Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige, tekstiilikunstnik Ilme-Anu Neemre.
Tekstiilikunstnik Ilme-Anu Neemre sündis 22. VI 1940 Tallinnas. Aastatel 1963–1968 õppis Neemre Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kunstilist tekstiili. Pärast ERKI lõpetamist töötas ta vabrikus Keila kunstnikuna ja hiljem kergetööstuse ministeeriumi kunstinõukogu sekretärina. Valdav osa Neemre aktiivsest kunstnikuteest möödus vabakutselisena. Ilme-Anu Neemre osales aktiivselt tekstiililiidu tegemistes ja näitustel, olles alati aktiivne noorte kaasaja ja eeskuju.
Ilme-Anu Neemre esines näitustel 1971. aastast, esimene isikunäitus toimus 1976. aastal Tallinna Kunstisalongis. Sel ajal hakkas tekstiilimaastikku rikastama ruumiline vaibakompositsioon. Professor Helene Kuma käe all oli Ilme-Anu omandanud äärmiselt keerulise pitsitehnika – niplispitsi oskused. Selle tehnika kaudu liikus ta eksperimenteeriva loomuga autorina udupeentest pitsidest edasi hoopis ruumiliste mitme meetri suuruste mahuliste kompositsioonideni. Neemre kasutatud tehnikate valikus olid põimingud, makramee ja rüiu. Neemre teosed algasid tihti mõnest argipäevasest konstruktsioonist nagu hularõngas või muu selline, millele tööprotsessi käigus lisandusid elektrituled ja mitmesugused materjalid (manilla, tamiil, taaskasutusmaterjalid, lahti harutatud juurviljakotid). Neemre teostas ka mitmeid huvitavaid autorinäitusi koos mõttekaaslasest Läti tekstiilikunstniku Inese Jakobiga.
Ilme-Anu Neemre jääb meelde kui väike naine, kes tegi suuri asju, ja seda alati oma kiiksuga. Viimasel Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusel „Mimikri“ Pärnu Uue Kunsti Muuseumis oli tal väljas töö ajakohase teravmeelse pealkirjaga „Eesti lipp koroona ajal”, must rüiu, kust vaevaliselt vilkus mõni valge ja sinine lõng …
Ilme-Anu Neemre ärasaatmine leiab aset täna, 18. III kell 14 Tallinna Peeter-Pauli kirikus (Vene 18).
Uudisloomingu kontsert 11. III EMTA kammersaalis. Yxus Ensemble: Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Leho Karin (tšello). Uudisteoste autorid EMTA heliloomingu üliõpilased Pranav Sivakumar, Ryan Adams, Viktoria Grahv, Sofie Meyer, Inessa Green, Paul Daniel ja Yang Ren.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsioonitudengitel oli sel aastal harukordne võimalus teha koostööd Yxus Ensemble’iga ja kuulda oma teoseid nende esituses. Olen mõelnud, et noorte heliloojate teoste esiettekanded on interpreetidele mitmeski mõttes hoopis vastutusrikkam ettevõtmine kui näiteks Helmut Lachenmanni, Rebecca Saundersi või Erkki-Sven Tüüri teoste esitamine. Kui viimased kolm (juhuslikult näiteks valitud) heliloojat on üldjuhul oma teostest juba lemmikinterpreetidelt ideaalversioonid kätte saanud, siis noortel heliloojatel võib olla iga uus esiettekanne kui oma hääle otsingute ja kirjapandu peegeldus. Sellest johtuvalt võib esiettekanne osutuda nii suureks inspiratsiooniallikaks kui ka pidurdavaks kogemuseks.
Mis on üldse uudisloomingu puhul interpretatsioon? See on heliloojaga vahetu loominguline koostöö, mis põhineb küll kirja pandud nooditekstil, kuid suheldakse ka vahetult helilooja endaga, et teose mõte kanduks kõige paremal viisil kuulajani. Siis, kui esiettekande puhul pääseb mõjule esmajärgus just teos, on ka esitaja teinud oma tööd väga hästi. Yxus Ensemble, kes oli EMTA kammersaalis antud kontserdil esindatud keelpillikvarteti koosseisus, oli minu meelest eranditult kõikide kammersaalis kõlanud teoste puhul väga hästi tabanud teose atmosfääri ja fraaside nõtket liikumist ning diferentseerinud teoste kõlalise eripära. Kuigi ma nooditekstiga seekord ei tutvunud (püüdsin teadlikult lähtuda ainult kuuldust), tundus, et Yxus suhtub suure austusega kõikidesse heliloojate kirja pandud nüanssidesse.
Nautisin, kuidas imeilusa vioolasoologa (Laur Eensalu) alguse saanud Pranav Sinakumari teoses „Where Mist Meets Water“ ehk „Udu vee kohal“ lineaarselt kulgev meloodialiin kandus üle eri pillidele ning moodustas ilusa terviku. Sinakumari teos avaloona on huvitav valik, sest kõik kvarteti pillid ja mängijad tõusid reljeefselt eraldi soolot mängides esile ja see mõjus nagu tegelaste tutvustamine mõne draamaetenduse alguses. Teose „Where Mist Meets Water“ algupooles oli tunda ansambli mõningast rahutust fraasilõppude ühisel kuulamisel ja tunnetamisel, kuid teose lõpus oli kuulatamisoskuseks vajalik seisund juba saavutatud.
Minu meelest on Ryan Adamsi, Viktoria Grahvi ja Inessa Greeni teostes ühiseid elemente, eriti teoste algusosas. Adamsi ja Grahvi puhul tajusin algul isegi pisut hommikumaist hõngu. Greeni ja Adamsi puhul jällegi tuli esile mõningane kõrvalekaldumine tempereeritud häälestussüsteemidest. Nii Ryan Adamsi teose „nomeleesinifnigaamidnüs“ kui ka Viktoria Grahvi helitöö „Siis kui talv suudleb viimase sula“ esitus oli väga nüansirohke ja veenev. Adamsi teose teises osas resoneeris kvartett täies hiilguses ja heas balansis, täites EMTA kammersaali. Viktoria Grahvi teoses „Siis kui talv suudleb viimase sula“ pääses mõjule teose keskosa motoorne pizzicato ning teose lõpu naasmine justkui muundunud ostinaatse algmaterjali juurde. Inessa Greeni keelpillikvartetis nr 1 oli huvitavaid elemente ja nüansse. Ometi mõjus teose terviklik esitus mulle monotoonselt. Greeni keelpillikvartetis täheldasin elemente, mis sellist monotoonsust soosivad. Tundsin puudust mõningasest hingamispausist, piano-nüansist või siis, vastupidi, veelgi suuremat rõhuasetust, mis osutaks, et „just sellist pikka liini soovingi“. Siin tekkiski minu arvates tähtis küsimus: mida saab muusik teha selleks, et helilooja mõtted veelgi eredamalt kuulajani tuua. Iseenesestki mõista on see interpreedile väga habras piir, kui kaugele suunavate küsimuste või ettepanekutega minnakse. Kui jääda rangelt distantseerituks ja tugineda ainult teoses märgitud nüanssidele, võib vahel olla tulemus isegi väga hea, kuid tihti siiski liiga formaalne.
