Toeta
Otsi

Bufo calamita

  • Ooperireform Kaljuste moodi

    Heili Vaus-Tamm

    Tõnu Kaljuste Nargen Opera on siiani üks saladuslik nähtus, mis teeb alustuseks ettevaatlikke samme ? naerutab vaatajaid, kompab esinejaid ja võimalusi. Suvel Lohusalu rannas mängitud Tätte ?Latern? oli mahlaka rahvapärase huumoriga lustimäng, Haydni (lühi)ooper ?Üksik saar? esimene katse muusikateatri vallas. Kaljuste haaret vähegi teades pole alust arvata, et seni väljatoodu kuidagi tema kunstilisi ambitsioone rahuldaks ja tema isiku rolli Eesti muusikaelus näitaks. Selline lavastus omandaks tõelise, ooperiuuendusliku kaalu alles siis, kui praegusest statsionaarivariandist saab Nargen Opera põhimõtte järgi traditsioonidest välja astuv etendus mingis looduslikus paigas.

     

    Lavapilt igati lahja

    Kolme etendusega lavastus evis lavapildi järgi ühekordse projekti tundemärke. Nööriga luideteks (idee järgi kaljudeks) tõmmatud linad mõjusid algul vägagi tinglikult. Teises vaatuses, kui lauljatevaheline mäng rohkem käima läks, harjus ära; loomulikult ei saa kolme etenduse jaoks teha miljonitesse küündivat lavakujundust.

    Kunstniku (Pille Jänes) kiituseks peab ütlema, et naistegelaste õrnalt ajastumärke kandvad kostüümid olid linadega igati kooskõlla sobitatud. Ainult et valgustus oleks võinud veidi rohkem meeleolu luua, etenduse valdav hele täisvalgus mõjus proovisituatsioonina. Mingil hetkel värvusid ?kaljud? punaseks ? oli kohe rohkem teatri moodi. Põneva valgusega on ennegi olematu lavakujundus päästetud.

    Teab mis lavastusest ka rääkida ei saa, aga selline kergelt võetav ja tegijatepoolse huumoriga tulemus tundus olevatki eesmärk. Kõigel oli juures maik ? oleme suured tegijad, aga praegu ainult mängime veidi.

    Samas oli lauljate liikumine vaba ning mõjus enesestmõistetavalt. Trupp oli alternatiiv meie ooperilauljatele, koosnedes EFK solistist Mati Turist, lauljast Kädy Plaasist ning põhiliselt vanamuusika solistina tegutsevast Uku Jollerist. Kogu trupist ainsana laulab pidevalt ooperites vaid Helen Lokuta. Ent kui Kädy Plaas häälde veel pehmust ning ühtlust juurde saab ning lause alguse ajuti liigrõhutatud konsonandid parajaks diktsioonimustriks sulanduvad, võib vokaalses mõttes selle koosseisuga oopereid välja tuua küll.

    ?Üksikus saares? käib jutt sellest, et kaks õde on 13 aastat üksikul saarel elanud. Vanem õde nutab silmad peast, sest arvab oma vastse abielumehe teda sellisse olukorda maha jätnud olevat, ning süstib oma looduslapsena kasvanud nooremasse õesse hirmu ja sallimatust meeste vastu (siit ka naljakad tekstilised momendid). Aga tegelikult on truu mees hoopis piraatide poolt röövitud ja naaseb pärast vangistust tagasi saatuslikule saarele. Lõpp on happy end.

    Uku Joller oli lavaliselt sümpaatne. Kädy Plaas armas, lihtne ja loomulik, kuigi veidi kohmetu. Veidi naljakas oli koht, kus ta ülipüüdlikult ja kleiti kohendades lavale pikali heidab, et nii laulda. Esipaar (Lokuta-Turi) mängis intensiivsemalt ja eredamalt. Ainuke, kelle puhul naljaooperiga sobivat dünaamikat märkas, oli Mati Turi. Taasleitud abikaasat embuses hoides laulis Turi pianissimo?s ?või on see uni?, et siis järgmisel hetkel täiel häälel karjatada: ?Kallis on minu kõrval!?.

     

    Turi naerutas publikut

    Turi hääl pole küll teab mis ületamatult kauni tenoritämbriga, kuid igas registris ühtlane ja kandev. Vokaalselt väga stabiilne ja ideaalse diktsiooniga oli Joller, Lokuta igati korralik ooperihääl oli kauneim aarias ?Juba aastaid hääbun siin?.

    Huumoripoolelt olid head Maarja Kangro tänapäevane tõlge ning mäng orkestriga. Draamateatrisse juurde ehitatud orkestriaugu tõstemehhanism laseb orkestri kõrgele publiku silme ette tõsta ja nii etenduse lõpuosas ka tehti. Siin taandus lava orkestri ees; lauljad teostasid leidlikku ballitantsu pantomiimi, esitades vahel üksikuid fraase. Neli orkestrimeest mängisid publikule seistes soolosid; selles ootamatuses oli juba Kaljuste väärilist värskust.

