Ehkki Lenin oli juba sajand tagasi veendunud, et kõigist kunstiliikidest olulisim on see, mida näidatakse kinode lumekarva ekraanilt, ei ole siiski põhjust arvata, nagu ei mõistaks praeguse Venemaa pikalaua klounid ka teatrikunsti poliitilist mõjujõudu. Miks muidu tuli varsti pärast „sõjalise erioperatsiooni“ algust Venemaa suuremate teatrite juhtidele keeldumist välistav soovitus riputada oma teatrimaja fassaadile priske plakat, millel kartulimardika värvides Zorro-märk ja selle all kiri „Omasid ei hülga“ vms. (Ei saa muidugi välistada, et see ogar mõte sündis algselt mõne kultuuriasutuse iseäranis agara juhi peas.)
Selline sunniabinõu on Vene võimudele kahelt kandilt kasulik. Avalikkusele saab nii näidata, et isegi kunstimeistrid, kelle seas kipub muidu olema ka igasuguseid teisitimõtlejaid, toetavad Putini algatatud hullust. Samuti annab see selge pildi, kes teatrijuhtidest on diktatuurile lojaalne, kes aga tuleb rahvavaenlasena paljastada ja allumatuse tõttu oma kohalt minema kihutada. Klassikalised võtted, mis tulid kasutusele juba jutuks olnud filmisõbra valitsemisajal. Igatahes hoitakse Z-plakatitel pingsalt silm peal ja Kirovi oblasti draamateatri direktoril Konstantin Zainulinil oli tükk vabandamist, kui ööpimeduse varjus oli kellegi tubli käsi plakati lõhki lõiganud ja see tuli mõneks ajaks maha võtta. Tuhandetel kultuuriasutustel ripuvad need aga edasi. Moskvas heiskas Oleg Tabakovi nimelise teatri juhtkond oma majale hiigelsuure Z-tähe ning midagi samalaadset, küll väiksemas mastaabis, võib kohata Voronežis, Arhangelskis, Tomskis, Samaaras, Kaasanis, Tšeljabinskis, Krasnojarskis jm.
Kui rivistada Venemaa teatritegijad üles ja anda käsklus „kolmeks loe!“, siis kahetsusväärsel kombel ja matemaatikareegleid eirates osutub kõige väiksemaks rühm, kuhu on koondunud ausad inimesed, kes seisavad sõja vastu, olgu sõna või teoga. Paljud neist on pidanud jätma oma ametikoha ja lahkunud kodumaalt, paljusid võimud aga alles töötlevad. Kirill Serebrennikov sõitis Prantsusmaale, Dmitri Krõmov jäi USAsse – kui nimetada kuulsamaid lahkujaid. Vene näitekirjanik ja lavastaja Ivan Võrõpajev, kelle „Iraani konverentsi“ siinses Sirbis arvustatakse, nimetas sõda kuritegelikuks ja teatas Venemaa teatritele, kus tema näidendeid mängitakse, et annetab sealt saadud raha Ukraina abistamise fondile. Vastulöök ei lasknud ennast kaua oodata: paljud Venemaa teatrid võtsid tema näidendid mängukavast maha. Paistab, et sama saatus on tabanud ka eesti juurtega vene näitlejat ja lavastajat Julia Augi, kes aprillis tõi Vabal Laval välja lavastuse „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“. Ilmselt nii see lavastus kui ka tema sõjavastased sõnavõtud on põhjus, miks Venemaal jäävad järjest ära etendused, kus ta oleks pidanud mängima. Need on vaid mõned näited.
Kui liikuda edasi ülejäänud kahe rühma juurde, siis kõige rohkem on teatritegijaid, kes istuvad vait ja vagusi, püüavad säilitada töökoha ja keerulise aja üle elada. Nende sabas tulevad aga need, kes ühelt või teisel põhjusel löövad aktiivselt kaasa propagandasõjas. Viimase aja veidrusena on hakanud tulema teatritruppide videopöördumisi, kus eriti ilasel moel avaldatakse toetust vene sõjaväelastele – iseäranis madala kunstilise taseme ja paberilt mahalugemisega torkab silma Novosibirski oblasti nukuteatri videoetteaste.
Mida on meil selle teadmisega pihta hakata? Mõned päevad pärast sõja algust teatas kultuuriministeerium, et Eesti peatab riikliku kultuurikoostöö Venemaaga. Ainuõige otsus, sest institutsioonipõhine kultuur on alati ka osa poliitikast ja mõjuvõimu näitamisest, ning enne, kui rahutuvi pole Putinile nokaga lagipähe virutanud, ja isegi veel kaua aega pärast seda, ei saa sellise riigiga koostööst juttugi olla. Küll aga tasub Eesti teatritel seda kaaluda vene teatritegijatega, keda kodumaal nende vaadete pärast taga kiusatakse ja kellest osa on sunnitud sealt lahkuma. Alvis Hermanis on pakkunud Riia Uues teatris just sel põhjusel tööd tuntud vene näitlejale Tšulpan Hamatovale, kes elab nüüd Lätis. Venemaa iga kaotus on võit ülejäänud maailmale.
Prof dr Mitat Çelikpala, İstanbuli Kadir Hasi ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonna dekaan, on ka Oxfordi ülikooli St. Antony kolledži assotsieerunud vanemliige, NATO terrorismivastase võitluse tippkeskuse, Türgi relvajõudude strateegilise uurimiskeskuse ja välisministeeriumi strateegiliste uuringute keskuse akadeemiline nõunik. Çelikpala uurimisvaldkondadeks on endise Nõukogude Liidu alad ja Kaukaasia, diasporaauuringud, Musta mere piirkond ja selle julgeolek, Türgi-Vene suhted, energiajulgeolek ning terrorismivastane võitlus.
Palun iseloomustage Türgi praegust välispoliitikat. Millised on selle tunnusjooned?
Esimene faktor on Türgi uus valitsusviis, presidentaalne süsteem, mis kehtestati Õigluse ja Arengu Partei (AKP) valitsuse eestvedamisel rahvahääletusega 2017. aasta aprillis. Enne seda olid meil peaminister, president ning mitte kuigi tulemuslik, ent siiski töötav parlament. Presidentaalse süsteemi tõttu pole nende varasemast ajast pärit institutsioonide koostöö enam hea. Kui Türgil on vaja ümberkaudseid ebastabiilseid piirkondi ja riike ohjeldada, siis me ei tea, kas president ootab nõu oma administratsioonilt või välisministeeriumilt või mis osa on sõjaväelistel ringkondadel. Armee on Süürias ja ka muudes piirkondades ning meredel väga aktiivne. Suhted USA ja Euroopa Liiduga on suur sasipundar, aga Türgis pole oma institutsioonide suhteid korrastatud. Varem töötasid ministeeriumid peaministri alluvuses ning parlament oli institutsioonide kontrolli all hoidmisel ja tasakaalustamisel tubli. Nüüd on välisministeerium politiseeritud, seisukohad määrab kas presidendi administratsioon või väga autoritaarne ja enesekindel president ise.
Siiski püüab Türgi praegu normaliseerida suhteid kõigi naabermaade, suurriikide ja traditsiooniliste liitlastega. Siinjuures on katalüsaatoriks Venemaa tegevus põhjakaares. Püütakse elavdada suhteid ELi liikmesmaadega, lahendada tüliküsimusi USAga ning sõjaliste vahendite asemel rakendada rohkem diplomaatiat. Praegu annab presidendi administratsioon märku, et diplomaatia poole pöördutakse iseäranis suhetes Iisraeli, Egiptuse ja mõistagi Armeeniaga, püütakse parandada läbisaamist Kreekaga ning pakkuda ELi liikmesmaadele midagi konkreetset. Venemaa tegevus külvab teadmatust, ent pakub Türgi valitsusele šansse läänega suhete silumiseks. Alles kuue kuu eest oli administratsioonil peaaegu võimatu Washingtonis või ELi liidritega kohtumist kokku leppida.
Praeguses olukorras on Türgi tõepoolest oluline. Türgit peetakse siiski heitlikuks ja reaktsiooniliseks, sest igal hetkel võidakse oma käitumist presidendi meeleheaks muuta. Valitsus tundis varem selle üle uhkust, et on üksikmängija. Mida tuleb teha usalduse ja koostöö taastamiseks?
Türgi eksib tõepoolest alliansi reeglite vastu, ent Ankaras leiavad paljud, et ka lääs ei mõista Türgi huve ja taotlusi. Ankarast ja İstanbulist kostab endiselt hääli, et vastukaaluna lääne või Ameerika kaasamisele tuleks teha koostööd Venemaaga. Enne sõda Ukrainas loodeti läänes, iseäranis Washingtonis, et praegusest presidendist vabanetakse valimiste teel. Suurema ühise hädaohu tõttu paistab nüüd, et teatud küsimusi saab juba arutada. Nimelt suudab Türgi selle hädaohu eest ELi ja transatlantilise alliansi liikmeile idas ja lõunas kaitset pakkuda. ELi dokumentides, kus on keskmes põhiliselt Vahemere idaosa või Egeuse mere küsimused, on Türgit viimastel aastatel käsitletud väga kriitiliselt. Mõistagi on Küpros ja Kreeka ELi liikmesmaad, kelle põhiõiguste kaitse on ELile üks prioriteete. Siiski tundub, et Saksamaa ja isegi Prantsusmaa on muutmas oma suhtumist Türgisse. EL peaks määratlema oma seisukohad Türgi suhtes. Kui liidu liikmeks võtmine on välistatud ning seda ausalt tunnistataks, poleks tõenäoliselt Ankara otsusega rahul, aga see hõlbustaks majandus- ja finantssidemete arendamist.
Euroopa on teisenemas, ka Ameerika käitumine transatlantilises alliansis on teistsugune ja ilmselt on võimalik Türgi roll teisiti määratleda. Viimastel aastatel kritiseeriti Türgit nii palju, et tekkis võõristus ja isegi türgi liberaalid minetasid usalduse ELi vastu. EL etendas Türgi demokratiseerimisel tähtsat rolli. Nüüd on Türgi üksinda, natsionalism ja viljatu konservatiivne poliitika on läinud äärmusesse. Pärast koroonapandeemiat ja ebasoodsasse finantskeskkonda sattumist peame leidma uusi lahendusi. Brexit tuli Türgile kasuks. EList lahkunud Suurbritannia on endiselt osa Euroopast ja ilma Suurbritanniata ei saa Euroopa midagi teha. Sama kehtib Türgi osas, kel on oma koht Euroopa julgeolekus, majanduses ja rahanduses. Veelgi tähtsam on, et majandusolud sunnivad Ankarat teisiti käituma. Pealegi minetab Erdoğan inflatsiooni ja majandusprobleemide tõttu kodumaal populaarsust.
Mitat Çelikpala: „On märke, et Ukrainas ollakse Türgiga väga rahul. Türgi valitsusel tuli isegi Ukraina presidenti kritiseerida, sest too kõneleb koostööst liiga detailselt ja avalikult.“
Eurooplasena tean, mida Türgilt oodatakse: samasugust arusaama demokraatiast. Kui riik on autoritaarne ja inimõigusi ei austata, on läbisaamine alati tülikas. Türgi valitsus pidi esitama demokratiseerimispaketi, mis jäi tulemata. Alles hiljuti mõisteti poliitilise kohtuprotsessiga eluks ajaks või aastakümneteks vangi mitmed Gezi pargi säilimise nimel alanud 2013. aasta meeleavaldustel osalenud, kes seisid ühtlasi inimõiguste ja vabaduste eest ning keda süüdistatakse nüüd takkajärele valitsuse kukutamise katses.
Valitsus on oma tegevusruumi ahendanud. Türgis vaadatakse kõike läbi julgeolekuprisma: majandust, poliitikat, ühiskonda. Ning mida rohkem ühiskonnaelu valdkondi on sellistesse kammitsatesse surutud, seda enam toetab ühiskond karmikäelisi liidreid. Aga valitsusel on pind jalge alt kadumas: presidendiga on koostööd tegema jäänud julgeolekule orienteeritud rahvuslikud ja islamistlikud rühmitused. Paraku hakkavad presidentaalsest süsteemist tingitud muudatused segama presidenti ennast. Varem oli 35-36% toetusega erakonna juhil tänu valimissüsteemile lihtne riiki juhtida, ent nüüd on lävend 50% +1 hääl. Et Türgis see lisahääl pälvida, on vaja koostööd teha. Erdoğan peab jälle end näoga kurdide poole pöörama või rajama uue paremtsentristliku liikumise. Praegustes oludes ei soovi aga keegi temaga koos töötada. Autoritaarne Moskva võis küll sobida pärast riigipöördekatset ajutiseks eeskujuks, kuid meie ühiskond on siiski väga avatud ja noorema põlvkonna ootused suured. Nad on läänega sidemed loonud, meie kõrgharidussüsteem lubab neil reisida. Nad teavad, et Euroopas või USAs saaksid nad paremini elada. Keegi ei kavatse itta minna, Euraasia ega Venemaa pole mingi valik. Kahjuks nõuab lahenduste leidmine aega, aga Türgi vajab täiesti uut poliitikat.
Olen nõus, et Türgi ühiskond on Euroopa süsteemi ja mõttelaadiga tihedasti lõimunud, ent samal ajal on valitsus usinalt loonud sidemeid Aasiaga. Riigifirmal Turkish Airlines on rohkem sihtkohti idas kui läänes. Kuhu on Türgi suundumas?
See on kõigest äri. İstanbul sobib suurepäraselt ühenduslüliks lääne ja ida ning nüüd Venemaa ja lääne, Venemaa ja ida vahel. Kuna Euroopa õhuruum on Venemaa lennukitele suletud, on Türki suunduvate või Türgit läbivate lendude arv hüppeliselt kasvanud. Venemaale on vaja kontaktihoidmiseks jätta puhvertsoon ning olen veendunud, et Türgi etendab seda rolli lääne vaikival nõusolekul.Mis puudutab läänt ja ida, siis ida me ei tunne. Türgi lõpeb riigipiiril. Õigupoolest ei tunta Türgis ka Gruusiat ja Armeeniat. Põhjalike sidemete loomine on võimatu isegi Kesk-Aasia turgi vabariikidega. Need asuvad Türgist kaugel ning Türgi ei suuda nende kõrgeid ootusi rahuldada.
Mõnda aega oli Euraasias koostööpartneriks Venemaa, ent see osutus viljatuks, me ei saanud midagi vastu. Meie majandus rajanes endiselt suhetel ELiga. Siinsed arvukad eurasianistlikud rühmitused küll väidavad, et Ühendriigid on praegu hegemooniat minetamas ning uued jõukeskused on tärkamas. Nad peavad silmas Hiinat, aga ei oska Hiinaga suhteid luua. Türgi jääb sellest piirkonnast kaugele ja Hiina pole ka mingi eeskuju. Meil pole Lõuna-Koreast aimugi, me ei tunne Indiat ega Pakistani. Meie teadmised ja suhted on pinnapealsed. Eurasianism on Türgis küll moekas, aga selle sihid on ähmased. Isegi usulised rühmitused ei näe oma tulevikku idas. Siin on isegi islamistid läänlased ega taha itta kuuluda. Koos oma islamiidentiteediga teevad nad läänestumist kaasa. Oma paljude puudustega on Türgi siiski läänelik liberaaldemokraatlik riik. Seepärast arvan, et ida sobib meile üksnes rahategemiseks.
Palun kirjeldage Türgi ja Venemaa suhete dünaamikat läbi ajaloo. Iga kord, kui hakata rääkima Vene-Türgi suhetest, märgitakse siin, et on peetud palju sõdu ning sellest ka kestev hirm ja usaldamatus. Teiegi väitsite, et Türgi-Vene suhteile leidub takistusi. Mis need on?
