Pealelend – Liisi Aibel, Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali nõukogu esimees
TAMBET KAUGEMA
Erakogu
Eesti Kultuurkapitali 2022. aasta esimese taotlusvooru rahataotlusi saab esitada kuni 21. veebruarini. Näitekunsti sihtkapitali rahajaotamise korras on tehtud mitmeid muudatusi.
Millised muudatused puudutavad näitekunsti sihtkapitali jaotatavat raha?
Näitekunsti sihtkapitali nõukogu liikmed on olnud kaua mures, et vabakutselistel loovisikutel puuduvad sotsiaalsed garantiid. Muidugi on see üldine häda ja kummitab teisigi kultuurivaldkondi. Näitekunsti sihtkapital on seni toetanud lavastuste väljatoomist nii, et loomingulise meeskonna liikmetele on saanud taotleda tasuks loometöötoetusi, millelt makse ei maksta ja jäädakse seega ilma ka sellega seotud hüvedest. Praegusest taotlusvoorust alates saab lavastuste väljatoomiseks taotleda raha vaid palgafondi tarvis. See on suur ja põhimõtteline muudatus. Muidugi peavad nüüd maksude võrra tõusma ka toetussummad, mistõttu saab esialgu eraldada raha väiksemale hulgale projektidele, ent edaspidi tõuseb sellest otsusest loodetavasti palju kasu.
Endiselt saavad loomingulise meekonna liikmed eraisikuna taotleda loometöötoetust, mis on mõeldud suuremahuliste ja spetsiifiliste projektide ettevalmistamiseks. Need toetused jäävad maksuvabaks. Sellised loometöötoetused võimaldavad loovisikul võtta end kaheks-kolmeks kuuks muudest töödest priiks ja keskenduda ühele projektile – see puudutab ettevalmistustööd enne prooviprotsessi.
Üks uuendus on veel. Kui seni pidid taotlejad arvestama tasu piirmääraga, mis puudutas vastavat ametit pidavaid loovisikuid (lavastaja, kunstniku tasu piirmäär jms), siis nüüd on see kaotatud. Loodame, et teatritegijad, produtsendid jt hindavad vabadust, kuid ühtlasi tajuvad ka sellega kaasnevat vastutust ning mõtlevad tööprotsessi ja loomemeeskonna iga liikme koormuse täpselt läbi. Näiteks viie etendajaga lavastuse korral said kõik viis siiamaani üldjuhul võrdse summa, nüüd on aga võimalus tasu diferentsida, nii et peaosaline saab rohkem ja kõrvalosatäitja vähem.
Kuulen mittekoputust meie ühise kultuuriruumi uksele
VALNER VALME
Oletame, et on mingi sein. Siinpool seina on see, mille kohta iga päev sada korda öeldakse „kultuuriruum“. Kord öeldakse seda asjalikult, analüüsivalt, kord jällegi õhkavalt ja paatosega. See sõna on nii ära trööbatud, et mõnikord tundub kultuuriruum täitsa tühi. Kuigi ei saa olla, see on ju see ruum, kus luuletatakse ja maalitakse.
Sellega on nagu kosmosega: tead küll, et kõik on kosmos, järgmine päikesesüsteem ja tähed, seina ette ei tule, aga ikka täpselt ei tea ka ja mõtled, mis on kosmose lõpu taga.
Nii näib ka, et on luule ja siis on see luule, mis on tehtud teises toas, seina taga, luule lõpu taga. Või on tehtud enne luulet, selles luuleruumis, kus hõljuvad alles mõtted, mitte valmis värsid.
Stopp, ütleb Sirbi lugeja. Kas ma tahan öelda, et Kristjan Haljakult ilmuvad mingid prooviruumisalvestised? Impro, toores kraam? Nõnda võis eelnevast jutust aru saada, aga nii see ei ole. Luule on vaba nagu džäss, aga ka džässis tehakse standardeid, kopeeritakse vabadust. Kui luule läheb luulevälisesse või luule-eelsesse kohta (on see aeg? on see ruum?), siis on tegemist sellega, mis luule olema peabki: nähtamatu nähtavaks tegemine, nähtava nähtamatuks tegemine ning äratundmisrõõm tundmatuses (see võib olla ka äratundmiskurbus või -äng).
Ka arvustades võiks paotada ust tuntud ja läbivalgustatud kultuuriruumist välja. Aga arvustamisega on ju nii, et ega ei oska. Õigeid sõnu ei ole või on teised arvustajad need juba ära öelnud. Ilmselt tabaks arvustusest paremini Haljaku biiti ambient-muusika või kosmiline võnge. Lükkasin tähtaega edasi, luulekogu ammu loetud, muljed saadud. Lehetoimetaja ees piinlik. Endale ei suuda otsa vaadata. Tulevad juba mõtted, et kas ma olen üldse inimene.
Ring, ring, ring ümber kahvatu kuu
Siis panin kõrvu mängima Israel Vinesi albumi „And Now We Know Nothing“ („Ja nüüd ei tea me midagi“, 2020) ja see andis laused. Alles pärast vaatasin, mis on selle, mõistagi sõnadeta, albumi pealkiri: ja ring sulgus, ja ring avanes.
Mööda ringi sõidab mängurong. Ilmselt Ida-Saksa oma, nagu neid mu lapsepõlves rikkamate nõukogude inimeste lastel kodus oli. Kristjan Haljaku kuues luulekogu „Warszawa centralna“ püsib pealtnäha neil rööbastel, millele autor on sündinud: dekadents ja sürrealism.
Lihtne on öelda „sürrealism“. Rööpad viivad võib-olla uude jaama. Nagu sürrealism vooluna märgib reaalsuse vormi, mitte olematut irdilma, ja alateadvus on teadvuse osa, mitte väljaspool teadvust, näiteks kivi sees peituv tundmatu tumeaine– nii on ka kummaline luule ikkagi luulediskursuse osa, mitte mitteluule. Nõustun arvustajaga, kes leidis Haljaku üle-eelmise luulekogu „Verlaine’i revolver“ puhul, et tema meelest tehakse Haljakule pideva prantsuse kirjanduse, sürrealismi ja dekadentsi meeldetuletamisega ajapikku karuteene: „Tema luules on ometi midagi veel.“1 Jah, see on umbes sama, nagu looduslüürikule öelda, et kuule, jälle sa kuuled mingeid uusi helinaid selles puulehtede sahinas. Ja samal ajal ei aduta, et loodusluuletaja on astunud sammu kõrvale ja tema värssides põksub biitluule või hoopis kaigub suurmehele pühendet mälestuslaul.
Kristjan Haljak luulekogu „Warszawa centralna“ esitlusel.
„Warszawa centralna“ on kindlasti vähem sürrealistlik kui rohkem vabavoolukirjutust järginud (või matkinud, keel põses) „Uus inimene“ (2017). „Warszawa centralna“ on ühest küljest kaos väljaspool luulekosmose hierarhiaid, teiselt poolt vaadatuna kontrollitud mõttemäng, mis takerdub paratamatusse, milleks on sõnad. Haljak on sõnade käes vangis („Mida sa palud keeles, millest keegi aru ei saa, mida sa otsid nendest silpidest, toonidest, vahelikest häältest…“, lk46), ta ootab pausi, järgmist peatust, aga ta ei tea, kas saab selles maha minna. Ta otsib kindlas vaos ühtaegu sama vagu ja muud vagu ja tegelikult naudib seda paratamatust, nagu mõned naudivad sidumismänge.
