Alates kolmapäevast, 27. oktoobrist on A-Galerii akendel avatud Edgar Volkovi näitus “Varje püüdes” ja Erinn M. Coxi “Kõike, mida armastan, armastan üksinduses”. Näitused on avatud 3. jaanuarini 2022.
VARJE PÜÜDES
On nii palju, mille poole püüdleme, et me ei märkagi, kui oma soovidesse upume. Me käed üritavad pidevalt haarata millegi või kellegi järele, mis ei pruugi isegi tõesed olla. Unistused, mida soovime, et oleksid päris, võib-olla polegi algselt meie omad. Kas me lihtsalt ajame taga varje, või jahivad varjud hoopiski meid?
Edgar Volkovi aknanäitus on sellest, kuidas me kinnistume oma püüdlustesse ning mõistatab, kas need püüdlused on põhjustatud meie enda soovidest või siis jõududest, mis jäävad väljapoole meie haardeulatusest.
Edgar Volkov (1992) on juveliir ning ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aastal 2015 ehtekunsti erialal (BA) ning töötab Roman Tavastis. Edgar Volokov on osalenud rühmanäitustel „Vari“ Eesti Kunstiakadeemia sisehoovis (2014), „Ferromenaalne“ Linnagaleriis (2014), „Pinna all“ Jaani-Seegi muuseumis (2016) ning „Must Vesi” A-Galerii SEIFis (2020). Aastal 2021. osales Volkov grupinäitusel „Fantasmagooria”.
KÕIKE, MIDA ARMASTAN, ARMASTAN ÜKSINDUSES
Murtud süda võib inimest nii põhjalikult ja pöördumatult muuta, et sageli otsime sellele põhjuseid, mis oleksid samavõrd dramaatilised. Kui teine inimene meie elust jäädavalt kaob, peame sellega kaasneva kurbusega kuidagi toime tulema. Et teda enam ei ole, tundub hoomamatu; tema vaikus mõjub agressiivse kõrvaleheitmisena. Nii klammerdume me mälestuste, toimunud vestluste, omavaheliste naljade ja armastuse külge, mida ta väitis end ihaldavat – armastuse külge, millest me taasleitud üksinduse kiuste loobuda ei suuda.
Erinn M. Cox on USAst pärit, kuid Tallinnas elav ja töötav ehtekunstnik. Tal on bakalaureuse- ja magistrikraad skulptuuri ja installatsiooni erialal ning teine magistrikraad ehtekunsti erialal. Erinn on oma loomingut eksponeerinud nii USAs kui mujal maailmas, mh on ta osalenud näitustel nagu Schmuck 2018 ja 2020, SOFA CHICAGO ning rändnäitusel „21grams”. Ta on pälvinud Galerie Marzee Graduate Prize auhinna ning ajakiri Wallpaper on teda nimetanud disainivaldkonna tulevikutäheks. Lisaks töötab Erinn USAs vabade kunstide ja kunstiajaloo dotsendina ning Eesti Kunstiakadeemias külalislektorina. Ta on avaldanud artikleid kaasaegse kunsti, disaini, ehtekunsti ja filosoofia teemadel ning ühtlasi on ta veebiajakirja Louise & Maurice (www.louiseandmaurice.com) asutaja ja kaasautor.
Reedel, 29. oktoobril kell 18:00 avatakse A-Galerii Seifis Taavi Teeveti näitus “Ainueksemplar”. Näitus jääb avatuks 26. novembrini.
11. novembril kell 18:00 toimub A-Galeriis Taavi Teeveti luuleõhtu ja kunstnikuvestlus, mida viib läbi Hele-Mai Viiksaar.
AINUEKSEMPLAR on luulekogu, mis ei välju trükikojast mitte kunagi, sest seda lihtsalt ei saadeta kunagi trükki. Seda luulekogu ei ole võimalik leida raamatupoodide riiulitelt ja raamatuna ei saa seda laenutada ühestki raamatukogust. AINUEKSEMPLARI ei loeta igavatel bussisõitudel ega päikselistel päevadel pargis.
Luulekogu eksisteerib näituseperioodi vältel A-Galerii SEIFI seintel ja tema lugejaskonna moodustavad näitust vaatama tulnud inimesed.
Võibolla jääb mõni rida kellelegi meelde ja seda korratakse järgmisele, võibolla õpib keegi mõne luuletuse pähe või unustatakse need pärast näitust sootuks. Üks on aga kindel, tegu on tiraažita, ühe terasest eksemplariga luulekoguga, mida ei ähvarda mitte kunagi oht jääda kastidena kellegi trepi alla tolmu koguma.
Luuletuste vormistamisel ehetena on tehnoloogiatena kasutatud lasergraveerimise ja happesöövituse kombineerimist.
Oma tekstides vaatleb Teevet maailma läbi iseenda, mistõttu keskenduvad luuletused eelkõige isiklikele mälestustele, probleemidele ja tajufilosoofilistele avastustele.
Näituse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituse avamise laua katavad Balmerk Estonia OÜ Casa Charlize veinid – Nr 1 Itaalia veini sari Eestis!
Taavi Teevet (s. 1996. Saaremaal) on Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti bakalaureuse kraadi omandanud noor metallikunstnik, kes seab oma loomingulise tegevuse kesklöövi rännaku enese sisemusse, keskendudes oma loomingus eelkõige minategelase maailma, taju ja nendega seotud probleemide ja avastuste mõtestamisele. Teevet on osalenud oma töödega näitustel Eestis ja välismaal ning olnud ehtekunstnikuna kaastegev mitmetes lavastusprojektides.
Õnneks on päästeametil helikopter ja seal termokaamera, millega metsikus looduses üles leida väikseimgi olend, kui see püsisoojane juhtub olema. Seetõttu ei pea Eesti Etendusasutuste Liit muretsema, kui kultuuriminister Anneli Ott on ajutiselt kaotsi läinud. Küllap ta sealt Võrumaa võsade vahelt lõpuks ikka üles leitakse, kõigi oma 85 häälega. Mõistetav, et peremees ei pruugi rahul olla. Saatsid lapse suure korviga marjule ja saaki ei kuskil – vaid mõni kuivetanud kribu korvi põhjas. Nõnda peabki kultuuri minister varjus püsima lootuses, et suurem pahameel mööda läheb, pääseb väikese vabandusega ning elu tiksub edasi.
Ministri kurvastuseks võimuelus see erasuhetes toimiv reegel ei kehti. Kolme nädala eest, kui valitsus järgmise riigieelarve parlamendile üle oli andnud, osutasin põgusalt sellele, et kultuurivaldkonna rahasõnum eriti palgatõusu osas on auklik ning näpuotsaga poetatud arvud ei pruugi klappida. Iseenesest on see tehniline probleem ja võinuks selliseks ka jääda. Ootus oli üles kruvitud, poliitiline sõnum antud ja iga eelarvest toetust saava kultuuriasutuse juht hakkas rehkendama. Nagu etendusasutuste avalikust kirjast peaminister Kaja Kallasele selgub, ei ole kultuuriminister korduvatele palvetele vaatamata suutnud küsimustele ammendavalt vastata ja tehnilisele probleemile tehnilist lahendust pakkuda, kuigi iseenesest on see lihtne. Kahtluste hajutamiseks tuleks kõigile küsijatele esitada palgatõusu tabel ja arvutuskäik. Kui peaks selguma, et arvud omavahel ei klapi, ei ole teha muud kui rahandusministrilt puuduv osa juurde küsida ja riigikokku eelnõu parandusettepanek viia.
Kuna lubadus palku tõsta on häälekalt ja kindlas kõneviisis välja käidud, on loomulik, et mitu tuhat inimest, keda see puudutab, arvestavad juba mõttes suurema sissetulekuga. Ülemustelt käiakse küsimas, et kui palju täpselt. Nood aga peavad käsi laiutama, sest ei tea, ei ole tabelit näinud, aga ise arvutanud ning jäänud plindrisse. Suure osa valitsuse lubatust peaks katma hoopis omatulu arvelt, aga see seab kultuuriasutused väga ebavõrdsesse seisu, sest omatulu osakaal nende eelarves on väga erinev, sõltudes asutuse tüübist, asukohast, orienteeritusest kodu- või välismaisele publikule, nüüd ka koroonapiirangutest.
Et on nukuke nii pikuke mul … kuid kõige kallim maailma peal.
Selles segaduses ja infopuuduses kasvabki tehniline probleem poliitiliseks. Kui kultuuriminister oleks oma poliitilise karjääri jooksul vähegi ringi vaadanud ning analüüsinud, milline suhtlus on poliitikas tulemuslik ja toob punkte, siis ta teaks, et muinasjutud ei müü, kõva valuuta on andmed. Kuidas neid esitada, kuidas kasutada, oleks lihtne õppida erakonnakaaslaselt Mihhail Kõlvartilt, kes vastutasuks suhtlusosavuse eest sai lõppenud valimistel kõige rohkem hääli. Ei ole usutav, et me suurepärases e-riigis võtaks viimase kui ühe eelarvest raha saava kultuuritöötaja tabelisse ajamine ning palgatõusu rahavajaduse kokkulöömine rohkem kui ühe päeva aega. Täpsed andmed on olemas asutustes endis, maksuametis ja muudes andmekogudes.
Andmete esitamise asemel, millega oleks teema päevakorrast maha saanud, valis minister aga hoopis varjumise taktika. Asjade loogiline käik seejärel on, et kui ministrilt selgust ei saa, pöördutakse tema ülemuse poole. Ministri probleemist saab valitsuse ja eeskätt peaministri probleem. Ükski peaminister seda ei taha ja eriti Kaja Kallas, kellel on ilma Anneli Otitagi juba personalimuresid küllaga. Torkab silma, et need on seotud just Keskerakonna ministritega. Siiski mitte ainult. Kaja Kallase valitsuse suurim komistuskivi ei kuulu üldse valitsusse, kuid sekkub selle tegevusse iga päev ja mida aeg edasi, seda enam tundub, et pahatahtlikult. Kivi nimeks on Jüri Ratas.
Küsitluste järgi on Jüri Ratas võimalikest kandidaatidest peaministri ametit pidama populaarseim. Teda toetab 26% elanikest Kaja Kallase 19% vastu. Rahva arvamus ei pruugi siiski olla informeeritud, teadmistele toetuv arvamus. Egoistliku eneseimetlejast politikaani kihutab see aga tegudele. Jüri Ratas ei ole võimuvahetuse järel hetkekski suutnud leppida sellega, et ei saanud peaministrina jätkata: tegu saab olla ainult ajutise taandumisega kas riigikogu valimisteni või kuni praeguse koalitsiooni lagunemiseni tema õõnestustegevuse tagajärjel.
On palju nähtavaid märke, et Jüri Ratas soovib Kaja Kallast ja Reformierakonda kahjustada eesmärgiga saavutada järgmistel riigikogu valimistel tulemus, mis annaks uue võimaluse valitsus moodustada ja peaministriks hakata just talle. Sel teel ei kohku ta tagasi parlamendi traditsioonide rikkumisest. Üks neist on kauaaegne tava, et riigikogu esimeheks ei valita erakonna juhti, sest riigikogu esimees peab päevapoliitiliselt neutraalne olema ja see ei ole hästi ühitatav parteijuhi vajadusega iga päev võitluses osaleda. Kõigist riigikogu liikmeist on just esimees see, kes peab seisma parlamendi huvide eest ning kehastama parimal viisil võimude lahususe printsiipi. Seda on siiamaani suutnud peaaegu kõik esimehed Ülo Nugisest Eiki Nestorini ja teatud mööndustega isegi Henn Põlluaasani. Nüüd on see tava purunenud, sest Jüri Ratas juhib oma toolilt parlamendis valitsust innukalt edasi, sekkub oma „ettepanekute“ ja targutustega täitevvõimu töösse, demonstreerides iga päev, kelle jalas koalitsioonis püksid on ja et ega üks nõrk ja habras naisterahvas ilma kõmiseva meheliku toeta ju riiki juhtida ei suudagi.
Hullem on, et Jüri Ratas (võib-olla koos Mailis Repsiga kuni selle ohverdamiseni) on see, kes koostas ja määras Keskerakonna nn valitsusdelegatsiooni ehk ministrite isikkoosseisu. Millisel motiivil saatis ta valitsusse inimesed, kelle puhul oli ette selge nende ebapädevus, asjatundmatus, järelikult suutmatus oma ametis hakkama saada? Kaja Kallasel ei olnud ühtki hooba, et sundida Jüri Ratast tegema ametikohtadele paremaid pakkumisi kui Anneli Ott, Tõnis Mölder ja Eva-Maria Liimets. On ainult kaks võimalikku vastust: totaalne rumalus ja võimetus inimeste oskusi õigesti hinnata või plaanipärane pahatahtlikkus.
Kaja Kallas on lõksus mis lõksus. Nagu eespool osutatud, saab ministri saamatusest varem või hiljem peaministri probleem, mida ta lahendada ei saa, sest tal pole võimu partnererakonna ministreid välja vahetada. Kui ta seda Jüri Ratta nõusolekuta teha püüaks – ja mida lähemal valimistele, seda enam –, tähendaks see koalitsiooni lagunemist. Keskerakond saaks mõnuga opositsiooni minna ning veeretada kogu vastutuse koroonakriisi lahenduste läbikukkumise eest Reformierakonnale. Kuidas ka Kaja Kallas ei püüaks tagantjärele selgitada, et peasüüdlane on ikka Tanel Kiik ja mitte keegi muu, ei oleks see usutav, sest ka kõigile opositsioonierakondadele meeldib näidata, et Kiige käpardlikkus ei ole ainult Kiige, vaid peaministri ja nõrga üldjuhtimise küsimus. Andrus Ansipi aegsest tegijate erakonnast saab nii samm-sammult saamatute erakond ja miks peaksid valijad, kes toetasid edumeelset ja rikkust tõotavat parteid, talle truuks jääma, kui erakond enam varasemat toodangut ei anna?
Niisiis on kultuuriminister küllap ise seda lõpuni taipamata ainult nupuke Jüri Ratta küünilises võimumängus. Et nuppu vahetada praegu plaanis ei ole, kinnitas Jüri Ratas teisipäevases ETV „Esimeses stuudios“ rõhutatult, tunnistades kaudselt, et just tema ainuisikuliselt ministreid määrab ja vahetab. Kahjuks jättis ta kasutamata võimaluse siiralt tunnistada, et tema manöövritel on ainult üks eesmärk: kahjustada Reformierakonda ja selle esimeest nii palju kui võimalik, sest see paistab olevat ainus tee, et valimised võita ja jälle peaministri toolile istuda. Kui Anneli Ott on ses vallas oma töö teinud, visatakse ta lihtsalt kasutuna minema või paigaldatakse ohutumale ametikohale mõnes erakonna kontrolli all „süsteemis“. Mis õigusega peavad aga nende intriigide tõttu elama teadmatuses ja stressis tuhanded kultuuritöötajad? Kaasnev kahju? Mida sama muster tähendab Eesti välispoliitikas või metsanduses?
Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks
ASKO LÕHMUS
Eesti metsapoleemikast on viie aastaga saanud kultuurinähtus, milles avalduvad vastuolud ja sündmustik ei pruugi meeldida, aga mis sunnib tegelema inimese ja looduskeskkonna suhete põhiküsimustega. On aeg metsapoleemika täpsemalt määratleda, et see eristuks teistest keskkonnaarutelu osadest. Pakun põhivastandusest lähtuva variandi (vt ka1, 2):
„Metsapoleemikaks nimetatakse Eestis 2016. aastal alanud mitmekülgset avalikku kriitikat, mille kohaselt rikub Eesti metsamajandus säästliku metsamajanduse mitut tingimust ning sellega ka ametlikku metsapoliitikat (1997), metsa- ja looduskaitseseadust. Enamiku kriitikute vaade metsandusele hõlmas vajadust leevendada XXI sajandi suuri keskkonnaprobleeme (elurikkuse- ja kliimakriis, ületarbimine ja elukeskkonna halvenemine); visioon tugevnes Euroopa Komisjoni strateegiadokumendiga „Euroopa roheline kokkulepe“ (2019). Eesti valitsus, vastutavad ametkonnad ja metsatööstusega seotud osapooled pidasid kriitikat üldiselt alusetuks ja roheleppe loodushoiueesmärke piisavalt täidetuks ning üritasid poleemikat summutada ja pisendada.“
Lakoonilinegi sõnastus ei suuda varjata vägevaid taustahoovusi. Nii vägevaid, et tekib huvitav psühholoogiline efekt: arutelu hakkab nõudma ka absurditunnetust ja huumorimeelt, mis on samuti loovate lahenduste kaaslased.3 Ennustangi, et metsapoleemika ja teiste nurjatute keskkonnaprobleemide jätkusuutliku lahenduse leiavad – kui just kiretu tehisintellekt ette ei jõua – ennekõike huumorisoonega inimesed.
