Toeta
Otsi

Bufo calamita

  • Rühmitus Audiokinetica valmistab Kultuurikatlas ette “Heliruumi”

    Maris Hellrand

    TRIOPHONIX-i bändi liikmed koos live-performance “ALICE” loojatega moodustasid uue kunstnike rühmituse Audiokinetica ning töötavad hetkel projektiga “Heliruum”, mis ühendab kineetika, muusika, teatri- ja visuaalkunsti installatsiooniks Kultuurikatlas.

     “ALICE” (http://www.aliceland.net/eng/) kuulus Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi ning osutus ülimalt tugevaks interdistsiplinaarseks lavastuseks, kus kõik erinevatest  valdkondadest pärinevad komponendid moodustasid ühtse ning põneva terviku. Taoline kooslus ning professionaalne tase on Eesti Vene kogukonna kultuuriringkonnas küllalt harukordne, et mitte öelda erandlik.

    Esimene installatsioon projekti “Heliruum” raames leiab aset 14.-18. juunil Tallinna Kultuurikatlas. Projekti autorite sõnul tutvustavad nad publikule ruumi, millesse on paigutatud erinevad mehhanismid ning, mis täitub helidega vastavalt sellele, kuidas liiguvad selles ruumis inimesed.

    Ideeliselt huvitab lavastusmeeskonda inimese ja mehaanika vastuolu. Vaatamata tehnilisele progressile on elu keskmes inimene, sest  just inimene oma eksistentsiga loob ümbritsevat tehismaailma. Audiokinetica liikmed leiavad, et selle protsessi füüsiliseks kogemiseks ning tajumiseks ei piisa ainult teooriast, vaid appi tuleb võtta ka praktika. Etendused on interaktiivsed st inimesed saavad ise oma tegevusega tekitada heli, luua meloodiaid ja erinevaid  kompositsioone. Igaüks publikust saab võimaluse tunda, et just tema saab midagi lavastuse protsessis muuta või lisada.

    Kahe aasta jooksul valmistatakse mitu eriplaanilist muusikalist teatraalset installatsiooni erinevates kohtades nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Projekti lõpptulemuseks on teatrietendus, kus on kasutatud kõiki lavalise kunsti kaasaegseid vahendeid.
    Projekti meeskonda kuuluvad: Aleksandr Žedeljov (helilooja ja muusik,  teostanud muusikalist kujundust erinevatele lavastustele paljudes teatrites ja kinodes nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil, TRIOPHONIX bändi liider ja produtsent), Sergej Dragunov (video-insener, digitaalne kunstnik, 3D-modelleeria, VJ animaator, illustraator) Valentin Siltšenko (programmeerija – liikumisandurite spetsialist, muusika produtsent, DJ) Dmitri Mjatšin  (tehnoloog, metallitöötlemise spetsialist), Ksenia Kuzmina – projektijuht

    Projekt “Heliruum” päädib esietendusega, mis on plaanitud 2014. aastasse V. Meierholdi Keskuse ruumides Moskvas ja Tallinna Kultuurikatlas.

    Projekti koostööpartnerid on: SA Tallinna Kultuurikatel, Meierholdi Keskus ja Vene Teater

    Projekti toetab: Eesti Kultuurkapital

  • Sirp vahetas kuube

     

    Hiljuti uuendasid oma nägu Postimees ja Päevaleht, sama plaanib teha Ekspress. Kas Sirp üritab teistega sammu pidada?

    Arvan, et mitte. Sirp käib ikka omapäi. See, et mitmed lehed on otsustanud peaaegu üheaegselt kujundust muuta, näib olevat kokkusattumus − on ju nende layout?ide iga üsna erinev. Sirbi kujundus on seejuures üks vanemaid ja vastupidanumaid. Süsteemi kauane toimimine räägib vaid eelmise maketi autori Martin Pedaniku ja lehe kujundaja Piia Ruberi heast tööst. Siiski, nii nagu lähevad moest riided, tuleb ka lehe välist ilmet aeg-ajalt värskendada.

    Millest lähtusid uut kujundust tehes?

    Esialgu kriitikast. Sirbi lugejaskond on väljaandele üsna truu ja andestav, ent mõned kujundusprobleemid olid liialt ilmsed selleks, et neid ignoreerida. Layout?ile heideti ette liigset täispakitust, kasutatud kirjatüüpidele halba loetavust. Neid puudujääke proovisimegi uue kujundusega ravida. Ent asjasse süvenedes ilmnes ülesande tegelik keerukus ja seeläbi ka huvipakkuvus. Ei saa salata − Sirp on eriline. Tegemist on ju viimase kompromissitu kultuuriväljaandega Eestis, kus kirjutaja mõtet ei pea kärpima vajadus leheküljele mõnd lisareklaami mahutada. Ajaleht ei ürita meeldida võimalikult laiadele lugejahulkadele. Seega ei pea ega saagi kujundus vastata tänase Eesti tavanormidele. Minu jaoks oli väljaande sõltumatus ja teadlik vastandumine üldistele suundumustele sümpaatne ning sai uue maketi väljatöötamisel peamiseks juhtlõngaks.

