Südameverega maalitud muusikal. Tristan Priimägi vestles Sander Maraniga Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“
Aprilli lõpus esilinastus HÕFFi avafilmina üks tõeliselt kurioosne nähtus Eesti filmimaastikul. Film „Mootorsaed laulsid“ on erakordne saavutus, tõeline tahte triumf – kümne aasta vältel vaid oma rahaliste vahenditega tehtud täispikk splätter-muusikal-komöödia-romantika. Pole oluline, kui uskumatult see kõlab seni, kuni film on hea … Ja seda ta on! „Mootorsaed laulsid“ on ootamatute stseenilahenduste ja musta huumoriga, liigub väga dünaamiliselt edasi ega karda ka tabupiiridest üle minna, olgu siis sõnavara, naljade või vägivalla kujutamisega.
HENRI OTSING: Nursipalu ja „mitmesugused fanatismist haaratud huvirühmad“ Nursipalu juhtum teeb nähtavaks demokraatiale vastutöötava puuduse: tihtipeale puudub riigiaparaadil kompetents kodanikuga dialoogi pidada.
Aasta eest kirjutasin siin lehekülgedel, et „Nursipalu on võimalus, mitte probleem“.i Pidasin sellega silmas, et kui harjutusvälja laiendamist ei teostata läbirääkival viisil, siis tõuseb sellest rohkem kahju kui kasu. Esitasin kaks tulevikustsenaariumi – tulevik ilma läbirääkimisteta ja tulevik läbirääkimistega – ning nüüd oleks paras aeg üle vaadata, kuidas need stsenaariumid on senimaani teostunud ja mida sellest õppida.
Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad. Keiu Virro vestles Liia Hänniga
Eestis tegutsev Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis Demokraatiakeskus kaardistas möödunud aastal koos teadlaste, vabaühenduste ning riigikogu liikmete ja kantseleiga Eesti demokraatia uurimise ja arendamise hetkeseisu. Tulemused on koondatud aruandesse, kust leiab demokraatia mõtestamiseks ja uuendamiseks ohtralt soovitusi. Siinkohal vestlen Liia Hänniga, ühe protsessis osalenuga.
LAURI LAANISTO: Ekseldes võõrastes teadusmetsades
Osalesin hiljaaegu esimesel humanitaarteaduste aastakonverentsil „Tulevikuhumanitaaria“. Põiklesin naljade ja pisivaledega kõrvale pidevalt mulle suunatud küsimustest selle kohta, et miks ma seal olen, ja nii õnnestus mul leida tee õige mitmesse põnevasse paneelvestlusse. Õigupoolest kippus valimine olema lausa keeruline, sest minu suureks üllatuseks sattus pidevalt samale ajale mitu loodusega seotud arutlusrühma – küll filosoofilisemat, küll kirjanduslikumat, aga ka näiteks keskkonnaaktivismi ajaloost ja eri tahkudest. Väga huvitav oli!
KRISTEL VILBASTE: Ohverdamine, kahjamine, anni andmine – rõõm või omakasu?
Pealkirjas toodud enesest äraandmise sõnade loetelu võiks veel pikendada: annetus, uri, ohutus, toetus, almus, veimed. Kõik need tähendavad üht, midagi antakse ära, lootes anni andmise eest oma tegevuse edenemist. Või siis patu andeksandmist. Isegi kõige usukaugem inimene usub sel hetkel, et ohver paneb maailma muutuma kas lihtsalt endiseks või paremaks. Toob meelerahu, annab vaimse enesekindluse.
SOE JOOSEP: Suitsu nurk XXV. Kruusa Kalju „Ära hommikul päri“
400 aastat tagasi ilmus vaimuliku ja lüüriku John Donne’i raamat, kus lisaks üpris krüptilistele ja baroksetele värssidele leiab lihtsakoelise tekstikese, mis ehk üks kuulsamaid XVII sajandi inglise poeesias. Vähemasti kahe laiemasse kultuuriteadvusse kinnistunud fraasi tõttu. Luuletuse alguses postuleeritakse, et „ükski inimene ei ole saar“ ja mõneti holistlikku arusaama arendatakse luuletuse vältel edasi
RAIVO KELOMEES: Sürrealismi 100 aastat: loovuse vabastamine ja teadvuse „sisemine mudel“
Praeguse sürrealisminäituste buumi osaliseks põhjustajaks on tähtpäev – 100 aastat sürrealismi esimesest manifestist. Kuid mitte ainult. Sürrealism on ju XX sajandi kunsti ja kultuuri oluliselt mõjutanud rahvusvaheline liikumine, mis on taotlenud „elu totaalset muutmist“ ja loovuse pealetungi saavutamist kõigis valdkondades. Ehkki sürrealismil oli ka poliitilisi ambitsioone, oli see pigem personaalsete ja psühholoogiliste vabaduste kuulutaja.
MIRJE MÄNDLA: Flora pidustused Huvitaval kombel pakkus aprill mitmeid sissevaateid klavessiinimängijate tegemistesse, sealhulgas klavessiinifestivalil, aga mitte ainult.
Uskumatu, kui tihe on Eesti kontserdielu: aprillis anti Tallinnas umbes 80 kontserti.
Milline on elamisväärsuse hind? Mattias Malk vestles Henriette Steineriga
Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengud, kus esinevad rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid. Loengupidajad on ruumiloomega seotud praktikud ja teoreetikud. Aprilli alguses astus üles Henriette Steiner, Kopenhaageni ülikooli dotsent ja maastikuarhitektuuri osakonna juhataja. Steineril on doktorikraad arhitektuuriajaloos ja -filosoofias ning tema üks peamine uurimisala on mitmekesisuse ja õigluse aspekt arhitektuuris ja linnaajaloos.
MARIA ROJKO NISU: Elasid kord pusa, käekott ja toss, kes ei surnudki ära
Lühikese ajaga, vaid paarisaja aastaga on maailmas toimunud suured muutused. Tehnoloogia ja materjali hüppeline areng on kaasa toonud parima eluolu ajastu, kuid sellel on suur kollitav vari – prügi.
Prügil on mitu nime ja nägu, aga üks neist on (kiir)mood ja seda rämpsu toodetakse kergekäeliselt. Eurooplane ostab aastas keskmiselt 26 kilo ja viskab ära 11 kilo tekstiilitooteid. Kasutatud rõivaid võib EList välja vedada, kuid 87 protsenti põletatakse või ladestatakse prügilasse. Veebruaris oli mul võimalus näha elu Keenias, kus pakkusime kunstiakadeemia ringdisaini magistriõppe raames Rivatexi tekstiilitehase jääkidele jätkusuutlikku ringmajanduse põhimõtteid järgivat väljundit.
MARGUS OTT: Argidialektika XXVI. Andekus ja töökus
Ma olen andekas. Ilma pingutamata kõik laabub, tuleb hästi välja, õnnestub. Haaran lennult, teostan mängeldes. Olen avatud, klapin hästi mitmesuguste asjade, olendite, olukordadega. Jooksen väledalt. Tööriistad hakkavad hästi kätte. Oskan inimestega suhelda. Mul on lauluhäält. Võõrkeele sõnad jäävad iseenesest meelde ja väga kiiresti hakkan selles keeles rääkima, lugema, kirjutama. Niipea kui valemit mulle tutvustatakse, saan kohe aru; oskan ise leida uusi seoseid ja leiutada uusi valemeid. Mõistan teiste tundeid ja oskan kuulata. Olen füüsiliselt, intellektuaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt andekas.
