile on vaja katust peale? Kas kesklöövi on vaja restorani või kui söögikohta on tarvis, siis ehitada ehk hoopiski tornidesse klaasist uued torniosad? Toomikiriku varemed lagunevad paratamatult ja on ülimalt oluline, et neid kasutataks nii, et väärtuslik säiliks.
Tintěra: Toomkiriku varemete funktsioon on tõesti läbi mõtlemata. Eri ootused joonistusid selgelt välja, kui avalikkuse ette ilmus plaan varemetesse restorani tarbeks klaaspaviljon ehitada. Varemed võiksid kuidagi kasutusel olla, et inimestel oleks põhjust sinna minna. Kuidas teha nii, et see poleks vaid keskkonna kaubastamine või selle pealt tulu teenimine, et väärtusi tuleks juurde? See on keeruline küsimus.
Holtsmann: Varemed ise on ju samuti suur väärtus.
Tintěra: Asi on selles, kuidas see väärtus inimesteni viia, nii et see poleks nähtav ainult muinsuskaitsespetsialistidele. Meelde tuleb kohe Vastseliina linnusekompleks, kuhu hiljuti rajati väga moodne palverännumaja, mis tõstis kogu keskkonna täiesti uuele tasemele ning tõi ka linnusesse külastajaid juurde.
Ka ülikooli raamatukogu ehitati kiriku varemetesse. Toona võis seda näha varemeid kahjustava teona, kuid praegu oleme väga õnnelikud, et see osa kirikust on iga päev aktiivses kasutuses – on põhjust Toomele minna. Nüüdisaegse, vana väärtustava kihistuse lisamine ka ülejäänud varemetele on põhjendatud.
Raisma: Siin on kaks suurt omavahel seotud küsimust. Esiteks, kui palju varemeid konserveerida. Kui palju aitavad säilitamisele kaasa näiteks katused? Teiseks funktsionaalsus: mida varemete vahel teha, kuidas anda neile tähendus? Valguskunsti teos, mis toomkirikus hiljuti avati, on näide tundlikust lahendusest, mis toob hoone väärtuse delikaatselt, ent jõuliselt esile.
Millised on need Toomemäe väärtused, mis peaksid edaspidi kindlasti säilima?
Holtsmann: Alles peab jääma ajalooline planeering. Põõsastik on kindlasti vaja taastada.
Tintěra: Toomemägi on seotud ülikooliga, ja ülikool on peamine põhjus, miks Tartu on praegu selline, nagu see on. Tartu ilma ülikoolita poleks Tartu. Toomemäel peaks igal ajal olema võimalik naasta valgustusajastu keskkonda. Minu silmis on Toomel kõrge muinsusväärtus. Toomemägi peaks olema koht, kuhu minna rahu saama, kas või keskenduma enne eksamit. See on linna kõige väärtuslikum park, kuid kõik sealsed vihjed ajaloole peaksid olema arusaadavad ka neile, kes on ses linnas esimest korda. Kõik need eesmärgid on võimalik saavutada koos, tegutseda tuleb vaid vaikselt, pieteeditundega ja vähe keskkonda sekkuda.
Siia kõrvale võib näiteks tuua Keskpargi, kus on üleval väga terav väärtuskonflikt. On neid, kes on kategooriliselt vastu, et kultuurikeskuse rajamiseks puid maha võetakse, ja siis on teised, kes tahaksid taastada Teise maailmasõja eelse hoonestuse. Sellist vastuolu ei saa kompromissiga lahendada: pole võimalik korraga säilitada kõik puud ja ehitada üles ajalooline kesklinn. Toomemäel sellist valulikku vastuseisu pole.
Raisma: Toomemäe kõige suurem väärtus on tema lugu. Tõsi ta on, et majad on ammu kadunud ja all-linnaga sarnaseid paineid siin pole. Seda enam on siin võimalik markeerida muinas- ja keskaega, siin on suur kaitserajatiste süsteem, XIX sajandi filosoofiast lähtuv park, Struve geodeetiline kaar, sünnitusmaja. Lugusid on siin väga palju. Need peaksid jõudma ka nendeni, kes maapinda ja reljeefi ajaloolase või arheoloogina lugeda ei oska. Pargis peaks kajastuma selle algne mõte olla üliõpilaste ja teadlaste park, mistõttu on väga oluline, et Toomel oleks põhjust käia ja tegutseda tudengitel. Ajaloolise ja filosoofilise tasandi kõrval loodan, et Toomemägi jääb ka XXI sajandil Tartu kõige romantilisemaks pargiks.
Märt Holtsmann: „On neid, kes tahavad, et Toomemägi oleks meditatiivne paik, ja siis on teised, kes tahaks Toomel näha enam elu.“Jiří Tintěra: „Kas see on üldse probleem, et Toome keskkonda ei püüta ajakohastada? Linnas võiks ju olla üks konservatiivne, vaikselt omasoodu arenev paik.“Mariann Raisma: „Lugusid on Toomel väga palju. Need peaksid olema arusaadavad ka neile, kes maapinda ja reljeefi ajaloolase või arheoloogina lugeda ei oska.“
Arhitektuurimaailma tähtsaima preemia selle aasta laureaat Riken Yamamoto pälvis tunnustuse kogukonda toetava ja elanikke kokku toova arhitektuuri eest. See uudis on meeldiv üllatus, sest Yamamotot olen kooliaastatel Yokohamas mitu korda kohanud. Ta külastas aeg-ajalt arhitektuuristuudiote ülevaatusi ja jagas mõtlemapanevaid kommentaare.
Kogukonna eestkõneleja
Arhitekt Yamamoto ei ole võib-olla Eestis nii hästi tuntud, kuid temalt on ilmunud üks lasteraamat pealkirjaga „Külaskäik Draakon-Lilli majja“ (2008). See ilmus Jaapanis lasteraamatute sarjas „Kodu on koht söömiseks, magamiseks ja elamiseks. Raamat lastele kodust“. Sarja raamatud on kirjutanud tuntud Jaapani arhitektid.
Yamamoto raamatu peategelane on perekond, kes elab majas, mille on kujundanud arhitekt ise ja mis valmis 2008. aastal. Yamamoto külastas maja pärast valmimist ja uuris, kuidas perekond seal elab ja oma ruume kasutab. Raamatus näeme lehekülgede kaupa joonistatud visandeid, mis kujutavad elavalt, kuidas elu maja täidab. Ilma elanikke nägemata võime aimata, kuidas pereliikmed majas tegutsevad. Raamatus tuuakse välja, kuidas eri mõõtkavad suhestuvad, näiteks isiklikud asjad laienevad linnaruumi, koridorid on seotud tänavate ja intiimsed ruumid ühiskondliku ruumiga. Kuigi raamatusari on välja antud lastele, on see populaarne ka täiskasvanute seas ja seda on ka arhitektid soovitanud.
Raamatu järelsõnas räägib Yamamoto oma varasemast kogemusest külade uurimisel ja ümbritseva mõõtmisel, et sellele toetada oma disainiuuring, mille ta koostas koos oma õpetaja, Tōkyō ülikooli professori Hiroshi Haraga ja tema labori toel.
Avaliku ja intiimse piiril
Nagu teised 1970. aastate noored jaapani arhitektid, reisis ka Yamamoto ringi. Võib-olla mõjutas teda Bernard Rudofsky populaarne väljaanne „Arhitektuur ilma arhitektideta“, sest pärast tormilist tudengiaega otsisid paljud toetuspunkti. Püüdes mõista inimesi, kultuure ja tsivilisatsioone, sõitis ta läbi Vahemere ranniku, Ameerikast Los Angelesest Peruuni, samuti külastas Iraaki, Indiat ja Nepali. Ta jõudis järeldusele, et piir avaliku ja eraelu vahel on universaalne. Ta nimetas selle ruumi lävepakuks.1 Ta on kirjutanud: „Ma mõistan, et möödunud aegade arhitektuuri mõte on leida oma juured. Külad üle maa ja ilma võivad küll erineda, kuid nende loodud maailmad on väga sarnased.“2
Yamamoto ei ole Eestis nii hästi tuntud, kuid talt on ilmunud üks lasteraamat, mis on välja antud pealkirjaga „Külaskäik Draakon-Lilli majja“ (2008, Zizi ja Yoyo).
