Toeta
Otsi

Carolina Pihelgas

  • EFTA tormihoiatus ehk Kuidas päästa mädanema lastud mandariinid

    LAURI LIPPMAA

    Aeg lendab kiiresti. Üle-eelmisel nädalal kulmineerus mu siiras rõõm – jagasime väärikatest kolleegidest koosneva filmižüriiga välja Eesti filmi- ja teleauhindu (EFTA). Hoolimata toredast galaõhtust ning mitmest heast leiust tekkis taas paar süngema alatooniga mõttekribalat. On’s need olulised või mitte, seda hinnaku lugejad ja otsustajad. Räägin siinkohal ühtviisi nii filmižürii liikmena, esindades eeskätt iseenda vaateid, kuid samal ajal ka väljendades üldisemaid tähelepanekuid. Välistada ei saa sedagi, et mu jutt võib nii mitmeski mõttes üle piiri valguda. Aga kõigest järgemööda.

    Kuidas võtta siis kokku viimatine filmisaak, mis laiub koroonakriisi ja kõiksugu edasilükkamiste laine tõttu üle pooleteise aasta ja millise pildi see maalib olukorrast riigis? Iga žürii on oma nägu ja igal aastal kandidaadidki erineva tasemega. Tänavusi filmiauhindu iseloomustab vahest enim märksõna „ebaühtlus“, seda nii erinevates kategooriates auhindadele esitatud kandidaatide arvu silmas pidades kui ka kategooriate kaupa eraldi kvalitatiivselt võttes, antagu mulle andeks selline subjektiivne ja vahest isegi liigpessimistlik tõdemus. Ebaühtlus andis põhjust tulisteks vaidlusteks nii nominentide väljavalimisel kui ka võitjate selgitamisel kokku kolmes filmižüriis, millesse kuulus 19 filmiprofessionaali. Kui kellelgi tekkis auhinnatseremoonia järel küsimus, miks üks või teine film, mis „justkui pidanuks“ saama (rohkem) nominatsioone ja/või võite, seda ei saanud, siis tuleb otsa vaadata žüriile ning otsustamise statuudi eripärale. Selle peamine mõte on tagada žüriiliikmete suhteline salastatus – pärast galat on lubatud härrastel vannutatud meestel (ja muidugi ka naistel) end paljastada – ning anda konsensuslik hinnang nii nominentide valimisele kui ka võitjate väljaselgitamisele.

    Kolme filmižüriisse (nominente valis kahte lehte jagatud filmikategooriate seast välja kaks seitsmeliikmelist žüriid, võitjate üle otsustasid värskelt valitud viis liiget pluss kummastki algsest žüriist üks-pluss-üks inimest), kirglikke vaielunge ja argumenteeritud põhjendusi jagus kamaluga. Kui klassikaks on saanud väljend, et „žüriil oli raske otsuseid langetada, kuna kõik filmid olid niivõrd head“, siis samaväärse raskusega võib sedastada ka taaka ning vastutuskoormat aastail, mil sedasama teps mitte öelda ei saa. Nii oli ka tänavu. Lühidalt öeldes: olukord on nukker. Just selle nurga alt vaadates, et meil ei ole kuigi palju pakkuda rahvusvaheliselt hästi lendavaid teoseid. Jaa muidugi, on olnud erandeid, mis on meie väikeriigile au ja kuulsust toonud ning auhindu püüdnud, kuid olukord võiks … eh, peaks olema märksa süstematiseeritum.

    Lühidalt öeldes: filmitegijad (kelle hulka liigitan kõige avaramas mõttes ka nn kvaliteetsete telesarjade poole püüdlejad, kusjuures ilma sarkasmi või irooniata, sest antud termin on suuresti tinglik) tuleks au sisse tõsta. Selleks peab aga minema algosakesteni, et lahti mõtestada filmitootmine ja -tööstus just sõna „tööstus“ tähenduses ning see omakorda annab parema võimaluse särada (lisaraha) ka muudel vähem müüvatel vormidel, nt indie- või arthouse-film.

    Ebaühtluse võidukäik

    Aga tagasi EFTAde ja ebaühtluse juurde, võrdlemisi põgusalt küll ja valitud nurkade alt (põhjalikumaks ülevaateks vaata Andrei Liimetsa ülevaatlikku lugu „Ideid on, pole maja. Maja on, pole ideid“1). Filmivalla kategooriatesse esitati kandidaate ebaühtlases rütmis, teisisõnu, olukord ei ole just kiita. Nii näiteks figureeris parima mängufilmi ja ka parima dokumentaalfilmi kategoorias mõlemas kaheksa filmi. Kui mängufilmi puhul on see näitaja arvuliselt veel suhteliselt mõistlik, siis dokumentaalfilmide puhul oodanuks suuremat arvu. Mis aga tõsiselt muretsema paneb, on see, et animatsiooni kategoorias laekus kahe animatsiooni kandidatuur! Kui vaadata positiivsema poole pealt, siis mees- ja naisnäitlejatest justkui puudust pole. Mõistagi tuleb arvesse võtta, et auhindade puhul ei eristata meil (veel) pea- ja kõrvalosi, millest on muidugi kahju.

    Samal ajal on siiras rõõm, et heliloojate arvestuses oli konkurents sedavõrd tugev, et põhimõtteliselt saanuks välja pakkuda veel teisegi nominentide kolmiku. Mis aga on siis ikkagi see, mis häirib kõike seda eelnevat võimalikult objektiivselt vaadata püüdes? Silma hakkab nimelt kvaliteet. Tõsi ta ju on, et ilu ja veel eriti kunst on vaataja silmades ning maitse üle teadupärast ei vaielda, vaid suisa kakeldakse, aga see selleks. Eesti filmi keskmine vaataja võiks endas kätkeda nii filmiprofessionaale, suuri filmihuvilisi kui ka päris tavalisi inimesi, kes aastas korra-kaks kinno satuvad ega tee (nende endi kõnepruugis) vahet filmil ja sarjal (nende meelest on kõik üks film ja kinu, ja olgu pealegi). Aga see polegi oluline. Oluline on see, mis tunne jääb selle keskmise vaataja sisse. Kas film/sari kõnetab teda või mitte? Kas läheb koore alla või mitte? Ja siin on see koht, mille puhul peab korraks võtma aja maha ning vaatama ausalt peeglisse – milline pilt (ja pilk) meile sealt vastu vaatab?

    Mandariinipuude aed

    Valisin pealkirjaks teadlikult veidi kujundliku vormi, mis viitab meie filmiajaloo ühele suuremale eduloole, kui võtta mõõdupuuks rahvusvaheline edu ja (paljude hinnangul ikkagi) pääs Olümpose jalamile ehk Oscari nominendiks. Ma ei räägi siinkohal aga ainult meile edu ja uhkust ning kuulsust ja au toonud filmidest, mille hulgas viimastel aastatel on olnud lisaks „Mandariinidele“ ja „Vehklejale“ nüüd värskelt ka „Kupee nr 6“2 või muud rahvusvahelist menu kogunud (koostööprojektide) sähvatused, olgu selleks nii mängufilmid, dokumentaalfilmid või animatsioon. Pean „mandariinide“ all silmas meid kõiki, Eesti filmirahvast laiemas tähenduses, kelle hulka mahub kübeke ka telesarjadega sina peal olijaid, kes me oleme need magusad tsitrusviljad, mis püüdlevad ühtviisi nii oma viljaaia peremehe tuppa nostalgiliselt jõulumeeleolu rikastama kui ka välisturule magusaid naudinguid pakkuma. Kuid kus oleme me oma tarneahelas niivõrd palju puusse pannud, et suur osa mandariinidest ei jõuagi välisturule, vaid müüakse maha koduturul ja väga odava hinnaga? Neid sageli isegi ei väärtustata, võib-olla ei osatagi, nii et suur osa läheb mädanema.

    Kui muutusi mõtteviisis ei tule, siis läheb ka järgmine mandariinisaak mädanema. Ja kes teab, kauaks seda oma aedagi enam on.

    Heakene küll, metafooridega võib maalida huvitavaid pilte, aga tõlgendusvõimalused võivad siin samuti anda mitmeid, paraku ka eri tähendusväljaga, suisa ristikäivaid tasandeid. Olgem siis sirgjoonelised – meil on probleem. Probleem on see, et nende väheste filmide seas, mis läbi hädaoru ilmavalgust näevad, tehakse palju … ee, kuidas seda diplomaatiliselt väljendadagi, keskpärase maitsega kraami. Ja probleem ei näi olevat isegi niivõrd talendis ehk inimressursis, vaid selle väärtustamises. Olen veendunult seda meelt, et meie talentide peas on ideid, kuid idee iseenesest ei maksa veel midagi. Tähtis on ideed hästi lahti kirjutada ning ellu viia. Teisisõnu: me ei ole suutnud rakendada oma potentsiaali. Miks? Sest meil ei ole – alustades riigi tasandist, kuid mitte ainult – piisavalt … eh, mõistust. Nii kurb, kui seda ka tõdeda pole.

    Filmilinnak pidanuks valmima juba 1990ndatel. See, et praegu käib endiselt arutelu selle vajaduse või siis nüüd ehituse alustamise üle, on lauslollus kuubis. Et olla tõeliselt efektiivne, peaks meil olema mitte üks linnak, vaid mitu – ka Tartus, Narvas, Pärnus. Teine asi, raha. Piinlik ja ääretult kurb on vaadata, kuidas meie, filmiinimesed (ja ma hakkan siia üha jõulisemalt sisse tooma seriaaliloojate teemat), peame käima riigilt raha lunimas, müts peos. Filmid-sarjad valmivad algselt sarnase arhitektuurilise joonise ja mõtteviisi ehk stsenaariumi järgi. Sealt saab linalugu, olgu suure või väikese ekraani tarbeks, alguse. Kõik noogutavad? Hästi, liigume edasi.

