COP26

Mees näitab moderniseerumisega kaasnenud nähtust oluliselt teisiti kui naine.

Eesti Päevalehe lisas Arkaadia ilmus veebruaris ja märtsi algul mitmeid Noor-Eesti 100. aastapäevaga seotud ja nooreestlaste kultuuriuuendusi vaagivaid artikleid, kusjuures kolme kirjutise juurde olid lisatud Noor-Eesti albumitest pärit illustratsioonid. Paraku ei ole ei Tiit Hennoste (Eesti Päevaleht 4. III)  ega Johannes Saar (Eesti Päevaleht 18. II) oma teksti märkimisväärselt pildiga suhestanud ning seetõttu on teatud osa lugeja ette laotatud Noor-Eesti liikumisega seotud meeleoludest ja hoiakutest jäänud kontekstita.

Millist sõnumit kannab Hennoste artikli juurde lisatud Nikolai Triigi meelas naisakt juugendlik-rahvusliku mustri raamistuses või Erik Obermanni eksootiline, erotiseeritud ja  ülimalt sõjakas madudetaltsutajast naine ? Noor-Eesti IV albumi ülimalt kiiresti mällu sööbiv illustratsioon, mis Johannes Saare teksti täiendajana tekitab üsnagi vastakaid tundeid? Võime lugejatena ju vaadata seda kujutist kui ühte järjekordset Obermanni prostituuti, sest just niimoodi Saar seda kujundit esitab, kuid sellisel naiselikkuse esitusel on ideoloogilises plaanis natuke sügavamad põhjused. 

Kas selliste naiskujutiste ilmumine Noor-Eesti albumitesse on kultuuri ja kirjanduse üleüldise feminiseerumise, st soolise demokratiseerumise märk, nagu Toomas Liiv oma üsna segasevõitu kirjutises ?Sotsialiseerunud bi-seksuaalsus kui Noor-Eesti keskne probleem? (Eesti Päevaleht 11. II) üritab väita? Kas võib feminiseeritud motiivide, näiteks androgüünsuse motiivi, ilmumist eesti kirjandusse ja kunsti (see motiiv oli fin de siècle?i kultuuriruumis levinud üle Euroopa)  automaatselt võrdsustada kultuuri feminiseerumisega toomasliivilikus tähenduses?

Miks ei viita siis ei Hennoste, Liiv ega Saar ühelegi naissoost moderniseerijale?  Miks ei ole tavaks kirjutada eesti naiste loomingulistest ja ühiskondlikest saavutustest XX sajandi alguses? On neil erotiseeritud ja eksootilistel naiskujudel üldse mingit pistmist moderniseerumisega soolise demokratiseerumise tähenduses? Vaadelgem kas või Noor-Eesti IV albumit (1912), kus enamiku illustratsioonidest moodustavad Erik Obermanni ähvardavates poosides naisaktid või vanade naiste vampiirilikud kujud. Need pildid ei esinda niivõrd naiseliku seksuaaliha teadvustumist ? mis feminiinse modernismi kontekstis oli kahlemata oluline teema ? kuivõrd naiselikult eneseteadliku seksuaalsuse võrdsustumist dekadentsi, degeneratsiooni ja süüfilisuse ohuga, mille nii vaimse kui füüsilise ohvrina nähakse just nimelt meest. 

Küsides, mis on feminiinse seksuaalsuse narratiivi taga, tuleks meenutada, et  XIX sajandi lõpul saab naisküsimusest läänemaailmas üks kõige põrutavamaid debatte. Piisas väitest, et naised ei ole loomulikult-looduslikult-loomupäraselt meestest alamad ja et nad on ära teeninud võrdsed sotsiaalsed, poliitilised ja intellektuaalsed õigused, et põhjustada täielik kultuurikriis. Selle kriisi üks väljendus on XIX sajandi lõpu tunnussõnade nagu ?degeneratsioon?, ?dekadents?, ?atavism? ja ?neuroos? feminiseerumine, mistõttu naise ja naiseliku esitamine võtab nii kujutavas kunstis kui kirjanduses väga omapäraseid ja äärmuslikke vorme. Kuigi traditsioonilistele ja müütilistele naiskujudele toetuvad fin de siècle?i naisrepresentatsioonid teatud mõttes vastanduvad oma aja kodanliku ühiskonna naiskäsitustele ja -ideaalidele, on need naiskujutised siiski kaugel traditsiooniliste naiskäsituste lõhkumisest.  Vastupidi, pigem on tegemist ülimalt konservatiivsete ja silmanähtavalt misogüüniliste naise ja naiselikkuse interpretatsioonidega.