    Seeläbi omandasid paljud probleemidena tõstatatud küsimused hoopis teise ja positiivsema näo. Näiteks Sirbi artiklite harjumatu pikkus − teab ju iga lapski (rääkimata anglo-ameerika ajalehekujundusõpikuid lugenust), et moodsa inimese tähelepanuvõime kahaneb pidevalt. Seetõttu on ühel ajalehel justkui mõttekas ära trükkida vaid lühemat sorti lugusid, mis oleks disaini abil piisavalt liigendatud ning sisaldaksid rohkesti pilkupüüdvaid ja lugejat järeleaitavaid ?masinaid? nagu suured esiletõsted ja kõnekad alapealkirjad. Loomaks lugejale ehk tarbijale valiku küllasuse illusiooni, peaks väljaandesse olema pikitud hulgaliselt pilte, pisikesi uudisnuppe ja repliike. Selline mõtteviis on ajalehekujunduses normiks saanud. Ometi − mõistus ütleb meile, et totaalne üleminek kiirtoidule oleks tervisele hukatuslik, kui väga hästi hamburger ka ei maitseks. Sööma peab muudki.

    Teine, tavaarusaamade kohaselt veana klassifitseeritavSirbieripäraolisisutekstipuhul kasutatud grotesk-kiri. Vastavad uurimused on näidanud, et inimesel on antiikvat (lihtsas keeles: konksudega trükikirja) hõlpsam lugeda. Tähekujud on eristatavamad ja kiiremini haaratavad. Miks muidu kasutab antiikvat 99,9% maailma ajalehtedest. Ausalt öelda olen ma elu jooksul kohanud peale Sirbi veel ainult ühte groteski kasutavat tõsiselt võetavat ajalehte. Ent eelmiste disainerite poolt Sirbi jaoks loodud modernistlik kujundus on saanud väärtuseks omaette. Nii nagu sisu poolest, on Sirp ka väljanägemiselt kõigist teistest Eesti ajalehtedest selgelt erinenud. Selles isepäisuses on jõudu; lihtsus ja sirgjooneline elegants toimivad äratuntava märgina.

    Nii pidimegi oma esialgseid plaane korrigeerima − täieliku muutmise asemel otsustasime olemasolevat kujundust säästvalt renoveerida.

    Mis siis ikkagi muutunud on?

    Õhku on juurde tekkinud. Pealkirjad on läinud saledamaks ja loetavamaks, loobutud on raamidest fotode ja muude kujunduselementide ümber. Seni kasutatud kirjastiil Franklin Gothic on asendatud loetavama grotesk-kirjaga BigVesta. Üldpilti on püütud ühtlustada; kujundus toetub kindlamale ja konkreetsemale raamistikule. Sirbi erinumbrite disaini on püütud teha pisut erilisemaks: seal on kasutatud teistsugust, põhiosa tüpograafiagasobivat antiikvat. Mõlemad lehe kirjatüübid pärinevad Hollandi tüpograafilt Gerard Ungerilt, kes on rahvusvaheliselt hinnatud just oma ajalehekirjade tõttu. Siinkasutatavad BigVesta ja Swift kuuluvad nn sünteetiliste fontide hulka, mis ei põhine mitte niivõrd klassikalistel renessanss- ja barokk-kirjadel, vaid kaasaegsetel loetavus- ja trükispetsiifika-uuringutel.

    Kuid need kõik on tehnilised üksikasjad, mis ilmselt paljudele inimestele huvi ei paku. Lugeja jaoks peaks pilt olema selgemaks läinud, loetavus paranenud. Loodame, et meie püüdlused ka tegelikult toimima hakkavad. Kujundus ei ole täna veel kaugeltki valmis. Elava ajalehe disaini muutmine on kestev protsess. Iga uus number toob uusi mõtteid ja täiustusi. Päris paika loksub süsteem alles tegeliku lehetöö käigus.

    Seniks − heatahtlikku lugemist!

  • ERSO välikontsert ? kingitus kõige tugevamale

    HEILI VAUS-TAMM

    Indermühle on särav pillimees ja tundub olevat punktuaalne õpetaja, ent pole just sama hea dirigent. Nii logises R. Straussi Sonatiini esimene osa ja Mozarti teostes polnud dirigendipoolset vormi- ega dünaamikatunnetust. Straussi Sonatiin oli üldse raske katsumus nii mängijatele kui kuulajatele ? mitte kontserdi, vaid esimese proovi meeleolu. Ei puhtust, osavust ega vaimustust.

    Soov sellist rasket, mitmekihilist (ja mittealluvat) teost kavva võtta on mõistetav küll enesearendamise seisukohast, publiku omast aga mitte. Tõsi ? veidi vaheldust tõid II osa vallatum, soolodega läbipikitud ja IV osa huvitavam helikeel. IV osas tõusis positiivsete elamuste lühikesse ritta ka esimese oboemängija Riivo Kallasmaa intensiivne esitus.

    Muidugi lisas hulga ebameeldivust ilm. Et Eestis vabaõhukontserti teha, peab arvestama halva ilmaga ning vastavalt sellele ka repertuaari valima: kujundliku ja efektse ? lihtsalt öeldes tujutõstva, ja tingimata mitte liiga pika.

    Kui esimene pool kontserti oli kurb, siis teine pool kulges teatud absurdihuumori ja muidu rõõmu märgi all. Igatahes tervitasid mõned ERSO mehed laia naeratusega eri värvi ja vormi kileesemetesse pakendunud tulnukate jõuku meenutavat käputäit publikut. Vaheajal oli külma- ja vihmatõkkeks käiku läinud kõik, alates vannimütsidest kuni keepide ja vihmavarjudeni. ?Figaro pulma? avamängu puhkpillivarianti oli eksperimendina mõnus kuulata, kuigi oleks tahtnud huvitavamat dünaamilist joonist, kontraste, teemade karakteriseerimist. Parim ettekanne oli Mozarti Gran partita ? üsna pikk, kuid lühikeste ja karakteersete tantsuliste osadega tsükkel. Vormiliselt amorfsest ettekandest hakkasid järjest rohkem tähelepanu köitma ansambliliikmete nauditavad osatäitmised ? klarnetid, fagotid, oboed, nende omavahelised väikesed ansamblid ja soolod. Pillimehed ärkasid justkui unest ja hakkasid oma tugeva repetiitori käe all täitma tema detailideni lihvitud nõudmisi. Lõpuks ometi paistis välja Indermühle tööst saadav kasu: strihhide täpsus, stiilipuhas väljatöötatus ja võluv mikrodünaamika. Head sõna võib öelda pea kõigi ansambliliikmete kohta, lausa soojendavalt mõjusid aga Mozarti esituseks esimeseks klarnetiks tulnud Toomas Vavilovi, fagotist Peeter Sarapuu ja oboemängija Riivo Kallasmaa sarm ning kõlakultuur.