    Olukorrast aias

    Selleks et projekte ette võtta ja oma armastatud professioonis end vormis hoida, vajavad filmitegijad võimalusi (kvantiteeti, s.t raha) ning aega (s.t taas raha), et saaks pühenduda korralikult ühele projektile. Loo arendamine (ja veel hästi väljaarendamine) nõuab palju aega. Väga palju aega. Rahaga ostetakse aeg. Ja teadmised. Filmitegemine ja professionaalseks filmitegijaks olemine on tulemuslik siis, kui see on inimesele karjäär, mitte hobi muu põhitöö kõrvalt, nagu meil standardvarustus ette näeb. Areng oma valdkonnas on pikk protsess, mida tuleb au sees hoida, kasvatada ning riiklikult (aga ka üha rohkem ka erakapitalile tuginedes) toetada suure ja mõtestatud toimiva masinavärgi loomiseks eesmärgiga hästi välja arendada oma lugusid, et neid siis müüa peale koduturu ka välismaal. Noh, just täpselt samamoodi nagu mandariinidegagi. Tuleb kasvatada magus vili ja siis hoida aed korras, et see igal aastal järjest häid vilju juurde toodaks. Uskuge või mitte, üha enam lähevad moodi kohalikud omakeelsed lood, milles on võimalik ära tunda universaalseid tõdesid. Taanlased on selle masinavärgi ülimalt efektiivselt üles ehitanud ja jätkusuutlikkuse huvides käima pannud. Kas meie siis neist kehvemad oleme?

    Aga tarkus (vastandina lollusele) seisneb vastuse leidmises küsimusele, kuidas seda aeda ikkagi laiendada. Filmilinnakust ja paviljonide vajalikkusest on filmirahvas nõrkemiseni rääkinud, nüüd jõuan mõttelõngaga kvaliteetsete sarjadeni, mis on veel eriti magusad viljad televisiooni jätkuva võidukäigu tõttu. Paraku on aga kodumaise sarjatootmise seis veelgi hullem kui filmis. Võib öelda, et seda peaaegu ei olegi, niivõrd mädaks on lastud neil mandariinidel minna. Siinkohal tahan rõhutada, et ei kritiseeri üldse neid inimesi, kes karmidest oludest hoolimata siin entusiastlikult ja püüdlikult, suurema või vähema professionaalsusega oma tööd teevad (ehkki tõsi on ka see, et ideaalmaailmas ei tohiks vastu võtta projekte, mille juures ei ole elementaarsed tingimused tagatud – piisav arendusaeg, töö näitlejatega enne võtteplatsi, küllaldane aeg stseenide lavastamiseks ja ülesvõtmiseks jne). Otse vastupidi: mu siiras imetlus kuulub neile, kes ränkrasketes oludes oma tööd südamega teevad, ma ise kaasa arvatud, aga paraku on küllaga ka neid andekaid ja häid talente, kes ei ole filmi juurde jäänud eri põhjustel. Ja see on tragöödia ning eesti filmi hukatuse ettekuulutuse üks ilminguist.

    Teadjamad teavad, et asjade seis televisioonis polegi kunagi teistsugune olnud. Ei ole saanudki olla. Isegi keskmiste Euroopa riikidega võrreldes on meil täiesti olematud eelarved, millega ei osta sisse peaaegu mitte midagi – ei tipptasemel teadmisi ega väärtuslikku aega loo ja stsenaariumi arenduseks. Võtteplatsile minnakse kiirkorras midagi „purki võtma“. Aga televisioon, pean silmas just nimelt neid kvaliteetseid telesarju, selliseid, mida me kõik teame ja armastame vaadata, mille maht on filmi omast kordades suurem (aga eelarve paradoksaalsel kombel kümneid kordi väiksem), vajab veelgi rohkem aega, et kompleksseid lugusid tõeliselt hästi lahti kirjutada. EFTAdel on televisiooniauhindade alla liigitatud kategooria – parim teleseriaal ning parim mees- ja naisnäitleja seriaalis –, millel tegemist draamasarjadega. Seda on vähe. See on minu arvamus, aga televisioon (kvaliteetsed telesarjad), nagu on ja nagu ei ole ka televisioon, see pole nagu film, aga samas on see rohkem film kui tele. Mõistate? Küsimus on ju selles, millisest algsest DNAst kvaliteetne telesari tõukub. Tõukub pikast arenduse ajast, suurest eelarvest ja suurest müügipotentsiaalist.

    Efektiivse tuleviku väetis

    Kuidas panna seda kõike efektiivselt toimima? Kuidas see masinavärk, või kui metafoori kasutamisega jätkata, mandariiniaia laiendamise kava, üles ehitada ja käima lükata? Esmalt tuleb maastik korrastada, süsteemse lähenemisega tuleb luua toekas infrastruktuur ja vähemalt baasvajadusi kattev eelarve, mis kannustaks jätkusuutlikku kasvu, ja seejärel keskenduda toodangu turustamisele. Filmide ja sarjade eesmärk on jõuda heade lugudega heas kvaliteetses toodangus võimalikult suure tarbijaskonnani. See kõik on aga paljude minust tunduvalt helgemate peade ühise mõtlemise keerukas ülesanne. Seega on pentsik lugeda äsjast uudist, mis kuulutab justkui võidurõõmsalt, et Eesti film sai lubatud kolme miljoni euro asemel juurde kaks.

    Olen täiesti veendunud, et Eestil on oma kirjutajate-lavastajate, aga ka filmivaldkonna muude osakondade talentide ning üha kasvava teadmispagasiga suur potentsiaal olla Taani-sugune edukas filmide ja kvaliteetsete telesarjade väikeriik. Meil on seda maagilist miskit, ja mitte vähe! Me ei peaks isiklikul või riigi tasandil enam mõtlema sellele, kuidas eelarvereale (ühekordset?) paari-kolme miljonit juurde saada, vaid kuidas olemasolevale arvule null lõppu kirjutada.

    Vaadates-kuulates, mida filmiprofessionaalide seltskonnad (pean valdavalt silmas režissööre ja stsenariste, aga ka produtsente) räägivad, siis paistab, et ideepuudust meil ei ole. Tõepoolest, ideid on me ümber lademeis, suisa külluses. Mida aga ei ole, on pühendumine. Sest idee lahti kirjutamine ja seeläbi ka kvaliteetne filmitegemine nõuab pühendumist. Seda tööd ei saa teha teiste tööde kõrvalt, vähemasti mitte püsivalt ja edukalt, kui sihtida rahvusvahelist mõõtkava. Selleks peavad olema tagatud teatud baastingimused. Praegu toimivat mudelit mõistagi pole, kui nii režissöörid kui stsenaristid peavad mõtlema, kuidas endal eluvaimu sees hoida ja iga kuu ots otsaga kokku tulla. Haltuura tegelikult ei toida. Pühendumine ja keskendumine on omadused, mis annavad võimaluse karjääri loomiseks ja eduks.

    Tõsi, muutust ei saa nõuda ainult riigilt või erasektorilt, vaid suuremate rahasummade küsimise näol, muutust peame professionaalidena nõudma eelkõige endalt. Me saame edukaks üksnes siis, kui on muutunud ka meie endi mõtteviis, näiteks see, et ei võeta käsile mitut tööotsa korraga, nii et kõik on ülejala tehtud. Vaid keskendutakse ja lihvitakse. Uuesti ja uuesti. Vastasel korral on üheksa ametit, kümnes nälg.

    Niisiis, Eesti filmi (ja ka telesarjade) jätkusuutlikkuse ja kasvu mudel on iseenesest lihtne. See tuleb vaid ellu viia. EFTAdel nähtud valiku ebaühtlus ongi juba andnud tormihoiatuse. Ei, ma ei ole vinguja ega halva ende kuulutaja, üldsegi mitte, kutsun vaid nägema avaramat väljavaadet kui vaid üks virelev viljapuuaiake. Kui muutusi mõtteviisis ei tule, siis läheb ka järgmine mandariinisaak mädanema. Ja kes teab, kauaks seda oma aedagi enam on. Ärgem siis unustagem, aeg lendab kiiresti!

    Lauri Lippmaa on Eesti Stsenaristide Gildi juhatuse esimees ja 2021. aasta EFTA filmižürii esimees.

    1 Andrei Liimets. Ideid on, pole maja. Maja on, pole ideid. – Sirp 24. IX 2021.

    2 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015; „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

  • Theodorakis, pronkssõdur ja nurjunud resolutsioon

    TOOMAS ALATALU

    2. septembril suri maailmakuulus helilooja ja vasakpoolne poliitik Mikis Theodorakis (1925–2021). Reageeris kogu maailm, ka Eesti. Venemaa peamine telekanal Rossija24 tegi peapäeva­uudistes pika järelehüüde, kuhu mahtus seegi, et aktiivse ja mõjuka inimesena avaldas Theodorakis protesti ka pronkssõduri teisaldamise vastu Tallinnas aprillis 2007. See arvatavalt paljudele üllatav tõdemus kõlas rivis Theodorakise protestidega Belgradi pommitamise ja Iraagi sõja vastu. Sõnumit illustreerisid fotod ja filmikaadrid.

    Järgmisel päeval algas Tallinnas Lennart Mere konverents ja selle külalistele idast ja läänest pakutud trükiste hulgas oli ka kohalik üllitis: Ivo Juurvee ja Mariita Mattiiseni „The Bronze Soldier Crisis of 2007. Revisiting an Early Case of Hybrid Conflict“. 50-leheküljese nn pronkssõdurikriisi kui hübriidsõja varajase ilmingu käsitluse kaanel on kuulus kokapoisi foto, ent tekstis pole mingitki viidet, mis seoks Theodorakise Tallinnas toimunuga. Kasutatud allikate nimekiri mahub viiele leheküljele, ent igal juhul pole nimistus juba detsembris 2008 ilmunud Euroülikooli väljaande Baltic Horizons pronkssõduri teisaldamise erinumbrit „Bronze Soldier Removal“ (nr 10, 175 lk). Selle põhjalikus kronoloogias on kirjas, et 29. aprillil 2007 toimus Tallinnas Euroopa Vasakpartei juhatuse koosolek, kus olid kohal 29 isikut 17st riigist, sh Kreeka toonase Vasakliidu esindajad. Formaalselt oli ürituse peremeheks mõjult olematu Eesti Vasakpartei, ent seltskonna ja just õigeks ajaks maaletoojaks mõistagi Kremli teenistused. Need pealtnägijad olid kärmed (esimene avaldus Tallinnas veel samal päeval) omameelsete ja kõigi kasulike informeerijad läänes. Moskva praktikat tundes ei tulnud üllatusena, et Kreekas tegi avalduse pronkssõduri kaitseks riigi kõige nimekam vasakpoolne.

