Läbipõlemine on viimastel aastatel jõuliselt esile tõusnud teema. Inimarengu aruande kohaselt on Eesti inimene Euroopas sotsiaalse isoleerituse poolest esirinnas, depressioonirisk on igal neljandal ja ärevushäirerisk igal viiendal täiskasvanul. Kuidas on aga lood õppejõududega? Akadeemilised töötajad on üks suurima läbipõlemis- ja stressiohuga silmitsi seisvaid ametirühmi.1 Uuringu „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ põhjal tunnetab iga teine akadeemiline töötaja Eestis töö pingelisust, kurnatust ja enda töö mitte väärtustamist.2 Rohkete eriilmeliste kohustuste tõttu kannatavad akadeemiliste töötajate töötulemused ja nad leiavad, et nende töö tõhusus väheneb järjest. Ka on murekohaks töökeskkond: Eesti teadlastest peab 60% stressi ja konkurentsi töökeskkonnas ohuks, 32% on märganud kolleegide seas töökiusu.3 Rahastuse vähenemine kõrghariduses tähendab aina kasvavat töökoormust, millel on mõju töötajate vaimsele tervisele.
Läbipõlemine algab tundest, et tööl pole tähendust ega mõju. Läbipõlemise tunnused on kurnatus, küünilisus, ebatõhususe tunne, suutmatus taastuda ja kiire ärritumine. Sellele järgneb apaatsus, tuimus, aeglus. Uurijad eristavad läbipõlemisel kultuurilisi ja individuaalseid tegureid.4 Esimesed osutavad keskkonna ja organisatsioonikultuuri mõjule. Läbipõlemist soodustav konkureerimiskultuur jätab üksikisiku vastutavaks olukorras, kus lahendused peituvad kõigi asjaosaliste ehk õppejõudude, juhtide ja tugipersonali koostöös. Kuigi töötajad põlevad läbi mõjutatuna organisatsioonikultuurist, kipuvad juhid väitma, et töötaja ebaõnnestumised on põhjustatud isikuomadustest: ei oska aega planeerida, prioriteete seada, eraelu korraldada.5 Neid hakatakse pidama väsinud ja pahurateks inimesteks, kes pole koostööaltid. Nii murduvad inimesed enda ja ka teiste kriitikatulva all ning läbipõlenud inimene lahkub organisatsioonist.
Konkurentsi, võistluslikkuse ja välise kontrolli all keskkonnas on inimeste ärevus, üksindustunne ja ka vaimse tervise probleemid suured. Kõrgkoolides domineeriv võistlemisele ja saavutustele keskendunud organisatsioonikultuur, sh atesteerimine, tekitavad õppejõududes ebakindlust, suurendavad ärevust, haavatavust, ohustatust ja rivaliteeti ning loovad soodsa pinna petmisele ja kiusamisele. 6 Kõrghariduses valitsev töökultuur väärtustab produktiivsust, auhindu, head tagasisidet, sh ülepühendumist. Krooniline ülekoormus vähendab inimlikku kontakti, mis on heaoluks oluline. Õppejõud tunnevad puudust akadeemilise ringkonna toetusest. Ka suhted tudengitega on järjest formaalsemad ja napimad. Vastuolulised nõudmised ja kvantitatiivne hindamine teevad õppejõu haavatavaks.7
Õppejõud, kes võtavad kõiki tööaspekte tõsiselt, kannavad ebaõiglaselt suurt koormat, kusjuures just õpetamisest ja juhendamisest on saanud nähtamatu töö. Doktorandid on kirjeldanud töö ebakindlust, suurt töökoormust, vähest autonoomiat, ebavõrdsust, tudengite mikroagressiivsuse, kiusamisega toimetulekut ja võitlust koha eest olukorras, kus neile pannakse suur vastutus akadeemilise produktiivsuse saavutamisel.8 M. Zawadzki ja T. Jensen on kirjutanud avameelse autoetnograafia, demonstreerides, kuidas kiusamine ülikoolis käivitub, miks õppejõud selles osalevad ja kui hävitavalt see kiusajale mõjub.
Humanitaaride kibedad naljad. TÜ HV jõulupeol 14. XII 2023.
Enda läbipõlemise põhjusi analüüsinud Rebecca Pope-Ruark on tunnistanud, et keskendub tööelus eelkõige välistele motivaatoritele, võttes vastu projektid, mis hoiavad teda edukate inimeste esirinnas, teevad asendamatuks, toovad kaasa tunnustuse ja edutamise.9 Igati eduka õppejõuna oli tal häbi oma läbipõlemist tunnistada. Lõpuks ei saanud ta korduvate paanikahoogude tõttu enam loengut pidama minna ja selle väljaütlemine vanemale heasoovlikule kolleegile lõpetas teda kahjustava mustri kordamise.
Hoolimata aina raskemate ülesannete lahendamisest tuleb ikka rohkem saavutada. Tunne, et ükskõik kui palju pingutada, kõike hädavajalikku ikka ära teha ei jõua, viib ärevuse kasvu ja süütundeni. Õnnetu saavutaja usub, et kui pingutada rohkem, hakkavad teised teda rohkem hindama. Ka kogevad õppejõud petturi sündroomi: enesehinnangut, mille kohaselt ei saada piisavalt hästi hakkama ega väärita töökohta ning elatakse hirmus, millal teised sellest aru saavad.10. Õppejõud kogevad ka suutmatust oma valdkonna kiire arenguga kohaneda. Aina sagedamini kirjeldatakse läbipõlenuid vaikse eemalduja metafoori kaudu.
Pope-Ruarki uuring osutab, et kui teadustöö viib pigem negatiivsete ärevust tekitavate mõteteni, siis suhtlust tudengitega ja õpetamist kogetakse tähendusliku, nauditava ja olulisena. Naisõppejõududel on suurem risk läbi põleda, kuna nad võtavad tudengite heaolu eest hoolitseja rolli, millest meestel on kergem emotsionaalselt distantseeruda. Seejuures on aga naisõppejõududel negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks teistelt lihtsam abi küsida kui meestel.
Kuidas ületada meie kultuuris hirm, et ollakse lihtsalt inimene, mitte üliinimene? Pope-Ruark pakub läbipõlemise ennetamiseks ja sellega toimetulekuks välja järgmised võimalused. Tööle tuleb taas leida tähendus ja elule mõte. Läbipõlemise õppetund on elu ümbermõtestamises: kahjulikud uskumused ja tegutsemisviisid tuleb maha jätta. Enesekriitilisuse asemel on oluline aktsepteerida läbipõlemist, olla enda vastu aus ja heasoovlik. Üksinduse ja eraldatuse asemel tuleb suurendada ühendatust, kokkukuuluvust, leida esmalt vähemalt üks usaldusväärne inimene, ümbritseda end toetava turvavõrgustikuga. Selgub, et paljude õppejõudude kogemus on samasugune. Oluline on leida tasakaal elus, mitte defineerida ennast ainult töö, vaid perekonna, lähisuhete, hobide ja ühiste väärtuslike kogemuste kaudu.
Eneseväärikuse tagab võimalikult vähene sõltumine sotsiaalsest heakskiidust ja võistlemisest. Nii julgetakse võtta rohkem riske, teha endast lähtuvaid valikuid, õppida ennekõike sisemiste motiivide ajel. Inimest on keerulisem kõigutada, kui ta tunneb, et väärib inimesena austust ega sõltu sellest, kas vastab kindlatele kriteeriumidele. Organisatsioonikultuuris on määrav, kas õppejõud on üksteise suhtes heasoovlikud ja toetavad või agressiivsed ja võistlevad. Kolleegide toetus ja selged ootused seoses tööülesannetega aitavad vähendada õppejõudude läbipõlemisriski.. Personaalse tegutsemisvõime tõstmise asemel näevad teadlased lahendusena eelkõige kollektiivse tegutsemise suurendamist. Üksikisikul on keeruline töökollektiivis muutusi käivitada, küll aga suudab seda rühm inimesi. Tööalaseid probleeme on oluline lahendada võrgustikes, suurendades sedasi inimeste kokkukuuluvust ning vähendades ärevust kasvatavat konkureerimiskultuuri.
Oluline on organisatsioonis läbi rääkida ja kokku leppida, kuidas saab töötaja teada anda enda läbipõlemisest. Selleks et õppejõu probleemid jõuaksid juhtkonnani, on oluline üles ehitada usaldusel ja avatusel põhinev organisatsioon. Töötaja arengule keskendunud organisatsioonis ei too läbipõlemine kaasa töölt lahkumist, vaid lahendus leitakse töökorralduse muutmise ja tööülesannete ümberjagamisega.
1 Sair Revda Dinibutun, Cemil Kuzey, Muhammet Sait Dinc, The Effect of Organizational Climate on Faculty Burnout at State and Private Universities: A Comparative Analysis. – SAGE Open 2020, nr 10(4).
2 Eve Mägi, Kaupo Koppel, Kristi Kõiv, Eneli Kindsiko, Maarja Beerkens, Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas. Tartu Ülikool ja mõttekoda Praxis, 2019.
3 Kadri Simm, Kadri Lees, Mari-Liisa Parder, Anu Tammeleht, Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. 2023.
4 Rebecca Pope-Ruark, Unraveling faculty burnout: Pathways to reckoning and renewal. JHU Press, 2022.
5 Liia Toro, Koolijuhtide arusaamad õpetajate läbipõlemisest. Tartu Ülikool, 2015.
6 David Knights, Caroline Clarke, It’s a bittersweet symphony, this life: Fragile academic selves and insecure identities at work. – Organization studies 2014, nr 35(3), lk 335–357.
7 Ronald J. Pelias, The academic tourist: An autoethnography. – Qualitative Inquiry 2003, nr 9(3), lk 369–373; Elissa Foster, Academic labor in the age of anxiety: Autoethnography matters. – Cultural Studies. Critical Methodologies 2017, nr 17(4), lk 320–326; Simon Warren, Struggling for visibility in higher education: Caught between neoliberalism ‘out there’and ‘in here’ – an autoethnographic account. – Journal of Education Policy 2017, nr 32(2), lk 127–140.
8 Louise Archer, The neoliberal subjects? Young/er academics’ constructions of professional identity. – Journal of Education Policy 2008, nr 23(3), lk 265–285; Diane Sabenacio Nititham, Positionalities of Precarity: An Autoethnography of „Making It“ in the Neoliberal Academy. – Journal of Autoethnography 2022, nr 3(1), lk 38–56; Michal Zawadzki, Tommy Jensen, Bullying and the neoliberal university: A co-authored autoethnography. – Management Learning 2020, nr 51(4), lk 398–413.
9 Anne Reino, Maaja Vadi, Akadeemilise töötaja rollikäsitlus riigi, organisatsiooni ja indiviidi vaatenurgast. 2017.
10 Holly M. Hutchins, Hillary Rainbolt, What triggers imposter phenomenon among academic faculty? A critical incident study exploring antecedents, coping, and development opportunities. – Human Resource Development International 2017, nr 20(3), lk 194–214.
Akadeemilised maksupoliitika käsitlused erinevad poliitikas levivatest sageli suurel määral nii küsimuste püstituselt kui lähenemise viisidelt. Ilmselt ei ole liialdus öelda, et kõrgkooliõpikutest, Mirrlees Review’st1, teadusartiklitest jm vaatab vastu hoopistükkis teine maailm. Pahatihti seda, mida ökonomistid fännavad, üldsus kirub. Ei ole midagi imestada, kui meedias domineerib lobigruppide „ökonoomika“. Maksudele mõtlemine on siiski vajalik, kui me ei suuda korda saata imet, millesse paljud näivad uskuvat, ning tahame Põhjamaadest palju madalamate maksudega2 pakkuda Põhjamaade tasemel avaliku sektori teenuste kvaliteeti ja mahtu.
Maksupoliitikat ei saa vaadata lahus avaliku sektori kulutuste poliitikast. Ükskõik kui suurt valitsuse kulutuste hulka eelistame, ikka tuleb silmas pidada, et maksusüsteem oleks majanduslikult efektiivne ja jaotuselt õiglane. Õiglus on aga erinevalt efektiivsusest nn väärtushinnang. Ometi ei tee see seda iseenesest vähem väärtuslikuks. Väärtushinnangutest ei saa me üle ega ümber, sest ka see on juba väärtushinnang, et peame tarvilikuks efektiivsust. Progressiivsuse vajalikkuse kõrval toonitab Mirrlees Review, et iga maks ei pea olema progressiivne, tähtis on, et maksude ja toetuste süsteem tervikuna seda oleks. Maksude kehtestamine või olemasolevate tõstmine ei kahjusta majandust ja elujärge otseselt, ehkki eurosid võetakse rahva ja ettevõtete taskust. Vastu saadakse teise taskusse ka ju ühte ja teist – haridust, infrastruktuuri, julgeolekut, toetusi jne. Turutõrgete tõttu või muul põhjusel on teatud leevendust, sh vaesuse vähendamist, ainuvõimalik või mõistlik pakkuda avaliku sektori kaudu.
Majandusliku efektiivsuse poolest on parimad maksud välismõjudest jm turutõrgetest põhjustatud hinnamoonutusi korrigeerivad maksud. Majanduses ei põhjusta moonutusi kindlasummalised maksud (lump-sum taxes): need on maksud, mille suurust ei saa majandusagendid oma käitumist muutes vähendada. Kuna korrigeerivaid makse saab rakendada piiratud mahus välismõjude suuruse ulatuses ning kindlasummalisi makse on vähemalt suures mahus keeruline rakendada nii tehniliselt kui õiglust silmas pidades, tuleb paraku kasutusele võtta ka moonutuslikke instrumente. Maksude probleem seisneb siis selles, et kogumisega kaasnevad kulud ning need põhjustavad majanduslikke moonutusi.3
Mida küll maksustada? Isikuid, tarbimist, pahesid, luksust, maad?
Näiteks töötamise maksustamine tähendab, et vaba aeg muutub võrreldes töötamise ajaga suhteliselt soodsamaks. Raha, mis minu töötasu maksustamisest läheb riigi kukrusse, ei lähe kaotsi, vaid heaolu ja arengut edendavatesse programmidesse, kuid minu töötamise huvi vähenemine on kaotus ühiskonnale. Sealjuures ei pruugi tulumaksu tõstmine töötamise huvi vähendada, sest sellel on teinegi ja tööjõu pakkumise kasvu õhutav efekt: selleks et puhastulu ja elatusstandardit säilitada, tuleb rohkem töötada. Empiiriliste uuringute põhjal võib maksutõusu korral töötamise aja suhtelisest kallinemisest tingitud mõningast töötundide vähenemist siiski oodata.
Vaatamata mündi teist poolt ei saa mündi väärtust hinnata. Maksutõusude puhul tuleb jälgida, millest ilma jääme, kui selle ära jätame, maksulangetuste (või tõusudest loobumise) puhul tuleb küsida, milliste konkreetsete valitsuse kulutustega me lõivu maksame. See tähendab sügavamale minekut ümmargustest loosungitest à la asjatut bürokraatiat annab palju kokku tõmmata. Seega tuleks küsimus üles seada kujul, kas maksutõusu põhjustatud kahjud, s.t majanduslikud moonutused ja negatiivsed jaotuslikud mõjud, on väiksemad kui avaliku sektori kulutuste kasvust tekkiv kasu ühiskonnale. Maksude moonutuslikkust ning seda, et eri maksudel on erinev moonutuslikkuse määr, ei tohi maksustamise tuhinas unustada.
Maksutõusud võivad anda hoogu ka majanduslangusele. Ent kui valitsuse kulutused tõusevad veelgi rohkem, siis on alust loota, et kokkuvõttes jääb peale stimuleeriv mõju. Isegi võrdse kasvu korral peaks muudatuse efekt kogunõudlust ergutama, sest kulutusteks võtame erasektorilt maksudega raha, mis osaliselt oleks sukasäärde pandud, s.t säästetud.
Korrigeerivad maksud
Korrigeerivad maksud tuginevad printsiibile, et kahjutekitaja (saastaja) maksab ja teeb seda kahju tekitamise ulatuses. Sageli nimetatakse seda Pigou maksuks johtuvalt sellest, et majandusteadlane Arthur Cecil Pigou soovitas 1920. aastatel Londoni sudude ohjeldamiseks rakendada emissioonidele maksu. Maksud võimaldavad panna tootjad ja tarbijad oma otsustes arvesse võtma mis tahes negatiivseid välismõjusid ehk hüvitamata kulusid kolmandatele osalistele.
Vahemärkusena: maksude kõrval on teisigi välismõjude korrigeerimise instrumente, ent finantsiliste, nt maksude või saastelubadega kauplemise4 suureks eeliseks regulatiivsete ees on nende kuluefektiivsus: nende mõjul vähendavad saastavat tegevust rohkem need majandusagendid, kellel on seda odavam teha.
Aina enam pööratakse majandusanalüüsis negatiivsete välismõjude (externalities) kõrval tähelepanu negatiivsetele nn sisemõjudele (internalities). Need on iseendale tulevikus tekkivad kulud, nt tervisekahjustused, mida informatsiooni või enesekontrolli nappusest tingituna ei võeta otsuse langetamisel arvesse. Näiteks magustatud jookide maksu ehk limonaadimaksu otstarbekust analüüsides hindab Hunt Alcott et al.5, et negatiivsed välismõjud on circa 0,8 USA senti untsi (ligi 30 g) kohta ning negatiivsed sisemõjud umbes 1 sent untsi kohta. Võttes arvesse, et ühelt poolt sisemõjud on suuremad vaesemate inimeste puhul (maks toob neile rohkem kasu) ning teiselt poolt finantsiliselt on maks regressiivne, koormates vaesemaid proportsionaalselt rohkem, leiavad autorid, et maksumäär võiks olla u 1,5 USA senti.
Erinevalt näiteks tubakast või autosõidust ei ole magustatud jookide tarbimisel otseseid vahetuid negatiivseid välismõjusid. Küll aga tulenevad need sellest, et tervishoiuteenuste eest ei tasu me enamasti, vähemalt põhiosas, ise, vaid seda teeb meie eest riik, riiklik kindlustus või erakindlustus (eriti USAs), s.t oma tervise lörtsimine tähendab kõigile suuremaid makse või kindlustusmakseid. Avalikkuses aga kõlab oma hinnangute ebakindlust rõhutavate, kuid maksustamist toetavate teadlaste häälest palju valjemini töösturite äge protestimine. Paraku pole lähemal vaatlusel ühelgi ilmselge huvide konfliktiga lobigrupi argumendil kas üldse alust või on seda minimaalselt.6
Maks tõepoolest koormab rohkem vaesemaid, kuid nemad ka (vähem informeeritutena) võidavad sisemõjude kahanemisest rohkem. Suhkrusisalduse vähendamise vabatahtlikuks jätmine pole nii tõhus. Maksu ei saa kehtestamata jätta sellepärast, et see pole imerohi rasvumise ja ülekaalu vastu. Alati saab head poliitikat edasi lükata argumendiga, et võiks veel sutsu mõelda ja uurida. Isegi kui ülekaalulisus suureneb riikides, kus magustatud jookide maks on kehtestatud, siis kasvaks see maksuta ilmselt kiiremini. Sealjuures Alcott et al. soovitavad maksustamise juures ebatervisliku tarbimise minimeerimise asemel pöörata tähelepanu välis- ja sisemõjude klaarimisele. Maksustamine vähendab ka tööhõivet jm, ent teistes sektorites tulevad töökohad asemele.
