Hispaania modernistliku kunsti säravamad nimed Kadrioru kunstimuuseumi näitusel
Ramon Casas. Härjavõitluse areen. Dateerimata.
13. aprillil avaneb Kadrioru kunstimuuseumi saalides näitus „España Blanca y Negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni“, mis tutvustab Hispaania kunsti alates 19. sajandi romantilistest maastikumaalidest kuni noore Pablo Picasso uuenduste otsinguteni.
Väljapaneku peafookuses on aga eelmise sajandivahetuse Hispaania modernismi suurmeistrite oma kodumaa olemuse otsingutele pühendatud looming. Kultuurilise identiteedi küsimus tõusis 19. sajandi lõpus keskseks teemaks mitmel pool Euroopas, sh ka Hispaania kultuuris, kus nn valge või musta Hispaania pooldajate dialoogist sündis võimas kirjandus, muusika ja kunst.
„Tegemist on mitte ainult väga sisuka ja suurepärastest kunstiteostest koosneva näitusega, vaid ka omamoodi imega, sest rahvusvahelise näituse koostamine ja Eestisse toomine on praegusel ajal erakordselt kallis ja keeruline,“ kommenteeris näituse tagamaid üks kuraatoritest, Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Tema sõnul ütlesid mitmed muuseumid ja erakogud algsetest kokkulepetest üles, sest pidasid Eesti geopoliitilist olukorda liiga ohtlikuks. „Oleme tänulikud teoste laenajatele, kes vaatamata kahtlustele ja meie muuseumi vähesele tuntusele Hispaanias, usaldasid hinnalised kunstiteosed ‒ sh 20. sajandi kunsti suurkuju Pablo Picasso tööd ‒ siia tuua. Teoste laenajate hulgas on ka Hispaania juhtivad muuseumid – Kuninganna Sofia Kunstimuuseum Madridis, Kataloonia Rahvuslik Kunstimuuseum (MNAC), Bilbao Kaunite Kunstide Muuseum, Carmen Thysseni Muuseum Malagas jt. Arvukalt on esindatud ka erakogud, kellega koostöö õnnestus tänu näituse kuraatori Carlos Alonso Pérez-Fajardo jõupingutustele,“ ütles Aleksandra Murre.
„Kuigi Hispaania 20. sajandi alguse kunstnikest naudib suurimat populaarsust ja imetlust Joquín Sorolla virtuoosne maalikunst, mille näited õnnestus ka Eestisse tuua, sooviks erilise pärlina tähelepanu juhtida Joaquim Miri suurele maalile, mis on üks osa kunstniku kodu seinamaalingutest. 1904. aastal loodud teos on rabavalt vaba, julge ja jõuline, jõudes peaaegu abstraktsuseni,“ kommenteeris teoste valikut näituse kuraator, kunstiteadlane ja Ignacio Zuloaga loomingu suurimaid asjatundjaid Carlos Alonso Pérez-Fajardo.
Hispaania kunst ei tundnud maastikumaali kuni 19. sajandini, mil kerkisid esile Hispaania identiteedi ja rahvusliku kuvandi küsimused. Riigi moderniseerimise perioodil põrkusid omavahel vastandlikud lähenemised oma maa kujutamises: helge ja elurõõmsa nn valge Hispaania ning sünge, tõsise ja kultuuripärandi süvakihtidest lähtuva nn musta Hispaania idee. Nende pooluste vahel ja kõrval puhkes sajandivahetusel õide Kataloonia modernistlik maal, mis tõi kokku esimese maalilisuse ja värvitundlikkuse ning teise poole intellektuaalsuse.
Hispaania maastikumaal sai alguse 19. sajandil välismaalaste huvist Hispaania folkloori, eksootilise looduse ja arhitektuuri vastu. Nende sageli lihtsameelsete ja pealiskaudsete piltide autoriteks olid Hispaanias reisinud prantsuse, inglise ja saksa kunstnikud. Koos selliste meistritega nagu Mariá Fortuny, Martín Rico ja Eugenio Lucas Velázques kujunes aga tugev Hispaania maastikumaali koolkond ja kasvas ka selle žanri roll üldises kultuuri arengus. Valge Hispaania kontseptsiooni suurimaks meistriks, hispaania maalikunsti üheks virtuoossemaks täheks oli Valenciast pärit Joaquín Sorolla, kelle pintsel kandis lõuendile säravaid päikesesillerdusi mereveel ja rannarõõme nautivaid naisi ja lapsi, ning kellest sai Hispaania kuvandi eest vastutav ametlik kunstnik. Tema vastandiks nn musta Hispaania leerist oli Ignacio Zuloaga, kelle loominguga said Eesti kunstisõbrad tutvuda 2021. aasta näitusel Mikkeli muuseumis. Selle suuna mõjukamate meistrite ja ideoloogide hulka kuuluvad ka Darío de Regoyos ja José Gutiérrez Solana.
Kataloonia modernistlik maal tõi aga kokku Vahemere meistrite maalilisuse ja värvitundlikkuse ning musta Hispaania leerile omase intellektuaalsuse. Kataloonia modernistlike maalijate tähelend nii Hispaanias kui ka kogu Euroopas algas 19. sajandi lõpus Ramon Casase ja Santiago Rusiñoliga, kellele järgnesid Hermen Anglada Camarasa, Isidre Nonell ja Joaquim Mir. Hispaania koolkonna traditsioonid ja Barcelona modernistlik kunst olid viljakaks pinnaseks, millest kasvas välja maailma kunsti radikaalselt muutnud Pablo Picasso, kelle teosed on näituse lõpp-punktiks, viidates Euroopa avangardi kujunemisele, mille lähtepunktiks oli ka Hispaania kultuuri pingeväli.
Näitus jääb avatuks kuni 25. augustini 2024. Pärast eksponeerimist Tallinnas liigub näitus edasi Riiga, kus see on Riia Börsi muuseumis avatud 14. septembrist 15.detsembrini 2024.
Kuraatorid: Aleksandra Murre, Carlos Alonso Pérez-Fajardo
Esiküljel Tartu ülikooli füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja Kalev Tarkpea.
Füüsikalise maailmavaate eestkõneleja. Margus Maidla vestles Kalev Tarkpeaga
Füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja Kalev Tarkpea on Tartu ülikooli Physicumis omandanud mõneti legendi staatuse. Ta on pühendanud oma elu just nimelt füüsika õpetamisele, mitte niivõrd füüsikateaduse tegemisele. Õppejõu ametit on Tarkpea pidanud tõelise kirega, milles on nii sügavust kui haaret. Seetõttu on kõik viimaste kümnendite vältel Tartu ülikoolis füüsikahariduse omandanud inimesed käinud Tarkpea loengutes, teinud talle arvestusi või eksameid, aga tema juures õppinute hulk on füüsikutest märksa suurem. Nagu ta järgnevas intervjuus ütleb, siis läbi aastakümnete on ta andnud ligi 30 kursust kõigis kõrghariduse astmetes bakalaureuseõppest kuni doktorantuurini välja, nii eesti kui inglise keeles. Nagu eelnevast veel vähe oleks, on Tarkpea panustanud ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõppesse. Teda võib julgelt nimetada Eesti füüsikahariduse grand old manʼiks,
KADRI AAVIK: Röövajakirjad ja libateadus kui globaalse akadeemilise kapitalismi ja ebavõrdsuse viljad
Enamik teadlasi on tõenäoliselt oma töös märganud ja tunnetanud, kuidas ülikoolid ja terve teadussüsteem toimivad järjest enam äriloogika järgi. Akadeemilises kapitalismis põimuvad teadmiste loomine ja kasumi tootmine. Teadlased on pandud ettevõtja positsiooni ja nad peavad riigi teadusrahastuse nappuse tõttu oma teadustegevust ise projektipõhiselt rahastama, konkureerides seejuures üksteisega vähese teadusraha pärast. Ärijuhtimise põhimõtete järgi toimivas akadeemilises kultuuris mõõdetakse ülikoolide ja teadlaste edukust valdavalt kvantitatiivselt, ühe keskse mõõdikuna on kastutusel teadlase avaldatud publikatsioonide arv (nt aastas). Teadlastele seatud ootusi ja karjäärivõimalusi võtab tabavalt kokku hüüdlause: avalda või hävi!
