Suvised rängemad mõttetalgud seisnevad peamiselt selles, kas maasikate seast valida Sonatat või Asiat; kas kukeseeni peaks juba ostma või on lootust, et hind läheb soodsamaks; kuhu minna ujuma.
Siiski tuleb robinal uudiseid võimsatest ja ka jõledatest come back’idest, mis sunnivad küsima, kuidas tuleb ajalooga ringi käia. Ma ei mõtle siinkohal staararheoloog Indiana Jonesi, kes kadunud Kihnu Virve kombel rahulikult pensioni veeta ei oska.
Juunis toimus kaks põnevat sündmust. Esmalt avati kaitsemaagiliste rituaalide – mille sekka kuulus peapiiskop Urmas Viilma õnnistus – saatel Põltsamaa uuendatud lossikompleks.
Igaüks võib veenduda, et see on huvitav, mõnele ehk lausa provotseeriv lahendus. Juhtrolli mängis sisearhitekt Margit Argus oma bürooga, aga vähem olulisem pole ka näiteks Lumia, Puldi, Krista Sarve töö. Teatavasti sai see vägev kants 1941. aasta põlengus kõvasti kannatada, säilisid vaid müürid. Ka kõige erilisemat – meil nii haruldast rokokood – on jäädvustatud vaid fotodel. 1970. aastatest on objekti tasakesi kohendatud, kuid suured investeeringud tulid alles nüüd. Tehti raske, ent julge otsus näidata eelkõige ajaloolisi varemeid. Uus, mida peaks tasapisi ka juurde tulema, on kasin, aga kena ja turvaline. Eriti tore on katustatud vaateplatvorm, mis maitsekalt viitab vormilt olnule, aga ei matki seda liialt. Lisaks on eriline tunne vaadata otsa kõrval oleva kiriku kukele ning kogeda lopsakat rohelust. Näitusel on väga suur rõhk üpriski glamuursete elulugudega ajaloolistel isikutel. Neid käsitledes ollakse mängulised: rahvale paistis eriti meeldivat suurkujude humoorikas söögilauavestlus. Lisaks on kokku toodud esemeline pärand, mille hulgas on kõige olulisem meie protodisain: vaid kildude ja üksikute nõudena säilinud Woldemar Johann von Lauw portselanimanufaktuuri toodang.
Seevastu Viljandis toodi elevant portselanipoodi. Nimelt sätiti Viljandis võidupühaks Vabadussõja mälestussamba (1926) koopia avamine. Võimatu on mõista, miks oli vaja väljakut karistada Amandus Adamsoni ühe suurema ebaõnnestumisega. Seob ju avaliku ruumi lahendus (2020, autorid Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Mihkel Urmet, Anne Saarniit, Roomet Helbre, Taavi Kuningas) üpriski taktitundeliselt kokku eri aegadest pärit hooned ja haljastuse ehk siis pangamaja, mõisahäärberi, aga ka lossimäed koos lauluväljakuga. Seevastu monument on eelkõige piinlik: püramidaalsele postamendile on kinnitatud heroilisust kuvama pidavad piinlikud skulptuurid, patriarhaalsel viisil on all jalamil ema lapsega, ülal ebamugavalt nii lipu kui ka mõõgaga varustatud Püha Jüri meenutav sõdur, kelle jalge ees on lohe asemel imelikus rüüs haavatud Lembitu, käsi püsti. On kahju, et Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka midagi terasemat vormida ei saanud. Mõneti kurioosselt käib aga Paides praegu Vabadussõja auks püstitatud rahvamaja lammutamine.
Vormiliselt sama hirmus ning püha nagu Viljandi sammas on juba mullu suvel Tõrva tehtud Volodõmõr Zelenskõi viiemeetrine liivakuju, kus nimitegelast nõretavalt magusal viisil ameeriklaste Vabadussamba poosis Rooma keisri moodi toogaliku rüüga vorminud Läti kitšikujur Agnese Rudzīte-Kirillova. Suur oli pahandus, kui 12. juuli varahommikul sõitis arvatavalt purjus mees skulptuurile otsa. Delfi vahendas detailselt, et pahalane on Eesti kodanik, aga elab ja töötab Soomes. Artiklis ilmse liialdusena Vabaduse pargi kroonijuveeliks ristitud kuju jalam taastati siiski vaevata. Kuna Ukraina presidendist on saanud pühamees, kelle lammutus oleks vahest riivatu, siis ma ei imesta, kui liiva asemel varsti pronks või kivi käiku lastakse, selle asemel et loomu poolest ajutiseliivaskulptuuri asemele midagi uut välja võlutaks. Kuna linnake on muidu täitsa naksis, on sellest tuline kahju.
Kindlasti on elusam äsja Jõgeva külje alla Õuna ringile paigaldatud metalne mootorratas, mille tegi tsikliga seotud elustiili ülistuseks motomehest kunstnik, kodusoomlane Tapio Markku Lahti.
Vahest võiksidki mälumajakateks olla ikkagi originaalid, mis sest, et kohati on need vanad ja kulunud? Nii mahub ära ka uus loome, millele ei saa pahaks panna, et see on mõnikord rabe, otsiv ja kentsakas.
Pikka aega ei toimunud suviti kirjanduselus peaaegu mitte midagi. Pärast maikuu festivale algas suur puhkuseaeg: uusi raamatuid ei ilmunud, esitlusi ei korraldatud, kirjanike liidu üritused läksid pausile, suuremad raamatukogud panid ukse kinni. Nii vältas see kuni augusti keskpaigani, mil oli põhjust sõita Peipsi veerde, Võtikvere raamatuküla päevale ja Liivi muuseumi aasta kirjaniku valimisele.
Viimased aastad on toonud rõõmustavaid sõnumeid. Võtikvere raamatuküla sari sai küll punkti, kuid lisandunud on sümpaatseid pisikesi kirjandusfestivale üle Eesti: Saaremaal, Hiiumaal, Pärnus… Viljandis ka, aga see leiab aset märtsis. Muhumaal on saanud oodatud traditsioon Sumari raamatukohviku päevast. Võib küsida nagu „Nukitsamehe“ metsakoll: kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis kas nüüd on kirjandusfestivale üle? Ei, pigem mitte. Kõigil neil festivalidel näib huvilisi jaguvat, sh kohapealseid elanikke, mitte ainult kirjandusturiste. Võimalus autoriga kohtuda läheb kaugema paiga lugejaile vägagi korda. Saaremaa Tagaranna publiku pühendumus on lausa imetlust väärt: paljud südapäeval saabunud külalised kuulasid esinejaid keskendunult veel päikeseloojangulgi.
Puht geograafiliselt on kirjandusfestivaliga katmata Kesk- ja Kirde-Eesti, aga eks sõltu see ennekõike sealsete raamatusõprade initsiatiivist. On ju ka teised kirjandusfestivalid sündinud kodanikualgatusena – tehakse ise teoks see, millest on puudust tuntud.
Heameelt valmistab asjaolu, et Tartu ülikooli raamatukogu ja asenduspindadel tegutseva rahvusraamatukogu uksed on juba mitu aastat pidevalt avatud. Ja tõepoolest käiaksegi seal ka juulikuus. Keskmisest rahvarohkemad, muide, on raamatukogud kuumalainete ajal, sest see on tänuväärselt jahe paik ja sinna ei minda ainult teadustööd tegema, raamatuid laenama või arvutit kasutama, vaid ka normaalset enesetunnet taastama.
Ma ei märganud, millal see juhtus, aga kirjanike liidu Tartu osakonna kirjanduslikud teisipäevad ei sõltu enam aastaajast ning neid saab jälgida veebis.
Progressiivsed muutused, kas pole? Ainult kirjastamises paus kestab. Nii mõnigi autor on viimasel ajal märkinud, et raamat on ammu valmis, kuid kirjastus ei taha head teksti suve peale „ära raisata“. Ühelt poolt mõistan kirjastusi: küllap käib raamatupoodides (ostukeskustes) suvel vähem rahvast ja läbimüük on väiksem, lisaks on turundus pärsitud, sest niigi vähesed kirjandussaated lõpetavad jaanipäeva paiku hooaja ja mitme trükiväljaande kultuurikülgede toimetajad on läinud kollektiivpuhkusele. Eks puhka millalgi ka turundajad ise. Teisalt tasub kaaluda mõne teose esitlemist just nimelt suvel, kirjandusfestivalil, nagu tegi sealsamas Tagarannas kirjastus Tänapäev.
Kõige tähtsam on suvise kirjanduselu juures siiski see, mis pealtnäha kõige tavalisem – inimesed. Mõistagi kiidavad festivalikülalised häid esinejaid, huvitavaid raamatuleide ja kauge paiga ilu, ent kõige tähtsam on siiski seltskond, võimalus kohata tuttavaid, leida uusi, jagada mõtteid. Kirjandussõprust ei ole võimalik ära raisata.
Kas Kahhovka veehoidla tühjenemine süvendab probleemi või annab uue võimaluse?
JAANUS TERASMAA
Kahhovka veehoidla koos kanalite süsteemiga rajati Dnepri jõele 1956. aastal stalinlikus looduse ümberkujundamise vaimus, et näidata koht kätte ameeriklastele ning toota hüdroenergiat, avada laevatee Aasovi merele ja luua hiiglaslik, miljonitele hektaritele ulatuv niisutussüsteem. Päris nii see paraku ei läinud. Täiendav, ja mõnedel hinnangutel peamine, eesmärk oli strateegilis-militaarne – takistada tulevikus Nõukogude Liidu vaenlaste edasitungimist ning vajaduse korral paisu purustades nad üle ujutada. Kasutada vett kui relva. See leidiski aset 6. juunil 2023. aastal, kui Kahhovka pais hävitati. Paisu taga olev ligi 20 km3 vett hakkas suurel kiirusel välja valguma ning võttis suuna Musta mere poole, ujutades oma teel üle sadu ruutkilomeetreid, tappes ja kaasa viies elusolendeid, pinnast ja reostust. Inimohvreid arvatakse olevat vähemalt sada.
Kahhovka veehoidla peamine eesmärk oli mõnedel hinnangutel strateegilis-militaarne – takistada tulevikus Nõukogude Liidu vaenlaste edasitungimist ning vajaduse korral paisu purustades nad üle ujutada. Kasutada vett kui relva. See leidiski aset 6. juunil. Pildil üleujutus Hersoni oblastis.
Veega seotud konfliktid on inimkonnaga alati kaasas käinud, vanimad kirjalikult talletatud teated ulatuvad aastatuhandete taha.1 Veekonflikte koondavas andmebaasis on ainuüksi sellel sajandil registreeritud 1051 veekonflikti, millest 83 korral on kasutatud vett relvana.2 Ka Kahhovka paisu purustamine langeb sellesse kategooriasse. Vee tõhusa relvana kasutamiseks tuleb tegu pikalt ette planeerida ja luua selleks sobivad tingimused.
Peale paisu purustamisega kaasnenud otsese mõju ootab piirkonda suure veemassi kadumise tõttu ees rida täiendavaid muutusi, mille tagajärjed rahvale ja ökosüsteemile selguvad järgnevatel kuudel ja aastatel. Kahtlemata on tegu suure lokaalse katastroofiga. Ometi võib veehoidla kadumises peituda Ukraina jaoks uus võimalus toimida paremini looduse ja inimese heaks ning lähtuda millestki mõistlikumast kui stalinlikud loosungid.
Kui suur oli Kahhovka veehoidla?
Lühike vastus on, et see on suurem, kui oskame siit väikesest Eestist ette kujutada. Ei meil ega ülejäänud Euroopas ei ole midagi ligilähedaselt sama suurt kunagi rajatud. Kahhovka veehoidla oli 240 km pikk ja 23 km lai (maksimaalne sügavus 26 m, keskmine sügavus 8 m), pindala üle 2000 km2. Peipsi Suurjärve pindala (ilma Lämmijärve ja Pihkva järveta) on ~2600 km2. Seega samas suurusjärgus. Meie suurima veehoidla Paunküla veehoidla pindala on 4,3 km2.
Veemaht on samuti võrreldav. Kahhovka veehoidla ametlik ruumala oli 18,2 km3, kuid seoses kõrge veetasemega võis see paisu purustamise hetkel olla kuni 20 km3. Võrdluseks, Peipsi Suurjärve ruumala on 21,8 km3. Vastavalt värskeimatele uuringutele3 on Paunküla veehoidla ruumala 0,014 km3 ja kogu Tallinna veehaarde veehoidlate (Paunküla ja Soodla veehoidla ning reservina Männiku ja Raku järv) ja Ülemiste järve ruumala (s.t see strateegiline veevaru, mis varustab kolmandikku Eesti rahvastikust veega) kokku on 0,076 km3. Erinevus ~260 korda! Võrreldes Kahhovkaga on meie suurim veeprojekt imetilluke.
Ometi ei ole tegu kaugeltki maailma suurima veehoidlaga, pindala poolest asub see 26. kohal, ruumalalt mahub napilt esimese pooleseaja hulka, 48. kohale. Maailma suurima pindalaga paisutamise teel saadud veehoidla on Ghanas asuv Volta veehoidla (8500 km2). Ruumala alusel on suurim Sambias ja Zimbabwes asuv Kariba järv (180,6 km3). Need mõlemad hiidveehoidlad asuvad sügavas orus, kuhu sellised veehoidlad tavapäraselt rajataksegi. Ka Ukrainas asub üks Kahhovkast pindalalt veidi suurem veehoidala, samal jõel ülesvoolu paiknev Krementšuki veehoidla. Selle maht jääb Kahhovkale küll alla.
Miks Kahhovka veehoidla rajati?
Kahhovka veehoidla puhul on tegu anomaaliaga, Euroopas ja paljuski ka mujal maailmas sellistes geograafilistes oludes analoogid puuduvad. Põhjus on väga lihtne: lauskmaale suurte veehoidlate rajamine ei ole mõistlik, sest üleujutatav ala ja sellega kaasnev mõju nii inimestele kui ökosüsteemile on ebaotstarbekalt suur. Selliseid veehoidlaid rajati Nõukogude Liidu territooriumil, sest seal aeti asju loosungite vaimus ega hoolitud sotsiaalsetest ja keskkonnatagajärgedest. Nii oli Kahhovka veehoidla rajamine üks osa stalinlikust looduse ümberkujundamise suurejoonelisest plaanist ja täitis soovi olla Ameerika Ühendriikidest parem. Kes soovib tutvuda NSV Liidu ministrite nõukogu vastava määrusega, leiab selle 1950. aasta 24. septembri ajalehest Harju Elu.4
Kahhovka veehoidlale planeeriti kolm strateegilist ülesannet: elektri tootmine, niisutamine ja laevandus. Algselt oli kavas võtta Põhja-Krimmi kanal kasutusse laevatamiseks ja luua ühendus Aasovi merega. Lisaks rajati Kahhovka kanal ja Dnepri-Krõvõi Rihi kanal oma niisutussüsteemidega. Veehoidlal oli ka strateegiline eesmärk – takistada tulevikus vaenlaste edasiliikumist. Ning kui nad ikkagi lähenema peaksid, siis pais õhata ja takistada sellega vägede liikumist pikaks ajaks.5 2023. aastal see plaan siis realiseeriti.
Kuna tegu oli parteile olulise rajatisega, ehitati see valmis vaid viie aastaga. Ujutati üle sadu tuhandeid hektareid maad, sealhulgas kümneid tuhandeid hektareid elurikkaid roostikke ja märgalasid. Lisaks pühiti maa pealt ligi sada küla, kus elas mitukümmend tuhat inimest. Nende arvamust ei küsinud keegi, nad lihtsalt sunniti lahkuma. Kahhovka paisu kasutati ka nõukogude inseneeria võimsuse turustamisel, seda näidati sinna kutsutud Egiptuse delegatsioonile, kes seejärel otsustaski tellida Assuani paisu ümberehitamise just Nõukogude Liidult.5
Veehoidla hoogtöö korras ja läbimõtlematult rajamist ilmestab see, et toodetud elektriga ei olnud midagi peale hakata, piirkonnas ei olnud piisavalt tarbijaid. Seega rajati hiiglaslik puuvilla- ja paberivabrik ning uued niisutussüsteemid puuvilla kasvatamiseks. Puuvill nõuab teatavasti väga suurt veekulu, ühe tonni puuvilla kasvatamiseks kulub 10 000 tonni vett. Paraku ei elanud piirkonnas piisavalt inimesi, et kogu puuvilla tootmiseks vajalik töötsükkel saaks kaetud. Seega oli toodangu maht väike ja tehas suleti juba mõne aasta pärast. Järgmine halb üllatus oli see, et Kahhovka veehoidlast üksi ei piisanud planeeritud mahus kogu rajatud niisutuskanalite võrku toitma. Seega rajati ülesvoolu veel mõned veehoidlad (Kiievi, Kanivi, Krementšuki, Kamjanske ja Dnepri veehoidla). See süsteem tervikuna tagab põllumajanduseks sobivad tingimused mitmesajal tuhandel hektaril. Algse plaaniga ainuüksi Kahhovka rajamisel nähti ette 1,5 miljoni hektari niisutamist ja teist sama palju Krimmi veega varustamiseks.4
Kuidas veehoidla tühjeneb?