Arvustamisel
Mati Lauri „Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal“
Michel Houellebecqi „Häving“
konverents „Luule erinevates varjundites“
Balti & Eesti muusika päevad
kontsert „Öised rändurid“
ERSO „Romantika“ sarja kontsert „Elts ja Brahms“
näitused „Donatella. Elukeeris“ ja Maria Kapajeva „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“
Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | tulevik“
Vanemuise „Side“
e⁻lektroni „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“
Ajateatri „Kes tappis trükkal Lackneri?“
mängufilm „Väljakutsujad“
Narva kunstiresidentuuris avanevad kaks isikunäitust – Liina Siibi “Kahepaiksuse atlas” ja Kaisu Koivistu (Soome) “Vahekäigud”
8. mail kell 19.30 on NARTi galeriisaalides kahe isikunäituse avamine. Liina Siibi “Kahepaiksuse atlast” räägib Narvast kui kahepaiksest kohast. Kaisu Koivisto fotokollaažide näitusel “Vahekäigud” näeb Kreenholmi manufaktuuri ruume põnevate muudatustega. Mõlemad kunstnikud on varasemalt olnud NARTis loomeresidentuuris ja nüüd saab näha, mida kunstnikud Narva linnas kogesid ja mida märkasid.
Liina Siib
Liina Siibi näitus „Kahepaiksuse atlas“ kui visuaalne essee avab suhteid inimeste, loomade, taimede ja paikade vahel, milles kohtuvad erinevad ajad ja ruumid. Näitusel eksponeeritakse lühifilme ja fotoseeriaid, mis kõrvutavad ja vastandavad vaatlusi ja kujutisi Narvast piirilinna kontekstis ja Kreenholmi avaratelt välialadelt. Need laiendatud konstellatsioonid võiksid avardada vaatepunkte piirisituatsioonide fenomenidele. Teosed moodustavad kokku terviku, kus tekivad uued võimalused ja kooslused, isiklik ajalugu põimub geoloogilise ja poliitilise aja kulgemisega. Kahepaiksuse all mõistetakse piiri- ja üleminekusituatsioone ning nendest ületustest sündivaid kontakte.
Näitusel on eksponeeritud kunstnikuraamat „Družok ja Tracey“, fotoinstallatsioon „Igavesti pärastlõuna“, lühifilm „Augusti protsessioon“, esseefilm „Ajastu ja ladestu“ ja fotoseeria „Aeg kui haav ja kanjon“. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kaisu Koivisto
Soome kunstniku Kaisu Koivisto fotonäitusel “Vahekäigud” on tugev side Kreenholmi tehase ja NARTiga. Näitus koosneb fotodest, mida kunstnik pildistas Narvas oma loomeresidentuuride ajal 2017. ja 2022. aastal. “Vahekäik” või läbikäik on kanal ja ava, mida inimene võib ja saab läbida. See tähendab ka üleminekut ühest etapist teise ehk teekonda. “Vahekäigud” (Passages) on digitaalsete fotokollaažide projekt, millega Kaisu alustas 2021. aastast ja millega ta jätkab ka edaspidi. Kaisu teeb kollaaže väga intuitiivselt vaadeldes ruumides leiduvaid detaile, neid võimendades või peites. Nädala lõpus, 12. mail toimuva Kreenholmi sünnipäeva ürituse raames viib Kaisu läbi ka kollaažide töötoa. Näitust toetavad Alfred Kordelini Fond ja Soome Instituut Eestis.
Näitused on avatud 8. maist kuni 30. juunini 2024.
Mai Tartu kunstinädal ühendab galeriid, muuseumid ja kunstnike ateljeed
Maikuu Tartu Kunstinädal pakub vahelduseks lisaks kunstigaleriidele ja -muuseumidele ka võimalust külastada erinevaid Tartu kunstnikke nende ateljeedes. Avatud uste formaat on ideaalne selleks, et tutvuda kohalike kunstnikega, nende loomingu, töökoha või koduga.
Kunstinädala raames on lausa 37 erinevat üritust, mille seast leiab nii tuure, näituste avamisi, esitlusi, filmiõhtuid, arutelusid, loenguid ning aktikrokii töötubasid. Üritused on tasuta või muuseumipiletiga.
Mais osalevad galeriid, muuseumid ja kunstnikud: Art & Tonic, Diana Tamane, Eesti Rahva Muuseum, Ehtestuudio CIRRUS, Galerii Pallas, Haki galerii, Kaire Nurk, Kirjandusfestival Prima Vista, Konrad Mägi Ateljee, Majoraadi park, Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, Plantarium, R galerii, Stuudio 100, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Tartu Ülikooli raamatukogu, Tartu Ülikooli Tartu observatoorium Tõraveres, Tartu Kunstimaja, Tartu Kunstimuuseum, talis taim design, Timo Kähara, TYPA, UMBRA Ateljee, Ö Stuudio.
Tartu Kunstinädal sai alguse jaanuaris, mis vaid ühe nädalaga tõi erinevatesse Tartu kunstigaleriidesse- ja muuseumidesse üle 2000 külastaja.
Tartu Kunstinädal toimub iga kuu teisel nädalal. Kõik kunstinädala üritused on tasuta või muuseumipiletiga. Kunstinädalaga käib kaasas uus Tartu kunstikaart, mis on saadaval igas Tartu kunstiasutuses.
Kultuurkapital ootab taotlusi „Ela ja sära“ stipendiumile
Kultuurkapital ootab 20. maini taotlusi „Ela ja sära“ stipendiumile, mis on mõeldud kõrgvormis loomeinimestele erialaseks pühendumiseks ja enesetäiendamiseks.
Igal aastal antakse välja kuni 16 „Ela ja sära“ stipendiumi – igas Kultuurkapitali valdkonnas kaks. Stipendiumi suurus on 20 000 eurot aastas. Stipendium makstakse välja võrdsetes summades, neljal korral aastas, alates jooksva aasta oktoobrist.
Stipendiumile saavad kandideerida kõigi Kultuurkapitali valdkondade professionaalid. „Ela ja sära“ stipendiume määravad sihtkapitalid laekunud taotluste alusel.
Stipendiumi saab taotleda vaid kord aastas, iseendale ning taotlus tuleb esitada oma valdkonna sihtkapitalile e-kulka kaudu 20. maiks.
Taotlus peab sisaldama:
– viimase kahe aasta loomingulist biograafiat
– loomingulisi eesmärke stipendiumi perioodiks
– informatsiooni põhitöökoha ja samaks perioodiks määratud stipendiumide kohta
Tartu Ülikooli raamatukogus avatakse Prima Vista raames kaksiknäitus
Kirjandusfestivali Prima Vista raames avatakse kolmapäeval, 8. mail Tartu Ülikooli raamatukogus kell 17 kaksiknäitus „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ ja „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogus”. Näitus on sündinud Eve Kase, Viktor Gurovi ning Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengite koostöös.
Galeriiekspositsiooni „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ aluseks on kuraatorite ja tudengite mälu- ja pärimusealane uurimistöö – külaskäigud Tartu ja Tallinna mäluasutustesse ja arhiividesse, mis said seotud tudengite isiklike perekonna- või kogukonnalugudega ning sedakaudu laiemalt identiteedi, kokkuhoidmise, armastuse ja ennekõike mälu teemadega (inimese mälumaht on võrreldav 4,7 miljardis raamatus sisalduva andmehulgaga). Lisaks materjalide kogumisele ammutasid näitusel osalevad autorid inspiratsiooni vestlustest oma lähedastega. Samas seostub näitus selleaastase Prima Vista teemaga „Paremad ja halvemad tulevikud“ ja tõstatab küsimuse, kuidas ammutada jõudu paremaks tulevikuks.
Annamaria Bereczki käsitleb oma töös ajajärku, millest pole palju füüsilisi jäädvustusi – oma vanaema lapsepõlve. Autor visualiseerib nii oma vanaema kui ka iseenda mälestusi ning loob sedakaudu kahe ajastu ja lapsepõlve vahele paralleele.
Margarita Feofanova teos „Flashback“ uurib mälu haprust ja selle mõju meid ümbritsevale maailmale. Näituse pealkiri viitab insuldi mõjul tekkivatele mäluvilksatustele. Üksainus viga aju vereringesüsteemis ajendas kunstnikku mõistma mälu vastuolulisust, traumaatilise kogemuse mõju mäletamise usaldusväärsusele.