ÜLO MATTHEUS: Ukraina imet näitamas ja imet ootamas Ukraina võiduks ja tegelikult ju ka tulevaste sõdade ärahoidmiseks peaks lääne abis ja suhtumises aset leidma radikaalne muutus.
Ukraina sõjast on saanud positsioonisõda: rindejoon palju ei muutu, on märgata taktikalisi nihkeid siia- või sinnapoole ja loodetakse pigem tuleviku peale. Milline see saab olema, sõltub vastaste sõjalisest võimekusest. Sõda on senised võimed paika loksutanud: pooled on õppinud teineteisega sõdima ega ole enam suutelised tasakaalupunkti ületama. Mõlemad arendavad oma sõjatööstust, kohendavad mobilisatsioonisüsteemi ja üritavad luua uusi reserve. Ukraina sõltub suuresti lääne abist, kuid poliitilistel põhjustel, ennekõike valimiste tõttu USAs, on see kiratsema jäänud ja NATO otsib võimalusi, kuidas tagada Ukraina abistamine ka juhul, kui USA poliitiline kurss muutub.
RAILI MARLING: Kuidas reaalsusega toime tulla? Tuur läbi „Hieronymuse“ sarja mullu ilmunud raamatute kinnitab kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.
Eelmisel aastal ilmus kirjandusklassika eestindamisele keskenduvas „Hieronymuse“ sarjas üheksa raamatut saksa, rootsi, poola ja jaapani ja inglise keelest (sh inglise, ameerika ja iiri kirjandust). Vanim ilmus esimest korda 1871. ja uusim 1986. aastal. Sarjaga täidetakse lünki kanooniliste kirjandustekstide eestindamises, aga tuuakse lugejani ka teoseid, mis pole (veel) kirjandusõpikutesse raiutud, kuna viimased kalduvad vaatama Lääne-Euroopasse ja seega hüppama üle Ida- (ja Põhja-)Euroopast ning mitte uitama läänemaailma piiridest väljapoole. Tekstide hulgas on romaane, luulet ja novellikogusid. Koondportree loomine on seega keeruline ning meelevaldne.
Ainulaadne muusikahoone jõe kaldal. Anneli Ivaste vestles Boudewijn Berentseniga Muziekgebouw’ hoone on tervikuna vaatamisväärsus ja Amsterdami maamärk, mida tullakse ka kaugemalt külastama.
Eesti Filharmoonia Kammerkooril on olnud au olla selles nii sisult kui ka välimuselt ühes Euroopa väljapaistvamas kontserdimajas sage esineja. Peale selle et Muziekgebouw’s on võõrustatud EFK kontserte, on kontserdimaja peadirektor Boudewijn Berentsen olnud kammerkoori Hollandi-turneede korraldaja. Vahetult enne Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserti 20. märtsil Cyrillus Kreegi ja Veljo Tormise a cappella kavaga Tõnu Kaljuste juhatusel oli ta valmis tutvustama oma tegemisi.
KAIDI TAMM: Kohanev ja paindlik ruum Ajutised linnaruumi sekkumised Tallinnas Raekoja platsil ja Linnahalli ümbruses näitavad, et taktikalise urbanismi võtteid võiks kasutada laialdasemalt.
Arhitekt Mike Lydon võttis taktikalise urbanismi mõiste kasutusele 2010. aasta paiku mõtestas seda kui lühiajalist tegevust pikaajaliste muudatuste saavutamiseks, kusjuures positiivsed muutused linnaruumis saavutatakse väikeste, suhteliselt odavate ja kiirelt teostatava ajutise iseloomuga sekkumistega. Kuna tavapärane planeerimisprotsess on aja- ja ressursimahukas, rõhutatakse taktikalise urbanismi puhul väikeste, järkjärguliste ja kiirelt teostatavate muudatuste tõhusust ehitatud keskkonna parendamisel. Taktikalised ruumisekkumised keskenduvad tasuta avalikele üldkasutatavatele ehk kõigile kättesaadavatele ruumidele. Kvaliteetne avalik ruum on üks keskseid võimalusi turvalisema, õiglasema, tervislikuma ja jätkusuutlikuma elukeskkonna kujundamiseks.
AADU KANA: Eestlane on kivimaja usku Aasta betoonehitis 2023
Viimased uudised räägivad sellest, et võibolla polegi betoon nii suur paharet, kui seni arvatud on.
AURORA RUUS: Muinaslugu muusikast. Hoides aega avatuna
Muusikateost saab vaadelda ja tervikliku objektina hinnata vaid pärast selle kõlamist, sest muusikateos on tervikuna olemas alles pärast muusika lakkamist.
Arvustamisel
Saulius Tomas Kondrotase „Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte“
Juhani Salokandle „Vastaanpanemisen kulttuurihistoria – Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan. Vastapaino“
Ansambel U: kontsert „URR-42. Läbikukkumine“
VHK orkestri vaikse nädala kontsert
aasta betoonehitis 2023
näitused: Angela Maasalu „Õnnelik maja“, Ivar Veermäe „Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud“ ning „Raul Meel ja Krzysztof Piętka. Ülemlaul“
festival „Fokus Tanz #10 Sorry Not Sorry“
Rakvere teatri „Madisoni maakonna sillad“
Eesti Draamateatri „Erakõnelused“
mängufilmid „Vaesekesed“ ja „Huvivöönd“
Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress Tartu Kunstimajas
Reedel, 12. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja kolmes saalis kunstiprojekti „Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ raames kolm uut grupinäitust: suures saalis „Edela-Eesti anarhismi eripärad“, väikeses saalis „NAINE&NAINE: Ellujäämise kunst“ ja monumentaalgaleriis „MEES&MEES: Ellujäämise kunst“.
Tartu Kunstimaja ja Pärnu Linnagalerii koostööprojekt „Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ toob kokku kahe Eesti linna kunsti. Linnad on küll distantsilt kauged, kuid kunstilt lähedased. Projekti eesmärgiks on mitmekesistada kahe linna kultuurielu: Pärnu Linnagalerii korraldab „Pärnu kunstisuve“ Tartus ja kultuuripealinn Tartu 2024 teeb külaskäigu Pärnusse.
Grupinäitus „Edela-Eesti anarhismi eripärad“ (kuraator Janno Bergmann) tutvustab läbi foto- ja videodokumentatsiooni Pärnuga seotud kunstnike loomingut 1990. aastate lõpust tänapäevani. Fookuses on peamiselt performance ja installatsioon. Näitus ei püüagi kronoloogiliselt hõlmata Edela-Eesti anarhismi kõiki ilminguid ega ei sea neid ka hierarhilisse süsteemi või järjekorda. Tegemist on meelevaldsete valikutega, mille printsiipideks on n-ö põnev kunst ja põlvnemine Edela-Eesti anarhismi viljastavast pinnasest. Näitus koosneb ligi 100 fotodokumentatsioonist ja 50 videodokumentatsioonist, lisaks ka valim füüsilisi kunstiobjekte osalevatelt kunstnikelt. Näitusel osalevad kunstnikud Billeneeve, Ville-Karel Viirelaid, Andrus Joonas, Tanel Saar, Siram, Sorge, Rauno Teider, Janno Bergmann, Cnopt, Art Container, Rubens ning Tsirkus-Kunst-Teater „Põleva Kaelaga Kirjak“.