    See õhtu oli Stenbocki maja õuekontsertide sarjast esimene, suve jooksul tuleb neid veel viis. Koht kontserdiks on iseenesest hea: ilus õu ja soodne ringikujuline asetus, lisaks tasuta kontserdi kingitusemaik.

  • Evald Okase Muuseum avab suvehooaja

    Evald Okase Muuseum

    Laupäeval, 2. juunil kell 17.00 avab Evald Okase Muuseum Haapsalus suveperioodiks taas külastajatele uksed. Suvehooaega alustatakse väljanekuga Evald Okase loomingust ning kunstnike dünastia Nagelid näitusega „Sümpaatia Olendi Vastu“.

    Käesoleval suvel täitub muuseumil kümnes tegutsemisaasta, mida tähistatkse mahuka näitusega Evald Okase töödest.

    Evald Okas osales eesti kunstiloos ligi 80 aastat. Tema loomingut iseloomustab ülimalt mitmekesine ampluaa. Kunstniku läbi ajastute ulatuv looming on jäädvustanud oma aega ja kaasaegseid, aga ka arengukäike ja murranguid, mida eesti kunst poole sajandi jooksul on läbi elanud. Olulisel kohal E. Okase loomingus on naisfiguurid. Tema töödel võib näha naisi läbi poolsajandi: teatraalsed naised, portreed, varjamatult erootilised naisaktid, tütarlapsed maailmalinnade tänavapildist, eksootilised naisartistid.

    Portreežanri ja figuratiivsete kompositsioonide kõrval on E.Okast alati paelunud ka linnakeskkond ja arhitektuur.

    Rohkelt tuntust ja tunnustust kogunud kunstnik oli loominguliselt aktiivne kuni viimaste eluaastateni. Kunstniku hilislooming on sügavalt isikupärane, täis jõudu, kirge ja ootamatuid visuaalseid mõttearendusi.

    Evad Okas oli üks kauaaegsemaid Eesti Kunstiakadeemia professoreid, emeriitprofessor, Eesti Kunstnike Liidu ja Firenze Kunstide Akadeemia auliige.

    Evald Okase Muuseumi teise korruse näitusesaalides avatav ekspositsioon annab ülevaate erinevate perioodide käigus loodud töödest. Esindatud on maalid, joonistused, graafika ja objektid.

    Muuseumi galeriis avataval näitusel „Sümpaatia Olendi Vastu“ esitletakse nelja  autori  töid. Väljapanekul esitletakse  kunstike dünastia  Kalju,  Lemming,  Karl-Kristjan  Nageli  ja  Tiiu  Rebase  maaliloomingut. Ekspositsiooni põhirõk on  uutel  või  seninägemata  töödel  jaotudes  Evald Okase  Muuseumis  sõltumatuteks ruumikooslusteks.    Näha   saab  nii  Pallase-aegset  impressionistliku  looduskäsitlust   ( Kalju  Nagel,  1918-2005 )   kui   70-ndate  hüperrealismi  koolkonna  ja  90-ndate  mänguliselt  dekonstrueeritud  tahvelmaali  esindaja  Lemming  Nageli  valitud  töid.  Lisaks  90-ndate  põlvkonna  maalikunstnike  Tiiu  Rebase  ja   Karl-Kristjan  Nageli  uuem  kunst.

    Väljapanek Evald Okase loomingust jääb avatuks augusti lõpuni, näitust „Sümpaatia Olendi Vastu“ on võimalik külastada 23. juunini.

    2. juunil alguse saav Evald Okase Muuseumi suvehooaeg on mitmekesine. Kolmel suvekuul eksponeeritakse muuseumi galeriis näituseid, tähistatakse klaasikunstnik Kai Koppeli juubelit väljapanekutega „Klaas I“ ja „Klaas II“, toimub rahvusvaheline rakukeraamika ja pakutrüki workshop ning viiakse läbi kunstikursusi täiskasvanutele ja lastele.

    Lisainfo muuseumi suvehooaja kohta on leitav siit:  http://www.evaldokasemuuseum.ee/uudised/2012-suvi.html .

    Olete oodatud Evald Okase näituste avamisele ning muuseumi suvistele üritustele!

  • Olude mõistmine või nulltolerants

    Mihkel Mutt

    Mida aeg edasi, seda enam jagunevad hoiakud terrorismi suhtes kahte. Ühe hoiaku esindajad lähtuvad eeldusest, et tuleb tegelda majanduslike ja sotsiaalsete oludega, mis terrorismi genereerivad, et seda niiviisi ära hoida. Sellest näib lähtuvat ka Kadri Liik esmaspäevase Eesti Päevalehe artiklis. Vaadatagu sõja põhjusi, tagatagu t?et?eenidele võimalus inimväärseks eluks, küllap siis laabub ka kõik muu. Teise hoiaku prioriteet on nulltolerants mis tahes terrorismi suhtes, ükskõik kui õigustatud too oma tagapõhjalt ka poleks. Kui teha terroristidega tegemist riiklike institutsioonide tasandil, rääkimata nende nõudmistele järeleandmisest, siis see aina suurendab nende isu ja õhutab järgmistele vägivallaaktidele.