Eve Kask eksponeerib kolme tööd. Esiteks rullraamatuid, mis toovad kokku naiste elujõu ja nendevahelise suhtluse lood ning lähedaste või lähedastele valmistatud kudumid. Sel moel tekib omamoodi niidistik, mis seob naised üheks kogukonnaks. Teiseks esitab Kask uuemaid, koostöös kirjanik Jan Kausiga valminud tekstipilte, millele on käsitsi kantud nii autorite endi kui ka nende sõprade mõtted armastusest. Kolmandaks tööks on segatehnikas abstraktsete maastike-valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa poeemi „Armastus pimeduse südames.“
Triin Mänd vaatleb perekonnalugude ja mälestuste hargnemisi ja vormumist. Identiteeti loovad ja määratlevad lood voolavad nagu vesi jões – aeg-ajalt on vool rahulik, aeg-ajalt kärestikuline, aeg-ajalt soojendab päike vee üles, aeg-ajalt kaanetab külm selle jääks.
Sandra Puusepp kujutab oma vanaema Milde elu ja loomingut. Vanaema suureks kunstiteoseks kujunes põõsaid, lilli, viljapuid ja põllusaadusi tulvil paradiislik aed, mis oma perenaisega samas rütmis hingas ning mis on nüüdseks kadunud monokultuurse põllu ja paratamatu unustuse alla.
Marten Prei ammutab inspiratsiooni Tartu Kirjandusmuuseumi arhiividest avastatud materjalidest, mis käsitlevad tema Saaremaalt pärit suguvõsa laule ja loomingut, ennekõike tema vanaisa noorpõlve seiklusjutte rännakutest võõrastele meredele ja maadele. Prei lindistas vanaisa värvikad, tubaka- ja malaariahõngulised jutud üles, digitaliseeris slaidid ja lõi kunagise meremehe pärandist serigraafiasarja.
Ülikooli raamatukogu kolmandal korrusel aga esitletakse koostöös kirjandusfestivaliga Prima Vista ja TÜ raamatukoguga esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna kunstnikuraamatute kogu, mille on kokku pannud ja kujundanud sama osakonna teise kursuse tudengid.
Näituse „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogu“ laiem eesmärk on juhtida nii üldsuse kui ka kunstnikkonna tähelepanu kunstnikuraamatu fenomenile, avada selle meediumi mõistet ja võimalusi. Maailma kunstielus on kunstnikuraamatud andnud tooni alates 1960. aastate avangardliikumisest saati ning nähtus on siiani säilitanud oma populaarsuse, ent siinmail on kunstnikuraamatu praktika peaaegu tundmatu. Siin mängib oma rolli Eesti väiksus, mis pole võimaldanud tekkida kunstnikuraamatute turul ja erihuviga kollektsionääride ringil, nii ongi kunstnikuraamatud jäänud siinmail väheste entusiastide pärusmaaks. Kunstnikuraamatut on lihtne valesti mõista – see pole illustreeritud trükis ega ka kunstniku portfoolio, vaid sõltumatu meedium, mille puhul on kunstnik nii raamatu autori kui ka teostaja rollis ning kontrollib protsessi ideest valmimiseni. Käesolev näitus taotlebki populariseerida kunstnikuraamatu valdkonda nii ekspositsiooni kui ka esitluse kujul.
Galeriinäitus II korrusel jääb avatuks 15. augustini, kunstnikuraamatute näitus III korrusel kuni 2. juunini.
Näituste valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, TÜ raamatukogu, Prima Vista.
Tartu Ülikooli muuseumi uus välinäitus kutsub Toomemäest inspireeritud luuletusi lugema
6. mail kell 21.00 avatakse Kirjandusfestival Prima Vista programmi osana Toomemäe nõlval välinäitus „Aken Toomemäe poole”.
Näitus pakub võimalust tutvuda Toomemäega seotud luuletustega, illustratsioonideks on erinevatel ajastutel loodud fotod ja maalid. Tartu tähenduslikest kohtadest on just Toomemägi olnud üks olulisemaid maamärke, millest on luuletatud palju ja mitmes keeles.
„Mind on alati huvitanud tekstide ja paiga seosed ning Toomemäel tulevad need iseäranis tihedalt ja mitmekesiselt välja“, tutvustab kuraator ja TÜ eesti kirjanduse kaasprofessor Mart Velsker ning lisab „Oleneb, kuidas jalutaja mäel liigub – mõne jaoks on näitus suur langus, teise jaoks suur tõus – aga ma loodan, et sellele jalutajale, kes tekstide sisusse süveneb, ikkagi pigem tõus poeetilistesse kõrgustesse“.
Mäe Jakobi tänava poolne külg ühendab ülikooli Toomega, aga ka ülikooli ja toomkiriku varemetes asuvat muuseumit, seetõttu on näitus paigutatud nn aeglasele surmale ehk professorite alleele. Vanim luuletus pärineb 17. sajandist, kõige uuemad selle kümnendi algusest. Need luuletused ongi omamoodi aken Toomemäe poole, näituse pealkiri pärineb Mari Vallisoo samanimelisest luuletusest.
Kirjandusfestivali Prima Vista alapealkiri on tänavu „Paremad ja halvemad tulevikud“, loodetavasti pakub näitus võimalust tutvuda paremate aegadega. Näitust toetab rahvusvaheline Euroopa Liidu rahastatud projekt CAMINO, millega tähistatakse 20 aasta möödumist Euroopa Liidu laienemisest. 2024. aastal möödub 20 aastat Euroopa Liidu laienemisest, mil EL liikmeks said 10 Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, nende hulgas ka Eesti, Läti ja Leedu.
ETV2 jätkab aastaid kestnud keskkonnakuu traditsiooni, mis toob vaatajate ette dokumentaalprogrammi loodushoiu ja keskkonna väljakutsetest.
Kokku jõuab maikuu jooksul ETV2 ekraanile seitse dokumentaali, neist esimesena Martti Helde film „Vara küps“. Keskkonnakuu filmid puudutavad ühelt poolt nii kaasaegseid tarbimis- ja majandusvalikuid, aga teisalt ka kliimamuutuste tagajärgi ning keskkonnakatastroofe.
Filmiprogrammile lisaks näitab ETV2 alates 1. maist 2021. aastal valminud kolmeosalist dokumentaalsarja „Greta Thunberg – aasta, mis muutis maailma“.
Teemaderingi laiendavad veelgi ETV ja Jupiter. Kõik tänavused keskkonnakuu filmid on alates 1. maist nähtavad Jupiteris, neile lisaks on teemareale https://jupiter.err.ee/keskkonnakuu koondatud valik teisi keskkonda puudutavaid dokumentaale.
ETV 6. mai Välisilma dokk „Eesliinitöötajad: kliimamuutuse ohvrid“ võtab omakorda vaatluse alla kliimamuutuse laastava mõju mitmetele ametitele ning üha süveneva lõhe inimeste vahel, kes suudavad end kliima eest kaitsta ja kes mitte.
Keskkonnakuu 2024 filmid ETV2s
mail „Vara küps“
Martti Helde dokumentaal toob esmakordselt kaamera ette metsadebatis osalenud metsatööstuse, Riigimetsa majandamise keskuse ja loodusteadlased, et saada selgust, mis Eesti metsaga on toimunud ning millise pärandi jätame järeltulevatele põlvedele tulevikus. Enam kui 60 Eesti eri paigas üles võetud film avab vaatajale Eesti metsade hetkeseisu ning näitab, kuidas poliitilised otsused on ühise vara kasutamist mõjutanud.