    Mõistagi pole mõtet Theodorakise avalduse kaalu ülehinnata, ent üldtuntud ja terava konflikti tagantjärele analüüsilt juba hübriidkonfliktina oodanuks ikka ka ülevaadet vastaspoole rahvusvahelisest valmisolekust toimuvale reageerida. Tahtnuks näha ka kokkuvõtvat pilti seda protsessi saatnud kohalikest poliitlahingutest: augustis 2006 algasid Tallinna linnavalitsuse organiseeritud „ümarlauad“, kus osales pea pool erakondadest ja jagus monumendi paigalejäämise pooldajaid. Teine pool tegi avaldusi mujal. Minu veendumust mööda saabus lõplik selgus poolte paiknemises pärast mitmeid tunde ja distantsilt toimunud poliitilisi manööverdamisi juba mainitud 29. aprillil. Sellest pole värskes üllitises sõnagi, kuigi 2008. aasta väljaandes on need võtmepäeval tehtud käigud kajastatud ja ka vastavad dokumendid toodud.

    Meenutuseks. 28. aprillil 2007 avaldas Venemaa riigiduuma esimees Grõzlov lootust, et tekkinud kriisi lahendavad „Eesti parlamendi ja omavalitsuste pragmaatilised jõud“, ja teatas duuma aseesimehe saatmisest Tallinna. 29. aprillil aga kogunes juhtumisi Eestimaa Rahvaliidu erakorraline kongress (uue erakonna juhi valimiseks) Viljandis.

    Vaevalt tööd alustanud, tegi kongressi juhatus delegaatidele ootamatu ettepaneku võtta vastu Ansipi valitsuse tegevust tauniv resolutsioon. Selle suhteliselt pikk tekst projekteeriti ekraanile, kuid protestisin kiirelt silmatorkavad ülepakkumised ja saali sumina saatel läks tekst redigeerimisele. Tund aega hiljem pakuti juba muudetud teksti. Nüüd oli vastuvaidlejaid rohkem, eestseisus kõhkles ja jäi mulje, et katsega on kõik. Ometi – pärast lõunat pandi resolutsioon kolmandat korda vastuvõtmiseks ekraanile, mille peale protestis ka ekspresident Arnold Rüütel.

    Õhkkond oli algusest saati pingeline: jälgiti ju samuti Tallinnas toimuvat ja sealt tulevast infost jäi meelde linnapea pressikonverentsi korduv edasilükkamine. Edgar Savisaar nagu ootas midagi ja kui meenutada mainitud „ümarlaudu“, siis seal oli räägitud ka Rahvaliidu nimel. Pakutud resolutsioon kajastas seda ja oli ütlematagi selge, et Ansipi valitsuse tegevust kritiseeriva Rahvaliidu avalduse vastuvõtmine loob selgelt uue poliitilise seisu kriisis, mille tegelikke mõõtmeid paljud veel ei adunud – kaks erakonda valitsuse vastu on ju midagi muud kui üks!?

    Jääb vaid kahetseda, et tagasivaatelises analüüsis on kajastamata jäänud mitmed põhimõttelised ja toimunut avavad olulised faktid. Pronkssõdurist rääkimise lõppu pole küll karta. Peapõhjuseks mõistagi naabri komme kasutada kord üles löödud vahtu kuniks võimalik! Seejuures on omaaegne tähelepanu taganud sellegi, et USAs ja Euroopas puhkenud „valede“ monumentide mahavõtmise kampaanias kasutatakse võrdlusfaktina ka meie pronkssõduri teisaldamist. Seda enam tuleb pronkssõduri teema järgmine siinne käsitlus korralikult kokku panna, kasutades ka vahetult osalenute teavet. Mööngem, seda viimast kasutavad meie uurijad harva, nagu ka Eesti kogemust või panust mõne muu protsessi kulgemises.

    Viimast inspireeris mind ütlema eeltoodud tsitaat Grõzlovilt – „konstruktiivsed jõud parlamendis ja omavalitsustes“. Juba viitasin, et Moskva on omamoodi kinni teatud poliitvõtete kasutamises ehk siis korratakse end ikka ja jälle. Väidan, et kombinatsiooni „jõud parlamendis ja omavalitsustes“ (pronksmehe rahutusi jagus ka Narva ja Jõhvi) eeskujuks olid Eestis aastal 1990 tekkinud kõigi tasandite saadikute, s.t ülemnõukogu ja kohalike nõukogude saadikute regioonidevahelised kogud. Neisse kuulusid Eesti ülemnõukogu, Tallinna linna ja rajoonide, samuti Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe volikogude Moskva-meelsed saadikud. Nad ei kogunenud mitte ainult omaette, vaid tegid augustini 1991 ka ühisistungeid Venemaa Föderatsiooni ülemnõukogu, Leningradi ja Pihkva oblastinõukogude, Ivangorodi, Kingissepa, Slantsõ, Riia, Daugavpilsi, Liepāja, Klaipėda ja Šalčininkai linnanõukogude saadikutega. Mõtte selguse huvides lisan kohe, et järgmiseks kõigi tasandite saadikute suurürituseks oli Ukraina 3477 Moskva-meelse saadiku kogunemine Harkivis 22. veebruaril 2014, kus vastu võetud deklaratsioonis tühistati kõik Ukraina ülemraada ja valitsuse Kiievis tehtud otsused ja lubati ise kord riigis taastada. Harkivis kogunenud inimesed olid need, kes alustasid järgmisel päeval okupatsioonivõimu kehtestamist Krimmis (kurikuulsad rohelised mehikesed olid poolsaarel tegevust alustanud juba 20. veebruaril) ja vallandasid peatselt verised sündmused Donbassis ja Odessas.

    Olen juba Akadeemias (nr 9, 2019, lk 1562) kirjutanud, et selle efektse kombineeritud võitlusvormi peale tulid Eesti suveräänsuse meelsed NSVL ja ENSV ülemnõukogu, Tallinna, selle rajoonide, Maardu ja Saue alevi saadikud (üldkogu tööd juhtis Tiit Käbin) ja nende vastaspoolt maha rahustav tegevus kahe nädala jooksul tagas Eesti suveräänsusdeklaratsiooni rahuliku vastuvõtmise 16. novembril 1988. Järgmiseks kõigi tasandite (samameelsete) saadikute ettevõtmiseks sai Ülo Nugise eestvedamisel toimunud linnahalli koosolek 2. veebruaril 1990, kui 3090 saadiku nimel kuulutati Eesti iseseisvumist ja pakuti ametlikke lahkumiskõnelusi Moskvaga. Eestlaste eeskujul viisid lätlased samasuguse suurkogunemise läbi 21. aprillil 1990 Daugava staadionil, kus iseseisvust pooldava resolutsiooni poolt hääletas 8086 rahva valitud saadikut.

    Eesmärgid täidetud, rahuneti. Paraku, nagu ajaloos ikka, taipas kaotanud pool hakata ise antud vormi kasutama ja nii sündiski eelmainitud regioonidevaheline nõukogu (nende kogud asusid ju hajali!), mille esimene istung peeti 26. mail 1990 Kohtla-Järvel ja mille esimeheks valiti Eesti ülemnõukogu saadik Vladimir Lebedev. Peatselt tekkisid analoogilised regioonidevahelised ühendused Lätis, Leedus ja Ukrainas. Moldovas aga lõppes kohaliku regioonidevahelise nõukogu teine istung Dnestri-äärse Moldaavia NSV (praegu Transnistria Moldova Vabariik) väljakuulutamisega ehk Moldova äsja valitud saadikud jagunesid lõplikult kaheks. Sellel üritusel oli kohal ja esines kõnega Vladimir Lebedev. Lebedev oli aktiivne osaline ka pronksiööd ettevalmistanud sündmustes ja peakõneleja 4. mail 2007 toimunud „Kodurahu“ foorumil, mille Savisaar kutsus kokku 29. aprillil, et teha lõpp „Ansipi alustatud sõjale“. Panen siinkohal punkti, et tõdeda: Vladimir Lebedev läks just manala teele, ent kus on intervjuud mehega, kes teadis ja tegi palju nii Eestis kui ka mujal? Lähiajalugu saab kirjutada vaid osaliste kaasabil.

    Kuna kõigi tasandite saadikute, nii õige kui ka vale poole esindajate kogunemised on ikkagi made in Estonia, siis Putini, Lavrovi jt lõputu jutt sellest, et 22. veebruaril 2014 toimus Kiievis antikonstitutsiooniline, ebaseaduslik jne riigi­pööre, baseerub üksnes faktil, et president Janukovõtš tagandati 328 poolthäälega, aga põhiseaduse kohaselt pidanuks neid olema 337. Tegelikult olid Venemaa-meelsed juba mitu päeva varem otsustanud koguneda sel päeval Harkivis (500 km kaugusel Kiievist) ning ülemraada ja teisi saadikuid kutsusid sinna Venemaa enda telekanalid 21. veebruaril! Nagu teada, olid kohal ka Venemaa riigiduuma mõlema väliskomisjoni esimehed Margelov (too oli eelnevalt olnud kaks päeva Tallinnas) ja Puškov, samuti neli Venemaa kuberneri. Tasub mõistatada, et kui president Janukovõtš oleks ka kohale ilmunud, kas siis oleks kordunud see, mis sündis 2. septembril 1990 Tiraspolis (Moldovas). Küsigem sedagi: miks ei mainita näiteks Wikipedia Ukraina 2013. – 2014. aasta kriisi käsitlevates artiklites üldse kogunemist Harkivis? Aidakem seda artiklit luua!