Veehoidla korraga tühjaks ei jookse, see sõltub paisu kahjustuste ulatusest, kahjustatud ala kõrgusest, maastiku reljeefist ja paljust muust. Purustatud lõigu laius Kahhovkas oli umbes 800 meetrit. Alguses oli veetaseme alanemise tempo umbes üks meeter ööpäevas, ajaga see aeglustus. Ukraina hüdroenergiafirma juhi hinnangul oli 9. juuniks Kahhovka veetase alanenud maksimumtasemest viie meetri võrra. 11. juuni seisuga oli veetase alanenud juba 7,5 meetri võrra. Seega julgelt üle poole veehoidla mahust voolas purustatud kohast välja juba esimese nädalaga.6 Kuigi teadaolevalt oli aastavahetuse 2022/23 paiku Kahhovka veehoidla veetase tavapärasest üle kahe meetri madalam, siis purustamise hetkeks oli see saavutanud maksimumkõrguse (tavapärasest u 1,5 m kõrgema), mida pole viimased 30 aastat nähtud. Valla pääsenud veekogus oli maksimaalne võimalikust – veehoidla veemaht oli sellel hetkel hinnanguliselt kuni 20 km3. Kahhovka hüdroelektrijaama direktori Oleg Paštšenko sõnul oli juuni lõpu seisuga veehoidlast välja voolanud 14,4 km3 vett ja järele jäänud u 5,5 km3.7
Milline on mõju piirkonna veega varustatusele ja põhjaveele?
Paisu purustamise mõju ulatus on määratult suur, NASA hindas üleujutusalaks esimesel nädalal umbes 420 km2.8 See on võrreldav 2,7 Tallinna territooriumiga või näiteks kahe Muhu saarega. Dnepri jõe ääres tabas üleujutus mitutkümmend linna ja sadu külasid. Seega said mõjutatud kogu allavoolu jääv ligikaudu sajakilomeetrine jõelõik ja selle ümbrus.
Kogu piirkonna põllumajandus ja elanikkonna veega varustatus jääb pikaks ajaks löögi alla. Lõuna-Ukraina, ja eriti praeguse konflikti keskpunktis Krimmi poolsaar, on oma looduslike omaduste tõttu suuresti kuiv stepiala. Piirkonnas on väiksemaid jõgesid ja mitu soolajärve, kuid see ei ole kunagi olnud ideaalne koht laialdaseks põllumajanduseks ja suure veetarbimisega linnade ehitamiseks. Selle loodusliku takistuse ületamiseks hakati koos Kahhovka veehoidlaga ehitama Põhja-Krimmi kanalit, mis toidab Krimmi poolsaare veereservuaare ja linnu.9 Umbes 85% Krimmi poolsaare elanikele kättesaadavast veest on tulnud sealt. Ennustatakse, et ilma Dnepri jõe veeta, mida piirkond nüüd ei saa ka järgmised kümme aastat, hakkab Krimmi niigi ülekasutatud põhjavee tase alanema ja merevesi üha enam põhjaveekihtidesse tungima. Seda suundumust on märgatud juba praegu, kohati ei ole kaevuvesi enam joogikõlblik.
Kahhovka veehoidla 20 km3 veemassi kadumine avaldab otsest mõju põhjavee tasemele ka veehoidla piirkonnas. Kui viimastel aastakümnetel oli tekkinud tasakaalus süsteem veehoidla ja lokaalse põhjavee taseme vahel (veehoidla toitis põhjavett), siis see muutub. Näiteks salvkaevud, mis olid kaevatud pärast paisu rajamist, jäävad kuivale ja veetase alaneb ka puurkaevudes. Sama toimus Eestis väikses ulatuses Sindi veehoidla tühjendamise tagajärjel.10 Milline saab olema mõju piirkonnale tervikuna, seda näitab aeg. Juba praegu on veehoidla lähedal asunud küladest teatatud puurkaevudes veetaseme alanemisest kuni 15 cm ööpäevas. Mitmel pool on veevarustus katkenud.11
Milline on mõju vee kvaliteedile ja ökosüsteemile?
On hinnatud, et vette sattus vähemalt 600–800 tonni naftat, mis triivis Dnepri jõkke ja seal edasi Musta merre. Hersoni piirkonnas kirjeldati õlilaike tulvavee pinnal juba esimestel päevadel. Juurde peab arvestama veepuhastitest, septikutest, kas või käimlatest kaasa uhutav bioloogiline saaste, hukkunud loomade ja lindude korjused, prügilatest pärit saaste jne. See kokteil, mis Musta mere poole liigub, ei muutu tee peal kindlasti puhtamaks, vaid aina kogub reostust. Veega on kaasa läinud ka suures koguses miine ja laskemoona.
Kahhovka tühjenemisega kaasnes kalade, karpide ja teiste veeorganismide hulgaline suremus ja ulatuslik elupaikade hävimine.12,13 Mõju on kahetine, kiire veetaseme alanemisega suudab kaasa liikuda ainult osa elusolendeid. Kuivanud veehoidla põhi on täis surnud kalu. Teiseks hävitas tulvavesi teele jäänud linnupesi ja uputas teisi olendeid. Veega kaasa läinud mageveeorganismid kanti Musta merre, kus soolases vees ellujäämine ei ole paljudel juhtudel mõeldav. Tulvaveega kaasa tulnud reostus, hõljum ja tavapärasest suurem kogus magedat vett on omakorda laastava mõjuga Musta mere ökosüsteemile, kuigi sel puhul saab prognoosida pigem lokaalset mõju suhteliselt vähe avamerele avatud lahes, kuhu Dnepr suubub.
Peale kirjeldatu on üheks märkimisväärseks keskkonnamõjuks ka aastakümnetega paisu taha kogunenud setete uhtumine allavoolu. Seal on akumuleerunud toitaineid ja saasteaineid, mis nüüd korraga suures koguses vabanesid. Palju sellest materjalist settib ilmselt üleujutusalal põldudele ja tänavatele, kuid kindlasti jõuab ka Musta merre. On pakutud, et tulvavesi kannab edasi ka veehoidla settesse ladestunud Tšornobõli tuumakatastroofist tekkinud radioaktiivset saastet.12 Kõik need on oletused, sest eelnevad uuringud nii veekvaliteedi kui setete koostise kohta puuduvad.
Milline on mõju toiduga varustatusele?
Kahhovka oli ühe Euroopa suurima niisutussüsteemi osa. Sealt tuleb nisu, mais, päevalille- ja sojasaadused, puu- ja köögivili.14 Ukraina Pravda andmetel muutus kasutuskõlbmatuks vähemalt 30 niisutussüsteemi, millega oli kaetud 584 000 hektarit põllumaad. Veeta on jäänud 94% Hersoni, 74% Zaporižžja ja 30% Dnipropetrovski niisutussüsteemidest. 2021. aastal saadi sellelt alalt 4 miljonit tonni vilja ja muid põllumajandussaadusi koguväärtusega 1,5 miljardit dollarit. Ukraina põllumajanduskoja hinnangul saab Kahhovka paisu purustamise tõttu prognoosida Ukraina teraviljaekspordi vähenemist 10–15%. Ukraina on maailmas suuruselt viies teravilja eksportöör, seega on mõju globaalne. Otseselt on üleujutusest kahjustatud vähemalt 20 000 ha põllumaad.
Taimekasvatus pole ainuke löök rahva toiduga varustatusele, Ukraina põllumajandusministeeriumi hinnangul on Kahhovka tühjaksjooksmise hinnaks ka 95 000 tonni kala kadumine toidulaualt.12 Kui tõepärased kõik need arvud on, ei tea ilmselt keegi. Pigem võib tegelik mõju olla algselt prognoositust väiksem.
Milline on mõju energiasüsteemile?
Kahhovka hüdroelektrijaam tootis aastas elektrit kuni 1,4 teravatti,14 varustades sellega tuhandeid peresid ja tagades energiasüsteemi stabiilsuse ja paindlikkuse. Kogu Ukraina elektribilansist on see pelgalt 0,7%.15 Seega on tähtsus lokaalne ja see on suhteliselt kergesti asendatav. Tervikuna on hüdroenergia osakaal Ukraina energiabilansis 9–10%, pea pool kogu elektrist tuleb tuumaenergiast. Ka sellesse jättis paisu purustamine oma jälje, juba 8. juunil seisati Zaporižžja tuumajaam. Kuigi otsest kohest ohtu tuumajaama jahutusele Kahhovka paisu purustamine kaasa ei toonud, on risk veevarustuse häirete tõttu olemas. Seega viidi tuumajaam ooterežiimile, milles ta käimasoleva sõja loodetavasti üle elab.
Kas mõjud on pöördumatud?
Vastus sellele küsimusele sõltub vaadeldavast ajaskaalast. Kahhovka veehoidla rajati ligi 70 aastat tagasi. Selle ajaga on piirkonna veestik, nii pinna- kui põhjavesi, saavutanud uue tasakaaluseisundi. Ökosüsteem on kohanenud, kadunud elupaikade piirid on nihkunud, saavutatud on uus tasakaal. Piirkonnas elab rohkem neid inimesi, kellele veehoidla on alati olemas olnud kogu nende eluea vältel, kui neid, kes selgelt mäletavad elu enne seda. Seega oli hiigelsuur tehisjärv saanud tegelikkuse osaks. Unustatud on sajad kadunud külad ja ümberasustatud kümned tuhanded inimesed, hävinud märgalad ja vaesunud ökosüsteemid. Viimatiste põlvkondade vaates on just nüüd kogu nende elu peapeale pööratud, varem akna taga loksunud lained on kadunud silmapiiri taha. Kui küsida praeguste 80-90aastaste käest, siis võib vastus olla, et taastumas on varasem elukorraldus.
Ukraina rahandusministeerium on hinnanud,16 et paisu taastamine endisel kujul läheb maksma vähemalt miljard dollarit ja võtab vähemalt viis aastat. Millal ehitamiseni üldse jõutakse, on eraldi küsimus. Saame rääkida ilmselt viie kuni kümne aasta pikkusest perioodist ilma Kahhovka paisuta. Hea võimalus aeg maha võtta ja sügavalt kaaluda, kas sellisel kujul taastamisel on üldse mõtet. Samal ajal teeb Kahhovka hüdroelektrijaama hallanud ettevõte juba ettevalmistusi paisu taastamiseks endisel kujul, pidades Maailmapangaga rahastusläbirääkimisi ja planeerides esmalt rajada ajutine pais veetaseme tõstmiseks.7
Selle asemel võiksid nad kõigepealt vaadata ajalukku ja seejärel endalt küsida, kas sellise mastaabiga rajatis on tänapäeval üldse mõistlik. Veehoidla arvelt on saadud tagasi põllumaad, tasapisi hakkaksid taastuma ka jõeäärsed märgalad. Prognoosida saab virgutavat mõju elurikkusele ja vee kvaliteedile, seda eriti jõe suudmes. Sellises mahus Dnepri vee kinni hoidmine on olnud väga suure mõjuga. Arvutuste järgi peaks aastas Dneprist Musta merre jõudma 63–67 miljardit kuupmeetrit vett, aga jõuab poole vähem, 35–38 miljardit kuupmeetrit.17 Jõe suudmeala ökosüsteemid on degradeerunud. Tugevalt on kannatanud jõe veekvaliteet ja kogu piirkonna põhjavee kvaliteet, sest Kahhovka veehoidla toidab seda, ning mitte kõige puhtama veega. Dnepri kalastik on viimastel aastakümnetel tugevalt vaesunud ega näita taastumise märke.
Ühe suure veehoidla asemel tasub kaaluda hoopis mitme väiksema rajamist. See hajutaks keskkonnamõju, lubaks luua ja alles jätta sobivaid elupaiku ning äkki isegi taastada endisel kohal mõned külad või linnad. Piirkonna ökosüsteemid ja sotsiaalsed olud saaks stabiliseeruda kusagil kahe äärmuse – veehoidla täielik puudumine ning varasem hiidveekogu – vahel. Hästi planeerides oleks veehulk piisav niisutussüsteemide vähemalt osaliselt töös hoidmiseks. Sellises looduslikult kuivas, väheste sademete, kuid suure aurumisega piirkonnas on pideva kastmise tagajärjeks muldade degradeerumine ja üha kuhjuvad soolad. Vesi aurab ära, aga veega kaasa tulnud kraam jääb alles. Mõnes piirkonnas annab see juba tunda. Piirkonna põllumajandustegevus tervikuna vajaks ümbermõtestamist, mida üldse saab ja tasub seal kasvatada, et see saaks ka pikas perspektiivis jätkuda. 2010. aastal tehtigi tookordsel ümarlaual ettepanek viivitamatult midagi ette võtta ja esimese meetmena pakuti jagada Kahhovka veehoidla kaheks, seejuures alandada allavoolu jääva madalama osa veetaset 8-9 meetri võrra.17 Eeldused mitme väiksema veehoidla rajamiseks on head. Nii oleks tagatud Dnepri laevatatavus, vajaduse korral saaks toota piirkonnale piisavas koguses hüdroenergiat, tagada Zaporižžja tuumajaamale jahutusvesi, niisutada piirkonna põlde ja anda ökosüsteemidele võimalus vähemalt osaliseks taastumiseks.15
Jaanus Terasmaa on Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse ökohüdroloogia professor.
1 Haleh Hatami , Peter H. Gleick, Chronology of Conflict over Water in the Legends, Myths, and History of the Ancient Middle East. In „Water, war, and peace in the Middle East“. – Environment 1994, 36(3). Washington, Heldref Publications.
2 https://www.worldwater.org/conflict/map
3 Egert Vandel, Tiit Vaasma, Marko Vainu, Jaanus Terasmaa, Eesti väikejärvede batümeetria alased tööd ökoloogia keskuses 2022.
Jaanus Terasmaa, Laimi Truus, Are Kont, (toim.), 30 aastat keskkonnaökoloogiat. Ökoloogia keskus 1992-2022, lk 135−150. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Keskuse Publikatsioonid XIII. Tallinna Ülikool 2022.
4 NSV Liidu Ministrite Nõukogus. Dnepri jõele Kahhovka hüdroelektrijaama, Lõuna-Ukraina kanali ja Põhja-Krimmi kanali ehitamisest ning Ukraina lõunarajoonide ja Krimmi põhjarajoonide maade niisutamisest. – Harju Elu 23. IX 1950.
5 Іван Савчук, Каховське водосховище. Остання велика будова комунізму в Україні. – localhistory.org.ua 21. X 2022.
6 Burç Eruygur , Ukraine says water level at Kakhovka Reservoir at ‘dead’ point ‘We can no longer withdraw water for settlements and for the Zaporizhzhia Nuclear Power Plant,’ says head of Ukraine’s hydropower company. – www.aa.com.tr 9. VI 2023.
7 Пресслужба Укргідроенерго, Директор Каховської Гес Олег Пащенко: „Ми відбудуємо станцію після теракту“. – uhe.gov.ua 30. VI 2023.
8 Megan Zaroda, Navigating The Kakhovka Dam Collapse: NASA Harvest Consortium Assesses Agriculture Impacts With Satellite Imagery. – www.planet.com 12. VI 2023.
9 Suurehitus Dnepril. – Stahhaanovlik Töö. EKP Kiviõli Rajoonikomitee ja Kiviõli Rajooni TSN häälekandja 21. VIII 1951.
10 Sarah Adamson, Sindi paisu lammutustööd jätavad mitu majapidamist veeta. – Delfi 30. VII 2019.
11 Российские оккупанты заявили, что через 30-40 дней питьевая вода в скважинах Каховки на Херсонщине может полностью исчезнуть. – investigator.org.ua 2. VII 2023.
12 Rait Piir, Ukraina teadlane: Kahhovka üleujutus võib laiali kanda Tšornobõli saastet. – ERR 9. VI 2023.
13 Chris Baraniuk, The Kakhovka Dam Collapse Is an Ecological Disaster. – www.wired.com 8. VI 2023.
14 Igor Kossov, What are the consequences of the Kakhovka dam’s demolition? – kyivindependent.com 6. VI 2023.
15 Agatha Gorski, Kakhovka dam destruction disrupts water, power supply but offers sustainable reset. – kyivindependent.com 2. VI 2023.
16 Юлія Свириденко, Підрив Каховської ГЕС загрожує катастрофічними наслідками для всього світу. – www.me.gov.ua 6. VI 2023.
17 Григорій Михайлович Романенко, Каховська ГЕС – екологічна катастрофа для нижнього Подніпров’я. Каховська ГЕС-2 – посилення та консервація негативів. – www.eco.ks.ua
Pärast pikaajalist rasket haigust suri 11. juulil oma Pariisi kodus maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera.
Milan Kundera 1975. aastal Pariisis
Milan Kunderaga ei kaotanud me ainuüksi suurt kirjameest, vaid temaga kadus igavikku tõenäoliselt viimane suurkuju Praha kevade eelsest ja järgsest suurte tšehhi loomeisikute plejaadist, kelle saatuseks oli emigreeruda või elada siseemigratsioonis. Pean siinkohal silmas niisuguseid maailmanimesid nagu Miloš Forman, Václav Havel, Jiří Menzel, Josef Škvorecký, aga ka Bohumil Hrabal.