Näitused „MEES&MEES: Ellujäämise kunst“ (kuraator Jan Leo Grau) monumentaalgaleriis ja „NAINE&NAINE: Ellujäämise kunst“ (kuraator Marian Grau) väikeses saalis keskenduvad mehe ja naise positsioonidele tänapäeva ühiskonnas. Näituseformaat oli viis aastat osaks Pärnu Kunstisuve programmist.
„NAINE&NAINE: Ellujäämise kunst“ toob vaatajani viie naiskunstniku loomingu, käsitledes kas otsesemalt või kaudsemalt naisena ellujäämise erinevaid strateegiaid. Näitusel osalevad kunstnikud Jill Peters, Mare Tralla, Valeria Vavoom, Lilia Li Mi Yan ja Sandra Jõgeva.
„MEES&MEES: Ellujäämise kunst“ püüab avardada tavapäraseid arusaamu maskuliinsusest – seda nii ajalugu dekonstrueerides kui ka kaasaegset meest defineerides. Näitusel osalevad kunstnikud Valdek Laur, Naro Pinosa, Alvaro Sola & Ivan Dumont, Arne Svenson, David Williams ja RASI +.
Näituseid toetavad Eesti Kultuurkapital, Pärnu linn ja Tartu 2024.
Näitused jäävad avatuks 19. maini.
„Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Tähelepanu, valmis olla, siit tuleb Müürilehe tähelepanumajanduse erinumber! Katrin Tiidenberg defineerib, mis see tähelepanumajandus õigupoolest on. Silvia Urgas analüüsib Brigitte Susanne Hundi fenomeni. Aleksander Tsapov teeb ekskursi tähelepanumajanduse lähiajalukku.
Helena Aadli uurib, kas nutitelefonist vabanemine võiks tähelepanudefitsiiti vähendada. Kultuuriinimesed jagavad enesepromoga kaasas käivaid sisemisi heitlusi. Henri Kõiv kirjutab reklaami keelustamisest, Anne Vetik laikimisest, Andreas Roosson dopamiinidisainist, Bianca Soe kleepsudest ja Tiina Peil keskkonnadeterminismist.
Jõnn Sooniste, Xenia Angela Sooniste ja Andreas Krigoltoi küsivad, mis väljundeid on arhitektuurivõistlustest kõrvale tõrjutud noortel arhitektidel läbi löömiseks. Laura Elisabeth Konsand kirjeldab, kuidas autonoomne (nälgiv) kunstnik on saanud igasuguse töö võrdkujuks.
Arvustamisel Marko Mägi “Biwa järve 8 nägu” ja näitus “Femisfäär”. Lisaks leiab numbrist Ilja Prozorovi proosat, Kristel Rebase luulet ja Avocado Ibuprofeni koomiksi.
Eesti Maalikunstnike Liidu 2024 aastanäitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
Evi Tihemets
6.04.-26.05.2024 AVAMINE 6.APRILLIL KELL 14.00
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus KUSAGIL – ÜLE VIKERKAARE on erakordselt rõõmsavärviline näitus, kuhu oma värskeid teoseid esitasid kaugelt üle saja Eesti Maalikunstnike liidu liiget.
“Someplace where there isn’t any trouble. Do you suppose there is such a place, Toto? There must be. It’s not a place you can get to by a boat, or a train. It’s far, far away. Behind the moon, beyond the rain” küsis Dorothy/Judy Garland oma koeralt Toto, 1939 a filmis “Võlur Oz”.
Krestomaatiline film ja selle nimilugu “Somewhere, over the rainbow …” on järgneva poolsajandiga kujunenud kõigi rõhutute ja põlatute, ka seksuaalvähemuste vapihümniks. Muinasjuttudel on ärevatel aegadel nõudlust, sest üldjuhul hoiavad nad üleval lootust õnnelikule lõpule.
Philiph Luik
1939. aastal oli suur sõda oli Euroopas juba alanud, poliitiline turbulentsis üpris sarnane hetkeolukorrale, kui välja arvata tõsiasi, et inimtegevuse tulemusel küpsenud ülemaailmne ökoloogiline kriis on muutnud taustsüsteemi veel haavatavamaks. Geopoliitiline imperialism ja (suur)riikide etteotsa trüginud/trügivad diktaatorlike ambitsioonidega juhid olid nii 1939, ja on ka nüüd.
Uno Roosvalt
Kunstnikke igavesti kannustav ambitsioon muuta maailma, või vähemasti panustada arengusse, saab ärevatel aegadel “reality check“i kogemuse võrra rikkamaks – muuta saab heal juhul iseennast, kui sedagi. Või toimuvad need muutused rohujuure tasandil, ilma trummipõrinata, esteetiliste kategooriate abil?
Rahvusvahelisel maaliskeenel on tervete seni kaasamata piirkondade või koguni maailmajagude maalikunst saanud vitamiiniks ja/või suunanäitajaks, metropolide nö värsked ideed viimastel aastakümnetel põhinevad suuresti maailma erinevate regioonide kultuuriliste eripärade kaasamisel. Nii nagu varasematelgi aastasadadel ja -tuhandetel on just kunstnikud need pioneerid, kes assimileerivad ja kodustavad eksootilisi ja/või esteetilisi laene võõrastest kultuuridest – teatud reservatsiooniga võib kunstnikke pidada rahvusvahelise globalismi agentideks.
Maalikunsti hinnatud eripäraks oli ja jääb elava inimese uudishimulik pilk ümbritsevale, empaatia kõige elusa suhtes, seega ikkagi poolte valimine.
Tiiu Rebane
Näituse toimkond: Jaan Elken (näituse idee, koostamine ja kujundus, EML), Tiiu Rebane (näituse produtsent, EML), Marie Virta (UKMi poolne korraldus)
Näituse toetajad: Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium
Alates sellest kevadest on Uue Kunsti Muuseumil kavas üheaegselt tänaste kunstnike loominguga esitada ka sajanditaguste eelkäijate teoseid. EESTI EILE JA ÜLEEILE pakub vaadata 1936. aastal Pallase lõpetanud Lydia Nirgi maale, mis sündinud Viljandimaal, Pärnumaal, Läänemaal, Saaremaal.
Mõlemad väljapanekud avanevad Pärnu Uue Kunsti Muuseumis laupäeval, 6. aprillil kell 14 ja ootavad kunstisõpru maikuu lõpuni.
Lapsed valisid Nukitsa konkursil Eesti parima kirjaniku ja illustraatori. Iga kahe aasta tagant toimuv Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugejaküsitlus leidis sel aastal aset juba 17. korda ning oma lemmikute poolt andis raamatukogudes ja veebis hääle 6707 noort lugejat vanuses 5–13 aastat.
Nukitsa konkursi eesmärk on tunnustada meie lasteraamatute autoreid ja kirjastajaid ning populariseerida lugemist. Lapsed tegid oma valiku 2022. ja 2023. aasta jooksul ilmunud lasteraamatute hulgast. Ühe hääle said lapsed anda enim meeldinud raamatutekstile ja teise hääle enim meeldinud raamatupildile. Eelvalikusse kuulus 100 teost, mille hulgast võis leida 91 esmatrükki 76 eesti kirjanikult ja 61 kunstniku illustratsioonid 97 tõlkeraamatule.