    Kammerteoste esitamisega harjunud Tallinna Kammerorkester oli siin kahetises seisus: idee poolest muusika neile sobis, retsitatiivide keerulise rütmipildi mängimine oli jälle hoopis uus pähkel. Nähtud etendusel oli selles (ühe erandiga) juba nauditavat täpsust ja sundimatust. Kui avamängus oli orkestrikõlas vähe sädelust ja elegantsi, siis hiljem panid nii mõnedki orkestrisoolod juba kuulama ning lõpuosas oli sära ja hoogu. Kõige meeldivamalt jäid kõrva flötist Neeme Punderilt ja t?ellist Leho Karinilt kuuldud soolopartiid.

    Üllatuseks oli draamateatri uskumatult (võrreldes ka Estonia teatriga) hea akustika. Publik ja kultuurieliit tungles etendustel, huvi Kaljuste enneolematu ooperiprojekti vastu oli suur. Jääme ainult ootama?

  • Regilaulukonverents 29.-30. novembril

    Krista Ojasaar

    29.-30. novembril 2012 toimub Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis läänemeresoome vanema laulukultuuri uurijate konverents, mis on 2000. aastal alguse saanud regilaulukonverentside seerias seitsmes. Seekordse konverentsi fookuses on nii minevikus olnud kui tänased kogukonnad, kelle jaoks regilaul on (olnud) ühel või teisel viisil oluline. Konverentsil esinevad regilaulu-uurijad Eestist ja Soomest, töökeeled on eesti, soome ja inglise. 

    Mõlemal päeval näidatakse regilauluteemalisi filme. 28. novembri õhtul toimub Tartu Kirjanduse Majas kontsert, kus on kavas Karjala eepilised meestelaulud. 

    Konverentsi kava: http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2012/ 

    Olete oodatud!

  • Eda Lõhmuse tähenduslikud lood

    Reet Pulk-Piatowska

    Lõputöö kaitsmisel kõneles Eda Lõhmus ruumi ja üksinduse ihalusest. Eemalolemine ja argielust distantseerumine on talle endiselt omased, neile lisaks ka maastikumaali žanr. Oma kunstnikukreedo väljendamiseks vajab Eda Lõhmus üha suuremaid horisontaalseid, paarist-kolmest tükist koosnevaid kuni nelja-meetriseid panoraame. Lõuendite ühenduskohtadest on saanud kompositsiooni orgaanilised osad samavõrd kui nõrguvad värvijoad või vertikaalsed jooned. Valitud formaadile mahutab kunstnik tähendusliku lähivaate, kus ei puudu inimnäoline publik, ja kaugema silmapiiri: need kaks sulanduvad sageli kokku. Maapõuest saab tume sünkjas laik, kõigest sellest võrsub eri toone läbi kumav pind; taevast, kui ta pildi peale mahub, midagi helgemat ja heledamat, vahel lihtsalt valge väli. Looduse karva värvikihid segunevad, pastoossele pinnakäsitlusele lisanduvad kollaažilikud kleepimise-ülemaalimise võtted.

    Näitusekomplekti varasemates töödes on Lõhmus jäädvustanud eestimaisele talvemaastikule iseloomulikku nägu, vaid õrna tonaalsusega eristuvaid kasetüvesid ning tugeva joonega, geomeetrilist alget sisse toovat võsastikku. Kõik tumedad vormid, mis esmapilgul näivad kunstnikule omaste kraapsudena, on tegelikult valgest värvikihist katmata alusmaal, mida Lõhmus kasutab pinnalisuse loomiseks. Täpselt nii vormib aastast aastasse oodatav lumi seda nähtavat, mis meile talvisest loodusest mällu on sööbinud.

    Viimase paari magistriõppe aasta jooksul valminud maalidesse on ilmunud taas inimene, täpsemalt figuraalsed detailid: pead, käed, jalad jne. Ilmse tagamõttega on Lõhmus pannud talvemaastiku allserva kaks eri suunda vaatavat nägu, sama võluvalt, nagu seda lubas endale kahe puto näol Raffael, ja helesinise värvilaigu veel lisakski.

    Ka teistel piltidel võib tajuda kunstniku mõtisklusi elu, surma ja Looja üle. Kunstnik visualiseerib neid rännakuid emotsionaalse laenguga: kord vaatab lõuendilt vastu tumeda, porise maapinna sees või sisse vajuv, lootuse kaotanud kuju, teisalt helgem olevus endast kõike andnuna, käsi väsinult kõrval  tehtut imetlemas. Taeva ja maa piiritlemisel oleks Lõhmus justkui  saanud õpetust Kristjan Raualt. Klassikule viitab lisaks nurgelise vormiga söejoonistusele kollasel foonil meeleoluline sarnasus.  Just need Lõhmuse maastikud omandavad sümbolistliku alatooni, temast on saamas lugude jutustaja.  

    Seda näitust tasub külastada päeva esimesel poolel, mil maja veel külastajatest tühi, sest siis õnnestub osa saada Eda Lõhmuse puhul privaatsust vajavast kunstimuljest.