    Need kaks hoiakut ei välista teineteist, aga ometigi on vahe märgatav. Ja nagu ikka, on tõde mõlemal poolel. Keegi ei kahtle, et t?et?eenide elu pole inimväärne. Nii nagu on raske kahelda ka selles, et lihtsate palestiinlaste elu (kuigi selles on suurel määral süüdi nende endi liidrid), on mannetu. Küsimus on, kust kulgeb piir, millest alates terrorism justkui oleks õigustatud, st mil kõik teised võimalused on proovitud? Nii et ollakse valmis õhkima tuumaelektrijaama, mõtlemata sellele, kust poolt tuul puhub, nagu kirjutas Kadri Liik. Siin hakkabki üha rohkem kaasa rääkima psühholoogiline faktor. Milleks proovida neid teisi, enamasti pikaldasi,  tülikaid, suurt energiat ja eneseületamist nõudvaid vahendeid, mis ei too rahva ellu imelist tõusu, nii et radikaalsemad elemendid hurjutavad sind ja tahavad tappagi, samas kui käepärast on lihtne otseühendus, mis tõotab kiiret lahendust? Ses mõttes on terrorismil ühisjooni narkootikumidega. Milleks näha igapäevases elus vaeva ning teha tööd, et selle tagajärjel  nautida mõningaid mõnusid, kui sama (?) mõnu võib saavutada kohe ja kiiresti?

    Terrorismi majanduslikest põhjustest on palju räägitud. Hea küll, oletame,  et G7, Maailmapank jt annavad rahutule vaesele x riigile abi, aitavad jalule. Aga kui kaugele peaks see abi ulatuma? Kas kuni x riigi elutase küünib  ?veitsi omani? Et siis ütleksid noored lärmakad musklis mehed, et meil on piisavalt? Alati leidub kedagi, kes ütleb, et teisel läheb paremini, ja seepärast on too teine siga või muidu süüdi. Ja kui kunagi tehti sellepärast revoluutsijat, siis tänapäeval on lihtsam tegelda terrorismiga. On ilmne, et latti hakatakse laskma järjest allapoole, st meeleheite piir ja väljapääsmatuse tunne,  milleni peaks justkui jõudma, et astuda terrorismi teele, tulevad kogu aeg lähemale. Varsti võetakse võib-olla pantvange ja ähvardatakse neil pead maha lõigata, et linnavalitsus muudaks mõne tänava nime. (Kujutage ette, et Sirpi sajavad sisse neli maskis meest, käsutavad kogu kollektiivi peatoimetaja kabinetti ninuli ja nõuavad?. Ei, mitte Eesti pommikoerte äratoomist Iraagist, vaid seda, et meie lood oleksid lühemad ja neis oleks rohkem väljatõsteid?)

    Hea küll, oletame, et rahva enamikul  säilib terve mõistus ja nad ei esita kuldkalakesele viimast soovi. Aga selle tagajärjel terrorism ei kao, vaid rahva ja terroristide elu hakkab kulgema eri rada. Kuigi mitte kohe ja järsult. T?et?eenias on tegemist ühelt poolt rahvuslike vabadusvõitlejatega, teisalt  islamifundamentalistidega. Esimesi võib lepitada autonoomia andmise ja  majandusliku olukorra parandamisega, nagu seda on juhtunud mitmes Euroopa riigis ja mis ongi ainus tee. Teisi ei rahulda õieti  miski ? niikaua kui maailm pole nende järgi ?uueks loodud?. Ennatlik oleks loota, et rahva toetuse kadumine rööviks neilt pinna jalge alt.  Maffia vastu ei ole kusagil  saadud.  Ja näiteks ka Uljanovi parteil  polnud rahvahulkade laiapõhjalist toetust.

    Maailmast kostab massiliselt hääli, et t?et?eenid on maha mänginud selle viimase sümpaatia, mida nende vastu on tuntud. Ei nõua rikutud fantaasiat,  kujutlemaks, et Beslani sündmusi võidi orkestreerida ka hoopis  mujalt.  Seda, et pantvangidraama oli kingitus Bushile tema valimiskampaaniaks, on juba piisavalt mainitud. Õudne on kuulata retoorika kordumist läbi ajaloo. Mitmed põlvkonnad mäletavad, kuidas kõikvõimalikelt tribüünidelt  nämmutati, et ?NLiidu vaenlane on rahvusvaheline imperialism?. Äsja nägime telekast, kuidas lihtne taat kordab täiesti siiralt juba pähe käiatud lauset ?rahvusvahelisest terrorismist kui Venemaa vaenlasest?. Aga isegi mitte rakenduvuspiiri lähemale nihkumine ei tundu mulle terrorismi puhul kõige patentsem. Põhimine on see, et terrorismis väljenduv suhtumine ei ole ju tekkinud hermeetiliselt, vaid sel on pistmist kogu maailma  meeleolude muutumisega. Ikka see kurikuulus ja maailmaajalooline lause ?kõik on lubatud?, mille kehtivusala üha laieneb.  Ikka see hoiak, et mina tahan lõbu lüüa, seepärast antagu kohe, kõike ja kiiresti! Väidan, et vaatamata oma välisele ülitõsidusele, pühalikkusele ja pateetilisuse (on siia ju kaasatud  aated ja surm) on terrorismi näol mingis suhtes tegemist ka ebatõsise asjaga ? just sel põhjusel,  et see  muudab surma ja aated triviaalseks. Vägisi tikuvad meelde Juhan Viidingu read, et kui surmaga mängida, siis elu on ainult trikk. Terrorismis on moekust ja kergemeelt, jah, isegi hedonismi on selles. Terrorismis ilmneb ärpleva afi?eeritud esituskunsti  jooni. See on mingi makaaber tants, mis levib kontinendilt kontinendile. Või nagu rafineeritud mood, mida algul harrastab  kitsas seltskond pühendunud asjatundjaid, aga mis varsti ühiskondlikul vertikaalil allapoole loksub ? butiikidest kaubamajadesse.