„Luule huvitavam osa on alati tegelenud ühtlasi selle ümberdefineerimisega, uute alade mitte ainult vallutamisega, vaid ka leiutamisega,“ nagu on öelnud Rebekka Lotman.2
Haljaku lähtekohad on küll Baudelaire ja Breton (keda mõlemat on Haljak tõlkinud) ning paljud teised prantsuse suurkujud aastakümnete või isegi sajandite tagant, peale luuletajate filosoofid, kunstnikud, romaanikirjanikud. Rimbaud’d ja Bataille’d on mainitud käesolevas luulekogus, Verlaine’i või Huysmansi kohaolu on aimata: see on iginooruslik maailm, mis paradoksaalselt on sündides vana, võiks isegi öelda, et elab surres, ja selles mõttes ei ole tähtsust, et prantsuse dekadendid on surnud ja Haljak on noor mees, kes elab täiega. Mängus on tunnetus, kus kalender ja kalmistu ei loe, Baudelaire’i surma-aasta 1867, Bretoni surma-aasta 1966, Haljaku sünniaasta 1990, aasta 2022 või 2140– mittelineaarses ajakäsitluses, kosmosest vaadatuna võib see kõik olla sama hetk, nii nagu lund võib sadada igal neist aastaist, võib langeda ka värsket luulet, kus öeldakse, et „spiidiga on lõpp“ (lk29) või „teisel jõulupühal istun inimeste köögis suitsetan kanepit ja/ kuulan keelt ja ehmun ütlen midagi kuuleb mere kohinat“ (lk49).
Näited pole toodud rõhutamaks narkootikumide osatähtsust vanade prantslaste luules ja „Warszawa centralnas“, vaid näitamaks maailmapildi nihkumist argiselt (meie aeg, Eesti elu) või tavamõistes poeetiliselt (loodus, linnaromantika, inimtunded) sellele, mis jääb sirmi taha: õõnsus, kummastus, lagunemine. Nende olekute või isegi hoiakute metafoorideks on siin sageli seks, alko, narko, dekadentlik meeleolu. Haljaku persona, enamasti mina-vormis, on pidevas segaduses, sest kardab selgust. Mis on selgus? „Aktuaalne kaamera“? Eesti kirjanduse lipupäev? Nakatunud? Elektriarvekompensatsioonidiskussioonid?
Selgus valgus üle valgustatuse
Luuleselguse „huvides“ jätkab Haljak ka luule ja proosa piiride kohendamist: juba „Illusioonides“ alustatud pikad ja idiootsed allmärkused (antiallviited, nt „Tegelik. See on tõesti tegelik. Oli“, lk17) kobrutavad kohati üle lehekülgede.
Nappidel lehekülgedel saab selgeks, et reaalsusest selgem on pealesunnitud reaalsuse vältimine, seetõttu „bulgaaria pinot noir hašiš kas lisada sinna me alasti ihud/ vestlused metafüüsilisest üksindusest ühised nägemused“ (lk50).
„Verlaine’i revolvris“ alustatud vormis, kus ka paigast loksutatud sonette, lahustab luulemina end aina ambivalentsemaks, toimub persooni laienemine lugejaile, ühel hetkel on see Haljak, teisel hetkel Haljaku luulehääl, kolmandal hetkel „anonüümne lugeja“, järgmisel hetkel mina, Valner, keegi kirjutab meid sisse ja me oleme mõistatuse vastus. Ja samal ajal, kui me oleme hõivatud, distantseerib autor end: „Rohkem ei ütle ma iseenda kohta mitte ainsat sõnagi. Ometi annan teile lõpetuseks veel ühe väikese mõistatuse“ (lk42). Mõistatus ise räägib sellest, et Šveitsi kunstniku Alberto Giacomettiga (1901–1966, suri Bretoniga samal aastal) arutleti selle üle, et, jah, õpetatakse küll „sukelduma psühhedeelse-transtsendentse sfääri põhjatusse valgesse“– hällist hauani nähakse selle huugamisega vaeva –, „ent manduma ei õpetata kuskil“.
Ja me näeme, et pole mingit kogukonda, vaid loodud kultuurikogemus oli illusioon. Haljak jätab igasse ritta taganemistee endale ja lugejale: istume kinos servakohal, kust õnnestub teisi segamata uue kokakoola järele (milleks?) või põiele (milleks?) lipata, aga ometi, ärgem jätkem filmi tähelepanuta. Film ütleb, et mandumisoskuses on asja võti. Haljakule võib närvidele käia see pidev valgustumise ja eneseleidmise ja uute põnevate kogemuste ja isegi psühhedeelse surramurra (meie olemegi next level shit!) pealesurumine. Või siis käib see närvidele ühele lugejale ja Haljak võimaldab seda.
Kus või kes surub, ega ei tea. Kõik on ju hästi tegelikult? Ei ole. Ei tea. Igatahes Haljak aitab tõrjuda mingit survet. Kultuuriruumi uks sulgub, me oleme vabad.
Ääremärkusi teaduse vahelt – Igast sitta ka uuritakse
LAURI LAANISTO, kes tunneb, et pärast möödunud aastat ei saagi enam muust kirjutada …
Olen ühe teadusseltsi presiidiumis ja seal meie president räägib ikka, et raha on ju maailmas olemas, tuleb lihtsalt osata õige koht üles leida ja sealt küsida. Sest nagu teaduslikud ühingud ja seltsid ikka, kipub ka meie oma pidevas rahahädas olema. Ja mitte ainult teaduslikud ühingud, vaid teadus ja teadlased üleüldse. Vist … Igatahes juhtus nii, et sattusin lugema, täiesti ilmaasjata, üht teadusartiklit omaenda huvialadest sootuks eemal. Jäi netis möllates silma, nagu ikka juhtub.
Igatahes olid selles kajastatud uurimistöö ainurahastajad Bill ja Melinda Gates, s.t see fond, mis neil on1 ja mille kaudu nad juba ammu korralike metseenidena maailma päästavad vaesuse, haiguste ja ebavõrdsuse vastu võideldes, nagu selle organisatsiooni juhtlause ütleb.2 Usun, et nad teevad seda täiesti siiralt, hoolimata kõigest, mida näiteks Bill Gatesi kohta ühismeedia teatud suunas kaldu kõlakodades räägitakse. Ja mitte ainult ei räägita – ka tegutsetakse. Hiljaaegu oli näiteks Londonis laia profiiliga antivaksikute-vandenõuteoreetikute protestiaktsioon ühe Appleʼi poe juures, mida rünnati munade ja karmide sõnadega.3 Protestijad olid nimelt veendunud, et Appleʼi juht on Bill Gates. Kuigi, ja seda teab isegi endine USA president, et Appleʼi juht pole keegi muu kui Tim Apple.4
Niisiis on seda va siirust igasugust, nii puhtsüdamlikku kui lihtsüdamlikku. Aga selline lihtne maailmaparanduslik siirus, rikkuriks saanud nohiku – ja Bill Gates on nohik uhkusega5 – siirus kipub sageli alla heitma nende ees, kes oskavad väga osavalt ja pealetükkivalt raha küsida. See on nii igal pool, mitte ainult teaduses. Sest kuidas muidu kas või Eestis nõnda palju neid vene keelt kõnelevaid „investoreid“ usaldatakse, kes kusagilt Tšehhi ja Küprose kärarikastelt tänavatelt helistavad, et sulle heast südamest soodsat teenimisvõimalust pakkuda. Ja erinevalt Gatesidest pannakse sinna alla oma viimased veeringud.
