Toeta
Otsi

COP26

  • Üks tont käib mööda Euroopat

    Ahto Lobjakas

    Chiraci mure oli konkreetsem kui omal ajal ?Kommunistliku partei manifesti? autoreil. Prantsuse presidendi sihikul oli nn teenuste direktiiv, mille vastuvõtmine tal õnnestuski Brüsseli tippkohtumisel vältida. Oma algsel kujul pidi meede kaotama tõkked teenuste osutamisel üle ELi sisepiiride ja andma reaalse sisu kõige äbarikumale ühenduse neljast põhivabadusest (inimesed, kapital ja kaubad juba naudivad, kuigi erineval määral, vaba liikumist). Nüüd ootab direktiivi vastuvõtmist pikk viivitus koos lahjendamisega.

    Direktiiv pärineb eelmiselt Euroopa Komisjonilt ja ELi vanadel ja suurtel läks üllatavalt kaua aega, enne kui nad ära jagasid, mis on mängus. Saksamaa sulges laienemisläbirääkimistel piirid uute tulijate tööjõule küll isikute vaba liikumise osas, kuid magas maha teenused. Berliin pole siin üksi, kuid tema mure on mastaapseim ? vana ELi suurim majandus jagab piiri uutest aplaimaga. Idanaabrile ohverdatud töökohti loetakse Saksamaal juba praegu tuhandetes. Vaid üks näide: tapamajades 80 tundi nädalas saksa mõistes näljapajuki eest ?teenuseid osutavad? poolakad on võtnud töökoha vähemalt 26 000 kohalikult.

    Teenuste direktiiv oli muu hulgas  mõeldud seda olukorda reguleerima ehk teatud piirangutega seadustama. Täpsemalt oli vabaturgu ihaleva ekskonkurentsivoliniku Frits Bolkesteini püüd kogu valdkond lõplikult ?reguleerida?, eemaldada barjääre ja tõkkeid turu nähtamatu käe tegutsemise teelt.

    See on aga Saksamaa, Prantsusmaa jt kunagiste heaoluriigi taustaga maade juhtide jaoks poliitiliselt liiga kallis hind.

    Teenuste direktiivi karile sõidu instseneerimisel Brüsseli tippkohtumisel toetus Chirac argumendile, et teenuste liberaliseerimise hinnaks võib olla ELi konstitutsiooni tagasilükkamine. Kui lugeda Prantsuse ajalehti, oli tal ilmselt õigus. 29. mai ELi põhiseaduse referendum Prantsusmaal oli kuni Brüsseli tippkohtumiseni ilma igasuguse kahtluseta transformeerumas rahvahääletuseks teenuste direktiivi küsimuses. Tugeva ?sotsiaalsete partnerite? arvestamise traditsiooniga Prantsusmaal oleks sellisel teenuste poolt usurpeeritud hääletusel saanud olla vaid üks tulemus.

    On selge, et põhiseaduse referendumite reeglipärane sidumine rahvuslike huvidega on ELile potentsiaalselt suitsidaalne kurss, mis lisaks markeerib asjaolu, et osa liikmesriikidest on võrdsemad kui ülejäänud, näiteks Prantsusmaa. Aga sama ilmselt on asju, mis pole välditavad. Prantsuse avalik arvamus seostas direktiivi üsna spontaanselt põhiseadusega ja põhiseaduse läbikukkumine Prantsusmaal tähendaks selle paratamatut otsa praegusel kujul.

     

    Euroopa Liit pole üksnes majandusprojekt

     

    Chiraci torkes uusliberalismi suunal on ka sügavam iva ning eriti idast pärit uusliberaalid vaatavad Chiraci sõnadest mööda oma tuleviku hinnaga.

    Prantsuse president on tabanud midagi olulist mitmes mõttes. Põhimõtteline murdejoon nende vahel, kellel on ja kellel (veel) pole, jookseb läbi igast ELi ees seisvast olulisest majandusküsimusest. Need, kellel (veel) pole, tahavad võimalikult palju, samas on neil kaitsta vähe peale oma põhimõtete. Need, kellel on, on automaatselt kaitsepositsioonis, ning see on poliitiline paratamatus.

    Sarnaselt kommunismiga on uusliberalism ? tõkete lõhkumine vaba turu teelt ? uute liikmete klassihuvi, mis arvatakse tulenevat üldisest globaliseerumistriivist välja loetud seaduspärasustest. Kahtlemata teatava õigusega, kuna konkurentsivõime on majandusedu võti.

    Kuid EL ei ole üksnes majandusprojekt. Võib-olla see võiks või peaks seda olema,  aga faktiks jääb, et  suurte liikmesriikide määravale enamusele on EL  midagi rohkemat, midagi märgatavalt poliitilisemat.

    Reeglina on plaanide tegemisel alati kasulik arvestada reaalsusega. Antud kontekstis on oluline mõista, mis on ELis ? nagu me seda tunneme ? võimalik ja mis pole. Seda  teadmist võiks kroonida veidi nüansseeritum arusaam, kui kõrgele tohib pingeid kruvida, ilma et päästmatult kahjustataks ühist üritust. Viimase olemasolu on aga definitsioonikohaselt ELi liikmestaatuse mõte ja ülim hüve.

    On poliitiline reaalsus, et demokraatia tingimustes valib iga riik ja rahvas ise endale majandusmudeli. Ükskõik kui väär see valik ka teistele tunduks, pole selle vääramiseks kontseptuaalset alust. Rahva demokraatlikku tahet ei saa teised vääraks tunnistada. Nagu ei saa oodata mõne riigi valitsuselt oma valijate tahte vastu minemist. See, mis leidis tunnistust Brüsseli tippkohtumisel, oli sellise paratamatuse tunnistamine muu Euroopa poolt.

    ELi majandusmudel on täis põhimõttelisi vastuolusid. Globaalne konkurentsivõime nõuab üht, Prantsuse-Saksa Euroopa ?sotsiaalse mudeli? ja ?solidaarsuse? kaitse teist ning  keskkonnamured veel kolmandat. Need murdejooned jooksevad läbi igast ELi ettevõtmisest ja reformist: Lissaboni protsessist, euro stabiilsus- ja kasvupakti muutmisest ja 2007. ? 2013. aasta eelarvest ehk nn finantsperspektiivist. Kuid lisada siia liikmesriikide ?materiaalne kihistumine?, on ilmne, et ainsat õiget lahendust ei saa olla ühelegi probleemile.

    Keegi on kusagil öelnud, et ELis on 25 kapitalismimudelit. Need kõik põhinevad ajaloo käigus settinud ja ära proovitud eelistustel, mis suhetes teistega on kristalliseerunud huvideks ? need on sügavalt subjektiivsed ja kontingentsed. Jättes kõrvale rikkustest tulenevad erinevused, paistab Eesti oma ideoloogiliselt kirka turuliberalismiga üsna erandlik. Kuid meiegi positsioon pole päris vastuoludeta. Kui vanad ja rikkad tõrjuvad meie nõutud ühiseid reegleid oma heaolu ?tarastamiseks?, siis meie tõrjume mujal (nt maksud ja sotsiaalsfäär) teistsuguseid ühisreegleid oma konkurentsieelise säilitamiseks.