Meil on põhjust üksteist mitte usaldada. Kui te palute Türgi ja Vene ladvikul nimetada põhilisi ohte oma riigile, siis tõenäoliselt paigutavad nad üksteist täitsa tipu lähedale. Mis segab meid Venemaale vastu astumast? Kõigepealt kaubandus, näiteks küündis Türgi-Vene kaubandusmaht hiljaaegu 32-33 miljardi USA dollarini. Türgi teenis kaubavahetusest seitse miljardit dollarit. Maht vähenes lennukiintsidendi1 ajal 20–25 miljardile ning pärast seda teenis Türgi viis-kuus miljardit dollarit. Eesmärgiks on seatud sada miljardit dollarit. Kui energia läheb järjest kallimaks, siis on see võimalik, muidu mitte. Kuni Türgi vajab energiat, tuleb Venemaaga tegemist teha, aga see on ka kõik. Türgi ja Vene majandus ei täienda teineteist, muude vajaduste rahuldamiseks vaatavad mõlemad läände.
Teiseks on palju piiranguid julgeolekukoostööle. Näiteks on Türgi viimase kahekümne aasta jooksul pakkunud Musta mere piirkonnas ja Kaukaasias regionaalset koostööd. Proovisime Venemaaga läbirääkimisi pidada, mitte neid kõrvale jätta, ent selle riigi agressiivse käitumise tõttu ei tulnud sellest midagi välja. Koostööks oldi valmis Süürias ja Vahemere idaosas, vähemasti meie arvasime nii. Paraku lähevad Türgi ja Vene ootused koostöömehhanismide osas täiesti lahku. Nädal pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse hakati telesaadetes küsima, kas venelased hakkavad järgmiseks Türgi piire ohustama.
Küsimuse, kas Venemaa soovib järgmisena Karsi ja Ardahani, esitas opositsioon eesotsas Meral Akşeneriga.
Ja ka paljud teised. Väga kiiresti hakati kõnelema Montreux’ konventsioonist ja Türgi väinadest. Minevik ei unune: Venemaa on suurriik, Türgi regionaalne riik. Türgil ja Venemaal on võimatu üksmeelele jõuda Musta mere, Kaukaasia ja Lähis-Ida tuleviku suhtes. Mustal merel on Türgil koos teiste NATO liikmesmaadega samad julgeolekuhuvid. Kaukaasias on ilmne vajadus luua alternatiivina Venemaale uusi kaubandussidemeid, uusi torujuhtmeid, raudteid jm projekte. Venelastele see ei meeldi. Ennekõike on aga Türgi NATO liikmesmaa. Venemaale teeb see palju peavalu. Türgit üritati vahepeal alliansist eemale meelitada ja oldi mõnda aega rahul, kuna NATO riigid seadsid juba Türgi lojaalsuse kahtluse alla. Nüüd on see möödas.
Türgi suhetes Venemaa ja läänega on täheldatud kalduvust käsitleda teemasid ühekaupa. Kui edukaks on see osutunud Venemaaga lävimisel?
Me võistleme iseäranis selles, mis puudutab sõda terrorismi vastu. Venemaa nägi tšetšeenides jt eeskätt terrorirühmitusi ning Türgi toetas neid pikka aega. Türklaste silmis kujutavad aga endast terroristlikke organisatsioone kurdid ja nende liitlased. Venelased mängivad just sellele kaardile. Teemade lahushoidmine torkab siis silma, kui pooled sõlmivad kaubandus- ja majanduslepinguid, korraldavad poliitilisi suhteid või võitlust terrorismiga. Valitsus püüab valdkondi ühekaupa reguleerida, et lahkhelid ühes valdkonnas ei mõjutaks teisi. Kokkuvõttes on need kõik siiski poliitilised küsimused. Kui mõlemal poolel puuduvad ühised ootused või huvid, on raske üksmeelt leida.
Millistest kaalutlustest Ukraina-Vene-Türgi kolmnurgas otsuste tegemisel praegu lähtutakse?
Tegu on põhjanaabritega. Kõik, mis Musta mere piirkonnas toimub, ohustab Türgit, sest kuidas suudab Türgi Venemaad Musta mere ääres tasakaalustada? Kui mingi sündmus tõmbab Türgi sellesse konflikti, on see Türgile kohutav. See mõjutab Süüriat, Aserbaidžaani ja teisi Kaukaasia osi. Valitsusele on see päevselge. Kavas oli regionaalne tippkohtumine, et tuua Venemaa teistega kokku, kehtestada n-ö mugavustsoon ning mitte lubada lääneliitlasi, iseäranis USAd, Mustale merele. Sama eesmärgi teenistuses on olnud Montreux’ konventsioon. Pärast nelja sajandit ei jaksa Türgi Venemaad üksinda tasakaalustada, vaid vajab koostööd teiste NATO liikmesriikide, aga ka Ukraina ja muudega. Teisest küljest on Türgi rajanud Ukrainaga sõbralikud suhted: droonid ja muu sõjaline koostöö, muidugi krimmitatarlased ja teisedki valdkonnad. Eelmisel aastal olid turistidena esikohal venelased, aga kohe järgmised olidki ukrainlased. Neile meeldib Türgis käia. Äriliste ja muude sidemete pärast ei taha Türgi kumbagi kaotada. Kui Ukraina ja Musta mere rannik on Venemaa kontrolli all, on see Türgile paras peavalu. Selline geopoliitiline seis ähvardab tagasi tulla pärast 20–30 aastat kestnud jõupingutusi suhete normaliseerimise nimel. Türgile on tema territoriaalne terviklikkus ja piiride puutumatus olnud 1923. aastast peale ülitähtsad. Te ju teate, kui kergesti võib meil Sèvres’i sündroom2 jälle ilmneda. Kui üks toimija, s.o Venemaa, rikub reegleid, siis tärkab hirm, et ka teised tugevad riigid tahavad Türgi piire muuta. Tunnetatakse, et see mäng on juba alanud: tahetakse luua Iraanist, Iraagist ja Süüriast sõltumatut Kurdistani väljapääsuga Vahemerele. Türklastele on see vastuvõetamatu. Talumatu on seegi, kuidas Venemaa rahvusvaheliste normidega ümber käib.
Oletan, et väljendasite omaenda ratsionaalset arvamust, mitte Türgi riigi oma. Kui Venemaa käitumist koos võimalike geopoliitiliste tagajärgedega peeti sedavõrd ohtlikuks, siis miks ei ühinenud Türgi otsekohe sanktsioonidega, mille eesmärk on Venemaa rahandust nõrgestada, et ta enam ei suudaks sõda finantseerida? Türgi ostab endiselt Vene naftat ja maagaasi ning tahab kogust veel suurendadagi. Miks?
Gruusia sõja ajal moodustas Venemaalt ostetud maagaas Türgi impordist 50%, tänapäeval alla 30%, ehkki valikuid pole palju. Ameerika sanktsioonide tõttu on Iraan mängust väljas. Pole teada, kas ta tagasi tulebki. Türgi alustas äsja läbirääkimisi isegi Venezuelaga. Aserbaidžaani võimalused on piiratud, pealegi tahetakse seal Euroopa turule pääseda.
Iraagi Kurdistaniga on jälle suhted head. Kas seda nähakse alternatiivina? Mida veel Venemaast sõltuvuse kahandamiseks tehakse?
See on üks variant. Igatahes seadis Türgi paremad suhted sisse juba enne riigipöördekatset. Koos Kurdistani omavalitsusega rajati erafirma Genel Energy, kes sai enda valdusse mitu naftavälja, ent ei alustanud Ankara ja Bagdadi lahkhelide tõttu tootmist. Ankara toetas kaua Arbīli, kuna ta ajas kurdi rühmitustega suhete parandamise poliitikat. Erdoğan korraldas Diyarbakıris isegi suure kokkutuleku, kutsus kohale kurdi lauljad ning kurdi rühmitustel lubati Öcalani portreid kanda. Elu oli siis täiesti teistsugune. Erdoğan tõi ise Kurdistani nime kuuldavale! Kõik muutus, kui omavalitsus algatas iseseisvusreferendumi. See oli Türgile viimane piir otsekohe asuti koos Bagdadi ja Teheraniga seda takistama.
Türgil on õigupoolest kaks prioriteeti: üks on võitlus terrorismiga, teine Euroopa Liit. Pole kindel, kas Türgi poliitilised otsustajad oma eesmärgid saavutavad, kuna paljudes küsimustes on tõkked ees. Näiteks selles, mis puudutab riikide majandustsoone Vahemere idaosas. Jäime ilma Egiptuse, Iisraeli ja teiste poolehoiust. Neil päevil ei jäänud Türgil muud üle, kui Katari poole pöörduda, aga hind on ränk. Nüüd kontrollib Katar Türgi rahandust – veel üks riskitegur meie julgeolekule. See oleks imeline, kui Türgi suudaks oma suhted normaliseerida. Kui Ühendriigid seadsid pärast Krimmi okupeerimist Türgi-Vene energiakaubanduse kahtluse alla, kinnitas Türgi energeetikaminister, et kui leitakse sama hinnaga maagaas, siis loobume päevapealt venelastega kauplemast. Sestpeale on Türki hakanud saabuma Ameerika veeldatud maagaas ehk LNG, seda on müüdud viimased kaks aastat. Meil on 80 miljoni inimesega tohutu majandus, mis ilma maagaasita ei toimiks. Eurooplased saavad sellest hästi aru, kuna Saksamaal on sama dilemma. Kui jälgida statistikat 1990ndatest tänapäevani, siis on Türgi sõltuvus Venemaa energiaressurssidest kogu aeg kahanenud. Pärast hävituslennuki intsidenti vähenes see veelgi. Vene maagaas on igatahes odav ja olemas on otseühendus. Nii et kui läänest Türgit ei survestataks, ostaks Türgi Venemaalt gaasi ilmselt palju rohkem .
Tõsi, ei tohi unustada, et Türgi sattus Venemaa sanktsioonide alla, kui Süüria piiri lähedal tulistati alla Vene reaktiivhävituslennuk. Ilmselt on majandussuhete mitmekesistamine mõistlik, sest Venemaa reaktsioon andis siis iseäranis tugevasti tunda põllumajanduses ja turismis.
Karistus oli tõepoolest ränk. Türgis järgnes varsti riigipöördekatse. See kõik oli kohutav. Vene sanktsioonid kahjustasid Türgi majandust väga tõsiselt, eriti turismi. Venemaa hakkas Türgiga osavasti manipuleerima. Meie ei saanud tookord Euroopalt ega Ameerikalt tuge, ent president ärritas ameeriklasi ja eurooplasi veelgi. Need värsked kogemused annavadki valitsusele põhjust otsida Ukraina ja Venemaa vahel tasakaalu.
Äsjastel kõnelustel püüdis Türgi Venemaa ja Ukraina vahemeheks olla. Mida püüab Türgi saavutada, kui Lavrov kuulutas läbirääkimistel, et Venemaa võib Ukrainaga küll suhelda, aga jätkab rünnakuid?
Türgi on kaks korda püüdnud pooli kokku tuua ja kõnelusi hõlbustada. Erdoğan on ühtlasi tahtnud asjast kasu lõigata. Ta kuulutas kõnelused telekaamerate ees avatuks, siis lahkus ruumist. Lääneriikidel on Türgi käitumise üle hea meel. Venemaale on Ukraina ettekäändeks, et Ühendriikidega kõnelda. Venelastel oli kavas kogu maailm faktide ette seada ja näidata Venemaad suurriigina, kes ei kõnele isegi mitte Euroopa Liiduga, vaid ainult Ameerika Ühendriikidega.
Enne sõda polnud ameeriklased nõus nii mängima, nagu venelastele oleks sobinud – ja siis algaski invasioon. Arvatavasti tabas see Venemaad üllatusena, kui ranged sanktsioonid Euroopa ja Ameerika ühiselt on kehtestanud. Kahtlen, kas Venemaa tõepoolest soovib kõnelustele abilist või kas tegelikult on üldse soovi koos Ukrainaga lahendust otsida. Türgi vahet on pooltel lihtne liikuda ja Türgil ei ole erilisi ootusi. Türgi ei tee sanktsioone kaasa, aga toetab Ukraina sõjategevust. Twitteris näeb aeg-ajalt, kuidas İstanbulist ja Ankarast stardivad tohutud lennukid, et maanduda Lvivis või mujal. Võib arvata, et Ukrainat ei varustata üksnes droonidega. On märke, et Ukrainas ollakse Türgiga väga rahul. Türgi valitsusel tuli isegi Ukraina presidenti kritiseerida, sest too kõneleb koostööst liiga detailselt ja avalikult. Ukrainlastel paluti vaiksemalt võtta. Paljudele tuli üllatusena, et Türgi sulges väinad. Ilmselt poleks Vene sõjalaevad nagunii Mustale merele tulnud, aga sellel on sümboolne tähendus.
Väinad on suletud ju ka NATO-le.
Meie hirm on jäänuk sõdadest Venemaa vastu. Võtkem või Esimene maailmasõda. Lubasime Saksa sõjalaevadel väinad läbida, et Sevastopolit tulistada, Türgi astus Esimesse maailmasõtta ja see tähendas impeeriumi lõppu. Oleme harjunud mõtlema, et igasugused võõrad, isegi liitlaste laevad toovad Türgile kaasa ebameeldivaid olukordi. Nii me otsime tasakaalu ja üritame aru saada, mida Venemaa meilt ootab. Liitlasi lihtsalt paluti, et nad laevu ei saadaks, ja isegi ei proovitud seda teha. Oli ju selge, et muidu puudutaksid tagajärjed kõiki Musta mere äärseid maid. Musta mere ääres on veel kaks NATO liikmesriiki: Bulgaaria ja Rumeenia. Kui Venemaa hakkab tegutsema NATO liikmesriikide vastu, siis olukord eskaleerub. Põhimõtteliselt on väinad suletud üksnes sõdivatele riikidele.
Türgit läbivad NATO logistikakoridorid puhuks, kui Venemaa ja Türgi vahel peaks sõda puhkema. Ühendriigid soovivad Ukrainale laskemoona ja muud tarvilikku saata, ent kartusest Venemaad haavata ei taha Türgi, et ameeriklased või NATO liitlased kasutaksid Türgi territooriumi või ühendusteid. Siis võeti kasutusele Alexandroúpoli sadam Kreekas, et toetada Ukrainat Rumeenia ja Bulgaaria kaudu.
Pole kahtlust, et olukord on Türgi diplomaatiale soodus. Kas see on presidendile võimalus Türgis jälle populaarseks saada? Kas türklastele on oluline rahvusvahelisele areenile naasta? On see võti, et taas presidendivalimistel võita?
Erdoğanile helistas isegi president Macron. Varem tuli Erdoğanil Bideni telefonikõnet oodata kolm või neli kuud, aga nüüd on Biden helistanud talle neis asjus paar korda. President Erdoğan on enesekindluse tagasi saanud, kuid minu meelest see valimisvõidule kaasa ei aita. Välispoliitika on täiesti teine asi. Vene-Ukraina suhete laabumisest ei ole Türgi valijail argielus mingit abi. Neile lähevad korda hoopis hinnad, igapäevane toimetulek, valuutakursid jms. Pärast 20–22 aastat võimul on Erdoğan samamoodi nagu Putin kaotanud sideme mitte üksnes avalikkuse, vaid ka poliitilise lähikonnaga. AKP on tänapäeval täiesti teine partei kui varem. Presidentaalne süsteem on praegustes oludes osutunud tohutuks veaks. Erdoğanile on asi täiesti selge, aga sinna pole midagi parata. Nüüd on ta natsionalistliku väikepartei pantvang. AKP paremäärmusliku liitlase Rahvusliku Liikumise Partei ehk MHP liider Devlet Bahçeli ei ole noorema põlvkonna arvamustest üldse teadlik. Kuna Erdoğan teeb nende rühmitustega koostööd, minetab ta toetust isegi usklike seas. Arvan, et ta on oma šansid maha mänginud. Eelmise aasta oktoobrist peale on olukord läinud väga pingeliseks: president vahetab järjest ministreid välja, aga keegi ei saa hakkama. Väheneb ka äriringkondade usaldus.
Siis võib eeldada, et Türgi-USA suhete paranemisest on ka vara kõnelda. Kas uus strateegiline koostöömehhanism toob vaheldust?