Noorte lugejate lemmikkirjanikuks osutus Janno Põldma ja parimaks illustraatoriks Heiki Ernits. Võidu tõi neile 2023. aastal kirjastuse Tammerraamat välja antud „Leiutajateküla pulmapidu“. Teisele kohale tulid kirjanikest Ilmar Tomusk ja kunstnikest Catherine Zarip raamatuga „Kullakallis kass“ (Tammerraamat, 2022). Kolmandale kohale hääletasid lapsed Andris Feldmanise ja Livia Ulmani kirjutatud raamatu „Erik Kivisüda“ (Postimees Kirjastus, 2022). Raamatukunstnike hulgas pälvis kolmanda koha Hillar Mets illustratsioonidega Ilmar Tomuski raamatule „Julius, mida sina suvel tegid?“ (Tammerraamat, 2022). Võitjad saavad auhinnaks Elo Liivi loodud Nukitsa pronkskuju, esikolmik Kultuurkapitali toel ka rahalise preemia.
„Nukitsa auhind on üks vahetumaid ja suurima žüriiga tunnustusi, kuna siin saavad oma lemmikule hääle anda kõik lapsed. Juba mitmendat korda napsab võidu Lotte raamat ja see kinnitab vaid, kui armastatud tegelane ta on, nagu parim sõber – armas, hooliv ja vapper. Samas on rõõm, et hääli ja seega ka lugejaid jagus kõikidele headele raamatutele,“ märkis Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.
Nukitsa konkurssi korraldab keskus koostöös Eesti raamatukogudega alates 1992. aastast iga kahe aasta tagant. Varasemate laureaatide hulka kuuluvad näiteks kirjanikud Andrus Kivirähk, Ilmar Tomusk, Kristiina Kass ning kunstnikud Hillar Mets, Heiki Ernits, Edgar Valter jt.
Indrek Ojam on kirjandusteadlane ja -kriitik, ametilt Eesti kirjandusmuuseumi erakorraline teadur. Hiljuti kaitses Ojam Tartu ülikoolis doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“. Millega tegu?
Modernismiuurija Indrek Ojam otsib kirjandusest aistingute virvendusi, põhjustagu neid siis soolisustatud elufilosoofia, tärkav globaalsus või vana ajalootrauma.
Kuidas mõtestad terminit modernism? Kas selle puhul võib täheldada samasugust laialivalguvust nagu näiteks dekadentsi puhul või on modernism ajaliselt kindlamini piiritletud nähtus?
Jah, peaaegu iga modernismi käsitleva artikli või monograafia alguses kurdetakse, et modernism on peaaegu määratlematu ja seetõttu vaat et tühja tähendusega mõiste. Mina sellegipoolest kasutasin seda julgelt ja üritan isegi sellele uut elu sisse puhuda. Minu töös on modernism poeetilise keele uuenduspotentsiaal, mida teosed realiseerivad ja mis võib avalduda igal ajal, nii et minu meelest ei ole modernism ajalooliselt piiritletav ja juba läbi saanud periood erinevalt näiteks mõnedest kultuuriajaloolastest, kes käsitlevad seda lõppenuna. See tähendab, et võime vabalt rääkida modernismist ka XXI sajandi alguse Eestis, näiteks eesti kirjanduses.
Mis on sinu töö eripära eelkäijatega võrreldes?
Tiit Hennoste käsitleb monograafias „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I“ (2016) väga põhjalikult eelmise sajandi alguse luulet ja kirjandusrühmituste manifeste. Ja üle-eelmisel aastal ilmunud artiklikogumikus „Ilo ja elu“ samuti. Piret Peikeri Turu ülikoolis kaitstud doktoritöö „Discourses of Modernity in Estonian Literature“ ehk „Modernsusdiskursused eesti kirjanduses“ (2018) on jälle tugeva sotsioloogilise kallakuga. Minu töö asetub teatud mõttes nende vahele – tegelen eeskätt proosakirjandusega. Aga säilitan siiski kirjandusliku modernismi sideme seletustega sotsiaalteadustes, pühendan mingil määral ruumi nende seletuste lahti kirjutamisele, üritan võrrelda ja mõnesid asju sünteesida.
Visandad oma töös kirjanduse uudse lugemismudeli, mille keskseteks mõisteteks võib ehk pidada stseeni ja afekti. Palun selgita.
Võtan kokku ja arendan oma töös keha- või afektikeskset modernismiteooriat. Kehal on modernistlikus kirjanduses privilegeeritud roll: kirjandus kasutab inimese kehalist olu teatava antennina, et kinni püüda ümbruses levivaid afektiivseid meeleolusid ja nende kõikumisi. Täpsemalt, minu töö keskmes on vormiliselt vahendid, millega kirjandus afektiivsele reaalsusele ligi pääseb. Harilikult tegeleb sellega narratoloogia distsipliin ehk jutustuseuuringud.
Stseeni mõiste all käsitlen hüpoteesi, et modernistlik uuendus tuleb kirjandusse läbi teatud erilist liiki kujutiste või poeetika, mida nimetan uurimuses Fredric Jamesoni eeskujul stseeniliseks. Iga autor kasutab seda poeetikat vastavalt oma tundlikkusele ja poeetilisele leidlikkusele erinevalt.
Stseeni poeetikas on jutustuse põhjuslik ja allegooriline dimensioon tugevalt tasalülitatud või vaigistatud. See tähendab, et stseeni poeetika püüab oma representatsioonis ligi pääseda suuremale neutraalsusele. Ma tunnistan muidugi, et objektiivset või neutraalset kirjanduslikku kujutamist ei saa olemas olla. Keelt ei saa kunagi mingi muutumatu reaalsuse suhtes neutraalselt kasutada, aga meil on võimalik teatud mudelite abil pragmaatiliselt eristada ideoloogilisemat ja neutraalsemat kujutamist kirjanduses. See lähtub mu töös eristusest, kui jõulisel määral on tekst põhjuslikult seletav. Lühike mütoloogiline jutustus, mis kõneleb inimese elust, saatusest ja surmast, võiks olla telje ühe otsas kui kõige tugevamalt ideoloogiliselt laetud. Aga modernistliku kirjanduse autorid kasutavad palju vähem sirgjoonelist põhjuslikkust, viitavad väga hägusatele (aga tihtipeale meie igapäevaelus tähtsatele) kogemustele, millest on raske selget jutustust ehitada. Aga meie meelest on ikkagi see, mida nad kirjutavad, väga huvitav.
Kesksed kirjanikud, kelle loomingut oma töös oled analüüsinud, on Jaan Oks, Leo Anvelt, Reed Morn, Viivi Luik, Mati Unt, Ene Mihkelson, Eva Koff ja Carolina Pihelgas. Kas nemad on kõige kehakesksemad eesti kirjanikud? Mille järgi valisid need autorid ja teosed, keda ja mida sa käsitled?
Mõned neist on väga tugevalt spetsiifiliselt kehakesksed, näiteks Jaan Oks, kelle loomingut käsitlev alapeatükk on minu arust üks mu töö kõige tugevamaid osasid. Aga nad ei ole kõik samal moel kehakesksed kirjanikud. Mida ma aga nende autorite teostes analüüsisin, on just seesama suurenenud neutraalsus või motiveerimata vabalt hõljuvate aistingute kaasamine teksti. Selles arvestuses nad kahtlemata igaüks pakuvad mõne huvitava näite.