Kindlasummalised maksud
Kindlasummalisteks on maksud, mille suurus ei sõltu meie käitumisvalikutest. Nendeks on isikumaks ja maamaks. Isikumaksu on võimalik rakendada kas kõigile ühes suuruses või diferentseeritult, näiteks inimeste võimekusest lähtudes. Võimekust on loomulikult keeruline usaldusväärselt hinnata. Isikumaks ehk peamaks on efektiivsuse aspektist superhea maks, kuid õigluse aspektist nirumast nirum: maksu peavad samasuguses suuruses tasuma nii need, kes ajavad kokku hiigeltulusid, kui need, kelle maksevõime puudub või on kehvake. Seetõttu ei ole see tänapäeval aktuaalne. Margaret Thatcher küll kehtestas 1989. aastal Šotimaal ning 1990. aastal Inglismaal ja Walesis isikumaksu, kuid mõne aasta järel naasti kohalike omavalitsuste rahastamisel tagasi kinnisvara maksustamise juurde, sest isikumaks põhjustas laialdast ja mitmekülgset pahameelt, mis kulmineerus tänavarahutustega.
Seevastu peavad ökonomistid maamaksu igati priimaks maksuks. Maad ei saa peita või Eestist Lätti minema viia ning erinevalt tööst või kapitalist maksubaas maksustamise tagajärjel ei vähene. Kuna maa väärtus sõltub avaliku sektori pakutavatest teenustest, nt infrastruktuurist, korrakaitsest jm, siis võime maamaksu puhul kõnelda teenuse eest tasumisest. Maksevõime ehk likviidsuse probleemile – maaomanikel, eriti seenioridest omanikel, võivad jooksvad tulud puududa või olla kasinad – on häid lahendusi. Võime näiteks väikese sissetulekuga indiviidide või kategooriate jaoks teha maksuvabastused või jagada neile maksu tasumiseks toetusi. Neist paremaks on ilmselt aga tasumise edasilükkamise pakkumine.
Vaadates eeltoodut ei ole praeguse üldise koduomanike maamaksuvabastuse pooltargumendid kuigi veenvad, teisalt ei tajuta hästi, et asemel on moonutuslikumad ehk produktiivset tegevust, nt tööpingutust, pärssivad ja ilmselt veelgi ebaõiglasemad maksud. Peame arvestama, et maatüki väärtuse kujunemisel on ülisuur osa teiste majandusagentide tegevusel. Väärtus sõltub sellest, kui head on ümbruskonna õppeasutused, teed jm, kui sõbralikud ja aktiivsed on naabrid jne. Maa väärtus kasvab ka selleks ise lillegi liigutamata.
Moonutuslikud maksud
Maks on moonutuslik ja tekitab kulusid, kui see paneb majandusagente teistmoodi käituma: aknamaks paneb akende arvu vähendama, tulumaks vähem töötama jne. Moonutuste minimeerimiseks on majandusteoorial kaks peamist maksupoliitilist juhtnööri. Esiteks, kuna iga maksu puhul majanduslik kulu kasvab rohkem kui proportsioonis maksumäära tõusuga, siis tuleks maksukoormus hajutada eri maksude vahel. Ja seda tuleb teha nii, et suurem osa oleks vähemoonutuslikel maksudel. Optimaalne oleks niisugune maksusüsteem, kus iga maksu marginaalne ehk täiendav kulu (kui maksu tõsta) oleks võrdselt ühesugune.
Teiseks, kuna majanduslik kulu on suurem hinnaelastsematel kaupadel ehk neil kaupadel, mille hinna muutustele reageeritakse tugevamalt, siis tuleks neid kaupu vähem maksustada. Ideaalis, selleks et ei tekiks moonutusi, tuleks vastavalt Ramsey reeglile kaupu maksustada pöördvõrdeliselt nende nõudluse ja pakkumise hinnaelastsusele. Sellist reeglit järgivat süsteemi oleks tehniliselt keeruline kehtestada ning hallata. Lisaks tähendaks see seda, et esmatarbekaupu peaks maksustama kõrgemalt kui luksuskaupu.
Teooriale toetudes tuleks Eestis kehtestada eluasemetele kinnisvaramaks.7 Ehitiste maksustamine on suhteliselt vähemoonutuslik. Maksubaas on mobiilsem kui maal, kuid muuga võrreldes on tegu vähemobiilse (ja vähese elastsusega) baasiga. Ehitisi võiks kinnisvaramaksuga maksustada maast madalama määraga. Selleks et maksu vastuvõetavamaks teha, on võimalik soovi korral jätta maksustamata väikese väärtusega varad, rakendada progresseeruvaid maksumäärasid, pakkuda abimeetmeid väikese sissetuleku saajatele.
Stephan Smith8 küsib, kas tarbimismaksud – nt lisandväärtusmaks, Eestis käibemaksu nimetuse all – kahjustavad töötamise motivatsiooni vähem kui tulumaks, ja vastab, et ilmsesti pole põhjust nii arvata, sest tarbimismaksud vähendavad kaupade ja teenuste hulka, mida täiendava töötunni eest osta saab. Järelikult majanduslikus efektiivsuses võitu oodata ei ole, kui maksukoormust rohkem tarbimisele nihutada. Küll aga muutub maksusüsteem regressiivsemaks. Eesti praeguses maksupoliitikas tuleb alla joonida, et maksuküüru9 kaotamisel tulumaksu tõstmine ei mõjuta väikest tulu saavaid indiviide, käibemaksu tõstmine aga küll.
Huvitav, miks ei ole ühiskonnas arutatud sotsiaalmaksu vähendamist ja selle arvelt tulumaksu suurendamist? Ainult töiseid tulusid hõlmava suhteliselt kitsa maksubaasiga maksu võiks vähemasti osaliselt asendada nii töiseid kui kapitali tulusid haarava laiema maksubaasiga maksuga. Erinevate tulude ühtemoodi maksustamine vähendab moonutusi ning teeb töiste tulude kantimise kapitali tuludeks mõttetuks. Kapitali tulude suurem maksustamine peaks eeldatavasti suurendama ka maksusüsteemi progressiivsust.
Eraldi omaette käsitlust vajav on äärmiselt keerukas küsimus, millise progressiivsusega oleks optimaalne tulusid maksustada. Mida ümberjaotavam ollakse, seda suuremad on süsteemi majanduslikud kulud suuremate moonutuste näol, teisalt on sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine ühiskonnale kasulik. Maailmas ettevõetud modelleerimised on andnud üpris erinevaid tulemusi sõltuvalt sellest, mida arvesse võetakse ja mida raskesti hinnatavate parameetrite osas eeldatakse.
Kuidas panna rahvas makse toetama?
Korrigeerivatele maksudele jm avaliku sektori ökonoomika teooria soovitustele on raske poolehoidu võita, kui valitsus pakub vastu maksukärpeid rikastele, põhjendamata toetusi musta valgeks rääkivatele lobigruppidele, vajaliku taristu asemel laristuid ning edevusprojekte jms. Kuid ainult heast maksude ja kulutuste paketist eduks ei piisa, tarvis on seda ka spordimehe hasardiga laial rindel oskuslikult selgitada. Ülioluline on õige rõhuasetus, näiteks korrigeerivate maksude puhul tuleks tarbimise vähendamise või minimeerimise asemel ennekõike rõhuda välis- ja sisemõjudele.
Üks väga julgustav näide on Stockholmi ummikutasu kaasus.10 Enne 1. jaanuari 2006 alanud pooleaastast testperioodi oli elanike toetus meetmele 36%. Prooviajal saadi muudatusega vahetult tuttavaks. Järgnenud referendumil oli ummikutasu poolt 53% stockholmlastest. Augustis 2007 kehtestati see püsiva meetmena. Aasta lõpuks oli ummikutasu toetajaskond kasvanud juba 66%-ni.
1 Mirrlees Review on maailma juhtivate asjatundjate koostatud põhjalik käsitlus sellest, milline võiks välja näha hea maksusüsteem. Vt https://ifs.org.uk/mirrlees-review
2 ELi liikmetest Põhjamaade puhul saame rääkida ligi kolmandiku võrra suuremast maksukoormusest: Eurostati andmeil oli 2022. aastal maksude osakaal SKTs Eestis 33,2%, Soomes 43,1%, Taanis 42,5% ja Rootsis 42,4%. Põhjamaade keskmine 42,7% oli pisut üle ELi keskmise (41,2%).
3 Kogumise kulud ei ole enamasti suured. Suurbritannias on näiteks maksuameti opereerimiskulud alla 1% kogutud maksudest ning maksumaksjate „maksukuulekuse” kulude suhet maksutuludesse on seal hinnatud paari protsendi kanti (üksikisiku tulumaksul 1,3%). Moonutuste kulu („liigse koormuse“) hinnanguid on väga erinevaid. Enamikus tööstusriikides võiks arvestada, et kulu on vähemalt 30 penni kogutud naela kohta. Allikas: Stephan Smith, Taxation: A Very Short Introduction. Oxford University Press, Oxford 2015.
4 Nn piira ja kauple (cap and trade) süsteemid, kus jagatakse või müüakse piiratud hulk („müts“ ehk piir kogusaastele) saastamise lube ning võimaldatakse neid lube vastaval turul osta ja müüa.
5 Hunt Allcott, Benjamin B. Lockwood, Dmitry Taubinsky, Should We Tax Sugar-Sweetened Beverages? An Overview of Theory and Evidence. – Journal of Economic Perspectives 2019, 33, nr 3.
6 Kathrin Lauber, Holly Rippin, Kremlin Wickramasinghe, Anna B. Gilmore, Corporate political activity in the context of sugar-sweetened beverage tax policy in the WHO European Region. – European Journal of Public Health 2022, 32, nr 5.
7 Ettevõtluse kinnisvaral võiks pigem olla vaid maamaks. Ehitised on üks tootmise sisendeid ja selle maksustamine oleks moonutuslik, kui teisi sisendeid analoogselt ei maksustata.
8 Stephan Smith, Taxation: A Very Short Introduction. Oxford University Press, Oxford 2015.
9 Ajakirjanduses on väidetud, et tegelikult meie praegusel tulumaksul küüru polegi. Vaadates, kuidas keskmine maksumäär muutub sissetuleku suurenedes, seda tõesti kusagilt ei paista, kuid marginaalsetes maksumäärades on selge küür olemas: 1200 euro juures hüppab määr 20%-lt 34,5%-ni ja siis 2100 euro juures kukub 20%-le tagasi. Põhjalikult ja hästi selgitab maksuküüru ehk maksuvabastuse vähendamise tõttu tekkivat kõrget maksumäära keskmistele tuludele: Peet Kask, Maksuküüru saab kaotada nii, et see läheb riigikassale maksma null eurot. – Sirp 21. IV 2023.
10 Maria Börjesson, Jonas Eliasson, Muriel B. Hugosson, Karin Brundell-Frei, The Stockholm congestion charges – 5 years on. Effects, acceptability and lessons learnt. – Transport Policy 2012, 20.
Elu lülitid. Prof Ago Rinken uurib G-valkude ja retseptorite funktsioneerimise aluseid
MARGUS MAIDLA
Tartu ülikooli bioorgaanilise keemia professor Ago Rinken on teadlasena pühendunud peamiselt ühe valguperekonna – G-valkudega seotud retseptorite uurimisele. Retseptorite abil toimub valkude suhtlus teiste valkudega ning retseptorid on ka uute ravimikandidaatide ja paljude juba olemasolevate ravimite sihtobjekt. Loomulikult on olnud viljaka tegevuse käigus ka teisi teemasid, ja nagu professor jutuajamise käigus mitmel korral välja toob, ei ole keemia üldse keeruline valdkond, kui endale selgeks teha selle sisemine loogika.
Millega praegu teadlasena tegelete? Mõistetavasti ei ole te enam noorteadlane ja sellise staatusega käib tahes-tahtmata kaasas ka hulk korralduslikku tööd. Kas teaduse tegemiseks jääb veel aega?
Valus küsimus! Ütlen kohe ära, et laboris pipeteerimisega ei tegele enam kahjuks juba mõnda aega. Peamiselt on minu tegevus tulevaseks tööks vahendite hankimine, läbirääkimised uute koostööprojektide ellukutsumiseks, uute teadusgrantide taotluste kirjutamine, seejärel nende hinnangute vaidlustamine ja siis vaidluste vaidlustamine. Selline tegevus on äärmiselt kurnav, aga vajalik. Seepärast pean rõhutama, et teadustöö, millest me edaspidi räägime, on kollektiivse tegevuse tulemus. Üksinda ei tee siin midagi – tõsiseks jõuks on ikka lähedased kolleegid ja doktorandid. Nüüdseks on minu juhendamisel kaitstud 18 doktorikraadi.
Eks omajagu aega läheb ka rahvusvaheliste valdkondlike katusorganisatsioonide töös osalemisele. Kunagi sai alustatud Euroopa Neurokeemia Seltsi lihtliikmena, siis tõustud juhatusse (2015) ning 2019. aastal liikusin seltsi presidendi kohalt edasi juba Rahvusvahelise Neurokeemia Ühenduse nõukogu liikme positsioonile, kus olen selle organisatsiooni tegevusse panustanud viimased neli aastat. Eestis olen ma Eesti Biokeemia Seltsi liige juba hea mõnikümmend aastat ja olen ka ise ju bioorgaanilise keemia professor. Need on märksa laiemad kategooriad, kui seda on peamiselt närvitalituse tööd uuriv neurokeemia valdkond, kus rahvusvaheliselt löön kaasa katusorganisatsiooni töös.
Tartu ülikooli bioorgaanilise keemia professor Ago Rinken
Olen vahel ikka uurinud, kui vestluskaaslaseks satub keskmisest keerulisema erialavalikuga tippspetsialist, et mis teda omal ajal sellist erialavalikut langetama ajendas. Ehk saab mõni noor, kes on praegu valiku ees, meenutusest innustust. Eeldan, et gümnaasiumis oli keemiaga kõik hästi?
Koolis olid mul füüsika, keemia ja matemaatika kõik päris head, nii vabariikliku olümpiaadi hea tase. Esikümnes olin nendes kolmes kategoorias pidevalt. Olen Võrust pärit ja mul oli kohe selge, et Tallinna edasi õppima ma minna ei taha, seega valisin nende kolme vahel. Kuid meie kooli füüsikaõpetaja oli üsna kehvake. Noriv ja õpetamise stiililt ebameeldiv, ei suutnud ta meile füüsikat huvitavaks teha ja seetõttu jäi füüsika erialavalikuna välja. Matemaatika näis liialt elukauge, seega jäigi sõelale keemia. Keemiaõpetaja teene seisnes selles, et temal oli piisavalt pedagoogilist karismat, et seda ainet mitte vastikuks muuta neile, kes sellest aru ei saanud, teistele aga andis võimaluse vabalt areneda. Tänu sellele oli keemiaainel meie koolis igati hea maine.
Absoluutse vabaduse tingimustes, kus igaüks võib otsustada, kas ta õpib keemiat või ei õpi, on keemiaõpetajatel tähtis teha juba varajases õpetamise faasis õpilastele selgeks keemia toimimise loogika. Kui seda ei suudeta, on keemia õppeainena raske ja keeruline ning temast heade hinnetega läbitulek puhas tuupimine. Kuid kui õnnestub õpilasele selgeks teha keemia loogika, siis ma väidan, et keemia erialana on üsna lihtne ja arusaadav ning tema õppimisel saab tuima tuupimist hõlpsasti vältida. Kui õpilane ei mõista mõne biomolekuli keemilist olemust, siis ei ole mingit mõtet hakata pähe õppima ka selle keerulist nime või aatomeid, millest ta koosneb. Näiteks olen hakanud viimastel aastatel laskma oma üliõpilastel eksamitel kasutada materjale, et vältida tuima tuupimist, kuid nad peavad oskama mulle ära seletada, kuidas molekulid organismides toimivad. Kui ta seda suudab, siis saab ta asjadest ka aru.
Toona oli varajase eluperioodi mõtlemises ehk rohkem tähtis põhimõte, et mida õppima minna, märksa vähem mõeldi sellele, kelleks saada tahetakse. Tänapäeva noorte puhul näen, et just küsimuse – kelleks tulevikus saada? – püstitus on üsna terav.
Erialavalikuga on siis selge, aga kuidas edasi teadusse liikusite? Teie ETISe CVst tuleb välja, et teile on ülikooli lõpetamisel antud ka keemiaõpetaja kvalifikatsioon.
Jah, vastab tõele. Tänavu (intervjuu on tehtud 2023. aastal – toim) sai mul ülikooli lõpetamisest juba 40 aastat ja meenutades toona vallanud mõtteparadigmasid ja hoiakuid, siis ega keemiaõpetajaks läksid peamiselt need lõpetajad, kes kusagile mujale mingil põhjusel tööle ei saanud. Ise ma selle väitega kuidagi nõus ei ole, kuid analoogne hoiak kehtib mõneti ka praegu. Mul on siiralt hea meel, et meie viimaselt kursuselt, mis 2023. aasta suvel lõpetas, läks omajagu lõpetajatest kooli keemiaõpetajaks.
Hakkasin teadust tegema juba üliõpilasena, peamiselt Üliõpilaste Teadusliku Ühingu hõlma all ja kuna mul ka muus osas õppimisega probleeme ei olnud, siis (toona käis kõik läbi administratiivse suunamise) kui tuli valikute periood, läks see kuidagi loomulikku rada pidi nii, et pärast ülikooli lõpetamist (1983) liikusin edasi doktorantuuri, mis toona kandis nimetust aspirantuur. Süvenemata detailidesse, eks siin saaks sellest perioodist meenutada ka anekdootlikke seiku, lõpetasin 1987. aastal doktorantuuri edukalt. Kuna bioorgaaniline keemia on selline piiripealne ala, siis toona pandi kaitsmiskomisjon kokku orgaanilise keemia ja bioloogia spetsialistidest. Tekkis ka küsimus, kummas valdkonnas mul nüüd doktorikraad on, kas bioloogias või olen hoopis keemiadoktor, lõpuks jäi siis bioorgaanilise keemia kraad. Tegu on siis toonase kandidaadikraadiga, mis on doktori omaga võrdsustatud.
Näib, et ühest doktorikraadist jäi väheks. 1996. aastal kaitsesite kraadi juba Uppsala ülikoolis, juhendajaks professor Lorentz Engström.
Tunnistan avameelselt, et tolle töö teeside kokkupanek ja kaitsmine ei olnud väga minu initsiatiiv. Toona, 1988–1990 valitsesid teaduses segased ajad, sh keemias, kus varasemad nõukogudeaegsed doktorikraadi kaitsjad, eriti need, kes olid kaitsnud töö mõnes Moskva teadusasutuses, väitsid, et need hilisemad, kes kaitsesid ainult kandidaadikraadi, mis hiljem võrdsustati doktorikraadiga, et need ei ole mingid õiged teaduste doktorid, justkui mingid poolekvaliteedilised doktorid. Oli üleminekuaeg ja õhus oli teravaid situatsioone. Kuna ma pärast kandidaaditöö kaitsmist olin olnud viis aastat järeldoktorantuuris, kaks aastat Jaapanis ja kolm aastat Rootsis Uppsalas, siis minu sealne juhendaja prof Lorentz Engström ütles ise, et milles küsimus, tee siis see päris kraad siin ära, tema hakkab pensionile minema ja vajab veel edukaid kaitsmisi, mina aga olen juba nii paljudes publikatsioonides autor olnud, milles küsimus, organiseerime sulle siin uue kaitsmise – istu maha ja kirjuta jutt kokku. Nii see tehtud saigi. Ma ise ei nimeta seda siiski päris doktoritööks, kuigi sisu ja mahu poolest ta seda igati on, sest inimene peaks doktorikraadi kaitsma ikkagi ühe korra elus. Aga kaitstud ta sai ja kraad on kraad! Doktorikraad näitab ikkagi hariduse taset, s.t see on tunnistus kõrgeimast tippharidusest. See kaitsmine oli pelgalt formaalne vormistus n-ö igaks elujuhtumiks.
