Toeta
Otsi

COLLIDE@CERN

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel režissöör ja produtsent Volia Chajkouskaya.

    Lilled ei vaiki, võitlus ei lõpe. Tristan Priimägi vestles Volia Chajkouskayaga
    Volia Chajkouskaya: „Ma ei usu, et filmil on jõudu Valgevene diktatuuri hävitada, küll aga usun, et filmi tõttu saab ehk osa inimesi paremaks.“
    Eesti filmimaastikul on juba mõnda aega tegutsemas valgevenelanna Volia Chajkouskaya, kes on end järjekindlalt tõestanud nii produtsendi, režissööri, festivalikorraldaja kui ka, mis seal salata, projektikirjutajana, kellel on oma ettevõtmiste tarbeks õnnestunud edukalt kaasata toetusi mitmetest Euroopa fondidest, mis on meie kitsastes ja keerulistes oludes alati teretulnud. Valgevene päritolu Chajkouskaya üht esimest produtseeritud filmi „Teekonnafilm“ näitas Tallinnas DocPoint, oma firmaga Volia Films on ta koos Allfilmiga tootnud ka kaks väga tugevat Eesti autorite dokki: Vladimir Loginovi filmi „Prazdnik“ (2019) ja Max Golomidovi „Yoyogi haiku“ (2022, koostöös jaapanlaste tootmisfirmaga Kofuba). Järgmisel aastal on loodetavasti tulemas nii valgevenelanna Anna Savchenko surmanuhtluse-teemaline dokk „72 tundi“ kui ka ta enda esimene täispikk lavastajatöö „Poliitika pole tüdrukutele“ valgevene vabadusliikumisest.

    Millest unistatakse Vabal Laval? Karin Allik vestles Jakub Skrzywanekiga
    Vaba Lava teatrikeskuses algas uus hooaeg uue kuraatoriga. Kuni 2025. aastani vältava kuraatoriprogrammi paneb kokku noor poola lavastaja ja Szczecini nüüdisaegse teatri kunstiline juht Jakub Skrzywanek, kelle lavastus „Sõda ja rahu“ andis oktoobri keskel programmile avapaugu. „Sõda ja rahu“ võib meeldida või mitte, ent küsimusi esitama ta igatahes kutsub. Vestlesime Skrzywanekiga nädal pärast lavastuse esietendust, et küsida ja vastata nii „Sõja ja rahu“, Vaba Lava kuraatoriprogrammi kui ka Eesti ja Poola teatrite võrdluse teemal.

    ÄLI-ANN KLOOREN: Intrigeeriv, vaimustav ja rõõmustav oktoober
    Tallinna kontserdielu pakkus oktoobrikuus nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat. Eriti teeb rõõmu osav suhtlemine publikuga.
    Oktoobrikuu kontserdiülevaate alustuseks pean ütlema, et eri põhjustel, sealhulgas lühike reis Londonisse, ei käinud ma kuu jooksul just kuigi paljudel üritustel. Aga reisilgi sai kuulatud üksjagu kontserte – kõik suurepärased. Eriti valmistas rõõmu Arvo Pärdi „Perpetuum mobile“ BBC sümfooniaorkestri kavas. Siiski jäi Londoni kontsertidest midagi kripeldama.

    GREGOR MÄNDMA: Biomassi põletamine lõppegu!
    19. oktoobril korraldati rahvusvaheline aktsioon biomassi põletamise vastu. Kuu aega enne ÜRO XXVIII kliimamuutuste konverentsi juhiti tähelepanu biomassi põletamises jätkusuutliku tegevuse nägemise silmakirjalikkusele ning nõuti valitsustelt biomassi põletamise lõpetamist.

    JAAK PROZES: Kolonialism ja postkolonialism Venemaal
    Venemaa soome-ugri rahvaste kolonisatsioon ja kolonialismi postkoloniaalsed stereotüübid
    „Me pole mitte kunagi ja mitte kusagil olnud kolonisaatorid. Meie koostöö on üles ehitatud võrdõiguslikkuse alusel või soovist aidata ja toetada. Need riigid, kes püüavad meiega praegu võistelda, nemad just nimelt viisid läbi täiesti teistsugust poliitikat,“ nii ütles Peterburis tänavu 14. septembril Aafrika riigipeadega kohtudes Vladimir Putin. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi aga kirjutas 21. aprillil 2023. aastal alla seaduse dekoloniseerimisest. Nagu näha, on presidentidel kolonisatsioonist täiesti erinev ettekujutus. Milles siis asi?

    MIHHAIL TRUNIN: Kas võimaluste aken avaneb?
    Vestlus Venemaa lagunemisest, emigratsioonist, fondide Vaba Burjaatia ja Vaba Jakuutia tegevusest ning rahva meeleoludest Burjaatias ja Jakuutias Anna Zujeva ja Raissa Zubarevaga
    Kui uskuda põhiseadust, on Venemaa võrdsete subjektide föderatsioon, aga mitte tsentraliseeritud juhtimisega unitaarriik. Vladimir Putini peamiseks „teeneks“ Venemaa asendamatu juhina peetakse nn võimuvertikaali tugevdamist. See tähendab, et föderaalkeskus, ja Putin isiklikult, on tugevdanud regioonide ja kohalike omavalitsuste majanduslikku allutamist ning poliitilist kontrolli nende üle. Sellesama põhiseaduse järgi on Venemaa paljurahvuseline riik, kus on olenemata rahvuslikust kuuluvusest tagatud kõigile võrdsed õigused ja vabadused. Ent igaühel, kes vähegi tänapäeva Venemaa tegelikkust tunneb, pole kahtlustki, et venelased on seal domineerivas, privilegeeritud seisundis, samal ajal kui riigis elavad teised rahvad allutatakse suuremal või vähemal määral sunni viisil assimileeruma.

    ART LEETE: Soome-ugri murede allikas
    Näitus „Uurali kaja“ annab soomeugrilastele ka sõnumi, et me ei unusta neid praegu ära, olgugi et nende maa asub Venemaal.
    17. oktoobril algatati Venemaal terrorismi ja ekstremismi süüdistusega kriminaaluurimine ersa vanematekogu liikmete vastu. Ersasid süüdistatakse Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika taunimises ja Venemaa territoriaalse terviklikkuse ohustamises iseseisva riigi Erzjan Mastor rajamise plaani kaudu. Süüdimõistmise korral ootab ersa kultuuritegelasi, kelle hulgast eakamad Grigori Mussaljov ja Jevgeni Tšetvergov on kaugelt üle 80 aasta vanad, kümneaastane vanglakaristus.

    TETJANA KASIMA: Teekond läbi urbsuse
    Mööda Vana-Kalamaja jalutamine paneb mind mõtlema kolmele asjale: urbsus, flâneur (pr uitaja, kondaja – tlk) ja passeggiata (it jalutuskäik – tlk).