XX sajandi alguse autorid nagu Oks, Morn ja Anvelt pistavad rinda mingisuguse seksualiseeritud või tugevalt soolisustatud elufilosoofiaga. Nõukogude- või hilisnõukogudeaegsed autorid nagu Viivi Luik ja Mati Unt kirjeldavad maailma, mis on juba globaliseerunud, aga neil pole sel ajal veel keelt, millega globaalset tervikut kirjeldada. Me saame nende tekstidest ainult teatavat sorti globaalse ärevuse, tärkava massiühiskonna afektiivse virvenduse – selle tabamises on nad väga head ja just nimelt selliseid virvendusi otsingi kõikidelt autoritelt.
Kas see globaalne ärevus väljendub siis tegelastel kehaliselt?
Väljendi „kehaline vastuvõtlikkus“ kasutamine on lihtsalt katse proovida võimalikult täpselt näidata, kuidas modernistlik uuendus nende autorite teostes on üles ehitatud. Kehaline on see sellepärast, et nende romaanide peatükid, alapeatükid, tegelaste iseloomustused ei ütle midagi allegoorilisel viisil nende tegelaste saatuse kohta, vaid tihtipeale lihtsalt avavad seda, mis tunne on elada uues linnakeskkonnas, kas või Mati Undi „Sügisballi“ puhul. Need romaanid näitavad meile maailma, milles elamise kogemust eraldab selle elu tähendusest hästi suur lünk. Aga selle elamise tunde kirjeldus ise täidab selle lünga.
Mihkelson, Koff ja Pihelgas kirjutavad oma loomingus tihtipeale lahti hoopis vanu traumasid. Minevik võib olla samamoodi raskesti mõistetav teema. Stseeni poeetika sobib niisiis mitte ainult oleviku-, vaid ka minevikunähtuste seletamiseks?
Just. Siin tulebki olla täpne, et osa sündmusi on nende romaanide tegelastele küll lõppenud, aga mõned sündmuste järelmid elavad nende kogemuses edasi. Kõige levinum trauma definitsioon kultuuriteoorias ongi olnud kogemuse n-ö hiljaks jäämine ja selle tekitatud sümptomid, ebamäärased tunded ja raskused elus hakkama saamisega. Tõepoolest on Mihkelson, Koff ja Pihelgas äärmiselt tundlikud selle suhtes, kuidas traumad meie elu tihtipeale arusaamatul viisil veel edasi kujundavad. Nende puhul ongi just seesama tõrkelisus, kogemuse hiljaks jäämine või hoopis kokkupressitus seesama afektiivne reaalsus, mille enne hoopis näiteks globaalsuse tunnetamisel välja tõin. Põhimine kujutamismehhanism on sellesarnane.
Stseeni poeetikal on head väljavaated muuta kirjanduskaanoni vanemat osa. Sellega saab esile tõsta autoreid, kes seni on jäänud teistsuguste kriteeriumide tõttu varju.
Jah, väljavaade on kahtlemata olemas. Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel. Aastakümneid, võib-olla kuni 1990ndateni välja on eesti kirjanduslugu olnud ikkagi väga suurte loovisikute- ja rahvuskeskne, kui välja arvata Nõukogude Eesti kirjandusteadus, mis tegi kompromisse toonaste ideoloogiliste nõudmiste ja eelneva traditsiooniga. Minu töös peegeldab autorite valik mu seniseid lugemisi ja seda, millega ma rohkem kursis olen. Sellegipoolest võib kindlalt öelda, et XX sajandi alguse autorite puhul muudab niisugune vaatenurk kaanonit või kesksete autorite ringi päris palju. Paari kuu eest ilmus Keele ja Kirjanduse number, kus on lausa kaks artiklit Jaan Oksast. On ilmselge, et mõned autorid nagu Jaan Oks on senises eesti kirjandusloos olnud tugevalt alahinnatud ja nende uuenduslikkus võib seni olla ammendamata. Väga palju muudab XX sajandi kirjanduse pilti muidugi ka näiteks feministlik uurimus.
Mis puutub praeguse aja autoritesse, siis ma pole teadlikult üldse püüelnud kaanonit kõigutada, vaid valinud autorid sisetunde järgi, et oma lugemismudelit võimalikult tugevalt esile tuua ja näidata, millise temaatika ja milliste autorite puhul see kõige paremini töötab.
Väitekirja teemal olen mõelnud kirjutada jätkuartikli viisidest, kuidas nüüdiskirjandus käsitleb inimeste afektiivset suhet kodus vedelevate asjadega, tavalise nodiga. Selles artiklis peaksin kindlasti kirjutama Mudlumist ja Urmas Vadist. Neil on eriline tundlikkus selle suhtes, kuidas ollakse oma asjade ja koduga afektiivselt seotud ning kuidas sidemete katkemisel tabab inimest krahh. See on küll üks niisugune valdkond, mida saaksin sama teooria abil edasi uurida. Olen mõelnud ka Margit Lõhmuse loomingu peale, ta on omal moel eriti kehakeskne kirjanik. Keha märgib aga stseeni poeetika teoorias punkti, mille ümber tõmbuvad meie keelelised representatsioonid, ta ei pruugi temaatiliselt kuidagi esiplaanil olla.
Lõpetad doktoritöö küsimusega: „Kas meil on ikkagi võimalik rääkida 19. sajandi realismist pärinevate romaanitüüpide nihkumisest kirjanduse äärealadele ja uute, modernistlikumate kirjutiste järkjärgulisest keskmesse tõusmisest kirjanduspildis, kui lähtuda mitte ostu- ja laenutusnumbritest, vaid vastukaja ja resonantsi tekkimisest ühiskondlike probleemidega?“
See on üks neist väga suurtest küsimustest, millele tuleb mõelda võib-olla siis, kui uuringuid on aastakümneid tehtud. Kas meil on toimunud uus katkestus realistliku peavoolu marginaliseerumisega ja modernismi muutumisega uueks peavooluks? Sellistele küsimustele on praegu võimatu vastata. Kunagi läksid sellised periodiseerimise küsimused inimestele korda, aga võib-olla enam mitte nii väga. Praegu mõtlen, et peaksime hoopis mingeid teistsuguseid küsimusi esitama.
Tõepoolest näib, et modernism üha kestab.
Modernismiuuringutes on veel palju rohkem ja suuremaid vastuolusid kui meie jutuajamisest võib-olla pinnale jääb – kas või küsimus, kas modernism on üheselt mõistetavalt globaalne fenomen või on sellel palju lokaalseid erikujusid, mida võib käsitleda üksteisest sõltumatult.
Kumba seisukohta pooldad?
Kaldun nende sotsioloogilise taustaga teooriate poole, mis väidavad, et moderniseerumisprotsess on ikkagi üks. Sellel võib eri riikides ja kultuurides olla eri vorme, aga ikkagi on see üks ja sama: kogukondlike sidemete katkemine, tööjõu ja kapitali vaba liikumine, majanduse globaliseerumine, kõikide teiste modernsete süsteemide globaliseerumine. Aga sotsiaalsed süsteemid ei globaliseeru võrdselt. Maailmas on majandus võib-olla globaliseerunud, aga nagu teame, siis rahvusvaheline õigus mitte ning osa riike ignoreerib seda. Kõik see kujundab maailma sotsiaalset modernsust tema ebaühtluses edasi. Sellegipoolest leian, et metodoloogiliselt oleks vaja modernismiuuringuid käsitleda ühtsena – et meil oleks mingi võrdlusalus ja saaksime modernismiuuringutes teha rahvusvahelist koostööd. Ja et need uuringud sisaldaksid mingisugust universalismi. Kui universaalsus mudelist eemaldada, ei ole ju tegu enam teadusega.