Selle kraadiga seoses meenub kummaline kõrvalseik, et kuna ma toona töötasin arstiteaduskonnas ja tõsi on see, et minu uurimisobjektidel on inimese organismi töötalitlusega puutumus täitsa olemas, siis klassikalises mõttes arstiteadust ma siiski kunagi õppinud ei ole. Kuid toona omistati mulle meditsiiniteaduste doktori kraad. Ka Jaapanis praktiseerides töötasin arstiteaduskonna biokeemia osakonnas, kuigi ka siis oli juhendaja keemiaharidusega. Nii et lõppkokkuvõttes mul filosoofiadoktori kraadi üldse ei ole, seda klassikalist PhDd, Nõukogude ajast on keemiateaduste kandidaadi kraad ja Uppsalast meditsiiniteaduste doktorikraad.
Olge palun nii lahke ja kirjeldage suurte pintslitõmmetega üldistavalt, mis on olnud läbi teadlasekarjääri teie uurimistöö keskmes?
Ago Rinken järeldoktorantuuris Jaapanis
Mul läks juba ülikooli lõputöösse G-valkudega seotud retseptorite1 ja nendele ligandite sidumise temaatika. Miks on need retseptorid olulised? Nad on organismis lülitid. Kui organismis tahab üks rakk teisele informatsiooni edastada, siis peab ta selleks käivitama vastava lülitusmehhanismi. Meil on organismis kiired lülitid, mis baseeruvad ioonkanalitel ja võimaldavad meil näiteks kiiresti käsi liigutada. Kuid meil on ka aeglasemad protsessid, näiteks mõtlemine või südame kloppimine ja paljud muud, ning nende sisselülitamisel on määrava tähtsusega just need G-valkudega seotud retseptorid. Rakku tuleva info vastuvõtjaks ja rakusisese vastuse algatajaks ongi retseptor. Minu teadlasekarjääri üks tähtsamaid läbivaid uurimisteemasid ongi olnud, kuidas see retseptor töötab. Mis on see aine, mis võimaldab seda retseptorit aktiveerida. Mis on see aine, mis võimaldab seda lülitit blokeerida, mis nende lülituste käigus võib minna hästi ja mis halvasti – kogu süsteemi töömehhanismi mõistmine, kuidas signaali ülekandmine toimub. 40aastase uurimiskarjääri vältel olen neid retseptoreid uurinud väga erinevate nurkade alt. Alustasime radioaktiivsete ligandidega, kuid nüüd kasutame fluorestseeruvaid ühendeid. Mis teeb temaatika keeruliseks – nende retseptorite sisaldus organismis on väga väike, samas on neid väga erinevaid tüüpe, mis reageerivad väga erinevatele aktivaatoritele. Seepärast on paljud neist mitmesuguste ravimite märklaud. Võin üldistades öelda, et umbes kolmandik riiklikelt regulaatoritelt kasutusloa saanud retseptiravimitest on G-valguga seotud retseptorite mõjutamiseks.
Tahan rõhutada, et olen seda teemat uurinud kogu aeg valgupõhiselt. Oleme küll kasutanud sünteesimisel ka RNA ja DNA andmestikku, kuid siiski oleme valdavalt keskendunud valgutalitluse töö mõistmisele, kasutades selleks enamasti laborieksperimente. Kui alustasin noore teadlasena, siis kasutasime väga palju roti aju. Aga kui ma olin välislähetusel Jaapanis (1990–1992 Tokio ülikooli arstiteaduskonna aju uurimise instituudi biokeemia osakonna järeldoktorina prof T. Haga töörühmas), siis tõin lihakombinaadist 40 sea südamed ja sõitsin, seasüdameid täis külmkast käe otsas, metrooga laborisse. Nendest puhastasime valku. Sellest suurest kastitäiest seasüdametest sai ühe milligrammi puhast valku. Tänapäeval muidugi enam niimoodi ei töötata, saame valku eri rakuliine kasutavate tootmissüsteemide kaudu ja nende süsteemide arendamine on omaette tähtis valdkond. Nagu ma juba ütlesin, on probleem selles, et neid G-valguga seotud retseptoreid on väga erinevaid ja neid saab uurida väga erinevates tingimustes. Seetõttu on erinevate retseptorite uurimismetoodikate arendamine üks meie tähtis uurimisvaldkond. Oleme ka uurinud eri retseptorite signaalide ülekandmise metoodikaid. Võin öelda, et aja jooksul on see kõik arenenud täiesti teistsugusele tasemele, kui oli algusaastatel.
Miks ma ikkagi olen jäänud spetsiifiliselt valgutaseme uurijaks, kuigi viimaste aastakümnete jooksul on elusbioloogias väga populaarsed geenitasandi uuringud? Geenid hoiavad informatsiooni, kuid tööd teevad organismis valgud. Nii ka retseptorite puhul: geenidest saab info, kuidas neid valke sünteesida, kuid rakkudevahelisi signaale vahetavad ja raku tööd juhivad erinevad valgud. Muidugi võib mõne valgu aktivatsioon viia ka geenide aktivatsioonini, aga see viib jälle omakorda uute valkude sünteesi või selle peatamiseni. Seega on need valdkonnad omavahel seotud, kuid uurides signaaliülekande biokeemilist mehhanismi tuleb jääda valkude tasemele. Kas siin võib esineda mutatsioonidest või haigustest tingitud geenidefekte, aga ka nende otsest mõju saab uurida ikka vaid valkude tasemel. Ja see on ka põhjus, miks suur osa kasutusel olevatest ravimitest reguleerib valkude aktiivsust.
Oma uuringutes püüame aru saada, kuidas ravimikandidaadid seostuvad retseptoritega ja aktiveerivad või takistavad signaali edasikannet. Siin tuleb mängu küsimus, kas osaleb üks või mitu retseptorit ja milline signaalirada aktiveeritakse, sest valikuid on mitu. Me oleme pikalt rääkinud G-valkudega seotud retseptoritest, mis rahvusvaheliselt on tuntud lühendiga GPCR (G protein-coupled receptors), rääkimata, millest selline nimi. G-valgud on regulaatorvalgud, mis annavad retseptoritelt tuleva signaali rakus vastuse genereerimiseks edasi ensüümidele. Nende valkude avastamise eest anti Nobeli auhind eelmise sajandi lõpus,2 aga G-valguga seotud retseptorite uurimise eest 2012. aastal.3 Tihti alustatakse väljastpoolt tulijate puhul meie tööst rääkides G-valgu temaatikast, s.t tähelühendi GPCR esimesest tähest „G“, aga mind on alati läbivalt huvitanud just tähelühendi viimane täht „R“ ehk retseptorite töö – ligandite sidumine ja kogu kompleksne pilt nende tegevusest. Genoomianalüüsi käigus on leitud, et eksisteerib umbes 800 erinevat G-valkudega seotud retseptorit. Teaduslikult on tõestatud umbes 300 erineva retseptori funktsioneerimine retseptorina ja käibel olevate ravimite märklauaks on umbes 80 erinevat G-valkudega seotud retseptorit.
Retseptoritega seostuvaid G-valke endid on kokku umbes 11. Kui me praegu ehitame mudelsüsteeme, siis kasutame nende juures erinevaid G-valke, sest need mõjutavad otseselt ka retseptorite toimimist.
Regulaatorvalkude talitluse kindlakstegemine lahendaks kogu elu olemuse saladuse, mõistaksime täielikult organismide toimimist ja, kujutlusvõimel lennata lastes, kaoksid ka haigused.
Kui võrrelda DNA molekuliga, siis oma olemuselt ei ole DNA keeruline molekul, sest ta tegeleb peamiselt ju informatsiooni talletamisega. GPCR, mis muide pole samuti teab mis suur, peab aga läbi viima protsesse – tundma ära signaalmolekuli ja aktiveerima signaaliraja. Eks inimeses on kümneid tuhandeid eri valke ja kõik nad on omamoodi keerulised. Mõned küll lihtsamad, nagu näiteks keratiin meie juustes, kuid üldiselt on kõik valgud keerulised. Veel üks tähelepanek: valkude puhul on oluline just nende ruumiline struktuur. Geenijärjestus, mida populaarteaduses armastatakse esile tuua, määrab ära, kuidas valku saada, kuid valgu ruumiline struktuur määrab, kuidas ta töötab. Näiteks see, et meie siin omavahel juttu ajame – selles protsessis on geenide vahetu roll suhteliselt väike, nemad on oma töö teinud. Kuid organismis olemasolevad valgud ja lipiidid, need töötavad meie jutuajamise vältel täistuuridel. Elutegevuse protsesside mõistmiseks on vaja mõista just valkude omavahelist integratsiooni, nende retseptorite kaudu vahetatavaid signaale, kogu seda kompleksset süsteemi. Kui toimub geenimutatsioon, siis geenidele enestele ei tee muteerumine midagi, aga kui geenimutatsioon jõuab valku, siis meie tunneme, et meil on haigus või mõni muu häiring. Mõista valgu talitluse kogu keerulisust, vaat see on väga tähtis ja just see on mind läbivalt teadlasena huvitanud.
Kui rääkisin eelnevalt G-valkudega seotud retseptorite eest antud Nobeli auhinnast, siis selle saamisel oli määravaks just valgutalitluse kristallstruktuuri avamine. Kui olin Jaapanis, siis kolleegid, oma ala tipud, üritasid ka retseptori kristallstruktuuri määrata. Kuid nende uuritav retseptor osutus väga kapriisseks. Ameeriklaste uuritav palju taltsam adrenoretseptor võimaldas kiiresti luua kvaliteetsed struktuurid ning tõi ka Nobeli auhinna. Professor Hagal aga kulus muskariinse retseptori kristallstruktuuri määramiseks kogu elu ja ta viis selle töö lõpule alles vahetult enne pensionile minekut, pärast 30aastast pingelist tööd. Sellised need teaduse paradoksid on.
Kuid juba liigutakse edasi. Nüüd, kui me struktuuri juba mõnda aega teame, on tähelepanu sellel, kuidas struktuur töötab, selle dünaamikal. Mitte et meil on ilus pilt seinal, vaid praegu huvitab meid, kuidas asjad toimivad, kuidas nad seal pildi peal liiguvad. Arendame eri metoodikaid ja oleme jõudnud tasemeni, kus suudame ühe molekuli täpsusega jälgida, kuidas protsess toimub.
Kuidas teie tööd ja valdkonda on mõjutanud tehisarule tuginevad tarkvaralised uurimisinstrumendid?
Eks nad ikka mõjutavad ja järjest rohkem. Nagu ütlesin, on meie valdkonna uurimistöös põhirõhk sellel, kuidas asjad toimivad. Loomulikult tahame näha ka eri mutatsioonide mõjusid, aga just selle rõhuasetusega, et neid enam kirjeldata, vaid tuleb mõista, kuidas protsessid toimivad.
Aga iga protsessi jälgimine nõuab mahtu. Ühe raku aktiveerimise ülesvõtmine videona ei ole enam tehniliselt mingi küsimus ja uurimistöö käigus saadud üks terabait andmemahtu ei ole ka mingi küsimus. Kuid kuidas saada aru, mis seal liikuva pildi peal toimub, see on juba suurem probleem. Kas retseptori ligand (nt ravimikandidaat), kas ta maabub ikka raku peal, kas ta seostub retseptoriga ja mis saab edasi? Seda ei tea enne, kui on tegeletud pildianalüüsiga, aga mahud on tohutud. Selle pildianalüüsi juures tulebki appi masinõpe ja tehisaru. Omal ajal õpetasime masinaid kõige lihtsamaid asju ära tundma, ühesõnaga hakkasime masinale tegema koolitust nagu üliõpilastele loengus. Kolm inimest joonistasid rakkude ümber ringe ja näitasid, kuskohas rakus membraan on, see teave läks programmi ja seejärel sammhaaval õppis masin selgeks, kuidas ära tunda rakumembraane. Päris elulises rakukujutises, kuidas eristada rakumembraane. Tänapäeval on kõik need masinõppe tulemused üle kantud tehisarupõhistesse programmidesse ja nad on muutunud võrratult targemaks, meile suurteks abimeesteks.
Tulevikku vaadates ei saa unustada ka minevikku. Rääkides Eesti vastava valdkonna pärandist maailma teaduslukku, siis 1869. aastal on ilmunud saksakeelne teadusmonograafia, Tartus tehtud doktoritöö muskariini puhastamisest punasest kärbseseenest ja selle farmakoloogilisest mõjust. Kui hiljuti oli meil doktoritöö kaitsmine, siis oponent oli Saksamaalt, professor Martin Lohse, üks sealne retseptoloogia suuri tegijaid.
Lohse süvenes sellesse monograafiasse nii kirgliku huviga, et oleks äärepealt kaitsmisele hiljaks jäänud. Ise ma leidsin selle raamatu alles pärast Ameerikas Floridas toimunud muskariinse retseptori alast teaduskonverentsi, kus üks organisaator küsis vabal momendil minu käest: „Ahhaa, te olete Eestist. Väga tore, kas te teate, et muskariin on omal ajal Tartus avastatud?“ Jäin nõutu näoga ja mõnevõrra piinlikul kombel küsijale otsa vaatama, sest seda ma sel ajal (35 aasta eest) tõesti ei teadnud. Kui rahvakeeli muskariini tähendus lahti seletada, siis selle avastusega puhastati punasest kärbseseenest välja aine, mis põhjustab läbi muskariinse retseptori hallutsinogeenseid ilminguid. Viimasel ajal on ajakirjanduses omajagu debatti olnud kärbseseene kasulikkusest/kahjulikkusest, olgu siis vähemalt huvilistele nüüd teada, et muskariin toimib läbi muskariinse retseptori aktiveerimise. Ja põhimõtteliselt on ka see läbi ja lõhki retseptoloogia. Sealjuures teiste kärbseseente mürgid toimivad erinevalt ja on väga ohtlikud.
Nii et XIX sajandi keskel oli Tartu ülikool eksperimentaalse farmakoloogia sünnikoht ja ka keemias täielik maailmaklass. Vahel vastan naljatlemisi, kui keegi laiast maailmast juhtub Tartu ülikooli kohta küsima, et me oleme vanuselt teine Rootsi ülikool. Vanim on teatavasti Uppsala ülikool.
Kuna mitmel puhul on meie vestlusest läbi käinud, et valdkond, milles tegutsete, on äärmiselt suure rakendusliku väärtusega ja ravimitööstuse terase tähelepanu all, siis kas teil on ka innovaatilisi rakendusprojekte ette tulnud?
Raske küsimus. Kindlasti ei ole sellele teemale võimalik mustvalgelt läheneda. Leida koostööks ettevõtlusega ühist osa on kaunis raske. Iga koostöö algus on ressursimahukas ja bürokraatlik ning intellektuaalomandi mõttes tundlik. Kuna ravimiarendus on ühelt poolt ressursimahukas, teisalt jällegi edu korral väga kasumlik, siis otse ülikoolist sellist arendust ette võtta väga ei taheta. Meie oleme peamiselt panustanud metoodika arendusse ning sellel alal on ka mõningat edu olnud. Aga esineb ka tagasilööke, näiteks hiljuti lükkasid pärast pikki ja ajamahukaid koostöötingimuste ning muude lepingutingimuste kooskõlastamist USA-poolsed partnerid allkirjastamise ja teostamise määramata ajaks edasi. Samal ajal on meil keemikutena olnud rakenduslikke projekte, mis jõuavad otsapidi kosmeetika- ja puidutööstusse. Eks see tasakaalu leidmine rakendusteaduse ja baasteaduse vahel raske ongi.
Naastes meie jutuajamise algusse, kust käis läbi mõte keemiavaldkonna lihtsusest/keerulisusest. Haridust on tabanud loodusteaduslike distsipliinide vähene populaarsus, seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Sel ajal kujundatakse suuresti hoiakud, mis kanduvad edasi ülikooli ja erialavaliku eelistustesse. Mida teha?
Probleem on tõesti äärmiselt tõsine. Kuigi ma ise koolitasemel tunde pole andnud, olen lapsevanemana kursis, kuidas meil keemiat õpetatakse. Jääksin oma erialast tulenevalt keemia temaatika juurde. Olen ka ülikoolis tõstatanud küsimuse, kuidas me just põhikooli keemia õpetajaid ette valmistame. Baasteadmised keemias antakse ju põhikoolis. Nagu jutuajamise alguses ütlesin, siis keemial on oma sisemine loogika. Kui me suudame teha kaheksanda klassi õpilasele selgeks keemia loogika, siis kaob ära keemia keerulisuse müsteerium. Armastan rõhutada, et keemia pole ajalugu, kus pead kõike meelde jätma, et teemast aru saada. Keemia perioodilisuse tabel on keemia loogika alus – kust mingi järjepidevuse alusel ained tulevad ja miks mingid reaktsioonid saavad võimalikuks. Minu arvates ei valda kahjuks põhikooli keemia õpetajad tihti piisavalt keemia sisemist loogikat, et seda õpilastele lihtsalt selgeks teha. Juhtusin kunagi kuulama raadiosaadet teaduse populariseerimiskorüfee, kadunud Tiiu Sillaga, kes oli ülikoolis õppinud nii orgaanilist keemiat kui ka molekulaarbioloogiat. Tiiu tunnistas, et ka temal oli koolis keemiaga tõsiseid probleeme, aga siis viis elu ta kokku oma valdkonna spetsialistiga, kes talle umbes tunni ajaga tegi selgeks keemia sisemise loogika. Pärast seda ei pidanud ta enam eriti pühendama oma aega keemiaõpingutele, sest kõik oli lihtne ja loogiline. Kui koolis on võimalik keemia põhialused selgeks teha, kaoks paljudel õpilastel hirm keemia keerulisuse ees ja nad saaksid sellest aru. Kui me seda ei suuda, on keemia õppimine paras piin, jäämegi pähe tuupima kõiki neid keerulisi ainete nimetusi ja nendevahelisi reaktsioone. Varsti on pea neid täis ja kuna õpilase vastuvõtuvõimel on selged piirid, siis hakkavadki edasijõudmishädad. Kui suudaksime juba põhikoolis õpilastele keemia sisemise loogika selgeks teha, siis usun, et edasises elus ei ole neil keemiast arusaamisega probleeme.
1 G-valguga seotud retseptorid (GPCR-id) on rakumembraanis asuvad integraalvalgud, mis moodustavad inimese genoomis neljanda suurima valguperesüsteemi. GPCRid said oma nime nende ühise võime tõttu seostuda heterotrimeeriliste G-valkudega.
2 Füsioloogia ja meditsiini Nobeli auhinna pälvisid 1994. aastal Alfred G. Gilman ja Martin Rodbell.
3 Nobeli auhinnaga keemia valdkonnas pärjati 2012. aastal Robert J. Lefkowitz ja Brian K. Kobilka.
Mitmed linnud põhjustavad inimesele tegelikku või oletatavat kahju, vastandades huvigruppe. Üldiselt keerukas konflikt võib mõjutada looduskaitset ja ühiskondlikku ruumi ning lõppeda linnukaitse ja teiste valdkondade vastandumisega. Tähtis on aduda probleemi erinevat tajumist ja vajadust valdkonnaalaseks koostööks.
Hiljutine kokkuvõte lindudega seotud konfliktidest on väärt lugemine, tuginengi suuresti sellele,* kuid ilmselt leiab lugeja teisigi näiteid, teravaid konflikte on ka imetajatega, nt lendorav, suurkiskjad, sõralised, kassid. Eestis on enim kõlapinda saanud metsanduse ja lindude vastaseis, kus tähelepanu all on eri liigid, nt metsis, kotkad, kuid ka kormoran on paljudele pinnuks silmas. Konfliktide detailid erinevad ja nendesse ma siin ei süüvi, piirdun konflikti teoreetilise käsitlusega.