Yamamoto auhinnatseremoonia ettekanne 17. V kandis pealkirja „Kogukond: arhitekt kui muutuste esilekutsuja“.3 Ta näitas diagramme talumajadest üle maailma, näiteks Kreekast, Iraagist, Indiast jm, ning avaliku ruumi osakaalu neis. Rääkis, kuidas ka Hispaania Petrési linnamaja sisaldab nn lävepaku ruumi, mida hispaania keeles nimetatakse recibidor’iks. Avaliku ja eraelu piiri ei moodusta välisseinad, vaid tuba või toad maja sees.
Pärast ringsõite võttis Yamamoto uuesti luubi alla avaliku ja privaatse sfääri piirid ja uuris neid kui võimalusi, pühendudes ideele, et kõik ruumid rikastavad ja teenivad ühishuve, mitte ainult nende omanike vajadusi.4 Selle idee järgi hakkas ta kavandama ühepereelamuid, mis ühendasid loodusliku ja ehitatud keskkonna, mõjusid külalislahkelt nii külalistele kui ka möödakäijatele. Tema esimene projekt Yamakawa Villa (Nagano, Jaapan, 1977) on igast küljest avatud ja paikneb metsas, kujundatuna täielikult lahtise terrassina. See mõjutas ka Yamamoto edasisi töid, näiteks Hotakubo sotisaalelamut (Kumamoto, Jaapan 1991). „Ruumi tunnetamine tähendab kogu kogukonna tunnetamist,“ väljendab Yamamoto oma arhitektuuri loomise põhimõtet. „Arhitektuur keskendub praegu liialt privaatsusele ega tegele inimestevaheliste suhetega. Igaühe individuaalsust saab austada ka koos elades, nii nagu ka vabariigi ühiskonnakorralduses, püüelda kultuurides ja elu eri etappides kooskõla poole.“5
Kui Hotakubo korterelamu 1991. aastal valmis, mõjus see ühiskonnakriitiliselt. Tudengitena nägime, kuidas luuakse uus elamismudel ning ehitatakse ka valmis. Hotakubo projekti keskmes oli küsimus, kuidas kasutada ja jagada sisehoovi. Tavaliselt on sotsiaalelamus avatud ruumid, mis jagunevad elamuplokkide vahel ja mida kasutatakse peamiselt parklana, nii et kõik pääsevad ligi. Yamamoto paigutas parkimise ja hooneplokid krundi perimeetrile ja kavandas sisehoovi kompleksi keskele. Sinna pääseb ainult ühiskorteri kaudu või trepist. Selle võttega lootis ta, et elanikud kasutavad sisehoovi jagatud ruumina.
Hiljem asus ta katsetama, kuidas luua eri tüüpi elamutes ning avalikes hoonetes privaatse ja intiimse ruumi vahealasid ehk lävepakke, sealhulgas muuseumides ja koolimajades. Avalikes hoonetes kasutab Yamamoto läbipaistvust, et hoone kasutajad oleksid osa ümbritsevast keskkonnast, samal ajal kui möödakäijadki võivad saada osa hoone melust. Tema kontseptsioon räägib maastiku sise- ja väliruumi põimumisest.
Yamamoto õppejõuna
Yamamotost ei saa rääkida ilma tema õppejõutööst rääkimata. Yamamoto on äsja saanud Kanagawa ülikooli külalisprofessoriks. Ta oli aastatel 2022–2024 Tōkyō kunstiülikooli külalisprofessor ja on varem õpetanud Nihoni ülikooli inseneriteaduskonna magistriõppes, Yokohama riikliku ülikooli arhitektuuri magistrantuuris, Kogakuini ülikooli arhitektuuriosakonnas, lisaks on ta olnud Nagoya Zokei kunsti- ja disainiülikooli juht.
Tasub mainida, et ta oli Yokohama riikliku ülikooli magistritaseme arhitektuuriõppe (Y-GSA) asutajaid ja esimene juht aastatel 2007–2011. See on ainus Jaapani kõrgkool, millel on stuudiopõhine süsteem tulevaste arhitektide õpetatamiseks. Magistritaseme haridust antakse seal disainistuudiotes, kus töö sarnaneb rohkem Euroopa ja USA haridussüsteemiga.
Yokohama ülikooli kaheaastane magistriõpe tähendab nelja semestri pikkuste stuudioprojektide koostamist nelja professor-arhitekti juhendamisel. Õpingute lõpus ei ole vaja koostada suurt lõputööd ega teha teoreetilist uurimistööd. Tudengid töötavad nelja projektiga. Jaapani arhitektuurikoolides on tudengid olnud seotud teaduskonna professorite laboritega, kuid Yokohamas määratakse tudengid stuudiosse. Arvan, et traditsiooniline laborisüsteem (näiteks Yamamoto kuulus teadlasena Hara laborisse Tōkyō ülikooli tööstusteaduse instituudis) on hea teadmiste süvendamiseks, kogumiseks ja edastamiseks tulevastele põlvedele, seega sobib see viis teaduslikeks uuringuteks, kuid ei pruugi olla parim arhitektide koolitusmeetod. Mul kui Yokohama ülikooli vilistlasel oli hea meel kuulda, et ülikoolis on tehtud uuendusi. Magistriõppe edu on pannud ka teisi kõrgkoole uusi õpetamismeetodeid kasutama. Asutajate – Riken Yamamoto, Koh Kitayama, Yoshihiko Iida, Ryue Nishizawa – moto on „Arhitektuuri loomine on tuleviku loomine“. See tähendab, et praegu on raske tulevikust rääkida, osaliselt seetõttu, et paljud arvavad küüniliselt, et üks hoone ei saa maailma muuta. Yamamoto leidis, et just tulevikule peabki mõelda, sest luuakse tulevastele põlvedele, kes peavad sellise arhitektuuriga elama, olgu see siis hea või halb ruum.6
Ülikoolides on Yamamoto juhendanud stuudioid, kus keskendutakse tema enda põhimõtetele: küsitakse, kuidas saavad inimesed koos elada. Ta on palunud mõelda elamismudelile, mille kohaselt üks maja on mõeldud ühele perele ning pakkuda välja lahendus, kuidas elada koos, kuidas arhitektuur aitab moodustada kogukonda. Ta arvab, et Jaapani kiiresti vananevas ühiskonnas ei suuda käibel olev elamumudel ja valitsev haldussüsteem lahendada ühiskonna probleeme. Ta kritiseerib linnaplaneerimist, mille tagajärjel on elamupiirkonnad eraldatud kaubandusest.7
Kuigi mul ei olnud võimalust osaleda tema magistristuudios, kohtusin temaga põgusalt pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist Yokohamas. Ta oli kutsutud komisjoni ja hindamine toimus kinnises ruumis. Pärast ruumist väljumist kommenteeris ta mu tööd ja ütles, et minu kontseptsiooni väljendamiseks ei ole vaja arhitektuuri luua. Mul kulus palju aega tema kriitika n-ö seedimiseks, kuid lõpuks sain aru, et pean mõistma, milleks ruum võimeline on. Ruumilooja ülesanne pole ainult esindada üht introvertset mõtteviisi, vaid arvestada tuleb ühiskonna huvidega.
