Toeta
Otsi

CO2

  • Eesti teatri auhindade nominendid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Luule Epner, Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Mae Kivilo, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Eve Mutso-Oja, Marie Pullerits, Bert Raudsep, Oksana Tralla ja Keiu Virro.

     

    Lavastajaauhind

    Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – „Eden Detail“ (Kanuti gildi saal).

    Renate Keerd – „Ült“ (Eesti Noorsooteater) ja „Lood“ (Tartu Uus teater).

    Mari-Liis Lill – „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater).

    Kertu Moppel – „Mefisto“ (Eesti Draamateater).

    Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater).

     

    Kunstnikuauhind

    Lilja Blumenfeld – kujundus lavastustele „Niskamäe naised“ (Vanemuine) ja „Sume on öö“ (Ugala).

    Liina Keevallik – lühiooperi „Laps ja lummutised“ kunstnik-lavastaja (Estonia).

    Kairi Mändla ja Aet Ader – kujundus lavastusele „Mäletan / Ei mäleta“ (Kanuti gildi saal).

    Kristiina Põllu – kujundus lavastusele „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater).

    Laura Pählapuu – kujundus lavastusele „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater).

     

    SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Karin Allik, Kristiina Garancis, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste ja Keiu Virro.

     

    Meespeaosatäitja auhind

    Erki Laur – Markus lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool).

    Priit Loog – Raimond Uusküla lavastuses „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater).

    Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus teater), Joonatan lavastuses „Kadunud kodu“ (Saueaugu teatritalu), Brent lavastuses „Teises toas“ ning osatäitmine lavastuses „Ült“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).

    Agur Seim – Paul lavastuses „Petserimaa igatsus“ (Taarka Pärimusteater).

    Juhan Ulfsak – Hendrik Höfgen lavastuses „Mefisto“ (Eesti Draamateater).

     

    Naispeaosatäitja auhind

    Triin Lepik – Juula lavastuses „Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla).

    Terje Pennie – Anne lavastuses „Ema“, Tiina Villmann jt lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli“ ning Adelheid lavastuses „Leskede kadunud maailm“ (kõik Ugala).

    Liisa Saaremäel – Heidi lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool).

    Külliki Saldre – Loviisa lavastuses „Niskamäe naised“ (Vanemuine).

    Evelin Võigemast – Marianne lavastuses „Stseenid ühest abielust“ (Skene Katus Kunstile).

     

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Ekke Hekles – osatäitmine lavastuses „Lood“ (Tartu Uus teater).

    Dmitri Kordas – Azazello lavastuses „Meister ja Margarita“ (Vene teater).

    Alo Kõrve – Treener lavastuses „Ujuja“ (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater).

    Martin Mill – Dominik Bäng lavastuses „Bäng“ (Nargenfestival ja Kinoteater).

    Uku Uusberg – Daniel lavastuses „Ujuja“ (Skene Katus Kunstile).

     

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Hele Kõrve – Åse Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater).

    Anu Lamp – Ara lavastuses „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater).

    Carmen Mikiver – Linda lavastuses „Pimevalge“ ja Olga lavastuses „Kolm õde“ (mõlemad Endla).

    Laura Peterson – Juliette lavastuses „Kuningas sureb“ (Theatrum).

    Lee Trei – Elin ja Merilyn lavastuses „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater).

     

    Eriauhind

    Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lill ja Priit Põldma – „Kui sa tuled, too mul lilli“ (Ugala) ning „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater): lähisuhtevägivalla dokumentaalne, süvitsiminev ja puudutav käsitlus.

    Priit Põldma, Ringo Ramul ja lavastusmeeskond – ühe ajalooetapi põnev dramaturgiline töötlus ning säravalt hoogne ansamblimäng lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus teater).

    Theodor Teppo ja Sander Roosimägi – tundlik ja musikaalne üheshingamine lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater).

    Taago Tubin, Tarmo Tagamets ja lavastusmeeskond – stiilipuhas võrukeelne vaade draamaklassikale lavastuses „Godot’d uutõn“ (Müüdud Naer).

     

    MUUSIKAAUHIND

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

    Märt Jakobson – Ferrando osatäitmine Giuseppe Verdi ooperis „Trubaduur“ (Estonia) ja Komtuuri osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Don Giovanni“ (Vanemuine).

    Pirjo Jonas – Linda osatäitmine Gaetano Donizetti ooperis „Linda di Chamounix“ (Vanemuine).

    Risto Joost – muusikajuht ja dirigent kontsertlavastuses „Idomeneo“ (Estonia) ning ooperilavastustes „Linda di Chamounix“ ja „Don Giovanni“ (mõlemad Vanemuine).

    Helen Lokuta – Idamante osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi „Idomeneo“ kontsertlavastuses ning Lapse varju osatäitmine Maurice Raveli lühiooperis „Laps ja lummutised“ (mõlemad Estonia).

    Raiko Raalik – Leporello osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Don Giovanni“ (Vanemuine).

     

    BALLETIAUHIND

    Žürii: Viesturs Jansons (esimees), Kaja Kreitzberg, Eve Mutso-Oja, Elena Poznjak-Kõlar ja Dagmar Rang-Saal.

    Alain Divoux – Deemonluik lavastuses „Luikede järv“ ja Eros lühiballetis „Metamorfoosid“ (mõlemad Vanemuine).

    Sayaka Nagahiro – Ingelluik lavastuses „Luikede järv“ ja Hirv lühiballetis „Metamorfoosid“ (mõlemad Vanemuine).

    William Newton – Peremees lavastuses „Kratt“ ja nimiosa lavastuses „Louis XIV – kuningas Päike“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).

    Marcus Nilson – Sulane lavastuses „Kratt“ ja Karenin lavastuses „Anna Karenina“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).

    Ketlin Oja – Peretütar lavastuses „Kratt“ (Eesti Rahvusballett).

     

    TANTSUAUHIND

    Žürii: Kai Valtna (esimees), Riina Oruaas, Marie Pullerits, Eline Selgis ja Oksana Tralla.

     

    Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – „Eden Detail“: koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti gildi saal).

    Joanna Kalm – „Uitkeha“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur ja Tantsuruum).

    Renate Keerd – lavastus „Ült“ (Eesti Noorsooteater).

    Keithy Kuuspu – „Läbi kukkumine“: koreograafia (Sõltumatu Tantsu Lava).

    Johhanna Anett Toomel – lavastus „Fish Out of Water“ (Lemoot kompanii).

     

    ETENDUSKUNSTI AUHIND

    Žürii: Liisi Aibel (esimees), Luule Epner, Pille-Riin Purje, Bert Raudsep ja Ann Mirjam Vaikla.

     

    Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – „Eden Detail“: uue põlvkonna loojate intensiivselt groteskne mäng folklooriga (Kanuti gildi saal).

    Mart Kangro – „Täna õhtul lorem ipsum“: (kujutlus)mäng asendamise ja asendamatusega (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).

    Karolin Poska – „Untitled“: intiimsuse ja distantsi ühtesulatamine teatri mõtestamisel pandeemia tingimustes (Eesti Kunstiakadeemia).

    Liisa Saaremäel – „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“: kohavaimukas, riskialdis ja publikut usaldav rännaklavastus (Uue Loomingu maja ning EMTA).

    Jan Teevet, Oliver Issak, Harri Ausmaa, Kirill Havanski, Maria Paiste, Johannes Richard Sepping, Kenn-Eerik Kannike ja Margaret Tilk – „Paide 3000“: kogukondlike mänguväljade väsimatu otsing ja leidmine (Paide teater).

     

    TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

    Žürii: Taivo Pahmann (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Roland Leesment, Pille-Riin Lillepalu ja Tauno Makke.

     

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Indrek Apinis – Rakvere teatri etendusteenistuse juht, kellest on kujunenud tänu mitmekülgsele teatripagasile kõigi ja kõigega arvestav, nutikas ja kindlameelne partner ka lavastuste ettevalmistamisel alates tehnilise poole juhtimisest kuni lavale haruldaste trikkide loomiseni.

    Marika Raudam – Vanemuise teatri dekoratsiooniala juht, kes on korraldanud suure pühendumuse ja nõudlikkusega dekoratsiooniala tööd ning muutnud teatri maalisaali hinnatud koostööpaigaks nii oma- kui ka välismaistele kunstnikele ja lavastajatele.

    Jaanika Simmer – Eesti Noorsooteatri rätsep-õmbleja, kelle professionaalsus ja täpne teatritunnetus, oskus arvestada kostüümide puhul nii kunstilisi kui ka praktilisi aspekte on tõusnud silmapaistvalt esile lavastustes „Teises toas“ ja „Ninasarvik“.

     

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht ja rekvisiitor, kelle vastutusrohke ja ulatuslik töö lavas­tuses „Teises toas“ on õnnestunud suurepäraselt tänu aastakümnete pikkusele kogemusele, pühendumusele ja abivalmidusele.

    Siim Sareal – Tallinna Linnateatri etendusteenistuse juht, kellele on teatris tuttav kõik ideest teostuseni, kes on lahendanud laval ja lava taga mistahes olukordi, et teater oleks koht, kus kõik on võimalik.

    Mait Visnapuu – Eesti Noorsooteatri video- ja heliosakonna juht, kes on seisnud vankumatult oma eri­ala edendamise eest ning seda ka tegutsedes teatri tehniliste töötajate ühenduses ja pedagoogina õppeasutustes.

     

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Tiina Lood – Vanemuise teatri finantsjuht, kes on turbulentsel ajal majandanud teatrit targalt, viinud raamatupidamise edukalt koostöösse Riigi Tugiteenuste Keskusega ja nõustanud selles abivalmilt ka teisi teatreid.

    Helen Solovjev – Rakvere teatri projektijuht, kes on korraldanud teatris kõike, mis jääb tavapärasest etendustegevusest kõrvale, alates hooajaüritustest kuni teatri sarjadeni, ning tema tegevust on kandnud entusiasm, head ideed ja lai silmaring.

    Kätlin Sumberg – Ugala teatri turundus- ja avalike suhete juht, kes on lühikese ajaga algatanud teatri visuaalse identiteedi värskendamise, uuendanud teatri reklaame ning hiljutise müügijuhina edendanud ka müügiosakonna tööd.

     

    REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

    Žürii: Anneli Saro (esimees), Laura Kalle, Ott Karulin, Kalju Orro, Priit Põldma, Anu Tonts ja Margot Visnap.

     

    Jaak Allik – artiklid „Kaabakas ei pea olema“ (Eesti Päevaleht 23. II 2021) ja „Orwelli-vaatemäng Vanemuises“ (Sirp 23. VII 2021).

    Meelis Oidsalu, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste, Hedi-Liis Toome ja Lea Tormis – arutelusaade „Teatrivaht“.

    Kai Valtna – artiklid „Naba kaitseks ehk Sotsiaalsusest tantsukunstis“ (Tantsukuukiri 2021, nr 108) ja „Uitama läinud kehade võlu“ (Sirp 9. VII 2021).

    Keiu Virro – artiklid „Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus“ (Sirp 23. IV 2021), „Algul tuuakse lilled, siis malakas“ (Postimees 4. VI 2021) ja „Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?“ (Sirp 3. XII 2021).

     

    SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

    Žürii: Kirsten Simmo (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Karl Sakrits ja Jaanus Vaiksoo.

    Andres Dvinjaninov – noori lavajõude usaldav ja põlvkondi ühendav muusikaline koguperelavastus „Kasuema“ (Emajõe Suveteater).

    Haide Männamäe ja Toomas Tross – aktiivne ja humoorikas lähenemine keerulisel ajal lavastustega „Kalevipoja vägiteod ehk Missa sööd, et sa nii tugev oled“ ning „Piip ja Tuut teevees väikse suhkruga“ (teater Piip ja Tuut).

    Mirko Rajas – dünaamiline ja haarav lavastustervik noortelavastuses „Miks me varastasime auto“ (Eesti Noorsooteater).

    Maria Usk – tark ja hooliv autoriteater kõige väiksemale vaatajale mõeldud lavastuses „Mina!“ (Tartu mänguasjamuuseumi Teatri Kodu).

    Kaili Viidas – mänguline ja atmosfääritundlik lavastaja- ja kunstnikutöö väikelastelavastuses „Üks rohutirts läks kõndima“ (Endla).

     

    SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.

    Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

     

    Anna Hints, Ann Reimann ja Marja-Liisa Plats – originaalmuusika lavastusele „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater).

    Madis Muul – originaalmuusika lavastusele „Oidipus. Antigone“ (VAT-teater).

    Markus Robam – originaalmuusika lavastusele „Miks me varastasime auto“ (Eesti Noorsooteater).

    Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastustele „Alice“, „Tarkpea“ ning „Meister ja Margarita“ (kõik Vene teater).

    Veiko Tubin, Riina Roose, Rasmus Puur ja Theodor Teppo – muusikaline kujundus ja teostus lavastusele „Muusikale“ (Tallinna Linnateater).

    Kertu Moppel kandideerib Eesti Draamateatris lavastatud „Mefistoga“ lavastajaauhinnale ja Juhan Ulfsak Hendrik Höfgeni rolliga sellest lavastusest meespeaosatäitja auhinnale.
    Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli „Fundamentalist“. Liisa Saaremäel kandideerib Heidi rolliga naispeaosatäitja auhinnale ja Erki Laur Markuse rolliga meespeaosatäitja auhinnale.

  • Võimust ja vaimust spordis, tulipunktis olümpiahoki

    REIN VAHISALU

    1998 ja Nagano

    Finaali esimest kolmandikku oli kole vaadata. Venelased olid tšehhidel seljas, mängiti meest, mitte litrit, käis avalik jaht Jagrile, Kasparaitis-huligaan noolis igal võimalusel ja ükskõik kellega „oma veskit“ teha. Žitnik, vennad Mironovid, Žamnov sõitsid tšehhidele igas väljaku nurgas sisse. Tohutu lämmatamine esimesest minutist. Kanada kohtunik ei teinud väljagi, selge, maksab tšehhidele kätte, et need poolfinaalis olid Kanadat võitnud. Eemaldab hoopis Svoboda kaks korda kaheks minutiks täiesti tühja koha pealt. Tšehhid ei läinud närvi ja see nad päästis. Hašek oli kindel ja hoopis venelased läksid närvi. Vene rakett Pavel Bure ei tulistanud kordagi, selles mängus oli rakett hoopis Jagr, kes andis suurepärase söödu hokikeppi ühe käega käsitledes. Õiglus jäi lõpuks valitsema: seesama Svoboda, nimi missugune! – viskas ainsa värava, võiduvärava.

    2002 ja Salt Lake City

    Pärast Naganot sai Putinil küllalt. Aitab. Nõukogude Liidu aegne võitmatu Punane Masin on vaja ellu äratada, koos Nõukogude Liiduga. Harlamovi-Tretjaki aegne üldrahvalik „šaibuu!-šaibuu!“-vaimustus ja kullakoormad olümpiamängudelt on vaja tagasi tuua, et rahva süvenevad elumured natukenegi tagaplaanile tõrjuda. Esimeseks sammuks sellel teel sportlaste keeli „soojenduseks“, on vaja kuldmedal Ameerikast ära tuua. Ta kutsus New Yorgist Slava Fetissovi oma kabinetti ja teatas: võtad hokimeeskonna üle, tood kulla Venemaale. Ah veel, paned Paša (Pavel Bure) kõrvale ka tema venna Valeri Bure sisse, ja po konjam, po rabotše-krestjanskomu. Fetissov oli sel ajal New Yersey Devilsi abitreener ja pakkumisi NHLi klubidest olevat veelgi olnud … Vjatšeslav Fetissov oli mängijana liider, kapten, utsitas riietusruumis ja väljakul mehi, ja kui vaja läks, pandi rusikad käiku. Aga Ameerikas olümpialippude all saadi poolfinaalis napp kaotus ameeriklastelt ja praštšai!, kuldmedalid. Pronks oli Kremli silmis tühi puru. Putin aga ei jätnud, ladus Fetissovile uue koorma selga: hakkad Venemaa hokit juhtima KHLi direktorite nõukogu esimehena.

    2006 ja Torino

    Soomlased on finaali jõudnud. Rootslaste vastu. Esimest korda. On tunne, nagu hakkaks naabertänavas kohe midagi juhtuma. Kanada ja Venemaa pidevast lõugamisest ongi juba villand, kogu aeg üks ja seesama. Kui eri teid pidi Põhjamaa pojad finaali jõudsid! Nagu Andres ja Pearu. Soome oli muidugi Andres, rügas raske tööga oma koha välja, vaatas naabrile ausalt silma, aga naabrimees, see kavalpea, tahtis lihtsamalt, vähema vaevaga ja viskas vembu sisse. Sverige-mehed nimelt kaotasid meelega ühe alagrupimängu, et järgmises play-off-mängus oletatava nõrgema vastasega kokku minna. Ümberkaudsed ümisesid, terve küla sumises ja näitas rootslastele näpuga. Muidugi pole nii ilus, aga kohtukulli see asi ei väärinud ja nii olidki naabrimehed rinnutsi koos rammu katsumas. Läks hoopis üksteise närvide katsumiseks. Rootslastelt tuli kohe alguses sõnatu teadaandmine: te niikuinii ei võida, te pole nii tähtsat finaali veel kunagi võitnud, teie pole võitjatüüp, rootslane aga on. Meil on Wassberg, Jern­berg, Gunde Svan, Björn Borg, lõpuks ABBA, aga teil – ainult hõbeda- ja pronksimehed Mieto, Kirvesniemi. Vaat nüüd oli Soome hokimeestel võimalus vastu rinda taguda ja mänguohjad oma kätte haarata – või ABBA, perkele ruotsalaiset, meil on Sibelius! teil on selle asemel tühi koht ja pakk paha haisu – ja tormanud rünnakule, pannud söödumängu tulevärgina käima ja löönud värava peale igast asendist. Soomlaste koosseis ei jäänud rootslaste omale alla, NHLi tipud Kurrid-Koivud-Kapanenid kõik platsil. See oli soomlaste nn viimase kaotajapõlvkonna kõige tugevam koosseis üldse! Ometi nad ei teinud seda, vaid jätkasid ettevaatlikku mängu, lükkasid kammitsetult litrit, ei võtnud riske – et ainult mitte omale väravat sisse lasta. Rootslaste mentaalne surve ja lõpuks ka värav tegid töö lõpuni. Rootsi võitja, Soome kaotaja.