Paul Danieli „Argumentum“ ehk „Vaidlus“ eristus ilmselgelt kõikidest sel kontserdil ette kantud teostest. „Argumentumis“ kuulsin teistest teostest väga erinevat mõttemaailma ja ülesehitust. Selle tingisid köitev mäng rütmidega, pillide hea energia ja huvitava rütmistruktuuriga soolod.
Tundus, et kvartett tabas ja tunnetas kõige paremini Sofie Meyeri muusikat. Teoses „Euanthe“ oli nii hilisromantismile kui ka impressionismile omast kõlamaailma, kuid seda nüüdisaegsete nüanssidega. Siin tajusin kõige paremini kvarteti ühist hingamist, kõlavaid kulminatsioone, fraaside selgust ja eredalt nüansirikast kõlavärvide timmimist. Jäi meelde väga ilus keelpillide sul tasto kõla.
Minu meelest oli väga huvitav ja isikupärane Yang Reni teos „Overnight“ ehk „Öine“ muutustest: need muutused ja meeleolud järgnesid väga huvitavalt üksteise sisse põimudes.
Kui mõelda korra laiemalt nüüdismuusikat esitavatele keelpillikvartettidele – näiteks kas või Arditti kvartett või Diotima kvartett –, siis neid kuulates ja nende valikuid jälgides võib tõdeda, et neil on kindel interpretatsiooniline eripära ja kellegi maitsest lähtuv repertuaarivalik. Yxus Ensemble’i puhul tekkis kontserti kuulates sama arvamus, et ka neil on oma kindel suunitlus – võib-olla ka noored heliloojad tegid teoseid kirjutades teadlikke valikuid konkreetselt Yxus Ensemble’i muusikuid silmas pidades. Eksperimentaalsus, laiendatud tehnikad ja mittetempereeritud häälestussüsteemid ei ole tänapäevaste väljendusvahendina loomulikult ainsad võimalused. Ometi tunnistan, et olin üllatunud, et need elemendid olid kogu uudisteoste kontserdi vältel esindatud väga minimaalselt. Siit edasi tekkis küsimus: kuidas ja kui palju mõjutavad olemasolevad koosseisud tänapäeva helilooja helikeele kujunemist? Muidugi on vastus, et väga palju. Näiteks kui teha eksperiment ja samad heliloojad kirjutaksid teosed U: ansamblile, siis millised oleks need teosed? Kindlasti lähtuvad ka nooremad heliloojad teose loomisel eelkõige oma sisemisest häälest, kuid selline katse oleks minu arvates väga huvitav.
Yxus Ensemble’i esitatud uudisteosed mängisid kätte hea võimaluse teha kriitikaeksperimendi, kus üks publikus viibinud arvustaja, Talvi Nurgamaa, keskendus artiklis interpretatsioonile ja teine, ansambli liige Mari Targo, teostele, millesse ta esitajana niigi on süvenenud. Kas uudisloomingu puhul on nii lihtne käsitleda teost ja esitust teineteisest lahus?
Uudisloomingu kontsert 12. III EMTA suures saalis. Keelpilliansambel Revelia: Sergio Llorente Gutierrez, Elle Isabel Lindpere, Alejandro Boix Serrano, Alexander Gonzáles Pavlova, Melissa Carita Ots ja Helina Sommer (viiulid), Hilla Helmi Sofia Lappanen ja Teele-Liis Tiidor (vioolad), Adla Cameselle Barbosa ja Niklas Schröder (tšellod), Tuomas Aapeli Haapalainen (kontrabass), dirigent Eladio Aguilar. Kavas esiettekanded: Lucas van Vlierberghe, Paul Danieli, Alireza Farajianhamedani, Otto Herman Iivari, Andrea Sordano, Marcelo Chacur Politano ja Ryan Adamsi uudisteos.
Laupäeval, 12. märtsil toimus EMTA suures saalis põnev noorte loominguga kontsert, mille tarvis oli loodud uus noorte keelpilliansambel Revelia Kanaari saartelt pärit dirigendi Eladio Aguilari juhatamisel. Esiettekandes kõlas EMTA kompositsiooniüliõpilaste uudislooming. Peale dirigendi olid ka heliloojad pärit mitmelt poolt maakera: Hollandist (Lucas van Vlierberghe), Eestist (Paul Daniel), Iraanist (Alireza Farajianhamedani), Soomest (Otto Herman Iivari), Itaaliast (Andrea Sordano), Brasiiliast (Marcelo Chacur Politano) ja USAst (Ryan Adams). Kontsert oli pühendatud Ukraina sõja ohvritele.
EMTA akustiliselt ja väljanägemiselt suurepärane suur saal tõstis ürituse kvaliteedi ja maailmataseme tunnetuse kõrgele, kuid pani omakorda püsti lati, millest allapoole jäämine on märgatavam kui vähema kvaliteediga saalis. Tuleb arvestada ka, et heliloojad on veel õppurid ja paljud neist alles otsivad oma keelt. Kõigi puhul oli äratuntav, et nende helikeel on inspiratsiooni saanud mineviku- või tuntud tänapäeva helilooja stiilist. Samuti võis kuulda üliõpilase õpetaja stiili elemente või tema mõjutusi. See kõik on osa areneva helilooja teekonnast, seda märgatakse, ei ole see mahategev kriitika ega vähenda noorte saavutusi. Luua teost ära tuntavas stiilis, nt hommage’ina, on omakorda kvaliteedi märk.
Peale selle toon välja, et enamik heliloojaid on kavalehel kirjeldanud oma teost kompositsioonitehniliselt või muul viisil üsnagi tabavalt. Ryan Adams oli siiski jäänud saatetekstis hägusaks ja üldiseks ning see peegeldus minu arvates ka kompositsioonis. Seevastu Alireza Farajianhamedani oli samuti jätnud tekstis detaile selgitamata, kuid neid sain ma ise analüüsida, tema teose hägus pealkiri („Vahepeal … aga … ei midagi, unusta ära“) oli muusikaga meeldivas kontrastis. Kõiki teoseid ühendas mitmekesine instrumentatsioon ja lõpetus kõrges registris.