    LILL SARV: Tehisaru kujundab tänavaid
    Kalamaja muuseumis harjutasid asjatundjad ja huvilised koos tehisaruga linnaruumi kujundamist.
    Elanike kaasamine linnaruumi arendamise otsustesse on aktuaalne juba pikemat aega ning tõotab edaspidi aina tähtsust koguda. Euroopa Liidu rohepoliitika eduka teostamise võti on ka elanike käes, kes oma soovide, tegude ja käitumisega kujundavad linnu rohelisemaks ja jätkusuutlikumaks.

    REBEKA PÕLDSAM: Mis koondab Eesti feministlikku kogukonda?
    Pannes kokku tänavuse Tallinna feministliku foorumi programmi, küsisin endalt: millised on praegu Eesti feministidele tähtsad teemad?

    /// Arvustamisel ///
    Gabriel García Márqueze „Kõdulehed“
    Sven Mikseri „Vareda“
    Nikolai Berdjajevi „Venemaa saatus“
    Boriss Akunini „Aasialik europiseerimine. Tsaar Peeter I“
    Georg Friedrich Händeli „Julius Caesar“ Vanemuises
    ERSO „MacMillan ja Pärt. Hingedepäeva kontsert“
    Hans Christian Aaviku jt kontsert
    näitused: Tiina Tiituse „Mäletamata hetked“ ja Kateriin Rikkeni „Sõõm“
    grupinäitused: keraamikute „Kokkumäng“ ja graafikute „Pindadest, piiridest ja omaruumidest“
    Vanemuise „Päikesepoisid“
    Vaba Lava „Sõda ja rahu“
    näitused: „Wes Anderson – Asteroid City: Exhibition“ Milanos ja „Perifeersed perspektiivid“ Genkis

    Esiküljel režissöör ja produtsent Volia Chajkouskaya. Foto Anna Prokulevitš

  • ,

    Neljateistkümnes Hullunud Tartu festival tõstab esiplaanile kultuuri rolli keerulistel aegadel

    Tartus toimub 9.-11. novembrini taas kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti ühendav festival “Hullunud Tartu”, mis kannab tänavu alapealkirja “Eesliin” ning kus astuvad üles ukraina, soome ja läti kirjanikud, muusikud ja kunstnikud. Teemavalikuga juhitakse tähelepanu vajadusele avaldada järjepidevat toetust Ukrainale ning sellele, kui oluline on piiriäärsete riikide omavaheline suhtlus ja koostöö kultuurivaldkonnas. Eesliini mõistetakse festivali teemana ka laiemas ja kujundlikumas tähenduses. Selle sõna sagedast
    kasutust – mille üle nii mõnelgi puhul ka muiati – oli muuhulgas märgata ka pandeemia puhkedes, mil mõiste “eesliinitöötaja” leidis meedias kasutust nii meedikutele osutavana kui ka üldisemalt vältimatus inimkontaktis töötavate inimeste kohta, Hullunud Tartu viib “eesliini” kujundliku tähendusvälja üle kultuurile, rõhutades kultuuri ja loojate tihti alahinnatud rolli maailma ja inimeksistentsi mõtestamisel, eriti keerulistel aegadel. Kirjanik, kunstnik või muusik tegutseb eesliinil selle sõna vaimses tähenduses, seda ka siis, kui tema looming ei ole otseselt “sotsiaalne” selle mõiste kitsamas tähenduses. Neljateistkümnes Hullunud Tartu teeb selle vaimse eesliini nähtavamaks, seda festivalile omases nihkeid ja ootamatuid seoseid hõlmavas võtmes.

    Festivali põhiprogramm toimub sedapuhku Aparaaditehases Armastuse saalis, südmusi jagub aga mujalegi. Hullunud Tartule annab hoo sisse 9. novembril Urve kohvikus aset leidev kirjanduslik maskiball, mis pakub võimalust meisterdada endale kohapeal ballisaalis kirjanikumask. Reedel, 10. novembril kell 17.00 algab festivali põhiprogramm Armastuse saalis, kus avatakse Tiia Johannsoni, Kristel Mägedi ning Ago Teedemaa loomingust koosnev näitus ning seejärel esitletakse läti luuletaja ja tõlkija Guntars Godinšii koostatud lätikeelset raamatut sürrealismist Eestis. Õhtu jätkub sõnaliste ja muusikaliste esinemistega, üles astuvad Siim Lill, Riste Sofie Käär, Berit Kaschan, Asko Künnap ja Heikki Kalle, fs, Urmas Vadi ning Kasper Salonen (Soome) ja Masi Hukari (Soome). Hilisõhtul on kõik huvilised oodatud järelpeole Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubisse Salong, järelpeo programm hõlmab ka etteasteid vaba lava formaadis.

    Laupäeval, 11. novembril algab programm juba keskpäeval – Armastuse saalis toimub eksperimentaalkirjanduse konverents “Koogel-moogelis. Kaspar Jassa 50”, kus esinevad Janek Kraavi, Erkki Luuk, Marko Kompus, Siim Lill, Berk Vaher, Sven Vabar, Paavo Matsin ning Jaan Malin. Õhtul astuvad sealsamas üles Murca, Jaan Malin ja Kristjan Kannukene, Harly Kirspuu, Toomas Kiho, Teele Lember ja Joonas Veelmaa, Kirsi-Marja Moberg (Soome), Monika Mattiesen ja Kristjan Kannukene ning Sophia Lenartovych (Ukraina). Festival lõpeb kultuuriklubis Salong ansambli Kaks siga lendavad Päikese poole eksklusiivkontserdi, vaba lava ja peoga.

    Täpsema ajakavaga saab tutvuda festivali Facebooki-lehel ning Tartu ja Lõuna-Eesti Kultuuriaknas.

    2010. aastal kirjanik Jaan Malini algatusel sündinud Hullunud Tartu on otsingulise ja intensiivse programmiga valdkondadeülene festival, mis on kujunenud üheks Tartu kui UNESCO kirjanduslinna peasündmustest. Lisaks tihedale  Festivali toetavad Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital.

     

  • Kultuuriministeerium kuulutas välja konkursi „Kultuurisõber 2023“

    Kultuuriminister Heidy Purga kuulutas välja 13. korda toimuva „Kultuurisõbra“ konkursi, millega tunnustab Kultuuriministeerium kultuurikorraldajate ettepanekute abil aasta jooksul valdkonda toetanud ettevõtteid ja metseene. Samuti selgub konkursi käigus aasta kultuurikorraldaja preemia järjekordne laureaat.

    „Ettevõtjate ja metseenide panus kultuuri rahastamisse on hindamatu. Nende altruistlikud investeeringud on kui viljakas pinnas, kust võrsub kultuur, mis on laiapindsem, julgem, mitmekesisem ja kättesaadavam. Metseenlus aitab luua rikkamat ja dünaamilisemat kultuurimaailma, kus kultuur saab olla nii kogukonna rikastaja kui ka majandusliku arengu mootor. „Kultuurisõbra“ tiitel on mõeldud nende inimeste tänamiseks ja tunnustamiseks,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.