  • Vangis ja vabaduses

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Tänavusel Cannes’i filmifestivalil võis Venemaaga seonduv põhitähelepanu minna Kirill Serebrennikovile ja tema filmile „Petrovid gripi küüsis“1, mis linastus põhivõistlusprogrammis ja mida saab praegu vaadata ka Eesti kinodes. Kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) tuli märksa vähem kärarikkalt välja ent teinegi vene film, millel on eelnimetatuga selge side. Aleksei German juuniori uus linateos „Kodu­arest“2 räägib petmissüüdistusega koduaresti määratud professorist, kes ootab uurimise ajal kohtuprotsessi. Paralleel sama süüdistuse (ja ka karistuse) saanud Serebrennikoviga tundub väga ilmne, aga intervjuu Germaniga kujunes äärmiselt raskeks ja napiks. Ehk oli asi selles, et ta oli juba terve päeva intervjueerijate küsimustele vastanud („Kõik esitavad ikka ja jälle neidsamu küsimusi“), aga võib-olla ka tema mõneti kahetisest poosist tingitud ebamugavusest. „Koduaresti“ võib ju pidada süsteemivastaseks filmiks, kuid usutlesin teda rahvusvahelistel filmiturgudel Vene filme esindava riikliku organisatsiooni Roskino paviljonis. Ebamugava vestluse vältel hakkasin oma paranoilisuses juba arvama, et ka kaasa pandud tõlk täidab mingisugust järelevalveülesannet.

    Aleksei German juunior on enam-vähem minuvanune, tabasin end mõttelt – edestab mind umbes kahe kuuga –, aga tema tollase oleku tõttu pole ma üldse kindel, kummal pool lauda oleksin eelistanud istuda, kui oleksin olnud tema olukorras. „Koduaresti“ peategelase Davidi ja noorema Germani vahelgi näen ma paralleeli: ka Cannes’i kaunil rannal nauditav vabadus võib olla näiline, tara läheb lihtsalt natuke kaugemalt ja jääb vaateulatusest välja. Ja kui palju on kõik pidanud pandeemia ajal oma vabadus(t)es järeleandmisi tegema … Selle kõige tõttu on Davidi olukord üldinimlikult mõistetavam kui varem.

    Tuleb tunnistada, et Cannes’is „Koduarestist“ eriti juttu ei tehtud. Ehk läheb Eestis paremini, sest film jookseb siin kinos oktoobri algusest.

    Aleksei German juunior: „Kasvasin üles koos isa filmidega. See on omamoodi loomulik side, sest mingil pinnasel kasvades omandatakse möödapääsmatult ka selle jooni.“

    Teie viimase filmi „Dovlatov“3 välja­tulemisest on möödas juba kolm aastat ja ka varem on teie filmide vahel olnud üsna suur vahe. Kas oletegi seda tüüpi looja, kellele meeldib kaua vaagida ja omas tempos tegutseda?

    Ei, me lihtsalt tegime üht suurt filmi. Tegime pausi koroona tõttu, ja kuni me olime pausil, tegime vastavalt selle filmi. Suur film on praegu poole peal, kuid kavatseme sellega nüüd kohe jätkata. Seepärast on küllaltki palju tööd, pingelist tööd.

    Kuidas on selle pealkiri?

    „Õhk“.4

    Millest seal juttu on?

    Nõukogude tütarlastest-lenduritest.5

    Mainisin juba korra „Dovlatovit“… Meile on Sergei Dovlatovi puhul loomulikult olulised tema sidemed Eestiga. Kas need olid märkimisväärsed seda filmi tehes ka teile?

    Muidugi, kuid me ei puudutanud tema Balti perioodi. Me uurisime teda küllaltki rahulikult. Meile oli tähtis see, mis toimus Leningradis, ja seepärast keskendusime tema Leningradi-loole.

    Kuidas oli võimalik Venemaal teha selline film nagu „Koduarest“? See pole just päris … riiklik film.

    Võtsime kätte ja tegime, leidsime finantseerijad. Ütlen teile ausalt: kõik need legendid mahajäänud, kohutavast Venemaast ja helgest, suurepärasest läänest on, nagu te mõistate, legendid. See kõik on propaganda. Tegelikult nii ühelt kui ka teiselt poolt.

    Üks ja seesama.

    Muidugi. Siiani ei ole keegi meile midagi keelanud. Võib-olla keelatakse hiljem. Me võtsime kätte ja tegime ning nüüd oleme siin.

    „Koduaresti“ peategelane professor David on grusiin. Kas tema rahvusel on ka mingi spetsiaalne põhjus või tagamõte?

    Seepärast, et näitleja oli grusiin. Seepärast, et alguses, kui ma stsenaariumi kirjutasin, kujutasin endale ette Merab Ninidzet. Ja oleks raske teha grusiinist kedagi, kes pole grusiin. See oleks olnud imelik. Kuidas ma oleksin pidanud teda nimetama: Vasja, Fedja, Zukerman …? On ju näha, et ta on grusiin. Seepärast me tegimegi grusiini.

    Nii et näitleja oli kõigepealt ja seejärel kogu lugu?

    Jah.

    Tõlk: Stsenaarium tuli tema järgi.

    Kas Kirill Serebrennikov on seda filmi näinud?

    Ei. Miks ta oleks pidanud seda filmi vaatama?

    Sest temaga on üsna sama lugu.

    Väga paljude inimeste lood on üsna sarnased. Mitte ainult Serebrennikoviga, ka Assange’iga on sama lugu, Snowdeniga, paljudega on. Tõepoolest, on probleem, et riik seostab – minu arvates mitte alati põhjendatult – mingeid asju eriti Venemaa provintsilinnades korruptsiooniga. Tegelikult kohtab seda kõikjal maailmas, kusagil rohkem, kusagil vähem. Mis puutub siia Serebrennikov? Serebrennikovil ei ole selle filmiga midagi tegemist.

    Tema film on ju samuti siin.

    See on kokkusattumus.

    Kas Davidi õilistumisel kannatuste tõttu, tema märtripositsioonil, on ka mingi seos kristlusega? On sellel mingi religioosne või vaimne tagapõhi?

    Nähtavasti vaimne on, ja ilmselt seoses maailmatunnetusega, mingi uuendamisega, väärtuste ümberhindamisega, täiskasvanuks saamisega. Ei tea, kas just kristlik, kuid mingi filosoofiline seos kindlasti on.

    Sama lugu võib ette tulla kõikjal.

    Absoluutselt, see on universaalne. Seepärast võeti film siin hästi vastu. Kuna see on täiesti universaalne, on see arusaadav. See on loomulik.

    Kas „Koduaresti“ oli lihtne teha või tuli ette ka üllatusi?

    Üllatusi oli, kuid seda filmi ei olnud raske teha. Üsnagi kiiresti võtsime materjali üles, see ei olnud mingi katastroofiline väljakutse.

    Teie isa Aleksei German on samuti legendaarne filmitegija. Kas tunnete oma tegevuses tema mõju ja olete tema pärandiga oma loomingus seotud?

    Muidugi olen seotud, sest ma ju ikkagi kasvasin üles koos isa filmidega. Ma sain täiskasvanuks, kui ta filme tegi. See on omamoodi loomulik side, sest mingil pinnasel kasvades omandatakse möödapääsmatult ka selle jooni. Üldiselt ei sõnasta ma seda kunagi, võtan seda kui tegelikkust. See lihtsalt on olemas.

    „Koduarestis“ on Davidi ema farsi keele spetsialist. Kas see on ehk viide veel ühele koduvangistusfilmile, Jafar Panahi meisterlikule tööle „See ei ole film“6?

    Ma ei ole seda näinud.

    See on väga hea, tasub vaadata. Aga kuidas hindate üldse Vene filmikunsti olukorda? Milline seis teie arvates praegu on?

    Meil tehakse üsna palju filme. Meil on üpris tõsine kinematograafiline liikumine. Meil on palju tootmist ja palju platvorme. See on küllaltki elav tööstus, puudustega, mida kohtab kõigil Euroopa maadel. Põhimõtteliselt ei toimi Euroopa filmikunsti enamik Hollywoodiga samas ruumis, jääb sellele alla, kuid üldiselt on Vene filmikunst samasugune nagu Prantsusmaal ja Saksamaal.

    1 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

    2 „Дело“, Aleksei German jr, 2021.

    3 „Довлатов“, Aleksei German jr, 2018.

    4 „Воздух“, Aleksei German jr, 2022.

    5 „Õhk“ on lugu fiktiivsest naislendurite rügemendist Suures isamaasõjas. Tegevus algab Leningradis ning liigub siis rindetsooni.

    6 „In film nist“, Jafar Panahi, 2011.

  • Jumalaga, Kokkola!

    TIIT PALU

    Endla teatri „Arktilised mängud“, autorid Leea ja Klaus Klemola, tõlkija Maimu Berg, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Mängivad Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld ja Priit Loog. Esietendus 3. IX Endla teatri suures saalis.

    „Arktilised mängud“ on juba kolmas lavastus Endla teatris, kus laval toimetavad Marja-Terttu Zeppelin (Andrus Vaarik), Martti Piano Larsson (Sepo Seeman), Arijoutsi Prittinen (Ago Anderson), Harri Lömmarkki (Lauri Kink) ja nende kaasteelised.

