Toeta

CO2 emissioon

  • Palmioks ilma viigileheta

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Cannes’i filmifestival, 14. – 25. V, Prantsusmaa, Cannes.

    Cannes’i põhivõistlusprogramm oli ka tänavu täis suuri nimesid ning 22 võistlusfilmi tegijate hulgast vaatasid vastu nii 1970ndate tipptegijad nagu Francis Coppola ja Paul Schrader kui ka endale 1980ndatel nime teinud David Cronenberg, kes pidid siin vastu astuma tänastele tippudele nagu Paolo Sorrentino, Andrea Arnold, Yorgos Lanthimos, Jia Zhang-Ke või Mohammad Rasoulof. Kuna kõigile filmidele toimuvad Cannes’is maailma esilinastused, on sisuliselt võimatu ette teada, kellel kuidas läheb, kes jaksab oma nime kaitsta, kes mitte. Euroopa filmikunst on äärmiselt autorikeskne, mis paneb lavastajatele suure vastutuse, aga edu puhul kuulub neile ka kogu aupaiste. Ette rutates tuleb tunnistada, et pärast avapäevade mitut katarktilist elamust jäi valik üldkokkuvõttes kahvatuks. Loomulikult tahaksin meeletuid, raputavaid elamusi, aga kriitikuna ei pruugi tingimata sõltlase kombel ajada taga üht orgasmi teise järel, vaid ka tasakaalustatum, akadeemilisem käsitlusviis, mille puhul filmi kvaliteet on sekundaarne, on täiesti mõeldav. Lõppude lõpuks on ju kõik kokku informatsioon või millegi märk, olgu film siis hea, halb või keskpärane.

    Kahe nädalaga õnnestus ära vaadata 50 filmi, mere-, kui mitte ookeanitäis uut informatsiooni ning sisimas kripeldav kahetsus nii mõnegi vaatamata jäänud töö pärast. Piisav hulk, et selle pealt mingid ühisjooned välja tuua.

    Seks ja erootika olid tänavuse Cannes’i valiku läbivaks motiiviks, aga kas seksi kujutamise taga oli ka midagi enamat?

    Miks? Seks

    Kuna esimese rea kohad on kõrges hinnas (külalistele lähemal, rohkem jalaruumi), siis sattusin sinna korduvalt ka mina. Mistõttu hakkaski (sõna otseses mõttes) silma torkama see, et minu ees ekraanil väänlesid üleelusuurused alasti kehad, mis ka otsesest füüsilisest armastusest hetkelist puhkust võttes pakkusid end välja häbitundetult sensuaalselt. Korraga hakkas „Cannes 2024“ mõjuma erootikamessina, sest mitte ainult seks ja erootika olid filmides kõikjal kohal, vaid igasuguste higiste kurvide kujutamine oli märksa vähem probleemne või poleemiline kui nn väärtfilmimaailmas tavapäraselt kombeks. Arthouse-draamas on seks tihti osaks probleemist, mitte lahendusest, vahel ka siis, kui see end pealtnäha lahendusena välja pakub. Seks kui põgenemine millegi – iseenda, maailma, ühiskonna – eest; ennastunustav „pano“, mis tihti kaldub vägivaldsusse joonimaks veelgi rõhutatumalt alla, et ühtimisest pole abi ühti ja unustushetke järel sulgub tegelaste ümber taas üksildus. Vähemalt nii on kombekas maailmas kombeks tunda, sest seks mõnu pärast on ju vastutustundetu ja sellel kõigel peab mingi mõte ka olema!

    Prabha (Kani Kusruti) ja Anu (Divya Prabha) proovivad vastu seista ühiskondlikule ebaõiglusele naiste suhtes Payal Kapadia filmis „Kõik, mida me valgusena ette kujutame“, mis sai Palmioksa järel Cannes’i festivali tähtsuselt teise preemia, grand prix’.

    Sellisest klišeest lasti nüüd nii mõnelgi puhul edukalt lahti, nautides alastust ja kehalisust ilma mingi valehäbita. Lahenduse, mitte probleemina. Võib-olla on liiga lihtne pöörata pilk tagasi mõne aasta tagusesse aega, kui suur osa inimkonnast oli aheldatud oma kodusesse sundvangistusse, valge maski taha ja elamist dikteerisid süstimisgraafikud. Aga siiski on teada, et reaktsioonid võivad kohale jõuda ka hiljem, eriti filminduses, kus protsessid võtavad aastaid aega, ja tõesti jäi mulje, et pärast ühist isolatsiooni on lõpuks jõudnud kätte aeg elust rõõmu tunda. Minna lasta. Võistlusfilmi „Motel Destino“ lavastaja, brasiillane Karim Aïnouz kinnitas, et tahtis oma filmis seksi kujutada vabastava rõõmuallikana, ei muud, ja neid sõnu ta oma filmis ka rohkete tegudega kinnitas.

    Võib-olla on osalt sellega selgitatav, et „Barbie“ (2023) lavastaja Greta Gerwigi juhitud peažürii valis Kuldse Palmioksa vääriliseks ameeriklase Sean Bakeri uue filmi „Anora“, mille võidu puhul oli mulle pähe torganud fraas „natuke liiga hilja“, sest ausalt öelda on vaat et kõik seni nähtud Bakeri filmid – „Takeout“, „Florida projekt“, „Tangerine“, „Punane rakett“1 – olnud „Anorast“ mingil moel huvitavamad, ainulaadsemad, intrigeerivamad. Aga võiduks peab õige olema ka tähtede seis. „Anoras“ pöördub Baker tagasi talle juba väga tuttavasse seksitööstusse. Tal on oskust kujutada seksitööliste varjuilma läbinisti empaatilisel moel, hoolimata tegelaskujude moraalsest sättumusest. Ka siinset peategelast, vahel prostitutsiooniga oma sissetulekut polsterdav ja elule vürtsi lisav strippar Anora (Mikey Madison) astub ekraanile ilma ühegi ankruna taga lohiseva seletuseta, nagu oleks tema olukord tingitud „ühiskondlikest oludest“, „varasest ärakasutamisest“ või mingist muust temast sõltumatust asjaolust, mis võimaldaks moraalijüngritel Anorat teatud mööndusega sümpaatseks pidada. Värskendav „ei“. Anora naudib oma tööd ja elu, jagades seda naudingut meelsasti ka meiega. „Anora“ on väga kehaline ja lihalik film ning sobitub sellesse Cannes’i „kehade ülemlaulu“ nagu valatult. Probleem on selles, et kui eelnimetatud tööd tõid kõik midagi uut, kas visuaalselt või sisuliselt, on „Anora“ võrdlemisi sirgjooneline komöödia, kohati lausa jämekomöödia, mis rangelt võttes ei ole ühelgi moel suunanäitaja, nagu üks Kuldse Palmioksa võitnud film olla võiks.

    Küll aga on üht sensuaalset komöödiat võimalik teha ka nii, nagu seda tegi Jacques Audiard filmiga „Emilia Pérez“. Audiard on muidu tuntud oma karmide ja realistlike krimidraamade järgi, nt Cannes’i grand prix’ laureaat „Prohvet“2 või ihaldatud Palmioksa toonud „Dheepan“ (2015). Seda üllatavam, et „Emilia Pérez“ on pigem … melodraama ja transmuusikali segu, taustaks narkokartellide karm argipäev, kamaluga sisupöördeid nagu ühes telenovelas ja igatpidi üle vindi keeratud toon, mis siiski täiesti imekombel omas vaos püsib, kuigi seda vagu varem keegi ette pole küll kündnud. Leos Caraxi „Annette“ (2021) on ehk midagi sinnakanti, aga laias laastus ikkagi täiesti uus kvaliteet. Audiard tabab siin edukalt Zeitgeist’i, ilma et see mõjuks konstrueerituna ja preemiaks festivali kolmas auhind (prix de jury) ning parima näitlejanna tunnustus kogu naisansamblile – Zoe Saldaña, Adriana Paz, Selena Gomez ja Karla Sofía Gascón –, kusjuures Gascónist sai esimene Cannes’ist suure auhinna ära toonud transnäitleja. Sooline, rassiline, ja ma ütleksin ka, et žanriline kaasamine igal rindel.

    Selles valguses on õige huvitav, kuidas kombluspolitsei jättis täiesti tähelepanuta laialdased vuajeristlikud kalduvused, mida kinolinal manifesteeriti. Pole mingi saladus, et Paolo Sorrentino on alati teinud filme vanadest meestest, kes vahivad noori naisi ja mõtlevad nostalgiaga käest libisenud noorusele. Tihti on just see aja kaduvuse element andnud tema erootikale lisamõõtme, aga filmis „Parthenope“ laguneb asi koost ja järele jääbki vaid nn mehe pilk, male gaze – imetlevalt mööda kehasid libisev kaamera. Kas mehe pilk käivitub ka siis, kui režissöör on naine, aga operaator mees? Kes on selle pilgu eest vastutav? „Metsiku teemandi“3 peategelane Liane (Malou Khebizi) ei varja, et tahab saada rikkaks ja kuulsaks oma välimust müües, ja ta müüb seda edukalt ka vaatajale, kelle ülesandeks jääb püüda pilguga kunstküünte tagant tema hinge. Kui me ka hinge üles leiame, pole see päris lihvimata teemandi mõõtu, vaid pigem Swarowski kristall.

    Vuajerismi viis aga täiesti uuele tasandile Cannes’i võistlusprogrammi kohta ootamatult raju kehaõudukas „Aine“4, kus teemaks ongi kehalisus ja kehavõlude kaduvus. Demi Moore mängib vägagi eneseiroonilises rollis üht vananevat Hollywoodi staari, kes läheb nooruslikkuse tagasisaamise nimel kaasa kahtlase skeemiga, süstides endale Ainet, mille kõrvalmõjud hakkavad end peatselt ilmutama. Kui filmi esimeses pooles fetišeeritakse kehavõlusid maksimaalselt ja kaamera armastab nii Demi Moore’i kui ka tema nooremat mina Margaret Qualleyt (kes on oma keha kasutanud rollilahenduste puhul võimsa relvana kogu karjääri vältel), on see vaid uinutav roosa eelmäng sellele, mis järgneb filmi teises pooles, kui neidsamu kauneid kehasid hakatakse groteski väänama. Siin teenib kehakultus just vastanduse eesmärki – kõik need kaunid ja koledad asjad juhtuvad samade kehadega. Kõigi nende protsesside alge on olemas ka meis endis. Auhinnaks lavastaja ja stsenarist Coralie Fargeat’le ka parima käsikirja auhinna.

    Kehade poliitika

    Kas seksi ja erootika kujutamise taga on ka poliitikat? Kindlasti. „Kehatandril“ oli küll märgatavalt vähem (vähemalt minu arvates) moraliseerimist ja pingutatud püüdu nähtusi või detaile politiseerida, aga ka kehapoliitika oli loomulikult kohal. Selle sõnumid olid ehk diskreetsemad, aga nähtud ja meelde jäänud näited viitavad temaatiliselt kõik ühte suunda – ühendavaks sõnumiks on ühiskonnas naiste ebaõiglane kohtlemine, seksuaalsete vabaduste kultuuriline piiramine ja, vastupidi, naise keha seksualiseerimine seal, kus seda vaja pole. Kokkuvõtvalt jõuame taas mehe pilgu juurde, aga mehe pilk ei suuna mitte ainult filmikaamerat, vaid kogu ühiskonna vaadet.

    Kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ linastunud filmis „Universaalne keel“ („Universal Language“) ühendas lavastaja Matthew Rankin võluval moel Iraani filmikunsti Quebeci kõledate linnamaastikega.

    Vahest sai neist enam tähelepanu Payal Kapadia delikaatne „Kõik, mida me valgusena ette kujutame“5. Dokumentalist Kapadia esimene mängufilm oli Indiale üle 30 aasta taas võimalus võistlusprogrammis osaleda ja kriitikute poolt hästi vastu võetud film jõudis ka hämmastavalt kaugele, võites Palmioksa järel tähtsuselt teise preemia, grand prix’. Kolmest põlvkonnast India naiste argipäevavõitlusi kujutatakse siin kehavabaduse piirangute – sundabielu, võõrandumine abikaasast, abielueelne seks – kaudu. On neid, kes väljapääsmatu olukorrana paistva hea tava vaikselt omaks võtavad, ja ka neid, kes selle vastu mässu tõstavad. Tundlike dokkide poolest tuntud Kapadia toob oma vaatleva, poeetilise stiili üle ka mängufilmi, edastades oma sõnumit vaikselt, aga jõuliselt. Ma jään siiski arvamusele, et ta dokid on paremad olnud, aga, nagu näha ka antud juhul, on mängufilmiga palju lihtsam leida laia kõlapinda, ja sõnumikeskse filmi puhul ongi see ju oluline.

    Kas naine võib olla ühiskonnas hinnatud ka ilma objektistamiseta? Kõrvalprogrammis „Cannes Première“ tegelesid selle probleemiga nii marokolase Nabil Ayouchi „Kõik armastavad Toudat“6 kui ka näitlejanna Maria Schneideri traagilist lugu rääkiv „Maria“7. Mõlemal juhul kipub vastuseks olema „ei“. Touda ei suuda end tõestada traditsioonilise laulja ja tantsijana, ilma et mehed talle maksaksid hoopis tema väljanägemise eest, Maria Schneider aga ei saa seksuaalse objektistamise nõiaringist enam välja pärast seda, kui soostub noore neiuna mängima Bernardo Bertolucci filmis „Viimane tango Pariisis“8, kus lavastatud kurikuulsas seksistseenis ta sel moel osalemiseks nõusolekut ei olnud andnud.