Lihtsamal juhul piirdub konflikt sõnasõja või aruteluga, on leebe. Üheselt mõistetakse olukorda, kus lind on oht inimelule (nt lennuliiklus), keerulisemad on juhtumid, kus lind häirib (kisav kajakas või laksutav ööbik), levitab haigusi koduloomale või inimesele, rüüstab põlde, murrab kariloomi; vaieldakse, kes peab kandma kulu. Hädavajalik on eristada probleemi – liigi ökoloogiast tulenev mõju, mida tajutakse erinevalt, mis võib kasvada konfliktiks ja viia huvigruppide vastandumiseni. Konflikt tekib ka siis, kui inimene takistab linnu kaitsmist, nt rändlindude küttimine, intensiivpõllundus, metsandus, taristuehitus.
Varasematest otsustest ja tegudest sõltub konflikti määr, mida huvigrupid süvendavad. Iirimaal on konflikti allikaks välja-loorkull: kas kaitsta liigi pesapaiku või kasvatada seal metsa? Konflikti põhjus on aastate eest loodud kaitseala, mille rajamise kriteeriumid ei olnud osalistele arusaadavad. Šotimaal, kus merikotkas XX sajandi alguses välja suri ning 1970ndatel taasasustati, tekkis konflikt talunikega: linnukaitsja nägi naasmist eduloona, talunike seisukohalt oli tegutsetud rutakalt ning kotkas ohustab kariloomi ja nende heaolu; sama on juhtunud ka Iirimaal.
Kaeluspapagoi on paljudes maades invasiivne võõrliik, kes ohustab kohalikku faunat, kuid liik on atraktiivne ja seetõttu on vastuseis liigi ohjeldamisele terav.
Keerulised on konfliktid, mille põhjused on sügaval või mis puudutavad identiteeti: kompromisse tajutakse isikliku rünnakuna või ohuna rühma identiteedile. Põhja-Ameerikas põrkusid tähnikkaku elupaiga kaitsel vaade, mis väärtustas vana metsa kui vaimset ja looduslikult hinnalist elupaika, ning arusaam, mis pidas kaku kaitsmist ohuks elanikele, sest metsast saadavat tulu nähti sotsiaalse heaolu ja stabiilsuse alusena. Samalaadne väärtuskonflikt on ka Inglismaal, kus vastanduvad kalastajad-jõeelustiku kaitsjad ja kühmnokk-luige kaitsjad. Konflikti keskmes on Kaufmanni särjesilm: 30 aastaga on luige arvukus kahekordistunud ja särjesilm, keda luiged söövad, on ohtu sattunud, taime kadumine ohustab aga vee-elustikku. Luikede kaitset peab tähtsaks väike osa looduskaitsjaist, enamik väärtustab selgeveeliste jõgede püsimist, sest see tagab kalastamise. Seega on saanud kühmnokk-luige arvukuse taastumisest kaalukamaks sellest johtunud konflikt. Sellesarnast arengut võib täheldada Ida-Euroopas karpkalatiikide puhul, mille tulusus sõltub osaliselt kalatoodete turust, kalade ülepüügist, elupaikade muutusest, kuid esmast ohtu tulule ja kultuuripärandile nähakse kormoranis, sest liigi arvukus on suurenenud. Tagajärjeks on konflikt linnukaitsjate ja kalakasvatajate vahel. Ka Eestis on kormoranist saanud konfliktliik. Ökoloogilisest probleemist märksa mõjukamaks on saanud konflikti sotsiaalne tahk, lahendust otsides ei tohi siiski võimalikku ökoloogilist probleemi eirata, see valaks vaid õli tulle.
Konflikti tajumine
Suhted lindudega on isiklikud ning sõltuvad soost, vanusest, kultuurist, keskkonnast ja liigist. Kõik see mõjutab isiku või huvigrupi vaadet. Emotsioonide rohkuse tõttu on esmatähtis mõista konflikti sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid, selleks et tungida konflikti olemusse. Konflikti kujundab ka väärtushinnang, looduskaitse tähtsustaja näeb seda teisiti kui majanduskasvu väärtustaja. Uuringud näitavad, et linnukahju kannataja kaldub nägema kahju tegelikust suuremana: arusaama konfliktist kinnistab eelteadmine, kogemus ja väärtushinnang, mis omakorda mõjutab andmete tõlgendamist ja lahenduse leidmist. Viimastel aastatel on Eestis tekkinud konflikt hanedega: põllumees näeb kevadel hanedes ohtu saagile, nõutakse häälekalt hanede ohjeldamist. Samal ajal on sügisel viljasaagid olnud rekordilised (v.a viimane põuane hooaeg), mis viitab, et taju ja tegelikkus võivad olla nihkes. Isiku vaade võib lähtuda kasust ja inimese ülimuslikkusest, mistõttu nähakse inimest loodusest eraldi ning loodust tuluallikana. Kuid vaade võib olla ka mutualistlik: lind on võrdne inimesega ja tal on samad õigused. Väärtushinnangust lähtuv info tõlgendamine mõjutab isiku arusaama ja valmidust nõustuda lahendusega: inimkonna ülistaja nõustub tõenäolisemalt liigi ohjeldamisega, mutualistliku vaate esindajale on ohjeldamine vastukarva.
Väärtushinnanguid ja arusaamu levitatakse. Meedia ja ühismeedia võivad õhutada konflikti, lastes isikul edastada oma sõnumit ja konfliktset emotsiooni. Näiteks Facebooki metsanduse grupis solvab käputäis liikmeid igapäevaselt looduskaitset ja ökolooge, sh ornitolooge, levitades neid halvustavaid vaateid, pookides ühiskonna pahupoole uudistele külge sildi „looduskaitsjate töö tulemus“ või seostades juhtunut looduskaitselise vandenõuga. Lõimejuhtidel on tähtis osa argumenteeritud väitluse tagamisel, kärpides halvustaja tiibu, ja kaugemale ulatuvalt oleks see märkimisväärne samm konflikti leevandamise poole. Vikerraadiost kuuleme pühapäeviti sageli Anvar Samostit ja Huko Aaspõllut looduskaitset kritiseerimas, esimene on irooniline, sageli halvustav, teine tasakaalukam. Õnneks on ERRis „Osoon“ ja Vikerraadios „Ökoskoop“, mis keskkonnateemasid tasakaalukalt kajastavad.
Meedia mõju sõltub edastatava teabe sildistamisest. Kariloomade murdmine nälga kannatava kaeluskotka poolt on meediale atraktiivne, kuid õhutab konflikti, sest negatiivse kuvandiga teave oli saanud rohkem tähelepanu. Dominikaani vabariigis alustati 1980ndatel haridus- ja looduskaitse kavaga, et peatada keiser- ja sinipea-amatsoonpapagoi arvukuse vähenemine. Fookus nihkus keiser-amatsoonile ning sinipea-amatsooni hakati nägema kui liiki, kes on süüdi saagi hävimises ja keda võib nottida. Talunikud kasutasidki seda argumenti vaidlustes sinipea-amatsoonpapagoi kaitse vastu. Konflikti taasmääratlemine võib näidata konflikti uues valguses ja meedial on siin tähtis osa, sest sellest sõltub toetus looduskaitsele. Konflikti lahendaja peaks meediat käsitlema huvigrupina.
Konflikti mõistmine
Kuigi konfliktil on emotsionaalne, eetiline, poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne mõõde, domineerib sageli neist üks. Ressursi majandaja peab lähtuma objektiivsetest teadmistest, kuid isiku otsus linnuga ümber käia ei tugine ainult faktidel, enamik ei suuda eristada ratsionaalsust emotsioonist ja otsus tehakse, enne kui teised kognitiivsed mehhanismid tööle hakkavad. Kuid pädeva otsuseni jõudmiseks on vaja eriteadmisi, mistõttu võtab kaalutletud otsuse tegemine aega. Emotsionaalse konflikti näide on invasiivsed liigid, nt kaelus- ja munkpapagoid. Lõuna-Hispaanias ohustab kaeluspapagoi hiidvidevlast (nahkhiir) ja stepi-tuuletallajat, sest hõivab nende pesaõõnsusi. Mõlemad papagoid on põllukahjurid, neid vaenatakse. Linnades suhtutakse neisse kirevatesse lindudesse siiski hästi ja alustatud papagoide ohjeldamised on avalikkuse survel peatatud, seda vaatamata tõigale, et kohalik elurikkus kannatab. Teisalt võib ainult ökoloogilisele lahendusele lootmine konflikti süvendada, seda juhul, kui tegevust ei nähta loodusliku seisundi saavutamisena, vaid osaliste võimuvõitlusena, nt võidakse elupaikade taastamist käsitada raha oma tasku toppimisena. Sel juhul on esmatähtis tagada, et ökoloogilised tõed oleksid kõigile arusaadavad. Hiljuti peatati Lääne-Euroopas turteltuvide küttimine. Otsus tugines liigi seisundi mudeldamisele, kuid jahimehed olid sellele vastu, sest nad ei uskunud teadlasi, väites, et küttide panus liigi elupaikade parandamisse on suurema mõjuga kui looduskaitse.
Mõnikord aitab haridus lahendada üldsuse või huvigruppide erimeelsusi. Paraku ei ole hariduskavade edu kindel, sest teadmistel ei pruugi olla mõju uskumuse, suhtumise või käitumise muutmisele ning see mõjutab harva väärtushinnangut. Reaalne konflikt on keeruline ja huvigrupi leebumine sõltub nii arusaamade kui ka lahenduste mõistmisest ning on sama tähtis kui liigikaitse.
Määramatus
Määramatus tuleb mängu, kui konflikti kulgemist ei suudeta märgata ja kirjeldada osalistele arusaadavalt. Määramatust saab vähendada paremate tõenditega: see võib olla ökoloogiline tõik, sest looduses on seosed ja protsessid keerukad, näiteks liigi või isendi käitumine, energiatarve, demograafia ja suhted (kes keda sööb) muutuvad ajas ja ruumis. Tähtis on eristada määramatust ja varieeruvust, mis sõltub ruumist (erinevad elupaigad) ja ajast (aastaajad). Määramatust vähendab kirjelduse/mõõtmise täpsustamine, varieeruvust saab mõõta, kuid mitte vähendada.
Ka isiku reaktsioon on prognoosimatu, sest seda mõjutab majanduslik, kultuuriline, sotsiaalne ja poliitiline taust. Tuleb teha vahet määramatusel, mis mõjutab protsesse, ning inimeste ja huvigruppide vahelisel varieeruvusel. Konflikti lahendades on peatähtis, et määramatust selgitataks kõigile arusaadavalt, sellest põhimõttest tuleb lähtuda kogu aeg. Äärmiselt tähtis on see jah-ei otsust langetades, sest läbipaistvus tagab, et otsus tehakse parima teabe põhjal ja et kaalukaid määramatust arvestavaid lahendusi, nt ettevaatusprintsiipi, kohaldatakse parimal moel. Määramatuse roll võib näida väike, kui mõnda aspekti alahinnatakse või ei võeta arvesse. Näiteks on raske mõõta kalapüügi mõju kalatoidulisele linnule, sest lindude, kalade ja kalurite ruumilis-ajaline andmestik on lünklik, ka on keeruline arvestada teiste teguritega, nt kliima, tagatipuks saadakse pelgalt korrelatiivne tulemus, mis ei paljasta põhjuslikku seost.
Lindude peletamine on võimalik konfliktiallikas mitmes mõttes: heliga peletamine häirib ka inimesi ning paljud leiavad, et lindude peletamine ei ole eetiline.
Tehnilised lahendused
Tehnilised lahendused on unikaalsed ega pruugi sobida teise olukorda, kuid analoogia võib anda ideid lahenduseks. Ühendkuningriigis tõi välja-loorkull poegadele toiduks märksa vähem linde, kui pesa lähedusse oli pandud lisatoiduks surnud laborirotte ja kulli mõju keldi rabapüüle vähenes. Samasugune lahendus võib toimida oludes, kus on soov säilitada rabapüü arvukus jahiks aladel, kus välja-loorkulli arvukus on suur, sest nii leeveneb konflikt kullikaitsjate ja rabapüü jahist huvitatute vahel.
USAs ei ole invasiivse munkpapagoi levikut pidurdanud munade ja pesade hävitamine ega keemiline steriliseerimine, kuid pesitsusedu vähenes, kui liigile anti toiduks sigimist vähendava ainega töödeldud seemneid. Teisalt on munk- ja kaeluspapagoi küttimist peetud tõhusamaks sigivuse pärssimisest.
Tuugeni mõju vähendab selle ajutine seiskamine. Kokkupõrke tõenäosust modelleerides on võimalik paika panna roheenergia arenduste reeglistik, et mõju lindudele oleks väikseim. Tehniline lahendus peab tuginema täpsele lindude ajalis-ruumilisele liikumisele. Nii on võimalik ennustada ka linnakajaka ja inimese teede ristumist ja konflikte ennetada. Kiskja ja linnukaitse konflikti lahendus võib olla kiskjale ebameeldiva pesarüüstet vähendava toidu pakkumine. Lääne-kivikana tehispesades on kasutatud kergelt toksilist ainet, mis ajab rebase oksendama – rebased hakkasid pesadest hoiduma, kivikana sigivus kasvas, vajadus rebast küttida aga kadus. Ka kiskja valelõhnaga linnu pesast eemale juhtimine võib olla tõhusam letaalsest ohjeldamisest. Nii võib ennetada konflikti linnukaitse ja kiskjate (reeglina imetajate) eest seisjate vahel.
Tehniline lahendus ei ole siiski lõplik, sest sageli ei arvesta see konflikti sotsiaalset tahku, nt liigi positiivset kuvandit, kuigi ökoloogiline mõju on negatiivne. Lisaks on letaalsel ohjeldamisel avalikkuse silmis halb maine. Ohjeldamisega on kergem nõustuda, kui eesmärk on legitiimne ja vähendab majanduskahju, tähtis on leida konflikti määrale vastav lahendus. Kui vaidlus käib meetodite üle, nt kas kasutada lennujaamades pistrikke, ei lahendata tõenäoliselt probleemi algpõhjust. Tehniline lahendus võib ka konflikti süvendada, kuna huvigrupid tajuvad, et nende muret pisendatakse või eiratakse. Sageli on kaasamine ja sotsiaalse olukorraga arvestamine ökoloogilisest lahendusest tähtsamgi.
Koostöö ja usaldus
Head suhteid ja usaldus leevendavad konflikti ja selle negatiivset mõju, sest nii on grupid üheaegselt tüüri juures. Šotimaal uuriti huvigruppide teadmisi lindudest, et saada konfliktist ülevaade – teadmiste osas jõuti ühisele arusaamale, tekkisid dialoog ja usaldus. Iirimaal kogunesid 2016. aastal 80 valitsuse, looduskaitse, metsanduse, VVOde, põllumajanduse, energiasektori ja teadlaste esindajat, et leida lahendus Iirimaa suurkoovitajate arvukuse vähenemisele, mis on kestnud viimased 30 aastat. Lepiti kokku kahekümnes lühi-, kesk- ja pikaajalises tegevuses, mida koordineerib juhtgrupp, kes hindab ja kohandab tegevust.
Koostöö ja usalduse aluseks on kaasamine, kuid see on vaja hoolikat läbi mõelda, on vaja teada valitsusasutuste struktuuri ja osapoolte jõujooni. Üha selgemaks on saanud, et kaasamine varases etapis, juba konflikti mõtestamisel, on tõhus. Kui osalised on eri jõupositsioonil, on mõistlik enne ühise laua taha istumist kohtuda väiksemas seltskonnas. Sünergiline lahendus arvestab erinevate arvamustega ja võib viia tehnilise lahenduse, hariduskava, seaduse, rahalise stiimuli, kindlustuse või looduskaitse ja loodushüvede toetuseni. Lahenduse mõju tuleb regulaarselt hinnata, vajadusel kohandada, peegeldada õppetunde või muudatust, sest see juurutab avatust ja koostööd.
Usalduse tekkimine ja lahenduseni jõudmine võtab aega, eelduseks on poolte valmisolek leida lahendus. See tähendab ka kompromissivalmidust, kuid alati seda ei ole. Välja-loorkulli kaitse ja keldi rabapüü küttimise konfliktis usaldus ei paranenud hoolimata püüetest selgitada arusaamu ning uurida sotsiaalset ja ökoloogilist tausta.
Tulevik
Linnukonfliktid põimuvad globaalprobleemidega nagu kliima- ja maakasutuse muutus, toidu- ja energiajulgeolek ning elurikkuse kriis. Seadused, kultuuriline ja sotsiaalne muutus, kliima ja põllumajanduse muutused on Šotimaal soosinud hanede arvukust: lääne- ja põhjasaared on neile soodne elupaik, viimase 20 aastaga on rohumaade seisund paranenud ja talved on soojemad, kuid valgepõsk-lagle jahikeeld ja jahikultuuri hääbumine on põllukahjusid suurendanud. Orkney saarel on hallhaned paikseks jäänud, mis suurendab põllukahjusid veelgi. Olukorra teeb keerukaks ülemaailmne kokkulepe hanesid kaitsta ning Suurbritannial ja Iirimaal on selles tähtis osa.
Kliimaleppest tulenevad konfliktid põllundusega, paraku ei olda valmis maksma saaduste eest õiglast hinda, valmisolek seda teha väheneb Ukraina sõja ja elukalliduse tõusu tõttu. Samal ajal võib põllumees märkimisväärselt elurikkuse kriisi leevendada, harides maad loodussõbralikumalt. Eesolevail aastail sagenevad roheenergia ja linnukaitse konfliktid: arendus võib tõrjuda linnu tema elupaigast, häirida liikumist või tappa, arendused mõjutavad rööv- ja avamaastike linde, kuid ka metsalinde, kui tuugen kerkib metsa. Paljude riikide seadused ei luba roheenergia tootmisel arvestatavalt kahjustada kaitsealuseid liike, 47% linde ohustavatest arendustest asub riikides, kus liikide seisundi halvenemise vältimiseks on kahju korvamine kohustuslik. Näiteks luuakse Suurbritannias merelindudele alasid, kus kalastamise keelamisega soositakse kalade arvukust. Likvideeritakse ka invasiivseid imetajaid, et linnu sigivus ja ellujäämus paraneks, või luuakse tehislikke pesapaiku. Korvamine võib toimida samaaegselt mitme arenduse puhul, kuid see vajab koordineerimist. Kui eesmärk on lindudele eluks vajaliku kalavaru suurendamine, peab arvestama ka sotsiaalset külge, sest piirang mõjutab kalurite heaolu. Nii muutuvad roheenergiaga seotud konfliktid üha keerukamaks. Korvamise ja kahju vältimise probleemiks on mõju tõendamine, samuti mõju ennetamiseks astutud sammude tõendite nappus. Koostöö teadlastega aitab seda lünka täita.
Kokkuvõte
Ornitoloog ja looduskaitsja tegelevad konfliktidega sageli, mistõttu peavad nad paremini mõistma konflikti algpõhjusi ja tegutsema ennetavalt. Pidev koostöö huvigruppidega on peatähtis lahenduse eeldus, sest kiireid ja lõplikke lahendusi on vähe. Kaasamine on vajalik, kuid vajalik on ka koostöö teiste ametite – ökoloog, sotsioloog, ärimees, poliitik, antropoloog – esindajatega, aga veelgi olulisem on, et huvigruppide kaasamine sujuks ja saavutataks lahendus, mis on linnule ja inimesele soodsam. Vahet tuleb teha konfliktidel, kus vastakuti on kohalikud liigid ja invasiivsed: kohalike liikide puhul peab lahendus soosima kooseksisteerimist, invasiivsete korral peab rõhk olema ökosüsteemi toimimisel.