Selline ülemaailmse haardega kontsert innustas mind suhtuma retsenseerimisse metafoorselt ja eksperimenteerivalt. Nimelt asetasin enese Google Streetview programmis toimiva nn GeoGuessri ehk geograafiliste kohtade äratundmisega tegelevaks mängijaks, kellele kuvatakse mängu jooksul eri kohti – kontserdi puhul toimib mäng siis kuuldeliselt. Peale objektiivsete stiilijoonte, mida saab analüüsida, ja ka stamplike eelarvamuste olen omaenda kogemuse ja arvamuse põhjal loonud palju muid seoseid eri stiilidega.
EMTA üliõpilaste uudisteoste esitamiseks oli loodud uus noorte keelpilliansambel Revelia Kanaari saartelt pärit dirigendi Eladio Aguilari juhatamisel.
Lucas van Vlierberghe (snd 1995) „Music for String Orchestra“ ehk „Muusika keelpilliorkestrile“ paigutas mind oma ilusate, homofoonilis-kadentsilike, septimitega rikastatud minoorsete akordidega algusest peale Eesti männimetsade vahele – aga ehk on mujalt pärit kuulajale pärdilik uustonaalsus pigem kosmopoliitne? Teose instrumentatsioon ja interpretatsioon on oskuslikud ja veenvad, nautisin seda muusikat täielikult.
Paul Danieli (snd 1977) „Dance to Melancholy“ ehk „Tants melanhoolsuse saatel“ viis mind ajas mitukümmend aastat tagasi neoklassitsismi, mida on rikastatud atonaalsusega ja mis meenutab mh Šostakovitši loomingut. Sedalaadi motoorsust kohtame eesti muusikas ka hiljem. Muusika muutuski hiljem pealkirjale vastavalt tantsuliseks ja see oli melanhoolne ja ilus, kuid erinevalt helilooja saatetekstis öeldule ei viinud see mind veenvalt sellest emotsioonist välja. Võib-olla oli põhjus interpretatsioonis, mis oleks võinud olla julgem ja kindlam.
Alireza Farajianhamedani (snd 1993) „Intanto…però…niente, lascia perdere“ ehk „Vahepeal … aga … ei midagi, unusta ära“ on helilooja sõnul kirjutatud kolmes riigis viibides, see teeb teose kosmopoliitseks. Helilooja kirjeldatud viis eri faktuuri olid hästi jälgitavad. Arvasin algul, et olen sattunud Ungarisse või Saksamaale, sest teose sonoristlik ja mikropolüfooniline karakter meenutas Ligetit. Erinevalt teose pealkirjas pakutule ei kaotanud ma orientiiri ega unusta seda teost niipea. Teose kõlavärvid, hiljem ka modaalsus ja sooloviiuli partii on paeluvad ja ilusad, muusikute sosistused moodustavad aga efektse lõpu.
Otto Herman Iivari (snd 1987) „Polku“ ehk „Rada“ paigutas mind tõepoolest rajale, mis asub Eestis või Soomes (tüürilikkus ja sibeliuselikkus), kuid edaspidi muutusid vaated filmilikumalt avaramaks ja ma võisin olla sattunud hoopis mujale, suurejoonelistele väljadele. Helilooja kinnitab tekstis, et tegemist on harjutusega, et praktiseerida traditsioonilisemat, filmilikku muusikastiili. Mulle meeldis muusika retooriline iseloom, harali kõlavävid ja lõpupoole salapära.
Andrea Sordano (snd 1996) „Lumi tra la neve“ ehk „Tuled lumes“ viis mind taas Saksamaale (lachenmannilikud poognavõtted ja mürarikkad kõlad), edaspidi võisin olla sattunud ka Prantsusmaale (sellest andsid märku spektraalmuusika ja flažoletid). Lumi on teose pealkirjas justkui eestikeelne sõna, siin mängitakse kirjapildilt samasuguse sõnaga, mis itaalia keeles tähendab valgust. Mind paelusid julged kvindid ja kohati mikrotonaalsed nüansid, mistõttu kaotasin vahepeal orientiiri. Spektraalne mõtlemine ning valguse ja mateeria ehk ainete, sh ka lume muusikasse valamine (musique concrète instrumentale) ei ole ka võõras Eesti muusikale (nt tulvelikkus, kozlovalikkus). Kõlavärvi- ja harmooniamuutused olidki põnevad ning muusika muutus edaspidi seisundilt meditatiivseks.
Marcelo Chacur Politano (snd 1989) „Fandango na mata“ on kontseptsioonilt selge. Selles on vastandatud ja hiljem sulandatud kaks eri faktuuri: konkreetne rütmipõhine muusikalis-koreograafiline ja tantsuline väljenduslaad (pühendatud Brasiilia fandango caiçara traditsioonile) ning pidev, voolav, heterofooniline kõlamaastik, mis sümboliseerib helilooja sõnul Kagu-Brasiilia rannaäärset vihmametsa, kust on pärit ka fandango caiçara. Erinevalt teistest teostest või kohtadest ei osanud ma ilma selgitusi lugemata selles stiililt või geograafiliselt õigesti orienteeruda. Teose dramaatilisus oli siiski kaasahaarav emotsionaalne rännak, mis lõppes duuriliku rõõmsa ja peaaegu eestiliku rahvusliku tantsulisusega.
Ryan Adamsi (snd 1993) salapärase pealkirjaga „Me : iW“ on heliloojale pöördelise tähtsusega esimene suurema koosseisuga teos, mille ta kirjutas korraga veelgi suurema koosseisuga kammerorkestriteosega. Olin algusest peale segaduses, kuhu olen sattunud: jõulisus ja atonaalne kõlavaip ning rohked sekundintervallid ja tritoonid võivad kosmopoliitselt viidata mis tahes maa avandgardstiilile. Hiljem lisandusid summutatud kõlavärvid ning reljeefne intervallika (ümber h-noodi), millest edasi arenenud seisundilikkuses jäi muusika lahtiseks – teos oligi otsinguline.
Kava ülesehituse seisukohast oleksin lõpetanud pigem Politano emotsionaalselt haarava, rõõmsalt lõppeva teosega. Adamsi otsinguline muusika oleks võinud sobida sissejuhatusena algusse või otsingulisena keskele. Ometi oli Adamsi teose jõulisus kiiduväärt ja näitas veel kord uue keelpilliansambli võimeid, mida loodan kuulata ka edaspidi.