    2010 ja Vancouver

    Seekord usaldasid Vene hokiülemused peatreenerit tema eelnevate tõestuste eest (venelaste MMi tiitel 2008, 2009). Aga Kanada taevas Vancouveri kohal säras kohalikest tähtedest eriti eredalt. Jälle said venelased Kanadaga kokku, seekord juba veerandfinaalis. Kes koostab selliseid graafikuid, on see taotluslik, et publik enne finaalmängu ära ei jahtuks? Jalgpalli Meistrite Liigas toimub samuti tegelik finaal juba veerandfinaalis, nagu aamen kirikus on Madridi Real või Barcelona vastamisi Müncheni Bayerniga ja siis on loomulikult omavahel koos ka kaks saunapileti omanikku. Jääb mulje, et ka alagruppe on võimalik osta või loosimisel muul moel võimu näidata. Venemaa oli omakorraldatud jalgpalli MMil sellises alagrupis, et ainult koos Uus-Kaledoonia, Vana-Kaledoonia ja Urartu vabariigiga oleks koosseis veel nõrgem olnud. Aga olgu, eksisin ära, olen ju Vancouveris. Kanada raju esimesel kolmandikul oli meeletu, kuidas, mis nipiga on võimalik meeskond esimeset sekundist nii kõrgetele tuuridele üles kruttida? Sõnale keemiat lisades? Venelaste tähed tiriti kõik ükshaaval taevast alla, ainult hallid udupilved jäid järele. Sugugi mitte kehv väravavaht Nabokov ei pidanud survele vastu ja mäng oligi lõppenud.

    2014 ja Sotši

    Vancouveri häving vajas tasumist. Milline melu Vene hokimeeskonna ümber! Jälle käis põhitegevus kabinettides, ja kõige kõrgemates kabinettides. Peatreener Biljaletdinov oli nagu hüpiknukk lükata-tõmmata-keelata-käskida. Niidi­võrgustik koos tõmbajate-tõmblejatega ulatus loomulikult Kremlini. Poolfinaalis soomlaste vastu oli alarmeeriv hetk, kui Kovaltšuk varakult värava viskas ja ise väga tõsiseks jäi. Kas tõesti on selline pinge meestel peal, kohustus Soome sitked juurikad jää küljest lahti kangutada, et nad koduõuel jälle mingeid rõvedusi (venelased sõnastaksid seda karmimalt) korraldama ei hakkaks. Torino on ju meeles ja 2007. aasta Moskva MM seda enam. Aga ärme unusta asjaolu, et soomlaste uus põlvkond ei karda enam venelasi, rootslasi ega üldse mitte kedagi. Uue hokipõlvkonna geenidesse pole enam kodeeritud Punase Masina ülekaalumängimise karusselle ja punasviitrite CCCPi kohustuslikku üleolekut. Teisel kolmandikul istun silmad rohkem kellal kui väljakul. Staritšok Teemu Selänne korraldab seal ja noored poisid teevad himu ja järjest süveneva enesekindlusega järele. Kas tõesti? Jälle soomlastele alla heita, oma koduväljakul? Kui lapseohtu Granlund litri lihtviisiliselt venelaste väravasse sokutab, on juba vesi ahju üle ujutanud. Edasi sosistavad mu huuled juba sekundeid. Sinipunavalgete lippude meri on mõõnas, lainete vahustel harjadel aga möllavad sinivalged ristilipud. Lõputseremoonial Thomas Bachi mesikõnet kuulates on Putinil kama meeste maratoni kolmikvõidust, sest hokikuld jäi võtmata. Nõukogude Liit on ikka taastamata! Putini kõrval istuva veetleva naiskaaslase Kabajeva silmad on kuidagi murelikud, lausa ärevad. Kas hakkab midagi koledat juhtuma? Hakkaski. Kohe pärast lõputseremooniat võetakse Krimm. Taastamistöödega hakatakse pihta.

    2018 ja PyeongChang 

    Olümpiast ei saa osa võtta NHLi mängijad. Tuleb teisejärguline turniir, on hokimaailm ärevuses. Põhja-Ameerikas paiknev NHL oma maailma parimate mängijatega on maailma jäähoki valitseja, kuna alternatiivi ei ole. Venemaa Gazpromi ja Rosnefti raha najal püsti upitatud KHL on aste-paar allpool nii mängutaseme kui organisatsiooni poolest ega kannata võrdlust välja. Siin võtab lääs Venemaa vastu seljavõidu. Nii istuvadki kolm meest laua taha: NHLi komissar Gary Bettman, IIHFi juht Luc Tardif ja ROKi president Thomas Bach. Bettman ütleb: meie ei tule. Teisel kahel on ainult üllad põhimõtted ja olümpia­ideaal ja seda jääb Bettmani raha vastu väheseks. Nad kuulavad ja noogutavad pead. Olümpia ajal on mehed ära ja meil jääb raha teenimata, nii lihtne see ärimaailmas ongi.

    Kuna maailma hoki kolmanda divisjoni riik Saksamaa on Venemaa finaalivastane, siis seekord see võit lõpuks tuleb, peab tulema! Peatreener Znarok ülendatakse kindraliks ja Putin kingib igale mehele Mercedese viimase mudeli. Aga mida me näeme? Venelased loivavad ennast üle poordi vahetusmeeste pingile, nagu oleks kogu meeskond pärast trenni ületunde tegema jäetud. Silmis puudub säde. Arglikult, altkulmu põrnitsedes finaalmängu mängima tulla … täiesti arusaamatu. Mehed, täna on ometi teie päev, nautige pidu! Visake sakslaste puur litreid täis ja olete olümpiavõitjad, ükskord ometi! Teise poolaja keskpaigas on seis 1 : 0 venelastele. Sakslane on täiesti mängus sees, kuna vastane lubab. Venelaste kartlik mäng jätkub. Znarok vaatab tühja pilguga, mehed istuvad pingil mornide nägudega. Juhtmängijad on vakka. Kapten Datsjuk vahib jääle uisutavale kaaslasele altkulmu järele. Mis halvas venelaste mängu? Selle halvas eesootav tohutu häbi kaotuse puhul. Oleks vastane Rootsi või Tšehhi, või siis vähemalt Slovakkia, aga nüüd need …

    Sakslased viigistavad ja on 56 sekundit enne lõpuvilet ees 3 : 2. Sellise vaimult vaese meeskonna vastu oskavad ka sakslased mängida. Miks nad siis ei võitnud? Selle asemel et lõpuminutit kõigi vahenditega tappa, jääd närides sellel lebada, jätkasid nad tavapärast mängimist. Kaotanud litri, oli viik tõsiasi. Šokist toibunud venelastel jätkus nii palju klassi küll, et lisaajal võit võtta. Valusamat kaotust ma ei tea. Saksa treeneril ja meestel polnud vaim veel lõpuni valmis.

    2022 ja Peking

    Kas Pekingi olümpialippude all jätkub maailma rahvastele kaheks nädalaks rahu ja turvatunnet? Seekord tuleb vastu pidada sõjaohuga ähvardamise ja koroonapandeemia tingimustes. Kohe avapäeval on õhus küsimus: kas Putin istub avatseremoonia lõpuni või on tema tool juba olümpiavande andmise ajal tühi? Hiinas alustati jäähoki juurutamist võimust ja rahast. Miljardär Ngok Jen Jü’le kuuluv KHLi klubi Kunlun Red Star ongi Hiina koondis. Kuid juuri pole see spordiala Hiinamaal alla võtnud. Tähtis asi on puudu – vaim.

    Soome-Rootsi alagrupimängu ajal tekib küsimus: kas „jätku-Tammsaare“, kes iga nelja aasta tagant talvel Andrese-Pearu uue peatüki kirjutab, nüüd 2022 täiesti hullu paneb? Ja nimelt. Andrese ja Pearu on ta sõbraks teinud ja koos mõeldakse välja kuratlik tehing. Alagruppide võitjad (3) ja parim teiseks tulnud meeskond (1) pääsevad otse veerandfinaali ja tasuks puhkepäev. Panevadki mehed enne mängu salaja saunas, ilma maskideta, pead kokku: ajame mängu lisaajale, siis saab ka kaotaja oma eelnevale kuuele punktile ühe juurde ja seitsme punktiga ongi Kanada koos Taani oma kuue punktiga lisamängu mängimas ja puhkepäevast ilma! Aga et rahvas aru ei saaks, materdame üksteist korralikult ja kütame väravaid, nii et vähe ei ole. Üle võlli fantaasia meie „jätku-Tammsaarel“, vangutavad kõik Soome-Rootsi alagrupimängu vaadanud inimesed pead. Nii head näitlejad need hokimehed nüüd ka ei ole! Ometi on meie rahvakirjaniku teosed siiani vägagi lavastatavad olnud.

    Vargamäe sündmused võtavad Pekingi jäähallis uue pöörde. Andrese-Pearu sõprus on lõppenud. Pearu oma kollasärkide kambaga satuvad sõjaväljale. Nende pealik Johan Garpenlöv, kes oma väega eelmisel aastal Riia all hirmsa nahatäie sai, vaatab nüüd uuesti ida poole ja ongi Venemaa väravas väljas. Aga väravas seisab Peeter Esimene isiklikult (siiski Rasputin, kui kiivri peast võtab), kes mitte ühtegi meest sisse ei lase. Nii tuleb kollasärkidega karoliinidel koju tagasi pöörduda.

    Kaks päeva pärast rootslaste väge on vene vägilase värava ees kaikad käes möirgamas ja sisselaskmist nõudmas Karjala kannaselt tuttav ylimarssali Jukka Jaloneni võidunäljas väesalk. Venelased on kogu turniiri jooksul tuima pannud. Viie väljahigistatud võidu ja viie löödud väravaga (pole arvestatud vastase omaväravat, tühja väravasse visatud väravaid ja tähtsusetut mängu tšehhide vastu alagrupis), saadi olümpiavõidu peale mängima. Väravavaht-vägilane Ivan on neid oma turjal tassinud, nagu tiriks neetult rasket lotja, ja mehed on tema taga rivis nagu Volga burlakid. Ometi seisavad pingi taga punaste lipsudega Nagano-aegsed superründajad Fjodorov ja Žamnov, kes peaksid mäletama, kuidas väravalöömine käis. Kuid finaal on finaal. Soomlased on Mannerheimi liinil ja sealt venelane juba üle ei tule! Ega tulegi. Kapten Šipatšov, kes peaks karjuma „Edasi kodumaa eest!“, uisutab rahulikult jääl ja ütleb pärast mängu: „viimasel kolmandikul, seisul 1 : 1, me ootasime soomlaste vigu, ootasime nende eemaldamist“. Nad ootasid ja ootasidki oma kaotuse ära. Kommentaator-legend Nikolai Ozerov oleks selle peale kostnud: takoi hokkei nam ne nužen (sellist hokit pole meile vaja). Soome sai olümpiavõiduga „suurte poiste“ klubisse sisse. Ja rootslastele sai tõestatud, kes on võitjatüüp.

    Aga võib-olla oli venelaste kaotuse põhjus selles, et vaadanud särgile, ei leidnud nad sealt oma kodumaa nime ega vappi. Soomlastel ja kõigi teiste meeskondade mängijatel oli see seal olemas.

    Mis saab edasi?

    Jätkame maailma jäähoki võimukantsist NHList. USA pealinna Washingtoni hokiklubi Capitals kapten on alates 2010.aastast venelane Aleksandr Ovetškin, 36aastane hoki superstaar, kes on kordagi klubi vahetamata mänginud seal 17 aastat järjest. Vene karu Kapitooliumi jalamil möllamas ja trikke tegemas, rahvas on rahul, rahval on lõbus. Alex, hüüdnimega Ovi, on Ameerikas popp poiss. Kord läks ta kaaslastega restorani sööma ja nägi tänaval kehvalt riides kodutut. Alex võttis oma pintsaku seljast ja pani mehele selga. See polnud reklaamitrikk. Kaameraid ei olnud ja kõik olekski sinnapaika jäänud. Aga söögikoha töötaja nägi aknast – oi! Alex ise! – ja pani teate ühismeediasse.

    Aga 25. XI 2017 sai Ovetškin hakkama veel parema teoga. Ta kutsus Torontosse kohaliku Maple Leafsi ja Capitalsi mängu vaatama Kanada koolipoisi Alexi, oma nimekaimu, kes mängis poistevõistkonnas hokit ja kellel avastati luusarkoom. Pahaloomulisele kasvajale sai piiri panna jala osalise amputeerimisega ja nii seisis proteesile toetudes väike Alex enne mängu oma iidoli suure Alexi kõrval Washington Capitalsi riietusruumis. „Kui ma värava löön, siis see on sulle kingituseks. Parane ja ole tubli!“ Pärast esimest väravat otsis suur Alex tribüünilt poissi, kes pidi kokkulepitud kohas istuma, kuid ei näinud teda. Suur Alex tegi Torontos Vahtralehtede vastu sellel päeval koguni kübaratriki, lõi kolm väravat. Pärast mängu said nad uuesti kokku. Väike Alex oli vaimustuses. Meeleliigutus haaras kogu Kanadat. Vaatamata kõigele on olümpituli Pekingis juba süüdatud. Juba teist korda järjest jääb Ovi koos oma NHLi kaasmängijatega mängudest eemale, sest leivaisa mister Bettman ütles jälle ei. Aga vaatame olukorda laiemas plaanis. Nii kaua kui suur Alex Washingtonis kaptenina meeskonda innustab ja Capitalsi Stanley karikani viib (2018. aastal juba viiski), on kõik rahul. Nii kaua kuni Putin pole teda sealt koju kamandanud ja laseb tal edasi väravaid visata Wayne Gretzky kõigi aegade väravaterekordini välja (Ovil on puudu 135 väravat – tema praegused 759 hokimaailma suure nr ühe 894 vastu), on ta edasi Vene rahusaadik otse Ameerika pealinnas ja kõik on hästi.

    Mida maailm soovib? Et KHLi esimese ründekolmiku moodustaksid Gazpromi särkidega Vladimir Putin kesktormajana, Aljaksandr Lukašenka vasakul äärel (mõlemad on amatöörhokimängijad, kes oskavad väljakul ka litrit vedada) ja vana kogemustega mänguhunt Sergei Lavrov paremal äärel, kelle ülesandeks on ründajaid söötudega varustada. Et asjal ka rahvusvahelist mekki oleks, võiksid kaitsepaari moodustada Viktor Orbán ja vahetusmängijana Venemaale rendile laenatud Gerhard Schröder. Oma tohutud ambitsioonid võiksid nad esialgu Euroopa Liidu segavõistkonna vastu rahuldada, aga kus sellega – väljakutse on esitatud üle ookeani Maailmakoondise vastu, kus kordades parem mängukvaliteet, distsipliin ja toimiv organisatsioon. Kuid sellest ei hoolita. Las nad siis lähevad kokku ja madistavad end hingetuks, istuvad kordamööda karistuspingil, teevad keelatud ja lubatud jõuvõtteid poordi ääres, riietusruumis ja mujal ainsal tingimusel, et kõik toimuv jääks rangelt spordipalee piiridesse, ja mitte üks toll sellest väljapoole. Sellist mängu tahaks kogu maailm näha.

    Maailm nägigi mängu, ja varem kui arvasime. Kohe pärast OMi lõputseremooniat. Putin loobus kahest kaitsemängijast ja asus kolmikuga jääle. Kuid nüüd juhtus uskumatu. Esimestel minutitel viskas Putin hokisaapad jalast, kepi käest ja pannud musta vöö ümber kõhu, sööstis vastasmängijale kallale. Hulluks läinud? Kuid see Euroopa koondise kandidaat, sinikollase rinnasildiga poiss polnud papist. Vahetanud mõned löögid, üritas Putin jalalööki, kuid see jäi töntsiks. Kohtunikud lahutasid vastased ja toimetasid kakluse alustaja karistuspingile. See hakkas kohtunikule vastu, otsides oma taskust midagi. Kasteet? Nuga? Relvitu Putin toimetati karistuspingile. Videokohtunik vaatas video üle ja tema otsus Haagi ülemkohtunikule: las vaatavad video üle ja otsustavad karistuse. Haagist tuli otsus otsekohe: välja saata! Mitte mängu lõpuni, vaid kõikide järgmiste mängude lõpuni – tema elu lõpuni. Hokiväljak jäägu puhtaks, maailm ei taha näha sellist mängijat.

  • Etalonmees ja teine sugupool

    MIRT KRUUSMAA

    Caroline Criado-Pereze „Nähtamatud naised“ on üleskutse ületada soopõhine andmelünk maailmas, kus üha enam sõltutakse otsuste tegemisel andmetest. See on ühtlasi argument naiste kaasamiseks, sest seesuguse andmelüngani on viinud just meeste perspektiivi põhjendamatu võimendamine. Tegemist pole teadusliku ega populaarteadusliku teosega. Pigem on „Nähtamatud naised“ situatsioonikirjeldus: tegu on tõendusmaterjali üksikasjaliku loeteluga, mis kinnitab, et naiste vajadusi on laiaulatuslikult ignoreeritud.

    Soopõhine andmelünk on üleüldise probleemi sümptom: nimelt on näiliselt üldkehtiv ja loomulik vaatenurk tegelikult mehekeskne. Sellest on võrsunud Criado-Pereze kriitika soopimeda lähenemise vastu, mis on sageli kaasa toonud hoopis meeste eelisseisus kohtlemise. Mehi soosiva soopimeduse absurdse näitena on Criado-Perez välja toonud Londoni Barbicani keskuse otsuse kaotada naiste ja meeste eraldi tualettruumid. Keskuse naiskülastajatel oli pärast muudatust valida kas ainult kabiinidega või pissuaaridega kõigile mõeldud tualettruumide vahel, kusjuures viimastes puudusid prügikastid hügieenitarvete äraviskamiseks. Järjekord kabiinidega tualettruumide taga aga pikenes järjest, kuna peale naiste, kes vältisid pissuaaridega tualettruume, hakkasid seal käima ka mehed. Seega tõi muudatus kaasa selle, et naiste olukord läks kehvemaks, meeste võimalused aga paranesid. Ometi on just naistel tualettruumi rohkem asja ning neil läheb seal ka kauem aega (enamik eakaist ja puuetega inimestest ning ka nende hooldajaist on naised, rääkimata sellest, et enamasti läheb lapsega koos WCsse kaasa ema). Criado-Perez väidab, et universaalsed lahendused (üks suurus sobib kõigile) on peaaegu alati timmitud meeste vajaduste järgi harjumusest mõelda mehest kui normist ning naisest kui teisest sugupoolest, kes kas klapib „universaalse“ normiga või kaldub sellest kõrvale.