Tšehhi meedia on pühendanud Kundera lahkumisele palju artikleid ja lähiajal ilmub kindlasti veel hulk põhjalikke sissevaateid tema loomingusse, aga siinkohal tahan pakkuda mulle põnevana tundunud noppeid järelehüüetest ja taasavaldatud varasematest Kunderaga seonduvatest intervjuudest. Torkab silma, et paljud neist keskenduvad pigem keerulistele suhetele Kundera ja tšehhi avalikkuse vahel kui tema loomepärandile. Ent küllap süvaanalüüsid nõuavadki veidi rohkem aega.
Olematuse talumatu kergus
Ehkki prantslasedki peavad Kundera loomingut oma kirjanduspärandi osaks – on ju mitu tema kuulsat romaani kirjutatud prantsuse keeles ja avaldatud Prantsusmaal –, kujunes tulevane maailmakirjanik ja lõi talle ainuomase stiili siiski Tšehhimaal. Sellele viitab oma järelehüüdes Kunderale nädalalehe ja portaali Respekt ajakirjanik Pavel Turek, tsiteerides üht intervjuudest, mille Kundera andis aastal 1983 ajakirjale Paris Review enne, kui ta loobus meediaga suhtlemisest: „Mu suurim ambitsioon elus on olnud käsitleda elu kõige olulisemaid küsimusi maksimaalse vormikergusega. Frivoolse vormi ja olulise teema kombinatsioon paljastab hetkega meie draamade tõe (nii nende, mis leiavad aset meie voodis, kui ka nende, mida etendame ajaloo suurel laval) ja ühtlasi nende hirmutava tähtsusetuse. Me kõik kogeme olematuse talumatut kergust.“
Samas intervjuus on Kundera öelnud: „Kõigi mu raamatute pealkirjaks oleks võinud olla „Olemise talumatu kergus“,1 „Nali“2 või „Veidrad armastuslood“3. Sest just neis peegelduvad vähesed teemad, mis on mind elus jäägitult köitnud. Need teemad on mind defineerinud, aga kahjuks ka piiranud. Peale nende teemade pole mul millegi kohta midagi öelda ega midagi kirjutada.“
Prantsuse keeles hakkas Kundera kirjutama möödunud sajandi 1980. aastatel, pärast seda, kui temalt oli 1979. aastal ära võetud Tšehhoslovakkia kodakondsus. Tagasi anti see talle alles aastal 2019.
Tšehhi meedia kajastab ka mujal maailmas ilmunud nekrolooge. Pavel Turek tsiteerib Daniel Lewist, kes kirjutas oma New York Timesis avaldatud intervjuus: „Heidik, kellest sai globaalne kirjandustäht tänu sarkastilistele, seksist läbiimbunud romaanidele, mis täpselt tabasid elu lämmatavat absurdi koduse Tšehhoslovakkia töölisparadiisis.“ Lewis puudutab ka Kundera vastuolulisi naistegelasi, mis sundisid briti feministi Joan Smithi konstateerima, et „vaenulikkus on kõigi Kundera naisi käsitlevate kirjutiste ühisnimetaja“. Samuti kirjutab Lewis sellest, kuidas Kundera defineeris Kesk-Euroopat kui Ida ja Lääne vahele surutud ruumi (Idast valitsetud ja Läänest hüljatud), mis oli mõistetav kultuuriline konstruktsioon ja aitas Kunderal luua endale Prantsusmaal sealse kirjandusloome sees tegutseva ainulaadse autsaideri imago. 2011. aastal ilmusid tema kogutud teosed kirjastuse Gallimard prestiižses klassikutele pühendatud väljaandes Pléiade. Kundera oli 14. kirjanik, kellele sai see au osaks tema eluajal.
Pavel Turek räägib oma järelehüüdes, kui olulisel kohal on Kundera loomingus naer, mida pakutakse lugejale võimalikult kerges vormis, ent mis ei kanna endas rõõmu ega vabanemist. Nali, naer ja sarkasm on Kundera loomingus üha uuesti korduv motiiv. Ameerika kirjanik Diane Johnson on öelnud: „On võimalik, et kui Kundera kirjutab naerust, ei pea ta seda inimese subjektiivseks viisiks väljendada tunnustust või üllatust, nagu me seda tavaliselt mõistame, vaid selles peitub omamoodi agressioon, enesekaitse, see on kirjaniku kohustus ja tema vastupanu alustala.“
Järelehüüetes on olulisel kohal ka viited Kundera lese ja kirjandusagendi Věra Kunderová sõnadele, kes kinnitab Kundera soovi, et tema viimseks puhkepaigaks saaks ta sünnilinn Brno, kuigi oma eluajal kirjanik kodumaale püsivalt naasta ei soovinud. Tõsi, viimastel kümnenditel käis ta korduvalt kodumaal, ehkki alati nii, et võimalikult vähesed sellest teadsid. Viimane teadaolev visiit oli aastal 2000. Brno kirjanduslikule kuukirjale Host aastal 2019 antud intervjuus viitas Věra sellest rääkides muu hulgas Kundera keerulistele suhetele endiste dissidentidega, kes tulid Tšehhimaal võimule pärast 1989. aastat. Věra väitel valiti antikommunistliku opositsiooni juhiks Václav Havel, kuna kardeti, et välisilmas palju kuulsam Kundera jätaks teised dissidendid varju ja sooviks ise saada poliitilise opositsiooni etteotsa.
Naasmise mõtte mattis kirjanik lõplikult maha 2008. aastal pärast nädalalehes Respekt ilmunud artiklit temast kui väidetavast „koputajast“: ajaloolase Adam Hradíleki sõnutsi andnud Kundera 1950. aasta paiku võimudele üles dissidendi Miroslav Dvořáčeki. See skandaal varjutas mõneks ajaks Kundera kui kuulsa kirjaniku maine. Kundera eitas igasugust „koputamist“ ja nõudis, et Respekt vabandaks. Seda ei juhtunud ja Kundera loobus mõttest väljaande vastu kohtusse minna. Mõne aja pärast astusid Kundera kaitseks ja väidetava mustamiskampaania vastu välja 11 maailmakuulsat kirjanikku, nende hulgas Salman Rushdie ja Philip Roth.
Kindlasti haavas Kunderat väga ka Jan Nováki kirjutatud äärmiselt vastuoluline elulooraamat „Kundera. Tšehhi elu ja aeg“. 2020. aastal ilmunud teos polariseeris tšehhide suhtumist oma suurkujusse veelgi.
„Tšehhi kirjanduse isa surm“
Kundera lahkumisele pühendatud kirjatükkide hulgas on minu meelest eriti huvitav üks intervjuu, mis ilmus 13. juulil ülipopulaarses taskuhäälingus Studio N ja selle veebiväljaandes. Intervjuus pealkirjaga „Tšehhi kirjanduse isa surm“ küsitlesid Brno kirjandusliku kuukirja Host peatoimetajat ja kirjanikku Jan Němecit ajakirjanikud Filip Titlbach ja Vítěk Svoboda. Jan Němec ütleb selles: „Kirjanik, kas see teile meeldib või ei, on alati teatud määral avaliku elu tegelane. Tema raamatud on avalikud. Aga tema ise ei ole. Tema kui inimene. Milan Kundera kui inimene oli väga mitteavalik.
Koos Milan Kunderaga lahkus meie hulgast väga palju. Ja siin pole midagi imestada: suri keegi, kes elas 94aastaseks ja pühendas pea kogu elu ühele asjale. Kirjanduse helge pool on aga see, et autori surmaga ei lahku ta looming. See, mis oli oluline, jääb. Lahkus inimene, kes lõi suuri asju, ent ühtlasi oli looming talle endale olulisem kui ta ise. Usun, et ta oleks niisuguse suhtumisega rahul.“
Jan Němec kommenteeris ka Tšehhi Vabariigi presidendi Petr Paveli Kunderale Twitteris avaldatud järelehüüet, mis kõlab nõnda: „Ta oli maailmakirjanik, kes mõjutas terveid põlvkondi nii kodu- kui välismaal. Tema elusaatus sümboliseeris meie riigi ajaloo keerdkäike XX sajandil.“ Němeci sõnul ei saa ükski inimene sümboliseerida kogu ajalugu, ehkki Kundera elukäik oli kahtlemata eriline. Oma maailmakuulsuse saavutas ta muu hulgas seetõttu, et tema elu esimene pool oli seotud idabloki saatusega ja teine Läänega: ta sümboliseeris prantslastele mõneti ka osa idabloki ajaloost, oli selle esindaja ja kõneisik. Lõppude lõpuks on kirjanik oma viimases tšehhi keeles ilmunud raamatus, esseekogumikus „Kaaperdatud Lääs ehk Kesk-Euroopa tragöödia“ seda ise otsesõnu väljendanud.
Milan Kundera 94. sünnipäeval, 1. aprillil 2023, avati Tšehhimaal Brnos tema nime kandev raamatukogu. Kundera annetas kunagise kodulinna raamatukogule oma riiulitelt ligi 3000 teost. Foto on tehtud 12. juulil.
Küsimusele, kas Kundera armastas Tšehhimaad, vastas Němec, et on selles veendunud, nagu selleski, et tšehhide suhtumine Kunderasse oli ja on keerulisem kui kirjaniku suhe oma kodulinna Brnosse, Moraaviasse ja Tšehhimaasse tervikuna, kuigi ta seda äärmiselt privaatse isikuna ehk ei väljendanud. Ent seda kinnitavad hiljaaegu kirjaniku nõusolekul Brnos avatud Milan Kundera Raamatukogu ja see, et Brno teatris mängitakse praegu tema varajast näidendit „Kelle käes on võtmed“. Kundera ei katkestanud kunagi oma kontakte sünnikoha Moraaviaga, ent ta on neid varjanud ja jätnud vaid enda teada.
Ajakirjanike pärimisele, kas tšehhid on Kunderale liiga teinud, vastab Jan Němec, et kodumaal torkab silma suuremeelsuse puudumine nende inimeste suhtes, kelle tähendus ületab kohalikud piirid ja kes on pigem osa Euroopa või kogu maailma ajaloost. „Kundera looming on niivõrd ere ja väljapaistev, et ainuüksi seetõttu peaksime olema tema vastu pigem suuremeelsed kui kriitilised. Ent tšehhi avalikkus pole seda viimastel aastatel suutnud.“
Milan Kundera oleks nagu tšehhi kirjanduse isa, kes on oma pere juurest lahkunud. Ja seetõttu on kodustel kaks võimalikku stsenaariumi. Esimene võimalus on hakata kadunud isa idealiseerima: temast saab teie elu olulisim teema, te tahate ta üles leida ja kontakti taasluua. Osa tšehhi avalikkusest tunnebki nii, imetledes Kunderat ja vältides igasugust kriitikat tema suhtes. Aga on olemas ka teine pool, kes teda kui pere juurest lahkunud isa vihkab. Tšehhi ühiskond ongi selles osas üsna polariseerunud. On mõistetav, et pere suhe lahkunud isaga on komplitseeritum kui pere juurest lahkunud isa suhe perega – ta elab mujal ja ei tegele enam nii väga just teie probleemidega.
Jan Němecil paluti kommenteerida kirjandusajaloolase Martin C. Putna väiteid, kes on Kundera esimese loomeperioodi kohta öelnud: „Mõned inimesed teevad nägu, et seda pole kunagi olnud, sest puudub süü tunnistamine ja ta pole kunagi öelnud „andke andeks, andke andeks.“ Seetõttu suhtun kahtlevalt Milan Kundera strukturalistlikku enesehinnangusse, et on olemas vaid tekst ja mind kui kirjanikku polegi, mind ärge tähele pange.“ Ometi oli Kundera kaks korda kompartei liige, esimest korda aastatel 1948–1950 ja hiljem aastatel 1956–1970. Kriitikud ootavad, et ta oleks sellest ajast selgelt distantseerunud ja vabandanud. Miks ta seda kunagi ei teinud?
Němeci sõnul oleksime pidanud seda Kunderalt endalt küsima, ise pole ta kunagi sellest rääkinud. Me ei tea tema seisukohti paljudes asjades ja peame piirduma interpretatsiooniga, et see on kuidagi seotud tema laiema käsitlusega autori filosoofiast, et kirjanik kui eraisik pole üldse oluline. Nii nagu te ei astuks supermarketis kellegi juurde aru pärima tema 1950. aastate pattude kohta, nii pole Kundera meelest kellelgi põhjust aru pärida tema noorpõlve kohta.
Teise leeri moodustavad need, kes ütlevad, et kirjaniku eest räägivad tema raamatud. Me ei saa kommenteerida seda, kuidas autor elas või kuidas ta millessegi suhtus. Tema kunstiline panus on ta raamatud. Mida ütlevad aga Kundera raamatud tema kui inimese kohta? Němec vastab: „Pole üldse kindel, et raamatud annavad vastuse, missugune isik oli Kundera. Ise vastaks ta sellele kindlasti eitavalt. Tema autori-mina on kodanik Milan Kundera minast väga erinev. Kundera on modernistlik autor, kes konstrueeris endale oma tekstides selgelt eristuva autori-mina. Ja kui me peaksime rääkima sellest teksti-minast, siis see on ilmselgelt intellektuaal, kes vaatab maailma iroonilisel ja mürgisel pilgul, jättes tundelise poole kuhugi kulisside taha. Kirjanikuna oleksin aga teksti-mina samastamisel tegeliku inimesega äärmiselt ettevaatlik.“
Vastates küsimusele, kuidas ja miks sai Kundera maailmakuulsaks, konstateeris Němec, et kindlasti mängis siin üliolulist rolli kirjaniku emigreerumine Prantsusmaale. Pole kindel, et ta oleks saavutanud sellise üleilmse kuulsuse, kui ta oleks jäänud Tšehhoslovakkiasse, juba ajaloolistel põhjustel mitte. Němec jätkab: „Oluline verstapost oli 1984. aastal ilmunud romaan „Olemise talumatu kergus“, millest sai üleilmne bestseller. Nüüdsel ajal on ju nii, et kui näiteks Michel Houellebecq annab välja uue raamatu, tunneme meie, kes me kuulume Euroopa kultuuriruumi, lausa kohustust see läbi lugeda. Kunderaga oli üsna sarnane olukord pärast „Olemise talumatu kerguse“ tähelendu. Praegu tundub isegi kummaline, et Kundera suutis end peita oma teoste taha. Tänapäeval tahaksid teid kõik esile tirida – annate välja raamatu, peate ka iseennast näitama. Kundera kuulus veel põlvkonda, kes suutis seda sundust eirata. Ja ta suutis seda eirata isegi siis, kui oli saanud maailmakuulsaks.“
Küsimusele, miks olid suhted Kundera ja kodumaale jäänud dissidentide vahel keerulised ja kas see võis olla põhjus, miks Kundera ei naasnud pärast 1989. aastat kodumaale, vastas Jan Němec, et kindlasti sai ebakõla alguse juba 1968. aasta sündmuste keerises Kundera ja Haveli vaidlusest tšehhide rolli üle ajaloos. Kundera väitis toona pateetiliselt, et tšehhide vastuhakk totalitarismile oli midagi üleilmselt olulist. Havel üritas teda maa peale tuua, öeldes, et tšehhid tahavad kõigest seda, mis on olemas teistel inimestel ja naaberriikidel meie ümber, ning soovitas Kunderal tuure maha võtta.
Ilmselt jäigi see vaidlus nende vahel tüliõunaks ja häiris Kunderat Němeci hinnangul rohkem kui Havelit. Tuleb tunnistada, et kodused dissidendid suhtusid Kunderasse alati eelarvamusega, tõdeb Němec.
Kirjandusringkondades räägitakse sellest nii mõndagi. Näiteks seda, et sel aastal, kui Kundera oli Nobeli kirjanduspreemia kuumim kandidaat, protesteerisid tšehhi dissidendid selle vastu väga ägedalt ja väitsid, et preemia peab kuuluma sellele, kes jäi oma rahva juurde. Ja nii antigi auhind luuletaja Jaroslav Seifertile.
Või lugu sellest, kuidas 1990. aastatel korraldas Havel Kundera auks lepitusõhtusöögi Pariisis. Kundera oli nõus, aga vaid tingimusel, et õhtusöögil ei tohi olla ühtegi ajakirjanikku. Ja sammunudki siis Kundera kuulsasse Pariisi restorani ning kohe hakkasid sähvima fotograafide välklambid. Mille peale Kundera kannal ringi pööras ja lahkus. Havel olla teda veel tänaval taga ajanud. Nii et suhted kahe XX sajandi teise poole kuulsaima tšehhi vahel olid keerulised.