Ameeriklased ootavad, et Erdoğan ametist lahkuks, siis on nad valmis proovima. Nad ei taha praegustes oludes suhteid normaliseerida ja on selles osas väga avameelsed. Ei soovita Ankaraga pidada läbirääkimisi NATO või Euroopa turvalisuse, Venemaa või Süüria üle, kuna arvatakse, et Türgi või Erdoğan tahavad siis muudes küsimustes vahetuskaupa teha. Aga kes tuleb võimule pärast Erdoğani? Me ei tea, mis järgmisel Türgi presidendi- ja üldvalimiste aastal juhtub. See teeb muret meile kui Türgi kodanikele, aga ka Ühendriikides.
Ühiskonnaprotsesse seletatakse sageli vandenõuteooriate abil, võõraste nähtamatu sekkumisega. Mõistagi on see seotud kolonialismi, ajalookogemuse ja poliitika läbipaistmatusega. Jääb siiski arusaamatuks, miks arvatakse Ukraina vastupanu kohta, et seda manipuleeritakse väljastpoolt, nagu poleks sealsel elanikkonnal oma tahet, demokraatlikult valitud valitsust, õigust vabalt valida rahvusvahelisi organisatsioone või alliansse. Küsitlustulemustest selgus, et Türgi elanikkonna enamuse arvates ründas Venemaa Ukrainat Ühendriikide ja lääne provokatsioonide tõttu. Mis võib olla sellise ohvri süüdistamise põhjus?
Ameerika vastu tuntakse Türgis tõepoolest suurt vimma. Palju poliitikuid on sama meelt ja on oma vaateid telesaateis korduvalt väljendanud. On tõepoolest inimesi, kes arvavad, et venelased läksid ameeriklaste seatud lõksu. Nende lihtsustatud vaates on ameeriklased satanistid ja segavad ennast igale poole. Seepärast kahtlustatakse praegugi sündmuste taga Ühendriikide kätt. Leidub rühmitusi, kes vandenõusid õhutavad. Seda tehakse Halk TVs. Nii usuvad teatud inimesed CHPs ehk vabariiklikus parteis, Doğu Perinçek, mitmed eurasianistid ja teatud islamistid. Inimesed usuvad seda rumalust ega hooli ukrainlastest, 44 miljoni elanikuga riigist, selle okupeerimisest ega riigipiiridest. Olen televisioonis vastu vaielnud, sest mis oleks siis Vene riigi ja selle liidri roll. Ukraina on sõltumatu riik, mida okupeeritakse ja mille territoriaalset terviklikkust rikutakse. Kuidas saab seda õigustada? Tänu jumalale ollakse meie valitsusringkonnas piisavalt arukad ja saadakse reaalsusest aru.
Olen mitu aastat täheldanud siinmail arvamust, et Euroopa nõrgeneb. Kas pole see niinimetatud lääne suhtes kriitilisi rühmi üllatanud, kui hästi on Euroopa Liit end Venemaa tegevuse tõttu kokku võtnud?
See oli tõepoolest üllatus, varem arvati, et ELis ei jätku poliitilist tahet. Äsja toimus poliitiline kannapööre Saksamaal, seejuures väga kiiresti. Prantslaste hoiak muutus samuti. See üllatas paljusid tavalisi türklasi ja poliitikuid, kes ei oodanud nii hoogsat Venemaa suhtes ühele arusaamale jõudmist. Ilmselge, et Euroopa solidaarsus süveneb.
Kas Türgi tahaks kaasa tulla?
Veidi küll, ent see sõltub Küprose ja Kreekaga seotud küsimustest Vahemere idaosas. Kui saadakse kokku ja vähemalt mõni ettepanek tuleb Türgile kasuks, siis võiks ehk näha Türgit Euroopa poliitikaga ühinemas. Positiivseid märke leidub. Kui teised ELi liikmesmaad suudavad Kreekat ja Küprost veenda, siis leiame kaasatulekuks võimalusi. Iisraeli hoiak on samuti väga konstruktiivne. Paraku tuleb tunnistada, et vabariiklased, parempoolsed parteid, isegi kurdid suhtuvad ELi poliitikasse Türgi suhtes väga kõhklevalt. See on tõsine küsimus, kuidas parandada Türgis suhtumist ELi. Eurooplastel tuleb Türgi suhtes mõistmist üles näidata ja ka ise teistmoodi tegutseda.
Igatahes lükkab Türgi sanktsioone edasi, kuni Euroopa avaldab tõeliselt tugevat survet. Kas miski muu võiks muutuse tuua? Venemaa julmi tegusid jälgib üldsus siin siiski õõvaga.
Näeme Vene sõjalisi operatsioone nurjumas. See ei tule Putini prestiižile kasuks. Isegi Vene inimesed on hakanud kahtlema tema liidriks sobivuses. Arvatavasti oodatakse praegu Türgis, et Putin edasitungi lõpetaks. Vastasel korral on globaalne situatsioon täiesti uus ja siis on täiesti mõeldav, et Türgi ühineb sanktsioonidega. Majanduse ja rahanduse praeguses seisus pole Türgil võimalik sanktsioone kehtestada. On sellest kasu, kui me ei lase Vene turiste Türki või ei müü enam apelsine, mandariine vms? Sel pole Venemaa poliitilistele otsustele erilist mõju. Ent Venemaale kehtestatud energiasanktsioonid oleksid väga tõhusad. Arvatavasti mõeldakse meie juhtkonnas nii.
President Erdoğan on rahvusvahelistes suhetes alati püüdnud rõhutada õiglust ja moraali. Palestiina jm küsimuses on ta väga otsekohene. Kuidas ta saab Ukrainas toimuvat pealt vaadata?
Palestiinlased on moslemid ja siin loeb islamivendlus. Sõda Ukrainas leiab aset õigeusklike kristlaste, slaavlaste vahel. Tema ei tee ukrainlastel ja venelastel vahet. Nemad pole ju moslemid. Ta ütleb: „İslami ve İnsani.“3 Ta asetab islami inimsusest ettepoole, mitte vastupidi.
Türgi on tugev mereriik, ehkki tavaliselt me Türgit selle nurga alt ei käsitle. Kui Venemaa suudab Mariupoli koos ümbruskonnaga vallutada, saab Aasovi merest talle sisemeri. Mida muudab see Musta mere julgeolekuarhitektuuris?
Mitte palju, kuna Nõukogude perioodil juba oli nii ning Mustal merel olid riigipiirid määratud. Varssavi pakti tasakaalustas Türgi NATOsse kuulumisega. Antud juhul on tegemist kolme NATO riigi ehk Türgi, Rumeenia ja Bulgaariaga, kellele võib lisanduda Gruusia. Ukraina on nüüd globaalprobleem, mitte üksnes Türgi mure. Venemaa tasakaalustamiseks võib Türgi otsustada lubada teiste NATO riikide üksused Mustale merele.
Minu viimane küsimus käib Türgi droonide kohta. Kas need toovad sõjapidamisse pöörde?
Väidetavasti tuleb pööre lausa terves maailmas. Türgi on selle tehnoloogiaga jõudnud ülimalt kaugele, arvatavasti suudavad sammu pidada üksnes Ühendriigid. Türgi katsetas oma droone Liibüas ja Aserbaidžaanis ning nüüd kasutatakse neid Ukrainas väga tõhusalt. Ma pole ekspert, aga kindlasti muudavad droonid regionaalsete sõdade olemust: väikestel osalejatel on nüüd võimalik suurriikidele vastu seista. Venemaa ei oska säärasele ohule reageerida. Türgi on kasutanud droone mitmetes paikades terroritõrjeoperatsioonidel, ent nüüd on droonid osutunud ka tavavägede vastu ülimalt tõhusaks.
Tõlkinud Andreas Ardus
1 2015. aasta 24. novembril tulistas Türgi õhujõudude hävituslennuk F-16 Süüria-Türgi piiri lähedal alla Vene ründelennuki Su-24M.
2 Üldlevinud uskumus Türgis, et ohtlikud sise- ja välisvaenlased, eriti lääs, üritavad Türgit nõrgestada ja tükeldada.
Aleida Assmanni „Mineviku pikk vari“ ilmus 2006. aastal ja tõlgiti eesti keelde 15 aastat hiljem. Võiks eeldada, et raamat on vananenud, kuid nõnda mahuka ja keerulise raamatu tõlkimise otsust ei langetata uisapäisa. Niisiis on tegu raamatuga, mille tähelepanuväärivus kestab kauem kui tavapärased paar-kolm esitlusjärgset nädalat. Kas Assmanni käsitlusest saab oma teadusvaldkonna klassika, näitab tulevik. Raamatul on tunnuseid, mis viitavad perspektiivile jõuda ajaloo ja teiste ühiskonnateaduste üliõpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirja.
Ajalooteadusel on enamasti siire kaasaega. Assmanni raamatut tasub süvenedes lugeda nendel, kelle meelest Saksamaa tõrksus ukrainlaste toetamisel käimasolevas sõjas tuleneb ainult kantslerite aastakümnete pikkusest omakasupüüdlikust Venemaa-poliitikast ning „tööstuskaptenite“ soovist tagada odava energia häireteta pealevool. Välis- ja sisepoliitikat lahutab vee peale tõmmatud joon ning riiklike otsuste taustal on ka see, kuidas moodne Saksamaa end oma 150aastase ajaloo taustal iseendale seletab.
Autor kirjutab eessõnas, et tegu on tema elutöö vahekokkuvõttega: „Jorge Semprúni sõnul unistab iga autor kirjutada kogu elu jooksul ühte raamatut ja seda pidevalt ümber kirjutada. Sellel, kes asub tegelema mälu teemaga, võib see unistus hõlpsasti täituda. [—] Lõputu raamatu siinne versioon rajaneb viimase viie aasta töödel, mille ma olen siin koondanud ajalookultuuri ja ajaloopoliitika kaksikmõiste alla.“ Inimesed on, kelleks nad on kasvanud, ja see mõjutab nende tegemisi. Lihtne tõde, mis mõnikord tähelepanuta jääb. Aleida Assmanni raamat on XX sajandi ajalookäsitlusest ja ajalooga toimetulekust Saksamaal ning autor on osa sellest ajaloost ja toimetulekust. Ta kirjutab: „Iga mingisugusesse vanuseastmesse kuuluvat inimest mõjutavad kindlad ajaloolised tuumkogemused ja tahes-tahtmata on aastakäikudel mingid veendumused, hoiakud, maailmapilt, ühiskondlikud väärtusmõõdikud ja kultuurilise tõlgendamise mallid“ (lk 30).
1947. aastal sündinuna oli ta ülikoolis ajal, kui Euroopat ja eriti ülikoole raputasid mitut karva pahempoolsete rahutused, mille õhinat jahutas veidi NSV Liidu jt VLO sõjajõudude sissetung Tšehhoslovakkiasse.
Aleida Assmanni isa Günther Bornkamm oli luteri usuteadlane, kes väitles doktoriks Marburgi ülikoolis. Hitleri režiimi ajal pidi ta loobuma akadeemilisest karjäärist, sest oli Tunnistuskiriku (Bekennende Kirche, Saksa evangeelse kiriku osa, mis ei allunud natsionaalsotsialistlikule režiimile), toetaja. Ta õpetas Betheli usuteaduse kõrgkoolis ja oli selle sulgemise järel kirikuõpetaja. 1947–1971 oli Bornkamm mõne aasta Göttingeni ja seejärel Heidelbergi ülikooli uue testamendi professor ning 1965/1966. õppeaastal, vahetult enne tütre ülikooli astumist, rektor. Perekondliku tausta tõttu oli autori kokkupuude Saksamaa ajaloo Hitleri-perioodi teadvustamisega isiklikum kui suurel osal kaastudengitest. Aleida Assmanni abikaasa Jan Assmann oli 1976–2003 Heidelbergi ülikooli egüptoloogiaprofessor. Asmannidel on viis last.
Tahan kiita tõlkija ja toimetaja head tööd. Saksa keeles on võimalik lihtsaid mõtteid erakordselt keeruliselt väljendada ja saksa akadeemilises komberuumis pole kombeks seda võimalust kasutamata jätta. Sellise asja kadudeta eesti keelde toomine on raske töö. Põhjalikus järelsõnas võtavad Maarja Kaaristo ja Aija Sakova kokku, mis on selles teadusvaldkonnas oluline.
Mälu, mäletamine ja mälestused
Aleida Assmanni raamat on korralikult süstematiseeritud, peaaegu käsiraamatu või õpiku tasemel. Esimese osa pühendab ta oma käsitluse teoreetilistele alustele. Ta teeb selgeks mälu kolm mõõdet – neuronaalse, sotsiaalse ja kultuurilise – ning järjestab mälutasemed kui individuaalse, sotsiaalse, kollektiivse, poliitilise ja rahvusliku. (Eesti keeles on mõiste „mälu“ sisu sel sajandil tunduvalt avardunud ja sageli kasutatakse seda peaaegu ajaloo sünonüümina kuni kentsaka sõnani „mäluasutus“, mis küllap paneb muigama nii mõnegi psühholoogi ja teistel toob silme ette Orwelli tõeministeeriumi. Kuid koos pesuveega ei maksa ka last välja visata, sest mäletamine ja mälestamine on mäluga loomuldasa seotud.)
Aleida Assmann õppis egüptoloogiat ja anglistikat Heidelbergi ja Tübingeni ülikoolis. Pärast habiliteerumist kutsuti ta 1993. aastal Konstanzi ülikooli anglistika ja üldise kirjandusteaduse professoriks, ta oli selles ametis 2014. aastani. Assmann on olnud külalisprofessor Houstoni Rice’i ülikoolis, Princetoni, Yale’i ja Chicago ülikoolis ning Viini ülikoolis.
Assmani järgi osalevad mäletamises nii neuronaalne (orgaaniline), sotsiaalne kui ka kultuuriline mõõde: esimeses mõõtmes neuronaalne võrgustik, kus ajuimpulsid liituvad sünapsideks ja mida stimuleerivad sotsiaalne suhtlemine ning sõnalised ja pildilised teabekandjad. Sotsiaalset mälu kannavad inimeste vaheline kontakt ja keeleline suhtlus, mida toetavad ülestähendused ja pildid. Kultuurilise mälu kandjatena on „keskmes sümboolsed meediumid, kusjuures tegu on samuti kollektiivse sümboolse konstruktsiooniga, mida hoiab liikumises sotsiaalne suhtlus ning mida taaselustavad ja omastavad individuaalsed mälud“ (lk 38–39). Autor kirjutab, et 1960. ja 1970. aastatel terminitega „müüt“ või „ideoloogia“ analüüsitut käsitletakse alates 1990. aastatest kollektiivse mäluna. „See on arusaam piltide vajalikkusest, mis hõlmab ka poliitiliste sümbolite hädavajalikkust.“ (lk 35–36). Mälutegevuse tulemusena tekivad individuaalne ja sotsiaalne ning poliitiline ja kultuuriline mäluladestu, kusjuures esimesed kaks on bioloogiliselt, viimased kaks aga sümboolselt vahendatud.
Kui sotsiaalne mälu on mitmehäälne ja hävib põlvkonna vahetudes, siis poliitilise mälu üks vorme, rahvuslik mälu, on poliitiliste institutsioonidega seotud konstruktsioon, mis mõjutab ühiskonda ülevalt alla (lk 43, 45). See on seotud rahvuse identiteedi ideoloogiaga ja omakorda rohkem või vähem ajalootõega või vähemalt minevikulooga, sisaldades alati midagi müütilist. Assmann tsiteerib teadusliku ajalookäsitluse sünni ajastu prantsuse ajaloolast Ernest Renani (1823–1892): „Unustus, ma ütleksin koguni ajalooline eksimus on rahvuse sünni olulisemaid tegureid, ja seepärast on edukad ajaloouuringud sageli rahvustundele ohtlikud“ (lk 52). Ajatu tõde, mida on tõestanud mitme „paljastaja-ajaloolase“ loomingu kohtlemine.
