Anna Hints ja Marianne Ostrat – dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“.
Filmilavastaja Anna Hintsi ja produtsent Marianne Ostrati 2023. aasta alguses välja toodud dokumentaalfilmil „Savvusanna sõsarad“ õnnestus aasta vältel purustada nii mõnigi Eesti filmi klaaslagi, millest läbi kumavad punase vaibaga kaetud trepi kõrgustesse küündivad ülemised astmed olid jäänud seni kättesaamatuks. Esimese Eesti dokumentaalfilmina jõudis see filmifestivali „Sundance“ võistlusprogrammi – ja mitte ainult: Hints pälvis dokumentaalfilmide kategoorias ka parima režissööri auhinna. Kodumaal võideti aasta jooksul kindel koht Eesti filmiloos ja publiku hinges ning kõige krooniks toodi paljude rahvusvaheliste auhindade kõrval aasta lõpus Eesti tegijatele kõigi aegade esimene Euroopa Filmiakadeemia auhind – samuti parima dokumentaalfilmi kategoorias.
Kai Lobjakas –2023. aasta tähelepanuväärsete uurimuslike näituste kureerimine ja mitmed publikatsioonid.
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi juht Kai Lobjakas astus suure sammu edasi tutvustamaks Eesti disainiklassikat rahvusvahelisel areenil. Berliini tarbekunstimuuseumis (Kunstgewerbemuseum) kureeris ta Eesti osa suure näituse „Retrotoopia. Sotsialistliku ruumi disain“ raames. Näitusega, kus oli vaatluse all disaini roll ja mõju endise idabloki riikides ja Jugoslaavias 1950. kuni 1980. aastateni, kaasnes mahukas kataloog ning selle ettevõtmise tulemusel pälvis Eesti disainiajalugu Euroopas palju tähelepanu. Lobjaka kureeritud oli ka Vilniuse tarbekunsti- ja disainimuuseumis Eesti disainiajalugu tutvustav rändnäitus „Tunne Eesti disaini“, kus toodi esile Eesti disaini mitmetahulisus 100 aasta jooksul.
Mihkel Mutt – raamat „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“.
„See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest,“ teatatakse lakooniliselt teose tutvustuses. Rohkem ei olegi ehk tarvis, töö ise kiidab tegijat. Kiidavad mitme rakursi alt lugejadki. Kaido Olele on korda läinud suure andega isiksuse käsitlus: „Lugedes Muti kirjutatud suurepäraseid mälestusi ja mõttekäike Undist jäi kummitama seos või vastuolu suure ande ja selle kandja elu vahel.“ Eeskätt huvitava ja teabetiheda ajalooraamatuna on teose tõstnud esile Karl Martin Sinijärv. Ja viimaks – eks ole „Liblikas“ ka südamlik pilguheit ühte pikka sõprussuhtesse.
Kaido Ole, Mutt kirjutas ja Ole mõtles ning vana Unt lõi trummi. – Sirp 22. XII 2023.
Arhitektuuribüroo Salto – avalike hoonete, sh Paide, Narva ning Rakvere riigigümnaasiumi projekteerimine.
2004. aastal asutatud arhitektuuribüroo Salto on siinses arhitektuuris suunda näidanud sünnihetkest – pole vist aastat, mil see poleks pälvinud mõnd arhitektuuripreemiat. Salto büroos on sündinud Skoone bastioni ajutine Põhuteater, maanteemuuseumi välialad Varbusel, Vanasadama kruiisiterminal, lodjakoda Tartus Emajõe ääres jpm. Ka koolimaju on Salto arhitektid kavandanud algusest peale. Tartu kesklinna kooli juurdeehitise võistluse võitsid nad 2005. aastal ja pälvisid selle eest kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia aastal 2008. Sestsaadik on õpilasele mõnusad koolimajad, mis ei mõju koolina, vaid vaba aja veetmise kohana, olnud nende leivanumber. 2023. aastal pärjati Salto Paide riigigümnaasium arhitektide liidu arhitekti aastapreemiaga.
Anna-Liiza Izbaš, Julge pealehakkamise ja kõrge lennuga Salto. – Sirp 18. II 2022.
Margit Mutso, Salto – 2010. aasta kõige võimsama hüppega arhitektuuribüroo. – Sirp 17. II 2011.
Tiit Ojasoo, Olari Elts ja Ene-Liis Semper – Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöölavastus „Macbeth“.
Koostöölavastuse „Macbeth“ puhul on kõige kiiduväärsem, kui läbipõimunult ja mitmeid kunstiliike haaravalt oli osatud koostööd teha. Näitlejate performatiivne kohalolu oli hämmastavas sünkroonis sümfooniaorkestri esitatava muusika ja ekraanilt näidatava videopildiga. Kuna tegemist on sõnalavastusega, siis väärib eraldi tunnustust muusikalise režii täpsus. Nagu väärib seda ka lavastuse ühiskondlikult terav sõnum, mis sobitub praegusesse raskesse aega justkui valatult.
Kaur Riismaa, Macbethi inimlikkus. – Sirp 3. II 2023.
Marika Lõoke ja Jüri Okas – arhitektuuriloomingu kõrge kvaliteedi ja Eesti ruumikultuuri järjepideva uuendamise eest.
Aleksander Jakovlev, Arhitektuuri ellujäämise lühikursus. – Sirp 13. III 2014.
Riina Viiding – teatrimaastiku kujundamise ja kooshoidmise eest Eesti Teatriliidu vastutava sekretärina enam kui veerandsajandi jooksul.
Rait Avestik, Eesti Teatriliit 60. – Sirp 2. XII 2005.
Tambet Kaugema, Pealelend: Riina Viiding. – Sirp 23. II 2012.
Mare Mikoff – kunstnik, kes on üle 50 aasta otsinud ideaalset, harmoonilist vormi, kelle teoseid on Eesti ja välismaa muuseumides, galeriides ja kollektsioonides, parkides, koolides ja linnaväljakutel, presidendilossis ja rahvusraamatukogus. Tema raugematu uudishimu ja loomeind ei ilmuta väsimuse märke ning ta on endiselt looja, kes „ikka kipub kestast välja”, nagu kirjutas Reet Varblane.
Jaan Elken, Mare Mikoffi kolmainsus arhitektuurimuuseumis. – Sirp 2. IX 2011. [Jaan Elkeni arvustus Mare Mikoffi näitusele „Linnaskulptuur” arhitektuurimuuseumis]
Meelis Oidsalu, Värava taga on päike. – Sirp 28. XI 2014.
Mare Mikoff – kunstnik, kes on üle 50 aasta otsinud ideaalset, harmoonilist vormi, kelle teoseid on Eesti ja välismaa muuseumides, galeriides ja kollektsioonides, parkides, koolides ja linnaväljakutel, presidendilossis ja rahvusraamatukogus. Tema raugematu uudishimu ja loomeind ei ilmuta väsimuse märke ning ta on endiselt looja, kes „ikka kipub kestast välja”, nagu kirjutas Reet Varblane.
Ly Seppel-Ehin – muljetavaldavalt laiahaardelise, kaaluka ja keeletundliku loomingu eest kirjaniku ja ilukirjanduse tõlkijana türgi, vana-türgi, usbeki, vana-usbeki, kirgiisi, türkmeeni, kasahhi, vene, soome ja inglise keelest.
Toivo Luhats – Eesti laste esimese folklooriansambli „Piibarid“ asutamise ja juhtimise, pikaaegse rahvamuusika õpetamise, noorte pillimängule ärgitamise ja mitmete põlvkondade pärimuse juurde toomise eest. Preemia anti välja postuumselt.
Kirjanduse sihtkapitali peapreemia pikaaegse eesti kirjanduse kõrgtaseme hoidmise ning autoriraamatu „Kuldne kroon“ eest, mis ühendab üldise ja isikliku, dokumentaalse ja fiktsionaalse, esindades säravat elegantset stiili ja filosoofilist sisu.
Rahvakultuuri sihtkapitali peapreemia Viljandi pärimusmuusika festivali 30 aasta pikkuse korraldamise ning Eesti muusikalise emakeele väärtustamise ja järeltulevatele põlvedele edasiandmise eest.
Immuunsüsteem on kui organismi kaitseks jõud ühendanud kaitsevägi, politsei, päästeamet ja arstiabi. Kuidas see kõik toimib ja mida tähendab organismile, kui midagi selles süsteemis peaks viltu minema, teab alati Raivo Uibo, üks viiest akadeemikuks valitust kuulsast Tamme gümnaasiumi ehk vanasti Tartu 5. keskkooli 1967. aastal lõpetanud keemiaklassist.
Tema edasine teekond on pealtnäha otsekui kerge jalutuskäik hästi korrastatud Tartu ülikooli arstiteaduse aias. Verstapostideks meditsiinikandidaadi kraad (ehk sama, mis praegu PhD), vanemteaduri kutse, kahe süsteemi – Soome ja Nõukogude Liidu – meditsiinidoktori kraad, dotsendi kutse Tampere ülikoolist ja professoriks valimine Tartu ülikoolis. Iga natukese aja tagant selline tunnustus, preemia või aumärk, mida vähesed pälvivad, ja sedagi vaid korra elus. Justkui Vangelise muusika filmis „1492: paradiisi vallutamine“ – rahulik ja harmooniline, samas jõuline, sihikindel, innustav, läbimurdev ja lummav. Nagu on omane geniaalsetele saavutustele: need on võimatud ülesanded, millel siiski lihtne, adekvaatne ja ikkagi õige lahendus, aga milleni jõudmine enamasti kellegi elutöö. Nagu on kohane tänapäevase Eesti immunoloogia alusepanijale 1970ndatel, mil valdkond oli veel lapsekingades, ja sealt edasi kogu valdkonna kujundajale, vaieldamatule liidrile ning suunanäitajale Eestis.
Immunoloogia eesliinil
See tee on justkui nähtamatult ja ilma suurte kataklüsmideta teinud Raivo Uibost ühe Eesti silmapaistvama ja mõjukama meditsiini valdkonna teadlase. Tema pool sajandit kestnud teadustöö on andnud Eestile uue ja tänapäevani kiiresti areneva distsipliini – kliinilise immunoloogia –, säravaid avastusi ja nende rakendusi, aga ka terve plejaadi uusi teadlasi. Tema erakordselt viljaka teadlaskarjääri tähtsad märksõnad on pidev püsimine teaduse lõiketeral, arstiteaduse eri harude lõimimine ja üle kogu planeedi ulatuv rahvusvaheline teaduskoostöö.
Raivo Uibo, snd 21. XII 1948, akadeemik, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakonna juhataja, immunoloogia professor.
Ühelt poolt on see viinud säravate avastusteni. Kinnituseks meditsiini kõige mainekamates teadusajakirjades avaldatud tööde kasutajate hulk ja osalus mitmetes patentides. Teistpidi on see teinud Eesti külgetõmbavaks kohaks, kuhu võib tuua uued oskused ja rakendada meditsiini võimalusi. Näiteks molekulaarsed, rakubioloogilised ja geenitehnoloogilised meetodid immunoloogia kliiniliste rakenduste vallas. Nende pioneerina maailmas ja loomulikult Eestis on Raivo Uibo aastakümneid töötanud kõrgeimal rahvusvahelisel tasemel autoimmuunhaiguste diagnostikas. Nende haiguste puhul hakkab muidu organismi kaitsev immuunsüsteem mingil põhjusel oma kudede vastu reageerima. Siin peab valitsema täpne tasakaal, sest kui immuunsüsteem on loid või puudulik, annab see kerge võimaluse vähi tekkimiseks.
Heideldes keeruka koega haigustega
Laureaadi tegemiste täpsed nimetused on meditsiinivõhikule küll krüptilised, aga paljudele elutähtsad. Ta on analüüsinud ja mõistnud krooniliste põletike taga olevaid immunoloogilisi mehhanisme; süvenenud nii patogeensete ehk ohtlike ja mitte-patogeensete ehk põhimõtteliselt neutraalsete mikroorganismide rolli autoimmuunhaiguste tekkes, välja töötanud hulga teste nt maksahaiguste kliiniliste vormide eristamiseks, arendanud ja immunoloogiliselt iseloomustanud inimese kudede rakkude kasvu toetava maatriksit.
Uibo tähelepanu on sageli koondunud krooniliste seedekulgla ja maksahaiguste tekkemehhanismide lahtimõtestamisele ja diagnostikameetodite väljatöötamisele. Esimesed tema loodud testid on end heast küljest näidanud juba nelikümmend aastat. Viimastel aastakümnetel on ta keskendunud viljatuse ning diabeedi ja diabeediga kaasuvate haiguste (tsöliaakia jt) immuunmehhanismidele. See puudutab paljusid. Näiteks rasedusdiabeet esineb Eestis igal kuuendal rasedal. Koos partneritega on jõutud arusaamisele, et lapseea soole mikrofloora ja peensoole eripärad võivad olla tihedalt seotud immuunvahendatud haiguste tekkega.
Kui vähegi võimalik, ei ole ta piirdunud lihtsalt nentimisega, et ollakse haige. Tema käsi on mängus nii haavaliimide ohutuse kindlustamisel kui ka sellise lahenduse puhul nagu pankrease beetarakkude siirdamine diabeedihaige organismi. Tehnoloogia põhineb kalade verest eraldatud ja immunoloogiliselt suhteliselt inertsetest valkudest saadud preparaatide kasutamisel.