Miilavad roojareaktorid igale keskväljakule!
See selleks. Liigume ülal mainitud artikli juurde. See kannab pealkirja: „Continuous, self-sustaining smouldering destruction of simulated faeces“, mida võib ehk tõlkida „Tehis(like) väljaheidete hävitamine katkematu isepüsiva miilamise teel“.6 Mnjaa, maailm on üha rohkem arenenud. Ei ole enam siin mingit „tuli tuha all“ ja „ükskord prahvatab vimm“ tüüpi ebastabiilselt miilavat inimkõntsa hävitamist. Asjad on stabiilsemaks läinud, ei maksa lihtsalt nii palju ajalehti lugeda … (Kuigi neid maksab kahtlemata alati igaks juhuks varuda, eriti ebastabiilsetel aegadel, ja eriti neid, mis pole trükitud kriitpaberile ja on seetõttu alternatiivkasutatavad, näiteks Sirp.)
Mida siis selle uuringu raames tehti? Artikli autorid ehitasid 37 cm kõrguse ja 6,25 cm sisediameetriga roojareaktori, valmistasid suure hunniku inimväljaheitele sarnanevat kraami ja kukkusid seda siis selles väikeses reaktoris põletama. Mõõtsid põlemise ja põletamise stabiilsust, reaktorist väljutatud tuha kalorsust jne. Ja said tulemuseks, et kõige kvaasistabiilsem on miilamine siis, kui väljaheite pealevool reaktoris on 0,11 cm sekundis.
On omajagu vaieldav, kas kliimakriisi tingimustes on üldse vaja välja töötada uusi lahendusi millegi hävitamiseks ilmtingimata põletamise teel, kuigi küllap patenteeritakse see väike roojareaktor varsti ära ja seda saab igast ehitus- ja aianduspoest oma koduaeda osta. Esialgu on lahendus välja töötatud arengumaade väljaheiteprobleemide lahenduseks. Nagu autorid kirjutavad: „Vaja on tehnoloogiat, mis suudaks arengumaade sanitaarprobleemide lahendamiseks kiiresti ja odavalt inimese väljaheiteid hävitada. Kuna inimeste väljaheited on ohuks rahva tervisele.“
Möödunud sajandil kirjutatud ulmeromaanidest on jäänud tulevikuprobleemidest sootuks vastupidine pilt: mis tahes orgaanilise ressursi pidev puudus. Mulle on meelde sööbinud kirjeldus Vladimir Voinovitši düstoopilisest raamatust „Moskva 2042“,7 mis pole küll kaugeltki padutõsine žanriulme, õigupoolest on selle vastand. Analoogseid probleemiasetusi leiab ka tõsisemast ulmest, näiteks Anthony Burgessi „The Wanting Seed“ („Puuduv seeme“, 1962). Aga Voinovitši raamatus on nii, et tuleviku-Moskvas (aastal 2042, nagu pealkirjaski) kehtib süsteem, kus kodus tekitatud nn teisene produkt tuleb ämbriga viia linna suurematel väljakutel ja muudes rahvarohketes sõlmpunktides paiknevatesse kogumisputkadesse, kust siis kaalu alusel saadakse vastu toidutalonge. Ehk siis teisese produkti alusel antakse võimalus hankida esmaseid produkte. Linn kippus küll hirmsasti haisema, eriti suured väljakud ja muud rahvarohked kohad, kuid mis teha – tsentraliseeritud süsteemid on siiski parimad võimalikest.
Siinkohal meenub ka üks Vadim Šefneri novell, küllap see oli „Tagasihoidlik geenius“,8 kus tagasihoidlikust leiutajast peategelase rahva seas populaarne konkurent leiutab konserviavaja, mis on paraku nii suur ja nii kulukas toota, et linnadesse rajatakse tsentraalsed konserviavamispunktid. Tuli võtta oma konserv ja suunduda sellega linna keskväljakule või mõnda teise sõlmpunkti, et seal siis konserviavajasabas kannatlikult seisnuna saaks selle lõpuks lahti teha ja siis padavai tagasi koju minna. Minu ettekujutuses sulavad need maailmad kokku – et kui on juba vaja linna minna, siis ühes käes pang ja teises kott konservi(de)ga.
Globaalsed geograafilised mustrid
Olgu peale. Arengumaades kipub tõesti olema, et inimesi ja pudulojuseid on palju, nad on tihedalt koos ja teevad häda sinna, kuhu parasjagu juhtub. Asi pole küll ehk nii hull kui keskaja Euroopa linnatänavatel, kus ainus viis ekskremendikihist enam-vähem puhtana läbisaamiseks oli näiteks kanda šopiine, mis on kuni poole meetri kõrgused platvormkingad, millega liikudes tuleb toetuda kas teenrite õlgadele või kasutada kõmpe. Igatahes ka tänapäeval kusagil Etioopias reisides ei maksa faranji’del kohalikku vett küll üldse tarbida. Häda number kaks kipub pärast seda oma konsistentsilt väga number ühe sarnaseks minema. Valgenahaliste turistide ajutised hädad muidugi kahvatuvad selle kõrval, et ebasanitaarsete elutingimuste tõttu sureb igal aastal sadu tuhandeid arengumaade lapsi. Hinnanguliselt puudub kahel ja poolel miljardil inimesel ligipääs meie mõistes normaalsetele sanitaartingimustele.9
Mind aga hakkas seda artiklit sirvides huvitama kaks kõrvalist asja. Esiteks: miks pidi selleks teaduseksperimendiks väljaheidet kunstlikult juurde tootma – kas siis õigest kraamist on puudust? Ja teiseks: millest ja kuidas seda valmistatakse? Mis on retsept?
Esimesele küsimusele artikkel vastust ei anna. Enamik autoreid on Kanadast Torontost ja üks Austraaliast Brisbaneʼist. Ju siis seal ei ole seda kraami piisavalt. Või, nagu see ikka kipub olema elusa või eluta loodusega seotud teadusvaldkondades – teadlased ei kipu hea meelega oma uurimustesse looduse varieeruvust sisse arvestama, kuna see teeb kõik niivõrd sporaadiliseks ja volatiilseks. Seda va varieeruvust on kuidagi jube palju, niipea kui seda lähemalt uurima hakata. Ja siis saabki järeldada vaid, et noh, sõltub … Ja eks me kõik tea ju omast kogemusest, kuidas meie endi päts kipub varieeruma, või kui on lapsed, siis kuidas nende oma. Ent „teisesel produktil“ on ka omad globaalsed biogeograafilised mustrid. Sahara kõrbes üksnes kaamelipiimast toituvate berberite ja tuareegide valged tuhkkuivad haisuta pabulad, versus … noh, mõelge ise sellele, mida Maarjamaa vaesed vetsud peavad pärast jaanipäeva sõna otseses mõttes läbi elama. Ja sellest kõigest, nii keskmisest kui ka äärmustesse kõikumistest lähtuvalt kujuneb välja see, kuidas me väljaheitesse suhtume. Kultuuriliselt, või nii. See ju sõltub väga sellest, milline see keskeltläbi konkreetses paigas on.