    Kandidaate „Kultuurisõbrale“ võivad esitada kõik kultuurivaldkonnaga kokku puutuvad organisatsioonid. Iga kultuurikorraldaja saab konkursile teha ühe ettepaneku. Kandidaatide hulgast valib Kultuuriministeeriumis kogunev komisjon välja tunnustused, mida peetakse oluliseks just lõppeva aasta kultuuripildis toimunule tagasi vaadates. Konkursi komisjoni kuuluvad lisaks Kultuuriministeeriumi esindajatele ettevõtja Feliks Mägus, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts, tänavu veebruaris aasta kultuurikorraldaja tiitliga tunnustatud Ülle Välimäe ning EAS-i ja KredExi ühendasutuse juhatuse liige Liina Maria Lepik. Konkursi võitjad avaldatakse galal „Kultuurisõber 2023“, mis toimub 15. veebruaril 2023 Lillepaviljonis.

    Kultuuri toetanud ettevõtjad ja eratoetajad ehk kultuurisõbrad selgitatakse välja 13. korda. Aastate jooksul on tunnustust pälvinud rahvusvahelised suurettevõtted ja üleilmselt tuntud kaubamärkide esindajad Eestis, samuti on tänatud metseene või ka väikeettevõtteid, kelle panus on olnud kaalukas suurtest keskustest väljaspool toimuva kultuurielu toetamisel. Kandidaadiks ei saa olla Kultuuriministeerium või selle valitsemisala asutus, nende töötajad või nende korraldatud projektid. Arvesse ei lähe ka teised riigiasutused, riigi enda ellu kutsutud organisatsioonid või organisatsioonid, kelle põhitegevus on toetuste jagamine. Konkursi komisjon otsustab aastale tagasi vaadates ka kultuurikorraldaja tunnustuse saaja. „Kultuurisõbra 2022“ galal tänavu aasta alguses pälvisid peapreemia ehk aasta kultuurisõbra tiitli UG Investments OÜ, ettevõtja Toomas Suurvärav ja metseen Peeter Wesik.

    Kandidaadi esitamiseks tuleb täita Kultuuriministeeriumi kodulehel elektrooniline ankeet. Kandidaatide esitamine on avatud kolmapäevani, 13. detsembrini 2023. Täpsemad tingimused on lugeda siin. Varasemate aastate kultuurisõbrad on leitavad siit.

  • ,

    Kumus avatakse melanie bonajo näitus kehast ja puudutusest

    melanie bonajo. Kui keha ütleb Jah. 2022.

    Alates 10. novembrist on Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel avatud hollandi kaasaegse kunstniku melanie bonajo isikunäitus „Kui keha ütleb Jah+“. Oma teostes otsib rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik vastust küsimusele, kas tänases üha enam kommertsialiseeruvas ja tehnoloogilises maailmas on veel kohta intiimsusel. Näituse nimiteosega esindas bonajo Hollandit 2022. aasta Veneetsia kunstibiennaalil.

    melanie bonajot huvitavad peavoolust väljapoole jäävad kogukonnad, kes on kultuurilise tõrjutuse või normatiivsesse süsteemi mittekuulumise tõttu määratud ühiskonna äärealadele. Tema loomingus on esil eetilise ja empaatilise kooseksisteerimise küsimused, kehapoliitika, võrdsus ning maailma ja iseenda alternatiivsed tajumisvormid.

    „Näituse fookuses on puudutus ja intiimsus ning käsitletakse ka väga olulist nõusoleku küsimust ning isiklike ja ühiskondlike piiride-tabude raamistikku. Samuti vaadatakse sisse lähedusvaeguse, vananemise ja sellega kaasneva üksilduse teemadesse. bonajo kväärperspektiiv seab küsimuse alla, mida ja miks me peame „normaalseks“, kutsudes üles olema empaatilisem ja kaasavam ning märkama nii iseenda kui ka teiste inimeste erisusi ja vajadusi,“ rääkis kuraator Maria Arusoo.

    „Juba Veneetsia biennaalil oli selge, et melanie bonajo looming sobitub Kumu näituseprogrammi. Tahame Eesti publikule tutvustada visuaalseid elamusi pakkuvat kaasaegset kunsti, mis puudutab ühiskonnas olulisi ja teravaid teemasid,“ lisas Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli.

    Näitusel on väljas neli eksperimentaalset dokumentaalfilmi. Näituse keskmes oleva suurejoonelise ja tundliku teose „Kui keha ütleb Jah“ kõrvale on kaasatud kolm bonajo varasemat teost, mis vaatlevad intiimsuse ja kontakti otsimise teemat.

    Kõigi teoste juurde on loonud ruumiinstallatsioonid ruumikunstnik Théo Demans, kellega bonajo teeb sageli koostööd. Näitusesaal on muudetud sensoorseks ja mänguliseks keskkonnaks, mille kaudu kanduvad teemad ekraanidelt üle füüsilisse ruumi, muutes näitusekülastuse kehaliseks kogemuseks.

    Näituse avanädalavahetust saadab tihe publikuprogramm. Reedel, 10. novembril kell 17 vestleb kuraator Maria Arusoo kunstnikuga. Laupäeval, 11. novembril kell 15 viib melanie bonajo läbi piiride ja nõusoleku teemalise ingliskeelse töötoa „Consentship“. Lisaks toimuvad laupäeval koostöös ZUGA Ühendatud Tantsijate ja Sõltumatu Tantsu Lavaga liikumise ja oma keha tunnetamise töötuba lastele ja Maria Arusoo kuraatoriekskursioonid eesti ja inglise keeles. Pühapäeval teevad näituse külastusjuhid kogu päeva jooksul igal täistunnil näituse lühitutvustusi. Mitmekülgset publikuprogrammi ja erinevate partneritega koostöös korraldatud üritusi jätkub kogu näituse perioodiks. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumiõpilased saavad osaleda terviseõpetuse ainekavaga haakuvas kehalisusest ja seksuaalsusest rääkivas muuseumitunnis.

    Näitus jääb avatuks kuni 28. aprillini 2024.

    Kuraator: Maria Arusoo
    Ruumikunstnik: Théo Demans
    Graafiline disain: Ott Metusala
    Koordinaator: Inga Jaagus

    Näituse toetajad: Mondriaan Fonds, Invaru

  • ,

    Mikkeli muuseum esitleb karikatuuri isa Honoré Daumier’ loomingut

    Mikkeli muuseumis saab alates 4. novembrist näha prantsuse 19. sajandi kunsti suurkuju Honoré Daumier’ rohkem kui sadat karikatuuri, mis pärinevad Rolan Paul Firnhaberi kogust.