    Leea Klemola on Soome teatraal ja arvamusliider, keda nägin esimest korda Helsingis Q-teatteri „Hamleti“ nimiosas 1995. aastal, kui Tuglase selts Eesti noorele teatrirahvale näitas, mida on Soomes head. Ta on asutanud ja juhtinud teatreid, mänginud laval ja ekraanil ning kirjutanud näidendeid, milles vaatajad armu ei leia. Teda huvitavad äärealad nii geograafias ja keelekasutuses kui ka soorollides, näidendeid käib ta kirjutamas Gröönimaal ja Mongoolias ning lavale kutsub amatöörid koos elukutseliste näitlejatega.

    Kui Klemola kirjutab ja lavastab, siis teatrijuhi jalg väriseb, sest mingit arvestamist sihtrühmade või tädide ootustega ei maksa oodata. Sellest värinast võib sõltuvusse jääda, sest kuskilt mujalt meie aina kultuursemas ümbruses sellist ürgtunnet leida on üha raskem.

    Ingomar Vihmari lavastajaloomingus moodustab Soome uusdramaturgia selgroo, mille külge kinnituvad Skandinaavia, inglise ja vene klassikud. Vihmarit huvitab inimene kui igakordne ainukordsus, kelle hääl tuleb kuuldavale tuua.

    Tema lavastustes pole tegelaste tähtsuse järjekorda ilmumiste või sõnade arvu järgi. Vihmar mitte ei juhenda, kuidas laval või rollis olla, vaid julgustab olema nii, nagu näitleja pill on loodud. Ehkki see võiks olla teatris kõige lihtsam, on see näitlejale sageli kõige raskem, sest mängu tuleb panna iseend. Seda suurem on jagatud rõõm, kui selleks jõuprooviks on särtsu ja mõtet jätkunud.

    „Kokkola“ ja selle järjed. 2004. aastal esietendus Tampere teatris „Kokkola“, sellele järgnesid samas teatris „Külmale maale“ (2008) ja „New Karleby“ (2011). Näidendite kaasautor on Leea vend Klaus Klemola, kes alglavastustes Martti Piano Larssoni rolli oma kaaluka isiksusega täidab nii rõivis kui ka alasti.

    2019. aastal tuli Tamperes välja ka neljas lavastus „Arktilised mängud“, mis Kokkola-sarja otsad kokku võtab. Autorid nimetavad neid nelja lugu aga kindlameelselt triloogiaks. Endla teatris on praeguseks ainsana lavastamata „New Karleby“ (Karleby on Kokkola linna rootsikeelne nimi). Loodetavasti parandatakse see auk repertuaaris siiski juba sel sajandil.

    Marja-Terttu Zeppelin (Andrus Vaarik) on elu jooksul pidanud tundma nii palju alandust ja häbi, et ükski kogus alkoholi pole sellest saadud ülendust hetkekski suutnud labastada.

    Olen selle neljaosalise triloogia kolme esimest lavastust näinud ka Soomes. Meeles on šamanistlik-nihilistlik-homeeriline õhkkond, milles kõik oli võimalik, sest miski pole hetkekski võimatu. See on totaalne teater Soome versioonis. Kokkola sarja puhul on tegemist looga, milles on samad persoonid ja probleemid, kuid mille üksikud sündmused kaovad atmosfääri nagu uttu, kust nad ootamatutes kooslustes ja proportsioonides aeg-ajalt mälupiltidena välja ujuvad.

    Seepärast pean pöörduma ajalooliste dokumentide poole ning selgitama nii lugeja kui enda tarvis välja, millised sündmused siis õieti eelnesid „Arktilistele mängudele“.

    „Kokkola“ tegevus hargneb samanimelises Põhja-Soome väikelinnas, kus Martti Piano Larsson pööritab bussifirmat, mille missioon on hättasattunud inimeste aitamine, neist aga selles kandis puudust ei tunta. Kohaliku baari šveitseriks on Marja-Terttu Zeppelin, kes armastab pööraselt oma kaksikvenda. Kogeda saab erilist vastastikuse sõltuvuse elulaadi, kus ainult alkohol, üksteise kindlameelne alandamine ja omaenda näriv häbi liidavad inimesi selles kõledas ja pimedas kliimas.

    Teises osas kolib kirju seltskond Marja-Terttu Zeppelini juhtimisel Gröönimaale, kuhu püstitatakse maailma põhjapoolseim grillbaar. Marja-Terttu soovib nimelt põgeneda oma tunnete ja seksuaalsuse eest sinna, kus oleks võimalikult külm. Seltskond kohtub neandertallaste ja ürgveistega ning püüab päästa maailma kliimakatastroofi eest. Lõpuks võetakse suund Kuule.

    Kolmandas osas, mida ainsana pole Eesti publikule veel esitletud, pöördub Martti Piano Larsson tagasi Kokkolasse, sest purunenud on nii tema abielu kui ka lootus rajada uuelaadne ühiskond. Raske on täpselt öelda, kas ta tuleb Kuult või Gröönimaalt ning kellega ta abielus oli (on arvatud, et Marja-Terttu Zeppeliniga), kuid see polegi vahest esmatähtis. Oluline on jätkuv usk kaasinimesse kui mõistusega varustatud olendisse. Selles osas kohtame ka Kokkolasse võõrtöölisteks saabunud Aafrika tähnikhüaane.

    „Arktilistes mängudes“ on Martti Piano Larsson jätnud maha joomise ja täiendanud oma firma tegevuste nimekirja filmiteenusega. Neis filmides osalevad eeskätt juua täis inimesed, kelle kohta teame juba esimesest osast, et Kokkolas on seda eluviisi igati soodustav kliima. Heaoluühiskonnas ongi kasulik teada, mis nippidega filmide tegemiseks fondidelt ja omavalitsuselt raha saab: häbi, alandus ja alkohol annavad siin vastuvaidlematu eelise.

    Gröönimaalt naaseb sünnilinna Kokkolasse ka Marja-Terttu Zeppelin. Ta on väga purjus, seljas hülgenahksed rõivad, rinnas aga tükk. Ta põgeneb taas kliimasoojenemise ja keeruliste inim­suhete eest. Pealegi pole ta enam 60, nagu esimeses osas, vaid juba 75aastane. Tal on plaan siseneda kohalikku muusika­ärisse, et sellega teenitud raha eest rahumeeles elu lõpuni juua. Vähemalt plaani esimene osa poolikult ka teostub, kuigi läbi tuleb teha väsitav haiglakuur. Marja-Terttu saabumise auks korraldab Kokkola Šveitserite Vennaskond tervituspeo vennaskonna esimehe Vili Autio Tiippanaise kodus.

    Kokkola on Gröönimaa pealinna Nuukiga samal laiuskraadil. Kui liustikud sulavad ja vesi tõuseb, tuleb inimestel otsida paiku, kus oleks veel piisavalt külma. Sest vaid seal, kus on veel tõeliselt külm, tuleb hoida tihedalt kokku, et üldse ellu jääda. Seda ellujäämise ja ühtehoidmise viimast lähedust need inimesed otsivadki sel hõredal asustusalal. Ja kõige külmem on siin kõige kallima süles, seal võib rahus kas või surra.

    Marja-Terttu Zeppelin, kes oma elu jooksul on pidanud tundma nii palju alandust ja häbi, et ükski kogus alkoholi pole sellest saadud ülendust hetkekski suutnud labastada, sureb oma sõpradest ümbritsetuna mootorpaadis. On detsember ja väljas on kaheksateist kraadi sooja. Kliimasoojenemine on omadega jõudnud Kokkolasse, kuid inimeste külmus on sellest hoolimata veel kauaks päevakorral. See annab lootuse, mis on ka teatrikunsti pealispealisülesanne.

    Kahtluseta võib väita, et kui teatrigurmaan on näinud neist Ingomar Vihmari lavastustest ühte, siis oskab ta juba hästi hinnata, millest on tulnud ilma jääda teisi nägemata.

    Inimesed. Endla teatris on esietendused toimunud aastatel 2007, 2010 ja 2021. Selle aja jooksul on külalislavastajast Vihmarist saanud Endla kunstiline juht, Andrus Vaarik liitunud Endlaga ja Sepo Seeman sealt lahkunud.

    Nii seob Kokkola taastulemine ajad ja inimesed. Ajad muutuvad, mõni jaburus polegi enam nii mõeldamatu, sest Soome ja kliimasoojenemine on meile lähemale jõudnud. Inimestel on aga kalduvus vananeda, mis „Kokkola“ jätkulugudele lisab ka teatrivälist tõsidust ja mõtteainet.

    Ei tahaks „Arktiliste mängude“ puhul rääkida tegelastest, vaid inimestest. Miks üldse peaksid näitlejad „mängima tegelasi“, kui nad võivad olla inimesed? Teater ju selleks ongi, et seal end inimesena tunda. Siin ongi võti lavastuse juurde: kõik need teatrikvaliteedid, mis tavapäraselt seisnevad põnevas süžees ja ootamatutes sündmustes, kahvatuvad „Arktilistes mängudes“ inimlikkuse kvantiteedi ees.

    Need inimesed siin elavad nii sajaprotsendiliselt, et näitlejat võib peale etenduse lõppu tabada tühja ruumi tunne, mis seisneb pealetükkivas kurbuses ja enesehaletsuses ning igatsuses ainult heas lavastuses teostuva täidetuse tunde järele.

    Andrus Vaariku Marja-Terttu Zeppelin on elus nii sees, et elu võtab kohati kuju tema järgi. Kahjuks on Sepo Seemani Piano Larsson ja vist ka Ago Andersoni Arijoutsi Prittinen nüüd kained, olles ses mõttes erandlikud kogu Kokkola-sarja galeriis. Seetõttu nad küll askeldavad pidevalt, kuid nendega juhtub vähe meeldejäävat. Iga elu näinud inimene teab omast käest, et olla ainus kaine purjus seltskonnas on saatus, millega ei kaasne teiste tänu ega isiklikku õnne.