Yamamoto kui võitlev arhitekt
Riken Yamamotot nimetatakse võitlevaks arhitektiks uuendusliku nägemisviisi ja ühiskondlikult aktiivse hoiaku tõttu. Tema eesmärk on arhitektuuriga kogukonda tugevdada ja ühiskonda parandada, vaadata üle avaliku ja privaatse ruumi piirid ning käsitleda vaheruumi kui inimeste kokkutoomise võimalust. Oma töös ei keskendu ta ainult hoonete funktsionaalsusele, need lisavad väärtust kogu ühiskonnale. Ta seab kahtluse alla kehtivad arhitektuurivõtted ning püüab arhitektuuriga muuta ühiskonda. Seepärast nimetatakse teda võitlevaks arhitektiks.
Lisaks on ta arhitekti õiguste eestkõneleja ning leiab, et eetika tähendab vastutust ühiskonna ees. Yamamoto ja Oura linna vaheline juhtum on selle hea näide.
2006. aastal esitasid 21 arhitekti kaebuse Gunma prefektuuri Oura linna peale. Ühishagi esitasid 2002. aasta uue valituse hoone avaliku konkursil osalenud arhitektid. Konkursi võitjaks osutus Yamamoto büroo, kes korduvate töötubade käigus koostöös elanikega arendas välja algupärase lahenduse ja süsteemi ning koostas seejärel detailprojekti. Pärast linnapea vahetumist Yamamoto vallandati ning projekt anti üle teisele arhitektuuribüroole.
Yamamoto protestis, et tema projekteerimistöö ja elanike osalusprojekt oli kõrvale lükatud ning protseduurireegleid eiratud. Kohus oli arhitektide ühiskondliku rolli osas mõistev ning tegi lepitusettepaneku: kahjutasu ei määrata, kui linn kahetseb oma tegu. Kohtuvaidlus viis 2009. aasta juunis kokkuleppeni. See juhtumite ahel andis tõuke avalike rajatiste loomise ja arhitektide ühiskondliku positsiooni ümberhindamiseks. Uus hoone avati 2008. aastal teise arhitektuuribüroo projekti järgi.
Yamamoto büroo on võitnud palju avalike hoonete võistlusi. Kahjuks on tal olnud ka omajagu kehvi tellijaid. Yamamoto on vaidlustanud mitu projekti, näiteks uus kontserdisaal Odawaras (projekteeritud), uus linnavalitsuse hoone Amakusas (projekteeritud), Nagoya Zokei kunsti ja disaini ülikooli hoone (valmis ehitatud).
Yamamoto ütleb, et avalik sektor ja arendajad kipuvad arhitekte käsitama tehnikutena, kes teostavad tellija ideed. Tema arvates on arhitekt professionaal, kes loob ruumi oma põhimõtete järgi ning ta ka vastutab loodu eest. Seega peavad arhitektid rääkima sellest, mida nad teevad.
Sama seisukohta jagavad Pritzkeri auhinna 2021. aasta laureaadid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal. Vassal viitab 1996. aasta Bordeaux’ linnaväljakute uuendamise projektile, täpsemalt, Léon Aucoci väljakule, mille ümberkujundamise asemel pakkusid arhitektid, et niigi hästi toimiva ruumi uuendamisel pole mõtet, nad loobusid tellimusest ja pakkusid, et linn ei peaks väljakul midagi muud peale mõne lihtsa ja kiire hooldustöö ette võtma. Philippe Vassal on seda teguviisi kommenteerinud nii: „Valitseb üleüldine mõistmatus selles osas, millega arhitekt tegeleb. Kas ta ehitab metallist, terasest, betoonist, puidust ja klaasist objekte või ta loob ruumi, olukordi, elamiskohti? Väidan, et viimati nimetatu on arhitekti tegelik materjal.“
Sirge seljaga arhitekt
Kui Pritzkeri auhinna pressikonverentsil küsiti Yamamoto käest, miks nii paljud jaapani arhitektid on selle tunnustuse pälvinud8, siis vastas ta, et jaapani arhitektide, sealhulgas varasemate laureaatide Shigeru Bani ja Toyo Ito, töödes on tugevad ühiskondlikud sõnumid võrreldes teiste riikide arhitektide loominguga. See võib tuleneda keerulisest töökeskkonnast, milles jaapani arhitektid töötavad. Jaapani nõudlikus ühiskonnas suudavad esile kerkida vaid tugevad. Ta lisas ka, et tema tööd on tunnustatud mitte ainult kliendile meeldimise tõttu, vaid ka seepärast, et tema majad parandavad kogukonnaelu.
Kolm kuud hiljem, 7. juuni õhtul pidas Yamamoto loengu Yokohama riiklikus ülikoolis, kus osales üle 650 inimese. Üks loengul viibinud arhitekt ütles, et sealne õhkkond oli soe, Yamamoto sõnum innovaatiline ja positiivne: arhitektuuris on lootust. Kohal viibinud õpilased said samuti kinnitust, et Yamamoto on sirge seljaga arhitekt.
Tänu ja palju õnne, Riken-San!9
1 ingl threshold
2 Pritzkeri auhinna veebileht: https://www.pritzkerprize.com/laureates/riken-yamamoto
3 Auhinnatseremoonia ettekannet „Community: The Architect as a Catalyst for Change“ saab vaadata Youtube’ist: https://www.youtube.com/watch?v=jVvkzChHTuU
4 Samas ettekandes tsiteeris Yamamoto saksa-ameerika poliitikateoreetiku Hannah Arendti, kes on teda pikalt inspireerinud. Ta viitas Arendti raamatule „Inimese olukord (1958)“, milles on pööratud tähelepanu ruumilisele lävepakule avaliku ja privaatse sfääri vahepiiril.
5 Pritzkeri auhinna veebileht: https://www.pritzkerprize.com/laureates/riken-yamamoto
6 Kenchiku wo tsukuru koto ha mirai wo tsukuru koto de aru. – TOTO Publishing, 2007, lk 251.
8 Yamamoto on üheksas jaapani arhitekt, kes on pälvinud Pritzkeri preemia. Enne Yamamotot on jaapanlastest pärjatud Kenzo Tange (1987), Fumihiko Maki (1993), Tadao Ando (1995), Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizawa (201)0, Toyo Ito (2013), Shigeru Ban (2014) ning Arata Isozaki (2019).
9 Jaapanis on komme kutsuda professorit perekonnanimega, nt Yamamoto-San (härra või proua) või Yamamoto Sensei (õpetaja). Yamamoto puhul on levinud viis kutsuda teda eesnime järgi: Riken-San. Võib-olla avaldub nii tema karm, kuid sõbralik iseloom.
2024. aasta kevadsemestril kandis EKA arhitektuuri osakonna avatud loengute sarja ümberõppimise teema ehk seni omandatu kõrvalejätmine, n-ö teadlik unustamine, vanast lahtilaskmine ning maailmapildi avardamine.
India õpetlane ja feministlik kriitik Gayatri Chakravorty Spivak on tähelepanu juhtinud sellele, et mitte ainult välja öeldud, vaid ka hääletutel mõtetel – vaikusel, mis ümbritseb olulisi elu aspekte – on tähendus ja ka need n-ö nähtamatud ideed vormivad ümbritsevat ja üldisi hoiakuid.
Mõnedele mõtlejatele, nagu USA akadeemikule Jack Halberstamile, raamatu „Naise maskuliinsus“ („Female masculinity“, 1998) autorile ja USA filosoofile ning poeedile ja inimõiguste aktivistile Audrey Lordile, tähendab ümberõppimine vana unustamist: tuleb põrmustada kehtivad tõekspidamised, mis põlistavad sotsiaalset ebavõrdsust. Ning seda ei saa nende arvates teha tööriistadega, millega see ühiskond ehitati.