    Kuigi Eestis on mitmes muuseumis üksikuid Daumier’ karikatuure ‒ sealhulgas Eesti Kunstimuuseumi Johannes Mikkeli kollektsioonis ‒, on näitus „Karikatuuri isa. Daumier’ looming R. Paul Firnhaberi kogust“ Eestis esmakordne võimalus tutvuda kunstniku loominguga põhjalikumalt ja mitmekülgsemalt.

    Kollektsionäär Rolan Paul Firnhaberile kuulub Eesti suurim Daumier’ graafika erakogu. 1936. aastal Indianapolises sündinud Firnhaber on USA kultuuriloolane, antropoloog ja ürgaja kunsti uurija, kellel on Chicago ülikooli doktorikraad võrdleva religiooni ja mütoloogia alal. Alates 2010. aastast elab Firnhaber Viljandis.
    “>

    Honoré Daumier (1808‒1879). Alam-Normandia elanike sissetung Pariisi. Sarjast „Les trains de plaisir“ (Ekskursioonirongid). Litograafia. Le Charivari. 01.09.1852. R. Paul Firnhaberi kogu

    Näituse kuraatori Anu Allikvee sõnul lõi Honoré Daumier uuenduslikke maale ja skulptuure, kuid teenis elatist peamiselt karikaturistina. „Kuna Daumier’ mastaapne ja ajakirjanduse vahendusel laiade rahvahulkadeni jõudnud graafikalooming kannab peamiselt humoristlikku varjundit, võib teda pidada suisa karikatuuri isaks. Seda tiitlit õigustab ka tema roll naljapiltide edasiarendamisel sotsiaalselt ja poliitiliselt mõjukateks kunstiteosteks. Daumier’ groteskini stiliseeritud kujundites nägi kirjanik Honoré de Balzac justkui Michelangelole omaseid kirglikke ja esmapilgul lausa taltsutamatuid jooni, millest vormusid elavad ja jõulised figuurid,“ tutvustab Allikvee.

    Seistes demokraadina alati nõrgemate poolel, käsitles Daumier oma ajastu poliitilisi vastasseise ja ründas ebaõiglaseid riigimehi. Olles neil teemadel terav ja jõuline, suhtus ta inimlikesse nõrkustesse aga pigem mõistva muhelusega, kujutades pariislaste rõõme ja muresid, laste vempe ja suurlinna ülerahvastatust.

    Daumier’ elu ja loomingu käsitlemise kõrval tõstatab näitus ka pildivabaduse probleemistiku, küsimuse kunstniku vabadusest luua ühiskonnakriitilist satiiri. Teema on oluline ka tänapäeval, kui ühiskond on tugevalt kaldu poliitilise korrektsuse poole ning ajakirjanduslikku satiiri käsitletakse pahatihti isikliku solvamisena.

    Näituse publikupäev toimub 11. novembril – Esimese maailmasõja lõpu aastapäeval, mis

    on Prantsusmaal riigipüha (vaherahupäev). Sellel päeval on hea meenutada ka Daumier’ jaoks keskseid väärtusi – vabadust, rahu ja demokraatiat – ning nende eest seismise tähtsust. Programm sisaldab loomingulist töötuba ja ekskursioone.

    Näitust saadab Daumier’ elule ja loomingule pühendatud trükis ajastukohase ajalehe kujul ja mitmekülgne publikuprogramm.

    Näituse kuraator: Anu Allikvee

    Näituse kujundus: Liina Siib

    Graafiline disain: Külli Kaats

    Toetaja: Prantsuse Instituut

  • ,

    Tallinna 7. illustratsioonitriennaali laureaadid on selgunud

    Reedel, 3. novembril avati Arhitektuurimuuseumis Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“, kus saab imetleda illustratsioone 82 raamatukunstnikult üle maailma. Näituse avamisel kuulutati välja tänavuse triennaali peapreemia ehk grand prix võitja, kelleks on Poola illustraator Joanna Concejo.

    „Joanna Concejo on üks tunnustatuimaid ja hinnatumaid illustraatoreid. Tema isikupärane ja tundlik käekiri, detailirikkus ja täpsus, oskus läheneda köitvalt igapäevastele teemadele, ootamatud leiud ja „kastist välja“ mõtlemine võluvad ja äratavad imetlust. Paljud kunstnikud püüavad teda jäljendada, aga seda tundlikkust on raske saavutada, mille leiame Joanna piltidest,“ ütles triennaali kuraator ja lastekirjanduse keskuse kunstiekspert Viive Noor.

    Triennaalil tunnustati II auhinnaga Elena Odriozolat Hispaaniast ja III auhinnaga Rebeca Lucianit Argentinast. Diplomid said Alefes Silva (Colombia), Amir Shabanipour (Iraan), Daniela Costa (Itaalia), Isol Misenta (Argentina), Inna Maslyak (Ukraina), Matteo Gubellini (Itaalia), Noushin Sadeghian (Iraan) ja Ofra Amit (Iisrael).

    Välja anti mitmed eriauhinnad. Lastekirjanduse Keskuse preemia läks Kristi Kangilaskile illustratsioonide eest raamatule „Suur rüütel“. Keskus hindab kõrgelt kunstniku isikupärast käekirja, pildilist jutustamisoskust ning klassikalise joonistuse sidumist digitehnikaga.

    Eesti Rahvusraamatukogu preemia pälvis kunstnik Anu Kalm, kelle illustratsioonid raamatus „Pisike puu“ äratavad tähelepanu ajastu vaimu peegeldamisega rahvalike kujundite kaudu. Raamatu eesmärk on toetada laste lugemishuvi juba väikesest peale.

    Eesti Kujundusgraafikute Liidu preemia omistati Martin Jarriele (Prantsusmaa) ning Eesti Kunstnike Liidu preemia pälvis Regina Lukk-Toompere ja noore kunstniku tunnustuse sai Liis Roden.

    IBBY Eesti osakonna diplom anti Annalisa Bollinile Itaaliast tema erilise, tundliku ja detailirohke illustratsiooni eest pildiraamatus.

    Rahvusvahelises žüriis osalesid dr. Ali Boozari (Iraan), Glenda Sburelin (Itaalia), Katalin Szegedi (Ungari), Amanda Mijangos (Mehhiko), Aljoscha Blau (Saksamaa) ja Josep Antoni Tàssies (Hispaania).

    Illustratsioonitriennaal on avatud kuni 3. detsembrini. Lastekirjanduse Keskuses on samal ajal avatud eelmise triennaali võitja, Mehhiko kunstniku Amanda Mijangose isikunäitus „Õpi vaatama, õpi ütlema“.

    Triennaali kuraator on Viive Noor, näituse disainer Mae Kivilo. Korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu. Triennaali toimumist toetavad Tallinna linn, Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Kirjastuste Liit, IBBY Eesti osakond ja Eesti Kunstnike Liit.