Poleemika käärib
Põhjalikult. Möödasõitjale võib paista seisak: konflikt justkui hangunud, osapooled samad. Kuna riik sulges 7. detsembril 2020 avalikult jälgitava metsanduse arengukava protsessi, meenub poleemika koidik: metsas palgikoormate voorid ja laienevad raiesmikud, poliitikas tööstusmeelne tagatuba ja loodushoidjate kriitika.4
Aga peatudes on tunda, et lõhn on teine. Nuusutage ajakirjaniku küsimust augustis noore kultuuritegelase preemia pälvinud Mari Kalkunile, kas teda ei puuduta kriitika, et „kultuuriinimesed muust ei räägi kui puude mahavõtmisest“. Ja muusiku vastust: „Kui me oleme nii kaugele jõudnud, et ei tohi puudest rääkida, siis on asi hullusti.“5 Vaadake, kuidas kultuuriinimestele on metsateema nihkunud palju suurema luupainaja väljenduseks.6 Kuidas praktikute seas osutavad loodushoiuks ebapiisavale üldisele kultuuritasemele vastandlikelt positsioonidelt nii looduskaitsja Tiit Maran kui ka suurmetsaomanik Ando Eelmaa.7, 8 Kuidas noomitused loodusvaenuliku metsaraie eest vastutavaks peetavaile on laienenud kodumaistest rahvusvaheliseks.9, 10
Neil piltidel on metskiuru munadega pesa, aga metsavaates on inimesel seda peaaegu võimatu märgata. Arusaam, et metsas pesitsevad linnud ainult juhul, kui inimene on pesa üles leidnud, on aasta veidramaid seisukohti.
Poleemika on nagu metsa eksinu, kes jõudnud pika marssimise järel alguspunkti – füüsiliselt ja emotsionaalselt vintsutatuna, aga kogenumana.
Vintsutusi peegeldas hästi metsanduse arengukava juhtkogu mullune küsitlus pärast pooleteiseaastast tööd.11 Kava võimega kõik probleemid lahendada rahustasid poliitikud rahvast mäletatavasti siis, kui valiti praegust riigikogu.12 Detsembris 2020 vabastas aga vastne keskkonnaminister Rain Epler äraaetud hobused silma vaatamata piinadest – ning Eesti metsanduse varasematest kokkulepetest. Ajakirjanikele kommenteeris ta, et „üks suur jututuba sai laiali saadetud“.13 Järgmine minister, Tõnis Mölder, valis seepeale endale sobiva majandusmeelse juhtkogu.14 Nende tegevus on pooleli, kuid 31. mail esitatud mustandis ei vastanud arengukava eesmärgid enam säästliku metsamajanduse definitsioonile. Mida oligi tarvis tõestada.
Miks arengukavaga niimoodi läks? Keskseks pean keerukate probleemide lahendamise tüüpviga, kus etteantud formaat hakkab probleemi asemel teenima iseennast. Metsandusprobleemide kirjeldamise faasis 2018. a lasti osalistel vabamalt tegutseda ja nõnda sündis ka sisult uut. Seejärel suunasid ametnikud aga töö oma „eesmärkide ja tegevuste“ sõnastamise voolusängi, vooderdasid selle valitud informatsiooniga ega kavatsenudki kirjeldatud probleeme ära lahendada. Ka ükski kolmest kava koostamise ajal ametis olnud keskkonnaministrist ei nõudnud neid lahendusi, vaid nad kiitsid oma meeskondi ja süüdistasid teisi. Süüdistustest sai teine viga, mis kahjustas osaliste – eriti kriitikute – usaldust Eesti keskkonnademokraatia suhtes üleüldse. Minu arust ei saanudki huvigruppide vaidlus tulemust anda, kui probleemilahenduse asemel pandi nad tabeleid täitma. Ja miks? Teoreetikud väidavad, et niisugused tabelid on nagu prügikast, kust võimupositsioonil olijad võtavad hiljem sobivaid tükikesi, pöörates „demokraatliku“ ettevõtmise iseenda vastandiks.15
Kui prügikast kord parlamenti jõuab, konksitakse seal veel natuke. Siis kirjutatakse paljudesse märkmikesse „Tehtud“.
Mets värviti punaseks
Jõuda vaevalisel teekonnal tagasi lähtepunkti on küll pettumus, aga tiir aasta peamiste ringmängude kohal tasub siiski teha. Et hakkaks paistma, mida poleemika on andnud.
Üks ringmäng käibki riigikogus. Kõigepealt elavnesid nad septembris 2020 arengukava toppamise pärast. Jevgeni Ossinovski (SDE) väljendas siis esimesena selgelt vajadust raiemahtu vähendada16 ja kujuneski seal säästliku metsanduse eestkõnelejaks. Tema oponent puidutööstuse positsioonidelt, Heiki Hepner (IRL), otsib aga ühisosa – tõsi, mitte utopistide ja „rohesotsialistidega“.17 2023. a valimisteks võib metsandusse süvenenud rahvaesindajate arvuks seega prognoosida neli ja seisuks 2 : 2. Asi edeneb.
Hepneri sotsialismiteesi küttis oktoobris 2020 hõõguvpunaseks ajakirjanik Mari Kartau. Ta ilmutas Maalehes puidutööstur Jaak Niguli vandenõuteooria, et looduskaitsjaid rahastavat Gazprom eesmärgiga Eesti majandust kahjustada.18, 19 Asjaosalised lükkasid teooria ümber kui laimu20 ja artiklit taunis ka pressinõukogu, kuid „Vene kaarti“ levitas internetis isegi Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ning hulk metsandustegelasi harrastab seda tänini. Saime metsapoleemika eetilise mudaliiga, kus paljastatakse kommuniste, bolševikke, timurlasi, Gulagist inspireeritud orjapidajaid, kasulikke idioote ja rahvamajanduse vaenlasi.
Teist ringmängu mängitakse metsade kaitsel. Sellest on kaks versiooni. Ühes põrkavad kohalikud kogukonnad kokku RMK lageraieplaaniga oma elu- ja puhkekeskkonnas. See on neile tähtis, sest erametsi ei suuda nad välja osta.21 Lisaks selgus mullu, et üldplaneeringuid keeldub justiitsministeerium tugevdamast ning keskkonnaminister ja õiguskantsler jagasid RMK-le küll nõuandeid, aga mitte nõudeid. Sõnu tehti ka valitsusvahetuse aegu jaanuaris: peaministriks saanud Kaja Kallas lubas, et uus valitsus vähendab RMK raiemahtu, teeb metsaandmed ligipääsetavaks ja arutab tselluloositehast. Lihaks sai neist tööstuslubadus. Nõnda jääbki kohalikele kaasamisest tavaliselt üksnes õppetund ja inimsuhted, kui just omavalitsus22 või looduskaitsjad kaalu ei lisa.
Mõtlen, kas kogukondadel oleks abi eetilisi hinnanguid andvast ümarlauast, kuhu ebaõiglust kogenuna pöörduda ja mille avalikest otsustest õppida. Midagi analoogilist ajakirjanduse pressinõukoguga. Praegu hindab kaasamist üksnes FSC sertifikaadi audiitorfirma, kelle tegevus lähtub metsamajandajast23 ja pole ühiskondlikult läbipaistev.
Seni areneb kodumetsade kaitse samas suunas nagu looduskaitseliikumine. Toogi on uues faasis. Keskkonnaühendused jätsid vahelduseks võitluse neid naeruvääristava riigivõimu ja tööstuslobiga, mida nad, arvan, näevad viie aasta järel umbes nagu Valgevene opositsioon Lukašenka režiimi. Nagu Valgevene opositsioon, otsivad „pagendatud“ looduskaitsjadki abi rahvusvahelisest õigusest ning Eesti puidutooteid tarbivate demokraatlike ühiskondade õiglustundest. See tõi uuesti pildile erialaorganisatsioonid, kes dokumenteerivad Eesti looduse kahjustamist rahvusvaheliselt nähtaval moel. Näiteks avaldas Eestimaa Looduse Fond talvel raporti, mille kohaselt RMK on kümne aastaga maha saaginud 5700 ha vääriselupaiku.24, vrd 23 Koostöös lätlastega näidati, kuidas loodusväärtuslike metsade raiet hoogustab puidupõletuse doteerimine taastuvenergiana.25 Juunis algatas Euroopa Komisjon keskkonnaorganisatsioonidelt saadud info põhjal Eesti riigi vastu Natura alade metsaraiete tõttu juba rikkumismenetluse.10, 26
„Keskkonnaministeerium möönab, et Natura elupaikade kaitse ei ole korraldatud rahuldavalt ja nende seis halveneb,“ vahendas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender äsja ajakirjanikule.27 Mis see ülestunnistus väärt on, ei tea, aga raiutud loodusmetsi tagasi ei saa.
Keskkonnaühenduste põhivastane on Eesti Erametsaliit, kes on võtnud taktika üleüldse vaidlustada looduskaitse mõttekuse ja meetodid.28 Vilju näeme edaspidi, kuid tehtust tõstan esile liidu juhatuse esimehe Ando Eelmaa kirjutiste seeria. Ta väidab, et just puidu saamiseks metsa majandades – mitte kaitsealadel või loodust taastades – loob inimene elurikkaid ökosüsteeme(nt 8, 29). Selle eriala teadlasena on huvitav jälgida, kui täpselt on võetud sihikule looduskaitse kesksed vastuolud30 ja vaikitud majandatud ökosüsteemide probleemidest. Teadlased küll ei tea, mis on nende kaugem perspektiiv.
Kolmas ringmäng käib juba paarkümmend aastat ümber raiepiirangute lindude pesitsusajal. Lisandunud on argumendid lindude vähenemisest ja Euroopa Liidu loodushoiudirektiivide tõlgendamisest.31 Tänavu sekkus mängu keskkonnaamet, peatades poolsada pesitsusaegset raiet,32 aga õnnelikud polnud ei nemad ega loodushoidjad, rääkimata raiujatest. Õiguskantsler Ülle Madise pidas ameti lahendust lausa seadusvastaseks. Ta meenutas oma varasemat tõlgendust pesitsusaegsest raiest kui lindude tahtlusega tapmisest ja manitses piiranguid seadma raiete planeerimise varasemas faasis.33 Lugedes ka juristiharidusega töösturi Raul Kirjaneni vastulauset, kus vehitakse küll jälle punakaardiga, aga tunnustatakse ka keskkonna ja lindude kaitsmise vajadust,34 eristub minu silmis kesksena hoopis küsimus ettevaatusprintsiibist. Kui töösturid eelistaksid ebaselguse olukorras majandaja õigusi, siis keskkonnajuristid teeksid vastupidi. Kahe kõva kivi vahel jääbki ainsana ellu piiksatus, mis sunnib ametnikke metsamasinate ees linnupesi otsima.
„Sai alles pihku naerdud ja kotti kisatud,“ ütleks luuletaja.
Infokoorma all
Õigupoolest viibib metsapoleemika pidev jälgija lakkamatus infovoos, mille korrastamine on suur töö. Seda aastakokkuvõtet kirjutades kaalusin umbes 700 fakti või sündmuse vahel, ent ainuüksi ammendav meedianimestik olnuks mitu korda pikem. Informeerituse kriitiliseks hindamiseks pidasin isegi infoallikate arvestust. Tulemus: poole sain ajakirjandusest, peamiselt Postimehe ja Delfi veebiportaalist. Televiisorit ma ei vaata ja rahvusringhäälingu osaks jäi napp 5%. Viiendik teabest tuli asjaosalistelt, teise viiendiku lisasid ühismeediast läbi vilksanud viited. Otsingud lünkade täitmiseks (nt teaduskirjanduse ja dokumendihoidlate läbivaatus) lisasid 10%. Kui tahate metsapoleemikaga oma elu sisustada, on selleks seninägematud võimalused.
Allikate võrdlus näitab, et massiivnegi meediakajastus kõike ei hõlma. Näiteks ilmus viie aasta järel uus väljaanne Euroopa metsade autoriteetseimast ülevaatest „Forest Europe“. Selles on ametlike metsandusmõõdikute seas nüüd ka tavaliste lindude käekäik, mille üle meilgi tuliselt vaieldakse. Võib veenduda, et metsalindude suur vähenemine Eestis pärast 2000. aastat erineb Euroopa küllaltki stabiilsest seisust.35 Ilmus ka metsanduse õigusruumi analüüs, kust nähtub, et 20 aastaga on Euroopas Eesti metsaomanike vabadusi kõige kiiremini laiendatud ja meie metsaseadust kõige rohkem kordi muudetud.36 Või võtame teadaande maakera eksootiliselt kuklapoolelt, et loodushoiuga tegelevad teadlased ja analüütikud vaikivad välise surve tõttu sageli ebameeldivatest faktidest.37 Et mitte kolleege asjasse tirida, kinnitan, et aasta jooksul soovisid minultki Eesti metsa kohta intervjuud kümned välisajakirjanikud, aga vestelda usaldasin ainult ühega.
Ebareaalne on tahta, et keskmine Eesti kodanik (valija) või isegi poliitik suudaks laial ja killustatud metsainfo väljal täielikult orienteeruda.38 Orienteerumisvõimest oleneb aga keskkonnademokraatia. Poliitikud süvendavad oma kaevikuid, kui piiravad infokanaleid kindla (Eestis üldjuhul metsatööstusega seotud) osalisega. Seda soosib lobitöö reguleerimatus. Tagajärjena näeme poliitikute piinliku vaikimise kõrval ka piinlikke põhjendusi seninägematule metsaraiele,39 sest ei nähta auku säästliku metsanduse aias, vaid ainult aiateivaste eksporti. Või graanuleid, mis olevat paremad kui surnud metsapuu, nagu arvab minister Mölder.40 Tore, et ta surnukuuris ei tööta.
Segadust võimendavad sihipäraselt destruktiivsed propagandistid, kelle jäikade ja suvaliste faktidega pikitud sõnarünnakute lahti harutamine on tänamatu töö (nt 20, 31). Pole välistatud kuri eesmärk peletada tarku inimesi arutelust haisuga eemale. Mitu prominentset kriitikut ongi sellele viidates avalikult kõrvale astunud,41, 42 teisi kohtab lihtsalt harvem. Vanemaid metsamurelikke on varisenud manalasse, lahendust nägemata.
Avalik-õiguslik meedia puitub
Porine infotulv uuristab põlgust riigis toimuva pärast riigipõlguseks. Seda väldiks infosegadike õiglane, üldarusaadav, kiire ja inimesi ühendav harutamine. Teisisõnu – kvaliteetne keskkonnaajakirjandus.43
Jälgijate arvu põhjal võiks kaalukeeleks olla ärgas rahvusringhääling (ERR). Ent kuigi metsateemat käsitleb ERR sageli ja arvamusportaal avaldab sisukaid sõnavõtte, on ajakirjandustöö siidkinnastes. Võtame näiteks märtsikuise reportaaži, kuidas Euroopa Komisjon „tuli metsarikastele riikidele vastu“, lubades puidu masspõletamist.44 Ja sügisese järje, et riigi toetusega suurendatakse Virumaa elektrijaamade puidupõletus miljoni tonnini (u 1,6 miljonit m3), sh viies Balti soojuselektrijaama täielikult puiduküttele.45 Aga kuidas sellise poliitikani jõuti, hoolimata teadlaskonna ulatuslikust protestist ja praeguse peaministripartei esmasest vastuseisust?46, 47 Kuhu jäi säästlik metsamajandus? Äripäev julges ainsana poetada infokillu, mis seletab toimunut valitsuserakondade diilina.48 Mida kusagil ei käsitleta, on aga ministeeriumide tihe töö metsatööstusele looduse arvelt privileegide väljavõitlemisel. Euroopa Komisjoni hakati puiduenergeetika piirangute vältimiseks survestama koos teiste Balti riikide ning Poola, Ungari ja Tšehhiga hiljemalt novembris 2020. Juuliks 2021 jõuti Tõnis Möldri allkirjani Austria juhitud koalitsioonis, kes üleüldse seisis vastu roheleppest lähtuvale muutusele metsapoliitikas.