Arhitektuuris, urbanismis ja linnaplaneerimises algab teadlik unustamine märkamisest. Maksab tähele panna, kuidas mõjutab ruumiloomet arusaam sellest, milline on hea ja võrdne ühiskond, ning milliseid otsuseid arhitektid ja planeerijad selle tuules päevast päeva teevad. Näiteks on Eesti arhitektuuriväljal justkui kokku lepitud, et inimeste argiprobleemid saab lahendada praegustes sotsiaalsetes ja keskkonnakriisides disainiga.
EKA arhitektuuriosakonna avalikud loengud andsid ehitatud keskkonnale värske vaatenurga. Katalaani kunstnik Lara Almárcegui näitas, et olulised on ka väheväärtuslikuks peetud alad, näiteks tühermaad. Pildil Leslie tänava poolsaar Ontario järve ääres Torontos.
Seda sorti tähelepanekud olid kevadsemestri avatud loengute lähtepunkt. Alustuseks lahati arhitektuurivaldkonna majanduslikku ja kultuurilist rolli, seejärel nihkus tähelepanu arhitektilt kui teenuse pakkujalt poliitikale, eetikale, arhitektuuritootmise kuvandile.
Loengute üks sihte oli ka kahtluse alla seada arhitekti kui tähe staatus, vaadata staarihoiakut kui üht kolonialismi ilmingut. Näiteks, mõned aastad tagasi istusin õhtusöögilauas ühe New Yorgist pärit tuntud arhitektiga, kes ei tundnud terve õhtu kordagi huvi selle vastu, millised on tema võõrustajariigis vaated, huvid või mured.
Maailma mõõtkavas on Eesti pooleldi provints, ääremaa. Geopoliitiliselt väheolulise mängija kogemus väljendub arhitektuuris kiusatusena näha ennast uuendustele avatud paigana, võtta vastu kõik uued tehnoloogiad ja hüljata traditsioonid. Niiviisi ollakse aga pelgalt uuskoloniaalsete suhtumiste ja tegude kinnistajad ja viljelejad.
Arhitektuurimaailma kuulsuste asemel jagasid kevadsemestri avatud loengutel vahelduseks oma ideid ja mõtteid andekad, karjääri alustavad õpetlased, kelle tähelepanu oli suunatud võimule ja hierarhiatele. Kõik külalised pingutasid, et viia ennast kurssi siinsete oludega: tunti huvi arhitektuuriõppe, linnaplaneerimise või ka lihtsalt Tallinna nurgataguste ja kitsaskohtade vastu.
Helidest kaevandamiseni
Arhitekt ja taskuhäälingu juht Jess Myers avas heli ja ehitatud keskkonna seosed. Ta näitas, kuidas linna ja heli kahekõnest sünnib sotsiaalne heliruum. Loengusaalis viibijad õppisid lahti laskma arhitektuuri visuaalsusest. Heli ei tähenda linnas vaid müra, mida tuleb vähendada. Myers näitas, et see, mida müraks peetakse, oleneb ühiskondlikust positsioonist. Myers mõtiskleb helide üle oma taskuhäälingus „Las siin olla draakonid“ („Here there Be Dragons“), kus ta on käsitlenud New Yorki, Stockholmi ja teisi linnu. Viimane osa on Odessast, edasi on oodata teiste Ukraina linnade käsitlusi.
Prantsuse-Senegali päritolu kuraator Oulimata Gueye keskendus Aafrika kultuuri lugudele, uurides, kuidas Aafrika paigutub teaduse ja tehnoloogilise eksperimenteerimise ja arhitektuuriloome esirinda. Uuskolonialismi mõiste osutab sellele, et Aafrika majanduse kontrolli all hoidmine ja sealsete ressursside ärakasutamine jätkub ka pärast poliitilist dekoloniseerimist. Gueye arvamuse kohaselt on Aafrika läänemaailma silmis võimalusi täis piirkond, kuid maailmajagu ja sealsed elanikud vajavat endiselt järeleaitamist. Seda suhtumist piltlikustab ilmakuulsa arhitekti Norman Fosteri ettepanek rajada Aafrika teatud piirkondadesse droonijaamad, et levitada Aafrikas arstimeid. Humanitaarabi varjus ning tehnoloogia eestvõttel juurutatakse siiski ka praegu ebavõrdsust.
Väärt elukeskkonnaga linna mõiste on tihedalt seotud Kopenhaageniga. Sellest rääkis lähemalt Taani arhitektuuriteadlane Henriette Steiner. Loengus keskendus ta Kopenhaageni postmodernistlikule arhitektuurile, mida tavaliselt käsitletakse oma aja veidrusena. Steiner näitas, et väärt linnad on enamasti jõukad linnad. Ta küsis, mida sobilikkus elamiseks tegelikult tähendab, ja tõi välja, et majanduskasvu ning hea linnaelu seost peavad iseenesestmõistetavaks üleilmsed mõnusa linna eestkõnelejad, sealhulgas ka Steineri kaasmaalane, arhitekt Jan Gehl. Praegusel ajal kipub väärt elukeskkonna loomine taanduma disainile või keskkonnasäästlikkusele ja käib käsikäes hoogsalt tõusvate kinnisvarahindadega. Sellega saab aga linnast keskkond, mida keskmise palgaga või sellest vähem teenivad linlased enam endale lubada ei saa.
Katalaani kunstnik Lara Almárcegui pakkus värskendava vaate ehitatud keskkonna ja kliimamuutuste seostele. Ta juhtis tähelepanu linnale kui materjalile ja selle muutumisele. Almárceguid huvitab kaevandamine ja lammutamine, teda paeluvad ehitusplatsid ja moodsad varemed. Ta tegeleb aladega, mis on määratud lammutamisele ja uusarendusteks. Näiteks on ta koostanud paljude linnade tühermaade juhendeid, mis meenutavad klassikalisi turismibrošüüre, räägivad pealtnäha koleda paiga põnevast ajaloost. Almárcegui suunas värske pilguga vaatama linna alaväärtustatud piirkondi, juhtides tähelepanu sellelegi, et arhitektuuri peetakse loomepuhanguks ning haagitakse see tihti lahti maast, kontekstist ja keskkonnast.
Arhitektuuri vabastamine
Kõige enam äratasid loengutel kuulajate huvi kliimamuutuste ja linna kaevandamise teema. Ka eluks sobiv linnakeskkond tekitas huvitava keskustelu, kuid tundus, et Henriette Steineri kriitiline käsitlus ja väide, et väärt elukeskkonna tagaajamine võib lõpuks viia olukorrani, kus disainitud keskkond on taskukohane vaid vähestele, ei jõudnud päris veenvalt publikuni. Nii ka heli ja arhitektuuriga: mürareostus on kahtlemata linnaga seotud, heli ei tähenda aga alati müra. Kõlama jäi ka see, et uuskolonialism levib endiselt, kuid seda ümbritseb vaikuseloor.
Nende loengutega rõhutasid kunstnikud, kuraatorid ja ajaloolased uut vaatenurka arhitektuurile. Seejuures sai selgeks, kui kiivalt hoitakse kinni arhitektuuri uusromantilisest kuvandist: arvatakse endiselt, et see on puhas kunst, loominguline eneseväljendus. Arhitektuur nagu ka paljud teised kultuurivaldkonnad muutub siiski pidevalt, kombates arenedes piire.
Vaatamata sellele, et praeguseks on asjalood muutunud ning vaid mõned arhitektid kirjutaksid alla Zaha Hadidi mõttele, et arhitekt ei vastuta ehitustööliste eest, on siiski pikk tee minna, et arhitektuur vabaneks uuskoloniaalsetest ning nõrgemaid ära kasutavatest maneeridest. Hea oleks juba see, kui tunnistataks, et arhitektuur ja linnaplaneerimine on olnud ja on siiani osaliselt keskkonna hävimise põhjus. Kapitalistlikud mehhanismid on arhitektuuri viinud sinnani, et valdkonna uuenduse egiidi all hävitatakse sotsiaalne sidusus.