Käesoleva näituse ja seminari ?Reaalne  ja ideaalne. Naine XX sajandi alguse Eestis? üks eesmärk on teadvustada, millised naiskujutised tollases eesti kultuuripildis nii kunstis kui kirjanduses ringlesid, millist ideoloogiat need kujutised kandsid ja kuidas reaalsed Eesti naised sümboolsete naisrepresentatsioonidega suhestusid. Kas ja kuivõrd nad naisfiktsioonidega identifitseerusid ja neid matkisid? Kas ja kuidas see misogüüniline sooideoloogia naiste poliitilist, ühiskondlikku, hariduslikku ja ruumilist vabadust piiras? Kuidas sellistele küsimusele üldse vastata?

Kirjeldame lähemalt XX sajandi alguse kunstis ja kirjanduses kõige levinumaid naisstereotüüpe ja nende ideoloogilist tausta.  Vaatluse alla tuleb naine kui muusa (sajandivahetuse femme fragile) ehk meest inspireeriv karskuse neitsilikkuse ja puhtuse iidol, naine kui loodus, naine kui prostituut, nartsissistlik naine, naine kui sfinks ehk mõistatus ning lõpuks sajandivahetuse kõige tuntum naiskuju femme fatale, kes ühendas endas eespool mainitud naisstereotüüpe.

Kas Eesti kultuuriruumis oli tegemist üleüldise feminiseerumisega, tendentsiga, millele juba XIX sajandi lõpul juhtis tähelepanu Friedrich Nietzsche? Kahlemata oli see nii, kuid mees tajus seda moderniseerumisega kaasnenud nähtust oluliselt teisiti kui naine. Osaliselt just seetõttu oleks meil vaja ka teistsugust ajalookäsitust. Sellist, mis ei arvestaks ainuüksi meeste ajaloolise kogemusega, vaid näeks mehe kõrval ajalugu tegemas ka naist.

Kõigepealt väärib tähelepanu praeguse tiitelvanasõna üks variant, mille teine pool täiendab ja põhjendab esimese väidet: vanana on hea elada: sai süüa ja sau karata. See on irooniline ja osutab, et isegi parimal juhul on vanadusel varjuküljed. Kui ka vana on tõesti vaba töö- ja leivamuredest, kui temasse suhtutakse lahkelt ja ta meel on rõõmus, nii et tahaks lausa karata, st tantsida, siis ? paraku, paraku ? tuleb selleks sau (kepp) appi võtta.

Kui ikka sama vanasõna mööda edasi minna, siis võin öelda, et see on üks üpris väheseid, mida ma ise olen rahvasuust üles kirjutanud. Teadupärast koosnes rahvas folkloristide jaoks viimaste aastakümneteni vanainimestest. Kõnealune vanasõna, kuuldud ja meelde jäetud nooruses, oli aastakümneid hiljem aktuaalseks muutunud. Ja vähemalt inimesed, kellega minul juttu oli, meenutasid seda poleemilises võtmes: vanasõna ütleb küll, et… aga tegelikult…

Aga tegelikult ongi niisuguseid vanasõnu, mis keerutamata tunnistavad vana elu viletsaks: ?Vanad päevad vaevapäevad.? Tervise- ja muud hädad panevad ohkima: ?Oijah täna, oijah homme, millal see oijah otsa saab?? Ei saagi, vähemalt mitte eluajal.

Folkloor on kord juba selline loomulik süsteem, mille peale pole võimalik ehitada ühemõttelist süsteemi. Ühe vanasõna väitele leidub teises sageli vastuväide, aga viimane võidakse omakorda kahtluse alla panna või hoopis naljaks pöörata. Näiliselt sama võib lähemal vaatlusel osutuda sootuks erinevaks: ?Lats ikken kasus, vana oiaten eläs.? Tõesti, laps kasvab, ja seetõttu saab ta nutt nagu plussmärgi juurde, aga vana: ?Vanal kohus koolda, hallil tarvis hauda minna.?  

