biokütus

27. ja 28. märtsil esinevad Tartus konverentsil „Loomemajanduse võimalused Eestis” ka mitmed Hollandi kultuurielus mõjukad tegelased. Alljärgnevalt arutlevad mõnel Eestigagi paralleele tõmmata võimaldaval teemal Hollandi majandusministeeriumi loomemajanduse vanemnõunik Jasper Kraaijeveld ning kunstnike, kultuuri ja ettevõtlusega tegeleva riikliku organisatsiooni Kunstenaars&CO esindajad Joost Heinsius ja Lucie Huiskens ning Amsterdami piirkonna loovlinnade võrgustiku (CCAA) esindaja Robert Marijnissen.

Jasper Kraaijeveld on varem tegutsenud ka Disney ajakirjade tootmisjuhina ning hollandi ja belgia tuntud noorteajakirjade KIJK (‘Vaata’) ja Zo Zit Dat (‘nii see käib’) turundusjuhina. Tema sõnul kajastuvad noorteajakirjanduse lugejaskonna valikus mitmed suundumused, mida tuleb arvesse võtta kõigis loomemajanduse valdkondades: nišiteemade ning nendel põhinevate kogukondade ja keskuste esiletõus, publiku killustumine, kuid ka nende gruppide keskendatum tähelepanu oma huvivaldkonnale. Samuti interaktiivsus telemeedias: publiku kasvav roll programmi tellimisel, millele aitavad kaasa üha kiirem Internet ja uudsed võimalused telekommunikatsioonis.

Joost Heinsius on Kunstenaars&CO info- ja innovatsioonijuht. Kunstenaars&CO tegeleb kunstnike koolitamise ja tööle suunamisega ning nõustab linnavalitsusi 48-kuulise kutseliste loovisikute sissetulekuskeemiga liitunute osas. Lucie Huiskens on aasta aega juhtinud Kunstenaars&Co ning Kunst&Zakeni ühist programmi “Creative Co-makership”, mis integreerib ettevõtlust kunstiharidusasutuste õppekavadesse. Heinsiuse sõnul rajati Kunstenaars&CO 2001. aastal, kaks aastat varem vastu võetud loovisiku seaduse kiiluvees. Seaduse kohaselt võivad kutselised loojad taotleda ajutist (kuni 48-kuulist) sissetulekut, kui nende sissetulek jääb alla elatusmiinimumi ning Kunstenaars&CO annab eksperthinnangu taotlejate professionaalsusele (mitte kunstilisele kvaliteedile). Praegu on skeemiga liitunud 20 linna ja 2200 loojat, 5 aasta jooksul on võimalust kasutanud ligikaudu 15 000 loomeinimest.

„Mõistsime peagi, et enamik loojaid ei teeniks kunagi piisavalt, kui nad töötavad ainult kunstivallas,” selgitab Heinsius. „Nõnda hakkasime ühelt poolt arendama nende oskusi suhete loomisel, oma tegevuse esitlemisel, läbirääkimiste pidamisel ja ettevõtluse arendamisel, teiselt poolt otsima loojatele uusi turge väljaspool kunstisektorit: suursündmused, tervishoid, kogukonnad, avaliku sektori organisatsioonid ja ettevõtted. Loomemajandus pakub sel moel loojatele rohkem võimalusi enese äraelatamiseks ja samas ärgitab suuremal määral ühiskondlike ettevõtmistega suhestuma, mitte kapselduma elevandiluust torni, et teha „kunsti kunsti pärast”.”

Seeläbi on Kunstenaars&CO-l mõjukas positsioon kultuurivallas kui ka töösidemed üle 200 organisatsiooniga, mis otsivad loovaid lahendusi. Heinsius möönab siiski mitmete traditsioonilisemate loomeühenduste ja vanema põlve kunstnike skepsist – neil on raske nõustuda hoiakuga, et loomevabadus jääb alles ka tellimustöid täites.