„Suur saladus saab tema ainueluks, tal iseennast au on läbida“
SIIM LILL
Siim Lill
„Inimhing vajab ilmselgeid sfääre, kus ta saaks olla omaette ja kuhu teise pilk ei ulatu. Talle on omane läbitungimatus. Totaalne väljavalgustamine kõrvetab ta ära ja kutsub esile hingelise läbipõlemise. Läbipaistev on ainult masin,“ kirjutab Byung-Chul Han Hasso Krulli tõlkes.
Platonist alates kistakse meid valgusesse, ära koobaste tarkusest, eemale-eemale. Goethe nõutab keha ära andes valgust, linnapea tahab kõikjale tänavalampe, metsatööstur langetab puid, et aluspinda pimedusest päästa.
Parmenides pidi laskuma allilma, selleks et tuua maa pääle meie nii kallis mõistupärasus (!). Meie kauneimad lood on talletatud koobastesse – loomad tantsivad sealt ikka ja jälle välja ja pilkavad meid meie enesekesksuse pärast. Mõnda aega tagasi oli moes lasta ennast Hispaanias maa alla matta. Pandeemia-aastad sundisid meid mattuma iseendasse, pealtnäha enesele otsa vaatama, ent tegelikult ümbritsesime end kiiresti helendavate akendega, pöörasime pilgu.
Sõda on totaalne valgus, millega ei ole võimalik kohaneda, ta kisub välja keldrid, paneb paiksed liikuma, värvib öötaeva heledaks. Sõda on totaalne pimedus, millega ei ole võimalik kohaneda, ta sulgeb silmad inimlikkuse ees.
Iga päev tahan ma, et mul ei oleks silmalaugusid, et ma saaksin olla pidevas hetkes, et midagi ei läheks kaduma. Iga päev tahan ma, et ei peaks silmi avama, sest ärkvelolek on uneilma kõrval nii tühine. Vahel tundub, et me ei kohane kunagi, ei koopa ega päikesega. Aga siis tuleb kevadpäike välja ja hing hakkab kisendama. Ei saagi aru, kas valguse või pimeduse poole.
„Tuja“ ehk „Tudengijazzi“ (8. – 12. III) Tallinna kontserdid 11. III klubis Philly Joe’s ja 12. III Fotografiskas.
Tallinna riikliku konservatooriumi tudengid ütlesid 1982. aastal „saagu jazzifestival!“ ja jazzifestival sai, olgugi pärast mõningast ajastuomaselt bürokraatlikku asjaajamist.1 Seepärast ehib tänavust „Tudengijazzi“ ümmargune arv 40.
Mõnda ajaloost
Festivali veebisaidi ajaloorubriigis sedastatakse, et „Tudengijazz“ on Eestile märgilise tähtsusega, kuivõrd esimene festival toimus „veel ENSV ajal, mil jazzmuusika mängimine oli avalikult keelatud“.2 See tõdemus nõuab mõningaid ajalooalaseid selgitusi ning ajendagu siinkohal heitma põgusa pilgu festivali algusaegadesse ja varasemassegi.
Jazzmuusikat siinmail saatnud ajaloolisest painest kõneldes on huvitav märkida lingvistilist üksikasja. Kas kirjutada „jazz“ või „džäss“? 1920. ja 1930. aastatel kasutati eesti ajakirjanduses rahvusvaheliselt tuntud kirjapilti „jazz“. Keeleteadlane Johannes Aavik soovitas 1932. aastal artiklis „Arvustavaid keelelisi märkusi“ (Päevaleht 23. V 1932) tarvitada mugandatud varianti „džäss“, rõhudes (ekslikule) eeldusele, nagu oleks see kooskõlas sõna hääldusega, aga kuni kümnendi lõpuni püsis siiski „jazz“. Üleminek „jazzilt“ „džässile“ leidis kirjasõnas aset järsku, paralleelselt sellega, kuidas EVst sai ENSV.
Sedamööda, kuidas joonistusid välja külma sõja jõujooned, sattus ka jazzmuusika NSV Liidus 1940. aastate lõpus stalinistliku kultuuripoliitika hambusse. Kui 1949. aasta maikuus kohtusid ühismänguks Tallinna jazzientusiastid (Swing Club ja orkester Mickeys), siis Uno Loobi mäletamist mööda seisis keegi omadest ukse juures valves, et mõni võõras ei pääseks teisi hoiatamata sisse, ning saalis tõmmati kardinad ette, et „keegi võõras ei kuuleks ega näeks“.3
Nailonsukad pähe tõmmatud, kiikavad ansambli Kõnts liikmed küllap punkbändi Winny Puhh loorberite poole. Nalja peab ka saama.
Loomingulised kohtumised kasvasid 1960. aastate keskpaigaks rahvusvaheliseks jazzifestivaliks, siis tuli aga taas poliitika vahele. Kui 1967. aasta festivalil puhkesid USA saksofonisti Charles Lloydi ansambli esinemisel peaaegu meeleavaldusena mõjuvad ovatsioonid, siis hakati rääkima ääri-veeri sellest, kuidas tuleks tõsta festivali „organisatoorset taset“. 1968. aasta festivalist said teoks vaid eelvoorud, augustis surus NSV Liit veriselt maha Praha kevade ning pingestunud kultuuritingimustes ei tulnud jazzifestivali jätkamine enam kõne alla.
1970. aastatel jätkus Eesti NSV kultuurisüsteemis bürokraatlik mäng, kus jazz justkui oli plaadivagude jaoks kõlblik ja samal ajal ei olnud ka. Muidugi võis verbaalselt keerutada ja nimetada jazzmuusikat lihtsalt tantsurütmideks või estraadimuusikaks. Tallinna jazzifestivalidest oli jäänud järele unesegune mälestus, taamal säramas muutuvast muusikamaitsest tunnistust andvad diskotuled.
1980. aasta Moskva olümpiamängudega kaasnenud mõningane avanemine polnud kindlasti ainus põhjus, aga suhtumine jazzmuusikasse läks kümnendi alguses siiski märgatavalt soodsamaks. 1981. aasta sügisest algas riikliku filharmoonia abonementkontsertide sari „Džäss läbi aegade“, Sirbi ja Vasara veergudel sagenesid jazziteemalised kirjutised, näiteks Valter Ojakääru ülevaade Moskva jazzifestivalist (18. VI 1982). Kui 1960. aastatel oli Tallinn olnud jazzilinn, siis 1980. aastatel tajuti Eesti NSV jazzielu muust NSV Liidust mahajäänuna.