Olen kuulnud eelmisel sajandivahetusel või selle esimestel kümnenditel sündinuid meenutamas, kuidas vanasti oldi eakate vastu aupaklikumad, kuid küllap on siin tegemist idealiseeriva pildiga oma noorusest, kui ise oleks pidanud halli pead austama ja kulupead kummardama. Tegelikkus oli tihtigi palju karmim. Suhtumine, mida väljendab vanasõna ?Vana olgu vait, sant seisku paigal?, polnud kindlasti nii väga haruldane. Ja vana peab vanasõnad appi võtma ning selgitama, et tal on elutarkust ja kogemusi, mis võivad kasuks tulla ning mille nimel tasub vanast hoolida: ?Võta vana sõna, ära söö vana südant.? Lausa alandlikult tuleb veenda, et vanadus pole kuritegu: ?Ega vana võllast ei ole, on varga võllas?.

Aga kes on vana? Isegi veidi ootamatu paistab, et ajal, kui ei olnud veel tänapäevast ilutööstust ja pea aasta ringi väljas tööl inimeste nägu läks varakult kortsuliseks, kui hammaste lagunemine ning lõpuks hambutus kuulus paratamatuste hulka, kui hallinevad juuksed jäidki halliks, jah, et isegi siis püüti pigem oma vanust varjata või vähemalt keelduti ennast vanaks pidamast. Sellest ütlemised, mille järgi inimest ülepea vanaks ei või nimetada: ?Kurat põrgus on vana, inimene ei ole vana? ? või jälle, et ?pastel on vana?.

Selge on ju see, et keskmine eluiga on pikenenud, aga ?kõik tahavad kaua elada, keegi ei taha vanaks saada?. Mõnes mõttes on hirm vanaduse eest ka üks surmahirmu väljendusviise. Kuigi vanasõnade hulgas on päris paras ports selliseid, kus hoiatatakse, et surm võib tulla ootamatult või vara, aga ehk ka vastu ootusi ja kartusi kõvasti hilineda, on ometi selge, et 80aastasele on surm lähemal kui 20aastasele.

Kuidas siis praegu, A.D. 2005 selle vanadusega tegelikult on? Kas esimesed, teised ja kolmandad pensionisambad lohutavad piisavalt? Või kortsude vastu võitlevad, nahka toitvad, pinguldavad ja noorendavad või isepruunistavad kreemid? Juuksehooldusvahendid? Kas keegi tahab vanaks saada?

Ma ise võin küll öelda, et minu seisukohalt seesama lähtekohaks võetud vanasõna siiski ei valeta. Praegu vähemalt mitte. Aga ma annan endale aru sellestki, et ?mõnda on nähtud, viimne veel nägemata?. 

 

Kui rääkida pahedest kunstis ja kultuuris, siis peab rääkima muidugi eetikast, sest ilma eetika mõõdupuuta ei saa me tõmmata piiri pahelise ja üldaktsepteeritud käitumismalli vahele. Ja kui rääkida eetikast kunsti ja kultuuri vallas, ei saa kergelt mööda Stanislavskist, sest ta on sõnastanud omamoodi härrasmeheliku aukoodeksi, katsunud määratleda, millisel viisil saab/peab loovtöötaja (peamiselt küll näitleja/teatritöötaja, aga see on kergesti laiendatav ükskõik millisesse valda) eetiline olema.

Raske on öelda, et Stanislavski alustab ühe või teise teesiga, sest sellest tekstist on olemas ainult kompilatsioonid, variatsioonid, töötlused. Me saame seega öelda, et antud maakeelses Reet Neimari talitatud versioonis alustab Stanislavski ülevaltpoolt: juhist, direktorist, mentorist. Ja alustab seda eriskummalise väitega, et enim tuge vajab nõrk juht. Organisatsiooni huvides. Kummalisel kombel on seda teesi padukapitalistlikus Eestis edutult üsna palju järgitud: lastud nõrgal juhil mõnda aega möllata lausa riiklikul tipptasemel, mis on toonud meid siia, kus me oleme. Ei tasu viriseda. Ka Stanislavski meelest pole virisemine hää. Võiks ju palju hullemgi olla. Aga ehk pole see kõige huvitavam eetikajuhis, mis Stanislavski välja käinud; põnevat mõtlemisainet pakub ta õige laial töörindel.

 

*

Kui nüüd üdini aus olla, siis enamik ta mõtteist meenutab siiski veidi emotsionaalsemalt kirja pandud töösisekorraeeskirja ühele korralikule kultuuriasutusele, kultuuritööstusosakonnale (loovtööharus). Et igaüks peab oma tööd tegema hingega, esinduslikult, et iga asja peab harjutama, läbi mõtlema, sellesse sisse elama ? et sünniks tõeline kunst, et vaatajat, kunstiihalejat, kultuuritarbijat ei petetaks. Olulised asjad ju.