Lucie Huiskensi juhitav „Creative Co-makership” sai alguse, kui kaks kolmandikku Hollandi kunstitudengeist tunnistasid, et nad ei tunne kooli lõpetamisel end küllaldaselt valmis alustama iseseisvat tööelu. Tänaseks on programm koostöös kolme kunstikooliga jõudnud viie põhiteemani: 1) kuidas luua ja hallata praktikakeskusi ning valida ja kaasata muid projekte ettevõtlust soosivate hoiakute kujundamiseks tudengite seas, 2) kuidas integreerida neid projekte õppekavadesse, 3) kuidas teha kunstiõpetajad ettevõtlikumaks ja kuidas aidata neil ettevõtlusteemasid oma õpetamismeetoditesse kaasata, 4) milliseid innovatiivseid õpetamismeetodeid saab üle võtta teistest distsipliinidest ja teistelt maadelt, 5) milliseid noorema põlvkonna õppimisviiside arengusuundi tuleb õppekavade koostamisel arvestada (nt arvuti kasutamine). Ning taas julgustatakse kunstitudengeid suhestama oma loomingut teiste eluvaldkondadega.

CCAA (Creative Cities Amsterdam Area ‘Amsterdami piirkonna loovlinnad’) on Amsterdami piirkonna linnade, kaubanduskodade, arenduskeskuste ja provintside võrgustik. Selle staažikas kultuuristrateeg Robert Marijnissen tõdeb, et ka Hollandi poliitikuid ei huvita kultuurivaldkond, kuid nähtavasti seetõttu, et pikaajalise loomingulise vabaduse traditsiooni tõttu ei julge poliitikud ideoloogilist mõju avaldada. Siiski on tunda uue religioosse moralismi kasvavat survet.

Milline on teie hinnang Hollandi kultuurilisele positsioonile võrdluses muu Euroopa ja Ameerikaga? Kui suured on erinevused riigi sees, näiteks suuremate ja väiksemate linnade vahel?

Kraaijeveld: Raske on teha Euroopa kultuuride kaugeleulatuvaid võrdlusi. Igal kultuuril on oma ajalugu ja erijooned. Minu arvates võib Hollandi kultuuri kirjeldada kui vabameelset, originaalset, julget ja modernset, kuid selles on oluline roll ka traditsioonil. Teiste maade inimesed iseloomustavad hollandlast tihti avatuna, rahvusvahelist läbikäimist taotlevana ja ka hea kauplejana.

Kultuuriorganisatsioonid ja loomemajanduslikud ettevõtted tegutsevad peamiselt suurtes linnades, eriti Amsterdami piirkonnas. Kuid ka Rotterdam, Eindhoven, Arnhem, Groningen ja Maastricht paistavad mitmes vallas silma. Väikelinnades ja maapiirkondades on neid organisatsioone ja ettevõtteid märksa vähem, kuid seal on seevastu väga tugev paikkondlik kultuur, millega nad loominguliselt ümber käivad.

Huiskens: Mõnel alal on Hollandi positsioon väga tugev, näiteks graafikas, tootedisainis ja moekunstis. Minu meelest pole erinevused riigis kuigi suured. Amsterdamis on heal järjel kommunikatsioonidisain ja mood, Eindhovenis ja ka Rotterdamis on soodne keskkond tootedisainile. Üldiselt koonduvad loomeinimesed siiski suurtesse linnadesse elama ja töötama, nii on seal ka loomemajandus kõige tugevam.

Marijnissen: Hollandis on ligikaudu 62 500 loomemajanduslikku ettevõtet ja organisatsiooni (ettevõtete koguarv on 934 800), mis annavad tööd 223 600 inimesele (töötavate hollandlaste kogusumma on 7 600 000). Seda rahvaarvu juures üle 16 miljoni. 

Niisiis on meie seisund statistiliselt keskmise ja hea vahepeal. Kuid meie linnad on atraktiivsed ja mitmekülgse elukeskkonnaga. Ka hollandi disain, linnakujundus ja arhitektuur on heal järjel.