Parimatel jazzmuusikutel oli toona esinemisi rohkemgi, kui jõuti vastu võtta, nagu selgub usutluses Lembit Saarsalu ja Paul Mäega (Sirp ja Vasar 25. XII 1981): „Kuna mängime põhitöö kõrvalt, džäss aga nõuab värsket vaimu, ei suuda me praegu kõiki kontserdivõimalusi kasutada. Aasta [1982] esimene päev möödub mainitud Eesti Raadio muusikapäeval, siis kohe kolm kontserti Moskvas. Siis festivalid Donetskis ja Vilniuses. Mais on Tallinnas džässipäevad.“ Viimati nimetatu all on peetud silmas esimest „Tudengijazzi“, kus Saarsalu kvartett oli peaesineja.
„Tudengijazz“ ei pruukinud olla 1982. aastal jäämurdja, küll aga üks tunnusmärk jazzilembuse uuest tõusust. Eesti jazzis andis 1980. aastate alguses tooni svingilikule vundamendile rajatud jazz rock ja funk, mida läbisid unonaissoolikud folgiseosed (Lembit Saarsalu kvarteti LP „2 × labajalg“, 1980). Niisamuti iseloomustas „Tudengijazzi“ algusaega dixieland-stiili tõus. Milline on „Tudengijazz“ aastal 2022?
Kas jazzi- või rütmimuusikafestival?
Tähelepanelik festivalikülastaja märkab ehk sedagi, et „Tudengijazzi“ nimetatakse rütmimuusikafestivaliks, mitte jazzifestivaliks. Niisiis on jäetud uks poikvele kõigile, kes ei lase end stiilidel kammitseda. Ületada (stiili)piire tähendab ületada iseennast.
11. III klubis Philly Joe’s esinenud ansamblid on tegevust alustanud alles hiljaaegu. Starglide (laulja Miina Martensoo) tuli kokku möödunud sügisel, selle liikmeid ühendavad õpingud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning huvi keskmes olevat funk, fusion ja „kõikvõimalike piiride kompamine“. Viimati nimetatud eesmärgi täitmine seisab uuel ansamblil usutavasti veel ees. Starglide’i tugevus ei ilmne veel piiriülesuses, vaid just neis stiilides, mille oma eksimatus äratuntavuses pakuvad ansamblile selget raamistikku. Funk-stiilis avalugu oli selle tõestuseks.
Tidi & Bande (laulja ja laulukirjutaja Karoliine-Lisette Kõiv) alustas koosmängu pandeemia perioodil. Suurim muusikaline eeskuju olevat Frank Zappa, ehkki zappaliku teatraalsuse asemel võis rohkemgi täheldada indibändidele omast muusikalist askeesi. Kõige rohkem sarnaneb ansambel siiski Curly Stringsi stiilis viiuli- ja kitarrifolgiga. Oma lööklaulu neil veel pole, aga kui jätkub püsivust, siis ehk rändab ka Tidi & Bande kunagi „üle mäe ja aasa“ või saab maal vanaema juures „pruuniks teiseks juuniks“.
Rootsi kvintett Cosmic Express Quintet, kes väljaspool kodumaad esines esimest korda, on 1960. aastate stiilis avangardse (ometi mitte küll just vabajazzi) kallakuga ja jaheda tunnetusega, mistõttu mõjus folgiliku muheduse järel mõneti hallides toonides.
12. III Fotografiskas esinenud ansamblitest kaks (vokalistide Ingrid Rabi ja Tiina Adamsoni juhtimisel) esindavad samalaadset suunda. Ingrid Rabi üllitas veebruaris lühialbumi „Circle of Love“, mille lembeteema ümber omaloominguline kujundiring keerlebki, samavõrd igatsevates toonides on ka Tiina Adamsoni tundelüürika. Ingrid Rabi lugu „High on Love“ („Armust joovastunud“) oli meeldiv sissevaade swing-stiili, mille viljelejaid sooviksin teistegi noorte jazzientusiastide seas kuulda palju rohkem. Tiina Adamsoni ansambli sümpaatia kuuluvat „minimalistliku varjundiga“ muusikale, ehkki seda võib ennemini kirjeldada kui soulilikku. Nii Rabil kui ka Adamsonil oli toeks tegus saateansambel, mis sellistel puhkudel on juba pool võitu.
Individuaalse instrumentaalsoorituse poolest peab esile tõstma Makedoonia päritolu kitarristi Filip Dinevit, kelle trio ammutab oma helikeeles ainest Balkani muusikast, aga ei ütle ära ka biitlitest („Blackbird“). Dinev mõjus kui festivali peaesineja, isegi kui afišil valitses esinejate võrdsus ja vendlus. Ja oleksin peaaegu unustanud: üles astus ka ansambel Kõnts. Nailonsukad pähe tõmmatud, kiikavad selle liikmed küllap punkbändi Winny Puhh loorberite poole. Nalja peab ka saama.
Ajalookaemust „Tudengijazzil“ kuigivõrd ei täheldanud, ehkki esimesest festivalist mööduva 40 aasta puhul poleks põgusat tagasivaadet imeks ega pahaks pannud. Kas näiteks 1920. aastate dixieland-stiili, mida tudengid 40 aastat tagasi meeleldi mängisid, Eestis veel keegi viljeleb? Või on tudengitest jazzmuusikud läinud liiga tõsiseks kätte? Ehk annab nendele küsimustele vastuse „Tuja 41“.
1 Villu Veski meenutab Tudengijazzi ajalugu: jazzi esitamiseks oli vaja luba. https://kultuur.err.ee/316077/villu-veski-meenutab-tudengijazzi-ajalugu-jazzi-esitamiseks-oli-vaja-luba
2 Tuja. https://tuja.ee/ajalugu/
3 Enno Tammer, Uno Loop. Läbi elu. Tammerraamat, 2009, lk 96-97.
Soome graafiku Olavi Fellmani kliimaaktivistlik kunst jõuab Viljandisse
Kondase Keskuses avatakse laupäeval, 19. märtsil 2022 kell 14.00 Soome kunstniku Olavi Fellmani isikunäitus „PÄÄSTA KLIIMA – GRAAFILISED ARVAMUSED“.