6. mail „IKEA: metsade valitseja“
Rootsi mööbligigant IKEA on muutnud kodu sisustamise nii lihtsaks, et selle tagajärgedele eriti ei mõelda. IKEA vajab mööbli valmistamiseks aastas 20 miljonit kuupmeetrit puitu ehk umbes ühe puu igas sekundis. Disclose Filmsi võttegrupp jälgis väidetavalt keskkonnasõbraliku suurfirma tegevust enam kui aasta aega ning paljastab nüüd oma leiud.
11. mail „Hiidude ajastu“
Kagu-Itaalias Apuulia maakonnas on alanud sajandi rängim taimepandeemia. Seal leviv bakter nimega Xylella fastidiosa hävitab miljoneid õlipuid ning kahjustab seeläbi nii majandust kui ka inimeste omavahelisi suhteid. Filmi peategelane Giuseppe rändab oma isa kodukanti, kus ta näeb käimasoleva kliimamuutuse ränka mõju loodusele ning vestleb kaasmaalastega, kes üritavad meeleheitlikult päästa oma iidseid oliivisalusid.
13. mail „Püha peldik“
Mis saab seeditud toidust pärast kehast väljumist? On see jääde, mis kuulub kõrvaldamisele või ressurss, mida saab uuesti kasutada? Vastuste otsinguil asub filmi autor Rubén Abruña lõbusale uurimisretkele läbi 16 linna neljal mandril, Pariisi tohutust kanalisatsioonist kuni maailma suurima puhastusjaamani Chicagos. Mõned arvatavad üleilmsed lahendused osutuvad tõeliseks luupainajaks, ent miks mitte kasutada väljaheiteid toidu kasvatamiseks, et leevendada ähvardavat väetisepuudust.
18. mail „Paradiis“
2021. aasta suvel laastasid Venemaa metsatulekahjud Kirde-Siberis kuni 19 miljonit hektarit maad. Šologoni küla taigas mattub sudu sisse ja tuulest kantud must tuhk toob elanikele häirivaid uudiseid – metsa hävitavad leegid lähenevad neile armutu kiirusega. Kui valitsus jätab nad tulega heitlemisel omapäi, peavad elanikud ise võitluseks kokku tulema.
20. mail „Kliimakatastroof: surmav uputus“
2021. aasta juulis pühkis hukatuslik üleujutus Lääne-Saksamaal väikese oru peaaegu maakaardilt minema. Tavaliselt turistide idüllilises sihtpunktis Ahri jõel hukkus 134 inimest. Mis tol öösel juhtus ja mis olid selle ootamatu sündmuse põhjused? Uusim teadus selgitab, kuidas regionaalne katastroof on tihedalt seotud üleilmse kliimamuutusega ja miks võib juhtuda sama kõikjal maailmas.
27. mail „Koobalt – elektriunistuse pahupool“
Kliimakriisi leevendamise ja süsinikuheite vähendamise ühe vahendina on Euroopa Liidus sihiks seatud üleminek elektriautodele. Selle elluviimisel on vaja suurt hulka akusid, mille valmistamisel kasutatakse koobaltit. Seda toodetakse põhiliselt Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kus tuhanded kohalikud riskivad oma elu ja tervisega, et sandikopikate eest toodang kokkuostjatele müüa.
4. mail avatav näitus „Üks vägi“ toob Heimtali muuseumisse Anu Raua nimelise stipendiumi pälvinud 15 üliõpilase mitmekülgse loomingu. Stipendiaate ühendab austus ja huvi meie esivanemate pärandi vastu. Näitus jääb avatuks 14. septembrini.
15 stipendiaadi seas on nii loovrakenduste, rahvusliku metallitöö, ehituse kui rahvusliku tekstiili eriala esindajad ja näitusel moodustub nende loomingust põnev sümbioos, mis täidab kogu muuseumile kuuluva endise rahvamaja saali. Juba näituse kavandamisel tekitas elevust, kuidas näiteks rahvusliku ehituse valdkonda kuuluvat publikule tutvustada.
„Näitusel nähtav ja kuuldav paneb meid kogema ja taasavastama meie pärandi tohutut mitmekülgsust ja ilu ning meie esivanemate elutarkust, samuti seda, kui suureks inspiratsiooniallikaks see kõik meile olla saab,“ ütles ERMi Heimtali muuseumi näituste- ja programmijuht ning näituse kuraator Tuuli Tubin McGinley. Ta lisas: „15 stipendiaadi loomingu koos eksponeerimine võimendab ühist väge, mis igas stipendiaadis ja tema töödes peitub ning mis on välja arenenud just õpingute jooksul TÜ Viljandi kultuuriakadeemias.“
Näitusega tähistatakse ühtlasi pärandtehnoloogia osakonna esimese õppekava „Talukujundus ja rahvuslik käsitöö” loomist 30 aastat tagasi, selle üheks eestvedajaks oli tekstiilikunstnik Anu Raud. Pärandtehnoloogia õppekava hõlmab eesti traditsioonilist käsitöökultuuri ja selle rakendamist nüüdisaegses elukeskkonnas.
„Kogu Euroopa mastaabis on traditsioonilise käsitöö õpetamine kõrgkoolis väga haruldane. Stipendiumiga kaasnev tähelepanu aitab esile tõsta nii konkreetset üliõpilast ja tema loomingut kui ka kogu valdkonda laiemalt. Stipendiaatide jaoks on see tunnustus märgilise tähtsusega,“ rõhutas pärandtehnoloogia õppekava programmijuht Ave Matsin.
Näituse kuraator ja produtsent on Tuuli Tubin McGinley, kujundaja Kaari Metslang, graafilise kujunduse tegi Katri Smitt ja tekstid toimetas Karin Kastehein.
ERMi meeskond: Artur Kasepuu, Merle Puusepp, Aivi Jürgenson, Taavi Toom, Lauri Tamm, Tiit Sibul
Näitust toetas Eesti Kultuurkapital. Täname TÜ Viljandi kultuuriakadeemiat, Lembe Lahtmaad, Ave Matsinit ja kõiki Anu Raua stipendiumi fondi annetajaid.
Anu Raua stipendiumi antakse välja 2014. aastast ning see on mõeldud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia ja kultuuripärandi loovrakenduste õppekavade üliõpilastele, kes on silma paistnud ainelise kultuuripärandi uurimise ja hoidmisega. Stipendiumi annab välja Tartu Ülikooli sihtasutus.
Märtsi lõpus tõi tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro Ekspeditsiooni egiidi all Sakala 3 teatrimaja kammersaalis välja lavastuse „Inimese anatoomia“, kus mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm. „Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks,“ selgitab Kangro. „Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.“
Viimased neli aastat oled teinud tihedat koostööd EMTA lavakunstikooli XXXI lennuga. Kuidas nende juurde sattusid?
Kursuse juhendaja Jaak Prints kutsus kaasa mõtlema. Kolmanda kursuse alguses võtsin liikumistunnid Eve Mutso-Ojalt üle ning seejärel tuli lavastus „Komöödia” (2023).
Kuidas meie teatri tulevik paistab?
Paistab paljulubav. Olen võimaluste piires silma peal hoidnud kõigil koolidel. Varem on jäänud mulje, et lavakas saab ülearu palju tähelepanu lihtsalt sellepärast, et on lavakas. Aga XXXI lend on tõesti väga jõuliselt ja õigustatult viimased kaks aastat areenil olnud.
EMTA rahvusvahelise etenduskunstide magistriprogrammi („Contemporary Physical Performance Making“) ehk CPPM suur pluss on see, mis ta teeb Tallinna linnapildiga, just rahvusvahelises mõõtmes. Tudengid on nähtavad ja juhendaja Jüri Naelal on selles väga tähtis osa, lisaks koostöö lavaka ja EKAga, mis toob ruumi teistsuguse värskuse. Tähtis on, et koolil oleks profiil selge, miks nad eksisteerivad.
Kas sa saad aru, missugused on koolide profiilid?