     

    Ka Eesti hakkab ?tarastama?

     

    Vaesed nõuavad vabaturgu, kuna neil on, mida rikastel turgudel odavalt müüa. See liberalism pole reeglina põhimõtteline, Poolal on juba praegu selge protektsionismihuvi põllumajanduses ja kalduvus pooldada lõtva riigiabipoliitikat. Pole kahtlust, et Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi liitumisel hakkab enamus tänastest uutest ise otsima abi turusulgudest. Pole kaugel aeg, mil suhteline heaolu muutub põhjamaalikuks harjumuseks ka Eestis ja hakkab selgemalt dikteerima sotsiaalselt eelistatavat ja poliitiliselt võimalikku.

    Paneuroopaliste sihtide seadmisel on siiski mõned fikseeritud punktid. Üks on asjaolu, et ELi vanema tuumiku liberaliseerimisvalmidusel on piirid. ELiga liitumine tähendas uute jaoks aktsepteerimist, et vanade majandusmudeli muutmine on realistlik üksnes evolutsiooni teel. Teiseks, teatav pühendumine Euroopa sotsiaalsele mudelile, kuidas seda ka defineerida, seab alati deregulatsioonile oma piirid. Nagu ka keskkonna väärtustamine.

    Ja lõpuks ? riskides korrata ilmset: Saksamaa jääb Euroopa majanduse südameks. Saksamaa majandusmudeli kritiseerimisel vaadatakse liiga lihtsalt mööda Ida-Saksamaa koormast, kuid just siia on Berliini jaoks koer maetud. Ning pole parata, nii stabiilsuspakt, Lissaboni protsess kui finantsperspektiiv peavad kõik arvestama sellega, mis on Saksamaa seisukohalt realistlik ja mis pole.

  • Paul Rodgers Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 12.09.2012 kell 17.00 avab PAUL RODGERS (1953) Hobusepea galeriis isiknäituse „Other magic from the Thief of Bagdad“.

    Juba paarkümmend aastat Eestis elav Paul Rodgers on hariduse omandanud Hull´i Kõrgemas Kunstikoolis, Norwich´i Kõrgemas Kunstikoolis ja kaitsnud magistrikraadi Londoni Chelsea Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri erialal. Olles algselt Eestisse tulnud eesmärgiga luua kunstnike koostööprojekte Suurbritannia ja Eesti vahel, on Rodgers aastate jooksul kureerinud mitmeid näituseprojekte siin ja välismaal, loonud skulptuure, videosid ja osalenud tegevuskunsti projektides. Rodgers on koos Jaan Toomikuga kureerinud projekti „Kananahk“ ja Mohni ning Viinistu rahvusvahelisi tegevuskunsti festivale. Ta töötab õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ja õpetab inglise keelt Kohila Gümnaasiumis.

    Kui 2007. aastal Hobusepea galeriis toimunud isiknäitusel „Transplants“ pühendus Rodgers nukker-irooniliselt siinsete „pärismaalaste“ majandus- ja integratsioonipoliitikaga kaasnevale situatsioonikoomikale läbi sisserännanud kõrvaltvaataja pilgu ja 2009. aastal toimunud isiknäitusel „Kadunud lambad“ enda kui kodaniku ja kunstniku positsioneerumisele ühiskonnas, siis avataval näitusel kõrvutab Rodgers argiseid ja jõuetuks tegevaid ebakõlasid maagiaga. Teades küll, et maagia ja mustkunst on täis pettust ja vastuolulisust ning kõrvutades eelpool nimetatuid ühiskondlike ja poliitiliste kübaratrikkidega, usub Rodgers siiski imede võimalikkusesse ja nendesse uskumise vajadusse ellujäämise nimel.

    Näitus jääb avatuks 24. septembrini 2012.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Igihaljas Palm

    Tiiu Levald

     

    “Mati Palm 40 aastat laval”: MATI PALM (bass-bariton) ja RALF TAAL (klaver) Estonia kontserdisaalis 5. IV.

     

    Eesti lauljate maastikul on olnud üks fenomenaalne igihaljuse nähtus Tiit Kuusiku näol, kelle nooruslik ja särav bariton hämmastas kuulajaid ka siis, kui tal oli vanust ligi 80 ning laval liikumisega raskusi. Mati Palmi soolokontsert “40 aastat laval” Estonias andis võimaluse saada kinnitust tõsiasjale, kuivõrd suur alustugi kõlakultuurile on täiuslikkuseni välja arendatud hingamistehnika. Nii pikki hingamisfraase (näiteks Bellini laulus “Vaga luna”) ei ole ma isiklikult vist kuulnud Georg Otsa lauldud Rubinsteini “Deemoni” aariast “Avaruste ookeanil” saadik! Sellest johtuvalt ka absoluutne kõrguste valdamine.

    Imponeeriv professionaalsus mitmes mõttes, mis algab lugupidamisest nooditeksti vastu ja lõpeb esinemiskultuuriga laval. Kava oli koostatud põhimõttel, mille ta ise sõnastas oma 2002. aasta CD bukletis järgmiselt: “Ooper on mu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi.” Kuna tegu oli antud juhul päevase tunniajalise kontserdiga, siis oli välja jäänud “armastusega” seotu. Millest on kahju, sest just see žanr on talle olnud üks sobilikumaid. Saalitäiele pensionieas publikule oli kindlasti nauding üle hulga aja kuulata meie kammerlaulu kullafondi kuuluvaid Artur Kapi, Mart Saare ja Eduard Oja suurepäraseid laule.

    Kuna Mati Palm on neid laulnud aastaid, siis on hädaoht, et esitatavasse võib tulla teatud rutiinne suhe. Kuid vastupidi – A. Kapi “Metsateel” lausa üllatas selge ja mõtestatud luuleteksti mõjukusega, mis voolas meieni noore ja baritonaalse kõlaga. Hädaohtlikuks muutub Palmi puhul tema kunstnikunatuurile ülisobiv heroilisus, siis valdab teda ilmselt “suure hääle vaimustus” ja sõna kaotab oma selguse (“Puhtad pihud” Lydia Koidula luulele).

    Peab tunnistama, et ta on oma esimeselt õpetajalt Jenny Siimonilt pärinud kõige olulisema: iga muusikaline fraas on viimistletud kõlaliselt viimse nüansini. Sisuliselt on ta sama karge ja võib-olla ka veidi reserveeritud, ei lasku “tundlemisse”. Näiteks E. Oja lauludes esitas ta heas partnerluses pianist Ralf Taaliga kõik dünaamilised autoripoolsed soovid, kuid temasuguse professionaali puhul oleks soovinud ka värvide julgemat kasutamist. Anna Haava värss on küll karge ja põhjamaine, kuid seal on palju peidetud soojust ja igatsust, mis Ojal kirglikult ja inimhinge tunnetatult kirjas (“Me olime nagu lapsed” ja “Põhjamaa lapsed”). Aga eks on interpreedi valik, kas talle on omasem Platoni või Aristotelese aspekt, meie asi on, kas me seda aktsepteerime või ei.