Olavi Fellman (s. 1956) on sotsiaalse närviga kunstnik, kes nii eraelus kui ka kunstis võitleb ägedalt kliima ja maailma rahu, tsivilisatsiooni kestvuse ja tulevaste põlvede pärandi eest. Fellmani graafikale on omane kriitiline huumor ja iroonia. Teostel saab näha tuntuid ajaloolisi tegelasi, teiste hulgas Marxi, Rembrandti, Hitlerit, Churchilli või hoopis väljamõeldud karaktereid nagu Pipi Pikksukka. Figuure ilmestavad teravad lausungid nagu “Inimeste ahnus ja võimujanu viib meid kõiki katastroofini!”; “Vaid humaansus päästab meid!”; “Ärgem lõhkugem ökosüsteeme!” Praeguses sõjaolukorras pakuvad Fellmani tööd mõtteainet kui ka vajalikku huumorit reaalsusega toimetulekuks.
Näitusel on väljas autoritehnikas loodud ökoloogilised graafilised teosed, mida tehes on jälgitud loodussäästlikke printsiipe. Tema teosed on inspireeritud Saksamaa poliitilisest kunsti voolust ning väljenduslaad on tugevalt ekspressionistlik.
Olavi Fellman on lõpetanud magistri Helsingi Ülikoolis kunstifilosoofias ning bakalaureuse kraadi kunstides samas ülikoolis. Alates 1980. aastate II poolest on ta näitustega esinenud nii Soomes, Rootsis, Venemaal kui ka Saksamaal.
Valik müügis olevatest tööde tulust annetab kunstnik Ukrainale.
Näitus jääb avatuks kuni 24. aprillini.
Kondase Keskus, Pikk 8, Viljandi
Avatud K-L 10-17 (märtsis) ja K-P 10-17 (aprillis)
Kinoteegis algab eriprogramm “Oscarite ootused ja muutused”
Kinoteegis algab eriprogramm “Oscarite ootused ja muutused”, mis toob vaatajateni seekord filmiauhindade valikusse pääsenud filmid väljastpoolt Hollywoodi
Filmifestivalid kogu maailmas otsivad värskeid talente ja uusi ideid, kuidas maailmas toimuvat lugude kaudu publikuni tuua. Filmipreemiad ja Oscarid omakorda valgustavad sellest välja need filmid, mis filmitööstuse hinnangul on aasta kõige olulisemad ja kaalukamad. Tavapäraselt on Ameerika Filmiakadeemia AMPAS pööranud tähelepanu eelkõige suurstuudiote toodangule. Just viimastel aastatel on aga lisaks parima võõrkeelse filmi Oscarile hakanud Euroopa ja kogu maailma kino jõudma ka teiste valdkondade preemiate nimekirjadesse, nagu parim stsenaarium või režissöör.
18. märtsil linastuv avafilm, Ryusuke Hamaguchi “Drive My Car” näitab, kuivõrd ajakohane või ka ajaväline on endiselt traditsiooniline jaapani filmitegemine. Kirjanik Haruki Murakami novellidest kasvatab režissöör välja omamoodi tasase ja minimalistliku loo. Briti Filmiakadeemia BAFTA preemia jõudis “Drive My Car” juba kätte saada.
Norralase Joachim Trieri ”Maailma halvim inimene” uuendab romantilise komöödia žanrit ning puhastab selle liblikate ja igavese armastuse müütidest, kaotamata teravmeelset vaadet suhetedraamale. Film linastub 24. märtsil kell 18.
Samal lainel jätkab Euroopa teises servas ka Pedro Almodóvar. Kinoteegi ekraanile 31. märtsil jõudev “Paralleelemad” jälgib kahe naise sõprust, et aegajalt temperamentselt segi paisata tegelaste suhted ja vaataja ootused.
25. märtsil vaatajate ette jõudev taanlase Jonas Poher Rasmusseni “Põgenemine” on ilmselt üks hübriidsemaid filme viimastel aastatel. Film püüab Oscarit nii parima mängufilmina, dokumentaalina kui animatsioonina. Lisaks on see nii portree kui road-movie läbi 90ndate Ida-Euroopa, isiklik pihtimus ja ühiskondlik peegeldus põgenike maailmast.
Aasta mõjukaimad filmiauhinnad kuulutatakse välja 27. märtsil. Filmipreemiad on alati teatav kokkulepe, kus loomingulised oskused asetatakse kõrvuti teemadega, mis on parajasti avalikult olulised. Oscarilootuste seeria viimased filmid linastuvad juba pärast auhinnasaajate avalikustamist. Ent vahet ei ole, kõik need filmid peegeldavad parimat 2021. aasta kinos, preemiatega või ilma.
KARIN PAULUS: Varju jäänud varjendid Kodus ei häbene enam keegi suitsuandurit ega autos turvavööd, samamoodi ei tasuks peljata ka kohta varjendis.
Soomes on laias laastus igal inimesel koht varjendis. Kodanikud teavad, milline signaal sedastab, et tuleb evakueeruda ning kuhu minna. Eestis nii ei ole. 1990. aastatel lakkas meie tsiviilkaitsesüsteem olemast. Jah, meil on kaitseliit, professionaalsed ja vabatahtlikud päästjad, esmaabiteadmisi ning muud vajalikku saab omandada näiteks päästenoorena, riigikaitse on nii mõnegi kooli programmis valikainena. Siiski pole enamikul meist aimugi, kuidas toimida keskkonnakatastroofi või sõja korral. Me ei tea, kus on varjendid, ja isegi kui mõni meenuks, siis me ei tea, kas see on kasutuskõlblik ning kui palju inimesi sinna mahub. Samuti ei ole keegi meile rääkinud, milline on hädaabikutsung.
PAUL AGURAIUJA: Kunstihoone arhitektuurivõistlus
Kuu arhitektide ja Pingi sisearhitektide lahendus toob ajaloolise maja nüüdisaega maitsekalt ja tagasihoidlikult nii, et säilib väärtus ja väärikus.
„Mida Barcelonalt õppida?“, intervjuu arhitekt Adrià Carbonelliga
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad
„Elada või läbi mängida?“, Mait Vaigu novellikogu „Simulatsioon“ arvustus
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XIV. Hasso Krulli „millal emme koju tuleb“
ANNELIIS LEPP: Kes üllatab ning mis puudutab? Eesti lasteraamatute illustraatorid paistavad silma meisterlikkusega: katsetatakse tehnikaid, kasutatakse silmapaistvaid värvilahendusi, luuakse meeldejäävaid karaktereid.
