Toeta
Otsi

biomass

  • Elas kord robot …

    ANDRUS ORG

    „Robotite muinasjutud“ avaldati esimest korda poola keeles 1964. aastal, s.o kümnendil, mis oli tiine fetišlikust teaduse- ja tehnikalembusest, küberneetiliste ideede lennukusest, kosmosevallutamise hurraaoptimistlikest projektidest.

    Teadlane, nagu selgitas toona Vladimir Beekman lastele adresseeritud teadusmuinasjutus „Aatomik“ (1959), oli „väga tark ja kuulus mees“, looja ja valitseja, kes avastas looduse saladusi ja leiutas uusi masinaid. Unistus targast masinast ei piirdunud üksnes mehaaniliste robotitega, nagu neid on kirjeldanud Madis Raju lastejutus „Hüpe tulevikku“ (1958), kus kodust olmet ilmestavad tronka­nimelised elektronaparaadid, kes täidavad käske ja teevad majapidamistöid. Robotikujutelm oli üha tuntavamalt kantud lootusest luua inimesesarnane küberorganism, keda Boris Kabur peagi tutvustas oma koolinäidendites „Rops“ ja „Rops aitab kõiki“ (need lavastati Tallinna Draamateatris vastavalt 1964. ja 1965. aastal). Teadusliku sisu ja muinasjutuliku vormi ühendamiseks tolle ajajärgu lastekirjanduses piisas vaid maagilisest salasõnast „liirum-laarum-lumps“, uut moraali esindavat küborgi kuju sai omakorda juhtida parooli „ma-tean-sust-rohkem“ abil.1 Paradigmanihke, kus moodsa muinasjutu sisuks kujunes teadus, täpsemalt küberneetika ja tehnoloogia, tabasid 1960ndate hakul ära ka mitmed eesti kirjanikud (peale eelnimetatute veel Rein Sepp ja Artur Alliksaar), mitte ainult Euroopa ulmekirjanduse suurkuju Stanisław Lem.

    Stanisław Lemi „Robotite muinasjuttude“ eestikeelse väljaande värviküllased illustratsioonid on sündinud kaheksa poola ja kaheksa eesti kunstniku loometööna. Urmas Viigi illustratsioon jutule „Kaks koletist“.

    Lemi robotijutte võib pidada teadusulme ja muinasjutu unikaalseks hübriidžanriks. Muinasjutuseadusi järgiv traditsiooniline vorm on siin ühendatud pööraste teadusfantaasiatega, mis pakuvad kujutluspilte piiritutest universumiavarustest ja tundmatutest tehnoloogiaimedest. Allegoorilise narratiivi ja tehnoloogilise fassaadi taga on peidus sootuks sügavam filosoofia, mis hõlmab arutlusi tehnika arengu ja intellekti loomuse üle. Muinasjutte, mis oma laadilt on suuresti mõistulood (fables), läbib absurdihuumor, kus rafineeritud kirjelduste kõrval ei põlata ka grotesksemat kujutamisviisi. Sotsiaalse teadusulme (social science fiction) autorina kujundab Lem humanistliku horisondi, viidates oma allegooriate kaudu inimühiskonna kitsaskohtadele ja inimsuhete ebakõladele. Küllap just seepärast näeb Peter Case Lemis ratsionalisti nahka pugenud pessimisti.2

    Kõigi lugude sündmustik rullub lahti kosmoses (universumis), millel on „määratud mõõtmed ja piiritu jõud“ ja mis on „täis hindamatuid veidrusi“ (lk 184-185). Kosmos, mille üle autor nii mõneski jutus muigab, on naljakas, totter, isegi naeruväärne, kuna kompab ebatõenäolisuse piire, mistõttu sellele ei ole kuskil miskit võrdset. Lemi kosmosejuttudele on omased hüperboolsed mõõtkavad ja käsitamatud transformatsioonid, kujutatud mateeria on täis tunnetamatuid omadusi, millesse astronoomiakaugem lugeja võib takerduda. Selles „tumedas tähelaotuses“ päästab muinasjutuvestja valla omamoodi revüüetenduse, kus kirevate kostüümidega kosmilist tantsu on vurrkannidena keerutamas galaktikad, planeedid ja tähed. Selle määratu suure kosmilise tühjuse on Lem täitnud fantaasiaküllaste legendide ja müütidega, sidudes need reaalteaduslike hüpoteeside ja aksioomidega. Sealjuures on ta teadlik nii teaduse seletamisjanust kui ka kunsti tunnetusvõimest: „Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst“ (loe: müüt, lk 186).

    Lemi muinasjuttudes valitseb selge dialektiline suhe, kus üksteist on pidevalt tasakaalustamas väike (mikros) ja suur (makros), valgus (solar) ja pimedus (lunar), kord ja kaos, looming ja häving. Peamine vastasseis näib siiski koonduvat võimu ja vaimu duaalsusse. Võim, selleks et oma positsiooni tugevdada, on huvitatud aardehunnikute ahnitsemisest, salaliitude ja nuhksüsteemide sisseseadmisest. Vaimu pärusmaaks on tarkus, loovus ja meisterlikkus, omadused, mis võimaldavad tundma õppida mateeria saladusi, energiat kontrolli all hoida ja vallata tehnikat. Vaim kui tasakaalustav alge astub üldjuhul vastu soovimatutele jõududele ja kurjadele kavatsustele. Nii suudab mõttevalgust külvav tähesüütaja Kosmogoonik üle kavaldada kuuesajakäelise despootvalitseja, kes hävineb „kõrvulukustava valgusena“ (vt „Uraanist kõrvad“, lk 30). Võimu ja vaimu vastasseisus panustatakse saatuse muutlikkusele ja õnne vahelduslikkusele.

    Lemi kujutletud universumiavarusi asustavad tehisintellektiga rikastatud küberneetilised robotolevused, kes täidavad tähehõimude (nt tagurpidiste, hulklaste või kahvanahkade) kõrgtehnoloogilises tehisühiskonnas igat masti sotsiaalseid rolle, kehastudes kas kuningateks, printsessideks, rüütliteks, nõunikeks, käsitöölisteks, teadlasteks või leiutajateks, isegi robotkoerteks, keda tüütavad robotkirbud. Kuigi üldjoontes võib neis küborgites näha inimese identiteedi sünteetilist imitatsiooni, meenutavad nii mõnedki neist mänguasja- ja ulmefilmisarjast tuntud transformereid, gigantseid universumisõdalasi või müütilisi tehistitaane, kelle ilmumine mõnele planeedile tõotab fataalset hukku (vt „Valge surm“). Kuigi Isaac Asimovi robootika kolm põhiseadust Lemi juttudele ei kohaldu, kaldub autor robotite eksistentsi sellegipoolest vaatlema moraalses mõõtkavas, viidates nende kaudu hea ja kurja relatiivsusele, sotsiaalsete hierarhiate ja bürokraatlike reeglite ahistavusele, tehnoloogiliste eksperimentide ohtlikkusele, vabaduse kui ideaali haprusele ja kaduvusele.3 Mõtlevate masinate empaatiavõimetu käitumisloogika kätkeb lemilikus prismas ilmselgeid ohte, aga ka naeruväärsusi.

    Katrin Ehrlichi vinjett jutule „Uraanist kõrvad“.

    Vaimuloomingu kesksed figuurid neis lugudes on nn konstruktorid, loojad-leiutajad, kelle hulka kuuluvad näiteks Suur Kroonikübernaator, Suur Peadünaamik ja Suur Abstraktor (vt „Kaks koletist“). Nagu Mikromiil, üks peenema mõttetegevusega leiutaja, eneseirooniliselt tõdeb, on konstruktorite vaba vaim piiratud vaid nende enda mõtlemisvõimega: „Ma võin ehitada kõike, mis mulle pähe tuleb, [—] aga kõik ei tule ju pähe“ (lk 96). Robotite konstruktorid on ühtaegu nii insenerid kui ka võlurid, vahel ka jumala mõõtu kangelased, kes lahendavad osavalt ja meisterlikult keerulisi ülesandeid. Nendegi osaks on sageli võitlus, mida kannustab kas hirm, kadedus, raev, paranoilisus ja kättemaksuiha või hoopis mõni voorus, nagu tõejanu, õiglus- ja missioonitunne. Stabiilset ja rahulikku kulgemist, korra ja heaolu ideaali on neis iidkaugetes universumisoppides ühel prognoosimatul ajahetkel kõigutamas kaos ja häving. Nii nagu varaste antiikajaloolaste tekstid sisaldasid peamiselt hõimude ja nendevaheliste sõdade kirjeldusi,4 kubisevad ka Lemi muinasjutud kosmoloogilistest konfliktidest, kaose- ja hävingupiltidest.

    Lõpptulemusena visandavad need muinasjutud võimsa kosmilise müsteeriumi, mis annab aimu mikro- ja makrokosmose lahutamatust kokkukuulumisest, mateeria ja energia lõpmatutest kasutusvõimalustest, mõtlevate masinate piiramatust loomevõimest, kosmiliste jõudude lakkamatust võitlusest. Need muinasjutud ei paku vastust küsimusele, mil moel siire ajalooliselt kosmoloogilise suunas aset leidis, mil moel sündis tehisintellekt kui jumalus ja kuidas ta universumi hõivas. Iga lugu on justkui universumi fragment kõikehõlmavast kosmilisest vaatemängust, kuhu on kaasatud kosmoloogilised aktandid ja fenomenid, mille kujutlemiseks ei piisa tavapärasest ajalooteadvusest (ajalugu on kaotanud neis lugudes tähenduse) või üldistest astronoomiateadmistest (universum on teadusest ulmelisem). Peale selle on ka küllaldast keeletunnetust, et nautida reaalteadusliku sisuga poeetilisi nime- ja terminituletisi, mida tõlkija Hendrik Lindepuu on keelevaistlikult leiutanud. Kujutluspiltide loomisele aitavad omakorda kaasa eestikeelse väljaande värviküllased illustratsioonid, mis on sündinud kaheksa poola ja kaheksa eesti kunstniku unikaalse kultuurikoostööna.

    Kui Lemi robotid juhtumisi veel sündinud ei ole, siis muinasjutud nendest on juba kirja pandud. Ja teps mitte lastele.

    1 Andrus Org, Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2017, lk 157.

    2 Peter Case, Organizational Studies in Space. Stanisław Lem and the Writing of Social Science Fiction. – Organization 1999, kd 6(4), lk 652.

    3 Katarzyna Mazur-Lejman, The Robots’ Ethics in Stanisław Lem’s Fables for Robots. – Tekstualiam 2019, kd 3(50), lk 41.

    4 Vladimir Toporov, On the Cosmological Orgins of Early Historical Descriptions. – Russian Poetics in Translations 1976, nr 3, lk 58.

  • Võidukas tagasitulek

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Vee peal“ (Filmivabrik, Eesti 2020, 106 min), režissöör Peeter Simm, stsenarist Olavi Ruitlane, operaator Manfred Vainokivi, kunstnik Eugen Tamberg, monteerija Kersti Miilen, produtsendid Marju Lepp ja Manfred Vainokivi, põhineb Olavi Ruitlase samanimelisel romaanil. Osades Rasmus Ermel, Marko Matvere, Aarne Soro, Aurora Aleksandra Künnapas, Kalju Orro, Maria Klenskaja, Evelin Võigemast, Hilje Murel, Indrek Taalmaa jt.