Lõpuni ma ei tea. Seda näen küll, et Viljandi ja Tallinna tantsukoolid mõtestavad enda tegevust aktiivselt, nad ei tööta inertsist. CPPM ka otsib veel enda lõplikku identiteeti. Minu kooliaeg oli ju tohutult turbulentne. Sel ajal õpetati rahvatantsujuhte, aga ühiskond hakkas kiiresti muutuma ja ega ma aru saanud, mis eesmärgiga mind koolitati. Metsiku lääne aeg oli huvitav ning lõpuks tuleb hakata ikkagi ise vastutama ja võtma olemasolevast maksimumi. Kool oma inimeste ja ruumidega on mulle lihtsalt partner. Eks ta seda suures plaanis alati ongi, aga mingi identiteet ja ambitsioon võiks siiski olla sõnastatud ning selle asjakohasus pidevalt üle küsitud.
Mart Kangro: „Praeguses turbulentses ajas kipub kultuur, või siis kitsamalt kunst, olema see viimane, mida vajalikuks peetakse, ning esimene, mida ohverdada või mille arvelt kokku hoida.“
Kuidas loovtegevust koolisüsteemis hinnata?
Hindamine on mulle alati meeletu peavalu, olen koostööusku inimene. Kui olen olnud tudengitega kaua koos, teinud süsteemset tööd, siis ma ju tean, mida nad teevad. Pedagoogina ei ole mulle tähtis panna hindeid, ehkki võib-olla tudengil endal on soov hindeid saada küll. Me ju ei tee eksamite nimel tööd – kui töö on mõtestatud ja vastastikune, siis sellest piisab.
Aga kui keegi ei tee sinuga koostööd?
Siis lähevad meie teed lahku, parem, kui see juhtub varem, mitte hiljem. Ega ma kedagi sundima ei hakka. Ma tõesti väärtustan hetkes kohal olemist ja hetkega töötamist. Need harjutused, millega tudengite ette lähen, mida oma praktika jooksul olen arendanud, nõuavad kompromissitut kohalolu. Poole jõuga kohal olla ei ole mõtet, siis ei õpi midagi. Ei tasu raisata ei teiste ega enda aega.
Noored kipuvad võtma igasugust kriitikat väga isiklikult. Kui olen kriitiline, siis see ei tähenda, et kriitika objektil on midagi viga, vaid et need otsused selles hetkes ei olnud kõige asjakohasemad. Tundlikkust on kuidagi valesti kasvatatud, ei osata võtta kriitikat kui märkust oma tööle. Kuidas saab inimene etenduskunste õppida, kui tal on samal ajal ärevushäire? Kui kardetakse publiku ette minna, siis tuleks endalt ikkagi küsida, kas õpitakse õiget eriala. Teater on kollektiivne kunst ning iga inimese hea- ja meeleolu mõjutab kõiki teisi.
Kui tugev vaimne tervis peab olema inimesel, kes tahab töötada vabakutselise etenduskunstnikuna?
Kahjuks see ei tule. No ei ole minu eriala midagi raskem kui ükskõik milline muu. Stressi- ja kriitikataluvus on kõikjal nõutud. Poliitikuamet on ju veel hullem. Aga igale inimesele etenduskunstniku amet muidugi ei sobi. Pedagoogi ametil on selge põhjendus, miks ollakse vajalik, aga kunsti tehes on kõik nii ambivalentne, enda vajalikkusest saadakse – kui üldse saadakse – teada suure hilinemisega. Iseenda motivatsiooni hoidmine on raske, aga selle kallal saab töötada.
Miks oli vaja lavastust „Inimese anatoomia“?
Siin on mitu perspektiivi. Ma käin autorina mingit rada ja need sammud olid veel astumata. Praeguses turbulentses ajas kipub kultuur, või siis kitsamalt kunst, olema see viimane, mida vajalikuks peetakse, ning esimene, mida ohverdada või mille arvelt kokku hoida. Seejuures tundub mulle kultuur ainus, mis meid kõige hullemast päästa võib. Vaataja perspektiivist võttes aitab kunst natukenegi emotsioone hallata. Tunnet, et ta ei ole siin üksi, on loogikapõhiselt raske inimesele tekitada.
Mul keerlevad ka kõik debatid peas ringi, olgu see sõjafoon või kultuuri rahastamine või majandus üldiselt, enamik põhjendusi ei ole lõpuni arusaadavad. Tõsikindlust on eneses väga keeruline tekitada. Muidugi ma saan aru, et Eesti vajab kaitsmist ja seepärast tõstame kaitsekulutused kolmele, varsti neljale protsendile. Kuulen ja saan loogiliselt aru, et kui meil riiki ei ole, ei ole ka kultuurist ja kunstist mõtet rääkida. Seejuures ei ole ma põhjendustega lõpuni nõus, ma ei rahuldu nende ülilihtsustatud argumentidega. Sõjaväe käsuliin peab olema selge, aga riik siiski ei ole sõjavägi. Olgugi et on keerulised ajad, aga ka nendesse väidetesse tuleb kriitiliselt suhtuda.
Kunst on midagi sellist, mille puhul ma tajun, et hakkan ennast paremini mõistma ja teisi ka. Me oleme kollektiivsed loomad, elame ühiskonnas ja tahame üksteise kaudu mõista erisuguseid tõlgendamisvigu. Ka „Inimese anatoomias“ mängitakse sellesama kõverpeegliga. Ka selle mõttega, et kui kõike annab ilma sisulise argumentatsioonita, lihtsa arvamise pinnalt, ümber lükata ja tühistada, siis jõutakse maailma, kus vastutuse kohustus nii sõnade kui ka tegude ees sootuks kaob. Sellises ebakindlusele rajatud maailmas ei jäägi sageli sellel nn lihtsal inimesel nagu mina muud üle kui sukelduda metafüüsikasse ja hakata uskuma mida või keda tahes. Ebakindlus inimeses teeb ta väga altiks minema kaasa kõikvõimalike manipulatsioonidega.
Kas saab üldistada, et oma teostes käsitled sa tühiseid inimesi?
Vastupidi. Meie naeruväärsus on peaaegu et kõik, mis meil üldse on, ja selle pealt saab midagi ehitada. Ma ei tea seda tunnet omada võimu. Kuidas inimesed, kelle käes on nii palju võimu, kaotavad võime näha oma naeruväärsust. Või muutuvad nad just võimu tõttu nihilistlikuks ja küüniliseks. Usun, et kui suudan näha ennast naeruväärsena, siis ei saa ma ka ülbeks minna. Inimene, kes näeb enda väiksust, ei saa võimule saades korraldada nii õudset terrorit. Pean silmas just omaenese väiksuse ja naeruväärsuse nägemist, mitte alaväärsustunnet teiste inimeste suhtes. Siin on suur vahe. Viimane just tõukab inimesi tegutsema kahetsusväärsel viisil.
Kuidas sul õnnestub luua teatris olukord, kus ei näidata näpuga vaataja peale, et sina oled naeruväärne, vaid teie ise olete seal laval seda samuti, nii et kõverpeegel paistab korraga nii lava kui ka saali poole?
Mulle ei meeldi, kui mind tullakse teatris õpetama. Mis see „Workshop“ (2018) muud oli, kui iseenda naeruvääristamine. Vaata, milline ma soolodes välja näen: ei midagi glamuurset ega seksikat, täiskasvanud, varsti viiekümneseks saav mees kargab jalalt jalale. Ainus viis midagi lavalt rääkida on laskuda madalamale kui vaataja. Põlvitama peab lausa füüsiliselt. Kui tahad, et inimesed kuulaksid, siis ei saa nendega rääkida kõrgelt ülevalt nagu rokkstaar.