    Vaata lisa: www.facebook.com/tallinnillustrationstriennial

  • Selgusid Kultuurkapitali sihtkapitalide uued koosseisud

    Kultuuriminister Heidy Purga kinnitas 3. novembril Kultuurkapitali sihtkapitalide uued koosseisud järgmiseks kaheks aastaks.

    „Kultuurkapitali sihtkapitalid on meie suurte kultuurivaldkondade toimimises ülimalt olulise tähtsusega koosseisud. Erinevate erialaliitude poolt esitatud kandidaatidel seisab ees kaks vastutusrikaste otsuste aastat. Kindlasti ootavad ees põhjalikud arutelud, kuid ma olen kindel, et need 56 uut sihtkapitalide liiget hoiavad meie ühist kultuurivälja oma suure ekspertiisi ja heade kavatsustega nii, et sellest saavad kasu loovisikud, festivalid, organisatsioonid ja kogu Eesti rahvas, kes kultuurist moel või teisel osa saab,” selgitas kultuuriminister Heidy Purga.

    Kultuurkapitali seaduse järgi kuulub igasse sihtkapitali seitse oma loome- või spordivaldkonnas tegutsevat inimest. Nüüd esitavad sihtkapitali liikmed endi seast ühe esindaja Kultuurkapitali nõukokku. Nõukogu otsustab valdkondadevaheliste suurprojektide rahastamise, Kultuurkapitali aastaeelarve ning tulevikusuundade üle ja rahastab kultuuriehitiste ehitust sihtotstarbeliselt laekunud summade kaudu.

    Arhitektuuri sihtkapital

    • Carl-Dag Lige
    • Grete Veskiväli
    • Kai Süda
    • Kalle Vellevoog
    • Maarja Valk-Falk
    • Reet Aus
    • Toomas Tammis

    Audiovisuaalse kunsti sihtkapital

    • Katrin Kissa
    • Marju Lepp
    • Marko Raat
    • Martinus Daane Klemet
    • Mati Sepping
    • Tiiu-Ann Pello
    • Tristan Priimägi

    Helikunsti sihtkapital

    • Ave Sophia Maria Tölpt
    • Toomas Vavilov
    • Mari-Liis Rebane
    • Mihkel Poll
    • Märt-Matis Lill
    • Raul Saaremets
    • Tiia Teder

    Kehakultuuri ja spordi sihtkapital

    • Aivo Normak
    • Alo Lõoke
    • Ave Sats
    • Helen Mast
    • Kaili Kukumägi
    • Kristi Kirsberg
    • Rauno Kais

    Kirjanduse sihtkapital

    • Ilona Kivirähk
    • Jaanika Palm
    • Kadri Rahusaar
    • Lauri Eesmaa
    • Mari Klein
    • Piret Viires
    • Sirje Olesk

    Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital

    • Jana Huul
    • Kadri Laas-Lepasepp
    • Kaisa Eiche
    • Ketli Tiitsar
    • Paul Kuimet
    • Terje Ojaver
    • Urmas Puhkan

    Näitekunsti sihtkapital

    • Eva Koldits
    • Evelyn Raudsepp
    • Margus Kasterpalu
    • Oksana Tralla
    • Oliver Issak
    • Piret Rauk
    • Priit Volmer

    Rahvakultuuri sihtkapital

    • Dagmar Ingi
    • Laura Liinat
    • Liina Veskimägi-Iliste
    • Mall Paulus
    • Raul Talmar
    • Reet Hiiemäe
    • Tarmo Kivisilla

    Eksperdid alustavad tööd novembris.

  • Ansambel U: ehk uue muusika uuenduste uuendaja

    MARIA MÖLDER 

    Ansambel U: on 20 aastat väsimatult tegutsenud selle nimel, et uuem muusikalugu meie lavadel elustuks, et selle valged laigud saaksid aegamisi värviliseks. Peale selle on ansambel muidugi andnud võimaluse koos endaga ajalukku minna ka paljudel heliloojatel, kel muidu poleks olnud selleks n-ö töövahendeid ehk professionaalseid mõttekaaslasi.

    Enne U:-d ei olnud muidugi päris tühi maa: nüüdismuusika esitamisel oli 2003. aastal veel põhitegija NYYD Ensemble Olari Eltsi juhtimisel. Ansambli U: initsiaatoritest (Lyonis õppinud Taavi Kerikmäe ning Amsterdamis ja Bolognas tudeerinud Tarmo Johannes) algab aga Eestis püsiva koosseisuna sihipäraselt selleks koolitatud nüüdismuusika interpretatsiooni lugu. U: juhtfiguurid teadsid oma väärtust ja olid valmis ülejäänud uue muusika ringkonda vajadusel järele aitama. 2008. aastaks kujunes välja U: praegune koosseis: Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Vambola Krigul (löökpillid) ja Taavi Kerikmäe (klaver).

    Olen olnud tunnistajaks sellele, et U:-st napilt varem (2002) alustanud ja pikalt U:-ga kõrvuti toimetanud ansambel Resonabilis (nende ühisnimetaja on flöödimängija Tarmo Johannes) ei ole enam regulaarselt pildil. Vahepeal on veel mitmeid ansambleid loodud ja looja karja läinud, aktiivseks muutunud ja passiivseks jäänud. Praegu on U: kõrval Eesti nüüdismuusikataevas teine ere täht Tallinna Uue Muusika Ansambel, mis asutati Arash Yazdani eestvedamisel 2012. aastal ja mis erinevalt kindla koosseisuga U:-st on alustanud projekti­põhiselt, kuid samuti löönud rahvusvaheliselt laineid väga julgete kavade ja suurteoste esitustega. Edu ja vastupidamist tuleb soovida ka TUMA-le!

    2008. aastaks kujunes välja U: praegune koosseis: Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Vambola Krigul (löökpillid), Taavi Kerikmäe (klaver), Levi-Danel Mägila (tšello) ja Merje Roomere (viiul).

    Kuigi Eestis tegutsevatele heliloojatele on U: olnud asendamatu katselabor, ei ole U: keskendunud pelgalt uudisteoste esitamisele, vaid pühendunud ühtlasi lääne XX sajandi muusika uuenduste maaletoomisele, kui nii võib öelda. U: tegevus on ka selles mõttes olnud õpetlik, et siinne (mitmesugune) publik on väga eripalgelise repertuaari kaudu saanud aimu, mida kõike on võimalik saavutada kuue instrumentalistiga. Saab luua tõesti väga eripalgelisi tekstuure ja panustada mängulisusse, aga vahel juhtub ka nii, et kontsert möödub üheplaaniliselt, väheste eredate hetkedega. U: puhul ei juhtu seda õnneks sugugi tihti, aga uudislooming on risk iseenesest ning U: on 20 aasta jooksul õppinud ja esitanud tohutu hulga väga erilaadset muusikat. Neil on igal aastal palju kavasid, kus kõik või enamik teoseid on uued või koguni spetsiaalselt U:-le kirjutatud, kuid omaette väärtus on ka hea nüüdismuusika taasesitamine ja sissemängimine.