     

  • Tervislik eneseohverdus

    Kaarel Tarand

    Kui mängureeglid paigas, peaks elu eeldatavasti ladusalt kulgema. Aga võta näpust. Alles see oli, kui Tartu ülikoolile, vanimale ja auväärseimale institutsioonide reas, rektor sootuks valimata jäi. Tähendab, kandideerisid need, kellel enamuse toetust võtta polnud, need aga, kelle autoriteet oleks neile häälteenamuse taganud, otsustasid millegipärast mitte kandideerida. Põhjendusi oli mitmesuguseid, valdav aga see, et inimesel on mingi teine tähtis töö või projekt pooleli. Iseenesest naeruväärne, sest igal viimsel kui tööd tegeval inimesel on mõni töö kogu aeg kavandamisel, pooleli või lõpetamata. Iga vähegi nupukas inimene suudab endale mitme elu jao ülesandeid välja mõelda.

    Mida teha, et juhikoha vastuvõtmine või ka ainuüksi kandideerimine oleks taas endastmõistetav auasi, mitte miski, mida õiguse või kõverusega vältida püütakse? Vabadus ei saa ju ometigi tähendada egoismi, laiskuse ja mugavuse piirideta vohamist ning ettekujutust, et kohustused on ainult teistel, mitte minul! Kui primus inter pares põhimõtte rakendamine range vabatahtlikkuse alusel millegipärast välja ei tule, siis ei aita kindlasti ka rahapakkumine. Aga printsiip ise oleks rakendatav laialdaselt, mitte ainult ülikoolides. Kogu mittetulundussektori elu on rajatud sellele alusele, seda võiks olla ka erakondade elu. Või kas ikka on?

    Eesti Kirjanike Liidul seisab täna ees järgmise esimehe valimine. Selle sündmuse eelõhtul on seis veel kurvem kui jaanuaris Tartu ülikoolis. Võimalikud kandidaadid on leidnud rohkesti ettekäändeid loobumiseks, omavahelises suhtluses pruugitakse kurje sõnu. Ühed ütlevad, et praegune esimees peaks jätkama ka vastu tahtmist, kuigi on võimatu mõista, kust tuleb arvamus, et võrdsete hulgas on ühe kohustused suuremad ja õigused väiksemad kui teistel. Ja miks võtab mõni õiguse arvata, et seisab üldse kohustustest kõrgemal, sest tema loomingulised “teened” on juba sedavõrd suured?

    Hea küll, mis mina, kõrvalseisja, ikka kirjanike siseasju klaarin. Parem annan soovituse, kuidas edaspidi lihtsamalt hakkama saada, kui au ei kohusta ja kirjutamata tava ei kehti. Sel juhul tuleb tava kirja panna (mis küll sellega muutub tavast seaduseks). Kõige pikaealisemad järjepidevalt tegutsenud kodanikuühendused Eestis on teatavasti üliõpilasorganisatsioonid. Kuna needki pole rajatud seisuslikke piiranguid ja aukoodekseid aluseks võttes, vaid demokraatlike organisatsioonidena, siis on tegevuspraktika nad juba ammu viinud oma liikmete kui üksikisikute vabaduse piiramiseni. Näiteks vanimas Eesti üliõpilasorganisatsioonis EÜSis võib liige oma kandidatuuri mis tahes ametisse taandada kolmel põhjusel: ta on sama ametit juba varem pidanud, on viimast semestrit ülikoolis või siis olnud organisatsiooni liige vähemalt kümme semestrit. Lihtne, lisaks loeb sama ameti varem pidamisele veel staaž ja mingi eluliselt tähtsa töö lõpuleviimine.

    Kui seda reeglit kirjanikele, kelle liikmesus ei ole tähtajalise loomuga (nagu üliõpilastel, kes paratamatult ükskord oma kraadi kaitsevad ja ära vilistlasmaale kolivad), siis võiks staažipiiranguna kõne alla tulla näiteks riigis üldkehtiv pensioniiga. Sellist piirajat kasutavad ju ka ülikoolid korraliste professorite valimisel. Elutähtsate tööde juriidiline määramine loomeinimeste puhul on muidugi pisut keerulisem, kuid ehk pole seda vajagi.

    Olukorras, kus enamik organisatsiooni liikmetest ametist keelduda ei saa, on valik lai ja suure tõenäosusega võidab terve mõistus, see tähendab, on, kelle vahel valida, ja valitakse parim võimalikest nende ülesannete täitmiseks, mis parasjagu tähtsaimad tunduvad. Peaaegu välistatud on vähemuse kandidaadi võit ainult seetõttu, et enamus kandidaati ei esita ja siis korraldatakse n-ö hädatapmine, s.t valitakse kandidaat ära reservatsiooniga “parema puudusel”.

    Lõpuks on ju tegu kogu organisatsiooni ja selle liikmeskonna mainega. Organisatsiooni ja inimeste, kes enda seast esimest võrdsete hulgas ilma suurema kriginata valida ei suuda, tõsiseltvõetavus saab kõrvalseisjate silmis kõvasti kannatada. Seda ei taha ilmselt keegi olukorras, kus kirjanduse ja kirjanike positsioon ühiskonnas pole endastmõistetavalt kindel. Piiranguid liikmete vabadustele tuleb ses valguses käsitleda kui riskide maandamist. Ja see on ju asi, mida niikuinii iga päev teeme.