    Ralf Taal on tundlik muusik ja delikaatne oma partnerluses, mis väga imponeeriv kammermuusikas. Ooperi valdkonnas võiks vahest olla julgema kõlaga ja taotleda suuremat orkestraalsust. Iseküsimus muidugi, kuivõrd otstarbekas on üldse laulda sellises kontekstis ooperiaariaid.

    Vincento Bellini muusika on valdkond, kus meie meeshäälte hulgas Mati Palmile hetkel rivaali vist pole. Vokaliseerimise aspektist tema bel canto põhimõtete täideviimine – kantileen ja veel kord kantileen – on lummav. Küll aga ootaks veidi kirglikumat ja värvikamat ettekannet Tosti laulude puhul. Oli ju Tosti teatavasti Verdi kaasaegne ja tema poolt ka parimaks lauluõpetajaks tunnistatud. Tostil olevat olnud väga ilus tenorihääl ning verdiliku temperamendiga laulmismaneer, tema laulud on kirjutatud äärmiselt hea vokaalitundmisega. Eks see ole ka põhjuseks, miks need laulud on olnud nii populaarsed kõikide maailmakuulsate tenorite ja baritonide seas.

    Kuulates kava lõpunumbritena kõlanud Filipi aariat Verdi ooperist “Don Carlos” ning Attila retsitatiivi ja aariat ooperist “Attila”, tõusis meeltesse üks kauge hetk Estonia teatrisaalis. Nimelt “Attila” esietendus, kus laval olid Hendrik Krumm, Ženni Anvelt, Tiit Kuusik, Mati Palm ja dirigendipuldis Neeme Järvi. Ma ei liialda, kui võrdlen selle etenduse kvaliteeti Moskva Suures teatris 80ndate algaastail kuuldud Milano La Scala Bellini “Norma” etendusega, kus peaosas täies õitseeas Montserrat Caballet. Tulvil Estonia teatrisaal oli tollal täidetud uskumatuna näivast energiast, mis võttis enda hõlma kuulaja, kes viidi etenduse lõpuks lausa ekstaasi ning aplaus ei tahtnud vaibuda mitukümmend minutit.

    Mati Palm on väljakuulutatud aastatest hoolimata hämmastavas vormis ja tahaks loota, et tema ainulaadset annet osatakse ka meie ooperimajas hinnata. Selle hääleliigi valdajal on kümme kuldset lauluaastat veel kindlasti ees.

     

  • Ühed ei saa ja teised ei taha

    Kaarel Tarand, Eesti Päevaleht

    See sobib hästi ka tänavuse Eesti poliitilise argipäeva ilmestamiseks. Ainult küsijaks on rahvas ja vastajaks koalitsioonikõnelejad, kes ?naljatades? meile oma edusammudest jutustavad. Kõigist pingutustest ja ilusatest valedest hoolimata aga ei taha valitsus kuidagi sündida. Kui see siiski peaks lähipäevil juhtuma, tuleb valitsusliit programmiliselt sama sisutu nagu president Arnold Rüütli ühiskondlik lepe.

    See on asjade loogiline käik. Kuigi tegevuse lõpetanud Juhan Partsi koalitsiooni kolmest osalisest ükski ei tunnista end koalitsiooni lõhkujaks, läks see kooslus ikkagi lõhki. Ja erinevalt varasematest lõhkiminekutest puudus niihästi asjaosalistel kui ka opositsioonierakondadel vähimgi plaan edasiseks.

    Kui 1994. aastal võeti maha Mart Laari valitsus, oli umbusaldajatel  selge kokkulepe, et valimisteni juhib järgmist valitsust Andres Tarand. Kui 1997. aasta alguses sunniti skandaaliga lahkuma Tiit Vähi, olid riigikogu erakonnad samuti kokku leppinud, millistel tingimustel püsib Mart Siimanni vähemusvalitsus kaks aastat ametis. Täpsemalt, tingimustes lepiti kokku juba mõni kuu varem, kui Vähi oma KMÜga vähemusvalitsejaks sattus. Ja tingimused olid lihtsad: ei mingeid kursimuutusi senises julgeoleku- ja majanduspoliitikas, igapäevane asjaajamine olgu aga korras ja see, mida lääneliitlased soovitavad teha, olgu tehtud.

    Ka 2001. aasta lõpul, kui Laar oma teise valitsusega tagasi astus, oli ette selge, et valimisteni 2003 jätkatakse Reformi- ja Keskerakonna vähemusvalitsusega. Tähendab, alati on olnud nii, et võimusoovijate ja nende, kellele parasjagu sobib rohkem opositsionääri roll, huvid on olnud kooskõlalised. Seekord on teisiti. Mõnda, kel oleks hädasti vaja võimul olla (Res Publica), pealavale vähemasti ajutiselt üldse ei lastagi. Ka Reformierakonnal on vaja võimul olla ja küll parlament nad sinna üksmeelselt upitakski, kui ainult ?vana süsteem? kehtiks ehk Andrus Ansip annaks vettpidavaid lubadusi mõned asjad kindlasti ära teha ja sama kindlasti mõnest teisest hoiduda. Selleks aga  ei taha Tartu mees painduda, pigem puhub veel ühe pilli lõhki.

    Rahvaliidu aidameestele sobiks valitsuses olemine küll ka paremini kui opositsioonis virelemine. Nagu Villu Reiljan küüniliselt Äripäevas märkis: ?Meie jaoks on uues koalitsioonileppes tähtsaim see, et keskkonnaraha ja põllumajandustoetuste jagamine jääb endiselt meie pärusmaaks. See, kuidas meie partnerid suudavad riigikassat vajalikul määral täita, on juba puhtalt nende mure.? Ühesõnaga ? teised teenigu, meie kulutame.

    Nende kolmega, kes enam sellest aastast ühte tuppa ei mahtunud, valitsemishuviliste ring piirdubki. Keskerakonnal, Isamaaliidul ega sotsidel pole vaja iga hinna eest valitsusse kuuluda. Pigem vastupidi. Ja sotsiaalliberaalide grupeering läheb ilmselt uut poliitilist parteid moodustamata hingusele varem või hiljem. Niisiis, kui tahtjad omavahel kokku leppida ei suuda, jääb üle kaasata keegi, kes eriti ei tahagi, ning sellel on väga kõrge hind.

    Just kõrge hinna tõttu nurjusid esimeses ringis nn paremkoalitsiooni moodustamise plaanid. Näiliselt oli tegu Reformierakonna ja Res Publica vastuoludega, aga asja ei saanud just seetõttu, et Isamaaliidul oli tingimus: leppige ära, siis teeme poliitikat.

    Selle nädala koalitsioonikõneluste tingimused on osa avalikud,  osa varjatud, kusjuures avalikud, mille alusel valijatele pingelisi kõnelusi lavastatakse, on teisejärgulise tähtsusega. Keskerakond ja Reformierakond nõuavad teineteiselt oma maailmavaatest loobumist vastase kasuks. Näiliselt suur asi see üksikisiku tulumaksu küsimus. Kuid mõlemad partnerid möönavad mokaotsast, et ega see pisike protsendi nihutamine või uue maksuastme tekitamine ei muuda ühiskonnas eriti midagi. Ja otsustamise võiks vabalt lükata 2007. aastasse. Samamoodi ei muuda midagi kauplemine Eesti üksuse Iraagist äratoomise kuupäevaga, sest seda otsust ei langetata mitte koalitsiooni, vaid kõigi erakondade häältega.