    Mul on olnud U: tegevusaja vältel ansambliga mõningaid kohtumisi mitmes ametis. Alati olen näinud kindlat kontseptsiooni ja selle eest seismist, kui tahes imelikud on mõnikord ka paistnud muusikute nõudmised tol hetkel kaasmaalastest koostööpartneritele, kes on mõnikord olnud rahvusvahelise kogemuse mõttes U: muusikutest nii mõnegi sammu maas. Professionaalne nõudlikkus, mis nüüd on järjest tavapärasem, on neil olnud paigas kogu aeg. Oma asja ajamine sirge seljaga ja kompromissitult võib kohati mõjuda ka häirivalt, aga tulemus on enamasti siiski valulikku protsessi väärt – seda tuleb praegu tunnistada igaühel, kel on olnud nendega raskeid hetki või kes pole nende tegevuse tuumast lihtsalt aru saanud.

    Mis tehtud, mis teoksil

    Julgen arvata, et Eesti esimene on U: olnud paljudes kategooriates, kas või nüüdismuusika ühendamises kaasaegse tantsu või teatrikunstiga: esimene koostöölavastus „Mäng“ koreograaf-lavastaja Mart Kangroga jõudis publiku ette juba 2006. aastal. Nüüdseks on nad koos teinud kolm lavastust. Küllap sellepärast taaselustati ansambli aastapäevakontserdil ka Mart Kangroga koostöös valminud „Harmoonia“ (2009), mis mõjub värskelt ka praegu – ja mõjuks ilmselt ka kümne aasta pärast.

    Juba 2010. aastast on U: andnud vana-aasta uue muusika kontserte, mille repertuaar on tolle aastaaja mugava jõulu­muusikaga võrreldes tõepoolest eksperimentaalne. Vahel on U: nendel kontsertidel n-ö turvalises ringis katsetanud ideid, mis hiljem löövad laineid kaua ja laialt (nende hulgas virtuaalreaalsuse projekt). 2013. aastal algatatud haridusliku loengkontsertide sarja „URR:“ jooksul on ansambel praeguseks tutvustanud palju sellist muusikat, mis harilikult Eestis kontserdilavale ei jõuaks, sest suurema kontserdikorraldaja arvates oleks see publiku arvu poolest liiga suur risk.

    Muutuv tehnoloogia on U: tegevuses mänginud rolli päris kaua. Meenub, et 2009. aastal tundus päris pöörane mõte korraldada U: esimese plaadi esitlus (nüüdseks on U:-l kolm albumit) Eesti virtuaalsaatkonnas Second Life’i keskkonnas, mis tollal oli teema (minul jäi see tolle keskkonnaga ainsaks kokkupuuteks, kuigi olen end pidanud üsnagi tehnoloogiasõbralikuks).

    Ehkki nüüdismuusika sisering, heliloojatest-interpreetidest ja veel mõnest süvahuvilisest koosnev n-ö sekt, ei vaja nüüdismuusika põnevaks tegemiseks vilesid ega kellasid, on tehnikaeksperimendid publiku laiendamise mõttes olnud nutikas käik. See kõik on hästi tasakaalustanud mõnd teist projekti, kus minnakse mõne helilooja loomingusse ja mõttemaailma väga süvitsi sisse.

    Aastate jooksul on üha laienenud elektroonikasuund, mida U: on rakendanud peamiselt interaktiivse „Publikuorkestri“, aga ka virtuaalreaalsusega katsetades. Mulle tuli seda lugu kirjutades üllatusena, et „Publikuorkestri“ esimene versioon sündis juba 2011. aasta NYYD-festivalil, sest ise kuulsin sellest alles mitu aastat hiljem ja vahepeal on seda kas või tehniliste imevahendite poolest tohutult edasi arendatud. Esimene virtuaalreaalsuskontsert anti 2017. aastal Scott Milleri teosega „Raba“. Ansambli algatamise peasüüdlased ja peamised eestkõnelejad Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe on aga vahepeal tehnika­imesse sukeldunud ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli koosseisus.

    2015. aastal liitus ansambliga mänedžer Mairika Plakso. Tean, et mänedžeri otsiti juba palju varem, ja olen kindel, et Plakso on ansambli arengule olnud võimas tugisammas. Kui vaatan praegu U: tegevuse ajajoont, on näha, et varsti pärast tema töö algust pandi alus paljudele praegu tuntud U: projektidele ja laienes ka ansambli rahvusvaheline haare. Mäletan, et 2016. ja 2017. aasta paiku vaevas mind Sirbi uue muusikatoimetajana tõsine mure: ei saa ju pidevalt kirjutada ainult U: tegemistest, kuigi ansambel mõtleb pidevalt välja vapustavalt uuenduslikke kontserdiformaate ja -kavasid, rändab mõne oma programmiga mööda maailma, sh annab kontserte koguni Lõuna-Ameerikas, ja neil muusikutel on päriselt ka midagi uut öelda.

    „Residentuu:r“, U: üks olulisemaid haridusprojekte, käivitati 2016. aasta novembris ja seal on igal kevadpoolaastal keskendutud ühe helilooja loomingule või läbivale teemale, nii et see pakuks süvitsi huvi nüüdismuusika valdkonna praktikutele. Aastatel 2018–2020 ja 2022–2023 kestsid rahvusvahelised Euroopa nüüdismuusika ansambleid ja noori heliloojaid ühendavad DYCE-projektid. Viimastel aastatel on U: palju panustanud Kanadas elanud eesti avangardhelilooja Udo Kasemetsa (1919–2014) loomingu mõtestamisse.

    Kombitud on ka interpreetide piire. Meenub kas või kestvusprojekt, kus Eric Satie teose „Vexations“ esitus kestis ligikaudu 18 tundi. U: kavalehelt leidsin, et U: on n-ö autentselt ette kandnud Stockhauseni teose „Aus den sieben Tagen“, s.t interpreedid paastusid ja mediteerisid enne ettekannet neli päeva.

    U: 20

    Rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil „Afekt“ tekkis huvitav võrdlus, kui 25. ja 26. oktoobril esinesid kõrvuti päevadel kaks peaaegu sama koosseisuga ansamblit (s.t flööt, klarnet, viiul, tšello, löökpillid, klaver, kohati liitus ka vioola): Ukraina ansambel Uhho (’kõrv’) ja meie U:, mõlemas muidugi väga kõrgel tasemel muusikud. Uhho on muidu 17 instrumentalistist kokku pandud kooslus, mille liikmed on valitud tohutu konkursiga ja kes esineb dirigendiga. U: on seda praktiseerinud väga harvadel juhtudel. Kas dirigendita koosmäng on omaette väärtus? Vahest mitte, aga üksteise tunnetamine sellisel tasemel, nagu on U:-l, päris kindlasti. Ansambli liikmed ise on öelnud, et dirigendita esituse puhul võidab just kõla, sest nõnda kuulatakse üksteist aktiivsemalt.