    Ja kas vaatamata poliitikute ühisblokile on terrorismi hukkamõist ikka homogeenne ja jäägitu ? ?igas lõigus, igal rindel? (Runnel)?  Terrorismi parafrenaaliast, atribuutikast on kindlasti saanud või saamas  moe osa. See on kodeeritud turumajandusse, mis on teinud kaubaks kõik  (protesti)liikumised. Teeb ka selle. Terroristi kostüümid on kindlasti cool?id.

    Mis on selle tagajärg maailmale? Kuulsin  neil päevil raadios inglise arsti ahastamas, kuidas ta nüüd iga päev tööle tulles on lihtsalt sunnitud mõtlema sellele, kui kaitsetu on nende haigla, kui kerge on võtta pantvangi poolt tuhandet patsienti ja personali. Ja nad ei saa sinna midagi parata. Ja tänaval tikub iga vastu tuleva lapse puhul pähe mõte, kui kergesti võib tollest pantvang saada. Kõikjal. Ka Eestis. Kõiki objekte läänemaailmas ei ole võimalik julgeolekujõududel ennetavalt kaitsta. Kui kõi­gi järel luurata ja kõiki läbi otsida,  siis kaotavad väärtuse need vabadused, mida niimoodi kaitstakse, kuna neist jääb lihtsalt nii vähe järele. Lõppude lõpuks on ainus kindel võimalus terrorismist jagu saamiseks leiutada mõtteid lugev masin.

    ksib see, kes arvab, et kasvava hukkamõistu tõttu terrorism väheneb. Vastupidi, see on tõusuteel. Seda tervikuna võita on sama lootusetu nagu  sõda narkootikumide, suguhaiguste või maffiaga.

    8.IX 2004

  • Ilu pikkades lausetes

    ANNELI REMME

    Kavva oli valitud Beethoveni Sonaat viiulile ja klaverile a-moll (1800/1801), Stravinski balleti ?Pulcinella? muusika põhjal loodud ?Itaalia süit? (1933) ning Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur (1886). Kontserdist jäi mulje, nagu oleksid Voronova ja Mikalai kõige rohkem energiat pühendanud tööle Beethoveniga, aga võib-olla mõjutas seda muljet lihtsalt asjaolu, et kõnealune sonaat oli kontserdi mõttetihedaim teos, vähemalt minu arvates. Selle esitus oli tõepoolest lahtimõtestamine või taasloomine, mida sõna ?interpretatsioon? ju tähendabki. Ainuke lugu kontserdil, millest ei kostnud sisutult või mõttetühjalt mängitud heli. Esimesest taktist alates näis ka, et Voronova ja Mikalai on leidnud hea tee, kuidas esitada Beethoveni kirge ja dramaatikat maitsekalt emotsionaalselt. Ilus ja huvitav oli kuulata viiuli ja klaveri dialoogi sonaadi ?ohkemotiividega? teises osas, samuti emotsionaalse ?vedru? viimase võimaluseni pinguletõmbamist ning lahtilaskmist teose finaalis. Kuigi, sellest alates hakkas (viiuli) ettekandesse aeg-ajalt sisse astuma ka kutsumata külalisi ebatäpsete helikõrguste näol.

    Beethoveni teoses (nagu veidi hiljem Francki puhul) jäi kõrva, et Voronovale meeldib pikka mõtet ?kanda?. Pikad voolavad muusikalaused said temalt kõige ilusama sisu. Tundelise, aga mitte üle ääre loksuvalt lausromantilise.

    Francki sonaadis on mitu klaveri soololõiku, mille juhuslikul kuulamisel ja teost tundmata võiks arvata, et tegemist on klaverisonaadiga. Mulle meeldis hapruse, sumeduse, sillerdamise ja delikaatsuse kooslus, mis Mikalai mängus kõlas.

    Kõige vähem ilmet oli sel kontserdil Stravinski ?Itaalia süidi? esituses. Mitmes osas väga kõrgelennulist virtuoossust nõudev teos kõlas kohati lihtsalt enesele seatud mängutehnilise ülesande sooritusena. Seda raskesti seletatavat, küll aga tajutavat sisu oli süiti suudetud panna üsna vähe, ent tühjavõitu üldmulje põhjustest kirjutaksin osa helilooja arvele. Iseenesest oli põnev jälgida kolmanda osa Tarantella meeletut kihutamist, milles ansambel ei kaotanud siiski juhitavust ja peatus üpris elegantselt ?soovitud kohas?. Siiski ? huvitavaks mängimist kuulis selles loos vähe.

    Lossikontserdi üldmuljes jäi valitsema meeldiv kogemus kahe noore interpreedi muusikalisest mõttekaaslusest, pikad ilusad mõttearendused Olga Voronova viiulilt ning Mati Mikalai klaverikunsti peened jooned.

  • Aapo Pukk Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Neljapäeval 31. mail kell 17.00 avatakse Eesti Kunstnike Liidule kuuluvas Vabaduse galeriis (Vabaduse väljak 6) näitus: Aapo Pukk “Portreed vabaduses”.