    Head venelased ja toredad psühhopaadid

    Põhjus, miks ma ei saa täiesti seista tänavuse võidufilmi „Anora“ eest, on see, et kui seksuaalsuse kujutamisel oldi tervitatavalt vabameelsed, siis reaalpoliitiliselt ilmutati ootamatut viisipidamatust. Strippari Anora armastuseks siin filmis on vene oligarhi Ameerikas redutav poeg, kelle olek ja käitumine kinnistavad kahjuks läänemaailmas nii levinud „laheda venelase“ stereotüüpi, kes on oma käitumises impulsiivne ja emotsionaalne ning joob ja armastab märksa eeskujulikumalt kui tuimad ja mugavad läänlased. Huvitav, et Ukraina sõja ajal selline venelase kujutamine meedias jutuks ei tulnud, isegi ei toodud ära tema eksiili põhjust, milleks ilmselgelt oli sõjaväekohustusest kõrvale hiilimine, et ei peaks Ukrainasse rindele minema. Võrdluseks: kui poiss ja tema rikkur­perekond oleksid olnud pärit Iisraelist, oleks kisa ilmselt taevani, et kuidas me poliitiliselt tundlikul ajal võime Iisraeli kodanikke niiviisi kujutada. See film oleks sattunud boikoti alla. Aga venelaste puhul? Ei midagi.

    Järg pöördel.

    Palmioks ilma viigileheta

    Algus lk 36.

    Leian, et sel kujul sellisele filmile Kuldse Palmioksa andmine on täiesti kohatu ja üleüldse paistis, et Ukraina teemat filmides ei puudutata, erinevalt Palestiinast. Miks on meile olulisem konflikt teisel mandril, mitte meie enda tagaaias?

    Samasuguse arusaamatu jaburusega tegeles veel mitu võistlusfilmi ja tänavust Cannes’i jääb mulle teise asjana iseloomustama jahmatav reaalpoliitiliste implikatsioonidega mittearvestamine, eriti teravalt jäid meelde kaks lugu, üks kummaltki poolt külma sõja rindejoont, mille puhul oleksin tahtnud küsida: miks?

    Vene esipagulane Kirill Serebrennikov nautis talle omistatud dissidendi tiitlit taas Cannes’i võistlusprogrammis, seekord portreefilmiga vene esirahvuslasest ja natsist Eduard Limonovist. Filmi „Limonov“ tegemise ideega olid tema juurde tulnud itaallased, filmis kujutatakse teda tulihingelise, pühendunud anarhistina, kes hingelt jääb alati revolutsionääriks. Õnneks mainitakse lõpus siiski ära, et Limonov toetas Ukraina ründamist ja tema partei liikmed läksid kõik sinna separatistide poolele võitlema. Kui Serebrennikovile seda projekti pakuti, siis oli tema põhimure olnud see, et Limonovit ei tea mitte keegi. Palju õnne: selle filmi tõttu teatakse teda nüüd jälle märksa rohkem kui enne. Jään veendunult arvamusele, et maailm ilma Limonovit heroiseeriva filmita oleks märksa parem paik kui selle filmiga.

    Sama arusaamatu on see, miks valis taani andekas noor tegija Ali Abbasi oma esimeseks ingliskeelseks filmiks Donald Trumpi nooruspõlve kujunemisaastate kujutamise filmis „Mantlipärija“9. Filmis on biograafiliselt näidatud, mis tegi Trumpist Trumpi, kuidas ta oma isa varjust välja astus ja reptiilse mentori, jurist Ray Cohni šeflust ära kasutas. Vastust, milleks sellist filmi on vaja teha, ma ei saanud. Kas meil on tõesti vaja mõista, miks Trump on Trump? Kas see pole niigi ilmne? Valik tundub olevat seda enam pimedusega löödud, et käimas on Ameerika presidendivalmiste aasta ja populistidele on teretulnud iga kajastus. Trump on filmi juba laimamise eest kohtusse andnud, ilmselges lootuses genereerida veelgi meedia tähelepanu. Sellised filmid on vesi limonovite-trumpide ning nende ideede toetajate ja võimendajate veskile. Meeleheitlik püüd kõiki „mõista“ annab relvad kätte vastasele. Seda enam et filmituru poolel ei ole veel märki sellest, et venelastele kehtestatud sanktsioonid või mingid hea äri põhimõtted üldse kehtiksid. Seni kuni pole Euroopa tasandil rakendunud piirangud venelastega filmiäri ajamisele, on müügiagentidelt ja produtsentidelt palju oodata, et nad iseenda sisse vaatamise tulemusena mingile mõistlikule otsusele jõuaks.

    Baltimaade aasta

    Ei saa ka unustada, et kohati keskpärase ja küsitava programmi foonil oli „Cannes 2024“ tõeline Baltimaade triumfi aasta – kõik kolm Balti riiki olid filmiga esindatud, seda pole varem veel olnud. Kõige kõrgemalt lendas Läti, kelle täispikk „Voog“10 jõudis suure erandina animafilmina võistlema kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ (Un certain regard). Ja tõesti tähelepanuväärne saavutus: ilma dialoogita arvutianimatsioon maailmalõpust, looduskaitsest, kaasamisest ja sõprusest. Peaosas on kassipoeg – mida veel tahta. Leedulased olid lühifilmide võistlusprogrammis esindatud lühifilmiga „Ootid“, aga meile kindlasti olulisem on see, et 17aastase pausi järel oli Eesti autori film taas Cannes’i kavas – Anna Hintsi ja Tushar Prakashi „Kriitikute nädala“ lühifilmide hulgas esilinastunud „Sannapäiv“ on ideaalselt sünkroonis tänavuse erootikateemaga. Kui „Savvusanna sõsarate“ puhul oli eesmärk kujutada kehalisust nii, et see on lahti riietatud igasugusest erootilisusest, siis on meeste omavahelisi tabusuhteid kujutav „Sannapäiv“ varjamatult sensuaalne. Film kandideeris ka aasta parima geifilmi auhinnale Queer Palm, ja kuna ma ise algselt arvasin valesti, et lühifilmid ja täispikad võistlevad eri kategooriates, pidasin ka eestlaste auhinnavõimalust üsna heaks. Reeglite täpsemal lugemisel selgus siiski, et üks arvestus on kõigile ja selge see, et lühifilmil on täispika kõrval väga raske esimeseks tulla. Nii kahjuks läkski ja Queer Palm anti Rumeenia põhivõistlusel linastunud filmile „Kolm kilomeetrit maailma lõpuni“, mida endal näha ei õnnestunud, aga kuulu järgi olevat selline korralik ja kvaliteetne Rumeenia geidraama traditsioonilises külakogukonnas. „Sannapäiva“ saavutust see aga mitte kuidagi ei kahanda ja oli ikka eriline tunne küll, kui meie oma riik ka suures konkurentsis sai sõna sekka öelda. Loodame, et see tasandab teed ka järgmistele.

    1 „Take Out“, Sean Baker, 2004; „The Florida Project“, Sean Baker, 2017; „Tangerine“, Sean Baker, 2015; „Punane rakett“, Sean Baker, 2021.

    2 „Un prophète“, Jacques Audiard, 2009.

    3 „Diamant brut“, Agathe Riedinger, 2024.

    4 „The Substance“, Coralie Fargeat, 2024.

    5 „All We Imagine as Light“, Payal Kapadia, 2024.

    6 „Ghina’ tawda“, Nabil Ayouch, 2024.

    7 „Maria“, Jessica Palud, 2024.

    8 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972.

    9 „The Apprentice“, Ali Abbasi, 2024.

    10 „Flow“, Gints Zilbalodis, 2024.

  • Karatefilmid Nõukogude Liidus

    RIHO PARAMONOV

    Karate hakkas Nõukogude Liidus laiemalt levima 1960. aastate teisel poolel ja saavutas 1980. aastatel väga suure populaarsuse. Eesti NSVst kujunes üks karate juhtivaid keskusi NSV Liidus. Eesti karatekad saavutasid suurepäraseid sportlikke tulemusi ja ala kandepind üha laienes. Suurvõistluste ajal olid saalid inimesi pilgeni täis.

    Karate võlus noori, sest oli 1970. aastatel siinses kultuuriruumis midagi täiesti uut. Kaugest idast pärit iidset võitluskunsti ümbritses müstilis-maagiline fluidum. Suur osa karate maagiast tuleneb filmidest. Järjepanu jõudsid Nõukogude Liidu kinovõrku peamiselt samuraifilmide lavastajana tuntud Akira Kurosawa teosed, mille seas on karate seisukohalt tähtsaimad 1943. aasta „Judogeenius“1 ja 1965. aasta „Punahabe“2.

    Kurosawa oli vastuoluline mees: andekas, aga ka kapriisne looja, kes elas läbi suuri tõuse ja mõõnu. Tema filmid teeb eriliseks avatus Hollywoodi mõjule. Kuna suure osa Kurosawa loomingust võib liigitada märuliks, on mõistetav, miks läks see hästi peale noormeestele. Selliseid filme ja võitlusstseene ei olnud Nõukogude Liidus varem nähtud. Kinoekraanil avanenud salapärase maailma haardest oli raske vabaneda. Ühtäkki kerkisid üles uut moodi eeskujud, väärtused, standardid ja eesmärgid ning tuhanded noormehed leidsid tee karate­trenni.

    1974. aastal külastas Kurosawa ka Eestit3, millele järgnesid pikad filmivõtted Nõukogude Liidus (seal võeti üles tema kuulsat linateost „Dersu Uzala“4, lugu vene maadeuurijast Vladimir Arsenjevist). 1990. aastal pälvis jaapanlane elutöö-Oscari, kaheksa aasta pärast sai insuldi ning suri. Olgu märgitud, et CNN on valinud Kurosawa XX sajandi kõige tähtsamaks Aasia päritolu kultuuritegelaseks ja ühtlasi ka XX sajandi viie olulisima Aasiast pärit inimese hulka.

    „XX sajandi piraatide“ reklaampilt. Vasakul võitluspoosis 35aastaselt traagiliselt mõrvatud Talgat Nigmatulin, keskel piraadikaptenit mängiv Rein Aren.      Reklaamfoto

    Kurosawa debüütfilm „Judogeenius“ räägib Meiji-aegsest (1868–1912) noormehest Sanshirost (Susumu Fujita), kes tahab õppida jūjutsu’t, aga avastab hoopis jūdō. See on tõsine lugu meheks kasvamisest, piiridest ja väärtustest, mis elu raamivad. Filmis rivaalitsevad omavahel eri võitluskunstikoolid. Kui häid tegelasi kehastavad judokad, siis halbu ju-jutsu (sageli aetud segamini karatega) praktiseerijad. Ju-jutsu on küll mõneti karatega sarnane võitlusviis, kuid keskendutakse rohkem võitlusele maas, liigeselukkudele jms. ENSV esimeses karaterühmas, mille avas karate isa Rein Siim 1970. aastal, olid paljud noormehed seda filmi näinud, mõni isegi mitu korda. Ka Tartu karatepioneer Harri Pannel läks kohe, kui „Judogeenius“ kinno jõudis, seda vaatama. „See võis olla 1968. aastal. Pärast jooksis film veel erinevates kinodes. „Judogeenius“ andis ikka tõelise tõuke judomaadlejatele, karatekadele ja teistele ning tõi müsteeriumi meie maale,“ selgitab Rein Siimuga samal ajal, kuid väiksemas mahus karatetreeninguid alustanud Pannel.

    „Punahabe“ on kolmetunnine draamafilm. Edo aja (1603–1686) lõppu kujutava filmi peategelane on kõrk noormees Noboru Yasumoto (Yūzō Kayama), kes määratakse meditsiiniõpingute lõpetamisel tööle kõrvalisse heategevuslikku raviasutusse, mida juhib Punahabemena tuntud dr Kyojio Niide (Toshirô Mifune). Punahabe on keeruline isiksus: tark, hea ja hooliv, kuid ühtlasi karm võitluskunstide meister. Tema käe all hakkab Yasumoto oma ametile ja elule teise pilguga vaatama. Ka see on lugu isiklikust arengust ja muutumisest. Erinevalt esimesest filmist on siin võitlusstseene vähe ja neil pole loo seisukohast suuremat tähtsust, kuid see, mis on, on ometigi jätnud vaatajatesse sügava jälje.