Rakendused on loomulikult need, mis aitavad arstidel elusid päästa ja pikendada. Nende taga on tohutu hulk nähtamatuid pingutusi. Raivo Uibo on alati olnud immunoloogia kui alusteaduse austaja ja toetaja. See on nii kliinilise immunoloogia kui üldse kliiniliste uuringute alustala.
Elupäästva tarkuse levitaja
Osa Raivo Uibo elutööst peitub meditsiinialase väljaõppe sidumises uusimate teadussaavutustega. Tema mõju ulatub palju kaugemale ühe eriala raamest või ühe ülikooli sammastest. Kahvatud kantseliitlikud sõnad selle jaoks on teadustöö populariseerimine ja teadusliku mõtteviisi väärtustamine. Muidugi on ta kliinilise immunoloogia õppe rajaja Eestis, õppekavade kujundaja nii diplomieelses kui ka -järgses hariduses, kliinilise immunoloogia ja allergoloogia-immunoloogia residentuuride alusepanija; õpikute autor või kaasautor, vedanud läbi aastakümnete esimese tänapäevase immunoloogia kõrgkooliõpiku koostamist; tunnustatud õppejõud välisülikoolides. Sisu on palju suurem: meditsiini uute võimaluste tunnetamine, kasutamine ja teistele edasi andmine päästab elusid. Seda mõtteviisi kannab hulk tema õpilasi, kes on jõudnud professuurini või muul moel võtnud liidrirolli.
Usalda, aga kontrolli, teame ühe kaheldava väärtusega ajaloo suurkuju ütlust. Autoimmuunhaiguste testid on kui kahe teraga mõõk. Kui neid valesti interpreteerida, võib kahju olla väga suur. Küllap seetõttu on laureaat juba 30 aastat tugevalt panustanud kliiniliste immunoloogiliste testsüsteemide rahvusvahelise kvaliteedikontrolli organiseerimisse. Kolleegide tunnustus selle eest on Skandinaavia Immunoloogide Ühingu auliikmeks valimine.
Sidususe looja ja teaduseetika printsiipide sõnastaja
Meditsiini valdkonnas on korralik lastetuba ja eetiline käitumine mitte ainult normikohane, vaid õigupoolest imperatiiv. Alates Hippokratese vandest. Mis täpselt selle hulka kuulub või kuidas see avaldub, sõltub persoonist. Laureaat on kogu elu jooksul nõu ja jõuga panustanud nii oma erialasse kui ka kogu ühiskonna arengusse, hinnanud alati täpsust nii asjaajamises ja sõnades kui ka tegemistes. Tähistagu seda siis ühiskondlik aktiivsus, panustamine erialaseltside töösse, osalemine teadustööd korraldavates ja koordineerivates kogudes, töö teadusajakirjade toimetaja või toimetuskolleegiumi liikmena. Ka siis, kui ta oli 1984. aastal Eesti Immunoloogide Seltsi asutaja, millest hiljem kasvas praegune Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Selts.
Või kaasa mõtlemine üle maailma rakendatavaid soovitusi koostavates rahvusvahelistes eksperdirühmades. Osa on neist erialased, nt autoimmuunhaiguste käsitluseks. Mõni üldisem, nt Euroopa Meditsiinispetsialistide Liidu (European Union of Medical Specialist, UEMS) allergoloogia ja kliinilise immunoloogia nõukogu. Mõni loomult veelgi laiema haardega, nt alates 2013. aastast töö Euroopa teaduste akadeemiate ühenduse ALLEA eetika ja teaduse alalises töörühmas, kus praeguseks on valminud juba kolm versiooni Euroopa teadustöö eetikakoodeksist.
Nii hõlmab Raivo Uibo elutöö teadustööd kõige laiemas tähenduses alates teadusliku mõtteviisi õpetamisest ja propageerimisest, teadustööks vajaliku taustsüsteemi kujundamisest, teaduse väärikuse hoidmisest ja lõpetades tähtsate teadusavastustega.
Raivo Uibo pälvis 1995. aastal riigi teaduspreemia kollektiivi liikmena epidemioloogilise populatsiooni juhuslikul valikul põhineva meditsiinialase uurimuse „Helicobacter pylori infektsiooni sagedus Eestis“ eest kollektiivi liikmena ja 1999. aastal riigi teaduspreemia – arstiteaduse aastapreemia uurimuse „Autoimmuunhaiguste tekkemehhanismid ja immunodiagnostika“ eest, 2001. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, 2008. aastal Tartu Ülikooli väikese ja 2013. suure medali ning 2022. aastal Eesti Inimesegeneetika Ühingu elutööpreemia. Ta valiti 2008. aastal Henry Kunkeli Ühingu liikmeks ja 2010. aastal Skandinaavia Immunoloogia Ühingu auliikmeks.
Mis liigub, see kulub. Mehaaniliste masinate ajastul on kulumiskindlus pikaealiste seadmete loomise peaülesandeid. Osaliselt saab seda lahendada määrimisega või hoides mõnel muul moel detailide pinnad teineteisest eemal, näiteks magnetvälja või suruõhu abil. Need võtted sobivad siiski harva.
Kunagi metalli karastati või puust tehtud detailide kokkupuutuvaid pindu põletati. Või siis sobitati sellised materjalid, mille omavaheline hõõrdumine väike, eriti väga väikestes seadmetes. Nii nagu olid minijuveelid omaaegsetes käekellades. Nende arv on uhkelt sihverplaadil näha.
Need lahendused on kõik väga kallid. Palju parem mõte on võtta üks suhteliselt odavast materjalist detail ja katta selle pinna vajalikud osad mingi eriti kulumiskindla materjaliga. Nii saab mitu kärbest ühe hoobiga. Kui ainult välja mõelda ja luua selline materjal, mis aluspinnaga hästi nakkub ja on samal ajal libe ja vastupidav. Niimoodi laheneksid triboloogia keskse küsimuse ehk detailide hõõrde, määrimise ja kulumisega seonduvad mured.
Jakob Kübarsepp, snd 9. II 1947, akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor, inseneriteaduskonna mehaanika ja tööstustehnika instituudi vanemteadur.
Tribolooge ülikoolis ette ei valmistata. Selles valdkonnas maailmatasemel edu saavutamiseks on vaja vähemalt korralikku mehaanikaharidust, keemiku teadmisi, tunda materjaliteaduse peensusi, kogemust igasuguste seadmete hõõrduvate või kuluvate osadega, laboriinseneri käsi ja ennekõike tunnetust, millistest komponentidest tuleb vajalik segu kokku panna ja kuidas see sobival moel aluspinnale kanda. Selles valdkonnas on teooriat vähevõitu ja lahendused sünnivad peaasjalikult katse-eksituse meetodil. Seetõttu tuleb ette sagedast põrkumist kolleegidega, kes saavad toetuda võrranditele ja nende lahendite omadustele. Vastuolude ületamiseks on hädavajalik erakordselt rahulik meel, kindel eneseusk ja lõppematu tahe. Nende omadustega on laureaati rohkelt õnnistatud.
Peenmehaanikust perfektsete detailide loojaks
Jakob Kübarsepp alustas mehaanikainsenerina Tallinna reaalkooli vundamendilt. Karastuse peenmehaanikuna ülikeeruliste aparaatide loojana sai ta vedelikkromatograafide projekteerijana. Elutööks kujunes pulbermetallurgia. Ennekõike see, kuidas luua ülitugevaid ja vastupidavaid kattekihte ehk tehniliselt – kulumiskindlaid kergkomposiite.
Nii teaduste kandidaadi väitekiri 1979. aastal (praegu oleks see PhD kraadi vääriline) kui ka tehnikadoktori töö 1992. aastast käsitlevad kulumiskindlaid pulberkomposiite. Sellised olid maailmas üsna hästi tuntud. Nagu ikka, on saatan peidus detailides. Enamik tuntud komposiite rajanes suuresti strateegilistel metallidel, nt volframil või koobaltil. Need on mitte ainult kallid, vaid ka tervistkahjustavad ja keskkonnale ohtlikud. Miljöö, kus tahame elada, ei tohi olla keskkonnavaenulik.
Nii nihkus fookus sellistele kulumiskindlatele materjalidele, mis loodust ei koorma. Volframivabadest karbiidkomposiitidest tõusid tähelepanu keskmesse titaankarbiid (TiC) ja titaankarbonitriid (TiCN), kus kasutatakse metalse faasina rauda ja rauasulameid. Sellepoolest on akadeemik Kübarsepp teerajaja kogu maailmas. Kui tema 30 aasta eest sellele tollal marginaalsele suunale keskendus, tegutses kogu maailmas ses valdkonnas vaid kolm-neli rühma Saksamaal, USAs ja Hiinas. Nüüd on see ülemaailmne standard.
Laureaat on nihutanud teadmiste piire nii pulbermaterjalide tehnoloogia, materjalide kulumise kui ka pinnakatete ja alusmaterjali liitetehnoloogiate vallas. Teravik on suunatud tööriistamaterjalidele ning nende rakendamisele metallide survetöötlemisel, aga ka suure eritugevusega kulumiskindlate materjalide loomisele. Sinna juurde aastakümnete pikkune hool läbi taasiseseisvumisjärgsete raskete aegade selle eest, et Eestis püsiksid tipptasemel pulbermaterjalide teadus ja tehnoloogia. Ta on pidevalt arendanud tehnikaülikooli pulbermetallurgia labori taristut. Selle võimalused on olnud nii Eesti-sisese kui ka rahvusvahelise koostöö vundament, koostööd on tehtud nii ettevõtete kui ka teadusasutustega. See on juba kord tehnikateaduste õnnistus ja needus üheskoos, et tehnikateaduste vallas peavad lahendused olema praktikas kontrollitud. Masin või materjal kas töötab või mitte.
Selle töö edu üheks mõõdikuks on, kui palju seda teistes riikides vajatakse, ja tunnusmärgiks pikaajaline koostöö Šveitsi kellatootjaga Swatch Group. Koostöö oli nii delikaatne, et isegi lepingu olemasolust ei sobinud rääkida, saati siis sisust. Aga tulemused on ilmselt üks Šveitsi kellade kvaliteedi ja pikaealisuse tugesid. Eesti kaitsevajadusteks on tema töörühm arendanud keraamikapõhiseid titaankarbiidile tuginevaid kergkomposiite.
Hoolivalt tulevikku panustades
Küünalt ehk sädelevat tarkust ei panda vaka alla. Päris krõbe osa Jakob Kübarsepa panusest Eesti tulevikku seisneb õpetamises kõrghariduse kõigil kolmel tasemel. Kümnest juhendatud doktorist on neli tööl tehnikaülikoolis ja kuus tööstuses või erasektoris. Kõrgkooliõpikuid kirjutades on tal läinud vaja kõvasti laiendada erialast sõnavara. Tuhanded tema leiutatud või süstematiseeritud eestikeelsed materjalitehnika alased terminid on nüüd kasutuses.
Aastakümneid on talle muret teinud, et Eestis doktorikraadi väärtustatakse kasinalt ja uute teadmiste loomine tarkade inimeste poolt on alamakstud. Praeguse hariduse ja teaduse rahastamistantsu juurde sobivad ta paari aasta tagused mõtted: „Oma arenguvisioonides soovivad Eesti ülikoolid olla võrdväärsed Euroopa juhtivate ülikoolidega. Lähimad eeskujud võetakse tavaliselt Põhjamaade ülikoolide hulgast. Kui kõrghariduse, samuti teadus- ja arendustegevuse rahastamine ei pea sammu meile eeskujuks olevate riikidega, siis Eesti ja meie ülikoolid seatud eesmärkideni kindlasti ei jõua.“
Tehnikaülikooli näo kujundaja
Tehnikaülikool ei oleks see, mis ta on, ilma Jakob Kübarsepa panuseta ülikooli juhtimisse. Kuus aastat dekaanina oli hea harjutus, et ligi 15 aastat töötada õppeprorektorina – sellise juhina, kelle vastutusvaldkond oli korras ja kellel alati iga asja kohta mõistlik seletus olemas. Pluss kümme aastat Balti riikide ja kolme Rootsi tehnikaülikooli võrgustiku BALTECH nõukogu esimehena. Ühtlasi ka panustades Eesti kõrgharidusprogrammide nõukogu ja Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri töösse. Ühiskonnale ehk vähem nähtavalt on ta alates 2015. aastast töötanud Eesti Teaduste Akadeemia informaatika ja tehnikateaduskonna juhatajana. Justkui kirss tordil on tema julgus astuda teaduste akadeemia hariduskomisjoni etteotsa (2022).