Eetika Eesti olmes on muidugi Kanal 2-e Peeter Võsa, Delfi anonüümsete kommentaaride ja õhtulehe moodi sarjamine ja padumoraali lugemine ? siuke pinnujõllitamine. See ei alga enese ümberhindamisest ja sisemise moraali eeskujuks/mõõdupuuks seadmisest nagu nt Trieri ?Dogville?i? õnnetul, pettuma ja hävima määratud kangelannal; vaid pigem sellest, kes kuidas vahele jääb. Kurja ju vabariigis ei sünni, kui vahele ei jää. Kultuuri- ja haridusasutustes on neid harivaid näiteid viimastest aastatest õnneks piisavalt võtta.

 

*

Üks olulisem ja subjektiivsem (sest tungib n-ö eraeluvalda) peatükk, miniloeng, on Stanislavskil pühendatud liiderlikule/joomarlikule käitumisele, pahelisele ja labasele olekule väljaspool teatrit ja tööaega. Lugu kirjeldab juhtumit tipprolli täitnud näitlejaga, kes pärast õhtust tükki kõrtsus pummeldas, kuni polnud ise suuteline hotelligi minema. Stanislavski ütleb ? juhiksin küll tähelepanu, et kahepalgeliselt, isiklikku moraali otse, vähemasti lõpuni nõudmata, leppides sellega, mis välja paistab, päält helgib, noh, meie ajale muidugi paslikult ? loovtöötaja, kunstniku rolli kohta ühiskonnas järgmist: ?Ainult enda juures kodus, kõige kitsamas ringis võib näitleja ennast valla lasta. Tema roll ei lõpe eesriide langemisega (raamatukaane sulgumisega, filmitiitrite jooksmisega, näitusesaali uksega jne ? J. R. lisandus). Ta on kohustatud olema ka elus kauni kandjaks ja saatjaks. Vastasel korral ta ühe käega loob, teisega aga purustab loodut. Mõistke seda juba kunstiteenimise aastatest peale ja valmistuge selleks missiooniks. Töötage eneses välja vastupidavus, eetika ja distsipliin, mis on hädavajalikud ühiskonnategelasele, kes toob maailma kaunist, ülevat ja õilsat? (lk 18). Siin puudub muide vastuolu inetuse eesteetikaga, jõhkrate teemade käitlemisega ? kas või toosama palju arutatud Lars von Trier võib vabalt Stanislavski nõuetele vastata. Ta ongi tänases ehk üks esimesi teatraalse ilu ja ülevuse loojaid maailmas.

 

*

Praegu kerkib arutlus pinnale pigem selles plaanis, kas on eetiline nt avaldada Vahingu laadis paljastused (?Noor Unt?), kus räägitakse intiimseid ja hetkiti ehk kellelegi kompromiteerivaid detaile, ka sellisest käitumisest, mida me võime omal vabal valikul ebaeetiliseks või paheliseks nimetada. Või võtame näite säältsamast, kust Stanislavski alustab. Meil on Jan Uuspõld, andekas looja, koguni ürgandekaks nimetatu, kel ette näidata suurepäraseid rolle: kas õhtulehe lööbid peavad meieni vedama ta hullushood, joomatuurid vms. Kas see puudutab rohkem looja eetikat või meedia, tolle kõrgema astme külakuulujuttude levitaja oma? See pole muidugi päris kindel. Meil on loovisikute jaoks isegi mitu paika, nimeliselt Ku-Ku ja NoKu, tegelikult veel muidki kohti, kus käiavad ka väärikamad loovtöötajad end vahel välja elamas. Ja sellest kõigest ei tarvitse meil teada. Probleemseks muutub asi, kui siirdutakse säält välja. Ja meediasse. Kas Stanislavskil on siin õigus, nt Uuspõllu (mitte et ma teaks, palju sest kumust on meedia enda tekitatud ja mis tegelik) juhtumil ? et looja peaks end vaos hoidma, et mitte lõhkuda oma kunsti?