Viimane tšehhi keeles kirjutatud romaan „Surematus“ ilmus aastal 1990. Miks keeldus Kundera lubamast oma hilisemate romaanide tõlkeid tšehhi keelde, kuigi teistesse keeltesse tõlkimise vastu ei olnud tal midagi? Jan Němec: „Tegelikult polnud selles midagi kummalist. Tšehhi keel oli Kundera emakeel ja ta oleks tahtnud ise oma romaane tõlkida, ent kuni aastani 2013 keskendus ta uute teoste loomisele ja paar tõlget, mida ta sel perioodil tegi, võtsid liiga palju aega. Hiljem, tajudes, et ei jaksa enam ise tõlkida, leidis ta tõlkija Anna Kareninová, keda ta usaldas ja kes nüüdseks on jõudnud ka enamiku Kundera prantsuse keeles kirjutatud teostest tšehhi keelde tõlkida.“
Milles peitus tema kirjutiste võlu? Mida erilist suutis ta oma raamatutesse panna? Jan Němec: „Olen alati imetlenud ta stiili läbipaistvust. Kundera oli väga intelligentne autor, kelle teostes on palju tähenduslikke nüansse, ent samal ajal suutis ta neid edasi anda lihtsate keeleliste vahenditega. Küllap tänu sellele on ta kogu maailmas väga loetav. See pole keeleliselt ülinõudlik ja keeruline kirjandus, ei vigurda keelega ega ole liiga eksperimentaalne. Ja selles peitub, vähemalt osaliselt, Kundera võlu. Ta oli hiilgav inimsuhete jälgija ja kujutaja. Kirjutas suhetest väga palju, mitte nii nagu klantspiltidega ajakirjades, ent ometi oli see alati läbiv teema, mis meid kõiki huvitab ja haarab.“
Kundera tõlkija vaatevinklist
Kundera on enim eesti keelde tõlgitud tšehhi autor, kelle teoseid on eestindanud nii tšehhi kui ka prantsuse keelest peaaegu loendamatu arv tõlkijaid. Juba aastal 1962 vahendas Lembit Remmelgas Eesti Draamateatrile Kundera näidendi „Need, kelle käes on võtmed“, lavastus esietendus 1963. aasta mais. Kundera tuntuimad romaanid „Olemise talumatu kergus“, „Surematus“ ja „Hüvastijätuvalss“ ilmusid eesti keeles Leo Metsari tõlkes. Tänu Lembit Remmelgale on eesti keeles kättesaadav Kundera romaan „Nali“ ja ka esimene vihik „Veidratest armastuslugudest“, mis ilmus eesti keeles aastal 1965 pealkirjaga „Naljakad armastuslood“. Sealt edasi on Kundera teoseid tõlgitud peamiselt prantsuse keelest: tema loomingut on vahendanud Tiina Jaksman, Tanel Lepsoo, Triinu Tamm, Pille Kruus, Lena Tomasberg ja andku nende ridade lugeja mulle andeks, kui olen mõne olulise tõlkija unustanud …
Eelnev loetelu illustreerib Kundera erilist positsiooni eesti tõlkemaastikul, ent selles peitub ka põhjus, miks olin siiralt üllatunud, kui mu arvuti postkasti potsatas aastal 2009 kiri Triinu Tammelt Loomingu Raamatukogust ettepanekuga tõlkida Milan Kundera varasesse loomeperioodi (kirjutatud aastatel 1958–1968) kuuluvad armastuslood täies mahus, sellistena, nagu kirjanik on need heaks kiitnud 1991. aastal Brnos ilmunud väljaandes. Ühelt poolt tundus mulle, et Kundera teoseid on eestindatud juba väga palju, sealjuures on seda teinud väga tunnustatud tõlkijad – mulle näis, et Kundera ongi pigem nende pärusmaa, kuhu sissetungijal asja pole. Pealegi on väga hästi teada Kundera ülinõudlikkus oma tõlgete suhtes, tõlkijate hulgas liiguvad koguni anekdootidena lood sellest, kuidas autor kontrollib tõlgetes olevaid kirjavahemärke ja sõnade vastavust originaalile. Teiselt poolt: ikkagi ju Kundera, mitte mingi tundmatu Honza, nagu tšehhid tavatsevad öelda. Ühesõnaga – olin veidi nõutu ja mures.
Ülesanne tundus ometi intrigeeriv ning mind võlusid tõesti need justkui mängleva kergusega kirjutatud lood armumängudest ja mängudest armastusega, tragikoomilistest situatsioonidest, millesse satuvad inimesed, kelle veidrate tundepuhangute ees nende tahe ja terve mõistus on võimetud. Kiiresti leppisime toimetusega kokku, et eestikeelse väljaande pealkirjaks saab „Veidrad armastuslood“, sest naljakas on neist vaid mõni üksik, naeruväärseks nimetamine tundus liialdusena ja see kirvendav tunne, mis neid lugedes hinge jääb, ongi pigem veider. Pealegi on vähemalt üks neist – „Libahääletamine“ – pigem traagiline kui koomiline. Oli ju veider ka see aeg, mil need lood sündisid, ja tollane ühiskond, mida Kundera neis lugudes talle iseloomuliku sarkasmiga kirjeldab. Suur osa ta kangelastest on intelligendid, kes ei suuda kuidagi sobituda neid ümbritsevasse absurdimaigulisse sotsrealistlikku keskkonda, isegi kui nad seda üritavad. See ühiskond on nii võlts, et sellega toime tulemiseks tuleb ka lugude kangelastel teeselda, veiderdada, müstifitseerida ja mängida („Raugematu igatsuse kuldne õun“).
Tõlkijat sundisid need „Veidrate armastuslugude“ keelelised ja stiililised nihked, rohked kõnekäänud ja autori vaatenurkade uperpallid nuputama ja vahel ka kompromisse otsima. Esmalugemisel kerge ja mänguline tekst pakkus tõlkijale rohkesti üllatusi ja peamurdmist. Naljaga pooleks pean tunnistama, et polnud sugugi lihtne jääda endale kindlaks, et autori tahe on vääramatu. Kui autor ühel ja samal leheküljel kordab otsest kõnet kokku võttes järjekindlalt „ütles nooruk“ ja nii lausa kakskümmend korda, siis kas peaks see eesti keeles ka nõnda jääma? Ei jäänud. Päris kindlasti kogesin ise neid lugusid tõlkides omaenda olemise talumatut kergust. Palju mõnusam on nüüd tollasele protsessile tagasi vaadates tõdeda, et selle loomelaboratooriumi vahendamine oli väga põnev ja mul on siiralt hea meel, et sain eesti lugejani tuua lood, millele tuginevad paljud autori hilisemad tippteosed.
Kundera on öelnud ühes intervjuus: „Ei ole võimalik näha maailma naeruväärse ja kummalisena, kui sa ise sellega kokku sulad. Et suuta ennast vaadata läbi naeruväärsuse prisma, tuleb vaadata eemalt. Selle imepärase vaatenurga, kust naeruväärsus paistma hakkab, saavutab inimene vaid aastatega; see on omapärane tasu täiskasvanuks saamise eest. Naeruväärne (vähemalt minu nägemuses) ei välista tõsist, vaid valgustab seda.“
Naerja ja naeruvääristaja on nüüd kahjuks vaikinud.
1 „Olemise talumatu kergus“ ilmus 1984. aastal. Eesti keelde jõudis see 1992. aastal Leo Metsari vahendusel.
2 1967. aastal ilmunud „Nali“ jõudis eesti keelde 1991. aastal. Romaani tõlkis Lembit Remmelgas, selles leiduvad värsid Paul-Eerik Rummo.
3 „Veidrad armastuslood“ on kirjutatud aastatel 1958–1968. Eesti keelde jõudsid kogumiku esimesed lood Lembit Remmelga tõlkes aastal 1965. Milan Kundera heakskiidetud lõpliku variandi täielik tõlge ilmus eesti keeles siinkirjutaja vahendusel 2011. aastal, kordustrükk 2020. aastal.
Ajal, mil inimkonna eluviis on muutumas ennasthävitavaks, on siiski otsustatud tagajärgedest mööda vaadata ja teeselda, et probleemi pole olemas. Inimene võõrandus vajalike esemete tootmise ruumist esimese tööstusrevolutsiooni ajal. Tootmisest tekkinud keskkond ei olnud enam elamiseks kõlblik. Tundus, et esialgu piisab töö- ja eluruumide eraldamisest eri linnaosadesse. Ohtu, mida silmaga ei näe või otseselt ei tunneta, tundub asjatu karta.
Linnas on tööstusel oma koht, läbimõeldud ruumilahendustega tööstuskvartalid mitmekesistavad linna ja aitavad keskkonnasäästlikumalt tegutseda.
Lõpuks aga ei piisa enam saasteallikatest kaugemale kolimisest, nähtamatud pilved saavad meid kätte ning vaja on hakata elama ja mõtlema teistmoodi. Alates tööstuse plahvatuslikust arengust on nähtamatu ja lõhnatu kasvuhoonegaasi CO2 kogus atmosfääris tõusnud viimase 800 000 aasta kõrgeimale tasemele.1 Prantsuse filosoof Bruno Latour toob raamatus „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas“ välja uue võimaliku intrigeeriva arengusihi: maisuse. See on alternatiiv ennast ammendanud kolmele suunale: globaliseerumine, endasse sulgumine ja reaalsuse eiramine. Maisuse suund näeb olemist tervikuna, kus inimene, loodus, kultuur ja teadus toimivad üheskoos, üksteisest läbi põimituna. Maisuse suund võtab arvesse, et maailm on tervik, ning arvestab kohalikku konteksti ja toetub sellele. Latour pakub maisuse mõttesuunda võimaliku viisina inimese põhjustatud kliimakriisiga tegeleda.2 Mõistlik on lahti lasta valdkondadevahelistest piiridest, mõelda ja elada üleilmse tervikuna. Oleme ennast mõtteliselt ja ruumiliselt lahku arvanud nii loodusest, oma eluviisi tagajärgedest kui ka tööstuse ruumist. Peame õppima asjade käitlemise ruumiga taas koos elama, nägema ja vahetult tajuma oma eluviisiga kaasnevat keskkonda. On aeg peeglisse vaadata ja näha, millist mõju avaldame keskkonnale.
Teesklev linn
Mida kaugemale viime tööstuse tarbimisest, seda kahjulikum on see elukeskkonnale tervikuna. Globaalne ja lineaarne esemeahel on väga suure CO2-jalajäljega. Transpordikütuse tootmine ja selle põletamine paiskab õhku kasvuhoonegaase. Materjalide ühekordne kasutamine raiskab taastumatuid maavarasid. Paiksem ja ringsem materjalide kasutamine aitaks vähendada veondusega kaasnevat heitmekogust ja maavarasid mõistlikumalt kasutada.
Esemete tootmise ruumi ja eluruumi eraldamine aitab mööda vaadata linliku tarbimiskultuuri keskkonnamõjust. Viimistledes kõik linnapiirkonnad esinduslikeks elamise, kontorite ja poodide koosluseks, muutub linn teesklevaks. Linlasele jääb kaugeks tema tarbimisharjumustega kaasnev reaalsus, mis rullub lahti nii linna äärealadel kui ka teistel kontinentidel. Ootuspärane reklaamidega ja tummade fassaadidega tänavaruum ei lase aimata, milline on tarbimiskultuuri köögipool. Olukord liitiumikaevanduses Kongos, prügimäed Ghanas või ka oma kodulinna äärealadel jäävad kaugeks. Niikaua, kuni tootmine ja tarbimise ülejäägid on varjatud ja hoomamatus kauguses, ei tundu see ka vahetu murena või olukorrana, mida igaüks saaks muuta.
Igapäevases ruumis nähtav toomistsükkel looks vahetuma sideme linlase ja tema elustiiliga, näitaks tagajärgi ilustamata. Tööstuse arendamise potentsiaali linnas ei teadvustata. Tallinna pea igas linnaosas on hääbuv tööstuskvartal. Need kujundatakse tükk tüki ja lapp lapi haaval ümber elu- ja äripindadeks.
Kristiine linnaosas asuvas Laki tööstuskvartalis lõpetavad sel aastal tootmise Standardi mööblitööstus ja Vivacolori värvitootmine. Talleksi kvartali omanik kavandab sinna elu- ja äripindu. Juba on tööstusala keskmesse rajatud üürimaja. Nii linnal kui ka maa omanikel puudub selge nägemus kinnisvara tulevikust.3 Linn on muutumas üksluiseks tarbimiskeskuseks, mis eirab mõju keskkonnale. Tallinna tihendamine on mõistlik ja elupindade arendamine tulus, kuid vähe on käsitletud praeguste linnatööstusalade mitmekesisust, potentsiaali muuta linnaelu keskkonnahoidlikumaks ja võimendada linnatööstuskvartalite ruumikvaliteeti. Seal lokkab isetekkeline, metsik haljastus ning eklektiline, kuid iseloomuga linnaruum pakub vaheldust ühetaolisele väljapeetud keskkonnale. Leian, et selline ruum on väärtuslik ning seda pole vaja ilustada.
Linnatööstusalad on tänavapildis üksluised, kuid tegelikult mitmekesised töökeskused, mis vajavad nutikaid inimesi. Laki kvartalis on edukaid tööstusettevõtteid, nagu Norma turvavööde tehas, mis pakub töökohta sadadele inimestele. Hoone fassaad aga sellest ei kõnele. Tööstus vajab linnades elavaid talente, et areneda keskkonnasõbralikumaks. Linn on tööstusele ka oluline materjaliallikas, sest just linnas tekib lõviosa jääkidest.4 Linnatööstusalad on juba praegu mitmekesised asumid, millel on kasutamata potentsiaali taaskasutuse ja energiasäästu vallas.
Läbimõeldud disain
Linnatööstuse keskkonna elavdamise ja jätkusuutlikkuse potentsiaali realiseerimise näiteks pakun välja kolm hoonetüüpi: varjualune, segamaja ja ringmaja.
Varjualused on tööstusarhitektuurile kohaselt primitiivsed ja optimaalsed. Nende esmaeesmärk on pakkuda tegevusele katusealust. Varjualustes ehk ümberlaadimiskeskustes tõstetakse päeval pakke veokitelt kastiratastele, et vähendada viimase kilomeetri kütusekulu ja liikluskoormust. Õhtusel ajal on varjualused linastele avatud. Selliselt jagatud ruumiga varjualused pakuvad sportimisvõimalusi ja paika, kus kohalikud elanikud võiksid kokku saada, vähendavad mootorsõidukite kasutamisvajadust, aitavad parandada õhukvaliteeti ja kahandada kütusekulu. Varjualune on paindlik ja praktiline.
Segamajade alumisel korrusel asuvad tööstusele vajalikud pinnad ning ülemisel kontori- ja elupinnad. Püsielanikud muudavad tööstuskvartali ööpäev ringi aktiivseks, mis tagab turvalisuse. Tööstusettevõtete heitsoojust saab kasutada elamis- ja kontoripindade kütmiseks, et hoida kokku energiat. Töökoha ja eluaseme kokkutoomine ühte hoonesse elavdab õhtuti välja surevat tööstuskvartalit, tihendab linna ja vähendab energiakulu.
Ringmajad soodustavad materjali ringlust nii tööstuslikul kui ka linlase mõõtkaval ja pakuvad kohta asjade meisterdamiseks ja parandamiseks. Ringmajad peaksid paiknema ettevõtete ja linlaste läheduses ning seega soodustama kasutatud materjali sorteerimist. Materjalide hoiustamise ja sorteerimise eksponeerimine näitab ära tootmise ja tarbimise tagajärjed. Ringmaja juurde kuuluvad töökojad aitavad esemeid tõhusamalt taaskasutusse võtta. Materjali taaskasutusse suunavate ettevõtete paiknemine tarbimise lähedal soodustab paiksemat materjaliringlust.
Tervikliku ja elava linnaruumi seisukohast on oluline tööstusrajatiste ruumiline lahendus ja hoonetevahelise ruumi kvaliteet. Selleks et asjade käitlemise ja tarbimise sümbioos oleks võimalik, tuleb linnatööstuse hoonete kavandamisel arvestada inimese tajudega. Laki kvartalisse kavandatav jäätmekogumispunkt on igati vajalik ja aitab jääke taaskasutada, kuid tekitab pahameelt, kuna ei arvesta inimesega. Kogumispunkt on kavandatud lahtise hoovina, kust kostab lärm ning paistab visuaalne reostus. Taaskasutuspunkti hoone on kavandatud tänavajoonest eemale ning ala piiratakse müraseinte ja taraga. Selline lahendus ei sobi linnatänavale, sest see pole avatud ja kutsuv ning nii lõigatakse üks piirkond linnakoest välja. Ruumilooja ülesanne on esemete käitlemise koht linastele meeldivaks teha. Taaskasutuse lokaalsema ja ringsema ahela toimimisel on suur roll linlasi arvestavatel lahendustel. Põhilised linnatööstuskvartalite ruumiprobleemid on läbimõeldud disainiga lahendatavad.
Ohutu ruumi tekitamiseks on mitu võimalust: suunata suurveokite liikumine kindlatele radadele ning kasutada linnasiseselt kaupade veoks kastirattaid, eraldada liiklejaid kiiruspõhiselt ja kavandada hoonesse pääs sisseastega. Kiiruse alandamiseks saab rajada teekitsendusi, sõiduteedel suunamuutusi ning tõstetud ülekäikudega sidusaid kõnni- ja rattateid. Liikluse läbilaskevõimet saab parandada kõnni- ja jalgrattateede võrgustiku tihendamisega. Kiiremaid otseteid soodustab kruntide piiridelt tarade eemaldamine ja eri iseloomuga läbikäiguteede rajamine.