Möödunud aasta oli lasteraamatuillustratsiooni vallas rikkalik. Meil on erilise käekirjaga illustraatoreid, kel on oskus luua põnevaid karaktereid ning tuua lugudest esile üllatavaid seiku. Jätkub julgust katsetada tehnikatega ning kunstilise meisterlikkuse tase on kõrge. Tähelepanuväärne on ka see, et tänavuse rahvusvahelise Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäituse finalistide sekka jõudis koguni kolm siinset kunstnikku – Pamela Samel, Lucija Mrzljak ning Marja-Liisa Plats.
Triksterist tantsu- ja etenduskunstnik Karolin Poska
HEDI-LIIS TOOME: Naise koht on … laval. Ja lava taga Arusaam meeste ja naiste võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe ühtlasi tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle.
„2021 oli teatris naiste aasta,“ ütleb Valle-Sten Maiste eelmist aastat kokkuvõtvas „Teatrivahi“ saates. Eero Epner kirjutab Sirbi „Uue teatri“ sarjas ilmunud artiklis „Noored naised“, et korraga on tekkinud Eesti teatrisse noorte naiste agentsus, seda eelkõige etenduskunstnike kaudu. Kaja Kann lisab: „see, et naised on laval, ongi enesestmõistetav, kuna statistikaameti andmetel moodustavad naised poole rahvastikust.“
ESTER ORAS, MAAJA VADI: Naine akadeemilises maailmas Teadusmaailma soolise mitmekesisuse võlu ja valu juhtimise vaatenurgast
2015. aastal algatas ÜRO 11. veebruari tähistamise rahvusvahelise „Naised teaduses“ päevana (ingl International Day of Women and Girls in Science). Tänavu osutati Eestis sellele päevale teist korda. Ettevõtmise eesmärgiks on pöörata tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele akadeemilises elus ning naiste rollile teadusmaailmas, eriti loodus-täppisteaduste ja tehnoloogia valdkonnas, aga ka juhipositsioonilt.
EEVI SIIBAK: Kaunid ja kummalised orhideed Tallinna botaanikaaia orhideekollektsioon sai alguse väga eriskummalisel moel juba enne botaanikaaia sündi tänu väliseestlasele Oskar Savikule.
Aegade hämarusest salapäraga ümbritsetud ja vaid väga varakate inimeste lilledena tuntud orhideedest on saanud ühed armastatumad toalilled. Kui talvisel ajal orhideest räägime, siis esimesena tulevad silme ette kõigile tuttavad kuukingad. Neid on paljudes värvitoonides, täpilisi ja triibulisi, suuri ja väikeseid saadaval igas suuremas kaupluses. Kui linnas jalutades tõsta pilk kõnniteelt majade akendele, siis peaaegu iga maja mõnel aknalaual kasvab orhidee. See suhteliselt vähenõudlik kaunitar on võitnud esikoha siseruumide haljastuses.
MARTEN LAUR: Konfliktidel põhinevad poliitilised ideoloogiad Agressorile omase ideoloogia tunnuseks on irrutatud diskursuse loomine. Võetakse maailmast enese kasuks rääkivad aspektid ja luuakse nende põhjal soodus narratiiv.
Kui ateenlased 416. aastal eKr Melose saart ründasid, ei ilustanud nad oma kavatsusi: me ründame teid, sest oleme teist palju tugevamad; peame oma vaenlastele ja alistatutele näima tugevad; enese turvalisuseks peame teid vallutama, sest lähedase saare elanikena võite kujutada meile ohtu. Ateenlaste pakutud täielikku kapituleerumist meloslased vastu ei võtnud ja nad hävitati järgnenud sõjas. Kui püüame ateenlaste jõupoliitilisele seisukohale loogiliselt vastu vaielda, siis häirivalt vähe paistab olevat argumente nende ideoloogia kummutamiseks.
KALVER TAMM: Räägi mulle üks lugu Vastutusest kolmes filmis ja meie argipäevas.
Mulle meeldivad väga lood, hästi jutustatud lood. Ei ole vahet, mis kujul lugu on esitatud – film, etendus, raamat, laul või mõni päriselt räägitud lugu. Minu soov on, et lugu ei alahindaks oma kuulajat: et ma peaksin loo ja selle rääkimise põhjuste mõistmiseks kaasa mõtlema ja pingutama, pöörama tähelepanu nii sellele, mida üritatakse välja tuua, kui ka sellele, mida proovitakse varjata. Loo kuulajana on minu enda vastutada, et ma ei laseks loovestjal end automaatselt tüürida sinna, kuhu tema tahab; et ma ei loksuks lihtsalt kaasa.
„Kujur võtab kuju“, intervjuu režissöör Jaanus Nõgistoga
TÕNIS VILU:Millest mõtled, kirjanik?. Nägemuste keha, nägemuste maja
Lootust veel on.
On mõned tuttavad (rääkimata siis sõpradest), kes käivad mind unenägudes kummitamas. Eriti üks varalahkunud poiss, kes ilmub mu ette enamasti mõnes ruraalses miljöös, heinakuhjade vahel, tuhkunud ilmega mustmullal või valgel tolmusel teel viljaväljade keskel. Kuni ühe hiljutise unenäoni on ta suhtunud musse halvustavalt, süüdistavalt. Või pole isegi otseselt mind milleski süüdistanud, aga ma ise tunnen ennast unenägudes kohutavalt süüdi.
Arvustamisel
Lev Šestovi „Ateena ja Jeruusalemm“, „Hiiobi vaekaussidel“ ja „Potestas clavium“
Tallinna XVIII graafikatriennaal „Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses“
XV lühivormide festival „Made in Estonia maraton“
EMTA heliloojate uudislooming ansamblite Yxus ja Revelia esituses
„Tuja“
teatri Piip ja Tuut „Rebane-filosoof“
mängufilm „Spencer“
Näitus „8. märts“ on Kunstiaknal avatud 8. aprillini
Tallinna vanalinnas tegutseva tarbekunstigalerii „Kunstiaken“ graafikaaknal on väljas graafik Ines Erlemanni näitus „8. märts“. Üks töödest – „Ilu kaitstes“ valmis Ukrainale mõeldes – lillesibulat tuleb kaitsta külmade eest, et koos päikesega kasvaks ilus õis.
Võrust pärit Ines Erlemann lõpetas 2003. aastal Eesti Kunstiakadeemias graafika erialal. Viimasel ajal töötab ta enamasti suuremõõtmelises kuivnõelatehnikas, lisades juurde erinevaid elemente. Erlemanni graafilised lehed on nii jõulised kui ka detailitundlikud ning kõnetavad vaatajat mitmel tasandil. Erlemannile meeldib töötada seeriatena ning läbi visuaalsete kujundite, sümbolite jutustada põnevaid lugusid. Vihjeid kunstniku rikkalikku sisemaailma võib leida töö pealkirjades.