    Semiootik Mihhail Lotman on jaganud oma kogemust: „Kurosawal kakeldi hoopis teistmoodi kui „Kolmes musketäris“ ja igas Kurosawa filmis, mida ma nägin, olid päris head lahingustseenid või lihtsalt kaklused. Näiteks „Punahabe“ („Akahige“, 1965), peaosas Toshiro Mifune, mustvalge film arstist, kellel on punane habe. (Naerab.) Ehkki peategelane on arst, näitab ta oma võitluskunstide oskust bandiitidele, kes teda mitmekesi ründavad. Aga nagu ütles mu parim sõber, see on selline jaapani kaklus, kus ei lööda näkku, vaid murtakse käsi. Täisnaudingut selline kaklus tolleaegsele minule, varateismelisele, ei pakkunud. Aga üks mu lemmikfilme oli „Sanshiro Sugata“ (meil „Judogeenius“, 1943).“5

    Nõukogude Liidus sel ajal sääraseid filme ei tehtud. Heal juhul oli mõnes üksikus stseenis näha karatele sarnast võitlust. Ses osas on esimeseks pääsukeseks peetud Andrei Maljukovi suure eelarvega 1977. aastal tehtud militaarset mängufilmi „Erilise tähelepanu tsoonis“6 . Nõukogude kangelaslikest dessantnikest rääkiv teos, mis on üles võetud Leedus, on täitsa vaadatav, kuid võitlusstseenide väljamängimine on tänapäeva standardi järgi küll pehmelt öeldes ebapiisav, olgugi et filmitegemisse kaasati päris karatemehed (nõu andis ka vene karate isa Aleksei Sturmin, kes ei saanud jalavigastuse tõttu ise kaasa lüüa). Toonased vaatajad ei osanud aga enamat tahta ja nautisid eriliselt just võitlusstseene, mida filmi peale kokku pole palju. Seda, et film hästi vastu võeti, märgib suur vaatajate arv, rohked auhinnad ja kultusfilmi staatus.

    Kui „Erilise tähelepanu tsoonis“ linastus, oli karate põranda all. Seegi raskendas filmi levisse saamist. Tsensuuri tõttu tuli teost omajagu ümber teha, karatestseenide mahtu vähendati samuti. Kui aga film ilmunud oli, lülitati karate-elemente sõjalisse väljaõppesse. Osa autoreid on seisukohal, et Maljukovi teos aitas kaasa karate legaliseerimisele Nõukogude Liidus 1978. aastal.7 Kindlasti ei olnud see ainus faktor, kuid igal juhul nähtub siit, kui suur mõju võib olla ühel filmil. Muidugi inspireeris filmi edu ka teisi filmitegijaid.

    Esimene tõupuhas märulifilm, milles näha karatestseene, sai valmis 1979. aastal. Oma aja kohta hoogsa „XX sajandi piraadid“8 lavastas Boriss Durov ja seal astus üles ka Rein Aren. Filmis näeme kaubalaeva Nežin vedamas üle Vaikse ookeani Venemaale meditsiinilist oopiumi. Alust ründavad teadmata päritolu piraadid ja lõpuks see upub. Ellujäänud Nõukogude meremeeste ja kurjategijate vahel puhkeb saarel verine võitlus, mille käigus vahendeid ei valita.

    Komsomolijuhid leidsid, et lihtsakoeline löömafilm ei ole vastavuses kommunistlike väärtuste ja noorsoo kasvatamise vajadustega ning see olekski keelustatud, kui Brežnev poleks üles näidanud vaimustust. Ka publik näitas vaimustust üles, aga mitte seepärast, et tegu oleks olnud ületamatu meistritööga, vaid seepärast, et igaüks tahtis näha esimest ameerikalikku filmi, kus hinnalipik inimelu küljes ei olnud suur. Vapper ja mehine kangelane, eksootilised paigad, efektsed löögid, rasked relvad, veri ja kannatused – kõik see meelitas hirmsasti. Film osutus ülimalt edukaks: esimene linastusaasta tõi kinosse 87,6 miljonit inimest, mis teeb sellest kõige suurema vaatajate arvuga Nõukogude filmi. Järgmise 10 aastaga saadi kokku 120 miljonit vaatajat, mis on samuti rekord.

    Filmikriitik Tiit Tuumalu on meenutanud: „Muidugi see erutas, iseäranis poisikesi. Mäletan, et sai, suu ammuli, spetsiaalselt vaadatud (mitu korda järjest), kuidas kahe imetlusväärse löögiga (algul jalaga, pöördelt, siis käega, otse) saadetakse ööbikuid kuulama vanemmehhaanik Sergei Sergejevitš. Isegi karate oli ju toona selline poolillegaalne asi, pealegi ei näidatud Lõuna-Eestis Soomet!“9 Tänapäeval on raske ette kujutada, et filmi vaatamiseks tuleb seista kannatlikult pikas järjekorras … Filmis üles astunud näitlejatest said hetkega nõukogude noorsoo iidolid. Üks neist oli traagilise saatusega, kuid andekas Talgat Nigmatulin (filmis esimesena tegevusse astuv piraat Saleh), kes oligi päriselus karateka. Et ta sai karateoskusi näidata veel mitmes filmis, kujunes temast liidus midagi sarnast Bruce Leele läänes.

    Poiss (Aleksei Serebrjakov) maailma vastu filmis „Fanaatik“.

    Sel ajal hakkasid pead tõstma „isakesed“, kes koondasid tumedatel eesmärkidel enda ümber tugevaid mehi, teiste seas võitluskunstide meistreid. Ühe säärase mõju alla langes jäägitult ka Nigmatulin. 1985. aastal peksid jõugu- või õigemini sektikaaslased näitleja Vilniuses surnuks, sest ta keeldus täitmast talle antud käsku.

    Pole vist mõtet märkidagi, et „XX sajandi piraadid“ aitas kõvasti kaasa karate populaarsuse kasvule, mis lõpuks päädis ala teistkordse keelustamisega 1984. aastal. Nii vähe karatet siis jaguski.

    „XX sajandi piraatide“ soodsas pärituules tehti Nõukogude Liidus teisigi võitluskunstiteemalisi filme, näiteks valmis 1981. aastal Aserbaidžaanis muusikaline komöödiafilm „Ära karda, ma olen sinuga!“10 ja 1983. aastal süngevõitu „Võitmatu“11, millest pole siinkohal põhjust pikemalt kõnelda, sest see on ennekõike sambofilm. Sambo on Nõukogude Liidus loodud enesekaitsesüsteem.

    Seevastu filmis „Ära karda, ma olen sinuga!“ on isegi rohkem karatet kui „XX sajandi piraatides“. Lavastaja Juli Gusman tundis end karatemaailmas koduselt. Lisaks sellele, et ta tundis isiklikult karatekasid ja üksvahe harjutas ka ise, osales Gusman ka NSV Liidu meistrivõistlustel kohtunike kolleegiumi töös.

    Võitlusstseenides asendas peategelast Lev Durovit Bakuu võitluskunstimeister Suleiman Mamedov, keda filmiti nii, et nägu polnud näha. Selleks aga, et filmi saaks üldse näidata, tuli seos karatega maha salata. Läks õnneks!

    XIX sajandi lõppu asetsev lugu toob vaataja ette kaks tsirkuseartistist sõpra, kes reisivad ühe kodukanti, kus mõlemal tuleb vastu seista bandiitidele ja eba­ausatele võimukandjatele. Peab ütlema, et kuigi lihtne meelelahutus, esindab see nõukogude filmikunsti parimaid väärtusi, mistõttu selle võlu ei ole aja voolus kaotsi läinud, boonuseks asjaolu, et karate mõjub üsna usutavalt. Stseen, kus üks peategelastest õpetab vangidele võitluskunsti, kuulub filmikarate kullafondi. 30 aastat hiljem tegi Gusman teosele ka järje „Ära karda, ma olen sinuga! 1919“12.

    Enamik muudest karatefilmidest jääb mainituile alla ega ole ajaproovi läbi teinud. Selline on näiteks esimene täielikult võitlemisele pühendatud „Fanaatik“13. 1989. aasta klišeelikus ja võrdlemisi nüris filmis satub noor ja väga andekas karatemees Jegor Larin (Aleksei Serebrjakov) pahandustesse ja on sunnitud oma koha siin päikese all karateoskuste abil välja võitlema. Et film sai ilmuda 1989. aastal, tuleneb asjaolust, et 1984. aastast selle ajani oli karate taas keelustatud ja ühtegi temaatilist linateost vahepeal teha ei saanud.

    Järgmine vaatus avaneb 1994. aastal Viktor Titovi tehtud sarjaga „Vene transiit“14, kus eestlastele hästi tuttav suur vene karateka Vladimir Illarionov mängib kõrvalosas sisuliselt iseend (tema karatetreenerist tegelane kannab nime Vladimir Larin). Karate asetub sarjas vägagi kesksele kohale. Sündmused saavad alguse asjaolust, et partei on 1981. aastal karate keelustanud ja need, kes seadust rikuvad, on vangistatud või muul viisil marginaliseeritud. Nii on sündinud ka karatetreenerist peategelase Bojaroviga (Jevgeni Sidihhin), kes asub lääne möllufilmidele omasel viisil õiglust jalule seadma. Märgitagu siinkohal, et samal põhjusel oli saadetud trellide taha ka Illarionov, kui karate 1984. aastal päriselt keelustati. Kuigi löömist on sarjas palju, ei kanna see välja võrdlust lääne derivaatide ega minu arvates ka Gusmani teosega: karate­stseenid mõjuvad kohmakalt ja on veider vaadata, kuidas mehe mahavõtmiseks piisab sageli ühest löögist ja nii mitu korda järjest. Peamiselt tasub sarja vaadata Illarionovi pärast.

    Aga juba enne „Vene transiiti“ – 1980. aastate teisel poolel – olid nõukogude noored puutunud kokku tuntud USA möllufilmidega, karatemehed veelgi varem. Teenekas Tartu treener Rein Randlane on meenutanud, kuidas 1980. aastal vaadati Moskvas karateseminaril käies suures saalis Bruce Lee filme. Raha korjati kokku pesukausiga.

    Bruce Lee, Jackie Chan, Chuck Norris, Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Dolph Lundgren olid nimed, mida teati hästi ka väljaspool võitluskunstiringkonda. Nende filme näidati raha eest üle terve liidu hämaratesse tagatubadesse peitunud videosalongides. Tallinnas oli abiks muidugi Soome TV.

    Sel ajal murdsid suurele ekraanile ka esimesed naisvõitlejad, neist tuntuim vahest Cynthia Rothrock (snd 1957). Nende filmikangelaste najal kasvas üles järgmine põlvkond karatesportlasi: noormehed, kes olid sündinud 1980. aastatel.

    Teistest mõnevõrra leebem film, mis on inspireerinud tuhandeid nooremas eas neide ja poisse, on „Karatekutt“15, mille esimene osa lasti välja 1984. aastal. Lavastaja John G. Avildsen on teinud ka „Rocky“ (1976) ja „Rocky V“ (1990). Sellel, kes on näinud mõlemat filmi, ei jää märkamata ilmsed sarnasused. Mõistagi sai jätku ka „Karatekutt“ (1986, 1989, 1994, 2010, 2024), ühe noore inimese võitlusliku sirgumis- ja eneseleidmisloo kvintessents.

    Filmide mõju on olnud kahesuunaline. Need on tutvustanud massidele võitluskunstide maailma, äratanud huvi ning suunanud seekaudu enesetäiendamise ja ka spordi juurde. Heades teostes (nt Kurosawa omad ja „Karatekutt“) on juhitud kehalise arengu kõrval tähelepanu ka vaimse kasvamise tähtsusele ja võitluskunsti sügavamale olemusele. Suuremas osas kõnealustest filmidest ei ole seda aga tehtud ja võitluskunst kui selline on taandatud pelgalt illusoorsele efektitsemisele. Mis puudutab kitsalt Nõukogude filmikunsti, siis on ilmselt ainus teos, mis annab aimdust maailmavaatest ja filosoofiast karate taga, hoopis 1979. aastal linastunud laste telefilm „Kapten Valepea“16. Selles filmis satub poistekolmiku kätte raamat „Võitlemise kunst. Karate“ („The Art of Fight. Karate“), millest üks noormees loeb teistele valjusti ette read: „Karate ei ole võitlusviis, vaid elufilosoofia. Et avaneksid selle saladused, on vaja puhastada hing kurjadest mõtetest …“.

    1 „Sanshiro Sugata“, Akira Kurosawa, 1943.

    2 „Akahige“, Akira Kurosawa, 1965.

    3 Tauno Vahter, Jaapani kultusrežissööri Akira Kurosawa saladuslik visiit Eestisse. – Eesti Ekspress 11. III 2020.

    4 „Dersu Uzala“, Akira Kurosawa, 1975.

    5 Katre Pärn, Vastab Mihhail Lotman. – Teater. Muusika. Kino, detsember 2022. https://www.temuki.ee/archives/6756

    6 „В зоне особого внимания“, Andrei Maljukov, 1977.

    7 Советский фильм про ВДВ, легализовавший карате. – Дзен. https://dzen.ru/a/X6Uvco61sjowvUqS 06.01.2020.

    8 „Пираты XX века“, Boriss Durov, 1979.

    9 Tiit Tuumalu, Täieline nostalgialaks, peaosas piraadid. – Postimees 18. XI 2006.

    10 „Qorxma, mən səninləyəm“, Juli Gusman, 1981.

    11 „Непобедимый“, Juri Boretski, 1983.

    12 „Не бойся, я с тобой! 1919“, Juli Gusman, 2019.

    13 „Фанат“, Vladimir Feoktistov, 1989.

    14 „Русский транзит“, Viktor Titov, 1994.

    15 „The Karate Kid“, John G. Avildsen, 1984.

    16 „Капитан Соври-голова“, Nikolai Lukjanov, 1979.