Võitjad ja kaotajad, ohvrid ja süüdlased
Rahvuslik mälu sisaldab võite ja kaotusi. Assmann kirjutab Renanile viidates, et mälestusel kaotusest on rahvusele tugevamgi mõju kui mälestusel võidust. Triumf jääb minevikku, kaotajate mälestus viitab tulevikku. Renan teadis seda Preisi-Prantsuse sõja näitel, mille mälestust prantslased kandsid kuni Esimese maailmasõjani. Sakslaste kord oli pärast Esimest maailmasõda, kui nende rahvuslik mälu oli tüüpiline kaotajamälu (lk 84), mille viide tulevikku või õieti selle tagajärg oli remilitariseerimine ja Teine maailmasõda. Ühine kaotus ühendab kindlamini kui ühine võit. Rahvusvaheline kõnekäänd ütleb, et jagatud mure on pool muret. Jättes lisamata paarilise: jagatud rõõm on pool rõõmu.
Nii kaotus kui ka võit nõuavad ohvreid. Võidu nimel langenud on kangelased. Heroilised ohvrid on märtrid. Kuid siingi on erinevusi. Assmann kirjutab viitega kirjanik Ian Burumale, et „[m]ärter usub millessegi, ideaali, rahvusesse või jumalasse. Märtri surm on kohutav, ent see on läbi imbunud sügavast mõttest. Ent kujutlus sellest, et miljonid inimesed on täiesti asjata mõrvatud, on talumatu. Seega tekib kiusatus mõtestada see tagantjärele, nimetades ohvrid märtriteks, püstitades krutsifikse ja pidades usurituaale“ (lk 95). Kui on märtrid ja süüta ohvrid, on ka süüdlased. Kas just kättemaksu, aga igal juhul karistust peetakse õiglaseks.
Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal, millel mõisteti süüdi natsionaalsotsialistliku Saksamaa juhtkond, on saanud õiglase karistuse sümboliks, mille kordamist kohtupidamiseks hilisemate massimõrvade süüdlaste üle on sageli nõutud.
Nürnbergi tribunali jaoks sõnastati inimsusvastase kuriteo koosseis. „Kui kohtu alla andmine ja karistus on vältimatu selliste kuritegudega tegelemise eeldus, siis kehtib siiski, et sellise mõõtmatuks astendatud mõrva puhul säilib jääk, mis ei ole juriidiliselt hüvitatud ja mis nõuab muid, täiendavaid tegelemise vorme. Transkriminaalsete kuritegude moraalseks vastuseks on üldise ja siduva mälestuse loomine, mille kandjaks on inimkond tervikuna. Inimsusvastased kuriteod on määratud jõudma inimkonna mällu,“ kirjutab Assmann. „[A]jalootraumade puhul, mis ei johtu sõjategevusest, vaid kurnamisest, alandamisest ja süütute inimeste hävitamisest, ei ole unustamisel tervendavat jõudu. Selliseid inimsusvastaseid kuritegusid ei utiliseerita unustamisega, vaid tühistatakse ohvrite ja kurjategijate jagatud mälestustes.“ (lk 100-101). (Mul ei ole originaalteksti käepärast, kuid siin näib tõlget eksitanuvat ingliskeelse sõna shared eesti keeles vohama pääsenud kitsendav tõlge „jagatud“, kuigi see võib tähendada ka ühist.)
Assmann toob esile ka medali teise poole, mida ta nimetab viktimoloogilise identiteedi kujunemiseks 1990. aastatel. „Ajaloos on ajast aega olnud passiivseid ohvreid, keda on kurnatud, piinatud, taga kiusatud ja hävitatud,“ nendib ta. „Uus on ainult tähelepanu, mida ohvrid praegu endale tõmbavad või proovivad tõmmata. [—] [T]egu ei ole üldise ajalooga, vaid selliste rühmade mäluga, kes ehitavad selle alusel üles uue identiteedi, nõudes sellega meedia tähelepanu ja sotsiaalset tunnustust, aga ka materiaalset hüvitust ja sümboolset reputatsiooni“ (lk 101).
Autor juhib tähelepanu ellujäänute tunnistuste ja suulise ajaloo (oral history) tähtsuse tõusule seoses ohvrite ajaloo jutustamisega. „Positivistlik ajalookirjutus põrkub oma piiridega seal, kus vaikivad tema allikad. Nendel piiridel võivad suulised tunnistused ja suuline pärand aidata edasi just seal, kus postkoloniaalses olukorras on pärismaine kultuur purustatud, või kui arhiividokumendid sellest kogemusest mingit pilti ei anna, nagu see on genotsiidijärgses posttraumaatilises olukorras. Sellises olukorras hakati väärtustama läbielatud kogemust ja mälestust nagu ka subjektiivsete tunnistuste žanri ja just moraalseid tunnistajaid, kes olid oma kehal kogenud vähemalt osa sellest, mida olid tundnud mõrvatud ohvrid“ (lk 59).
Suulise ajaloo talletamise algusena nimetab Assmann juba 1960. aastaid ja meenutab filmirežissöör Steven Spielbergi 1994. aastal asutatud Holokaustis Ellujäänute Visuaalse Ajaloo Sihtasutust.1 Viimastel kümnenditel on minevikulugude salvestamine kogu maailmas veelgi hoogu kogunud ja mitte kõige viimasena sellepärast, et heli ja pildi salvestamine on tehniliselt käepärane. Eestis alustas laiaulatusliku lugude ja laulude kogumise ja talletamisega Jakob Hurt juba varsti poolteist sajandit tagasi; muutunud on kõigest kandja ja meetod ning muidugi aeg ise. Kui Hurda ja tema korrespondentide ja õpilaste kogutu on folkloor ehk rahvaluule, siis ei saa tähelepanuta jätta tugevat folkloori komponenti ka eile, täna ja homme kogutavas. Sajandivahetuse paiku tõdes Iisraeli Yad Vashemi mälestuspaiga toonane direktor, et suur osa tema asutuses säilitatavast suulisest pärimusest ei vasta tõele.2 Postkoloniaalsus ja/või -traumaatilisus ei muuda lugu veel ajalootõeks, ehkki erinevalt anonüümsest rahvajutust võetakse ellujäänute tunnistust sageli viimase instantsi tõena, milles kahtlemist või millele teisest allikast tõestuse otsimist ei peeta sobivaks. Siin on mäluteaduse ja ajalooteaduse kokkupuutepunkt. Üks saab teist täiendada, kuid üks ei ole teine. Assmanni jaoks on see asi algusest peale selge ning oma raamatus toob ta selle piiri ja tema mõlemasuunalise ületamise kohta palju näiteid.
Näited ja juhtumiuuringud
Rohkem kui poole raamatust moodustavad analüüsid ja näited. Need on huvitavamad lugejale, kes esimese poole teooriasse süveneda ei viitsi, kuid ilma esimest osa lugemata võib jääda arusaamatuks, mida autor raamatu teisse poolega öelda tahab. Lood on Saksamaa ajaloost ja Teise maailmasõja järgsest toimetulekust isikliku, rahvusliku ja riikliku minevikuga ning muidugi süüdlastest ja ohvritest. Isiklikud mälestused perekondades ja seltskondades võisid olla hoopis erinevad sellest, millise mälestuse „kehtestas“ ühiskondlik norm. Kui XX sajandi viimasel kolmandikul tegeldi avalikkuses holokausti ajaloo ja Saksamaa süü mõtestamisega, siis Saksamaa taasühinemise järel tõusis selle kõrvale jälle sakslaste endi ohvrinarratiiv – sajad tuhanded liitlaste õhurünnakutes tapetud tsiviilisikud, massiline vägistamine ja tsiviilisikute mõrvamine 1945. aastal, kui Punaarmee Saksamaa vallutas ning Ida-Euroopast Jalta ja Potsdami kokkulepetel pagendatud miljonite põlissakslaste saatus. 1955. aastal lõplikult taastatud riiklusega Austria, mille Saksamaa 1938. aastal annekteeris, oli end käsitanud natsionaalsotsialismi esimese ohvrina, kuni 1990. aastatel puhkenud Waldheimi-skandaal3 austerlasi oma rolli rohkem või vähem ümber hindama sundis.
Assmann on hariduselt kirjandusteadlane ja tema käsitlus põhineb suures osas ka kirjandusel, mis ühiskonna minevikukogemust peegeldab ja minevikukäsitust mõjutab. Põhjalikult vaatleb ta Günter Grassi loomingut, eriti romaani „Vähikäigul“, mille tuumaks on suure põgenikelaeva Wilhelm Gustloff uputamine Läänemerel 1945. aasta jaanuaris Nõukogude allveelaeva poolt. Eri andmetel sai hukka 4000–9000 inimest. Siia kuulub ka Binjamin Wilkomirski lugu, kes 1995. aastal avaldas oma mälestused aastatest 1939–1948, sealhulgas vangistus koonduslaagris, ja need tõlgiti 12 keelde. Peagi selgus, et tegu on fiktsiooniga ja Wilkomirski elas sel ajal hoopis Šveitsis, kuid paljud holokaustiohvrid pidasid mälestusi autentseteks ja võtsid neid peaaegu et enda omadena, mida ei vääranud ka teadmine, et Wilkomirski oli need välja mõelnud. Paralleelne, kuid vastassuunaline näide on keeleteadlase Hans Schneideri lugu, kes 1930. ja 1940. aastatel tegi rassiteadlase karjääri indogermaani mütoloogia alal uurimisasutuses Ahnenerbe, kuid sõja järel vahetas identiteeti, võttis nimeks Hans Schwerte, väitles uuesti doktoriks, abiellus uuesti oma abikaasaga ja tegi Aacheni tehnikaülikooli germanistikaprofessorina hiilgava akadeemilise karjääri, saavutades rahvusvahelise tunnustuse ning tunnistas oma topeltidentiteedi üles alles vanaduspõlves.
Kokkuvõtteks
15 aastat on raamatu ilmumisest möödas ja möödunud ka mäluteemade valdkonnas. Autor kirjutab Tšornobõlist (lk 299), kuid see ei jäänud viimaseks: 2011. aastal järgnes Fukushima tuumaõnnetus ja 2022. aastal Vene soldatite kaevikud Tšornobõli radioaktiivses metsas, millest kuuleme täpsemalt, kui ajalootuul sõjaudu hajutab. Raamatu ilmumisaastal sai minevik kätte Günter Grassi, kes avalikustas, et oli 17aastasena Relva-SSi võetud. Kannatusi, mida mäletada ja mälestada, tuleb kogu aeg juurde, kuid mäletamine püsib nendel, kes mäletavad. 2006. aastal oli elus palju holokausti ohvreid. Tänaseks on üldises mäletamisruumis nende kohta üle võtmas hilisemate hirmutegude ellujäänud ohvrid. Ühismeedia on maailma kannatused meile koju kätte toonud. Autor märgib ära internetimeedia mõju ajalookultuurile ja ajaloopoliitikale (lk 316 jj), kuid 2006. aastal oli Facebook mähkmetes, Twitter sündimas ja Instagrami polnudki. Kui 1990. aastate keskpaiga Rwanda genotsiidi sajad tuhanded ja sajandivahetuse Kongo kodusõja miljonid ohvrid olid veel seal kuskil Aafrikas, siis Süüria kodusõda ja pagulaskriis juba nutitelefonis hommikukohvi kõrval; Ukraina sõjast rääkimata. Tõsi, juba Vietnami sõda peeti teleuudistes, aga sündmuse ja vaataja vahel olid toimetajad, kes kandsid osa vaimsest koormast ja vastutusest edastatava eest. Ühismeedias on toimetajate roll palju väiksem ja online-sõjapilt on üks sõjapidamisvahendeist kõigile sõdijatele.
Lõpuks jõuame tagasi küsimuse juurde, millist ajalugu rahvad, kodanikud, natsioonid ja riigid üldse vajavad. Kas puhast ajalootõde või ajalootõe esitust mõnel varjatud või varjamata eesmärgil, või lihtsalt mõnda minevikulugu kui üht ühiskondliku mehaanika paljudest tööriistadest? 30–35 aastat tagasi Eestis ajalugu õppinud inimesed nägid, kuidas riikliku ajaloopoliitika lamedast tootest sai arhiivide avanedes mõne aastaga ajalootõde kõige selle vaimus, mis ajaloost tegelikult leida oli. Nende ajaloolaste ajus süttib vahel häiretuluke, kui nad loevad või kuulevad riigimeeste ja nn arvamusliidrite mõtteid, mis lähtuvad ajaloopoliitika lihtsustatud käsitusest, mis näeb ajalugu ainult vahendina, mis aitab põhjendada mõnda parajasti käsil oleva poliitilise probleemi lahendust. (Näiteks Venemaa presidendi küllap nüüdseks sealmail ainukehtivad katsetused maailma ajaloo mõtestamise vallas, aga seda tuleb ette ka demokraatlike riigimeeste puhul.) See on juba korra olnud.
Kuid ajalugu ühiskondliku mehaanika tööriistana on igal juhul uurimisvaldkond ja üks selle raamatu teemadest. Oma laiatarbeversioonis näib see järjest populaarsem uurimisvaldkond seisnevat kunagi öeldud mõtete üha uues järjestamises ja tsiteerimises, sobitatuna parajasti päevakorral olevate ajaloosündmus(t)ega ja serveerituna parajasti moes oleva teooria kastmes. Elukutselised ajaloolased ei peaks siiski oma leiva pärast pelgama, sest ajalootõeta ei tule toime ka mälu(teadus). Ehk nagu kirjutas üks lugematuist Saksa ajalooteoreetikutest Oswald Spengler eneseirooniliselt: „Päris ajalugu ei tarvitse otsuse langetamiseks teooriat ümber lükata, vaid lihtsalt jätab teoreetiku koos tema mõtetega sinnapaika.“4
1 Ingl Survivors of the Shoah Visual History Foundation.
2 Margaret MacMillan, Dangerous Games: The Uses and Abuses ofHistory. The Modern Library, New York, 2009, lk 47.
3 Kurt Waldheim (1918–2007) oli Austria välisminister, ÜRO peasekretär ja Austria president. 1942–1945 teenis ta staabiohvitserina Wehrmachti üksustes Balkanil (vaheaegadega õpingute lõpetamiseks ja doktoriväitekirja kaitsmiseks) ning teda seostati operatsioonidega Jugoslaavia partisanide vastu, millega kaasnes tsiviilelanike tapmine. (Registris on Waldheimi eesnimi ekslikult Bruno. Bruno Kreisky oli kauaaegne Austria liidukantsler.)
4 Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik, 2. kd, Maailma-ajaloolised perspektiivid. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012, lk 33.
Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 foorum „Kultuurikompass: kuidas muuta maailma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse kaudu?“ 28. IV Tartus.
Põhjamaise ja kogukondliku fiilinguga Tartus toimus kolmas rahvusvaheline foorum „Kultuurikompass“, mille põhiküsimus oli ja on: kuidas muuta maailma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse kaudu? Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 käivitas „Kultuurikompassi“ sarja 2019. aastal. Kord on teemade rõhuasetus kohalik ja siis jällegi rahvusvaheline. Sel korral oli foorumile kutsutud tarku kõnelejaid kogemusi jagama eri ilmakaartest üle Euroopa. Keskkonnahoid, jätkusuutlikkus ja rohepööre on teemad, millest ei saa üle ega ümber ka kultuur, paraku. Ilma eluterve keskkonnata ei saa olla kultuuri. Saab, kuid see pole tervislik inimestele ega planeedile.
„Kultuurikompass“ oli suurepäraselt ajastatud, sest foorumi tervitussõnavõtus sai Tartu linnapea Urmas Klaas jagada rõõmusõnumit Tartu valimisest Eesti ainukese linnana saja kliimaneutraalseks pürgiva Euroopa linna sekka. Kokku kandideeris Euroopa Komisjoni missioonil 377 linna. Kliimaneutraalsus on seisund, kus üks piirkond ei paiska õhku vähem ega rohkem kasvuhoonegaase, kui ökosüsteem parasjagu siduda jõuab. Eesti riiklik ambitsioon (sh pealinn Tallinn) kasvuhoonegaaside nulli viimiseks on laisalt kooskõlas Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse kavaga 2050. aastaks. Tartu on oma visioonis 20 aastat ajast ees, hoogsat tõuget tegutsemiseks pakub loomulikult Euroopa kultuuripealinna staatus, aga mitte ainult – see on päevapoliitikaülene kogukondlik visioon.