XX sajandi esimese poole kunst igatseb uute vaatenurkade järele
EERO EPNER
Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on ühelt poolt justkui hästi uuritud. Meil on monograafiad, kataloogid, toonaste autorite näituste rida on pikk, kuid juba pikemat aega on märgata, et uusi uurijaid, aga ka sellele perioodile keskendunud näitusi kohtab pigem harva.
Kirjalikus vestlusringis rääkisid sel teemal Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli õppejõud Tõnis Tatar ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur Ragne Soosalu.
Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajaloo uurimine oli veel mõni aastakümme tagasi tugevasti vooderdatud uurijate, kuraatorite, uurimuste, monograafiate ja näitustega. Nüüdseks on alles jäänud mõned väga tugevad teadlased ja kuraatorid (nt Tiina Abel, Mai Levin), kuid üldine uurimiskihistus on kulunud õhukeseks, järelkasv puudub. Mis on selle tinginud ja millised on selle olukorra tagajärjed olnud meie kunstiväljale?
Tõnis Tatar: Kui sa nii ütled, siis äkki tõesti. Olen nõus, et nii Nõukogude perioodi kui ka kaasaegse kunstiga tegelevaid uurijaid ja kuraatoreid on ehk rohkem. Ma arvan, et üks võimalik põhjus tuleneb humanitaarteaduste üldsuundumusest. Tänapäeva üliõpilane või alustav kunstiajaloolane soovib tegeleda teemadega, millel ta näeb ühiskondlikku resonantsi või vähemalt puutumust ühiskondliku diskursusega. Kaasaegsel kunstil on see mõõde kahtlemata kõige tugevam. Otsapidi tajutakse, et kuidagi suhestub meie ajaga veel ka Nõukogude-aegne kunst. Tsaari- või Eesti-aegne kunst on ühelt poolt ajalugu, mis meie ellu enam otseselt ei puutu, aga teiselt poolt on võib-olla liiga lähedal, et olla põnev.
Või siis ei ole ta põnev sellisel kujul, nagu seda seni on esitatud. Sa ise oled öelnud, et XX sajandi algus on kunstis kõige põnevam aeg üldse. Ma olen sellega täiesti nõus. Impressionismist sürrealismini – kunagi varem ega hiljem ei ole mõnekümne aasta jooksul loodud nii palju ilusat, aga seejuures radikaalselt uudset kunsti. Võib-olla peame iseendid kuidagi raputama ja oma kunstiajaloolt tolmu kloppima, et see fantastiline modernsuse plahvatus ka oma kunstiajaloos paremini välja mängida.
„Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700 – 1945“, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli. Näitusevaade.
Sirje Helme: Siin pole üht ja ainsat põhjust, selle muutuse taga on laiem pilt, peamiselt paradigmade ja diskursuste muutus: 1990. aastate alguses murdsid need laviinina meie senise traditsioonilise kunstiajaloo käsitluse. Uut kuhjus liiga palju, nii senise Nõukogude perioodi uurimise ümberkirjutamisega seoses kui ka suureneva rõhuga kaasaegsele kunstile – fookus suundus uutele võimalustele. Üksteise järel jõudsid meieni uued teoreetilised käsitlusviisid, ja need ei puudutanud sajandi algust, vaid sajandi teist poolt. Uue tuhinas tundus vana, prantsuse XIX ja XX sajandi vahetuse väärtustele üles ehitatud paradigma suletud ja jäi kaugele.
Nüüd on huvid ja väärtused muutunud/muutumas, kuid üheksakümnendad olid üsna mustvalged. Akadeemiline õpe oli nendest protsessidest loomulikult mõjutatud ja Pallase esteetika pühiti laualt. Ühtlasi unustati ära, et eelmise sajandi vahetus on midagi rohkemat kui Pallas ja et alles Eesti Vabariigi saabudes avaneb võimalus tutvuda Prantsuse ja Saksa kunstikogudega, mis annab Eesti XX sajandi alguse kunstiajaloo uurijatele uued võimalused.
Modernismi hülgamine ei olnud ainult kohalik protsess. Seitsmekümnendate rahvusvaheline kunstikirjandus toetus arusaamisele, et modernism on läbikukkunud projekt, ja jättis selle perioodi edasi elama väljakujunenud klišeedes, tõrjudes omaaegse avangardi uurijate huviväljalt. Kui suurtes riikides ikka keegi leidus, kes vaikselt edasi tegutses, ja kes võib praegu uus staar olla, siis Eestis on paraku iga spetsialist väärt tervet osakonda ja kui seda spetsialisti hetkel ei õpetata, tekib tühimik tulevikku.
Eesti Kunstimuuseumile on see muidugi väga probleemne olukord: oleme tegelikult olukorras, et meil puudub piisav arv töötajaid, kes liiguksid vabalt nii Eesti kui ka rahvusvahelise modernismi teadmiste ja uute käsitluste vallas ja oleksid piisaval tasemel võimelised kaasa rääkima näiteks rahvusvahelises koostöös.
Tõsi on, et oleme teemaga tõsiselt tegelema hakanud, kuid tulemuseni jõudmine nõuab aega ja palju tööd.
Ragne Soosalu: Minu meelest see peab täiesti paika ja seda on kõik asjaosalised tunnetanud juba pikemat aega. Kui nüüd konkreetselt nooremaid uurijaid nimetada, siis näiteks Liis Pählapuu, Kai Stahl, Bart Pushaw (kes on nüüdseks liikunud teiste teemade juurde), Lola-Annabel Kass, mina ise, rahvusvaheliselt on teadurina sel alal edukaim Kristina Jõekalda. Veelgi noorematest võib nimetada Mari-Liis Krautmanni, Nele Ambost, kes on teinud muljetavaldavat tööd Lilly Waltheri pärandiga.
Lisaks need uurijad, kelle ampluaa on väga lai, nagu näiteks Krista Kodres, Linda Kaljundi ja Katrin Kivimaa. Siit ei tule siiski kriitilist massi kokku, kui just mitte kaasata ka meie XIX sajandi uurijaid. Ilmselt oleks tark ikkagi rääkida pikast XIX sajandist, sest ükski XX sajandi esimese poole uurija ei saa läbi selleta, et tuleb hästi tunda ka eelnenud sajandit. Ning vastupidi. Tagajärg on see, et vähestel uurijatel pole väga kedagi, kellega diskussiooni astuda või kellega koos projekte teha. Teiseks pole inimesi, kes oskaksid tudengeid sellel teemal juhendada. Siit edasi tuleb juba kuraatorite, õppejõudude põud. Eks see kõik ainult süveneb, kuna vanema põlvkonna õppejõud ja uurijad on juba mõnda aega vaikselt tagasi tõmbunud.
Miks tudengid huvi ei tunne? Millised võiksid siin olla lahendused?
Soosalu: Kui vaadata EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi viimaste aastate magistritööde teemasid, siis on tõesti valitud Teise maailmasõja eelsest ajast teemasid väga vähe. Miks, seda peaks uurima tudengitelt endilt. Kas asi võib olla selles, et meil on selle perioodi kohta rohkem vastuseid kui uusi ja huvitavaid küsimusi?
Üks põhjus on ka müüt, et selle perioodi kohta on juba kõik ära öeldud, kõik on läbi uuritud. See ju pole mõistagi nii. On veel omajagu uurimata teemasid, rääkimata uutest, kaasaegsetest vaatenurkadest, mille järele see materjal igatseb.