    Ometi võib vist öelda, et ansamblite alusrepertuaar on vähemalt osaliselt sama: Uhho mängis siin Boulezi ja Grisey muusikat, mis on olnud eriti algusaegadel ka U: tegevuses olulisel kohal (olgu, U: aastapäevakavas oli spektralistidest Murail’ teos). U: on siiski läinud eksperimenteerivamat teed: esitanud rohkem ka avatud partituure ja graafilise notatsiooniga teoseid ning teinud koostööd muu valdkonna kunstnikega.

    Ansambel U: koostöös Mart Kangroga valminud lavastuses „Harmoonia“ (2009/2023).

    Kuigi ka Uhho liikmed on silmapaistvad muusikud, proovisin omaette nende mängu kuulata mõttega, nagu oleks laval U:. Kõik muu oli ehk peaaegu õige, aga karisma on U: muusikutel märksa eredam. Baastasandil: vaatasin-kuulasin kaks õhtut järjest, kuidas ansambel teeb rasket tööd, aga ühes loeti mu meelest tõesti orkestrandi kombel takti, teine koosseis hingas muusikat kergelt nagu muuseas. See teeb ka kuulajal olemise mõnusaks, kuigi muusika kergus ei ole ju omaette eesmärk. Morton Feldmani loo „The Viola in My Life II“ ehk „Vioola minu elus II“ ajal (U: kontserdil) mõistsin: kõik muusikud laulavad justkui ühte imeilusat laulu, mis on vähe teistsugune kui klassikalise muusika kaanonis või saates „Eesti otsib superstaari“. Aga just laulvus on üks selle ansambli külgetõmbejõu alustalasid.

    Kontsert „Ansambel U: 20“ tuletas peenelt meelde, kui mitmekülgne on U: aastatega ladestunud kultuurikiht. Muusikaliste sündmuste ja pinevuse poolest oli U: kava juba algul paljulubavam. U: esitas muusikat, mis otsekui imes mu endasse. Nautisin väga Reinvere vaikset, ent eredate käikudega teost „Ööpilt magava Cupidoga“ (2023, esiettekanne). Tatjana Kozlova-Johannese (tema teoseid on U: repertuaaris praeguseks kõige rohkem) „Ainult õhk“ (2023, esiettekanne) oli isikupäraselt sume, seekord hästi kõrvasõbralik, aeglane ja õhuline atmosfäär, mille lõpetas Helena Tuulingu müstiline bassklarneti soolo. Ka spektraalmuusika klassiku Tristan Murail’ „Paludes“ / „Sood“ kõlas U: esituses väga selgelt ja nüansirikkalt. U:-ga koos musitseeris Garth Knox, ansambli varasem koostööpartner, vapustava kõlataju ja tehnikaga nüüdismuusikat esitav vioolamängija, kes ei paista sallivat ülemäärast ilutsemist ega virtuoossust. Puhas heli ja vaikus – sama kehtib ju ka U: kohta.

    Olgem ausad, kui poleks praeguseks 20aastase kogemusega ansamblit U:, siis poleks vahest ka paljut muud põnevat, mis on Eesti nüüdismuusikasse ilmunud ja siis jälle kadunud. Sellest muust eristab U:-d kõige vaimustava kõrval just püsivus, ehkki turvalist loorberitele puhkama jäämise mõnu need muusikud vaevalt veel niipea tunda saavad.

    Kogu U: tegevus ei pea meeldima. Kindlasti on aga selle ansambli fänn olemiseks vaja avatud meelt, uue kogemusega kaasaminemise julgust. Vahest tähtsamgi on, et uus muusika ei jätaks külmaks. U: esituses ei jäta.

  • Loe Sirpi!

    Mirjam Parve „Varjukeha“

    Siim Kallase „Mina“

    Kaja Kann, „ Too tants. Gaas“

    Tallinna Linnateatri „Metazoa“

    Sigrid Savi „Troopika“

    mängufilmid „Tähtsad ninad“ ja „Vaba raha“

    mängufilm „Suur vaikus“

    In memoriam Jüri Gerretz

    In memoriam Rutt Hinrikus

    In memoriam Ülevi Eljand

    Esiküljel ansambel U: lavastuse „Harmoonia“ kostüümides. Foto Piia Ruber

  • Vetevaim pankrotilainel

    KAAREL TARAND

    „Me peame tegema otsuseid, mis on ammu tegemata, ja need on ka paljuski ebapopulaarsed otsused. Ma tahan ka olla populaarne, aga mul ei ole hetkel seda võimalust sellel põhjusel, et need otsused on vaja teha.“ Neid kuldseid sõnu Vikerraadios lausudes jätkas peaminister Kaja Kallas Eesti riigi juhtimises Mart Laarini tagasi ulatuvat pikaajalist tava poliitilises sõnakasutuses, kus „populaarsus“ on „lolluse“ ja „ebapopulaarsus“ „tarkuse“ sünonüüm. Enesele märkamatult annavad nii kõnelejad hävitava hinnangu kõigile kodanikele, kes ilmutavad arvamusküsitlustes mõistmatust iseenda valitud juhtide plaanide ja otsuste suhtes. Populus ehk rahvas on siin juhm, mis sest, et üle aastatuhande on tema häält ka jumala hääleks peetud. Küllap ongi, kui päevast päeva seda etteheidet talub ja ütlejat ei karista. Mida teeks üks keskmine ristikogudus, kui õpetaja iga jutluse sissejuhatuseks kuulutaks, et jumal on loll? Ajaks kotti?

    Eesti haritlaskonna kujunemisloos on Kreutzwaldi kirjutatud „Kalevipojal“ ainulaadne koht ja mitte ainult seetõttu, et autor tõstis eestlased eeposega rahvaste hulka. Just üheskoos eepose lugemine doktor Jakob Hurda targal juhatusel andis 1870. aastal otsustava tõuke ka harituna eestlaseks jääda soovinud üliõpilaste koondumisele ning sedakaudu rahvusvärvide ja rahvusriigi sünnile. „Kalevipoega“ loetakse tänapäevani, olgu koolipingis piineldes või pisut eakamana täiesti vabatahtlikult ettelugemispäevadel.