 

*

Aeg on selle ülla uskumuse muidugi kummutanud: näiteks üks suuremaid XX sajandi ikoone, hiiglaslikul rock?n?roll?i elulaval näidelnud Jim Morrison oli usutavasti läbinisti paheline ja kohati isegi pahatahtlik inimene. See kuratlik aura aga ainult suurendas ta loodu mõju, mis paljudele on hoopiski puhastav või õnnistav. Ja Morrison on vaid üks paljudest näidetest; võtke või 1971. aastal USA noortele parimat eeskuju näidanud kodanikuks valitud Elvis Presley. Või nii mõnigi me endi kunstnikest, lauljatest, kirjanikest, kellele paheline olek, ebaeetiline või lausa mühaklik käitumine on andnud juurde sära, kummalist perversset aurat, mis lugejaid/kuulajaid/vaatajaid tõmbab. Muidugi, selles maailmas pole kellelgi endast portreed nagu Dorian Grayl, kõik valus ja läbielatu ja lõhutu lõikab ennast inimese näkku; või kui ilukirurgid ka sellega võidelda suudavad, siis olekusse vähemalt. Aga seegi on nagu midagi muistsetest aegadest, mil vanus iseenesest lisas väärikust ka nondele, kel seda muidu polnud. Täna kipub see mõnikord nii minema pahedega.

Muidugi, võib ka vaadata teisiti ja nimetada seda kõike inimlikkuse paheks, n-ö julguseks oma vigadega elada, oma nõrkusi tunnistada, koguni nendele järele anda, sest mis on hulljulgem ja kaunim vaatepilt kui surfar kahekümnemeetrisel elumerelainel, mis muidugi määratult, fataalselt kaldakaljusse künnab.

 

*

Stanislavski teine põhiküsimus leidub säälsamas kõrval: ?Kuidas tõmmata piiri kauni ja tülgastava vahele?? (lk 19) ? see on küsimine taseme-eetika valdkonnast. Mis haagib väga hästi ta põlastusega ühe suurima pahe, naudingulise minnalaskmise suhtes. Sest eks see taseme, lati nii enda kui publikumi jaoks kukutamine ole ju justnimelt mugavus, enese eksponeerimine aplalt, paheliselt ja ükskõikselt. Ja see pole eesti kultuurile viimastel aegadel tõesõnu võõras. Pole pahelisemat pilti kui rõõmsalt hõlptulust rõõsatav loovisik, kes on leidnud lihtsasti taotava raua, mille toksimine suurt kaasamõtlemispingutust ei nõua. Ja selles mõttes on Stanislavski vaagimine täiesti kohane, sest eesti teatripildis on selline ihar mugavus vahest märgatavaim. Teistes valdkondades on seda lihtsalt raskem tekitada, mitte et loovikud ei üritaks.

Lisaks mõjub sellist laadi pahelisus tunduvalt võikamalt ja vähem üllalt kui eelnevalt kirjeldatud loominguline enesehävitamine. Kuigi suures plaanis teenivad mõlemad sarnaseid egotistlikke, ebaõilsaid huve. Aga esimesest samm edasi astuda jõuab välja kuskile ?Ameerika psühhopaadi? küünilisse maailma või paremal juhul ehk Bataille? ?Silma loo? eksperimenteeriva, kõikehülgava, eetikat mitte tunnistava naudingujanu ja pahelisuse maailma. Ma ütlen ?paremal juhul? ka teadmises, et midagi hääd sest sündida ei saa.

 

*

Hämarail hetkil tundub mulle, et Stanislavskil on vägagi õigus, et ta moraal on omamoodi protestantlik töövõit, mis paratamatult jätab loodule külge sääras
e õilsa töö meki. Kuigi hullumeelsuse ilu, vabadusaste võib kannatada. See turkab mulle meelde, kui kuulan noid häid eesti rokibände, keda vahepeal enam kuulata ei tahtnud ? sest olin tuttavaks saanud meestega, kes seda muusikat tegid. Ja oma lihtsas eestlaslikus boheemlaspahelisuses tundusid nad nii nüristavad ja tühised, et see kiskus ka nende loodult sära maha. Aja jooksul olen ma lihtsalt hakanud märkama, et on mõned inimesed, keda ma nende arrogantsi vms tõttu seedida ei suuda, kuid kes loovad uskumatult mõjusaid asju. Hakka või uskuma püha transtsendentaalset inspiratsiooni! Jah, tänases on Stanislavski põhimõtete järgimine nagu retrostiil, nagu platvormkingade kandmine. Moevool, neokonservatism. Sellest saadakse aru, see on omal moel võluvgi, aga pea kõik usuvad ? nagu Stanislavskigi vihjab ?, et kuskil pimedas toanurgas võib see muutuda paheliseks, punavasilmseks monstrumeksistentsiks. Mõni ütleks, et tavaliseks isiksuse perversiooniks. Mõni ütleks, et loovaks algeks. Sellises maailmas siis elame. Ekstaole.