    7. juunil kell 16.00 portreteerib Aapo Pukk galeriis väärikat kolleegi Valli Lember Bogatkinat. Portreeseanss on pubikule avatud.

    Näitus kestab 19. juunini.

    “Portreed vabaduses” on üks kunstniku juubeliaasta näitustest. Portreevalik hõlmab sel näitusel inimesi vaimu- ja võimu eliidist, meie kaasaegseid, kes jäävad eesti kultuuriloos püsima mitte ainult õnnestunud kunstiteoste modellidena vaid enamasti ka ajalooliste isiksustena. Eestil puudub vanade kultuuririikide sarnane rahvuslik portreedegalerii ent ka meil on institutsioone, kes on asunud oma väljapaistvate esindajate portreid koondama. Portreegalerii on mitmel Eesti kõrgkoolil, rahvaesinduses Toompeal, Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Konsistooriumil, linnavalitsustel ja teatritel. Aapo Pukk on maalinud asjaomaste institutsioonide tellimusel ent täitnud ka eratellimusi isiklikesse kunstikogudesse ja maalinud portreid lihtsalt huvist kohatud modelli vastu. Lapsepõlvest alguse saanud süstemaatiline kunstikoolitus, mis päädis Kunstiakadeemia (siis ERKI) graafikaosakonna lõpetamisega 1986 on loonud eeldused pühendunud ja arengulise portreekunstniku kujunemiseks.

    Traditsioonilisest modernismist lähtuvad psühholoogilised õlimaal-portreed vahelduvad tema loomingus meisterlike ühe seansiga valminud pastellportreedega. Aapo Puki praktika on juba ammu ületanud Eesti piirid. Ta on maalinud nii vene kiriklikke prelaate kui Soome akadeemilisi- ja kunstiinimesi.

    Aapo Pukk on taas kodumaal alles vaevalt aastajagu. Viieaastane viibimine ja maalija praksis Californias tõi eelmisel aastal kaasa peaauhinna 21 riigis leviva ja üheks maailma mainekamaks kunstiväljaandeks peetava International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel “Inimesed ja figuurid”. Aapo Pukk on viimase 20 aasta jooksul maalinud arvukalt erinevas formaadis portreid, mis on leidnud koha praktiliselt kõigis maailmajagudes. Ta kuulub alates 1999. aastast maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse Portrait Society of America (PSOA), on California Kunstiühingu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige.

    2011 tõi ka eriauhinna Firenze kaasaegse kunsti biennaalil. 2012 aastal hinnati tema teost “Kooritüdruk” (tütarlaps Tallinna Jaani kiriku koorist) 2-koha vääriliseks ning maal “Scum ja Star” sai Honorable Mention auhinna 760 portree hulgast Ameerika Portreekunsti Ühingu iga-aastasel ainult ühingu liikmetele korraldatud võistlusel.

    Aapo Pukk on maalinud tuntud eestlasi, kelle hulgas on teadurid Rein Taagepera ja Heiki Pisuke, poliitikud Mart Laar, Arnold Rüütel, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Tõnis Lukas, Edgar Savisaar; kultuuritegelased Tiia-Ester Loitme, Leelo Tungal, Margarita Voites, Elle Kull, Kaie Kõrb, Lembit Saarsalu ja paljud teised. Ent ta on maalinud ka inimesi nö teisest Eestist, kelle nägudes peegelduv läbielatu on puudutanud kunstniku hinge.

  • Tallinna ülikool: kuhu ja kuidas?

    Jan Kaus

    TLÜ probleemistik jaguneb üldjoontes kaheks. Esiteks sisemine küsimus. Olles õppinud nii praeguses TPÜs kui ka EHIs (tõsi, aastatel 1990 ? 1998) ja õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, tundub oluline just võimalike tulevaste õppekavade küsimus. Siin on palju ebaselget, alates kas või kunstiakadeemia ühinemisest: ?Eesti Kunstiakadeemiast (EKA) saab ülikooli assotsieerunud liige. Mida see detailselt tähendab, ei osanud Heidmets veel täpselt öelda.?² Kuidas lahenduvad näiteks EHI ja TPÜ olulised erinevused: ?TPÜ koolitab võimalikult ökonoomselt tööturu nõuetele vastavaid spetsialiste, EHI suhteliselt väheökonoomselt laia profiiliga vabaharitlasi??³ TLÜs säilib TPÜs väga oluline õpetajakoolitus.

    TLÜ apologeetide meelest tõstaks uus üksus Eesti haridusmaastiku mitmekesisust, kvaliteeti ja konkurentsivõimet, samas eksisteerib oht, et pealinna ülikoolid kaotavad ühiskatlas oma näo. EHI-le kui interdistsiplinaarset akadeemilist haridust väärtustavale eraülikoolile polnud majanduslikud raskused muidugi võõrad, riiklikku toetust ei saadud aastani 1997. Liiguti surnud ringis, elatudes põhiliselt tudengite õppemaksudest, seega võeti vastu võimalikult palju üliõpilasi, mis vähendas võimalusi igale üliõpilasele isiklikult läheneda ? mis omakorda oli EHI asutajate üks põhilisi missioone.  Kas koos administratiivsete probleemide kadumisega haihtub lõplikult ka EHI eskapistlik vaimsus?

    Loomulikult ei huvita vahest see kõik laiemat avalikkust. Kuid tegelikult kätkevad TLÜ võimalikud lahendused ääretult olulisi küsimusi. Kas ja kuidas realiseerub näiteks keelehoolduskeskus, mis keeleteadlase Peep Nemvaltsi sõnul ?õpetaks koostöös eesti keele õppetooliga ladusat ja täpset emakeelt kõigi teaduskondade kõikidel erialadel??4

     

    2.