Tööstuse ja elamise funktsiooni konflikte on võimalik ennetada, luues mitmekesiseid üleminekualasid, kuhu paigutada väiksema ruumivajadusega väheintensiivne tootmine, sportimisvõimalused ja elupaigad teistele liikidele. Tööstuspiirkonda saab muuta kõnekamaks ja avatumaks vaateakende, ronimis- ja kunstiseintega ning taimestatud fassaadidega. Visuaalset lärmi ja müra on võimalik blokeerida tänavaäärse hoonestusega, kavandada alad nii, et tööstusalade hoovid jäävad kvartali sisse või on kaetud. Suurtest katustest ja asfalteeritud hoovialadest tingitud kuumasaari ja liigvett saab jahutada katuseaedade, vihmapeenarde ja -väljakutega, õueala monotoonse kõvakattega pinna saab asendada murukivikatendiga.
Linnas on tööstusel oma koht, läbimõeldud ruumilahendustega linntööstuskvartalid mitmekesistavad linna ja aitavad keskkonnasäästlikumalt tegutseda. Tööstuskvartalite ruum on korrapäratu ja vabastav, see pakub vaheldust väljapeetud linnaruumile. Tootmise ja tarbimise jääkide peitmine ning linnast aina kaugemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist näiliselt puhta südametunnistusega. Aeg on vaadata peeglisse, võtta omaks raiskava elustiili tagajärjed ning püüda elada koos tööstusega. Oluline on seista inimsõbraliku ruumi eest ning mitte hüljata seda ükskõiksusele ja veokijuhtide mugavusele.
Artikkel põhineb autori EKA arhitektuuri osakonna sel kevadel kaitstud magistritööl „Linnaga sidusa tööstuskvartali arendamine: Laki kvartali potentsiaalid rohepöördes“, juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann.
1 How Do We Know Climate Change Is Real? – NASA Global Climate Change. https://climate.nasa.gov/evidence/
2 Bruno Latour, Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas. Tõlkinud Mart Kangur. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2021.
3 Merilin Pärli, Enn Veskimägi, Reedene intervjuu. – Vikerraadio, 5. V 2021.
Konverents „Originaalsus kunstis tehisaru ajastul“ Eesti kunstiakadeemias 15. VI. Peakõnelejad Pau Waelder Barcelonast ja Lev Manovich New Yorgist, teised esinejad Paco Ulman, Zeynep Aksoez, Hasso Krull, Taavi Piibemann, Andres Karjus, Oliver Laas, Taavi Suisalu ja Varvara Guljajeva.
Varvara Guljajeva kõneles oma viimasest projektist koos Mariga (kunstnikeduo Varvara ja Mar). Nad tegelevad psühhedeelsete keraamiliste vormide genereerimisega tekstisisendi abil.
Vabade kunstide teaduskonna ja professor Kirke Kangro algatatud ettevõtmisel anti teoreetikutele ja kunstnikele võimalus 15minutiliseks mõtteavalduseks, kahele peakõnelejale kolmveerand tunni jagu aega. Peakõnelejad olid Pau Waelder Barcelonast ja Lev Manovich New Yorgist Zoomi vahendusel. Teised esinejad Paco Ulman, Zeynep Aksoez, Hasso Krull, Taavi Piibemann, Andres Karjus, Oliver Laas, Taavi Suisalu ja Varvara Guljajeva heitsid tehisajule valgust kas oma loomingulisi projekte või laiemat kultuurilist konteksti silmas pidades.
Originaalsus kui modernistlik püha eesmärk
Originaalsuse küsimus on laiem kui tehisaru problemaatika. Originaalset loomingut seostatakse modernistliku kunstiga. Õieti pärineb kaasaegne valdav kunstiarusaam romantilisest perioodist, XIX ja osaliselt XX sajandist. Originaalsuse taotlemine kunstis on modernistliku suhtumise nurgakive. See on kinnisidee ja klišee, et originaalne on hea, väärtuslik ja mitteoriginaalne halb, ebaoluline. Ent enamasti ei ole kaasaegne kunst väärtustatav originaalsuse ja mitteoriginaalsuse teljel. Väärtuslik võib olla üsnagi laenuline kunstilooming. Varasema kunsti ideede taaskasutamine võib saada lausa kunstisuuna aluseks. Näideteks võime tuua ready-made-formaadi, kellegi varem tehtud toote enda teosena esitamise. Sellist lähenemist seotakse Marcel Duchampi nimega. Veel varasemast, XIX sajandist tuuakse Édouard Manet’ maal „Olümpia“, mille eeskuju olevat renessansi kunstniku Tiziani teos. Vincent van Gogh sai innustust Millet’ ja Delacroix’ loomingust. Impressionismi mõjutas Jaapani puugravüür.
Viitelisus, eeskujude varjamatu kasutamine on visuaalkultuurile omane, isegi kui autorid seda endale ei teadvusta. Osa loomingulisi praktikaid, näiteks kollaaž, assamblaaž, apropriatsioonikunst, hüperrealism, tuginebki varasemate visuaalsete objektide, esemete või kujutiste taaskasutamisele.
Jason M. Alleni tehisaru genereeritud töö „Théâtre D’opéra Spatial“ (2022), mis sai Colorado State Fairi näitusel peapreemia, küll ainult 300 dollarit, kuid hiljem põhjustas skandaali internetis.
Selle vaatamata on originaalsuse taotlemine kunstis püha eesmärk, kõigi kunstnike paleus. Kunstivoolude vaheldumist ja justkui võistlust XX sajandi algusest tänapäevani võib vaadata üksteise ületrumpamisena teistmoodi tegemisega. Kunstnikele on looming ka võistlustander, kus püütakse ületada kujuteldav oponent, üllatades, tehes teisiti, rabades julguse või jultumusega. „Teistmoodi“ kui varem ja teisiti kui „keegi teine“ tegemine on üks liikumapanevaid jõude võistluslikul kunstimaastikul.
Kuid teistmoodi tegemine võib olla ka kunstipraktiline eksitus, tahtmatu viga, mis asjaolude koondudes leiab järgijaid ning muutub kunstisuunaks. Mitmedki kunstinähtused on sündinud juhuslikult. Abstraktse kunsti sündi XX sajandi esimesel kümnendil seotakse Vassili Kandinskyga, kes olevat oma ateljee hämaruses näinud küljele keeratud maali. Ta nägi värvilaike ja jõudis veendumusele, et jäljendav kujutamine on ainult takistus tema loomingule. Aastakümneid hiljem sai sellest abstraktsionism, kunstimaailmas aastakümneid domineerinud kunstivool, mis on elujõuline ka praegu.
Juhuslikud ja ka sihilikud eksimused, äpardused, samuti teadlikud viitamised, kuid ka varastamised ja omistamised loovad visuaalkultuuri kobrutava maastiku, kust hilisemad tulijad saavad ammutada ideid uute kunstivormide loomiseks, taotledes uuenduslikkust, pigem aga kompileerides ja teisendades varasemaid mõjutusi.
Võiks ka ütelda, et ega kunstihariduseski taotleta just originaalsust (kindlasti vaidleb keegi vastu), vaid loomingut, mis jätab professionaalse mulje ja on veenev, olgu teostatud mis tahes tehnilises kvaliteedis ja tasemel. Mõistagi iseloomustab heaks peetava autori loomingut sidusus (koherentsus), mittekorruptiivsus, pühendumus ning ootus, et see kõik peab kunstist kiirguma. Selle küpsuse ja terviklikkuse nähtavus on ka sisuline kvaliteet lisaks sellele, mida teosega tahetakse öelda.
Öeldavat, arusaadavat sõnumit taotletakse ka tänapäeva kunstis. See on reeglina semantiline sõnum, mille kaudu ka visuaalipimedad saavad aru, millest teos on. Teosega tuleb näidata seda, mida saab nimetada ja seletada.
Valdavalt on läänelik kunstiharidus 1970. aastatest taotlenud verbaliseeritava ja kontseptuaalse sõnumi edastamist. Ühest küljest on see justkui radikaalse, kontseptuaalkunsti mõjudel põhineva kunsti taak, kuid teisest küljest on kunsti verbaliseeritavus mõistetav kommunikatiivsusena, mis tähendab arusaadavust ja selgitatavust. Omamoodi on siin paradoks: kunstivorm, mis kõige radikaalsemalt eemaldus kunsti materiaalsusest – kontseptuaalne kunst, muutudes seeläbi justkui mittekunstiks, (tava)vaatajale püüdmatuks, on liikunud universaalsema ühisnimetaja, keele poole, kuhu saab kätkeda kõikvõimalikud mitteteosed. Keele abil saab sõnastada kunstiks ka selle, millel ei ole kunstiteose materiaalset kehandit.
Mõistagi on Eesti kunstiharidus paremas seisus kui lääne kunstikõrgkoolides: meil oli õpetusse aastakümneteks tardunud XIX sajandi akademismi mõju. Sellest saadi välja alles 1990. aastatel. Klassikalise kunstihariduse tuumik on veel kusagil alles, moodustamas koos kontseptuaalkunsti mõjulise ja semantilise kunstiga sobivalt mitmekesise koosluse.
Tehisaru ja loomemasinad
Nüüd on arutelu all justkui revolutsiooniline tehisaru koos arvukate veebikeskkondadega, kus on võimalik viiba (ingl prompt) ehk kirjaliku käsu sisetamise järel tekitada visuaalsete kompositsioonide miljoneid versioone. See kõik on justkui ainulaadne ja esmakordne –väliste abivahendite, loomemasinate kasutamine kunstiloomingus.
Lähemal vaatlusel on väliste vahendite kasutamine kunstis aga pika ajalooga. Viisteist aastat tagasi kirjutasin artikli „Loomemasinad ja indeterministlik kunstipraktika“1, kirjeldades loomeseadmeid ja juhendipõhist kunstiloomingut läbi ajaloo. Nüüd võiks ütelda, et autorsuse loovutamine välisele agendile on tehisaru tarkvara abil viidud järgmisele ringile.
Iga tehnilise uuendusega on kaasnenud arutelu loomingu piiridest, kunstnike rollist ja loovuse määratlusest. Kõlab seisukohti kirglikust hüüatustest, et „loominguks on võimeline ainult inimene“, iroonilise nendinguni, et „loovus on simuleeritav ka masinatega“.
Jälgides viimaste aastate enim tähelepanu leidnud tehisarupõhiseid kunstiteoseid, nagu Obviousi „Edmond de Belamy“ (2018), müüdud 435 500 dollari eest Christie’si oksjonil, ja Mario Klingemanni „Memories of Passersby I“ (2018), siis mõlemas flirditakse XIX sajandi ja isegi varasema ajastu kunstiga. Tegu on äratuntava visuaaliga, näo või nägudega, mis on moonutatud, muudetud justki läbi Photoshopi filtri. Sellel visuaalil on aga kattuvust väljapaistvate kunstnike vormikeelega, millega igal kunstitundjal näod seostuvad, nagu näiteks Salvador Dalí laialivalguvad vormid või Francis Baconi maalide tegelased. Mõistagi on need tööd sündinud tehisaru tarkvara treenimisel tuhandete kunstnike töödega.
Siia võiks lisada Jason M. Alleni tehisaru genereeritud töö „Théâtre D’opéra Spatial“ (2022), mis sai Colorado State Fairi näitusel peapreemia, küll ainult 300 dollarit, kuid hiljem põhjustas skandaali internetis. Autor ei rikkunud aga reegleid ja esitas töö selgelt Midjourneyle viidates. Pealegi oli kategooria reeglites kirjas, et töö võib olla tehtud digitaalsete tehnoloogiatega. Skandaali aluseks oli asjaolu, et autor kasutas teiste kunstnike loodud kunstil treenitud tehisaru programmi, ja see ajas teistel kunstnikel harja punaseks. 2
Iseloomulik on aga tõsiasi, et avalikku tähelepanu on pälvinud just realismilähedase visuaaliga tehisaru kunst. Mõistagi on põhjus ka selles, et neid on müüdud üüratute summade eest või premeeritud päriskunsti pähe. Pole kuulnud, et tehisaru genereeritud abstraktsed kompositsioonid tähelepanu oleksid äratanud.
See kõik näitab, et avalikkuse arusaam kujutavast kunstist on seotud endiselt virtuoosliku jäljendamise ja tegelikkuse imiteerimisega. Selline on paraku endiselt arusaam päris kunstist.
Konverentsi ülevaade
Konverentsi esimene peakõneleja Pau Waelder alustas Jason M. Alleni tööst ja kunstikonkursist, millest keegi varem ei olnud kuulnud. Tema teema oli kunst latentses ruumis (ingl latent space), mis on siis sisuliselt andmeruum, kus on statistilised andmed, millest luuakse tehisaru väljundeid. Ta viitas Klingemannile, kes kirjutab sellest kui raamatukogust, mis ei ole piiratud kolme mõõtmega, vaid millel on sadu tuhandeid dimensioone. Teise autori, Gregory Chatonsky järgi toodab latentne ruum disrealismi. Waelderi järgi, kuigi võib rääkida loomingujärgsusest (post-creativity) ja postantopotsentrilisest loomingust, mõjutab praegune olukord kunstnikke samal kombel, nagu varem tegi seda keskkond. Ta tõi näiteks Piet Mondriani maali „Broadway Boogie Woogie“ (1942-1943), mis valmis New Yorgi muljete põhjal, kuigi tegemist on abstraktse tööga. Selles võib näha suurlinna tänavavõrgustikku.
Paco Ulman esitles oma eksperimente tehisaru programmiga. Tema põhihuvi on ruumi representeerimine ja see, kuidas arhitektid saavad osaleda digitaalsete ja virtuaalsete vahendite kasutamises. Kas arhitektidel on siin roll? Ajakirja Maja tellimusel tegi ta katsetusi tehisaruga, kasutades Midjourneyt.
Viinis tegutsev Zeynep Aksoez nimetas end programmeerijaks. Ta ei tööta kujutisepõhise informatsiooniga. Ta tutvustas tudengite projekte, kus kolmemõõtmeliste vormide genereerimiseks kasutati sisendina muusikat ja filmifragmente.
Hasso Krull rääkis loomingust kui rituaalsest aktiivsusest. Taavi Piibemann viitas ikoonilistele filmidele, mis on mõjutanud tema arusaama tehisintellektist, nagu „Blade Runner“ jt. Piibemann heitis iroonilise killu tekstiviibapõhiste tehisaruprogrammide suunas: tema ise pöördub pigem tuttava või sõbra poole. Kunstniku arusaama järgi on tehisaru midagi, millel on teadvus.
Andres Karjus kõneles tehisaru kasutamisest õppetöös gradiendi metafoori kasutades. Tehisaru saab kasutada eri ulatuses: tehisaru teeb töö kas täielikult ära või saab programmi kasutada ideeloome staadiumis. Karjus ilmestas ettekannet Tallinna ülikoolis läbi viidud küsitlusega. Ta osutas uute vahendite olulisusele kunsti kvantitatiivsel uurimisel ja tutvustas Tallinna ülikooli värskeimat uurimust kollektsioonides navigeerimisel (Collection Space Navigator).3
Oliver Laas väitis, et generatiivsete tehisaruteenuste tehnilised normid võivad takistada transgressiivsete originaalteoste loomist. Tehnoloogia on laetud moraalsete ja juriidiliste väärtustega. Näiteks tekstigeneraator ei anna vastuseid, kuidas valmistada dünamiiti. Samuti viitas Laas tehnoloogilisele paternalismile ehk sellele, kuidas tarkvara või tekstigeneraatorid piiravad meie valikuid või takistavad loomast digitaalset transgressiivset kunsti.
Taavi Suisalu ettekanne põhines tema EKKMi näituse teostel, kus tehisintellekti-installatsioonil oli oluline koht.
Varvara Guljajeva kõneles oma viimasest projektist koos Mariga (kunstnikeduo Varvara ja Mar). Nad tegelevad psühhedeelsete keraamiliste vormide genereerimisega tekstisisendi abil. Skulpturaalsed vormid olid teostatud 3D-saviprinteriga kunstiakadeemias.
Teine peakõneleja ja viimane esineja oli Lev Manovich Zoomi vahendusel New Yorgist (seal oli kell 8 hommikul). Ta on tehisaru ja kaasaegse kunsti kohta palju sõna võtnud ning kirjutanud ka kaks raamatut tehisaru esteetikast: „Tehisaru esteetika“(„AI Aesthetics“, 2019) ja „Kunstlik esteetika: tehisaru kriitiline giid kunstis, meedias ja disainis“ („Artificial Aesthetics: A Critical Guide to AI in Art, Media and Design“, 2023). Need teosed on kätte saadavad tema veebis manovich.net.
Manovichi ettekanne oli üllatav oma nostalgilisuses ja isiklikkuses. Ta rääkis oma noorpõlveteostest, kunagistest Moskva oludest ja sealsetest õpingutest ning näitas varasemaid joonistusi, mida oli töödelnud tehisaru programmiga. See andis võimaluse arutleda nende programmide piiratuse üle näiteks graafiliste struktuuride loomisel. Kuna olen jälginud tema Facebooki sissekandeid ja lugenud artikleid, siis tema põhjalikkus tehisaru ja kunsti vahekordade käsitlemisel on imeks pandav. Kuid on ka selge, et see on ajendatud Manovichi soovist olla pigem kunstnik kui teoreetik. Ta ütleski, et „tahab saada välja Lev Manovichist“. See on mõistagi pigem humoorikas väide, kuid tõsiasi on, et tegu on mõjuka kirjutaja ja teoreetikuga, keda on võrreldud Marshall McLuhaniga. Selle taagaga kunstiväljale tagasi pöörduda pole sugugi kerge.