Suurepärase uuringu on teinud Nottinghami ülikooli inimgeograafia professor Sarah Jewitt ja tutvustab seda artiklis: „Geographies of shit: Spatial and temporal variations in attitudes towards human waste“ („Sitageograafia: inimsitasse suhtumise ajalis-ruumilised varieeruvused“).9 Eriti meeldivad mulle artikli esimeses lõigus ära toodud tsitaadid teemakohast poliitikat kujundavatelt inimestelt: „We need to put the word shit into people’s mouths“ („Peame inimestele sõna „sitt“ suhu panema“), kuna selle probleemiga ei kiputa üldse tegelema „as a result of the ‘great distaste’ surrounding shit“ („tohutu vastumeelsuse tõttu, mis sita suhtes valitseb“). (Artikkel on hea näide sellest, et kirjutatud on väga tõsisel teemal, aga samal ajal ajab pidevalt itsitama – ja pärast itsitamishooge jäädakse selle teema üle mõtlema.)
Jewitt on peamiselt uurinud teisese produktiga seonduvaid probleeme Indias, mis on sedasorti temaatikale küllap kullamaardla terve planeedi kontekstis. Seda kanti uurides on ta leidnud hulgaliselt huvitavat. Näiteks on India põhjaosas pudulojuste sõnnik väga väärtuslik materjal nii väetise kui ka küttena ning sealses agraarühiskonnas käib karm lakkamatu võitlus nii usurühmade kui ka sugupoolte vahel, et kes lehmakoogid endale saab.10 Samal ajal kui inimkoogid on täielik tabuteema, pigistatakse silm neid nähes nii sõna otseses kui kaudses mõttes kinni ja püütakse mitte sisse astuda. Psühholoogiliselt talumatu oli inimroojaga kokkupuutumine näiteks ka ühes Dovlatovi jutustuses räägitud loos figureerinud pruudi jaoks, kelle väljavalitu töötas sitapüti peal. Teenistus oli hea, ja, noh, ei olnud toona ega ole ka praegu hirmu, et tööd vähemaks jääks. Pruut ei suutnud seda mõtet taluda ja läks lõpuks hoopis mingile teisele tüübile mehele. Eesti keeles on selle jaoks suurepärane kujund: see mõte lihtsalt ei mahtunud pruudile pähe. Pulmapeole ilmus kohale ka endine väljavalitu, kes pani londi sööklaaknast sisse ja lükkas pumba tagurpidi tööle. Söökla tuli maha kanda, ja mees võeti kriminaalvastutusele.
Naljakas on ka ekskrementide omandivorm – sealsamas Indias kipub olema nii, et lehmakook kuulub sellele, kelle lehm koogi tegi, samal ajal kui inimese poetatud päts saab pärast poetamist kõigi omaks. See võimaldab poetada päts kuhu tahes ja hiilida kõrvale igasugusest vastutusest, mis võiks nii selle teo kui ka tagajärjega kaasneda.9
Teatud konsistentsivahe on inim- ja loomaväljaheitel küll, ent nagu Lõuna-Itaalia põliskultuur on tõestanud, toimib väetisena ka see esimene väga hästi. Analoogsed nähtused on säilinud nii Vietnamis kui ka paljudes Hiina piirkondades, kus öösiti liiguvad kanalisatsioonita külasid pidi päeva jooksul pange kogunenut kokku korjavad mehed puust kärudega, mida kutsutakse „meekaarikuteks“.9 Paraku on paljude põliskultuuride suhtumine omaenese teisesesse produkti kadunud, kuna peale kaubandusliku, kirjandusliku ja kõiksugu muu anastamise on olemas ka ekskrementaalkolonialism!11
Kuidas tehislikult toota
Aga see teine küsimus. Millest ja kuidas inimrooja kunstlikult valmistada? Ivo Fabrisi jt artiklist selgub, et seda tehti vastava standardi alusel. Nonii, kas tõesti on ka ISO-standard?! Siiski ei ole – see standard on pelgalt NASA oma, et uurida kuidas ekskremente kaaluta olekus käidelda saab. Selle standardi väljatöötajad on praeguseks pensionile jäänud NASA insener Kanapathipillai Wignarajah ja tema kolleegid ning see on avaldatud 2006. aastal .12 Töö on üsna revolutsiooniline – vähemalt nad ise väidavad oma artiklis, et kirjandusest nad varasemaid katsetusi selles vallas ei leidnud, senistes kosmoseprogrammides oli kosmoserakettide ja -baaside jms puhul testitud sanitaarsüsteemide tööd kas koerte, ahvide või kanade väljaheidete abil. See viimane on küll šokeeriv, kuna linnud, kui nüüd erialaterminoloogiliselt läheneda, ei situ. Nad väljutavad oma ainevahetusjääke kloaagist, mis on väga mitmeotstarbeline avaus, kustkaudu käib ka enamikul lindudel viljastumine, sealtkaudu ka munetakse.
Kõrvalepõikena veel nii palju, et peenis on lindudel arhailine seisund – aja jooksul on enamik linnuliike sellest loobunud. Ja muuseas, nendel liikide, kel peenis on säilinud (nt kalkun), on kopulatsioon sageli emaslinnu suhtes vägivaldne. Evolutsioon oleks otsekui võtnud seisukoha, et mõned organid on moraalselt vananenud ja kuuluvad anatoomia prügikasti üheskoos halvamaineliste kaugete esivanematega (linnud on ju teatavasti ainus saurustest säilinud põlvnemisliin).
On muidugi alanismorissetteʼilikult irooniline, et India nimega mees on see, kes töötab välja inimsita standardi. Millest see siis koosneb? Wignarajah’ jt artiklis on ära toodud kuivanud inimekskremendi empiiriline keemiline valem: C1 H (1.87) 0(1.11) N0.2. Laias laastus koosneb see kahest kolmandikust vedelainest ja ühest kolmandikust kuivainest ning kaalub 110–170 grammi (sh kuivainesisaldus kõigub vastavalt 25 ja 45 grammi vahel). Rasvu on kuivainemassis 5–25%, süsivesikuid (sh kiudaineid) 10–30%, lämmastikuühendeid kuni 3%, mineraalaineid (peamiselt kaalium, kaltsium ja fosfor) 5–8% ja bakteriaalseid jääke 10–30%.
Fabris ja teised lähtusid oma reaktorieksperimendi puhul sellest NASA standardist ning valmistasid toote toidupärmist (esindamas bakteriaalseid jääke), maapähkliõlist (rasva aseaine), misost ehk kääritatud sojaubade pastast (valgu aseaine), tselluloosist (kiudained), liiv-teelehe seemnekestadest (ka kiudained), kaltsiumfosfaadist (mineraalained), veest ja polüetüleenglükoolist (mis seob vee ülejäänud mikstuuriga kokku ja hoiab õiget konsistentsi). Seejärel läks asi kahtlaseks, sest mikstuuri lisati esmalt silikageeli (need niiskust imavad läbipaistvad terakesed, mis on igas kingakarbis jm väikese pakikesena kaasas) ja seejärel liiva. Artikli metoodika kohaselt pidavat reaktor nii paremini miilama.