 

 

 

Üheksakümnendate aastate algus oli sotsiaaldemokraatia languse aeg. See andis eriti tunda Skandinaavia maades, kus sel suunal oli traditsiooniliselt väga tähtis roll. Seepärast oleks saanud sotsiaaldemokraatia Eestis kuidagi kanda kinnitada ? kogu selle primitiivse parempoolsuse taustal, mis revolutsionääride ideoloogias domineeris.

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on lihtne: ühiskonda püütakse tasakaalustada seaduslike vahenditega, võttes muu hulgas arvesse ka tõsiasja, et iga inimene tahab süüa ja magada. Niinimetatud arengumaades täidab sedasama rolli korruptsioon, bak?i?i-süsteem, mis samuti mahendab ja leevendab rikkuste koondumisest tulenevaid hädasid.

Rikastele maadele sobib sotsiaaldemokraatia hästi. Ta tekitab usku, et seadus võib olla ka õiglane ja et ühiskond pole ainult võitlus, kus iga indiviid seisab vaid iseenda eest. Häda on siiski selles, et kõik need rikkad maad elavad vaesemate arvel. Kavalalt sätitud krediidisüsteem loob olukorra, kus ühes planeedi punktis eelistatakse ülal pidada jõukaid töötuid, teises aga rügavad tumedad miljonid näljas ja orjuses. Odava tööjõu müümine on tänapäeval kõige tuntum orjuse liik. Nii ei saa ka klassikaline sotsiaaldemokraatia kapitalismi needusest vabaks, kuigi seda algselt taheti. Ebavõrdsuse raskuspunkt viiakse lihtsalt oma ühiskonnast välja.

Eesti pole õieti rikas ega vaene maa, seepärast püsib siin kõik kuidagi pooles vinnas. Euroopa Liitu kuulumine ei ole seda põhiseisu veel kuigivõrd muutnud. Kui parempoolne ideoloogia jätkuvalt domineerib, siis meil muidugi pääsu pole ja me saamegi mingiks Euroopa slummiks. Sotsiaaldemokraatia mõte on praegu selles, et niisugust arengut vältida ja kasutada kõiki seaduslikke vahendeid vaesuse leviku pidurdamiseks. Hariduse ja tervishoiu küsimused on siin kesksed, aga niisama tähtis on kaitsta töövõtjate õigusi, mida parempoolsed agressiivselt maha tallavad. Nõuda tuleb õiglust, võrdsust ja väärtuste ümberjagamist. Rünnata lakkamatult seda absurdset kujutelma, nagu oleksid mõned inimesed teistest sadu ja tuhandeid kordi tublimad ja töökamad, sest nad on nii palju rikkamad.

Muidugi ei piisa siin ainult sotsiaaldemokraatiast, kuigi selle senine nõrkus on üks põhjusi, miks parempoolne rumalus nii võidukalt vohab. Väga tähtis on erinevate sotsiaalsete liikumiste koostöö, reaalne solidaarsus. Vana revolutsiooniline ideoloogia tuleks lõplikult hüljata, sest see toob ainult kahju. Seda kõike peaks nüüd tegema otsesõnu, selge sihiga. Mingi laveerimine enam edu ei too, me kõik oleme väsinud silmakirjalikest ja selg-rootutest poliitikutest.

Omal ajal me võrdlesime Tartu ülikooli geoloogiaosakonna lõpetanute taset Moskva ülikooli lõpetanutega ja võisime kogeda, et hoolimata moskvalaste oluliselt soodsamatest õpitingimustest (loenguid lugesid silmapaistvad akadeemikud, kasutada olid tolle aja parimad laborid ja raamatukogud), olid tartlaste teadmised ja oskused paljudes valdkondades  paremad. Esiteks on üliõpilaste vastuvõtuvõimel piirid ja teiseks olid meie tudengitel käe-jala juures abivalmis ning entusiastlikud noored õppejõud, kes ise kasvasid ja arenesid koos üliõpilastega. 