    Küsimus TLÜ välisest mõjust on muidugi mõista laiem. See on kontsentriline probleem. Esiteks muidugi ülikool ja Tallinn. Kahtlemata võiks ülikool realiseerumise korral mõjutada linna semiosfääri ? nii nagu seda teeb Tartu ülikool. Mõned aastad tagasi arvas tollane abilinnapea Rein Lang, et Patarei vangla kinnistu sobiks TLÜ võimalikuks asupaigaks. See oli ja on väga hea idee. Juhul kui luua Tallinnasse ühtne ülikool, võiks uus üksus omada kindlat käegakombatavat väljundit: tähendusrikkas kontekstis asuvat hoonet või hoonetekompleksi. ?Tallinna-suuruses linnas on paratamatu, et ülikool koonduks ühtseks kampuseks, mitte ei vajuks laiali nagu Tartus. Tallinnas õpib praegu rohkem üliõpilasi kui Tartus ja samas ei ole seda linnapildis ega õhustikus eriti tunda.? 5 Avatus, linnapildi mitmekesistamine, ?linn linnas? printsiip võiks tõesti olla võimaliku TLÜ üks ühiskondlikke väljundeid, seda ka just tudengkonda aktiviseeriva ja ühendava tegevusena.

    Küsimuse teine ring avaneb teljel TLÜ-Eesti või täpsemalt TLÜ-TÜ, Tallinn vs. Tartu, kuigi TLÜ kavatseb tegutseda ka Haapsalus, Viljandis ja Rakveres. Sellest on juba palju räägitud ja jõujooned on siin selged. Skeptilisust projekti suhtes on väljendanud just Tartu ülikooli raskekahurvägi: rektor Jaak Aaviksoo ja prof. Jaak Kangilaski.6 Mõlemad argumenteerivad: Eestil pole kahe suure ülikooli käigushoidmiseks ei rahalisi ega inimressursse. Vastaspool aga kõneleb vaimuelu elavdamise poolt: ?Jäigad, 20. sajandi alguse mõtlemist kandvad ja Eesti ühiskonna vajadusi mittearvestavad struktuurid monopoliseerivad vaimuelu ametlikud tegevused ning püüavad keeldudega arengut lämmatada.? 7

    Kolmas ring tõstatab küsimuse uue ülikooli võimalikust asukohast globaalsel hariduskaardil. Rein Raud mainib EHI uuringut, mis selgitas üle 6500 eelretsenseeritavat teadusajakirja indekseeriva EBSCO andmebaasi abil Eesti ülikoolide professorite panust rahvusvahelisse humanitaariasse. EHI protsent oli 55.8 Siit aga võibki jõuda tagasi võimaliku TLÜ sisestruktuuri küsimusteni: millisel tasemel saab olema selle koosseis ? karta on, et ühisõppeasutuses väheneb osa õppejõudude koormus ja osa jääb sootuks tööta. Tiitel ei pruugi alati tähendada loovust.

     

    3.

    Probleem on tegelikult laiem. Ühiskond vaevleb ilmses vaimses kriisis. Nimetaksin seda võimetuseks kompromisse luua. Pluralism pole kaasa toonud dialoogide õitsengut, vaid kohati lausa hüsteeriliste monoloogide tulevärgi; diskussioone, mille osapoolte seas võitjaid ei leidu. Sellises olukorras oleks eriti oluline, et Tallinna ülikooli pooldajad ja vastased ületaksid oma kartused ja otsiks kompromisse.

    Isiklikumalt: põlise tallinlasena olen ettevaatlikult positiivne, sest linna palet vormiv humanitaar- ja sotsiaalteaduslik ülikool kõlab hästi. Hoolimata sellest, et EHI on lahkunud  miljöörikkast Salme keskusest ja uus aadress on Narva mnt 29.

     

    1 Muuseas, projekti üks kunagine nimevariant oli ka Tallinna Linnaülikool. TLÜ kohta vt lähemalt www.unit.ee

    2 BNSi uudis 11. III 2004.

    3 ?Tallinna ülikool tulekul? ? TPÜ ajaleht, nr 14 2002.

    4 Samas.

    5 Erko Valk, Mihkel Kaevats, Tallinn tuleb avada merele ja vaimule. ? EPL 16. III 2004.

    6 Vt Jaak Aaviksoo, Kas Eesti vajab Ülikooli? ? EPL 13. IX 2004 ja Jaak Kangilaski, Kas Eesti kannab kahte ülikooli? ? Sirp 10. IX 2004.

    7 Leif Kalev, Eesti väärib täiemõõdulist ülikooliruumi. ? Postimees 1. IX 2004.

    8 Rein Raud, Humanitaarteaduse hiilgus ja viletsus. ? EPL 12. IV 2004.

  • Kurva ajastu muusika

    HEILI VAUS-TAMM

    Selles mõttes oli kõige ilmekam näide viimane laul, Thomas Tomkinsi ?O sing unto the Lord a new song?, eestikeelse tekstiga ?Iisrael rõõmustagu oma tegijast ja Siioni lapsed laulgu igavesti Halleluuja?. Isegi sellised ülistavad sõnad ei suutnud oluliselt muuta iseloomulikku halavat väljenduslaadi.

    Üldpildi sügav ja hale kurbus meenutab sajand varasemat, XV sajandi Itaalia ning Madalmaade staatiliselt äraolevat maalikunsti. Kõige rohkem torkas kõrva (see tähendab, et oli kõige eredamalt viisistatud) sõna ?miserere? (eesti k. halasta).