Holland on tihedalt asustatud väikeriik, nii et linnadevahelist reisimist on palju ja linnad suhtlevad tihedalt. Amsterdam on küll peamine kultuurilinn, kuid ka teised on aktiivsed ja atraktiivsed, kui võrrelda teiste maadega, tundub olevat vähem keskendatust ühele linnale.

Kas Hollandi loomeinimesed võtavad loomemajanduse mõisted sujuvalt omaks või on ka teravaid vaidlusi „enesemüümise” teemal? Kas suhtumine erineb vanuseliselt, paikkonniti või muul moel?

Kraaijeveld: Hollandis oleme jaotanud loomemajanduse kolmeks: 1) kunstid, 2) meedia ja meelelahutus ning 3) loovteenused [disain, reklaam]. Vaidlused „enesemüümise” üle käivad enamasti kunstide vallas. Küsimus on kunstniku autonoomia vastandamises tarbijasõbralikkusega. See vaidlus on eriti äge nende hulgas, kes on kasvanud varasemas toetuste süsteemis. Nooremad kunstnikud seovad üha enam iseseisvat kunsti kaubandusliku tegevusega, ilma et peaksid oma põhimõtetes järele andma. Tundub ka, et see on põlvkondade-vaheline väitlusteema.

Meedia- ja meelelahutustööstus ning loovteenuste ettevõtted tajuvad sageli, et „loomemajandus” on poliitikakujundajate mõiste, kuid minu arusaamist mööda suhtuvad nad soosivalt poliitikute, valitsuse ja meedia täiendavasse tähelepanusse oma tegevuse vastu. Majanduse või tööstuse mõiste tekitab teinekord arusaamatusi, sest loovettevõtted ei taju end vanas mõttes tööstusena. Ning kui Amsterdamis on peamiseks aruteluteemaks, kuidas tugevdada loomemajandust ennast, siis Eindhoveni piirkonnas keskendutakse rohkem loomemajanduse kaasamisele teist
e majandusvaldkondade konkurentsivõime tugevdamiseks.

Huiskens: On mõlemat. Paljud (noored) loovisikud tegutsevad tõepoolest ettevõtjatena, asutades firmasid ning töötades ühiskondlike teemadega tervishoius, linnaplaneerimises (kogukonnakunst) jne, ning leiavad seejuures oma projektide teostamiseks ka teisi vahendeid riigitoetuste kõrval. Väideldakse tõesti palju ka selle üle, kas kogukonnakunst ikka on õige kunst ning kas suurfirmade toetus viib kunsti kommertsialiseerumiseni ja kvaliteedi languseni.

Marijnissen: Ägedat vaidlust „enesemüümise” üle loomemajanduses enam pole, see oli jutuks viis aastat tagasi. Kõik mõistavad, et erinevad loomemajanduse valdkonnad nõuavad individuaalset lähenemist. Erinevused kujutavate kunstnike, veebidisainerite ja telefirmade vahel kajastuvad ka meetmetes ja poliitikas. Ning enamus saab aru, et loomemajandus on vaid akadeemiline mõiste, üks viis maailma vaadata. Uute võimalustega. Ehk teatav põlvkondlik lõhe siiski on, piir jookseb 40 eluaasta juurest.

Mis on loomemajanduse juures kõige suurem eksiarvamus (petlik lootus) ning millisest kasulikust aspektist on seni kõige vähem juttu olnud?

Kraaijeveld:  Suurim eksiarvamus on eeldus, et kasvust loomemajanduses üksi piisab riigi, regiooni või linna majanduskasvuks. Hollandis ei ole see eeldus tõestust leidnud mujal kui Amsterdami regioonis, kuna suur osa kohalikest töötab seal loomemajanduses (7% ülejäänud riigi 2-3% vastu).