    Andmelünk peaaegu kõigis eluvaldkondades

    Olgugi et tahtmatult, on siiski tegemist episteemilise pahega, mis on viinud soopõhise andmelüngani peaaegu kõigis eluvaldkondades. Criado-Pereze eesmärk on välja selgitada hämarad alad, kus soopõhiste andmete puudumine pärsib ebavõrdselt just naisi. Selgub, et naine võib suure osa oma elust elada niisugusel hämaral alal. Näiteks suure hulga ravimite mõju naistele on teadmata, ehkki naised võtavad näiteks USAs sisse 80% kõigist välja kirjutatud rohtudest. Kuna kliiniliste katsete tulemused kehtivad võrdselt meestele ja naistele ka juhul, kui naisi uuringusse ei kaasatud või nende osakaal oli marginaalne (see pole ebatavaline), ei pane imestama, et sageduselt teine naiste kirjeldatud kõrvaltoime on „mõju puudumine“. Naiste alaesindatus uuringutes tähendab, et kõrvaltoimed selguvad tihti alles pärast ravimi heakskiitmist. Näiteks kaheksa kümnest USA turult tagasi võetud ravimist aastatel 1997 kuni 2000 eemaldati kõrvaltoimete tõttu, mis tekkisid ainult naistel.* Viimasel aastakümnel on naiste esindatus ravimikatsetes siiski paranenud. Sellega on omakorda tõusnud päevakorda naiste üleravimise teema: tuleb välja, et keskmise mehe järgi rehkendatud ravimiannus on keskmisele naisele lihtsalt liiga suur (lk 209).

    Isegi kui andmeid korjatakse, tembeldatakse naised sageli liiga keeruliseks, et nendega arvestada. Farmakoloogilistesse uuringutesse kaasatakse naised mentsruaaltsükli alguses ehk ajal, kui nende hormonaalne tase on sarnasem meeste omaga, seda eesmärgiga „minimeerida östradiooli ja proge­sterooni võimalikke mõjusid uuringu tulemustele“ (lk 198). Naise organismi mehe omaga sarnasena käsitlemine on küsitav, kui ravim on mõeldud nii meestele kui ka naistele. Menstruaaltsükli eri faasid mõjutavad ravimi efektiivsust, ent naised ei saa ravimeid võtta vaid siis, kui nende hormonaalne seisund meenutab kõige enam meeste oma. Tendentsi tasandada naiste „normist kõrvalekalduvaid“ omadusi kohtab ka linnaplaneerimises. Meeste tüüpiline liikumismuster on üsna sirgjooneline: kodust linna tööle ja tagasi. Naiste liikumistrajektoori iseloomustab aga mitme toimingu liitmine üheks käiguks (trip chaining) nõnda, et peale töökoha jõuaks ära käia ka lasteaias, toidupoes, apteegis ja teistes kellegi eest hoolitsemisega seotud sihtkohtades. Ometi käsitatakse linna­planeerimises vältimatu liikumisena vaid töö ja haridusega, mitte aga hoolitsemisega seotud käike (otsekui oleks viimane vaba aja veetmise viis). Criado-Perez uurib valdkonna eksperdilt, miks see nii on, ja saab seesuguse vastuse: naiste liikumismustri kohta on lihtsalt raskem andmeid koguda. Criado-Pereze arvates peab naistel olema meestega võrdne õigus avaliku sektori vahenditele ja nende vajadustega arvestavale elukeskkonnale. Autori meelest pole asi ressurssides, sest soopõhiste andmete kogumine on võimalik, vaid prioriteetides: tuleb jõuda selleni, et naiste vajadused on sama olulised kui meeste omad.

    Bioloogilise erinevuse ignoreerimine

    Naiste ja meeste erinevad vajadused on Criado-Pereze seisukohtade põhieeldus. Andmete soopõhiselt eristamata jätmine tähendab naiivselt uskuda, et meeste ja naiste sotsiaalne reaalsus on samasugune. Isegi meditsiinivallast kirjutades rõhutab Criado-Perez, et naiste bioloogiliste erinevuste ignoreerimine on tingitud nende teisejärgulisest sotsiaalsest staatusest. Mida tähendaks naise sotsiaalse staatuse tõstmine meeste omaga võrdväärsele kohale? Kuidas muuta naised nähtavaks? Criado-Perez lükkab kindlalt tagasi kõik lahendusvariandid, mille sisu on naiste muutmine meestega sarnaseks. Pealtnäha tõotavad niisugused liberaalfeministlikud lahendused kohelda mehi ja naisi võrdselt inimestena, ent, nagu juba mainitud, kipub üldnimetaja „inimene“ tähistama meest. Kui naine käitub kui mees, võib tema sotsiaalne staatus küll teiste silmis tõusta, ent ebaõiglane soohierarhia jääb jõusse: muutuma peab naine, mitte mees. Näiteks kui Google’is märgati, et naised taotlevad ametikõrgendust meestest harvemini, korraldati naiste julgustamiseks töötube. Viidates uuringutele, mis näitavad, et naised kipuvad oma intelligentsust täpsemini hindama kui mehed, kes hindavad oma võimeid sageli üle, küsib Criado-Perez: kas ikka tõesti oli asi naistes? Võib-olla taotleb hoopis liiga palju mehi ametikõrgendust?

    Milline on naiste sotsiaalne reaalsus, mis eristab neid meestest? Criado-Perez toob välja kolm naise sotsiaalse kogemuse tahku, mille kohta teame häbiväärselt vähe või mille puhul ei olda innukad olemasolevaid andmeid rakendama (see olevat liiga keeruline). Esiteks naise keha. Probleem ei ole lihtsalt selles, et enamik tooteid ja tehnoloogilisi vidinaid on disainitud meeste kasutusmugavust silmas pidades. Naisekeha nähtamatus on naisele eluohtlik näiteks siis, kui ta istub autorooli, kannab tööl halvasti istuvat kaitsevarustust või kui arst ei tunne ära tema südamerabanduse sümptomeid, sest need on ebatüüpilised ehk erinevad meeste sümptomitest.

    Teiseks naiste tajutud seksuaalse vägivalla oht. Selle ohuga arvestamata jätmise kõige traagilisemad tagajärjed ilmnevad kriisiolukorras (kliimakatastroofid, sõjad), mil teadupärast kasvab naise risk langeda seksuaalse vägivalla ohvriks. Seetõttu on oluline soospetsiifilistest andmetest lähtuv humanitaarabi, mis näeb probleeme, millest mehe- ehk inimesekesksed andmed vaikivad. Näiteks, kuidas on lahendatud põgenike varjupaigad? Kas need on sooliselt segregeeritud või mitte? Kas naisi valvavad mehed või teised naised? Kuidas on tagatud ligipääs tualettruumidele?

    Kolmas oluline aspekt on tasustamata hooldustöö. Naised teevad maailmas 75% tasustamata hooldustööst (lk 73). Laste, haigete ja vanurite eest hoolitsemine on töö, milleta ükski ühiskond toime ei tule, ent mis on jäetud ebaõiglaselt enamasti just naiste kanda. Tegemist pole lihtsalt (valdavalt) tasustamata tööga, vaid tegevusega, mis koormab naisi meestega võrreldes rohkem, piirates nende võimalusi osaleda tööturul ja vähendades nende sissetulekuid pensionieas. Kui naiste hoolduskohustustega ei arvestata, on naistel nendega raskem toime tulla, aga seetõttu on naiste töö ka nähtamatu – sellele ei peagi mõtlema ega seda küsimärgistama.

    Veenavad faktid

    „Nähtamatud naised“ on infotihe tekst: eesmärk pole olnud minna sügavuti, vaid kaardistada probleem võimalikult laia haardega. Fakt fakti järel paneb Criado-Perez armutult paika, et üleüldine soopõhine andmelünk on olemas ja selle põhjus on naiste madal sotsiaalne staatus. Teose tõlgenduslik osa sellega päädib, kuid see polegi tähtis, sest veenma peavad faktid ja muster, mis nendest koorub. Criado-Pereze taktika töötab osaliselt ja seda peamiselt tänu materjali rohkusele: joonistub välja selge muster, mida on tõepoolest raske seletada millegi muu kui sellega, et jätkuvalt on naine teine sugupool. Teisal on kohti, kus Criado-Pereze tõlgendus on ebarahuldavalt ühekülgne, nii et tekib tunne, et siin peab olema veel midagi peale raamatu alguses väljakäidud tõlgenduse. Veelgi enam õõnestab viidete paljusus – need on olulised, et peaargument mõjuks veenvalt – Criado-Pereze põhiväidet, et tegu on laiaulatusliku soopõhise andmelüngaga. Andmeid, tuleb välja, siiski on. Seetõttu on tugevam autori teine tees, mida ta rõhutab vähem: isegi kui soopõhiseid andmeid leidub, ei arvestata nendega, sest naiste vajadused pole prioriteetsed.

    „Nähtamatud naised“ on intersektsionaalne töö. Criado-Perez on teinud pingutusi, et kirjeldada võimalikult erineva sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise taustaga naiste kogemusi nii läänes kui ka nn arengumaadel. Just selle silmanähtava katse tõttu hõlmata võimalikult erinevaid perspektiive tundub transsooliste naiste ja meeste puudumine Criado-Pereze teoses kõnekas. Iseäranis osas, mis puudutab naistevastast vägivalda, mis on ilmselt suurim ühisosa paiksooliste ja transsooliste naiste vahel. Lisaks iseloomustab Criado-Perez probleemsituatsiooni, tõmmates jämeda eraldusjoone meeste ja naiste kogemuste vahele ning kritiseerides sellest lähtuvalt sooneutraalseid lahendusi. Lugejana jäi mul aga õhku küsimus: kuidas sobituvad siia muu kui binaarse sooidentiteediga inimeste kogemused? Transsooliste inimestega arvestamine teeb mõistagi pildi kirjumaks, ent nagu Criado-Perez isegi rõhutab: „Jah, lihtne oleks kergem. Lihtne oleks odavam. Aga lihtne ei kajasta tegelikkust (lk 297).“

    * https://www.gao.gov/products/gao-01-286r, vaadatud 18.02.2022.

  • Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt?

    JÜRI VIIKBERG

    Konverentsi „Väikekeelte võimalused kirjanduses, kultuuris ja ühiskonnas“* lõpetas 11. veebruaril vestlusring „Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt?“. Neil teemadel arutlesid Sven-Erik Soosaare juhtimisel Øyvind Rangøy, Nikolai Kuznetsov, Jüvä Sullõv, Anna Verschik ja Indrek Park.

    Sven-Erik Soosaar: Palun ütelge oma nimi, kust te pärit olete ja mis on teie emakeel. Võiksite ka hinnata, kuidas teie emakeelel läheb.

    Øyvind Rangøy: Olen pärit Norrast Rangøy saarelt, nagu viitab mu nimi, sest norralase perekonnanimi on harilikult seotud tema sünnikohaga. Minu emakeel on mu kodukoha norra keel. Seda peaks vist nimetama murdekeeleks, sest norra keelekujusid on palju. Kui küsida, kuidas läheb mu emakeelel, siis arvan, et pole viga. Norra kõnekeel on kõigis oma variantides vägagi elus. Mis kirjakeelde puutub, siis esindab minu nynorsk n-ö vähemusvarianti, aga kirjandus on meil kindlasti tugev.

    Nikolai Kuznetsov: Olen keelelt ja meelelt komi ja pärit Komimaalt, mis on Venemaa koosseisus. Emakeele kohta ütleksin, et selle käsi võiks käia paremini. Kui siin konverentsil on kõlanud, et eesti keel on väike keel, paneb see mõtlema. Kui juba eesti keel on väike, ressursside või kõnelejaskonna poolest, ja kui siia kõrvale panna komi keele kõnelejad, siis pole komi keel võib-olla isegi mitte väikekeel, vaid näiteks minikeel. Kui võrrelda aga näiteks vadja keelega, siis läheb muidugi hästi.

    Jüvä Sullõv: Passi perrä Sulev Iva. Mu imäkiil um võro kiil, a tuu, kuis täl lätt, um suhtõlinõ. Mingit lõunaeesti keelt oskab eelmise rahvaloenduse järgi 102 000 inimest, lausa kümnendik eestlastest, mis on enam-vähem sama osakaal kui Soomes rootsi emakeelega soomlastel. Kui aga arvestada võro keelt kodukeelena, siis see pilt nii ilus ei ole. Panin kirja kuus peret, keda ise kindlalt tean. Kui lisada need, mille kohta olen kuulnud, et seal võro keelt ka lastega kõneldakse, tuleb 20 peret, mitte rohkem. Annika Pasaneni ettekandest kuulsime, et ka inarisaami keelt räägib 20 peret. Ainult et kui inarisaami keelel on 450 kõnelejat ja võro keelel 75 000, siis need 20 peret seal ja 20 peret siin ei ole päris tasakaalus.

    Väikekeelekonverentsi vestlusringis (vasakult) keeleteadlased Sven-Erik Soosaar, Indrek Park, Anna Verschik, Jüvä Sullõv, Nikolai Kuznetsov ja kirjanik Øyvind Rangøy.

    Anna Verschik: Mis üldse on emakeel? Kui inimene on ükskeelne, on kõik selge. Kui keeli on rohkem, saab lähtuda kolmest kriteeriumist. Esiteks päritolu. Sel juhul on emakeel see (või need), mida on räägitud lapsepõlvekodus. Mina olen sündinud Peterburis ja kodus räägiti vene keelt, vanem põlvkond rääkis jidišit. Teine kriteerium on keeleoskus ja asi läheb huvitavaks, kui keeli on mitu. Üldjuhul eri keeli täpselt samas funktsioonis ei kasutata, aga pole ka võimalik öelda, nagu oleks üks keel tugevam kui teine. Eesti keel on minu enda valik ja kodus ning suurel määral ka erialaselt käib mu elu eesti keeles. Keeleoskust arvestades olen ma eesti ja vene kakskeelne, n-ö võrdselt kakskeelne (balanced bilingual). Kolmas kriteerium on identiteet, s.o mis keeltega ma end seostan. Väga hea, et rahvaloendusel sai kirja panna kaks emakeelt, minu enesemääratluse järgi on need eesti ja jidiši keel.

    Kuidas mu emakeeltel läheb? Kõik teavad, kuidas on lood eesti keelega. Jidiši keelega on asi huvitavam, aga kurvem. Enamik kõnelejaid on ultraorto­dokssed juudid, kelle maailmas pole kirjakeelel, keelehooldel või kirjandusel mingit tähendust, sest keelt kui sellist ei väärtustata. Ilmalikke jidiši kõnelejaid on suhteliselt vähe. Enamik entusiaste räägib seda õpitud keelena ja see pole halb. Kahjuks vaieldakse tarbetult palju keelekorralduslike küsimuste, näiteks uudissõnade kasutamise lubatavuse üle.

    Indrek Park: Mu emakeel on eesti keeleks lamendunud lõunaeesti keel. Nagu teada, on eesti keel ÜRO vaatevinklist makrokeel, mille alla kuuluvad eesti kirja­keel ja võro keel. Suuresti tänu Sulevi pingutustele on võro keel saanud oma koodi, mis näitab, et see on omaette keel. Kahjuks jätab see räästa alla muud lõunaeesti keelevariandid, nagu seto, mulgi ja tartu keele. Seega peaks asjad klassifitseerima hoopis nii, et eesti keeles on omaette makrokeeleks lõunaeesti keel, mille alla kuulub neli keelt. Neist neljast läheb paremini võrokestel, aga tartlastel läheb väga halvasti. Kambja keelt ei räägi vist enam keegi, mõni kõneleja peaks olema Rõngus.

    Kuidas siis defineerida keelt ja kust jookseb piir keele ja murde vahel?

    Jüvä: Keele tunnuseks on öeldud oma armee ja laevastik, aga kui keeli on üle 7000 ja riike paarsada, on keele sidumine riigiga jabur. Keeleteaduse järgi võiks arvestada ühe lõunaeesti keelega, aga rahvaloendus näitas, et lõunaeesti on pigem üldmõiste, kas keelerühm või ajaloolis-kultuuriline tervik. Võib vaielda, mis koht on lõunaeesti keelerühmal lingvistiliselt teiste läänemeresoome keelte seas, aga identiteedi järgi küsimust ei ole, seal on neli lõunaeesti keelt.

    Mida väiksem keel on, seda raskem on seda arendada. Kas ei annaks eeskuju võtta Norrast, kus kirjakeel ehk nynorsk on eri murrakute baasil kokku pandud?

    Rangøy: Vaidluse asemel, kas keel või murre, tasuks parem vaadata, kuidas on päriselus. Minult küsitakse tihti, kumba norra keelt ma kõnelen. Aus vastus on, et ükski norralane ei räägi mitte kumbagi, sest need on kirjakeeled, aga kirjakeel ja kõnekeel on eri asjad. Meil on palju kõnekeeli, allkeeli ja murdeid. Sellega, et meil on kaks kirjakeele varianti, kaasneb huvitav efekt, mingi pingeväli, sest alati on kaks viisi, kuidas mõelda ja väljenduda. See ärritab paljusid, kes sooviksid järgida vaid üht standardit, ent nüüd tekib omamoodi kolmemõõtmeline ruum, kus saab mõelda nii, saab mõelda naa. Kaht kirjakeelt ei loodud Norras teadlikult. See lihtsalt kujunes nii, sest olid mitmed ettekujutused, milline peaks norra keel olema. Aga sellel, kuidas see välja kukkus, on oma kasulik aspekt, sest kõik kõnekeele rikkused võivad elada nende kahe normi vahepeal.

    UNESCO andmeil on kümme protsenti maailma keeli kriitilises seisus, sest neid kõneleb vaid mõni vanainimene. Kas on üldse halb, kui keeled välja surevad?