    Ansip võiks juba olla taibanud, et Keskerakonnale lihtsalt ei sobi praegu valitsusse minek. Vara veel. Vähemasti Euroopa põhiseaduse lepingu referendum Prantsusmaal tuleks ära oodata. Veel parem oleks Keskerakonnale olnud, kui Partsi koalitsioon oleks suutnud selle lepingu ratifitseerimise Eestis lõpule viia.

    Kui Keskerakond liituks praegu valitsusega (kas või loobudes astmelisest tulumaksust), ei pääseks ta seisukohavõtust põhiseaduse lepingu osas. See on keskerakondlaste jaoks sama kaaluga küsimus nagu Eesti liitumine ELiga. On väga raske ette kujutada näiteks Vilja Savisaart juba lähiajal selgitamas: ?Jah, meie olime ELi vastu, sest Brüsseli ja Moskva vahel pole mingit vahet. Aga nüüd lugesime põhiseaduse läbi ja saime aru, et see on Eestile väga kasulik, sest meie suveräänsuse vähenemine ongi Eesti huvides ja Keskerakond on alati toetanud föderalismi suurenemist Euroopa Liidus.?

    Edgar Savisaar võiks isegi olla valmis oma proua veel kord tanki alla viskama, kui kaalul oleks ainult Vilja Savisaare maine. Aga ei ole. Liitumisreferendumi eel ja järel tabas Edgarit järjekordne suur reetmine. Ja sotsiaalliberaalideks moondunud reeturite küsimus pole veel ju lõpuni menetletud. Neile pole võimalik andestada, veel vähem tunnistada, et neil oli ELi asjus õigus. Keskerakonna elektoraat pumbati poolteist aastat tagasi täis umbusku ühise Euroopa vastu. Sama retoorikaga jätkati mullu Euroopa Parlamendi valimistel. Suur osa Keskerakonna valijatest usub, et EL on kuradist. Niisiis, põhiseaduse leping on Keskerakonnale allaneelamiseks ja pealekauba kiitmiseks liiga suur tükk. Ja erinevalt muudest teemadest ei saa ratifitseerimist korraliste valimisteni edasi lükata.

    Sotsidele sobib praegu mis tahes koalitsiooni vältimine. Kogu ülejäänud Eesti poliitilm on selleks liiga parempoolne, et sinna lahustuma minna. Selle taustal konstruktiivse kriitikuna paista on valimisi silmas pidades hoopis tulemuslikum. Ja nii olemegi olukorras, kus ainsa enamusvalitsuse saaks moodustada nendest lõhkiläinutest, kes seda pole nõus tegema. Vähemusvalitsuse võimalus on aga 99% maha magatud, sest selles tulnuks kokku leppida enne Partsi valitsuse laialiminekut. Kui mõni kooslus siiski lähiajal valitsemisvolitused saab, siis ei saa see paraku valimisteni muud teha kui tühja karata.

    6. IV

     

  • VABA LINN kutsub avatud mõtteviisi töötubadesse

    Maris Hellrand

    27.-30. septembril toimub järjekorras teine Vaba Linn, mis seekord koosneb neljast praktilisest, vabavaralisele mõtlemisele ja linnaruumi ühendamisele pühenduvast töötoast. Valdkondadena on esindatud avatud tehnoloogia, avatud disain, avatud haridus ja avatud teadmised.

    Avatud tehnoloogia

    Stefan Kainbacher Austriast ja Andreas Wagner Saksamaalt viivad läbi töötoa, mille käigus õpitakse tundma kahte vabavaralist platvormi, Processing ja Open Paths, omaalgatuslike kaardirakenduste loomiseks, olgu selleks näiteks Tallinna parimate piknikukohtade või salarandade kaart.

    Avatud disain

    Karin Tõugu ja Mikk Meelak loovad osavõtjate abiga avatud disaini põhimõttel toimiva funktsionaalse ja linna kasutajatele vajaliku linnainstallatsiooni, mida on lihtne ehitada ja mille disaini võib iga ehitaja lähtuvalt oma vajadustest muuta. Toimiva näitena saab siin tuua Tallinna tänavatel ja hoovides pesitsevad vabaõhu pinksilauad.

    Avatud haridus

    Kadri Klementi pühendub koos töötoast osavõtjatega uute haridusformaatide väljatöötamisele, mis aitaksid õpetada lastele paremini linnaruumi eripärasid ja funktsioone. Formaatidest luuakse kõigile vabalt kättesaadav infomaterjal, mida saab kasutada sarnaste õppesündmuste läbiviimiseks.

    Avatud teadmised

    Vaba Linna neljandas töötoas toimub Herkko Labi ja Henri Laupmaa juhtimisel visioonipaberi “Open Tallinn” väljatöötamine, mis sõnastab avatud Tallinna käsitlemise põhimõtted ja defineerib valdkondlikud mõisted eesti keeles, loob praktilised ideed mõistete rakendamiseks ja kogub kokku juba olemasolevad näited nn vabavaralise Tallinna toimimisest. Visioonipaberi tulemus vormistatakse bukletiks, mida levitatakse Eesti kohalikes omavalitsusüksustes, erakondades, valitsusasutustes ning on kättesaadav ja tasuta kasutatav kõikide teemast huvitatute jaoks.

    Rohkem infot Vaba Linna kohta: vabalinn.kultuurikatel.org

    Projekti suurtoetaja on SA Archimedes Euroopa Noored.

    VABA LINN korraldaja on SA Tallinna Kultuurikatel, mille tegevuste üks põhifookuseid on uute tehnoloogiate spektri integreerimine Kultuurikatla kultuuri- ja haridustegevustesse. VABA LINN on loodud Kultuurikatla võtmeprojektina, eesmärgiga muuta see järgnevate aastatega rahvusvaheliseks sündmusvõrgustikuks, mis kaasab nii üliõpilasi, keskkoolinoori, eksperte ja visionääre, linnaruumi arengu üle otsustajaid kui ülikoolide õppeprogramme, tehnoloogiaettevõtteid, kogukonnaliikumisi ja rahvusvahelisi ühiskonna arengule keskenduvaid võrgustikke.

  • Üheksa korda mõõda

    Kaie Tanner

    IX Eesti KAMMERKOORIDE FESTIVAL Viljandis 1. – 2. IV.

     

    Iga konkursi eel või järel esitab keegi kuskil retoorilise küsimuse: kuidas me muusikat mõõtma peaksime? Või algatab vaidluse selgitamaks, kas võistlemine loomingule ülepea hävitavalt ei mõju.

    Kammerkooride festivali peeti juba üheksandat korda ja seda 1986. aastast alates, kusjuures alla kümne pole osalevate kooride arv kunagi kukkunud. Pigem ulatub sinna teise kümne kanti. Seega pole korraldajate ja osalejate meelest ürituse vajalikkus kunagi küsimuse all olnud.