On lausa ime, et sellise koormuse juures suutis ta kogu aeg tippteaduses mitte ainult vastu pidada, vaid seda ka vedada. Kes teda ei tunne, arvab, et tegu on vaikse vaatlejaga. Jakob Kübarsepp mõjubki sooja ja sõbralikuna. Aga vaid seni, kuni ta suu lahti teeb. Siis selgub, et tema jutt on tihe, tähendusrikas, raudselt loogiline, täis fakte, huvitavaid mõtteid ja pöördeid. Sidesõnadele ei jää peaaegu üldse ruumi ja parasiitsõnu ei olegi. Või kui ta on osutunud koostööpartneriks, siis selgub, et ta on haruldaselt koostööaldis ja toetav, aga oskab samal ajal rahulikult ja soojalt esitada oma eriarvamuse – ja kui see on tema veendumus, siis ka väärikalt ja kindlalt selle juurde jääda. Seejuures mitte ainult taludes, vaid ka austades teiste arvamusi. Tema olemusse näibki kuuluvat selline kulumiskindel pinnakate, mis silub hõõrumised ja laseb headel mõtetel kiiresti areneda. Ta ise on selle kohta öelnud: „Kõik on sõltuv inimese sisemisest loomusest.“
Jakob Kübarsepp pälvis 1985. aastal Eesti NSV riikliku preemia suure erosioonikindlusega volframivabadest pulberkõvasulamitest vedelkütusepihustite väljatöötamise ja seeriatootmisse juurutamise eest kollektiivi liikmena ja 2005. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia – tehnikateaduste aastapreemia tööde tsükli „Mikro- ja nanotehnoloogiliste uurimismeetodite arendamine tööstuslike materjalide väljatöötamiseks“ eest kollektiivi juhina. Teda tunnustati 2001. aastal euroinseneri eluaegse tiitliga (FEANI, Fédération Européenne d’Associations Nationales d’Ingénieurs, the European Federation of National Engineering Associations, alates 2023 ENGINEERS EUROPE), 2005. aastal Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedaliga „Mente et manu“, 2006. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2007. aastal haridus- ja teadusministeeriumi teenetemärgiga ja 2011. aastal Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaskonna kuldse teenetemärgiga „Fidelis Studiosus“.
Aastail 2020–2023 valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest anti välja kaheksa riigi teaduspreemiat, nn aastapreemiat.
Aju analüüsist aru tunnetamiseni
Jaan Aru
Jaan Aru, snd 1984, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, Tartu Ülikool, loodus- ja täppisteaduste valdkond, arvutiteaduste instituut, arvutusliku neuroteaduse ja tehisintellekti kaasprofessor
Preemia täppisteaduste alal tööde tsükli „Aru ja tehisaru süsteemide sarnasuste ja erinevuste kaardistamine“ eest
Teadvusel oleva ehk meie mõistes mõtleva tehisaru loomine eeldab detailset arusaamist inimaru ja -teadvuse toimimisest. Laureaat uurib, kuidas kujuneb teadvus ja mil moel on raku tasemel mehhanismid seotud teadvusega. Vaid siis, kui mõistame, kuidas toimib inimaju, saab selle keerukust ja võimekust rakendada tehisarus.
Tehisaru, ajuteaduse ja tunnetusteaduse põimimine on laureaadil võimaldanud mõista selgemalt inimajus toimuvaid protsesse ning nende võimalusi tehisaru arendamisel. Teerajajana põhjendab ta teadvuse tekkimist meie ajus kahe anatoomiliselt ja funktsionaalselt lahutatud signaalide voo koostoime kaudu ja peab võimalikuks teadvuse ja sellesse mitte panustavate närvisignaalide eristamist. Samm selle suunas on unenägude tekkemehhanismi mõistmine ja rakendamine teadvuse sünni analüüsiks.
Inimaju ja tehisaru ehitust kõrvutades küsib ta, kuidas inimesed saavad üksteisest aru ning kas või miks selline võime on inimesele vajalik või ainuomane. Arusaamise kategooriat on keeruline siirata tehisarusse, mis ei suuda jäljendada inimajus toimuvaid bioloogilisi protsesse. Kas sellest tuleneb, et tal puudub teadvus, ei ole veel selge. Selles kontekstis viivad Jaan Aru ideed lähemale arvutipõhisele mõtlevale tehisarule.
Tänapäeva tehisaru parimad näited kasutavad nn sügava õppimise arhitektuure. Teave töödeldakse läbi mitme kunstlike neuronite kihi, eeldades, et mida rohkem on kihte, seda parem tulemus. Laureaat väidab, et ajul on elegantne madal arhitektuur, mis on põimunud kortikaalsete piirkondade tavalise hierarhiaga. Madalad, kiired paralleelsed arvutused ja sügavad, aeglased hierarhilised arvutused ei segune. Need võivad üksteist tugevdada, pakkudes kiireid otsuseid. Kui see on tõsi, näeme varsti täiesti teistsuguse tehisaru tekkimist.
Jaan Aru pälvis 2015. aastal Barbara Wengeleri auhinna noorteadlastele filosoofia ja neuroteaduse, tunnetusteaduse või tehisintellekti kooskäsitluse eest, 2016. aastal Eesti teaduse populariseerimise peapreemia kategoorias „Teaduse ja tehnoloogia populariseerimine trükisõna abil“ kaasautorina ja 2021. aastal kategoorias „Parim teaduse ja tehnoloogia populariseerija (teadlane, ajakirjanik, õpetaja jne)“ ning 2019. aastal vabariigi presidendi noore teadlase preemia.
Organismi iseparanemisest metallide rolli timmimiseni
Viljar Jaks
Viljar Jaks, snd 1967, Tartu Ülikool, loodus- ja täppisteaduste valdkond, molekulaar- ja rakubioloogia instituut, rakubioloogia kaasprofessor; SA Tartu Ülikooli Kliinikum, nahahaiguste kliiniku juht
Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli „Kudede regeneratsioon ja rakuväline maatriks“ eest
ja
Peep Palumaa, snd 1959, Tallinna Tehnikaülikool, loodusteaduskond, keemia ja biotehnoloogia
Peep Palumaa
instituut, proteoomika täisprofessor tenuuris
Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli „Vase metabolism ja selle regulatsiooni võimalused“ eest
Viljar Jaks analüüsib naha, rasvkoe ja maksa rakkude regeneratsiooni. Fookuses on nn rakuvälised maatriksvalgud, mis kujundavad rakuvaheaine struktuuri ja ainevahetust. Olfaktomediin-4 ja trombospondiin osalevad naha tuumikkomponentide, keratinotsüütide ja fibroblastide, migratsioonis ja paljunemises. Keratinotsüüdid toodavad marrasknahas keratiini. Fibroblastid sünteesivad koe tugistruktuuri keskseid osi, sh kollageeni. Olfaktomediin-4 toime soodustab rakkude tööd ja taastumist ning nahahaavade paranemist.
Maksa funktsioneerimise ja taastumise probleeme käsitleb laureaat spetsiifiliste makrofaagide ja rakuväliste faktorite rolli uurimise kaudu, sh luues robotiseeritud katsesüsteemidele sobiva rakkude kultiveerimissüsteemi.
Peep Palumaa analüüsib organismi reaktsiooni vase omastamise ja väljutamise häiretele. Alzheimeri tõve puhul on kahjustatud aju osades rakuvälises
keskkonnas vaske liiga palju, kuid rakkude sees liiga vähe. Laureaat näitas, et looduslik α-lipoehape võib Alzheimeri tõve ennetada või ravida, sest seob Cu+ ioone ja tõstab rakusisese vase taset.
Wilsoni tõve puhul on vase transpordi valk ATP7B muteerunud, vask kuhjub rakkudesse ning haigus kahjustab eelkõige maksa ja aju. Näidati, et selle haiguse hiire mudelis neutraliseerib α-lipoehape liigse vase kahjuliku toime ja taastab kahjustatud raku. Valkude ja Cu2+ ioonide afiinsuse määramise metoodika abil leitud tasakaalude põhjal formuleeriti juhendid vase regulatsiooniks veres.
Peep Palumaa pälvis 2011. aastal riigi teaduspreemia – keemia ja molekulaarbioloogia aastapreemia uurimuste tsükli „Tsingi ja vase rakulised funktsioonid ning roll Alzheimeri tõve patoloogias“ eest ning 2014. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Vasakult Andrii Chub, Dmitri Vinnikov, Andrei Blinov, Oleksandr Husev
Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi jõuelektroonika uurimisrühma teadlased
Dmitri Vinnikov (kollektiivi juht), snd 1976, akadeemik, juhtivteadur
Andrei Blinov, snd 1984, vanemteadur
Andrii Chub, snd 1987, vanemteadur
Oleksandr Husev, snd 1986, vanemteadur
Preemia tehnikateaduste alal tööde tsükli „Topoloogiat muutva juhtimisega innovaatilised jõuelektroonika-süsteemid“ eest
Laureaadid on loonud tõelise imeasja pingemuundurite seas. Nende lahendus suudab toimida mistahes režiimis, alates klassikalisest nelja dioodiga täissillast, mis teeb vahelduvvoolust enam-vähem sama pingega alalisvoolu, kuni pingekordistini, mis tekitab hoopis kõrgema pingega alalisvoolu. Sama ka teistpidi: alalisvoolust vahelduvvooluks. Mis tähendab, et nt päikesepaneelist tulev sisendpinge võib kõikuda kuni 20 korda. Seade konfigureerib end ise ümber ja toodab soovitud omadustega vahelduv- või alalisvoolu. Pehme ülemineku ühest režiimist teise korraldab tark juhtimisalgoritm nii, et see toimib isegi tühijooksuolukorras. Nii saab tõsta elektrisõidukite laadijate kasutegurit, eriti karmides keskkonnatingimustes.
Keerukate seadmete Achilleuse kand on üksikute komponentide rikked. Laureaadid arendasid välja tehnoloogia, mis koos topoloogiat muutva juhtimisega suudab taluda pooljuhtide rikkeid ilma komponente lisamata. Nii sündis maailma esimene veatolerantne päikesepaneelidest tuleva energia muundur, töötati välja juhuslike rikete analüüsi metoodika ja pandi alus uuele uurimissuunale – tarkvarapõhisele jõuelektroonikale.
Sama tehnoloogia alusel on valmis saanud optimeeritud universaalsed muundurid. Need sobivad paljude vahelduv- ja alalisvoolu mikrovõrkude standardiga ja oskavad töötada mõlemat tüüpi võrkudes. Nii on saamas võimalikuks üleminek fikseeritud pinge ja täpse sagedusega ning kallilt sünkroniseeritud vahelduvvoolult vähenõudlikule ja palju väiksemate edastamiskadudega alalisvooluvõrgule. Kohmakate ja materjalimahukate trafode asemele astuvad kerged, intelligentsed ja universaalsed pingemuundurid.
Dmitri Vinnikov pälvis 2014. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja riigi teaduspreemia – tehnikateaduste aastapreemia tööde tsükli „Uudsed alalispingemuundurid taastuvenergeetikas“ eest kollektiivi juhina.
Molekulid, mis toetavad selgroogu ja hoiavad liigeseid
Katre Maasalu ja Aare Märtson
Aare Märtson, snd 1958, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, ortopeedia professor; SA Tartu Ülikooli Kliinikum, I valdkonna juht
Katre Maasalu, snd 1968 Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, ortopeedia kaasprofessor; SA Tartu Ülikooli Kliinikum, ortopeediakliiniku juht, vanemarst-õppejõud
Preemia arstiteaduse alal tööde tsükli „Ortopeediliste haiguste molekulaarsed mehhanismid ja käsitlus“ eest
Luustik hoiab inimest püsti ja liigesed lasevad tal liikuda. Selle süsteemi ehk ortopeedilised haigused murendavad kõige sagedamini meie elukvaliteeti. Laureaadid on nii haruldaste kui ka sagedaste skeletisüsteemi haiguste vallas tipus nii oma kirurgilisel erialal kui ka (pre)kliinilises uurimistöös.
Rahvatervise probleem on sageli esinevad haigused nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja osteoartroos ehk organismi mistahes liigese kulumine ja neist tingitud tüsistused. Luuhõrenemise tõttu tekkinud luumurrud võivad invaliidistada. Murrule järgneva aasta jooksul sureb 30% patsientidest. Vaid 10–20% taastuvad.
Laureaadid on tuvastanud mitmeid osteoartroosis tekkiva põletikuga ja immuunsüsteemi häirega seotud valke, mis mõjutavad haiguse kujunemist. Nad on näidanud, kuidas põletikuline liigesevedelik muudab liigese keskkonda ja laseb selles olevaid makrofaage liigest kahjustama.
Osteogenesis imperfecta ehk habraste luude haigus on kaasasündinud harvik arenguhäire. Seda iseloomustavad skeletianomaaliad, sagedased luumurrud, kuulmise, nägemise ja hambumuse häired ning põhjustavad mutatsioonid teatud tüüpi kollageeni kodeerivates geenides. Harvaesinevate geenivigade ravi on ülimalt keerukas. Laureaadid on loonud Tartus kompetentsikeskuse selliste haiguste käsitluseks ja molekulaarseteks süvauuringuteks. Tuvastati selle haiguse molekulaarsed põhjused rohkem kui 30 perekonnas ja enam kui 130 inimesel Eestis. Käsikäes Vietnami ja Ukraina teadlastega on analüüsitud haruldaste geneetiliste luuhaigustega perekondi suuremates populatsioonides.
Aare Märtson pälvis 2024. aastal Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.
Elurikkuse funktsionaalne lugemisoskus
Vasakult Riin Tamme, Aurèle Toussaint, Carlos Pérez Carmona, Meelis Pärtel
Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna ja õppetooli teadlased
Carlos Pérez Carmona (töörühma juht), snd 1980, makroökoloogia kaasprofessor
Meelis Pärtel, snd 1969, botaanika osakonna ja õppetooli juhataja, botaanika professor
Aurèle Éric Toussaint, snd 1988, makroökoloogia teadur (kuni 31. XII 2023)
Preemia geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Globaalne käsitlus erinevate elustikurühmade funktsionaalsest mitmekesisusest“ eest
Elurikkus on üks kõige keerulisemaid aspekte looduse tervise iseloomustamisel; ideaalis universaalne suurus, mis näitab nii väikese laigukese väärtusi kui ka suurte süsteemide tervist. Laureaadid on isendite ja liikide loendamise ja klassikalise taksonoomia jõuliselt asendanud elurikkuse funktsionaalse tunnetamise ja analüüsiga. Nad lähevad isendite tervise ja panuse ehk funktsionaalse lugemisoskuse tasemele. Fookus on üksikisendi mõõdetavatel omadustel. Need peegeldavad nii seda, kuidas isend end tunneb, kui ka seda, kuidas ta mõjutab ökosüsteemi toimimist.