Helme: Olulised on vähemalt kolm asja: süsteemsus ja eesmärk ning õppejõu pühendumus. Minu pikaajaline kogemus ütleb, et palju sõltub aine karismaatilisest esitamisest. Selle aluseks on õppejõu enda elav huvi teema vastu. Toon alati näiteks ammuse aja, kui Mart Kalm luges Eesti arhitektuuriajalugu ja sellest kasvas välja terve seltskond arhitektuuriajaloolasi. Kunstiajalugu on äärmiselt mitmekihiline ja nagu humanitaarias tihti, sõltub palju selle esitamisest ja tööst üliõpilastega. Kunagised EKA üliõpilased on mulle rääkinud, kuidas Oliver Orro suutis vähemalt ühele kursusele kõige populaarsemaks kunstiajaloo teemaks rääkida ürgaja kunsti (seda ta vist ammu enam ei tee, küllap see oli üldkunstiajaloo üks lühike lõik).
Noorele inimesele on tihti tähtis aine prestiiž, kuid kui see tuleb esile ainult oksjonitel, mitte aga laiemalt kunstiväljal või kunstiajaloolises teadvuses, akadeemilises ringkonnas, muuseumides ja ühiskonnas, siis on raske midagi muuta.
Oleme eeskätt kunstiakadeemiaga sellest teemast palju ja kaua rääkinud, kuid meie akadeemiliste kolleegide arvates puudub noortel huvi klassikalise modernismi perioodi vastu, ja teiseks ei saa EKA kedagi sundida uurima üht või teist perioodi. See on üliõpilase vaba valik, akadeemiline vabadus. Enam-vähem samad on Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetoolist saadud vastused. Materjal, mis mujal on taas moodi minemas, on erakordselt põnev ja ootab uurijaid, pole aga suutnud jõuda üliõpilaste huvivälja. Seesugune olukord ei halva mitte ainult muuseumi tööd, vaid on halb kogu kunstiajaloo ja üldse kultuuriajaloo seisukohalt.
Teadmised perioodist, mil tegelikult loodi professionaalne kultuur Eestis, kui tekkis vajalik infrastruktuur koos kohaliku õppimisvõimaluse ja kriitilise teadvusega, seisavad meil ikka üldiselt samal tasemel, kuhu need jäid 1980ndate alguses. Pigem vaatame Eesti kirjandusloo käsitluste või hoopis Soome poole, kui perioodiga tegeleda vaja. Eesti kunsti kuueköitelise ajaloo 5. köide on muidugi nauditavalt uuemõõtmeline, kuid sellest ei piisa.
Alustuseks peaksid kõrgkoolid selle peale mõtlema, sest siin on ka pragmaatiline pool, tulevaste töökohtade võimalus. Nagu kirjutasin: EKMil on oma plaan, mis on üsna algusjärgus, aga muuseum ei ole kõrgkool ja see ei saa ega pea oma kohustuseks algajat õpetama hakata. Pigem otsime professionaale, miks mitte ka mujalt.
Tatar: Kõigepealt, ma ei tahaks nõustuda, et tudengeid XX sajandi esimene pool ei huvita. Tartu ülikoolis on minu meelest üliõpilaste huvialad jaotunud üsna võrdselt. Lihtsalt, kunstiajalugu on pikk ja lai ning väga väikses osakonnas tuleneb puhtalt matemaatikast, et igal aastal iga perioodi uurijaid ei lõpeta. Ei varja uhkust, et äsja lõpetas meil kiitusega magistrant (Annika Teras), kes uuris lõputöös Pariisi müüdi avaldumist eesti kunstnike kirjavahetuses. Võin siiski spekuleerida põhjuste üle, mis uurijaid sellest perioodist eemale tõukab. XX sajandi esimese poole kunst toimetas suurel määral esteetilises paradigmas. Väheste eranditega on tegemist meeskunstnike romantiliste õhkamistega, olgu siis ihade objektiks loodusmaastik või naisekeha. Vastavalt on seda tihti ka käsitletud poeetilises, õhkavas toonis. Ma ise olen millegipärast alati tundnud piinlikkust väljendite ees nagu „julged pintslilöögid“, „tundlik pinnatöötlus“ jne. Arvan, et noortele mõjub selline esteetilis-romantiline metafüüsika veel veidramalt.
Minu meelest soovivad tänapäeva noored kriitilist lähenemist, olgu feministlikku, marxistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist või muud sellist. Näiteks on üliõpilaste hulgas armastatud naiskunstnikke puudutavad teemad. Samuti on üliõpilasi eesti kunsti käsitlemisel köitnud enesekoloniseerimise kontseptsioon. Kindlasti kirjutataks turbokiirusel seminari- ja bakalaureusetöid ebatraditsioonilise seksuaalse sättumusega XX sajandi alguse kunstnikest, kui meil need vaid teada oleks.
Võib-olla ma üritan vastutust endalt ära lükata, aga mulle tundub, et oluline roll on siin ka muuseumidel – sellel, kuidas nad XX sajandi esimese poole meistreid välja mängivad, kui kaasaegselt ja apetiitselt nad seda teevad. Küsimus on, mil määral suudetakse näituste tasandil integreerida Eesti kunstnikud kaasaegse Lääne-Euroopa kunstiga, mil määral uuendada ja elus hoida oma kunstiajaloo müüte – mõtlen eelkõige Pallasele.
Eestlaste suhtumine oma kultuuri sõltub väga tugevalt sellest, mida teised meist arvavad. Arvo Pärt on eestlaste silmis palju suurem nimi kui Arvo Kruusement, sest Pärdi muusika on erinevalt „Kevade“ filmist rahvusvaheliselt tunnustatud. Samamoodi kasvaks momentaanselt huvi Konrad Mäe või Wiiralti vastu, kui suudaksime nad oma kitsast rahvuskultuurilisest sängist välja tõsta.
Nii ülikoolis kui ka muuseumides peaksime püüdma leida selle perioodi kunstist teravaid servi, mis haaraksid üliõpilasi ja noori uurijaid. Feministlik diskursus kunstiajaloo uurimises on tugev, aga selle kõrvale oleks vaja teisi sama elujõulisi. Positiivseid näiteid on, aga mitte liiga palju, näiteks Bart Pushaw ja postkolonialistliku kriitika rakendamine või ka dekadentsiga tegeleva teadusgrupi töö.
Kas spetsialiseerumine kunstiajaloole või visuaalkultuurile on endisel moel veel vajalik või on võimalik uurida, kureerida jne antud perioodi kunsti ka siis, kui olla piisavalt kursis antud ajalõigu ja teoreetilise tagalaga, kuid pole õppinud spetsiifiliselt kunstiajalugu?
Soosalu: Sellisel juhul peab ikka ise jube kõvasti pingutama. Teisest küljest ei taga ettemääratud haridustee läbimine veel ju suurepärase kuraatori või tõsise uurija väljakujunemist. Meil on vaja mõlemat tüüpi inimesi: nii neid, kes on truud ühele erialale ja selle sees kitsale teemale või ajaperioodile, kui ka neid, kes tulevad erialaväliselt sellele väljale midagi tegema ja teevad seda hästi. Ning kolmandaks on meil vaja neid rahutuid hingi, kes pidevalt vahetavad nii teemasid kui ajastuid kui teooriaid ja meetodeid. Ainult sellises olukorras saavad tekkida viljakad diskussioonid ja uued arengud nii kureerimises, uurimises kui ka õpetamises.
Tatar: Teiste distsipliinide värske pilk on teretulnud, kuid minu arvates on kunstiajaloo õppimine endiselt vajalik. Olen märganud, et kirjandusteadlasi, filosoofe ja sotsiaalteadlasi paelub eelkõige kaasaegne või lähimineviku kunst. XX sajandi esimene pool, varasemast ajast rääkimata, on jäänud pigem kunstiajaloolaste pärusmaaks. See on korraga hea ja halb. Hea seetõttu, et kunstiajaloolased valdavad esteetilisi kriteeriume ning hoiavad järjepidevust. Halb seetõttu, et teistelt distsipliinidelt ei tule sel juhul värskeid mõtteid ja lähenemisi.