Lõpetuseks: tehisaru ja kaasaegse kunsti küsimuste üle arutlemine võtab alles hoogu. Sel aastal oli siinkirjutal võimalus juhendada kahte tehisarupõhist lõputööd ja retsenseerida ühte magistritööd. On jäänud mulje, et kunstnikud, disainerid ja uurijad on selle keskkonna võimalusi kiirelt ja loovalt omaks võtnud. Tehisaru programmide võimalused on õppe- ja loomekeskkonda tulnud selleks, et jääda.
1 Raivo Kelomees, Loomemasinad ja indeterministlik kunstipraktika. – Akadeemia, 2007 nr 4, lk 699−744.
2 Kevin Roose, An A.I.-Generated Picture Won an Art Prize. Artists Aren’t Happy. – The New York Times, 2. IX 2022.
Kaitset suured kassafilmid (tuntud ingliskeelse termini blockbuster all) muidugi ei vaja. Ei pea olema valdkonna ekspert, et märgata kinokavades laiutavat monokultuursust. Suurema osa reklaamipinnast, tähelepanust ja kassatulust roogivad transformerid, tasujad, tähesõjad ja Dominic Tretto. Ehk siis enese varem sisse töötanud intellektuaalsele omandile, tegelastele ja kaubamärkidele tuginevad frantsiisid. Kui sul pole vähemalt kaht järge, oled sa üldse olemas?
„Võimatu missiooni“ juured ulatuvad kuuekümnendatesse – külma sõja aega, mil „Dr No“, „Armastusega Venemaalt“ ja „Kuldsõrm“ olid toonud popkultuuri keskmesse superspioon James Bondi. Pildil Briti luurejuht (Pedro Armendáriz) ja James Bond (Sean Connery) 1963. aastal linastunud filmis „Armastusega Venemaalt“.
Kriitikute suhe suurte kassafilmidega on märksa keerulisem ja lõputud järjed tekitavad rohkem pelgu kui elevust. Üks maailma nimekamaid filmikriitikuid, New York Timesi A. O. Scott põhjustaski tänavu märtsis tormi veeklaasis, kui teatas lõpparve tegemisest filmiarvustustega. Kahe põhjusena – millest kumbki väärib eraldi põhjalikumat analüüsi – tõi ta välja kunagi vaid suurimaid ekraane täitnud filmiime pihustumise voogedastusplatvormide vahel ja hiigeleelarvega filmimonoliitide rohkuse.
Nendeks peab ta filme, mis on kunsti ja meelelahutuse vahelisel teljel kaldunud täielikult teise äärmusse ja kujunenud kriitikale vaat et suletuks, lausa kriitikavälisteks. Scotti kohaselt ei ole näiteks Marveli, Lucasfilmi, DC ja „Kiirete ja vihaste“ („The Fast and the Furious“) uued tooted karvavõrdki huvitatud mõne küsimuse püstitamisega arutelu tekitamisest, vaid üksnes fännide janu kustutamisest. Näiliselt saab seega olla vaid selliste filmide poolt või vastu, vaheala või dialoogivõimalust justkui pole.
Ajaviite ja kunstipretensiooni vastandus pole filmiloos midagi uut, vaid on saatnud seda meediumi sünnist saadik. Paljud kullastandardid, nt „Matrix“1, „Mad Max: Raevu tee“2 või isegi mullune „Kõik kõikjal ja korraga“3 on leidnud kahe pooluse vahel ühisosa ja tasakaalu. Praegused tuntumad frantsiisifilmid – kümnes „Kiired ja vihased“ või kolmekümnes Marveli filmiuniversumi (Marvel Cinematic Universe) osa – on aga sellise polariseerumise ühe serva lõpptulemus. Traditsiooniline müüdiloome läbi pidevalt iseenesele viitava postmodernismi prisma, häbitu meelelahutuslik maksimalism, groteskne ausammas end juba tõestanud intellektuaalse omandi lõputu taaskäitlemise võidukäigule.
„Võimatu missiooni“ trumbiks on saanud Tom Cruise’i hulljulgus kõik kaelamurdvad, teispoolsuses lõpetamist eeldavad katsed ise läbi teha. „Surmava otsuse“ esimene võttepäev tõi kaasa mootorrattaga Norra fjordi kahe kilomeetri kõrguselt küljelt alla kihutamise ja langevarjuga maandumise.
Sadade filmide seast midagi uut ja huvitavat otsivale kriitikule on sellised kordused sama meeldivad kui hambavalu. Olen ka ise läbi teinud sassis suhet meenutavad faasid: esmase entusiasmi seeriate alguses („Raudmees“4 mõjus värskelt, „Kiired ja vihased“ antiautoritaarselt, „Tähtede sõda“5 särab terve põlvkonna mälus lapsepõlve Põhjatähena), tüdimuse, katsed mõista ja fenomeni kirjeldada, jõuetu viha filmistuudiote loomingulise kooma vastu, üha eneseparoodilisemate osade üle lõõpimise, katsed neid ignoreerida. Leppimist veel saabunud ei ole – umbes nagu genotsiidi või Kalle Grünthaliga, kõigega lihtsalt ei pea leppima.
Polariseerumise ja kriitikavälisuse kaasnähe on tõik, et nii kui hakkavad ennast kordama filmid, hakkab ennast kordama ka abituks ja kasutuks muutunud kriitika. Virise palju virised, kassatulemusi see erinevalt poole sajandi tagusest ajast suuremat ei mõjuta. Poolt olevate fännide kiidukoor annab ka tegijatele vaba voli vältida ja välistada, mõnikord suisa pisendada kriitikat ja kriitikuid samasuguse vastandava lihtsustuse kaudu, et ei mõisteta meelelahutust, ollakse lõbususe vastu.
Nagu paljude sümboolsete mustvalgete vastasseisudega ühiskonnas, on ka sellest lõhest keeruline üle pääseda, poolt ja vastu oleku vahel ühisosa leida. Kaasa ei aita pikapeale vastandusse ekslev kategooriaviga, kus võrdlema kiputaksegi erineva taotluse ja tonaalsusega filme, autorikino ja peavoolu meelelahutust, justkui oleks ühe väärtustega võimalik tõestada teise vajakajäämisi. Niisiis, selmet viriseda võrreldamatu üle, on asjakohasem seada võrdluspoolustele taotlustelt samas kaalus võistlejad.
Seega jõuame lõpuks „Võimatu missioonini“ („Mission: Impossible“), seitsme- ja järgmisel aastal kaheksaosaliseks paisunud seeriani, mis võiks paberil esindada täpselt kõike seda, mida eespool loetletud frantsiisidki, kuid on püsiva publikumenu kõrval pälvinud ka filmiajakirjanike kiidukoori.
II Hunt, Ethan Hunt
„Võimatu missiooni“ juured ulatuvad kuuekümnendatesse – külma sõja aega, mil „Dr No“6, „Armastusega Venemaalt“7 ja „Kuldsõrm“8 olid toonud popkultuuri keskmesse superspioon James Bondi. 1966. aastast seitse hooaega jooksnud ning kaheksakümnendatel viivuks taaselustatud sari keskendus valitsuse ja õigusriigi äärealal tegutsevale salapärasele Võimatute Missioonide Rühmale (originaalis Impossible Mission Force, IMF), kelle kõrvaldada jäävad kõige suuremad ohud rahvuslikule või rahvusvahelisele julgeolekule.
„Võimatu missioon“ on alati panustanud ansamblimängule ning Ethan Hunti (Tom Cruise) ümbritseb seltskond karismaatilisi kaaslasi, nagu salakaval taskuvaras Grace (Hayley Atwell) sel aastal linastunud „Surmavas otsuses“.
Ameerika märulifilmide kuldaja ja „Kuldsilmaga“9 uue hingamise saanud Bondi tuules naasis IMF eesotsas agent Ethan Huntiga 1996. aastal, seekord suurtele ekraanidele ja noore Tom Cruise’i kehastuses.10 Mõõdukalt tunnustatud filmil oli raskusi oma ilme leidmisega ning neli aastat hiljem vedas John Woo järje11 juba hoopis uude, plahvatuslikumasse suunda. Ehkki publik järgnes Cruise’i staarikarismale ja kassas oli teine osa sarnaselt esimesega vägagi edukas, tagasiside tegijaid ei julgustanud ning seeria jäi aastateks riiulile.
2006. aastal puhus Huntile ja tema tiimile uue elu sisse sarja „Teadmata kadunud“12 loojana tuntud J. J. Abrams, kellest on hiljem saanud professionaalne selliste seeriate nagu „Star Trek“ ja „Tähesõjad“ taaselustaja. Kolmas osa pööras seeria Woo kuuliballetist mitu tooni tumedamasse suunda. Tõelisesse, seni raugemata pärituulde jõudis aga viis aastat hilisem „Variprotokoll“13, mis andis seeriale taas ennekõike Bondi meenutavalt globaalsed mõõtmed Moskvast Dubaini ja Mumbaist San Francisconi ulatuvate seiklustega.
Sealt alates on seeria, kuhu on lisandunud 2015. aasta suurepärane „Salajane rahvas“14 ja 2018. aasta taevani kiidetud „Tagajärjed“15, võtnud midagi kaasa iga osa tugevusest, kuid samal ajal üha paisunud ning edasi arenenud, hoidnud tasakaalu traditsioonitruuduse ja uuenduslikkuse vahel. Ka autorikino säravaimad iseloomuliku käekirjaga sümbolnimed – Wes Andersonist Bong Joon-honi, Martin Scorsesest Edgar Wrightini – kipuvad olema filmiajaloo tähelepanelikud õpilased, oskuslikud laenajad, refereerijad ja tsiteerijad, ilma et nende töö ometi jäljendiks muutuks.
Viimase kolme „Võimatu missiooni“ lavastajat Christopher McQuarriet on keeruline süüdistada maailma äratuntavamate lavastajate sekka kuulumises –eks olegi seeria raskuskeskmeks rohkem produtsent, peaosatäitja ja põhikaskadöör Cruise. Küll aga on ta osanud tabada, mis toimib ja mis ei toimi, laenates kaudselt hoopis kaugemast filmiklassikastki.
Näiteks kipuvad seeria lood sageli keerlema võrdlemisi segase olemusega esemete ümber, millele kõik jahti peavad, kuid mille peatähtsus ongi vaid sündmuste käimalükkajana. Nii aeti juba 1996. aastal lavastaja Brian De Palma käe all taga salajast agentide nimekirja. De Palma on teatavasti Alfred Hitchcocki truu õpilane. Hitchcock aga populariseeris samasuguse sisulise tähenduseta, MacGuffiniks nimetatud eseme kasutamist eelkõike filmiga „Loode kaudu põhja“16.
Nagu eespool kirjeldatud, on toimivate lahenduste taaskasutamine paralleelselt „Võimatu missiooni“ võidukäiguga omandanud epideemia mõõtmed. Veebist võib kerge vaevaga leida rohkelt artikleid pealkirjadega nagu „Frantsiisid võtavad kinomeediumi üle – aga millise hinnaga?“, „Kuidas frantsiisid tapavad iseseisva kino“ ja „Intellektuaalse omandi apokalüpsis“.17 Veidral kombel mõjuvad Hunti ja IMFi seiklused korduval ülevaatamisel üha silmapaistvamate saavutustena – justkui suure kassafilmi autorikinona. Mis siis ikkagi eristab ses omaenda raskuse alla murduvate seeriate ülekülluses seitsmenda osani jõudnud „Võimatut missiooni“?
III Kosmosesse ja tagasi
„Surmav otsus“18 seab IMFi vastamisi Entiteediks nimetatud tehisajuga, mis hävitab Vene armee auks ja uhkuseks oleva ülimoodsa allveelaeva ning võtab seejärel sihikule kogu maailma julgeoleku. Tehisajust on saamas uus multiversum, stsenaristide meelissuund, kuhupoole seeriad tuleb viia. Võib küll väita, et kinolinal pole sel teemal öeldud midagi uut ja huvitavat „Matrixist“ saati, kuid tehnoloogia on meie elus sedavõrd kohal, et ka filmimaailm on vaat et sunnitud üha sagedamini rohkem või vähem praktilisi tulevikustsenaariume läbi hekseldama.
Kõik Entiteeti puudutav on iseenesest paras puder ja kapsad – alates ekspositsioonist nõretavate mõttekäikude jada, milles jagub sisusügavust Delfi keskmise uudissäutsu jagu. Taas vastab see õigupoolest kassafilmide traditsioonile – lugu ise ja selle psühholoogilised, sotsiaalsed ja poliitilised kihistused on teisejärgulised, esikohal on selle ümber valla päästetud vaatemäng.
Esimene, iseenesest lihtlabane põhjus, mis „Võimatut missiooni“ kaaslastest eristab, ongi selle vaatemängu tehniline tase. Seeria pea igas filmis on olnud mõni otsemat teed märuližanri klassikas maandunud kaelamurdev stseen, olgu tegemist CIA peakontori laest rippumise, maailma ühe kõrgeima hoone Burj Khalīfah akendel turnimise, lennuki välisküljel õhku tõusmise või kõrgmäestikus helikopterite tagaajamisega.
Kui üldjuhul tähendab selline vaatemäng roheliste seintega stuudios filmimist ning mitmesaja liikmega eriefektimeistrite meeskonda, siis „Võimatu missiooni“ trumbiks on saanud Cruise’i hulljulgus kõik kaelamurdvad, teispoolsuses lõpetamist eeldavad katsed ise läbi teha. „Surmava otsuse“ esimene võttepäev tõi näiteks kaasa mootorrattaga Norra fjordi kahe kilomeetri kõrguselt küljelt alla kihutamise ning langevarjuga maandumise. Mitu korda, kuna mootorratas läks alguses hüppel liiga varakult käest. Otsitagu kõhedust tekitav videotõestus ise Youtube’ist üles!
Selliseid ettevõtmisi võib pidada suurushullustuseks ja teisalt osavaks turundusstrateegiaks, kuid kahtlemata annavad need filmidele ainulaadse füüsilisuse ja ohutunde. Võrdluseks võiks võtta „Kiirete ja vihaste“ seeria, mis on ammu hüljanud igasugused füüsikaseadused. Mingi piirini võib selline piirangute puudumine olla lõbus – ei peagi pead valutama, kas kaks autot suudavad kõike oma teelt pühkivat seifi mööda Rio de Janeirot vedada või mitte, kui see näeb uhke ja kaasahaarav välja. Autoga kosmoses triivimine, igasuguste marrastusteta läbi õhu lendavate neljarattaliste vahel hüppamine või tammi küljelt alla kihutamine viivad paraku igasuguse ohutunde kadumiseni. Sama lugu on koomiksifilmide multiversumi või ajas rändamisega – ehkki see avab uusi loomingulisi perspektiive, suleb see ka ukse võimalusele, et ükski tegelane võiks päriselt kaduda.
Teine, vähemalt sama loogiline, kuid ometi režiiarsenalist justkui kadunud oskus on ruumiline järjepidevus – vaatajale aja ja võimaluse andmine keskkonnaga tutvumiseks. Mitte ilmaasjata ei kuulu Akira Kurosawa üheainsa küla vallutamiskatseid jälgiv „Seitse samuraid“19 parimate märulifilmide sekka. Ka Marveli suurimaid hitte „Tasujad“20 on keskendunud suurema osa oma kestusest kahele paigale – hiiglaslikule õhulaevale ja New York Citys toimuvale. Järjelood on kahjuks kaasa toonud vaid üha pikemad, vilkuvamad, valjemad ja raskesti jälgitavamad märulistseenid. Ohus on pidevalt kõik ja samas mitte midagi.
„Surmava otsuse“ pikk avang on kui mõne Hitchcocki filmi suurte mõõtmetega vaste. Enne tihedama tegevustikuni jõudmist saab vaataja jälgida, kes kus paikneb ning kui lähedal teineteise avastamisele ning seega ka konfliktile ollakse. Hitchcock kirjeldas seda teatavasti terminiga suspense ehk pinevus. Suures lennujaamas liigutatakse malenditena ringi suisa viit-kuut osalist, kelle motiividest vaatajal kohati aimugi pole. Nii jääb õhku tubli annus teadmatust ehk siis film püsib vaatajast targemana, aga sellega suurem osa fookusgruppide poolt pöetud kassafilme hetkekski ei riski.
Kõigist vormivõtetest üksinda oleks aga vähe, kui vaatajal poleks nende keskel pidepunkti ehk siis peategelast või tegelasi, kellele saab kaasa elada ja tunda. Vin Diesel võib uriseda metronoomi täpsusega midagi perekonna tähtsusest, aga kui see filmi adrenaliinisõltlaslike väärtuste ja ogara loogikaga ei klapi, on raske ka tegelasse uskuda. Kuigi Ethan Hunt annab välja vähemalt sama alistamatu superkangelase mõõdu, jagub „Surmavasse otsusesse“ nii mõnigi hetk, mil tal tuleb otsival pilgul vähemalt mikrosekundi jooksul vaagida võimalust, kas lõpuks sai käsi üle mängitud. Lihtsa inimliku lahenduse kaudu evib film taas usutavat ohutunnet, et rangelt kontrollitud rööbastel sõitmise asemel on kõik ka iga hetk kontrolli alt väljumas.