Üks õige tervik on palju rohkem kui hunnik komponente. Laureaadid on õppinud hindama ökosüsteemide osade eri tunnuste ja talitluste koostoimet. Ehk kuidas organismid üksteist mõjutavad. Nad on avanud nt soontaimede elurikkuse uue alusteadmise: taimede maapealsete osade ja peenjuurte panused ökosüsteemi on vaid lõdvalt seotud. Funktsionaalne elurikkus on maa all väiksem kui maa peal. Teisisõnu, taimede tunnusruumi tuleb lisada üks dimensioon.
Ka selgroogsete puhul leidub kindlaid evolutsiooniedu tagavaid tunnuste kombinatsioone. Suurema kasvu ja aeglase eluviisiga liigid on kõige ohustatumad. Kuigi oht on eri kohtades ja eri liikide puhul suuresti erinev, tuleb kindlasti kaitsta suurekasvulisi liike, tehes seda eri kohtades eri viisidel. Need tõed annavad võtme keskkonnamuutustega toimetulemiseks ja vihjavad uudsetele võimalustele nn tumeda ehk süsteemis hetkel puuduva elurikkuse määratlemiseks.
Meelis Pärtel pälvis 1998. aastal riigi teaduspreemia – geo- ja bioteaduste aastapreemia tööde tsükli „Taimeliikide kooseksisteerimise ja liigifondi teooria“ eest kollektiivi liikmena, 2009. aastal riigi teaduspreemia – geo- ja bioteaduste aastapreemia tööde tsükli „Makroökoloogilised protsessid eluslooduse mitmekesisuse mõjutajana“ eest ning 2023. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Eesti looduskaitsemärgi.
Riin Tamme pälvis üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil 2008. aastal teise preemia bakalaureuseõppe kategoorias ja 2010. aastal esimese preemia magistriõppe kategoorias.
Eve Veromann, snd 1961, Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonna instituut, taimetervise õppetool, professor
Preemia põllumajandusteaduste alal tööde tsükli „Innovaatilise RNAi tehnoloogia arendamine ja looduse hüvede rakendamine jätkusuutlikus põllumajanduses“ eest
Laureaat on kultuurtaimede kaitseks praktikas teoks teinud Bondi-filmi idee DNA-põhistest täpselt sihitud nanotapjarobotitest. Seda DNA sõsara, spetsiifilise nukleotiidide järjestusega kaheahelalise RNA abil, mis suudab sekkuda kahjuri ellu, vaigistades mõne geeni toimimise. Toimemehhanismi hüütakse RNA interferentsiks. Esimest korda valmistati selline relv kartulimardikale 2007. aastal.
Laureaadi fookuses oli Euroopa peamine rapsikahjur, naeri-hiilamardikas ja ta näitas, et sobiv RNA tapab selle mardika nii mikrokoguse süstimise kui ka sissesöötmise kaudu. Mitte mürgina, vaid sekkudes mardika geenide tegevusse. Tõrjevahend on liigispetsiifiline ja kahjutu kõigile teistele, loomulikult taimedele ja inimesele. Tapmine ei ole tegelikult tore. Seda vahendit saab aga timmida sekkuma mardikate kasvu-, arengu- või sigimisprotsessi, nii et järgmist põlvkonda sellel põllul lihtsalt ei tule.
Tsükli teiseks fookuseks on küsimus, kuidas vähendada sünteetiliste pestitsiidide ja väetiste kasutamist. Vähem väetist tähendab hiilamardika looduslikele vaenlastele paremaid tingimusi ja selle kaudu paremat rapsisaaki. Et pestitsiidide lisamine ei ole samuti hea, uuris laureaat, kas kahjurite tõrjeks aitaks mõne loodusliku eeterliku õli kasutamine. Hiilamardika vastu töötas hästi kaneelikoore õli. Köömne ja kaneelikoore eeterlikud õlid olid tõhusad nii kõdra-peitkärsakate kui ka mitmete parasitoidide vastu.
Veel üks salarelv on põldude rohtukasvanud servad. Need on tolmeldajatele mõnusad elupaigad. Mõneti ootamatult panustavad need ka kahjuritõrjesse, mitte ei suurenda kahjurite arvukust põllul. Päris kasulik on kultuuride vaheldus põllul. Saagi suurendamiseks piisab, kui järgmise aasta rapsipõld on eelmisest poole kilomeetri kaugusel.
Eve Veromann pälvis 2007. aastal üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi diplomi bio- ja keskkonnateaduste valdkonnas doktoriõppe kategoorias ja 2018. aastal Eesti Maaülikooli teenetemedali.
Innovatsioon sünnib kultuurist
Indrek Ibrus
Indrek Ibrus, snd 1974, Tallinna Ülikool, Balti Filmi, Meedia ja Kunstide Instituut, meediainnovatsiooni professor
Preemia sotsiaalteaduste alal tööde tsükli „Meediainnovatsiooni, digikultuuri ning kultuuriandmete uuringud“ eest
Laureaat on elegantselt lõiminud humanitaar- ja andmeteaduse terviklikuks ansambliks, mis panustab nii Eesti kultuuri kui ka kultuuripoliitika kujundamisse. Ambitsioonikale kultuuriteoreetilisele alusele toetudes mõtestab ta, miks ja kuidas toimib innovatsioon nii meedias kui ka kultuurivaldkonnas tervikuna.
Tööde tsükli aluseks on Juri Lotmani vaade kommunikatsiooni eri vormidele. Need toimivad meedia, kultuuri ja kultuuritööstuse kõigil tasandeil, mõjutades nii teadmusvahetust, väärtusloomet kui ka kultuurivormide evolutsiooni.
Laureaat on lisanud innovatsiooni tähendusele meedia ja kultuuritööstuse rolli. Selle alusena näeb ta hästi koordineeritud ja efektiivselt toimivat teadmusvahetust ülikoolide, ettevõtete ja riigi vahel. Kesksele kohale tõstab ta meedia ja kultuuri, mis suunavad teadmusvooge ja korraldavad inimeste organiseerumist.
Antropotseeni ajastusse jõudmisega on inimesel meie planeedi tuleviku kujunemisel järjest suurem roll. Muutunud on ka inimtegevuse iseloom. Oleme loonud pärismaailma kõrvale digimaailma ning sisenenud ülemaailmsesse digitaalsesse tähenduste võrku. Laureaat mõtestab digimaailma võrgustike toimimist koosmõjus biosfääri, geosfääri ja tehnosfääri arenguga kolmel eri tasandil. Tekstide ehk mikrotasandil sünnivad tähendused. Tööstuste ja institutsioonide tasemel luuakse tähendused ja koordineeritakse nende levikut. Üleilmsete tähendusruumide, dialoogide ja konfliktide makrotasandil arenevad kultuurid ja saavad alguse tähendusplahvatused ja suured innovatsioonid.
Kirss tordil on kultuurisemiootika kasutamine selle mõtestamiseks, miks ja kuidas on kultuur põimunud nüüdisaja tohutute andmevoogudega ehk andmestunud.
Laureaat demonstreerib, et andmete laviin ja digikogud on rohkem kui kultuuri kinnistavad süsteemid. Pigem on need kultuuris muutusi käivitavad loovuse mootorid.
Indrek Ibrus pälvis 2010. aastal üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi I preemia ühiskonnateaduste ja kultuuri valdkonnas doktoriõppe üliõpilaste astmes ja 2021. aastal Tallinna Ülikooli teenetemärgi.
Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna filosoofia ja semiootika instituudi teadlased
Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson
Andreas Ventsel, snd 1976, poliitika- ja sotsiosemiootika professor, Kõrgem Kunstikool Pallas, lektor
Mari-Liis Madisson, snd 1988, semiootika teadur
Preemia humanitaarteaduste alal tööde tsükli „Poliitika-semiootika, infomõjutustegevuse ja vandenõuteooriate semiootiline analüüs“ eest
Iga kriis on ühtlasi ka kommunikatsioonikriis. Kobarkriisidest ja nurjatutest probleemidest üle ujutatud maailmas on eluliselt oluline eristada tegelikkust jampsist, infot mõjutustegevusest ja analüüsi vandenõuteooriatest. Üks lahendus on tähenduste täpne mõistmine semiootilise analüüsi kaudu.
Laureaadid on loonud nii ühtse aluse poliitikasemiootikale kui ka silla sotsioloogiliste ja kultuuriteaduslike lähenemiste vahel. Kokku on sellest saanud poliitiline vormianalüüs: kuidas avalikus ruumis teemasid tõstatatakse, probleeme sõnastatakse ja auditooriumi olukorrataju kujundatakse. Mis veel peamisem: kuidas peegeldub see kõik poliitilistes praktikates.
Loodud meetodiga analüüsivad laureaadid Eesti-vaenulikku infomõjutustegevust. Semiootiline mudel toob esile nii strateegilise toimija kui ka tekstivõtete ja emotsioonipõhise tähendusloome ning vandenõuteooriate elemendid.
Kuna auditooriumi saab üldiselt veenda vaid identiteedi ja kultuurimälu vaatest tähtsate aspektidega haakudes, võimaldab semiootiline analüüs tuvastada nii manipulatsioonivõtted, (vandenõu)narratiivid kui ka strateegilised eesmärgid.
Eesti lugejale selgitavad laureaadid, kuidas vandenõuteooriate tähendusloome on kohastunud ekraanimeediumi ja ühismeediaga ning kuidas strateegilises kommunikatsioonis „nakkavaid“ seoseid kasutatakse. Nad harutavad lahti, kuidas strateegilistes narratiivides esitatud konflikt ja selle osalised on konstrueeritud lähtudes julgeolekuga seonduvatest diskursustest ja kuidas selliseid narratiive eri meediaplatvormide kaudu kujundatakse. Analüüs ulatub kaugele välja klassikalisest humanitaarteadusest ja moodustab osa laiapindsest riigikaitse ja julgeoleku strateegiast.
Juhan Palla – Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra” tõlkija, kirjanik ja uue usu looja
PILLE TEKKU
Tõlkija Juhan Pallast (1889–?) adekvaatse ettekujutuse saamine on raske ülesanne, kuna tema kohta on leida väga vähe infot, isegi eluaastate kohta ei ole täpseid andmeid. Omaaegses ajakirjanduses on ilmunud vaid üksikud raamatureklaamid Pallalt ilmunud tõlgete kohta ning üks artikkel. Peamiselt on teda mainitud seoses Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlkega eesti keelde, mis ilmus 1932. aastal.1
Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustrast“ oli küll varem eesti keeles ilmunud tõlkekatkendeid, aga Juhan Palla oli esimene, kes selle tervikuna lõpule viis. Varase tõlkekatsetuse näitena nimetan siin Ado Grenzsteini poolikut „Sarathustra“ tõlget, mis ilmus ajalehes Olevik aastatel 1901–19022 ning millest sai nähtavasti inspiratsiooni ka Palla. XX sajandi algupoole ajakirjandusest on leitavad veel mitu Nietzsche „Zarathustra“ katkendite tõlget. Näiteks Nietzsche „Öölaulu“ on tõlkinud Marie Under (1918), Jaan Kivisild (1923), Linda Laar3 (1924); Laar tõlkis veel „Lapsest ja abielust. (Zarathustra)“4 (1923). R. Hanson eestistas „Porisel teel. (Sarathustra uued kõned)“5 (1912), J. Rist tõlkis „Ülemast inimesest“ (katkend „Nõnda rääkis Zarathustra“ IX ptk.)6 (1923) ning Rudolf Sirge tõlkis „Vana ja noor naine. Peatükk Fr. Nietzsche „Zarathustrast““7 (1927). Hilisematest tõlkekatsetest on teada, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit (1906–1971) plaanis nooruses terve „Zarathustra“ tõlkida,8 seda muidugi enne, kui ta huvi muutus ja ta usuteaduskonda astus. Mõned mustandid olid juba tehtud. Paraku jäi see katse pooleli, kuigi teose moto oli juba valitud: „Liiga kaua on naises peitunud ori ja türann – sellepärast on ta kõlbmatu sõpruseks, kuna tunneb ainult armastust.“ (lk 6). Niisiis on Palla tõlge jäänud kuni viimase ajani ainukeseks eestikeelseks terviklikuks „Zarathustra“ tõlkeks. Sellest on välja antud ka kordustrükke aastatel 1993, 2006, 2008, 2010 e- raamatuna.