     

  • Isad ja pojad Estonia kontserdisaalis

    Toomas Velmet

    Selleks puhuks kaks näpunäidet, mis soodustavad sümfooniakontserdil parima kuulamiselamuse saavutamist. Esiteks tuleks osta kava, see pole üle jõu käivalt kallis ja sisaldab palju huvitavat teavet, sealhulgas ka ettekandele tulevate teoste osad. See on oluline, sest osade vahel ei ole kombeks aplodeerida, kuna katkeb teose tervik ning see häirib esitajate kontsentratsiooni. Teiseks on tungiv palve sülelapsi mitte kontsertide kaasa võtta, sest teatavasti ületab nende taluvuspiiri vaikusenõue, mis kestab kauem kui kümme minutit, ning titad ei ole selles süüdi.

    Kontsert algas aga hoopis Austria Eesti suursaadiku dr Jakub Forst-Battaglia sõnavõtuga isadepäeva ajaloost. Sellest tõelisest uurimusest saime teada, miks isadepäeva peetakse väga erinevatel kuupäevadel, Austrias ja Saksamaal juuni alguses, Eestis aga novembri teisel pühapäeval. Selgus, et Eestis ei olegi selle kuupäeva taga selget põhjust, vaid pelgalt paralleel, et ka Soomes tehakse nii. Analoogse vastuse sai dr Forst-Battaglia ka Soomest: sealt öeldi omakorda, et Rootsis on nii kombeks.

    Pärast sellist sissejuhatust algas kontsert, mis koosnes poeg Wolfgang Amadeus Mozarti ja tema isa Johann Georg Leopold Mozarti loomingust. Nagu varem mainitud, oli laval Pärnu Linnaorkester (PLO) oma peadirigendi Jüri Alperteni juhatusel ning solist Austriast Wilhelm Schwaiger (metsasarv ja alpisarv). Viimase puhulgi kehtib isa-poja suhe: kui alpisarv lugeda isaks, siis metsasarv on kindlasti tema poeg. Pärnu Linnaorkester on aastate jooksul ikka ja jälle tulnud välja Mozarti kavadega. Arvan sellel olevat kaks põhjust. Esimene neist on selgelt maine, s.t sõltub orkestri koosseisust, teine ning olulisem aga on vaimne, sest W. A. Mozart on maestro Jüri Alperteni soosik-helilooja. Piisab, kui tuletame siinkohal meelde Mozarti kahe klaveri kontserdi superettekannet, kus solistid olid Kalle Randalu ja Jüri Alperten, viimane ühtlasi ka dirigent.

    Et soe suhe Mozart-Alperten ja PLO on jätkuv, sai kinnitust ka sel kontserdil. Seesinase kinnituse raamesse mahub eelkõige hämmastav, nii kõlaline kui ansambliline pingevabadus ning mängulust. Usun, et keegi PLO keelpillirühmast ei pane mulle pahaks, kui ütlen, et neist vaid mõned üksikud võiksid kuuluda omas valdkonnas nn ?Eesti koondise? kandidaatide hulka. Seda hinnatavam on tulemus, mis eespool nimetatud parameetrite järgi ei jää nn ?koondistele? sugugi alla ning on mõnest aspektist isegi kõrgemalt koteeritav. Tulemuseks suurepärane W. A. Mozarti Sümfoonia nr 29 A-duur KV 201 esitus ning Metsasarvekontserdi nr 3 Es-duur KV 447 elastne ja tasakaalustatud saade. Pikaajaline koostöö PLOga (alates 1998) lubab Alpertenil täiel määral ja kadudeta oma meisterlikkust rakendada ning viimast on maestrol tagataskus hulgem.

    Wilhem Schwaiger on see metsasarvesolist, kelle mängu puhul ei meenu hetkekski instrumendi kapriissus ning sellest sageli tulenev ?loteriiefekt? teksti esitamisel. Niisugusest pingest on kuulajad vabad ning saavad keskenduda W. A. Mozarti lustlik-virtuoossele muusikale. Lisaks instrumentaalsele meisterlikkusele demonstreerib interpreet boonusena suurepärast artistlikkust.

    Esitanud metsasarvekontserdi frakis, ilmus ta alpisarvega (pikkus ca viis meetrit) lavale tirooli kostüümis ja teatas laste suureks rõõmuks, et selle pilli seest hääle väljapuhumine on nii raske, et seda saabki ainult nahkpükstes teha. Leopold Mozarti ?Sinfonia Pastorella? C-duur alpisarvele ja keelpilliorkestrile (1755) on hästi atraktiivne, nii vaate- kui kuuldemäng selleks, et veenduda, miks alpikarjustel suhtlemiseks seni moblasid vaja ei lähe. PMP (Pärnu Mozart Players) Alperteniga vääriks kindlasti oma mozartiaana jäädvustamist DVD-le.