    Park: Selline see seis on. Kui 600–700 keelel on vähem kui 10 kõnelejat ja 700–800 keelel pole ühtki alla 50aastast kõnelejat, siis võib arvata, et 1600–1700 keelt on kindlalt minekul. Mida teha? Hääbuvaid keeli tuleks dokumenteerida nii palju kui võimalik. Kahjuks seda ei tehta. Kui 1960.-1970. aastail käis USAs välitöödel keeleainest talletamas 50 inimest aastas, siis äsja lugesime ühe kolleegiga kokku ja saime kaks tükki, s.t meie kahekesi. Kõik ülejäänud tegelevad arvutilingvistika või muu selletaolisega. Me ju ei tea, kunas võib neid keeleandmeid vaja minna. Heebrea keel näiteks on ellu äratatud 2000 aastat peale keelesurma. Seega – põhitähelepanu tuleks pöörata keelte massiivsele dokumenteerimisele. Kui raha on vähe, tuleks kasutada doktorante, nemad on valmis kas või nälgima, peaasi et saaks päästa mõne keele unustusest. Aga pangem siia kõrvale panda, maailma loodusfondi üks vapiloom, kelle elushoidmiseks kulub väidetavalt 200–300 miljonit dollarit aastas. Kui saaksime kasutada pandade rahast ka ainult ühe aasta jao, saaksime kõik maailma keeled üles kirjutatud.

    Kuznetsov: Ideaalmaailmas, kus raha ja inimressurssi on nii palju kui vaja, võiks kindlasti päästa kõik keeled, hinda küsimata, aga meie reaalmaailmas mitte. Olen nõus, et mõne keele puhul võib olla rong juba läinud ja et võimalikult palju ressursse tuleks suunata olemasoleva dokumenteerimisele. Kuid ma pole nõus, nagu ei tehtaks seda üldse. Tahaksin kaitsta oma kolleege, kes välitöödel käivad. Võib-olla nad ei kogu nii massiivselt, kui oleks vaja, kuid kogumistöö käib.

    Jüvä: Ohustatud keelte dokumenteerimine on tõesti oluline, kuid on ka keeli, kas või Lõuna-Eesti keeled, mis juba on hästi dokumenteeritud. Eesti Keele Instituudis näiteks on ilusad arhiivi­materjalid ja lindistused. Ometi, isegi kui kõnelejaid on 100 000, võib neid paarikümne aasta pärast olla alles 10 000 ja emakeelseid peresid ehk paarkümmend. Tegu on ilmselgelt ohustatud keeltega. Mida siis peale dokumenteerimise veel teha? Eesti puhul tuleks rõhutada, et võro ja seto keelel on vaja oma haridussüsteemi. Koolid on küll olemas, kuid juba üle 100 aasta käib seal õppetöö ainult eesti kirjakeeles. Oleks vaja kakskeelseid koole, kus poolt aineist õpetataks võro või seto keeles, teist poolt eesti keeles. Lasteaiarühmad oleksid 100% seto keeles ja võro keeles ja seal võiks olla eesti keele tund.

    Verschik: Sulev juba ütles, et Weinreichi lause „Keel on murre oma armee ja laevastikuga“ on sümboolne. See ei tähenda tingimata oma riiki, vaid kodifitseerimist ja sisuliselt on võro regionaalkeel. Kahjuks me ei näe, mis toimub inimeste peas. Sageli arvatakse, et vaat bioloogiline mitmekesisus on väga oluline, aga kui kõne all on keeled, siis küsitakse: milleks neid vaja on? On hirmus, kui vähem kasutatud keelte kõnelejad ise võtavad omaks mõttelaadi, et oma keelt pole mõtet kõnelda. Kurb on vaadata valgevene keelt. Oma riik oleks justkui olemas, kuigi paljud valgevenelased ei soovi valgevenelased olla. No kui ei taha, siis ei taha. Kui aga selline inimene väidab, et valgevene keelt ei saagi kasutada, sest ressursid on piiratud ja kõik õpikud on venekeelsed, siis siin midagi ei klapi. Piiratud on pigem keelte valik. Sellest lähtuvalt ütleksin, et Eesti keeleõppe kontseptsioon (emakeel + kaks muud keelt) tuleks üle vaadata. Mitte et inglise keel oleks paha, vaid rohkem tuleks õpetada muid keeli. Miks mitte pakkuda eesti koolis võro keelt, et õpilased saaksid sellest ettekujutuse? Miks ei võiks mõnes gümnaasiumis õpetada läti keelt või vene keele baasil muid slaavi keeli?

    Rangøy: Bioloogiline mitmekesisus ja pandad on kasulik metafoor. Võib kulutada raha ja pandasid päästa, aga keegi ise ju pandaks ei hakka. Teine lugu on keeltega, kus on võimalik astuda sellesse ringi ise: kas osaled keele päästmisel väljastpoolt, et seda räägiksid teised, või võtad aktiivse rolli ning õpid-räägid seda keelt ka ise.

    Park: Vaadake Eestit, kui palju on siin õpikuid võõrkeelte õppimiseks. Kas aga eestlasel on võimalik õppida võro või seto keelt? Ei ole. Meie murdekogud on tohutud, aga inimestele kättesaamatud seni, kuni pole õpikuid. Kui üks noor pere tahaks lastega rääkida kodus näiteks võro keelt, siis nad leiavad sõnaraamatust, kuidas ütelda pepu, mähe ja piss, aga nad ei oska ütelda, et mähku on pissine, vaheta ära. Aga keele taastamine algab kodunt.

    Ajakirjas Nature Ecology & Evolution hiljuti ilmunud artiklis on avaldatud andmed 6511 keele kohta 51 muutuja suhtes. Näitajate seas, mis korre­leeruvad keelte ohustatusega, on näiteks teedevõrk ja koolis käidud aastad: kui põliskeelte rääkijate lapsed lähevad kooli, siis koolisüsteem nende keelt ei toeta ja keel kaob. Kas olete sama meelt?

    Park: Kooli suhtes peab see paika. Mina töötan indiaani keeltega ja mu kõige paremad keelejuhid on pärit peredest, kus lapsed saavad peksa, vanemad joovad ja lapsed pole koolis käinudki. Mu parim keelejuht põdes lapsena lastehalvatust. Vanaema tassis teda seljas, käis teiste vanade naistega linnumune, marju ja taimi otsimas. Tema on praegu ainus, kes omas keeles neid nimetusi tunneb. Isiklik tragöödia talle, aga suur õnn mulle.

    Kuznetsov: Komimaal pole ühtki kooli ega algkooli, kus õppetöö käiks komi keeles. Leidub lasteaedu, kus mõnes rühmas suhtlevad õpetajad lastega komi keeles. Väike erand on ülikool, kus valmistatakse ette komi filolooge ja teatud aineid saavad nad emakeeles. Koolihariduses esineb emakeelt komi keele ja kirjanduse või koduloo tunnis. Mingist komikeelsest koolist siiski rääkida ei saa. Ka mina olen õppinud venekeelses koolis, aga vahetunnis rääkisid kõik komi keeles, ei tulnud pähegi kasutada õppekeelt. Seetõttu valdavad minuvanused inimesed komi keelt elava keelena, mitte õpikust õpitud keelena. Loodan, et midagi sellist kohtab ka praegu. Kahjuks ei ole mingit statistikat.

    Natuke siiski on, Komimaal näiteks selle kohta, kui paljud lapsed õpivad komi keelt emakeelena ja kui paljud riigikeelena.

    Kuznetsov: Ma mõtlesin midagi muud. 30 aastat tagasi, kui komi keel sai Komimaal riigikeeleks, võeti vastu komi keele kaitsmise ja arendamise programm. Loodeti, et see tagab keele kõrge staatuse ja et komi keelt hakatakse õpetama igas koolis. Töötati välja kaks õppekava: üks emakeelsetele komidele ja teine, piiratum, neile mittekomidele, kellele oli komi keele õpe kohustuslik. Tulemuseks oli aga see, et lihtsama õppekava valisid ka paljud emakeelsed komid ja hakkasid õppima komi keelt nagu võõrkeelt.

    Park: Muidugi ei tee halba, kui hiidlased ja järvakad tahavad õppida oma keelt. Enamiku Kesk-Eesti kihelkondade keel on kirjakeelega nii sarnane, et selle õppimisele ei kulu kuigi palju aega. Õppigu aga. Kohaidentiteedile ja heas mõttes kolkapatriotismile mõjub see hästi.

    Rangøy: Norra mudel on kehtinud 150 aastat. Peeti aru, mis see norra keel on, ja otsustati, et koolis tuleb õpetada laste enda keeles. See tähendas kohalikku keelt, sest nynorsk’i polnud veel olemas. Järgnes praktiline küsimus, kuidas õpetada, kui keelt ei ole normeeritud, ja jõuti järeldusele, et keelekasutust kohandades. Õpetaja peab kohandama oma keelt nii, et lapsed saaksid temast aru. Õpilaste kohalikku keelt või murdekeelt aga parandada ei tohi. Nii on õpitud kohalikus keeles täiesti loomulikul moel.

    Folklorist Barre Toelken elas aastaid navahote juures ja lindistas nende pärimusi, kuni nood palusid lindid hävitada, sest nende usk keelab surnute hääli säilitada. Teva indiaanlased uskusid, et kui nad õpetavad valgetele oma keelt, panevad nood selle paberile kirja ja lõikavad nii need tükid keelest välja. Parem surgu keel välja, kui loodus on nii määranud, aga keelt lõikuda ei tohi. Mida teha, kui inimesed ei soovi, et nende keel säilitatakse?

    Jüvä: See soov on kindlasti püha. Mina olen kohanud suhtumist, kus keelt müsti­fitseeritakse, et keeles on oma kosmiline kooskõla, vokaalharmoonia näiteks, ja et sellist kooskõla ei tohi puutuda. Et kui Võro Instituut teeb õpikuid, siis rikkuvat standardiseerimine loomuliku keele ära.

    Verschik: Olen näinud, et need, kes on vahetanud emakeele mõne suure kõnelejaskonnaga keele vastu, lähevad marru, kui keegi hakkab näiteks jidišit või ukraina keelt õppima. Neile tundub, et kui nemad nägid suurt vaeva, et saavutada aktsendivaba vene või inglise keele oskus, siis peaksid teised seda ema­keelest loobumise vaeva hindama. Eriti marru minnakse siis, kui keelt, millest nemad või nende esivanemad on loobunud, hakkab õppima hoopis muud päritolu inimene.

    Park: Just Ameerika Ühendriikide põlisrahvastel on seisukoht, et kui omad lapsed keelt ei õpi, siis mingil juhul ei hakata seda õpetama väljast tulnutele, eriti valgetele. Õnneks on ka teisi näiteid. Oli kord juhus, kui mitmest hõimust inimesed võrdlesid oma keeli. Üks proua oli teva keele kõneleja. Nemad olid ammu otsustanud, et oma keelt nad ühelgi valgel õppida ei luba. Kui ta ütles, kuidas on tema keeles kohv või liha, ja ma neid sõnu kordasin, siis ta naeris ja ütles, et hea hääldus. Lõpuks ma küsisin, et ma ei ole teva, aga kas sa mind õpetaksid. Ta ütles, et õpetaksin küll, sest ma olen sind vaadanud 13 aastat. Nii et kui tegu on eetilise inimesega, siis ta õpetaks.

    Suur tänu kõigile!

    * Konverentsi korraldasid 10. ja 11. II 2022 ajakiri Keel ja Kirjandus ning Eesti Keele Instituut, ettekannete salvestused on kättesaadavad EKI kodulehe kaudu. Osa ettekannetest publitseeritakse ajakirja selle aasta teemanumbris 8-9.

  • Mõnda Juhan Smuuli mainest Soomes

    JAAN UNDUSK

    Ellen Niidu ning eesti kirjanduse austaja ja soome keelde tõlkija Raili Kilpi (abielu­aastail Kilpi-Hynynen) kirjavahetus on kaalukas kultuurilooline tekstikorpus, mis asub praegu veel erakätes. Ellen Niit saadab kirju eesti, Raili Kilpi nii eesti kui ka soome keeles. Muuseas tehakse kirjavahetuse algupoolel juttu Juhan Smuulist.

    Alustagem aga sellest, et septembris 1956 külastas Eestit esimest korda pärast Teist maailmasõda Soome kultuuritegelaste delegatsioon Helsingi ülikooli eesti keele professori Lauri Posti juhtimisel. Eestlaste esimene sõjajärgne nii-öelda ametlik kultuurivisiit Soome sai teoks sama aasta oktoobri lõpul ja novembri algul. Kümne päeva jooksul käidi Helsingis, Turus ja Tamperes. Delegatsiooni kuulusid Tartu ülikooli professor Paul Ariste, Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktor Harald Haberman, Riikliku Akadeemilise Meeskoori dirigent Gustav Ernesaks, Kirjanike Liidu esimees Juhan Smuul, kolhoosi Uus Elu esimees Harald Olbrei ning kultuuriministri asetäitja Endel Jaanimägi.

    Eesti kultuuridelegatsiooni oli külla kutsunud vasakpoolse tegevuskavaga Soome – Nõukogude Liidu sõprusühing (Suomi-Neuvostoliitto-Seura), mida juhtis Sylvi-Kyllikki Kilpi. Temal ja tema mehel Eino Kilpil, kes olid mõlemad sotsialistid, oli juba ennesõjaaegseid poliitilisi tutvusi eestlaste seas: Mihkel Martna, Neeme Ruus, Nigol Andresen, Karl Ast. Aga ka näiteks rahvaluuleteadlane August Annist, kes oli 1920. aastail täiendanud end Helsingi ülikoolis. Abielupaari tütar Raili Kilpi oli just samal 1956. aastal saanud oma ema juhitava ühingu eesti osakonna sekretäriks. Raili oli ülikoolis Eeva Niinivaara käe all õppinud eesti keelt, hakanud huvi tundma eesti kirjanduse vastu ja tahtis nüüd leida Eestis kirjasõpra, kes aitaks teda keelega edasi ning annaks lisateadmisi eesti kultuurist. Sestap läkitas ta järelepärimise Eesti raadio soomekeelsete saadete toimetajale Lennart Merele, kes soovitas tal kirjutada Ellen Niidule. Ellen Niit töötas tollal Kirjanike Liidu konsultandina, kelle ülesannete hulka kuulus ka eesti kirjanduse tutvustamine väljaspool Eestit. Raili Kilpi esimene kiri läks teele 6. oktoobril 1956, paarkümmend päeva enne eestlaste delegatsiooni jõudmist Soome (seda kirja saab lugeda Maarja Unduski äsja ilmunud raamatust „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“, lk 259–261). Nii algas enam kui 35 aastat kestnud ja väga lähedaseks kujunenud sõprus Raili Kilpi ja Ellen Niidu vahel.

    Raili Kilpi, Ellen Niit, Jaan Kross ja Juhan Smuul ühel 1962. aasta suveõhtul Gustav Ernesaksa kodus Kadriorus (Oru tänav 10).

    Eesti kultuuritegelaste vastuvõtul 1956. aasta oktoobris-novembris osales Raili Kilpi niisiis juba oma ametikohustuste tõttu. Ent talle pakkus see ka suurt sisemist rahuldust. Ilmselt Juhan Smuuliga isikliku tutvumise ajel võttis ta ette Smuuli aasta eest ilmunud esimese proosaraamatu „Kirjad Sõgedate külast“ (1955). Võib-olla kinkis talle selle Smuul külaskäigul ise. Ühes järgmistest kirjadest Ellen Niidule, kui Eesti delegatsioon on juba lahkunud ja kahe naise vahel sõpruse algmed idanemas, vahendab Raili oma muljeid eesti kultuuritegijaist. Tsiteerin kirja täpselt nõnda, nagu Raili on selle paberile pannud, niisiis krobelises, aga arusaadavas eesti keeles.

    „Siin Soomes oli kümne päeva ajal eestlane delegatsiooni, ja ma olin kogu aeg nende kaasa niihästi Helsingis [kui] ka reisil Tamperes ja Turkus. Kõig delegatsiooniliigmed olid väga intelligentsed ja sümpaatsed Eesti rahva ja kultuuritöötajade esindajad. Professor Ariste lubas Teile tuua ühe raamatu, Katri Vala Kogutud luuletused, mis ma tema kaasa lähetasin Teile. – Juhan Smuul ütles, et Te töötade tema juures ja ma palusin, et tema viiab minu tervitused Teile. Soovin, et olede nad saanud. Nüüd palun, et Te ütlete südamlikult tervitused Juhan Smuulile. Olen lugenud „Kirjat sõgedate külast“ väga suure huvitusega. Köige enam armastin seda, kui Smuul kirjutab merest, millal rahulikust, millal tormisest ja ohtlikust merest. Meri on asi, kes ma armastan väga palju. Sagedasti ma vöin seista Tähetornimäel ja vaatada mert. Kui on ilus ja väga selge ilm, võib näha Tallinna äärjooned. – Hea on ka se, kui Smuul kirjeldab nõukogude-eestlased inimesed, selged, kanged ja töökad inimesed. Hea lugeda sellest usust, kuigi mina ei oska nii sügavast uskuda. Aga ma tahaksin väga meeleldi Smuuli „Kirjad“ tõlkida soomeks, aga kuidas seda teha, kust peab paluma ametlik luba? Kuludekandjad Tammi ehk Kansankulttuuri võib-olla meelist tahaksit pidada nõu seest asiast“ (9. XI 1956).

    Ellen Niidul oli 1956. aasta lõpul palju tegemist Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadi korraldamisega Moskvas ning sestap andis ta oma kinnituse Raili Kilpi tõlkijamaitsele alles järgmise aasta algul. „Kuidas elavad „Sõgedad“?“ küsib ta. „Hea, et Te selle raamatu valisite. See on ka meil küllalt populaarne. Eriti õnnelik on aga Juhan Smuul. Meil on sellest mitu korda juttu olnud temaga. Smuul on meil Kirjanike Liidu esimees, me puutume tihti kokku. Tal on Soomest nii head muljed, et päris kade hakkab. Aga heameel on ühtlasi“ (24. I 1957).