Tahan tekitada vaatajas tunde, et võim on tema käes. Siis tuleb ta minu manipulatsioonidega kaasa nagu miška. Täpselt nagu õpetamise puhul, nii ka ühiskonnas usun ma koostöösse. Ma suhtun õpetajana õpilasse väga lugupidavalt, kuigi sageli oodatakse ka minult, et oleksin kõrgemal ja teaksin kõike. Tihti on tudengid minust mõnes asjas palju andekamad ja paremad. Ma ei käsitle ennast õpetajana, pigem meeldib mulle kureerida noorte teadmisi. Näen ennast mingi esteetika saadikuna ja seisan olnu eest. Võib-olla ei ole see kõik neile huvitav, aga tahan seista vaba kunsti eest, ajaloo tutvustamise kaudu. Räägime, arutleme ja lepime eesmärgid kokku ning siis teeme koostööd.
Sa ju ikkagi teed sellist teatrit, millesse ise usud. Seal ei ole ju vastuvaidlemisvõimalust, et ma tahan teha teistmoodi?
Alati, kui ma tudengite või ka näitlejate ette lähen, siis ütlen kohe, et see, mida ma pakun, on ainult üks teatritegemise viis. Muidugi on see minu ideoloogia ja ma olen selleks siin, et teid mõjutada.
Missugune see sinu ideoloogia on?
Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.
Kust sa leiad innustust ikka ja jälle oma tööd edasi teha?
See on olemise viis, ma ei oska teistmoodi olla. Kõlab pateetiliselt, aga teatripraktika kaudu tegelen ma reaalsusega. Muidugi on teater pseudoreaalsus, aga ta peegeldab ka pärisreaalsust. Teatris saan ma elu kohta küsida.
Miks sa päriselus neid küsimusi ei esita?
Ma ei julge. Võin peksa saada. Olen arg. Ka teatris saame peksa, loen mustvalgelt paberilt, kui halvasti ja valesti ma tegin. Esietendusejärgsed kaks-kolm nädalat on kõige hullem aeg. Meeletu tühjus on hinges, eriti kui ma ise laval ei ole. Kuidagi peab enda peast välja viskama kõik, mille ma ise sinna kogusin. No ja siis on vaja hakata tagasisidega tegelema.
Mõistan, et igasugune kriitika on väga vajalik, sellest tuleb kokku meie kultuurilugu, nii tegudest kui ka tagasisidest. Kriitika on lavastuse laiendusena meeletult vajalik. See, kas kellelegi meeldis või ei meeldinud, pole oluline, tähtis on põhjendamine. Räägi mulle, mis sinu arvates toimis ja mis mitte. Kui kriitik annab argumendid, siis ma saan tema jutuga suhestuda. Olen näinud palju lavastusi, mis mulle ei meeldi, aga mõistnud, kui hästi nad toimivad ja kui õigesti on nad tehtud.
Ka väljaannete toimetajad võiksid rohkem mõelda, kelle nad saadavad vaatama. Juhtub, et saadetakse arvustama lavastuses käsitlevat teemat tundev inimene. Teatrikonteksti mõttes ei ole tal ju mingeid oskusi lavastust kuhugi paigutada. Iga lavastus paigutub esmalt ikkagi kultuuriväljale. Kui ühismeedias jagavad lugupeetud kriitikud oma esmaseid vastuvõtuemotsioone, siis ma kutsuksin ka neid üles mõtlema, mida nad sel hetkel toodavad. Kõiki asju ei saa omavahel võrrelda, tuleb vaadata eelarvesse, haipimisega võiks olla vastutustundlikum.
Mina ei tea, kui palju „Macbeth“ maksis.
Vot see on küsimus. Vabalt võib olla, et „Macbethi“ ühe ekraani eelarve on sama suur kui kogu minu lavastusel. Minu lavastuste eelarveid saab vaadata Sirbist, kus trükitakse ära kõik kulka eraldised.
Päris hea võrdlus. Kui siit otsiks võrdsust, siis tuleks vist arvustada „Macbethi“ ainult ühel ekraanil toimuva järgi?
Ma ei taha teha „Macbethi“ maha. See on väga hea lavastus ja tehtud on meeletu töö, mida väga imetlen. Mul on hea meel, et ka meil on võimalik teha suuri asju. Ene-Liis Semperil ja Tiit Ojasool on julgust ja ambitsiooni. Keegi just ütles mulle, et Euroopas on ainult viis linna, kus saab sellist asja teha: London, Pariis, Berliin … no ja siis Tallinn. Uhke värk ju.
Kuidas on muutunud etenduskunsti väli alates 1990. aastatest kuni tänaseni?
1990. aastatel oli kõik võimalik. Ma ei teadnud ega mõtestanud sel ajal oma tööd. Minu enda rumalus oli lõpuks see, mis pani mind valima etenduskunstniku teed. Olen end püüdnud hoida rumalana, pigistanud silmad paljude kultuuripoliitiliste otsuste ees kinni. Siiani hoitakse paljusid probleeme, mis puudutavad vabakutselisi, vaiba all ning minupoolne silma kinni pigistamine aitab mul jätkata. Vabakutseline ei saa kunagi jääda riigile lootma. Praegu olen ma väga õnnelik ja tänulik, et pidime kõike alguses ise leiutama ja tegema. Ma tunnen natuke iga osa, millest teater koosneb: olen teinud transporditööd, logistikat, catering’i, plakateid, eelarveid, valgust, heli jne. Tänu sellele mõistan eri valdkondi ja tajun lavastuse tervikut paremini. Nüüd ootavad ka vabakutselised etenduskunstnikud, et palju tehtaks nende eest ära. Praegu on muidugi lihtsam juba selle pärast, et institutsioone, keda partneriks valida, on palju rohkem. Seejuures on rahastus pidevalt vähenenud, võrreldes elatustaseme tõusuga.
Kustkohast praegu king kõige rohkem pigistab?
Publikuga meil probleeme pole, aga ruumipuudus on suur. „Inimese anatoomia“ tarvis valisin Sakala 3 teatrimaja kammersaali sellepärast, et muud võimalust lihtsalt polnud. Seejuures on kultuuriministeeriumis välja töötatud reglement, et kui tahad kaks nädalat prooviaega, siis pead andma vähemalt kümme etendust. Kammersaal on nii raske saal, kahe nädalaga ei ole võimalik panna kõiki detaile paika ja lõpuni süvitsi töötada. „Inimese anatoomia“ on nii ruumipõhine lavastus ja jääb sellest ruumist igavesti sõltuma. Lavastused on erisugused, mõnda saab luua asendusruumis, mõnda ei saa. Teatrimaja meeskonna poolt tuldi meile võimaluse piires vastu, aga kui tulevikus läheb ainult nii, nagu reglement ette näeb ja inimlik läbirääkimise ruum kaob, siis ma ei tea, kuidas edasi toimetada. Seadused peaksid ju lihtsustama läbirääkimisi, mitte kõike dikteerima.
Mõistan, et praegu on meil kaks suurt teatrit ajutisel pinnal, VAT-teater Sakala 3 teatrimajas ja Tallinna Linnateater Salme kultuurikeskuses, aga Sakala 3 black box on etenduskunstidele lihtsalt kõige paremate proportsioonidega saal ja peaaegu ainuke, mida on võimalik oma teatrita truppidel rentida. Kanuti gildi saalist tribüüni nii lihtsalt välja ei vii. Kultuuriministeerium peaks olema väga vastutustundlik, kuidas Sakala 3 black box’i tulevikus hallata, sest praeguse majandusmudeli juures kaovad näiteks lavastused, mis tegelevad spetsiifiliselt ruumiga.
Praegu pakutakse meile teenust: on saaliteenus, piletiteenus, teatriteenus …, aga Rasmus Kaljujärv ei paku mulle ju näitlejateenust. Teenusepõhiselt mõeldes ei saa kunsti teha, ma töötan eelkõige huvitavate inimestega. Tahan, et inimesed ei ütleks üksteisele „tere“ mitte etiketi järgi, vaid päriselt hea tahte märgina. Sõber rääkis, kuidas ta oma kortermaja koridoris ütles vastutulevale inimesele „Tere!“, mille peale too etteheitvalt vastas: „Ma ei ole sinuga rääkinud.“. Päriselt, ma vajan päris inimesi, mitte lavastajaid või produtsente või näitlejaid. Igasuguses teenusekategoorias on tõesti lihtsam asjadest mõelda, aga maailm ei ole nii lihtne.