  • Adamson-Ericu muuseum kutsub kohtumisele kunstnik Mare Vindiga

    Evelina Vedom

    Teisipäeval, 27. novembril kell 18.00 kutsub Adamson-Ericu muuseum kõiki muuseumi- ja kunstisõpru esimesele teemaõhtule „Kristalne õhtu Mare Vindi loominguga”. Mare Vindi isikunäitusel „Joonistused läbi viie aastakümne” toimuval kohtumisõhtul tutvustatakse tema kunstnikuks kujunemise teed ja avatakse laiemalt tema tundliku loomingu tagamaid. Kunstiteostest inspireeritud atmosfääri kannab muusikalisse keelde Anna-Liisa Eller improvisatsioonidega kandlel.

    „Mare Vint on suurepärane kunstnik ja tema isikunäitus on sündmus kultuurielus. Soovime kohtumisõhtu vormiga seda veel pidulikumaks ja mitmekihilisemaks muuta,” ütles näituse kuraator ja Adamson-Ericu direktor Ülle Kruus. „Teemaõhtu lisaväärtuseks ongi isiklik kontakt vahetute emotsioonidega erinevatel väljadel. Muuseumikülastajad saavad avatud vestlusringis osa teoste autori mõttemaailmast ning improvisatsiooniline muusika avardab emotsionaalset õhtut veelgi.”

    Kargel õhtul saavad huvilised kohtuda kunstnik Mare Vindiga ja veeta paar tundi tema loomingust inspireeritud atmosfääris. Üritus annab suurepärase võimaluse tutvuda kunstniku joonistustest ümbritsetud õdusas keskkonnas piltide sünni tagamaadega ning luua side looja ja vaatleja vahel.

    Näituse „Mare Vint. Joonistused läbi viie aastakümne” teoste valik keskendub kunstniku joonistustele, millest üle poole on Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvad varasemad teosed. Esitletud on ka viimaste aastate töid, milles Mare Vindi loomingusse ilmuvad värvipliiatsijoonistus ja tušš lõuendil. Väljapanek toob eredalt esile Mare Vindi tundliku värvimeele küpsemise ning vaimse ja hingelise tasakaalu otsingud.

    Meeleolu kannab muusikalisse keelde Anna-Liisa Eller improvisatsioonidega kandlel. Teemaõhtu „Kristalne õhtu Mare Vindi loominguga” osalustasu on 5 €.

    Mare Vint (1942) õppis 1962–1967 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis. Alates 1968. aastast esineb kunstnik regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal. 1973. aastast on Mare Vint Eesti Kunstnike Liidu liige ning 1992. aastast Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Mare Vindi töid on mitmete kunstimuuseumite kogudes üle maailma, näiteks Puškini-nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis ja Riiklikus Tretjakovi Galeriis Moskvas, Museum Ludwigis Kölnis, Library of Congress Collectionis Washingtonis ja Zimmerli Art Museumis New Jerseys USAs ning Kanagawa Arts Foundationis Jaapanis.

    Näituse kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Tuuli Aule ja näituse meister Uve Untera.

    Adamson-Ericu muuseum avaldab tänu koostöö eest Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti

    Rahvuskultuuri Fondile.

    Näitus „Mare Vint. Joonistused läbi viie aastakümne” on Adamson-Ericu muuseumis avatud 2013. aasta 17. märtsini.

  • Õnne valem

     

      TARVO-HANNO VARRES

     

     9. aprillil esietendub endises Valiori Tollilaos (Uus–Sadama 19-12) Von Krahli teatri eestvõttel “Õnne valem”. Von Krahli Akadeemia esimesel, kosmoloogiateemalisel sessioonil alguse saanud idee, mis on inspireeritud füüsiku ja filosoofi Stephen Hawkingi raamatust “A Brief History of Time”, on võtnud materiaalse kuju.

     

    Spetsiaalselt Von Krahli teatrile ja NYYD Ensemble’ile on kirjutanud originaalmuusika maailmakuulus minimalist Gavin Bryars. Multikultuuriline opus magnum ühendab endas muusikat, teatrit, tantsu, skulptuuri, keskkonnakunsti, filmi, valgust ja midagi, millel pole veel nime. Universumi tekke teooriale on Peeter Jalakas rajanud vastuse inimliku olemasolu põhiküsimustele.  

     

     

     

    Me teame, et igal osakesel

    on antiosake,

    millega kokku puutudes ta hävib.

    Jõudusid kandvate osakeste puhul

    on antiosakesed sama, mis osakesed ise.

     

     

    Olemas võiksid olla terved antimaailmad,

    ja antirahvad,

    mis koosnevad antiosakestest.

    Ent kui te kohtate antiennast,

    ärge suruge tal kätt!

    Te kaoksite mõlemad

    suure välgusähvatusega. 

     

    Peeter Jalakas

     

  • Lola Liivat = 9 + 1

    Kaire Nurk

    Oma kunagistes Taaralinna-teemalistes kunstiuiteis kirjutas Lola Liivat: ?On öeldud, et progressi eest tuleb maksta. Ei tohiks kahju olla tema heaks loovutada veidike iganenut? (Edasi 24. VII 1987). Kunstnikuna kutsus ta üles literatuurse ja jutustava  kunsti ning ?täiuseni lihvituse ja vääramatu hea maitse? kõrval huvi tundma ka teiste loomelaadide vastu, eelkõige  spontaansuse ja väljenduse vastu. Ehk löövamal kujul kõlab see Lola Liivati memuaarse autosententsina Tartu kunstikooli aegadest, kus ta oli sageli õpilastele öelnud: ?Lõpetagem kujutamine ja hakakem väljendama.?