Tähendusliku eetrivaikuse kõrval pakub ERR aina enam ka tähenduslikke ütlemisi. Viimastest kuudestki leiab näiteks mugavuspositsiooni, justkui piisaks metsanduse tööstusvaate ajakirjanduslikuks tasakaalustamiseks riigi esindajatest.49 See pole metsapoleemika olemust arvestades loogiline. ERRi raadiouudiste juht teab, et „tegelikult liiguvad asjad meie planeedil paremuse poole“ ja toob näidetena Eesti tööstuste jutupunktid.50 „Vikerhommik“ (4. VI 2021), mis Postimehe mürkroheliseks väljaandeks sildistas, liigitus aga teemat valdava loodushoidliku jälgija jaoks juba parempopulismiks. Ajakirjanduslik missioon, mida nägime ERRis metsapoleemika hakul, on maandunud sohvale.
„AKd enam ei vaata,“ ühmas rohevaadetega ekspoliitik Artur Talvik kevadises intervjuus.42
Uuriva erameedia tõus
Kuna metsademokraatia jäeti era- ja ühismeedia edendada, on üldise tähtsusega, et igas suuremas ajalehes metsaasju möödunud aastal mitte lihtsalt ei kajastatud, vaid ka uuriti. Koguni uued kanalid avanesid, nagu Eero Epneri neljaosaline jutustus Eesti metsandusest läbi metsakasvatajate ja puidutöösturite silmade Levilas.38 Enne teiste nimede nimetamist selgitan, et ideaalis pean teadlaste ja ajakirjanike tõeotsingut sarnaseks. Kummalgi ei pruugi see kulgeda viperusteta ja raske võib olla avaldada õiget ja head, mida keegi ei loe. Samamoodi kahtlane on ka süsteemne eksimine, sh olulise summutamine, sellest vaikimine ja tühjuse täitmine tiluliluga.
Keskkonnateemades, mis on pinnuks silmas võimsatele ärihuvidele, on uuriv ajakirjandus seepärast asendamatu. Fakti- ja eetikapõhisena astub see vastu varjatud sisuturundusele, kus ajakirjanikust on saanud strateegiline tööriist oma võimalustest teadlike allikate käes.51 See võib, olenevalt ajakirjaniku positsioonist, võimenduda isegi väljaande kuvandiks. Need komponendid on ka metsapoleemikas olemas. Avaliku ja ärihuvi esindatust tasuks võrrelda näiteks Postimehe ja Maalehe metsateemalises vastasseisus alates mullu sügisest. Mõistatan, kuidas panna kokku Mari Kartau vahvad kajastused52 tema vandenõuteooriatega,18 millega paralleelselt jookseb veel sisuturundusest ja ärapanemisest kirju blogi. Ei, mulle on see supp analüüsiks liiga kuum.
Küll leidsin metsapoleemika lahendamiseks vajalikke teadmisi kolme ajakirjaniku süsteemsest tööst. Neist Ülle Harju (Postimees) jälitas mitut avalikkuse eest varjatud otsustusprotsessi, kus kujunevad Eesti metsade raiemahud ja sünnib metsanduskriitikute väidetud kahju. Juhtumid dokumenteerivad nii poliitilist hämamist,53 algse kriitika korrektsust kui ka riigi püüdu seda varjata.10, 54 Priit Pärnapuu (Õhtuleht) vaatas täpsemalt Eesti ametlikku metsa- ja raiestatistikat, ühendades oskuslikult avalikult kättesaadavaid andmetükikesi. Töö kaalukaima tulemusena, mida möönis ka keskkonnaagentuur, näitas ta riigi kiivalt varjatavas metsainfos raskesti seletatavaid ebakõlasid55 ning proovipunktide moonutusi raietega.56 Kui suur mõju neil on, pole selge, aga igatahes ei paista andmetele ligipääsu takistamine riigi poolt hea välja.
Anette Parksepa (Eesti Päevaleht) panust näen aga metsapoleemikale laiema tarbimis- ja kliimapoliitilise ning kultuurilise konteksti loomisel, mille põhimeetod on põhjalikud intervjuud juhtisikutega. Neist kultuuriliselt kõige huvitavamaks pean intervjuud RMK juhatuse esimehe Aigar Kallasega,23 eriti võrdluses Fred Jüssi omaga.57 Ühest oleneb palju – kas või selle adumine, mida tähendab raietehnikale seatud nõuetes mõni aasta.58 Teisest pealtnäha ei midagi.
Vahest vääriks metsapoleemika üht Bonnieri preemiat?
Metsa kohal
Metsas eksleja ei pruugi märgata, et poliittaevast paistab tema teekond teisiti. Kahtlemata on metsapoleemika aidanud kaasa sellele, et lõpuks ometi on meil laiapõhjaline keskkonnapoliitiline debatt nii poliitikas kui ka meedias. On parteid ja poliitikud, kelle tees on säilitada harjumuspärane eluviis. On teised, kes panustaksid turumajandusega avanevatele tehnoloogilistele pääseteedele. Nende väike mudel on ka metsapoleemika: mõlemast on puudu kombineeritud mõtlemine. Et harjumusi ja tehnoloogiaid saab inimene muuta, globaalse ökosüsteemi piire ja aluseid aga vaevalt.59 Ja kui Eesti põhiseadus peaks tõesti olema vastuolus loodusseadustega, siis tuleb parandada esimest.
Lihtsustatud vastasseisu tõttu istuvadki metsapoleemikas ikka veel nurgas kaks mõtteviisi. Väärindamisest ja innovatsioonist rääkijad keelduvad sellele lisamast tarbimise (sh metsaraie) vähendamise tingimust. Otsustusvabaduse ja investeerimiskindluse nõudjatel (nt 8, 34) puudub aga mõistmine, et need mahuvad maa peale ära ainult siis, kui sellega kaasneb igakülgne vastutus.60 „Igakülgne“ tähendab palju enamat kui seadusetähe järgimine. See tähendab, et näiteks metsalindude vähenemisest saab otseselt maaomanike ja ettevõtjate mure ning et keskkonnavaenulik maine on luud, mis peabki turult pühkima vastutustundetu tegutsemise.
***
Tõenäoliselt leiab metsapoleemika peagi oma koha mõneski eestikeelses keskkonnateaduste õpikus, kusagil fosforiidisõja ja Ida-Virumaa rohesiirde vahel. Küllap räägitakse seal tolmust ja bürokraatiast, mis sisuliste lahenduste asemel on üles keerutatud. Ja aja korvamatust kaost nii looduse kui ka inimeste jaoks.
2021. aastat võiks seal tähistada märge, et enamik küsimusi oli selleks ajaks avalikult küsitud ja enamik vastuseidki saadud, ehkki otsustajad mängisid veel kurttumma.61 Aga kui küsimused ja vastused olid varisenud maha nagu käbisoomused, ilmus nähtavale neid ühendanud roots. See oli ühendküsimus, kas metsade intensiivse majandamise põhjendused (puidutulud ja tööhõive) on piisavad, et õigustada elukeskkonna, looduse ja kultuuri kahjustamist.
Vastuse asemel räägin loo. Õige ammu puutusime kaaslastega tihti kokku daamiga, kellest me väga lugu pidasime. Daam elas kahekesi oma pojaga, kelle tublidusest teda nii aineliselt kui ka emotsionaalselt toetada ta sageli säravi silmi rääkis. Ühel päeval selgus, et poeg oli koju toodud asjad varastanud. Sära kustus silmist. Tollel päeval jäime kõik kuidagi vaesemaks.
1 Rainer Kuuba, Tulevik vajab mõistlikku metsandust. – Postimees 20. X 2020.
2 Maie Kiisel, Pained metsakava koostamise ümber. – Müürileht 17. III 2021.
3 Sarah R. Luria jt (toim.), Creativity and humor. – Academic Press, 2018.
4 Mart Herman, Metsameeste küsimused on jäänud vastuseta. – Postimees 17. VIII 2021.
5 Betty-Ester Väljaots, Mari Kalkun: Elada nii, et Eesti jõuaks kultuurilt viie rikkama riigi hulka. – Postimees 21. VIII 2021.
6 Herkko Labi, Kuidas vabaneda luupainajast? – Sirp 20. VIII 2021.
7 Tiit Maran, Looduskultuurist ja looduskultuuritusest. – Sirp 14. V 2021.
8 Ando Eelmaa, Koloniseeriv looduskaitse sõidab teerullina üle paljude maaomanike põlvkondi kestnud püüdlustest. Vaja on reformi. – Maaleht 29. IV 2021.
9 BNS, Taani keskkonnakaitsjad andsid Eesti metsaraie eest rohepesuauhinna. – Postimees 18. IX 2021.
10 Ülle Harju, Eestit ähvardab kaitsealade paljaksraiumise eest trahv 100 000 eurot päevas nagu Poolat. – Postimees 19. VII 2021.
11 Kristiina Viiron, Metsanduse arengukava juhtkogu liige: eri huvigruppidel on metsanduse kohta väga erinevad seisukohad ja üliväike soov kompromisse leida. – Maaleht 28. X 2020.
12 Asko Lõhmus, Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja. – Sirp 30. VIII 2019.
13 Vidrik Võsoberg, Kagu-Eesti ministrid loodavad vähendada piirkondlikku ebavõrdsust. – LounaLeht.ee 1. II 2021.
15 B. Guy Peters, Governance: A garbage can perspective. Rmt: Complex Sovereignty: Reconstituting Political Authority in the Twenty-first Century. Toronto, 2005.
16 Ülle Harju, Enamik riigikogust on vanamoodi edasi raiumise vastu. – Postimees 24. IX 2020.
17 Heiki Hepner, Peaksime muretsema, kuidas ja milleks me metsa kasutame. – Metsamajandusuudised.ee 16. IX 2020.
18 Mari Kartau, Metsakaitsjate tagant paistavad Gazpromi huvid ja raha. – Maaleht 8. X 2020.
19 Erik Moora, Metsatöösturite pealik Jaak Nigul: kas õpetajad on nõus linnurahu nimel kolm kuud palgata töötama? – Eesti Ekspress 21. X 2020.
20 Erik Moora, Gazpromi teenimises süüdistatud Saksa keskkonnakaitsjad: Me soovime Nord Stream 2-le hävingut! – Eesti Ekspress 23. X 2020.
21 Ain Alvela, Kogukonnametsade majandajad ei suuda metsamaa kokkuostjatega konkureerida. – Postimees/Maa Elu 25. III 2021.
22 Lauri Mutso, Riik loobus kohalike survel Valgeranna metsaraiest. – Pärnu Postimees 3. XII 2020.
23 Anette Parksepp, RMK juht: harvesterijuht on suurem kliimakangelane kui ajakirjanik. – Eesti Päevaleht 28. III 2021.
24 Aivar Pau, Raport: RMK on hävitanud kümne aastaga 5700 hektarit kaardistamata vääriselupaiku. – Delfi Forte 16. II 2021.
25 Siim Kuresoo jt, Hidden inside a wood pellet. https://elfond.ee/biomassreport
26 Kaarel Relve, Rikkumismenetlus, mida riik niisama ära siluda ei saa. – ERR Arvamus 17. VIII 2021.
27 Mari Kartau, Rikkumismenetlusele vastuseks plaanitav uus Natura mõjuhindamise süsteem toob metsaomanikule suurema selguse. – Maaleht 23. IX 2021.
28 Rein Kuresoo, Looduse kaitsmisel pole piirangutest pääsu. – Postimees 15. VI 2021.
29 Ando Eelmaa, Kas liblikad vajavad pelleteid? – Postimees 17. XII 2020.
30 Chris Sandbrook, The global conservation movement is diverse but not divided. – Nature Sustainability 2019, 2, 316–323.
31 Marko Mägi jt, Ökoloogid ja jurist: metsatöösturid eksivad. Eesti metsalindudel ei lähe hästi ja raierahu nõudmine pole ametnike omavoli. – Eesti Päevaleht 31. V 2021.
32 Ain Alvela, Olav Avarsalu keskkonnaametist: tegime linnurahu kaebuste osas nii hea kompromissi, kui vähegi võimalik oli. – Maaleht 23. VIII 2021.
33 Ülle Harju, Õiguskantsler: keskkonnaamet tegutseb seadusvastaselt. – Postimees 7. VII 2021.
34 Raul Kirjanen, Kas absoluutne looduskaitse on võimalik? Ametnike omavoli seab ohtu Eesti ühe kõige olulisema tööstusharu. – Eesti Päevaleht 26. V 2021.
35 Meelis Leivits, Haudelinnustiku komposiitindeksid 2019. a. Keskkonnaagentuur, 2020.
36 Liviu Nichiforel jt, Two decades of forest-related legislation changes in European countries analysed from a property rights perspective. – Forest Policy and Economics 2020, 115: 102146.
37 Don A. Driscoll et. al, Consequences of information suppression in ecological and conservation sciences. – Conservation Letters 2021, 14: e12757.
38 Eero Epner, Metsaülemate kadunud maailm. – Levila märts 2021.
39 Asko Lõhmus, Asjad, mida peab peaminister metsast ja loodusest teadma. – Postimees 27. IV 2021.
40 Keskkonnaminister: parem puidust graanul kui metsa all mädanev puit. – Äripäev 26. VII 2021.
41 Toomas Trapido, Kas loodusel on Eestis hääl? – Postimees 20. V 2021.
42 Margus Mikomägi, Artur Talvik harib riigi asemel permapõldu. – 22. V 2021.
43 Ester Appelgren ja Anna Maria Jönsson, Engaging citizens for climate change – challenges for journalism. – Digital Journalism 2021, 9, 755–772.
44 Madis Hindre, Leebumine rohepoliitikas: biomassist energiatootmine on nüüd jätkusuutlik. – ERR 25. III 2021.
45 Jüri Nikolajev, Narva elektrijaamad tahavad tõsta puidu põletamist kuni miljoni tonnini. – ERR Majandus 24. IX 2021.
46 Joanna Laast, Selgus Eesti metsade tulevik. Puit hakkab maksumaksja abiga liikuma elektrijaamade ahju. – Eesti Päevaleht 30. IX 2021.
47 Anette Parksepp, Sajad Eesti ja maailma teadlased kutsuvad energiaks puidu põletamist piirama. – Delfi 19. II 2021.
48 Urmas Jaagant, Keskerakond ja oravad vahetasid pantvange: hakkepuit läheb ahju, Huawei eelnõu hakkab liikuma. – Äripäev 16. VI 2021.
49 Meinhard Pulk, Looduskaitsjaid häirib üha enam ERRi keskkonnaküsimuste kajastus. – Postimees 26. VII 2021.
50 Indrek Kiisler, EL-i rohepööre ei realiseeru väljapakutud kujul kunagi. – ERR Arvamus 25. IX 2021.
51 David B. Sachsman, JoAnn Myer Valenti, Routledge Handbook of Environmental Journalism. Routledge 2020.
52 Mari Kartau, Reportaaž otse metsast: kumb on intensiivsem, kas püsimetsandus või lageraie? – Maaleht 16. XII 2020.
55 Priit Pärnapuu, Metsastatistika näitab aiateibaid?! Pikalt avalikkuse eest varjatud andmetes haigutavad 100 000 hektari suurused anomaaliad. – Õhtuleht 6. IV 2021.
56 Priit Pärnapuu, Metsastatistika usaldusväärsus kukkus porri?! Andmed, mille avalikuks tulek võib riigilt röövida sadu miljoneid, vedelevad kõigi silme all. – Õhtuleht 30. VI 2021.
57 Anette Parksepp, Fred Jüssi: ma tahaks näha nende inimeste silmi, kes väidavad, et osale inimestele meeldivadki lageraielangid. – Eesti Päevaleht 26. IV 2021.