Foorumi esimeses pooles harutasid keskkonnahoidlikku mõttelõnga riigi tasandilt kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja asetäitja Mihkel Kaevats, kohaliku omavalitsuse tasandilt Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul ning Euroopa Liidu tasandilt Euroopa kultuuripealinnade eksperdikomisjoni ekspert ja nõustaja Else Christensen-Redzepovic. Kultuurikorraldajatel tuleb mõista, et kultuuripoliitika on Euroopa Liidu liikmesriikide endi korraldada – Brüsselis on välja töötatud mitmesuguseid koostööraamistikke ja (rahastus)programme, kuid Eesti valitsusele ja inimestele keskkonnahoidliku kultuuripoliitika strateegiate arendamine ja rakendamine ei ole Brüsseli ametnike pädevuses. Kultuur on küll inimtegevuses kõikehõlmav, kuid ka ÜRO 17punktises kliimastrateegias ei ole eraldiseisvana mainitud kultuuri. Sellest on omakorda mõjutatud Euroopa Green Deal, kus samuti ei ole mainitud kultuuri eesmärgina. Else Christensen-Redzepovici sõnavõtust jäi kõlama, et ülevalt alla poliitika suunamine ei toimi. Kusagil on lüli, mis ei ühendu teistega, ning Euroopa Liidu programmide kaunid eesmärgid ja võimalused ei jõua kohalikule ega rohujuure tasandile. Kus see katkine lüli on?
Lähitulevikus paneb Tartu linn avalike ürituste korraldajatele rahastuse saamisel kohustuse töötada välja keskkonnahoidlik „roheline plaan“ ja seda järgida. Linn soovib keskkonnahoiu teha ettevõtetele ja ürituste korraldajatele auasjaks. Fotol Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul.
Eesti riiki esindav Mihkel Kaevats suutis väärtusliku kõneaja enda kasuks tööle panna, aga sisulises mõttes oli tegemist pigem filosoofilise targutamisega varjamaks fakti, et kultuuriministeerium ja valitsus tegutseb lähtuvalt laissez-faire-visioonist: ehk reguleerib turg end ise ära!
Viimaseid seadusandlikke kohustusi, mille riik soovib kohalike omavalitsuste pädevusse jätta, on pakendite ja ühekordse plasti vältimine. Tartu linna tagasiside seaduseelnõule1 oli, et ainult avalike sündmustega seonduva reguleerimine ei ole jätkusuutlik ega ka mõjus, eriti kui seadus ise lahendusi ei paku. Ka selles osas on paljud roheteadlikumad festivalid riigist juba ammu mitu sammu ees. Seda, et Eesti rohepööre riigi tasandil edeneb teosammul, julgevad avalikult tõdeda ka Eesti ettevõtjad. Euroopa Liit pakub kultuurikorraldajatele rohelist porgandit, kuid selle närimiseks tuleb järjest enam sobituda koostöövõrgustikesse ning tegutseda lähtuvalt keskkonnahoidlikkuse ja kaasatuse printsiipidest. Kas see katkine lüli ketis ongi Eesti päevapoliitika?
Häid näiteid kogukondlikust ja jätkusuutlikust tegutsemisest pakuvadki mitmesugused festivalid rohujuure tasandil ja edumeelsemad kohalikud omavalitsused, nende hulgas Tartu linn. Marleen Viidul keskendus „Kultuurikompassil“ esialgu vastakaid arvamusi tekitanud Autovabaduse puiestee eduloo tutvustamisele. Hoolimata sellest, et koroonakriisi tõttu oli turiste vähe, on see viimasel paaril aastal võitnud linlaste toetuse ning osalejate arv hoopiski kasvas. Sealjuures rakendati seal keskkonnasõbralikkust: kasutusel olid tagatisega nõud ja taaskasutatav elekter, ülejäänud toit annetati toidupanka, sorteeriti prügi, dekoratsioone taaskasutati ning peeti keskkonnateemalisi arutelusid. Sedasi tarmukalt tegutsedes on Tartu linn jõudnud saja rohelise sihtkoha nimistusse.2 Lähitulevikus paneb Tartu linn avalike ürituste korraldajatele rahastuse saamisel kohustuse töötada välja keskkonnahoidlik „roheline plaan“ ja seda järgida. Linn soovib keskkonnahoidlikkuse teha ettevõtetele ja ürituste korraldajatele auasjaks!
Foorumi teises osas tutvustasid huvitavaid maailma muutvaid keskkonnahoidlikke kultuurikorralduslikke tegevusi pikaajalise kogemusega festivalikorraldajad, mõtlejad ja uuendajad. Kõlama jääb konsensuslik seisukoht, et keskkonnahoidlik kultuurikorraldus tähendab eri sektorite koostööd ning arutelude algatamist, mis esiti võivad kulgeda vaevaliselt, kuid kindla visiooni olemasolul haaratakse kaasa ka skeptilisemaid ja kriitilisemaid kultuuritarbijaid, et harjumusi muuta. Siinkohal on tähtis koguda andmeid ja teha koostööd teadlastega, sest paljud keskkonnahoidlikud praktikad võivad olla seadustega reguleerimata. Markantse näitena tutvustas Portugali „Boom festivali“ eestvedaja Artur Mendes juhtumit, kus festivali komposttualettide sisu ei kategoriseeritud seaduses prügi ega väetisena, kuid teadlaste abiga tõestati, et kompostvetsude jääk on siiski väetis, mida saab kasutada põllul, ning seaduses markeeriti see hiljem A++ väetisena. Artur kutsus festivalikorraldajaid julgelt teadlastega koostööd tegema tõestamaks nii osalejatele kui ka poliitikutele, et keskkonnahoidlik kultuurikorraldus on loodusele ja inimesele hea. Targad andmed loevad!
Põnev oli kuulata ka Viini firma VeloConcerts jalgrattaleiutaja Jonas Skielboe kogemusi nullemissiooniga lava ja transpordi ühendamise kontseptsioonist, mis töötab! See rattalava leidis kasutamist foorumieelsel päeval Tartus, kus esmalt toimus kontsert kesklinnas ja seejärel vurati rattaga Annelinna magalarajooni, kuhu kultuur üldiselt ei jõua. Loomulikult on firma VeloConcerts disainratta jaoks vaja toimivat ja turvalist rattateede taristut. Tallinn on küll rohepealinn, aga … Tallinnal on aeg õppida Tartu 2024 tegemistest ja kogemustest – ka rattateede asjus! Jonas mainis, et kõige rohkem kriitikat pälvib tema kontseptsioon, kuna see ei ole ilmastikukindel, kuid tema soovitus on austada ilma ja loodust: paduvihmas ei olegi mõtet kontserti anda, see ei oleks publikulegi mugav.
Esinejate ja publiku transportimine oligi foorumil üks peavalu valmistavaid küsimusi, sest see tekitab festivalide ja kultuuriorganisatsioonide puhul kõige rohkem kasvuhoonegaase. Täielikult ekraanide ja digilahenduste taha peitu pugeda ei saa: kultuur toimib siiski vahetus kontaktis ning kultuur toob meid ju kokku! Kultuuritarbijad peavad siiski olema oma transpordivalikutest teadlikud ning korraldajad võiksid pakkuda festivalile jõudmiseks erilahendusi, et publik ei sõltuks autost.
Ühendkuningriigi algatuse Theatre Green Book nõustaja Feimatta Conteh lausus, et alustada tasub sellest, mis on juba olemas – enam pole vajadust pideva uue järele –, ning et samamoodi mõtlevatest rakukestest tuleb luua koostöövõrgustikke. Music Declares Emergency asutajaliige Lewis Jamieson rõhutas, et loomeinimesed peaksid ühiskondlike teemade suhtes julgemini ja sõnakamalt solidaarsust väljendama – olgu siis asi kas või kliimakatastroofis: „There’s no music on a dead planet!“3
Foorum pakkus lootust, et kui inimene, teadus, loodus ja poliitika teevad koostööd, siis jääb inimkultuur kestma. Helsingi biennaali keskkonnamõjude kaardistaja andis Tartu 2024 toimkonnale ülesande töötada välja meetod ühe kunstiteose keskkonnamõju hindamiseks. Kultuuripealinn Tartu 2024 teeb selle ära.
1 Jäätme-, pakendi- ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu.
2 Green Destinations, Top 100 Collection. https://greendestinations.org/about/destinations/top100-collection/
2022. aasta aprill oli pandeemia algusest saadik imetlusväärseim kontserdikuu. Taas oli hoomata kevadist mitme festivali sünergias sündivat külluslikku melu – ja väga kontsentreeritult! Seda ilmestasid klavessiinifestival, Eesti muusika päevad, festival „Commute“ ja „Jazzkaar“. Eestisse sattus eelmisel kuul märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, näiteks Pierre Hantaï, Angela Hewitt ning Ictus Ensemble koos Donatienne Michel-Dansaciga. Viimane on nüüdismuusika lauljate hulgas kindlasti vähemalt sama suur täht kui klassikalise klaverimuusika austajatele Angela Hewitt. Aprillis sai kuulda ka Jüri Reinvere teoste Eesti esiettekandeid. Säravat Flandria Sümfooniaorkestri kontserti Kristiina Poska dirigeerimisel kuulsin kahjuks vaid Klassikaraadio vahendusel.
Meeldejääva kontserdi andsid Gidon Kremer ja Kremerata Baltica. Kremerata on üks esimesi modernse, selge nüansirohke kõlakultuuri ja keelpilliorkestri kammermuusikatunnetuse mõjukaid suunanäitajaid koosseisu algusaegadest peale. Ka sel kontserdil oli selgelt tunda, et eredad karakterid, kõla, nüansitundlikkus ning väga delikaatselt doseeritud lavaline teatraalsus (näiteks fraaside üleandmisel eri pillirühmade vahel, nüansside eristamisel või lihtsalt väga kandvate generaalpauside ajal) on tänapäevani selle koosseisu võlu ja prioriteet.
Kremerata Baltica kontserdiga samal õhtul kanti Eesti Kontserdi öökontserdil ette Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonid“ Dmitri Sitkovetski seades (Triin Ruubel-Lilleberg viiulil, Xandi van Dijk vioolal, Theodor Sink tšellol). Sitkovetski seade välistab juba iseenesest ajalooteadliku, soolkeelte ja barokkpoogna artikulatsioonist ja XVII–XVIII sajandi muusikaõpikute lugemisest lähtuva interpretatsiooni. Kõlakäsitlus oli pigem omane modernsele viiulikoolile, kuigi esimeses osas jäi kohe kõrva aria improvisatsiooniline fraseerimine ja hea tunnetusega dissoneerivad harmooniad. Kolm interpreeti mängisid kammerlaval kinnises ringis näoga üksteise poole. Publik istus kammerlava ümber. Selline mängijate asetus võimaldas trio omavahelisest muusikalisest suhtlusest rohkem osa saada. Muusikud mängisid justkui iseenda rõõmuks ja nautisid omavahelist kammerlikku mängulist suhtlust kui kõrgeimat sõprusvormi ning minu kiskus see nakatav rõõm publiku hulgas istujana kaasa.
Festivalil „Commute“ oli kompositsioonitudengite kunstivorme ühendavate tööde kõrval fenomenaalne kogeda Fausto Romitelli ja Paolo Pachini audiovisuaalse video-ooperi „An Index of Metals“ Eesti esiettekannet, just teose 2003. aastal esimest korda ette kandnud Ictus Ensemble’iga. See ansambel valdab Romitelli muusikat kui emakeelt! Teose „An Index of Metals“ esitus on unenäoline, väga kaasahaarav teekond, mille kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Seda elavas ettekandes kogedes sain senisest veelgi rohkem kinnitust, et Romitelli helikeel on peale spektralistide saanud palju mõjutusi muu hulgas ka alternatiivse või eksperimentaalsema muusika kitarriefektidest (seosed tekkisid nii progeroki kui ka Sonic Youthi kitarrisaundidega). Vokaali väljendusampluaa on selles teoses samuti hunnitult lai ning meenutab kohati klassikalist ooperihäält, kohati David Bowiet või isegi varase Nick Cave’i väljenduslaadi. Solistina astus üles Donatienne Michel-Dansac, kes on paljude märkimisväärsete nüüdismuusikateoste esmaesitaja.
Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle muusikalavastus „söövitab.tuhk“ on kunstivormide vaimustav sümbioos. Fotol Iris Oja ja Kärt Tõnisson.
Eesti muusika päevade pealkiri „Teisiti“ pani mind ootama kontserdi tavaformaadist kõrvalekaldumist või rohkem katsetusi. Paradoksaalselt hakkasin asjade teisiti nägemise ootuses veelgi rohkem märkama enamiku kontsertide traditsioonilist akadeemilisust. Ometi hiilgasid eranditult kõik minu nähtud ja kuuldud EMPi kontserdid põneva kava ja hingeminevate esitustega. Näiteks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori (dirigent Lodewijk van der Ree) ja akordionist Momir Novakovići kontsert kolme väga erilise kooriteose esiettekande ja akordioni sooloteoste huvitav vaheldusrikas kombinatsioon. Sel kontserdil jäi minu hinge kõige mõjuvamalt helisema Arash Yazdani teose „Hurreh“ väga energiaküllane ja jõuline esitus. Kuigi on kasutatud pärsiakeelseid tekste, mõjus teose alguse ülemhelirohke koorifaktuur isegi instrumentaalselt. EFK hoidis Lodewijk van der Ree juhatamisel teoses lõpuni pingestatust ja teravdatud tähelepanu. „Hurreh“ on ääretult omanäoline kompositsioon ja sai kandva esituse.
EMPi ERSO kontserdi tähtteos oli minu meelest Rasmus Puuri mahukas viiulikontsert, mida dirigeeris Kaspar Mänd ja kus astus solistina üles värske Carl Nielseni konkursi laureaat Hans Christian Aavik. Selle teose ettekandes avaldas muljet orkestri ühtne musitseerimine, avar kõla teose kulminatsioonides, dünaamilised kontrastid, pingestatus, solisti virtuoossus ja muinasjutuvestjalik oskus ennast kuulama panna. Kogu viiulikontserdi vältel on kuulda väga leidlikku orkestri- ja solistimaterjali ning nii tämbrite kõrvutamist kui ka vastandamist. Helena Tulve teose „Mäena vaikin ma paljust“ ja Tõnis Kaumanni „Inglite linna“ järjestikku kuulamine ERSO kontserdil oli minu arvates läbi aegade üks karjuvamaid kontraste, kuid pani jälle mõtlema, kui väärtuslikult mitmetahuline on eesti helilooming.
Mõistagi sai Eesti muusika päevadel kuulda ka vägagi eristuva kõlapildiga koosseise. Eesti-rootsi kvarteti The Bright Future Ensemble kontserdil ning Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle muusikalavastuses „söövitab.tuhk“ oli väga huvitav instrumendikooslus (lavastuses hääl, flööt, elektroonika, elektrikitarr, spinett, klavikord ja heliobjektid). Lavastuse sünge meeleolu tõmbas mu kaasa juba avahetkedel, kuid tegu oli ka eri kunstivormide vaimustava sümbioosiga: kokku oli pandud aeglane, suitsuvinelaadses dünaamilises liikumises heljuv koreograafia, valgus, kostüümid ja Kozlova muusika. See on üks teostest, kus Tatjana Kozlova-Johannese muusika vahendab emotsioone kohati väga nappide vahenditega. Arvo Pärdi keskuses toimunud The Bright Future Ensemble’i kontserdil moodustus varajasest muusikast ja nüüdismuusikast huvitav tervik. Ansambel ühendab klavessiini ja plokkflöödid ehk varajase muusika pillid kandle, elektroonika, süntesaatori ja tereminiga. Esiettekandele tulnud Helena Tulve teoses „Was It Light?“ ehk „Oli see valgus?“ on helilooja võluvalt kombineerinud laiendatud tehnikaid süntesaatori ja elektrooniliste helidega. Silmad kinni kuulates ei saa üldse aru, mis pillid selliseid helikooslusi tekitavad, ning kohati oli tunne, et pind lööb jalge all kõikuma. Teose aeglane kulg ja värvikalt kombineeritud kõlapalett suunab küll mõtlema valguse olemuse üle, kuid vahest teeb siin märkamatult oma töö kavalehel võtmeks antud Theodore Roethke luule.