    Üht loomingut näitusest näitusesse jälgides ja sellest ka kirjutades on olnud võimalus mõelda abstraktsionismi üheaegsest avarusest ja kitsusest. Kitsus, selle loomemeetodi piiratus, ei tähenda mitte ainult kujutatavate objektide maailma täielikku eitamist, tagasilükkamist, välistamist. Pigem tundub, et abstraktsionistide vahel on vähem erinevusvõimalusi kui objektide visuaaliate maalijate vahel. See on väga problemaatiline tunne. Ja selles faktipõhise peenanalüüsiga selgusele jõuda näib suhteliselt lootusetu. Igal abstraktsionistil on oma  pintslikiri ja palett. Ja kuigi maailmas pole kahte sarnast käekirja, ju mitte ka kahte sarnast kunstnikupintslikirja (kui räägime spontaansest manuaalsest maalist), on nende vahel siiski raskem vahet teha kui kahe objekti vahel, noh, näiteks tooli ja laua vahel.

    Samas on abstraktsionism avar. Maali tähendus-, meeleolu- ja interpretatsioonimahutavuse poolest. See avaldub muidugi vaid väga hea abstraktse pildi põhjal. (See viimane oleks aga jälle märk abstraktsionismi piiratusest?)

    Lola Liivati palett on piiritletud sinise-punase värvialaga, vahel ulatub skaala üle oran?i ka  kollaseni välja. Teemad (st maalide pealkirjad!) on viimase  nelja aasta loomingus muutunud aina meenutuslikumaks ja isiklikumaks. Ehkki kunstnik on läbi kogu abstraktse loomingu  maalinud hetkeimpulsside kõrval palju ka endas kaasas kantavat, midagi, mis kauem on hinge ja mällu settinud. (Olgu siinkohal öeldud, et  tegelikult oleks huvitav näha Liivati töid ka Tartu kunstiinstituudi lõpetamise (1954) ja esimese abstraktsionismi ideest mõjutatud maali (1957) vahele jäävast ajast. Millal ja kes toob need päevavalgele!? Tean, et see huvi kunstnikku ennast eelkõige kurvastab ja ?okeerib, ent siiski.)  

    Vaatamata valitud vahendite nappusele, tõestab Liivat, kui lõputult avar on ühe värvi toonide skaala, kui palju variatsioone on sinisel erinevates värvikeskkondades, kui palju lisab transparentsele pinnale üksainumas anarhiline värvipritse või keskendav kollaa?lik element.

    Ma ei ole näinud kahte sarnast Lola Liivati näitust. Näitusest näitusesse olen ma üllatunud ja ühtlasi omandanud kohustuse süüvida nüanssidesse. Eesti õhukeses ja spetsialiseerumist välistavas väikekultuurilises olustikus kohtab sedavõrd palju  pinnapealsust, rohutirtsulikku rändurlust motiivilt motiivile, laadilt laadile, moelt moele; nüansside olemasolu fakt ei ulatu meieni just sageli, mistõttu pole ka tarvet süüvida, ja nii puudub omakorda alus analüüsiks ja teoretiseerimiseks. Me jääme oma kultuuris ja kunstis aina kirjeldavaiks! Et väikses kultuuris jõuda nüanssideni, selleks peab suur kunstnik olema. Vist suurem kui suure kultuuri keskkonnas, kus keskkond annab oma soodustava panuse. Väikses kultuuris on süüvimine ühtlasi vastuvoolu ujumine. Selleks, et vastuvoolu ujudes mitte kõrvale kalduda ega toppama jääda, selleks peab suund väga selge olema ja vajadus ning oskused seda mööda liikuda väga kindlad ? hoolimata kõigest.  

    Olgu öeldud ka, et Tartu näitusel on üheksa uut maali aastaist 2003 ? 2005, sh ?Zarathustra? (2005) ja ?Omapäi? (2004) mõjuvad paarikuna, kus pildikeskmes sedavõrd laenguline kontrast ja energiate koondumine, et tekib assotsiatsioon universumi ?mustade aukudega?. Kunstnik jätkab liikumist, tihenemist, lähenemist ? kaugenemise varal.

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Genfis kõlas Oistrahhi festivalilt tuttav Conrad Steinmanni projekt ?Jadal? ansamblilt diferencias (Liibanoni, Egiptuse, Sudaani, Hollandi, Vene muusika), Aaraus löökpillimuusikateosed Mircea Ardeleanu käe all ning Londoni Arditti Quarteti, ainsa külalisansambli kava (albaanlane Thoma Simaku, norralane Sven Lyder Kahrs, britt James Clarke jt). Berni SO-lt Casinos kavas vaid naisheliloojad, kus ainsana Baltimaid esindanud Onute Narbutaite ?Melody in the Garden of Olives? kõrvuti korealanna Unsuk Chini Viiulikontserdi (Grawemeyeri preemia 2004) ja poolatari Bettina Skrzypczaki teosega ?SN 1993 J?.