  • Töötan kuskil

    ÜLAR MARK

    Kodukontor kõlab uue nähtusena, aga on tegelikult unustatud vana. Inimese loomulik eluviis on tähendanud töötamist elukoha lähedal. Töö ja kodu vahel pendeldamine on väga värske tegevus. Alles paarisaja aasta tagune tööstusrevolutsioon tekitas olukorra, kus tootmine ja elukoht asusid eri kohtades. Senimaani töötasid talupidajad ja käsitöölised seal, kus elasid – lihtne. Väljaspool kodu tegid tööd kaupmehed, millegipärast kutsuti neid proovireisijateks. Mäletan, kuidas lapsena imestasin, kui kuulsin vana­vana­emalt, et tema ei olnud 40. eluaastaks oma Lõuna-Eesti talust Tartussegi jõudnud. Selleks pidi olema tõeliselt mõjuv põhjus, et võtta tööhobune, rakendada ta vankri ette ja sõita kaks päeva sinna ja kaks päeva tagasi. Puhas aja ja ressursi raiskamine. Ei olnud mammal ju arvutit, et vankris loksudes ka pakilised tööasjad kenasti korda ajada.

    Kui tööstusrevolutsioon tõi endaga kaasa töö ja elukoha lahknemise, siis sisepõlemismootori tulekuga moondusid linnad täielikult. Linnade planeerimine tähendas transpordivõrgustikku ja värvilisi laike kaardil: tööstuse hall, elu kollane, teede-tänavate must, äride punane, avalike hoonete sinine, rohealade roheline, hariduse ja kultuuri lilla või tumepunane. Tänaseks on pilt õige kirju, elu ja äri funktsiooni väljendamiseks kaardil otsitakse lahendusi triipudest ja punktiväljadest.

    Kogu linnaruumi kaart on kärisenud viimase 20 aastaga. Täpset funktsiooni määrata on võimatu: tehas võib paikneda kortermaja keldris, bürood ja majutusasutused on sageli segamini korteritega. Linnade muutustele reageerimiseks on hoopis olulisem hoone laius ja kõrgus. Ideaalis ei tuleks hoonet lammutada, vaid ümberehitamisel peaks samasse karkassi sobituma nii parkla, kontor kui ka eluruum.

    Mida rohkem tehakse tööd arvutis, seda keerulisemaks läheb linnas kodu ja töökoha funktsiooni määratlemine. Kontorites leiutatakse võimalusi kodu toomiseks tööruumidesse, kodus leiutame omakorda viise, kuidas töö tuua koju. Pärast suuremat viirusepuhangut on läbitud murdepunkt ettevõtete arusaamises füüsilise kontakti vajadusest. Nii nagu mina poleks kunagi osanud ette näha, et inimestel on klaasist telefonid, ei näinud ma ka ette seda, et saab pidada veebikoosolekuid. Filmid nagu „2001: kosmoseodüsseia“ olid lihtsalt ulme.

    Rahvusvahelised ettevõtted vähendavad kontoriruume ja leiutavad viise, kuidas kodukontoris töötajad ei kaotaks tiimitunnet. Näiteks on kokku lepitud, et kõik võivad töötada mis tahes maailma otsas, aga igas kvartalis tuleb kümneks päevaks koguneda peakontori ruumidesse. See tähendab omakorda, et see kümme päeva koos veedetud aega on rohkem suvepäevade planeerimine kui tavaline kontoritöö.

    Selliseks suhtluseks pole aga üldse vaja tavalisi kontoriruume, vaid seminari­keskkonda, mitte muidugi hotellide anonüümseid konverentsiruume, vaid põnevat keskkonda. Ikka igas kvartalis uues kohas, et pakkuda elamust. Nii on näiteks minu lemmikhotell CitizenM laienenud kiiresti kontseptsiooniga, kus toa laius on täpselt voodi pikkus ja tualett asub keset tuba klaasist silindris. Kokkuhoitud ruum kasutatakse ära õdusa fuajee ja nõupidamisruumide tarvis.

    Kodukontoris tekivad huvitavad kõrvalnähud. Lõuna-Koreas räägiti tõsimeeli, et 30aastased kodus töötajad on ühiskonnast nii võõrandunud, et neil on probleeme poes müüja poole pöördumisega. Suhtlusraskuste ületamiseks on kokku pandud programmid, et oldaks võimelised rääkima – ja jätkuvalt kõnevõimelised. Õpetatakse uuesti inimestega suhtlema. Põnev!

    Kodukontorite tekkimise laine puhul ei maksa ära unustada, et lapsed on 20. eluaastaks 13 aastat kodukontoris töötanud. See uudsus rabab ikka ainult täiskasvanuid.

    Kodus töötajatel on lai valik asendeid, kuidas tööd teha: voodis, tugitoolis, köögis või laua taga, seistes ja istudes ja lamades, rippudes. Aina enam uuritakse, kuidas kodutöötajate tervise­probleeme ennetada. Kui töötada voodis, ühendab aju ka magamamineku töö küsimustega. Selle tulemusel võivad tekkida unehäired või rahutus. Inimene vajab keskendumiseks erinevaid ruume. Ideaalis tuleks eraldada puhkuse ja töö tegemisel ruumitaju kogemus. Just nimelt taju: füüsiline ruum võib olla ju sama. Muutusi saab esile kutsuda valguse, mööbli asetuse, vaatesuuna või sirmiga. Ehk isegi riietusega? Meelte kaudu saab ajule teada anda, millal puhkad ja millal töötad. Enim kõlanud soovitused kodus töötajatele on hoolitseda eraldi töönurga, ergonoomilise asendi, töögraafiku ja pauside eest.

    Kortermaja arendajad soovivad tihti­peale teha väikeseid tube kodukontori või lastetoa jaoks. Aga ei saa, sest kui ruumi parameetrid pole õiged, ei saa müügikuulutuses neid eluruumina välja pakkuda. Inimesed aga jagavad müügihinna eluruumi ruutmeetritega ja võrdlevad, milline korter on odavaima ruutmeetri hinnaga.

    Eluruumide käsitlemisel on vaja muutusi. Eestis kehtiv määrus „Elu­ruumile esitatavad nõuded“ sõnastab, et eluruum peab olema vähemalt kaheksa ruutmeetrit, minimaalselt 2,4 meetrit lai ja 2,5 meetrit kõrge. See on müümisel oluline näitaja. Kodukontori ruum ei peaks aga üldse nendele parameetritele vastama. Oluline on hoopis eraldatus ja taju: töötada saab vabalt ka neljaruutmeetrises kabinetis.

    Videokoosoleku taustast ja läbiviimisest on saamas omaette koolitusharu. Tähtsam kui CV, sest inimeste töö­vestlusi tehakse samuti ekraani vahendusel. Kui kaugetel pimedatel aegadel arutati, kas peaks selga panema miniseeliku või pükskostüümi, siis nüüd ei pruugi töövestluse ajal allapoole vööd üldse mitte midagi seljas olla. Oluline on ekraan ja signaal, mille enda kohta edastame. Kas taustal on raamaturiiul, kunst või rohelus? Kui kunst, siis milline? Klassikaline või nüüdisaegne? Kas akt sobib koosoleku taustaks? Kas tekitame teistes ebamugavuse, kui viibime pidevalt eksootilises rannas või luksusjahil? Udused koosolekud autos, kõikuvad koosolekud kõndides või lärmakad koosolekud kohvikus. Milline neist on sobilik, kui ükski? Kuidas riietuda? Virtuaalsete taustade ja avataride valiku haldamiseks on tulevikus ilmselt üli­koolides eraldi osakonnad. Juba praegu saan töövestlusel kasutada pildi korrektoreid. Tulevikus vestlen tööandjaga otse ekraanil kõigis maailma keeltes. Võin valida, millises vanuses tahan ennast näidata. Oma keha vean ühest kohast teise ikka ainult siis, kui ise tahan, mitte tööandja pärast.

  • Saba lahti, nokk kinni

    KAISA LING, laulja
    Kaisa Ling

    Hääle tekitamine ei pruugi loomade puhul olla muud kui kopsude tekke kohastumuse kõrvalprodukt.

    Kujutlegem iidseid kalu, kes sadu miljoneid aastaid tagasi mudastes järvedes põuaperioodil kuivale jäid – ja kus neil alles tekkis siis kole vajadus hingata! Õnneliku kokkusattumusena leidus nende kehades õrna membraaniga kaetud paunjas ujupõis, mis täitsa hästi ka kopsuks sobis. Vihmaperioodi alguses selgus muidugi, et vette naasmiseks on tarvis vastselt omandatud kohastumust kaitsta: amfiibi kõrri tekkis lihaseline klapp, millega kopsu sulgeda. Kõrvalnähuna võimaldas klapp reguleerida kopsust väljuvat õhuvoogu ning seda erisugusteks auditiivseteks signaalideks muuta. Need osavad isendid, kes põua ajal lõpustesse augud punnitasid, ellu jäid, sugu tegid ja lõpuks õnnest krooksuma kukkusid, on meie – laulupeoraffa – eellased.*

    Eoone hiljem pole tõtt-öelda palju muutunud. Mehhanism on sama, aga kohastumus kitsendustest hoolimata määratult detailseks arenenud. Inimkõri pole palju pikem kui pikoloflööt, häälekurrud on vaevu pöidlaküüne-suurused lihasest ja limaskestast jupskid. Kuid nad laulavad, naeravad, deklameerivad, luuletavad, vaidlevad, räpivad, sisistavad ja sajatavad. See õnnelik paraevolutsiooniline mehaanika on – mulle näib – juhtinud inimevolutsiooni hirmsuurel määral ja juhib parasjagu minu keha rohkem kui ükski teine tegur.

    Hääl on mu põhiline tööriist ja mida rohkem seda eri viisil kasutan, seda rohkem keha tundma õpin. Juhtus, et hääl oli haige – pinge tekkis näkku ning levis sealt lõua-, kaela-, delta-, külje-, puusa- ja niude-nimmelihase kaudu otsejoones tagumikku, mis koledasti valutama hakkas. Lasin tagumiku lõdvaks, hääl paranes, kangus lõi õlgadesse, kukkusin venitama, vibrato kosus, ent nüüd valutab selg nagu põrguline …

    * Nii arvab ka John Colapinto teoses „This Is the Voice“.

  • Õigusemõistmine jõuab igaüheni

    JAAK ALLIK

    Vaba Lava „Tere tulemast, Abdullah!“, lavastaja ja autor Mikita Ilyinchyk, tõlkija Ilona Martson, lava- ja kostüümikunstnik Aleksandr Adamov, muusikaline kujundaja Villem Rootalu, valguskunstnik Deniss Bretško, videokunstnik Laura Romanova. Mängivad Jaanika Arum, Elise Pottmann, Liina Tennosaar, Epp Eespäev ja Üllar Saaremäe. Esietendus 3. V Narva Vabal Laval.

    Poola lavastaja Jakub Skrzywaneki kokku pandud Vaba Lava kuraatoriprogrammi „I have a dream“ („Mul on unistus“) raames aastateks 2023–2025 tuli kolmanda teosena välja Mikita Ilyinchyki (29) autori­lavastus „Tere tulemast, Abdullah!“, mida Tallinnas mängiti Kumus ja Tartus ERMis.

    Saatuse tahtel ilmus täpselt samal ajal meie kinoekraanidele tuntud poola režissööri Agnieszka Hollandi film „Roheline piir“, mis pälvis möödunud aastal Veneetsia filmifestivali žürii eriauhinna, kuid mida Poola toonase valitsuse justiitsminister nimetas stalinistlikuks ja seda võrreldi Natsi-Saksamaa propagandafilmidega, kus poolakaid kujutatakse bandiitide ja mõrvaritena.

    Sellel filmil ja Vaba Lava lavastusel on niivõrd palju temaatilist ja formaalsetki sarnasust, mis siis imestada, et Postimehe veebivariandis kannab lavastuse esimene arvustus Andrus Karnau sulest pealkirja „Poliitiline provokatsioon teatrilinnas Narva“.*

    Esimene vaatus kujutab Toomase (Üllar Saaremäe) ülekuulamist genotsiidi instituudi eksperdi (Jaanika Arum) poolt.

    Suureks erinevuseks on aga see, et kui filmis jutustatakse meile minevikus – 2021. aastal Poola-Valgevene piiril toimunust, kus meie „vaenlased“ Valgevene piirivalvurid ja meie „liitlased“ Poola piirivalvurid kohtlesid ühesuguse fašistliku metsikusega „mitteinimestest“ põgenikke-islamiste, siis lavastus viib meid tulevikku – aastasse 2060, kui neid „mitteinimesi“ Eesti-Venemaa piiril 2026. aastal tapnud ja piinanud süüdlaste üle toimub Narvas kohtumõistmine.

    Niisiis, autori fantaasia kohaselt ajasid 2026. aasta jaanuaris Vene piirivalvurid püsside ja koerte abil tuhanded islamistidest põgenikud üle Narva jõe jää Eestimaa poole. Siin võeti neid vastu Eesti piirivalvurite ja nende poolt (sic!) Narva elanikele jagatud relvade tulega. Jää lagunes. Kokku uppus ja tapeti 4000 relvitut inimest. Kes pääsesid, need paigutati Vaivara lähedale rajatud põgenikekeskusse-koonduslaagrisse, kus jätkus süütute inimeste piinamine ja mõnitamine. Paraku vallandas too „Valgeteks öödeks“ nimetatud operatsioon islamistide mässud Euroopa suurlinnades ning viis 2031. aastal euro-islami revolutsioonini, mille tulemusena loodi Euroopa Liidu asemele 34 kalifaadist ja sultanaadist koosnev Euro-Islami Liit.