Minu arvates on kõige vähem mainitud kasulik aspekt väärtus, mida loomemajandus saab pakkuda teiste sektorite ettevõtetele nii väärtusahela alguses kui lõpus (disain ja turundus). Teiseks vähe arutatud kasuteguriks on loomemajanduse lisatav väärtus ühiskonnale tervikuna: linna, riigi või regiooni muutmine atraktiivseks elu- ja tööpaigaks.

Heinsius: Suurim eksiarvamus on ehk see, et igal piirkonnal on kerge arendada loomemajandust ja seega vabaneda probleemidest nagu töötus, tühjad vabrikuhooned jne. See on pikaajalist pühendumist nõudev protsess, mida saab vaid vähesel määral kontrollida.

Vähim teadvustatud võimalik kasu on kunstilise loovuse rakendamine leidmaks uusi vastuseid vanadele küsimustele teistes eluvaldkondades, selle asemel et keskendada see vaid näiteks disainile, moele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning uuele meediale. Kuid sellisteks ühisettevõtmisteks on vaja vahendajaid, kellena ka meie üritame toimida.

Huiskens: Üldiselt sõltub majanduskasv ettevõtlikkusest: uute ja kiiresti kasvavate ettevõtete osakaalust. Loomemajanduslikelt ettevõtetelt eeldatakse sellisele arengule suurt tuge, sest neid peetakse oluliseks tänases elamusmajanduses, kus toodete ja teenuste väärtuse määrab sümboolne tähendus. Ometi on loomemajanduslikele ettevõtetele iseloomulik, et ei taheta kasvada suurettevõteteks, vaid eelistatakse jääda väikseks ja iseseisvaks. See võib olla ettevõtluse arengu uus paradigma, mida praegu veel alahinnatakse.

Marijnissen: Suurim eksiarvamus on, et loomemajandus aitab kaasa majandusarengule teistes majandussektorites, kusjuures alahinnatakse endiselt selle enese potentsiaali. Pole kahtlust, et tõeliselt avatud (kultuuripiirideta) loomemajandus annab kõigile (sub)kultuuridele võimalusi oma kultuurilisi ja majanduslikke tõekspidamisi teostada, oma tundeid väljendada, toetava keskkonna erinevate ideede vahetamiseks. Lühidalt: rohkem suhtlemist, vähem hirmu, rohkem mõistmist ja nii edasi (vähemalt mina usun sellesse). Nii et rohkem tähelepanu kultuurilisele väärtusele – sellest tulenevad ka sotsiaalne ja majanduslik väärtus.

Lisaküsimusi on huvilistel võimalik esitada juba Tartu loomemajanduskonverentsil, kus Hollandist esineb veel ka haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi kultuuri- ja meediapoliitika vanemnõunik Bart Hofstede. Infot konverentsi ja esinejate kohta saab võrguaadressil http://www.tartu.ee/kultuurikonverentsid/

Kui Mihhail Gorbatšov avalikustas oma reformipoliitika, käisin veel lasteaias. Kuna ma elasin Soomes, siis ei teadnud ma tegelikult, mida sõna „perestroika” tähendab. 1980ndate lõpus kuulsime koolis geograafiatunnis kolhooside ja sovhooside kohta. Isegi kui Gorbatšov külastas minu kodulinna Oulut, ei mõistnud ma päriselt, mis toimub Nõukogude Liidus.

Eestlastele on tõsiasi, et Nõukogude Liidu lagunemine viis Eesti ühiskonna 1980ndate lõpus suurte muutusteni. Ometi ei võideldud nende muutuste käigus üksnes iseseisvuse eest, vaid püüti eemalduda ka pealesurutud soorollidest, mis valitsesid nõukogude ühiskonnas. Sotsialistliku võrdsuse retoorika asemele ilmusid  traditsioonilisemad mehe ja naise roll ning mõisted „naine” ja „mees” said Eesti ühiskonnas uue tähenduse.