    Festival lõppes Zürichis. Viimase õhtu avas Tonhalle orkestriga (dir Pierre-André Valade) hiinlanna Leilei Tiani ?Sadhana?. Soomet esindas vaid Hannu Pohjannoro, Rootsit aga viis heliloojat. Silvestrovi kõrval Ukrainast Julia Gomelskaja, isegi Tatarimaalt Ra?id Kalimullin ja Svetlana Zorjukova, Valgevenest Vjat?aslav Kuznetsov, esindatud ka Armeenia ja Gruusia. Kui festivali avateoseks oli sakslanna Carola Bauckholti ?Hubschrauber?, siis lõpetas selle ?veitslase Walter Feldmanni ?n-était le froid?. ?Kaasaegse muusika olümpiamängudeks? nimetataval festivalil esindas Eestit eelmisel aastal Ljubljanas Tormise ?Raua needmine?.

      George Crumb 75

    USA nüüdisheliloojaist vahest mitmekülgseimat tähelepanu leidnud maestro tähtpäev oli 24. X. Euroopas tähistati seda sisukalt Hamburgi Muusika- ja Teatrikõrgkoolis: 12 seanssi ca viieteistkümne teosega nimetuse all ?Night of the Four Moons? Forumis, Draamastuudios, Mendelssohni saalis jm.

    USAs hõlmas ?75th Birthday Celebration Tour? helilooja kodupaika Charlestoni, selle ümbrust ning ülikoole, kus ta õpetanud: Montana, Colorado, Houston, Pennsylvania, ka Washingtoni Library of Congress. Enim rännanud kavades kõlasid ?Apparition? (?Eleegilised laulud ja vokaliisid? sopranile ja võimendatud klaverile nelja solistiga, sh helilooja löökpillidel, lauljad Susan Grace ja Ann Crumb, tuntud muusikuist kitarrist David Starobin), ?Eine kleine Mitternachtsmusik?, ?Mundus Canis?, ?An Idyll for the Misbegotten?, ?Zeitgeist? (?Tableaux Vivants?, klaveriduole Quattro Mani), ?Ancient Voices of Children? ja Margaret Lee Tani esitatud ?Makrokosmos? I ja II.

    Kimmeli keskuses Philadelphias kõlas 7. X maailmaesiettekandel ?River of Life? sopranile (sol Barbara Ann Martin), löökpillikvartetile ja klaverile (Orchestra 2001, dir James Freeman), mis hiljem esitati ka New Yorgi Milleri teatris, 19. XI Margaret Lee Tan ?Makrokosmosega? New Yorgi Zankel Hallis. Lisaks veel konverents ja diskussioon maestroga Colorados ja Denveris, kus meenutati Crumbi 1968. a Pulitzeri preemiat, edu UNESCO rostrumil 1971. a ning 2001. a Grammyt  teose ?Star-Child? (1979, sopranile, laste- ja meeshäältele suure orkestriga) eest.

     

     

    ?Wien Modern 2004?

    1988. a Claudio Abbado algatatud festivali (28. X ? 30. XI) seekordsed teemaheliloojad on John Cage ning viinlanna Olga Neuwirth. Cage?ile pühendatakse tosina seeriaga filmifestival, kontserdisari ?Kontext Cage? (6 kava), ?Cage and Fluxus? jt külalistega Arma Gamelan Groupist (?Haikai?) Arditti Quartetini (?Music for Four?).

    Samas Ensemble Intégrales, Klangforum Wien (3 kavaga, ühe kava avas Wolfram Schurigi ?Ultima Thule? viiele ansamblile esiettekanne), Ensemble XX Jahrhundert, kus Mark Applebaum ise löökpillisolistiks oma ?Arylumi? esiettekandel; Quartet 22 vaid ungarlaste Judith Varga ja Bálint Bolcsó teostega, sisukatena ka siin Margaret Lee Tani kava (?Suite for Toy Piano?, ?Water Music?, ?Etudes Australes?), Marino Formenti ?Piano Integral? ja Iris Gerberi ?Piano Transzendental?, Irvine Arditti aga mängimas kõik 32 ?Freemani etüüdi?.

    Viini Raadio SO esimeses kavas Cage?i ?The Seasons?, kus dirigendiks heliloojana tuntud Matthias Pintscher ja veel kuubalase Jorge Sanchez-Chiongi ?Catwalk en Guantánamo? esiettekanne. Grazist pärit Olga Neuwirthil (1968) oli au avada suurfestival oma suure ansambli teosega ?…ce qui arrive…?, mille esiettekandja Grazi ?Steieri sügisel? Ensemble Modern tõi selle ka siia, samaviisi uusteosena Strasbourg?i festivalilt süit draamast ?Lost Highway?, mõnes kavas Neuwirth ka ise klahvpillidel (sh koos Marino Formentiga). Eriliselt kaunis õhtu, kus Neuwirthi palad vaheldumisi Schuberti omadega ning solistideks Thomas Larcher (klaver) ja Ernst Kovacic (viiul). Siin ka Neuwirthi uuemaid kompositsioone ?Marsyas?, kahte tema teost mängis Arditti Quartet.