    Aastatel 2031–2056 valitses liitu islamiäärmuslik Moslemi Vennaskond, kes pani seal maksma šariaadiseadused. 2056. aastal pääses aga võimule (kuidas?) partei Fem-Džihaad (ehk Islami Õeskond), kelle tõepoolest humanistlik programm loetakse meile etendusel koguni ette. Igatahes šariaadiseadused keelatakse, naised vabastatakse ja surmanuhtluski kaotatakse. 2056. aastal luuakse genotsiidi instituut, kus hakatakse uurima aastakümneid tagasi islamistide vastu sooritatud kuritegusid ja nende eest kohut mõistma. Lavastuse tegevusaastaks oli instituut jõudnud initsieerida juba üle 2000 kohtuprotsessi ligi 20 000 süüdlase üle ning ühte sellist olemegi teatrisse jälgima kutsutud.

    Süüalusteks Valgevene reisifirma töötaja Natalia (Epp Eespäev) ja Eesti piirivalvur Toomas (Üllar Saaremäe), keda süüdistatakse Kurdistanist Ivangorodi petetud Ahmedi surmas Vaivara laagris. Ohvri säilmed on meie ees laval laibakotis, kuid islamistliku teaduse erilise saavutusena on saanud võimalikuks luua surnutest hologrammid ja nendega ka tehisaru abil suhelda, nii et näeme ohvrit arvutiekraanil värelemas ja kriuksuval häälel küsimustele vastamas.

    Esimene vaatus kujutabki Natalia ja Toomase ülekuulamist genotsiidi instituudi eksperdi (Jaanika Arum) ja laborandi (Elise Pottmann) poolt. Teises vaatuses lisandub uue tegelasena sakslanna Anna (Liina Tennosaar), kes oli tulnud põgenikke abistada sooviva vabatahtlikuna Eestisse (ennastohverdavate vabatahtlike idee on läbiv ka poola filmis), tunginud Vaivara põgenikelaagrisse, võimaldanud seal Ahmedile kümneminutise halastusseksi, rasestus temast ning tõi ilmale poja, et vähemalt põgeniku DNA vabadusse pääseks. See on ka kogu lavastuse kõige huvitavam ja ootamatum idee, mille arendamisest oleks ehk võinud tõsiseltvõetav näidendki sündida. Paraku võtab võimu haaranud Moslemi Vennaskond lapse emalt ära ja mis temast edasi saab, jääb selgusetuks, aga Anna mõistetakse Ahmedi „vägistamise“ eest surma, millest „õeskond“ ta on päästnud ning nüüd tunnistajana kasutab.

    Suurema osa teisest vaatusest kannavad kohtuotsust ootavad süüalused (millegipärast ka Anna?) meile ette Shakespeare’i verist kättemaksu­draamat „Titus Andronicus“, sest selgub, et humanistlik Fem-Džihaad võimaldab vahialustel tegutseda vangla teatristuudios, et Euroopa draamaklassika suurteoste abil mõista õhtumaa allakäigu paratamatust. Lavastuse selle osa kohta, mille tähendus minuni paraku ei jõudnud, saan vaid öelda, et Eespäev ja Tennosaar oskavad teatrikooli vilistlastena hästi ette kanda blankvärssi. Lõpuks kiiruga teatavaks tehtud kohtu­otsus määrab süüalused (vist?) eluks ajaks katsejänesteks džihadistide uusimates bioloogilistes eksperimentides, millele Toomas eelistab mürki, sest eutanaasia on naisvõimu all igati soositud.

    Lavastuse põhinõrkuseks on drama­turgia segasus ja minu arvates ka ideeline eesmärgitus – noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub. Kahjuks on sellele lisandunud kujutatavasse kindlapiirilisema lavastajasuhte puudumine. Loosung „Õigusemõistmine jõuab igaüheni!“, mida naisdžihadistid korduvalt rõhutavad, on ju igati positiivne ja selle eest tahan autorit-lavastajat südamest tänada, sest just seda peaks iga sõda alustav president ja relvituid põgenikke tulistav piirivalvur alati meeles pidama. Aga suhe selle kandjaisse jääb arusaamatuks – on nad siis pärast pikki tapatalguid maa peale laskunud mitmekultuurilise õiglusriigi jüngrid (ELi lipp, kus täherõnga sees on poolkuu, võib ju tõepoolest olla lepitava tuleviku kenaks sümboliks?) või hoopis Euroopat vägistava idamaise totalitarismi veelgi rafineeritum vorm?

    Selle ebamäärasuse ohvriteks on langenud eelkõige näitlejad, sest Arum ja Pottmann mängivad abitult mingeid võltse masininimesi, mida ainuüksi näitlejate süüks arvata küll ei julge. Paraku segab lavastajapoolse arusaadava eetilise hinnangu puudumine ka Eespäeva rolliloomet. Lihtsam on olnud Saaremäel ja Tennosaarel, kelle puhul üheselt mõistetav käitumisloogika lubab neil oma osa veenvalt esitada.

    Ja lõpuks: meile manatakse ette (ilmselt Michel Houellebecqi „Alistumisest“ laenatud) oht, et juba paari aasta pärast võib veresaunast Narva jõel alata islamirevolutsioon kogu Euroopas, mille eest piirivalvur Toomasel on õnnestunud põgeneda Argentinasse.

    Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama? Hambuni relvastuma, et Narva jõel tugevamat tuld anda (islami­maailma vastu, mis ju ka läänest ja Skandinaaviast peale tungib)? Või juba ennetavalt Argentinasse põgenema? Ma tean, et kunst ei pea andma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Aga niisama hirmutada poleks ju kah mõtet. Houellebecqi ja Hollandi teostes olid eetilised ja poliitilised suunanäitamised siiski olemas.

    * Andrus Karnau, Poliitiline provokatsioon teatrilinnas Narva. – Postimees 14. V 2024.

  • Häälte imeliselt soojas varjus

    LISANNA LAANSALU

    Vokaalkammeransambli Vox pUNT albumi „Und nägin maailmast“ esitluskontsert 20. V Fotografiskas. Vox pUNT, dirigent Patrik Sebastian Unt. Kavas Patrik Sebastian Undi, Tõnu Kõrvitsa, Mart Saare, Jaakko Mäntyjärvi, György Orbáni, Moses Hogani ning Bobby McFerrini ja Roger Treece’i muusika.

    Esimest korda sai Vox pUNT kokku kolm aastat tagasi COVID-19 piirangute ajal: erinevalt suurematest kooridest sai kümneliikmeline ansambel sel ajal koos käia ja musitseerida. Eelmisel aastal võitis vokaalansambel grand prix’ ja kaks kategooriavõitu XII Johannes Brahmsi koorifestival-konkursil. Peagi ilmub ka Vox pUNTi esimene album „Und nägin maailmast“.

    Esitluskontserdil esitati ansambli debüütalbumilt valik laule. 31. V kahes osas ilmunud album hõlmab Patrik Sebastiani Undi (uudis)loomingut ning ansambli lemmikteoseid kolme tegutsemisaasta jooksul. Kontserdil kõlasid Undi palad vaheldumisi teiste heliloojate loominguga.

    Ma ei ole pikka aega käinud kontserdil, kus esitajad laulaksid peaaegu terve kava peast ning kus jälgitaks nii andunud silmadega dirigenti. Kontserdi ülihea ettevalmistus paistis igati silma: lauljad elasid musitseerimisele kogu aeg siiralt kaasa ning suurepärast kontakti dirigendiga oli meeldiv jälgida. Sellega lõi vokaalansambel kütkestava ja usutava omaette maailma, nii et kuulajailgi oli kerge muusikat nautida. On näha, et ansambel on albumi väljaandmiseks kaua valmistunud.

    Esimeste laulude ajal tundsin igatsust mõningate nüansside järele: fraaside lõpetamised jäid tihti lühikeseks ning mõningate häälikute puhul oli kuulda lauljate vokaaltehnilisi erinevusi. Vaatamata ansambli kammerlikkusele suurema kooriga võrreldes oli Undi teoses „Sinihõll“ (teksti autor Erni Hiir) selgelt tunda ka pikemat dünaamilist arengut. Samuti oli lauljate puhul rõõm pingevaba ja hoolitsetud vokaali üle. Ülihea kontakt dirigendiga mõjus vokaali puhul karuteenena: kui dirigent andis kiire ning terava löögi, muutus lauljate hääletekitamine nende reaktiivsuse tõttu pingsaks.

    Ansambel Vox pUNT debüütalbumilt „Und nägin maailmast“ kuulis selle esitluskontserdil valiku laule. Kahes osas ilmuv album hõlmab Patrik Sebastiani Undi (uudis)loomingut ning ansambli kolme tegutsemisaasta jooksul sõelale jäänud lemmikteoseid.

    Just siis, kui jõudsin mõelda, et kõlapilt kipub üheülbaliseks kiskuma, lauldi afroameerika spirituaali „Deep River“ sellise vokaali ja muusikalise edasiminekuga, mida sel õhtupoolikul polnud veel kuulnudki. Pikema dünaamilise arengu kõrval hakkas aga üha rohkem kõrva lühiajaliselt loksuv fraas – koorimuusikas tihti ilmnev nähtus, kus vokaal ei liigu pikka aega lause fraasi järgides –, vaid häälikute erinevate positsioonide tõttu jäi dünaamiline tulemus ebaühtlaseks. Undi teostes olid vahepeal ka helilised konsonandid liigpikad ega lasknud vokaalil piisavalt kõlada. Samuti oleks saanud sujuvamalt eri vokaale ühendada, mis oleks vokaalansambli kõla kõvasti ühtlustanud.

    Teoses „The Garden“ (autorid Bobby McFerrin, Roger Treece) kostis välja suuõõnes liialt taga lauldud u-häälik. Tulemuseks oli pehme kõla, mida ei ole raske häälestada, kuid oleksin tahtnud kuulda eespool hoopis resoneerivamat ja klaarimat, mistõttu oleksid värvikad harmooniad veel rohkem särama löönud. Naishääled laulsid kogu õhtu jooksul tundlikult ning häälestasid end pidevalt üksteisega ühtsema kõla nimel. Meeshäälte vokaal oli vahepeal ebaühtlane erisuguste häälikute moodustamise tõttu, mis jäi eriti kõrva Tõnu Kõrvitsa laulus „The night is darkening around me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“. Akordid ei häälestunud meeshäältel pisteliselt just erineva vokaaltehnilise lähenemise pärast, mis jäi eriti kõrva näiteks Patrik Sebastian Undi teoses „Rõõm“. Ansambliga saab tööd teha veel akordilises faktuuris vokaalide balansseerimisega ning selge saate- ja solistirollide eristamisega.

    Albumi nimiteos „Und nägin maailmast“

    Doris Kareva tekstile kirjutatud muusika­teos kõlas kontserdil inglise keeles, sest Unt kirjutas teose 2023. aasta maikuus Briti vokaalansambli Voces8 väljakuulutatud konkursile, kus oli ingliskeelse teose nõue. Tajusin teoses kompositsiooniliselt kirevamate harmooniate ja vahelduvamate kõlavärvide otsimist, kui vaid üks ühtlane muusikaline minek. Leian siiski, et Doris Kareva tekst oma emotsionaalsusega oleks saanud anda helikeelele veelgi rohkem inspiratsiooni: ootasin veel rohkem sõnaelavamat kompositsioonilist vaheldust! Luuletuse esimene salm justkui kumab afektiõpetuslikust puhangulisusest: „Und nägin maailmast. / See meeletu / mind püüdis ümbritseda, ühtida / mu kujutluse kallastega. / Ei, / ma sosistasin; ei, ma otsin muud – / ma otsin ootamatut, / otsatut kui universum – / uut / ja virgutavat sulaolemust.“* Eriti imponeeris mulle teose keskmine osa, kus nais- ja meeshäälte kõrvutamine tõi õhtusse meeldivalt uusi kõlavärve. Kompositsioonilt mõjus teos terviklikult ja õnnestunult – seda ka ansambli hea kõla poolest, vaatamata sellele, et kontserdipaiga akustika lauljaid ei toetanud.

    Saaks vaid latsõ kärmelt hällütatu

    Enim tekitas ansambli repertuaarist vastakaid tundeid Mart Saare „Latsõ hällütamise laulu“ interpretatsioon. Hällilaulu kohta läheneti muusikale liiga jõuliselt: üksikute nootide rõhutamine ning vokaali taga kõlamine lõi veidi barbaarse üldpildi. Kui kolmandik teosest oli kõlanud ja karakterimärge on partituuris endiselt „Largo, con gran espressione“, valis dirigent valjema dünaamika jaoks järsku kaks korda kiirema tempo. Muidugi võiks interpretatsioon noorte käes värske olla, sest ainult nii saab koori­klassika nagu Mart Saare looming olla elujõuline, kuid selline lüke koos jõulise lähenemisega oli laulu sisust täielik möödalask. Omavoliline tempo kõigutamine ei aita kuidagi seto unelaulu sisu välja tuua.

    Unt kooriheliloojana

    Patrik Sebastian Undi koorimuusika kirjutamise stiil ning ansambli mahe kõla tema muusika laulmisel sobib ideaalselt sumeda pateetika loomiseks. Kõlapilt on õrnilusa ja heakõlalise taotluse pärast kergesti äratuntav, justkui Eesti looduse kenade stseenide helidesse panek (näiteks teos „Nüüd õhtu on“ Kersti Merilaasi tekstile). Unt on leidnud koorile kirjutamiseks oma helikeele, ent loodan siiski, et helilooja suudab sellele komponeerimisstiilile, mis ta äratuntavaks teeb, leida kuidagi vaheldust. Tulevikus ootan temalt kindlasti veel rohkemate väljendusvahenditega koorimuusikat, mis tooks ka teksti sisu kirevamalt esile.