    Žürii esimees, läti noortekoori Balsis dirigent ning üks läti laulupeo kunstilisi juhte Ints Teterovskis arvab samamoodi: “Loomulikult on konkursse kooridele vaja, see annab hea motivatsiooni ning võimaluse ennast teistega võrrelda. Riias on ligi sada koori ning nad kõik peavad kord aastas nn ettelaulmise läbima, et saada linnalt tegutsemiseks vajalikku toetust. Aga ühtlasi annab see meile väga hea ülevaate ja võimaldab süsteemi analüüsida.”

     

    Kuidas iseloomustad Eesti konkursi taset?

    “Hea,” ütleb Teterovskis diplomaatiliselt. “Ja ma tean veel mitmeid häid Eesti koore, kes praegu konkursil ei osale. Nii et teil pole põhjust muretseda.”

    Festivalil kaasa teinud 16 kammerkoori ja kolm ansamblit jagunesid viide kategooriasse: ansamblid, koolikoorid ning kammerkooride kolm raskusastet, igal oma kohustuslik laul. Võistlejaid hindas žürii koosseisus Ints Teterovskis (Läti), Kuno Areng, Vaike Uibopuu, Tõnis Kaumann ja Allan Vurma. Nimelt käib festivali traditsiooni juurde, et žürii koosseisu kuulub lisaks koorijuhtidele ka üks professionaalne laulja ning üks helilooja.

     

    Kui just sellele festivalile märksõnu otsida?

    “Põnevad kavad,” ütleb Kuno Areng hetkegi kõhklemata. On küll. Ehkki mõned laulud kooride kavas kattuvad, pole siiski tegemist standardse valverepertuaariga, mida võib kuulda ükskõik millisel konkursil ükskõik missuguses riigis. Ansamblite kava ulatub traditsioonilisest vanamuusikast suurte kooride pärusmaaks peetud romantiliste lugudeni ja kaasaegse kooriloominguni. Värskuse ja musikaalsusega jääb meelde Mitte-Riinimanda vanamuusika ansambel, küpse ühtlase vokaaliga Tallinna Kammerkoori ansambel.

    Koolikooride kategoorias tuli Mitte-Riinimanda kammerkoor välja Josep Vila vokaalselt komplitseeritud Sanctus-Benedictus’ega, Kuusalu keskkooli noortekoor laulis grand prix’ voorus pikka ja rasket Swideri “Cantus gloriosus’t” – nende noorte lauljate repertuaar polnud täiskasvanute kategooriatest raasugi kergem. Pigem vastupidi. Dirigentidele Taavi Eskole ja Urve Uusbergile igavene austus ja kaks cappuccino’t nende hiiglatöö eest!

    Head oli veel palju: Rakvere kammerkoor Solare seitsmepenikoorma-sammuline areng ja raske repertuaar, Eesti Panga kammerkoori tulemuslik töö, Tallinna Tehnikaülikooli kammerkoori ilus vokaal ja Viljandimaa Kammerkoori musikaalne esitus. “Väike, aga tubli” preemia (kui selline oleks) läheks Eesti Maaülikooli kammerkoorile Camerata Universitatis ja rabavalt raske repertuaari eriauhind (mida ka kahjuks päriselt pole) Tartu väikekoorile SO-LE-MI-JO, kes laulis Juri Faliku Bloki tekstidele kirjutatud kahte laulu.

    Tallinna Ülikooli kammerkoor võitis B-kategooria nii veenva üleolekuga, et ilmselt olnuks ka aste kõrgemal, ehk A-kategoorias edukas. Lisaks tugevatele dirigentidele (Aivar Leštšinski ja Merike Aarma) on kooril väga hea vokaalpedagoog (Karin Salumäe), seda on kõlast kuulda. Edule aitas kaasa ka oskuslikult valitud ja mitmekülgne kava.

    A-kategoorias oli kahe esikoha vahe väga väike, hästi esinesid nii Tallinna Kammerkoor (Aivar Leštšinski ja Darja Pastušenko) kui Tartu Ülikooli kammerkoor (Triin Koch). Mõlema repertuaar ulatub tavalise amatöörkoori võimekuspiiridest julgelt üle ning kooride vokaalne kvaliteet lubab sellega ka hästi toime tulla. Lisandub veel veendunud, hästi läbi mõeldud ja musikaalne esitus (12 punkti siinkohal Poulenci “Tristis est anima mea” esituse eest TÜ kammerkoorile ja Triin Kochile; aga väga häid laule oli kavades, ausõna, veel). Lõpptulemus oli nagu Piibelehel ja Vestmannil – tallinlased võitsid A-kategooria, aga tartlased said grand prix’.

     

    Mida selle konkursi põhjal Eesti kammerkooride kohta öelda saab?

    “Viimaste aastatega on tase pigem tõusnud,” arvab Kuno Areng, kes kuulub konkursi žüriisse juba mitmendat korda. “Triin Koch teeb Tartu Ülikooli kammerkooriga meeletut tööd ja tema kava balansseerib raskusastmelt noatera peal – amatöörid tavaliselt selliseid laule ei laulagi. Tallinna Kammerkoori edu üle on mul väga hea meel; nende kava oli lihtsam, aga üleolek veenvam, ka vokaal ehk mahlakam. Need kaks koori ongi praegune tipptase, etalon, mis on teistele eeskujuks.

    Pisut jäi mul süda kripeldama C-kategooria pärast, kus andsime välja ainult esikoha, ehkki võistlejaid oli viis. Siiski – kammerkoor Solare edumaa oli teistega võrreldes suur ja Elo Forsel koori väga hästi laulma pannud. Ehkki ka teised koorid olid tugevat tööd teinud, sai tulemus seekord just niisugune.”

     

    Mida žürii hindas?

    “Mitut aspekti,” ütleb Ints Teterovskis (reglemendi järgi tuligi hinnata kava, tehnilist teostust ning interpretatsiooni). “Hindamine oli kohati ka vastuoluline: kui kõrvutada väga musikaalse ja elava esitusega, kuid vokaalsete probleemidega koori ning väga hea kõla ja keeruka kavaga, kuid igavalt laulvat kollektiivi – kumb siis objektiivselt parem on? Vot ei oskagi öelda, nende head ja vead on lihtsalt erinevad. Tulemused selgusid viie žüriiliikme hinnete ja arvamuste keskmisest.”

     

    Kui terve festivali peaks paari lausega kokku võtma?

    “Väga hästi tehtud festival,” arvab Kuno Areng. “Muide, kohustuslike laulude valik oli ka väga hea ja kooride enda repertuaar äärmiselt huvitav. Meil on lihtsalt väga võimekas kooriliikumine.”

     

  • Urmas Paeti tööd ja päevad

     

    Poliitikaanalüütikud tunnevad aga süvenevat muret selle pärast, et nn programmipoliitika ongi asendumas projektipoliitikaga. Selge ilmavaate puudumine ei iseloomusta enam mõnd üht parteid nagu seni (nt Res Publica), vaid kogu uut koalitsioonilepet. Selle fenomeni raami mahub ka Urmas Paeti tüüpi nähtus kultuuripoliitikas: oli leidlikku organisaatoritööd, kuid vähem visioone ja põhjapanevat struktureerimispüüdu, selget nägemust kultuuri ja üksikute kultuuriasutuste/institutsioonide rollist.