    Viimaste nädalate kuum teema on riigi filmirahastusse kavandatud hiigelkärbe. Kultuuripoliitilist idiootsust on hämmelduse ja ahastusega tümitatud ühelt ja teiselt poolt, Filmirežissööride Gild on seda nimetanud eesti filmi lõpuks. Kaemaks, mille hukku vaagitakse, tasub seada sammud kinno, kuhu on augusti ja septembri jooksul järjest jõudnud mitme põlvkonna filmitegijate linalood – „Öölapsed“, „Kratt“1 ja nüüd lõpuks juba mullu Pimedate Ööde filmifestivali võistlusprogrammis ilmavalgust näinud „Vee peal“.

    Eesti filmi tohutu tõus nii kohaliku publikumenu kui ka rahvusvahelise tähelepanu poolest on kaasnenud õigupoolest põlvkonnavahetusega, üha uute andekate filmitegijate pealekasvuga. Nullindate lõpus tulid Ilmar Raag oma „Klassiga“ ja Veiko Õunpuu „Sügisballiga“,2 sealt edasi on Balti filmi- ja meediakooli toel hakanud kaela kandma üks talent teise järel. Tasub meeles pidada, et palju räägitud „EV 100“ filmidest pea kõigi lavastajatoolis istusid debütandid.

    Noored lavastajad on lainetena varieerinud eesti filmi kuvandit ja „Tujurikkuja“ pilkealusest on saanud tõsine konkurent välismaisele toodangule. Mõnevõrra varju on see aga sundinud need, kes eesti filmi lippu olid ka keerulisematel aegadel püsti hoidnud, tõstatades küsimuse, kas ja milline koht neile veel praegu on jäänud.

    Üheks selliseks on eesti filmi elav legend Peeter Simm – juba 1980ndate alguses sageli üheks paremaks kodumaiseks linateoseks peetava „Ideaal­maastikuga“3 endale nime teinud lavastaja, kelle arvel on nüüd viiekümnele aastale läheneva karjääri jooksul 11 täispikka linateost, lisaks hulk dokumentaal- ja lühifilme. 2012. aasta „Üksiku saare“ ja „Vee peal“ vahele jäänud kaheksa-aastane paus on seejuures pikim kahe Simmi linateose vahel.

    Armastus sulab nagu jäätis juulis. Rasmus Ermel täidab peategelase Andrese veenvalt eale iseäraliku trotsi, skepsise, väljapääsu ja vastuseid otsiva sisemise segadusega.

    „Vee peal“ viib vaataja 1980ndate aastate alguse Nõukogude Eestisse, Võru külje alla Tamula järve kaldale, ehkki filmitud on suur osa tegevustikust hoopis Peipsi ääres. Venemaal kaduma läinud isa ja Rootsi pagenud ema on jätnud vanavanemate hoolde varateismelise Andrese (Rasmus Ermel). Poisi meelistegevuseks on ühes sõber Kollaga (Aarne Soro) – „kõige targema lollipaberitega mehega“ – kalal käia. „Kui sa sinna hullumajja tagasi lähed, siis siia hullumajja ei jää mulle kedagi,“ sõnab peategelane ise nukralt, kirjeldamaks keskkonda, kus kasvada tuleb. Ja „nii kui vee pealt ära astud, saab elu kätte“.

    Elu viskabki Andrese teele kõik puberteediga kaasneva – eneseotsingud, esimese armastuse, tärkava seksuaalsuse, esimese südame murdumise. Seda kõike armututes tingimustes keset koolikiusu ja raskusi õpingutega, hüljatustunnet ema poolt ja pahura vanaisa tervisemuresid. Ümberringi lokkab aga üldine minnalaskmismeeleolu, poissi ümbritsevad joodikutest naabrid ning isegi kodus käratatakse talle ebaõnnestunud malekäigu peale „loll!“.

    Eelnev võib kõlada kohutavalt trööstitult ning melanhoolseid noote ongi filmis küllaga, ent „Vee peal“ tasakaalustab neid elulise huumori ning inimliku soojusega oma tegelaste suhtes, olgu nad kui tahes ekslikud. Isikupäraseid detaile ja ehedaid karaktereid koguneb sedavõrd palju, et kerge on aimata toimuva autobiograafilisust. Lugu põhinebki Olavi Ruitlase 2015. aastal ilmunud sama pealkirjaga lapsepõlvemeenutusel. Ruitlane on kirjutanud ka filmi stsenaariumi.

    „Vee peal“ ongi rohkem rida pildikesi elust ühes kindlas kohas ühel kindlal ajahetkel, kuid Andrese sirgumine seob need selgeks ja lihtsasti jälgitavaks tervikuks. Kerged on meenuma teised hiljutised suurekssaamislood – Janno Jürgensi „Rain“ (2020) ja Lauri Randla „Hüvasti, NSVL“ (2020). Ometi mõjub „Vee peal“ värskelt ja isikupäraselt, olles jutustuslaadilt märksa vähem vaoshoitud kui esimene ja tagasihoidlikum kui teine. Ruitlane ja Simm on targu hoidunud võimalikest äärmustest, kuhu võinuks kergesti langeda – nii nõukanostalgiast kui ka kujutatud eluheidikute kritiseerimisest.

    Kunstnik Eugen Tamberg on loonud väheste visuaalsete detailidega – vorstisaba, jäätisekohvik – selgelt äratuntava ajastupildi. Samal ajal on tegelaste sügavamas olemuses üldistusjõudu, tänu millele võiks sündmustik aset leida ka ükskõik millisel muul ajal. Kolmas võrdluspunkt võikski olla Katrin Lauri „Surnuaiavahi tütar“ (2011) – ükskõik, kui keeruline või vägivaldne kasvukeskkond ka pole, annavad need filmid edasi noore inimese maailmatajumise vahetust ja esimeste kogemiste imet.

    „Vee peal“ karakterite galerii on kirju ning näitlejad sõiduvees. Andrest kehastab 16aastane Rasmus Ermel. Nõndanimetatud lapsnäitlejatega töötamine on kurikuulus riskantne ettevõtmine, ent hiljutiste eesti filmide õnnestumisprotsent „Seltsimees lapsest“ ja „Eia jõuludest tondikakul“4 „Raini“ ja „Öölasteni“ on muljetavaldav – enamik debütante ei ole pidanud nimekamate ekraanikaaslaste kõrval piinlikkust tundma. Ka Ermel täidab Andrese veenvalt eale iseäraliku trotsi, skepsise, väljapääsu ja vastuseid otsiva sisemise segadusega.

    Kollana astub ekraanile Ugala näitleja Aarne Soro, kes särab viimasel ajal igas rollis, olgu tegemist koomilise kõrvalosaga Kinoteatri suvelavastuses „Bäng!“ või vaikiva sooritusega tudengifilmis „Kuningas“.5 Andrese vanavanematena moodustavad eheda tandemi Maria Klenskaja ja Kalju Orro. Küllap meeldejäävaima ja juba mitmelt poolt karjääri parimaks tunnistatud rolliga on maha saanud Marko Matvere naabrimees Valterina – vangis istunud elupõletaja, kellest kujuneb Andresele omamoodi mentor ja isafiguur, kellelt saada rohkem või vähem asjakohaseid õppetunde nii vastassugupoolega suhtlemise kui ka enesekaitse kohta. Matvere sooritus on filmis sedavõrd füüsiline, et gravitatsioon näib tema järgi kohanevat.

    Operaator Manfred Vainokivi on püüdnud tegelased, tegevuspaigad ja sündmustiku pilti petlikult lihtsate ja rahulike kaameraliikumistega. Lumised väljad ja laiuvad veekogud annavad filmile avara mõõtme ja heleda koloriidi, mis lisab helgust. Meediast on juba läbi käinud võrdlusi „Kevadega“.6 Kas „Vee peal“ kujuneb ligilähedaseltki sama palju räägitud klassikaks, on kaugelt liiga ennatlik arvata, aga senine soe tagasiside näitab, et hoolimata aja- ja ruumispetsiifikast on Simm tabanud midagi universaalselt hella ja tähenduslikku.

    Väiksemaid konarusi on filmil ka. Katse lugu viimase stseeni abil poeetiliselt kokku siduda mõjub eelneva naturalismi kõrval võõrkehana. Sama kehtib Andrese ema üksikute viirastuslike ilmumiste kohta. Üldpilti see aga ei kõiguta. Kui tulla tagasi alguses viidatud kodumaise filmi hetkeseisu juurde, siis on ülimalt muljetavaldav, et kõigi noorte lavastajate pealetungi järel pole Simm kaamerat kappi toppinud, vaid on vastanud ühe oma kuulsusrikka karjääri parima filmiga. See on järjekordne võimas märk eesti filmi tasemest, rikkalikkusest, kõnetamisvõimest ja usaldusväärsusest. Jääb üle loota, et lõpp jääb kaugele veepiiri taha.

    1 „Öölapsed“, Priit Pääsuke, 2021; „Kratt“, Rasmus Merivoo, 2021.

    2 „Klass“, Ilmar Raag, 2007; „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

    3 „Ideaalmaastik“, Peeter Simm, 1981.

    4 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018; „Eia jõulud Tondikakul“, Anu Aun, 2018.

    5 „Kuningas“, Teresa Juksaar, 2021.

    6 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969.

  • Kuidas jahutada tüssatuid?

    MÄRT VÄLJATAGA

    Kui veel COVIDi vaktsiini kõikidele ei jätkunud, kujutas vaktsiinivastasus endast rohkem teoreetilist probleemi. Nüüd on probleem saanud reaalsemaks, kuigi vaktsineerimata inimeste koguhulgast on vist suurem osa ikkagi vaid laisad ja muretud, jagamata põhimõttelisi vaktsiinivastaseid veendumusi. Kui aga üldine tervis ja heaolu peaks nõudma vaktsineeritute 70% läve ületamist, muutub tähtsaks iga hing, või õigemini ihu.

    Ameerikas ilmub järjepanu lugusid vaktsiinivastastest, kes surivoodil kas kahetsevad või – märksa sagedamini – vaktsiine trotslikult sajatavad ja epideemiat salgavad. Mida nendega peale hakata? Ühed kutsuvad üles neid halastamatult represseerima ja häbiposti naelutama, teised näevad neis ohvreid ja loodavad sõbralikule veenmisele või nende „vabaduse“ austamisele.

    Aga mis töötaks päriselt? Sotsioloog Brooke Harrington on hiljuti ühismeedias selles seoses meelde tuletanud ühiskonnateaduse klassikust Erving Goffmanist alguse saanud tüssamisohvrite käsitlusi. Kelmused on ju USAs hiigeläri, mille ohvriks langeb miljoneid inimesi. 1952. aastal avaldas Goffman artikli „On Cooling the Mark Out: Some Aspects of Adaptation to Failure“ ehk tõlkes umbes „Petuohvri mahajahutamisest. Äpardumisega kohandumise mõningaid aspekte“. Goffmani järgi saavad petuohvrid lõppude lõpuks aru, et neid on haneks tõmmatud, aga peaaegu mitte kunagi ei tõsta nad avalikult protesti ega lähe võimudele kaebama. Neil on häbi ja see on alandav. Ainult haruharva on kuulda leskprouadest, kes on oma säästud sümpaatse eru­admirali arvele kandnud, või härradest, kes ülearuse raha Rumeenia või kohaliku hoiulaenuühistu kinnisvaraprojekti paigutanud. Enamikule on labase tüssatuse ilmsikstulek võrdne sotsiaalse surmaga: inimese keha jääb ellu, kuid seltskondlik isik hävib – umbes nii, nagu juhtus hiljuti ühe pedofiiliaga seostatud kirjamehega.