    * https://www.lyrikline.org/en/poems/und-naegin-maailmast-10908

  • Tohuvabohu geopoliitika vorstivabrikus

    MEELIS OIDSALU

    NATO 75. aastapäeva järel saab rõõmsalt tõdeda, et tegemist on ajaloo vanima sõjalise alliansiga. Seni hoidis tiitlit Ateena Mereliit ehk Delose Liit, mis asutati 478. aastal eKr Ateena juhtimisel, et sõdida Pärsia vastu. Liit lagunes 404. aastal eKr, kui Ateena sai Peloponnesose sõjas lüüa. NATO on kõrgele eale vaatamata jätkuvalt laienemisfaasis ning Soome ja Rootsi pole loodetavasti viimased liitujad sel kümnendil. Ukraina sõja ajal on aga Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon elanud ometi kummalist topeltelu.

    Ühest küljest on Vene loomalik agressioon Ukrainas lõpuks ometi allianssi äratamas, utsitanud ka Euroopa liitlasi NATO loomuse, kollektiivkaitse juurde naasma. Protsess veel kestab, kui vaadata NATO liikmesriikide jätkuvat loidust kaitsekulu tõstmisel. Ent NATO 75. aastapäeva puhul on kõlanud ka süüdistusi, et see käitubki nagu 75aastane vanur, vaatab jõuetu raugana pealt oma ukselävel toimuvat mastaapset jõledust. NATO on nagu „vanainimene, kes puhub küünlaid surnuks ja meenutab kunagise hiilguse päevi“. Nii sarjas endine male maailmameister ja Vene opositsioonipoliitik Garri Kasparov hiljuti juubilari ühes oma ühismeedia postituses, illustratsiooniks pildid Harkivi pommitamisest.

    Kui skepsis Euroopa Liidu suhtes on demokraatliku debati loomulik osa, siis Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni kritiseerimine on olnud halvasti varjatud tabu. Stefanie Babsti 2023. aastal avaldatud raamat „Terav pilk. Julgus muuta kurssi“ rikub keeldu üsna julgelt. Rikkumine on seda ehmatavam, et Babst ise on pikka aega töötanud NATO avaliku diplomaatia osakonnas, muu hulgas seda juhtinud. Mis tähendab, et autor on panustanud mainitud tabu kujundamisse, sellesse, et nii lääne mõttekojad kui ka akadeemiline ringkond on hoidunud organisatsiooni kritiseerimisest. Eestis on NATO suhtes skeptiliselt väljendunud poliitikuid tabanud suisa aastatepikkune avalik tänitamine (Mart Helme) või on NATOs kahtleja pidanud ministriametist lahkuma (Mihhail Korb).

    Ka Ühendriikide 45. presidendi Donald Trumpi ja Prantsusmaa 25. presidendi Emmanuel Macroni möödunud kümnendi NATO-kriitilised avaldused said lääne avalikkuses ahhetava-ohhetava vastuvõtu osaliseks. Trump ja Macron on mõlemad tuntud populistid, seega on ka nende NATO-kriitikat olnud lihtne populismina pareerida. Kui lugeda Stefanie Babsti raamatut, siis selgub, et selline hinnang on olnud ebaõiglane. 22 aastat NATO palgal olnud ja siis avalikult leivaisa vastu astunud sakslanna raamatust selgub muu hulgas ka see, et NATOs võeti vähemalt Macroni avaldust märksa tõsisemalt, kui avalikkuses mõista anti.

    Prantsuse riigipea kriitikast häiritud Berliini ettepanekul kutsus peasekretär Jens Stoltenberg kokku kümneliikmelise „NATO reflektsioonirühma“, mille 2020. aasta raporti soovitused, sh kollektiivkaitse tugevdamine ning Venemaa strateegiliseks vastaseks tunnistamine, said osaliselt ellu viidud alles pärast 2022. aasta 24. veebruari strateegilist šokki. NATO tunnustuseks tuleb mainida, et eelmine kümnend pole organisatsiooni ajaloos sugugi esimene, kui avaliku kriitika ja sisepingete tõttu on põhjalikum enesevaatlus ette võetud.

    1950ndate teisel poolel puhkes NATOs debatt poliitiliste konsultatsioonide vajalikkuse üle liitlaste vahel. Ameerika Ühendriigid polnud mõttest sugugi vaimustunud, arvati, et poliitilise debati korral väheneb Washingtoni otsustusvabadus. 1956. aastal kutsuti arusaamade ühtlustamiseks kokku tarkade klubi, mis koosnes Kanada, Norra ja Itaalia välisministrist. Iroonilisel kombel puhkes samal ajal, kui raportit koostati, Suessi kriis, mis oli kui õpikunäide, milline näokaotus võib osaks saada liitlasriikidele (Ühendkuningriik ja Prantsusmaa), kui enne sõjalise jõu kasutamist teiste liitlastega elementaarsel tasemel aru ei peeta.

    Järgmine sisekriis tabas allianssi 1960ndate teisel poolel. Maailma kahe superriigi võidurelvastumine pani Euroopa liitlased muretsema, Washingtoni sooviti musklipingutamise kõrval suunata mõtlema eskalatsiooniriski maandamise peale.

    Belgia peaministri Pierre Harmeli ettepanekul valminud nn Harmeli raport nägi uuendusena ette tänini NATOs kasutusel kaherööpmelise „jõu ja dialoogi“ poliitika ning päädis sellega, et Washington hakkas otsima teadlikumalt dialoogi liitlaste ja ka Nõukogude Liiduga.

    Seega pole NATO kriitika suhtes sugugi inertne olnud. Ajalugu näitab, et ka NATO mõistes väikeriikide algatatud debatid on pannud Washingtoni oma lähenemist muutma. See eeskuju peaks julgustama ka Eesti diplomaate Ukraina sõja ajaks mõnevõrra uinunud alliansi sisedemokraatiat turgutama. Joe Bideni administratsioon ei jaganud liitlastega infot 2021. aastal Vladimir Putiniga stabiilsuspakti läbirääkimiste kohta. Ka NATO Ukraina sõja aegse ametliku „varjusurma“ otsus näib olevat tehtud Washingtonis. Pole märke, et Eestis või mõnes teises riigis oleks keegi vaidlustanud (peale Prantsusmaa presidendi Macroni) Joe Bideni juhiseid NATOs või et seal üldse oleks strateegiadebatti peetud Ukraina sündmustesse sekkumise osas.

    Stefanie Babst koos Financial Timesi kauaaegse korrespondendi Quentin Peeliga 2007. aastal Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

    Stefanie Babsti kriitiline raamat alliansis ilmselt murrangut kaasa ei too. Osaliselt seetõttu, et „Terav pilk“ on sihitud peamiselt Saksa poliitilisele eliidile ja valijaskonnale, et neid mõjutada (loe: häbistada). Babst peegeldab 2022. aasta veebruari äratuskellale uniselt reageerinud Saksa valitsejatele nende senist naeruväärset Vene-poliitikat ning kirjeldab NATOs toimunud mitteametlikke vestlusi refereerides, kui madalale on langenud teiste pealinnade silmis Berliini riigi staatus.

    Venemaa on Saksa valitsejate arvates olnud liiga suur ja tähtis, et kohelda seda nagu iga teist riiki. Saksa Vene-poliitika kujunes välja majandussuhete kontekstis, julgeoleku vallas valitses tahtlik kanapimedus. Arvati ekslikult, et Putini režiimi on võimalik mõjutada. Berliin magas maha hetke, mil Venemaast sai otsene vastane (Gruusia ja Süüria sõda). Vene hübriidtegevuse osas Aafrikas ja lähenemise ees Hiinaga pigistati silm kinni. Ilmselt aitas Babsti mullune teos mõnegi sakslase ajaloo õigele poolele ja sestap võib Babsti käreduse taga näha sügavat muret Euroopa võimsaima riigi jätkuva letargia pärast.

    „Terava pilgu“ mõningane häda on laialivalguvus. Autor ei ole pühendunud ühelegi neljast teemast ehk Venemaa radikaliseerumisele, Saksa soovmõtlemisele, NATO mandumisele jututoaks ning järgmise kümnendi geopoliitilistele väljakutsetele kuigi põhjalikult. Oma raamatus paneb Babst puid alla ka peasekretär Jens Stoltenbergile; nimelt juhtis Babst kaheksa aastat (2012–2020) NATO strateegilise prognoosimise tiimi (Strategic Foresight Team), mille Stoltenberg kui ebavajaliku ära kaotas. Temast allianssi maha jäänud diplomaadid ja superbürokraadid saavad seega Babsti puhul mitteametlikes vestlustes kasutada üht kahest maailma kõige levinumast ametnikevastase kriitika tühistamise repliigist: kriitikust endine kolleeg põles läbi või kibestus ja maksab nüüd kätte.

    Kui otsida Stefanie Babsti veidi vonklevas „Teravas pilgus“ laiemat strateegilist iva, võiks see olla strateegilise ettenägemise väärtustamine julgeolekupoliitiliste otsuste tegemisel. Babst on pühendanud selle oskuse arendamise vajaduse põhjendamisele paarkümmend lehekülge. Strateegilise ettenägemise olulisust kogeti just äsja Ühendriikide Ukraina abipaketi saaga puhul: sõjalise abi jätkumist vastustanud kongressi spiiker Mike Johnson räägiti ära kirjeldustega tuleviku-Euroopast pärast Ukraina kaotust. Babst õhutab ka Põhja-Atlandi nõukogu oma pilku strateegilisemalt tulevikku suunama, edasist arengut selgemini kujustama ja tegema n-ö tagasiarvutusi, mis informeeriks NATO praeguste otsuste langetajaid paremini.

    Babst väidab, et Stoltenbergi-aegses NATOs ei võetud eelmise peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni ajal sisse viidud ettevaatavat suhtumist omaks. Üks põhjus olevat olnud Donald Trumpi väljaütlemistega tekkinud pinged, mistõttu NATO tippjuhtkond tegeles sellega, kuidas muuta NATOt Ühendriikide isepäisele presidendile atraktiivsemaks. Ettevaatavale planeerimisele ei jagunud aega. Omajagu peegeldavat ettevaatavast suunast loobumine ka poliitikutaustaga Stoltenbergi juhtimisstiili.

    „Terava pilgu“ NATO-kriitika on üllatavalt järsk. Üht oma endist vahetut ülemust portreteerib autor kui süüvimisvõimetut karjeristi, kelle ainsaks mureks on töönädalaga õdusalt ühele poole saada. Stefanie Babsti kirjeldused NATO peakorteris toimuvast meenutavad lugejale, et kui jätta karjääridiplomaadid ja julgeolekubürokraadid salastatuse müüri taha aastakümneteks omapäi, hakkab õhustik müüride vahel varem või hiljem meenutama Päikesekuninga õukonda.

    Selleks et üdini bürokraatlikus süsteemis midagi muutuks, lähebki vaja Emmanuel Macroni, Donald Trumpi või Kaja Kallase mastaabiga raputajate kurjustamist. Trumpi avaldusi on ka Eestis serveeritud kui NATO-vaenulikke, aga Trumpi administratsioon tegi reaalseid pingutusi NATO sees, et 2014. ja 2015. aasta Ukraina sündmustele vaatamata uinuvasse olekusse jäänud NATO kaitseplaneerimisele elu sisse puhuda. Washington, kellel seda õigupoolest kõige vähem vaja oli, käis Euroopa pealinnadelt mangumas lubadusi vägede eraldamiseks artikkel viie operatsioonide jaoks – juhuks kui vajadus peaks tekkima.

    Ka Eesti oli Washingtoni väeloomealgatusele vastamisel loiuvõitu. Lugesime sente ja venitasime seanahka samamoodi nagu teised liitlased. Meile meeldib tagantjärele endale vastu rinda taguda, et kui palju selgemalt nägime Krimmi annekteerimise ja Donbassi sõja geopoliitilist tähendust, aga kaitsekulu nii esmase iseseisva kaitsevõime kui ka kollektiivkaitse tugevdamiseks mõõdeti ka Eestis rangelt 2% miinimumi järgi. Pimedate kuningriigis piisab troonile ronimiseks ka ühest silmast. Ühesilmne Eesti säras rahulolevalt, aga kodutöö oli meilgi ainult pooleldi tehtud. Teeme seda nüüd tagantjärele hoogtöö korras. Eesti NATO-liikmesus oli sarnaselt enamiku teiste liikmetega kuni 2022. aastani suuresti deklaratiivne.

    Donald Trumpi jutt oli ohtlik, sest see paljastas NATOs valitsenud loosunglikkuse, mis kestab osaliselt siiani. Alles praeguse NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli ajal ja eestvedamisel on jõutud selleni, et pataljoni tasemel üksuste liigutamisest NATO idapiirile ei mõelda kui strateegilisest heidutusmanöövrist. Räägitakse endiselt, nagu see oleks midagi strateegilist, kui tuhatkond sõdurit ja mõned relvasüsteemid asukohta vahetavad, aga loodetavasti mitte enam NATO koosolekuruumides. Kindral Cavoli ajal on tõstetud sõjalised diskussioonid NATOs õigesse suurusjärku: nüüd räägitakse diviisidest ning korpustest (neid pole küll NATO-l praegugi kuigi palju ja kuigi kiiresti välja panna), nagu ka Eesti enne NATO Madridi tippkohtumist ette pani.