Tallinna Kammerorkestri kontserdil Andres Kaljuste dirigeerimisel viis Madli-Marje Gildemanni teos „Transpiration“ ehk „Transpiratsioon“ huvitavasse atmosfäärilisse maailma. Kohati elektrooniliselt ambient’liku loodushääli meenutava kõlamaastiku tegi põnevaks ka eemaldumine tempereeritud häälestusest ja orkestrimängijate hääle kasutamine.
Aprillis kõlas palju eesti heliloojate teoste esiettekandeid ning mitte ainult Eesti muusika päevadel ja festivalil „Commute“, vaid ka näiteks Flandria Sümfooniaorkester tõi Eestis esimest korda ettekandele Ülo Kriguli tormitseva teose „Proteus Pulse“. ERSO ja Olari Elts esitasid Tõnu Kõrvitsa teose „Nocturanus“, kus kõlapildi teevad huvitavaks keelpilliorkester ja üüratu gongiarsenal (Madis Metsamart ja Vambola Krigul), mida on vaheldusrikkalt kombineeritud elektroonikaga. Helena Tulve autorikontsert „Tundmatuis vetes“ oli muljetavaldav. See oli teoste valiku mõttes väga terviklik kontsert ja esitus, kus muusikaline materjal oli kõikides teostes väga mõtestatult ja oskuslikult balansseeritud ning ühendatud. Näiteks palju muu hulgas tõusis teoses „In Silence“ ehk „Vaikuses“ mõnikord reljeefselt esile inglissarv (Riivo Kallasmaa, Vox Clamantis, Jaan-Eik Tulve) ja mõnikord sulandus märkamatult kooritämbrisse, tekitades kohati illusiooni, nagu oleks hääletämber hoopis teistsugune või mängiks ka instrument sõnu. Eriti jäi meelde teose „Vaikuses“ lummavalt meditatiivne lõpp. Samuti paelus teoses „Tundmatuis vetes“ tšellosolisti Leho Karini ja Tallinna Kammerorkestri kompleksne ja värelev kõlapalett.
Mulle meeldib tohutult, et katsetatakse eri kontserdiformaatidega, nagu ERSO „Audiospaa“ ja Eesti Kontserdi öökontsert. Tavaformaadist kõrvalekaldumisega luuakse juba iseenesest eriline õhkkond, kuid võib-olla toob see saali ka neid, kes muidu traditsioonilistele õhtul kell seitse algavatele kontsertidele ei jõua, soovi või malda.
Üüratu kontrast on nautida Tallinnas pärast koroona taandumist toretsevalt pulbitsevat muusikaelu ja jälgida uudiseid – need moodustavad teadvuses mõeldamatu vastuolu. Ometi on muusika just sellisel ajal väga oluline, et hoida vaim värske ja helge. Ka Yazdani teos „Hurreh“ on laul selleks puhuks, kui ollakse täiesti jõuetu, aga laulma peab ikkagi.
Pärast kõikvõimalike ärajäämiste, edasilükkamiste ja muudatuste tohuvabohu, mis on viimase paari aasta jooksul saatnud kõiki festivalikorraldajaid ja muusikainimesi, tundub oluline ja soojendab südant, et äsja lõppenud „Jazzkaar“ oli pärast 2019. aastat esimest korda kalendris taas oma endisel kohal, aprilli lõpus. Füüsiliselt oldi samuti festivali koduks kujunenud Telliskivi loomelinnakus.
Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse. Alles olid tasuta kontsertidega pühapäev (seekord ühtlasi festivali avapäev), linnaruumikontserdid, aga ka džässiauhinnad, millest üks, džässiedendaja oma, ulatati teenitult Klassikaraadiole, kes laiendas festivali ajal arvukate otseülekannetega „Jazzkaare“ kuulajaskonda.
Kasutasin džässiedendaja teeneid seekord ka ise, kuigi eelistan võimaluse korral alati vahetut kuulamiskogemust saalis. Nimelt selgus Klassikaraadio kava uurides, et aasta džässmuusiku Kirke Karja klaverikontserdi esiettekanne pianist Sten Heinoja ja Pärnu Linnaorkestri esituses toimus just „Jazzkaare“ ajal, 27. aprilli õhtul, kui ma ise nautisin pärast kahte aastat ootamist lauljatar Dee Dee Bridgewateri ja Estonian Dream Big Bandi kontserti. Nii jäigi üle kuulata Kirke Karja kontserti hiljem.
Noor džässitalent lauljatar Anett Tamm ja tema ansambel Alfa Collective jäid kõrva isepäise ja iseäraliku loominguga. Anett mõjus kui Alice peeglitagusel maal, eristudes selgelt ülejäänud džässilikumatest koosseisudest. Festivalil viimase päeva kavva paigutatud noorukesed muusikud õigustasid lootusi ja mõjusid veenvalt.
Lauljanna Dee Dee Bridgewateri salvestised, mis mulle millalgi 1990ndatel kõigepealt kätte juhtusid, tutvustavad teda julge, et mitte öelda pöörase improviseerijana. Sama temperamenti oli esimestest minutitest peale tunda Alexela kontserdimaja laval. Kontserdi avaosa pärines tema Ella Fitzgeraldile pühendatud 1997. aasta mälestusalbumilt, peagi liikus ta edasi Billie Holiday pärandi ja seejärel juba isikupärasema lauluvaliku juurde. Peale lauljatari kaasa toodud bigbändi-arranžeeringute oli rõõm kuulda ka Siim Aimla seatud versioone Bridgewateri repertuaarist.
Noor džässitalent lauljatar Anett Tamm ja tema ansambel Alfa Collective jäid kõrva isepäise ja iseäraliku loominguga. Anett mõjus kui Alice peeglitagusel maal, eristudes selgelt ülejäänud džässilikumatest koosseisudest.
Järgmisel õhtul võis Vabal Laval kuulda ja näha Dee Dee tütart China Mosest. Ta esitas enda kirjutatud laule, kuid asi polnud ei repertuaaris, hääles ega vokaaltehnikas. Eredalt jäid meelde hoopis lood tema sisemisest põlemisest, millest üks või teine laul oli sündinud. Kas või see, et lauljataril hakkas esimest korda eksabikaasat nähes peas kummitama uue, veel sündimata laulu bassikäik.
Elu draamadest oli inspiratsiooni ammutanud ka Mingo Rajandi oma projekti „Elajannad“ tarvis. Näitlejatar Eva Koldits luges muusika saatel tekste, mis kajastasid naise elus vahel ette tulevaid võimatuid valikuid – olenemata sellest, mis ajastus juhtub naine elama. Teiste hulgast sööbis mällu tekst, kus kästakse midagi (ja lõpuks kedagi) ära peita. Nõukogude okupatsiooni aja lõpul kasvanuna olen lugenud mitmesuguseid lugusid sinimustvalge või metsavenna peitmisest ning neis lugudes on minu meelest emotsionaalne laeng, mis tundub võib-olla Vene-Ukraina sõja tõttu teravam ja valusam. Praegust sõda, muide, laval ei mainitud – polnud vajagi, sest valikute möödapääsmatus ja raskus oli niigi selge.
Naisena elu haprust ja karmust juba varem käsitlenud Maria Fausti Sacrum Facere muusikaline materjal oleks sõjateemaga haakunud ehk liigagi otseselt. Õnneks oli ta seekord „Jazzkaarel“ oma Jazz Catastrophe’iga, mis pole esimene sellenimeline kooslus. Kunagisest samanimelisest kümmekonna liikmega antibigbändist (nimetan seda nii, sest instrumentaarium oli päris bigbändiga võrreldes väga teistsugune) on alles jäänud saksofoni, kitarri ja trummide trio. Mariale omasel moel tungis ta oma muusikaga otse kuulaja hinge, vajutades seal valupunktidele, nii et klomp kerkis kurku.
Potentsiaalselt samuti hingekeeli puudutava väega Siiri Sisaski etteaste mõjus (vist Kristjan Randalu seadete tõttu) rohkem muusikalise kui tekstilise sõnumi kaudu. Selles polnud mõistagi midagi valesti, vahendid ja emotsioonid olid lihtsalt teised.
Ansambliga Eesti Keeled astus üles Eesti džässmuusika üks väsimatuid mootoreid Jaak Sooäär, kes on märkamatult jõudnud auväärse 50. verstapostini. Juubeli puhul esitleti „Jazzkaarel“ tema noodikogumikku. See pani mõtlema, kui teistsugune on praeguste muusikute loominguliste väljundite valik nende omast, kes tegutsesid näiteks pool sajandit tagasi. Toona oli populaarmuusika heliloojate autorikogumike trükis avaldamine väga levinud, ka siis, kui tegu polnud tippheliloojate loominguga. Tänu sellele on meil pärand, mida kasutada. Õnneks on juba varemgi mõistetud, et tänapäeva eesti džässmuusikute loomingut on vaja levitada, ning aastatel 2007–2008 ilmusid kolm nootidega varustatud DVD-kogumikku pealkirjaga „Eesti improvisatsioonid“. Nüüd tuleks uute väljaannetega jätkata.
Esivanemate kõlade kaja vahendas pärimusmuusik Cätlin Mägi ning tema järel kavas „Sounds from the Ancestors“ Kenny Garrett oma ansambliga. Garretti bänd lõi oma muusikaga väga demokraatliku õhkkonna ja püüdis viia kuulajaskonna tagasi aegadesse, kui tantsiti ja trummeldati koos lõkke ääres. Lõpuks jõutigi sihile: rida-realt tõusid kuulajad Vaba Lava saalis püsti ja hakkasid tantsima. Püsti seistes aplodeerimine oli kuulajate ning muusikute üksteisemõistmise kinnitus – oleme kõik üks.
Omapäraselt „metsa kasvanud“ (kuid mitte võsastunud!) džäss kõlas „Jazzkaare“ avakontserdil „Ood metsale“. Heas mõttes metsa poole kaldusid eelkõige heliloojad Peedu Kass ja Joel Remmel, nendega liitus veel seitse muusikut, kes pandi süidi ühes osas koguni kooris laulma. Veidi eklektiline, kuid kahtlemata võimas teos pani endamisi mõtisklema, ega nupukad muusikud ole soovinud sellise „metsiku“ looga ometi kodeeritud sõnumit edastada. Pandeemia on küll taandumas, kuid Ukrainas käib sõda ja maailm on kõike muud kui korras. Teisisõnu võiks olukorda kirjeldada ingliskeelse fraasiga „we are not out of the woods yet“ (sõna-sõnalt „me pole veel metsast välja jõudnud“), mis tähendab, et kõik raskused pole veel ületatud.
Õnneks on muusikute hulgas neidki, kes naudivad muusikategemist kui sellist ega vaeva end tingimata moraalsete dilemmade ja kriiside üle mõtisklemisega – vähemalt mitte laval. Nende hulka julgen paigutada pianist Holger Marjamaa, kes sisustas oma loominguga tänavuse džässiauhindade õhtu ning kellele sekundeerisid Heikko Remmel basspillidel ja Lee Pearson trummidel. Innukalt alles 2007. aastal leiutatud uut pilli harpejji’t mängima õppinud ja sellest nii Heino Elleri „Kodumaise viisi“ kui ka Evald Vainu „Esmakordselt“ välja võlunud Valter Soosalu kuulub kahtlematult ka sellesse kategooriasse. Sama julgen väita ka Brasiilia mandoliinivirtuoosi Hamilton de Holanda kohta, kes puistas Antônio Carlos Jobimi bossanoovasid otsekui varrukast. Samuti muretu ja särtsaka ning tehniliselt kõrgel tasemel musitseerimisoskusega pani „Jazzkaarele“ punkti – või õigemini hüüumärgi – Cyrille Aimée oma ansambliga.
Veelgi eredamalt kostis ja paistis see musitseerimislust välja Rootsi ansambli Dirty Loops etteastest. Sedagi oli esinema oodatud juba kaks aastat ning ootamine tasus end kuhjaga ära. Loosungist „pophitid sellises seades, nagu need tegelikult peaksid olema“ juhinduv koosseis kuhjab meeldejääva meloodia tihtipeale üle peadpööritava vokaaltehnilise akrobaatikaga ja valab vundamendiks parimate progerokkbändide vaimus basskitarrisoolo. Kui teised bändiliikmed ruumi teevad, siis ei jää trummisoolodki virtuoossuselt teistest maha. Kogu seda tulevärki nii lavavalguse ereduse kui ka laulmis- ja musitseerimisosavuse mõttes jätkus volbriõhtul tublisti üle pooleteise tunni, kõik mõnusa huumori ning sooja suhtumisega vürtsitatud, sest need tegelased ei võta ennast ega oma tegemisi õnneks liiga tõsiselt. Võtkem neist eeskuju.
Kui midagi ette ei võeta, siis sureb XXI sajandi lõpuks välja 1500 ehk veerand maailma keeltest
BARBI PILVRE
Kuidas ÜRO loodab põliskeeli, maailma keelelise rikkuse allikat päästa, räägib keeleteadlane, MTÜ Fenno-Ugria juhatuse liige Sven-Erik Soosaar.
Mis on ülemaailmne põliskeelte kümnend, miks ja kuidas see alguse sai?
ÜRO maailma põliskeelte aastakümme 2022–2032 on kasvanud välja põliskeelte aastast, mida tähistasime 2019. Põliskeelte aastast selgus, et ühest aastast on selleks, et põliskeelte olukorda kuidagi paremuse poole suunata, liiga vähe. Selleks on vaja pikemat aktiivset tegevust rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil. Probleem on selles, et kuigi maailmas räägitakse ligi 7000 keelt, siis vaid väikest osa räägib palju inimesi. Suurem osa maailma keeli on väikese kõnelejate arvuga, 96% umbes 7000 keelest räägib vaid 3% maailma elanikest. Selle 3% maailma elanike peades on suur osa maailma keelelisest rikkusest. Keelte hääbumist on pikka aega teadvustatud ning järjest rohkem on ka uurimusi selle kohta, kuhu selline areng võib viia. Ajakirjas Nature, Ecology and Evolution hiljuti ilmunud artiklis on analüüsitud erinevaid muutujaid ja toodud välja ennustused, mis maailma keeltest käesoleva sajandi lõpuks saab. Analüüsiti 6511 keelt ja leiti, et kui midagi ette ei võeta, siis sajandi lõpuks sureb 1500 keelt välja, kokku veerand maailma keeltest. Selle vältimiseks on ÜRO asunud tegutsema. UNESCO koordineeritud põliskeelte aasta on juba alanud, kuid avaüritus toimub sügisel Pariisis UNESCO peakorteris.
Mida tähendab, et ÜRO on asunud tegutsema?
Põliskeelte aasta lõpus 2019. detsembris võeti ÜRO peaassamblees vastu pöördumine, kus juhitakse tähelepanu maailma põliskeelte säilitamise vajadusele: tuleb võtta kasutusele kiired meetmed riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil eesmärgiga kaitsta ja velmata põliskeeli.
Siis otsustati korraldada põliskeelte aastakümme, läbiviijaks määrati ÜRO hariduse, teaduse ja kultuuriorganisatsioon UNESCO. Kümnend kestab 11 aastat vahemikus 2022–2032.