Helme: Kõigest on võimalik rääkida, eriti kui on olemas taustateadmised. Aga on ka teine tase, mis eeldab uurijamentaliteeti, süvitsi minekut ja võimekust liikuda spetsiifiliselt kunstiajaloo „hargnevate teede aias“. Olen ise pidanud aastase üsna rahuldaval tasemel kursuse XX sajandi alguse rahvusvahelisest ja Eesti kunstist, aga see oli just selline tüüpiline raamatuteadmine, mitte iseseisva uurija süvenenud analüütiline pilk materjalile. Aga just sellist iseseisvat uurijat/kuraatorit on vaja. Nii tekib ja kasvab pind ka teoreetilisteks lähenemisteks, mitte vastupidi.
Kunstiajalugu nagu iga teinegi eriala eeldab süsteemset teadmist, pikka praktikat – ja tegelikult ka treenitud silma. Näitus pole kunstiajaloo teoreetilise käsitluse illustreerimine, kuid näitus võib anda võimaluse uusi käsitlusi luua või vähemalt neist aimu saada. Sellega saavad muidugi hakkama väga andekad kuraatorid. Kuraatoritöö eeldab erilist annet, mida ei saagi kõigilt nõuda.
Millised võiksid olla tänased uurimisperspektiivid Eesti XX sajandi esimese poole kunsti osas? Mis on läbi uurimata või vajaks uut vaatenurka?
Tatar: Huvitavaid uurimisperspektiive võiks pakkuda neuroteadused ja digitaalne kunstiajalugu. Näiteks mind on ammu huvitanud küsimus, kas eesti maalikunsti koolkonna puhul saaks tuvastada mingeid objektiivseid markereid, mis seda eristavad näiteks vene, soome, saksa või prantsuse koolkonnast. Kas tehisintellekt suudaks piisava andmemahu põhjal näiteks ekstraheerida rahvusliku värvimaitse? Ma arvan, et kui Konrad Mägi on põhjalikult ja asjatundlikult ette võetud, võiks sama teha Eduard Wiiraltiga.
Helme: Kui võimalik, võtaks kogu materjali XX sajandi algusest lahti ja alustaks paljude teemadega otsast. Meil on tegelikult olnud väga head uurijad ja väga palju on tehtud – see kõik on äärmiselt väärtuslik. Lihtsalt praegu on võimalus minna Pariisi, Oslo, Saksa ja Soome muuseumide kogudesse tööle, leida kinnitust sellele, mida juba teame, aga eeskätt tegeleda selle informatsiooniga, võrdlusmaterjaliga, mis on seni meie teadmiste hulgas puudulik.
Soosalu: Uusi vaatenurki vajaks kogu periood, nagu ma alguses juba ütlesin. Teemadest näituste ajalugu, vene rahvusvähemuse kunstikultuur. Rahvusülene vaade võiks olla endiselt hea võti selle perioodi analüüsimiseks. Naiskunstnikke on omajagu uuritud ja minagi tegelen nendega, aga materjali on rohkemgi veel. Rahvusvaheliselt räägitakse selle kanoniseeritud perioodi lahtimõtestamisest näiteks mälu-uuringute perspektiivist. Väga huvitavat tööd selles osas on teinud Marja Lahelma Helsingi ülikoolist, kelle fookuses on „soome kunsti kuldaja“ müüdi tekkimine.
Millised kureerimispraktikad oleksid praegu XX sajandi esimese poole Eesti kunsti silmas pidades olulised ja vajalikud?
Soosalu: Mul on tunne, et Kumu on uue püsiekspositsiooni avamisest peale läbi hekseldanud kõikvõimalikud kaasaegsed kureerimispraktikad oma väikestes projektiruumides. Nende praktikate analüüsimisest saaks terve kuraatoriõppesuuna magistritöö teha.
Hoopis keerulisem on XX sajandi esimese poole kunsti suuremahuliste vahetuvate näitustega. Kui nimetada mõnd hästi õnnestunud näitust, kus rakendati erinevaid kureerimispraktikaid ja loodi ka jõuliselt uut diskursust, siis toon esile näiteks „Eneseloomise“ näituse Kumus ja Baltimaade sümbolistide näituse. Vanematest näitustest on jätnud mulle alatiseks sügava mulje Tiina Abeli „Pildiplahvatus“, kuigi selle ajaline fookus oli XIX sajand.
Samuti on hakatud ümber mõtestama juba kindlaks kujunenud jõujooni, mis on selle perioodi kunsti juures ilmselt kõige suurema mõjuga, ja praegu palju ka rahvusvaheliselt rakendust leidev uurimis- ja kureerimispraktika.
Helme: Need vähesed korrad, kui oleme esitanud XX sajandi alguse kunsti väliskogudest, oleme alati üritanud lisada ka töid oma kogudest – võrdluseks, analüüsiks. See on väike piisk terviku seisukohalt, aga viitab mõtteviisile.
Viimastel aastatel on olnud suur huvi ka naiskunstnike vastu, kelle looming eelmise sajandi alguse traditsioonilises ühiskonnas kõigest hoolimata meie modernismi ajalugu täiendas.
Kureerimispraktikad sõltuvad XX sajandi esimese poole laiemast käsitlusviisist, selle ülesehitamise oleme praegu ette võtnud.
Eesti Kunstnike Liidu 2024. aasta kevadnäitus Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kuni 28.VII.
Kunstnike liidu iga-aastane kevadnäitus Tallinna Kunstihoones on olnud meie oma salonginäitus, mille ajalugu on pikem veel kui Kunstihoone oma. Esimesed iga-aastased Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, EKLi eelkäija, näitused toimusid 1920ndatel mitmel pool vanalinnas ja Kunstihoone ehitati osalt selleks, et kunstnikel oleks, kus töid näidata.
Tore on teada, et need aastanäitused korraldati Pariisi avangardkunstnike salonginäitustega enam-vähem samal ajal. Duchampi intrigeeris see formaat sedavõrd, et ta otsustas esitada R. Mutti nime all näitusele oma fontain’i – niisiis on salonginäituste kaal kaasaegse kunsti kujunemisloos märgilise tähendusega.
Kevadnäitusel on kunstnike värskeid töid eksponeeritud läbi erinevate aegade. EKL nimetab seekordset kahekümne neljandaks, alustades lugemist aastast 2000. Kevadnäituse nimetuse all on seekordne kolmeteistkümnes, kunstnike keskühingu aegadest peale on tegemist aga 104. aastanäitusega. Nõukogude ajal oli kevadnäitusel esinemine kunstnikule eluliselt vajalik ja huvi osaleda tohutu. Näitused olid toona tsenseeritud: väljapanekusse pääsesid vaid kunstilise ja ideoloogilise kontrolli läbinud teosed. Igal aastal osteti valitud tööde seast riigi raha eest rohkelt teoseid muuseumidele ja see oli kunstnikele arvestatav sissetulek. Vabakutseline kunstnik tõestas osaledes ühtlasi, et teeb kunstnikuna tööd. Nii et mõneti toimis toonane kevadnäitus ka omalaadse kunstnikupalgana. 1990ndatel kevadnäituse tähendus muutus.
Nullindatel asuti kuraatorinäituste tulekuga kureerima ka EKLi aastanäitusi ja aastatel 2000–2011 oli neil näitustel fookus ja kuraator(id). Meenub 2001. aasta „Young British Art“, mida kureerisid Anders Härm, Kiwa ja Hanno Soans. Kevadnäituse tagasitulekuga 2012. aastal tajus toonane noorem põlvkond sellist näitusevormi kui veidi piinlikku, mõtestamata ja mahajäänud eksponeeringut, millest pigem eemale hoida. Põlvkondlik lõhe kunstnike-kuraatorite ja nende kunstitaju vahel on tasapisi kadunud ja vaikselt on ka kevadnäituse staatus jälle muutunud.