    Ainus selge trend  on olnud kulka iseseisvuse vähendamine. Kultuuriministri otsus  rahastada tulevast kunstimuuseumi 10 aasta vältel kokku vähemalt 500 miljoni krooniga kulka rahast on selle eredaim ilming. Halvem kui konkreetne juhus ? muuseum ?  on pretsedent. Milline rahalahmakas võetakse kulka otsustuspädevusest järgmisena? Juhtumeid, kus ministeerium kulka asjadesse sekkub, on teisigi, alates nõunike nimetamisest laulupeo rahastamise pideva suurenemiseni.

    Jätkuvalt on kulka rahast toetatud riiklikke püsi- ja suurprojekte, mis võiksid olla ministeeriumi eelarves kindla rea peal, mitte sihtkapitalide katta, nii et  iseseisvatele projektidele jääb vähem ruumi. Alles äsja kandus Traducta tõlkestipendiumi raha ministri juhitud kulka nõukogu valdkondadevahelisest jaotusest üle kirjanduse sihtkapitali, mis vähendab seda tõusu, mis summade osas üldiselt oli.

    Mis puutub Paeti kui kultuuri ja spordi kättesaadavuse eest hoolitsenud ministrit, siis pole sisulised sammud nii tõhusad, kui esialgu paistab.  On tore, et on rajatud hulk  välikorvpalliplatse, kuid enamik neist on vähem kui aastaga katki  läinud ja üsna rohmaka kvaliteediga. Kare asfalt ja jäigad korvid ? väljak väljaku pärast, mitte mängijate jaoks.

    Ka tahaks spordi kättesaadavuse populismi juures, et täiskasvanule ei hakkaks töövabal ajal sporditund peale 70 kroonist (harv miinimum, järgmine, umbes keskmine aste on 100 krooni), veel enam aga, et lastele oleks mõni põhiala (jalgpall, kergejõustik) riigi poolt tasuta. See võiks olla prii koolitoidu kõrval järgmine samm.

    On tore, et Paeti ajal päästeti Sõprus ja sellest sai kultuurne kino, et jätkub eesti mängufilmi n-ö varem saavutatud toetamine ning tehtud regionaalpoliitikat. Tuleb aga  tunnistada, et need sammud on rohkem ideeidud kui tegelikkus, kuna kino tervikrahastamises ei ole  toimunud  murrangut, lõhe  filmi (ja  ka kujutava kunsti)  ning ülejäänud alade vahel on proportsionaalselt suurenenud.

    Oluliseks tuleb pidada uue teatri (NO99) tekkimist ja Baskini teatri katsetamist vabal turul ehk seda, et paradoksaalsel moel on tekkinud eesti teatrimaastikule kaks teatrit. Omaette küsimus on, kui kaua projektiteatrina tegutsemist alustanud NO99 ilma püsitrupita vastu peab, ent võimalus noortele vihastele meestele on antud. Kahetsusväärne, et ei teostunud Vanalinnastuudio saatuse otsustamise käigus õhus rippunud noorsooteatri tekkimise võimalus. (See võiks olla väljakutse uuele vasakpoolse suundumusega ministrile!) Samas pole nende probleemide osas, kuidas välistada teatrite kommertslike aukude tekkimist, jõutud sisuliste tõketeni. Vanemuisele on leitud toimetulekut tõestanud juht, mis vähemasti esialgu pole teatri draamaosale kuigi viljastavalt mõjunud. Kust tuleb järgmine muusikali või muul moel tekkinud eelarveauk teatrimaastikul, ei tea keegi.

    Kindlasti lootsid nii mõnedki, et Paet kui administreerimisvõimega noor tegija lahendab ehk värske kõrvalpilguga mõned probleemid, mille kallal kultuurirahvas ise kaua pusinud (selmet probleeme lahendada, korjas  ?avamislinnukesi?).

    Samas leiavad paljud, et Urmas Paet on olnud korralik kultuuriminister, kelle teeneks kultuuri nadi maine parandamine oma asjaliku oleku ja diplomaatilise tegutsemisega. Tundub, et tänu temale on kultuuriinimeste renomee pisut tõusnud (kuigi mõni neist on avalikult ja meeleheitlikult püüdnud seda hävitada).

    Paet ilmutas projektide ja omaalgatuse vastu alati huvi ning suhtus loojatesse respektiga, aitas nii mõnegi hea mõtte realiseerimisele kaasa. Näiteks kirjanduse vallas leidis ta  võimaluse rahastada kirjanike liidu raamatukogutuure, et kirjanikud saaksid tihedamini ?rahva sekka? minna, maaraamatukogudes esinemas käia jne. Ta pani õla alla ka näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Operale, samuti Tormise ?Eesti ballaadide? mullusele  uuslavastusele. Muusikaringkondades tuntakse Paeti algatusvõimelise ning probleemidele kiiresti reageeriva kultuuriministrina. Näiteks kui ERSO kontserdireis Itaaliasse (ERSO ajaloo pikim välisturnee) sattus alarahastamise tõttu küsimärgi alla, ajas Paet hädavajalikud finantsid välja paari-kolme päevaga. Samuti sai tema kultuuriministriks oleku ajal teoks nn pillikompensatsioon ERSO muusikutele, mis tähendab, et kui mõni orkestrant ostis omale instrumendi ise, siis (erinevalt kolleegist, kes mängib ERSO pillil) saab ta nüüd selle eest ka asjakohast kompensatsiooni.

    Paeti enda algatustest on kaheldamatult tänuväärsed püsitoetused tütarlastekoorile Ellerhein, Tallinna Poistekoorile ning Eesti muusika päevadele.

    Rahuloluks on põhjust  Eesti keele instituudi rahval, kuna Paeti ajal hakati ka kultuuriministeeriumis kirjakeeles väärtust nägema, sealhulgas ka keelenõu poole pöörduma. Seega pole üllatav rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo ning kultuuriministri Urmas Paeti 2003. aastal algatatud keelekeskuse idee; mõttelise üksusena see EKI keelenõuna ka tegutseb. 2004. aastal allkirjastati (Rummo, Paet ja EKI direktor Urmas Sutrop) memorandum toetada keelenõu ka edaspidi, et kõik soovijad saaksid posti teel või telefonitsi tasuta keelenõu. Keelehoolet toetati 2004. aastal ühe miljoni krooniga, sama summa on ette nähtud ka 2005. aastal.

    Kokkuvõtlikult võib öelda, et mitte just kõik eelnevad ministrid pole osanud probleemidele kiiresti ja võimaluste piires adekvaatselt reageerida. Ühtaegu loodab Sirp  kultuuripoliitikas tegijatena näha isikuid, kelles ametnikuvõimekusega ühineb spetsialisti kirg. Tahaks loota, et  kultuuripoliitika muutub erakondade tasemel  ka iseseisvaks teemaks ja vastav ministritool ei  ole suhteliselt vaikse ja struktureerunud kohana n-ö teenitud vahepeatuspaigaks ministritöösse sisseelamisel, kuni saabuvad paremad võimalused. Ent kas poliitikud seda kultuuriinimeste käest küsivad?