    Raili Kilpile annab see ilmsesti vaid hoogu juurde ja juba nädal hiljem saadab ta Eestisse – seekord soomekeelse – tunnismärgi oma tublist tõlketööst: „„Sõgedad“ edenevad hästi ja olen rõõmus, et saan neid tõlkida. Eriti kui saan loa jätta välja mõned Soome oludesse sobimatud kohad. Tervita minu poolt Jussi Smuuli“ (31. I 1957). Jussi on kirjas alla joonitud nagu rõhutamaks nüüd juba peaaegu familiaarset suhet Juhan Smuuliga. Ühtlasi on ta Ellen Niitu spontaanselt sinatama hakanud.

    9. veebruaril 1957 küsib Ellen Niit taas: „Kuidas elavad Sõgedad? Küllap nad Sul nüüd vist juba valmis on.“ Ja lisab juurde: „Pistan Sulle Smuuli poolt posti [Maiju Lassila] „Tuletikke laenamas“ eestikeelse tõlke, ja Loomingu – 1 saadan ka koos kirjaga tulema.“

    Kuu aega hiljem annab Raili soome keeles teada: „„Tuletikke laenamas“ ja [Pentti Haanpää] „Elu suurelt maanteelt“ on päral. Aitäh! Sain ka Smuulilt kirja ja tõlkimisvolituse. Anna talle minult südamlikke tervitusi. Olen „Sõgedatesse“ üsna põhjalikult süvenenud. Viis „kirja“ on juba tõlgitud ja kui märtsis saabub turismirühm, loodan tõlkepuhtandi saata kas Sinuga, või kui Sa ei tule, siis mõne teisega“ (27. II 1957).

    Ellen Niidul õnnestuski 1957. aasta märtsis esimest korda Soomes käia ja Raili Kilpi ning ta perega vahetu kontakt luua. Kilpi omakorda lootis, et äkki oskavad Kirjanike Liidu esimees Juhan Smuul ja juhatuse sekretär Lembit Remmelgas kuidagi tagant tõugata tema enda kavatsetavat esimest Eesti-retke (25. IV 1957). Küllap nad seda tegidki, sest Raili Kilpi saabus koos mehega 1957. aasta juunis kolmeks nädalaks Eestisse. Ärevas ootuskirjas teatab ta enne seda sündmust Ellen Niidule: „Mul on heameel, et ma olen juba õppinud, nii et ma nüüd natuke rohkem rääkin eesti keelt kui möötunud sügisel. Nüüd ma voin juba Juhan Smuuliga eesti keelt rääkida ja see on väga hea lugu. Juhan Smuul meeltis mulle väga“ (7. V 1957). Juulikuus koju tagasi jõudnud, palub ta Ellen Niitu kirja teel tervitada Smuule ja Remmelgaid (16. VII 1957). Aga Soome ajakirjas Uusi Kuvalehti samal ajal (19. VII 1957) avaldatud reisikirjas Raili Kilpi kumbagi Kirjanike Liidu ametmeest ei maini, pajatades hoopis oma vestlustest Friedebert Tuglase, August Annisti ja Nigol Andreseniga, niisiis oma vanemate vanade tuttavatega. Nende seas oli Andresen pärast Smuuli 1950. aastal avaldatud värsspamfletti „Norra Brigg“ tolle parandamatu vingumees.

    Oma vastukirjas kutsub Ellen Niit kirjasõpra järgmisel suvel Eesti-matka kordama ja teeb ettepaneku minna koos „Vääna-Jõesuhu ja Kihnu ja ehk Saaremaalegi või Muhusse Smuuli Jussi embusse“ (24. VII 1957). Smuulist oli tõesti saanud Raili Kilpi tavapärasest isiklikuma meeldimuse objekt.

    Aga edaspidi me selles kirjavahetuses Smuuli nime niisama lihtsalt ei kohta. Kes põhjalikumalt loeb, saab ehk tulevikus rohkem teada, mina panen siinkohal punkti. Mulle tundub, et Smuuli-teema sai nende kahe vahel seks korraks ammendatud. Ja Smuuli sooja embusse Koguval kaks kirjasõpra vist ei jõudnudki. Hiljem kohtusid nad Tallinnas märksa kargemates oludes. Smuul ise järgis samal 1957. aasta sügisel oma ammust igatsust suure külma jää järele ja võttis ette pooleaastase retke Antarktikasse, mille kestel maadles ka näidendi „Lea“ paberilepanekuga. Selle retke kirjanduslik päevik sai maailmas tuntuks „Jäise raamatu“ (1959) nime all.

    Aga oma järgmises reisiraamatus „Jaapani meri, detsember“ (1963), mis kajastab 1959. aasta lõpu seilamisi Kaug-Idas, otsib Smuul välja „oma vana meremärkmiku“ ja tsiteerib sellest täies ulatuses abikaasa Debora Vaarandi tõlkes Elvi Sinervo luuletust „Armastasin“. Elvi Sinervo oli Raili Kilpi tädi (ema õde), kes oli Teise maailmasõja ajal istunud vangis Nõukogude-sümpaatiate pärast ja kelle luulet oli Loomingus avaldatud juba 1955. Aastal 1957 oli Eestis eri raamatuna ilmunud tema jutustus „Seltsimees, ära reeda!“ (tõlkija Evi Puskar), aastal 1966 tõlkis Ellen Niit tema romaani „Vahetatud Viljami“. Luuletusest „Armastasin“ leiab ilmekaid märksõnu armastav Smuul väljendi „umbsed pudelid“, mida kasutab oma Jaapani mere reisikirjas edaspidi kitsa silmavahega pragmaatikute kinninaelutamiseks.

    Ehkki Raili Kilpi tõlkis üle poole „Sõgedate“ üheksast kirjast, jõudis neist soomendustest trükki vaid üks, „Pühadekari hukkumine“, ja seegi alles paarkümmend aastat hiljem (1979). Mis võis olla põhjus – ei oska öelda. Võib-olla ei õhutanud Soome kirjastajate indu needsamad „Soome oludesse sobimatud kohad“, millele Kilpi oli varem vihjanud. Võib-olla ei vedanud ta ise asja lõpuni välja, kas või juba seetõttu, et uued elumured tungisid peale: 1957. aastal sai Raili Kilpist Espoo Töörahvaülikooli rektor ja 1958 sündis tema esimene poeg, 1959 veel teinegi. Ta tõlkis soome keelde nii „Lea“ kui ka „Polkovniku lese“, kuid trükis pole need ilmunud. „Lea“ laskis Raili Kilpi lavale tuua omaenda kooli näiteringil ning 1966. aasta maikuus esitati seda ka tollase Noorsooteatri laval praeguses Salme kultuurikeskuses (vt Sirp ja Vasar 27. V 1966).

    Raili Kilpi 60. sünnipäeval kirjutas ta usaldusisik Ellen Niit, et „sõprus Juhan Smuuliga on olnud mõlemale poolele sügavamaid sisemisi jõude puudutav“ (Looming 1984, nr 3, lk 428). Säilinud käsikirjas on sel tunnustusel veelgi tähelepanuväärsem jätk: „Ka kadunud Smuul on seda minugi kuuldes mitmel korral tõsisõnu meenutanud. Ja Raili Kilpi on korduvalt tõdenud, et Juhan Smuuli huvitav ja sügav isiksus on talle olnud üks olulisemaid ta elus.“

    1960. aastatel keskendus Raili Kilpi Friedebert Tuglase loomingu tõlkimisele ja kui 1982. aastal asutati Helsingis soome-eesti kultuurikontaktides toona korvamatut rolli mänginud Tuglase Selts, siis sai selle esimeseks esimeheks Raili Kilpi. Ajal, kui seltsile veel nime otsiti, pakkus just tema ühe võimalusena välja ka Juhan Smuuli Seltsi. See jäeti küll kiiresti kõrvale, aga andis veel tagantjärelegi aimu sellest, kes oli olnud Raili Kilpi esimene elav kiindumus eesti kirjanduses.

    Kuressaare Teatris 18. veebruaril 2022 ette kantud tekst

  • Vabatahtlik kultuuridiplomaatia

    MERLE KARRO-KALBERG

    Alljärgnevas vestluses arutavad Riin Alatalu, Triin Ojari ja Kai Lobjakas vabatahtlikku juhtimistööd rahvusvahelises erialaorganisatsioonis. Mõtiskleme selle üle, kuivõrd on tegu kultuuridiplomaatiaga ning mida saavad suured rahvusvahelised organisatsioonid ära teha oma eriala arendamiseks ja praegu Ukraina aitamiseks.

    Muinsuskaitsja ja kunstiakadeemia dotsent, UNESCO kultuuripärandi uuringute õppetooli koordinaator Riin Alatalu on Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu (International Council of Monuments and Sites, ICOMOS) ehk rahvusvahelise muinsuskaitse eksperdi­organisatsiooni asepresident.

    Arhitektuurikriitik ja arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari kuulub Rahvusvahelise Arhitektuurimuuseumide Konföderatsiooni (International Confederation of Architectural Museums, ICAM) juhatusse.

    Disainiajaloolane ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas juhib rahvusvahelist disainimuuseumide komiteed (International Committee for Museums and Collections of Decorative Arts and Design, ICDAD), mis on suure rahvusvahelise muuseumide nõukogu (ICOM, International Council of Museums) alakomitee.

    Palun sõnastage alustuseks ja soojenduseks, millega need keeruliste ja raskesti meelde jäävate lühendite taha peituvad rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad ning mis on teie tööülesanded.

    Riin Alatalu: ICOMOS on 1965. aastal loodud muinsuskaitsjate vabaühendus, kuhu kuuluvad eri tasandi pärandi eksperdid, kokku üle 10 000 liikme üle maailma. Ma olen olnud kolm aastat 21-liikmelises rahvusvahelises juhatuses. 2020. aasta detsembrist olen ICOMOSi üks viiest asepresidendist, tegelen Euroopa küsimustega.

    Triin Ojari: Rahvusvaheline arhitektuurimuuseumide konföderatsioon (ICAM) loodi iseseisva organisatsioonina 1979. aastal, tegu on ilma suurema bürokraatiata toimiva ühendusega, millel pole peakorterit ega palgalisi töötajaid. Mina kuulun ICAMi ridadesse 2014. aastast. Praegu läheb minu viimane aasta juhatuses. Juhatus on üheksaliikmeline. Tegelen liikmete nimekirjade ja andmetega. ICAMi kuuluvad organisatsioonid ja neid on meil üle maailma ligi 90. Arhitektuurimuuseume on nende seas suhteliselt vähe, suurem osa on arhiivid, mitmesugused keskused, erakogud.

    Kai Lobjakas: „Praegu on muudatustele avatud aeg, mil arutletakse selle üle, mis on nüüdisaegne muuseum. Mõneti on selle sõnastamine võimatu missioon, kuid põnev on protsessis kaasa lüüa.“

    Kai Lobjakas: ICDADi juhatus on kaheksaliikmeline. Disainimuuseume ja -kollektsioone ühendav nõukogu on suure muuseumide ühenduse ala­komitee. Mina olen ühe rahvusvahelise komitee president, kuid ma ise eelistan ennast kõlava ametinimetuse asemel kutsuda pigem juhiks. Meil on ligi 800 liiget. ICOMi liikmesus tagab tasuta sissepääsu maailma suurtesse muuseumidesse ja see on üks peamine boonus ja kompvek, miks ICOMi liikmeks astutakse. Kõik muu läheb lihtliikmele veidi vähem korda.

    Mis teid seda vabatahtlikku tööd tegema ajendab? Mis teil selle juures silma särama paneb ja sisemisele põlemisele hagu annab?

    Ojari: See oli suurepärane võimalus tutvuda oma valdkonna inimeste ja arhitektuurimuuseumidega. Rahvusvaheline kogemus ja sotsiaalvõrgustik on ilmselt kõige määravamad tegurid, miks ma seda tööd teen. Omal ajal oli pikalt ICAMi juhatuses ka Karin Hallas, toonane Eesti arhitektuurimuuseumi direktor. Mina asusin arhitektuurimuuseumi juhina tööle 2014. aastal ja samal aastal kutsuti mind ka ICAMi juhatusse.

    Lobjakas: See töö on põnev ja annab kõvasti tagasi. Paljud teemad, mille peale alati ei mõtlegi, jõuavad selle tööga iseendani, teadvustan neid ning pööran neile rohkem tähelepanu.

    Eks palju sõltub sellise töö tegemise lust ka inimtüübist. Vabatahtlikku rahvusvahelist tööd kipuvad ju ikka tegema need, kelle isiksuseomadustele see sobib ning kes lähevadki võrgustikest väljakutset, põnevust ja erialaseid tutvusi otsima, kes ei pelga ka tööst tulenevat koormust. Minu juhiks olemise aeg on kujunenud võrdlemisi intensiivseks. Esialgu oli minu mulje organisatsioonist ja töökoormusest, et see on palju kergem.

    Vahel ikka mõtlen, kui tähtis on tekkinud võrgustik. Selles on tohutult potentsiaali, mille siinseks rakendamiseks pole alati võimalusi. Näiteks pole alati võimalik eksponeerida suuri rahvusvahelisi näitusi, milleks tekkinud võrgustik ja suhted suurepärase pinnase loovad.

    Alatalu: Mina astusin Eesti ICOMOSi liikmeks 2007 ja sealt edasi sattusin kohe rahvusvahelistele radadele. Ma olen alati hinnanud koostööd Läti ja Leeduga, kuid õige pea koorus välja ka koostöö Põhjamaadega. Taani pidi toona korraldama Põhjamaade ühist kokkusaamist, aga kuna nad olid üsna passiivsed, siis haarasime ohjad ja kutsusime riigid Tallinna ühise laua taha. Alustasin seega Põhjamaade ja Baltimaade koostöö edendamisest.

    Teine põhjus on ICOMOSi sekkumisjulgus pärandi kaitsmisse. Muinsuskaitse valdkonnas on tohutult tähtis see, mis toimub nii kodanikualgatuse kui ka ekspertide tasandil. Tihti tuleb arvamust avaldada ja seisukoht võtta, mis ei oleks mõjutatud poliitilistest seisukohtadest. Eestis pole ICOMOSi vaheleastumist ehk alati vaja, sest liikmed töötavad suuresti niikuinii pärandi- ja muinsuskaitsevaldkonnas.

    Muinsuskaitsevaldkond on väga kirju ja käsitletavad teemad ulatuvad ühest äärmusest teise. Rahvusvaheliste teaduskomiteede kaudu on väga hea leida õige ekspert mõne teema avamiseks. ICOMOSi võrgustik ühendab paljusid eri valdkondade spetsialiste. Kunstiakadeemias avati UNESCO õppetool ning ICOMOSi võrgustikust on alati võimalik leida õige inimene, kes mingil teemal räägiks.

    Kolmas põhjus on see, et Eesti oli 2009–2013 maailmapärandi komitee liige, ma arvan, et minu praegune töö kannab meie toonast tegevust ja panust edasi.

    Riin Alatalu: „Pärand on sõjalistes konfliktides alati ohustatud. Olgu see Mali, Afganistan või Ukraina.“

    Üks osa sellest tööst on kindlasti põnevus ja silmaringi avardamine. Tegutsemine rahvusvahelises organisatsioonis hoiab kursis, mis mujal maailmas toimub, see annab hea enesekriitilise pilgu. Me arvame endast enamasti väga hästi ja selleks et eneseimetlusse mitte uppuda on vaja mõnikord vaadata olukorda laiemalt ja kaalutleda, kuhu areneda saab.

    Kui palju need organisatsioonid, mida te juhite, teie valdkonna esindajad üle ilma arvavad, et peavad sõjale Ukrainas reageerima? Mis on üldse muuseumide ja pärandiga tegelevate organisatsioonide võimuses midagi ette võtta?

    Alatalu: Me vestleme esmaspäeval ega oska praegu ennustada, mis reedeks, lehe ilmumise ajaks saab ja millised on olnud arengud. Kõik suured rahvusvahelised organisatsioonid on niikuinii reageerimises uimased, kuid praegu oleme siiski operatiivselt tegutsenud. ICOMOS tegi oma avalduse juba neljapäeval, 24. veebruaril. See keskendus pärandile, sest me oleme pärandi kaitsega tegelev ekspertide ühendus. Me oleme ülemaailmne ja seetõttu on ka arvamusi ja seisukohti väga palju. Muidugi on arutatud ka selle üle, kas ICOMOS peaks sekkuma poliitikasse. Pärand on sõjalistes konfliktides alati ohustatud. Olgu see Mali, Afganistan või Ukraina. Me teame, et pärandi hävitamine hävitab mälu ja kogukonna identiteeti.

    ICOMOSi kriisikolletega tegelevad üksused on valmis, et võimaluse tekkimisel kohe reageerida. Me saame praegu järjest teateid hävivast pärandist: maatasa on pommitatud arhitektuuriväärtuslik kino, muuseume. Kõigil on tohutu mure Kiievi Püha Sofia katedraali pärast. Ukraina seitsmest maailmapärandi paigast üks on okupeeritud Krimmis. Ma isegi ei julge öelda, kuhu Putini viha võib välja jõuda ning kui palju pärandit on hävimisohus.

    Samal ajal on ICOMOSi liikmed küsinud, miks nüüd ühtäkki on Euroopa mure suurem kui teiste konfliktide puhul. Ei ole vaja võrrelda, kes kannatab rohkem, aga eks see kohustab meid rohkem süvenema ka kaugetesse sõdadesse. Me teame ka, et kogu maailmas on Venemaa roll konfliktiõhutajana väga suur.

    Lobjakas: ICOMi suur emaorganisatsioon on samuti kohmakas, kuid sellest hoolimata reageeriti kiiresti ja kohe. Polnud ka erilist põhjust oodata, kõik oli ju selge.

    Me suhestume praeguse konfliktiga palju enam kui mõne teisega ja seda on iseendastki tunda. ICOM organisatsioonina on samuti väga Euroopa-keskne. Nii on see ajalooliselt kujunenud, ehkki aastakümneid on püütud laieneda ja seda on teatud määral ka tehtud. Päevad, mis muus olukorras oleksid väga lühikesed, venivad, ometi on adekvaatselt reageeritud ning olulised punktid, kuidas aidata ja mida teha, võib siiski välja tuua. Kõik põleb ju nii otseses kui kaudses mõttes, praegu polegi sinna võimalik kätt vahele torgata. Me teame, et kolleegid ööbivad muuseumides ja alles töötavad välja tegevusplaani, kuidas ja mida päästa. Üks asi on tõesti hooned, teine aga ka asjad ehk kogud. Kui hoone saab saatusliku tabamuse, siis pole enam ka kogusid. Praegu näib lootusetu midagi teha ja ette võtta.