Hea ülikoolihariduse saamiseks on vaja  mitte üksnes hästi valgustatud ja demonstratsioonitehnikaga varustatud õpinguruume, vaid tasemelist teadustööd. Seni on avalik-õiguslike ülikoolide teadustöö tase olnud eraülikoolide omast märksa parem. Kiiret olukorra muutust on raske prognoosida, sest teaduslikke grante ja sihtfinantseeringu summasid jagavad eranditult avalik-õiguslike ülikoolide esindajad, kes raha eraldamisel ennast loomulikult ei unusta.

Piiratud võimalustele vaatamata  on viimastel aastatel mitmed eraülikoolid (näiteks Euroülikool) ja rakenduskõrgkoolid (Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Mereakadeemia, Sisekaitseakadeemia) lugejaid rõõmustanud sisukate teadustööde kogumikega. Eriti meeldivaks üllatuseks oli allakirjutanule Audentese Ülikooli Sihtasutuse poolt ülikooli 10. aastapäevaks üllitatud mahukas kogumik, mis haarab ajalugu, õigust, majandusteadust, sotsiaal- ja humanitaarteadusi, filosoofiat, meediat ja suhtekorraldust ning keeleõpetust. Autoritena esinevad noorte uurijate kõrval oma ala tippspetsialistid nagu Heino Arumäe, Toomas Karjahärm, Eduard Raska, Heinu Koitel jt. Kaasatud on ka Audentese ülikooli välismaalastest õppejõude (Richard Caddell, Alec Charles, Siobhan Kattago, Robert Mikecz, James Edward O?Neil, Rüdiger Theilmann). Loomulikult ei ole kogumiku ligi paarikümne teadustöö refereerimine võimalik ja seetõttu tahan pöörata tähelepanu vaid mõnele ?kõige üleannetumale? artiklile, mis peaks ärgitama kogumiku lugemisele.

Näiteks kinnitab Robert Mikecz, et Eesti ühinemine eurotsooniga 2007. aastal on selgelt enneaegne, kuivõrd Eesti majandust iseloomustab suur jooksevkonto defitsiit, kõrge tööpuuduse määr, nõrgalt arenenud infrastruktuur ning nigel tööjõu kvaliteet. Talle sekundeerib Euroopa Liidu edasiste võimaluste suhtes ülikriitiline Ivar Raig, kes analüüsib Eesti võimalusi Euroopa majanduspoliitika reformimisel ja konkurentsivõime tõstmisel. Ega neid võimalusi palju just olegi, sest loosungitest ja kõlavatest sõnadest hoolimata on Euroopa Liidu majanduskasv madal ning EL SKT moodustas 2003. aastal vaid 72% USA SKTst. Kuid midagi saab ühisesse katlasse ideede näol poetada ka väike Eesti, eeskätt majandusvabaduste suurendamise vallas, seda eelkõige väliskaubanduses, liikmesriikidevahelise konkurentsi edendamise maksupoliitikas ja põllumajanduspoliitika jätkuvas liberaliseerimises. Põllumajanduspoliitika reformimise suundadeks peaks saama nii regulatsioonide vähendamine ja lihtsustamine, aga ka otsetoetuste alandamine, ekspordisubsiidiumide järkjärguline kaotamine ning imporditollide ja -kvootide piiramine.

Teadusanalüütik Aksel Kirch vaatleb  kriitiliselt Lissaboni agendat ning Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi arengut ning sedastab, et Eesti ambitsioonikat ja innovaatilist imagot taotlev reaalsus meenutab TTÜ vastse rektori Peep Sürje tabavas sõnastuses pigem ?väsinud IT-tiigrit?. Eestis valitsev finantseerimiskord, mis jätkuvalt eraldab tagasihoidlikust riigisisesest SKTst teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks vaid 0,8% (Rootsis 4,2%, Soomes 3,8%, EL keskmine 2,0%), on meid viimas olukorda, kus Eesti teadlaskond tuleb väljasureva liigina kanda ?Punasesse raamatusse?. Eesti vajab kiiresti uut teadus- ja arendustegevuse strateegiat ja selles sätestatust ka kinnipidamist.

Praeguses poliitilises olukorras soovitan  põhjalikult tutvuda  Heino Arumäe kirjutisega kindral Laidoneri visiidist Poolasse vahetult II  maailmasõja eelõhtul (17. ? 27. IV 1939). Eks paljud poliitikud ja sõjaväelased olid kanapimedusega löödud siis ja on seda nüüdki! Kuid minevikust on võimalik õppida.