Sven-Erik Soosaar
UNESCO on tegelenud aastakümne korraldamisega: loonud juhtorganid, kes aastakümmet planeerivad, moodustanud globaalse rakkerühma, mida juhib 19liikmeline juhtkomitee, mille liikmed roteeruvad ühe aasta kaupa. Mina olin juhtkomitees eelmisel aastal, sel aastal on seal karjalaste esindaja. Eestist kuulub juhtkomiteesse veel põlisrahvaste organisatsioonide kaudu setode esindaja Rein Järvelill.
ÜRO on otsustanud, et on vaja kiiresti tegutseda, säilitada, velmata, tunnustada nende keelte tähtsat rolli heas valitsemistavas, keskkonnakaitses, ühiskondlikes lepitusprotsessides ja jätkusuutlikus arengus. Valdav enamik hääbuvatest keeltest esindab teadmissüsteeme, mis on arenenud pikkade aastatuhandete jooksul, põliskeeled peegeldavad eri maailmavaateid, perspektiive ja kultuure. Kui kodaniku vabadus kasutada oma keelt pole tagatud, piirab see ka tema mõtte-, arvamus- ja väljendusvabadust, juurdepääsu haridusele, tervishoiule, õiguskaitsele, kultuurilisele eneseväljendusele ja muudele õigustele, mis on kirjas inimõiguste deklaratsioonis.
Põliskeelte ohustatuse ja elujõulisuse tase varieerub kogukonniti ja valdkonniti, see mõjutab ka põlisrahvaste eneseusku ja võimalusi olla kaasatud ühiskonna ellu ja arengutesse. On vaja süvendada arusaamist põliskeelte tähendusest tänapäeval ja ajaloolises kontekstis ning põliskeeltes tagada ligipääs infotehnoloogilistele lahendustele. Enamik põliskeeli on levinud aladel, mis paistavad silma oma liigirikkusega ja on bioloogiliselt väga mitmekesised. Põlisrahvaste teadmised on olulised innovatsioonis, näiteks kliimamuutustega tegelemisel ja liigirikkuse kaitsmisel. Kui loodusvarad ja põliskeeled hävivad, kaob keskkonna ja ühiskonna terviklik suhe ja vastupanuvõime. Paljud põlisrahvad puutuvad kokku ühise probleemiga – nooremad põlvkonnad ei oska enam oma emakeelt. Noortele ja lastele on vaja pakkuda pikaajalisi programme, et nende keelelist eneseteadvust turgutada ja ahvatleda neid põliskeeli õppima ja kasutama.
Mida on seni tehtud?
UNESCO korraldas alates 2020. aasta novembrist kuni 2021. aasta maini ülemaailmse veebiküsitluse, mida sai täita inglise, prantsuse, vene, hispaania keeles. See hõlmas kõiki ÜRO liikmesriike, põlisrahvaste organisatsioonide esindajaid, kodanikuühiskonda, võimalus oli jagada oma seisukohti ja mõtteid, mis seal globaalses tegevuskavas peaks kirjas olema. Kokku osales 821 organisatsiooni esindajat, seati paika prioriteedid, millega tuleks kümnendi ajal tegeleda. Toimusid regionaalsed dialoogid, nt 2021 toimus Ida-Euroopa, Vene Föderatsiooni, Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia regionaalne dialoog, kus osalesid põlisrahvaste organisatsioonide ja sealsete riikide esindajad. Tulemusena valmis 2021. novembris globaalne tegevuskava, mida võib UNESCO veebisaidilt ka lugeda.
Mida tegevuskava ette näeb?
Tegevuskavas on kirjas viis üldisemat tulemust, mis peaksid kümne aasta jooksul olema saavutatud. Esiteks, põlisrahvad peaks olema võimelised oma keeli tulevastele põlvedele edasi andma. Teiseks, et põliskeelte säilimine, velmamine ja edendamine oleks globaalne prioriteet, et kõik osalised – riigid, ühiskondlikud organisatsioonid jne oleksid sellesse tegevusse kaasatud. Kolmandaks, et põliskeeled oleksid õigussüsteemides tunnustatud, et nende kasutamisõigus oleks tagatud. Neljandaks, et põliskeelte kasutamiseks oleks loodud tingimused, et eri valdkondades, olgu siis sotsiokultuurilises, keskkonna- või poliitikavaldkonnas oleks võimalik neid keeli kasutada. Viiendaks, et põliskeelte arendamine ja kestlikkus oleks tagatud sellega, et nende kasutajate arv kasvaks ja nende keeleoskuse tase paraneks.
Kavas on välja toodud üheksa väljundit, neist igaühe juures on eraldi tegevused, mida selle väljundi raames tuleb teha: kaasav ja õiglane haridus, elukestev õpe, võimalused põliskeelte kasutamiseks ametlikes ja mitteformaalsetes keskkondades, toidusüsteemide toetamine, nälja kaotamine; digitaalse võimekuse, sõnavabaduse, keeletehnoloogia, teabele juurdepääsu, meedia arengu ja kunstilise loomingu võimaluste tagamine põliskeeltes, kohalike keelte integreerimine parema tervise, sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks, juurdepääsu tagamine õigusemõistmisele ja avalikele teenustele põliskeeltes, põliskeelte kui elava pärandi ja vahendi edendamine, mida soodustab põlisrahvaste osalemine ja ligipääs kultuurile selle kõikides vormides; võimaldada põliskeeltele keskkonda, mis toetaks bioloogilist mitmekesisust, kliimamuutusega kohanemist ja nende leevendamist, reostuse vältimist, korralikku tööhõive võimalusi põliskeelte kasutamise kaudu, samuti on tähtsal kohal sooline võrdõiguslikkus ja naiste võimestamine põliskeelte säilitamise ja velmamise propageerimise kaudu.
Kuidas meie keelesugulaste soomeugrilaste olukord võiks muutuda või paraneda põliskeelte kümnendi käigus?
(Järgnev kirjeldab olukorda enne Ukraina sõda.) Venemaal võeti jaanuaris 2022 vastu valitsuse plaan, riiklik tegevuskava – minu teada esimene, mis on vastu võetud suurtes riikides: mida selle kümne aasta jooksul peaks saavutama. See on päris põhjalik dokument. Üritused on jagatud kuude valdkonda, tegevuskavas on 64 üritust, paljud neist kestavad kogu kümnendi vältel.
See plaan pole suunatud ainult soome-ugri rahvastele, aga Venemaa põliskeeltest on paljud soome-ugri keeled.
Esimene valdkond tegevuskavas on näiteks valitsemise täiustamine ja kodanikuühiskonnaga suhtlemise meetmed, rahvusvaheliste konverentside korraldamine kahe aasta tagant, Venemaa rahvaste keelte säilitamise ja arendamise monitooring. Vene Föderatsiooni keelepoliitika valdkonnas toimuvad rahvusvahelised seminarid, foorumid. Võetakse kasutusele meetmed, mille eesmärgiks on Vene Föderatsiooni väikerahvaste kultuuride digiteerimine, sealhulgas luuakse vajalikud klaviatuurid, digilahendused; toetatakse põliskeeltega tegelevaid organisatsioone, haridus- ja koolitusvaldkonnas arendatakse õppe– ja metoodilise kirjanduse väljaandmist, luuakse digitaalne hariduskeskkond erivajadustega inimestele põliskeelte õppimiseks, tagatakse riiklik ettevõtlus Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvaste keeltes.
Vähemusrahvaste lastele on kavas luua haridusportaal „Arktika lapsed” – minevikust on kurbi näiteid, kuidas internaatkoolides on lapsed oma keele kaotanud. Haridus on peamiselt venekeelne, nüüd on loodud rändkoole, mille kaudu on võimalik lastel ka tundras või mujal kaugetes paikades kohapeal koos vanematega elades koolis õppida. Plaanis on teadusüritused, tahetakse uurida Venemaa rahvaste keeli ja nende olukorda, ka sotsiolingvistilist olukorda, vene keele ja teiste keelte vahelisi kontakte; avaldada artikleid, monograafiaid jm, mis käsitleksid põliskeeli, lisaks teaduskonverentsid, ümarlauad.
Muidugi on eraldi küsimus, kuidas neid kavas olevaid ettevõtmisi teostatakse ja kui palju on neist kasu keelte säilimisele. Senine Venemaa praktika on näidanud, et ilusatele sõnadele vaatamata on nende projektide positiivne mõju keelte säilimisele väga väike. Meetmeid, mis tegelikult aitaksid keeli, näiteks keelepesade loomine, ei ole kavas. Senine praktika on näidanud, et efektiivset tegevust takistatakse. Tegelik eesmärk on venestamine.
Kuidas on olukorda muutnud sõda ja mis on plaanis Eestis?
Suhted Venemaa ja sealsete soome-ugri rahvaste esindajatega on olnud madalseisus juba mitu aastat. See ilmnes ka möödunud suvel Tartus toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressil, kuhu mitmed delegatsioonid jäid saabumata ja esindajate osalemist takistati. Kahjuks on sõda Ukrainas suhteid veelgi pingestanud. Fenno-Ugria ning mitmed ministeeriumid ja muud asutused on otsustanud katkestada ametliku suhtluse Venemaa organisatsioonidega. Paljud sealsed soome-ugri organisatsioonid on liitunud deklaratsiooniga, mis avaldab toetust Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Kuna sõjavastase meelsuse avaldamine on Venemaal kriminaliseeritud, ei saada oma arvamust avalikult välja öelda. Siiski jätkame suhtlust inimestega, kes on oma sõjavastasust meile avaldanud.
Eestis plaanime tähistada põliskeelte kümnendit ühiskonda soome-ugri keelte olukorrast teavitades ja nende kasutust ja arengut toetades. Püüame juhtida tähelepanu keelelise mitmekesisuse tähtsusele unustamata seejuures eesti keele arendamist. Senisest enam tuleb toetada ka eesti keele piirkondlikke erikujusid sõltumata sellest, kuidas neid riiklikes dokumentides nimetatakse. Setod on juba vastu võtnud oma põliskeelte kümnendi kava. Sellist aktiivsust tuleb tunnustada ka riiklikul ja omavalitsuste tasemel. Loomulikult ei tohi keegi meist unustada kõige selle juures, et meie idanaaber on valmis ära kasutama iga võimalust konfliktide tekitamiseks ja õhutamiseks Eesti rahvusrühmade vahel, olgu need põlised või uued.
6. – 7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.
2022. aasta alguses ilmus White’i ning veel viie toimetaja käe alt mahukas kogumik „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ („Vegan Geographies: Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism“)1, milles veganluse kui eetilise liikumise ruumiliste ja ajaliste aspektide üle arutleb hulk teadlasi ja aktiviste. Neljateist peatüki raames vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis, mis üritab seda kõigest väest kaubastada ja turule paisata. Geograafia on distsipliin, millel on võime kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel ja tegeleda erinevate valupunktidega, sest, nagu tõdeb White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“ Vegangeograafia käsitleb seega loomade olukorda maailmas, tehes seda kriitilisest vaatepunktist. Ruum ei paku lihtsalt tausta, kus asjad juhtuvad, vaid võimaldab ja võimestab või piirab ja ahistab selles tegutsejaid.
Vegangeograafide vägivallatud alad
Richard J. White otsib oma artiklis „Üleskutse vegananarhistlikele geograafidele“ lihtsaid ja teostatavaid meetodeid, mis viiksid tagasi veganluse juurte juurde ja kinni(s)taksid neid. Ta pakub välja viis mõtet. Tuleb naasta veganluse algse eesmärgi ja määratluse juurde. Praegu võimutsev taimetoidu tarbimine, mida mõnikord kuulutatakse lausa revolutsiooniks, ei saa kunagi olema veganlus – selle eesmärgid on hägustunud või lausa lahtunud. Vahe algse ja praegu levinud arusaama vahel peaks olema selge. Seejärel rõhutab White vegananarhistliku praktilise geograafia rakendamise vajadust. (Vegananarhistliku geograafia ideest tuleb juttu edaspidi.) Kolmas ettepanek keskendub veganite kuvandile ja sellele kui tähtis on halvustavatele stereotüüpidele vastu hakata: kes õieti on vegan, mida ta sööb ja kas see tõesti on keeruline. Järgneb kohustus teavitada avalikkust loomatööstuse koledast poolest ja vastandada see eetilisele geograafiale. Viimane rõhutab, et veganluse aluseks on täieliku vabastamise poliitika, see tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui ka inimeste endi vabastamist inimese ülemvõimust. See ongi veganluse ja anarhismi kokkupuutepunkt – mõlema eesmärgiks on valitseva süsteemi ümberehitamine.
2022. aasta alguses ilmunud kogumikus „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis.
Aktivist ja meediauurija Alex Lockwood, kes loomaõiguste konverentsil räägib sellest, kuidas kliimasoojenemise ja loomakasvatuse ühise narratiivi kaudu muutusi esile kutsuda, keskendub artiklis „Kasulik kasutus“ tapamajadele ja liikumisele Animal Save, mille liikmete üheks tegevuseks teiste aktivismi vormide kõrval on mitteinimloomade saatmine, kui neid tapamajja viiakse, proovides viimset rännakut võimalusel natuke kergendada, näiteks janustele transporditavatele vett juua andes. Animal Save on olnud ja on aktiivne mitmetes riikides, aga neile on osaks saanud palju kriitikat väite tõttu, et tapale minevatel loomadel ei olnud neist aktsioonidest mingit kasu. Lockwood selgitab kasulikku kasutust ja kirjeldab, kuidas tänu Animal Save’ile avanesid vaatajate silmadele seni suletud paigad ja tundmatu geograafia.
Keskkonnauuringute professori Mona Seymouri „Kujutledes veganpõllumajandust“ tutvustab veganpõllumajandust ning toidutootmise ja veganluse seoseid toetudes vegantalunike kogemustele. Inimgeograafia professor Simon Springer räägib artiklis „Kontrolli oma antropoprivileege!“ sellest, kuidas me inimestena arugi ei saa, millised privileegid meil on – näiteks ei peeta meid automaatselt toiduks ja on tõenäoline, et kui me kuskile kodu rajame, siis ei taha mõni teine liik meid ja meie lapsi tõrjumiseks mürgitada; meie käitumist ei peeta automaatselt tervele liigile iseloomulikuks käitumiseks; meie liigikaaslasi ei sunnita loomaaias end näitama; tõenäoliselt ei testita meid sunniviisiliselt ja piinarikkalt teistele liikidele ravimite tootmiseks jne.
Geograaf Hannah G. Gunderman kirjeldab artiklis „Antropoprivileeg ja peekonivaht“ ebaeetilisi toidumaastikke ja toidusõpru (foodies), kes tarbivad toiduks peamiselt loomseid koostisosi, mis on eluks mittevajalik nauding (siit ka pealkirjas mainitud peekonivaht) ja kutsub veganeid reageerima. Gunderman soovitab pakkuda võimalikult palju kohalikust materjalist, soodsa hinnaga maitsvat toitu ja samas jagada võimalikult palju infot selle kohta, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub. Omamoodi jätkab seda teemat loomaõiguste konverentsil kirjanik ja tõlkija Anniina Ljokkoi, kes on koos Soome folkloristi Liisa Kaskiga kirjutanud raamatu „Perinnevege“ (SKS Kirjat 2021), mille tõlkimine eesti keelde on praegu käsil Varraku kirjastusel tööpealkirjaga „Taimsed pärimustoidud“. Ljokkoi hinnangul ei jäta kohalik läänemeresoome toidukultuur veganeid sugugi nälga, vaid pakub vegantalunikele siin- ja sealpool Läänemerd erinevaid võimalusi aiast ja metsast toit kätte saada.
Richard J. White usub, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida.