    „Arktilistes mängudes“ kohtame ka uusi tegelasi, kes kasvanud välja Kokkola igikeltsast, mis sulades oma gaasid vabastab. Nende hulgas on Kadri Rämmeldi ja Priit Loogi kongeniaalsed kokkolalased, vastavalt Vili Autio Tiippanainen ja Intijani Mikkola. Vili Autioga on pika mäluga teatrisõber kohtunud ka varasemalt, siis veel Jüri Vlassovina.

    Kadri Rämmeld annab mõnuga hoogu 70aastasele pensionil šveitserile, kes armastab nagu grusiin ja kes au nimel on valmis ka oma auasja ära külmetama. Priit Loog on tõusnud aga sellisesse tippvormi, et tema töötu šveitser mõjub kui kõige toimekam inimene üldse, tema pääseb alati kuiva jalaga. Rämmeldi ja Loogi ühised stseenid, milles ka kõige tühisemast teemast saab hetkega polaarpiirkonna põhiprobleem, annavad veendumuse, et elu Kokkolas saab jätkuda ka pärast jääaega.

    Igas näitlejas polegi nii palju inimlikkust, et Kokkola laadi teostes lavale minna. See, kes oskab igat klassikarolli enda järgi painutada, ei pruugi „Arktilistest mängudest“ üldse aru saadagi. Ta ei näe, mida seal on talle mängida. Tema sõidaks jõulupuhkuse ajal lõunasse, kui muidugi raha oleks. „Arktilistes mängudes“ paistavad aga silma need, kes veedavad jaanipäeva pigem põhjanabal kui Pühajärve rannapeol. Õnneks Endla teatris asi inimeste taha ei jää.

    Keel. Keel, mida need inimesed kasutavad, täidab kõneaktiteooria ideaaltingimused, kus öeldu on ühtlasi ka tegu. Nii on „Arktiliste mängude“ õhk paks plaanidest, mis on sõnastatud niivõrd otsekoheselt, et nende täitumist ei pea enam kontrollima. See, mis on öeldud, jääb igaveseks püsima.

    Leea Klemola on juhtinud tähelepanu, et Kokkola murrakus kannab iga sõna mitmekordset raskust ning sõnade järjekord lauses määrab tähenduse lõplikud nüansid. Dialoog selles maailmas pole mingi ajaviitmine, vaid kalevalalikult aktiivne maailmaloomine. Ses mõttes pole õhk paks mitte ainult roppustest, vaid ka optimistlikust elutunnetusest. Kõik on sama oluline: nii surmaks valmistumine kui ka hamstri toitmine. Arktilistel aladel teisiti ei saakski, sest igal teol ja tegemata jätmisel ning ka sõnal ja ütlemata jätmisel on oma tagajärg.

    Tänu tõlkija Maimu Bergile on Kokkola-lood eesti keeles oma elurikkuse säilitanud. Kust ta kõiki neid sõnu õppinud on, selle üle võib ainult imestada ja aukartust tunda.

    Noa laev. „Arktiliste mängude“ lõpu­stseenis asuvad kõik need inimesed, keda oleme selleks ajaks juba armastama hakanud, Martti Piano Larssoni mootorpaadi pardale. Jää sulab, vesi tõuseb, aeg on liikide esinduskujud üleujutuse eest päästa.

    Marja-Terttu Zeppelin sureb, kuid jääb igavesti elama näitlejate ja teatrisõprade mälus. Koos Marja-Terttu Zeppelini surmaga oleksin tahtnud kuulata Pink Floydi lugu „Wish You Were Here“, mida armunäljas Marja-Terttu Zeppelin Kokkola esimeses lavastuses Põhjalahe jääväljadel kõlaritest lasi ja mis selle absoluutselt kurb-ülendava stseenina on jäänud eesti teatri ajalukku.

    Selle asemel mängib Marja-Terttu Zeppelini surmastseenis aga Gyllene Tideri „Sommartider“ („Suveajad“), mis on mõttetuse tipp ning seega kahtlemata osutab autori ja lavastaja soovil ka inimelu kaheldavale väärtusele. See tegu on õigustatud ainult sel juhul, kui järgneb veel üks osa, milles Noa laev randub Ararati mäel ning Marja Terttu-Zeppelin tõuseb Laatsarusena.

    Senised lavastused annavad lootuse, et see võib peagi sündida. Seni tasub osaleda „Arktilistel mängudel“ ja teha palverännakuid tegevuskohtadesse.

    „Arktilised mängud“ koos eelnevate osadega on tavapärasest teatrist palju suurem nähtus, sest hõlmab inimesed ajas.

  • Piiridel balansseeriv Petserimaa igatsus

    RIINA ORUAAS

    Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus“, autorid Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuk, lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Triinu Pungits, muusikaline kujundaja Mari Kalkun, valguskunstnik Enor Niinemägi. Mängivad Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar ja Agur Seim. Esietendus 31. VII Säpina küla küünis.

    Lõuna-Eesti teatrisuvi oli tummine. Selle üheks suursündmuseks sai Tartu Uue teatri „Serafima + Bogdan“ (lavastaja Ivar Põllu) Vahur Afanasjevi romaani põhjal ning teiseks mängiti Taago Tubina lavastuses Becketti näidendit „Godot’d oodates“ võru ja prantsuse keeles, nii nagu seda on võimalik teha ainult Võrumaa küünis. Setumaal mõne kilomeetri kaugusel Vene piirist realiseeriti ühes teises küünis see, mida kätkeb endas vägivaldselt ühe rahva keskele tõmmatud piir. Isegi kui see vägivald ei tähenda verd, vaid poliitilist kokkuleppimatust. Nähtud lõunaeesti teatrist oli Helena Kesoneni lavastatud „Petserimaa igatsus“ Taarka pärimusteatris lüürilisem, ehkki näidendi taustal mängivad poliitilised vihjed ja seosed sotsiaal-kultuurilise kontekstiga on ühed kõnekamad.

    Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuki „Petserimaa igatsus“ on kohalikest oludest tõukunud setukeelne (keeletoimetaja Õie Sarv) näidend. Loos ei juhtu pealtnäha palju. Luuletaja Paul (Agur Seim) on Tallinna-Tartu rongis kohanud Valli-nimelist naist (Lauli Otsar), kelle kodu on jäänud teisele poole Eesti-Vene kontrolljoont, nagu ka Pauli perekonna maad ja suguvõsa hauad. Vallil on mees, kuid see Pauli armastust ei sega. Pauli enda abielu asise linnanaisega Tartust on nagunii lõppemas. Ajapikku ei tee ta oma igatsuses ja eraldatuses enam vahet, mida ta õieti igatseb: on see naine, minevik, Petserimaa terviklikkus?

    Koduteema, nii kodu leidmine kui ka kaotamine, on viimasel ajal olnud esil mitmes algupärandis. Eriti peegeldab „Petserimaa igatsuse“ põhimotiive teises Eesti otsas, Saueaugu teatritalus mängitud Priit Põldma ja Margus Kasterpalu „Kadunud kodu“, kus kodumotiiv ilmneb mitmel tasandil: lapsepõlve- ja tulevikukodude, religioosse Jeruusalemma, viimse puhkepaiga ehk haua, vaimse eneseotsingu koha ja Saare-vana (esietendusel Aleksander Eelmaa, edaspidi Meelis Rämmeld) maade tagastamise käigus kaotatud kodu. Ka see motiiv tähistab riigi sekkumisel tekkinud kodutust, kui õiguse taastamise käigus on kedagi koheldud taas ebaõiglaselt. Kodu leidmine ja kaotamine saab sellises võrdluses laiema pinna ja näitab, kuivõrd arbitraarne võib olla inimese püüd end mõne maalapi külge kasvatada.

    Agur Seimi roll luuletaja Paulina on seisundlik, kuid füüsiliselt keskendunud ja intensiivne.

    Helena Kesoneni lavastus on niivõrd kohateadlik, et põhjaeestlane tajub saalis füüsiliselt tähenduskihte, mida võõrana tabada pole võimalik, kuid mis kohaliku publiku puhul kaasa mängivad. Kuskil lähedal on raudtee, mõne kilomeetri kaugusel on piir. Lavakujundus (Triinu Pungits) jätab käepärase ja läbimõeldud mulje.

    Kõik on kohalik: sõjaväekasarmust saadud saepuruplaadist kappidest on kokku klopsitud õigeusu klooster kapiuste taga avanevate ikoonidega. Argine ja püha on korraga kohal, igapäevast kasinust läbistab kogu aeg religioosne mõõde. Suured nõgesepuhmad nurkades ja hädavajalik mööbel. Ühes nurgas (Eesti poolel) Pauli töölaud lintmakkidega, teises (Petseri poolel) mullahunnik, mis osutub vanaisa hauakääpaks. Küüni seinapragudest kumaval valgusel lastakse teha oma tööd, nii et ruumi täidab ajuti kummaline pühalikkus. Lavastuse õrna ja lüürilist põhitooni hoiab peamiselt üleval Mari Kalkuni muusika.

    Vananurme ja Lennuki näidend on seisundidraama. Kirjanik Paul peamiselt igatseb: vähesed välised sündmused markeerivad igatsuse põhjustanud olusid, avavad igatsuse suuna.

    Üldiselt on igatsemine laval üks igavamaid asju, kippudes staatilisse hõllandumisse. Agur Seimi roll on seevastu seisundlik, kuid füüsiliselt keskendunud ja intensiivne. Seda psühhofüüsilist balansseerimist jälgida on teatrivaataja fenomenoloogilisele silmale puhas rõõm: olles kogu aeg kohal, on ta samal ajal oma mõtetes pidevalt ära, kangekaelselt oma maa küljes kinni, ise peaaegu et õhus lenneldes. Sõna otseses mõttes asu leidmata turnib Seim reformvooditel, neid pea alaspidi ja otsakuti pöörates, ikka Valli järele õhates. Tegelase jaks saab aga otsa just siis, kui Valli on nõus mehe maha jätma ja Pauli juurde tulema.