Sotsioloog Anu Narusk on väitnud, et Eesti naised osalesid sellel perioodil meeste kõrval traditsioonilise soolise struktuuri taastamises. See avaldus ka ajakirjas Nõukogude Naine, mis toetas rahvuslikku soolisustamise retoorikat, mille järgi ideaalsel naisel pidi olema vähemalt kolm last ja mehe roll perekonnas on olla leivateenija. Oluline on märkida, et eestlased ei olnud traditsiooniliste soorollide poole püüdlemises üksi. Samu jooni võib leida ka teistes postsotsialistlikes riikides. Teisisõnu võib öelda, et perestroika ei tähendanud ainult arengut, vaid ka tagasiminekut.

Kui analüüsida eesti naisteajakirjas avaldatud artikleid lääne feministlikust perspektiivist, tundub esmalt kummaline, et ajakirjanikud, kes olid aastakümneid kirjutanud töölisklassi kangelastest, keskendusid nüüd üksnes emadusele ja teistele traditsioonilistele soorollidele. Pühenduti n-ö bioloogilise soolise struktuuri taastamisele. Ilmus käsitlusi, mille kohaselt pidi sotsiaalne muutus tähendama „ühiskonna taaspööramist sooliseks, ning seda, et räägime meestest ja naistest, mitte inimestest”1.

Ühe võimaliku seletuse sidemele naisajakirjanike väärtuste ja traditsioonilise soolise identiteedi vahel leiame nõukogude korrast. Peggy Watson on väitnud, et nõukogude kord toetas traditsioonilist identiteedi poliitikat, sest selles sisaldus traditsiooniliste soorollide ihalus. Sellest perspektiivist vaadatuna võib  maskuliinse mehe ja feminiinse naise ideaali käsitleda nõukogude retoorika pärandina, mis põhines küll soolisel võrdsusel, kuid see ei seganud traditsiooniliste soorollide kuvandi püsimist ja tasapisi tugevnemist.

Teiselt poolt tuleb arvesse võtta 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse ametlikku sotsialistlikku soorollide retoorikat, mis omandas naisteajakirjades negatiivse konnotatsiooni. Näiteks emarolli oskuste puudumises nähti sotsialistliku ajajärgu ja domineeriva töölisnaise kuvandi tulemust. See pärand näib olevat püsinud kogu rahvusliku perioodi vältel ja sellist mõtteviisi taastoodeti kuni 1990ndate lõpuni. Kui töötavast naisest kirjutati, siis taunivalt kui naisest, kellel ei ole lapsi ja kes tahab olla karjäärinaine. Sellele viitab Pille Paalandi katse karjääri tegevat naist rehabiliteerida: „Baby-boom’iga kaasaminejate kõrval tuleks sallivalt suhtuda neissegi, kes pere loomise asemel end tööle pühendavad”.2

Lisaks sotsialistlikule seletusviisile, mille areng toimus ajakirjas Eesti Naine, võib traditsiooniliste soorollide säilitamise taga näha ka püüet taastoota lääne ideaale, mis oli tolleaegsele Eesti ühiskonnale omane. On väidetud, et muutused postsotsialistlikes riikides oli klassiprojekt, millega kaasnes ka läänemaailma maskuliinse hegemoonia ülevõtmine. Nõukogude meestel puudus võimalus naistest üleolekuks. Varakapitalismis esindas mees jõukamat klassi. Postsotsialistlik pööre lõi maailma, kus võimusuhted lähtusid maskuliinsest maailmapildist.

1980ndate lõpus pöördusid eestlased tagasi mineviku poole ja esimesest Eesti Vabariigist sai nostalgiline ja mobiliseeriv referentsipunkt. See omakorda mõjutas ka rahvuslikku soo kuvandit, mille nurgakivideks olid emaduse müüt ja sooliste erinevuste tugev rõhutamine: sooline kuvand, mis domineeris Eesti ühiskonnas kahe maailmasõja vahel ja isegi esimesel rahvuslikul ärkamisajal XIX sajandi lõpul. See mõjutas tugevasti ka ajakirjade Nõukogude Naine / Eesti Naine kirjutisi, kus rõhutati emarolli erilist tähtsust Eesti rahva tuleviku nurgakivina.