58 Sander Punamäe, Ellujäämiseks peab uus harvester ööpäev läbi huugama. – Postimees 23. X 2020.
59 Carl Folke jt. Our future in the Anthropocene biosphere. – Ambio 2021, 50, 834–869.
60 Rajat Panwar jt. Forests, business and sustainability. Routledge 2016.
61 Ülle Harju, Järjest rohkem inimesi soovib metsaraie vähendamist, keskkonnaminister kritiseerib RMK raiesoove. – Postimees 24. IX 2021.
Peter Singer on Princetoni ülikooli bioeetikaprofessor, loomaõiguste eest seismise liikumise esiisa ja moraalifilosoof. Tartu ülikooli filosoofiaosakonna korraldatud XVI Eesti filosoofia aastakonverentsi raames 23. septembril vestles ta Kadri Simmiga oma eetiliste tõekspidamiste kujunemisest, sellest, kuivõrd universaalsed või ratsionaalsed saavad olla moraaliküsimusi puudutavad arusaamad, heategevusest, loomade kaitsmisest jm.
On igati loomulik, et inimeste ja sealhulgas filosoofide mõtlemine ajaga teiseneb ning meel muutub. Õigupoolest oleks praktilise filosoofia potentsiaal märkimisväärselt väiksem, kui me ei eeldaks, et inimeste meelt on võimalik muuta. Andke palun lühike ülevaade oma teoreetilisest kujunemisteest ja filosoofidest, kes on mõjutanud teie mõtlemist utilitarismi suunas.
Peter Singer: Ma arvan, et esimene filosoof, kes mõjutas mu mõtlemist utilitarismi suunas, oli ise tegelikult utilitarismivastane: Henry John McCloskey, mu esimene eetikaõppejõud Melbourne’i ülikoolis, oli intuitsionist. Ta kasutas järgmist mõtte-eksperimenti. Kujutlege, et olete šerif ühe USA lõunaosariigi rassistlikus linnas, kus ühe valge naise on tema enda sõnul vägistanud mustanahaline. Seepeale on üks valgete jõuk valinud välja kuus juhuslikku mustanahalist ning valmistub neid lintšima. Šerifina on teil võimatu jõuku peatada. Kuus eeldatavasti süütut inimest võivad kohe surra.
Ainus, mida selle ärahoidmiseks teha saab, on öelda, et teil on tõendeid, et üks lintšitavatest on süüdlane. Eeldatavasti poob jõuk tolle ühe üles ja laseb viiel ülejäänul minna. Seega ohverdaksite ühe elu, et päästa viis. McCloskey leidis, et nii teha on vale. Ta kasutas seda näidet meie eetika proovilepanekuks ning ütles, et šerif peaks kinni pidama seadusest ja temast oleks absoluutselt vale vastutada süütu inimese surma eest, kuigi ka tema sekkumiseta oleks see inimene üsna pea üles poodud.
Peter Singer: „Mida enam saame teada konkreetsete geenide või geenikombinatsioonide mõjust sellele, millised on inimesed, nende võimed ja käitumine, seda kindlamalt võidakse hakata sünnieelset geenidiagnoosi kasutama selleks, et tekitada ja valida kehavälise viljastamise abil välja sellised embrüod, millest kasvavad lapsed, kes elus tõenäolisemalt läbi löövad. Kas me soovime seda?“
Niisiis, minu sisetunne ei tüürinud selles suunas. Ja küllap see panigi mind mõtlema, et võib-olla polegi utilitarism vale. Seejärel hakkasin mõtlema teistele utilitarismile esitatud vastuväidetele. Alguses leidsin, et utilitarism pole nii ilmselgelt vale, kui inimestele tunduda võib. Järk-järgult näis utilitarism mulle aina usutavam.
Järgmine, kes mind mõjutas, oli mu õppejõud Oxfordis, kui seal kraadiõppes olin, nimelt professor Richard Mervyn Hare, silmapaistev ja tuntud moraalifilosoof. Tema oli teatud laadi utilitarist, kes arvas, et oma soovid ja eelistused tuleks universaalistada. See viis ta lõpuks mõttele, et eelistuspõhine utilitarism on õige vaade. Siinkohal tuleb lisada, et Hare polnud kognitivist, täpsemalt preskriptivist, nagu ta ise oleks öelnud. Ehk siis: ta ei arvanud, et on olemas eetilised tõed või objektiivne õigus. Kuid ta arvas, et moraaliterminite tähendusele apelleerides on võimalik näidata, et kes moraalitermineid üleüldse kasutab, on järelikult eelistusutilitarist. Seda vaadet pooldasin veel palju aastaid pärast Hare’i käe all õppimist, temaga koos töötamist ja temaga sõbrunemist.
Kuid järk-järgult muutus mõte, et eetikas pole tõde, mulle aina ebamugavamaks. Ja see tulenes lihtsalt mu püüdlustest leida mõistusele parem roll kui pelgalt moraaliterminite tähenduste uurimine, kuna viimasega piirdudes on moraalsetest argumentidest liiga lihtne mööda minna. Piisab lihtsalt ütlemisest, et hea küll, ma siis ei kasuta sõnu „õige“, „vale“, „hea“, „halb“ või „peaks“. Sellisel juhul ei tee ma ebaeetiliselt käitudes Hare’i vaate järgi mitte mingit viga. Veendusin tasapisi, et Hare eksis, kui lükkas objektiivse tõe eetikas tagasi. Thomas Nagel oli üks neid, kes mind veenis.
Olulist rolli mu veenmises, et objektivism on kaitstav, mängis ka Derek Parfit, kes töötas parajasti oma raamatu „Sellest, mis on oluline“ („On What Matters“) kallal. Niisiis, see kõik ei pannud mind muutma üksnes oma metaeetilisi vaateid, vaid lõpuks ka normatiivseid vaateid. Jõudsin nimelt järeldusele, et kui saab olla objektiivseid väärtusi, siis on nauding ja valu puudumine objektiivselt väärtuslikud. Ning viimaks jõudsin selleni, et ei kaitsnud koos poola filosoofi Katarzyna de Lazari-Radekiga kirjutatud raamatus „Universumi vaatepunkt“ („The Point of View of the Universe“) mitte eelistusutilitarismi, vaid Henry Sidgwicki laadis hedonistlikku utilitarismi.
Enne „Loomade vabastamise“ avaldamist kirjutasite moraaliekspertide teemal ühe lühikese artikli, kus kaitsete nende võimalikkust ning samuti moraalifilosoofide sobivust selle rolli täitmiseks. Mõned seadsid selle toona – ja seavad ka praegu – eri põhjustel kahtluse alla, et kedagi saab pidada moraalieksperdiks. Näiteks võidakse väita, et kuna moraaliküsimustes pole tõestandardit või filosoofide seas konsensust, pole eksperdi ja eksperditeadmise mõiste siin rakendatavad. Teie publikatsioonid, nii filosoofiaraamatud kui ka kolumnistina kirjutatu, annavad tunnistust veendumusest, et eksperditeadmine moraali vallas on siiski olemas. Kas saate selgitada, mis see ikkagi täpselt on? Millised on selle komponendid, eeldused ja võib-olla ka potentsiaalsed piirid?
Reageerisin vaatele, mis Oxfordi moraalifilosoofias toona endiselt valitses, nimelt, et moraalifilosoofia ei anna mingit nõu, kuidas peaks käituma. Minu arvates jäi sellest väheks ja ma pakkusin välja mõningaid asju, et olukorda muuta. Kõigepealt on oluline moraalimõistetest aru saada – ja selle poole filosoofid toona kõvasti püüdlesid, keskendudes üldkasutatavate mõistete mõistmisele. Teiseks on filosoofid eksperdid argumentide kehtivuse hindamisel ja tunnevad põhilisi arutlusvigu, mida inimesed argumenteerides teevad. Kolmandaks on filosoofide eelis ka see, et neil on aega nende küsimuste uurimiseks: neil on võimalus selles vallas uurijana töötada ning argumentide üle mõtiskleda.
Niisiis leidsin, et see kõik võimaldab filosoofidel mõõdukal määral eksperditeadmisele pretendeerida ning mõningast moraalinõu anda. Pean siinkohal lisama, et taustal võis rolli mängida ka asjaolu, et sel ajal, kui hakkasin tegelema praktilise eetikaga, oli meedial mõne moraaliküsimuse kerkides kombeks pöörduda pigem teoloogide kui moraalifilosoofide poole. Olin selleks hetkeks juba üsna veendunud ateist ning mulle ei meeldinud mõte, et avalik arvamus moraaliküsimustes on ainult teoloogide, kirikuõpetajate ja teiste usklike pärusmaa.
See, et te omaenda õpetust heategevusliku annetamise osas järgite, on teada-tuntud ja imetlusväärne. Otsustasite just hiljuti annetada kogu tänavu pälvitud Berggrueni preemia ehk miljon dollarit auhinnaraha äärmusliku vaesuse leevendamiseks, loomade heaolu parandamiseks jne. Mind huvitab heategevuse tõhususe küsimus. Kuidas tagada, et ei tehta mitte üksnes head, vaid tehakse seda kõige tõhusamal viisil? Vihjan kahele siin peituvale kitsaskohale. Esimene on niinimetatud pühakute probleem. Olete väitnud, et omaenda või oma perekonna huvide eelistamine pole tingimata irratsionaalne, aga utilitaristi perspektiivist siiski moraalselt vale. Kas sellise seisukohaga ei kaasne mitte oht, et enamiku inimeste igapäevaelu ja tegevus osutub ebamoraalseks? Teine küsimus puudutab hüve objektiivsust. On palju asju, mis meie elu rikastavad, näiteks kultuurielamused, kirjandus, luule, ise olete selles kontekstis rääkinud näiteks ooperist. Nendest osasaamine pole rangelt võttes elu ja surma küsimus, mis tähendab, et võib-olla ei täida me neid toetades oma kohust teha nii palju head kui võimalik tõhusaimal viisil. Ja ometi on need olulised ja loovad tähendust?
Suur probleem on just too moraalse nõudlikkuse küsimus või pühakuks püüdlemine ja järeldus, et enamik inimesi teeb kogu aeg kõike valesti. Sellega olen maadelnud enam-vähem terve oma elu: juba 50 aastat tagasi kirjutasin artikli „Nälg, jõukus ning moraal“ („Famine, Affluence and Morality“). Õigupoolest rääkisin sellel teemal alles eile oma üliõpilastega. Te küll tunnustate mind, et olen annetanud osa oma sissetulekutest, aga kas mind ei peaks hoopis süüdistama, et elan endiselt hästi ja väga mugavalt. Kahtlemata on asju, mille peale kulutamist oleksin saanud vältida ja selle raha hoopis annetada – olen kindel, et see oleks teinud rohkem head. Nii et ma ei väida, et olen pühak. Võimalik, et maailmas leidub mõni pühak, aga mina pole neid kohanud. Niisiis: kas ma teen vahel midagi, mis on vale? Jah, ikka.
Üks võimalus on siin mitte mõelda mustvalgelt, et miski on õige või vale. Alastair Norcross avaldas hiljuti raamatu „Moraal kraadikaupa“ („Morality by Degrees“), kus ta kaitseb seisukohta, mida nimetab skalaarseks utilitarismiks. Mõte seisneb selles, et moraalsust tuleb näha kontiinumina. See, kes annetab igal aastal arvestatava osa oma sissetulekust, on skaala õigele otsale lähemal kui see, kes on samavõrd jõukas, kuid ei anneta midagi. Norcrossi ettepanekust tuleneb meie moraaliterminite kasutuse üpris radikaalne ümbermõtestamine. Õige ja vale dihhotoomilise jaotuse raames mõtlemisest pole just lihtne välja saada.
Tegelikult ei mõelda, mil määral head üks või teine annetus teeb. New Yorgi Metropolitan Opera palus hiljuti raha peasaali renoveerimiseks. Küsiti pool miljardit dollarit. On üsna selge, et ooperisaali renoveerimisse panustades tehakse vähem head kui annetades mõnele organisatsioonile, kes jagab näiteks sääsevõrke, et päästa lapsi malaaria käest. Lõuna-Sudaanis Boris (pildil) saab oma peret võrguga kaitsta, kuid paljudele on see kättesaamatu luksus.
Teine võimalus, mida olen uurinud, tuleneb Henry Sidgwicki, XIX sajandi suure utilitaristi töödest. Sidgwick eristab seda, mida meie hinnangul tuleks teha, ja seda, mille tegemise eest me inimesi kiidame või laidame. Tema seisukoha järgi tuleks teha seda, millel on parimad tagajärjed, kuid sellest ei järeldu, et inimesi peaks alati laitma, kui nad nii ei tee. Näiteks annetab keegi 10% oma sissetulekutest, kuid võiks hõlpsasti ja suuri ohvreid toomata annetada ka 20% või 30%. Kas teda peaks selle eest laitma, et ta rohkem ei anneta? Sidgwicki mõte on, et laitmine oleks viga, kuna see mõjuks paljudele heidutavalt. Oluline on siin pigem kiitmisest ja laitmisest tulenev kasu, mitte see, kas isiku tegu on õige või vale. Ja see tundub mulle õige. Moraal pole sel juhul enam nii range selles osas, mille eest kedagi kiidetakse või laidetakse. Võib-olla on nõnda võimalik jõuda sellisele tasemele, et võib rahumeeli elada – mitte pühakuna, aga mitte ka liiga halvasti.
Küsisite ka objektiivse hüvesuse kohta. Üks huvitav asi heategevusele annetamise juures on see, et tegelikult ei mõelda sellele, mil määral head annetus teeb. Leidub tõendeid, et üldjuhul ei uurita, kui palju head konkreetne heategevusorganisatsioon annetuse tõttu täpselt teha saab. See erineb suurest osast tarbimisele tehtavatest kulutustest, mille puhul jälgitakse hinna ja kvaliteedi suhet. Efektiivse altruismi liikumine püüab julgustada tegema sama ka annetamise puhul. Mõelge näiteks heategevusorganisatsioonidele, kes püüavad väikse sissetulekuga riikides äärmiselt vaeste inimeste elu päästa. Mõni organisatsioon võib teha seda väga tõhusalt, teine on jälle vähem tõhus ja päästab seega haiguste küüsist iga dollari pealt vähem inimesi.
Üks suuremaid ja rikkamaid ooperiteatreid New Yorgi Metropolitan Opera palus hiljuti raha peasaali renoveerimiseks. Küsiti pool miljardit dollarit. Minu arvates on üsna selge, et ooperisaali renoveerimisse panustades tehakse vähem head kui annetades mõnele organisatsioonile, kes jagab näiteks sääsevõrke, et päästa lapsi malaaria käest, või hoolitseb selle eest, et inimestele, kes on läätsekae tõttu pimedad, tehtaks operatsioon. Need on odavad asjad ning mulle näib, et sel juhul tehtaks ilmselgelt rohkem head.
Rääkides hüvest, räägin ma inimeste heaolust ning võib öelda, et oopergi puutub teatud määral inimeste heaolusse – vähemalt nende puhul, kes armastavad ooperit. Renoveeritud kontserdisaalis võib olla mõnevõrra parem akustika ja meeldivam õhkkond kui renoveerimata saalis. Seega paraneb renoveerimise tõttu osa inimeste heaolu õige pisut, kuid seda ei saa võrrelda heaga, mida tehakse inimeste elu päästes või sellega, kui nad nägemise tagasi saavad. Siinkohal võite öelda, et kaunis muusika ja sealhulgas ooper on vaimne hüve. Asi pole üksnes nende heaolus, kes sellest osa saavad. Tegemist on loominguga. Kui poleks kedagi, kes ooperit kuulata või nautida võiks, siis poleks ka mingit kasu sellest, et suurepäraseid oopereid on kirjutatud või esitatud. Kas saab selle mõtteviisi kaitseks argumente esitada? Püüdsime seda teha koos dr Lazari-Radekiga oma raamatus „Universumi vaatepunkt“. Ma ei väida, et tegu on otsustava argumendiga ning kõik ülejäänud vaated on väärad, aga minu arvates on mõte, et heaolu on objektiivne väärtus, usutavam kui mõned välja pakutud alternatiivid.