Marko Mägi on linnuökoloog, kes töötab keskkonnaametis ja Tartu ülikoolis ÖMIs.
* Barry J. McMahon, Beatriz Arroyo, Nils Bunnefeld, Martina Carrete, Francis Daunt, Juliette C. Young, Birds and people: from conflict to coexistence. – Ibis 9. VIII 2023.
Kirjutada ülevaadet detsembrikuu kontserdielust on kõikidest kuudest ühtaegu kõige kergem ja kõige raskem. Kontsertide arv on meeletu, nende hulgast valikut teha paras peavalu. Kui nüüd sissejuhatuseks kohe kokkuvõte ära teha, peab tõdema, et meie muusikaelu on mitmekülgne ja kõrgetasemeline ning ju seda teab publikki – mitte ühegi kontserdi puhul, kus käisin, kuulajate puuduse üle kurta ei saanud.
Üks detsembrikuu paremaid üllatusi oli Gustav Ernesaksa 115. sünniaastapäevale pühendatud meeskooride kontsert. Rohkem kui Ernesaksa heliloojana (kui jätta välja „Mu isamaa on minu arm“ ja veel mõned koorilaulud) teab laiem üldsus teda kui legendaarset koorijuhti, meeskoori asutajat ja laulupeoliikumise alustala Nõukogude ajal. Sellel kontserdil kõlas aga Eesti Rahvusmeeskoori (dirigent Mikk Üleoja) esituses valik Ernesaksa laule – nii tuttavaid kui ka varem kuulmata teoseid – ning need jäid meelde oma värskuse ja vaimukusega. Võib öelda, et Ernesaks oli omamoodi hitimeister, kel oli hea meloodiaanne ning kõrva värskete harmooniate jaoks, lisaks ka suurepärane koorispetsiifika tundmine, mida ta oma lauludes oskuslikult kasutas.
Rahvusmeeskoori esitustase oli tavapäraselt kõrge, aga kontserdil jätsid hea mulje teisedki meeskoorid, näiteks Sakala (dirigent Liisi Toomsalu) ja Saaremaa meeskoor SÜM (dirigent Ester Soe), mis jäid meelde oma suurepärase häälematerjaliga. Inseneride meeskoor ja Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor (dirigendid Kuldar Schüts, Andrus Siimon ja Igor Nikiforov) olid küll vokaalselt tagasihoidlikumad, kuid see-eest oli tehtud head tööd laulude sisulise küljega. Rahvusooperi Estonia noormeestekooris Hirvo Surva juhatusel olid koos mõlemad poolused: noorte meeste laul oli äärmiselt küps nii vokaalselt kui ka sisuliselt. Kontserdi lõpus ühinesid kõik koorid Ernesaksa ühe mõjusama koorilaulu „Kutse“ esitamiseks ja peab ütlema, et Mikk Üleoja juhatusel oli tulemus võimas. Õnnestumises oli oma osa kindlasti solistil Heldur Harry Põldal, kelle vokaalselt vaimustav ja üsna teatraalne esitus viis emotsioonid lakke. Peale selle üllatas Põlda dirigendina: tema juhatada oli jäetud lisaloona kõlanud „Hakkame, mehed, minema“, mis oli tehtud hea käelise tehnikaga ja otsusekindlusega. Tõeline multitalent!
Hiljuti 30aastaseks saanud pianist Sten Heinoja tunnistas ETV saates „Plekktrumm“, et olles umbes 25 aastat iga päev klaverit mänginud, ei ole tal muusikaga enam midagi öelda. Õnneks jääb kuulaja eriarvamusele.
Veel kuulasin rahvusmeeskoori Kaarli kirikus, kus tähistati nüüdseks täielikult renoveeritud Walckeri oreli 100. aastapäeva. Kontserdi peategelane oli loomulikult orel ja pilli erilist täidlast kõla sai nautida mitmes teoses, sh Tõnis Kaumanni huvitava käekirjaga orelimissa esiettekandes. Rahvusmeeskoor koos tšellist Aare Tammesaluga kandis aga taas hiilgavalt ette Giovanni Bonato ruumilise teose „Signum magnum“ ehk „Suur tunnustäht“. Koor on seda teost esitanud mitmel korral varemgi, kuid on suur vahe, kas seda tehakse kontserdisaalis või kirikus. Mina eelistan kirikuversiooni, kus ruumi akustika lisab loole veelgi müstilisust ja pühalikkust. Teine lugu, mis sügava mulje jättis, oli Jan Sandströmi seatud Michael Praetoriuse „Üks roosike on tõusnud“. Seda laulu on ekspluateeritud nii palju, et näib võimatu sellega veel midagi üllatavat teha, aga Sandström on siiski leidnud värske käsitluse, kus tuntud viis tõuseb klastrite massi seest justkui läbi udu esile. Kaarli kiriku kontserdi lõpp meenutas oma meeleülenduses Ernesaksa oma: John Francis Wade’i loo „Adeste fideles“ ettekandes osalesid kaks orelit, meeskoor, solist Kristel Pärtna ja tšellist Aare Tammesalu ning esitus mõjus oma võimsuses lausa füüsiliselt.
Detsembrikuu kontsertidel soleerisid ka sellised pillid, mida väga tihti klassikalise muusika kontsertidel ei kuule. ERSO tõi oma kavas „Šoti fantaasia“ ettekandele Peter Maxwell Daviese orkestriteose „An Orkney Wedding, with Sunrise“ ehk „Orkney pulm, päikesetõusuga“ – meeleolukas šoti viisidel põhinev teos, mille kulminatsioonis liitub orkestriga torupill. Siingi sai kogeda muusika füüsilist ja hingeülendavat mõju, kui Ühendkuningriigi üks juhtivaid torupillimängijaid Robert Jordan oma pilli võimsate helide saatel pingiridade vahelt lavale sammus. Kurvastas vaid see, et torupilli osa oli nii lühike. Selle vea parandas aga torupilli osalusega lisalugu, mis pani saali reipalt kaasa elama.
Torupilli sai kuulda ka koori Head Ööd, Vend! kontserdil, kus kanti Pärt Uusbergi juhatusel Rootsi-Mihkli kirikus ette tuntud ja mitte nii tuntud jõululaule. Imeilus kavavalik ja suurepärane esitus, aga kõige sügavama mulje jättis Otepää vaimulik rahvaviis „Oh Aadam, sino essitüs“, mille oli koorile ja torupillile seadnud Margo Kõlar. Vaimulikele rahvalauludele on omane nn keerutustega laulmine ning Kõlar on torupilli meloodialegi lisanud selliseid keerutusi – väikseid kaunistavaid eellööke, mis annavad teosele ka killukese šotilikkust. Mis kõige üllatavam – torupillipartii esitas helilooja ise, ja seda kõrgel professionaalsel tasemel.
Eesti Sinfonietta andis toreda talvise meeleoluga kontserdi, kuhu oli solistina kaasatud alpi- ja karjasarve mängija Carlo Torlontano. Orkestri esituses oli energiat ja hoogu, kaasa aitas siin kindlasti kontsertmeistri Anna-Liisa Bezrodny aktiivne musitseerimine. Unustamatu mulje jättis Arvo Pärdi „Pari intervallo“ seade alpi- ja karjasarvele ning keelpilliorkestrile: sümbioos sarvede puhta ja kauni kõla ning orkestri vahel oli täiuslik. Rõõmsa meeleolu tõid saali Leopold Mozarti teosed. „Lastesümfoonia“ on ülituttav, samal ajal ei mäletagi, et oleksin seda varem kontserdisaalis kuulnud. Ootamatu harmooniaga jäi meelde „Sinfonia pastorella“ karjasarvele ja keelpillidele, eriti lõbusad oma programmilisuses olid aga viis osa divertismendist „Saanisõit“ („Musikalische Schlittenfahrt“), mis on kujundliku helikeele musternäidis: siin on kuulda nii kuljuste helinat, tuule ulgumist kui ka külmast plagisevaid hambaid.
Esile tuleb tõsta Valeri Petrovi juhatatud Orthodox Singersi loengkontserti, kus koor kandis ette õigeusu kirikus lauldavaid palveid ning kunstnik Orest Kormašov rääkis vene ikooni traditsioonidest. Koori väike koosseis ja tohutu kõlajõud olid justkui vastuolus, ometi oli koor võimeline laulma ka vaevukuuldavas imekaunis piano’s. Ette kanti väga erilise dissonantse helikeelega vana vene mitmehäälset muusikat, aga ka Süüriast pärit palveid. Kontsert lõpetati lõbusamat sorti ukrainakeelse lauluga jõulusantidest – kuulajaid pani heldima solistina üles astunud ukraina tütarlaps.
Detsembrikuistele kontserdielamustele pani kena punkti Tallinna Kammerorkester, mille aastalõpukontserdil kõlas Joseph Haydni looming. Erilise huviga läksin kuulama Sten Heinoja ettekandes kõlanud klaverikontserti nr 11 D-duur. Hiljuti 30aastaseks saanud pianist tunnistas 25. detsembril ETV saates „Plekktrumm“, et olles umbes 25 aastat iga päev klaverit mänginud, ei ole tal muusikaga enam midagi öelda ja seda kontserti ette valmistades oli ta klaverimängu asemel hoopis kolm päeva järjest videomänge mänginud. Õnneks kuulaja seisukohast pean Heinojaga siiski eriarvamusele jääma – nii palju on tal veel oma klaverimänguga öelda. Just Heinoja elegantsed, sundimatud Mozarti ja Haydni tõlgendused on mind pannud nende heliloojate loomingut kuulama justkui uue kõrvaga. Nii ka sel korral: millise kerguse ja loomulikkusega, dünaamiliselt nüansseeritult ning rikkaliku kõlavärvipaletiga esitas ta Haydni klaverikontserti! Samuti oli nauditav jälgida orkestri ja solisti koostööd, mis sujus hoolimata dirigendi puudumisest heas üksteise mõistmises ja tunnetamises.
Tallinna Kammerorkestri suurepärasest vormist, aga ka musikaalsusest andis tunnistust nende esituses kõlanud Haydni sümfoonia nr 45 fis-moll („Lahkumissümfoonia“). Teost kuulates ning vaadates, kuidas mängijad hakkasid üksteise järel lavalt lahkuma, tekkis mõte, kas selle sümfoonia kavva võtmisega püüti anda samamoodi märku nagu helilooja eluajalgi, et orkestrandid on väikese puhkuse välja teeninud, eriti pärast niivõrd töörohket juubeliaastat. Siiski tuli neil veel lisapalaks lavale naasta: Heinoja ja orkestri esituses kõlanud Arvo Pärdi „Ukuaru valss“ tõestas taas, et lihtsuses peitub geniaalsus.
Show „Scrapyard 3.5“ 19. XII Sveta baaris. Tallinna Uue Muusika Ansambel: Talvi Hunt, Madis Jürgens, Dizlerim Küpsis, Karl Erik Laas, Paul-Gunnar Loorand, Kärt Ruubel, Sander Saarmets ja Arash Yazdani.
Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) kunstilise juhi Arash Yazdaniga on meil paar asja ühist. Meile ei meeldi puisus ega pühad lehmad. Mozartit või Beethovenit kuulama ei läheks ja ühel meelel oleme ka selles, et klassikalisest muusikast on saanud konservatiivne enesekorduse institutsioon, kus orkester paistab olema edukas ärimudel, mis ei riski ega seisa millegi eest. Noh, kõik see, millest on juttu kurikuulsas artiklis „Klassikaline muusika on sumbunud“.1 Me mõlemad tahame pakkuda alternatiivset narratiivi, mis ei näeks klassikalise muusika interpreeti üksnes peata masinatöölise ja kaasanoogutajana, vaid iseseisva kunstnikuna.
Üht sellist narratiivi püüab Arash Yazdani tabada ka üritustega „Scrapyard“ (’romula’), mida ta nimetab show’deks, mitte kontsertideks. Sõnal „kontsert“ on puine tähendus, ütleb ta Postimehele antud intervjuus.2 Esimeses TUMA tekstis seisis, et nad tahavad tutvustada teatavat alternatiivi orkestrimentaliteedile. „Me ei taha olla järjekordne orkester või nüüdismuusika ansambel.“ Mida selle all silmas peetakse? Arash toob samas intervjuus välja, et selmet käituda nagu orkester või nüüdismuusika-ansambel, eelistab TUMA bändimentaliteeti. Kuidagi nii, et muusikategemise eest oleks võimalik ka isiklikult seista. Arash lisab, et muusikat teha on suur vastutus. Muusikutel peab olema midagi öelda ja midagi tõestada, midagi, millesse uskuda.3
Mina kirjutan sellele kahe käega alla. Klassikalise muusika jutustus on täis õudu (rassism, classism ehk klassivahe alusel diskrimineerimine, misogüünia jms) ning hirmus kepseldakse samas vaimus edasi, sest ärimudel variseb muidu koost. Publik tahab ju Mozartit ja Beethovenit! Nii palju siis kunstist. Tegu on kui poleerima löödud Porschega, mille sära tilkuva ila saatel imetletakse. Pingviinid astuvad sisse ja välja, masin nurrub, rahvas plaksutab. Vaid auto värv vahetub. Ja mudel. Vingu, haisu ega õli põrandal ei märka keegi, sest auto ilu on pimestav.
Show …
… kandis pealkirja „Scrapyard 3.5“ ning oli pühendatud 2022. aastal meie hulgast lahkunud saksa süntesaatoripioneerile Klaus Schulzele. Seetõttu oli ka valdav osa kõlanud muusikast mingil moel seotud süntesaatori(te)ga. Näiteks õhtut alustanud Arash Yazdani teos „Romance or something“ ehk „Romantika või midagi sellist“ (2023, esiettekanne) neljale kontrollerile, mida mängisid Madis Jürgens, Paul-Gunnar Loorand, Kärt Ruubel ja Arash Yazdani.
TUMA muusikud Madis Jürgens, Kärt Ruubel, Arash Yazdani esitamas Bernhard Langi teost „DW30. Loops for Klaus Schulze“
Teos on sügavalt poliitilise tähendusega ja tegi keeletuks. Selle heliliseks sisuks, heliribadeks, mida töödeldi (inversioon, kiirendus, aeglustus jms) on inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklid. Olin äsja sõpradega rääkinud Iisraeli ja Ḩamāsi veresaunast ning palestiinlastele toetust avaldanud. Samuti tulid meelde sõda Ukrainas, Kongo Demokraatliku Vabariigi humanitaarkriis, äärmuspopulistliku poliitika võidukäik (anti-LGBTQIA+ liikumised, EKRE vägivaldne käitumine riigikogus jm) eri riikides. See kõik kerkis ühes pinnale ja sundis küsima, mida mina teen. Igatsen võrdset kohtlemist? Ja inimõiguste eest saan seista vist vaid oma ringkonnas ja tegemistes (s.t klassikalises ja nüüdismuusikas).
Teisena kõlas Hugo Morales Murguia teos „150pF“ (pikofarad, elektrimahtuvuse mõõtühik; 2013) kehamahtuvusele ja 5.1-kõlarisüsteemile, mida mängis Arash üksinda. Ta istus lava ees ning tema valduses oli viis pulkpistikut, millest igaüks oli ühendatud ühe kõlariga. Kaks pistikut ühel käel, kaks teisel ja viies keelega mängimiseks. Enamik teab, mis häält teeb kõlar, kui selle ühendust katsuda. Bzzz.
Teos on üles ehitatud erisugustele rütmifiguuridele ja strihhidele, mida tuleb teatud arv sekundeid korrata, ning on performatiivne ja taktiilne. Mina olen palju kõlarite pulkpistikutega mänginud ja neid endale suhu toppinud. Selline metallimaitse ja kerge surin, nagu sööks kergelt hapuks läinud letšot, mis on maitselt natuke rauane ja kihiseb suus. Sealt siis see taktiilsus. Kuna kõla oli ettearvamatu, hoidis tähelepanu rütmifiguuride jälgitav ja selge kompositsioon, mis saavutas ositi transiliku ajatuse. Arash paistis lava ees kui väike küborg-geko, kes on meditatsiooni langenud. Kärbse asemel on pulkpistik.
Show oli saanud alapealkirja Bernhard Langi teose „DW30. Loops for Klaus Schulze“ (2017) järgi kolmele süntesaatorile, mida mängisid Madis Jürgens, Kärt Ruubel ja Arash Yazdani. See oli kava keskne ja kompositsiooniliselt kompleksseim teos, mis on originaalis komponeeritud tuntud live-elektroonika triole Lange-Berweck-Lorenz hommage’ina Klaus Schulzele. Teoses on kasutusel eri mikrotonaalsed häälestused ja sõnad, korrastatud on filtrite kasutus ja tämber, selles on graafilist notatsiooni ja tutti sünkroonsust, mis kõik nõuab nii mängijailt kui ka kuulajailt kõrgendatud tähelepanu. Helikude on muutlik, tämbriliselt mitmekesine, osalt hoogne, osalt soundscape’ilik, nõuab tehnilist virtuoossust.
Nüüd siis kirss tordil: Murguia teos „Etude of Propulsion“ ehk „Tõukejõu etüüd“ (2017) neljale etendajale ja ühele süntesaatorimängijale (kohandatud neljale etendajale ja fonogrammile). Etendajad olid Talvi Hunt (tema sõitis selle teose ettekandeks Šveitsist kodumaale), Madis Jürgens, Paul-Gunnar Loorand ja Arash Yazdani. Süntesaatoripartii kätkes Eddie van Haleni kõrvaussi „Jump“, mis jõudis kõlaritesse vaid siis, kui üks reas seisvatest etendajatest hüppas. Süntesaatoril kõlanud harmoonia sai seeläbi rütmi. Hüppamisskeemi pidid etendajad endale pähe õppima. Talvilt sain teada, et pähe on see jäetud tükkidena, àla viis takti hüppamist üks kord, siis kaks korda, seitse takti pausi jne. Teos on meeleolukas, üllatav ja hoidis kenasti pinget – imeline lõpupauk, mis tegi tuju heaks (mitte et see enne oleks halb olnud).
Õhtut raamis Sander Saarmets modulaarsüntesaatoritel ja Dizlerim Küpsis DJ-puldi ja hiljem Abletoni (digitaalne helitööjaam) taga. Saarmetsa kohta pole mul midagi öelda. Niipalju kui olen siin või mujal inimesi modulaarsüntesaatorite taga kuulnud, pole keegi olnud temaga võrreldav. Tema improvisatsioonidel on vorm, tunne ja suund. Need on läbipaistvad, tundeliselt tabavad ja neil on isikupärane helikeel. Hirm kulunud ja sageli esineva tänapäeva elektroonilise nn beep-boop-muusika ees kustus.
Avaldan tänu ka Karl Erik Laanele, kelle töö puldi taga kostis mahlaselt kõrva. Sellise teravusega heli pole ma Sveta baaris varem kuulnud. Küpsise setti ma kahjuks ei kuulnud, sest tutvusin ühe Arizonast pärit koorilauljaga. Olin talle show’ algusest silma peale pannud. Ta tuli ise minuga rääkima. Kahjuks ei oska ma flirtida.
Tulevikulava
Miinus, mida elektroonilise muusika puhul sageli välja tuuakse, et nähtav tõlgendus on selle puhul napp ja seega on esitusi igav vaadata, ei pidanud TUMA show’ puhul paika. Kava oli temaatiline, kõnekalt koostatud ja väljus n-ö süvamuusikale omastest konventsioonidest. Eesmärk pole seilata olemasolevatel vormidel, vaid kujutada tulevikulava, mille siht pole saada valmis, vaid vaadata enda ümber ringi. Küll oli see sooliselt ühekülgne, mis on osaliselt mõistetav, sest säärasele koosseisule on repertuaar napp. Väga napp. Aga ehk andnuks midagigi leida.