Seda kõike lugedes meenus mulle, et oli ju ometigi keegi kunstnik, kes ehitas sellise masina, et paned ühest otsas toidu sisse ja teises otsast tuleb ehe pask välja. Väike guugeldus täpsustas, et tegemist on Belgia kunstniku Wim Delvoye 2000. aasta taiesega, mille pealkiri on „Cloaca Original“.13 See on ikka igavesti korralik kaadervärk, millesse söögikraam peab sisenema hammasväravast, kus see korralikult tükeldatakse, ja edasi liikudes läbima kõik vajalikud ensümaatilised, happelised ja anaeroobsed mahutid.14 Lõpptulemusena väljutab masin elegantse junni, mille ta otsemaid vaakumpakendisse topib ja neid junne saab kohapealt suveniiriks osta. Enam ammu ei ole vaja päriskunstnikke, kes seda ränka purkisittumise tööd peavad omaenese organite kulumise hinnaga tegema. Masinad on juba sellegi töö üle võtnud. Ei ole muret, varsti on, nagu sai juba mainitud, käepärased roojareaktorid saadaval igas ehitus- ja aianduspoes – ning sel viisil saab masinate mässule igas koduaias vastu astuda!
Wim Delvoye on öelnud, et teda inspireeris „Cloaca Originali“ loomisel tõsiasi, et tänapäeva elus on kõik läbinisti mõttetu. Võib-olla ongi. Aga kõik see annab vähemalt omajagu mõtteainet. Või vähemalt mingitki aine(s)t.15
6 Ivo Fabris, Daniel Cormier, Jason I. Gerhard, Tomek Bartczak, Mark Kortschot, Jose L.Torero, Yu-Ling Cheng, Continuous, self-sustaining smouldering destruction of simulated faeces. – Fuel 2017, 190, 58– 66.
7 Vladimir Voinovitš, Moskva 2042. Tlk Annely Pekkonen, Kiil 2011.
8 Šefneri novell ilmus nõukogude ulme kogumikus „Diogenese latern“, tlk Juhan Nurme. Eesti Raamat 1976.
9 Sarah Jewitt, Geographies of shit: Spatial and temporal variations in attitudes towards human waste. – Progress in Human Geography 2011, 35(5), 608– 626.
10 Pühaks looma olemise staatus kandub lehmalt üle ka tema ainevahetusejääkidele, mida kasutatakse ka kõiksugu „puhastavates“ rituaalides
11 Warwick Anderson, Excremental colonialism: Public health and the poetics of pollution. – Critical Inquiry 1995, 21(3), 640–669.
12 Kanapathipillai Wignarajah, Eric Litwiller, John W. Fisher, John Hogan, Simulated human feces for testing human waste processing technologies in space systems. – SAE Transactions 2006, 424– 430.
14 Veider on küll see, et taiese pealkirjas on kloaak, mida inimesel ju pole, samal ajal kui protsess matkib nimme inimese seedeelundkonda. Ja veel: Delvoye on hiljem oma taiesmasinat veel mitu korda parandanud, nii et on olemas ka „Cloaca New & Improved“ (2001), „Cloaca Turbo“ (2002) jne kuni kohvrina kaasaskantava „Cloaca Travel Kitini“ (2009–2010). Võib öelda küll, et ta laseb vana rasva (5–25%) peal edasi.
15 Joonealust väärt epiloogiks vahest nii palju, et avalõigus mainitud sõna „president“ – seegi on ju puhas pätsi poetamisega seotud termin. Kui te ei usu, siis tulge aprilli lõpul teoreetilise bioloogia kevadkooli – seal on üks zooloogiaprofessor, kes teile kindlasti sellest räägib.
Marje Üksise ja Hedi Jaansoo näitus „Kimbutab“ Viljandi Rüki galeriis kuni 12. II, kuraator Kaisa Maasik.
Õied mängivad taimede elutsüklis tähtsat, ent kiiresti mööduvat rolli. Taimedele pole tähtis olla ilus või dekoratiivne, ehkki õied mõjuvad rohelisel foonil peibutava reklaamina tolmeldajate ligimeelitamiseks. Kroonlehtede ülesanne on võimaldada taimeliigil elutsükleid lõputult korrata. Inimest on aga õieilu alati köitnud ning see lumm on jätnud ja jätab kindlasti ka edaspidi kultuuri oma jälgi.
Ameerika kunstikriitik Horace Townsend (1859–1922) on andnud ülevaate olukorrast (sealsel?) kunstiturul sadakond aastat tagasi. Ta uuris kunstimüügi mitme aasta aruandeid veendumaks, et lillemaalid, mis eristusid juba XVII sajandi kunstis, on taas populaarsed. Ta on tõdenud: „Tean, et paljud jäävad nendele maalidele hinnangut andes tagasihoidlikuks ja väidavad, et maalikunstis tuleks käsitleda pigem teemasid, mis toidavad kujutlusvõimet ja intellekti rohkem kui need uhkevärviliste lillede rühmad, mis on kogutud Veneetsia klaasist vaasidesse.“1 Financial Times teatas alles paari kuu eest, et Hollandi maalikunsti kuldajast pärit lillelised natüürmordid teevad kultuurilist comeback’i, inspireerides disainereid, fotograafe ja reklaamitööstust, mis omakorda on hakanud üles kruvima ostuhuvi ajalooliste lillemaalide vastu.2
Marje Üksise graafilised lehed „Avanemine XVI“ (2015) ja „Mõtterännakud looduses VI“ (2020).Hedi Jaansoo foto „Piltidega“ seeriast „Nimeta“ („Heleroosa kobarnelk“, 2021).
Lillemaal on kitš?
Lillepildid olevat kaasaegses kunstis tagasi.3 Kui lillede kujutamine on kunstiringkondades olnud stigmatiseeritud, siis mis ajendab mõnda kunstnikku sellega nüüd tegelema?
Sadakond aastat tagasi toimusid lääne kunstidiskursuses paljuski sool põhinevad väitlused, kus seksistlikud kriitikud tõrjusid lillede maalimise koos naisautoritega loomingulistele äärealadele. Ameerika kunstikriitik Helen Appleton Read (1887–1974) vaidles vastu omaaegsete arusaamale, nagu oleks naisele loomuldasa võimatu olla kunstnik. Ta nõudis, et ka naiste loodud kunsti tuleb vaadelda esmalt kunstiteose omaduste alusel ja alles seejärel autori isiksuse väljendusena. „Naiselikud teemad võivad olla sama mitmetahulised kui naise iseloom ega pea keskenduma vaid lilledele, lapsukestele, õrnadele värvilahendustele,“ rõhutab ta.4
Meenub Marge Monko teos „Ma ei söö lilli!” (2009), mida tõlgendatakse institutsionaalselt sotsiaalkriitilise feminismi kontekstis kui tähelepanu osutamist kunstnike majanduslikule olukorrale, kuna näitusetegevust ei käsitletud veel kümmekond aastat tagasi üldse ühe võimaliku töösuhte vormina.5 Lillede kinkimise traditsioon (näiteks naistepäevaks või emadepäevaks) on selles teoses seotud ühiskondlikus plaanis naiste ajutise tööturult kõrvale jäämisega, majandusliku iseseisvuse vähenemise või kaotamise ohu ja palgalõhega. Ehk majanduslikult ebavõrdsel positsioonil olijale ei ole lilled lahendus „tubli“ naise kannatlikkuse eest. Kuid kui lillepiltide üle sajandite ulatunud triumf on tingitud just turunõudlusest, siis lilled kunstis võimaldaksid valehäbita kunstnikel leiba teenida. Kas pole käes aeg feministlik loosung ümber sõnastada, sest lilled kaudselt (majandustegevuse tulemusena, kõigi märkide kohaselt) kunstnikul kõhtu just täidavadki?