Hoolimata 61aastase Cruise’i staaristaatusest on „Võimatu missioon“ siiski alati panustanud sama palju meeskonnale, ansamblimängule.
Nii on koondunud seeria käigus Hunti ümber seltskond sümpaatseid ja karismaatilisi kaaslasi, kes nappide vahenditega ka peategelast avada aitavad – filosoofiliseks vanaonuks kujunenud Luther (Ving Rhames), seeria vaat et kõige rajumast tegelasest briti agent Ilsa Faust (Rebecca Ferguson), salakaval taskuvaras Grace (Hayley Atwell), koomilist vaheldust pakkuv Benji (Simon Pegg). Ärge saage valesti aru, „Võimatu missioon“ ei kaota hetkekski silmist oma žanrikuuluvust üleelusuuruse popkornifilmina, kuid ruumi leitakse täpselt parajaks annuseks karakteriarenguks, et ükski tegelane poleks pelgalt funktsionaalne kest.
Kõik eelnev ei tähenda, justkui oleks „Surmav otsus“ täiuslik film. Kaugel sellest. Hunti traagilise minevikuloo jutustamine lisab vähe, eriti kuna samalaadne kaotus käiakse ka olevikus läbi. Seeria üheks nõrkuseks on olnud kurikaelad, ja seda ei muuda bittides ja baitides peituv Entiteet ega tema suhteliselt ilmetu avatar Gabriel (Esai Morales). Loogikaauke jagub. Puudujääkidele kipub fookus aga nihkuma märulites ikka siis, kui sündmustik enam kaasa ei haara. „Võimatu missioon“ haarab – hooti suisa hingetuks võttes ja tooliserva sundides. Õigupoolest juba vähemalt viiendat filmi end üha ületades. Sellist täistabamuste seeriat pole varuks isegi Bondil.
Mis peamine – Cruise’i ja kompanii pakutud etendus meenutab, et võrrelda pole mõtet niivõrd kunsti ja meelelahutust, autorikino ja kassafilmi. Pigem tasub kõrvutada head meelelahutust ja halba meelelahutust, kehva kassafilmi ja kaasahaaravat kassafilmi. Suurte frantsiiside probleem ei ole kalestunud kriitikutes, vaid ikkagi riskihirmus ning loomingulises tühikäigus. „Võimatu missioon“ näitab, et saab ka teisiti, iseenese ja vaataja suhtes nõudlikumalt. Ja üle pika aja on põhjust ka kriitikuna järge oodata, mitte peljata.
1 „The Matrix“, Lana (Larry) Wachowski, Lilly (Andy) Wachowski, 1999.
2 „Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015.
3 „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Kwan, Daniel Scheinert, 2022.
4 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.
5 „Star Wars: Episode IV – A New Hope“, George Lucas, 1977; „Star Wars: Episode V – The Empire Strikes Back“, Irvin Kershner, 1980; „Star Wars: Episode VI – Return of the Jedi“, Richard Marquand, 1983.
14 „Mission: Impossible – Rogue Nation“, Christopher McQuarrie, 2015.
15 „Mission: Impossible – Fallout“, Christopher McQuarrie, 2018.
16 „North by Northwest“, Alfred Hitchcock, 1959.
17 Vt nt Amlan Sarkar, Franchise Filmmaking Is Taking Over the Cinematic Medium — But at What Cost? – The Swaddle 7. XI 2022, https://theswaddle.com/franchise-filmmaking-is-taking-over-the-cinematic-medium-but-at-what-cost/
Richard Schertzer, Explained: How Franchise Culture is Killing Independent Cinema. – movieweb.com 13. I 2022, https://movieweb.com/franchise-culture-is-killing-cinema/
Sam Kohn, The IP Apocalypse: how franchise filmmaking is killing cinema. – https://www.hastemagazine.co.uk/the-ip-apocalypse-how-franchise-filmmaking-is-killing-cinema/
18 „Mission: Impossible – Dead Reckoning Part One“, Christopher McQuarrie, 2023.
Kammerkoori Head Ööd, Vend 15. aastapäeva kontsert „Regiväli“ 15. VII Rapla Maarja-Magdaleena kirikus. Kammerkoor Head Ööd, Vend, kammerorkester Collegium Consonante, dirigent Pärt Uusberg.
31. Rapla kirikumuusika festivali lõpetas kammerkoori Head Ööd, Vend 15. aastapäeva kontsert. Selleks puhuks oli koori looja ja dirigent Pärt Uusberg kirjutanud suurteose „Regiväli“ segakoorile ja keelpilliorkestrile.
Helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kammerkoor Head Ööd, Vend ja kammerorkester Collegium Consonante pärast suurteose „Regiväli“ esiettekannet Rapla Maarja-Magdaleena kirikus.
Viisteist aastat tagasi kutsus Pärt Uusberg oma venna Uku Uusbergi lavastuse „Head ööd, vend“ (esietendus Kanuti Gildi saalis 6. IV 2008) tarvis kokku samanimelise kammerkoori, mis jäi koos laulma ka pärast lavastuse mängukavast maha minemist. Lavastuse armastusega oma kahele vennale pühendanud Uku toona vaevalt adus, et teatrisündmusega oli meie koorimaastikule tekkinud kooslus, millest sai Pärt Uusbergi loominguline laboratoorium ja südamekollektiiv.
Koori sünnipäevateose loomine algas varem (!) kui töö äsja möödunud XIII noorte laulupeo „Püha on maa“ kontserdiga. Heliloojal oli regilauludele toetuv teos mõtteis juba neli aastat. Teosel on kaheksa osa, igaühe aluseks regilaul mõnest Eestimaa kihelkonnast. Uute punupaeltega üheks teoseks kokku köidetuna tõuseb neist, esivanemate jõuallikast, esile inimelu tühisuse tunnetus.
Kuigi teose „Regiväli“ esimene sõna on „püha“, ei teki siin otsest seost sellesuvise lausutuima lausega „püha on maa“. Uusbergi valituna sööstis see helevalge purjekana siledale merepinnale ja laiutas seal lainejooniseid vastavalt kuulaja mõttejõule. Pühadus, millest teoses räägitakse, on üks inimkonna ajatutest teemadest – kuidas leppida olemasolevaga? Argipäeva pinnapealsusest, kähmlemisest ja surelikkusest tõusevad kõrgemale leplikkus, tänulikkus ja alandlikkus. Inimesed on kui nekrutid ajaliinil, igaühel oma saatus, lugu ja surelikuks olemise paratamatus. Regilaulud räägivad kuulajaga kesk sõda mina-tegelase kaudu. Ja kuigi omal kombel võib sõda toimuda meie südames ja suhetes iga päev, lisab praegune sõda Euroopas muidki värvivarjundeid. Otse loomulikult mõjutas kestev sõda ka kontserdile tulnute tajumeeli.
Kui kombekohased kontserdieelsed kõned peetud, rivistusid altari ette koor ja orkester ning Pärt Uusberg seisis teose algusvaikuses tavatust kauem. See oli pikk sisehäälestus, mida märkasid mitmed. Ja siis hakkas eikusagilt vaikselt vuhisema tuul, tõusid rahulikud lained ja sahises õrnalt pilliroog. Fonogrammi abil looduspilti astunud publik vakatas poolüllatunult ja tõstis pilgu.*
Regilaulude järgi nimetatud teose osad on kõik iseseisvatena vaadeldavad: selged karakterid, julged kujundid, meelemaitselised regilaulutõlgendused ja kompaktsed vormid. Uusberg toob regilaulu esile nii selle arhailisele esitusviisile viidates (eeslaulja ja koor) kui ka nüüdismuusika kompositsioonivõtteid kasutades. Muusika, mis on Uusbergile iseloomulik, oli „Regiväljas“ edasi arendatud ja sügavamale kaevandatud, vaid aeg-ajalt võis kohata turvalisena mõjuvaid uusbergilikke klastreid. Regilaulule on helilooja lähenenud pieteeditundega, eksponeeritud on eelkõige vana, Uusberg on otsekui akvarellistina selle ümber maalinud tämbreid, mis hoolega valitud teksti abil kauni regiviisi ülendavasse, otse pühasse seisusesse tõstab.
Teost kuulates otsisin endas sidekaari, mis ühendaks sõnu „püha“ ja „sõda“. Neis on ju tohutu vastuolu. Või kas ikka on?
Teose „Regiväli“ alguses fonogrammi ja mõttepauside abil teosesse sisenedes kuuleme, kuidas pühas puhastunud mees on viidud sõjarajale ja et nekruti rada on kodust kaugele minnes raske („Metsaligled, metsalagled“). Teine osa „Sõjalaul“ on vastuvaidlemist mittesalliva halastamatu, julma joonega – sõbrad langevad püssikuulist tabatuna. Orkestripartii tumedad liinid tekitavad kohati hüljatuse tunde, neid mahendavad üllatavalt pehme tämbriga vokaalpartiid, diktsioon vaibub sosinaks, tekst on selge ja loomulik. Teose kolmas osa „Miks on ilmake udune“ on kõige müstilisema sisuga, justkui toonitades elu paradoksaalset paratamatust. Selle kujutluspildina haakub palve – palvetan, et mõista ilmaelus toimuvat. Neljandas osas „Mis maksab muretsemine / Piis pikka pilliroho marja“ köitis tähelepanu ühtlane ja voolav meesrühmade partii. Osa teine pool on Uusbergile ebaharilikult käbedama rütmiga, mis tõmbab kuulaja korraks hardusest välja ja tõukab edasi liikuma. Üksnes orkestrile kirjutatud „Taevane kiik“ sätib kuulaja suuremate filosoofiliste mõttekäikudega kohakuti: pikkade meloodialiinidega kaasuvad aja kulgemise tajumatuse tunne või lootuse ja lootusetuse samaaegsus. Kuues osa „Mari kulda“ on koori ja orkestri omavaheline sisemäng, kullaliselt heikleva vokaaliga edasiantav armastusest jutustav tekst on imeline, kohati suisa intiimne. Koori meesrühm toetas naislauljaid toekamalt, kui seda tegi orkester – koor kuulas end häälerühmiti paremini, arvatavasti harjumuse jõul. Üks kuulaja elas muusikale nii kaasa, et ta käsi lõtvus ja peost libises põrandale esinejatele mõeldud kaunis lillekimp. Sedavõrd haarav oli kuuldu! Seevastu eelviimane osa „Hällilaul“ oli harjumuspärastest suigutamise lauludest märksa raskema joonega, liikudes otsekui iga hingetõmbega sammukese surma poole. Teose lõpetas aegadeülene mõistulugu Tähemõrsjast.
„Regivälja“ mõne osa vahel on peatuspunktid, väli, mis loob võimaluse rahunemiseks ja kuuldu üle mõtisklemiseks. Väikse märkusena olgu öeldud, et fonogrammi üleminek vaikusesse võiks olla sujuvam, ehk sobiks selle isegi järgmise osa sisse hajutada?
Kammerorkester Collegium Consonante ja lopsaka koosseisuga kammerkoor olid heas tasakaalus. Paar väikest intonatsioonilist vääratust instrumentidelt võib liigitada pühakojas pillide hääles püsimise arvele. Koori ettevalmistus ja materjalist üleolek oli suurepärane, mitte ühtegi muuseas või muidu lauldud silpi, kõik oli esitatud kontsentreeritult heliloojast dirigendi käe järgi.
See oli puhastav kuulamine, looklev kulgemine, milles ma tahtsingi pärast unustamatut noorte laulupidu olla. See oli uuesti allika juurde tulemine, käed palves ja hinges tänutunne vaarisade poole. „Regiväli“ on kauaks meelde jääv muusikateos, mis võiks meid panna mõtisklema ligimesearmastuse ja rahu, relva- ja hingerahu üle. Nii lühike sõna, kuid tähendab nii paljut. Rahu on püha.
Publik Rapla kirikus oli hiirvaikne, kuulati silmad kinni ja teineteisele naaldudes. Isegi lapsed, keda ma kontserdil kohata kardan (sest kommipaberikrõbin, jooksmine või muidu nühkerdamine on garanteeritud), istusid vagusi ja imetlesid suurisilmi uneledes ühtaegu kiriku säravaid lühtreid ja kodust kaasa võetud kaisulooma. See oli teistmoodi kuulamise vaikus, mida kohtab harva. Rapla kirik on helilooja hinges erilisel kohal ja pühakoja suurepärane akustika andis kontserdile omakorda võlu juurde.
Pärt Uusbergi suurteos „Regiväli“ jutustab pühadusest, sõjast ja inimeseks olemisest. Mõtlesin, et taevas sõjatandri kohal on alati halli värvi. Mõned üksikud heledad laigud kumavad kaugemalt kui ootusaja jäik lõppematus ja päikesekiirtes heiastuvad kallima pehmed palged. Kuid just need üksikud heledad toonid loovad lootust ka lootusetus olukorras ja suudavad halligi taevakaare upitada kõrgemale.
Teel Raplast koju mõtlesin, et ma ei ole kunagi pidanud kammerkoori Head Ööd, Vend kontsertide loomingulises kvaliteedis pettuma. HÖV on enamat kui lihtsalt kammerkoor, see on ühine vaimne pingutus, vokaalsete värvide lõputu otsimine, lauljate tämbripillide arendamine ja kooskõlade timmimine. See on ühiselt muusika teenimise ilu juba 15 aastat. Kammerkoor kui eluvorm, jüngrite järgnemine oma dirigendile, elu, ilu ja valu mõtestajale muusikas. Veel mõtlesin, et Pärt Uusbergi loomingu kuulamine on nagu muuseumi minek – seda ei saa teha ülepeakaela, peab olema kindel soov uks avada ja üle läve astuda. Alles siis hakkad loodut mõistma.
„Inimene, kes laulab, palvetab kahekordselt“ (Püha Augustinus), ütles kontserdi alguses piiskop Tiit Salumäe. Sel õhtul me laulsime kõik kaasa. Üksainus lühike sõna – püha – alustas ja lõpetas teose ning ring sai täis.
* „Tõsta pilk ja ava süda“ on Rapla kirikumuusika festivali korraldaja, Pille Lille Muusikute Toetusfondi heategevuskampaania tunnuslause.
Pärnu Suveteatri „Sorgu tuletorni saladus“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Sepo Seeman ja Piret Laurimaa, musitseerib Olavi Kõrre. Esietendus 6. VII Pärnu jahtklubi purjekakuuris.
„Sorgu tuletorni saladuses“ lahendab Sepo Seeman majakavahi koomikavaba rolli hiilgavalt, seejuures oma lavasarmi ja näitlemismõnu kübetki kaotamata.
„Sorgu tuletorni saladus“ ei püüdle vapustava ega sügava teatrielamuse loomise poole. See on lihtne, kuid meeldejääv lugu üksindusest. Sõnapaar „aus teater“ on iseenesest nonsenss: vastupidi, mida rohkem fantaasiat ja mängu, seda parem. Ent „Sorgu tuletorni saladuse“ puhul võib seda terminit kasutada küll. Täpselt nagu õpetaja Laur Tootsile soovitas: kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise. Lavastus on lühike, vaid kahe näitlejaga, muutumatu lavakujundusega ja teksti-, mitte tegevuspõhine. Aga see on tõesti ise tehtud ja hästi tehtud.
„Sorgu tuletorni saladuse“ põhiteema on üksindus. Kujutada üksindust nii, et vaatajal igav ei hakka, on kindlasti raske. Seda lavastust vaadates ei hakka. „Nüüd ma räägin vahet pidamata. Iseendaga.“ Tõsi: sama palju kui üksindusele, pööratakse näidendis tähelepanu ka üksinduse ja ühiskondlikkuse konfliktile – ja see on juba täiesti teatraalne teema. Muidugi mõjub lummavalt seegi, et laval on näiliselt täiesti isoleeritud erak, saalist vaatab teda aga üle saja silmapaari.
Tekstist saab kindla pidepunkti tegevusajale: mees küüditati üksikule saarele 1913 ja on seal elanud kaksteist aastat. Aga kõik võiks toimuda ka tänapäeval, sest miljöö pole muutunud. („Üksik saar. Lage meri. Lõputu silmapiir.“)
Tiit Palu suvelavastused on jätnud vaata et isegi huvitavama mulje, kui mõni tema külmema aastaaja saavutus. Tundub, et just suveteatri sundimatus ja veidi anarhistlikuski miljöös saab ta oma ambitsioone kõige pingevabamalt täide viia. Nii „Minu pere ja muud loomad“ kui ka „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on mul siiani hästi meeles. Aga nende algimpulsiks oli siiski kirjandusteos, ehkki nii Durrelli kui ka Gailiti puhul läks lavastus sisuliselt täiesti oma teed. Selles mõttes väärib „Sorgu tuletorni saladus“ isegi suuremat aplausi. Tekst on kandev, vaimukas ja tempokas. „Kannatasin nälga. Pidin söögiks kormorane püüdma. Neid on palja käega väga raske püüda.“ „Mere ääres kasvanud poisid ei oska ujuda, sest nad on harjunud paadiga sõitma.“
Tõsi, lõpu poole muutub kunagine juveelivarguse lugu, mille tõttu mees üksikule saarele majakavahiks pagendati (ja see on veel kerge saatus!) ning ka naine kannatab, üsna segaseks. Nii segaseks, et tekib tahtmine „Sorgu tuletorni saladust“ veel kord vaadata, et kogu jutulõnga üheks tervikuks sõlmida. Eriti seda, mis puudutab kõige hinnalisema kalliskivi saatuse ja asukoha ümber keerlevat. Aga kui vaataja tahab mingit lavastust teist korda näha, on see ju voorus, mitte puudus.