Arash Yazdani juhitav TUMA teadvustab ainsa Eesti nüüdismuusika-ansamblina endale tänapäeva kunsti võimalusi. Ansambel on täitnud Eesti muusikamaastikul ammu haigutava augu, mida ühelgi teisel kollektiivil pole seni õnnestunud täita. Need muusikud on nooruslikud, rõõmsad, sõbralikud ja tundliku sotsiaalse närviga. Mida rohkemat tahta?! Nad on kujundamas ka oma kogukonda. Nende kuulajate seltskond oli kirju: oli heliloojaid, elektroonilise muusika huvilisi, klassikalise muusika interpreete, visuaalkunstnikke, näitlejaid jt.
Koorilaulja, kellega rääkisin, oli säärasel üritusel esimest korda ja üllatunud. Küsis, kus veel selliseid asju toimub. Ütlesin, et ega toimugi – sest ei toimugi. Tulevikulavad on aga närtsimas. Uksed sulgeb meediumide kohtumispaik Sveta baar, mis tõi Telliskivi ümbrusse alternatiivse kunstiskeene ja selle publiku. Kahjuks on linn ja kultuuripoliitika Sveta nüüd välja suretanud. Selmet astuda suhtlusse ja liita jõud, et ärikad saaksid oma nutsumäge paisutada ja kulturnikud tasu, millega saaks kõhu täis – ühtlasi maksujõulise toe ja platvormi –, nülitakse pimeda juhtimisega taas kultuur kontideni paljaks. Aga kas saab üldse teistmoodi? Nähtub, et sedasi on lood olnud aegade algusest saadik. Nagu on öelnud XVI sajandi müstikust luuletaja Mirabai: „Jumal [—] tegi lollidest kuningad ja seadis targad kerjama neilt.“4
Õnneks on meil paar ettevõtmist, kus oma võimalusi, vastutust ja rolli ühiskonnas teadvustatakse ning tuuakse meie kultuurimulli õhku. Etenduskunstide asutus eˉlektron ja TUMA võiksid minu meelest vaagida koostöövõimalusi.
1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.
2 Janar Ala, Helilooja Arash Yazdani: pühadus on kurjast! – Postimees 19. XII 2023.
„Kui ma pikka aega kinos ei käi, hakkab mul imelik olla,“ sõnab eelmise aasta lõpus Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmiajakirjaniku tiitliga pärjatud Johannes Lõhmus. Kohtusime Johannesega uue aasta esimesel päeval, et rääkida kinoskäimisest, filmiharidusest ja filmikriitika tulevikust.
Täna on 1. jaanuar. Intervjuuaega kokku leppides ütlesid, et pole probleemi, niikuinii on plaanis hommikust õhtuni Sulev Keeduse filme vaadata. On see su tavaline 1. jaanuari repertuaar?
(Muheleb.) Ei ole, aga teen Sulev Keedusega homme intervjuu. See oli algselt planeeritud jõulude ja aastavahetuse vahelisse aega, aga kuna olin pikalt gripis, pidin kohtumise edasi lükkama. Keeduse filme ei saa gripis olles vaadata, sest need nõuavad teatavat tervist.
Mulle tundub, et oledki kriitikuna võtnud vaatluse alla pigem Eesti filmid, millega tegelesid ka Eesti Filmi Instituudi filmipärandi osakonnas töötades. Millest selline fookus?
Töötasin kunagi suvereporterina Postimehes, kus kirjutasin palju erinevatel teemadel. Võtsin kõik vastu, mis anti, sest olingi seal selleks, et õppida. Need lood tulid vist enam-vähem hästi välja, aga lõpuks tekkis grafomaani tunne. Tundus, et olin omandanud oskuse kirjutada nii-öelda arvustuse üksiku filmi, raamatu või näituse kohta, aga pärast pikka pausi uuesti kirjutamise juurde naastes otsustasin, et tuleks leida oma nurk. Eestis on palju häid arvustajaid ja ma ei pidanud vajalikuks hakata nendega võistlema. Mulle on huvitavam kirjutada vähem, aga võtta vaatluse alla laiemad teemad või küsimused.
Johannes Lõhmus: „Tegelen kirjutamisega muu kõrvalt, sest kultuuriajakirjanduse honorarid on Eestis pigem väike missioonipreemia kui adekvaatne majanduslik sissetulekuallikas.“
Üks sinu teemasid on filmiharidus1. Kuidas sellega Eestis lood on?
See, et siin on üldse võimalik filmivaldkonnas kõrgharidust omandada, on Eesti-suuruse riigi kohta suur asi ja ma arvan, et tänu sellele läheb meie filmide kvaliteet ajas üha paremaks. Kui mõelda filmiharidusele väljaspool kõrgharidussüsteemi ja sellele, kas keegi tegeleb ka filmivaatajate harimisega nooremas kooliastmes, siis sellega jääme hätta.
Oled ka ise ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Proovid sa oma tundides filmihariduse liini kuidagi sisse tuua ja õpilastes vaatamisharjumust kasvatada?
Kuna ma olen kinokavadest üsna teadlik, siis olen oma lühikese [umbes aasta – toim] õpetajakarjääri jooksul tõesti päris palju õpilastega ka kinos käinud ja aidanud teistel õpetajatel kinokülastusi organiseerida. Mulle on see lihtne, aga koolis näen, kui keeruline on see neile, kes filmimaailmas ei orienteeru. Nad ei tea, kellega peaksid ühendust võtma, kuhu minema, millise filmi valima. Eestis on umbes 160 000 õpilast ja 16 000 õpetajat2, suur hulk potentsiaalset publikut. Õpetajate aeg on aga piiratud, sest praeguse süsteemi juures tuleb normaalse palga teenimiseks anda suur hulk tunde. Selle kõrvalt jääb paraku liiga vähe aega uute oskuste, näiteks filmihariduse kultiveerimiseks. Ja neid filme, mida saab kasutada 45minutilises tunnis, ei ole ka liiga palju. Tunnis ei saa lihtsalt filmimaratoni korraldada, sest tuleb aine sisu edasi anda. Audiovisuaalne sisu peab toetama tunni eesmärke.
Millised võiksid olla kolm lihtsat sammu filmihariduse olukorra parandamiseks? Kas näidata rohkem filme?
Filme tegelikult vaadatakse, aga mitte hariduse osana, vaid pigem lõbusa tegevusena õppeperioodi viimasel nädalal. Muidugi on ka see positiivne, kui kujundatakse harjumus kinos käia, sest paljudel inimestel seda ei ole, aga vaja on kasvatada analüüsioskust. Sellepärast küsisin ka sinult „Miisufy“3 näitamise kohta, kuna tahaksin väga teada, kuidas õpilased seda filmi tajuvad. Me peame nendega rääkima nutisõltuvusest, aga õppevideod ei ole eriti hea lahendus, kuna need kipuvad liigselt õpetama ja kunstiline üldistus võiks paremini toimida. Noored saavad väga hästi aru, et telefoni liigkasutamine ei ole neile hea, aga sellest ei ole lihtne välja tulla. Kümneminutine film sobib ideaalselt ka koolikeskkonda. Pealegi tehakse meil noortele suunatud filme harva. Ühesõnaga, oleks vaja, et õpetajatel oleks kerge teadlikult vajalik film leida ning selgeks peaks olema tehtud ka see, kuidas saab kinos käia. Paljud ei tea, et õpilaste kinopilet maksab naeruväärselt vähe. Tegelikult on võimalused justkui loodud, aga info ei jõua miskipärast õpetajateni. Tean, et filmiarhiiv ja filmiinstituut tegelevad sellega, et Arkaadris (arkaader.ee) oleks varsti õpetajatele tagatud ligipääs filmidele, aga rohkem oleks vaja ka tootjate initsiatiivi. Õpetajatel on vaja veel ka õppematerjale, mida enne või pärast mingi filmi vaatamist õpilastega kasutada. Mõned filmitegijad tegutsevad tasapisi juba ka selles vallas. Kolmandaks on vaja kuidagi ka õpetajaid koolitada, milliseid võimalusi võib filmikunst õppetööle lisada. Sellega tegeleb tasapisi näiteks PÖFF4, aga ma ei tea, kuidas neil sellega läheb.
Eelmisel aastal tuli välja ka Sten Haljakuga koos lavastatud, vanadest filmikaadritest kokku pandud lühifilm „Varblane, mitte kanaarilind“. Kuidas sa selle filmi juurde jõudsid?
Kõik algas sellest, et hakkasin kunagi ülikooli lõputöö raames uurima üldlevinud arusaama, et eestlased ei oska puhata. Valisin selle mõtestamiseks ja visuaalsete näidete leidmiseks 1960. aastate esimese poole Eesti filmid. Kunagi sai sellest köögilaua taga Stenile räägitud ja fantaseeritud, kas meie filmipärandist oleks võimalik ka midagi lõbusat luua, kuna Nõukogude ajal tehtud eesti filmide maine pole meie eakaaslaste seas just eriti hea. Kui EFIs oli eksperimentaalfilmide voor, rääkis Sten mu nõusse, et võiks proovida toetust saada – ja see ka õnnestus.
Aga „Varblane, mitte kanaarilind“ ei ole ju film puhkamisest?
Meie töömeetod nägi ette, et analüüsime, mis juhtub, kui vaadata süstemaatiliselt läbi ühe väikese riigi ühe kümnendi kõik filmid. Mõnes suuremas riigis poleks see isegi võimalik, sest elu on kõigi filmide vaatamiseks liiga lühike. Eestis on reaalselt veel võimalik, et üks inimene vaatab ära kõik Eestis tehtud filmid. Ma ei ole kindel, kas seda on vaja teha, aga see on tehtav. Meie tegime seda 1960. aastate filmidega ja saime protsessi käigus aru, et see film ei saa tulla puhkamisest, kuna mõte muutus läbivaatusprotsessi jooksul [ligi 200 filmi – toim] vastumeelseks. Saime aru, et palju põnevam oleks lõigata olemasolevast materjalist kokku film, mis esindaks midagi sellist, millest tolle ajastu filmides ei räägita. Tagasi vaadates on õnn, et me ei teinud toredat filmi puhkamisest Nõukogude Eestis, sest 2022. aastal eskaleerunud Ukraina sõja valguses oleks see narratiiv olnud kohatu.
Kas filmitegemise kogemus pani su ka kriitikuna teiste loomingule mingi uue nurga alt vaatama?
Ma ei ole filmikoolis käinud ja see oligi natukene nagu kooli eest: näha, milline töömaht jääb filmitegemise taha. See teeb filmide suhtes tolerantsemaks või vähemasti pingutuse suhtes empaatilisemaks. Tuli mõistmine, et keegi ei asu filmitegemise teekonnale sooviga teha halb film. Õpetajaamet muudab samamoodi märksa tolerantsemaks, sest õpilastele tuleb kogu aeg tagasisidet anda ning mõte on ju tegelikult selles, et inimene õpiks ja areneks. Ma tegelikult ei tea väga täpselt, kas see on ka kriitiku eesmärk. Sellepärast nimetangi end pigem filmiajakirjanikuks kui kriitikuks.
Nii et sa ei pea ennast kriitikuks?
Mulle meeldib rohkem filmiajakirjaniku termin, sest mulle ei meeldi kriitika kriitika pärast. Lähenen endiselt igale filmile mõttega, et võib-olla on see mu kõigi aegade lemmikfilm. Tavaliselt küll nii ei lähe, aga tahan anda igale filmile võimaluse olla parim, mis ta olla saab.
Kas filmikriitikas on liiga vähe empaatiat?
Filmiajakirjanikul peab olema oma seisukoht. Eestis teevad filmidest kirjutavad inimesed seda üldiselt päris mitmetahuliselt, aga vahel tundub, et ka inimesed, kes ei ole veel kaua kirjutanud, hakkavad end pidama kriitikuks, ja see termin iseenesest eeldakski justkui kritiseerimist. Kui kriitik oskab oma arvamuse esitada ja seda põhjendada, võimaldab see tavaliselt ka empaatial sündida.
Kas kritiseeriksid ka enda filmi?
Ma arvan, et sellele küsimusele ei saa filmitegija ise vastata, kuna ta teab nii palju enamat kui vaataja ja emotsionaalse seotuse tõttu poleks kriitika adekvaatne. Ideaalis peaks film töötama ilma igasuguste taustateadmisteta ja puhtalt sellisena, nagu seda ekraani vahendusel kogetakse. Kui film meeldib peale autori veel kellelegi või vaataja saab sellest mingi hea või halva elamuse, kui tekitatakse oma tööga emotsioone, siis on see juba päris suur asi.
Oled ise kunstilisemate filmide poole kaldu. Miks on lõhe publikumagnetite ja ajakirjanike aastaedetabelites esinevate filmide vahel nii suur?
Arvan, et inimesed lähevad kinno erineva eesmärgiga. Enamik inimesi satub kinno paar korda aastas, peamiselt meelt lahutama. Ka mina naudin väga meelelahutust, aga mida rohkem kinos käia, seda erinevamaid ja omapärasemaid elamusi sealt ka otsid. Mulle on kinoskäik alati väga teraapiline, sest on väga vabastav end kaheks tunniks oma elust välja lülitada ja kuhugi teise maailma minna. Kui ma ei ole kaua kinos käinud, hakkab mul imelik olla. Nii et see on mingis mõttes lihtsalt harjumuse, aga ka teadlikkuse ja maitse küsimus. Seega, mida rohkem filme kinos vaadata, seda avatum ollakse ka erinevatele kogemustele.
Tegelikult võib ju ka festivalimenuk olla meelelahutuslik?
Jah, igast filmist on võimalik leida erinevaid tahke ja meelelahutuslikkus on ka subjektiivne. Kindlasti suunab inimeste valikut see, et Hollywoodi filmidel on suuremad turunduseelarved ja paljud inimesed teevad oma valiku selle põhjal, mis neile kuskilt silma või kõrva jääb. Iga Eesti film võitleb kinos vaatajate pärast kõigi teiste kinolevis maailma filmidega. Nii et lisaks eelarvele on vaja ka loomingulist turundust ja publikut tunda. Praegu valitseb meie filmide turundamisel EFI seatud jäik hierarhia: täispika doki puhul saab taotleda kolm korda väiksemat summat kui täispika mängufilmi korral. Kui rahvusvaheliselt eduka lühifilmi tiimil on reaalne plaan, kuidas film rahvani viia, võiksid tegelikult olla ka sellele uksed avatud. Võib-olla võiks mõelda rohkem filmi sisulise potentsiaali kui vormilise žanri põhiselt.
Kuidas sa üldse filmide juurde jõudsid? On see tõsi, et su isa Jaak Lõhmus pani eesti filmiklassika mängima ja sulges su oma tuppa, või on see linnalegend?
(Naerab.) Ei, sellist asja küll ei juhtunud, aga ma kasvasin üles kodus, kus oli väga palju videokassette. Eestis on päris palju halba ilma ja videokassetid olid üheksakümnendatel head kaaslased. Ma lihtsalt vaatasin neid filme, mis mul kodus olid. Üks minu lemmikfilme väiksena oli näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“5, mida nägingi esimest korda umbes nelja-viieaastaselt. Samas riiulis olid mulle kogu aeg vaatamiseks ka näiteks esimesed „Tähesõjad“, „Araabia Lawrence“6, 1990. aastate John Travolta filmid, mis mulle kõik mingil põhjusel väga meeldisid. Kindlasti oli see mu isa teene, et need filmid internetieelsel ajal mu koju sattusid. Samuti viis ta mind väiksena palju kinno ja võttis kaasa filmifestivalidele. Ma ei usu, et oleksin muidu nii varakult selle maailmaga tutvunud.
Sa oled ka ise isa. Püüad samamoodi võtta filmiharidust enda kanda nagu Jaak omal ajal? Teed teadlikke vaatamisvalikuid?
Natuke ikka. Arvan, et oluline on vaadata filme perega koos ja nendest pärast omavahel rääkida. Film on hea empaatiatekitaja, sest igaühel on vabadus filmist omamoodi aru saada, kuigi kõik on näinud täpselt sama asja. Filmivaatamise käigus võib tekkida mõttekaaslasi. Näiteks kooli kontekstis võib olla nii, et mingid inimesed ei pruugi muidu klassis omavahel läbi saada, aga filmist ühtmoodi arusaamine võib osutuda ühendavaks lüliks. Just sellepärast ma arvangi, et film on väga hea hariduslik töövahend empaatia ja üksteisemõistmise tekitamiseks.
Olen kuulnud, et sel ajal, kui su pere magab, nokitsed öösiti kodus diivanil oma tekstide kallal. Filmiajakirjaniku töö on vastutusrikas ja ühtlasi majanduslikult ebatulus. On see loominguline tung või missioonitunne, mis paneb tegutsema?
Ma kirjutan peamiselt ainult siis, kui mingi teema on mulle huvitav ja soovin sellest rohkem teada saada. Kirjutamine on hea viis mõtete korrastamiseks. Kui kirjutan midagi sellist, mis väärib ka avaldamist, on mängus tähtajad ja tihtipeale tuleb tööle viimane lihv anda tõesti öösel või varahommikul. Seda suuresti seetõttu, et tegelen kirjutamisega muu kõrvalt, sest kultuuriajakirjanduse honorarid on Eestis pigem väike missioonipreemia kui adekvaatne majanduslik sissetulekuallikas. Nii et kirjutamine on pigem minu katse meie kohalikku filmielu kuidagi rikastada ja püüda anda midagi tagasi valdkonnale, mida oluliseks pean.
Oleme rääkinud filmivaldkonna probleemidest, aga mitte filmiajakirjanduse murekohtadest. Kuidas tuua rohkem inimesi filmiajakirjanduse juurde? Kas suurem honorar on pääsetee või on probleemid mujal? Võib-olla ei tundu kirjutamine lihtsalt tänapäeva maailmas atraktiivsena?
Tegelikult on kirjutajaid ju päris palju, näiteks Sirbis või Teater. Muusika. Kinos. Ega neid kohti muidugi väga palju olegi, kus oma kirjutisi avaldada, ning ajakirjandust tõmmatakse pigem koomale. Ma ei ole piisavalt kaua stabiilselt kirjutanud ega kunagi ka artiklite kirjutamisest kui peamisest sissetulekuallikast sõltunud, et osata hinnata, kas honorar on kunagi elukallidusega võrreldes soodsam olnud või mitte. Ilmselt läheb elu kogu aeg kallimaks ja honorar ei käi elukallidusega kaasas, aga seda peaks küsima toimetajatelt. Nii et minu meelest kirjutajaid ikka on, aga filmiajakirjanike ühing võiks vahest aktiivsemalt ise tegelda ka oma liikmeskonna kasvatamisega, et filmiajakirjanduse staatust ühiskonnas tõsta.
See toob meid selleni, miks me siin üldse istume. Sa pälvisid EFÜ 2023. aasta parima filmiajakirjaniku tiitli. Mida selline tunnustus sulle tähendab?
Olen väga meelitatud oma kolleegide tunnustusest ja teeb rõõmu, et kellelegi lähevad mu kirjutised korda, neid on loetud. Samuti tasub olla tänulik toimetajatele ja väljaannetele, kus veel võimaldatakse süvitsi filmide kohta kirjutada ja klikiajakirjanduses peale suruva sisuturundusega vastuvoolu ujuda.
Praegu on aasta algus ja uute lubaduste aeg. Kas on sul ehk mingid teemad, mida tahaksid 2024. aastal filmiajakirjanikuna lahata?
Kas ma võin selle asemel midagi muud vastata?
Mida sa tahaksid vastata?