Minu meelest pole praegu ikkagi sidusat ja rahvusvaheliselt ühtset modernismiuuringute võrgustikku. On väga palju piirkonniti paiknevaid tarku inimesi ja spetsialiste, kelle töö on killustunud. Modernismiuuringutes otsitakse alati tasakaalu liigse partikulaarsuse ning liigse abstraktsuse ja globaalsuse vahel. Sellest pääsu ei ole.
„Kehal on modernistlikus kirjanduses privilegeeritud roll: kirjandus kasutab inimese kehalist olu teatava antennina, et kinni püüda ümbruses levivaid afektiivseid meeleolusid ja nende kõikumisi,“ tõdeb Indrek Ojam.
„Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“
18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu ülikoolis eesti kirjanduse erialal edukalt doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“.
Stseeni poeetika, mille mõiste pärineb Fredric Jamesonilt, esitab reaalsust erinevalt kui jutustus: see võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ning jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni. Ojam järeldab stseeni poeetika näidete põhjal, et eesti kirjanduse puhul võib modernistliku uuenduse välja tuua eri ajajärkudest. Teine tähelepanek on stseeni poeetika sobivus seksuaalsuse ja trauma kirjanduslikuks kujutamiseks. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduses kõige viljakamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis pärinevad sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jmt valdkondadest.
Indrek Ojamit on juhendanud Jaak Tomberg, oponendid olid Epp Annus ja Cornelius Hasselblatt.
Pärast Keskerakonna errusaatmist ainuvõimu troonilt Tallinnas on õhk täis lootust. Eriti lootusrikkad on mõistagi kakskümmend aastat opositsioonis piinelnud ja oma korda oodanud erakondade Tallinna harud, juhatused ja volinikud, kes nüüd koalitsioonikõnelusi peavad, luues avalikkuses muljet, et igal linlasel hakkab kohe parem pisiasjades ja olmes ning pealinna tabab ka uuestisünd. Suurpuhastuses kanalisatsiooni voolavat keskerakondlikku mustust kirjeldavad peamised märksõnad on „korruptsioon“, „stagnatsioon“, „toiduahel“, „parteiline linnameedia“ ja „venemeelsus“. Sõnumiga, et kõik on valesti, üle pingutades seavad võimukõnelusi pidavad koalitsionäärid endale aga ise lõkse, millesse astuda ja haiget saada.
Pealinn on ju arenenud. Isegi kui väita, et kõik on toimunud linnavõimu kiuste, jääb areng faktiks. Jah, saanuks rohkem ja paremini, aga see on kõigest täiel määral kasutamata jäänud potentsiaal, mitte tagurpidi liikumine. Teiseks, viimastest valimistest saadik on Keskerakonna liitlasena linnavõimu teostanud ka sotsiaaldemokraadid, kelle kuriteo kaasosaliseks maalimine uude partnerlussuhtesse õnne ei too.
Nagu revolutsioonis ikka, tahab uus võim enesekehtestamiseks maha kiskuda vana korra sümbolid ja monumendid. Seetõttu ei ole üllatav, et kohe koalitsioonikõneluste esimesel päeval lepiti deklaratiivselt kokku nn linnameedia ehk ajalehtede Pealinn ja Stolitsa sulgemises ning tellitud tele- ja raadiosaadete lõpetamises. Lehe trükkimise saab päevapealt katkestada, kuid staažikate ametnike töösuhete seaduslikuks lõpetamiseks kulub julgelt pool aastat ning rohkelt hüvitusraha. Kui tahes mõttetud ja parteipropaganda-küllased need lehed ka ei ole, leidub neil siiski lugejaid, kellele peab midagi asenduseks pakkuma. Pole alust eeldada, et erameedia tühja koha ise kasumilikult täidab.
See on kõigest üks monument paljude käegakatsutavate hulgas ja selliseid on lihtne maha tõmmata. Kuid hoopis rohkem on monumente, mida füüsiliselt kiiresti hävitada ei saa, sest need on kehastunud tühjusena, mille asemel võiks olla korrastatud keskkond, aga on vaid pidurdusjäljed. Need on tegemata tööd, rajamata hooned ja kujundamata ruum nende vahel. Vaevalt on võimukõnelustel kasutada iga linnakodaniku, asumi või linnaosa, ettevõtja ja arendaja täitmata soovide täielik nimekiri. Mida vähem uus võim neist teab, seda rohkem tuleb üllatusi. Mõni meeldiv, mõni mitte.
Südalinn on uue linnavõimu vastuvõtuks lõkse täis seatud. Ole aga mees ja astu sisse!
Mida järjekindlamalt ja veenvamalt korrutada, et Tallinna linnapead hiljemalt Jüri Rattast kuni Mihhail Kõlvartini on otsustanud valesti või jätnud üldse otsustamata, seda suuremaks kasvab igaühe lootus, et just tema kaua oodanud plaan või projekt nüüd uuelt linnavõimult eituse asemel kiire jah-sõna saab. Kui ei saa, järeldavad taotlejad, et uus jõuk ei ole eelmisest parem ning avansina antud toetus sulab järgmisteks valimisteks olematuks.
Ainuüksi linnavalitsuse hoone akendest paistab kätte mitu sellist linnaruumi teemat, mille puhul on raske, kui mitte võimatu põhjendada seni kehtivale seisukohale jäämist. Kui Kõlvarti otsus oli vale, peab vastupidine olema õige. See ei ole mingi tulevikurisk, mis võib, aga ei pruugi realiseeruda. Häda on juba käes, vähemasti südalinnas, kui ka mitte ääre- ja eeslinnades.
Päev pärast umbusaldushääletust linnavolikogus esitas Harju tn 30 kinnistu (mis on tuntud kartulikasvatuse ja vanasõidukite eksponeerimise ala) omanik Heino Viik linnale järjekordse taotluse detailplaneeringu algatamiseks, seekord on tal juba valmis ka kavandatava maja eskiisid jm. Punnseis sel kinnistul on kestnud juba paarkümmend aastat ja uus linnavalitsus lõksus. Kui algatus tagasi lükata, ollakse samas paadis Edgar Savisaare ja tema aastast 2003 igikehtiva „rahvaküsitlusega“ sõjast saadik ühe jalaga Harju tänavale haljasala ja liuvälja rajamiseks. Mõistagi vajab Harju tänava majadeta külg tervikplaneerimist, aga see omakorda viib paratamatult sunnini eraomanikult maa välja osta.
Võib eeldada, et juurdeehituse dokumendipakiga on stardipakkudel juba ka rahvusooper Estonia. Kõlvart pidurdas seda projekti, järelikult peaks see nüüd kiirelt rohelise tule saama. Sama kehtib Pärnu ja Narva maantee otsa haarava suurejoonelise peatänava projekti kohta. Nimetatu on vaid ootejärjekorra tipp, investeeringute järele karjub terve vanalinn, kus tänavaid on rekonstrueeritud tempoga tänav kümnendi kohta. Kokku määratu hulk miljoneid, mida esialgu kuskilt võtta ei ole. Leevendust ei paku ka see, kui tühistada lahkunud linnavalitsuse visioon ja plaan kesklinn Viru väljakust linnahallini ja sealt mereni täielikult uuendada.