Kõigepealt käsitlen lähemalt, millist infot leidub Juhan Palla kohta ajakirjanduses. 1930. aastal ilmus Päevalehe rubriigis „Uudisteoste ootel“9 Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ peatselt ilmuva tõlke tutvustus, kus tõlkijaks on märgitud lihtne talupoeg Tartumaalt. Tõlge olevat korralik (lk 4). Samamoodi tutvustab Pallat Sirbis ja Vasaras 1941. aastal ilmunud ainuke pikem intervjuu „Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra““.10 Artiklile on lisatud ka ainuke teadaolev foto Juhan Pallast. Artikkel on esitatud suuresti dialoogina, mis toimub Palla ja ilmselt toimetaja P. K. vahel, kellele Palla annab nappe vastuseid. Arutlus algab Palla uue proovitõlketöö – Lev Tolstoi jutustuse „Kasakatest“ üle. Toimetaja leiab tõlke korraliku olevat ning küsib Pallalt tema senise elukäigu ja varasemate tõlgete kohta. Selle peale mainib Palla ühe tehtud tõlkena Nietzsche „Zarathustrat“, mis tekitab toimetajas imestust, kuna talle oli esialgu jäänud Pallast mulje kui lihtsast talupojast, et sellise tööga hakkama ei tohiks saada. Tuleb välja, et Palla oli „Zarathusta“ tõlkimiseks ära õppinud saksa keele. Tema huvi teose vastu oli alguse saanud Ado Grenzsteini ajalehes Olevik 1901-1902 ilmunud „Zarathustra“ osalisest tõlkest, mida Palla poisikesena oli lugenud. „Zarathustra“ tõlkimiseks kulus Pallal oma sõnul seitse-kaheksa aastat. Esimese tõlke tegi ta ringi, kuna see sai liiga moodsa keelega – Palla huvitus nimelt keeleuuendusest. Intervjuust selgub, et ta tõepoolest töötas sulase ja põllutöölisena, tegi juhutöid turbarabas ja kruusaaukudes ning talviti leidis aega tõlkimiseks. Kirikust olevat ta välja astunud selle valelikkuse tõttu. Artiklist kumab läbi toimetaja nõukogudemeelsus – lihtsa tööinimese kultuurijanu ülistamine ning eelmise ühiskonnakorra kriitika. Artikli lõpus mainib P. K. nimelt, et eelmise korra ajal (Eesti Vabariigi ajal – P. T.) ei aidatud Pallal tema oskustele väärilist tööd leida. Lihtsate, oma võimeid tõestanud tööinimeste kultuurijanu kustutamiseks ei tehtud midagi. Nüüd saab Palla lõpuks tõlkijatöö, mida ta väärib (lk 3).
Kirjandusteadlane ja kriitik H. Paukson (Harald Parrest) kirjutab 1932. aasta Eesti Kirjanduse 5. numbris Palla „Zarathustra“ tõlkele detailse arvustuse,11 milles võtab kokku, et tõlkija on hoolimata mõningatest vigadest raske tööga hästi hakkama saanud. Ta rõhutab Palla keele leksikaalset rikkust ning lauseliikmete valimise oskust, mis võimaldab jälgida originaali, kasutades ehtsat omakeelsust. Tõlge on nähtavasti sündinud pikast teosesse sisseelamisest, sest keeletarvitus on eestipärane, vasted rikkalikud ja õnnestunud, nagu ka vorm ja sõnamäng (lk 246-247). Eesti keeles „Nõnda kõneles Zarathustra“ väljaandmisega on leevendatud suurt kirjanduskultuurilist lünka (lk 244).
Eelnevale lisaks on ilmunud vaid mõned tõlke reklaamid ajalehtedes Postimees12 ja Sakala13, kus märgitakse vaid, et „Zarathustra“ on tõlkinud J. Palla. Sakala teatel ilmus sarjas „Elav teadus“ veel W. Bousset’ „Jesuse elu ja õpetus“14 (1932), mille tõlkija on samuti J. Palla. Järelsõna on kirjutanud mag S. Aaslava, väljaandele on lisatud Palestiina maakaart ja kaanepilt Leonardo da Vincilt (lk 3). Siin tekib huvitav paralleel: läti keeles ilmus „Nõnda kõneles Zarathustra“ juba 1908. aastal.15 Selle on tõlkinud luuletaja Vilis Plūdons.16 Temagi tõlkis „Jeesuse elu“, kuigi autor oli seekord orientalist Ernest Renan. Plūdonsi „Zarathustra“ tõlget on hinnatud suurepäraseks ja meisterlikuks (lk 52).
Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ 1932. aastal ilmunud tõlge.
Palla juurde tagasi tulles tekib seda nappi (ja kallutatud) ajaleheartiklit lugedes küsimus, kuidas lihtne talupoeg ja tööline, kellena teda varasemates artiklites oli tutvustatud ning kellel varem intellektuaalseid huvisid ega võimeid teadaolevalt ei avaldunud, otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult? Isegi kui tegemist oli lihtsa töö tegijaga, pidi tal selleks siiski olema eeldusi ja varasemaid teadmisi.
Täpsemat infot Palla eluloo kohta leiame Henrik Visnapuu mälestusteraamatust „Päike ja jõgi“.17 Visnapuu ja Palla olid Vana-Kuustes Sipe ministeeriumikoolis pinginaabrid. Samal ajal õppisid seal ka vennad Julius ja August Kuperjanov, kes Visnapuu arvates ei paistnud kooliajal millegagi silma. Palla oli Visnapuust aasta vanem. Tema välimust kirjeldab Visnapuu järgnevalt: „… kasvult lüheldane ja rässakas, valget verd, rõugearmilise näoga ja altkulmu pilguga“ (lk 162).
Kuigi Palla oli Visnapuu sõnul napisõnaline ja ettevaatlik oma seisukohtade avaldamisega (lk 161), on andmeid tema kirjanikuks saamise soovi kohta. Tema eeldused tulevad välja ka tema tegevusest. Visnapuu kirjutab, et Palla oli juba kooliajal silmapaistev eesti keele alal ja kirjandite kirjutamises. Tema vigadeta kirjandid olid klassi parimad ja tegid silmad ette Visnapuu omadele. Samuti tuleb Visnapuu mälestustest välja Palla kirjanikuks saamise soov. On öeldud, et J. Palla ja M. Lentso olid kooli parimad kirjanikud. 1905. aasta revolutsiooni sündmuste eel asutati koolis õpilasring. Avaõhtuks kirjutas Palla Juhan Liivi „Käkimäe käo“ saatusest ilukõnelise käsitluse. See käsitlus oli Visnapuul alles, kuni Saksa sõdurid ta arhiivi hävitasid (lk 163).
Visnapuu teatel kolis Palla paar aastat pärast kooli lõpetamist Tartusse, et kirjanikuks hakata. Ta kirjutas Tšehhovi stiilis lühipalasid, millest oleks pidanud raamat tulema. Üks jutustus olevat kirjeldanud, kuidas pops rakendab hobuse asemel naise adra ette ning teda nüpeldab (lk 163). Oma plaanidest rääkis Palla harva ning töötas omaette. Veidi umbusklikuna ei tahtnud ta oma ideid paljastada, et neid ei varastataks. Samuti tahtis ta kirjanikuna avaldada vaid siis, kui saavutab „täiesti üleoleva seisukoha“ teiste kirjanike suhtes (lk 161). Võib-olla on see üks põhjus, miks tema enda kirjanduslikke katsetusi trükki ei ole jõudnud. Trükituna leiame vaid 1907. aasta Lendlehest Juhan Palla kuuesalmilise luuletuse „Hõiska tasa“18 (lk 2). Luuletuses püüab ta justkui vaigistada oma vaimseid tunge, mis osutuvad kehale kurnavaks. Luuletus paistab pärinevat Tartusse kolimise ajast.
Hõiska tasa!
Tasa, tasa…hõiska tasa,
minu julge, raudne rind,
unelaulul` hõiska kaasa,
uinud siis ka ise, rind!
Aga hästi tasa hõiska,
et ei ärkaks kodumaa!
Veel kord ütlen: hõiska tasa –
mis küll saab, kui ärkab ta?!
Viimaks hakkab ta veel nõudma
muutust oma elule,
hakkab vastu tormi sõudma,
valgust püüdma vaimule!
Tuleb viimaks tööd veel teha
mitu kallist uneööd.
väsitada kallist keha,
teha rasket, rasket tööd!
Oh, ma heitun lumivalgeks
sellest mõttest mõrudast.
Hoidku Jumal ise järjest
mind veel nõnda mõtlemast!
Tasa, tasa…hõiska tasa,
minu julge, raudne rind,
unelaulul` hõiska kaasa,
uinud siis ka ise, rind!
Juhan Palla (1907)
Visnapuu kirjelduse järgi oli neil Pallaga üsna omamoodi sõprus. Palla oli millegipärast ta oma usaldusaluseks valinud ning otsis Visnapuu pärast kooliaastaid korduvalt üles sooviga koostööd teha. 1926. aastal tõlkis ta parajasti „Zarathustrat“ ning tahtis, et Visnapuu aitaks tõlkida „Zarathustra“ laule, millest too Semperi redigeerimise tõttu oli keeldunud, et mitte vahele segada. Kord avaldas Palla Visnapuule, et oli loonud uue usu. Milles see seisneb, võib iga uudishimulik ise Visnapuu mälestustest lugeda. Niipalju tutvustuseks, et see ühendas soomeugrilikku surmajärgset elukäsitust ja kristliku jumala kui peremehe ettekujutust (lk 161-162). Vajadus uue usu järele võis ilmselt olla seotud Palla kirikus pettumisega. Palla ilma jumalata siiski läbi ei saanud, ta olevat Visnapuule öelnud: „Vaata, nõnda lähedane ja omane meile peab olema jumal, taevas ja usk,“ ja jätkab: „Igal rahval peab olema oma usk. Eestlaste jumal olgu kui hää taluperemees, kes juhib talutööd oma autoriteediga, mitte aga käskude ja keeldudega.“ Palla meelest ei ole ingleid ega põrgut, jumal on hea taluperemees ja elu käib samamoodi edasi nagu maapealses talus. Sellist ilmutust nägi ta unes (lk 162).
Visnapuu mainib korduvalt Palla sisemisi takistusi, mis ei lasknud tal unistusi teoks teha. Ehkki Palla oleks hariduselt saanud paremat tööd, töötas ta lihttöödel, kuna tundis end lihttööliste hulgas paremini. Lõpetuseks arvab Visnapuu: „Annetelt kindlasti üle keskmise, ei saavutanud ta elus midagi olulist. Aga kas see ongi oluline, mida meie mingisuguseks eduks peame? Võib-olla on ta elu olulisem kui mõni näiline saavutus trüki alal. Võib-olla on ta osa massi teadvuse kasvatamises suurem olnud kui me seda oskame arvata. Milline vahe juba ta jumala ja taeva kujutluses võrrelduna veliste taevas käijatega läinud sajandi algusest. Aga kes ütleb, et Palla ei üllata meid kord oma varjulhoitud teostega?“ (lk 164).
Pallal oli Visnapuule tõesti üllatusi varuks. Visnapuu ei teadnud midagi Palla töödest peale Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlke. Palla tõlkis aga ka eespool nimetatud Wilhelm Bousset’ „Jeesuse elu ja õpetuse“ (1932) ning Lev Tolstoi jutustuse „Hadži-Murat“ (1938). Tõlkeplaane oli tal teisigi. Visnapuu sõnul oli neil plaanis koos tõlkida üks Kliment Timirjazevi loodusteaduslik teos. Selle teadusliku teose tõlkimine jäi siiski oskuste ja ka eestikeelse terminoloogia puuduse tõttu ära (lk 163).
Hoolimata suurtest lubadustest, mida toimetaja oli Pallale andnud, ei paista temalt hiljem enam tõlkeid millegipärast ilmunud olevat. Korraga paistis ta lõplikult kuhugi kaduvat. Loodetavasti ei saanud Nietzsche tõlkimine talle Nõukogude ajal saatuslikuks ning loodetavasti ei andnud sellest infot seesama artikkel „Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra““ … Kui vaadata mõne teise samaaegse Nietzsche teose tõlkijat-kommenteerijat, siis nende saatus on teada: Nietzsche „Vastkristlase“19 (1919) tõlkis poliitik Mihkel Juhkam, eessõna kirjutas Ado Anderkopp – Juhkam suri Sosva vangilaagris,20 Anderkopp hukati 1941. aastal Tallinnas (lk 202-203).
Palla loomingust (ka plaanitavast, mis trükki ei jõudnud) paistavad läbi kumavat Nietzsche mõjutused. Kui mõelda tema Tšehhovi laadis jutustusele naise nüpeldamisest, meenub Nietzsche tuntud ütlus: naise juurde minnes ära piitsa unusta! Teine lugu, mida kirjatükk kohe meenutab ning mida Nietzschega seoses räägitakse, on legend sellest, kuidas Nietzsche olevat hobuse piitsutamist nähes aru kaotanud. Mingid elemendid näivad kattuvat. Kui Nietzsche „Zarathutra“ suu läbi ütleb, et jumal on surnud ning inimesed on ta tapnud, siis Palla (kuigi pettus kirikus) lõi endale ise uue, meelepärase jumala.
Palla ümber püsib teatud müsteerium. Nietzsche ütlus: „Suurimad sündmused – need ei ole mitte meie kõige kärarikkamad, vaid kõige vaiksemad tunnid“ näib hästi kehtivat ka Palla kohta. Palla ajaski oma asju vaikuses – ajuti ilmudes, siis jälle kadudes. Kirjelduste järgi oli ta napisõnaline, visa, mõnevõrra umbusklik, tõsine ning saladuslikuks jääv töömees. Tõenäoliselt oleks ta soovinud, et teda oleks kunagi mäletatud kirjanikuna ning kuna tal paistis selleks ka eeldusi olevat, on ka selle artikli pealkiri selle järgi valitud. Kindlasti ei saa väita, et Palla elus midagi ei saavutanud. Kuigi tema „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlge on vananenud, on sellel siiski suur mõju olnud ning see on kriitikast hoolimata jäänud ligi sajaks aastaks ainukeseks täielikuks eestikeelseks tõlkeks, mida on ka korduvalt välja antud. Juhan Palla jääb alati tuntuks esimese täieliku „Zarathustra“ eesti keelde tõlkijana. Selleks oli tal julgust ja usku.