    Triin Ojari: „Muuseum on väga Euroopa-keskne nähtus. Pärandi hoidmist ja säilitamist mõistetakse teisel pool maakera väga erinevalt.“

    Alatalu: Praegu ei saagi suurt midagi teha. Lahinguväljale ei saa kedagi saata. Ette saab valmistada päästeoperatsioone.

    Ojari: ICAM on samuti Euroopa-keskne, meil pole näiteks ühtegi liiget Venemaalt ega Ukrainast. 1934. aastal loodud Moskva arhitektuurimuuseum on üks maailma vanimaid, aga ICAMi ei ole nad soovinud astuda. Kahjuks on kultuur sümboolne relv ka sõjalistes konfliktides, uus võim tahab vanad monumendid hävitada võimalikult demonstratiivselt. Loodan, et Ukrainas asjad nii kaugele ei lähe.

    Alatalu: ICOMOSis on tunda ühtehoidmist. Meil on ju kolleege nii Venemaal kui Valgevenes, kelle valikud loodetavasti ei ole Putini režiimi valikud. Valgevene komitee valikutega on lihtne: riigijuht Aljaksandr Lukašenka saatis laiali kõik vabaühendused, sealhulgas ka kohaliku ICOMOSi komitee ning trahvis neid selle eest, et nad tähistasid rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva. ICOMOS Valgevene andis selle kohtusse. ICOMOS Valgevene juht elab ja töötab juba aastaid Leedus. Gruusia ja Valgevene liitusid Balti komiteega ühispöördumisega konflikti asjus, seda toetavad järjest teised. Me tunneme muret oma Venemaa liikmete pärast, sest me teame, et nende inforuum on väga piiratud.

    Möödunud aastad on olnud rasked eeskätt COVID-19 leviku tõttu. Kuivõrd on see teie tööd mõjutanud, toonud kohustusi, mida ei osanud ametit vastu võttes oodatagi?

    Ojari: Muutunud on kindlasti töö vorm. Pariisi või mujale koosolekule enam ei sõideta, kõik aetakse korda kohapeal veebiplatvormide vahendusel ja eks need koosolekud kipu olema ka asisemad ja tõhusamad.

    Üleüldse on virtuaalne väljund tähtsustunud, näiteks avaldab ICAM kohe oma uue veebisaidi, eelmine oli koguni kümneid aastaid vana.

    ICAMi üks tööülesanne on iga kahe aasta tagant suure erialakonverentsi korraldamine. Eelmisel aastal jäi see ära. Selle aasta sügisel püüame selle siiski Münchenis korraldada, aga nagu nüüd kombeks, hübriidvormis, samuti oleme vahepealsel ajal mõned virtuaalsed väiksemad seminarid korraldanud. Võrreldes kohapealse konverentsiga saab uut tüüpi üritustest osa võtta tunduvalt rohkem inimesi, oleme kaasavamad ja see on muidugi hea külg. Need on kõige otsesemad mõjud.

    Lobjakas: Ka meie põhitegevuse hulka kuulub aastas ühe suure konverentsi ja peakoosoleku korraldamine ja see toob kõik liikmed kokku. Me oleme seda nüüd mitu aastat teinud veebis, sel aastal loodetavasti hübriidvormis: osa veebis, osa kohapeal.

    Kõigi nende suurte kriiside keskele maandus meil ka üks sisemine ICOMi kui organisatsiooni juhtimise kriis, mille käigus president tagasi astus. See omakorda on toonud kaasa hea siseanalüüsi, kuhu on kaasatud olnud kõik organisatsiooni rakukesed. Üleilmse organisatsioonina tähendab see paljusid arvamusi ja paljusid emotsioone, mida on tulnud käsitleda.

    Minu juhiks olemise ajal on hakatud ümber mõtestama ka muuseumi definitsiooni. Uus määratlus püüti vastu võtta juba 2019. aasta Kyōto konverentsil, kuid see ei õnnestunud. Definitsiooni määratlemine on jätkunud sellest ajast saadik. Kui vaatan tagasi ICOMi ajaloole, siis praegu, mil arutletakse selle üle, mis see nüüdismuuseum siis on, on just muudatuste tegemiseks sobiv aeg. Mõneti nagu võimatu missioon, kuid põnev on selles protsessis kaasa lüüa ja seda kogeda. Praeguseks on välja valitud viis definitsiooni versiooni. Sellesse on kaasatud kogu meie liikmeskond, liigutakse on tasa ja targu. Augustis püütakse Prahas siis see üks ja ainus välja valida.

    Ojari: Kiirelt muutuv kultuurimaastik tingis vajaduse ümber sõnastada ICAMi eesmärgid ja missiooni. Siiani kehtisid veel asutamisaegsed ehk üle 40 aasta tagasi sõnastatud põhimõtted. Kogumispoliitika, publiku ootused, mäluasutuste ülesanded, võrdõiguslikkuse tagamine – kõik on väga palju muutunud. Näiteks, mida üldse peetakse kogumise vääriliseks, kes ja mille põhjal seda otsustab. Kunagi lähtuti tipparhitektidest rohkem kui praegu. Arhitektide kõrval väärtustatakse nüüd ka teisi spetsialiste – insenere, maastikuarhitekte, sisearhitekte. Hinnatakse tööjooniseid või esmapilgul teisejärgulisi visandeid. Mõeldakse sellele, kui palju peaks koguma isikuloolist materjali.

    Ümber on hakatud mõtestama ka seda, milline on muuseumi kogudes sooline esindatus.

    Lobjakas: See ongi põnev, et sellise korrastamise või ümbersõnastamise tööga tulevad välja nüansid, mis ühele või teisele regioonile pole omased, mis neid ei kõneta, pole mingi põhjusel võimalikud või pole esil.

    Ojari: Eesti arhitektuurimuuseumi kogudele ei saa näiteks mustanahaliste alaesindatust ette heita, see pole midagi, mida me parandada saaksime. Samas naisarhitektide loomingut meil liiga palju kogudes pole.

    Lobjakas: Ka muuseumi uue definitsiooni koostamise ajal võeti määratlus sõnahaaval tükkideks ja tõstatati näiteks sõna „kriitiline“ tähendus. See on väljend, mis mõnele üldse ei sobinud, selle tähenduslaeng on nii tugev ja mitmetähenduslik.

    Ojari: Seda lihtsalt pole võimalik eesti keelde nii tõlkida, meie jaoks on sõnal „kriitiline“ negatiivne varjund.

    Lobjakas: Nii oleme sõna sõna haaval püüdnud muuseumi definitsiooni uuesti kokku panna ja jõudnud tagasi täielikku neutraalsusse. See on põnev, aga väga keeruline.

    Alatalu: ICOMOSi leivanumber on kõikvõimalike dokumentide koostamine. Veneetsia harta on meie südametunnistus ja töö alus. Hartat on korduvalt püütud uuendada. Iga kord on sellega kaasnenud arutelud lõppenud ikkagi tõdemusega, et muuta pole vaja midagi. Dokumendist tähtsamad on kokkusaamised ja diskussioonid, mis selle koostamisega kaasnevad, see on ühiste väärtushinnangute kujundamise protsess.

    ICOMOS koostas just hiljuti kvaliteedipõhimõtted, mida tuleb järgida Euroopa Liidu rahastatud ettevõtmistes, millel on mõju kultuuripärandile. Siia alla käivad igasugused projektid, ka näiteks teetööd, kas või Tallinna Haigla ehitus, sest suurtel objektidel on alati mõju kultuuri- ja looduskeskkonnale. Mõju tuleb läbi arutada enne otsuste tegemist, mitte siis, kui on juba hilja. Euroopa Liidu raha, üldse mingit raha ei tohi kasutada pärandi ja keskkonna hävitamiseks. Pidasin vajalikuks, et see dokument tõlgitaks eesti ja teistesse Euroopa keeltesse. See oli väga raske, sama tunnistasid ka teised. Inglise keeles kõlavad paljud laused väga hästi, tõlkides avastatakse kitsaskohad.

    Kõik, kes kunagi on midagi juhtinud alates perekonnast ja korteriühistust ning lõpetades suure ettevõttega on kokku puutunud ka arvamuste paljususega. Kuivõrd on sellised suured vabatahtlikul tööl põhinevad erialaorganisatsioonid üldse juhitavad?

    Ojari: ICAM on väike organisatsioon, mille ülesanne on olla positiivne taustajõud ja aktiivsus sõltub juhatuse teotahtest, midagi peale ei sunnita. Üks töö on näiteks liikmete leidmine väljaspool Euroopat. Muuseum kui asutus on väga Euroopa-keskne nähtus ning organisatsiooni geograafilise areaali laiendamine on osutunud väga raskeks. Teispool maakera mõistetakse pärandi hoidmist ja säilitamist teistmoodi. Eks see on põhjus, miks mõisted ja definitsioonid peavad olema võimalikult laiad ja neutraalsed.

    Lobjakas: Kõige suurem ülesanne on oma rakukese liikmeskonna toimimises hoidmine. Me näeme kõige rohkem vaeva liikmete aktiviseerimisega, et nad kaasa räägiksid ja arvamust avaldaksid.

    Alatalu: ICOMOSi kõige vastutusrikkam roll on olla UNESCO maailmapärandi nõustamisorganisatsioon. Igal aastal teeb umbes 200 inimest koosoleku ettevalmistamiseks vabatahtlikku tööd. Samal ajal tuleb jageleda maailmapärandi komiteega, kes on viimasel ajal üsna politiseerunud. Paljud riigid huvituvad vaid n-ö linnukeste korjamisest ja arvepidamisest, kui palju uusi objekte nimekirja aastaga juurde on saadud, aga objektid ise jäävad hooletusse.

    Milline on teie vabatahtlikutöö koormus?

    Ojari: Aasta peale ära jagatuna pole see väga intensiivne.

    Alatalu: Minul vastupidi, ma tegelen ICOMOSi teemadega iga päev.

    Lobjakas: Mina tegin küll enne töö­postile asumist väikese valearvestuse. Minu eelmise juhatusetöö kogemus erines väga palju sellest tööst, mida nüüd juhina teen.

    Kui palju on teie töö kultuuri­diplomaatia?

    Ojari: Paratamatult esindan igal kohtumisel kaudselt ka oma riiki, kuigi juhatus on kokku pandud regionaalset tasakaalu silmas pidades ja sellest vaatest esindan tervet Ida-Euroopat. Väiksele riigile on see muidugi tähtis, et oleksime esil. Olen korraldanud ka kokkusaamise Tallinnas, kus paljud juhatusest ei olnud enne käinud.

    Lobjakas: Mina ei esinda otseselt Eesti riiki, pigem valdkonda. Eesti tuleb sellega kaasa. Loomulikult oleneb palju igaühe enda aktiivsusest ja nähtavusest.

    Alatalu: Eesti maine muinsuskaitsemaana on väga kõrge. Ametijuhendis see esindatus ei kajastu, kuid ma pean Eesti esil hoidmist väga oluliseks.

    Kui palju jääb töö tulemuslikkus kultuuriliste erijoonte taha kinni, et saadakse erinevalt aru, et töötegemise harjumused on erinevad?

    Alatalu: Mul on hea meel, et see Euroopa töögrupp, kuhu ma kuulun, on kultuuriliselt suhteliselt ühtne. Meil on seal spetsialiste, kelle poole saan pöörduda spetsiifiliste küsimuste ja tööülesannetega. Erinevuste taha midagi otseselt ei jää, kuid kindlasti mõned protsessid venivad pikemaks, samal ajal annab erinevus palju juurde.

    Ojari: Mõned asjaajamise erijooned löövad välja küll, näiteks, kui pikalt või tseremoniaalselt kusagil maal on harjutud asju ajama, aga üldiselt hinnatakse juhatuses tõhusust, kohtutakse harva ja siis on palju küsimusi vaja lahendada.

    Lobjakas: Vaja on väga toredaid, vastustundlikke ja häid inimesi ja asjad saavad tehtud.

    Kui sirvin teie organisatsioonide veebisaite ja avan juhatuse nimekirja, siis näen, et suurem osa liikmeid on naised. Siit tekib kohe tahtmine tuua vestlusse väike võrdõiguslikkuse noot. Mil määral te tunnete, et teete nähtamatut, tasustamata tööd, samal ajal kui mehed on kusagil hästi tasustatud, nähtaval positsioonil?

    Ojari: Meil on juhatuses neli meest ja viis naist! Alati võib küsida, kes töö ära teevad ja ma ei eristaks seda siin soo järgi. Erinevus jookseb kultuurruumi pidi. Siin väikses Eestis teevad kõik kõike ja me reageerime väga paindlikult. Mõne suure rahva või asutuse esindaja on harjunud tööülesandeid palju enam hakkima ning mõnikord mõeldakse lihtsalt üle.

    Alatalu: ICOMOSis on nüüd esimest korda saavutatud tasakaal. Meil on siiani olnud meestekeskne juhatus. Praegu on meil ajaloo esimene naispresident. Eks nii naiste kui meeste hulgas on neid, kes arvavad, et las keegi teine teeb.

    Lobjakas: Pole küsimustki, meie komitee on naiste poole kaldu. ICOMis tervikuna on see aga tasakaalus. Eks muuseumide valdkond olegi naiste poole kaldu.

    Ojari: Muuseumi juht võib tõesti olla mees, aga tema alluvad kipuvad olema naised.

    Alatalu: ICOMOS oli algusaastatel direktorite ja arvamusliidrite organisatsioon. Aastatega on see kasvanud väga demokraatlikuks ühenduseks, kuhu kuulvad oma valdkonna eri tasandite spetsialistid. COVID-19 harjal on ka ICOMOS muutunud palju kaasavamaks, veebikoosolekutega tekkisid enneolematud võimalused. Me oleme palju panustanud sellesse, et kõik saaksid koosolekutel osaleda ja enam ei saa takistuseks see, et pole raha lennupiletit osta.

  • Jaan Kross luuletõlkijana

    JÜRI TALVET

    Vähemalt kuni perestroika’ni oli ENSV Kirjanike Liitu ja seeläbi ühtlasi NSVL Kirjanike Liitu kuulumine suur au. Mind oli kultuuriavalikkuses Hispaania-avastajana ja rea teoste tõlkijana hakatud tähele panema küll, kuid olin aru saanud, et kirjanike liitu vastuvõtmise tingimuseks oli vähemalt kaks trükis avaldatud algupärast teost. Seega söandasin liitu vastuvõtmiseks avalduse teha alles 1986. aastal – kui nimetatud tingimus oli kindlalt täidetud. Ilmunud oli mu luulekogu „Äratused“ (1981) ja reisiessee „Teekond Hispaaniasse“ (1985, pälvis Juhan Smuuli nimelise aastapreemia).

    Liikmeks vastuvõtmisel istus au­väärne juhatus poolsõõris minu vas­tas väikeseks vestluseks või vähemalt puhuks, kui mõni soovib midagi küsida. Lennart Meri tundis huvi, kes mind kõige rohkem on hispaania kirjanduse poole kallutanud. Vastasin, et Arthur Robert Hone. Mõistagi olin tookord, nagu tänini olen, palju tänu võlgu samuti Ain Kaalepile, kellest ühtlasi sai mu esmane eeskuju luuletõlkekunstis.

    Jaan Krossi küsimus aga ajas mind segadusse – et kas kavatsen panustada peamiselt kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni? Ma ei olnud selle peale mõelnud, et seal on mingid eraldi sektsioonid … Vastasin, et jah, muidugi, aga et loodan ikka edasi tegutseda ka luuletajana ja esseesid kirjutada.

    Midagi sellesarnast tundsin, kui tuli ootamatu teade, et mind on peetud Jaan Krossi kirjandusauhinna vääriliseks. Küsiti, kas olen nõus seda vastu võtma.

    Esimene mõte oli, et ma pole ju ühtki romaani kirjutanud (ega ole plaanis). Siis tuli pähe, et jah, mingeid teeneid Jaan Krossi ees mul ju on. Eesti uue iseseisvuse lävel sai Eesti koos teiste Balti riikidega rohkesti rahvusvahelist tähelepanu. Oli vaja näidata, et siin pole kultuuriline tühermaa, vaid et meil on saavutusi, mil ei pruugi puududa tähendus Euroopa ja lääne kultuuris. Kui Soomes ja Saksamaal, seejärel ka Prantsusmaal pälvisid Krossi romaanid tõusvas joones tunnustust, siis hispaaniakeelses kultuuriruumis oli Kross täiesti tundmatu. Aitasin kaasa „Keisri hullu“ ja „Professor Martensi ärasõidu“ ilmumisele Hispaania mõjukas kirjastuses Anagrama seeläbi, et võrdlesin nende palvel ja tellimusel prantsuse keele kaudu tehtud tõlget eesti algupärandiga. (1991. aasta augustiputši päevil oli mu töölaual „Keisri hullu“ hispaania tõlke paks masinakirjas käsikiri.)

    Jaan Krossi kirjandusauhinna laureaat Jüri Talvet

    Krossile pühendumise haripunktiks sai (ja jäigi) mul pikem artikkel pealkirjaga „„Paigallend“ ehk Eesti (üles)ehitamine Jaan Krossi proosas“ (2000). Peale eesti keele ilmus see aastatuhandepöördel koguni kahes eri ajakirjas inglise keeles. Hispaania keeles avaldati seesama 2001. aastal mu vaimse mentori José Ortega y Gasseti asutatud ajakirjas Revista de Occidente. Jaan Krossi 80. sünnipäeva tähistamise konverentsil Tartu ülikooli aulas kuulas kadunud rektor Volli Kalm publiku esireas kannatlikult ära mu pika ettekande Jaan Krossist Eesti vaimse ülesehitajana.