Kas mina käisin siis sinu pakutud etenduseteenusel?
Kellelegi see võib nii olla, aga mina ei mõtle sellisel viisil. Kui sa tuled minu lavastust vaatama, siis me suhtleme omavahel. Loodan pakkuda sulle mõtlemiseks teatud kindla ruumi. Iga etendus on mingite mõtete üldistav kokkuvõte ja mina vajan neid kokkuvõtteid, muidu jäängi õhku hõljuma. See on kahesuunalise liiklusega ruum.
Kas nii saab öelda, et meelelahutus tahab panna mittemõtlema ja kunst mõtlema?
Need mõlemad on kunstivormid, lihtsalt erisuguse suunitlusega ja paljuski ka põimunud. Eri kunstiliikide loomiseks on vaja erisuguseid tingimusi, neid ei saa luua ega ka vaadata ühtemoodi. Räägin palju inimesest, aga oluline on kultuur üldiselt, inimestevaheline kultuur, et oskaksime üksteisega käituda. Me ju jagame siin sama ruumi ja aega. Kui me satume tänaval mööda minema, siis taipaksime mõlemad pool sammu kõrvale astuda, ilma üksteist müksamata. Sama asi on ka meelelahutuse ja kitsama suunitlusega kunsti vahel. Vähemalt ma tahan aduda meie komberuumi nii palju, et saaksin vastavalt olukorrale ise otsuse teha.
Need oskused hakkavad meil kaduma. Seesama suhtelisus. Kunagi olin ma väga hea tehnikaga tantsija, meeldis teha dünaamilisi, efektseid, mingis mõttes isegi estraadilikke koreograafiaid. Üks hetk ma loobusin tantsust ja liikumisest, jäin lavale seisma. No ja nüüd on taas liigutus järjest rohkem oluline, järjest tähtsamaks saab käsitööoskus. Ma ei pruugi seda lavastuses kasutada, aga tehnika valdamine annab kohalolu väga palju juurde, selle tunneb kohe ära.
Ütleb Eesti kuulsaim kontseptualist.
Kontseptsiooni kaitsen ma endiselt kõvasti, aga noored saadaksin ikkagi jälle trenni, et ärme ainult räägi ja kontseptualiseeri.
Ütlesid esietenduse järel, et „Inimese anatoomia“ tegemisel oli kõige põletavam küsimus, kui kaugele julgetakse minna. Mida sa sellega mõtlesid?
See on balansi küsimus. Tegelikult oleks kihk visata kogu dramaturgia ja kompositsiooni a ja o aknast välja, liikuda julgemalt anarhia poole. Kiusatus on suur, eriti kui näen mõnda kriitikut teraval pilgul vaatamas, siis nimme ei taha hästi kirjutada, viisi pidada ja ilusasti tantsida. See on muidugi nali. Anarhiaga aga ei pruugi välja vedada, sest tahan, et inimene, kes tuleb vaatama, saaks ikkagi kunstilise elamuse.
„Inimese anatoomias“ on stseen, kus tegelased karjuvad, et neil on midagi viga, samal ajal on aga ka stseenil endal midagi viga. Tahaksin, et vaataja märkaks ka seda, et me ei tee meelega dramaturgiliselt perfektset stseeni. Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks. Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.
Kumb siis on sulle tähtsam, kas aeg või ruum?
Neid ei saa eraldada, see on üks aegruum. Näitleja peab tajuma reaalajas, millal ja miks venitada, kus ja kuidas olla. See on taas väga tähtis käsitööoskus. Võib-olla eristab näitleja seisukohast vaadatuna minu lavastusi psühholoogilisest teatrist see, et sa ei saa viibida ainult oma nn rolli aegruumis – fiktiivne ja reaalne on nii tihedalt läbi põimitud. Suhe publikuga on palju avalikum ja sellest tulenevalt ka näitleja otsused, kuidas konkreetsel hetkel tegutseda. See on näitlejale võtmeküsimus. Muidugi ei pea vaataja olema minu võttestikust teadlik, pigem nautigu mänguvõlu.
Millal Mart Kangro nimeline teater luuakse?
Miks? Mul on see ju olemas. Iga asi, mida ma teen, on Mart Kangro teater. Saan tegutseda nii erisugustel viisidel, saan töötada pidevalt eri kontekstides. Niipea, kui paneksin end ühte institutsiooni kinni, oleksid minu ees hoopis teised valikud, oleksin liialt piiritletud. Ma vastutan täiel määral oma loomingu ja oma teatri eest.
Millal sa näiteks Ugala teatri kunstiliseks juhiks kandideerid?
See on ju sama küsimus.
Millal sa maale elama lähed, päriselt ära siit?
Päriselt, päriselt, ma ju olengi maal. Oma hingelt olen. Tahan olla mitme koha vahel. Olen maal kasvanud, tean, mida see elu tähendab. Tahan tõesti olla see vaba radikaal, väike osake, kes on võimeline hästi kiiresti kohanema. Nii nagu minu kehas on koos konservatiiv ja liberaal, nii on seda ka maa ja linn. Kohe, kui hakatakse ühte liialt pühitsema ja ainuõigeks pidama, kipun hakkama seda lammutama.
Tempora mutantur. Maailm on asunud võidurelvastumise teele ning Eesti võidurelvastub koos temaga. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) värskete andmete järgi (sipri.org) tehti maailmas 2023. aastal sõjalisi kulutusi 2,443 triljoni USA dollari eest, mis tähendab aasta varasemaga võrreldes 6,8% suurust reaalkasvu, ühtlasi kogu 60 aasta mõõtmise ajaloo rekordit. Kasv on olnud järjepidev juba kümme aastat, kuid esmakordselt aastast 2009 kasvasid sõjalised kulutused kõigil kontinentidel ja põhjuseks ei ole ainult Venemaa agressioon Ukraina vastu. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikidel on hoopis muud ettekäänded ja põhjendused, olgu ohtlikud ja kiiresti relvastuvad naabrid või hoopis vajadus pidada sõjaväe toel võitlust aina paremini relvastatud organiseeritud kuritegevusega. NATO liikmesmaade osa kogukulust oli 55% (1,341 triljonit), millele tuleb liita NATO-väliste meiemeelsete panus, Venemaa osa aga 4,4%. Nii on ka jooksva kulu arvestuses demokraatliku lääne ülekaal vähemasti 15kordne, rääkimata siis vanadest varudest.
Hilise stardiga Eesti (1960ndate võidurelvastumises ega seejärel pingelõdvenduses Eesti iseseisva riigina ei osalenud) on loomulikult klassi parimate hulgas. Kümnendiga on Eesti aastane riigikaitsekulu kolmekordistunud, Venemaal aga kõigest 57%, kusjuures see peaks sisaldama iga päev rindel häviva taastamisväärtust. Venemaa jääb iga päevaga nõrgemaks, aga Eesti (nagu ka Poola jt) muskel muudkui paisub. Põhikooli matemaatika riigieksamil võiks olla ülesanne välja arvutada, mis aastal sama tempo jätkudes Eesti kaitse-eelarve ületab absoluutväärtuses Venemaa oma.