    Üllatuslikult ei ole Stefanie Babsti raamatus silpigi Kaja Kallasest ja tema soolost 2022. aasta suvel enne Madridi tippkohtumist, kui meie peaminister paljastas Financial Timesile Balti kaitseplaanide loosunglikkuse. Küll aga mainitakse tunnustavalt 2023. aasta alguses Saksamaa kõhkluste kummutamiseks vastu võetud „Tallinna tõotust“ („Tallinn Pledge“) varustada Ukrainat paremate relvasüsteemidega.

    Eesti lugejale annab „Terav pilk“ lisaks meil viimastel aastatel eriti populaarseks saanud Saksa-põlguse praktiseerimisele võimaluse piiluda ühe kultustatud neljatähelise kaitseorganisatsiooni kulisside vahele ja mõtiskleda teemal, kuidas kasvatada endas oskust ka omaenda julgeolekudiplomaatide ja sõjaväelaste kuulikindlatest kollektiivkaitse-loosungitest tulevikus paremini läbi näha. Lisaks julgeolekudiplomaatidele on ka tavaliste inimeste seas kindlasti neid, kes eelistavad mitte teada ega rääkida sellest, milline tohuvabohu ja ebamäärasus võib valitseda läbi aegade vanimas geopoliitika vorstivabrikus. Ebamugav tõde rikub hingerahu. Ent nagu NATO ajalugu on näidanud, võivad väikeriikide sisedemokraatia-algatused NATOs ning kriitilised enesevaatlused edukalt läita suurema geopoliitilise muutuse.

  • Tantsides maailma lõppu

    KÄRT KOPPEL

    Oona Doherty lavastus „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ ja Maria Metsalu performance Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näitusel „Päästik“ (kuraatorid Evelyn Raudsepp ja Maria Helen Känd, 6. IV kuni 2. VI).

    Be alert. Õhus säriseb pinge, kollektiivne valvsus kandub üle publiku kehade. Aimdus, et kohe-kohe trügitakse isiklikku sfääri, on rõhuv ja ärev …

    Mõni minut varem on tantsija Sati Veyrunes välja kukkunud hõbehallist sõiduautost (mille tagaklaas on musta kilekotiga kinni teibitud) ning veerenud Tallinna kultuurikilomeetril keset asfaltteed. Paari kiire liigutusega on ta juba püsti ning sööstab avasüli publiku poole. Kuid ikka ja jälle katkestab ta oma liikumise: kord kontrollitult koperdades, teinekord nõtkelt nõksatades.

    Kultuurikatla saalis jätkub õues alustatu rafineeritumalt. Teoses on täpsuseni paika timmitud valgus- ja helipildid, mis panevad terviku isikliku ja avaliku vahel dünaamiliselt lainetama. Stseenides, kus vaid laval toimuv on nähtav, on esiplaanil tantsija sisekaemuslik kihistus. Vastuoksa osades, kus publik on välja valgustatud, loob etendaja väljakutsuvalt vaatajatega silmkontakti, söödab kujutletavat jalgpalli ning viskab uljalt näppu. Näitab, kui kõva ta ikka on.

    Oona Doherty teoses „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ on peamiseks päästikuks etendaja Sati Veyrunese läbitungiv pilk.

    Oona Doherty on peenelt tabanud ossikultuurile omase suhtlusviisi, mis sõnades on alati suurem ja võimsam kui tegudes ja käitumises. Kuigi ta publikuga julgelt provotseerib, siis juurde ta naljalt ei astu. Ei pane kätt külge, ei sõima, ei löö ega sülita …, seda kõike vaid kaude ja distantsilt – sealt, kus on julgem ja turvalisem. Füüsiliselt võtab ta publikuga kontakti vaid paaril korral (kallistus, palve hoida oma dressipluusi) ning sellisel juhul on tegemist sõbraliku pöördumisega, kus sõnade asemel suheldakse vaid pilguga.

    Köhatusest saab sõna, sõnast prantsuskeelne väljend, väljendist saksakeelne lause ja lausest ingliskeelne üleskutse – liikumine ja heli segunevad kehaliseks lingo’ks. Üks hetk on tantsija valmis ründama oma kujutletavat vastast, järgmine hetk võtab kukkudes ise vastu (kujutletavaid) hoope, mida omakorda tasakaalustab tantsija kehas ootamatult ilmutav graatsiline liikumine. Jultumuse ja siiruse vahel pendeldades nõuab Oona Doherty „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ ilmselgelt nii etendajalt kui ka publikult ärksust ja valmisolekut.

    Veyrunese kohalolu on huvitavas vastuolus tunnikese võrra varem toimuva Maria Metsalu performance’iga EKKMis. Metsalu aktiveeris Bárbara Sánchez-Kane’i kantava skulptuuri „Komplekt nr 3“, mis koosneb põimitud punastest vöödest. Teos mõjub esialgu (EKKMi kolmandal korrusel) alasti etendajat kaitsva kojana, kuid mida allapoole korrustel liigutakse, seda piiravamaks kostüüm muutub. Etendus lõpeb ruumis, kust näitus saab alguse ehk Adrian Kissi nahast skulptuuride keskel. Metsalu ei vea rasket nahkvesti enam enda järel, vaid otsustab sellest vabaneda oma toorest-vulgaarset jõudu kasutades.

    Eespool kirjeldatud etendused on osa Evelyn Raudsepa ja Maria-Helen Kännu kahasse kureeritud näitusest „Päästik“. Mõlemad etteasted päästavad publiku meeled valla, vajutades punktidele, mis ei lase jääda passiivseks. Kui Doherty teoses on peamiseks päästikuks etendaja läbitungiv pilk, siis Metsalu puhul tema füüsiline jultumus: kui vaataja ei taha vöö või õllega pihta saada, tuleb eest ära liikuda. On põnev jälgida, kuidas etendaja tegevus paneb publiku unustama, kus ruumis ja mille keskel ollakse. Metsalu performance’i ajal hakkab nii mõnigi näituseteos kõikuma, sest keegi on tähelepanematusest pihta läinud. See iseloomustab tabavalt päästikut: kogu tähelepanu koondub vaid kõige otsesemale ohule ning kõik kõrval olev hägustub.

    Seejuures pean nentima, et kõikuvaid teoseid oli nukker vaadata, sest etenduses devalveerub nende väärtus taustamüraks. Erandiks on Prantsuse kollektiivi (LA)HORDE videoteos „Kultused“, mis kõlab Metsalu etteastega kokku nii sisult kui vormilt. Festivali­melu ühes liigse alkoholi, mõnuainete ja joovastunud publikuga saab jätku ekraani ette laotatud tantsupõrandal, kus etendaja avab rohkelt vahutava õllepudeli ning selle hoobilt põhjani joob. On kummastav tõdeda, et otsime ikka ühendust looduse ja loomulikuga, kuid nüüdseks oleme seda harjunud tegema hüsteeriliselt-tehislikes olukordades, näiteks teknoreivil keset põldu.

    Tantsides maailmalõpu poole … „Päästik“ avab end igal korrusel peituva varjatud tantsulava kaudu: esimesel korrusel on selleks eelkirjeldatud „Kultused“, teisel korrusel Jacolby Satterwhite’i iseend ja oma lähedasi ülistav videoteos „Pühamud“ ja viimasel korrusel viltuses estakaadis peituv Cevdek Ereki hüpnotiseeriv heliinstallatsioon „Tekno toor­ainete kõikumine“. Kõigi kolme teose helimaastik kajab vastu näituseruumi seintelt ning sulab teiste teoste sisse, andes märku sellest, mis on tulekul. Kogu näitus on kehaline kogemus – publiku aistingutele, meeltele ja tundmustele antakse vaba voli ning samal ajal segatakse jälgi, sest isegi kui on teada, mis millegi valla päästab, mõjub iga päästikuvajutus ikkagi ootamatuna.

  • Kust algab rõõm ja kus lõpeb kurbus? 

    KRISTIINA MALM-OLESK

    Põhjakõla orkestri debüütkontsert „Aeg naasta eredusse“ 1. VI Mustpeade maja valges saalis. Orkester Põhjakõla, dirigendid Sara Corriga ja Lisanna Laansalu. Kavas Kristo Klausi uudisteose „Kirega kiirteni“ esiettekanne ning Pärt Uusbergi, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüüri, Marianna Liigi ning Eino Tambergi ja Timo Steineri muusika.

    Varasuvises laupäevaõhtus oli elevust, sest debüütetteaste tegi verivärske koosseis. Kavalehest selgub, et keelpilliorkester Põhjakõla koosneb Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) väljapaistvatest tudengitest ja teistest interpreetidest. Nende missioon on keskenduda XX ja XXI sajandi teoste esitamisele. Teoseid tellitakse ka noortelt heliloojatelt, et tagada eesti heliloomingu kestlik kõrge tase.

    Orkestri kunstilised juhid ja dirigendid on Lisanna Laansalu ja Sara Corriga, kelle koostöö algas 2023. aasta lõpus. Corriga on Itaalias omandanud majanduse magistrikraadi ning EMTAs cum laude koori- ja orkestridirigeerimise magistrikraadi. Laansalu on õppinud Heino Elleri muusikakoolis koori­dirigeerimist ja heliloomingut ning on praegu EMTAs kooridirigeerimise bakalaureusetudeng. Ent talle on hinge­lähedane ka orkestrimuusika ning pärast ühe 2023. aasta sügisel toimunud kontserdi juhatamist jäi orkestrikõla teda kummitama.1 Sedasi ongi Põhjakõla kahe naise südameprojekt, kus end muusikas väljendada ja proovile panna.

    Kontserdi esimeses pooles oli taktikepp Corriga käes, teises pooles Laansalu peos. Võis tajuda, et naised on eri karakteriga: Corriga müstilisem, malbem ja sissepoole pööratud, Laansalu seevastu konkreetsem ja jõulisem, kohati veidi lahtisem. Markantne näide pärineb kontserdi lõpust, kui Laansalu vaigistas dirigendiliigutusega mõnda aega kestnud publiku ovatsioonid, et tänada ja välja hõigata lisalugu – Tõnu Kõrvitsa keelpillidele seatud „Asuur“ meeskoori­tsüklist „Laulud Dolorese lauluvihikust“. Nii ongi põnevam ja Laansalu on ka Instagramis välja toonud, et naised on jõudnud sellise teineteisemõistmiseni, et täiendavad teineteist igati.2

    Orkester Põhjakõla, esiplaanil dirigendid Lisanna Laansalu ja Sara Corriga

    Nüüdisaegsema muusikalise suunitlusega kollektiiv on endale võtnud julge ja ambitsioonika plaani. On ju ka Sirbis kirjutatud, et tänapäeva heliloojate loomingu esitamisega üldiselt saale ei täideta.3 Seda oli paraku ka näha: saal oli olenevalt maailmavaatest kas pooltühi või pooltäis. Siit ka julgustus meile kõigile: olgem nüüdismuusikale avatumad ning leidkem end rohkem seda nautimas kontserdisaalis kas mõnel järgmisel Põhjakõla kontserdil, mis on kuuldavasti oktoobris, või mõne muu kollektiivi esituses.

    Kava oli värskendavalt põnev ning kiiduväärselt läbinisti kodumaine. Ainus, mida võiks ette heita, oli kava maskuliinsus: õrnema soo esindajatest oli kaasatud vaid Marianna Liigi looming. Vanuse poolest oli aga kava tasakaalus: esitati nii kuldvarasse kuuluvate kui ka nooremate eesti heliloojate muusikat. Kõlas ka üks esiettekanne, sellest hiljem pikemalt.

    Kontserdi värvipalett ja küsimuste ring oli ühtlane. Mis siis ikkagi on õige ja mis vale? Kust algab rõõm ja kust kurbus? Mis nende vahe on? Vastus peitus kõlanud muusikas ja see tuli igaühel endal lahti mõtestada. Helgus vaheldus tumeduse, trööst pimeduse ja hinge­valuga. Niipea kui publik jõudis rahuneda ja mõttesse vajuda, toodi taas teadvusse midagi uut ja mõnel juhul suisa ehmatati ärkvele.

    Nii juhtus näiteks viimasena kõlanud teose „… ja nõnda on meie elu õnnelik“ ajal, mille Eino Tambergi muusika järgi on 2015. aastal kokku pannud helilooja Timo Steiner. Kesk keelpillide musitseerimist kostis järsku otsekui eikusagilt üle saali vali meeshääl. Nimelt hakkasid helilindilt tulema Eino Tambergi ette loetud „Õnnelikkuse teesid“, mille ta oma sõpradega koolipoisina oli kirja pannud. Kuigi need on üles kirjutatud õrnas vanuses, on tegemist geniaalsete mõtetega. Viies tees („Meie eelistame perfektselt dünaamilisi elamusi, püüame vältida kannatust meie tegutsemise tulemusena. Aga me tunnistame, et ka kannatus on dünaamiline nähtus ja rikastab meid suuresti.“) suhestus hästi kontserdi temaatika, s.t kurbuse ja rõõmu kõrvutamisega. Tambergi muusika ja sõna mõjusid külma veena näkku, tõid reaalsusesse tagasi algul ehmatusena, hiljem täitsid ülevustundega.