    Kuid erinevalt muudest seltskondlikku surma surnutest on petuohvril võimalik jääda oma tüssatust kangekaelselt eitama. See võimaldab paraku pettuse jätkumist. Pärast Goffmanit on tuvastatud, kui sageli otsustavad petiste ohvrid oma näo päästmiseks oma pettasaamist salata ja seda võimalike tulevaste ohvrite arvel. Samamoodi on ka koroona eitajatega ja vaktsiinivastastega. Nad võiksid ju hiljemalt intensiivravipalatis pöörduda tõe poole ning eitajate pettuse paljastada, päästes sellega teiste elu. Aga enamasti nad seda ei tee.

    Harringtoni sõnul saab sellisele käitumisviisile vastu hakata kahel moel. Esiteks lastagi kangekaelsetel petuohvritel kogeda seltskondlikku surma: hoiduda sellistest tuttavatest eemale ja seda neile selgitada, mitte neile kaasa tunda jne. Teine, raskem, kuid tõhusam strateegia on värvata „jahutajaid“, tegelasi, keda tüssatud usaldavad. Ainult tüssatute seas kõrge staatusega kujud suudavad neid lepitada oma alandusega ja ühendada nad uuesti ühiskonnaga nii, et nad ülejäänuid ohtu ei sea. Suvaliste tuttavate hukkamõist või õhutus ei tööta, maksab ainult veenmine, mis tuleb tüssatute silmis kõrge mainega tegelastelt. Ainult „jahutajad“ suudavad pakkuda tüssatule nõkse oma kergeusklikkuse väljavabandamiseks ja sellest vabanemiseks. Kuid „jahutajaks“ hakkamine nõuab oma rühma autoriteedilt suurt julgust, sest „võrdlusrühma“ tõeks­pidamistega vastuollu minnes võivad sellised arvamusliidrid oma autoriteedi ka sootuks kaotada. Huvitav, kes on Eestis need kujud, kes suudaksid vaktsiinivastase pettuse ohvrid maha jahutada? Arvan end mõnda teadvat, aga nende nime väljaütlemine teeks lõpu ka nende jahutusvõimele.

    Lõpetuseks aga üks mälestuskild. 1990ndate alguses pidi üks mu tuttav punaste põskedega noormees varustama ühe asutuse puhvetit ning käis seetõttu regulaarselt ajamas mesijuttu kaubabaasis, kus vene prouad veetsid aega Nadežda raadiot kuulates – see oli interrinde häälekandja Tallinnas. Ja alati pidi ta ära kuulama prouade kaastundlikud jutlused ning siiralt kahetsevad imestamised selle üle, kuidas nii tore poiss saab olla lasknud end tüssata rahvarinde ja natsionalistide väärpropagandal. Ühesõnaga küsimus, kes keda tüssab, ei ole alati ja igas olukorras nii lihtne nagu COVIDi puhul.

     

  • ,

    Soome peegel

    PILLE-RIIN LARM

    2000. aasta sügisel tekkis tungiv soov hääletada sõbrannaga Tartust Helsingisse, õigemini Tallinna sadamasse, kust edasi pääsemiseks tuleb siiski osta laevapilet. Asi ei olnud sugugi lihtne: infot nappis, Tõstamaa kandis jäime vähekeseks toppama, laevapiletile kulus tudengi seisukohalt ränk summa ja piiril tuli vastata mundrimehe kahtlustavatele küsimustele. Leidus siiski häid autojuhte ning uisapäisa tehtud kulutus on osutunud tasuvaks investeeringuks – kogu nädalavahetusest on jäänud soe mälestus.

    Selles loos ei ole justkui midagi erilist: pöidlaküüdiga reisiti toona kaugemalegi ja oma Soome-seiklus on peaaegu kõigil. Ometi paistab nüüd, nagu oleksin tookord käinud peeglitagusel maal. Mitte sellepärast, et hääletajad on teepervedelt kadunud, piletiinfo minutiga käes ning piiril pole olnud Euroopa Liiduga liitumisest saadik kuni pandeemia puhkemiseni pea mingit kontrollimist. Eriliseks tegi selle nädala­vahetuse toonaste Helsingi ülikooli soomeugri tudengite seltskond, kellest üks rääkis eesti keelt muide paremini kui paljud eestlased. Kõige suurem muutus on nimelt aset leidnud ülikoolides.

    Ei teagi, kuidas reageerida sel nädalal tulnud teate peale, et Helsingi ülikool jätkab avalikkuse survel eesti keele õpetamist (ERR 14. IX 2021). Ühelt poolt valmistab Helsingi ülikooli otsus siirast rõõmu. Suur aitäh! Teisalt kurvastab, et eesti keele õpetust on Soome ülikoolides tasapisi järjest kokku tõmmatud. Tuleb peeglisse vaadata: ega soome keelega olukord Eesti kõrgkoolides palju parem ole.

    Jälle peegel. Just seda mõistet on kasutanud ka Mart Velsker, kommenteerides 2018. aastal eesti keele õpetuse piiramist Soome ülikoolides ning soome keele õpetuse piiramist Eesti ülikoolides. „Soomlased ja eestlased on väga lähedased sugulasrahvad ning Soome-peegeldusi võiks mingis mõttes vaadelda kui eesti identiteedi vältimatut osa. Identiteedi loomiseks aga ei piisa tõepoolest sellest, et lehvitame Soome iseseisvuspäeval lippusid, käime Soomes maju ehitamas või võtame vastu põhja poolt saabuvaid turiste. Vaja on ka midagi sisukamat, suhe ei tohiks seest õõnsaks jääda. Suhe vajab ka pidevat mõtestamist ja seejuures akadeemilist mõtestamist. Õõnsust on Soome-Eesti suhetes viimastel aastatel paraku juurde tulnud ja mõtestamist vähemaks jäänud“ (Sirp 9. III 2018).

    Kuidas mõtestamist õhutada? Ülikoolide survestamine ei ole ainus võimalus. Üht-teist saab ka ise ära teha: võtta kas või ühendust vanade tuttavatega, värskendada keeleoskust ja muidugi tutvuda mõne soome teose värske tõlkega. Hiljaaegu on eesti keelde jõudnud näiteks väärt romaanid, nagu Johanna Venho „Esimene naine“ (tlk Kai Aareleid), Juhani Karila „Väikese haugi püük“ (tlk Sander Liivak) ja Laura Lindstedti „Minu sõber Natalia“ (tlk Kadri Jaanits) – proovigem neid mõtestada. Johanna Venhoga saab järgmisel nädalal kohtuda ka festivalil „Prima vista“. Heidi Iivari esitleb seal kakskeelset luulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“. Peagi on oodata luuletõlkijate suurteost, Paavo Haavikko „Kogutud luuletusi“ … Iseasi, kust võrsuvad edaspidi tõlkijad, et soome kirjanduse sädelevaid killukesi eesti lugejani tuua.

     

  • Loe sirpi!

    Stanisław Lemi „Robotite muinasjutud“

    Intervjuu disainer Leonardo Meigasega

    Linnart Mälli „Tee ja vili. Loenguid budismist“, Martti Kalda arvustus

    Intervjuu vene filmilavastaja Kirill Serebrennikoviga

    Pärdi päevad

    Estonia „Ravel:Ravel“

    Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogramm „Fringe“

    dokumentaalfilm „Sõelaga vett. Merle Karusoo“

    „Värv kui idee. Mõtisklusi värvist“

    Molekulide sünteesija ja modelleerija Ülo Lille 90

    Intervjuu BFMi professori Ulrike Rohniga kohalike ajalehtede uuringust

    Kurmo Konsa  digikultuuri tulevikule säilitamisest 

     

  • Linnart Mäll omas ajas ja kohas

    MARTTI KALDA

    Kõigepealt kontekstist. Kõnealune teos pole sugugi eraldiseisev nähtus. Tegu on teise teosega sarjast, mida võiks nimetada „Mälli mõttevaramuks“. 2018. aastal esimesena ilmunud „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (koostanud Ivar Tröner, SE & JS) sisaldab Linnart Mälli (1938–2010) mõtteid ja mõtteid Mällist. Teises leiab loengud budismist. Kahtlustan, et ettevalmistamisel on köited tema rohkest kirjavahetusest ja artiklitest ning poliitilisest tegevusest.

    Linnart Mälliga seoses tõstatub küsimus teda ümbritsevast isikukultusest, mida viljelevad Mälli õpilased ja jüngrid. Mälli isikukultust olen täheldanud ise, ent seda on tunnistanud mulle eravestluses ka nooremad Tartu idateadlased. Jüngrite loodud vaimne surutis on aga nõnda suur, et avalikult nad seda tunnistada ei söanda. Kuigi esimese köitega võrreldes on teises ülistuslaulu tublisti vaiksemaks keeratud, on see siiski olemas.

    Eelkõige on seda märgata Tarmo Kulmari järelsõnas. Saame teada, et Mäll oli „silmapaistev teadlane ja filosoof“ (lk 417). Vaimset surutist, mida pidid taluma peaaegu kõik nõukogude võimu all elanud ja tegutsenud vähegi mõtlevad inimesed, esitatakse (lk 401–407) osana märtrioreoolist, millestki erilisest. Mees kui legend, nagu Kulmar teatab juba Mälli eluloo alguses (lk 399). Kõige kummastavam on isikukirjeldus: „Välimuselt oli Linnart Mäll suurt kasvu ja jõuline, võimsa näoilme ja aukartust äratava hoiakuga“ (lk 417).1

    Mäletan minagi Linnart Mälli, kohtusin temaga tosin korda aastatel 1995–2009: hiiglase kasvu ei täheldanud, kõuekõma hääles ei kuulnud. Pigem oli tegu toolis kössitava või raskelt kõnetoolile toetuva vana mehega. Mõte oli selge, jutt ent katkendlik ja samm raske. Poolel kordadest lõppes kohtumine joominguga. Sellest hoolimata on Linnart Mäll Eesti idateaduse seisukohalt oluline tõlkija ja budismi edendaja, teadlane ja omamoodi isegi idateaduse isa, ent siia tõmbaksin ma piiri – jumalikku aupaistet polnud. Ega see ju teadlasega sobitugi. Teaduse ja teadlase puhul peaks olema kõige tähtsam ikkagi sisu. Eraldi küsimus on, kuidas sobivad budismi eetika ja moraal (meeli tumestavaid aineid põlastatakse) paradoksaalse alkoholi liigtarbimisega.2 Või kuidas suhestuvad Mälli budismiarmastus (igasugu tavasid peetakse tühisteks ja asjatuteks) ning tema tuha Gangesesse puistamine (lk 418)?

    Mulle on võõristav ka Linnart Mälli komme kõnelda loengutel iseendast ja isiklikust. Teosest saame teada, et juba kaheaastasena oli ta nõukogude võimu vastane (lk 49), kolmeaastasena oli lugenud läbi „Eesti entsüklopeedia“ ning neljasena soovis saada paavstiks (lk 37). Sama isiklikku leiab veelgi.3 Veider on ka Tartu kui Eesti kõige vaimsema paiga ülistus (lk 50-51), kiidulaul kolkapatriotismile. Suure budistina oleks Mäll võinud taibata, et oluline pole aeg ja ruum, vaid mõistmise sügavus.

    Mis käesoleva teose puhul aga kindlasti kiitust väärib, on kujundus. Raamat on silmapaistvalt kaunis, Andres Tali maitsekalt kujundatud, ning kallilt välja antud. Projektijuht Ivar Tröner on hingega asja juures olnud. Teose põhisisuks on Linnart Mälli neli loengusarja, mis peetud aastatel 1992, 2002, 2003 ja 2004, ning tekstid toimetanud Märt Läänemets ja Teet Toome.