     

    Tundlik ja pulseeriv ansambel

    Ettekanne oli aga vägagi nauditav, ilmselt ka minu sümpaatia tõttu baroki autentse tõlgendusstiili vastu. Collegium Vocale Genti asutaja Philippe Herreweghe oli 1970. aastatel esimene, kes hakkas vokaalmuusikas juurutama uusi baroki esitusprintsiipe, need on instrumentaalmuusika jaoks selgelt kirja pannud Nikolaus Harnoncourt. Just vokaalis on neid tegelikult palju lihtsam teostada ja ka tulemus on eredam. 16-liikmeline ansambel oli tundlik ja pulseeriv, toon võnkus, meetrum nõtkus ning õõtsus barokile iseloomuliku kiigeefektiga. Kõige rohkem ilmestasid helikudet ülalt laskuvad käigud. Väljapaistvalt paindliku esitusega kerkis esile sopranirühma kolmas liige. Kuigi, just sopranite pea kõik sissetulekud olid intonatsiooniliselt harali; parem oli küll kontserdi teine pool, kus sopranirühma kasutati ositi.

    Dirigent Peter Phillipsit oli eriti huvitav jälgida esimestes, Weelkesi ja Tomkinsi teostes: ansamblilaul liikus iseenesest nagu kootav kangas, dirigent mitte ei juhatanud pidevalt seda protsessi, vaid jälgis justkui eemalt ja sekkus vaid vahel, et lisada süstikuga uus värv või lõim. Tema juhatamine oli üldse väga diskreetne. Ansambel oli nagu ülihinnaline ja hästi häälestatud pill, mida mängija (dirigent) pieteeditundeliselt puudutas.

  • Noorte skulptorite installatsioon – juba sel reedel!

    Temnikova & Kasela Galerii

    Reedel, 25. mail  avatakse  Temnikova & Kasela galeriis  kahe noore eesti skulptori näitus “KOOS OLEMINE” , koos on Kris Lemsalu & Edith Karlson.

    Poiss ja tüdruk uitavad koos keset tuttavat arhitektuuri (ükskõik mis) lennujaamas, hoiavad teineteisel käest kinni, naeravad, peatuvad möödaminnes tax free moebutiikide vitriinide ees. Linnas koguneb rühm kodutuid kaubanduskeskuse ette. Üks neist mängib kitarri, teised on kirglikust vaidlusest haaratud. Linnaservas ummistavad inimesed nii seest- kui väljastpoolt äsja avatud kunstimessi asupaika – müüvad, ostavad, suhtlevad, kritiseerivad ja protestivad. Kaks kunstniku kohtuvad ateljees. Nad kaaluvad ühisnäituse pakkumise vastu võtmist. Nad mõtlevad selle üle, kuidas neil õnnestuks kombineerida oma ideid või jagada galeriiruumi. Nad võtavad arvesse kompromissidele mineku ohtusid ja kollektiivse loomingu hüvesid. Hiljem on veel koosolekuid – galeristiga, kuraatoriga, kriitikutega ja lõpuks ka kunstnike õhtusöök ja näituse avamine. Õnnestumise korral tuleb edaspidi aega veeta kogujatega ning teiste galeristidega, aina enamate kuraatorite ja kriitikutega. Võimalik, et tulevikus veedavad nad ka rohkem aega koos tööd tehes. Igal juhul tuleb neil välja töötada nii omavahelised kui ka teisi inimesi puudutavad koosolemise viisid arvukateks sotsiaalseteks ja privaatseteks olukordadeks. Ateljees on vaikne kuid pingeline; koostöö kõigub kahe võimu vahel. Galerii on puupüsti täis avamisest osavõtjaid, kellest igaüks kohaneb ruumi psühhogeograafiaga. Tundub, et igasuguses ruumis – nii füüsilises kui poliitilises – eeldab „koos olemine“, kooseksisteerimine ja kokku kogunemine mingit sorti rollimängu või katset selle mängu olemasolu eitada. Samas v&ot ilde;ib „koosolemise“ viiside taga peituva teeskluse tunnistamisel olla produktiivne potentsiaal. Käsitledes koostööd kui käibevahendit, mida on kasutatud nii kunsti diskursuses kui ka korporatiivsete brändide ideoloogias („Nokia—connecting people“), otsustavad antud kunstnikud läheneda koosolemise mõistele kui teatud moodi ebakindlusele. Nad tulevad välja muinasjutulise looga, mis avaldab „koosolemise“ sotsiaalse vastutuse omaksvõtuga kaasnevaid hirme. Kesksele kohale asetub loomadega täidetud jurta, mida ümbritsevad ühelt poolt kaks valvurit (kaitsjat?) ja teisalt loomi ähvardav hunt. „Koosolemine“ kerkib esile kogu oma ebakindluses – koosolemine kui ühisele vaenlasele vastandumine, koosolemine kui üksilduse hirm, koosolemine kui kuhugi kuulumise vajadus. Kunstnike positsioon ei tundu õõnestava künismina ega naiivse aktsepteerimisena. Pigem võtavad nad oma rolli eeskujuks psühhoanalüütiku, kes „noogutab ja laseb analüüsitaval edasi liikuda,“* mõistes, et probleemile osutamine ei ole tähtis mitte lahendusvõimaluse leidmiseks, vaid võitluse algatamiseks. 

    Aliina Astrova

    20-05-2012

    *A. Fraser, “There’s No Place Like Home” Whitney Bienniali 2012 kataloogis, pp. 28-33

    Näitus “Koos olemine” jääb avatuks kuni 22. juunini 2012 N-L 16.00-19.00
    Noort kunsti toetavad Santa Helena Veinid.

    Kunstnikud:
    Edtih Karlson
    Kris Lemsalu

Sirp