1 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra: raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk J. Palla, redig. J. Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1932.
2 Friedrich Nietzsche, Sarathustra. Tlk Ado Grenzstein. – Olevik nr 20, 15. V 1901 – nr 7, 12. II 1902.
3 Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Marie Under. – Postimehe nr 146 lisa nr 3, 24. VIII 1918, lk 20.
Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Jaan Kivisild. – Rahvaleht nr 5, 19. IX 1923, lk 4.
Friedrich Nietzsche, Öölaul. Tlk Linda Laar. – Naiste Töö ja Elu ja Käsitööleht nr 7, VII 1924, lk 110.
4 Friedrich Nietzsche, Lapsest ja abielust. (Zarathustra). Tlk Linda Laar. – Naesterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht nr 9. IX 1924, lk 123.
5 Friedrich Nietzsche, Porisel teel (Sarathustra uued kõned). Vabalt eestistanud R. Hanson. – Viljandi Teataja: politika, kirjanduse ja majanduse ajaleht 1912 nr 47, 21.VI, lk 2; nr 46, 18. VI lk 2.
6 Friedrich Nietzsche, Ülemast inimesest. (Katkend „Nõnda rääkis Zarathustra“ IX p.) Tlk J. Rist. – Uudismaa nr 4 /1923, lk 52–54.
7 Friedrich Nietzsche, Vana ja noor naine. Peatükk Fr. Nietzsche „Zarathustrast“. Tlk Rudolf Sirge. – Postimees nr 131, 16. V 1927, lk 2.
8 Arnold Sepp, Inimene risttuultes. – Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet nr 86 (3671), 30. X 1971, lk 6.
9 Uudisteoste ootel. Märkmeid meie kirjanikkonna tegevusest ja lähemal ajal ilmuvatest uudisteostest. – Päevaleht nr 249, 13. IX 1930, lk 4.
10 P. K. (1941). Sulane – kvalifitseeritud tõlkija. Tööline, kes tõlkis „Zarathustra“. – Sirp ja Vasar nr 15, 12. IV 1941, lk 3.
11 H. Paukson, Friedrich Nietzsche: Nõnda kõneles Zarathustra. – Eesti Kirjandus nr 5 1932, lk 244–247.
12 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. – Postimees nr 68, 20. III 1932, lk 6.
13 Fr. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Pööret sünnitanud teos. – Sakala nr 33, 22. III 1932, lk 7.
14 Ilmus W. Bousset „Jesuse elu ja õpetus“ – Elav Teadus nr 9. – Sakala nr 101, 6. IX 1932, lk 3.
15 Neue Übersetzungen. Goethe und Nietzsche in lettischer Sprache. – Deutsche Zeitung im Ostland Riga, nr 284, 16. X 1942, S. 3.
16 Läti luuletaja Pludonsi kahekordnejuubel. Esimene Läti poeet, kes viis Läti kirjanduse väljaspoole kodumaad. – Kunst ja Kirjandus nr 13, 26. III 1934, lk 52.
17 Henrik Visnapuu, Päike ja jõgi. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1951.
18 Juhan Palla, Hõiska tasa! – Lendleht nr 9, 22. III 1907, lk 2.
19 Friedrich Nietzsche, Vastkristlane. Tlk U. L. Vaba Maa, Tallinn 1919.
20 Jaanus Sooväli, Friedrich ja Nietzsche Eesti kultuur. Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis. Toim Ülo Matjus, Jaanus Sooväli. Tartu Ülikooli Kirjastus 2006, lk 197–209.
Galileo ja Newtoni aegadel hakkas levima mehhanistlik maailmakäsitlus, mille järgi oli loodus Jumala konstrueeritud keeruline masinavärk, mis kord käima panduna kulgeb oma rada. Selle mõju on moodsas mõtteviisis tunda tänini, mistõttu on visa kaduma arusaam, justkui oleks loodus masin, mida saab parandada ja millele tekitatud kahju vajadusel heastada. Selline vaatenurk toidab omakorda vankumatut usku tehnoloogiasse kui probleemide lahendamise universaalsesse vahendisse. Eks usuta seetõttu meilgi, et põlevkivitööstuse saab kestlikuks muuta süsinikdioksiidi püüdma hakates või põlevkivikeemiat arendades.
Seda laadi mõtteviisi ohtudest kirjutab Briti päritolu mõtleja Jeremy Lent. Ta suunab lugeja juurdlema, milliseks võiks kujuneda maailm, kui suudaksime näha end osana ühtsest kooslusest, kus kõik tundlikud olendid on omavahel põimunud, et pidurdada Maal entroopia ja määramatuse kasv. Äkki mõistaksime siis, et inimkonna roll ei ole planeeti ümber kujundada ega päästa, ning häälestaksime end samale lainele meid ümbritseva eluga, et viia inimtegevus kooskõlla planeedi ökoloogiliste rütmidega. Selline mõttelaadi muutus võib olla võti, mis päästab meid jätkuvast looduse üleekspluateerimisest.
Nukker tõde on, et seniste hoiakute tõttu on juba toimunud pöördumatud muutused: suur osa looduse rikkalikust mitmekesisusest on juba kadunud. Maailma iseloomustab loodusalade suhteline vaikus ja tühjus. Laastamistööle pani aluse inimese ülemvõimu ideoloogia, kujuteldav sünnipärane üleolek teistest liikidest. Selline ülemvõim ei ole inimkonnale loomuomane, vaid tuleneb maailmas domineerivast kultuurist.
Eesti metsa liigmajandamine on ilmselt nii mõnegi pannud mõttes endalt küsima, miks ei reageerita meie silme all toimuvale looduse laastamisele raevuka vastuhakuga? Sama küsimuse esitab Lent raamatus „Tähenduse võrgustik“ („The Web of Meaning“, 2021), pakkudes välja selgituse: „Peamine põhjus on, et me ei mõista, mille oleme kaotanud. [—] Häiriv reaalsus on, et kui miski maailmast kaob, unustame peagi, et see üldse kunagi olemas on olnud. Inimesed peavad üldjuhul normaalseks olusid, kus nad on üles kasvanud. See annab tunnistust meie mõtlemise hämmastavast plastilisusest, kuid tähendab ka, et kipume pidama enesestmõistetavaks asju, mida ei tohiks kunagi aktsepteerida.“ Kui kaovad marja- ja seenemetsad, kaob ja ununeb ka marjul- ja seenelkäimine ning loodus jääb inimesele järjest kaugemaks.
Merebioloog Daniel Pauly1 oli esimene, kes täheldas nn baastaseme nihkumise sündroomi: kuna inimkeskkonnas on loodusega toimuv muutus jätkuv ja järkjärguline, tekib võimetus seda muutust märgata. Pauly juhtis tähelepanu, et kalateadlased ei märka aegade jooksul toimunud kalavarude märkimisväärset vähenemist seetõttu, et iga teadlaste põlvkond kasutab muutuste hindamiseks baastasemena kalavarude suurust ja liigilist koosseisu oma teadlaskarjääri alguses. Teisisõnu: me seame baastasemeks ikka selle, millega oleme harjunud, ning nii me muudkui nihkume ja aktsepteerime muutunud olukorda normaalsena. Kes pole niitudel kunagi kullerkuppusid näinud, ei märka, et paljudes Eesti piirkondades on kunagi nii tavalisena tundunud võimalus noppida vaasi kena kimp kullerkuppe jäänudki vaid kenaks mälestuseks.
See laialdaselt esinev sündroom on üks peamisi põhjusi, miks ei märgata elurikkuse vähenemist isegi praegusel suure väljasuremise ajajärgul. „Alles sajanditetaguseid looduskirjeldusi lugedes saame me aru, kui palju on tänapäevaks kadunud,“ osutab Lent, tuues välja, et XIX sajandi algul elas Aafrikas umbes 26 miljonit elevanti, nüüdseks on neid seal vaid umbes 400 000. Eestis olid aga kõikjal ringi hulkuvad hundid kakssada aastat tagasi veel inimeste elu pärisosa: neid oli praegusest oma kümme korda rohkem ja nendega arvestati.2
„Järgmine kord matkama ja looduse ilu imetlema minnes võtke hetk aega mõistmaks, et näete vaid kunagise hiilguse kahvatut varju,“ soovitab Lent. Templist on järel vaid varemed. Ilusad, kuid siiski kõigest varemed.
Lenti kõige sügaval seotusel põhineva maailmavaate intellektuaalselt kindel alus näitab, kuidas on ekslikesse ideedesse takerdudes praegusesse kitsikusse jõutud. Üheks peamiseks nendest ideedest võib julgelt pidada progressimüüti, mille on tabavalt lahti kirjutanud Briti mõtlejad Paul Kingsnorth ja Dougald Hine: „Progressimüüt põhineb loodusmüüdil. Esimene kinnitab, et meie osaks on ülevus, teine, et see ülevus on saavutatav tasuta. Mõlemad müüdid on teineteisega tihedalt seotud. Mõlemad asetavad inimese muust maailmast eraldi, jutustades, et alustasime ürgsoodes häälitsedes kui alandlik osa millestki, mida nimetatakse „looduseks“, aga mille oleme nüüdseks võidukalt alistanud. Juba asjaolu, et kasutame sõna „loodus“, tõendab, et me ei pea end selle osaks. Meie eraldatus sellest on müüt, mis on lahutamatu osa meie tsivilisatsiooni võidukäigu loost. Me räägime endile, et inimene on ainus liik, kes on kunagi loodusega võidelnud ja võitnud. Sellest ka meie ainulaadne hiilgus.“3
Alles viimastel aastakümnetel on selle loo ebatõelisus saanud naeruväärselt ilmseks, pannes üha suuremal hulgal inimesi otsima uut tähendust maailmale ja inimeseks olemisele. Neis otsingutes tasub meeles pidada, et meile tuttava maailma lõpp ei ole veel maailmalõpp ja, nagu ütleb Hine, „kui me ei suuda seda mõista, siis kaitseme lõpuks iga hinna eest maailma, nagu me seda tunneme, ükskõik kui koletud tagajärjed sellel ka ei oleks“.4
Tuttava maailma lõppu ei peaks liigselt kartma, sest see tähendab ka meid tänasesse kitsikusse toonud maailmakäsituse lõppu. Sellest vabanemine loob võimaluse leida koos uus lootus, millest kantuna tundmatus maailmas parem tulevik luua, lähtudes seekord kõige sügaval seotusel põhinevast maailmavaatest.
1 Daniel Pauly, Anecdotes and the shifting baseline syndrome of fisheries. – Trends in Ecology and Evolution 1995,10/10:430.
2 Ilmar Rootsi, Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni. Doktoritöö. Tartu Ülikooli kirjastus, 2011.
3 Paul Kingsnorth, Dougald Hine, Uncivilisation. Dark Mountain. The Manifesto. https://dark-mountain.net/about/manifesto/
4 Dougald Hine, At Work in the Ruins: Finding Our Place in the Time of Science, Climate Change, Pandemics and All the Other Emergencies. Chelsea Green Publishing Co, 2023.
Kujutage ette ühte paneelmajade vahel asuvat koolimaja, mille köögis käib õhtutundidel ja nädalavahetustel tippkoka juhendamisel restoranivääriliste roogade valmistamine. Tuntust kogunud sotsiaalsel ettevõttel on juba päris palju kliente, kes hindavad selle toidu lugu ja tellivad kooliköögis tehtut kodustele pidulaudadele. Osa tulust jagatakse kooliga. Ettevõte pakub ka kooliõpilastele ja soovijatele toiduainete ülejääkidest toiduvalmistamise töötubasid, seisab toiduraiskamise vastu ja väärtustab kohalikku toorainet. Pärast koolipäeva muidu jõude seisev täisvarustusega köök on rakendatud kohalike elanike teenistusse, annab koolile uue hingamise ning võimaluse veidi lisaraha teenida.
Kas ulme? Mitte päris. Seda laadi koolide n-ö hõivamisest kuuleb aina enam. Näiteks asutati hiljuti Yorki linnas Inglismaal School Kitcheni nimeline ettevõte, mille tegutsemismudeli väljatöötamisel lähtuti just sellisest sümbiootilisest suhtest piirkonna koolidega.
Kui ühe kooli võimalustest saavad osa ka piirkonna elanikud, näiteks avatakse neile staadion, võimla, söökla, aula või tööõpetuseklass ettevõtluseks, trennideks, töötubadeks, koolitusteks ja kokkusaamisteks, võidab sellest kogu piirkond. Kohalikud saavad kodu lähedal juurdepääsu sportimis- ja enesearendusvõimalustele ning koolist saab koht, mis pulbitseb elust ka pärast õppepäeva. Selline kool on rohkem kui lihtsalt kool. See on ankurasutus, kus saavad kokku piirkonna elanikud. Sellised paigad aitavad kaasa sotsiaalse sidususe, paigatunde ja heaolu kujunemisele.
Kogukondade arendamisest räägitakse veel vähe. Eks see ole mõistetav, kuna nii akadeemilises kui ka eriala mõttes on valdkond uus, kogukonna arendaja on päris värske amet. Olgu kohe öeldud, et kogukond ja kogukondade arendamine ei tähenda vaid rohujuure tasandil külaliikumist ega ka elukeskkonna arengut tagant tõukavat, tihtipeale millelegi reageerivat ruumiaktivismi. Praegu käsitletakse akadeemilises ringkonnas kogukonna arendamist avaralt ning see hõlmab elukeskkonna planeerimist, sotsiaaltööd, rohepööret ja riigikaitsetki.