Eesti Naise vahendatud soorollid ei olnud ometi must-valged. Ilmus ka selliseid lugusid, mis sellist pilti dekonstrueerisid. Alternatiive esineb näiteks artiklites maskuliinsetest naistest ja feminiinsetest meestest, isadusest ja poliitiliselt aktiivsetest naistest. Perestroika-aegsetes ajakirjades Nõukogude Naine ja Eesti Naine hakati järgima ka lääne naisajakirjade tavasid. Representatsioonid, mis dekonstrueerisid traditsioonilist soosüsteemi, toodeti Eesti ühiskonnas levinud arusaamade kontekstis sugudest ja soorollide erinevustest. Näiteks ei leidnud homoseksuaalsus ajakirjas eriti kajastamist, samas kujunes see trendikaks teemaks massimeedia sfääris. Ka feminism jäi enam-vähem negatiivseks fenomeniks, kuigi ajakirjanike töödes oli ka mõningaid feministlikke noote.

Kuigi perestroika ajal asendus sotsialistlik sugudevahelise võrdsuse retoorika natsionalistliku neoliberalistliku retoorikaga, ei olnud see pööre siiski täielik. Sotsialistlik minevik kujundas sugude ja sugudevaheliste suhete käsitlemist Eestis edasi. Karin S. Lindelöf on väitnud, et sotsialistliku mineviku pärand kujundab ka nende noorte inimeste soo defineerimise viise, kes on sündinud pärast nõukogude aega. Eesti ühiskonna soolisustatud korraldus annab niisuguseks kahtlustuseks tõesti alust. 

Heidi Kurvinen (1980) on Oulu ülikooli doktorant. Ta on kirjutanud magistritöö sugude representeerimisest ajakirjades Nõukogude Naine ja Eesti Naine. Praegu lõpetab ta litsentsiaaditööd Eesti naisajakirjadest ja kirjutab doktoritööd 1960ndate ja 1970ndate Soome ajakirjaniku ametist soolise vaatenurga kaudu.

1 Mare Ots, Mis on muutunud naise elus. (Juhtkiri.) – Nõukogude Naine 1988, nr 6, lk 1.

2 Pille Paalandi, Feminism maailma val(l)utamas. – Eesti Naine  1991, nr 5-6, lk 40-41.

Haridus- ja teadusministeeriumis käivad keeletalgud, kus otsitakse kaunilt kõlavaid lauseid. Need ei pea küll olema muidugi normikohased, kaunilt võib kõlada nii släng kui murdekeel. Siinkohal tuleb aga ette, et viimases Keele Infolehes (14. III, http://www.keelevarav.ee/keele_infoleht) ütleb Tiit Hennoste: „Häälduse puhul aga pole minu teada eesti keeles mingit hääldusnormingut olemas”. Ometi on valitsuse 2006. aasta 7. septembri määruses nr 196 kirjas, et „Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga”. Kust siis ikkagi leiame eesti keele hääldusnormi ja milline see on?

Eesti keele kirjaviisi loetakse üldiselt häälduspäraseks, s.t juba kirjapilt annab kätte esmase juhatuse, kuidas sõnu hääldada. Eesti kirjaviis ei kajasta alati väldet, palatalisatsiooni ega pearõhku, need aga on märgitud õigekeelsussõnaraamatus. ÕSi juhised annavad eesti keele hääldusnormi miinimumi, mida keeleoskaja peaks valdama. Emakeele Seltsi keeletoimkond on täpsustanud võõrnimede hääldamise põhimõtteid ja võtnud seisukoha üksikute võõrsõnatähtede (näiteks ž) hääldamise asjus. Samas on selge, et hääldusnormi väga üksikasjalikult ette kirjutada ei ole võimalik ega otstarbekaski. Küll on mõtet anda täpsemaid soovitusi ja juhtnööre neile, kelle keelekasutus peaks avalikkusele olema eeskujuks, näiteks rahvusringhäälingu töötajatele. Keeletoimkond on Einar Kraudi eestvedamisel kavandamas hääldustoimkonda, mis koostaks asjast huvitatud asutuste ja isikute osalusel vajalikke abimaterjale (hääldussõnastik jm).