Senistest edusammudest innustunud Eesti riigikaitse juhtidel on varuks aina uusi ning võimsamaid unistusi ja kulueesmärke. Ametist lahkuv kaitseväe juhataja Martin Herem on pakkumisega kerkinud tasemele 5% SKTst, jõudes nii mööda riigikaitse tsiviiljuhtide panustest 3-4% vahemikus. Herem ise nimetab oma rahasoove vaid ametiülesannete täitmiseks ja selgitustööks „Eesti kodanikke ähvardava ohu ja kaitse võimaluste“ kohta. Eks ta räägi ametist lahkumiseni, mida võib, poliitika tegemine ju talle keelatud. Jutt on langenud viljakale pinnale. Poliitikute seas kinnitab kanda arusaam, et kui on vältimatu kehtestada uusi makse, siis põhjustab vähimat vastuseisu riigikaitsemaks – ja eriti juhul, kui see kehtestada tähtajaliselt, kõigest sõja lõpuni. Aga kui see on riigikaitsemaks, siis mõistagi peaks see viimse sendini kuluma ka riigikaitsele, avaliku sektori muudeks kuludeks sealt raha ei saaks.
Sõtta, vennad, sõtta! Nii mindi aastal 2015.
Võidurelvastumise alusidee on, et tugevam võidab, ja joostakse seni, kuni vastane surnult maha langeb, nagu see lihtsustatult ka läks lääne- ja idabloki sõjalises ja ennekõike majanduslikus võistluses külma sõja ajal. Jõuvahekorra ebavõrdsuse tõttu stardijoonel peaks seekord võit tulema hoopis kiiremini kui eelmisel sajandil. Aga millal täpselt ja millise summa pealt? Lihtsustus on öeldu ses mõttes, et külmas sõjas olid oma tõusud ja mõõnad, relvastusvõistlusega paralleelselt harrastati ka pingelõdvendust, mitmekesist diplomaatiat. Pealegi, külma sõja lõpule järgnenud perioodil kandsid enim relvastunud riigid märkimisväärset kulu, et vabaneda üleliigsest relvastusest, ja nagu kinnitab endiselt olemas tuumaarsenal, ei piisanud kolmest kümnendist täielikuks tuumadesarmeerimiseks ning kulu jäi põhiosas võitja kanda.
Negatiivseid kõrvalmõjusid on võidurelvastumisel veelgi. Nagu ka SIPRI andmed näitavad ja eksperdid kinnitavad, on kaitsekulu kasvu kümnend toonud kaasa tõsise nihke arusaamas rahvusvahelistest suhetest. Taas on hinnas jõuga enese kehtestamine, mitte rahumeelne läbirääkimine, kokkulepped ja koostöö. Nõnda on diplomaadid ja välisteenistused taandatud kaitseministeeriumide ühe (julgeoleku) jutupunktiga kommunikatsiooniosakonnaks, kus muuks, näiteks majandus- või kultuuridiplomaatiaks jne enam ressurssi (inimesi ja raha) ei ole. Seda eriti Eestis, kus välisministriks on trehvanud kärpekuningas, kes eelistab diplomaatia võimaluste kasvatamisele fanaatiliselt „riigirahanduse korrastamist“. Sõjasõbrad on muidugi toredad. Aga ehk oleks Eestil siiski kasulik omada ka muid sõpru, kui sõda lõpeb?
Ja lõpeb ju, sest Eesti riigijuhid on korduvalt ja ühest suust kinnitud, et Eesti eesmärk on Ukraina võit ning see tähendab ühemõtteliselt ka Venemaa kaotust. Kui juba kaotus, siis ei saa see kujutada endast olukorda, kus Ukraina territoorium on küll formaalselt vabastatud, kuid sisuliselt on rindejoon lihtsalt nihutatud riigipiirile ja selle taga möllab ja taasrelvastub agressor endise innuga! Venemaa kaotus peab vältimatult tähendama ka selle riigi täielikku desarmeerimist ning rahumeelse ühiskonna ja demokraatliku riikluse ülesehitamist seal range rahvusvahelise kontrolli all ja võitjate tingimustel.
Kui see eesmärk on saavutatav, siis kas kodus hasartselt võidurelvastumine ning sel viisil justkui valmistumine mõne aasta pärast puhkevaks sõjaks idapiiril, jättes samal ajal Ukrainas asjad määramatuks ja vinduma, on parim või ainus tee? Ei ole, see on hoopis mõtlemisviga. Esiteks, kui Ukraina võidab senise ebapiisava ja katkendliku abi toel niikuinii ja Venemaa kapituleerub, siis pole edasisele relvamägede kuhjamisele õigustust. Teiseks on võidurelvastumisele kui Ukraina edu pandile odavam alternatiiv, millele Prantsusmaa president Emmanuel Macron on ukse juba vähemasti irvakile lükanud ja mille näiteks ajakirjas Foreign Affairs asjatundjad ka juba sisuga on täitnud kõneka pealkirjaga artiklis „Euroopa – aga mitte NATO – peab saatma väed Ukrainasse“.
Artiklis soovitatakse moodustada Euroopa riikide koalitsioon, mis hakkaks kokkuleppel Ukrainaga sinna saatma vägesid, kes võtaksid samm-sammult üle Ukraina üksuste töö Transnistria ja Valgevene piiril, kõikvõimalikes tagalatöödes logistikast tehnika remondini, Odessa suure kaubasadama (ja linna) ning rinde varustusteede ja kriitilise energiataristu õhukaitseni. See ei oleks isegi eskalatsioon, sest Venemaa on end oma sisepropagandaga ammu ära veennud, et lääneriikide väed on juba kõikjal Ukrainas kohal.
Kaitseväe juhataja on avalikes esinemistes tihti rõhutanud, et tema tööülesanne on koostada valitsusele „sõjaline nõuanne“. Eeldatavasti on ta kaitseväe ostunimekirja ning 5% kulutamissoovi kõrval esitanud valitsusele mõtlemiseks-otsustamiseks ka alternatiivi, kus on kirjas ja läbi arvutatud, milliseid väeüksusi, kui kauaks ja millise summa eest on Eesti valmis Ukrainasse sõja võitmiseks loodava rahvusvahelise sõjalise missiooni koosseisu saatma ning kas ja milline ettevalmistus selleks on tehtud. Et kindral on rääkinud, võib aimata paljude poliitikute valulisest reaktsioonist Macroni avangule.
Vältimatu vajadus Ukrainale vahetult ehk oma väega sõjaliselt appi minna võib, kuigi ei pruugi eriti hea õnne korral ette tulla. Nii suure õnne tõenäosus on aga väikesevõitu. Eesti kutselised kaitseväelased on välismissioonidel osalenud tõhusalt paarkümmend aastat. Seega ei ole neile selles midagi uut ega rabavat, kui tuleks otsus minna Ukrainasse. Erinevus oleks ehk ainult mahus.
Varem on riigikogu neil missioonidel osalemise alati erutuseta heaks kiitnud ja miks peaks nüüd minema teisiti. Erinevalt ammustest missioonidest Afganistanis või Iraagis võiks aga nüüd asja ajada õiges järjekorras. Kõigepealt avar ja õigeaegne (s.t algusega kohe) ning heal plaanil, riikide koostöölepetel ja realistlikul kuluarvutusel põhinev avalik arutelu – ja miks peaks arvama, et avalik arvamus on lahenduse vastu, mis toob kiirelt ja odavalt võidu –, ning seejärel otsuse vormistamine riigikogus. Arvan, et kodumaa patrioodid ja kutselised sõjaväelased on nii aruteluks kui ka võiduni viivaks sõjakäiguks valmis. Miks poliitikud ei ole?
Narva Art Residency
Maikuu Tartu Kunstinädal pakub vahelduseks lisaks kunstigaleriidele ja -muuseumidele ka võimalust külastada erinevaid Tartu kunstnikke nende ateljeedes. Avatud uste formaat on ideaalne selleks, et tutvuda kohalike kunstnikega, nende loomingu, töökoha või koduga.
Kirjandusfestivali Prima Vista raames avatakse kolmapäeval, 8. mail Tartu Ülikooli raamatukogus kell 17 kaksiknäitus „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ ja „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogus”. Näitus on sündinud Eve Kase, Viktor Gurovi ning Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengite koostöös.
6. mail kell 21.00 avatakse Kirjandusfestival Prima Vista programmi osana Toomemäe nõlval välinäitus 