Räägime ka ratsionaalse argumenteerimise mõjususest inimeste tegude mõjutamisel. Eeldus, et kui usutakse mõne teo õigsusse, siis see tegu ka sooritatakse, on suure osa praktilise filosoofia uurimata alus. Ent viimase 20 aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks hulgale interdistsiplinaarsetele empiirilistele uurimustele, mis on näidanud, et eetilised otsused on suuresti mõjutatud kõiksugu moraalivälistest teguritest. Moraalipsühholoogid on rääkinud sisetunde esmasusest põhjenduste ees. Oma hiljutises raamatus „Müra“ („Noise“) on Daniel Kahneman ja tema kolleegid kogunud kokku hulga eksperimentaalsete uuringute tulemusi näitamaks, et sellised juhuslikud asjad nagu lõhnad, helid või ilm võivad mängida inimeste otsustustes, sealhulgas moraaliotsustustes, määravat rolli. Mida peaks üks praktiline filosoof, et olla mõjus, nende andmete valguses tegema? Ning kuidas – kui üldse – peaks see mõjutama eetika õpetamist?
Ma ei eita tõendeid, et inimesi mõjutavad lõhnad, kellaaeg jms. Kahneman ise oli veel mõne aasta eest Princetonis ning me arutasime neid asju temaga. Ta ei eitanud, et ka mõistusel võib olla mingi roll, vaid rõhutas mõningaid teisi tegureid. Ühes hiljutises töös* püüdsime koos kahe kolleegiga, uuringu juhi Eric Schwitzgebeli ja Brad Cokeletiga, uurida rangel viisil üliõpilastele lihasöömise eetika õpetamise mõju nende toiduvalikule. Uuring hõlmas suurt hulka üliõpilasi, kes kuulasid parajasti sissejuhatavaid filosoofiakursusi. Jaotasime nad võimalikult juhuslikult õppesektsioonide vahel. Pooles arutelusektsioonidest arutasid üliõpilased lihasöömise eetika üle ja vaatasid selleteemalist videot. Ülejäänud pooles ehk kontrollgrupis arutati heategevusele annetamisega seotud kohustusi.
Meil oli võimalik jälgida, kas lihasöömise eetikat arutanud üliõpilased hakkasid ka tegelikult ülikooli sööklas eelistama muud kui seni. Tõepoolest, leidsime, et statistiliselt oli sel oluline mõju. Mitte küll suur: ei olnud nii, et suurest osast üliõpilastest said pärast üht loengut taimetoitlased. Kuid sellegipoolest täheldasime statistilist langust liha sisaldavate toitute puhul nende üliõpilaste seas, kes olid osalenud lihasöömise eetikat arutanud sektsioonides, võrreldes nendega, kes seal ei osalenud. [Uurimus on avaldatud psühholoogiaajakirjas Cognition]. Järjeks oleme nüüd läbi viinud ka kordusuuringu.
Seega leian, et eetikast mõtlemisel võib mõju olla küll. Olin kindel, et see nii on, sest aastate vältel on mul olnud palju üliõpilasi, kes on tulnud pärast loenguid minu juurde ja öelnud või ka kirjutanud aastaid hiljem, et hakkasid loengute mõjul taimetoitlaseks või et olid seetõttu, mida neile rääkisin, hakanud rohkem heategevusele annetama. Ma polnud siiski kindel, kas seda saab statistiliselt tõestada, ning mul hea meel, et see meil õnnestus. Niisiis arvan, et peaksime praktilise eetika õpetamist jätkama mõningase kindlusega, et sellel võib olla teatav mõju, isegi kui paljusid inimesi mõjutavad ka eelmainitud välised, ebaratsionaalsed mõjurid.
„Loomade vabastamine“ ei ole, nagu ühes oma eessõnadest ütlete, raamat loomade armastamisest ega ka raamat loomaarmastajatele – armastus või hoolimine ei mängi seal suurt rolli. Raamatus on kesksel kohal hoopis fundamentaalsed moraaliküsimused: kahjustamise vältimise kohustus ning see, kes on moraali subjektid, kus on nende piirid ja kus need peaksid olema. Lõpetasite esimese väljaande eessõna väitega, et loomade vabastamine on ühtlasi ka inimeste vabastamine. Palun avage see mõte lühidalt.
1975. aastal, kui selle väite esmakordselt kirja panin, oli sellel üks tähendus, kuid nüüdseks on tähendusi juba rohkem. 1975. aastal pidasin silmas, et tunneksime end paremini kui teaksime, et ei vastuta loomade kannatuste eest – et me pole nende kannatustes kaasosalised. Võib-olla oli mul mõningane lootus, et kui ühiskonnas ei olda julm loomade vastu, ollakse kaastundlikumad ka kaasinimeste suhtes. Tolles esimeses väljaandes kirjutasin ka sellest, et teravilja ja sojaubadega loomade toitmine on raiskamine. Tuleks hoopis abistada vaeste riikide nälgivaid elanikke. Toona oli see väga suur mure.
Praegu on lisandunud veel vähemalt kaks olulist tegurit. Nüüdseks oleme teadlikud kliimamuutusest tingitud hädaohust ning lihatööstuse rollist selles. Taimetoitluse või veganluse poole liikumisel võiks olla suur mõju kasvuhoonegaaside heite vähendamisele. Oleme saanud ka vägagi teadlikuks pandeemiaohtudest. USA haiguste ennetamise ja tõrje keskuse andmetel on vähemalt kaks kolmandikku meieni jõudvatest uutest viirustest pärit loomadelt. Praeguse pandeemia kontekstis mõtlevad inimesed kohe metsloomadele ja Wuhani elusloomade turule, kuid vaadata tuleks kaugemale. Mõelgem näiteks eelmisele pandeemiale, milleks oli 2009. aasta seagripi pandeemia. Too ei tapnud küll ligilähedaseltki sama palju inimesi kui praegune – „ainult“ 350 000 inimest. Seagripipandeemia sai alguse Põhja-Ameerika suurfarmidest. Paljud eksperdid on öelnud, et kui pressime 10 000 looma ühe katuse alla ning tekitame neile stressi, aitame sellega kaasa viiruste levikule. Loomade immuunsüsteem nõrgeneb ning levima hakkavad viirused võivad olla äärmiselt ohtlikud. Kui looduses ei kipu viirused väga levima, sest surnud loomad ei levita neid sama palju kui elus loomad, siis 10 000 looma puhul võivad hakata levima ja muteeruma ka väga surmavad viirused. Ja neis farmides liiguvad ka inimesed. Umbes nii sai alguse H5N1-linnugripp, mis on palju surmavam kui praegune uus koroonaviirus: suri umbes 60% nakatunud inimestest. Õnneks oli see ühtlasi palju vähem nakkav kui COVID-19 põhjustav viirus. Pole aga mingit garantiid, et järgmised suurfarmidest tulevad viirused pole samavõrd nakkavad kui praegune koroonaviirus ja nende põhjustatud haigused palju surmavamad. Nii et see on veel üks oluline põhjus, miks meil endil oleks palju parem, kui lõpetaksime loomade ekspluateerimise ja saaksime lahti suurfarmidest.
„Loomade vabastamisel“ on olnud avalikkusele erakordselt suur mõjule. Millist nõu annaksite meie filosoofiaüliõpilastele selle osas, millised uurimisvaldkonnad või -küsimused võidaksid filosoofide kaasamisest kõige rohkem? Millised teemad vajavad hädasti filosoofide tähelepanu?
Filosoofide tähelepanust võib olla kasu paljudes küsimustes, ehkki ilmselgete probleemide kallal juba töötatakse ning millegi originaalsega panustamine on aina keerulisem. Endiselt leiab loomade kohtlemisega seotud küsimusi, mida pole veel palju arutatud, näiteks metsloomade kannatustega seotud küsimusi. Kas tuleks sekkuda, et sellega seoses midagi teha? See on huvitav ja paisuv teema. Küsimused, mis puudutavad aistimisvõimet. Kui tõenäoline on, et putukad on võimelised aistima? Selge on see, et mõned neist on seda tõenäolisemalt kui teised. Jutt on tohutust hulgast liikidest.
Samuti vajavad arutamist paljud bioeetikaküsimused, sealhulgas see, mida mingil määral küll arutatakse, kuid võib-olla mitte piisavalt, arvestades, et teadus jõuab sellele aina lähemale, nimelt geenide alusel valimine ja geneetiline täiustamine. Need on küll mõnevõrra erinevad asjad, kuid mida enam saame teada konkreetsete geenide või geenikombinatsioonide mõjust sellele, millised on inimesed, nende võimed ja käitumine, seda kindlamalt võidakse hakata sünnieelset geenidiagnoosi kasutama selleks, et tekitada ja valida kehavälise viljastamise abil välja sellised embrüod, millest kasvavad lapsed, kes elus tõenäolisemalt läbi löövad. Kas me soovime seda? Mis laadi süsteemi raames selline asi aset leidma peaks, kui üldse? Mõni aasta tagasi kuuldi esimest korda inimese geneetilisest täiustamisest: professor He Jiankui andis geenimuundamise teel kahele kaksikule kaitse HIVi vastu. Seda mõisteti tugevalt hukka ning minu arvates õigesti, arvestades tolle konkreetse eksperimendi iseloomu, kuid võib-olla leidub muid uuringuid, mis on teatud asjaoludel kaitstavamad.
Mainima peab ka tööd pikaajaliste riskide vallas. Väikeste väljasuremisohtude vähendamise üle on nüüdseks arutanud paljud filosoofid. Oxfordi ülikooli filosoof Toby Ord kirjutas raamatu „Järsak“ („The Precipice“), kus ta on visandanud mõned sellised ohud ning põhjendanud vajadust nendega tegeleda. Ma arvan, et see on veel üks huvitav probleemide kogum, mida arutada.
Tõlkinud Taavi Laanpere
* Eric Schwitzgebel, Bradford Cokelet & Peter Singer, Do ethics classes influence student behavior? Case study: Teaching the ethics of eating meat. – Cognition 2020, nr 203.
Spetsiesism on šovinismi vorm nagu rassism ja seksismgi
MATTIAS TUROVSKI
Peter Singerit võib pidada meie aja üheks viljakamaks eetikuks. Alates tema akadeemilise karjääri algusest 1970. aastatel on Singeri sulest ilmunud tublisti üle tosina raamatu, nendest viimane alles möödunud aastal. Kaasautori või toimetajana küündib Singeri publikatsioonide loetelu üle kolmekümne. Peale märkimisväärse produktiivsuse on teda kerge klassifitseerida ka XX–XXI sajandi mõjukamate filosoofide, järjekindlate eetikute hulka. Tema filosoofilise mõtte kesksed ideed keerlevad muu seas küsimuste ümber kuidas mõjutavad moraalsust uue ajastu kultuurinähtused nagu infomullistumine ja globaliseerumine, milline on darvinistlik vasakpoolsus, missuguseid moraalseid õppetunde pakub sotsiobioloogia või kuidas rakendada efektiivset altruismi? Singeri kõige tuntum ja tema töid läbiv teema on aga kindlasti loomade eestkoste – mõttesuund, mille üheks esiisaks teda teiste autorite, nt Val Plumwood, Tom Regan ja Paul Taylor, kõrval loomaõiguste ja -aktivismi liikumises ka peetakse.
Värskelt eesti keeles ilmunud „Loomade vabastamine“ (täpsemini, selle auväärne, mitut, sh raamatu 40. aastapäeva eessõna koondav, eestikeelne väljaanne) on Singeri bibliograafias kronoloogiliselt teine raamat, mis ilmununa tõusis ilma pikema jututa üüratu tõmbejõuga suurteose staatusesse. Tõsi küll, klassikalise eetika poolelt pälvis „Loomade vabastamine“ esmalt hulga kriitikat ning mõneti asetseb see eetikateooriate ääremaal, millest hiljem lühidalt ka juttu teen. Raamatu ühiskondlikku mõju, modernse eetika paati kõigutavat efekti/jõudu ja selles tutvustatud eetiliste põhimõtete rakenduslikku tahku ei saa jätta tähelepanuta. Nimelt sai teos läänes kiiresti ja määravalt loomade eestkoste liikumise peamiseks agitaatoriks.
Nagu elus ikka, on sellise suure konvergeerumise taga tihtipeale ka omajagu õnne ja vähemalt osaliselt võib raamatu edu põhjuseks pidada ka väga head ajastust. 60. aastate lõpus ja 70ndate alguses aset leidnud vastandkultuuri revolutsiooni ajal ja pärast seda oli kümnete miljonite läänlaste nälg uute, eriti diskrimineerimisvastaste, looduse kaitsmist ja selle taasromantiseerimist, anti-establishment’i rõhutavate mõttevoolude järele väga suur. Kuigi „Loomade vabastamist“ on raske üheselt kõigi eelmainitud sõnadega kirjeldada, siis kaudselt, suunanäitajana ühiskondliku aktivismi mobiliseerimises ja inimkonditsiooni ümbermõtestamises looduse valitseja staatusega kaasneva vastutustunde rõhutamisega, liigutas raamat mägesid ja liigutab tänapäevani.
Singeril ja tema teosel on suured teened ka eetika populariseerimises, kuna eetikateooriate tihtipeale abstraktse ja kuivavõitu akadeemilise stiili kõrval on „Loomade vabastamine“ väga praktiline, kergesti loetav ja mõistetav, ning mis vahest olulisim – ka filosoofilise hariduseta lugejat sügavalt kõnetav. Soovin rõhutada, et selle raamatu puhul ei ole tegemist pelgalt mingit eluvaldkonda kirjeldava ja kaudselt lugeja moraalitundeid ergastava juturaamatuga, vaid tugeva eetilise alusega eetikateoreetilise võtmetekstiga, mis tõmbas üldsuse tähelepanu biotsentrilise eetika vastu, sillutades teed utilitarismi eetika ajakohastamisse ning mõjudes vägagi aktuaalse hingepeeglina lääne eluviisi subjektiivsele moraalitajule.
Eetiline alus
Loomade vabastamine on mitmes mõttes geniaalne raamat. Esmalt seisneb see silla ehitamises praktilise väljundi ja ajakohastamist ootava eetikateooria ning eetilisema suhtumise järele kisendava eluvaldkonna vahele, konkreetsemalt aga utilitarismi rakendamises loomi kasutavate tööstuste moraalsete kitsaskohtade esiletõstmiseks. Singer on öelnud, et eetikateooria, millel puudub praktiline väljund, on kaotanud oma algupärase mõtte. Mitmes hilisemas raamatus (nt „Praktiline eetika“, 1979 ja „Suurim kasu, mida sa teha saad“, 2015) täiustab ja viimistleb ta viise, kuidas tuua subjektiivsed moraalsed hoiakud oma tegudesse.
Selle loogika üheks viimase aja ilmutuseks on muu seas ka efektiivse altruismi liikumine, mille teooria ülesehitamisse on Singer samuti andnud oma panuse. On selge, et suur huvi eetika rakendamise küsimuse vastu on Singerit saatnud kogu akadeemilise karjääri vältel ning alguse sai see huvi kindlasti mitte hiljem kui „Loomade vabastamise“ kallal töötades. Muide, raamatus tutvustatud käsitlust ei pea autor uueks eetikateooriaks, tehniliselt võttes ongi tegu küllalt pika traditsiooniga utilitarismi eetika modifitseerimisega. Pigem kujutab „Loomade vabastamine“ endast ajakohastatud eetilisele alusele toetuvat impulssi kodanikuliikumisele ja aktivismile. Ja tõepoolest, kas mitte pole eetikale praktilise väljundi andmise loogilisim tulem just aktivism?
Teisalt lasub „Loomade vabastamise“ geniaalsus vormi lihtsuses. Utilitarismi moraalset sfääri on laiendatud hõlmama mitteinimloomi, mille Singer saavutab humanismi traditsiooni sügavalt juurdunud ja peidetud šovinismivormi esiletoomisega, andes sellele tabava nimetuse – spetsiesism. Spetsiesism on olendi liigipõhine diskrimineerimine, mis sisult on analoogne kõikide teiste šovinismivormidega nagu rassism, seksism jms. Moraalsete erisuste tegemine puhtalt loomade liigi järgi.