  • Johannes Võerahansu mälestusnäitus Tundmatu Võerahansu

    Mart Sander

    15. septembrini on Mart Sanderi galeriis Tõnismäel avatud kunstnik Johannes Võerahansu 110. sünniaastapäevale pühendatud näitus “Tundmatu Võerahansu”.
     
    Ekspositsioon koosneb kunstniku lese, pianist Erna Saar-Võerahansu erakogusse kuuluvatest teostest, millest enamus on avalikkusele välja pandud esimest korda. 26 õlimaali pärinevad nii kunstniku loomeperioodi algusest – 1930ndatest– kui selle kõrgpunktist, mis saabus 1950ndate teises pooles.
     
    Erna Saar-Võerahansu etteasted klaveril iga päev kella 16.00-17.00.
     
    Näitus on avatud T-R 13:00-18:30, L 12:00-16:00. Sissepääs tasuta.

  • Ooper – kõige uudsem kunstiliik?

    Heili Vaus-Tamm

     

    Tõnu Kõrvitsa samm ooperižanri uutel radadel on ühtaegu hinnaline ja habras. Esimeseks selletaoliseks oli meil Helena Tulve “It’s getting so dark”. Samuti tugevalt poeesiale rajatud teos, millel tegevus kui selline puudub. Tavapärast ooperi tegevust asendab teksti ja visuaali koosmõjus tekkiv emotsioon.

    Ooper oli hulga aega muust teatrist oma akadeemilisuse tõttu maas. Lisaks vormile (ja sellest tingitult) jäi kesiseks ka lavastuslik pool. Nii tekkisid lavastajad (Peter Brook, Dmitri Bertman), kes püüdsid tõsta klassikalise ooperi lavastamise tänapäeva teatri tasemele. Nüüd on aga ooperižanr end vabaks rebinud ja suure sammuga hoopis kaugemale astunud, on draamalavastusest ootamatum ja uudsem. Lavastaja osakaal tõuseb sellistes lavastustes paljalt misanstseenide seadja tööst oluliseks kaasautoriks. Sest süžeed kui sellist annab tõlgendada väga erinevalt ja tegelikult paneb iga uus lavastaja paika täiesti uue visuaali.

    Kui võtta koos Eesti uue suuna ooperitega vaatlusringi veel muu maailma heliloojate samalaadsed teosed, siis jääb silma nende tugevam visuaalne külg. Lavapilt on tihti lummav, ohtlik, ängistav, hullumeelne. Meie lavastajad jätavad esiplaanile muusika. Muidugi on Tulve ja Kõrvitsa muusika nii leebe ja habras, ent oma “nõrkuses” ka diktaatorlik. Ei lase end üle lavastada. Ja nii tekibki Kõrvitsa ooperite lavastaja Peeter Jalaka pöördumise fenomen. Algul kirjeldab lavastaja justkui vabanduseks oma esialgseid plaane ja lisab siis: “Ent pärast lähemat tutvumist ooperitega oli selge, et muusikat ja libretot iseloomustav irreaalne ja nüansirikas õhustik tundus senise plaani tarvis liig habras.” Ja nii on tulemuses valdav enesepidurdus. See loob aga omaette pingelise õhkkonna ja toimib sellise emotsiooni tekitajana, mis asendab tegevust.

    Ooperis “Tuleaed” on Õpetaja ja Õpilane pandud oma teksti esitama orkestri kohal kõrguvatele postamentidele. Kus nad isegi mitte ei liiguta, rääkimata liikumisest. Visuaalsus seisneb valguses, mis värvib nende kleite (algul suured kohevad ballikleidi-taolised, mis katavad täielikult postamendi). Siin tekkis ka vastuolu Kõrvitsa muusikaga, sest selles puudub sunnitud paigalseis. Kõrvits kulgeb oma helides vabalt ja pehmelt. Muidugi on selles vastuolus oma intriig. Sisuliselt oleks Jalaka esimene mõte – illusoorne liikumine ja mitmekihiline projektsioon muusikaga rohkem sobinud. Kuigi, varasemate teostega võrreldes tundus ka helilooja muusika kuidagi askeetlikum ja vähem impressionistlik.

    Valus punkt on selliste ooperite puhul libreto. Tihti on üks ja sama isik nii poeesia kui teksti autor. Kui ei ole, ongi asi keerulisem, sest n-ö võõras isik hakkab poeetilist teksti lavale kohendama. Kuna aga abstraktselt kulgevat teksti kohendada on raske, jääbki tulemus kas pea olematuks või halvemal juhul vägivaldseks, midagi juurde lisavaks. Kõrvitsa ooperite puhul toimib esimene variant.

    Uus ooperimuusika annab lauljale hääleliselt ja intonatsiooniliselt rasked ülesanded. Helen Lokuta ja Kädy Plaas tulid ilma orkestri intonatsioonilise toeta oma partiidega imetletavalt toime ja tõstsid meie ooperilaulja saavutused hoopis uuele kõrgusele. Üllatas Kädy Plaasi stabiilseks ning tihedamaks kujunenud hääl. Kui esimeses ooperis tundus Kõrvitsa vokaalliin kuidagi kammitsetud, siis vahepealse kooriteose justkui vabastaval mõjul kulges teise ooperi meloodiajoonis juba nauditava uusmeloodilisuse vabaduses ja amplituudis.

    Nargen Opera produktsioon uue ooperižanriga on oluline samm Haydni ooperikestest edasi. Kõnealune produktsioon tõi välja uue väärtuse: kammerorkestri ja uue koolkonna ooperilauljate ühendus on loonud stiililt tervikliku ettekandeaparaadi.

  • Altruismi metastaasid

    Toomas Paul

    Kui selline viimse hingetõmbe ad libitum edasilükkamine puudutaks ainult valitsejaid, oleks tegemist samasuguse eesõigusega nagu vaaraode balsameerimine. Aga meditsiini edusammud ulatuvad praegu kõigi inimesteni ja mõjutavad sügavalt meie suhtumist surma.

    1990. aastal jäi ühel ööl Terri Schiavo süda seisma. Kui see mõne hetke pärast uuesti tööle hakkas, oli tollal 26-aastase naise aju saanud juba niivõrd suuri kahjustusi, et ta ei tulnud enam kunagi teadvusele. Teatavasti president Bush sekkus isiklikult ega lubanud parlamendil anda nõusolekut 15 aastat koomas olnud naise toitevõrgu väljalülitamiseks. Selle kuulsa naise saatuse pidi otsustama föderaalkohus.

    Kuulus on ta küll, aga mitte erandlik. Ajakirjanduse andmetel hoitakse USAs analoogiliselt kunstlikult elus 35 000 patsienti. Neist

    10 000 on lapsed. Nende kõigi sugulased seisavad samasuguse dilemma ees nagu Terri Schiavo omaksed. Surm ei ole rikkal maal enam meditsiini, vaid kohtute pädevuses.