„Sorgu tuletorni saladust“ võib nimetada poolmonolavastuseks. Sepo Seeman majakavahina on pikemat aega üksi laval ja tema roll kokkuvõttes määrav. Seemanit kui koomikut on tema karjääri jooksul küllaltki üle ekspluateeritud. Seetõttu on igati meeldiv, kuidas ta „Sorgu tuletorni saladuses“ lahendab koomikavaba rolli hiilgavalt, seejuures oma lavasarmi ja näitlemismõnu kübetki kaotamata.
Piret Laurimaale majakavahi kunagise saatuse- ja mõttekaaslasena jääb väiksem ja tagasihoidlikum roll. Tegu oleks nagu kirurgi ja tema assistendi vahekorraga, kus teise missiooniks on esimese nõudmisi täita: „Skalpell!“, „Käärid!“ jne. Aga nii nagu on vältimatu operatsiooni assistendi töö, kaotaks ilma Laurimaa panuseta Sorgu majakavahi, endise pangaröövli lugu palju. Teisisõnu: Seeman on selle lavastuse hing ja Laurimaa selle sära. Aga kui maailmakirjandusest paralleele leida, siis Seeman on selles loos Robinson Crusoe ja Laurimaa Reede.
„Hea meelega räägiksin sulle oma elust. Hea meelega kuulaksin, kuidas sina oma elust räägid.“ Naise ja mehe kaksteist aastat tagasi katkenud üsna ebamäärane suhe jääb ebamääraseks etenduse lõpuni ning see just ongi huvitav. Kaks mõtlemapanevat järeldust saab vaataja Sorgu loost ka teha: ei maksa uisapäisa panka röövida ega teemante keele all hoida.
Ka muusikaline saade on huvitav. Lavaruumi serval vahepalu pakkuva Olavi Kõrre esimesed etteasted mõjuvad kuidagi kohatult, võõrkehadena majakavahi lihtsa, kuid kaasakiskuva loo vahel. Aga mida edasi, seda rohkem sulanduvad ja sobituvad kitarrilood lavastuse pretensioonitusse, kuid ikkagi tõsiseltvõetavasse atmosfääri.
Selle teatrisuve üldine pilt on vist kurvem kui kunagi varem. Lavastatakse tükke, mida on varem korduvalt mängitud ja mõnest isegi film tehtud. Reklaamides hõigatakse suisa lollusi, nagu „Eesti Avatar“, „Eesti Hamlet“ ja „Eesti Marylin“ (Monroe). Igast nurgast vahivad vastu alasti kommerts ja ideeline mannetus. Sellel süngel taustal mõjub „Sorgu tuletorni saladus“ valgustava sähvatusena. Tõsi, üsna lühikese sähvatusena, sest lavastus on ainult pisut üle tunni pikk. Aga eks neid sähvatusi on olnud teisigi ja mõni tuleb kindlasti veel.
Ühest asjast on selle lavastuse puhul siiski kahju. Nimelt sellest, et seda mängitakse Pärnu jahtklubi purjekakuuris, mitte (Naissaare suvelavastuste eeskujul) tegevuse paigas – vähem kui kuue hektari suurusel asustamata, kuid tuletorniga Sorgu saarel Kihnu ja Manilaiu vahel. Mõju oleks olnud palju vapustavam ja eksootiline mängukoht kindlasti publikut ahvatlenud. Tõsi: arvestades vaatajate edasi-tagasi veo kulu, oleks pileti hind saanud ilmselt pöörane.
Eesti näitus „Kodupeatus“ Veneetsia VXIII arhitektuuribiennaalil. Kuraatorid Aet Ader, Arvi Anderson, Mari Möldre. Lavastajad Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspuu. Etendajad Arolin Raudva, Keithy Kuuspuu, Kirill Havanski, Anumai Raska, Külli Teetamm, Eline Selgis, Paula Veidenbauma, Liisa Saaremäel, Johhan Rosenberg. Dramaturg Jan Kaus, helilooja Markus Robam, kataloogi tekstide autorid Kadri Klementi ja Jan Kaus. Avatud kuni 26. XI.
„Kodupeatuse“ kogemus Veneetsias on etteaimamatu – see on korteripidu, mida iga külaline kogeb omamoodi. Elutoas kõrgub Exceli tabeli struktuuriga raamaturiiul, kuhu on kaustadesse selekteeritud kõik vajalikud dokumendid.
Kirill on elanud Põhja-Tallinnas oma vanaema korteris kaheksa aastat, vanaema elab Soomes. Nüüd on Kirill Veneetsias Eesti paviljonis etendaja ja võtab vastu külastajaid. Veneetsia korteri magamistuba on proportsioonidelt võrreldav tema Põhja-Tallinna kodu omaga. Kodus mahuvad peale voodi ja kapi tuppa ka kirjutuslaud ja muusikariistad. Aken vaatab samasse suunda, kuid Veneetsia kanali asemel avaneb Tallinna kodus vaade tänava kohal kõrguvale puule. Hommikul ärgates on tal puuga silmside, nad tunnevad teineteist. Puu on jälginud tema ja ta vahetuvate kaaslaste und. Hiljuti on vanaemal tärganud mõte kolida mujale, kuigi Kirillile tundub, et korteri sisustamisega on nad värskelt ühele poole saanud. Kirill jääks hea meelega paigale, sest tal on side puuga. Küsin, mis puu see on, kuid ta jääb vastuse võlgu, see pole oluline. Jääb mulje, et ehk on etenduskunstniku lugu osa „Kodupeatuse“ stsenaariumist, kuid vahet pole. Lebame kõrvuti asuvatel vooditel peegellühtri all ja jätkame arutelu ruumi kureerimisest, sest ruum on objekt, millega tegeleb nii etenduskunstnik kui (sise)arhitekt. Aknataguse kanali helid tungivad tuppa, vee värelus peegeldub toa seintel, Arsenale punane müür lõõmab päikeses. See on meeldiv ruum, kuid kindlasti mitte kodune tuba. See on anonüümne korter, kus pisiasjad on kureeritud.
Elutoas kõrgub Exceli tabeli struktuuriga raamaturiiul, kuhu on kaustadesse selekteeritud kuludokumendid, pulmapildid, unistused, kohustused, ideaalid, puhkuseplaanid, notarilepingud, prügi-, vee-, gaasi- ja elektriarved, soojuspumba manuaal, kodulaenu lepingud ja on hoolikalt üles rivistatud koos lillepottide, temaatiliste postkaartide (nt küsimusega „kui palju sa üüri maksad?“), asjakohaste fotode ja praktiliste pisiasjadega nagu paber-pliiats, nõel-niit-käärid. Pika laua taga saab külaline istet võtta – plekid valgel laudlinal reedavad intensiivset kasutust –, maanduda tugitooli või võtta köögist paar värsket ampsu. See on suhtlemise koht, kus small talk haarab ruumis viibijad kaasa ja edasi on võimalik mängleva kergusega hüpata isiklikele teemadele. Koduses õhkkonnas kaob teenindaja-kliendi alatoonis küsimus-vastus-suhe, kui räägitakse elust ja elukallidusest.
XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon „Kodupeatus“ on kriitiline, konkreetsele probleemile keskendatud väljapanek, mis käsitleb eluaseme teemat. Selle näitusega on arhitektid välja toonud, et Eesti arendajate „Noblessneris on ilus elada“stiilis reklaamlaused on tühjad ega aita mingilgi moel kaasa riigi eluasemepoliitika koostamisele ja arendamisele.
Kodu taandamine
Vaheta hiireklõpsuga parketi mustrit, seinavärvi, tapeeti, vannitoaplaate, segisti toone ja veendu ise, milline su tulevane kodu välja võiks näha! Saad mängida köögi kapiuste värvi ja töötasapinna materjaliga, köögitehnikast rääkimata. Kodukujundaja arvutab kohe välja, kui palju su soovid maksavad. Selline kinnisvaraturundus keskendub korteri esteetilistele aspektidele. Homestaging ehk korteri fotogeeniliseks sättimine on kinnisvaraturul populaarne tegevus. Hästi kujundatud ja esitletud kinnisvara loob hea esmamulje, suurendab müügivõimalusi ja -hinda olukorras, kus konkurents ostjate tähelepanu võitmiseks on tihe.
„Kodupeatuses“ kodu taandamine kinnisvaraküsimuseks on väga praktiline ja samal ajal tark lahendus. Sõnumit saab edasi anda eelkõige isikliku kaudu, seepärast on Eesti paviljoni asukohavalik Veneetsia tüüpilises korteris suurepärane leid. Hoolimata heast asukohast puudub seal väiksemgi vihje, kus ollakse. Jalatsite äravõtmise nõue esikus annab sellest siiski väga sümpaatselt märku või vähemalt tõstatab küsimuse, osutab kohale, paneb mõtlema. Arhitektuuribüroo b210 on Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatoritena tuntud ja värskelt noore arhitekti preemiaga pärjatud, nad ei pea end tõestama Eesti arhitektuurimaastikul, pigem ollakse rahvusvaheliste aktuaalsete teemade eestkõnelejad.
Eesti paviljoni kaaskuraator Aet Ader on uurinud eluasemevaldkonna olusid juba pikka aega. Ta on kogunud pilte, teavet ja mälestusi kohtadest, mis on talle koduks olnud, et näidata, millist mõju avaldab inimesele kõige vahetum keskkond – eluruum.1 Ta kirjutab: „Ruum mõjutab meid, sest väga tõenäoliselt veedab keskmine eestlane suure osa oma elust ühes ja samas kohas [—] Üsna paljudel, esmajoones 20- ja 30aastastel on pikaajaline eluasemelaen, mille tõttu nad takerduvad oma elupinna köidikuisse, lootuses saavutada iga hinna eest stabiilsust. Teisalt on Eesti teada-tuntud kui muutustele avatud ühiskond. Meist räägitakse seoses idufirmade, infotehnoloogia valdkonna ning kiirete ja nutikate lahendustega. Eesti on teinud tempokalt muljetavaldavaid edusamme, arenedes kõigest 20 aastaga postsovetlikust riigist peaaegu nn uueks Põhjamaaks. Kuidas sobivad kokku ühelt poolt kiirust, mobiilsust, uudsust ja paindlikkust ülistav maailmavaade ning teisalt kivinenud seisukord eluasemevaldkonnas? [—] Arvatavasti on ruum kui eluase üks meie elukorralduse kõige aeglasemalt muutuv komponent.“2
Järg pöördel.
Kuidas kureerida kodu?
Algus lk 21.
Isiklikkus ja kohalikkus „Kodupeatuse“ paviljonis annavad võimaluse eluasemeteemat üldistada. Eestis toimunud suuremahuline erastamine, mille käigus 67 protsenti riigiomandist läks 97 protsendile eraomanikele, sh magalarajoonide korterid, lõi ka üürikorterite turu. Ääremaastumise pidurdamiseks on eriti vaja keskenduda üürikorterite turule väikekohtades, et soodustada tööjõu hõlpsamat liikumist. Leibkondade keskmine suurus kahaneb tulenevalt demograafilisest situatsioonist, linnastumisest, kuid ka eluasemetingimuste paranemisest. See kõik seab üüri- ja kinnisvaraturule uued tingimused. Milline on olukord praegu, arutati juuni lõpus Tartus arhitektide liidu, sisearhitektide liidu ja maastikuarhitektide liidu ühisel suveseminaril. Seega on Eesti näitus Veneetsia biennaalil täitnud oma ülesande: tõstatanud küsimuse eluasemepoliitikast ja algatanud arutelu pikisilmi oodatud üürimajade teemal.
Kooselamine
Pidev muutumine ja liikumine kuulub lahutamatult elu juurde. Leibkonnas võib suhe olla bioloogiline, õiguslik või sotsiaalne, seega peavad kooselamise viisid, nüüdisaegsed peremudelid, sh kärgpered, ja mitmekesised elumustrid peegelduma korterite ja majade ruumilahendustes. Paindlik ruum lubab noorel põlvkonnal kergemini iseseisvuda, tagab privaatsuse, kuid veelgi enam, toob majaelanikud omavahel suhtlema. Juba praeguseks on korterite ja majade ruumilahendustes toimunud omajagu elamisviisist tulenevaid muutusi. Ammugi on kadunud teenijatuba, eraldi pisikesed köögid ja kahjuks ka praktilised esikud. Kodukontorile võetakse tihti ruumi elutoa arvelt. Aja jooksul on jõudsalt kasvanud elamispinna suurus ruutmeetrites ühe elaniku kohta. Ehitusbuumile vastukaaluks eeldatakse praegusel nomaadluse ajastul tulevikku vaatavat rohelist mõtteviisi, arvesse tuleb võtta sedagi, et tihti pendeldatakse linna- ja maakodu vahet.
Ruutmeetrid ja ruumilised väärtused
Kodu on hell teema. Ruumiküsimusega tegeles 2011. aastal Veneetsia LIV kunstibiennaalil ka Liina Siib väljapanekuga „Naine võtab vähe ruumi“. Ta uuris naise ja ruumi suhet ning järeldas, et naine võtab talle jäetud vähese ruumi kiirelt omaks, kuid mees ei ole ruumiga nii seotud. Palazzo Malipiero korterilaadses galeriiruumis nägime toona videoid ja fotosid inimestest kohaspetsiifilistes ruumiinstallatsioonides iseennast mängimas, süžeed olid võetud elust enesest. Kunstnikule meeldis itaalia neorealistlik filmikunst.3 Eesti paviljoni peateema oli toona mõistagi naise sotsiaalne positsioon ja marginaalne roll, millest alles hakati kõvema häälega rääkima.
Kui palju ruumi me vajame? Kas 11 ruutmeetrist piisab? „Kodupeatus“ algatab arutelu Veneetsias osalevate etenduskunstnike endi eluruumi suuruse näitel. Ei maksa alahinnata kiindumist kodusse ja kodustesse harjumustesse, kui sellega luuakse ühtlasi üha enam kaduma kippuv turvatunne.
„Kui keegi vaataks mu telefoni, siis ei leiaks ta sealt selfisid ega paljaste meeste pilte, vaid viltuse horisondiga pilte tubadest, tühjadest pistikutest, vanast kohvikannust [—]. Erinevad päevad, erinevad hetked, aga kogu aeg samad kaadrid, samad motiivid. Ei mingeid lootusvaateid,“ kirjeldab Andrus Kasemaa oma tulekahjufantaasias „Ema tuba“ võtteid, kuidas hirmudega toime tulla.
Mõistagi ei ole ruutmeetrite hulk kodu põhiküsimus, ruumilised väärtused tekivad (või siis ei teki) vaadete, valguse, helide, ruumi proportsioonide, vahetu ümbruse, naabrite, sotsiaalsete suhete, lõhnade, lapsepõlvekodu mälestuste jm komponentide koos- ja vastastikmõjul. Mõistagi luuakse ruumilist kvaliteeti läbimõeldud ruumiplaneeringu, integreeritud panipaikade, meeleolukate nüansside, niššide ning mademetega, seda toetab tundlik materjalivalik. Head näited meenuvad eestiaegsetest korteritest ja Skandinaavia maade modernistlikest eluruumidest. Ruum, mida projekteeritakse põhimõttel, et see peab sobima kõigile tulevastele elanikele, on anonüümne, jääb kitsaks ja seda iseloomutust lisaruutmeetrid ei lahenda.
Kodu mõiste uuenemine, elamise pidevalt muutuvad vormid ning kultuuride kohtumised on teemad, mis hoiavad arutelu üleval ka edaspidi. Veneetsia kodukogemus on etteaimamatu, igale külalisele erinev. See on korteripidu, mida saadavad Jan Kausi nauditavad tekstid ja Markus Robami meeleolukas helilooming.
Eesti senised arhitektuuribiennaalide paviljonid on olnud tugevalt ajakohased avaldused nii geopoliitiliselt kui ka pitsitavatel globaalsetel teemadel. Selleaastases Läti väljapanekus on biennaalide põnevamad projektid üles rivistatud iseteeninduspoe riiulitele hinnalipikuga toodetena. Suure valiku seas leidub Eestist kolm projekti: „Gaasitoru“ (2008, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm, Ingrid Ruudi), „Kui pikk on ühe maja eluiga?“ (2012, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk) ja „Nõrk monument“ (2018, Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha).
1 Aet Ader, Eestlane – ruumis kinni. – Sisuline nr 2, 2016.
2 Samas, lk 72-73.
3 Maria-Kristiina Soomre, Liina Siib: ruum defineerib naise. – Postimees 18. VI 2011. https://naine.postimees.ee/474184/liina-siib-ruum-defineerib-naise