Utilitarismile omast heaolu või kannatuste kvantifitseerimise küsimust modifitseerib Singer huvide võrdse arvestamise moraaliprintsiibiga. Ta väidab, et sarnaste huvide korral ei tohi looma liik mängida rolli moraalsete erisuste tegemiseks. Kui näiteks hamstril ja šimpansil on mõlemal nälg, siis šimpansi nälg ei kaalu hamstri nälga üle seni, kuni mõlemad liigid tajuvad nälga võrdse seisundina, olgugi et šimpans on komplekssema närvisüsteemiga, taibukam, inimeselaadsem loom. Nälg on nälg. Vastandlike huvide korral määrab moraalse teguviisi aga huvide iseloom.
Näiteks kui kassil on surmahirm, aga inimesel on igav, siis ei ole moraalselt õigustatud rahuldada ühe osapoole teiseseid vajadusi, nt igavuse peletamine, teiste olendite ilmajätmisega esmaste vajaduste rahuldamisest. Spetsiesistlikust seisukohast ei ole mingit vahet, kas inimene rahuldab oma igavust kassiga žongleerimise või Rubiku kuubikuga, sest selle järgi ei kuulu mitteinimloomad üleüldse moraalse subjekti ehk olendi, kelle suhtes moraalireeglid kehtivad, sfääri. Utilitarismi klassikast toetub Singer peamiselt Jeremy Benthamile ning tema adaptatsioon on sellega rangelt patotsentrilise moraalikeskmega – „Loomade vabastamise“ moraalne aksioom lasub (välditavate) kannatuste vähendamises.
Sellest, kui juurdunud on spetsiesism tänapäeva ühiskondades, maalib „Loomade vabastamine“ kainestavalt põhjaliku pildi, mis ajab ka emotsioonituima lugeja moraalikompassi pöörlema. Detailirohkelt saab lugeda nii õnnetute miljonite saatusest loomkatsete valdkonnas kui ka loendamatute kanade, sigade, lehmade, samuti kalade jt eluolust intensiivfarmides. Adumine, kui moraalselt õigustamatu on enamikul juhtudel nendes tööstussektorites tundevõimeliste loomade vastu suunatud süstemaatiline vägivald, räägib enda eest. Kirjeldades vaatluse all olevate loomade olusid, ei rõhu Singer kaastundele ja hoidub pateetikast, lähtudes mõttest, et eetilise kirjatüki eesmärk ei ole öelda lugejale, mida ta peab tundma, vaid tugevdada moraaliimpulssi. Nii mõjuvad detailsed kirjeldused loomade saatustest kohati kalgi analüütilisusega – just nii, nagu peavad tajuma neid tööstusjuhid ja töölised, kes loomade kannatusi põlistavad.
Peter Singer kirjeldab detailirohkelt ja kalgi analüütilisusega loendamatute kanade, sigade, lehmade, samuti kalade jt eluolu intensiivfarmides.
Näiteks paigutatakse vastsündinud vasikaid vasikalihatööstuses kuni surmani püsti tõusmistki takistavatesse aedikutesse ega anta neile rauda sisaldavat sööta, et nad ei saaks lihastoonust suurendada, sest vasikaliha peab olema võimalikult õrna tekstuuriga. Nii õnnestub Singeril tõmmata tähelepanu temaatika moraalsele dissonantsile ilma sellele otseselt osutamata, lubades lugejal selleni jõuda tunnetuslikult. Loomulikult seletab ta raamatu teises pooles lahti ka moraalse dissonantsi ja paraku suuresti püsima jäänud ühiskondliku olukorra põigetega humanismi ajalukku ja filosoofiasse.
Tõsiasjale, et paljud, kui mitte kõik, siis kindlasti enamik põllumajanduses, loomkatsetes ja meelelahutuses kasutatavaid loomi on kannatusvõimelised olendid, pühendab Singer raamatus läbivalt hulga argumente. Näitena võib tuua adumise loomade ja inimeste kannatusvõime sarnasusest läbi Occami habemenoana tuntud argumentatsioonivõtte ümberpööramise. Occami habemenuga väidab niisiis, et loodusnähtuste selgitamisel kipub õige olema lihtsaim võimalik seletus ja teaduses on seda põhimõtet läbivalt kasutatud pikka aega. Singer kirjutab: „Seetõttu olevat „ebateaduslik“ seletada loomade käitumist teooriatega, mis viitavad looma teadvustatud tunnetele, soovidele jne. Selle väite taga on idee, et kui kõnealust käitumist saab seletada ka teadvusele ja tunnetele viitamata, siis selline teooria oleks lihtsam. Samas võime näha, et kui selliseid seletusi kõrvutada inimeste ja mitteinimloomade tegeliku käitumisega, on need tegelikult palju keerulisemad kui ülejäänud seletused.
Me teame ju omast kogemusest, et meie käitumise seletused, mis ei viita teadvusele ja valu tundmisele, oleksid puudulikud. Ja lihtsam on oletada, et sarnase närvisüsteemiga loomade sarnast käitumist on lihtsam seletada ühtemoodi, mitte proovida leiutada muud seletust loomade käitumisele ning seletada ka inimeste ja mitteinimeste vastava lahknemise põhjust.“ Teisisõnu, kui teame, et inimeste ja teiste loomade närvisüsteemid on fundamentaalselt sama päritoluga, siis kas ei ole kõige loogilisem variant, et primaarsed emotsionaalsed seisundid, sh kannatuste kogemise võime, pärineb meis samast lättest? Loomade kannatuste kinnitamiseks polegi vaja uusi teooriaid välja mõelda.
Inimeste ja mitteinimloomade märgilisi erinevusi ei pea Singeri argumentidele tuginedes sugugi eirama. Võrdsete huvide võrdne arvestamine – jah, inimesel on kannatamiseks suurem potentsiaal, kuna erinevalt paljudest teistest loomadest on ta võimeline aduma negatiivsete seisundite temporaalsust – tegema tulevikku ulatuvaid plaane. N-ö esmaseid kannatusi, mida põhjustavad näiteks valu, vangistus, ilmajäämine liigipõhistest vajadustest jms, tajuvad teised loomad aga meiega sarnaselt. Sellest annab tunnistust hulk põhjalikult kinnitust leidnud teaduslikke tõsiasju – kõnealuste loomade füsioloogia ja käitumine osutavad sellele ainiti ja „Loomade vabastamises“ on sellest tehtud põhjalik ülevaade.
Ühe kurikuulsama argumendina spetsiesismi ilmestamiseks toob Singer välja vaimupuudega inimesed ja vastsündinud, s.t väljaarenemata närvisüsteemiga inimeste tajumisvõime võrdluse loomade omaga, väites, et mainitud kõrgemate teadvusseisundite suhtes on mõlemad võrdselt aimamatud. Kirjeldades mõtet loomkatsete valdkonnast, kirjutab Singer: „Kas loomadel katsetajad oleks valmis tegema oma katset alla kuue kuu vanusel inimorvul, kui see oleks ainus viis päästa tuhandeid elusid?“Kui väidetakse, et katse on põhjendatult vajalik, et põhjustada sellega kannatusi loomadele, siis miks ei ole see piisavalt oluline, et põhjustada sellega kannatusi sama vaimse arengutasemega inimestele, liiatigi veel, kui katse tulemused oleksid inimesi kasutades palju kohaldatavamad? „Kas ainult see, et üks kuulub meie liiki ja teine mitte?“ küsib Singer, „… sellele erinevusele toetumine paljastab [—] eelarvamuse, mis on sama õigustamatu kui rassism või mis tahes muu meelevaldse diskrimineerimise vorm.“ Pangem tähele, et sellega ei osuta Singer mitte inimkatsete tegemise hädavajalikkusele, vaid loomadega tehtavate katsete küsitavusele, mis nagu raamatust selgub, on praktikas tihtipeale kaduvväikese mõjuga teadusliku arusaama edendamisse.
Keskkonnaeetiline mõtteseos
Oma huvi tõttu looduse ja inimese vaheliste suhete moraalsuse vastu olen tutvunud mitme keskkonnaeetilise teooriaga. Moraalse sfääri laiendamist, mille Singer „Loomade vabastamises“ esile toob, võib keskkonnaeetiliselt vaadelda ka avaramalt. Rõhuv osa klassikalisest lääne eetikast on moraalsete subjektide kirjeldamises paljuski keskendunud ainult inimesele. Enne XX sajandit oli moraalse sfääri laiendamisega ka mitteinimloomadele tegelenud läänes vaid üksikud filosoofid, nt Spinoza, Bentham jt, kusjuures tihtipeale kaudselt. Näiteks Kant põhjendas, et loomi tasub kohelda hästi, kuid sedagi kaalutlusel, et vastasel juhul võivad inimesed hakata halvasti kohtlema ka teisi inimesi. XX sajandil ilmus lääne eetikasse uus liin, kui mõtlejad Aldo Leopold, Albert Schweizer jt, tuginedes esile kerkivale teaduslikule arusaamale inimese põlvnemisest ja loomsusest, hakkasid täheldama, et moraalse piiri asetamine inimsuse ja mitteinimsuse vahele on igand teoloogilisest ning valgustusajastule omase superlatiivse humanismi maailmakäsitusest.
Akadeemilisse ellu ilmus ka uut tüüpi, looduses viibida armastav ja sellest inspiratsiooni ammutav nn välifilosoof, kelle heaks näiteks mõlemad ülal nimetatud mehed ka on. Kuigi järgnenud mõttesuundade puhul on moraalse agendi – moraali tajuva ja vastavalt käituva entiteedi – staatus jäänud enamjaolt vaid inimeste kanda, siis keskkonnaeetilise teooria üheks definitsiooniks võiks pidada sellist, kus moraalse subjekti staatus enam inimesega ei piirdu. Selliseid teooriaid on oma eetiliselt haardelt jaotatud kitsamateks ja laiemateks, alguspunkt on lahkumine jäigast antropotsentrismist, lõpp-punkt aga ökoholismi pärusmaa.
Singeri käsitlus kujutab endast selles keskkonnas kindlalt biotsentriliste, kitsamalt, zootsentriliste teooriate musternäidist, mille järgi moraalseks subjektiks peetakse peale inimese veel ka piisavalt (loe: inimesesarnasteks) arenenud närvisüsteemiga loomi, siinkohal üldiselt selgroogsete ridadest (erandiks ehk mõned peajalgsed molluskid). Biotsentrilised teooriad on esimene määrav irdumine inimese enda kuulutatud moraalsest ülimuslikkusest ning just selle mõtte toomises peavoolu seisneb suur osa „Loomade vabastamise“ revolutsioonilisusest.
Paratamatult tekib kohe küsimus, kuhu tõmmata uus piir. Singer pakub selleks tundevõime ehk sentientsi ning väidab, et tingimusteta tuleks moraalselt kaalutleda kõigi tundevõimeliste loomade heaolu üle. Sellega õnnestub tal väga veenvalt nihutada moraalset sfääri hõlmama paljusid mitteinimloomi. Biotsentrismi hulka kuulub laiemagi moraalse sfääriga vaateid, nt Paul Taylori 1986. aastal ilmunud „Austus looduse vastu“, milles autor osutab, et moraalselt tuleks kaalutleda kõike elavat puudutavaid otsuseid (täielik biotsentrism). Haardelt veel laiemad on ökotsentrilised teooriad, mille kohaselt ka ökosüsteemide elutud osad väärivad moraalset kaalutlust, kuna nende eksistents on vääramatutes seostes elavaga. Huvitaval kombel on nii, et mida kaugemale neid piire nihutatakse, seda ontoloogilisemaks ja spirituaalsemaks muutub elu käsitlus.
Oma läheduse tõttu inimeetikale ei pea sentientismi antropotsentrilisi rudimente kaugelt otsima – kannatamise või tundelisuse superlatiiviks on sarnasus inimkonditsiooniga; samuti, et moraalsete subjektide hulka kuuluvad ainult indiviidid, aga mitte näiteks kooslused. Kuid see on andestatav: esiteks ongi inimene üks erakordselt tundevõimeline loom, teiseks on ainult loogiline, et inimeste eetika mis tahes laiend jääb oma tuumas inimkeskseks. Kolmandaks, et see aitab reformida ja ajakohastada ka humanismi – Singeri allajoonitud loomade vabastamise liikumine on sisult sügavalt inimlik, kuna nähakse põhjusi kellestki hoolimiseks sügavamal kui nende sotsioökonoomiline taust, kultuuritraditsioonid, sünnipärane õigus, nahavärvus, sugu ja liik.
Singer ei ole raamatus toodud moraaliteooriat püüdnud esitleda totaalse vaate ega meie hoolimise lõpp-punktina. Vastupidi – „Loomade vabastamisest“ koorub mõistmine, et süüvides loomade tundevõimesse vaatab meile vastu uus, senisega võrreldes tükk maad hoolivam ja tundevõimelisem humanism. Tuleb lihtsalt märkida, et teekonnal inimese ja ülejäänud looduse vahelise tühimiku täitmiseks teeb sentientism alles esimesi samme. Maailmakäsitlus, mis enne oli koondunud punktiks, on saanud vektoriks ja Peter Singeril on õnnestunud see selgeks teha mitmele põlvkonnale. Just säärase kaalu ja panusega tuleks keskkonnaeetiliselt suhtuda „Loomade vabastamisse“.
Eesti tõlge ja selle mõju
Lõpetuseks soovin teha maani kummarduse selle mastaapse teose tõlkinud Martin Garbuzile ja kõikidele raamatu ilmumisele kaasa aidanud inimestele. Nagu väga paljud Eesti loomade eestkoste aktivistid, on Martin olnud pühendunud loomade heaolu küsimusele kogu elu. See pühendumus on selgesti nähtav ka „Loomade vabastamise“ tõlkeoskuses, originaalitruuduses ning tähelepanelikkuses detailidele. Olles lugenud „Animal liberationit“lõiguti ka originaalis võin kinnitada, et suurteost originaali suhtes lugupidavamalt eesti keelde tuua ilmselt polegi võimalik. Singeri raamat on kirjutatud küllalt omalaadses, akadeemilist ja aimelist, autoriteetset ja isiklikku siduvas stiilis. Teatav osa selle nüansirohkusest peitub siinkirjutaja tagasihoidlikul arvamusel kindlasti ka ridade vahel. Arvestades keelte erinevusest tulenevat faasinihke paratamatust on Martinil õnnestunud see pea muutumatult edasi kanda. Suurepärane töö!
Võin olla kindel, et Eesti loomade eestkoste liikumine on Peter Singeri „Loomade vabastamise“ ilmumisest põhjendatult juubeldavas meeleolus. See on meie kultuuriruumis märgiline hetk, mis annab tunnistust, et Eesti on valmis välja andma loomade eestkostet puudutavaid tüvitekste. Tegemist ei ole pelgalt ühe raamatuga paljude seas, vaid kollektiivse kinnitusega temaatika tähtsusest üldsusele ning tunnustus kõikidele loomaaktivistidele aastakümnete pikkuse, enamjaolt vabatahtliku töö eest. Jään südamest lootma, et tegemist on esimesega paljude keskkonnaeetikat üldsusele tutvustavate teoste seas ning et „Loomade vabastamine“ istutab lugejatesse uut tunnetust loomade kui meie moraalset kaalutlust täieõiguslikult väärivate olendite vastu.
Carlos Lesmes: „Kolumblased, kes seda vaatasid, ütlesid, et esimesed neli minutit valdas neid õud, et taas üks tänavaelu piin, kuid filmi edenedes arvamus muutus. See on film lootusest, see on perekonnast, kes ei kaota lootust.“
Carlos Lesmese dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin“, mis on võitnud juba kaks auhinda – parim dokumentaalfilm EFTA galalt ja Eesti Dokumentalistide Gildi aastapreemia – jõudis eelmise nädala lõpul pärast pikka ootust meie kinolevisse. Filmis naaseb Colombiast pärit Eesti filmitegija oma kodulinna, et otsida seal kaduma läinud eestlast Laurit.
„Üht kaotust igavesti kandsin“ on läbi Bogotá tänavate kulgev pingeline odüsseia, mille mootoriks on ema, õe, venna ja sõltuvuse keeruline suhtedünaamika. Filmitegija räägib, kuidas ta tegi filmi, mis oli koputanud ootamatult uksele ja viinud ta aastatepikkusele rännakule – ja see oli kõike muud kui lihtne. Peale filmi tegemise oli ta võtnud vastutuse otsida kaootilisest suurlinnast üles inimene ja seista silmitsi omaenda mineviku ja kaotusega.