Mulle ei meeldi avalikult lubadusi anda, aga tahaksin hoopis ära märkida, kui hea meel on mul nii Moonika Siimetsa ja Liina Triškina-Vanhatalo uute filmide üle, mis peaksid sel aastal peaksid kinno jõudma, samuti on oluline teetähis Tõnis Pilli „Franki“ valmimine, sest ta on esimene BFMi vilistlane, kes jõuab oma täispika debüütfilmini pärast viimast Jüri Sillarti vastu võetud kursust (sealt on tulnud näiteks režissöörid Triin Ruumet, Anna Hints ja Kaur Kokk). Ootan uute tulijate filme suure huviga.
2 Statistikaameti andmetel õppis 2022. aastal põhikooli I ja II astmes 90 300, põhikooli III astmes 47 500 ja gümnaasiumis 25 200 õpilast. https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/haridus/uldharidus.
3 „Miisufy“, Liisi Grünberg, 2023. Loo autor Aurelia Aasa on selle lühianimatsiooni produtsent.
4 https://filmikool.poff.ee/
5 „Põrgupõhja uus vanapagan“, Jüri Müür, Grigori Kromanov, 1964.
Ekspeditsiooni „Nüüd võib sellest rääkida“, autor, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper, helilooja ja -kujundaja Vambola Krigul, valguskunstnik Aku Lahti, kehadramaturg Giacomo Veronesi. Mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Rea Lest ja Vambola Krigul. Esietendus 2. XII 2023 Sakala 3 teatrimaja suures saalis.
Etendust vaadates tekkis üks huvitav tajunihe, mis sellisena aktiveeris küll vastuvõtu, ent sundis sealjuures küsima, kas see oli taotluslik või käivitusin vaatajana kuidagi „valesti“. Pilt, mille Semper Vonneguti ainetel elustas, jõudis küll pärale ning kohati ka (heas, esteetilises mõttes) häirival moel, kuid see tajumisprotsess mõjus justkui vastupidisena sellele, kuidas lavastaja esietenduse eel oma intentsiooni oli tutvustanud: „Mulle saab järjest selgemaks, et teater ei sünni laval, vaid vaatajas. Laval toimuv on ainult impulss, et paisata saali, vaatajate suunas teatud „kood“, mille vaataja siis oma kogemuse ja empaatiaga vastu võtab. Selle impulsi timmimine on mind aastaid huvitanud. Ühtlasi küsimus, kust ja kuidas üldse tekib inimestevaheline kommunikatsioon ning millest saavad alguse assotsiatsioonid ja emotsioonid, kehalisus ja kohalolu.“1
See sõnades publikut kaasa looma kutsuv võte mõjus mõneti (ja oletan, et kavatsuslikult) kahepalgeliselt, meenutades teatri NO99 provokatiivsemate lavastuste kaasloomeprotsesse: publikule antakse justkui roll ja koos sellega vastutus, kuid seejuures on laval toimuv ikkagi autori kõva käega orkestreeritud ning publikule omistatud rolliperspektiiv ei saa lahti hargneda mängu käigus, vaid on juba ette paika pandud. Ega keegi saa takistada ega tsenseerida publiku taju, kuid ometi näib, et intensiivne lavaruum ei ole vaatajale jätnud seda „vaikust lahinguväljal“2, seda tühja ruumi, kus karm hoiatuslavastus saaks vaataja sees toimima hakata.
Vonneguti keel on täpne ja lakooniline, seejuures omamoodi füüsiline, sobitudes hästi Semperi lavakeelega, mida oleme näinud näiteks „Hüsteerias“, „Klounide hävitusretkes“, „72 päevas“ või „Macbethis“. Kõlab põnevalt püüda Vonneguti verbaalsed paradoksid otsekui eelekspressiivsetesse visuaalsetesse kujunditesse, milles kätkeb nii nende tekkelugu kui ka edasine lahtirullumispotentsiaal. Need on justkui kontsentraadiks keedetud ja seejärel külmutatud puljongikuubikud, et Vambola Kriguli trummilöögid saaksid need meile maitsmiseks ja seedimiseks üles sulatada.
Ometi hakkab see loome- ja tajuahel justkui teistpidi tööle: Vonneguti tekst, lavaline kujund ja vaataja vastuvõtt ei toimi üksteise suhtes päästikuna, vaid laval toimuv mõjub teksti illustratsioonina. Loo tasand jääb domineerima ning kui Vonnegutil on selle kõige all mingi südamevalu väikese inimese suhtes, keda ta kujutab, mingi lootusekiir, mille nimel on mõtet lugejat hoiatada ja aktiveerida, siis lavastus oma topeltkorduses justkui võimendab apokalüptilist sõnumit, tehes seda tõekuulutaja positsioonilt ning Kriguli löökriistad pakuvad sellele vaid n-ö muusikalist saadet.
Kurt Vonneguti keel on täpne ja lakooniline, seejuures omamoodi füüsiline, sobitudes hästi Ene-Liis Semperi lavakeelega (fotol Rasmus Kaljujärv ja Marika Vaarik).
Arvestades asjaolu, et teater ja tema publik ongi manipuleeritavad, on selline kujundit külmutav kood iseenesest huvitav tajueksperiment: kas ja mil määral on võimalik vahetu aisting välja lülitada ning asetada vaataja silmitsi teadlikult loodud fossiilse museaaliga, mis peabki meile uut jääaega ette kuulutama. Sest võib-olla tuleneski kogu see mulje ikkagi otseselt vaataja tajust. Näiteks mulle hakkas lavastus alguses tööle kuus aastat tagasi loodud „Hüsteeria“ tunnetusliku jätkuna: mõlemas lavastuses on napp ja steriilne lavapilt, üheks keskseks elemendiks … külmkapp. Hiljem „Hüsteeria“ jäädvustusi üle vaadates veendusin, et ühemõttelist külmkappi seal laval siiski ei olnud, oli miski, mis võis sellena mõjuda ning seda tollal päevapoliitiliselt toetanud kontekst, mida ka kriitikas mainiti. Kui vaataja mälu on nõnda petlik, küllap on seda siis juba ka taju ise, kuid külmkapp just oma esmases – külmutavas – funktsioonis hakkas toimima ning nõnda ka „Tšempionide eine“ kõrvutuses „Hüsteeriaga“, rõhutades tänapäeva valdavaid änge ning võrdlevat teadmist, et kuue aasta tagused probleemid olid sootuks teise kaaluga kui praegused.
Selle nihke toob lavastus hästi esile. „Hüsteeria“ näitas meile tarbimishullu maailma massimeedia ohvreid küll hoiatavas, kuid esmapilgul mõnevõrra lõbusamas võtmes: laval olid hüsteeriliselt naerda kõõksuvad tegelased, kelle naer oli algimpulsist „võõrandunud“. See naer oli omamoodi tingitud refleks massikultuurist omandatud päästikute peale, inerts ja kohustus, millel lasti etenduse vältel tühjaks joosta, ammenduda, kuni lavale jäid tarbimispohmakas dehüdreerunud inimtombud.
Võib-olla tulenebki see võrdlusest praeguse Vonneguti-lavastusega, kuid nüüd näitab Semper justkui sammukest edasi. Kuus aastat tagasi ei olnud me oma kriisidega veel sealmaal, nende üle sai nalja heita. Lahu(s)tatud meelega inimene oli samamoodi nukralt naljakas nagu ka Vonneguti enda tegelased: käitumismotiivid olid küll nihkes, kuid jätkus veel toorest jõudu inertsist toimida.
Nüüdseks on Semper tajunud vajadust inimese meeled kokku koondada, kuid paradoksaalsel kombel mõjub see valitud võti pretensioonika tõekuulutusena. Kui Vonnegut pakkus meile „Hüsteeria“ tüüpi süüdimatult tšillivate inimestega emotsionaalset samastumisvõimalust (isegi kui saame sellest võimalusest ehmatavalt aru alles tagantjärele), siis Semper rõhutab, et praegu, kus kriisid ja polariseerumine on ületamas meie taluvuspiiri, teame inimloomuse kohta kogu tõde. „Nüüd võib sellest rääkida“ ei aseta meid loo sisse, vaid distantsile, andmaks hinnanguid, kes on õigete poolel ja kes mitte. Sõnumina on see mõistetav, kuid kripeldama jäi, kas see sai nõnda toimida tänu külmutatud kujundile või jäi laval siiski midagi lahti sulatamata. Mis on siis ikkagi see kood, mille lavastaja publikusse saatis?
„Hüsteerias“ näidati, et inimese napakas ja manipuleeritav emotsionaalsus võib teatud tingimustel hüpata temast välja nagu mingi katkise mehhanismi vedru ning jääda totralt töllerdama, jättes masina süüdimatult tööle.
Seda seisundit saab välja naerda, kuid nüüdses lavastuses oleme tõsiselt aru saanud, et Vonneguti visioonid poole sajandi tagusest USAst on üldkehtivana tõeks saanud, kuid sellega koos on kadunud ka igasugune emotsioon. Tegelased on selle kalgi eluga kohanenud ja fossiilidena tardunud ning meiegi oleme üksnes distantsil. Koos tegelastega saame omaks võtta vaid tekstilugeja kõiketeadva hoiaku.
Kui otsisin lavalt mingit tajuvastet Vonneguti tekstile, siis lisaks elavale keelele on ju raamatuski tugevalt esil see illustratiivsus, mida lavastusele justkui ette heidaksin. Kuid kõik need urruaugud ja piibrid oma kirjasõna dubleerivas funktsioonis pigem ärgitavad üha sügavamalt autori kirjeldatud absurdimäära üle küsitlema. Stiilis „nagu päriselt või?“. Inimloomuse kirjeldus näib jabur, kuid ma saan seda enda peal katsetada, otsekui „Hüsteeria“ võtmes, igas mõttes sündmusele seljaga. Selline iroonia on lavastusest kaotatud, küll aga toetavad sedalaadi füüsilis-verbaalset absurditaju mõned kõnekad kujundid, näiteks Coca-Cola purgi ja püstoli abil hamburgeri söömine – oma must-valges näpuganäitamises omandas see misanstseen need vajalikud jutumärgid, mida tajume Vonneguti raamatu illustratsioonide kaudu ning mis ei lase meil kujutatud situatsioonide jaburusest liiga kaugele moraliseerivale distantsile eemalduda.
Raamatus ei lase seda ka Vonneguti mure inimkonna pärast: ta ei ole ülemäära optimistlik, kuid kogu tegelasgalerii arvestuses saame osa mõningatest psühholoogilistest valikutest, mis tuletavad meile meelde, et oleme ka ise inimestena osa tervikust ning kui meid on mõtet teatud ohtude eest hoiatada, siis küllap on ka lootust midagi päästa.
Semper koondab kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks. Isegi stseen pornokinost, mille kohta võib ju öelda, et see on lihtsalt üksühene ülekanne alusteosest, osutab suuremale üldistusele: Semper ei rõhuta, et vaatamata tehtud vigadele on inimese olemus haavatav, vaid et tumedad tungid ja perverssed ihad on tema maailmas inimese olemust määratlevad osised. Kui Vonneguti kaudu oleks ehk võimalik leida raamatust positiivne programm (võtkem mõistus pähe), siis Semper justkui ütleks läbinägelikult, et inimese sees on tunge, mida me ei saagi mõistusega koju kutsuda. Kapitalismgi on inimese loomuse looming ja ülim peegeldus. Hasso Krulli moralism lavastuse lõpus osutab võimendatult pigem paratamatusele, miks seda ei saa väärata.
Semper ütleb Vonneguti südametu ärimehe kohta, kes näeb oma ohvreid üksnes illusioonina: „Peatatud liigutus võimaldab mul seda süüst vabanemist laval demonstreerida.“3 Kuid see jääb kõlama lõpliku hinnanguna inimloomusele, kelle roll on publikule antud tardunud fossiilses tervikkujundis. Kood toimis, kuid kommunikatsiooni ei tekkinud.
1 Teatris Ekspeditsioon esietendub Ene-Liis Semperi uuslavastus. – ERRi kultuuriportaal 29. XI 2023.
2 Hannes Rumm, Ene-Liis Semper: Justkui on sõlmitud kokkulepe, et inimene on aeglane, aga peab olema kiirem. See on absurd. – Eesti Ekspress 16. XII 2023.
3 Heili Sibrits, Ene-Liis Semper: ärme osta aasta aega ühtegi asja. – Postimees 16. XII 2023.
Eesti kunstiakadeemia keraamikaosakond tähistab 2023/2024 õppeaastal sajandat tegevusaastat. Võrreldes keraamika algmaterjali – savi – tekkeajaga, vanimate keraamikaleidude vanusega või mõne aasia kultuuri keraamikatraditsiooni rikkuse ja järjepidevusega, pole meie sada aastat professionaalset keraamikaõpet justkui kõneväärt. Selle saja aasta sisse on aga mahtunud üllatavalt palju: algusaastate eneseotsingud, rahvuskultuurilise isikupära leidmine, tööstuskeraamika võidukäik, uue identiteedi leidmine taas iseseisvas Eestis, laiaulatuslike ja pikaaegsete rahvusvaheliste suhete loomine ning keraamika populaarsuse ekspansiivne kasv. Viimane väljendub laiaulatuslikult – hobitegevusest professionaalse kunstiväljani, järjest suurenevast sisseastujate arvust pidevalt kasvava välistudengite huvini õppida kunstiakadeemia keraamikaosakonnas.
Mõtiskledes mõnede loetletud märksõnade tähtsuse ja tähenduse üle, tundub, et kõige tõhusam väetis eriala arengus on olnud just keraamikute omavahelised suhted. Need kontaktid on seniajani vastastikku viljastavad ja sageli ka ajas uskumatult püsivad just nagu keraamika isegi.
Keraamikaosakonna juubeli puhul kutsuti loenguid pidama ja töötube tegema kaks kauget ammust sõpra: Ameerika Ühendriikidest East Carolina ülikooli endine professor Richard Spiller ja Jaapanist Osaka kunstiülikooli professor Yukinori Yamamura. Spiller on olnud siinse keraamika väsimatu toetaja ja tunnustaja juba taas iseseisva Eesti riigi algusaastatest. Tema ja Andres Alliku algatusel ja toel Kohilas valminud puuküttega ahi1 pani aluse rahvusvahelisele keraamikasümpoosionile. Yamamura on rahvusvahelise haardega interdistsiplinaarne kunstnik ja keraamik, kes osales sellel sümpoosionil juba aastal 2004. Kui tõmmata maailmakaardil joon Eestist mõlemasse riiki, on need jooned enam-vähem ühepikkused ja ega eriti kaugemale enam minna saakski. See ehk määrabki ära eesti keraamika siruulatuse.
Kaader videost „The Flying Pot“ ehk „Lendav pott“ (2023)
Loengus „From Hand to Hand“ ehk „Käest kätte“ selgitas Yamamura oma tööprintsiipi: paljudes paigus Jaapanist Aafrikani ja Norrast Lähis-Idani lähtub ta oma kunstiprojektides alati kohalikust impulsist ega võta kaasa ühtegi ettevalmistatud ideed või tööriista. Minnes tühjade käte ja avatud südamega, vaatab ta terase pilguga, mida on pakkuda sel paigal, hetkel ja inimestel. Ta kaasab oma projektidesse alati kohalikke inimesi, usaldades ennast ja oma töö teiste hoolde, teiste kätesse. Kuigi Yamamura on interdistsiplinaarne kunstnik, on ta juured savis, selles materjalis, mida on lihtne kokku liita ja mis liidab ka inimesed, kes seda kasutavad.
Paralleelselt tööga kunstiakadeemias valmistas Yamamura oma kunstiprojekti tarvis siinsest savist vana setu keraamikat eeskujuks võttes anuma. Videoinstallatsiooni tarvis loopis ta seda õhku kunstiakadeemia terrassil ja Tallinna vanalinna vaateplatvormidel, korrates selle aktsiooniga Jaapanis teostatud samalaadset projekti. Hetkel, mil vaateplatvormil õhku visatud pott oma trajektoori tippu jõudis, joonistusid mõttelised sillad vana ja uue, kunstiakadeemia ja vanalinna, Eesti ja Jaapani vahele.
Vestlesin professor Yamamuraga enne tema ärasõitu keraamiku ning pikaaegse keraamika õppejõu dotsent Ingrid Alliku külalislahkes kodus jaapani kunstniku elust, loometeest ja Eestis kogetust.
Yukinori, kuidas sai sinust kunstnik, keraamik?
Kunst huvitas mind juba keskkoolis ja vanemad lubasid mul minna kunsti edasi õppima. Mu joonistusõpetaja ütles, et võiksin kätt proovida keraamikaga. Otsustasin seega õppida keraamikat.
Keraamikal on Jaapanis pikk traditsioon ja see on päris populaarne.
Jah. Ja ka lauakatmistraditsioon on Jaapanis eriline: alati on laual palju väga erinevaid nõusid. Jaapanlased pööravad lauanõudele ja toidule väga suurt tähelepanu – elu on siis palju nauditavam ja rikkam. Tänapäeva noortele see enam ehk nii oluline pole.
Kas spetsialiseerusid õpingute ajal ka kuidagi, skulptuurile või tarbenõule näiteks?
Keraamikaõpingud kestavad Osaka ülikoolis neli aastat. Esimesel aastal õpitakse käsitsi vormimise tehnikaid ja vormi valamist, teisel aastal treimist ja kolmandal skulptuuri. Neljandal tehakse süvenenumalt kõike eelnevalt õpitut. Minu õpingute ajal sai viimasel aastal valida, millise õppejõu käe all õppida. Enam see nii ei ole.
Kelle valisid ja miks?
Mina valisin õppejõu, kes oskas sama hästi nii treida kui skulptuuri teha. Kui ülikoolis õppisin, köitis mind väga treimine. Käisin paljude keraamikute stuudiotes praktikal. Tambas olin ühe keraamiku juures abiks ka põletuse juures ja ta kutsus mind assistendiks. Töötasin seal kaks aastat. Selles töökojas tuli mul peamiselt ettevalmistustöid teha ja meistri tööd ellu viia. Meister leidis, et on veel liiga vara minu enda loomingu jaoks. Ühel hetkel ei tundunud see enam lõbus. Sattusin stuudios lugema mitmeid keraamikaraamatuid ja sain aru, et tahan tegelikult teha vabakunsti. Läksin Shigarakisse, kus mu residentuuris viibiv sõber tutvustas mind kunstnikele. Kandideerisin ka ise residentuuri ja kohtusin seal ühe norra keraamikuga, kes kutsus mind Oslosse oma kooli. Seal õppisin ma poolteist aastat ja pärast Jaapanisse naasmist käisin veel mitmeid kordi Norras näitusi tegemas.
Norra õpingute järel olin Jaapanis algkooli kunstiõpetaja. Seal õppisin ma laste käest, et olen vaba tegema mida tahes, ja otsustasin, et ei jää vaid ühe kitsa ala peale. Hakkasin kasutama mitmesuguseid materjale.
Nii et lapsed inspireerisid sind?
Jah, nemad on õpetajad.
Kuidas kirjeldad ennast kui kunstnikku? Mis on sul praegu fookuses? Mida sa otsid?
Ma otsin iseennast tulevikus. Iga kord, kui ma midagi teen, siis peegeldab see mind ennast. Ja selles ma tahaksin kogu aeg areneda, edasi liikuda. Sellepärast tahangi kogu aeg uusi asju teha. Minevik ei ole halb, aga tahan avastada uut endas ja elus.
Teed palju rahvusvahelisi projekte, kuid haakuvalt just selle kultuuri ja paigaga, kus parasjagu viibid. Kirjelda palun veidi seda protsessi Eesti näitel.