Põlvkondlike sildade ehitamine
Lillede kujutamise ajaloolised kihistused on juba iseenesest paljulubav materjal, mis võiks inspireerida kunstnikke sellest huvituma. Niiviisi, esmalt tasa ja arglikult alustas vanavanemate fotoarhiivi põhjal lillemotiivide põimimist teosteks ka Hedi Jaansoo, kui 2015. aastal Draakoni galeriis EKA fotomagistrandidega näitusprojekti „a“ ette valmistasime.6 Jaansoo on hiljutises intervjuus Kaarin Kivirähale7 tunnistanud, et käsitleda iha ilu järele oli ka katse aktsepteerida valdkondlikust tabust tulenevat omaenda häbi. Selline psühholoogiline teekond näituse konteksti asetatuna on juba iseenesest käsitletav kontseptuaalse aktina. Kui Jaansoo tollased teosed vormusid paljuski täisjõus lilleilu kujutava algmaterjali tõttu peamiselt sooja naudingulisust evivateks teosteks, siis praeguses koosluses Rüki galeriis on meeleolud vastavalt aastaajale üsna talvised.
Väljapaneku juures on sümpaatne põlvkondade koostöö ning püüd leida kahe kunstniku teoste põhjal teemade ja vormide seoseid. Silda meenutab ka galerii põrandal eksponeeritud ja siin-seal seinale toetuv installatsioon, kus ühe põhikomponendina on kasutatud metallist kaarjat taimetuge.
Näituse leidlik pealkiri „Kimbutab“ osutab mitmetähenduslikult mälestustega kimpus olemisele ja ka kunstnike aktiivsele korrastavale tööle mälu fragmentidega. Marje Üksise abstraktse seriaalse graafika pealkirjad annavad aimu mõtteainese kogumisest jalutuskäikudelt loodusesse. Varasemad teosed seeriast „Avanemine“ pärinevad juba 2010. aastast. 2021. aastast on väljas „Sügismõtted“ ja „Mõtterännakud looduses“.
Hedi Jaansoo fotoseeria „Nimeta“ („Heleroosa kobarnelk“, 2021) põhimotiiviks on närtsinud heleroosad nelgid. Korduv motiiv mõlema kunstniku kompositsioonides on kuraatori sõnul püüd anda kogetule tähendus, lisades sellele pidevalt uusi vorme. Kohati mõjuvad seeriad kaalutletud rumineerimisena, mis kujutab mõtteprotsessi ennast.
1 Horace Townsend, Early Flower-Painters.– Art & Life, köide 11, Nr 2 (1919). www.jstor.org/stable/20543049
Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on välja töötanud kunstnikele, aga ka kõigile teistele kunstitöötajatele õiglase tasustamise määrad. Tasustamise määra aluseks on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk (vt lähemalt Sirp 14. I) ning lähtudes selle kasvamisest peaks kasvama ka kunstnikele (ja teistele kunstitöötajatele) makstav tasu.
Kas Voronja ja tARTu galerii lähevad kaasa nende ettepanekutega ja hakkab tasustama nende mõõdikute järgi? Kui, siis kust selleks raha saadakse? Kas galeriide eelarvest või hakatakse seda taotlema igale projektile eraldi? Kas kultuurkapitalist? Või on mõni teine allikas?
KAILI KASK, RAUL OREŠKIN (Voronja ja tARTu galeristid):
Kunstnikutasude kehtestamine arengukavas on igati tervitatav, kuigi esmased mõtted olid, et nii Voronja kui ka tARTu galerii uksed tuleb nüüd ilmselt sulgeda. Meie eelarvest pole võimalik selliseid summasid välja maksta. Kokkulepped rahastajatega on ammugi tehtud ja lähiajal suuremat rahakraani avanemas ei ole.
Loodame, et valdkonna kokku pandud dokument annab lõpuks ametnikele võimaluse poliitikutega läbirääkimiseks, mis tagab ka kunstivaldkonnas õiglasema rahastamise, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Kui seda ei juhtu, tabab ilmselt kõige valusam hoop regionaalseid galeriisid. Kas ja kuidas mõjub teist korda vaiba alt tõmbamine – peame silmas regionaalse galeriitoetamise lõpetamist kultuuriministeeriumi poolt mõned aastad tagasi – näeb ilmselt juba mõne aja pärast.
Paljudele omavalitsustele käib juba praegu galeriitegevuse ülalpidamine üle jõu. Turutingimustes pole samuti võimalik kehtestatud tasudega sammu pidada, või kui, siis juhul, kui keskendutakse ainult müüginäitustele, mis vähendab galeriide eksperimentaalsust, või saavad edaspidi katsetada ainult tunnustatud kunstnikud, keda kultuurkapital on valmis toetama.
Praegune kunstipoliitika on juba niigi kreenis, orienteerutakse ainult tippudele. Tasude kehtestamise mündi teine pool on, et laiapõhjalisus ja seega ka mitmekesisus saavad kõvasti kärbitud, kuna paratamatult raha napib.
Kui me Voronja galerii üheksa aastat tagasi avasime, väisas meid mitmel suvel üks iiri kunstnik, kes mainis, et nautige seda vabadust teha lagunevas maamajas näitusi, sest Briti saartel pole see enam ammugi võimalik. Ta viitas kehtestatud tariifidele ja kallitele kindlustussummadele. Mõistame nüüd hästi, mida ta mõtles ning jälgime teatud murenoodi, aga ka optimismiga edasisi arenguid.
Kunstnikud peavad saama oma töö eest õiglast tasu, aga kas selle täideviimise mehhanismiks peavad just galeriid olema, on eraldi küsimus, varem või hiljem taandub ikkagi kõik raha hulgale kunstivaldkonnas. Tegevuse fookus tuleks kiirelt seada eelarveliste vahendite suurendamisele, et valdkond saaks hakata rahulikult arengukava täitma.
Mäletan, kuidas Tallinna linnaliinibussis hakkas kõlama reibas hüüdlause: „Hea reisija! Aitäh, et kannad maski!“ Nõnda lausub meeldiv naishääl kolmes keeles: eesti, vene, inglise. Tundus igati taktitundeline sõnastus, jaatav, n-ö positiivne meeldetuletus. Aga viimasel ajal, kui teekonna jooksul punktist A punkti B kõlab toosama tänulause paar-kolm korda, hakkab juba närvidele käima. Sõltub meeleolust, vahel tahaks karjuda ja midagi puruks visata; vahel ohkan melanhoolselt sissepoole: tuleks ometi tagasi „vana normaalsuse“ aeg, mil seda lauset enam kuulma ei peaks. Ent maski kannan ikka ontlikult.
Teatrisaalis maski kanda ei ole tore. Vahetu kontakt, tagasiside maskivabale näitlejale jääb poolikuks, maskialune miimika nähtamatuks, naer summutatuks … Ometigi on miski palju hullem maskikandmisest. Nimelt nutitelefoni pruukimine teatrisaalis. Ma ei taha, ei raatsi enam raisata teatrist kirjutades täheruumi telefoniteemale. Endal hakkab piinlik.