Kuidas saab muukeelne inimene järgida eesti keele hääldusnormi? Kui näiteks venelane või ingliskeelne inimene ka järgib ÕSis märgitut, ei pruugi ju tulemus olla n-ö häälduspuhas.

Võõrkeele aktsent võib ilmneda häälikute kvaliteedis, prosoodias või intonatsioonis, ent seda laadi tajutavad kõrvalekalded keele „keskmisest” hääldusest ei tähenda tingimata hääldusnormi eiramist. Meil on ka Eesti eri piirkondades selliseid nähtusi, mille põhjal me tajume kõneleja kuulumist ühte või teise kanti, näiteks hääldavad lõunaeestlased tugevamalt s-häälikut, Kirde-Eestis ollakse hädas eesti keele kolme vältega ja osa saarlasi ei tunne õ-häälikut. Just siin tuleb ütelda, et hääldusnorm eespool viidatud määruse mõttes ei saa olla väga üksikasjalikult ettekirjutav. Küllap me oleme suutelised vahet tegema juhtudel, kus me eeldame inimestelt keeleoskust (mõeldes selle all eeskätt kirjaoskust), ja neil kordadel, kus me soovime ka kaunilt kõlavat eesti keelt, näiteks kutselistelt näitlejatelt, ringhäälingutöötajatelt jt.

Riias haagiti meie rongi sappa paar vagunit Läti sundnõukogulastega ja sõit läks peagi edasi läbi Leedu. Vast järgmisel ööl sõitsime rongirataste kolisedes üle Neemeni jõe raudteesilla ja jõudsime Ida-Preisimaale, mis pärast II maailmasõda oli tehtud Venemaaks. Hommikul jõudis meie rong Kaliningradi, mis oli paremail aegadel kandnud Königsbergi nime.

Meie hämmastuseks oli värskete sõdurpoiste ešeloni Kaliningradi raudteejaamas vastu võtmas tuhandepäine kesk- või vanemas eas naistejõuk. Esialgu oli meile selgusetu, mida nood daamid ootavad – ega ometi mitte meid, Pribaltika poisse? Meie hulgas edu saavutamiseks tundusid nad nagu veidike vanavõitu olevat. Aga see saladus selgines kohe, kui kodusest kraamist täissöönud eestlased-lätlased hakkasid naistele välja jagama oma rongiteekonnal järele jäänud pajukit. Osutus, et seda see naistejõuk ootaski – prii leiba, võid ja konserve. Loopisime seda hääd kraami ka tagumistes ridades tunglevatele naistele.

Selline oli meie esimene tutvus Kaliningradi oblastiga 1962. aasta hilissügisel. See tutvus jätkus mereäärses linnakeses Pionerskis, kus meil oli umbes kolmepäevane peatus ja kus meid teenistuskohtadesse jaotati. Pionerskis elasime II maailmasõja aegseis Luftwaffe kasarmuis, mille möödunud aegade komforti võisime vaid aimata. Kunagised Wasserklosett’id olid põrandani maha lõhutud ja nende asemele oli õue tekitatud jõledalt haisvad välipeldikud.