Raamatukogudel on palju pakkuda. Neutraalse kokkusaamisruumi üleüldise vähesuse juures on raamatukogust saanud hindamatu väärtusega turvaline tasuta koht, kus kohtuda, suhelda ja maailma asjadega kursis olla.
Kriisiolukorras on kogukond aina olulisem, sest inimesed, kes tegutsevad koos, tagavad ka ühiskonna parema kohanemise ja raskustega toimetuleku. Koostoimimist soodustab ruum, ühis- ja huvitegevus, tähenduslik suhtlus, üksteise austamine, märkamine ja abistamine. Viimatises Eesti inimarengu aruandes toovad teadlased välja, et just kogukondlik seotus, sh naabrite tundmine, on oluline osa sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest.1 Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb või kaob, siis väheneb ka heaolu ning suureneb vaimse tervise probleemide tekkimise võimalus. Lisaks on see usaldamatuse ja polariseerumise kasvulava.
Tänavu maikuus külastab Eestit maailmakuulus kogukondade arendamise eestkõneleja, iirlane Cormac Russell, kes on aidanud nihutada arusaamu ja tõekspidamisi paljudes omavalitsustes ja kogukondades üle ilma. Ta kordab pidevalt, et keskenduda tuleb tugevusele ehk ressursile, mitte sellele, mis on valesti: „Focus what’s strong not what’s wrong“.2
Raamatus „Connected community“ ehk „Ühendatud kogukond“3 räägib Russell kuuest ressurssist, mis igas piirkonnas olemas: inimesed koos oskuste ja annetega, seltsid/vabaühendused, ankurasutused, ehitatud ja looduslik avalik ruum, ettevõtlus ning lood.
Ankurasutused
Vajadus leida aina keerulisemas maailmas aina keerulisematele probleemidele lahendus just kohalikul tasandil on rambivalgusse asetanud asutused, mis kuuluvad igapäevaelu juurde. Paarikümne aasta eest (2000. aastate alguses) hakati teatud omadustega avalikke asutusi nimetama ankurasutusteks, kus kasutatakse ressursse – hoone, maa, töötajad, oskused, aeg või raha – põhitegevuse kõrval ka kohaliku elu edendamiseks ja kogukonna võimestamiseks.4
Kuigi definitsioonis pole suudetud kokku leppida, on teadlased ühel meelel ankurasutuse nelja põhitunnuse osas. Esiteks, paiksus: kindel asukoht on kõige olulisem ankurasutuse tunnus. Sellistel asutustel on näiteks kinnisvara, taristu, hoov, maa jms. See võimaldab pikka aega panustada kohalikku majandusse (töökohad), aga ka paigaloomesse ja avaliku ruumi kvaliteeti.
Teiseks,staatus: ankrud on pigem mittetulunduslikud avalikud asutused. Mittetulunduslik avalik sektor teenindab inimesi päevast päeva, loob paremat ühiskonda ja keskkonda ning võimestab inimesi ja perekondi. Avalik staatus tagab ka suurema usaldusväärsuse.
Kolmandaks, suurus ja mõju: ankruteks võivad olla nii suured kui ka väikesed asutused. Näiteks haiglad või ülikoolid, mis loovad töökohti, soodustavad ettevõtlust, teenuste ja kaupade tarbimist ning mõjutavad majandust. Suhteid aitavad luua ja inimesi kokku tuua ka väiksemad asutused, näiteks raamatukogud.
Neljandaks, missioon: soov teha rohkem, kui põhitegevus ette näeb, ehk olla rohkem näoga kohalike inimeste poole ja panustada piirkonna arengusse.
Iga avalik asutus ei ole automaatselt ankur. Ankruks saamiseks on esmalt vaja mõista selle suurt rolli: peab olema valmis kasutama oma ressursse (taristu, töötajad, raha, aeg jms) ühiskonna probleemide lahendamiseks. See eeldab juhtimisotsust ja väljakujunenud organisatsioonikultuuri. Oluline on seejuures teadvustada, et ankurasutuse põhitegevus ei ole kogukonna loomine ja arendamine. Asutused on pigem toetajad ja võimaldajad, näiteks pakkudes tegutsemiskohta neile, kes seda vajavad. Ankruteks võivad olla nt koolid, ülikoolid, haiglad, raamatukogud, muuseumid, kirikud jms asutused.
Koolid
Artikli alguses avasin ühe tavalise linnakooli potentsiaali, kuidas panustada piirkonna elanike heaolusse ja sidususse. Toon ka teise näite: palavalt armastatud Metsküla kool. Selle kohta on öeldud, et see on liim, mis hoiab kogukonda koos: see pole lihtsalt haridusasutus, vaid kogukonna kese. Mitmed uued riigigümnaasiumid püüdlevad kogukonna suhete edendamise poole. Loodetavasti saavad neist sellega meie haridusmaastikul teerajajad. Äsja avatud Narva eesti riigigümnaasiumi moto on olla kogukonda ühendav kodu ehk soovitakse olla rohkem kui lihtsalt kool. Lisaks õpetajaskonnale on palgal ka kogukonnasuhete juht, kelle kaasabil püüeldakse just nimelt selle poole, et jagada ressurssi – ilusat hoonet koos suurepäraste tingimustega – ja saavutada naabritega sügavam side. Sellisest koolist võidab linn ja ka riik.
Haiglad ja terviseasutused
See, kuidas haiglad või perearstikeskused saavad kogukonnas kandvama rolli võtta, on Eestis veel suhteliselt avastamata maa. Ennast ankrutena mõtestavad terviseasutused toimetavad ka väljaspool oma ruume, sest mõistetakse, et ravimiseks ei piisa headest tingimustest haiglas, vaid tervenemiseks ja terveks jäämiseks on oluline ka füüsiline ja sotsiaalne keskkond, kus patsiendid elavad. Põnevad koostöövormid ja ettevõtmised soodustavad keskendumist haiguste ennetusele ja varajasele märkamisele. Peale klassikalistele näidete, nagu mobiilsed kliinikud või ratastel nõustamiskabinetid, annab eeskuju Inglismaal aina populaarsem roheretsepti väljakirjutamine ehk soovitus tegeleda linnaaiandusega.5 Tervishoiuasutuse ja kogukonnaaia koostöö korral saavad arstid teatud juhtudel tabletipurgi asemel soovitada hoopis näpud mulda pista. Kogukonnaaed ei asenda arste ja tablette, kuid täiendab ravi. Tähenduslik tegutsemine ja kuskile kuulumine võivad positiivselt mõjuda ja aitavad inimesel terveneda.
Raamatukogud
Praxise hiljutine analüüs toob välja, et Eesti raamatukogude potentsiaal on riigi ja kohaliku elu arendamisel kasutamata.6 See pole vaid Eesti mure. USA sotsioloog Eric Klinenberg nimetab just raamatukogusid avalikest institutsioonidest kõige alahinnatumateks. Ta tunneb muret, et raamatukogude sulgemine ja nende arendamata jätmine võib muuta niigi haprad sotsiaalsed suhted veelgi hapramaks. Ta toob välja, et raamatukogu pole vaid raamatute tasuta lugemise ja laenutamise koht. Üksinda elavad eakad leiavad seal tihti seltsi, seal tegeletakse lastega, kelle vanemad on tööl, ja aidatakse immigrantidel uue keelekeskkonnaga kohaneda. See on koht, kuhu on alati oodatud ka keskmisest väiksema sissetulekuga elanikud, kodutud ja noored.7
Raamatukogul on palju pakkuda. Neutraalse kokkusaamisruumi üleüldise vähesuse juures on raamatukogust saanud hindamatu väärtusega turvaline tasuta koht, kus kohtuda ja suhelda. Hiljuti kirjutas Guardian lootusrikkalt, et Z-põlvkond taasavastab USAs raamatukogu hüvesid.8 Ühest küljest kannustab seda noorte igatsus autentse ja turvalise füüsilise keskkonna järele, aga ka väärtused, mida raamatukogud esindavad, ning võimalus suhelda.
Turvalise ja toetava keskkonnana ei saa raamatukogude rolli laste ja noorte elus alahinnata. Lapsed, kes trennis ei käi või ei taha pärast kooli koju minna, kuna seal näiteks pole kedagi, veedavad ka Eestis raamatukogudes palju aega. Lastele võib raamatukogu olla turvapaik: seal saab kiusu- ja vägivallavabas keskkonnas õppida ja just lahke raamatukoguhoidja võib mõnele lapsele olla üks väheseid täiskasvanuid, kes märkab ja kuulab teda.
Ka vanemaealiste puhul mängivad just kodulähedased raamatukogud olulist rolli. Kuigi Eestis esineb sotsiaalset eraldatust kõigis vanuserühmades, mõjutab see märkimisväärselt just vanemate inimeste tervist ja toimetulekut. Viimases Eesti inimarengu aruandes on välja toodud, et vähene suhtlemine ja kokkupuude inimestega võivad tuleneda näiteks piiratud sotsiaalvõrgustikust või liikumisvõimalustest, pikast vahemaast või kehvast ligipääsetavusest kohtadele, kus teiste inimestega kohtuda.9 Digikirjaoskuse korral saavad vanemad inimesed osa riigi teenustest ja ühiskonnaelust ning suhelda kaugel elavate lähedastega. Selles vallas teevad raamatukogud sageli vähestele ja vananenud arvutitele vaatamata nähtamatut, ent väga olulist tööd.
Raamatukogude tugevusi pole ühiskonnas piisavalt märgatud ega hinnata osatud. Nende poliitilisel tasandil teadvustamine tõstaks raamatukogudesse investeerimist märkimisväärselt. Ühtlasi investeeritaks vaimse tervise probleemide ennetusse, kooskäimisega kaasnevasse sotsiaalse ja emotsionaalse turvatunde tagamisse. Praegusel ajal on vaja, et raamatukogu oleks heaoluruum suhtlemiseks, tugev ankurasutus, kus kaasatakse ja võimestatakse inimesi, et parandada hakkamasaamist ja koostööd.
Kuidas edasi?
Eestis pole veel harjutud nägema avalikke asutusi avaramas, kogukonna arengut ja heaolu toetavas rollis. Need võimalused vajavad avastamist mujalgi. Eelmisel sügisel Eesti esimesel kogukondade arendamise inspiratsioonipäeval peetud veebiettekandes rõhutas Cormac Russell, et üks suur arengutakistus on kohalike asutuste silotornides tegutsemine: nähakse vaid oma kitsast valdkonda ja tööpõldu ega osata end tajuda suurema rolli kandjana.
Mis aitaks edasi? Tuleb muuta hoiakut. Kogukonnale olulised asutused tuleb n-ö äratada ja julgustada neid kaasama oma meeskondadesse kogukonnatöö oskustega spetsialiste.
Ressurssi ei näi juurde tulevat. Kui avalikud asutused hakkavad nägema ennast ankrutena, tuleb ka riik paremini toime keeruliste ja kulukate kitsaskohtadega, nagu sotsiaalne eraldatus, eemaldumine demokraatiast, kliimakriis, polariseerumine, aina kasvavad vaimse tervise mured jms. Nii nagu ükski asutus ei saa pakkuda demokraatiat, ei saa need pakkuda ka sidusust, mis tekib usalduse, kuuluvuse, heaolu loova keskkonna, väärtuste ja suhete pinnalt. Ankrud soodustavad sotsiaalset ja emotsionaalset turvatunnet ja on seega olulised sidususteenuse pakkujad.
1 Merike Sisask, Airi Värnik, Eesti arengut viib edasi vaimselt terve rahvas. Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2023. https://inimareng.ee/eesti-inimarengu-aruanne-2023-sissejuhatus
2 Cormac Russell, Sustainable community development: from what’s wrong to what’s strong. – TEDxExeter 2016. https://www.youtube.com/watch?v=a5xR4QB1ADw
3 Cormac Russell, Connected community. Discovering the Health, Wealth, and Power of Neighborhoods. https://theconnected.community/
4 Kairi Tilga, Krista Lepik, Merle Linno, Raamatukogu kui kogukonna ankur: kvalitatiivne kirjandusülevaade. Rmt: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2022. https://kogukonnaveeb.ee/artiklid/raamatukogu-kui-kogukonna-ankur-kvalitatiivne-kirjandusulevaade/
5 Simon Kuper, Community gardens: ‘We all come here to heal’. – Financial Times 24. V 2023. https://www.ft.com/content/c28d0d4d-f70b-4fbf-ac94-156f3c2b590b
6 Meeli Murasov, Marleen Allemann, Karin Preegel, Aleksandr Michelson, Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks. Praxis, 2022. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2022/01/Rahvaraamatukogude-rolli-analu%CC%88u%CC%88s.pdf
7 Eric Klinenberg, To Restore Civil Society, Start With the Library. – The New York Times 8. IX 2018. https://www.nytimes.com/2018/09/08/opinion/sunday/civil-society-library.html
8 Alaina Demopoulos, Gen Z is ‘rediscovering’ the public library. – The Guardian 26. I 2024. https://www.theguardian.com/books/2024/jan/26/books-and-looks-gen-z-is-rediscovering-the-public-library
9 Helen Sooväli-Sepping, Elen-Maarja Trell, Sirle Salmistu, Ruumiplaneerimine ja vaimne heaolu: kuidas linnastunud keskkonnas sotsiaalset eraldatust ja üksildust vähendada. Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2023. https://inimareng.ee/ruumiplaneerimine-ja-vaimne-heaolu-kuidas-linnastunud-keskkonnas-sotsiaalset-eraldatust-ja-uksildust-vahendada/#vanemaealiste-vaimse-tervise-toetamine-eeldab-ligipaasetavat-linnaruumi
Hiljuti linastus Kumus värske dokumentaalfilm „Utoopia jõud“,1 mis harutas lahti Le Corbusier’ ja teiste tema kaasaegsete 1950. aastatel Indiasse kavandatud Chandigarhi hiidlinna loo. Filmist õhkub uhkust arhitektuurilegendi kohalolu üle, kuid ka globaalse arhitektuurikeele teatavat haavatavust, mis Euroopa modernismist välja kasvanuna ülerahvastatud värvilises Indias ei toimi.