    Tekstist

    Esimene loengukursus „India religioonide ajalugu“ (1992) on kahjuks pettumus: loengute sisu ei vasta pealkirjale ning käsitlus on tendentslik. Teemadest, millest Mäll ei oska või ei viitsi kõnelda, on ta kergelt üle libisenud, justnagu poleks nood olulised või – veelgi enam – neist isegi ei kõnelda. Eriti ilmekas näide on alajaotus „India mõte – 6. sajandil“ (lk 46–56), kus kõneleja mõte läheb uitama ning juttu tuleb kõigest muust, välja arvatud lubatud teema.4 Mällist on kahtlemata äärmiselt idamaine kõnelda oma õpetajatest (lk 36–45), ent seegi ei puutu India usunditesse. Ainus, millest peale isiklike mälestuste ja kõrvalepõigete pisut teada saame, on budism. Ülevaated hinduismist, džainismist ja teistest usunditest (lk 150–178) on nõnda mittemidagiütlevad, et lausa piinlik.

    Loomulik oleks olnud kõnelda kõigist usunditest võrdses mahus, rääkida nende omavahelisest suhtest ja vaimsest diskussioonist, samuti India religioosse pildi arenguetappidest selle ajaloo eri faasides, suhetest riikide ja valitsejatega, teiste usundite õpetusest, maailmanägemisest, kirjandusest jne, jne. Professionaalselt õppejõult ja teadlaselt, kellel oli selleks hetkeks selja taga 20–30 aastat staaži, eeldaks süstemaatilisemat lähenemist. Ajaloolase kohta on Mäll haruldaselt faktihõre.5 Vähesedki esitatud faktid on kahtlased, näiteks indoeurooplaste ränne Indiasse on dateeritud kahel moel (vrd lk 22 ja 29), sikhide arvuks on nimetatud 9 miljonit (lk 177).6 On ka teisi kaheldavaid, vaidlusaluseid või kaheti mõistetavaid kohti, ent jäägu need oma peensustes idateadlastele arutada.

    Ilmselt oli Mäll vajalik just omas ajas ja kohas. Tänapäev vajab aga enamat: teravamat täpsust, suuremat selgust ja ponnistusi.

    Teine loengukursus „Budismi pühakirjad“ (2002) on tunduvalt parem. Käsitletav materjal on Mällile selgelt omasem. Juttu tuleb tekstikesksest mõtlemisest, saame teada, et kõik on kultuur ja kultuur on tekst (lk 184-185) – avaldub Mälli kui semiootiku vaimne pale. Järgnevalt analüüsitakse suurt hulka hinajaana ja mahajaana tekste, mille Mäll on läbi töötanud ja sageli ise ka eesti keelde tõlkinud. Tekstide lahtimõtestamine ja mõistete mõtestamine on kindlasti tema tugevaim külg. Kohati on loengupidaja meelsus ehk liiga mahajaana tekstide suhtes kaldu, ent see võib mulle vaid nõnda tunduda.

    Kahjuks on järjepanu toodud tekstide kirjeldused sidumata: neid ei ole dateeritud ega seatud ühtsesse mõtteskeemi, seostatud. Seda peab kuulaja-lugeja juba ise suutma teha. Mäll on unustanud, et lisaks tekstilisele kontekstile on olemas ka ajaline, ruumiline ja ideoloogiline kontekst. Kummaline on kõrvalepõikena toodud väide, et „vanad roomlased vorpisid seadusi … Tulemus on näha: Vana-Rooma riik varises kokku“ (lk 199).7 Kaheldav loogika, kas pole? Lisaks saame teada, et „Ka eurooplased sõid veel XVI sajandil kätega, ainukeseks riistaks oli nuga“ (lk 200). Aga juba muistsest ajast kasutusel lusikas? Ning XI-XII sajandil kasutusele võetud kahvel?

    Kolmas loengukursus „Budismi ajalugu“ (2003) paljastab taas, et Mäll oli tugev küll semiootikas ja tekstoloogias, ehk koguni filosoofias, ent ajalugu (eriala, mille ta ülikoolis omandas ja osakond, kus pikalt töötas) teda suuresti ei huvitanud. Kursus koosneb kahest osast: Buddha elu ja õpetus (lk 251–275) ning budism Aasias (lk 275–329). Nende kahe vahel haigutab lai kuristik. Buddha ja tema kogudus oleksid tegutsenud Indias nagu vaakumis: ajaloolised sündmused India ajaloos VI/IV sajandist eKr, mil tegutses Buddha, kuni XII/XIV sajandini, mil budism hävis, pole Mälli käsituses selle religiooni arengut justkui puudutanudki. Õnneks on budistlikust kogudusest napilt juttu eespool (lk 88-89).

    Puudu on koolkondade ja koguduse kujunemine, juttu pole mungakogudest, suhetest eri valitsejatega, ära ei ole toodud arheoloogilisi andmeid, budismi leviku asjaolusid ega muud. Mälli on huvitanud vaid tekst, ent budistlik kunst, ikonograafia ja arhitektuur näiteks mitte. Ülevaade budismist Aasias on samuti ebaühtlane. Mäll teab mõnda Sri Lanka (lk 275–288), Hiina (lk 312–323) ja Jaapani (lk 324–329) budismi ajaloost ning palju Tiibetist (lk 293–312), ent Birma, Tai, Kambodža, Vietnami ja Laose puhul on tema teadmiste pagas õhuke. Kesk-Aasia budismist pole üldse juttu. Mongoolia ja Korea olemasolu on unustatud. Ka ei ole suvatsenud ta ette võtta vastuolulisi teemasid budismi ajaloos, nagu näiteks suhtumine naistesse, ülikute eelistamine munkadena, vägivaldsus, sekkumine poliitikasse jne. Esimese ploki lõpul esitatud küsimustele vastamisel kõneleb Mäll talle meeldivast, küsijale sageli selget vastust andmata.8

    Mälli neljas loengusari „Budismi põhimõisted“ (2004) on teose kõige sidusam ja mõttetihedam tekst. Budistlikud põhimõisted võetakse läbi loogilises järjestuses, sujuvate üleminekutega. Ka lihtsakoelisem lugeja saab loengust aru. Kahjuks eeldab mõistete mõtestamisest arusaamine sanskriti keele mõningast tundmist ning jääb seega laiemale lugejaskonnale kõigis nüanssides kättesaamatuks. Teeb nukraks, et kuigi Mälli peas oli kindel mõistete süsteem olemas, siis lugejale see terminite taevakaart ei avane: märgitakse ära vaid selle tähekirja eredaimad taevasilmad.

    Tekstist kontekstis

    Hindan Märt Läänemetsa ja Teet Toome toimetamisoskust kõrgelt, kuigi olen sageli märganud kallutatust: Mäll on justnagu püha ja eksimatu, tema arvamustes ei kahelda. Säärane suhtumine on kahetsusväärne, sest loengutekstid oleksid suuremast hulgast viidetest ning faktide lisamisest üksnes võitnud. Iga õpilane võiks anda sel kombel oma õpetajale au. On ka puudujääke kohanimede õigekirjas. Praegusel kujul tuleb toimetamistöö hinnata pelgalt rahuldavaks (s.t keeleliselt heaks, ent sisuliselt nõrgaks).

    Toimetajate kasutatud kirjanduses on märgata oma koolkonna tõlgitud-loodud tekstide eelistamist. Näiteks süstemaatiliseks tutvumiseks algbudismi ja theravaada õpetusega sobiks ideaalselt auväärse Ṭhitañāṇo Bhikkhu (Andrus Kahn) teos „Virgumise tee: nii nagu õpetas Buddha“ (Eesti Theravaada Sangha, Tallinn 2018). Samuti on Edward Conze „Buddhismi lühike ajalugu“ (Buddhakirjastus, Tallinn 1994) küll lüheldane, ent väga hea ülevaade budismi ajaloost. Samuti soovitan Mälli budismikäsitluse kõrvale teise Eesti suurmehe Uku Masingu (1909–1985) raamatut „Budismist“ (Ilmamaa, Tartu 1995). Pole selge, miks pole vaevunud kõnealuse teose toimetajad neid kolme väga head eesti keeles kättesaadavat käsitlust isegi mainima. Kas nende vaade budismile on Mälli vaadetega kuidagimoodi vastuolus? Või ei vaja Mäll konkurente ja kaasarääkijaid? (Igatahes kummaline, kuigi Mäll on ise Masingu suurt mõju oma vaadete kujunemisele tunnistanud, lk 37-38.)

    Siinne kriitika ei tähenda ometi seda, et kriipsutan kogu raamatu sisu (või üldse Mälli kirjutatu-räägitu) maha. Sugugi mitte, Linnart Mälli mõttekäigud on loogilised, sümpaatsed ja õiged. Pelgalt põhistada oleks võinud enam: olla faktitäpsem ja informatiivsem, mõttetihedam ja teaduslikum. Võib-olla oli tema valitud rahvalik lähenemisviis koguni teadlik? Ehk hindas Mäll oma auditooriumi õigesti ja mina ülehindan võimalike kuulajate-lugejate mõistmisvõimet? Ilmselt oli Mäll vajalik just omas ajas ja kohas. Tänapäev vajab aga enamat: teravamat täpsust, suuremat selgust ja ponnistusi.

    Lootuses oma õpetajat ülendada on Mälli õpilased teinud talle karuteene. Iga loeng ja loengusari on omal kohal omas ajas, ent kuna teadus muutub kiiresti, fakte ja lähenemisviise lisandub nõnda palju, tekib vanu loenguid lugedes paratamatult kentsakas tunne, justnagu poleks mineviku autoriteedid tänases vaates midagi mõistnud. Aga ei, nad mõistsid asju omas ajas. Kindlasti on süüd ka Mällil enesel, kes ei vaevunud oma arvamusi sageli (kuigi on ka erandeid) tõsiasjade, näidete ja viidetega täiendama. Sestap seisneb avaldatud tekstide väärtus eelkõige Eesti idateaduse ajaloo ja Mälli mõtte säilitamises. Tänapäeval on vaja aga uut lähenemist ja värskeid andmeid.

    Kellele siis teksti soovitada? Kes on auditoorium? Kindlasti peavad selle teose ostma Linnart Mälli andunud järgijad. Teos tuleb asetada altarile kõrvu dalai-laama fotoga ning kummardada selle ees kolm korda päevas. Lugemine pole kohustuslik. Teose võivad osta ka nostalgia küüsis vaevlevad isikud, kes soovivad vaimus taas läbi elada oma ülikooliaastaid (eriti 1980. ja 1990. aastatel), mil käidi valimatult kõigil loengutel, mis tundusid populaarsed. Pange raamat riiulile. Seisku seal, kõrvu mustvalgete fotodega albumiga – hea vahel lehitseda. Kolmandaks võiksid raamatu enesele soetada need idateadlased ja budismihuvilised, kes on juba läbi lugenud vähemalt riiulitäie teoseid budismist, ent kes veel ei tea, mida arvas neist asjadest Linnart Mäll. Kuigi teksti on lihtne lugeda, ei sobi see näiteks tudengile, kes budismist enam teada soovib, sest sellest jääb väheseks (sageli jääb loetu ka segaseks) – see tekitab vaid janu, aga ei kustuta seda.

    Kõik võiksid aga mõista, et autoriteedid ja paleused nagu Linnart Mäll on vajalikud vaimses elus vaid senikaua, kuni nende poole pürgitakse. Kui ollakse nende tasemeni jõutud, ei tohiks paigale jääda, vaid peaks edasi kõrgustesse kihutama. Neile, kes arvavad, et nemad ei saa eales nõnda heaks kui autoriteet, on õpetaja vaid takistus arengu teel, tasalülitav faktor. Takistuseks kirgastumise teel võib saada isegi Buddha kui ideaal, rääkimata õpetajast.