Rahapuudus ei ole seisaku jätkumiseks kesklinnas piisav põhjendus ning uuel koalitsioonil ei jää üle muud kui püüda muutuste ootajaid ajutiselt lepitada vingerdava sõnumiga, et kõike kohe ja korraga ei saa, aga töötame põletavad teemad aastaga uuesti läbi ja paneme 2025. aasta sügisel need valijate ette lõppotsuste langetamiseks. Kõigepealt suur plaan, mille sisse parimal viisil sobitatakse detailid.
On omajagu üllatav, et läbirääkijad ei ole seni (kolmapäevase seisuga) võimendanud suure (või pika) plaani lubadust. Bussiliine võib ju üle linna piiri venitada, kuid see on poolik lahendus, millel pealegi on oht enne sündi takerduda senise kogemuse järgi lõpututesse vaidlustesse pealinna ümbritsevate ning tallinlaste käsitluses linna taristut ebaausalt tasuta kurnavate valdadega. Sama kehtib halduspiire ületava koostöö kohta koolivõrgu, jäätmeveo ning energiamajanduse tõhususe või puhta vee ja õhu tagamisel.
Lahendus on pealinna ja ümbruse halduskorralduse muutmises, plaanis, mis võiks kanda nime „Suur-Tallinn – õiglaselt jagatud koorem“. Tegu pole mingi uudismõttega, seda on visioonikonverentsidel ja asjatundjate hulgas veeretatud sajandivahetusest saadik. Kogu selle aja on silme ees näha olnud ka üle lahe eeskuju Helsingist. Ka soomlased mõistsid pärast aastaid kestnud punnimist, et vabatahtlikel kokkulepetel rajanev koostöö piiriüleste probleemide lahendamiseks ei toimi kohalike võimumängude tõttu. Lõpuks nõutatigi parlamendilt seadus, mis määras omavalitsuste koostöö kohustuse, kehtestas reeglid ning otsustamiseks vajalike juhtimiskogude kuju ja õigused.
Tallinna võimuorganitele ei ole Helsingi kogemus teadmata, sellega on aastate jooksul tutvumas käinud sajad ametnikud ja linnapoliitikud. Uuel linnavõimul on nüüd kohustus see kogemus produktiks vormida. Kui enesekindlust ja veendumust napib, siis pandagu teema vähemasti lubadusena kirja ja küll siis valijad juba igapäevast motiveerivat survet avaldama hakkavad.
Ühesõnaga, Tallinnal on vaja koostöös „kuldse ringi“ valdadega ette valmistada seaduseelnõu, olgu see siis pealinna või Suur-Tallinna või metropoli korralduse seadus. Omavalitsused ei saa küll oma kirjatöid otse parlamendi menetlusse anda, kuid nagu Tallinna võimukoalitsiooni moodustajad korduvalt on rõhutanud, ei saa Tallinnas kohalikke teemasid käsitleda lahus keskvõimu poliitikast, näiteks Venemaa kodanike hääleõiguse, eestikeelse kooli, Euroopa Liidu abikõlbulikkuse või kohaliku (tulu)maksuraha ääremaade kasuks ümberjaotamise küsimuses.
Kaua püsinud poliitiline vastandus riik vs. linn enam ei kehti ning niikuinii istub hulk linnavolinikke ka teisel toolil Toompeal, mistõttu on munitsipaalmurede parlamenti kandmine eriti lihtne. Uks on lahti ja kes selle taga tegevusetult edasi ootab, ei vääri oma ametikohta.
Kevad on tulnud. Päike käib kõrgemalt. Hanede parved lendavad üle linna. Kurgid lähevad poes odavamaks. Lopp, lörts ja libedus on läbi saanud, nii et võib taas ilma hirmuta mööda tänavaid kõndida.
Eksitus. Suur eksitus. Sest koos päikesega ilmuvad välja rattad, erarattad ja rendirattad, tõuksid ja jalksid. Ja taas tuleb hakata igaks juhuks pidevalt pilke selja taha heitma, kuulama sealt rattasõitjate kellatirinaid ja sõimu või hüppama kõrvale vastu kihutava tõuksi eest, millel seisab klaasistunud silmade ja värisevate kätega tütarlaps. Mina hüppan vähemalt korra nädalas.
Kunagi, mäletan, oli õnnis aeg, mil linnaruum oli selgelt jagatud. Jalakäijatele olid kõnniteed ja sõidukitele sõiduteed. Kokku puutusid need kaks siis, kui jalakäija sõiduteed ületas (sageli) või sõiduk kõnniteele kihutas (harva). Nende vahel sõelusid üksikud harvad jalgrattad, mis kedagi ei seganud. Siis tulid uued ajad ja mängu astusid uue aja tõekuulutajad-revolutsionäärid. Auto on saatanast! Autosid on liiga palju, nad lärmavad, rikuvad õhku, tekitavad ummikuid. Inimesed peavad hakkama kasutama rohkem busse-tramme-trolle ja eriti rattaid.
Revolutsionääride idee oli lihtne ja ilus nagu rahvalik laul ning nende töö on kandnud rohket vilja. Rattaid on saanud väga palju enam kui varem. Eriti pärast rattarendi maaletulekut. Aga ei ole kuulda, et autosid oleks vähemaks jäänud. Vastupidi, ka neid on tänavatel enam kui varem. Mul pole käepärast uurimusi, aga sellest võib väga suure kindlusega järeldada, et vaid väga vähesed kolisid autodest ratastele. Ratastele istusid või seisid ennekõike need, kes varem jala käisid või sõitsid busside-trammide-trollidega.
Muidugi võib väita, et asi on teedes. Ongi. Rattateid tehakse sinna, kus on ruumi. Teed algavad mõnigi kord suvalisest kohast ja lõpevad ootamatult ära. Mõnikord lõigatakse nende tarvis ära sõidutee serv ja ratas liigub koos teiste sõidukitega. Aga mõnikord rabatakse ära pool kõnniteed, nii et kõrvuti satuvad jalakäijad ja ratturid. Veel enam, mõnikord pannakse üles lihtsalt märk, mis annab teada, et samal kitsal kõnniteel võivad liikuda inimesed ja ka rattad. Aga see on ainult asja üks külg. Teine külg on teine.
Tartus on mitmeid rattateid. Üks neist on Toomemäe servas, Baeri tänava alumises otsas, Kassitoomest kuni kuulsa viie tee ristini mäe all. Ma käin seda tänavat pidi peaaegu iga päev. Sõidutee on seal ühesuunaline, mäest alla, ning selle serva on maalitud kahele poole rattateed. Rattaid liigub seal pidevalt. Küsimus suurele ringile kõlab nii: mitu ratast sõidab rattateedel ja mitu kõnniteel? Pakkuge.
Tulles mööda Jakobi tänavat viie tee risti ja enne Baeri tänavale keeramist tuleb olla valvas. Mina hiilin mööda seinaäärt, sest iial ei või teada, millal kihutab nurga tagant välja rattur, kes on mäest alla saanud sisse suurepärase hoo. Viimati juhtus see sel nädalal, kui mulle tormas otse nina alla noorhärra võidusõidurattal. Temal oli kiiver korralikult peas. Minul oli paljas soni. Aga ilmselt peaks tegema kiivrid jalakäijatele vähemalt soovitavaks.
Rattarevolutsionäärid ja -fanaatikud ei vastuta selle eest, kui mulle kõnniteel otsa sõidetakse. Nad kirjutavad pikalt ja laialt sellest, et jalksid ja tõuksid on tulnud, et jääda ja paljuneda. See olla innovatsioon. Ja räägivad, et suurem osa sõitjaid on ju korralikud. Probleemid aga saavat ületada informeerimise, teavitamise, õpetamise jms abiga.