Teadsin, et tulen Tallinna ja kasutan siin kohalikku savi. See oli tegelikult kõik, mis ma teadsin. Mõtlesin, et vaatame, mis juhtub. Kui olin Jaapanis, oli mul raske ette kujutada, mida tegema hakkan, aga Viimsis savi kaevates andis ümbruskond mulle idee.
Savi kaevamine on mitmetahuline: see, mida kaevad, on tükike maad, aga see on ka tükike selle maa ajalugu. Alguspunktiks oli must värv Eesti lipul, mis sümboliseerib maapinda. Leidsin, et sellest peangi alustama: maandun Eestimaal, astun selle pinnale. Oleme maa kaudu kõik seotud, mina elan Jaapanis ja seal on tegelikult sama maapind. See tundus mulle huvitav – kaevata ise seda maapinda. Teisel päeval tutvustas Ingrid mulle muuseumis setu potti. Seda käes hoides tajusin selles siinset ajalugu – igapäevast kasutamist. Oli väga eriline tunne tajuda ajalugu esemes.
Loengut pidades rääkisin ka projektist, kus viskasin õhku 500 aasta vana tamba-potti2. Mul tuli mõte teha Eesti savist vanast setu potist inspireeritud anum ja visata seda õhku siin Tallinnas. Siinne savi on põletatuna punast värvi, samasugune nagu vanalinna punased katused, seega haakus see keskkonnaga hästi. Spetsiaalse põletuse tõttu läks pott osaliselt mustaks. Taevas nägin siin viibitud päevadel valget ja sinist – need värvid haakusid eesti lipuga.
Muuseas, protsess oli seekord lühem kui kunagi varem, vaid viis-kuus päeva valmistamisest põletuseni.
Kas sul on oma varasemate projektide hulgas lemmikuid või selliseid, mis olid eriti huvitavad või rasked?
Kuna projektid on olnud väga erinevad ja ellu viidud paljude inimeste abiga, ei oska ma ühtegi esile tuua. Kunstnikuna on väga rikastav kohtuda inimestega ja luua kunsti uues olukorras ja keskkonnas. See annab mulle energiat edasi liikuda. Kui tegutseksin ainult Jaapanis, ei oleks mul selliseid võimalusi.
Mis on sinu inspiratsiooniallikaks?
Kõik, mis mind liigutab ja erutab. See hoiab mind tegevuses. Protsessi käigus ei taha ma kunagi kõike kontrolli all hoida. Mõned asjad jäävad juhuse hooleks: ehk ootab ees mingi kokkusattumus, ühineb projektiga mõni inimene või leiab aset mõni tore ettenägematu juhtum, mis tulemust mõjutab – ilm või loomad, vahel ka asukoht. Mõni ootamatu juhus viib toreda avastuseni. Kui kõik on minu kontrolli all, ei paku see enam rahuldust. Kas mõistad?
Jah, mõistan. Siis läheb asi igavaks.
Juhuslikkus on osa keraamikast, kas pole?
Jah, on tõesti. Arvan, et keraamikud peavad väga oluliseks üllatusmomenti – see on midagi keraamikale väga ainuomast.
Olen sellele orienteeritud ka teisi materjale kasutades – endal peab põnev olema.
Kas savi on su lemmikmaterjal või on see lihtsalt üks teiste hulgas?
Ta on üks materjalidest, kuid väga eriline. Savi on elus. Ma ei kujuta ette ühtegi teist materjali, mis on nagu savi. Kui ma suudan talitseda nii erilist materjali, saan hakkama ka teistega. Olen seda ise kogenud.
Saviga töötades peab alati tema eest hoolitsema, ootama, tegema saviga koostööd. Elame sõna otseses mõttes selle materjali peal – ka see teeb savi väga eriliseks. Selline keraamika, mis nõuab väga palju tehnilisi oskusi, pole siiski minu jaoks.
Sinu käekiri kunstnikuna muutub kogu aeg.
Jah, on oluline olla kogu aeg muutumises. Me oleme täna juba teistsugused, kui olime eile.
Kobes elasin üle suure maavärina aastal 1995, 17. jaanuari varahommikul. Palju inimesi sai surma. Seetõttu ma ei usalda homset. Seetõttu tahan kogu aeg uusi kogemusi, ehitada uut ennast, kohtuda uute inimestega ja nautida elu.
Viisid kunstiakadeemias läbi ka töötoa. Kuidas sulle meie tudengid tundusid? Sinu grupis ei olnud ainult Eesti tudengid, vaid ka kaks Norra ja üks Hiina tudeng.
Igal tudengil on oma maailm ja oma nägemus. Kõik nad on väga erinevad. Alguses kaevasime koos savi ja siis mõtlesin, kuidas nendega edasi minna. See kõik oli väga erinev minu igapäevaelust. Nemad olid oma loomulikus keskkonnas ja neile oli kõik palju tavalisem. Seetõttu leidsin, et võiks minna ülikoolist välja. See tuli kasuks nii mulle kui ka üliõpilastele.
Kas eesti tudengid erinevad jaapani tudengitest?
Jaapanlased on distsiplineeritumad. Paljud tulevad otse keskkoolist ja on väga noored. Esimesel kuuel kuul saavad nad proovida keraamikat, tekstiili, ehtekunsti ja klaasi ning seejärel valivad, millega jätkata. Kokku õpitakse neli aastat. Siin on üliõpilased vabamad ja tunnevad end väga mugavalt erialade vahel liikudes – kui nad tahavad proovida midagi muud, on see võimalik. See on ka selles mõttes hea, et iga eriala tudengid puutuvad kokku teistsuguse mõtlemisega.
Mida oma reisilt kaasa võtad, kunstniku, õpetaja ja inimesena?
Viin kaasa kõik, mida nägin ja tundsin, kõik, mis on minus. Arvan, et naeratan siin rohkem kui Jaapanis. Näen ka teid kogu aeg naermas ja naeratamas. See on inimesena väga tähtis. Tajun, et see on tervislikum. Muidugi naeran ka Jaapanis, aga see on teistmoodi. Ma ei tea, kas te olete seda Jaapanis käies tajunud, aga jaapanlastele on omane oma tundeid mitte välja näidata. Ma tundsin ennast siin väga vabalt, sain olla mina ise. See oli siin olemise juures kõige tähtsam.
Ja elu on lühike. Käisin ekskursioonil Niguliste kirikus ja nägin „Surmatantsu“. See on hirmutav teos, kuid paneb mõistma, et me pole igavesed ja on oluline hästi elada, naeratada ja kohtuda uute inimestega.
Kui vanalinna vaateplatvormil käisin, oli hästi näha, kuidas kõik on seotud: sealt ülevalt paistis Viimsi, kus käisin üliõpilastega savi kaevamas, ja ka kunstiakadeemia. Mõnikord, kui midagi tegema hakkad, ei tea, kuhu välja jõuad, kuni ühel hetkel saad äkki seostest aru – kõik paigutub oma kohale ja mõistad: „Ahaa, selleks ma siia tulingi.“ Hetkel, kui poti õhku viskasin, tuli päike äkki välja ja ma mõtlesin: „Oo, sellepärast ma olengi siin.“
1 Ingrid Allik, Koostöö. Rmt: 100 käsitlust keraamikast. EKA keraamikaosakond, Tallinn 2023.
2 Tamba (ka tanba) on üks kuuest olulisemast vanast jaapani keraamikastiilist, mida viljeldi juba 800 aastat tagasi Hyōgo prefektuuri Sasayama linnas.
Kollektiivsus ja kollegiaalsus kui kunstnike ja teadlaste ühisosa
ANN MIRJAM VAIKLA
Loomeresidentuur „Taevakehad“. Kuraator: Ann Mirjam Vaikla. Kunstnikud: Eglė Šimėnaitė, Juss Heinsalu, Marit Mihklepp, Piibe Kolka. Teadlased: Antti Tamm, Indrek Kolka, Joel Kuusk, Lauri Juhan Liivamägi, Laurits Leedjärv, Maret Einasto, Saimoon Islam Quazi, Shishir Sankhyayan, Viljo Allik. Tartu observatooriumis Tõraveres / Eesti kosmosekeskuses 17. XI – 17. XII 2023.
Kunstnikud Eglė Šimėnaitė, Juss Heinsalu, Marit Mihklepp ja Piibe Kolka osalesid pea kuu aega kestnud loomeresidentuuris, mille keskmes oli kunstnike ja kosmosekeskuses töötavate teadlaste mõttevahetus ning see, kuidas sissevaade teadusmaailma mõjutab kunstnike loomingut.
Residentuur oli osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist, kuuludes „Loova Euroopa“ rahastatud residentuuride MagiC Carpets võrgustikku. Residentuur moodustas järje möödunud aastal toimunud residentuuritsüklile, kus kunstnikud Anica Huck, Gary Markle ja Laura Põld tutvusid Lõuna-Eestis UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluva suitsusauna traditsiooniga.
Residentuur lõppes avaliku sündmusega, kus iga kunstnik tutvustas oma tööprotsessi. Seejärel salvestasin järgneva vestluse, et residentuuris kogetu jõuaks laiema publikuni.
Kuidas erines residentuurikogemus algsest ettekujutusest?
Piibe Kolka: Nägin seda residentuuriperioodi ette kompaktse ajaühikuna, kuhu saabun oma ideede ja plaanidega. Olin teadlik grupiresidentuuri formaadist, kus näiteks õhtusöögi valmistamise ajal saab teistega muljeid vahetada – kuid ma ei adunud, kui oluliseks ja määravaks see üksteisega jagamine võib kujuneda! Ja seda nii kaaskunstnike kui ka teadlastega. Selle asemel et oma mõtete kallal üksi juurelda, avastasin grupidünaamika, kus iga mõttealge satub viljakasse mulda ning hakkab idanema teiste tagasiside tulemusena.
Kas see pidev koosolemine ka väsitas?
Kolka: Jah, selles mõttes küll, et mul ei ole väga lihtne eristada enda tundeid ja meeleolusid teiste omadest – see läheb keeruliseks, kui on vaja hoida fookust. Paradoksaalselt aitas oma kahtluste ja mõtete jagamine fookuse taas leida.
Teil puudus kohustus töötada ühise kunstiprojekti kallal, igaüks sai keskenduda oma valitud suunale.
Kolka: Just nii, peale sunnitud kollektiivsuse tagaajamine puudus – see toimis iseenesest.
Eglė Šimėnaitė: Ühtse teose kallal töötamine oleks hävitavalt mõjunud igaühe ootusärevusele ja elevusele enne oma ideede elluviimist. Sellest oleks saanud ühe formaadi kunstlik täitmine.
Millised olid teie ootused seoses teadlaste ja nende tööga?
Juss Heinsalu: Kujutasin ette, et kosmoseteadlased tegelevad väga palju visuaalse informatsiooni analüüsimisega, kuid reaalsuses on see tihtipeale seotud arvuliste kalkulatsioonidega.
Mäletan, et suur teleskoop oli vahepeal residentuuri ajal parandustööde tõttu rivist väljas, kuid üks täheteadlane ütles, et see teda ei sega, kuna tal on analüüsiks küllaldaselt andmeid kogutud.
Heinsalu: Nägime teadlastele olulist simuleerimise protsessi, kus katsetatakse konkreetseid olukordi reaalses ruumis, seejärel muudetakse see arvutisimulatsiooniks ja katsetatakse taas füüsilises ruumis – toimub selline edasi-tagasi liikumine.
Marit Mihklepp: Üks täheteadlane näitas meile joonist, mis kujutas galaktikate vahelisi kaugusi, joonis nägi välja nagu veetilk, mille ümber on valgussõõr. See visuaal kujunes mulle väga meeldejäävaks, sest annab tunnistust vahemaade hoomamatusest – püüdlusest mõõtkavu ja vahemaid visualiseerida.
Šimėnaitė: Püüdsin mõista, kas teadlased tunnevad vajadust teisendada oma kogemusi kehaliseks kogemuseks, kuid nad ei saanud sellest küsimusest aru. Järeldasin tagasisidest, et hoolimata osa inimeste elavast kujutlusvõimest ei peeta oluliseks seda seostada oma kehaga. Meie, kunstnikud, märkame teaduslike visuaalide puhul nende esteetilist külge ning potentsiaali fiktiivseks materjaliks. Teadlastele on aga visuaalse materjali puhul tähtis, millist teavet see sisaldab.
Kuraatorina olin kõige rohkem põnevil kunstnike ja teadlaste omavaheliste kohtumiste ees. Missugused momendid on teile meelde jäänud teadlastega aset leidnud vestlustest?
Šimėnaitė: Millegipärast olin arvamusel, et astrofüüsika seisneb kalkulatsioonide ja simulatsioonide tulemusel täpsete järeldusteni jõudmises. Siis aga kohtasime üht Tõravere astrofüüsikut, kellelt küsisime, miks on vaja universumi struktuure ja klastreid tundma õppida. Ta vastas: selleks et mõista, kuidas need käituvad. Mäletan oma vaimustust, kui kuulsin teadlast universumitest rääkides kasutamas sõna „käituma“. See oli mulle märguanne, et uuritavasse suhtutakse kui elusasse, või et sellel on teadvus – ning seda ei õpita tundma vaid info kogumise eesmärgil. Pikema aja jooksul millessegi või kellessegi süüvimine nõuab kannatlikkust, kusjuures ilmneda võib ettearvamatuid nähtusi, mida varem ei osatud ettegi kujutada.
Kolka: Tänulikkusega tõden, et teadlased võtsid meie küsimusi tõsiselt, nad olid valmis oma arvamust avaldama, mitte ainult teaduslikke fakte – tekkis usalduslik mõtteruum, kus sai vabalt eri teemadel arutletud, sealhulgas elu võimalikkusest väljaspool meie planeeti.
Šimėnaitė: Teadlasega kohtudes oli selline tunne, nagu oleksin võimeline mõtlema mulle võõrastest ja keerulistest kosmoseteemadest nende kaudu, aga kui vestlus lõppes, olin justkui pistikupesast lahti ühendatud. Sain teada, et teadlastega suheldes ei ole ebaolulist teemat – kõik on oluline, tuleb vaid süveneda, jälgida, uurida …
Mihklepp: Üks teadlane pööras vestluse ümber ning oli hoopis meie suhtes uudishimulik – mida me kunstnikena teeme. Pildistanud arvukalt ümberkaudseid puid, hakkas ta universumite superstruktuure seletama puude näitel: puuoksad kehastavad galaktikaid ning tumeaine on okste vahele jääv ala.
Kolka: Mitmel puhul hakkasime hiljem teaduslikke fenomene üle tooma inimelust tuttavatesse nähtustesse. Residentuuri lõpuks viisin osalejad performatiivsele tuurile mööda observatooriumi, kus rääkisin kolmandas isikus oma lapsepõlve seikadest, mille keskel olen üles kasvanud. Kui teadlased ei saa uurida või vaadata musta auku, õpivad nad seda tundma selle järgi, kuidas see ümbritsevaid taevakehi mõjutab, siis minu silmis moodustas see paralleeli teismelise elutunnetusega. Oma loomingulises protsessis kohtles Marit lähedal asuvat tiiki Kaali meteoriidi kraatrina, filmis ja kirjutas sellest kui kraatrist. Sellist käsitlust võib pidada spekulatsiooniks, kuid samavõrd on see tõeline. Tsiteerides Mariti residentuuris kirjutatut: „Kaali meteoriidiga Maa peale jõudnud rauaühendid jõudsid pinnasesse, mis omakorda jõudsid kartuli-kehasse, mis omakorda jõudsid Mariti Saaremaal elanud vanaisa kehasse, mis omakorda jõudsid Mariti kehasse …“
Heinsalu: Väga kaugele aegruumi vaatamine, mis on sadade, tuhandete või miljonite valgusaastate kaugusel, ajab juhtme kokku – seda on võimatu mõista. Seetõttu hakkasimegi ilmselt mõtlema oma keha kaudu ning kuidas seda kogemust omakorda edastada vaatajatele. Samuti tõdesin, et bioloogilised struktuurid peegeldavad kosmoloogilisi struktuure, millest on ajendatud ka minu tööprotsess, kus graveerin paekiviplaatidele teaduslikke jooniseid.
Tihtipeale kunst ja teadus kohtuvad, olgu selleks siis teadusasutuste juurde loodud loomeresidentuurid või teadusmaailmast inspireeritud kunstiprojektid. Kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi järgi saab muu hulgas näha ka tuntud jaapani kunstniku Ryoji Ikeda näitust. Kui aga rääkida teadus- ja kunstimaailma toimimise erinevusest, siis milles see teie arvates seisneb?
Heinsalu: Teadlaste maailm põhineb kollegiaalsusel. Ühe alustatud teadustöö jääb järgnevatele põlvedele edasi töötamiseks. Kunstnike puhul täheldan, et rõhk on individuaalsusel.
Šimėnaitė: Jah, me isegi küsisime ühelt teadlaselt, kuidas ta suhtub tõsiasja, et tema eluajal jääb paljugi avastamata. Ta suhtus sellesse rahulikult, olles keskendunud uurimisteemadele, kus vastusteni tema eluajal ilmselt ei jõuta.
Jah, mõeldes kunstiloole, siis vaevalt keegi arendab välja sellise tehnika või töömeetodi, mida jätkaksid tulevased põlvkonnad.
Heinsalu: Kunstimaailmas pole nii konkreetne jätkamine otseselt eesmärk – mis ei tähenda, et seda ei või juhtuda –, aga teaduses töötatakse järgmisi generatsioone silmas pidades.
Mihklepp: Isegi kui kellegi uurimistulemus lükatakse ümber, on sellel tööl siiski suur väärtus.
Kolka: Otsustatakse, et tõese tulemuseni ei jõutud, kuid hinnatakse tööd, mis viis sellise tulemuseni.
Šimėnaitė: Tulles tagasi kehalise kogemuse juurde, siis minu arvates vaatavad teadlased nii palju omaenda kogemusest väljapoole, mistõttu pole nende individuaalsel läbielamisel ja püüdlusel ka otsest väärtust.
Heinsalu: See paneb mind mõtlema, kuidas teadusmaailmas informatsiooni edastatakse tabelite, illustratsioonide, joonistena – kõike seda töödeldakse, et uurida vaid väga kitsast ala. Kui võtta näiteks taevalaotus, siis seda uurides keskendutakse nõelapea suurusele alale, kõik muu jäetakse kõrvale, mis ei tähenda, et muud ei eksisteeri, aga korraga tuleb keskenduda ühele ideele. Millegipärast on levinud arvamus, et teadus on neutraalne ning esindab tõde, aga korraga näidatakse seda ainult ühest rakursist. Minule mõjus selline lähenemine vabastavalt, saan filtreerida endale vajaliku info ja luua selle kaudu fiktiivseid stsenaariume.
Sellel nii-öelda vaakumis sündinud tõel on oht saada kõikehõlmavaks tõeks, mis omakorda hakkab tasapisi vormima inimkonna arusaamu ja seeläbi reaalsust.
Kolka: Katseklaasis toimunu põhjal järelduste tegemise kõrval on vaja suhestuda sellest steriilsest maailmast väljapoole jäävaga, kus tihtipeale on mustmiljon protsesse mõjutavat muutujat.
Heinsalu: Igati nõus! Mis omakorda toob mu mõtted selleni, kui oluline on oma loomingut tutvustada tuttavast keskkonnast väljaspool tunnetamaks, millised uued tähendusväljad ja perspektiivid selle tulemusena tekivad.
Tartu 2024 programmi kuuluvad teaduse- ja kunstialased sündmused:
Shiro Takatani / Dumb Type’i etenduskunstiteos „Tangent“ Vanemuise teatris 4. VI 2024
Ryoji Ikeda näitus Eesti Rahva Muuseumis 1. XI 2024 – 2. III 2025