    1 Noorusaeg tundub alati ilusam, kui see oli. Auväärse professor Kulmari maailmanägemise kallutatust kajastab ka väide, et aastatel 1955–1962 „NSV Liidu ja Hiina RV suhted õilmitsesid“ (lk 399). Tegelikult halvenesid pärast Stalini surma 1953. aastal kahe riigi suhted pidevalt, kulmineerudes piirisõjaga aastal 1969.

    2 Joomiskultuuri kiidab ja õigustab Mäll ka selles teoses, vt lk 57 ja 146-147, kuigi mõistab selle tühisust (vt lk 336).

    3 Siinkohal meenub mulle teine Eesti „idateadja“ Gunnar Aarma (1939–2001), kelle lood oma elust olid veelgi fantastilisemad, näiteks lugu Adolf Hitleri intervjueerimisest 1939. aastal.

    4 Meenub kadunud õppejõud Evald Saag (1912–2004), kes kõneles kord kursusel „Iisraeli rahva ajalugu“ terve loengu vältel üksnes briti naiste jalanumbrist.

    5 Loenguformaadis on viidete ja faktide puudumine (need anti ehk õpilastele loengu lisamaterjalina) loomulik, kuigi mitte tingimata, raamatu teksti kujul aga kahetsusväärne. Toimetajad oleksid ehk pidanud viited ja faktid alaviidetena lisama?

    6 Praegu on sikhe maailmas u 30 miljonit (Indias u 28 miljonit), ent isegi loengusarja aastat (1992) arvestades oleks õige arv u 16 miljonit.

    7 Siinkohal unustab auväärne, et ka Vanas Indias loodi tohutul hulgal seadusandlikku kirjandust, kuhu andsid oma panuse ka budistid kloostrireeglite loomise näol.

    8 Näiteks põikleb ta kõrvale küsimusest India lipul oleva ratta (millel on 24 kodarat) seostest budismiga, mille sümboliks on 8 kodaraga ratas. Kas ta teadiski, mis vahe ja seos neil on? Puudub ka toimetajate täpsustus.

  • Arvo Pärt ja teisi loojaid

    MARIELL AREN

    Pärdi päevad 2. – 11. IX üle Eesti, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

    Septembrikuu toob palju uut, kuid Pärdi päevad on juba aastaid kulgenud sisse­töötatud rütmis ning hingekosutust ootavaid kuulajaid jagus ka tänavu.

    Avakontsert kõlas võimsalt: laval olid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solistid Maria Valdmaa, Raul Mikson, Rainer Vilu ja Henry Tiisma ning nimekas pianist Ralph van Raat Hollandist. Kavas olid harvaesitatavad teosed nagu „Litany“ ehk „Litaania“ ja „Cantique des degrés“ ning neist kõige mastaapsema kõlapildiga „Lamentate“. Teos on pühendatud skulptor Anish Kapoori loodud massiivsele teosele „Marsyas“. Tegu on 150 meetri pikkuse ja 35 meetri laiuse veripunase skulptuuriga, mida eksponeeriti ühes vanas turbiinihallis. Pärt on teose loomisel silmas pidanud just tolle ruumi akustilist eripära. Pärast nii tohutu mõõtkava ettekujutamist mõjus Jaani kirik väiksena ning kui teos kõlas, kangastus kujutluses hiigelsuure skulptuuri ja imeväikse inimese kontrast.

    Ülesehituselt toetus Pärdi päevade kava väga lihtsale, ent geniaalsele printsiibile: igal kontserdil kõrvutati Pärdi muusikat mõne teise helilooja teostega. Selline seostatus tõi esile kaks mõtet. Ühelt poolt sobisid Pärdi muusika kõrvale valitud heliloojate teosed kavva imehästi ning moodustasid sidusa terviku. Teiselt poolt tõi nii vahetu kõrvutamine kontrastina välja loojate erineva muusikalise käekirja.

    Eesti Filharmoonia Kammerkoori (dirigent Tõnu Kaljuste) õnnestunud ühehäälne koraaliviis Arvo Pärdi teoses „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ tekitas tunde, nagu algaksid ja lõppeksid meloodiad eikusagil.

    4. septembri kontsert „Pärt ja Duruflé“ koosnes Pärdi teostest „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ ehk „Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime“ ja „The Deer’s Cry“ ning Maurice Duruflé reekviemist. Neid eriilmelisi helitöid ühendab tugev seos gregooriuse koraaliga. Esimesena mainitud Pärdi teoses õnnestus sügav ja voolav koraalitunnetus eriti hästi tabada Eesti Filharmoonia Kammerkoori meesrühmal, kes tõi teose kuulajateni äärmise plastilisuse ja rahuga. Teades, kui raske on häälerühmadel kvaliteetset unisooni saavutada, on nii meeshääled kui ka naishääled kiituse kuhjaga ära teeninud. Õnnestunud ühehäälne koraaliviis tekitas tunde, nagu viibiksin kirikus ihuüksi ning meloodiad algasid ja lõppesid eikusagil. Sellel kontserdil sai selletaolist kõla nautida korduvalt. „The Deer’s Cry“ kostis kõlalt kompaktse ja täidlasena, rahu sisendavalt ja turvaliselt. Nimelt pärineb tekst pühalt Patrickult, kes legendi järgi päästis enda ja oma munkadest kaaslased, juhtides nad sedasama palvet korrates läbi metsa. Vaenlased nägid neid kui emashirve vasikatega ega rünnanud. Patrick koos kaaslastega oli kindlast surmast pääsenud.

    Kontserdi kandvama osa moodustas Duruflé reekviem, mida võib Fauré reekviemi kõrval nimetada selle žanri meistri­teoseks. Kui Fauré mõjub kerge ja õhulisena, siis Duruflé mängib julgelt järskude harmooniamuutustega ega hoia emotsioone tagasi. Samuti kombineerib ta pidevalt eri taktimõõte, ent meisterliku esituse korral polegi seda selgelt tajuda. Üks viise, kuidas reekviemi põimitud muusika välja tuua, ongi pulsitunnetuse täielik kadumine. See laseb esile tõusta harmooniatel ning kohati kaosena mõjuvatel emotsioonidel. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Kadri Toomoja (orel) esitus andis muusikale hea kulgemise ning Tõnu Kaljuste juhtimisel sündis elamuslik ettekanne.

    Pärdi päevade kontserte anti üle Eesti. Moodne inimene otsib järjest haruldasemaid kontserdipaiku ning – osalt küll olude sunnil, kuid veidike ka omal soovil – peale kolme Tallinna kontserdi käisin ka kontsertidel Paides ja Kärdlas. Ühtlasi võimaldas selline ringiliikumine näha kontserdihuviliste arvukust pealinnast väljaspool ning tuleb tunnistada, et kõrgtasemel kultuur on väga oodatud igasse Eesti otsa.

    Eesti südames Paides asub imelise akustikaga Püha Risti kirik, kus astus üles kammerkoor Collegium Musicale. Selle kava koosnes Pärdi ja John Taveneri loomingust. Usun, et äratundmisrõõmu pakkusid mõlema helilooja teosed, kuna kavva oli võetud tuntud ja palju esitatud looming. John Tavener on Arvo Pärdiga paralleelselt tegutsenud helilooja, kelle loomingus on valdavalt religioossetel tekstidel põhinev heakõlaline muusika. Kaks justkui sarnast, ent ometi täiesti erineva käekirjaga heliloojat.

    Collegium Musicale puhul tuuakse tihti välja koori kõrgel tasemel kõlakultuur, mis ilmutas end ka sellel kontserdil. Endrik Üksvärava juhatatavas kooris on eri hääled kokku sulatatud ning selle tulemusena kõlab kammerkoor kaunilt ja ühtselt. Kindlasti mängib siin rolli ka see, et häälerühmad on arvuliselt üsna võrdsed. Kõrva jäi Pärdi naiskoorile kirjutatud teos „Peace upon you, Jerusalem“, mis kanti ette hämmastavalt kandva kõlaga. Arvestades, et tegu on kuuehäälse teosega ning naisrühm koosnes 14 lauljast, võib öelda, et kooris laulavad täiesti iseseisvad lauljad. Kontserdi tegi nauditavaks koori pingevaba musitseerimine. Kuna suur osa teoseid on tõenäoliselt kavas olnud korduvalt, kiirgas nauding suurepärase muusika esitamisrõõmust ka saali.

    Teine pikem rännak viis mind Hiiumaale. Tallinna Kammerorkester kandis Kärdlas asuvas Püha Ristija Johannese kirikus ette Heino Elleri ja Arvo Pärdi keelpilliorkestrile kirjutatud teoseid. Taas sai eri heliloojate puhul kogeda kardinaalselt erinevat kõlapilti. Kammer­orkester kõlas mahlakalt ja enesekindlalt. Elleri eleegiline muusika mõjus Pärdi teoste vahel kohati lausa ehmatava kontrastina. Kuigi kontserdi lõpetas eestlaste armastatumaid Elleri teoseid – „Kodumaine viis“, mis nii mõnelgi silma märjaks võttis, mõjus Pärdi looming mulle isegi kodusemana. Ilmselt oli asi selles, et Pärdi teoseid „Fratres“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja „Trisagion“ esitatakse kontserdisaalis palju tihedamini kui Elleri kirjutatud muusikat. Esitamist väärivad kindlasti mõlemad.

    Festivali esimene ja viimane kontsert olid üsna erinevad. Alustati autorikontserdiga, kus kõlas eranditult Arvo Pärdi looming ning laval oli palju muusikuid. Seevastu viimasel kontserdil seisis laval vaid kuus lauljat ning kõlas läbinisti a cappella muusika, millest vaid kahe autor oli Arvo Pärt. Kuna tegu oli ühtlasi ka Pärdi sünnipäevakontserdiga, olin veidi pettunud, et õhtu peategelaseks osutus hoopis hollandi helilooja Jan Peterszoon Sweelink. Tema surmast möödub sel aastal 400 aastat ning tegu on kahtlemata rikkaliku loominguga hilisrenessansi heliloojaga, kuid Pärdi ja Gesualdo loomingu tasakaal oleks siiski võinud olla veidi võrdsem. Vokaalansambel Gesualdo Consort esitas minu hinnangul kõige meeldejäävamalt Carlo Gesualdo teoseid. Helilooja elukäik oli kirju ja võrdlemisi hullu­meelne, tema vokaalteoseid kuuleb Eestis harva. Omapärase helikeelega laule pole tehniliselt kerge ette kanda, kuna need nõuavad äärmiselt head ootamatult ilmuvate harmooniavahetuste ettekuulmist ning täpset intonatsiooni. Tema looming kõlab kohati nagu vaimu­haige unenägu, kuid vastuolulisus ainult lisab põnevust.

    Avakontserdi esimene teos koosnes 24 palvest, millest igaüks moodustas omaette väikese terviku. Ehk võiks ka festivali üldistatult vaadelda kui üht palvet, mis jaotus kümnele päevale ning pakkus kaheksa kontserdikava. Ilusa terviku moodustas ka asukohtade valik: alustasin avakontserdiga Tallinna Jaani kirikus, rändasin siis mööda maakondi ning jõudsin lõppkontserdiks tagasi Tallinna Jaani kirikusse, et aasta pärast sealt taas teele asuda.

  • Vastulause – Mõned õiendused Jaak Alliku artiklile „Vabaduse hõng Narva teatrilaval“*

    ALLAN KALDOJA

    Esmalt tänan Jaak Allikut festivalil toimunu kena kirjelduse eest. Kuna Allik on Eesti kogenumaid teatrimõtlejaid, on tema hinnangud („Narva Vabaduse festival oli vaieldamatu kordaminek“, „Hinnatavaim, mida festivaliga saavutati, oli Eestis tõsise rahvusvahelise draamakunstifestivali hinguse taastamine“) korraldajatele rõõmuks. Narva Vabaduse festival oli Vabale Lavale esimene korraldada ning praegu pole kindel, kas tulevik järge toob, mistõttu pean ajaloo tarbeks siiski vajalikuks õiendada mõned valeväited, mis on autoril artikli lõpulõiku „Festivali tulevikust“ sisse lipsanud.