Ma pole veel jõudnud tähendada, et teadmine – meid ootab ees nelja-aastane teenistus mereväes – mõjus paljudesse, ka minusse, masendavalt. Tol ajal kestis teenistus Vene sõjaväes üldreeglina 3 aastat ja sellega oli igaüks meist ka arvestanud kui karmi paratamatusega. Aga sattuda nelja aasta väkke… see tekitas tunde, nagu oleks meile eluaegne vanglakaristus määratud. Ainult vähesed optimistid meie hulgast arvasid, et teenistus mereväes on ikka hoopis auväärsem kui porises maaväes.

Pionerskis oli, nagu öeldud, jaotuspunkt. Seal jagati meid sinna, kuhu vaja. Mind ja veel paljusid teisigi meie ešeloni eesti poisse tundus olevat vaja Liepāja linnas Lätimaa läänerannikul, kuhu meid järgnevalt rongiga saadeti. Nüüd juba isiksusi nivelleerivas ühesuguses madrusevormis.

Tõeline kroonuelu algas minu ja mu kaaslaste jaoks Liepāja laevastiku elektromehaanika koolis. Tundus, et eesmärgiks on minusugustele tsiviilelust tulnuile selgeks teha, kui lollid ja saamatud me oleme. Ent ega seltsimehed ohvitserid selle tööga oma aega raisanud, selleks oli meie värskel laevastiku elektrikute rühmal näiteks üks slaavlasest vanemmadrus, kes ise sama kooli aasta varem lõpetanud oli. Oli teine ise aasta tagasi saanud vett ja vilet ja elas seda nüüd uustulnukate peal välja. Vastu talle aga hakata ei tohtinud, see tehti meile kahe sõjaväeprokuröri poolt selgeks – siis ähvardanuks trahvirood ja teenistuse pikendamine tolles parandusasutuses veedetud aastate võrra.

Nelja aasta väkke sattumise kõrval oli see uus masendusallikas. Enda arvates ma aastavahetusel 1962/63 enam väga rumal ei olnud, olin ma ju pärast Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi lõpetamist töötanud intelligentses seltskonnas projekteerimisinstituudis Eesti Projekt, oskasin lugeda ja kirjutada ning arvasin end teadvat üht-teist maailma asjadest.

Aga Vene kroonuga oli mõttetu neil teemadel vaielda ja otsustasin (hilinenult küll!) end sellest ebainimlikust kohast välja kavaldada. Mul oli eelnevalt olnud kopsunäärmete tuberkuloos, olin sellest küll napilt välja paranenud, kuid just sellepärast sattusingi sõjaväkke. Nüüd otsustasin end põhjalikult läbi külmetada, et vana tiisikus jälle välja lööks ja ma sellest koledast kohast tulema saaksin. Selle plaani aluseks oli asjaolu, et meie magamisruumid sealses koolis olid maru külmad.

Nüüd andsin oma teki ööseks naabripoisile või kursandile, nagu meid seal nimetati, ja magasin kõigi hämmelduseks ainult lina all. Esimesed kaks nädalat selle eksperimendi ajal köhisin nagu hobune ja tundus, et mu tobe plaan hakkab teostuma. Kuid siis kadus tasapisi köha ja ma tundsin, et nii magada pole viga midagi. Tuberkuloosi mulle tagasi ei tulnud, vastupidi – sain külma vastu karastuse, mida mu kaaslastel ei olnud.

Olgu öeldud, et mu Nõukogude sõjaväest pagemise katse põhjuseks ei olnud närud kaaskursandid, vaid närud pisiülemused, milliseid kohtab vist küll igas sõjaväes. Kaaskursandid olid mul mõnusad ja neist on mul parimad mälestused – venelasest Kassatkinist, volgasakslasest Adolf Burghardtist ja teistestki.

Teenisin Nõukogude Põhjalaevastikus rannakaatreil ja sain näha polaarmerd ning selle asukaid – valaskalu ja muid imeelukaid, lisaks veel virmalisi pea kõigil pilvitutel öödel. Tänapäeval maksavad sellised turismireisid üüratut raha, mina sain seda aga kroonu kulul nautida üle kolme aasta.