    Kolm naist Pauli ümber – Valli, Ljubov ja Signe – kehastavad erisuguseid eluhoiakuid ja tugipunkte mehe elus: igaüks peegeldab omal viisil, kuidas mees reaalsusega kontakti kaotab. Vallist saab abstraktne paleus, igatsuse kehastus, kuni Paul lõpuks isegi vahet ei tee, mida ta tegelikult igatseb. Lauli Otsari Valli on õrn ja mänguline tüdruk, kes Pauli üle rohkem naerab. Tema sujuv mängult-tõsiselt mäng Pauliga ja Paulist sõltumatu olek võimendavad lavastuse põhiteemat ehk kättesaamatu järele igatsemist. Valli elab oma elu edasi nii, nagu kulgeb ka elu teispool piiri omasoodu.

    Signe (häälena lindilt) esindab uue Eesti elu reaalsust, Tartu kesklinna asist naist, kelle maailmale eelistab Paul samuti elu Setumaal. Paul suhtleb Valli ja Signega peamiselt telefoni teel, ent vahetut lavasuhtlust näeb vaid Seimi ja Otsari vahel, ka siis, kui suheldakse telefonitsi. Sellega, et Pauli naine on rõhutatult eemal, vahendatud, on antud linnaelule ühene hinnang.

    Kaheks kistud maa paradokse kehastab venelasest piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko), kes näitab riigivõimu esindajana Pauli suhtes üles vaata et suurimat mõistmist. Piirivalvur on korraga nii mahlakas, kahe jalaga maas lihtne naine, kes luulet sugugi ei mõista, kui ka jäärapäiselt absurdne riigiametnik. Unistajast mööda kulgev elu, uus maailm uute reeglitega ja paindumatu riik on justkui kolm seina, mille vastu põrkub Pauli järjest irreaalsemaks kiskuv tahe.

    Neljas sein selle süveneva sisemise häda mõttelises palatis on sujuvalt tegevusse imbuv Pauli vanaisa vaim. Siim Angerpikk on selles rollis ehe jässakas Petserimaa taat oma külafilosoofiaga. Eluga Paul toime ei tule, üle jääb teispoolsus. Teisele poole piiri jäänud haudades ja Valli ema surma kaudu sisse toodud viisaprobleem (perekond ei jõua matustele) on „Petserimaa igatsuse“ kontrapunkt. Igatsetav teiseneb märkamatult armastusest naise vastu – eluigatsusest hauaigatsuseks.

    Tõsiasja, et piir on midagi rohkemat kui kontrolljoon ja et praegune Setumaa on sündinud ajalootrauma ja ümbernimetamise tagajärjel, on algteksti autor Ilmar Vananurm meedias sageli meelde tuletanud.* Näidendis ja lavastuses on poliitilist plakatlikkust igati välditud. Piiri käsitletakse pigem mingi mängulise ja paradoksaalse nähtusena, mida fiktsioonimaailma tingimused rikkuda võimaldavad, nii nagu ületatakse keele- ja ajapiire. Kõlab peamiselt setu, kohati eesti ja vene, kohati segakeel, tegelased muudavad oma vanust ja kõnelevad surnutega samasuguse loomulikkusega, nagu räägiksid telefoniga. Küsimus igatsuse objektist aga jääb, ja ilmselt jääbki seal kandis võõrastele mõistetamatuks. Setu surmakultuur on niivõrd orgaaniline osa sellest elust, et kõigi nende piirialade ambivalentsus jääb vaatajat ühel või teisel viisil kriipima.

    Helena Kesoneni iseloomustab lavastajana diskreetne kohavaimutunnetus. Kunstilisi piire ta siiski ei ületa: „Petserimaa igatsus“ ei esinda pärimusteatrit oma eksperimentaalsemates vormides, vaid on heas sõnateatri kvaliteedis tehtud kohaspetsiifiline atmosfääriteater. „Petserimaa igatsus“ mõjub ühtlasi ajakajaliselt: sunnitud lahusolek ja inimeste elu lõhestav piiride sulgemine on praeguses maailmas liigagi tuttav teema. Inimesed ja kohad, piirid ja mälu ei ole valusad küsimused ainult Petserimaal.

    * Ilmar Vananurm, Setotamine on läinud üle piiride. – Eesti Päevaleht 13. II 2017.

  • Loe Sirpi!

    Kaarel Tarand, „Millest mitte rääkida?“

    Saara Lotta Linno, „Tulevikuga silmitsi. Hotellitöötaja tähelepanekud „Prima vista“ futuroloogiliselt kongressilt“

    Igor Kotjuhi luuletuste ja märkmete kogu „The Isolation Tapes“

    Lauri Lippmaa, „EFTA tormihoiatus ehk Kuidas päästa mädanema lastud mandariinid?“ 

    Intervjuu pianist Ralf Gothóniga 

    Intervjuu filmilavastaja Aleksei German juunioriga

    Intervjuu Vaba Lava uue kuraatori Harald Thompson Rosenstrømiga

    Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus“

    Veneetsia XVII arhitektuuribiennaal „Kuidas me elama hakkame“

    Peeter Lauritsa ja Herkki-Erich Merila retrospektiiv „Pohmelus“ 

    mängufilm „Sandra saab tööd“

    Tarmo Soomere, „Leidlik ja inimlik haridus sillutab teed tulevikku“ 

    Maaja Vadi, Petra Prints, „Milliseid oskusi vajatakse kosmoselendudel?“

  • ,

    Ülle Kõuts. TASAKAAL A-Galerii SEIFIS

    Sel reedel kell 18:00 avame A-Galeriis uue seifinäituse TASAKAAL, kus saab näha Ülle Kõutsi värsket loomingut. 

    Mis on tasakaal, miks see tähtis on? 

    Tasakaal on seisund, mis annab inimesele sisemise rahu, väärikuse ja kindlustunde, teadmise, et võin otsustada, kontrollida oma elu ja võtta vastutuse oma valitud lahenduste eest.

    Tasakaal on ausus iseenda vastu, oskus mõista oma tundeid ja samaaegselt mõista teisi inimesi. Tasakaalus elumeel annab energia, võime mõtelda ja leida väärtuslikku, näha ilu ja tunda rõõmu, tunda huvi kõige uue ja huvitava vastu. Tasakaal on kindel pind jalge all, teadmine, et meid ümbritsev on püsiv, ei pudene koost.

    Kunstitöödes on tasakaal võrdsuse tunne kujutatava eri osade vahel, tunne, et midagi ei tahaks tehtule juurde lisada ega ka ära jätta. Heas tasakaalus töös on harmoonia idee, õigesti valitud materjalide ja tehnilise teostuse vahel.

    Ehe  on väärisese, mis on enamasti loodud täiendama kostüümi ja rõhutama kandja isikupära, suundudes laia maailma, elades seal oma elu. Selles jääb avalduma ehtelooja mõttemaailm kuid iga kandja lisab ehtele vaid temale omast energiat.    

    Tasakaalustatud ehe mõjub usutavalt, meeldib, sisendab kandjale enesekindlust, toetab ja teeb tuju heaks.

    Püüdlen tasakaalu poole.

    Näituse kujundas ÜLA KOPPEL.

    Tänan Eesti Kultuurkapitali, A-Galeriid, Üla Koppelit ja Kalle Komissarovit, Liina Lõõbast ja  Avo Raiknat toe ja abi eest.

    TASAKAAL
    Ülle Kõuts
    01.10–26.10.2021
    A-Galerii SEIFIS 
    Üritus Facebookis

  • ,

    EPICIRQ showcase toob lavale Balti nüüdistsirkuse paremiku

     

    2. kuni 3. oktoobrini toimub Tallinnas Sakala 3 teatrimajas EPICIRQ showcase ehk Balti profitsirkuse esitlusfestival, tuues lavale Baltikumi tsirkuse paremiku.

    Baltimaades on visalt pead tõstmas nüüdistsirkus – traditsioonilisest tsirkusest tantsu ja teatri mõjutustusel välja kasvanud multidistsiplinaarne etenduskunstivorm. Aasta-aastalt võtab siinne kogukond pikkade sammudega järele Põhjamaade eeskujudele ning on suviselt ringi tuuritamiselt naastes valmis ka kohalikule publikule oma loomingut jagama.

    Kolmandat korda toimuva EPCIRQi programmi on valitud 7 lavastust, programm on eriilmeline ja pakub vaatamist nii täiskasvanutele kui ka lastele, nii melanhoolikutele, naeru igatsejatele kui ka puhta kunsti nautlejatele. Oma siiski veel väikse Baltimaise kogukonna on mitmed artistid pööranud võimaluseks teha veel enam rahvusvahelist koostööd – sel korral on koos kohalike artistidega võimalik laval näha ka tegijaid Soomest, Rootsist, USA-st ning Mehhikost.

    Eelarvamuse, et tsirkus endas esmalt loomi ning odavat komöödiat kaasab, võib nüüdistsirkuse lavastuste puhul maha raputada. Sellegipoolest on säilinud tsirkusele omane inimvõimete piiril tippimine, liikumine, mis publikut artistiga ühes rütmis hingama paneb. Tsirkuse tehniline pool on tihti üksnes peenelt lavastusest läbipõimitud vahend, täiendav tööriist ja keel loo jutustamisel. Olgu siis tegemist naerutava komöödia, kauni abstraktkunsti või hinge puudutava narratiiviga – külmaks ei jäta nüüdistsirkus kedagi.

    Sel korral võivad naeru, mängulisuse ja perele sobiva programmi otsijad avastada Kanta Company lustliku “Riided ja meie” ning Sylvain Pomme’i “OuLaLa”, kehade piire kompab Taigi Cirkas tükis “Selle punktini”, absurdi ning eeposlikku eestimaist komöödiat pakub Big Wolf Company “Kolm õde”, rohkelt puudutust ja ilu loovad Anna Krazy “Seotud” ning Aleksey Smolovi “O’l that”. Ühelt festivalilt ei puudu ka korralik pidu, 2. oktoobril täitub Sakala 3 maja artistidega maal ja laes, Kristjan Rohioja lubab jalgu villi tõmbavat muusikat ning igaühel on võimalik tsirkuse meeletusest ja vabadusest osa saada.