    Nii ütleb Allik: „200 000 euroni küündinud eelarvest kattis Narva linn 10%, riik (kultuuriministeerium, kultuurkapital ja EAS) 40%, pool vaja läinud summast laekus erakapitalilt.“

    Faktiliselt korrektne olnuks sedastada, et 200 000 euroni küündinud eelarvest kattis Narva linn ligi 10% ning riik (kultuuriministeerium ja kultuurkapital) ligi 8%. Suur abi oli EASi turismitoetusmeetmest (ELi vahendid), mis toetas Vaba Lava korraldatud festivali ligi 30% ulatuses festivali eelarvest, samuti Integratsiooni Sihtasutuse toest (ligi 10%). Suurimaks toeks Vabaduse festivali korraldamisel oli aga erakapital, kellelt laekus 40% festivali korraldamiseks vajalikust rahast, mis on selliste festivalide puhul Eestis üsna erakordne tulemus. Vabadus ja Narva on olulised ka ettevõtjatest metseenidele.

    Allik kirjutab: „Paraku jäi narvalaste osalus tagasihoidlikuks ega ületanud kindlasti seda 10%, mida linnapea oli söandanud festivali toetuseks eraldada.“

    Siin on taas ilmne faktiviga (sellise väite esitamine on iseenesest absurdne ning eeldab, et Allik tunneb kõiki narvalasi nägupidi ja seisis etenduste eel ukse juures neid kontrollimas). Korrektne oleks öelda, et narvalaste osalus festivalikülastajate seas oli ilmselt kokku umbes kolmandik. Mõnel etendusel (nt „Kantgradi“ ja „Säh, õgi!“ teistel etendustel) ilmselt ca 90%. Arvestades, et linna elanikel pole aastakümneid olnud regulaarset teatrikülastuse võimalust ning alles Vaba Lava Narva teatrimaja avamine 2018. aasta lõpus on siia muutuse toonud, on see esmakordse festivali puhul väga hea tulemus.

    Erilist rõõmu pakkus paarikümne kohalikust noorest vabatahtliku tagasiside: nad olid oma linna ja festivalil osalemise üle siiralt uhked. Olukorra loomine, kui Narva noortel oleks lisapõhjus oma kodulinna üle uhke olla, on Vaba Lava Narva tegevuse üks peamisi eesmärke ja on rõõm näha, et seda hakkab vaikselt juhtuma. Nii oli Vabaduse festival muu hulgas integratsiooni tegelik teostaja, õigustades sellega ka Integratsiooni Sihtasutuse toetust. Järgmisel festivalil on kohalike osalus kindlasti veel suurem.

    Linn teenis oma eraldatud 20 000 eurost suure osa ilmselt juba festivali käigus tagasi: festival ja selle külalised kulutasid Narvas ja piirkonnas toodetele ja teenustele kokku hinnanguliselt 200 000 eurot. Mõju, mida festivalipaiga staatus linnale pikaajaliselt annab, on loomulikult suurem. Festivalil osales külalisi 15 riigist ja peaaegu kõik delegatsioonid uurisid, millal toimub järgmine Vabaduse festival, kuna esimesel festivalil osalenute jagatud info peale tuntavat nende koduriikides järgmisel festivalil osalemise vastu suurt huvi. Just nii tugeva kultuurilise ja sotsiaal-majandusliku mõjuga sariüritust luuaksegi.

    Allik kirjutab: „… katse teha teatrit seljaga kohalike elanike poole viib mõtte paratamatult kurvale paralleelile ameeriklaste ponnistusega eksportida Afganistani demokraatiat.“

    Vabandan, kuid siin avaldub ilmselt kirjutaja kummaline mentaliteet, kui ta käsitleb inimeste kirjut seltskonda ehk narvalasi mingi ühtse massina, kelle poole festival olevat olnud seljaga – see on üsna piinlik väide. Narvas elavad erisugused inimesed, noored ja vanad, kultuurisõbrad ja teatrikauged – selles mõttes on Narva tavaline linn. Peaaegu kõigil festivali etendustel oli kohal palju kohalikku noorema põlve intelligentsi. Minu poole on pöördunud mitukümmend narvalast, kes on südamlikult tänanud festivali korraldamise eest (selline südamlikkus on minu kogemust mööda üks Narva meeldivatest eripäradest), ja öelnud, et nii ägedat ja sügavat kultuurisündmust pole selles linnas nende ajal varem olnud. Vabatahtlikest ma juba kirjutasin.

    Kinnitan, et kuna vaba valiku võimalusi on Narvas vähem kui näiteks Tallinnas, on Narva Vaba Lava olulisus linna elanikele suurem kui ükskõik millise Tallinna teatri tähtsus eraldivõetuna Tallinnas, kui ehk sümbolväärtusega rahvusooper välja arvata. Narva Vabal Laval on paari tegevusaastaga, millest suur osa on möödunud pandeemia rüpes, tekkinud oma püsipublik, kellele teater linnas mõjub kui avali õhutusaken. Asjast ausalt huvitunu ei saa seda mitte märgata.

    Allik mõtiskleb: „Kas meie vaba riik aga on nii rikas, et maksta kinni maailma eri otstest siia lendavate ja vabadusest jutlustavate teatritruppide esinemise teistest maailma otstest kohale kutsutud külalistele. Ehkki sellises missioonis oleks õilsust.“

    Nagu eespool kirjutasin, maksis meie vaba riik Vabaduse festivalile toetust napilt 20 000 eurot ehk alla 10% festivali eelarvest. Seega on tsiteeritud mõtisklus alusetu. Maailmatasemel teatrisündmuse Narvas maksis lõviosas kinni erakapital, Eesti riik kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali kaudu oli seekord väiketoetajate reas. Küll aga võib tekkida küsimus, kas meie vaba riik peab maksma kuuekohalisi toetussummasid tema enda asutatud ja finantseeritud riigiteatrite Tartu-gastrolliks (festival „Draama“). Või tasuks riigil investeerida muu hulgas just meid ümbritseva maailmaga kontaktis olemisse, mis kohaliku teatritiigi konnade kuningriigiks kasvamist edasi lükkab? Jäägu see küsimus mõneks tulevaseks aruteluks.

    Ettepanekuga luua Narvas hübriidne munitsipaal-riiklik Vaba Lava läheb Allik vastuollu omaenda teksti avaosaga, kus kirjeldab põgusalt Narva kohaliku linnavõimu olemust ja tegevust. Olgu see siin veel kord mustvalgelt sõnastatud: praeguse Narva linnavõimu osalusel juhitav munitsipaalne Vaba Lava ei oleks Vabaduse festivali korraldanud ning see tõelise rahvusvahelise festivali vaim poleks linnas hõljunud.

    Rääkimata sellest, et püsitrupiga riigiteatri rajamine ja pidamine oleks Vaba Lava mudelist eri hinnangutel viis kuni kümme korda kallim (nt Rakvere teatri sümpaatset tegevust toetab maksumaksja aastas ca 1,6 miljoni euroga), publikule pakutav repertuaarivalik väiksem (2019. aastal nägi publik Narva Vaba Lava saalides kokku 37 (!) lavastust) ning kogu see suund oleks vastuolus Eesti tänapäeva ja prognoositava tulevikuga, mil enamik kultuuris loojanategutsejaid, sealhulgas näitlejad, on vabakutselised (ja Vaba Lava on neile üks suurimaid tööandjaid).

    Vaba Lava probleem kultuuriministeeriumiga seisneb selles, et Vaba Lava on isetekkeline, süsteemiväline, kuid elujõuline, viljakas ja tõhus. 13 töötajaga teatrikeskus hoiab töös kaht teatrimaja, kus toimub aastas kokku ligi 500 üritust. Meie kuraatorprogramm on oma sisu ja teostuse eest pälvinud Eesti kõrgeima teatriauhinna. Vaba Lava on korraldanud teatriüritusi, mis väljuvad kitsamas tähenduses kultuuriürituse mõiste piirest (nt 31. V 2021 lavastuse „Error 403“ esietendus, millel osales teiste seas kolm presidenti ja kolm välisministrit) ja nüüd ka tõelise rahvusvahelise teatrifestivali Narvas, ida ja lääne kohtumispaigas. Seda kroonilise riigipoolse alarahastuse tingimustes. Vaba Lava teenib lõviosa oma eelarvetulust ise, kuid kuna teater on riigi poolt rahaliselt toetatav (mis on hea ja õige), ei saa ka Vaba Lava sel „turul“ riigi toeta konkureerida. Alates Narva teatrimaja avamisest pole aga riigi toetus muutunud, püsides jätkuvalt ca 300 000 euro juures aastas ehk samal tasemel, mis ta oli ühe, Tallinna teatrimaja puhul. Kahe teatrimaja puhul on arusaadavalt vaja ligi kaks korda suuremat toetust riigilt ning ka siis oleks Vaba Lava üks Eesti efektiivsemaid teatriasutusi, mis teeniks ca 55–60% oma tulust ise. Iga tark süsteem toetaks sellist isetekkelist võrset, mitte ei üritaks seda „kehtiva reglemendi raamesse“ suruda – loodame, et selle äratundmiseni jõuab ka kultuuriministeerium, kuni Vaba Lava veel elus püsib.

    Nüüd, kui need nüansid korras, ei jää üle muud kui tänada veel kord Jaak Allikut põhjaliku ülevaate eest. Aitäh!

    Allan Kaldoja on Vaba Lava nõukogu esimees.

    * Jaak Allik, Vabaduse hõng Narva teatrilaval. – Sirp 3. IX 2021.

  • ,

    Olulised asjad. Patused asjad

    URMAS LÜÜS

    Tõnu Õnnepalu on osutanud, et lisaks „hästi“ elamisele, tahab inimene ka „õigesti“ elada.1 Hetk kui Aadam ja Eeva sõid hea ja kurja tundmise puust, polnud esimene pärispatt, vaid murdepunkt, kus Jumal õppis inimest usaldama. Kuis nii? Aadam ja Eeva adusid teo hinda ja seega teenisid välja vabaduse elada väljas­pool paradiisi piiranguid. Kui Jumal neid otsis, kostis Aadam rohuaiast, et peitis end, sest oli alasti, mille peale Jumal küsis, kust Aadam teadis, et ta oli alasti.

    Ülejäänud loomad jäid keeldude ja käskude paradiisi. Rebane ei jäta jänest altruismist murdmata. Tema allub vääramatutele loodusseadustele, inimene peab aga nii indiviidina kui ka kollektiivis end üha uuesti moraalselt ja eetiliselt üles ehitama. Ära tapa, ära varasta, ära himusta! Kas ükski neist seadustest paneb roimari enne kuritöö korda saatmist tagasi pöörama? Kas vanglamüürid pakuvad eksinuile valikuvabadust? Olles pattu sooritades patu patususest teadlik, andis inimene tunnistust võimest väljaspool paradiisi müüre toime tulla. Juba Jumal teadis, et maailmas pole dualismi, kurjale vastanduvat head, õigele oponeerivat valet, vaimsusest alamat kehalisust.