    Olgugi et Jaan Kross luuletamisest ja luuletõlkimisest 1970ndatel taandus, ei pidanud ta seda sugugi alamaks tegevuseks kui romaanide kirjutamine. Tol­samal ENSV Kirjanike Liitu vastuvõtmisel mind õnnitledes soovitas ta: „Ega muud kui tõlkida, kuni jaksu jätkub!“

    Nagu paljud teised eestiaegsed haritlased, sealhulgas eriti kirjanikud, kes saatuse soovil Nõukogude Eestis pärast suurt sõda elasid (s.t elada said), hakkas Jaan Kross ise küllap ilukirjandust tõlkima seks, et karmis olus leivateenistust saada ja üldse ellu jääda. Näiteks on 1962. aastal ilmunud kurioosne raamat „Kommunism – inimkonna helge tulevik. Sõnalist repertuaari temaatiliseks õhtuks“, kus kõrvuti teiste meie nimekate kirjanike omaga esineb tõlkijate seas Jaan Krossi nimi.

    Tal oli võimeid enamaks. Pärast seda, kui ta naasis Siberi vangilaagrist Komi ANSVs, hõivas Eesti Riiklik Kirjastus ta peagi maailmakirjanduse teoste, iseäranis luule tõlkijate sekka. Ta oli juriidilise haridusega, oskas mitut võõrkeelt, nende seas prantsuse ja inglise keelt. Ta luule esikkogu „Söerikastaja“ ilmus 1958. aastal, misjärel tõusis ta 1960ndail juhtivaks poeediks, kes otsis luulele (tollal uudset) vabavärsilist hingamist. Kui proosa tõlkimisega tulid toime paljud, siis maailmaluule andekaid tõlkijaid on Eestis nappinud. Kirjandusklassikasse kuuluvas maailmaluules leidus aga rohkesti autoreid, keda ENSVs oli otse vaja tõlkida – et mitte jääda maha sellest, mida tehti liitriigi suurima rahva keeles.

    Kõigepealt võttis Jaan Kross osa üritusest koondada samade kaante vahele kõik olemasolevad Heinrich Heine luule tõlked („Luuletused ja poeemid“, 1956, koost August Sang, 26 tõlkijat F. R. Kreutzwaldist Ain Kaalepini). Samuti on Kross Friedrich Schilleri „Ballaadide“ ja „Luuletuste“ (mõlemad 1959) tõlkijate seas.

    Esimesed raamatud vaid Jaan Krossi tõlkes ilmusid 1963. aastal: Pierre-Jean de Béranger’ „Laulud“ ja Bertolt Brechti „Kolmekrossiooper“. 1964. aastal lisandusid omaette raamatutena A. S. Gribojedovi värsskomöödia „Häda mõistuse pärast“ (oli varem ilmunud Jaan Kärneri tõlkes) ja Edmond Rostand’i heroiline värssdraama „Cyrano de Bergerac“.

    Eraldi peatüki Jaan Krossi tõlkeluule­loomes moodustavad neli William Shakespeare’i draamat. Laiem lugejaskond ei pruukinud neid märgata, sest need ilmusid ajavahemikul 1966–1975 Shakespeare’i „Kogutud teostesse“ hajutatult („Othello“ V, „Macbeth“ VI, „Pericles“ ja „Torm“ VII köites). Rahvusliku luuletõlke monumentaalset ettevõtet juhatas Lennart Mere isa Georg Meri, kes oli üldkoostaja, enamiku näidendite tõlkija, eessõnastaja ja kommenteerija. Väikese osa andsid tõlkijatena Rein Sepp (komöödia „Asjatu armuvaev“ tõlge) ja Harald Rajamets, kelle tõlgitud on VII köites Shakespeare’i luuletused ja poeemid, sh sonetid, mis on hiljem ka eraldi raamatuna välja antud.

    Mõni küsiks, kuidas nad sellega toime tulid, kui Georg Merd luuletajana ja Jaan Krossi inglise keelest tõlkijana õieti ei tuntudki? Tulid, sest olid haritud, oskasid paljusid keeli, võisid abiks võtta tõlkeid ka muudes keeltes. Silmapaistavalt hea tulemuse tagas üle kõige „Kogutud teoste“ toimetaja, nõudlik ja enesenõudlik Harald Rajamets, kes on läinud meie rahvusliku tõlkeloo ajalukku ka (või just enne kõike muud!) Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ tõlkijana.

    Kõik nad teadsid, et tegid midagi suurt, mis pidi tähislikuna jääma Eesti kultuuri ja teadvusse, kauemaks kui nende endi elu. „Othello“, „Macbeth“ ja „Torm“ on Shakespeare’i kuulsaimate teoste esireas, neid tuntaksegi Eestis eeskätt tänu Jaan Krossile – kuigi tee­rajaja Ants Oras jõudis need tõlkida veel enne Teist maailmasõda.

    Maailmakirjanduse suurimad luule­loojad on väärt, et nende teoseid mis tahes keelde üritaks tõlkida rohkem kui üksainus luuletaja-tõlkija. Paraku ei pruugi eriti väikerahvaste seas leiduda selleks tööks sobivaid isiksusi terves sajandiski. Eestil on õnne olnud. Meil on suurepäraseid luuletajaid-tõlkijaid ja luuletundlikke tõlkijaid-isiksusi XIX sajandi lõpust peale esile kerkinud rohkem kui üksainsus, esiplejaadis kindlalt Jaan Bergmann, Johannes Semper, Ants Oras, August Sang, Jaan Kross, Rein Sepp ja Ain Kaalep.

    Lisaks Shakespeare’i „Kogutud teoste“ kolmele köitele kätkeb Jaan Krossi luuletõlke meistriteoseid veel kaks paksu raamatut: minu eelkäija professor Villem Alttoa koostatud „Keskaja kirjanduse antoloogia“ (1962, Krossi tõlkes Marie de France’i värssjutustus „Kuslapuu“, XII sajandi keskpaigast pärinev näidend „Aadama mäng“, katkendid prantsuse keskaja rüütliromaanide kuulsaima autori Chrétien de Troyes’ romaanist „Yvain ehk Lõvirüütel“, anonüümsest „Rebaseromaanist“, Guillaume de Lorris’ ja Jean de Meung’ „Roosiromaanist“) ning „Renessansi kirjanduse antoloogia“ (1984, Krossi tõlkes katkend François Rabelais’ ülimõjukast filosoofilisest fantaasiast „Gargantua ja Pantagruel“ – see, tõsi, proosas, luulest aga näiteid Joaquim Du Bellay, Clément Marot’, Pierre Gringoire’i, Agrippa D’Aubigné loomingust).

    Omaette raamatutena ilmus Krossi tõlkes muude seas kolm, mil on eriline sära: valimik prantsuse XX sajandi luule esiavangardisti Paul Élouardi luulet („Veel enne kostma peab“, 1969), ungari kirjandusklassiku Imre Madáchi värssdraama „Inimese tragöödia“ (1970) ja inglase Lewis Carrolli laste- ja noorte­kirjanduse klassikaline, poeetilistest kujunditest ja filosoofilisest fantaasiast rikas „Alice imedemaal“ (1971).

    Nii võin oma tänukõne lõpetuseks öelda: meie sõnakultuuril ja seda kandval emakeelel on tõesti õnne olnud.

    Jüri Talvet pälvis Jaan Krossi kirjandusauhinna kaheköitelise kogumiku „Valitud tõlkeluulet (1970–2020)“ eest. Žürii liikme Janika Kronbergi kommentaari leiab Sirbi veebilehelt.

  • Veebruar helis ja sõnas

    ANITA MAASALU

    Veebruari muusikaelule kuu lõpus tagasi vaadates võtan selle kokku kirjanik Thomas Bernhardi sõnadega: „Kunst ühtekokku ei ole ju samuti midagi muud kui ellujäämiskunst, seda tõsiasja ei tohi me tähelepanu alt välja jätta, ühtekokku on see ju ikka ja jälle katse – tehtud koguni mõistust liigutaval viisil –, kuidas selle maailma ja tema vastikustega hakkama saada“.1 Ajalugu on näidanud, et olgu ajad paremad või halvemad, helikunstist võib rõõmu, lootust ja lohutust otsida ning leida igal juhul.

    Debüüdid ja rännakud

    Juba üksi džässiklubi Philly Joe’s rikkaliku programmiga annaks soovi korral kustutada terve kuu kontserdinälja. Veebruaris võis andunud džässisõber seal lausa neljal õhtul nädalas elava muusikaga oma meeli ülendada. 3. veebruari õhtul õnnestus mul kuulata flöödi­mängija Markus Eermanni kvarteti debüütalbumi „Frascati“ esitluskontserti. Tallinnas ja Amsterdamis õppinud noor artist on oma ansamblis kokku toonud noorema põlvkonna raskekahurväe: pianist Holger Marjamaa ja bassimängija Heikko Remmeli. Trummidel mängib plaadil Eno Kollom, kelle asemel astus kontserdil üles soomlane Aleksi Heinola. Eermann on esikalbumile koondanud nii standardeid kui ka omaloomingut. Kuigi on aimata artisti lemmiklugude mõju ka tema enda loomingule, on „Frascati“ igati soliidne debüüt ning on vaid hea meel tõdeda, et flöödimängu traditsioon on Eesti džässis jätkuvalt esindatud.

    Omamoodi tahumata teemandina mõjus ansambli T-40 kontsert 16. veebruaril. Eesti bluusipõllu lihttöölised, nagu nad end ise nimetavad (Raul Ukareda, Ülo Krigul, Argo Toomel ja Reigo Ahven), korraldasid publikule oma sõnul muusikalise safari, aga teisest küljest võinuks seda nimetada ka harjumuspäraselt jutuka Reigo Ahvena muusikaliste vahepaladega püstijalakomöödiaks. Õhtu oligi justkui avalik proov – bluusi juurteni viiv robustne teekond, mida artistid silmanähtavalt nautisid. Veebruarikuu meeldejäävaimaks elamuseks klubis Philly Joe’s võin aga julgelt nimetada Susanna Aleksandra kvarteti kontserti 25. veebruari õhtul, kui laulja ja laulukirjutaja näitas, et on otsekui lavale sündinud. Särava häälega karismaatilise artisti loomingus on nii popi, džässi kui ka maailmamuusika mõjutusi, kuid – mis peamine – neid on ka elust enesest. Samal ajal oli kvarteti instrumentalistidele Joonas Haavistole (klaver), Heikko Remmelile (bass) ning Ville Pynssile (trummid) jäetud ruumi ka improvisatsiooniks ja omaenda ideede väljendamiseks.

    Muusikakuu lõpetanud Arvo Pärdi „Autoritund“ oli ühtlasi üks veebruari menukamaid kontserte, nii et kümme minutit enne kella viit lookles Jaani kiriku ees järjekord üle Vabaduse väljaku. Fotol Arvo Pärt ja Tõnu Kaljuste pärast kontserti TKO ja EFK ees kummardamas.

    Džässiradadel sammudes võis 12. veebruaril leida end ka Estonia kontserdisaalist, sest Eesti Kontsert tuli veebruaris välja uue kontserdisarjaga „Öökontsert“. Verivärske sarja esimeseks esinejaks oli kutsutud Mingo Rajandi kvintett koosseisus Liisi Koikson (vokaal), Joel Remmel (klaver), Marek Talts (kitarr) ja Ahto Abner (löökpillid) ning Mingo Rajandi (kontrabass). Kell kümme õhtul alanud kontserdil oli Estonia kontserdisaal muudetud võimaluste piires hubasemaks ja salonglikumaks ning toodud esinejad kõrgelt lavalt alla, publikuga samale tasandile. Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroni sõnul otsitakse uue formaadiga võimalusi meelitada kontserdisaali uut publikut.2 Tundub, et hilise muusikalise lõõgastusrännaku järele on tõepoolest nõudlust, sest ka ERSO alustas sel hooajal hilisõhtuse sarjaga „Audio­spaa“. Kõnealune õhtu oli eelkõige võimalus lihtsalt olla ja lasta heal muusikal end kaasa viia ning, miks mitte, nagu ka Mingo Rajandi lahkelt lubas, silm veidikeseks looja lasta. Seekord nõudsid küll veel koroonapiirangud, et kontsert lõppeks kell üksteist, kuid tundus, et suur osa publikust oleks hea meelega veetnud Rajandi isikupärase helikeele ja Liisi Koiksoni maheda vokaali seltsis veel teisegi tunnikese.

    Virtuoossuse varjundid

    Kammermuusika vallas osutus kuu kirkaimaks pärliks 20. veebruaril EMTA kontserdisaalis aset leidnud pianist Maksim Štšura ning viiuldaja Michael Foyle’i kontsert. Juba kümme aastat tegutsenud duo puhul pole tingimata üllatav, et mugavalt tuntakse end nii Beethoveni teoseid kui ka näiteks uudisloomingut esitades. Ent vähe sellest: kõik peale Philip Cashiani spetsiaalselt kõnealusele duole loodud uudisteose „Saltimbanques“ ehk „Akrobaadid“ mängiti peast – ja seda kammermuusika­kontserdil just üleliia sageli ei näe. Nii mõjusid kavas olnud teosed Štšura ning Foyle’i esituses läbinisti viimistletult ning ansamblina otsekui läbihingatult, rääkimata sellest, et mõlemad muusikud näitasid end ka eraldi silmapaistva artistina.

    5. veebruaril „Mustonenfestile“ lõppakordi andnud barokkorkestri I Virtuosi Italiani kontsert oli tõeline Vivaldi-maraton. Kontserdi suurt publikumenu tõotas juba asjaolu, et algul Mustpeade majja plaanitud sündmus tõsteti elava piletimüügi tõttu Estonia kontserdisaali. Nagu tõotas kollektiivi nimigi, siis virtuoossusest kontserdil puudust ei tulnud. Peale kavas välja kuulutatud tsükli „Neli aastaaega“ kanti ette veel terve rida tuntud oopusi. Siinkohal on paslik meenutada hiljaaegu kolleegilt kuuldud mõtet: „Vivaldi muusika puhul on igast taktist tunda, et tegu on Vivaldiga.“ Esinejate kirgliku musitseerimise tõttu ei muutunud ligi kaks tundi väldanud kontsert viivukski üksluiseks ning tundus, et sama tundis ka ülejäänud publik, sest tormilise aplausiga nõuti välja veel mitu lisalugugi.

    Orkestrimuusikakillud

    Siinsete orkestrite kontsertidest väärivad veebruaris äramärkimist mitmed. 11. veebruaril toimus iga-aastane Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri ühisprojekt, kus kavas teise teosena esitatud Felix Mendelssohni esimese klaverikontserdi ettekandel tegi soliidse etteaste mullu IV Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil eripreemia pälvinud Hyewon Chung. Mis aga peamine: niisugune koostöö on noortele muusikutele hea võimalus end potentsiaalsele tulevasele tööandjale nähtavaks teha. Kuu üks haripunkte oli mulle aga ERSO 18. veebruari kontsert, kus esitati dirigent Gilbert Varga juhatusel Maurice Raveli süit „Minu hane-ema“ ja Modest Mussorgski süit „Pildid näituselt“ ning pianist Dmitri Šiškini soleerimisel tuli ettekandele Camille Saint-Saënsi teine klaverikontsert. Nimekatel rahvusvahelistel konkurssidel pärjatud Šiškin võlus suurepärase mängutehnika ja mõtestatud esitusega, nii et kuulasin ligi pool tundi kestvat teost täiesti paigale naelutatult. See­juures olevat esimene terviklik läbimäng koos orkestriga tehtud alles kontserdipäeval, nii et Šiškini, ERSO ning Gilbert Varga sünergia oli kahtlemata imetlust väärt.

    Veebruarile panid punkti veel kaks orkestrit. 26. veebruaril esines Estonia kontserdisaalis Eesti Sinfonietta ning päev hiljem Tallinna Jaani kirikus Tallinna Kammerorkester ühes Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. TKO ning EFK „Autoritund“ oli seekord pühendatud Arvo Pärdile ning kavas olid helilooja pühadest tekstidest ja pühakutest inspireeritud teosed. Pärdi teosed ei puudunud ka Sinfonietta kavast: kontserti alustati Pärdi viiulikontserdiga „Fratres“ Rūta Lipinaitytė soleerimisel ning pühendati see ukraina rahvale. Toreda raamistuse andsid kontserdile Joseph Haydni esimene ning 104. sümfoonia – ligi 40aastase vahega kirjutatud teosed sümfoonia isaks nimetatud helilooja sulest. Kontserdi üllataja oli minu meelest aga soome helilooja Lotta Wennäkoski teos „Hava“, mis kanti Eestis ette esimest korda. Teosest kumab läbi helilooja tundlik tämbritaju: iga instrument omandab faktuuris olulise rolli ning nõnda on justkui kiht kihi haaval üles ehitatud värvikas muusikaline kangas. Ka noor dirigent Emilia Hoving mõjus orkestri ees erakordselt emotsionaalse ja väljendusjõulisena, otsekui tõmmates orkestrante muusikaga kaasa.

    Muusikakuu lõpetanud Arvo Pärdi „Autoritund“ oli ühtlasi üks veebruari menukamaid kontserte, nii et kümme minutit enne kella viit lookles Jaani kiriku ees järjekord üle Vabaduse väljaku. Nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Tallinna Kammerorkester on Pärdi muusikaga pidevalt nii tihedalt seotud olnud, et nende etteaste kõrgele kvaliteedile võib igal ajal kindel olla. Nõnda ka sel pühapäeval. Viiuldaja Gidon Kremer on Pärdi muusikat iseloomustades öelnud, et „see on kogu meid ümbritsevat müra arvestades otsekui lunastus“.3 Niisiis usun, et kõnealune kontsert läks ärevate aegade foonil mingil moel hinge igaühele publiku hulgas. Ning Pärt on tõepoolest justkui elav legend, sest niipea kui helilooja kontserdi lõpul lava ette läks, tõusis kirikutäis rahvast üksmeeles püsti, et avaldada maestrole austust ja tänu.

    1 Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013, lk 154.

    2 Mingo Rajandi Quintet avab uudse Eesti Kontserdi öökontsertide sarja. Eesti Kontsert 9. II 2022. https://concert.ee/mingo-rajandi-quintet-avab-uudse-eesti-kontserdi-ookontsertide-sarja/

    3 Arthur Lubow, Kõla spirituaalsus. – The New York Times Magazine 15. X 2010. Arvo Pärdi keskus. https://www.arvopart.ee/arvo-part/artikkel/kola-spirituaalsus/

  • Roheline tuli, punased jooned ja hallid alad – muudatused riiklike uurimistoetuste eraldamises

    ANU NOORMA, Eesti Teadusagentuur juhatuse esimees

    Rohelise tule Eesti teaduskorralduse muudatustele on andnud lisandunud raha ja selged strateegilised eesmärgid.