Siin rubriigis on ehk kohasem kirjeldada hiljutist, tõesti hirmutavat kogemust. Vene teatri väike saal, lavastus „Delhi tants“. Tundliku finaali lävel võtab mu kõrval istuv naine telefoni välja ja asub sõnumit sisestama. Esireas. Otse näitlejate pilkude all. Nagu pime ja kurt olend, kes ei näe ega kuule, mida ja miks laval räägitakse. Ei märka, et seesama elutants, surmatants, see meie kõigi ühine uni, mida kirjeldab Ivan Võrõpajevi näidend Filipp Lossi lavastuses, puudutab ka teda otseselt. Isiklikult.
Sel abituse hetkel mõistan, et kõige hirmsam ei olegi kasvatamatus. Veel hirmsam on absoluutne ükskõiksus. Häbitundetus. Enesekindel inimõigus hävitada elamust. Väljalülitatud inimlikkus.
Kunstiaknal näeb Illimar Pauli tänavu valminud töid „40 x 30cm“
Illimar Paul Kunstiaknal
Tallinna vanalinnas avatud Eesti tarbekunsti ja disainigalerii Kunstiaken näituseaknal on vaadata graafik Illimar Pauli (s. 1945) uhiuued ja mõni varasem töö.
Näitus pealkirjaga “40 x 30 cm” on nagu sõõm troopilist nektarit jahe-niiskel talvepäeval. Tööde valmistamisel on kasutatud linoollõiget, akvarelli ja värvilisi pliiatseid. Kõik pildid on ainueksemplarid, näituse pealkirjaks on pildiraami suurus, 40 x 30 cm.
Illimar Paul on rõõmus, et näituse järjekord temani jõudis ja see motiveeris tegutsema. Paul harrastab vabagraafikat, eriti siiditrükki. Kunstnik on tegelenud eksliibrise, akvarelli, plakati ja raamatukujundusega.
Graafik ja õppejõud Illimar Paul on õppinud ERKIs, praeguses Eesti Kunstiakadeemias 1966-1968 ning Leipzigi Kõrgemas Graafika- ja Raamatukunsti Koolis 1968-1971 ja õpetanud EKAs 1972- 1979 ja 1999-2001. On Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1971. aastast
Kunstiakna graafikaaknal on see kolmas Illimar Pauli tööde näitus, kokku on rohkem kui 11 aasta jooksul olnud Kunstiakna vaate aknal üle 80 personaalnäituse. Kunstiakna graafikavalikus on Illimar Pauli Vana Tallinna vaateid.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid. Samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat.
Vene 20, 10123 Tallinn
www.kunstiaken.ee
www.facebook.com/Kunstiaken
Galerii avatud reedel ja laupäeval kell 12-18.
Ukrainas ei kummardata suurt juhti. Valle-Sten Maiste intervjuu Heiko Pääboga
Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor Heiko Pääbo kaitses 2011. aastal doktoritöö, kus on käsitletud mälupõhise identiteedikonflikti potentsiaali impeeriumijärgses olukorras, võrreldes Venemaa, Eesti, Ukraina ja Georgia ajaloonarratiive. Siinkohal tuleb temaga juttu Ukraina rahvusluse kujunemisloost.
ILMAR VENE: Juri Lotman, ülikooli kõige tähtsam mees
Tänukiri käes ja bojaarlikult lopsakad vuntsid harali, pöördus ta tagasi presiidiumilaua juurest, liikudes energilisel ja enesekindlal kõnnakul, et seejärel, nüüd juba aeglaselt ja ettevaatlikult, jõuda tagasi oma kohale, kus ta paari tunni vältel oli istunud. Ruuminappus valitses kõikjal: Juri Lotmani tool asus rea keskel ja rida omakorda, niihästi eest kui tagant, ümbritsesid teised tooliread. Tuli liikuda ettevaatlikult, kui taheti tagasi jõuda teisi istujaid tülitamata.
MÄRT IBRUS: Olümpia eelõhtul. Kui tähtis on sport?
„Kehakultuur pole enam üksikute fanaatiliste inimgruppide harrastada, ei, ta on endale võitmas sama tähtsat seisukohta kui näiteks usk või rahvamajandus. Sport on riiklikus elus saanud tähtsaks teguriks,” kirjutas ajakirjanik Edgar Sein Eesti Spordilehes 22. mail 1935. aastal. 1930. aastate teise poole spordiliikumise hoogsa tõusuga kaasnesid mitmete tollaste autorite huvitavad, emotsionaalsed ja värvikad mõtteavaldused. Aeg oli ju väljakutsetele avatud, Paul Kerese, Kristjan Palusalu, meie laskurite ja teistegi edu rahvusvahelisel areenil tõstis tugevalt eestlaste rahvusteadvust.
HILLE SALUÄÄR: Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks
Filoloog armastab sõnu (kr phileō + logos, ’armastan’ + ’sõna’), sõna-sõnalt. Olen filoloog ja täpselt nagu tiiger tuntud lasteraamatus, saan ma sõnadest söönuks ja joonuks, vahel ka joobnuks. Mulle meeldib neist mõelda, neid lahata, nende maitsenüansse tunda. Mõned sõnad on tuttavad ja tavalised nagu leib või pannkook, mõned uued ja võõrad nagu eksootilised ritsikaroad, mõned ahvatlevad, kuid tühja täis nagu kartulikrõpsud. Igatahes on sõnu – ja ma pean praegu silmas emakeelseid sõnu – lõpmata palju ja nende avastamise rõõm ei saa kunagi otsa. Isegi mitte filoloogil, kes sööb sõnu iga päev ja suurtes kogustes. Isegi mitte pärast veerandsajandit toimetajana, nagu mina seda olen.
MERLE KARRO-KALBERG: Arhitektuuriaasta 2021
Arhitektuurivaldkonna olulisimal sündmusel jagasid tunnustust maastikuarhitektide liit, arhitektide liit, sisearhitektide liit ning kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital. Lisaks kuulutati välja arhitektuuriajakirja Maja ja kultuurilehe Sirp ruumipublikatsiooni auhinna laureaadid.
Kodune, kuid mitte argine Pärsti. Karen Jagodin intervjueeris sisearhitekt Kaari Metslangi
2021. aasta mais avati Viljandi vallas väikeses Pärsti mõisas rekonstrueeritud lasteaed 18 lapsele. Kahtlemata on see muinasjutuline paik eelmise aasta üks silmapaistvamaid sisearhitektuurilahendusi. Seda tõendab ka muinsuskaitseameti tunnustus novembris aasta teona ning 1. veebruaril välja kuulutatud sisearhitektide liidu aastapreemia.
MAAJA VADI, PRIIT VAHTER: Kas head saab veel paremaks teha? Innovatsioonitüüpide üheaegne rakendamine tõhustab märkimisväärselt ettevõtte majandussooritust.
Innovatsiooni peetakse edasiviivaks jõuks ning selle abil loodetakse lahendada paljusid arenguprobleeme. Innovatsioon on edasiviiv nähtus. Seepärast on õigustatud küsimus, kuidas uuendustegevust ettevõtetes tõhustada, s.t paremaks teha. Ühe moodusena rakendavad ettevõtted üheaegselt mitut innovatsioonitüüpi, sealhulgas tehnoloogilisi ja organisatsioonilisi uuendusi.
LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Igast sitta ka uuritakse
Olen ühe teadusseltsi presiidiumis ja seal meie president räägib ikka, et raha on ju maailmas olemas, tuleb lihtsalt osata õige koht üles leida ja sealt küsida. Sest nagu teaduslikud ühingud ja seltsid ikka, kipub ka meie oma pidevas rahahädas olema. Ja mitte ainult teaduslikud ühingud, vaid teadus ja teadlased üleüldse. Vist … Igatahes juhtus nii, et sattusin lugema, täiesti ilmaasjata, üht teadusartiklit omaenda huvialadest sootuks eemal. Jäi netis möllates silma, nagu ikka juhtub.
Arvustamisel
Peter Frankopani „Siiditeed. Maailma uus ajalugu“
Tõnis Vindi „Kogutud artiklid“
Kristjan Haljaku „Warszawa centralna“
Lehte Hainsalu „Valuvaba“
Lauri Pilteri „Laikmaa välu“
Ilmar Taska „Elüüsiumi kutse“
Estonia „Võluflööt“
Jüri Reinvere kontsert
Pärnu nüüdismuusika päevad
ERSO sarja „Maa laul“ I kontsert „Kadunud metsade kaja“
näitused: Lembe Rubeni „Distants“ ning Marje Üksise ja Hedi Jaansoo „Kimbutab“
Tallinna Linnateatri „Põhjas“
Eesti Draamateatri „Samad sõnad, teine viis“
dokumentaalfilmid „Räägi ära“ ja „Max Richter. Uni“
Netflixi sari „Arhiiv 81“
“Narva Väike Valgus” Narva Kunstiresidentuur toob Kreenholmi valgusinstallatsioonid
Narva kunstiresidentuur (NART) toob koostöös MTÜ Valgusklubiga Narva Kreenholmi linnaossa valgusinstallatsioonid. Ekspositsioon asub NARTi vahetus läheduses ja sisaldab viit suuremahulist teost. “Narva Väike Valgus” muudab Kreenholmi kandi meeleolu ja maastikku ja annab sellele uue väljanägemise. Väljapanek kestab veebruari algusest kuni märtsi lõpuni ja on varustatud videovalvega.
Vabas õhus vältaval näitusel eksponeeritakse eesti kunstnike ja Eesti Kunstiakadeemia tudengite teoseid: PEAL(T)KIRI (Elo Liiv, Alyona Movko, Taavi Suisalu), MIS ON SIIN, SEE ON SEAL (Elo Liiv), GALERII MAHT ON TÄIS (Anna-Maria Vaino, Aivar Vaino), LATERN (Janne Lias), KLAASPILV (Inessa Saarits, Raahel Rüütel, Sandra Ernits, Kadri Joala).
“Väike Valgus” on MTÜ Valgusklubi poolt loodud miniatuurne valgusinstallatsioonide näituste formaat. See pakub erinevates Eesti piirkondades võimalust osa saada valguskunstist ja rikastab pimedal ajal kohalike inimeste jaoks avalikku ruumi. Väljapaneku peakunstnik on Elo Liiv, kellel on kogemustepagas ka Tartu valgusfestivali TAVA korraldamisest. Elo Liiv lisas: “Tegemist on väikese, kuid samas armsa valgussündmusega, mis sobitub kenasti NART-i ümbritseva loodusega. Valgus on maagiline ja toob alati rõõmu inimeste silmadesse ja südamesse – ja seda on praegustel rasketel aegadel meile kõigile väga vaja. Narva on minu jaoks veel avastamata maa, kuid olen võlutud Kunstiresidentuuri majast ja siinsete inimeste lahkusest. Loodan, et meie arhitektuurse valgustuse töötoad annavad indu NARTi püsivalgustuse loomisele ja Väike Valgus on seemneks suuremale Narva valgusfestivalile.”
Projekti raames viisid viisid valgusdisainerid Marko Kuusik ja Janno Siil juba detsembri lõpus läbi arhitektuurse valgustuse meistriklassi, kus osalesid kohalikud aktiivsed inimesed. Kunstiresidentuur paistab nüüd ümbritsevate hoonete taustal silma – intrigeeriv valgusskeem on võimaldanud rõhutada hoone arhitektuuri ja anda sellele linnapiirkonnale väga vajaliku visuaalse aktsendi.
Installatsioonide näitus on avatud alates kolmapäeva õhtust 02.02.2022. Selle puhul toimus ka teinegi töötuba. Narva Sotsiaaltöökeskuse klientidega tehti lustilikke valgusmaale – õpiti valgusega joonistama ja seda fotodele jäädvustama.
Tänud: Eesti Kultuurkapital, MTÜ Valgusklubi, EVDA, OÜ Event Center, OÜ Kunst ja Pärimus.
Ta on konstrueerinud hiiglasliku päikese, projekteerinud jugasid ja eksponeerinud sulavaid jääkamakaid.
Kes ei teaks „Ice Watchi” – installatsiooni, mis kujutas Gröönimaa liustikest lahti murdunud ja Euroopa suurlinnade tänavatele sulama toodud jäätükke? Või „The Weather Projecti” – udust kerkivat päikest, mida käis Tate Modernis vaatamas kaks miljonit inimest?
New Yorki ja Pariisi ehitatud kunstlikud joad, Aarhusi kunstimuuseumi katusel paiknev vikerkaarevärviline klaasist ringgalerii, päikesepatareiga taskulamp „Little Sun”… – kõigi nende autor on üks nüüdiskunsti suurkujusid, Taani-Islandi kunstnik, arhitekt ja disainer Ólafur Elíasson.
Tema suurejoonelised installatsioonid, skulptuurid ja ehitised on inspireeritud loodusest, suunates inimesi elama ja käituma keskkonnateadlikumalt ning juhtides tähelepanu sellele, kui habras on ümbritsev keskkond.
Filmis „Ólafur Elíasson. Haruldane imenähe” (Olafur Eliasson: Miracles of Rare Device), mis linastub kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas, juhatades sisse arhitektuurifilmide kuu, portreteerib seda parasjagu oma Londoni näituseks valmistuvat kunstnikku Briti režissöör John O’Rourke.
Sisutihe linateos annab ülevaate autori loomingust ja filosoofiast, tema väga erilisest suhtest loodusega. Muuhulgas külastatakse Berliinis tegutsevat Ólafur Elíassoni stuudiot, kus on ametis sadakond inimest alates arhitektidest ja lõpetades kunstiteadlastega – see ruumiuuringute laboratooriumiks nimetatud stuudio toimib ka omamoodi kogukonnana.
Kunstniku viimase aja kiindumuseks on arhitektuur, mille näited on Reykjavíkis asuva Harpa kontserdimaja fassaad, Vejles asuv vette ehitatud kontorihoone Fjordenhus ja Kopenhaagenis asuv lahtikäiv jalakäijate sild Cirkelbroen – kõik väga imetabased ehitised.
Film kuulub BBC kultuuridokumentaalide sarja „Imagine…” ja selles kõlab ka Maarja Nuudi muusika.
Kolmapäeval, 2. veebruaril kell 18 Kumu auditooriumis toimuv seanss on tasuta.
Veebruaris jõuavad ekraanile veel filmid arhitektidest Richard Leplastrierist ja Eileen Grayst ning Natsi-Saksamaa arhitektuuri üheks esindushooneks peetavast Prora puhkekeskusest.
Seanssidele pääseb ainult COVID-tõendi esitamisel. Mask on kohustuslik.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Lähemalt vaata https://kumu.poff.ee
„Ólafur Elíasson. Haruldane imenähe” treiler: https://vimeo.com/350728577.