    Paradiisist väljaaetud asetsesid toidupüramiidi keskel. Esimesi tööriistu kasutati luuüdi noolimisel, et konte purustada.2 Kiskjatest jõud üle ei käinud, oodati põõsas, kuni raipele jaole saadi. Algas võitlus looduse vastu. Kultuurmaastikel hakati kasvatama põllukultuure. Loomad kodustati. Praeguseks moodustavad kariloomad Maa imetajate biomassist 60%, inimesed 36% ja metsloomi on jäänud järele vaid 4%.3 Inimene kroonis enese looduse valitsejaks, kuid pole midagi ebapüsivamat, kui on kuninga kuninglikkus. On märksa ohutum olla nii looduse poolt kui ka vastu, sest iga tugevam torm, maavärin, tsunami või vulkaanipurse võib valitseja kukutada. Liiga ülbed kuningad heidetakse alla, vangistatakse, raiutakse pea maha, elupaik laastatakse, staatuse sümbolid purustatakse. Me oleme looduse kuningriigi Vale-Dmitrid.

    Lapsepõlves pühapäevakoolis käies kujutasin seda paika … hmm … kuidagi lopsakamana ette. Sislej Xhafa installatsioon „Paradiso“, 2003.

    Paradiis paneb loomariigis levikule piiri ette. Liiga kaugele minnes kas külmutakse ära, kuumenetakse üle või surrakse nälga. Loodusseadused keelavad jääkarul pingviine süüa ja põder ei pea kartma ninasarvikut. Inimest peavad aga kõik kartma! Hea ja kurja tundmise puust söönud inimene peab ise aru saama, kui kaugele ta minna tohib. See ongi meie ökoloogilise kataklüsmi murdepunkt. Nansen olla kunagi ohanud, et tänu Jumalale ta päevagi hiljem ei sündinud, sest vastasel korral poleks midagi enam avastada jäänud. Pärast maakera anastamist asus inimkond kosmost vallutama.

    Mäletate Eno Raua lugu „Hirmuäratav tolmuimeja“? Kiire lühiversioon: tolmuimeja märkas maas kopikat ja neelas selle alla. Kopikas hakkas kõhus mõnusasti kõlisema. „Nüüd ma olen ju päris rikas, nüüd mul polegi vaja enam tööd teha,“ mõtles tolmuimeja ja kugistas laste mängunurgas alla kummist konna ja mitu ilusat nukku. Mida rohkem ta endale sisse ahmis, seda suuremaks ja hirmsamaks muutus. Kui tuba oli täiesti tühjaks imetud, hüüdis ta: „Hurraa, ma olen maailma kõige vägevam tolmuimeja!“ Kuna toast enam midagi võtta polnud, läks ta välja tänavale, kus asus neelama autosid ja lausa maju. „Jäta ometi järele,“ hüüdis linnarahvas, „kas sa veel vähe oled õginud?“ – „Vähe, vähe,“ vastas hirmuäratav tolmuimeja, „sellest ei saa mulle veel midagi.“ Linnast välja sõites hakkasid ta kõrist alla voolama terved metsatukad ja kalu täis järveveed. „Jäta ometi järele,“ halas maarahvas, „jäta meile pisutki kartulit ja kala.“ – „Ei jäta ma teile midagi,“ möirgas tolmuimeja edasi veeredes, „ei jäta enne järele, kui olen terve maakera alla neelanud.“ Viimaks oli tolmuimeja jõudnud nii kaugele, et juhe enam kaugemale ei ulatunud. Oma suures ahnuses ei raatsinud ta aga seisma jääda ja tõmbas niiviisi pistiku kontaktist välja.

    „Loendamatud on hüved, mida tsivilisatsioon meile on toonud, piiritu tootmisvõimsuse kasv tänu kõikvõimalikele rikkustele, mida teaduse avastused ja leiutised meile on andnud. Äraarvamata palju imepäraseid asju on inimvaim loonud, et mehi ja naisi õnnelikumaks, vabamaks ja täiuslikumaks muuta.“ Mulle tundub, nagu räägiks inglise poeedi Malcolm Lowry paradiislik kirjeldus hoopis puhastustulest.

    Kas ei või janu õige elu järele ollagi me purgatooriumileekideks? Hingeheitlused, kuidas teha õigeid tegusid, öelda õigeid sõnu, käituda õigesti. Raamatupoodides on riiulid õige elu õpikutest lookas: „Sada sammu saledama figuurini“, „Täiusliku orgasmi 101 ehk Tantra inimesele, kellel on kogu aeg kiire“, „Mida arstid sulle ei räägi“, „Kuidas leida peale sünnitust endas taas jumalanna“.

    Vabaturumajandus on kirikult indulgentsimüügi üle võtnud ja rakendanud süsinikujälje reklaamivankrite ette. Ka kõige jätkusuutlikumalt toodetud ökomärgisega latte(kaera)piim ei päästa maailma senikaua, kui pole ümber mõtestatud selle nautimise aluseks olev tähendushorisont, hea elu olemus ja omandiiha. Kui viirusepiirangud tõmbasid tolmuimejal korraks juhtme seinast välja, siis loodetud sisekaemuslik väärtuste ümberhindamine on asendunud kriisist väljudes Eesti erakordse majanduskasvu edulooga, kus tuuride mahavõtmise asemel hirmutatakse õhtustes uudistes kaupade defitsiidiga, sest maailm ei suuda sellises koguses mööblit ja kodumasinaid ette sööta, kui pungil tengelpungadega tarbijad supermarketitest ära tahaksid tarida.

    Asjade maailm liigub kiiremini, kui nende seas elav inimene järele jõuab. Mu vanavanemate põlvkond ütles ikka, et inimene õpib kogu elu, aga elukestvast õppest ei teadnud nad midagi. Positiivse kuvandiga termin kuulutab ridade vahel, kui väeti sa oled. „Tehnoloogia ajakohastub, aga sina mitte? Sa oled uueneva tarkvara jaoks liiga vana riistvara! Ebatäielik. Aeglase sammuga. Miks sa endale ometi update’i ei tee?“

    Piiblis on kirjeldatud veel üht puud, mille viljade kaitseks seadis Jumal paradiisi rohuaeda valvama keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga. See on elupuu, mis annab surematuse. Hoiaks Jumal meid seda maitsmast!

     

    1 Tõnu Õnnepalu, Ökoloogilisest eluviisist. – Sirp 4. VI 2004.

    2 Yuval Noah Harari, Sapiens. Inimkonna lühiajalugu. AS Äripäev 2019, lk 23.

    3 Mihkel Kangur, Ökoloogiliste kasvatustarkuste ökokatastroofilised põhjused. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2021, lk 9.

  • Disain ajaproovi katlas

    HILLE KARM

    Vahetult enne pandeemia puhkemist, kui maailm oli avatud ja näitused ning muuseumid rahvast tulvil, sai Miami Wolfsoni kunstimuuseumis näha kunsti­kollektsiooni, kuhu oli ostetud maailma silmapaistvamaid art déco stiilis tarbeesemeid ja kunsti. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt virnastatavate toolide väljapanekus ka Eesti esimese iseseisvusperioodi aegse toolide komplekti. Need on toodetud Lutheri vabrikus 1926. aastal. Selles komplektis on üsnagi intrigeerivalt kombineeritud metall ja nahk. Meenus ka Pariisi maailmanäitus, kus Eduard Taska nahkehistöö väljapanek võitis grand prix’. Fakt, et meie kunstnikkond oli saavutanud riigi üürikese iseseisvusaja jooksul 1920ndatel ja 1930ndatel nii kõrge taseme, et nende töid osteti ja ostetakse kollektsioonidesse ning eksponeeritakse ka tänapäeval, avaldas mulle sügavat muljet. Tabasin end mõttelt, kas praegune disain on samuti sellisel tasemel, et äratab maailma mastaabis samasugust tähelepanu. Vastuse sellele küsimusele sain täiesti juhuslikult, kui leidsin veebist uudise mööblidisaini- ja sisekujunduse auhinna (SIT Furniture Design Awards) kohta: ühe võidutööna püüdis pilku Leonardo Meigase loodud tugitool Katarina.

    Sinu tugitoolide komplekt Katarina sarjast „Uprolls“ oli hiljuti võidukas istemööbli disainiauhinna määramisel. Millise võistlusega on tegemist?

    Tõesti, 27. aprillil saabus e-kirjaga teade, et minu loodud iste Katarina on tugitoolide kategoorias kuulutatud võitjaks. Siis oli korraldajate aadress Los Angeles, nüüd on selleks Šveitsi asula Baar. Sellele konkursile võib esitada töid, mis ei ole vanemad kui viis aastat. Sarja „Uprolls“ istmed valmisid 2015. aasta EXPO Milano Eesti paviljoni tarbeks.

    Preemiad antakse välja viies grupis: aasta mööblidisain, sisekujundus ja innovatsioon – need on professionaalidele –, aasta silmapaistev mööblidisainer ja sisekujundaja valitakse aga üliõpilaste seast. Töid hindab autoriteetne 20 liikmega rahvusvaheline žürii. 2020. aasta konkursi pressiteate kohaselt oli kandideerijaid 53st riigist. Auhinna välja­andmist korraldab 3C Awards, kelle valdkondadeks on veel valgustid, arhitektuur ja sisekujundus. Tööstusdisaini kõrval hinnatakse ka unikaallahendusi.

    Missugust ideed kannab sari „Uprolls“? Millest see sari alguse sai?

    Tundepuhangust. Sattusin teraskatuseid valmistava tehase õuele, kus seisid kartongist silindrid, poolid, mille ümbert terasplekk on maha keritud. Need olid toodud sinna pehmeks ligunema, et neid oleks lihtsam prügimäele vedada. Nii oli see käinud juba 23 aastat. Need 62 cm läbimõõduga vormid tundusid selleks liiga ilusad. Koreas ja Prantsusmaal toodetud kartongtorusid jääb kolmel Eestis teraskatuseid valmistaval firmal igal aastal üle kokku umbes 2000 tükki. EASi innovatsiooniosaku toel valmis mul 2014. aasta alguses disainiprojekt, kus tegin ettepaneku taaskasutada neid tööstusjäätmeid mööbli valmistamisel. Tööde tellijaks oli AS Toode.

    Eesti väljapanekut külastasid ka meie aukonsul Veneetsias Piero Bettini (vasakul) ja Eesti saatkonna konsul Marika Lampi (ees vasakul). Pildil on veel Leonardo Meigas ja Ilona Gurjanova (ees paremal).

    Koostöö jätkamiseks sündis brändinimi „Uprolls“, mis osales 2014. aasta juunis ettevõtluskonkursil. Ekspertkomisjon premeeris meid kuuekuulise inkubatsiooniperioodiga Tallinna loomeinkubaatoris. Kartongist ümarvormiliste toodete valmistamisel saaks säästetud materjal ja energia, mis muidu kulub analoogilise toodangu elementide valmistamisele. Samuti kahanevad ettevõtte prügikäitlemise kulud. AS Toode tookord siiski loobus oma kavast tootmist alustada.

    Ringmajandus, säästev tootmine ja tarbimine saab suunana jätkuvalt kasvada siis, kui see on tootjale majanduslikult kasulik ning tarbijale piisavalt põhjendatud ja taskukohase hinnaga. Ettevõtjal peab tekkima motivatsioon jäätmeid tulemuslikult majandada, näiteks müüa virtuaalsel turuplatsil tooraineks teisele ettevõttele. Selleks on vaja riiklikku regulatsiooni.

    Praegu peab taaskasutuse korral disainer selle tegevuse ise kinni maksma. Tootearendus on kallis ja paraku ei hakata tööstusjääke väärindama seal, kus need jäägid tekivad. Usun, et ühel päeval saab ka papptorude ringdisain jalad alla.