„Üht kaotust igavesti kandsin“ jõudis just kinolevisse. Käisite Eevaga Colombias juba 2017. aastal ja vaatajad saavad seda näha alles nüüd, 2021. aastal. See on pikk ajavahemik.
Tõesti, filmisime 2017. aastal ja seejärel hakkasime produtsent Liis Nimikuga otsima filmile rahastust. Osalesime ExOriente töötoas, mis oli väga abiks, seejärel ka Seattle’is ja Cartagenas. 2018 läksin veel lisavõteteks tagasi ja seejärel algas järeltootmine. See oli väga pikk protsess. Montaažipäevi oli Hendrik Mägariga üle saja ja me töötasime etapiti. Osaliselt oli see tingitud vajadusest, sest filmile ei oldud raha eraldatud. Paralleelselt töötasin ka teiste projektidega.
Esilinastus oli plaanis 2020. aastaks. Saime Kanadasse HotDocsi festivalile, see oli väga põnev. Mäletan, kuidas sõime Liisi ja Eevaga õhtust ja arutasime festivalile sõitu. Ja siis saabus pandeemia ja piiride sulgemine.
Pärast HotDocsi sattus film omamoodi limbosse – film oli esilinastunud, kuid näha ei saanud seda eriti keegi. Kell aga tiksus edasi. Tahtsime, et Eesti esilinastus oleks 2020. aastal, kuid kinod läksid kinni. Siis plaanisime 2021. aasta veebruari, kinod on kinni, siis aprilli, kuid kinod ikka kinni. Rohkem kui korra proovisin Liisi veenda, et paneme filmi veebi ja liigume edasi …
See limbo, mida kirjeldad, on vist paljude aastatel 2020-21 valminud filmide ja filmitegijate ühine kogemus.
Jah, käisin just Prantsusmaal festivalil ja tõesti on terve hulk filme, mis on justkui haihtunud või ikka veel millegi ootel. Mulle oli ehk keerulisem asja psühholoogiline külg. Protsess ei saa läbi, sellest ei ole võimalik lahti lasta. Mäletan, kuidas vaid mõni kuu tagasi rääkisin helikujundaja Gabrielile (Haendel Gabriel Solis – B. R.), et filmitegijana, režissöörina tahan, et loodu hakkaks elama oma elu, kuid seda ei juhtu. Teised filmimeeskonna liikmed liiguvad edasi. Nende töö on tehtud, kuid mina elan ikka üle-eelmises aastas. Filmi linastamine, selle teistega jagamine on ülimalt tähtis. Tahan näha, kuidas see vastu võetakse ja seejärel oma tee leiab. Mõte filmist, mille saatuseks on riiule jääda, on ütlemata kurb.
Aga kas nüüd, kui film on saanud mitu rahvusvahelist ja kodumaist auhinda, on kinoleviks hea aeg?
Tõsi, nüüd või ei kunagi, väga raske oleks seda veel edasi lükata. Huvi on küllaltki suur.
Pealegi tuletasid läinud aasta piirangud meelde, kui tähtis on füüsiline kinokogemus.
Neil helidel, mida saal ja vaatajad tekitavad või kui inimesed kinost väljuvad, on oma atmosfäär. Filmitegijale on filmi linastamine nagu üleminekuriitus. See on nagu viimane tõuge – ja läinud ta ongi, elama oma elu. Seda filmi kannan endaga veel kaua, ilmselt igavesti. Kuid seda hoopis muudel põhjustel. Film on nüüd minust sõltumatu.
See film leidis sinu ja mitte vastupidi?
Jah, peategelane Eeva helistas mulle ja kutsus kohvi jooma. Kohtusime aasta varem Eeva ja tema abikaasaga üht teist koostööprojekti arutades. Seekord oli vaja abi ja ma olin ainuke kolumblane, keda ta teadis. Juba esimesel kohtumisel tekkis mõte seda protsessi ka filmida. Järgmisel päeval sain kokku Liis Nimikuga, kellel oli huvi filmi produtseerida. Kolme-nelja nädala pärast olin juba lennukis teel Bogotá poole. Olin just enne Eeva kõnet tulnud Werner Herzogi töötoast, kes ütles, et vahel on nii, et film koputab uksele ja pead olema valmis ta tuppa laskma. Ja nii läkski.
Alguses ei olnud meil muidugi midagi. Polnud eelarvet, Bogotásse läksin oma kaamera ja tehnikaga, mille oli andnud tootjafirma Alasti Kino. Püüdsin võtet veidi ette valmistada, kuid kui aus olla, siis ei olnud mul mingit arusaama sellest, mis filmi me teeme. Polnud aimugi, millesse end segame. Olime veidi naiivsed. Võib öelda, et väga naiivsed.
See pole tingimata halb.
Jah, minu arvates isegi suurepärane, et see nii oli. Olen kindel, et kui oleksime teadnud, millest see lugu tuleb, oleks valmis saanud üks õudne film. Kuna me ei olnud valmistunud, siis polnud ka võimalust teemat tükkideks lahti võtta, dekonstrueerida, mida tihti filmi ettevalmistamisel tehakse.
Tagantjärele filmi asjaolusid ja tegelasi arvesse võttes ei võinudki ma tollal teada, mis filmi ma tegema hakkan. Pidasin võtete ajal päevikut ja need sissekanded on üsna seosetud, sest meil ei olnud vastuseid, ainult laiali pillutatud tükikesed. Olid ka teemad. Kindlasti on see film perekonnast. Ja sõltuvusest. Aga mis lugu see selline küll on?
Samal ajal usun ma väga ettevalmistuse tähtsusesse. Teatud lugude – nagu ka selle – puhul on vaja hetke tabada. Me ei osanud midagi oodata ja sattusime justkui lainetava lootuse ja lootusetuse tsüklisse. Igasugune võtete või stseenide kavandamine või filmi huvides tegelikkuseväline tegevuse suunamine oli selles olukorras täiesti meelevaldne. Mõnel õhtul istusime kaasprodutsendi, assistendi ja parima sõbra Mauroga (Mauricio Vergara) maha ja küsisime endilt: mida me teeme? Meil polnud veel aimugi ja meeleolu muutus päev-päevalt üha kurvemaks.
Pidid ju juhtima kaht paralleelset tegevust – filmivõtteid ja Lauri otsinguid.
Mul oli tihti tunne, et ühe asemel on kolm või suisa neli asja. Filmi tegemisel on tihti palju otsinguid, ebakindlust ja teesklust, et tead, mida teed. Seekord ma tõesti ei teadnud ja mul polnud ka millelegi toetuda. Mängufilmis aitab ettevalmistus, kui kahtlushetkel on vaja kindlustunnet ja ideid koguda. Aga Bogotás olid mul Mauro ja Eeva. Kummalisel kombel toetasime üksteist teadmises, et me pole üksi. Need olid mu tugipunktid.
Maailm, kuhu sattusin, oli täiesti uus, nägin oma kodumaad täiesti uue nurga alt. Lapsena Bogotás üles kasvades olid tänavainimesed ja narkomaanid nii tavalised ja just seetõttu ka täiesti nähtamatud. Nüüd oli esimene kord, mil ma lihtsalt ei näinud, vaid ka vaatasin. See oli paras ehmatus. Raske mitte ainult seetõttu, et tänavaelu on üks karm maailm, vaid kuna minu enda eelarvamused ja privileegid tõusid üha pinnale.
Filmis on tunda seda pinget ja ka meeleheidet. See on tõeline odüsseia läbi Bogotá tänavate.
Tagasi jõudes oli mul materjal, kuid mitte lugu, sest tegelikult olime Bogotás Laurit otsides teinud päevast päeva sama asja. Kuidas materjali organiseerida, kuidas rääkida lugu, millega saadakse suhestuda? Siin on suur osa Liisil ja Hendrikul. Meil kõigil on veidi mängufilmikogemust. Pidime võtma selle kogemuse ja peegeldama mitte üksnes meeleheidet. Materjali vaadates leidsin, et olen filminud palju linde ja pilvi, kuid Liisi ja Hendriku väga tugev loojutustamistunnetus andis mulle vabaduse minna mööda luulelisemat rada ja niisugune see film kokku saigi.
Kindlasti on selles filmis poeetikat, kuid ka klassikalisi põnevikuelemente, kus vaataja pole päris kindel, et nägi seda, mida oli näinud. Kas need valikud tegid juba enne?
Jah, osaliselt küll, kuid osaliselt tulenes see ka vajadusest, sest paralleelselt tegelesingi Lauri otsimisega ja seetõttu on kaameratöö reageeriv. Näiteks: vaata, ta on seal! Ei, hoopis seal! Üldiselt püüdsin vältida kannatuste filmikunsti (cinema of misery), mis Ladina-Ameerikas millalgi tooni andis. Lisaks eetiline valik – me ei saa näidata inimesi, kes seda ise ei taha. Ütlesin operaator Giuliale (Giulia Ducci), et ta hoiduks nägude filmimisest. Need, kes filmis näha on, olid filmimisest teadlikud ja sellega päri.
Siiski teadsime juba algusest, et Colombia ja Eesti meeleolud erinevad. Eesti on staatiline. Kontrollime, milline on kaader ja koloriit. Bogotá on seevastu kaos. Selline on mu enda kogemus. Bogotá ongi üks kaos, milles on ka oma imelik ilu. See linn pole mingi ilupilt, kuid ometigi temas midagi on. Hiljem hakkasin seda juba teadlikult otsima, veidrad kontraste ja kohti. Vahel kasutasime ka lainurkobjektiive, et Eeva paistaks suurlinna taustal hästi tilluke.
Bogotá on tõesti suur ja omapärase atmosfääriga, mida võib kogeda kogu olemusega. Linn on kõrgel mägedes, sõna otseses mõttes pilvedes, niiske. Ühelt poolt sirged tänavad ja avenüüd, mis jagavad linna sümmeetrilisteks kuubikuteks, teisalt aga võib keskkond vaid viiekümne meetri järel vahelduda. Kunagi ei tea, kuhu satud.
Tõsi, nii see on, Bogotá tekitab segadust. Kui hakata vanalinnast põhja poole liikuma, siis esimesed 10–15 kvartalit on meeldivad, kuid siis jõuad 22. tänavale ja mõistad, et mõnel tänaval on parem mitte käia. Siis tuleb punaste laternate rajoon ja pärast seda juba moekad restoranid. Mäest üles liikudes on uhked kortermajad segamini skvotitud naabruskondadega. See kõik on selgusetu, kuid selles on ka oma loogika. Veider küll, aga selles õpitakse orienteeruma, elama. Olen oma Bogotá sõpradega arutanud, et kõik teavad väga hästi, mis peatuses on turvaline bussist maha minna – näiteks selles peatuses võib, järgmises mitte, kuid ülejärgmine on jälle ohutu. Selles puudub loogika, kuid nii seal elatakse. See on iselaadi organiseeritud kaos. Aga ükskõik millise aadressi leidmine on seal kordades lihtsam kui siin Tallinnas!
Aadressidel on peale koha leidmise teine tähendus, mille järgi jaotatakse Colombia ühiskond kuude astmesse.
See on meie koloniaalpärand Hispaania valitsemise ajast, kui ühiskond klassideks jagati. Viissada aastat tagasi oli valitsevaks klassiks hispaanlased, järgmised olid kriollod (juba Ameerikas sündinud hispaanlased – toim.) jne. See struktuur on imbunud meie ühiskonda ja kultuuri: Colombia on seni klassiühiskond ja me oleme harjunud nii elama. Kõige jõukamad on kuuluvad kuuendasse klassi, kuid vahel elavad nad kõige vaesemas, esimese klassi naabruskonnas, mistõttu maksavad ka vähem makse. Tõeline probleem on aga hoopis vaakum, kuhu on sattunud keskklass. Naljakas on kasutada arve, kuid kui viis ja kuus on jõukad ja neil on piisavalt vahendeid, ühele ja kahele on mitmesugused toetused ja juurdepääs riiklikule arstiabile ja haridusele, siis kolmel ja neljal seda kõike pole. Tuleb ise hakkama saada ja riigi toetusi on vähe, mistõttu ongi elu Bogotás üks pidev võitlus. On pisut neid, kellel on palju ja siis päris palju neid, kellel on vähe ja siis need imelikud vahepealsed, kel on toetuse taotlemiseks liiga palju, kuid äraelamiseks liiga vähe.
Kuhu kodutud, sealhulgas riigisisesed sundpõgenikud, kastisüsteemis paigutuvad?
Nendega on lugu selline, et nad üldse ei kvalifitseeru ega sobitugi siia süsteemi, mis aitab nende dehumaniseerimisele tublisti kaasa. Filmisime ühe stseeni, mis küll jäi lõpuks filmist välja, kus võõrutuskeskuses elav mees rääkis, ja ma mäletan seda ka oma lapsepõlvest, et kodututest räägitakse kui prahist – disposable. Seda terminit kasutataksegi. Teoreetiliselt võivad nad minna ka arsti juurde, kuid tegelikkuses saadetakse nad kuskile minema või pannakse vangi istuma. Samal ajal ei erine sõltlaste olukord sugugi Euroopast. Politsei ega ühiskond ei hooli ju neist. Hakkasime ise Laurit otsima, sest Eesti politseid tema kadumine ei huvitanud. Ta on ju sõltlane! See, kuidas suhtutakse Balti jaama läheduses alkohoolikutesse, sarnaneb suhtumisega Bogotás.
Minu arvates saab filmis linnast justkui Lauri kujund.
Viimasel ajal olen ka ise mõelnud, et neil on midagi ühist. Näeme vilksamisi Bogotád ja ka Laurit, nad on mõlemad ühtaegu sünged ja säravad. Minu kogemused on väga tugevas seoses sellega, mida filmimise ajal läbi elasime.
Veidi aega tagasi võitis film auhinna Bogotá filmifestivalil. Olen kogenud, et kolumblased on tundlikud oma riigi stereotüüpse kujutamise suhtes. Kas kartsid seda kodulinna linastust?
Jah, olin suisa hirmul. Kartsin väga Colombias osaks saavat vastuvõttu. Ka mulle teeb see kuvand muret ja ma ei oska öelda, kui palju Pablo Escobari ainelisi nalju ja kommentaare olen pidanud kuulma. See läheb korda ja ma ei tahaks seda kuidagi võimendada. Samal ajal ei saa me kolumblastena teha nägu, nagu seda kõike poleks. Et lükkame ajaloo vaiba alla ja näitame reklaame oma imelisest kohvist ja loodusest, mis muidugi on tõene, ka see on Colombia. Igal juhul pelgasin väga. Saatsime filmi Cartagena filmifestivalile ja sealse vaatajale oligi film üks hädaorg. See tegi mind ettevaatlikuks. Valmistusin edaspidiseks negatiivseks tagasisideks, jäädes siiski autorina tehtud valikutele kindlaks. Bogotá filmifestivalil võitis film aga hoopis publikupreemia, mis oli mulle kõige väärtuslikum, kõige tähenduslikum auhind üldse. See tähendab, et film puudutas neid. Prantsusmaa filmifestivalil sain samuti samasuguse tagasiside osaliseks. Kolumblased, kes seda vaatasid, ütlesid, et esimesed neli minutit valdas neid õud, et taas üks tänavaelu piin, kuid filmi edenedes arvamus muutus. See on film lootusest, see on perekonnast, kes ei kaota lootust. See on Colombias, sest nii on, nii juhtus, kuid sama hästi oleks see võinud olla kus iganes.
Jah, hoolimata teemast ja asukohast on see film väga universaalne.
Paljud on öelnud, et kinost välja tulles on peas mõtted oma perest, emast ja õdedest-vendadest. See film on nagu oma pere peegel. Ja see oligi meie eesmärk – teha midagi üldinimlikku, keskendudes perele ja üldse seostele, mis meid koos hoiavad.
Filmi kannab ennekõike see, kuidas suhted ja rollid selles kolmnurgas avanevad ja muutuvad.