    See näitab inimese vägevust. Ei ole enam nii, et Jumal annab lapsed ? lapsed sünnivad siis, kui nad perre planeeritakse. Ja kui ei saa loomulikul teel, võib muretseda katseklaasilapse. Sama on surmaga: surm tohib tulla siis, kui lõpetatakse sondiga toitmine, lülitatakse välja kunstneerud ja muud masinad. Läänemaailma lihtsurelikku, kui ta pangaarvel on piisavalt raha, hoitakse elus loodust trotsides.

    Võitlus haiguste vastu on olnud XX sajandil uskumatult edukas. Süüfilis, tuberkuloos, leepra, lastehalvatus ja paljud teised tõved on peaaegu likvideeritud. Laste suremus, mis XIX sajandil moodustas kolmandiku surmajuhtumitest, on heaolumaades peaaegu olematu.

    Jah, letaalne lõpp on küll (veel) paratamatu, aga seda võib aastaid edasi lükata. Enesesäilitamistung on igal elusolendil väga tugev. Tarvitseb vaid meenutada Marge Valdmaa võitlust haigekassaga rohtude saamiseks. See on bioloogiliselt normaalne käitumine ?  klammerduda elu külge.

    Üksikisiku tasandil on asi instinktiivne ja seega selge. Kui küsida aga, miks ühiskond nii kõrgelt väärtustab elu, et ka piinarikast vegeteerimist tuleb mis tahes hinna eest pikendada, on vastus ebalev. Miks peaks inimese elu kui selline olema ?püha?, kui loomade oma seda ei ole? Jalaluu murdnud hobune lastakse kohapeal maha ? halastuse pärast.

    Näib, et veidrad kombinatsioonid XXI sajandi inimese peas ja südames tulevad sellest, et vanast lohistatakse kaasa igasuguseid asju, seda ise teadvustamata.

    Hiljaaegu eesti keeles ilmunud eetikaõpiku autor Louis P. Pojman on saanud lapsena range uskliku kasvatuse. Filosoofiaga tutvumise järel on ta sellest selgelt distantseerunud ning kaitseb eetika kui sellise autonoomsust. Püüdes olla erapooletult aus, peab ta aga paaril kohal möönma, et religioonil ja eetikal on kokkupuutepunkte.

    Kui on olemas Jumal, kes lõi meid oma näo järgi, siis on kõik inimesed võrdselt väärtuslikud. Jumal väärtustab kõiki võrdselt. Kui me oleme tema lapsed, siis oleme vennad ja õed. Kuid ilma Jumala vanemluseta on mõttetu öelda, et kõik inimesed on sünnipäraselt võrdse positiivse väärtusega. Pojman küsib: ?Mis annab meile, loomadele, kõige kohanenumate ellujäämise protsessi tulemustele, üldse mingi väärtuse, rääkimata võrdsest väärtusest? Intelligentsuse ja kasu seisukohast näib Aristotelesel ja Nietzschel olevat õigus; on tohutuid ebavõrdsusi, ja miks ei peaks kõrgemat sorti inimesed madalamat tüüpi indiviide enda heaks ära kasutama? Selles suhtes näib ilmalikkus ebavõrdsust eitades elavat selle usulise kapitali intressidest, millest ta on lahti ütelnud.?

    Seda on väitnud teisedki. Näiteks Gilbert Harman sõnastab löövalt moraalinihilistide tõdemuse: ?Moraal on lihtsalt religioonist tulenev ebausu jäänus?. Miguel de Unamuno arutleb, et inimene ei võta vastu aistinguid rohkem, kui ta vajab elamiseks ja enda alalhoiuks. Kui ta ei taju värve, mis jäävad infrapunasesse või ultravioletsesse spektriosasse, siis põhjusel, et talle piisab vahepealsetest värvidest. Meeled toimivad kanalitena, mis jätavad reaalsusest välja kõik, mida me ei tarvitse teada, et võiksime saadavat teavet kasutada elu hoidmiseks. Parasiidid, kes elavad teiste loomade sisemuses, ei näe ega kuule, sest neil pole seda tarvis. Unamuno meelest leidub analoogselt ka sotsiaalseid parasiite, kes saavad ühiskonnalt, milles nad elavad, kõlbelise käitumise ajendid, kuid eitavad, et hea käitumise ja talutava elu kindlustamiseks on vajalik usk Jumalasse ja sealpoolsusesse, sest ühiskond on neile juba valmistanud need vaimsed mahlad, millest nad elavad. Üksikisik võib elada siivsalt ning isegi sangarlikult, uskumata hinge surematust ja Jumalat, aga Unamuno meelest elab ta sel juhul vaimse nugilise elu.

    Mu meelest läheb aga lõimumine sügavamale. Jeesus on öelnud: ?Ei veel igaüks, kes mulle ütleb: ?Issand, Issand!?, taevariiki saa; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist? (Mt 7,21). Eesti Päevalehe tellimusel küsitles uuringufirma EMOR Tallinna elanikke. Paluti avaldada arvamust, kas eutanaasia peaks olema lubatud juhul, kui inimene on paranemislootuseta ja võimeline eksisteerima ainult haiglapalatis aparatuuri all.  60 protsenti vastajatest pooldas halastussurma, 27 protsenti oli selle vastu ja 13 protsenti jäi vastuse võlgu. Naised olid enam eutanaasia poolt kui mehed. Eestlased ja venelased suhtusid halastussurma erinevalt. Nimetatud tingimustel peab halastussurma lubamist vajalikuks 72 protsenti küsitletud eestlastest.

    See vastab enam-vähem Lääne inimeste praegusele suhtumisele. Zürichi ülikooli meditsiiniõiguse instituudi teadlase Georg Bosshardi teatel näitab inimeste surmasoovi põhjuste uurimine, et hirm valu või teiste ebameeldivate sümptomite ees ei olnud enamikul juhtudel peamine. Selle asemel olid tähtsad isikliku iseseisvuse küsimused, kontrolli säilitamine ja soov perekonnale, sõpradele või hooldajaile mitte koormaks muutuda. Oma kogemusest vaimulikuna võin kinnitada, et see on tõesti nii.

    Kristlus kui õpetus ei mängi enam märkimisväärset rolli, ent teatud kõlbelised hoiakud on väga sügaval sees. Üks nendest asjadest, millega postkristlikud maad on läbi imbunud, on piiritu ligimesearmastuse nõue. ?Ei ole olemas suuremat armastust sellest, kui et keegi annab oma elu oma sõprade eest? (Jh 15,13). Praktiline imitatio Christi. ?Me oleme armastuse ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest, ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest? (1Jh 3,16).

    Unamuno süüdistab hispaanlase ägedusega altruismi metastaase, kuid soome-ugri flegmaatilisusega võiks öelda, et halastussurma soovija halastab järelejääjate peale. Kui kogu aeg räägitakse sellest, et rahvastik vananeb ja kes neid jõuab toita, kas ei ole siis just kristliku ligimesearmastuse tegu halastada tulevaste põlvede peale ja mitte jääda koormaks? Sest rohud ja ravi on kallid ? ning veel kallimaks lähevad.

Sirp