Vanemuise tänavale tehti tõeliselt innovatiivne rattatee, isegi piirded sõiduteega on olemas, et jama ei oleks. Rattureid on seal vähe. Ka autosid on vähe. Aga kui ma julgesin teha ühele minu selja taga närviliselt kella andvale õitsvas keskeas naisterahvale märkuse ja anda soovituse kolida rattateele, sain vastuseks ühemõttelise kraaksatuse: „Ei kavatsegi!“ Ja punkt.
Võtan kokku. Mu arust on ainult üks variant. Kõnniteed jalakäijatele. Sõiduteed sõidukitele. Ja kui jalksid ja tõuksid sinna ei lähe, siis linnast välja.
PS. Olen lugenud fanaatikutelt, et rattaga sõita tuleks ka talvel. Talvekummid alla ja läheb. Ma ei taha isegi mõelda, kuhu ja kuidas ma hüppan libedal kõnniteel.
Kord ilmutasin autorit austades mulle vastumeelse loo („Keskkonnakaitselise tasakaalu poole“, Sirp 22. IX 2023). Seejärel ei tulnud kogeda pelgalt kolleegide jt toredate inimeste hukkamõistu. Ülestõusmispühadel rappis justkui parastavalt mu kodulähedasi metsi ööpäev läbi ka RMK harvester. Niisugune „hooliv majandamine“ kõige vagamal ajal, pausideta, öösiti. Midagi ei jää karistuseta.
Selle Sirbi Mihkel Kunnuse (MK) looski (lk 14-15) on küsitavusi ja õhk paljude pahameelest juba eos paks. Erinevalt kõlakambrite turvalistes pärituultes teotsevatest maailmaparandajatest olen ent MKd näinud rasketes oludes ilmutamas julgust ja meelekindlust, sellest tuge saanud. Ei jää MK avaldamata. Et aga jõuluõhtul taas harvester koduteele ei tuleks, kasutan regulaarset toimetajaveergu, et osutada mõnele häirinud tõigale, olgugi toimetajavanamehe seksinurgake pentsik žanr.
Formaat ei võimalda vohada, sestap peamisest. Kristina Birk-Vellemaa ei ole ära teeninud nahutamist, mis tema raamatule „Sekspositiivseks“ MK arvustuses osaks saab. Nii nagu keskkonnaküsimustes on oluline olla kriitiline brutaalsete ärihuvide suhtes, on suhetest kõneldes hinnatavad despenteslikud väärtused, „hoidmine nende poole, kes ei saa hakkama, kes on pandavate turult välja praagitud jne“. Vellemaa mõtleb mh neile, kel suurem oht haiget saada, kellele saatusepäike on ehk vähem naeratanud.
Meie suhteteemadel libajoga ajajate ja selle pealt teenida üritajate ookeanis on ta erudeeritud, pigem meeldiv ja vajalik tegelane. Selmet polemiseerida Vellemaa tuumakate arvamustega Müürilehes, on MK võtnud sakutada rohkem laste töövihikuks mõeldud toote. See pole päris aus vastasseis. MK kirjutab: „Meestel ja poistel on Vellemaa raamatust vähe teada saada. See tundub olevat eelkõige raamat ebakindlatele ja kohmetutele tüdrukutele.“ Kas pole upsakas pidada ebaoluliseks kohmetute kohta käivaid asju?
MK arvates iseloomustab seksuaalsust „sooritus“, mida tõendavat Viagra populaarsus. Sooritus on tähtis tippspordis, suhete puhul on oluline märgata ja toetada teisi, ka ebakindlaid. Ei pea olema teadlane adumaks, et seksuaalsuse taandamine sooritusele – mida see ka tähendaks – on piiratud arusaam. Sellele tuginedes Vellemaale ebateaduslikkuse etteheitmine pole veenev. Viagra ei aita kõiki, ka mitte kõiki mehi, kes seevastu võiksid Vellemaalt õppida ja seksuaalsuse mitmekesiseid vorme kogeda. Ukraina sõja Jake Barnese ses suunas ka illumineeritakse.
Tõsi, meie ajastu pahed, nagu liialdatult enesekindel tasuline coaching, pole Vellemaale võõrad. Nõudlikul ja sugereerival toonil ning kohati klikijanusel moel rikutud müügimaailma paljudes kanalites esinejale võib ja tuleb esitada kriitilisi küsimusi. Teame ju, et pahatihti on seksiõpetused vaid osaliselt tõeks või lausa valeks osutunud ning aina kurioosumitega seotud, mõelgem Freudile, Otto Grossile, Wilhelm Reichile, Herbert Marcusele, teise laine feministidele jne.
Sestap on seksiteemadel müügitöö ja bravuurika enesekindluse asemel paslikum küsiv, skeptiline vagurus. Seksiõpetaja ei peaks uljalt kuulutama, et tänapäeva noortega rääkides ei tohi me unustada ka „mitmikkiindumusi, polüsuhteid, suhteanarhiat“. Ta ei tea, mis asjad need on ja kuis toimivad, mida tulekski tunnistada. Loosungid à la „erektsioon pole oluline“ on mõtlemisainena tublid, ent propagandistliku klikimagnetina ehk ülearused. Võimalik, et tegu pole just kõigi kohtingute parima lähteainega. Me ei tea ka, kas ja kuivõrd on praegu populaarsest sekspositiivsuse lainest abi üksilduse, juhuseksi ja vaimse tervise halvenemise ajastul?
Pole võimatu, et keerdume veelgi Christopher Laschi jt kirjeldatud tragikoomilisse terapeutilisse võrku, mis eksponentsiaalselt patsiente juurde toodab. Nii on sekspositiivsusele kaasaelamise kõrval ehk toeks ka MK tarkus, et „toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese põhjalikumaks tundmaõppimiseks midagi kihlusetaolist – midagi tõotuselaadset.” On’s seda sorti asjad tõesti pelgalt patriarhaalsed rõhutised?
Grupinäitus „Edela-Eesti anarhismi eripärad“ (kuraator Janno Bergmann) tutvustab läbi foto- ja videodokumentatsiooni Pärnuga seotud kunstnike loomingut 1990. aastate lõpust tänapäevani. Fookuses on peamiselt performance ja installatsioon. Näitus ei püüagi kronoloogiliselt hõlmata Edela-Eesti anarhismi kõiki ilminguid ega ei sea neid ka hierarhilisse süsteemi või järjekorda. Tegemist on meelevaldsete valikutega, mille printsiipideks on n-ö põnev kunst ja põlvnemine Edela-Eesti anarhismi viljastavast pinnasest. Näitus koosneb ligi 100 fotodokumentatsioonist ja 50 videodokumentatsioonist, lisaks ka valim füüsilisi kunstiobjekte osalevatelt kunstnikelt. Näitusel osalevad kunstnikud Billeneeve, Ville-Karel Viirelaid, Andrus Joonas, Tanel Saar, Siram, Sorge, Rauno Teider, Janno Bergmann, Cnopt, Art Container, Rubens ning Tsirkus-Kunst-Teater „Põleva Kaelaga Kirjak“.
Näitused „MEES&MEES: Ellujäämise kunst“ (kuraator Jan Leo Grau) monumentaalgaleriis ja „NAINE&NAINE: Ellujäämise kunst“ (kuraator Marian Grau) väikeses saalis keskenduvad mehe ja naise positsioonidele tänapäeva ühiskonnas. Näituseformaat oli viis aastat osaks Pärnu Kunstisuve programmist.
„Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist.