    Selles kavas veel põnev uudis, Peter Ruzicka V keelpillikvartett festivali tellimusena. Raadio SO teises kavas (dir Bertrand de Billy) tehti pühendus Lucino Beriole ta viimaseks orkestriteoseks jäänud ?Stanzaga? (Austria esiettekanne), Jörg Widmanni ?Chor? (2004) koos Ungari Raadio kooriga ning Fausto Romitelli ?Dead City Radio? (2003).

    Festival pakkus ühe mahukaima eriprogrammi ?Viini d?ungel? noortele. 21. XI Ensemble Kontrapunkte (dir Peter Keuschnig) ka Harrison Birtwistle?i kolme teosega ja seejärel Kremerata Baltica kaks kava (viis teost Alfred Schnittkelt, sh kolm Concerto grosso?t tema 70. sünniaastapäeva puhul, solistideks Tatjana Grindenko ja Reinut Tepp). Eelmisel nädalal ka Viini Raadio SO viimane, erikava Schnittkele, solistiks Gidon Kremer ja dirigendiks Eri Klas.

     

     

    Autasusid ja preemiaid

    Austria teaduste ja kunstide aumedali pälvis USA bariton Thomas Hampson, kes nüüd Viinis elades on juba pikemat aega tegutsenud ka pedagoogi ja muusikateadlasena (eriti Mahleri). Medali andis üle Austria president isiklikult.

    Bremeni festivali preemia (25 000 eurot) sai Camerata Salzburgi ja Stuttgardi Raadio SO peadirigendina tegutsev inglise muusik Roger Norrington. Preemia on varem pälvinud vaid John Eliot Gardiner ja Nikolaus Harnoncourt.

    Vahtang ?ordania nim dirigentide konkursil Harkovis oli osalisi 17 maalt. Võitjaks kuulutati serblane Darko Butorac, kes tegutseb praegu Põhja-Arizona ülikooli orkestrite juures; II Martin Garcia (Uruguai), III Jevgeni Kirillov (Venemaa).

    Antonio Pedrotti nim dirigentide võistlusel Itaalias Trentos tuli võitjaks 27aastane ameeriklane Jonathan Schiffman, Prantsuse Rahvusorkestri ja Budapesti Festivaliorkestri assistent. Osalejaid oli kokku 140.

     

  • Kunstnik Meiu Mündi näitus „Oli kord” MoKSi galeriis

    Siiri Kolka

    Meiu Münt
    „Oli kord” 7. novembrist 2012 – 13. jaanuarini 2013

    Seni põhiliselt maalikunstnikuna tuntud Meiu Münt näitab MoKSi galeriis sarja maalilistest joonistustest, mis sai alguse 2009. aastal ja on tasapisi aina täiendust leidnud. Näitusel on eksponeeritud ka mõned maalid aastatest 2007–2012. Lisaks tööde sarnasele sisulisele fluidumile astuvad maalid joonistustega ka meediumipõhisesse dialoogi. Vaatajad saavad kõrvutada maali ja joonistust, avastada nende meediumite tehniliste ja väljendusvõimaluste sarnasusi. Näitust „Oli kord” ühendavad autori sõnul järgmised märksõnad: teatav mõtte- ja käitumismustrite kordus ning nende pidev teadlik, või ka ebateadlik, kordamine elus – ehk „alaarenenud” alateadvuse diktaat – déjà vu – nõiaring – objektiivne reaalsus versus meelepete.

    Näitust saadavad ka autori tekstid, need avavad töid ehk veidi sõnaliselt – või siis vastupidi, tekitavad küsimusi veelgi juurde … Autor ise nimetab neid sõnaderidu just lihtsalt tekstideks, mitte luuletusteks. Ainest kirjutamiseks, joonistamiseks ja maalimiseks on kunstnik enda sõnul leidnud elust ja inimestest enese ümber ja kõrval. Meiu Mündi loomingut tervikuna iseloomustab salapärasus, kihilisus ja millegi aimatavus. Tema maalid ja joonistused on valdavalt monokroomsed, nendes on palju õhku ja tõlgendusvõimalusi. Meiu Münt on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna ja Tartu Kõrgema Kunstikooli ning töötanud viimases ka maaliõppejõuna.

    http://meiu.future.ee/

    Näitus MoKSi galeriis on avatud 7. novembrist 2012 – 13. jaanuarini 2013, K-P, kl 12–18, näituse külastamine on tasuta.

    Lisainfo 53 306 679

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital. MoKSi galeriid toetab Kultuuriministeerium programmist Kunstigaleriid.
     
    ta tuleb koos esimese lumega
    hõre peenike ja hall
    ta keerutab teedel ja
    majade vahel
    ta paistab pühapäeva pärastlõunal
    koos valge jaheneva päikesega
    ta peidab end sooja varasügise varjudes
    raudteesilla all
    pika kõhna mehe selja taga
    ta ootab sind kuumas ja tuuleta juulis
    Tartu-Võru maanteel
    bensiinijaamas
    hetkeks tunned sa ta lõhna
    näed teda tahavaatepeeglist
    ta märkab sind
    ta järgneb sulle
    ta on su kõrval
    ta võtab sul käest
    lahti enam ei lase
    ära enam ei lähe

Sirp