    Nagu viitab nimetus showcase, toob EPICIRQ lisaks tavapublikule Eestisse rohkelt festivalikorraldajaid ja etenduspaikade kuraatoreid nii Baltikumist kui ka kaugemalt, soov lihtne ja selge – lavastuste eksport ja rohke etendamine.

    Et mitte olla piiratud saali mahutavusest ja reisivõimalustest, jõuab EPICIRQ seekord huvilisteni ka videopildis. Kõik etendused on vaadeldavad küberkeskkonnas 9. kuni 12. oktoobrini.

  • On jälle aeg kutsuda keeletoimetaja külla

    Eesti Keeletoimetajate Liit korraldab oktoobris ja novembris neljandat korda kampaania „Kutsu keeletoimetaja külla!“, et olla asutustele toeks tekstide keelelise selguse saavutamisel ja tutvustada selle kaudu keeletoimetaja tööd. Osalema on oodatud organisatsioonid, kel kokkupuude tekstide toimetamisega veel puudub. Tagasiside seni korraldatud kampaaniatele on olnud väga tunnustav.

    Sel korral pakutakse osalemisvõimalust 13 ettevõttele või asutusele, kes saavad valida kuni viie lehekülje (kokku 9000 tähemärki koos tühikutega) pikkuse teksti, mille keeletoimetajate liidu tegevliige neile tasuta toimetab. Lisaks annab keeletoimetaja teksti autorile kokkulepitud kohas (kontoris või veebis) tunni jagu nõu kas toimetatud teksti kohta või mõnel muul keeleteemal.

    Keeletoimetajate liidu juhatuse esimehe Helika Mäekivi sõnul jääb keeletoimetaja töö sageli teadvustamata ja eks see peabki nii olema, sest tema tegevuse mõte on lasta särada autoril. „Küll aga märgatakse, kui keeletoimetaja abi pole teksti lihvimisel kasutatud. Sestap otsustasimegi 2019. aastal enda tööd küllakutsekampaania abil tutvustama hakata, et tuua keeletoimetamise vajadus ja sellest saadav kasu paremini esile,“ ütles Mäekivi.

    Seniste kampaaniatega on osalejad väga rahule jäänud. Tagasisideküsitlustes on mainitud muu hulgas, et keeletoimetaja abil saadi teada uutest ja huvitavatest parandusvõimalustest ning et toimetajale seatud ootused said kuhjaga ületatud. Mitme jaoks oli üllatav, kui sügavale teksti toimetamise käigus minnakse.

    1. aastal asutatud Eesti Keeletoimetajate Liit on loodud sihiga esindada keeletoimetajate ametihuve ja edendada head keelekasutust. Liit pakub täienduskoolitusi, korraldab kutseeksamit ja soodustab muul viisil toimetamiskultuuri parandamist. Praegu kuulub liitu 101 tegevliiget, kellest kümme on kutselised. Liidu tegevust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

    Täpsemad juhised osalejale ning eelmiste aastate kokkuvõtted ja pildigaleriid leiab siit.

  • Oktoobrikuuga algavad hõimupäevad

    Hõimukuu kõrghetk on küll oktoobrikuu kolmandal laupäeval (seekord 16.10)  tähistatav hõimupäev, kuid tegelikult katab MTÜ Fenno-Ugria Asutuse koordineeritav soome-ugri rahvaid tutvustav festival juba ühtlaselt kogu oktoobrikuu.

    Veelgi enam. Sest hõimukuu eelõhtul, 30.09 astuvad linnafestivali Tallinn Music Week raames toimuval Fenno-Ugria õhtul lavale ka soome-ugri rahvaste muusikapärandit tutvustavad ansamblid. (v.t. lingid allpool)

    Koostöö TMW festivaliga algas 2015. aastal, mil Obinitsa kandis soome-ugri kultuuripealinna tiitlit ning sestsaati on Fenno-Ugria Asutus ka omanimelist õhtut sisustanud. Käesolev on kolmas taoline, mil paneme kokku päris oma kontserdikava.

    TMW festivali käivitaja Helen Silda sõnul on Fenno-Ugria õhtu andnud rahvusvahelisele sündmusele juurde väga olulise lisavärvingu.

    “Fenno-Ugria laval esinenud artistid on kõik ääretult põnevad ja seetõttu on neid kontserte ka huviga jälgitud. Korraldajatena saime aga välisdelegaatidele ja kohalikele festivalikülalistele tutvustada eesti muusikakultuuri avaramas kontekstis,” täpsustab Sildna.

    Fenno-Ugria Asutuse tegevjuhi Kadi Raudalaineni sõnul lähtuti käesoleval aastal soome-ugri esinejaid valides kolmes aspektist.

    “Ennekõike soovime tutvustada soome-ugri pärimusmuusika ansambleid rahvusvahelisel areenil, viies nad kokku festivalikorraldajate, kultuuriettevõtjate ja plaaditootjatega. Oluline on ka näidata väliskülalistele Eestit kui üht soome-ugri maad ning seeläbi suurendada ka Eesti muusikapubliku huvi sugulasrahvaste vastu,” loetles Raudalainen.

    Kuna koroonaviirusest tulenevate piirangute tõttu oli Venemaa muusikuid jätkuvalt keeruline kutsuda, on seekordse Fenno-Ugria õhtu keskmes saami, eesti ja soome ansamblid, kes kõik tõlgendavad omas võtmes pärimusmuusikat.

    Esmakordselt on FU laval ungarlased. Venemaa soome-ugri rahvaid (marid, udmurdid) esindavad Eestis elavad ja töötavad etnomusikoloogid-etnograafid.

    Hõimupäevad 2021 keskendub loodusele

    Sel aastal kannavad Hõimupäevad pealkirja “Põlisrahvad ja loodus”. Teema läbib nii filme kui näituseid, ent pikemalt käsitletakse põlisrahvaid ja nende traditsioonilist elukeskkonda Hõimupäevade konverentsil (14.10).

    Filmiporgamm toob kinodesse kolm rahvusvaheliselt suurt tähelepanu pälvinud dokumentaalfilmi, millest üks on valminud Eesti osalusel.

    • „Ivanna elu“ (2021) – noore neenetsi naise elusaatusest muutuvas maailmas;
    • “Seitse laulu tundrast” (2000) – neenetsite traditsioonilist elu tutvustav täispikk linateos;
    • “Anerca – elu hingus” (2020) – vaatleb Arktika põlisrahvastega toimuvaid muutusi läbi isikliku vaatevinkli.

    Filmid linastuvad Tallinnas kinos Artis ja Tartu Elektriteatris. Osa filmiseansse on tasuta. Täpsem info www.fennougria.ee ja kinode koduleheküljel. NB! Filme on võimalik ka Artis koolikino programmi raames eraldi vaatamiseks tellida.

    Muusikat jagub muidugi ka

    Põlisrahvastele ja loodusele on pühendatud ka hõimupäevade peakontserdid, mis toimuvad laupäeval, 16.10 Tallinnas Vaba Laval ja pühapäeval, 17.10 Tartus Eesti Rahva Muuseumis.

    Esinejate hulgas on Eestis tegutsevad soome-ugri rahvaste ning Eesti enda murdealade  folklooriansamblid ja solistid. Külalisi on oodata Lätist, Ungarist ja Soomest. Teiste hulgas on väga oodatud Skandinieki – liivlaste folklooriansambel, taaskohtumise Eestis õppinud ja tegutsenud laulja Julgi Staltega (Tulli Lum), ida-ungari alade arhailist laulu- ja tantsukultuuri tutvustav Borsa, vadja pärimust hoidev Maaväči ja teised.

    Rõõmuga tõdeme, et paljud koosseisud ühendavad erinevaid põlvkondi, nii musitseerivad koos lapsed, nende lapsed ja ka nende vanemad.

    Tallinnas kulmineeruv Hõimupäeva õhtu on aga naiste päralt: Jazzkaarega koostöös toome Sügisjazzi sarjas publiku ette vokaalansambli Tuuletar – Soome etnomuusika uue särava tähe. Päeva lõpetab Eesti duo Ruut. Piletid on müügil!

    Nagu ikka, on programmis hõimurahvastele ja murdekeeltele pühendatud kirjanduslik kolmapäev ja hulgaliselt näitusi, millest mitmed on valminud just selleks puhuks. Kõik on kenasti ja värviliselt kirjas Fenno-Ugria kodulehel: www.fennougria.ee

    Milles uba?

    Hõimupäevi tähistatakse Eestis juba üle 30 aasta, algsetest folkloorikontsertidest on välja kasvanud suur üritustesari, millega on kaasa tulnud väga paljud kultuuriorganisatsioonid üle Eesti. Lähtuvalt  oludest ja aja nõuetest ei ole küll praegu enam nii palju külalisi kui varem, seevastu videosillad saavad ühendada soome-ugri maailma eri paiku pareminigi.  Kõige olulisem eesmärk – tutvustada sugulasrahvaid koolinoortele on olnud fookuses alati.

    Siit ka meie üleskutse: korralda ka ise hõimupäevi!

    Kutsume kõiki Eesti kultuuriorganisatsioone, koole ja vabaühendusi üles tutvustama hõimurahvaid ja pühendama mõne sügisese tegevuse hõimupäevale. Võimalusi on mitmeid: korraldada kontserte, tellida rändnäituseid või kohtumisõhtuid, tutvustada kirjandust, viia läbi temaatilisi koolitunde. Üheskoos tegutsedes kujuneb hõimupäevast kõikjal Eestis meeldejääv pidupäev, mis avardab meie teadmisi hõimurahvastest ning süvendab huvi rahvusliku kultuuripärandi vastu!

    TÄPSEMALT

Sirp