Eesti Kunstnike Liidu kevadnäitus annab kunstnikele võimaluse värsked tööd vabal moel välja panna.
Viimase kümne aastaga on nii näituse külastajad kui ka noorem kunstnikkond (nostalgia, uudishimu ja värske eelarvamusetuse mõjul) hakanud kevadnäitust teisiti hindama. Suhtumise muutumist on toetanud ka suurem kokkupuude kunstimessidega ja üldisem näitusekorralduse professionaliseerumine. Näituste toetav sotsiaalne mõõde on olemas ka praegu: müüa töid vahendajaprotsendita, olla esindatud grupinäituse kataloogis. Hea õnne ja publikumenu korral võib osalev kunstnik saada ka päris arvestusväärse preemia (sel kevadel on preemiasummaks 6000 eurot).
Juba teist aastat on kevadnäitus üleval Kunstihoone Lasnamäe filiaalis. Sel aastal osaleb 55 kunstnikku, valiku tegijate fookus oli skulptuuril ja nooremal kunstil. Skulptuure näitusel tõepoolest ka leiab, galeriis ehk tagasihoidlikumalt, kuid linnaruumis on noorte kunstnike rühmitus Uru Valter skulptuuriks muutnud kogu Kunstihoone roosa sõõriku. Teose „Suur veos“ materjalideks on lisaks veel Volkswagen Golf II ja koormarihm. Punane väsinud autopann üritab hoonet rihmapidi justkui edasi vedada – või siis ehk tagasi, Kunstihoone algupärasesse asukohta? Ilus värviline ja lõbus installatsioon. Siiski on nukker mõelda, et nii suure kultuurikaaluga kunstiasutus on paguluses juba mitmendat aastat.
Näitusel osaleb auväärseid skulptoreid, kes on olnud ustavad kevadnäitustel esinejad läbi aegade: Terje Ojaver, Tiiu Kirsipuu, Aime Kuulbusch, Jüri Ojaver. Kui kevadnäitus oleks ajakiri, oleks neil kõigil seal oma kindel kolumn, mis jätkub lahedasti numbrist numbrisse. Terje Ojaveri teemaks on elusuuruses ja enesekriitilised feministlikud autoportreed, Tiiu Kirsipuul sageli kultuuritegelaste portreefiguurid, seekord fragment Amandus Adamsoni Viljandi vabadussambast, plastiliinist tüdruku koopia. Jüri Ojaveri rida on performatiivsed installatsioonid, sel korral kaetud laud, mida kunstnik näituse avamisel veiniga kastis. Või on see hoopis mälestuste aed lahkunud sõpradele?
Aga sama auväärsed kolumnid on ka Eesti maalikunsti klassikutel. Liigutav ja elevust tekitav on vaadata Enn Põldroosi ja Tiit Pääsukese värskelt valminud maale. Nad toovad kaasa ümbruse tajumise pikaajalisemaid salvestusi, mingi pilgu, mis loob muutunud ümbruses huvitavaid peegeldusi. Klassikute kõrval on rõõm näha, et näitusel astub üles terve hulk päris noori maalikunstnikke, nagu Rain Saarik, Lisette Lepik, Marleen Suvi, Marion Saarik jt.
Kevadnäituselt ei puudu poliitiliselt kriitiline pilk: Tõnis Paberiti meisterlik turbaskulptuur kannab pealkirja „Ülo Vooglaid Ukraina särgis“. Erik Teemägi on loonud rohelistest sapöörilabidatest „Kaitsetuvi“, Krista Leesi tekstiiliinstallatsiooni sall-loosungid annavad aga jalkafänni jõulise kõlaga käsklusi Vene sõjalaevale.
„Külmkapiema“ (autor Marta Vaarik) on hõõguv objekt. Tema külmatorudest on saanud luitunud roosad polstrid, sisemus on avatud ja pehme, talle võib sülle istuda. Natuke on hirm, et kui seda teed, võid tema kõhtu jäädagi.
Muret keskkonna ja kliima pärast võib tajuda teisteski töödes. Aksel ja Ulvi Haagenseni installatiivne teos kannab Richard Hamiltoni parafraseerides pealkirja „Mis see on, mis teeb tänapäeva väljasuremiskriisi nii eriliseks, nii ligitõmbavaks?“. Kuidas tõepoolest mõelda neist nähtustest, mis looduskeskkonda kahjustades hävitavad ka inimest? Armas väike kirjutuslaud nunnule kolonialistile mõjub justkui altar: helged lambikuplikesed, lastepärased kõhedad helerohelised papagoid, seinariiulil tilluke päris ööbiku topis, jalad taeva poole.
Mõtteid inimjärgsest elust toetavad samas ruumiosas Gerda Hanseni tehisintellekti toel loodud maastikumaal „Vaikne keskpäev“ ja Peeter Lauritsa helge foto põdrasamblatutist. Tundlikku fotot oli näitusel veelgi: Ruudu Ulase fotoseeria „Kolm visandit tasakaalust“ näitab skulpturaalseid piirdeobjekte, mis püsivad vaevu püsti. Hedi Jaansoo kahte võluvat fotot saadab klaasskulptuur, vaasi ja lilleõie hübriidobjekt. Fotode keskmes on valge sein, ühe taustal taim ja toolitugi, teisel näeme seina kinnitatud nööpnõelu ja tillukesi naelapäid, mis on kunagi midagi seinal hoidnud, võib-olla just mõnd fotot, mis nüüd seisab veel vaid meeles ja kujutluses. Näituse kataloogis on kirjas, et Jaansoo kombineerib fotograafiat, mittefunktsionaalseid ehteid, lõpetamata mõtteid, muutlikke otsuseid ja konfliktseid igatsusi.
Graafikat ja skulptuuri ühendavad näituse lõpuosas Maria Eriksoni ja Mari-Liis Tammi tööd. Erikson on litograafialehtedest loonud läbipaistvad, efemeersed objektid, mis mõjuvad üliõhukeste marmorilõigetena. Tammi paberimontaaž on väikese kodumaja ja arhiivi hübriid: papist katuse all võbelevad tühjad lehed, mida näeb ainult maja alla kummardudes.
Erki Kasemetsa nööbikostüümi valmimisaasta on 2024, kuid alustatud on selle tegemist aastal 1988: nööpe on 20 000, täpselt sama palju, kui kunstnikul oli selleks kevadeks elupäevi kogunenud. Kevadnäituse kontekstis on kostüüm ilus kronoloogiline kommentaar. Ühendava alatooni kogu näitusele pakub ka Aleksei Gordini lühike ja tõesti naljakas film „Metsik jaht“, kus lahatakse musta huumori toel kunstniku rolli kapitalistlikus maailmas: kunstnik komberdab põõsaste all, teda jahib võimas ja relvastatud Kapitalism. Lõbusat filmi peab ise nägema, ette võin öelda niipalju, et filmi lõpp on õnnelik.
Kevadnäitus on taas kenasti täitnud oma algse ülesande: anda kunstnikele võimalus värsked tööd vabal moel välja panna ja publikule vastloodud skulptuuride, maali, graafika, foto ja installatsioonide üle mõtiskleda. Ja muidugi mõelda sellelegi, kuidas muutuvad kevaded ja kevadnäitused. Lõpetuseks tahan kiita suurepärase töö teinud näituse kujundajat Kaarel Eelmad, kes on töid paigutades suutnud toetada kunstnike mõtteruumi.
Kevadnäitus, mis mingil hetkel võis tunduda anakronistliku nähtusena, on kultuurikonteksti muutudes ja tolerantsuse suurenedes ühiskonnas osutunud uutmoodi ajakohaseks. Kevadnäitustele näib koitvat uus kevad.