    Tambergiga sarnane mõte joonistub välja ka Khalil Gibrani raamatust „Prohvet“: „Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.“ Tema mõttest ja teosest inspireerituna on Marianna Liik loonud 2022. aastal teose „On Joy and Sorrow“ ehk „Rõõmust ja kurbusest“. Selle kõla on sakiline, harmooniaotsingutest tulvil. Kohati oleksid keelpillid justkui kurbuse kaevu ümber siksakitanud. Kuna Liik on öelnud, et „Prohvet“ avas talle teistmoodi vaate kurbusele ja rõõmule, siis mulle peegeldusid kõlanud helidest maailmavaate muutumine, uue ja vana võitlus, siseheitlused.

    See oli ka üks paladest, kus oleksin tahtnud kuulda konkreetsemat alustamist ja noodilõppude taga peituva vaikuse hoidmist, ehkki üldiselt oli orkestri koosmäng hea. Kohati (näiteks Pärt Uusbergi teose „Meeleolud lapsepõlvest“ ajal) paistis, et hoiti end sordiini all ja oleks võinud veelgi rohkem tundeküllust näidata. Eks see ole ka mõistetav, sest kollektiiv on ju veel vähe koos mänginud ja see oli avalugu. Ometi on orkestril palju potentsiaali ja ootan põnevusega, milliseid teemasid järgmistel kontsertidel käsitletakse.

    Kontserdi edenedes anti aina hoogu juurde. Eelviimasena kõlanud Uusbergi „Palve“ oma veenvuse ja hingematva intensiivsusega sobis enne ülevat Tambergi loomingut ideaalselt. Ekspressiivsem, jõulisem ja tempokam Kangro ja Tüüri muusika näitas mängijate meisterlikku pillikäsitsust, head dünaamikatunnetust ja koosmängu.

    Värviliste helikildudena mõjunud Raimo Kangro „Display III: Vivaldi portree“ op. 42 kõlas vivaldilikult nagu vaja ja tekitas soovi kuulda Põhjakõla esituses ka teisi palu helilooja „Display’de“ sarjast. Erkki-Sven Tüüri „L’ombra della croce“ ehk „Risti vari“ tekitas justkui muusikalisi laamu, mis hakkasid liikuma ja mõju avaldama, pannes midagi sisemuses liikuma. Kiidan ka pillirühmade juhte, kes said Tüüri teose ajal läbivalt soleerida: algus kõlas eriti hästi ning lõpp oli ilus ja kantud.

    Kui kontserdi üleüldine tonaalsus oli pilvine, siis Kristo Klausi tunneli lõpus paistis valgus ja õnnelootus. Tema teose „Kirega kiirteni“ kõla oli vabameelsem, kohati romantiline ja meelisklev. Võin eksida, kuid kuulsin ka õhkõrnu džässi­mõjutusi ja püüdsin endale kinnitada, et ei, see ei ole luul, Klaus mängib ju bigbändis altsaksofoni, kindlasti on see sellega selgitatav. Taotluslik või mitte, igal juhul peegeldus noore helilooja muusikast elu ilu värve ja teos mõjus värskendavalt. Alguses oli ta näiteks põneva mänguvõttena pannud orkestrandid tuulepuhanguid imiteerivalt puhuma.

    Klausi ühismeedia postitusi uurides selgus mulle, et ta on mitmekülgne noor tegevhelilooja: paralleelselt heli­loomingu erialaga Heino Elleri muusika­koolis õppis ta ka Tartu ülikooli arsti­teaduskonnas. Praegu töötab ta Tallinna lastehaiglas ja musitseerib eri koos­seisudes. Jään põnevusega ootama Kristo Klausi järgmisi teoseid ja Põhjakõla uusi etteasteid.

    1 Aurora Ruus, Delta. 1. ja 2. juulil toimuvad orkestri Põhjakõla debüütkontserdid. – Klassikaraadio 31. V 2024.

    2 https://www.instagram.com/p/C6wXKdMCEy2/?utm_source=ig_web_copy_link&igsh=MzRlODBiNWFlZA==

    3 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

  • Tehisintellektiga mängivad kratid ja vatitikuga puhastatud kunstiteosed

    LIINA JÄNES

    Mai keskel esitleti uut muinsuskaitse aastaraamatut, kus on kokku võetud möödunud aasta olulisemad tööd-tegemised ja poleemilisemad teemad pärandi kaitses. Seekord on tegu lausa tähtpäevaga: aastaraamat ilmus XX korda. Selle ajaga on väljaanne lihvitud eri toimetajate käe all sisukaks ja seejuures kergesti loetavaks ülevaateks. Kuna algusest peale on seda tehtud valdkonda populariseeriva trükisena, on see omaks võetud ka väljaspool erialaringkonda.

    Sirvisin huvi pärast esimest aastaraamatut, mis ilmus 2005. aastal, ja märkasin üllatusega, et mõned teemad olid samad, mis praeguses raamatuski. Näiteks on ilmunud seal muinsuskaitsealade kohta lugu „Vanalinnade muinsuskaitsealad uuel ringil“. 2023. aastat kokku võttes oleks võinud kasutada täpselt sama pealkirja, sest vanalinnadega ollakse jälle uuel ringil. Uues aastaraamatus on vanalinnade kaitsealadele pühendatud terve rubriik, sest möödunud aastal täitus 50 aastat enamiku muinsuskaitsealade loomisest (ainult Tallinna oma on varasem), ning ümber on saamas üks viimaste aastate pikemaid protsesse, mille käigus uuendati kõigi muinsuskaitsealade õigusakte. Tuleb välja, et 20 aastaga saab ring täis ka sellises valdkonnas, mis toetub püsivusele.

    Kahekümne aastaga on muutunud ka viis, kuidas muinsuskaitses südalinnast mõeldakse: väga oluliseks on saanud hoonete kasutuse eest seismine. Sellest lähtudes vaadatakse läbi restaureerimisprojekte ja suunatakse toetusraha. Uues aastaraamatus rõõmustabki artikkel Kuressaare ühest vanimast majast, mis tehti korda spetsiaalselt kahaneva elanikkonnaga väikelinnadele mõeldud toetusrahaga. Selles nn Norra toetuste voorus tõi uue nimega Amante majale edu just mõte, kuidas kasutada tühjalt seisnud maja nii, et sellest võidaksid kohalikud.

    Lillepaviljon, kunagine legendaarne lillenäituste koht ja hilisem peopaik, nüüdne ürituskeskus, on restaureeritud. Tulemus sai nii hea, et see pärjati aasta parima restaureeritud mälestise tiitliga.

    Kuressaare kõrval pakub aastaraamatus hoopis teistsuguse vaatenurga Oliver Orro artikkel Rakvere Pika tänava käekäigust. Rakvere muinsuskaitseala ongi peamiselt Pikk tänav, paiguti imetabaselt ehe ja arhailine, teisal paraku palistatud kasutuseta jäänud majade või lausa tühjade kruntidega. Siin on linnavõimu, linnaarhitektide ja muinsuskaitsjate pingutustest hoolimata näha, kuidas 1990ndate ja 2000ndate demograafilised ja majanduslikud suundumused võivad kaasa tuua elanike kao ning väikelinnas samavõrra tühje krunte kui Teine maailmasõda.

    Traditsiooniliste rubriikide kõrval, nagu arhitektuur, arheoloogia ja kunst, kus kajastatakse peamiselt möödunud aastal valminud objekte ja avastatud leide, leiab aastaraamatust ka poleemilist. Päevakajalistest vaidlustest ei olnud võimalik mööda minna Estonia teatri juurdeehituse teemast. Arutelu selle üle on kokku võtnud Margit Mutso: esmalt teeb ta ekskursi Eesti kõige rohkem ümber ehitatud teatrihoone ajalukku ja võtab seejärel juurdeehituse nüansirohke vaidluse tasakaalukalt kokku, andes sõna nii Signe Kivile, kes oli üks rahastamisotsuse tegijaid, kui ka akustik Linda Madalikule.

    Üks fookusi on Ukraina sõja mõjud pärandikaitses. Sõda Ukrainas on olnud nagu äratus, mida Eesti ja teised riigid kasutavad oma kaitsevõime tõstmiseks. See on absoluutselt kõikehõlmav teema ka pärandikaitses. Isegi värskelt NATOga liitunud Rootsis koostatakse ohuplaane ning päevakorral on tsiviil- ja militaarkoostöö tugevdamine. Senisest veelgi suurema tähelepanu all on kultuurivarade digimine ja Eestis on kerkinud üles uus küsimus nende andmete võimalikult turvalisest säilitamisest piiri taga.

    Rahvusvaheliselt on järjest olulisem UNESCO Haagi konventsioon kultuuripärandi kaitsest relvakonflikti korral. Eestil on värske kogemus selle konventsiooni komitee tööst, mille kohta jagab aastaraamatus tähelepanekuid Janika Turu. Meie nelja-aastane mandaat tuli n-ö väga õigel ajal ja tõukas tagant koduseid rahuaja ettevalmistusi. Muinsuskaitseamet on koos päästeameti ja teiste partneritega olnud väga tubli mäluasutustele kriisiõppuste korraldaja, samuti omanike nõustaja ja ohuplaanide nõutaja. Muuseumide ja arhiivide valmisoleku tõstmine on ülioluline, sest riik ja pärandiasutused peavad teadma oma rolli, mitte arvama, et ohu korral sõidab muuseumi ette veok, mis evakueerib väärtusliku kollektsiooni imeväel kuhugi.

    Ukraina olukord illustreerib hästi, kui haavatav on kultuuripärand sõja ajal, kui vastaspool kasutab kultuuripärandi teadlikku hävitamist sõjapidamise viisina ning hoogustub muuseumide rüüstamine ja kultuuriväärtustega hangeldamine. Rubriigis „Sõda ja rahu“ kirjutab Nele Kangert, et 2014. aastast peale on Vene arheoloogid ainuüksi okupeeritud Krimmi territooriumil ette võtnud üle 400 arheoloogilise kaevamise, sealhulgas on läbi kaevatud Ukraina ajaloos märgilisi muistiseid. Neid leide võib edaspidi näha ainult Venemaa muuseumides, aga väga palju liigub okupeeritud aladelt otse ka mustale turule. Euroopa Liidu välispiiri riigina on Eesti transiitriik – jällegi probleemistik, millega peame tegelema. Selle kõige taustal on killuke positiivset: nimelt jõudis lõpule Luhamaa piiripunktis kinni peetud hinnaliste kuld- ja hõbeesemete tagastamine Ukrainale. Sellestki saab aastaraamatus lugeda.

    Raamatut esitleti Naked Islandi nimelises pärandimajanduskeskuses Paljassaares, kus restaureeritakse seekordset kaanestaari ehk rüütelkonna hoone laemaalingut. Kohaletulnud said kuulda detektiivijuttu meenutavat laemaalingu avastamislugu ja Hilkka Hiiopi juhtimisel 1690. aastatesse dateeritud iludust näha, enne kui see taastatud kujul riigi esindushoone lakke kinnitatakse. Maalitud laelõuendid olid barokiajal laialt levinud, aga tehnilise hapruse tõttu on neid alles vaid mõni üksik. Rüütelkonna hoone plafoon on haruldane aga veel silmapaistva maalitehnilise kvaliteedi ja suuruse poolest. See on Eestis seni leitutest kõige suurem: lausa 60 ruutmeetrit barokset jutustust otse Olümposelt!

    Aastaraamat on suurepärane vahekokkuvõte, pealegi saab seda sirvides selgeks, kui palju asju on Eesti muinsuskaitses hästi. Meie restaureerimis- ja konserveerimistraditsioon toetub Euroopa parimatele tavadele ja seda võib julgelt väljaspool Eestitki eeskujuks seada. Muinsuskaitseamet annab koos halduspartneritega aastas välja üle 2000 tööde loa. See on väga suur hulk objekte, mille puhul on leitud kokkulepped teha kõige erinevamaid töid. Paremik neist on rivistatud aastaraamatusse ja annab kokku muljetavaldava pildi.

    Neid kõige-kõige objekte, nagu aasta kõige olulisem leid, aasta parim restaureerimistöö jms, on aastaraamatus ridamisi: Põltsamaa loss, lillepaviljon, Eestis ebatavalise stukkdekooriga von Knorringu aadlimaja Tartus, Rahkla külas maapõuest leitud haruldased keskaegsed pronkskausid, Pühalepa kiriku uus tornikiiver, väljakaevamised Tartus Toomemäel jne, jne.

    Peale loetletud harulduste on sümpaatne lugeda näiteks Anton Starkopfi kujundatud hauamonumendi taastamise või Narva linnaruumi uuenemise kohta ning mõtiskleda, kui mitmekülgne on muinsuskaitse valdkond ja kes kõik ning kuidas ruumi- ja pärandiloomes aktiivselt osalevad. Selle alla kuuluvad nii sajandite jooksul läbi proovitud tehnikad kui ka kõige moodsam tehnoloogia, nii tehisintellektiga mängivad kratid kui ka skalpelli või vatitikuga millimeeterhaaval puhastatud kunstiteosed.

    Liina Jänes on muinsuskaitse aasta­raamatu toimetaja. Raamatut annavad välja muinsuskaitseamet, Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakond ja Eesti kunstiakadeemia konserveerimise ja muinsuskaitse osakond.

Sirp