Samal perioodil realiseerusid Le Corbusier’ utoopiast kantud sotsiaalsed ideed ka Euroopa südames. 1952 kerkis Marseillesse Unité d’Habitation, tuntud ka kui La Cité Radieuse ehk maja kui masin, mille modernistlik planeering väljendas muutuvat maailma ja uuele inimesele sobivamat elukorraldust, arvestas sõjas lesestunud naiste ja laste vajadustega. Tänapäeval on „elamismasinat“ hoolikalt restaureeritud, katusekorrusel asuv algkool koos lastebasseini ja hunnitute vaadetega linnale ning Vahemerele kätkeb avaliku ruumina kõiki võimalusi. Pika restaureerimisprotsessi eesmärk oli muuta ikooniline Le Corbusier’ katus toimivaks nüüdiskunsti linnagaleriiks Mamo. Kümne aasta eest avati spordiplatsiks rajatud katusemaastikul prantsuse kontseptualisti Daniel Bureni uhke näitus „Défini, Fini, Infini“, mille kohaspetsiifiliste installatsioonidega oli kunstnik töötanud viis kuud. Selles liminaalses ruumis balansseerivad Bureni peegeldused, hoone betooni faktuur ning mägine reljeef horisondil karismaatilise hoone ja kunstniku käekirja vahel.
Hiiglasliku kortermaja värvilised sisetänavad on muudetud osaliset galeriiks, kus leidub ka Eesti disainerite loomingut. Lisaks töötavad kino, restoran ja isegi hotell. Piiratud hulk väljaüüritavaid Airbnb kortereid annavad ka mujalt tulnud huvilistele võimaluse osa saada funktsionaalsest ühiselumudelist nn vertikaalses aedlinnas, mida praegu juhivad elanikud ehk korterühistu. Fantastilised rõdule laienevad korterid koos mööblidisainer Charlotte Perriandi kavandatud avatud köökidega on omaette terviklik maailm, mis sünnitas moodsa elamisviisi juba 70 aastat tagasi. Just siis arendas Le Corbusier välja ka proportsioonisüsteemi Modulor, mille võttis inimmõõtmelise ruumi ja ergonoomika aluseks.
Kuidas linnahall toimima panna? Iga idee loeb. Pildil EKA sisearhitektuuri tudengi Elis Rumma kursuseprojekt. Juhendajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla.
Samas kandis Vahemere rannikul asub modernistlik Villa E-1027 (1929), Eileen Gray tundlikult detailirohke looming, mille ta lõi koos partner Jean Badoviciga. Villa on väike, kuid Eileen Gray kujundas elegantse ruumi koos funktsionaalse ja ülimalt geniaalsete mööbliesemetega, millest said XX sajandi disainisümbolid. Tuntum neist on ehk kroomitud ümmargune diivanilaud Table E-1027, mille kõrgust saab metallketi abil reguleerida. Aastaid hiljem lisas perekonnasõber Le Corbusier omapäi villa interjööri dominantsed seinamaalingud. Keerulistel aegadel on maja hoolimatult koheldud, hüljatud villa skvottisid peavarjuotsijad. Eileen Gray mööblist tühjendatud maja päästis ning taastas algsel kujul selleks loodud sihtasutus. Nüüd on sellest ja villa ümbrusest saanud silmapaistev kultuuri- ja loodusobjekt, mida tuntakse Cap Moderne’i nime all. Eileen Gray villa E-1027, Le Corbusier’ Cabanon de Cap-Martin ja Les Unités de Camping ning baar-restoran Étoile de Mer on nüüdseks müütilised arhitektuurimälestised. Sealsamas, hingematvalt kaunil rannikul tibatillukeses kabiinis Le Corbusier elas ja töötas oma elu viimaste päevadeni.
Ka muutuvate aegade kiuste on väärt majad vastu pidanud, keegi pole jõudnud neid lammutada ja asendada nüüdisaegsema elukorralduse ja taskukohasema versiooniga. Toon need lummavad näited esile praegu, kui iha vabaneda olemasolevast linnaruumist ja arhitektuurist on tugevam kui kunagi varem. Viimasel ajal on maad võtnud tung lammutada möödunud sajandi väärikamad modernismipärandi hooned, sh linnahall. Kuid mitte ainult. Tallinna südalinnas on lammutamisele määratud arhitekt Peep Jänese Turisti kauplus,2 projekteerijate maja koos kauni saali ja stiilse saunaga,3 Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku kontorihoone Harju tänaval. Lihtne on lammutada, kui hoone ei ole mälestisena kaitse all. Millest sellised destruktiivsed tuuled? Soomlased on oma suurkuju Alvar Aalto hiiglaslikku pärandit pühendumusega restaureerinud ning andnud selle algupärasena linnakodanike kasutusse nii Helsingis, Tamperes, Jyväskyläs kui Rovaniemis. Mõistagi on võrdlus kohane väärtuste, kuid kohatu rahaliste võimaluste osas.
Väärtused ja muutumine. Kultuurivaldkonnas on kuulda üha tugevamaid hääli, et linnaruumi tuleb mõtestada säästlikul moel ja otsida väärtusi, mis kipuvad uuenduste tuules haihtuma. Arhitektuurimuuseumis avati hiljuti väga kõnekas Jaapani nüüdisaegse arhitektuuri näitus „Tegelemine olemasolevaga“, kus käsitletakse säästlikku säilitamist. Teadaolevalt on jaapani kultuuris säilitamine au sees, kuigi see on tähendanud olemasoleva samade töövõtete ja kohalike materjalidega nullist uuesti ehitamist, mille käigus järeltulevad põlved omandavad vilumust. Teisalt on tegu ka Exceli tabeli arvutusega, mis ütleb, et olemasoleva uuendamine ehk rekonstrueerimine on soodsam lahendus kui vana konserveerimine-restaureerimine-renoveerimine. Arvutustega vaidlemiseks peavad olema head argumendid, kuid ilmselgelt ei allu meie väärtussüsteem vaid arvudele. Ruumi atmosfääri loomisel või taastamisel ei saa jätta tähelepanuta selliseid aspekte nagu kultuuriväärtus, esteetika, uurimis-, sentimentaalne väärtus jm.
Kogukondlikkus. Ajutisuse võlu ja valu. Hoonete ümbermõtestamise puhul on vaja leida toimiv funktsioon, mis mahub maja ehitamisaegsesse väärtussüsteemi. Eesti kunstiakadeemias avati hiljuti uus vabaaine „Metsik restaureerimine“, kus tehakse sissejuhatus kogukondlikku restaureerimisse, tiivustatakse aktiivset meeskondlikku mõtlemist indiviidi tasandil ja ühiste kokkulepete toel. Üle kümne aasta on tudengid tegelenud „Hüljatud maastike“ kursuse raames tühjaks jäänud nn üleliigsetele majadele funktsiooni ja kohapealsete elanikega kokkupuutepunktide otsimise ja lahenduste katsetamisega. Maja sisu ehk funktsioon määrab selle järelelu. Majad ütlevad ette, millised inimesed seal käima hakkavad. Siit kasvab välja ajutise kasutuse mõte, arhitektuuri ajutisus.
Vajadusest kasvab tegu. Brüsseli kolmes linnaosas – Molenbeekis, Ganshorenis ja Forestis (Vorst) tegutseb viiendat aastat kunstnike kooperatiiv Level Five.4 Omavalitsuste toel hõivatakse aina uusi lammutamisele või ümberehitamisele määratud vanu hooneid, et pakkuda loomestuudioteks taskukohaseid pindu. Sisult ja vormilt on rühmitus interdistsiplinaarne ja kaasatakse loovisikuid maalikunstnikest interpreetideni, akadeemikutest arhitektideni, skulptoritest ühiskonnaaktivistideni. Kunstnike ühenduse manifest näeb kunsti kui sotsiaalset ja demokraatlikku nähtust, kus mitmekesisus annab vaatenurkade paljususe. Üheskoos koostatakse arenguprogramme ning vastastikusel toel toimuvad filmilinastused, loengud ja arutelud, avatud stuudiotes jagatakse ühist ruumi. Kunstnikkonna kanda jäävad marginaalsed püsikulud. Samm-sammult on loodud stuudiote võrgustik, mis toetab kunstilisi algatusi, arengut ja vahetust. Iga kuu kohtuvad linnaosa volikogu ja rühmituse nõukogu arutama, kuidas kultuurielu elavdada ja mitmekesistada.
Meil siin Tallinnas on õnneks olemas Telliskivi loomelinnak ja teisi häid näiteid, mis on samuti välja kasvanud ideest ja vajadusest luua ühine hingamine, mitte niivõrd endise (nõukogude) tehasehoone päästmine. Kõik kõlab kokku ja toimib sujuvalt nii ruumi kui kasutajate osas. Kalamajas toimub gentrifikatsiooni kolmas laine, omaaegsed n-ö külmetavad kunstnikud liiguvad üha Kopli poole, kuid varsti tuleb meri vastu. Kas taganeda jääb veel vaid Lasnamäele või hoopiski vanalinna?
Maadlus modernismiga. Mis on need ruumilised väärtused, mida peame hoidma ja kaitsma?
Selle üle arutlesime suuremas ringis möödunud kümnendi alguses 2012. aastal, kui linnahalli ja hüljatud modernismipärandi teema koos teiste kunstnike ja arhitektidega Veneetsia arhitektuuribiennaalile viisime. Löön lahti kataloogi „How Long is the Life of a Building? / Kui pikk on ühe maja elu?“5 ja loen ümarlaua arutelust arhitektuuriekspertide päästeideid, mis nii mõnegi maja puhul on praeguseks ellu viidud. Toona oli hüljatusse jäetud Carina kohvik, mis nüüd töötab juba aastaid rekonstrueeritud Tuljaku restoranina (arhitekt Valve Pormeister, sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi, 1964). Ei tekkinud vajadust hoida seda elus elamuna. Küll aga pole jõudnud Rocca al Mare vabaõhumuuseumi Toomas Reinu Kobela betoonsaun (1982), kus võiks olla selle koht nagu näiteks Frank Lloyd Wrighti hotell Imperial (1915) Jaapanis Meiji-Mura vabaõhumuuseumis (rekonstrueeritud 1976).
Kannikese poe klaaspaviljoni (1967) on tudengid näinud südalinna eramuna – väga praktiline ja ühtlasi elegantne idee. Õnneks püsib omal ajal noore arhitekti Tiit Hanseni projekt enam-vähem algupärases kasutuses – eestlased armastavad lilli. Tellija roll on väga oluline. Näiteks Kuressaares on kohaliku kultuurikeskusena leidnud uue hingamise modernismipärl – legendaarne kunagi lammutamisele määratud Marika Lõokese kavandatud Saare KEKi hoone (1982).
Pika aja jooksul ei ole settinud teadmist ega ole ideed, kuidas linnahall toimima panna, hiiglane ootab oma aega. Püsimiseks ja getostumise vältimiseks peaks korrastama ümbrust ja siluma lagunevat sillutist. Linnahall on omamoodi väike muuseum koos seal asuva Raine Karbi maja maketiga. Linnahalli naabruses avaneb linn merele, värske Logi kogukonnasaun on hea näide vabatahtlike MTÜ Kuum ja Külm aktivistide algatatud pikaldasest, kuid toimivast koostööst linnavalitsusega. Loodan, et ruumilisi väärtusi peitev hoone unikaalne maht ootab kannatlikult ära arhitektuurivõistluse jätkusuutlikud nägemused.
Iiri-USA kunstikriitik Brian O’Doherty on öelnud, et asju ja olukordi tuleb esmalt vaadelda kontekstis, et näha, kuidas keskkond ruumi kujundab ja alles seejärel saab keskenduda kontekstile endale.6 Ruumilist keskkonda on võimalik väärtustada kasutamisega. Hüljatud hoonete ja ruumide ümbermõtestamisel määrab palju kogukonna osalemine, kui kasutajad võtavad taaselustamises juhtrolli. Ruumilise sekkumise võimalused avanevad ajutiste ruumikasutuste kaudu. Ruumi aktiveerimisega see n-ö kodustatakse ja luuakse ühisosa, millest võrsuvad hoone tulevikku puudutavad otsused.
Enamasti on ruum jäik, kuid toimiv ja elus ruum eeldab paindlikkust. (Ümber)ehitamise kui pika protsessi võlu saab nautida järk-järgult, maja kasutada osaliselt.
Sisearhitektina tajun, et kõigepealt tuleb säilitada hoone esialgne ruumiplaan, sest vaid see kannab läbi aja algset kasutusmustrit, aitab mõista maja lugu, mäletada ja väärtustada. Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks.
1 „Kraft der Utopie ‒ Leben mit Le Corbusier in Chandigarh“ Karin Bucher, Thomas Karrer, 2023.