    Sel aastal osalesid Eesti disainerid Veneetsia disainibiennaalil, kus motoks oli „Teine võimalus“ („Second Chance“). Meie disainerite loomingut nii suures kultuuride ristumispaigas näha ning seda ka uue pilguga vaadata oli kindlasti huvitav. Millega Eesti väljapanek eristus ja milles seisnes teiste maade disainerite loominguga ühisosa?

    Veneetsia on sel aastal arhitektuuri- ja disainibiennaali linn. Neid võiks mahult võrrelda nagu maja ja tuba. See kajastus ka linna reklaamipildis, kus arhitektuuribiennaal oli suurelt esindatud.

    Disainibiennaal sündis 2016. aastal ja Eesti osales seal teist korda. Selle aasta biennaal kestis maist juunini. Teemaks oli „Disain kui autoportree“ ja sümboliks erivärviliste laikudega tuvi. Muuseas, puhas rõõm oli näha nüüd püha Markuse väljakut tuviparvede ja tuvisöögi müüjateta.

    Biennaal paiknes mitmetes Veneetsia galeriides. Põhiväljapanekuid oli viis, meie näitus sealhulgas. Lõik biennaali kodulehelt: „„Disain kui autoportree“ kajastab disaini üha olulisemat rolli selles, millisena soovime oma identiteeti edastada, vaadeldes lakkamatut mängu kasutamise ja kujutamise, reaalsuse ja virtuaalsuse vahel.“ Biennaali pealkirjas peitub ka vihje XVI sajandist pärit kuulsale Veneetsia peeglile.

    Meie väljapanek oli arhitektuuribiennaali paviljonide lähistel galeriis Latteria Moderna ja avatud 11. – 20. juunini. Itaallaste ekspositsioonides andis tooni ikkagi nende tugev tööstuslik võimekus ja avameelne taotluslik dekoratiivsus. Meie näitus „Teine võimalus“ oli programmiline. Pressiteates seisab: ringlussevõtmisega muudetakse kasutatud esemed uuteks toodeteks, et säästa piiratud ressursse ja kaitsta keskkonda. Näituse kujundajana kavandasin vitriinid ja riiulid samadest kartong­torudest, millest on valmistatud ka näitusel eksponeeritud Katarina. Vitriinid on kahekordsed, võimaldades näidata lähtematerjale, millest 16 autorit oma tööd olid valmistanud. Nende hulgas oli Toyota autoklaasi tükkidest ehteid, vasksentidest kõrvarõngaid, veneaegseist laste­tekkidest mantleid, emailpottidest lõigatud prosse, teksade taaskasutuslõngast kampsuneid, ruladest istmeid, vanadest nahktagidest kotte jms. Seda näitust saab näha ka Tallinnas „Disainiööl“.

    Mis avaldas biennaalil osalemise protsessis kõige rohkem muljet?

    Kindlasti Veneetsia ise, võimalus olla hiljutistest koroonapiirangutest avanevas, maagilise tõmbega linnas ilma seda ummistavate turistiparvedeta. Maskikandmine oli siis erinevalt Eestist kõikjal nõutav. Pandeemiast tingitult suuremaid pidustusi ei korraldatud ja kolleegidega kokkusaamisi ei olnud. Rõõm oli aga kohtuda näituse avamisele saabunud Itaalia eestlastest tegusate ajakirjanike Ülle Toodega Roomast ja Katrin Veiksaarega Bolognast.

    Kujundajana tuli mul käigupealt muuta meie väljapaneku planeeringut: seal, kus pidid olema meie vitriinid, seisis sisseehitatud riiul. Kuid ei unune abiks olnud itallaaste rõõmus abivalmidus. Viimasel päeval pakkisime vitriine kastidesse koos biennaali ühe kuraatori Luca Berta ja tema abilisega, kuni töö sai tehtud. Mul avanes võimalus pidada loengut Rooma Sapienza ülikooli arhitektuuriüliõpilastele.

    Veel mõni aeg tagasi iseloomustas Eesti disaini põhjamaine kargus, naturaalsed materjalid ja minimalistlik stiil, kust ei puudu ka huumor. Kas suund on praeguseks muutunud?

    Kui püsida tootedisaini lainepikkusel, siis selles kuvandis peegeldub vaimukust hindav mõttelaad, aga ka see, et need esemed ja ehted on väikeettevõtjaist disainerid ise valmistanud. Meie tööstusdisain jõuab pildile harva.

    Aastatega on Eesti disainis leiduv ühtne vaim saanud tajutavaks. Selle on toonud välja meie disainigaleriid ja -üritused. Ja kuraator Ilona Gurjanova. Esimene Eesti disaini välisnäitus läks teele kakskümmend üks aastat tagasi, Helsingisse. Loetelus on disainifestival „Disainiöö“, konkurss „Bruno“, Eesti Disaini Maja galerii ja Veneetsia disainibiennaalid koos graafilise kujundusega. Ilona Gurjanova on meie disainivedur. Veneetsiasse ei olnud kutsutud ei Läti ega Leedu disainereid.

    Eesti disain liigub kindlasti loodust ja keskkonda hindava mõtteviisi poole. Loodan sedagi, et Euroopast Aasiasse kolinud tööstus ükspäev koju naaseb.

    Pandeemia on tekitanud kaose paljudel aladel. Ka inimeste mõttemaailm ja tarbimisharjumused on selle kriisi ajal pandud taluvuse piiri kompama. Kas see on mõjutanud ka sinu loomingut?

    Meile tuntud avalad ja kallistada armastanud itaallased on oma kombeid täiesti muutnud. Nii kohutav oli sealne koroonaviiruse rünne. Meil on läinud paremini.

    Olen saanud tegelda pikemaajalise projektiga. Tallinna tehnikakõrgkooli tellimusel projekteerisin meie väärt maavara paekivi tutvustava püsinäituse ja osaühingu Levetor kaasabil selle ka teostasime. 27. augustil avati näitus ja ka kooli ees minu kujundatud tunnustuspink auväärt paevanale Rein Einastole.

    Disainimõtte teekond teostuseni võib olla vahel keerulisem, kui kaugelt vaadates paistab. Millised on olnud sinu kõige raskemad kogemused sellel teekonnal?

    Olen tegelnud mitme projektiga linnaruumis Eestis, Lätis, Poolas ja ka Inglismaal. Need eeldavad vastavaid kokkuleppeid. Paari aasta eest üllatas mind aga Tallinna linna muinsuskaitsekomisjon: ei kooskõlastatud Tartu maanteel Postimehe uue maja katusele logo paigutamist, sest see logo varjavat muinsust. Kentsakaid põhjendusi lisandus järjepanu ja kulus kuid, et see luba lõpuks saada.

    Soovin, et keegi suudaks täiustada ka riigihanke korda, kolmnurka, mille tippudeks on tellija, autor ja teostaja. See oleks Nobeli preemiat väärt. Et disainiprojekti elluviimine ei käiks üle kivide ja kändude, kui kõige odavama pakkumise teinud ehitaja ei tunne oma tööd. Olen saanud näha, kuidas suurepärane helilooja Tõnu Kõrvits viimistleb koos orkestriga uue teose tämbreid. Minu töös sellist viimistlemiserõõmu napib.

    Disain on huvitav ala, sest loominguline mõte peab arvestama ka majanduses toimivate seoste ja reeglitega. Teatavasti pärinevad loovad ja uuenduslikud ideed paremast ajupoolkerast, reaalala inimeste mõtlemist ja otsuseid juhib aga vasak. Kuidas on võimalik need kaks kokku viia nii, et kumbki pool ei kannataks?

    Pole päris minu rida, aga küllap see oleneb suhtumisest. Usun holistlikku maailmapilti. Holistika käsitleb maailma ja inimest ühtse süsteemina. Inimese keha, tunded ja mõtlemine moodustavad samuti jagamatu terviku. Ka minu põgusad teadmised kvantfüüsikast kinnitavad, et kõik on kõigega seotud.

    Loomeseisund on ehk võrreldav meditatsiooniga. See teadmine, milline roll on meie ajul ja millistele väljadele seejuures jõuame, kuulub vaimsete praktikate maailma. Arhitekt ja geobioloog Rein Weber nõustas Rotermanni kvartali rajamist. Pean tema kunagise õpilasena väga tähtsaks arvestada maakoha omadustega. Emake Maa ei ole igas punktis inimesele sõbralik. Sellele juhib tähelepanu ka valgusinstallatsioon „Hartmanni võre“, mida meil on õnnestunud koostöös Indrek Lehega näidata mitme riigi linnaruumis.

    Nii disaineri kui ka kunstniku töö on seotud uue loomisega ja on kohati kattuvgi, selle vahega, et disainer peab suutma oma tegevust põhjendada. Seevastu kunst on vaba ja põhjendamist ei vaja. Jätkuks vaid kunsti selgitajaid.

    Disaini mõiste on lai ja põimub pea kõigi elualadega. Üks disaini ülesandeid on peegeldada ka muutusi meid ümbritsevas maailmas. Kas muutumas on ka disaini mõiste?

    See sõna on nagu hargnevate okstega puu. „Disain“ tuleneb itaaliakeelsest sõnast „disegno“ ehk „joonis, kavand, mudel“. „Disain“ ilmus meile 1960ndate lõpus, olles toonases ingliskeelses tähendusruumis lähemal tehnikale, konstrueerimisele, kuid oli siis punavõimu poolt põlatud kui väga läänelik nähtus – piisab teile küll sõnast „tööstuskunst“. Seda kirjeldab elavalt Bruno Tomberg portreefilmis „Disainer nr 1“. Meenub ka üks 1973. aastal toimunud koosolek ERKI saalis. Mul lubati toonase üliõpilaste teadusliku ühingu esimehena sellel osaleda. Õppejõududele oli saabunud kõnelema keegi instruktor EKP keskkomiteest. Oli käsumajanduse ja algava venestamise ajastu. Meile kõlas soovitus hakata edaspidi tööstus­kunstnikku nimetama promõšlennik’uks, tuletisena venekeelsest sõnast „про­мышленность“, eesti keeles „tööstus“, ja põhjendusega, et konstruktivistlik kunst sündis Venemaal. Seepeale tõusis prof Edgar Johan Kuusik ja vahetas elegantselt teemat. „Kõik, mida inimene loob, peab olema ilus,“ sõnas meie eliitarhitekt. Jutuks tuli küll neil päevil Kuule saadetud kastrulikujuline kuukulgur. Aga me mõistsime, et partei läkitatud sõna on kole.

    Aeg on disaineri kaaluviht ja mõõdulint. Disain on paljude uuenevate vajadustega tegelevate erialade ühisnimetaja. Meie praegused vajadused ja neist tingitud eluviis jõuavad meie järeltulijateni eelkõige arhitektuuri- ja disainikeele kaudu. Tänapäeval loetleme kümmekond erinevat disainivaldkonda: sisekujundus, graafiline, moe-, tarkvara-, toote-, tööstus-, keskkonna-, teenuse-, tekstiili- ja strateegiline disain. Omakorda on näiteks graafilisel disainil kaheksa ala. Lisandunud on mitmed uued, veebiga seotud erialad. Kultuurkapitali 1994. aastast pärinev seadus neid uusi elukutseid ette ei näinud. Endiselt puuduv disaini sihtkapital tuleb lõpuks ära teha.

    Mis aitab sul keerulistel aegadel tõusta survest kõrgemale ja jääda loominguliseks?

    Winston Churchilli mõttetera „Edu tähendab liikumist ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi“.

    Lutheri vabrikus 1926. aastal toodetud toolid kuuluvad Miami Wolfsoni kunstimuuseumi kogusse.
    Leonardo Meigase tugitool Katarina pälvis rahvusvahelise mööblidisaini- ja sisekujunduse auhinna (SIT Furniture Design Awards) tugitoolide kategoorias peapreemia.
Sirp