Eeva, ema Hille ja Lauri kolmnurk oli kestnud juba ammu enne, kui Colombia nende ellu tuli. Näeme, kuidas nad aastatega on tekkinud väga keerulise suhtedünaamika, mis justkui toidab iseennast. Minu kui filmitegija õnn oli see, et filmimise käigus see kett purunes ja kõigest hoolimata on filmis palju lootust.
Mitte ainult lootust, vaid ka meeleheidet. On armastust ja vihkamist, on palju kontraste.
Tõsi, suhted on väga mitmetahulised. Seda filmi vaadates tajun isegi, et armastus ja vihkamine on nii põimunud. On unistused ja kohustused ja lõpuks on üks paras segadus ning mingil veidral moel see ongi perekond. Perekond on üks segane nähtus, kuid mis teha.
Sõltuvusprobleemiga perel on veel eriti raske. Sõltuvusega on ühiskonnas seotud palju stigmasid. Usutakse, et pere saab ise hakkama, kuid see pole nii. Rääkisime Colombias paljude abiorganisatsioonidega ja Eestis saime koostöös valitsusega valmis veebisaidi, kus saab jagada oma lugusid, otsida infot ja paluda abi. Varem seda ei olnud, kuigi Eesti on riik, kus, kui ma ei eksi, on noored kõige altimad mitmesuguseid (narkootilisi) aineid proovima. Sellel veebilehel saab jagada või leida infot, ilma et keegi valesti või hukka mõistaks, läbikukkunud vanemaks või inimeseks peaks. Sest nagu üks endine narkomaan ja praegune nõustaja meile Bogotás ütles: see on meis kõigis olemas, see määramatu tühjus, mida püütakse täita narkootikumide, alkoholi, armastusega – kellele mis.
Ja siit ka filmi pealkiri?
„Üht kaotust igavesti kandsin“ („A Loss of Something Ever Felt“) on Emily Dickinsoni luuletus ja pealkiri oli ainus kindel asi juba enne Colombiasse minekut. Mulle on soovitatud seda muuta, sest on liiga pikk ja keeruline, kuid teadsin, et see on õige. Mingil moel see resoneerib filmiga, väljendab selle keerukust. Ma ei tea, kas kõigi arvates, kuid selles filmis … suutis Eeva minu meelest taasluua ühenduse armastuse killukestega, mida nad Lauriga lapsepõlves jagasid. Sellest see film ongi. Nüüd on see minevik, läinud, ja sellest on kahju, kuid neid helgeid hetki üles leides on näha, et neid ümbritseb ka valgus ja lootus. Ma ei usu, et sellele filmile võiks leiduda paremat pealkirja, eriti arvestades, et Emily Dickinson on lihtsalt suurepärane, palju-palju sõnaosavam kui mina.
Iga dokumentaalfilmi tegemine on filmitegijale rännak, kus elatakse teist elu, kellegi teise elu. Ja tullakse sellest välja kellegi teisena.
Tõesti, see oli paras rännak. Töötan peamiselt mängufilmidega, kuid teinud ka ühe dokumentaalfilmi, kus keskmes oli mu oma pere ja tragöödia, mis meiega aset leidis. Mu vanem vend mõrvati ja me ei tea, miks ja kuidas see juhtus. Oma esimest dokumentaalfilmi alustades ei saanud ma aru, et see on kõnelus vennaga, et püüan leida vastust ja selgust. See kõik võttis palju aega, lõpetasin filmi alles pärast Eestisse kolimist. Nii et selline kogemus oli mul juba olemas. Ma tean, mis tunne on see tühjus, kui ei tea, mis juhtus inimesega, kellest väga hoolitakse. Ja kuigi ma ei saa kunagi lahenduse jälile, on väga tähtis, et olen saanud Hillet ja Eevat aidata.
Samal ajal on dokumentaalfilmi tegemise juures valitsev teadmatus mulle nüüd meeldimagi hakanud. Mõte, et filmitegijana ei ole mul vastus valmis. Tahaksin selle kuidagi mängufilmi maailma üle kanda. Et oleks vähem kontrolli, sest väiksem kontroll sunnib olema avatum. Kas pole see siis kunsti eesmärk? Kui pakun sulle oma südame ja sina oma, siis loome midagi. Aga kui keegi ütleb, mida teha, kuidas olla, siis on see ehk liiga ühepoolne? Kui kõik on juba ära otsustatud, perfektselt välja timmitud, siis on vastused enne otsima asumist juba olemas, mis omakorda tähendab, et osa valikuid on välistatud. Ehk on hoopis tähtis hoida uks avatuna teadmatusele?
Kindlasti polnud ma ainus, kes viimastel nädalatel ootas kannatamatult, millal valimised läbi saavad ning linnaruumi uputav ja postkaste ummistav reklaamireostus kaob. Ometi oli ju tegemist demokraatia pidupäeva või õigemini pidunädalaga. Millest siis selline vastumeelsus ja tülpimus?
Põhjusekobara pealmine kiht on esteetilist laadi. Ma tõesti ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle meelest oleks valmiste aegu pesunööridel tuule käes laperdavate PVC-palakate plagin või laternapostide otsa, bussipeatustesse ja järelhaagistele kinnitatud reklaamplakatitelt vastu vaatavate kandidaatide ainitine hääli noriv pilk midagi toredat ja kaunist. Mõõdutundetu ja pealetükkiva välireklaami rohkuse kõrval hakkasid lõppenud valimiste eripärana silma usinalt ringi vuranud või rahvarohketesse kohtadesse pargitud valimisautod, millele oli võõbatud kandidaadi nimi ja number, mõnel juhul ka tema näopilt. Niisuguseid ratastel reklaamtulpi oli varasemate valimistega võrreldes rohkem. Raske öelda, kas nupumeeste autod tõid neile valimistel edu või mitte: keskerakondlase Lauri Laatsi kopsakast häälesaagist on juba palju juttu olnud, kuid endisel reformierakondlasel ja seekord Keskerakonna nimekirjas kandideerinud vikaardiakon Igor Gräzinil, kelle kirju sõiduk seisis ühel sügisõhtul ka minu koduaia veeres, nii hästi ei läinud. Ent nii või teisiti on selline nägude paraad, olgu plakatitel või autodel, küllalt kole vaadata.
Pahameele teine põhjus peitub asjaolus, et valimiskampaania kavandamisel nii suures mahus välireklaamile panustades on enamik erakondi valinud kõige primitiivsema tee. Nende ahvatlust võib muidugi mõista, ent mitte heaks kiita. Esimest korda tohtis tänavu ka valimispäeval agitatsiooni teha, muidugi ärgitab see koondama suure reklaamivoo just viimastele nädalatele ja lööma kogusega. Siia lisandub veel hirm, et kui meie kõiki poste ja planke täis ei kleebi, siis teevad seda konkurendid – ja ongi häda käes.
Raske on mitte nõustuda valimisõhtul „Aktuaalse kaamera“ eetris politoloog Tõnis Lehe suust kõlanud väitega, et seekord jäi puudu värsketest ideedest. Usutavasti pidas ta kõige muu kõrval silmas ka vormi, millesse erakonnad olid otsustanud pakendada oma lubadused ja plaanid, kuidas valijate elu üha paremaks muuta. Naiivne oleks loota valimisplakatite ja ribareklaami kadumist, selleks on need erakonna kui kaubamärgi pildil hoidmiseks ja esile tõstmiseks liiga tõhusad vahendid, kuid järgmistel valimistel ootaks erakondadelt vähem sellist vaippommitamist ning rohkem nutikust ja reklaamivahendite mitmekesisust. Ühismeedia tähtsuse kasvust on juba juttu olnud, ent kindlasti annab välja nuputada veel palju viise, kuidas tõhusalt ja keskkonnasäästlikult valijateni jõuda.
Mitmed politoloogid on valimistulemusi kommenteerides toonud esile, et rohelistele võis saatuslikuks saada (paljude muude hädade kõrval) see, et teisedki erakonnad – kes vähem, kes rohkem – võtsid seekord keskkonnateemad jutuks. Seda üllatavam, et tuhanded ja tuhanded ruutmeetrid PVC-kangast ja klantspaberit, mis valimiste tarvis näopilte täis trükiti, ei pannud erakondi oma valikutes kahtlema. Isegi kui eeldada, et suur osa sellest kraamist läheb pärast mahavõtmist ümbertöötamisele, pole see kindlasti loodus- ja keskkonnasõbralik käitumine. Tõsi, kohtas ka patukahetsuse ilminguid. Valimiskünnise ületanud erakondade ettevõtmistest hakkasid silma Eesti 200 Viimsis korraldatud metsaistutustalgud, kus istikute abil taheti korvata valimistrükisteks kasutatud umbes 800 kg paberi kulutamisega tekitatud kahju. Abiks seegi.
Riigikogu valimised on pooleteise aasta pärast. Valijate nutikusele ma üleliia ei panustaks, alati võiks seda olla rohkem, ent siiski tuleks erakondadel tõsiselt mõelda ohule, et valijad hakkavad varem või hiljem nende senise käitumise põhjal kahtlema poliitikute suutlikkuses ajada riigiasju säästlikult ja keskkonnasõbralikult, ning loovutavad oma hääle neile, kes seda tahavad ja suudavad.
Tuleb ette, et ajakirjanik saab mõnelt tähtsalt ja kaugeltki mitte tagurlikult naiselt kätte tõdemuse, et too ei pea end feministiks. See pistetakse siis kärmesti juhtlõiku: näete, edukas naine, aga feminist ei ole! Ilm pole hukas! Nii juhtus septembris president Kersti Kaljulaiuga ja mõni aeg varem olümpiavõitja Katrina Lehisega. Ometi esines Kaljulaid tolles intervjuus, mille kokkuvõtet ühismeedias üllatunult jagati, läbini naisõigusliku jutuga (šovinistlikud eelarvamused, vajadus toetada üksikemasid, kes lapse kõrvalt karjääri teevad). Kaljulaid arvas, et tema seisukohad kuuluvad pigem mainstream’i ja paistavad vaid Eestis feministlikuna. Aga kas peavoolja feminism ei võikski kokku käia?
Ühesõnaga, jätkuvalt kerkib küsimus: mis paneb inimesed sellest f-sõnast distantseeruma? Kas ehk liigne aukartus feminismiteooriate ja aktivistide vastu, feminismi mõistmine kitsa tegevus- või uurimisvaldkonnana? Kaljulaiu väide, et ta on sel teemal „täiesti ebakompetentne“, lubab nii arvata. Sagedamini pelgab inimene vist siiski, et rikub oma mainet, kui nimetabki end selleks kolliks, kes feminist suure rahvaosa tavateadvuses ikka veel on. Sellest on palju kirjutatud, Feministeerium teeb pidevalt valgustustööd, aga ikka ei piisa.
Riina Sikkut ütles teisipäevases intervjuus Kuku raadiole, et praeguse Eesti nägu on kõige rohkem kujundanud sotsiaaldemokraatia. Kui ajakirjanik tegi „oot-oot“, ütles Sikkut, et siin pole küsimustki. Adekvaatne jutt. Ilma sotsiaaldemokraatlike põhimõtete, sotsiaalset turvalisust tagavate institutsioonideta ei kujutaks oma elu ette ei neoliberaalid ega konservatiivid. Samamoodi võiksid konservatiivsemadki kodanikud tunnistada, kui suure osa meie maailmast on mõnusamaks kujundanud feminism.
Käisin kunagi Viinis konverentsil, mille teemaks olid Ida-Euroopa naised (olen sellest Sirbiski kirjutanud, 15. XI 2015). Tutvumisringis ütles üks noor leedu kunstnik: „Mu meelest on iga normaalne inimene feminist!“ Olin nõus: nagu ennegi viitasin, peaks baasfeminism olema peavoolu osa. Lääne asjatundjad reageerisid leedu tüdrukule matroneerivate muietega. Eh, naiivik! Meil on ju mitut sorti feminismi ja mõned on õigemad kui teised! Jagati puid ja maid, kes kui õiget feminismi esindab ja milline peaks ortodoksne feminism välja nägema, ning see pingestas veidi ürituse õhkkonda.
Aga ega ilma olemuslike küsimusteta ei saa, need kerkivad meiegi feministidel. Kas feminism tähendab aktiivset solidaarsust vähemustega ja kas progressiivse poliitikata saab olla feminismi? Ja kas neoliberaal saab olla feminist? Mu meelest küll. Mitte et ma säärast vaadet pooldaksin, aga vabaturg ja naise emantsipatsioon pole põhimõttelises vastuolus. Illiberaalide juures on feminismi siiski raske ette kujutada; kui nemad naisteemat väärtustavad, ei tahaks seda nii nimetada. Aga kuidas on lugu nn TERFidega (trans-exclusionary radical feminist ehk see, kes arvab, et feminism peaks seisma üksnes sünnipäraste naiste eest)? Kui eeldada, et feminism (see „õige“!) peaks igal juhul olema solidaarne inimestega, kes on sooprobleemidega kimpus, on TERFide feminism üpris kahtlane – ehkki paneb viimaks mõne konservatiivsema inimese „represseeritud feministidele“ kaasa tundma.
Philip Larkin kirjutab luuletuses „Kõrged aknad“ („High Windows“), kuidas ta kaht noort vaadates mõtleb, et tüdruk võtab tablette või kasutab pessaari, ja õhkab: „Tean, et see on paradiis, / millest kõik vanad on unistanud kogu elu – / kütked ja žestid lükatud eest / nagu kiviaegne kombain, / ja kõik noored lasevad pikka liugu / õnne poole, lõputult.“ Kui ma kuulen, kuidas mu 12aastase õetütre sõbranna on otsustanud olla trans, ja näen, kui loomulikult noored seda võtavad, tekib tahtmine kirjutada samalaadne luuletus. Kõrged aknad tulevad pähe, ja sinine õhk. Tõsi, paradiisist on asi kaugel. Aga kindel on see, et soolisuse tulevik on kirju, siin ei aita enam miski jaur ega tänitamine. Abi oleks laiematele hulkadele (mullegi!) sellest, kui mõni asjatundja tutvustaks meedias järjepidevalt termineid ja teemasid. Kas või mingis seda laadi formaadis nagu Janek Kraavi post-sõnastik.
Ah jah, pakkusin ühes Facebooki lõimes välja, et annan auhinna sellele, kes suudab panna värske presidendi (siiralt) ütlema lauset „Mina olen feminist!“. Jään ootama.
Kujutle end öhe, kui kell pool neli – kainelt – koju jalutades trehvad ainukese liiklejana suurel tühjal ristmikul jalakäijate punast foorituld. Kas jääd rohelist tuld ootama? Aga kui nägemisulatuses seisab politseiauto?
Mida vabadus minu jaoks tähendab? Mis tegurid mu vabadust määratlevad? Üldiselt ja igas konkreetses olukorras. Sisemiselt. Ja väliselt – vähemalt käitumuslikult. Sisemiselt, muidugi, olen täiesti vaba. Kas või ajuvaba. Nagu süütu laps. Kui ma seda märgata ja hinnata oskan. Sageli ei oskagi. Pigem tunnen end juba natuke süüdi. Kas või avalõigu provokatiivse mõtteharjutuse pärast. Ja ometigi. Kui vabadus tähendab (ka) vastutust, siis kelle või mille eest ma seal öisel tänaval vastutan? Ja kelle või mille eest vastutab korrakaitse?
Kui olen omandanud õige ühiskonnaliikme eeldatavad institutsionaliseeritud väärtused, olen päris hästi vabastatud. Haridus-, tervishoiu-, toidukaubandus-, valitsemis-, kommunikatsiooni- ja turvasüsteemid (nii riigi- kui erasektoris) jne aiva vabastavad inimest tunnetus- ja mõtlemisvastutusest: mida õigupoolest tähendab minu meelest tarkus, tervis, toit, suhted, turvalisus jne. Tõde on neis kategooriates määratletud vastutavate institutsioonide tasandil ning kujundatud siltideks pakenditel, millest välja on võimalik jääda vaid väga suure ja selge, kõrvaltvaatajale ehk groteskse sisemise vabadusetungi ajel. Kuidas see tung meiega kaasa sünnib, on keerulistes oludes võimeline vegeteerima ja siis tärkama, on ilmselt ime. Ehk toidab seda imet, kui veidi imestame – kas või selle üle, kui iseenesestmõistetavalt oma vabastajaid aktsepteerime.