    Roheline tuli

    President Kersti Kaljulaidi kutsel kogunesid 2018. aastal Kadriorgu era­kondade, teadusasutuste, teadlaste ja suurimate ettevõtlusorganisatsioonide esindajad alla kirjutama teadusleppele1 Eesti teaduse ja innovatsiooni arengu kindlustamiseks. Sellele eelnes aasta varem Eesti kui Euroopa Liidu eesistuja üleskutse2 tagada investeeringud teadusesse ja innovatsiooni, suurendada teadus- ja innovatsiooniinvesteeringute mõju ning luua usaldus nii teaduse ja ühiskonna vahel kui teadus- ja innovatsioonisüsteemi sees. Eestis jõudis 2021. aastal teadusrahastuse kasv planeeritud 1%-ni SKTst. Raha lisandumise ühe eesmärgina nimetas toonane haridus- ja teadusminister3 ka baasfinantseerimise ja uurimistoetuste kasvu tagamist ning konkurentsi leevendamist uurimistoetuste taotlemisel, aga ka vajadust kindlustada noorteadlaste järelkasv.

    2021. aastal vastu võetud strateegias „Eesti 2035“ on teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse vallas4 eesmärgiks seatud Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse tootlikkuse kasv, pakkudes konkurentsivõimelisi ja kestlikke lahendusi Eesti ja maailma arenguvajadustele. Selleks vajalik tegevus toimub teadussüsteemis, teadmussiirdes ning ettevõtluskeskkonnas.

    Joonis 1. Avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutused 2015-2020. Aastatel 2021 ja 2022 on TA kulud näidatud vastavalt riigieelarvesse planeeritule.

    Nii nagu joonisel 1 näha, on riik teadusrahastuse suurendamisel panustanud teadusasutuste rahastuse stabiilsuse suurendamisse: baasfinantseerimise maht on kasvanud võrdseks uurimistoetuste mahuga. Kuigi uurimistoetuste osakaal kogu rahastuses on vähenenud, on selle maht siiski aastatega kasvanud ning jõudnud käesolevaks aastaks 52,3 miljoni euroni. Ent kõige jõudsamalt on kasvanud muude rahastusinstrumentide maht, mille kaudu toetakse riikliku sihtsuunitlusega riigi jaoks tähtsaid teadus- ja arendustegevusi.

    Punased jooned

    Punasteks joonteks, mis uurimistoetuste süsteemi kujundavad, on seaduslikkus, järjepidevus ja süsteemsus.

    Eesti Teadusagentuuri (ETAg) ülesanne on juba kümme aastat riiklike uurimistoetuste määramine ning selleks vajaliku tegevuse korraldamine vastavalt teadus-arendustegevuse korralduse seadusele8 ning kooskõlastatult haridus- ja teadusministeeriumiga. Seaduses on samuti paika pandud, et ETAg-il on eri valdkondade tunnustatud teadlastest koosnev hindamisnõukogu, kes hindab uurimistoetuste taotlusi järjepidevalt, asjatundlikult ja sõltumatult, lähtub teaduseetika põhimõtetest ja heast teadustavast. Hindamisnõukogu moodustamise korra ja töökorra kehtestab haridus- ja teadusminister.

    ETAg on uurimistoetuste kujundamisel pidanud silmas süsteemsust ja protsesside läbipaistvust ning avaldanud selle kohta ka varem artikleid9 ja arutanud teadlastega iga-aastasel foorumil „TeadusEST“.10 Teaduse rahastamises oli 2016. aastal väga raske seis ning seetõttu töötas ETAg koos teadusasutuste, teadlaste ja ministeeriumiga välja uurimistoetuste ja baasfinantseerimise kontseptsiooni.11 Sellest lähtudes on loodud uus uurimistoetuste (grantide) süsteem (rühma-, stardi- ja järeldoktori- ning arendusgrandid), mis on praeguseks asendanud eri aegadest pärinevad mitut tüüpi toetused. Taotluste menetlemine ja projektide haldamine toimub digitaalselt Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS).

    ETAg hoiab teadlasi ja teadusasutusi kursis grantide eraldamise ning nende hindamise tingimustega juba taotlemise eel. Kogu info on kättesaadav nii ETAg-i kodulehe, infopäevade kui ka ja ETAg-i ja teadusasutuste koordinaatorite vahendusel.

    Käesoleva aasta taotlusvooru suurima muudatusena oleme eelkõige planeerinud noortele teadlastele paremate võimaluste loomise – stardigranti on võimalik taotleda kuni viieks aastaks varasema nelja aasta asemel ning stardigrandi maht (nagu ka järeldoktori oma) on, olenevalt tüübist, 12-20% suurem kui varem.

    Pikalt oodatud muudatus on sel aastal taotluste hindamine rahvusvahelistes eksperdikomisjonides (nn paneelides). Seni hindasid granditaotlusi ETISe vahendusel välisretsensendid, kes eesti teadlastest koosnevate eksperdikomisjonidega taotlusi ei arutanud. Alates sellest aastast on välisretsensendid ühtlasi ka eksperdikomisjonide liikmed, hinnanguid arutatakse ühiselt komisjoni koosolekutel hindamisskaalade ühtlustamiseks ning pingeridade koostamiseks. See tähendab, et taotleja ei saa oma taotlusele enam mitut retsensiooni, vaid ainult ühe koondhinnangu. Kokku moodustatakse stardi- ja rühmagranditaotluste hindamiseks (senise seitsme asemel) 17 rahvusvahelist eksperdikomisjoni.12 Järeldoktorigrandi taotlusi hakkab hindama eraldi eesti teadlastest koosnev eksperdikomisjon, kuivõrd selle granditüübi puhul on suurem rõhk projektide olulisusel Eestile teadlaste järelkasvu tagamise aspektist. Teadusliku hindamise järel rahastusele konkureerima pääsenud taotlustes teaduseetika ja andmehalduse osa hakkab samuti hindama eraldi komisjon, kuhu kuuluvad vastavate valdkondade asjatundjad.

    Joonis 2. Eesti Teadusagentuuri granditaotluste hindamine 2022. aasta taotlusvoorus.

    Kuna eksperdikomisjone on rohkem, langeb igale neist väiksem koormus ning on võimalik taotlusi põhjalikumalt läbi arutada, paremini omavahel võrrelda ja eeldatavasti lüheneb ka hindamisprotsess. Loodame, et esmase indikatsiooni pingerea kohta saame anda taotlejatele juba enne suve algust. Sel juhul on rahastuseta jäänud taotlejatel ka avaramad võimalused oma ideedele rahastuse leidmiseks teistest instrumentidest.

    Eks kogemus näitab, mis läheb hästi ja mida on vaja järgmisel aastal paremini teha. Seetõttu on taotlejate asjalik, konstruktiivne tagasiside ja head ette­panekud väga oodatud.

     

     

    Joonis 3. ETAg-i granditaotluste hindamine 2022. aastal.

    Hallid alad

    Kõik muutub: teadustöö ja selle institutsionaalne korraldus muutuvad vastavalt ühiskonna vajadustele.

    Teadlase roll ühiskonnas on muutunud väga mitmekesiseks. Peale oma valdkonna uurimistöö oodatakse ka panustamist meeskonna loomisesse ning administreerimisse, järelkasvu tagamisse juhendamise ja õppetöö kaudu, poliitikute ja ametnike nõustamisse eksperdikogudesse kuulumisega nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, ka teaduse populariseerimist ja avalikkuse teavitamist. Riik on eri eesmärkidel loonud vastavad rahastusinstrumendid: teadus- ja arendusasutuste püsirahastus, teadlaste koostöö ettevõtetega, ministeeriumide valdkondlikud T&A-programmid, tõukefondide ja fookusvaldkondade rahastamise meetmed, eesti keele ja kultuuri toetamisega seotud programmid, teadustaristu toetused jne.

    ETAg-i väljaantavad uurimistoetused eristuvad selgelt selle poolest, et teadlased kui oma valdkonna tippspetsialistid saavad ise vabalt valida uurimisküsimused, seejuures peamiseks raha eraldamise kriteeriumiks on rahvusvaheline teaduslik tase. See seob akadeemilise vabaduse kõrge ühiskondliku vastutusega.

    Kuna teadusliku taseme hindamine on paratamatult subjektiivne, tuleb hindamisel maandada riske nii palju kui võimalik, et vältida huvide konfliktist või valedest arusaamadest tingitud kallutatud hinnangut. Rahvusvaheliselt on kombeks hindamisprotsesse ka pidevalt üle vaadata, vajaduse korral ajakohastada ja viia kooskõlla rahastuse eesmärkidega. Eestis on samuti süsteemsed muudatused aeg-ajalt vajalikud, kuigi sellega kaasneb segadust tekitav ettevalmistus, ülemineku- ja kohanemisperiood.

    Siiski ei lahenda hindamisprotsessi muudatused kõrghariduse alarahastamise ja sellega seotud teadlaskonna järelkasvu, akadeemilise karjääri ebakindluse ning rahastuse killustatuse probleeme.

    Eesti teadussüsteem on unikaalne. Me tahame väikse riigina olla suured teadmiste poolest. Eestis on teaduse riikliku rahastamise süsteemi viimastel aastatel edukalt korrastatud, kuid nagu elav organism, peab ka teadussüsteem pidevalt edasi arenema, arvestades nii teadlaste, teadusasutuste, ettevõtjate kui ka ühiskonna vajadusi. Selle ülimalt keerulise ja kompleksse süsteemi arengust annab põhjaliku ülevaate värskelt valminud kogumik „Eesti teadus 2022“.13

    Anu Noorma on Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees.

    1 Eesti teaduslepe. 9. XII 2018.

    2 Tallinn call for action 2017. Statement of the Estonian Presidency of the Council of the EU.

    3 Carl-Robert Puhm, Teadusrahastus tõuseb järgmisel aastal 1 protsendini SKP-st. – Postimees 29. IX 2020.

    4 Strateegia „Eesti 2035“ kehtivad arengukavad.

    5 Statistikaamet.  (2. XII 2021).

    6 Rahandusministeeriumi 2021. aasta suvine majandusprognoos. 9. IX 2021.

    7 Vt ka: Eesti Teadusagentuur, Teadus- ja arendustegevuse rahastamine 2022. a riigieelarve eelnõus ja riigi eelarvestrateegias 2022-2025, oktoober 2021.

    8 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus. – RT I 1997, 30, 471.

    9 Siret Rutiku, Õnnestunud granditaotlus peab eelkõige veenma teisi teadlasi. – Sirp 31. I 2020.

    10 Teadusfoorumil „teadusEST2018“ arutavad teadlased teaduse hindamise tavasid ja unistusi. ETAg 17. X 2018.

    11 Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uus kontseptsioon teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemis. ETAg 2016.

    12 Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu eksperdikomisjonid 2022. a grantide taotlusvoorus

    13 www.etag.ee/eesti-teadus-2022

  • ,

    Usaldusväärse ajakirjanduse uus võimalus

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Eelmisest nädalast elame taas maailma muutva sündmuse laineharjal ja pole raske märgata, kui tähtis on professionaalselt kontrollitud ning edastatud infovoog. Eelmisel korral oli see koroonaviirus, nüüd on see sõda, mis on andnud õigustuse iga minut uuenevale veebi­ajakirjandusele ja võimaluse tõestada oma olemasolu vajalikkust. Eestis jälgivad Postimees, Delfi, ERR ja Õhtuleht Ukrainas toimuvat 24/7. Toimetustes on ööpäev läbi valve, kokku on pandud nimekiri tähtsatest kõneisikutest ja organisatsioonidest, kelle seisukohti pidevalt jälgitakse ja edastatakse. Libastumisi ja valeinfo vahendamist tuleb nelja suurema uudisteportaali puhul ette harva, sest professionaalsed toimetajad teavad, millised on usaldusväärsed infoallikad. Samuti on nii mõnelgi toimetusel sündmuspaigas oma korrespondendid, infot aitab leida ja kontrollida ajakirjanike rahvusvaheline võrgustik ning kasu on ka toimetustes töötavate venekeelsete ajakirjanike kontaktibaasist, sest sealtkaudu jõuab siinsete väravavalvajateni teave otse sündmuste epitsentrist.

    Ajakirjanduse paneb selline olukord igas mõttes proovile. Oletan, et sarnaselt koroonaperioodiga kasvab rahva usaldus ajakirjanduse vastu ka praegu. Usaldus, mis on viimasel kahekümnel aastal olnud püsivas langustrendis. Kas sõjaolukord võib selle trendi taas püsivale tõusule suunata? Või oleks ajakirjan­dusel vaja teha veel midagi, et tagada usaldus ka kriisi puudumise korral? Minu arvates annaksid kolm tsunfti­sisest kokkulepet ka püsivama efekti. Ajakirjanduse kvaliteet oleks kõrgem, kui leiaks aset „ühikute“ arvu vähendamine, olulisuse kui uudisväärtuse kriteeriumi osatähtsuse suurendamine ja uudisportaalide kommentaariumide sulgemine.

    „Ühikud“ on olnud uudisportaalidele vajalikud oma turupositsiooni kindlustamiseks – et lugejad saaksid kõik kätte ühest kohast ega peaks minema konkurendi juurde. Artiklite hulk online-väljaannetes hakkas nullindate alguses kiiresti kasvama, jõudes 2018. aastaks kõigis suuremates uudisportaalides umbes 500 „ühikuni“ päevas. Inimeste tarbimismustrid on tõuganud ühikute fetišeerimist takka – igal sisutühjal hetkel võtab tarbija lahti nutiseadme ja kerib uudistevoogu, lootuses leida midagi põrutavat, põnevat või maailma muutvat. Maailma muutvaid sündmusi ei toimu kogu aeg, kuigi veebiajakirjandus on püüdnud esitleda ka suurt osa vähemtähtsatest sündmustest kui kõige olulisemaid. Maailma raputavate sündmuste korral, nagu koroonaaja algus või sõda, tuleb muidugi pidevalt rahuldada ärevil inimeste uudistenälga. Aga kriis ei ole loodetavasti maailma püsiolek.

    Suure hulga pidevalt uueneva uudistelindi tootmine on võimendanud auditooriumi tähelepanu hajumist ja killustumist.

    Minu teada on ainult Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov selgelt väljendanud, et nüüd on eesmärk avaldada vähem, aga olulisemat. See on väga mõistlik otsus, sest suurem osa inimestest, kes jälgib üldauditooriumile suunatud uudisportaale, jälgib nagunii minimaalselt kahte, tihti rohkemgi. Tavaliselt võetakse oma uudiste repertuaari ERR ja Delfi või Delfi ja Postimees.

    Selle uudistemassiivi taustal jõutakse silmata vaid avalehel kuvatud pealkirju ja juhtlõike või rakenduses kuvatud pealkirja ja fotot. Suure hulga pidevalt uueneva uudistelindi tootmine on võimendanud auditooriumi tähelepanu hajumist ja killustumist. Õnneks on kuulda, et toodetavate ühikute arv hakkab ajakirjanike töölepingutest kaduma. See on mõistlik, sest – „mida ostad, seda saad“. Kui eesmärgiks on „ühik“, siis selleks et tükitöö tehtud saaks, on kõlvanud igasugune välismeedias avaldatud nupukese tõlge või lausekese võrra kohendatud pressiteade. Rääkimata uudisnupukese erivormist, mis sisaldab vaid fotot ja ühelauselist hüüatust seal juures.

    Loodan, et ühikuajakirjanduse periood hakkab läbi saama. Meedia­ettevõtted on digimaailmaga harjunud ega torma enam kulutama kõvasti raha, selleks et investeerida uutesse platvormidesse, aimamata, mida ja mil viisil neilt oodatakse. Analüüsiosakondade suurenemisega on kasvanud ka meedia­organisatsioonide võime lugejate vajadusi ette aimata. Kasvuruumi on veelgi. Eesmärgiks tuleb võtta ainult kvaliteetse ja olulise pakkumine. Sellise ajakirjanduse osakaal, mida teevad nt tänavugi mitmekordselt pärjatud Holger Roonemaa ja tema kaaslased Ekspressis või Priit Pärnapuu Õhtulehes, võiks olla suurem. Osakaalu suurendamine on teatavasti matemaatiliselt lihtne – selleks tuleb vähendada väheväärtuslikku osa. Kui teha vähem „ühikuid“, paistavad suured ja keerukad lood paremini silma. Nii väheneks digiprügi meie inforuumis.

    Internet on võimaldanud olla ajakirjandusele uus ja põnev katsetamiskeskkond. Optimistlikumad toimetused läksid kaasa interaktiivsuse ahvatlusega, mida massimeedia siiani ei saanud tehnilistel põhjustel endale lubada. Interaktiivsus andis võimaluse lugejatele, kellest on kujunenud pisike, kuid häälekas kommenteerijaskond. Algselt loodetu, et auditooriumi panusest paraneb ka ajakirjanduse kvaliteet, ei ole täide läinud. Meediaorganisatsioonid on hakanud aru saama, et kõikidel teemadel ei ole vaja läbi katsetada, kuhu inimliku loovuse ja rumaluse tipp võib ulatuda. Väga tervitatav on nõue tuvastada kommentaari autor, nagu seda teeb Postimees. Teised uudisportaalid harrastavad aeg-ajalt mõne plahvatusohtlikuma teema kommenteerimisvõimaluse sulgemist, aga ma kahtlen, kas kommentaariume on uudisportaalidesse üldse vaja. Auditoorium saab arutleda ilmaasjade üle ka ühismeedias. Ühismeedia peamine funktsioon on ju sotsiaalsus – mõtte­vahetused, vaidlused ja ühisosa määratlemine võiksidki jääda sinna.

    Auditooriumi lugupidamine ajakirjanduse vastu kasvaks, kui see võtaks ette need kolm sammu: vähendaks uudisportaalides toodetavate „ühikute“ arvu, suurendaks oluliste lugude osakaalu (ebaolulise vähendamise kaudu) ja suunaks lugejad arutlema ühismeedia kanalitesse. See aitaks säilitada usalduse ajakirjanduse vastu.

Sirp