Erlemanni looming sünnib enamasti öösel ning selle käivitavad igapäevaelu impulsid. Tema sõnul on iga naine lill, kaunis õis maailmale. Igal õiel on oma tähendus ja lugu, korraga nii erinev kui ka tuttav.
Aknanäitusel on teoseid erinevatest ja sarnastest naistest, naistes on ürgne tarkus ja suur jõud nagu kas sibulas või seemnes, millest õis kasvab. Naised suudavad teha ja taluda uskumatuid asju nagu ka õied vihmas, tormis ja tuules. Lilled ja naised käivad alati koos.
Näituse töö „Ilu kaitstes“ on valminud mõeldes Ukrainale, kus külmade eest tuleb kaitsta lillesibulat, et koos päikesega saaks kasvada ilus õis. „Hõõguv“ ja „Tuline“ on naiselikud ja hurmavad tulbiõied, „Jääkuninganna sünd“ on teekond lummavast võimalusest saada säravaks õieks, kui külmus hakkab kõike kaunist jäätama.
Näitus on jätkuks varasemale näitusele “Hetked ühe naise elust”, kus graafilistel lehtedel olid etapid naise elus sünnist surmani. Igal lillel on oma lõhn, mis jutustab samuti oma lugu.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid. Samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat.
Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemiate laureaadid
Krista Leesi VERBARIUM
Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemiate laureaadid on Krista Leesi, Ingrid Helena Pajo ja näitus „Genius Loci II. Legend 1781“.
7. märtsil 2022 kogunes loomevaldkondade esindajatest koosnev žürii, et valida Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemiate laureaadid. Tunnustusi jagati kolmes kategoorias – Aasta Tekstiilikunstnik, Aasta Noor Tekstiilikunstnik ja Aasta Tegu. Aastapreemiate laureaatide loomingu väljapanek toimub aasta lõpus Tartus galeriis Pallas korraldataval liidu aastanäitusel.
Preemia Aasta Tekstiilikunstnik nominentideks esitati Krista Leesi, Aet Ollisaar, Marilyn Piirsalu, Tiina Puhkan ja Maryliis Teinfeldt-Grins.
Aasta Tekstiilikunstnik 2021 on Krista Leesi jätkuvalt kõrgvormis teostatud teravmeelse ja tõlgendusterohke isiknäituse eest Tartu Kunstimuuseumis.
Krista Leesi on üks rahvusvaheliselt enim tuntud Eesti tekstiilikunstnikke, kes on esinenud arvukatel näitustel Eestis ja välismaal ning on pälvinud ka maailma ühe olulisema tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. Krista Leesi loomingut iseloomustab keele ja visuaalse kujutise kontseptuaalne ühendamine, mis loob uue ja vaimuka tähenduse. Leesi ühendab ajaloolise tekstiilikunsti ja uudsed ideed, luues mustrimänge ja mitmeti tõlgendatavaid objekte ja kooslusi. Žürii tõi välja et Krista Leesi on autor, kes suudab jätkuva vaimukusega mängida kaasaegse kunsti reeglitega ning selle piirimail. Samuti toodi tugevusena esile oskust kaasata kohaspetsiifilisi teemasid, ka Tartu Kunstimuuseumi kureeritud näitusel olid väljas Tartuga seotud tekstiilid.
Varasemalt on Krista Leesi pälvinud tunnustuse Aasta Tekstiilikunstnik 2001, 2014 ja 2019 aasta loominguliste saavutuste eest. Näitus „Verbarium“ oli Tartu Kunstimuuseumis avatud 12.06 – 3.10.2021.
Aasta Noore Tekstiilikunstniku preemiale kandideerisid Lisette Laanoja, Ingrid Helena Pajo, Laivi Suurväli, Anett Niine/Liisi Tamm, Liisi Tamm.
Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2021 on Ingrid Helena Pajo veenva tervikliku ja lõpuni läbitunnetatud uurimuse eest „ Labased tunnetused. Kangakudumine kui naasmine materjali“ (EKA, juhendaja Eik Hermann).
Ingrid Helena Pajo on 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi kaitsnud kunstnik, kes peab oluliseks tekstiilmaterjalide taktiilsust ja uurib oma loomingus kangakudumise võimalusi. Žürii tõstis esile analüütilist lähenemist tekstiilile ja selle valmimise protsessile, mis on eriala kontekstis uudne lähenemine.
Tunnustuse Aasta Tegu 2021 nominentideks esitati rahvaalgatus Anu Raua keskuse sõbrad (ellukutsuja Indrek Kaing), Esna galerii tegevus Ehalill Halliste näituse ja kaasnevate sündmuste korraldamisel (Lilian ja Martin Bristol) ja näitus „Genius Loci II. Legend 1781“ (kuraatorid Maret Kukkur ja Kalli Sein).
Tunnustuse Aasta Tekstiilitegu 2021 pälvis Hiiumaal Reigi pastoraadis toimunud näitus “Genius Loci II. Legend 1781“, kuraatorid Maret Kukkur ja Kalli Sein.
Aasta teo valikul toodi välja, et Genius Loci II on hingestatud ja põhjalikult läbitöötatud näitus. Kuraatorid on loonud ideeliselt ja ruumiliselt mõtestatud sündmuse, mis kaasab loo jutustamisel tekstiilikunstnike töid. Väljavõte näituse kuraatortekstist: „Tekstiilikunst on selle aasta näitusel kui metafüüsiline peegeldus omaaegsest kuulsast hiiurootslaste kangakudumiskunstist, kuid kaasaegses lõimes“.
Źürii koosseisu kuulusid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor ja disainikogu kuraator Kai Lobjakas (žürii esinaine), Aasta Tekstiilikunstnik 2020 Ülle Saatmäe, Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2020 Karl Artur Korsar, sisearhitekt Andres Labi, Eesti Kunstnike Liidu asepresident Vano Allsalu, kunstiteadlane Heie Treier ning kunstnik Urmas Lüüs. ETeKL on aastapreemiaid välja andnud alates 1996. aastast, täpsem ülevaade preemiate kohta on leitav liidu kodulehel: https://www.tekstiilikunst.ee/tekstiilipreemiad
aastal korraldas žürii tööd juhatuse liige Ainikki Eiskop.