    Paraku on see kaunis ja hariv komme paljudest valitsustegelastest mööda läinud. Puhtast teadmatusest matkivad nad eepose kangelaste asemel antikangelasi ning sellel on ka karmid majanduslikud tagajärjed. Eriti õpetlik on eepose kümnenda peatüki lugu Alevipojast ja vetevaimust ning seda hoopis haaravamalt kui ainult õpetusena, kuidas finantseerida riigipiiri ehitust. Alevipoeg pajatas:

     

    Kui sa kannad kamaluga

    Vana kaabupesa võrra

    Taalreid kokku kuhjanisti,

    Siisap jätan sidumata,

    Käigikohad kütkemata.

    Täpsemalt toodi rahvale tagasi igikestev kahjum, mis vähegi geograafiat ja geo­poliitikat mõistvale inimesele oli viieteistkümne aasta eest sama selge kui praegu.

    Kaabusid liigub Eesti poliitikas hulga­kaupa, kuid EKRE omad siiski Alevipoegadeks ei passi, sest võimul olles ei taibanud nad sugugi, et taalrikuhja kogumiseks peab kaabu alla ka süllasügavuse augu kaevama. Alevipoegade puudust riigis siiski ei ole. Neid valib valitsuse otsuse alusel „riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamiskomitee“, kelle nimetatud isikud omakorda panevad riigile kuuluvaid ettevõtteid juhtima võimekatest võimekaimad. Tulemus on alati sama. Tarvitseb vaid uuel juhil ettevõtte olukorraga tuttavaks saada, kui läheb järje­kordse augu kaevamiseks ja valitsuse-vetevaimu tüssamiseks. Eriti kulukalt avaldub see Ida-Virumaal, kus maa on üleni auklikuks torgitud ja kuhu seatud kaabude täitmiseks valitsus koguni eriesindaja on määranud. Ja läheb, nagu vanas lugulaulus kirjas:

     

    Purask kandis teisel päeval

    Koidu piirdel juba koorma

    R o o t s i vanu rublasida,

    Mis ei kaabu põhjakesta

    Mitte jõudnud kinni katta;

    Poiss tõi teise hõlmatäie,

    Kandis koorma kolmandama,

    Kandis neljandama koorma,

    Viis veel vara viiet korda,

    Kulda lisaks kuuet korda,

    Kust ei küllust kübaralle

    Siiski saanud sigineda.

    Vara kippus vähenema,

    Rikkus mehel lõppemaie.

     

    Nagu teada, ongi riigi rikkus lõpukorral hoolimata Rootsi pankadelt kasumi krabamisest, kuid vetevaimu ind ei rauge ja äsja tõotas ta rahandusministri suu läbi, et kuigi Auvere õlitehasesse investeerimine oli viga, ehitatakse tehas siiski lõpuni ja pannakse tööle, mis sest, et küllust kübarasse see ei too. Sellegi ülestunnistuseni jõudis valitsus ainult tänu vastutustundlike noorte kodanike vaevanägemisele läbi kolme kohtuastme, mille tõttu sadade miljonite tuuldelaskmine üldse avaliku tähelepanu all on.

    Eesti Energia, täpsemalt tema saastav ja tulevikuta põlevkiviharu, ei ole ainus täitmatu kaabu. Kus aga riik ettevõtlusse nina pistab, käib asi sama mustri järgi ja on käinud kogu iseseisvus­aja jooksul. Ühel või teisel põhjusel on valitsused jätnud taristuettevõtted erastamata või kui on püüdnud seda teha, siis ikka kelmide võrku langenud, nagu sajandivahetusel Narva elektrijaamade müügikatsel. Eesti raudteed müüdi kahes jaos, et siis mõni aasta hiljem osa sellest „rahvale tagasi tuua“ (muuseas, juba seda ogarat plaani reklaaminud videos aastast 2007 figureerib kaabu toonase keskerakondlase, nüüdse justiitsministri Kalle Laaneti peas). Täpsemalt toodi rahvale tagasi igikestev kahjum, sest vähegi geograafiat ja geo­poliitikat mõistvale inimesele oli viieteistkümne aasta eest sama selge kui praegu, et Venemaa toorainete ning Hiina konteinerite lõputule voole ja Põhja-Jäämere kaubatee õitsengule rajatud äriplaan on muinasjutt. Riigile kuuluv vedaja Operail ongi lõpuks käpad peaaegu püsti ajanud ning tegevuse lõpetamist takistab ainult asjaolu, et omanik ootab jätkuvalt ja visalt kasumit. Kui ei teeni vedaja, ei saa teenida ka rööpad. Aasta alguses andis valitsus teada, et „prognoosi järgi ulatub Eesti Raudtee kahjum tänavu 30,2 miljonini, 2024. aastal 32 miljonini, 2025. aastal 34 miljonini ja 2026. aastal 38 miljonini“. Kahjum oleks veelgi suurem, kui valitsus raudteel reisijatevedu doteerides seda rööpaseadjatele osaliselt ei hüvitaks. Vetevaim muudkui jookseb varakambri vahet. Mitu hõlmatäit varandust lõpuks mahutab peene välismaise nimega kaabu Rail Baltic, ei ole veel selge, kuid üheksa nulliga arv tõotab see tulla küll.

    Kui lisada nimekirja riigi äri- ja juhtimis­otsustega nn rahvusliku lennunduse, laevanduse, postiside ja ka metsanduse (kes küll oskaks seda õigesti mõõta?) arendamisel põhjustatud kahjud, peab paratamatult nentima, et tegu ei ole erandi, õnnetu üksikjuhtumiga, vaid seaduspärasusega, mis peaaegu kinnitab ammu Margaret Thatcheri Inglismaalt imporditud väidet, et riik on halb peremees. Võib-olla siiski ei ole, aga sel juhul on pädev põlluharija lihtsalt viljatusse liivakõrbe tegutsema sattunud ning heasoovijad peaksid tungivalt paluma tal lõpetada või ta jõuga peatama.

    Jääb veel üle küsida, kas otsused mis tahes igavesti kahjumlikust ärist väljuda, müüa maha, mis veel müüdav on, ning pakkuda vältimatult vajalikku äriilmast lahus seisva avaliku teenuse ja hüvena, oleksid populaarsed või ebapopulaarsed. Vajadus kahjumist neis ärides vabaneda peaks valitsusele olema ilmselge, sest teisel tabelipoolel oleks see ju võimalus rahastada kõike head ja toredat, milleks praegu raha napib, õpetajate palgast rahvus­raamatukogu remondini. Selle osa jutust peab valitsus siiski maha salgama, sest muidu võib mõte rumala rahva hulgas koguni populaarseks osutuda ja populaarseid otsuseid ükski normaalne valitsus teatavasti teha ei kavatse. Seega seisab valitsuskoalitsiooni ees ülesanne panna rahvas kõigepealt riigile kuuluvate ettevõtete kahjumit palavalt armastama ning siis see naksti (ebapopulaarselt) ära võtta. Selleks ei ole muud vaja kui väljuda vetevaimu rollist ja usinalt rahvuseepost lugedes leida sealt mõni kasumini viiv tegutsemisjuhis.

Sirp