Kogumikus on sisukaid teemasid veel, aga aeg-ajalt eesmärki kaotavale loomaõiguste aktivistile pakub muidugi kõige rohkem huvi järelsõnaks nimetatud tulevikunägemus, mille on kirjutanud Sheffieldi ülikooli inimgeograaf Ophélie Véron. Selle pealkiri on „Spetsiesismijärgne maailm“. Véron kujutab aastat 2071, mil november on jälle külm nagu novembrile kohane ja vahepeal kestnud lõputu suvi on taandunud. Euroopas on võimatu leida restorani, milles ei pakutaks ainult taimetoitu. Véroni lapselastel on raske uskuda, et tema vanaema nooruses ootas homaar poeriiulil, et keeva veega tapetud saada. Tähistuse „vegan“ järele ei ole enam vajadust. Rangete reeglite tõttu suletakse veel viimaseid karnistlikke toidukohti. Kui 2020. aastal tapeti 70 miljardit maismaalooma aastas ja aastaks 2052 tõusis see arv 143 miljardile, siis vähem kui kahekümne aastaga kukkus 5 miljardile aastas. Kui taoline trend jätkub, siis lõpetatakse loomade söömine 2079. aastal täielikult. Aastaks 2071 on avalik arvamus kõvasti muutunud ja kuigi USAs on võimul konservatiivne valitsus, kelle loal võib poodides näha veel mitteinimloomadest tehtud mahetooteid, on selge, et tänu ülekaalukale survele kaovad needki varsti. Erinevalt USAst, kus loomade tapmine on veel lubatud, on see enamikus Aafrika riikides kriminaalkuritegu. Need muutused ei toimunud muidugi üleöö, vaid võtsid aega rohkem kui viiskümmend aastat. Véroni utoopilises jutustuses vastab tõele see osa, milles ta kirjeldab, kuidas juba 2000. aastate keskel hoiatasid teadlased inimkonda loomatööstuse kliimamõju eest, pandeemiate seostest zoonoosidega ja kirjeldasid ees ootavat toiduainete ja vee nappust. Probleemide ulatuse ja kaugeleulatuvate mõjude tõttu ei päästa ei nullkulu, lihavaba esmaspäev ega bambusest hambaharjad. Inimkonna saanuks päästa ainult kõikehõlmav poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne muutus.
Veganlus ja anarhism
Veganluse on lääne ühiskonnas tõusuteel. Selmet tarbimisrevolutsiooni üle juubeldada, kutsub White nähtusele kriitiliselt lähenema. Taimsel toitumisel võib olla erinevaid põhjendusi alates individuaalsest tervisest kuni teadusepõhise keskkonnahoiuni, eetika vaatenurgast kuulub taimne toitumine veganluse alustalade hulka, kuid ei ole ainus, millel see püsib. Muu hulgas pöörab White tähelepanu, et vegantoit ei tähenda ilmtingimata julmusevaba toitu, tuues näiteks ookeanitaguse palmiõlitööstuse, aga ka Euroopa põllumajanduse ekspluateeriva loomuse. Veganlus tarbimiskultuurina on abinõu, millel ei ole eesmärki, mis seda pühitseks.
Selge, et White’i jaoks ei ole veganlus toidueelistus või tarbimiskultuur, aga mis on sellel pistmist anarhismiga? Anarhia tähendab White’i jaoks eelkõige domineerivatest ja ärakasutavatest tsentraalsetest struktuuridest vabanemist, et praktiseerida teistsugust, horisontaalset ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi, kus otsuseid tehakse üksteisega arvestades ja konsensuse alusel.2 Võrdsus kehtib ka probleemide käsitlemise puhul, erinevalt näiteks marksistlikust antikapitalismist ei ole anarhistlikus maailmavaates üht suurt deemonit või lõpubossi, kelleni jõudmiseks peab enne hävitama palju väikeseid. Seega on anarhismil ja feminismil lihtne ühist keelt leida – ja seda meeste ülemvõimu küsimuses. Muidugi tuleb tähele panna, et nii on see nüüd, XXI sajandil, ja ühtlasi saab selgeks anarhia ja veganluse kombineerimise problemaatilisus. Anarhistide seas ei ole nimelt ühest arusaama, kas inimene kuulub looduse hulka või seisab sellest eraldi. Rangelt inimkeskses ühiskonnakäsitluses saab „inimese eripära“ rõhutamisest üks mitteinimloomade ekspluateerimise õigustamise viise.
Kuigi iga anarhist loomade vabastamisesse ei usu, leidub igas loomaõiguslases kübeke anarhistlikku mässumeelsust. Üldiselt nõustuvad loomaõiguslased, et ei piisa samm-sammult karmistuvatest piirangutest loomatööstuses ja rangest kontrollist iga tundliku olendi heaolu ja elutingimuste üle – isegi kui riik laseb muutustel seadushaaval sündida, siis inimeste ja mitteinimloomade vahelisi põhilisi võimusuhteid see ei kõiguta. Lisaks ühisele süsteemi ümberlükkamise püüdele rõhutab White veganluse ja anarhismi ühisosana mõlema igapäevast vajadust ja lõputa missiooni: kui ekspluateeriv valitsemine rõhub igast küljest, peavad ka vastusammud olema pidevad ja sihikindlad (samas, lk 77). Ei ole mõtet jääda ootama, kuni valitsus muudatusi korraldab, aga ka individuaalsed tibusammud, millele järgneb loorberitele puhkama jäämine, ei ole muud kui vastutuse lükkamine teiste – olgu oma kaasaegsete või järgmiste põlvkondade – õlule.
Muuta tuleb süsteemi, mitte pelgalt ostukäitumist. Kuidas veganlus välja nägema peaks? Kuidas muuta süsteemi ilma tarbimata? Või pigem: kui tarbimisühiskonna status quo on ekspluateerimine, siis kuidas näidata meelsust terve süsteemi vastu, ilma et jääks muljet passiivsusest? Rahakotiga hääletamise asemel saab aktuaalseks taas jalgadega hääletamine – kuid vastupidi lahkumisele hoopis ruumi hõivamine, häirivate kohtade häirimine (disturbing disturbing places). On küll umbmäärane ettekujutus, milline on ühiskonna silme alt ära peidetud farmiloomade õnnetu saatus ja elu lõpp, aga White’i teene on analüüs nende kehaosade paiknemisest linnalises ruumis, kus teatakse laipade olemasolu kohta nii hästi, et ei peeta seda probleemiks – see on normaalne.3 Sealjuures on ühiskondlik norm ka spetsiesism, ühtede liikide eelistamine teistele, nii et ei teki küsimustki, kuidas saavad samal tänaval pea kõrvuti eksisteerida loomakliinik, lemmikloomapood ja lihakarn.
Geograafi ja humanitaarteadlasena usub White, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. Isegi kui möödujad letile ei ligine ja lendlehte ei haara, on nad sunnitud aktivistide kohalolu tunnistama. Sunnitud oma tavalist rada muutma, letist füüsiliselt eemalduma, teemast vaimselt hoiduma, kuid mingil kognitiivsel tasandil siiski tajuma, et tegemist on loomaõiguslastega, ning mida kord on nähtud, seda ei saa enam kustutada. White märgib, et on irooniline, et selline aktivism, mille keskmes on armastus, hoolivus, kaastunne ja soov harida, võib reaktsioonina sünnitada hoopis uut vägivalda. Samal ajal on aktivistide ründamine kõnekaks märgiks ohutunde kohta, mida ruumi häirimine spetsiesistlikku status quo’d pooldavates inimestes süvendab ja viitab ka sellele, kui kaugele ollakse võimeline minema, et tuntud ja turvalist olukorda säilitada.
Vägivallale vägivallaga vastates muututakse ise oma vastase sarnaseks. Kuigi anarhistlikul vegangeograafial on palju erinevaid tõlgendusi, mis teevad selle eelarvamustele, valedele ja propagandale mõneti haavatavaks, on mõtte- ja tegutsemisviisi tuumaks radikaalne intersektsionaalsus, vastuseis vägivallale ja vabaduse võtmisele ning kindel otsus keelduda äraootavast poliitikast.
1 Paul Hodge, Andrew McGregor, Simon Springer, Ophélie Véron, Richard J White (toim), Vegan Geographies. Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism. Lantern Publishing & Media 2022.
2 Ophélie Véron, Richard J. White, Anarchism, Feminism, and Veganism: A Convergence of Struggles. Kogumikus: Simon Springer, Jennifer Mateer, Martin Locret-Collet, Maleea Acker (toim), Undoing Human Supremacy. Anarchist Political Ecology in the Face of Anthroparchy. Rowman & Littlefield 2021, lk 71.
3 Richard J. White, Following in the footsteps of Élisée Reclus: Disturbing places of inter-species violence that are hidden in plain sight. Kogumikus: Anthony J. Nocella II, Richard J. White, Erika Cudworth (toim),Anarchism and animal liberation: essays on complementary elements of total liberation. McFarland 2015, lk 212–229.
Theatrumi „Iraani konverents“, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik ja helikujundaja Marius Peterson, valguskujundaja Helvin Kaljula. Mängivad Maria Peterson, Lembit Peterson, Kristjan Üksküla, Ott Aardam, Laura Peterson, Andri Luup, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Marius Peterson, Mare Peterson, Tiit Alte ja Eva Eensaar. Esietendus 7.II Theatrumis.
Theatrumi tegemistele ja ka Lembit Petersoni varasematele Võrõpajevi-lavastustele („Joobnud“ ja „Delhi tants“) on ette heidetud jutlustavat laadi. Ka „Iraani konverentsil“ räägitakse „vajadusest selgeks teha olemise siht, see, milleks elame“, kõneletakse „tõest, mida tuntakse südamega ja mis on elu peamine mõte“, „iseendast vabanemise vajadusest ja isikliku vabaduse vanglast“, „andumusest armastusele kui ainsast tõelisest vabadusest ja õnnest“ jne. Iga sõnavõtu juurde kuulub mõni esoteeriline kokteil.
Paistab, et Peterson on koguni salakavalaim jutlustaja, kes ühendab maise ülendavaga vastupandamatul moel. Joodikuid pole peale kunstisaalis ekselnud Eino Baskini keegi kujutanud nii kütkestava deliirsusega kui Peterson. Tema „Joobnute“ pileteid jahiti kirglikumalt kui Tallinna Linnateatri omi. Evangeeliumi garneerib Peterson groteskiga, epistlid istutab piire ületavate ülesastumiste ja kirglike (suhte)draamade rüppe, pakkudes viimse detailini kvaliteetset ja värvikat teatraalsust. Kas Theatrumi fenomen seisneb siis parimas tolavormis pappide ja nende amüsantsete kaaslannade jesuiitlikus riukalikkuses?
Sarmikas pole siiski pelgalt Petersoni lavastuste vorm. Kohatisele didaktilisusele ja esoteerilisusele vaatamata on nende sisugi mitmeplaaniline ja naelutab kaasa mõtlema. Eeskätt muretsetakse küll õhtumaise tarbimiskultuuri ja hedonistliku pidetuse pärast ning lahatakse metafüüsilisi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Siiski ei uidata vaid elu mõtte otsingute udustes rägastikes. Petersoni tööd on mingi nurga alt ikka kuulunud ka meie teatri ühiskondlik-poliitiliste lavastuste paremikku.
Laura Petersoni kehastatud progressiivses maailmaparandajannas näeb küllaga irriteerivaid värve.
Oriendi mõttelaadi ja probleeme mõista püüdvatest ettekannetest ja debattidest koosnev „Iraani konverentski“ heidab enam kui miski muu meie teatris valgust tänapäeva rahutule maailmale, kus kõik on kõigega seotud. Eesti teatrile on ju nii omane Euroopa vaimulaadile iseloomulik upsakus, harjumus imetleda lääne keskustes toimuvat ning käsitleda ülejäänud maailma metsikute kolgaste ja tähtsusetu tühermaana. Mõtteloos ja kirjanduses ollakse meil sellest kitsarinnalisusest vabanenud ning vaade maailmale on eelarvamusvabam ja laiahaardelisem. Kohtab vihjeid, et grandioosne heideggerlik pööre filosoofias on mõneski mõttes iidsete idamaiste arusaamade taaselustamine.
Idamaad on aja jooksul kõikunud avatumate ja suletumate ajajärkude vahel, viimase põhjenduseks sageli põgenemine lääne (modernse) hingetuse ja moraalituse eest. See vektor kipub aga vahel käänduma ja nii kurdetakse lääneski, et elu on kaotanud eesmärgi ning püütakse itta küünitades olemisjõudu leida. Petersongi soovib Võrõpajevi toel jätkata Haljand Udami jt üritust, näidates, et idamaine mõtteviis ei tähenda vaid fundamentalistlikku sõjakust ega individuaalsete vabaduste ja naudingute piiranguid, vaid selles leidub mõtlemisväärset ka lääne inimesele.
Avatud dialoog muidugi lihvib osalisi. „Iraani konverentsilgi“ muutub nt tulihingeline humanist Astrid (Laura Peterson) lääne silmakirjalikkuse kriitikute toel „veidi vähem sõjakaks, ent veelgi humanistlikumaks“, hakates veganiks ja nõustudes, et humanistlikud põhimõtted peavad kehtima ka islamifundamentalistide puhul. Kui hea lavastusega suudetakse kahandada oriendi suhtes valitsevat kõrkust ja eelhoiakuid, aitab see ehk piskujagu parandada ka ilma ja rahvusvahelisi suhteid. Rumeenia lavastaja Bobi Pricop tabab siiski vaid pealispindselt Võrõpajevi mitmeplaanilisust ja sisu, kui ütleb, et „Iraani konverents“ näitab, kui tähtis on kasvatada empaatiat eri elulaadide ja mõtteviiside vastu, suhelda teistega, et arendada sallivust ja austust.1
Iraani konverentsi piiratus. Võrõpajevi näidendid on siiski enamasti isiklikel teemadel. Mingit põhjapanevat päevapoliitilist debatti või välispoliitilist dialoogi nende toel püsti ei pane, olgu teemaks või Iraani konverents. Võrõpajev on loomult kindlasti tundliku sotsiaalse närviga maailmaparandaja, kel jagub kuhjaga kodanikujulgust. Ta on söakalt protestinud putinliku poliitika vastu, kirjutanud avaliku kirja tagakiusatud Kirill Serebrennikovi kaitseks ja astunud välja mullu Narvatki külastanud Teatr.doci eest, süüdistades Vladimir Medinskit, praegust Venemaa esindajat „läbirääkimistel“ Ukrainaga, saatanlikus sofistlikkuses, kui too veel kultuuriminister oli.2
Võrõpajevil on ka komme inimsuhetest rääkivate näidendite saatetekstis vedada ühiskondlik-poliitiliste kataklüsmidega suurelisi paralleele. Suhtedraama „Päikesetriip“ olevat poliitikast, „Delhi tantsu“ kommenteerides jõuab Võrõpajevi mõte ebolani, „Hapnikus“ antakse isikudraama raames seletusi 11. septembri terrorirünnaku kohta, „Dreamworksiga“ seoses on jaganud Võrõpajev kommentaare Putini, Hitleri, Auschwitzi ja aatomipommide kohta. Võrõpajevi näidendite seos nimetatud teemadega on siiski iselaadne ja nende vahetusse poliitikasse angažeerimine komplitseeritud.
„Iraani konverentsil“ kujutatakse idamaist mentaliteeti üsna essentsialistlikult, rohkem metafüüsilise külje pealt. Saame pigem ühekülgse ja piiratud vaate probleemidele, mida kogunemise põhjusena nimetatakse: „me ei maga öösiti mitte ainult seepärast, et Iraanis pistetakse pokri naisi, kuna ta on fotol paljaste käsivartega, vaid et varsti on Iraanil aatomipomm. Ja dialoogi Iraani valitsusega on raske läbi viia“.
Dialoogiraskused Iraaniga ei johtu ju pelgalt mentaliteedi erinevusest, vaid on valusate murdepunktidega ajaloolise protsessi tulemus. Lääne kolonialistlikule üleolevusele ja ahnusele, millega britid Teise maailmasõja ja külma sõja alguses iraanlasi kohtlesid ning mida ilmestab nt omaaegse Suurbritannia suursaadiku Reader Bullardi nägemus, et „enamik pärslasi sünnib oma järgmises elus kindlasti porikärbsena“, lavastuses aga ei viidata. Ei räägita ka Iraani reisilennukist, mille USA 1988. aastal alla tulistas, ega lugematutest nende sündmuste eel, järel ja vahepeal aset leidnud muudest asjaoludest, mis dialoogi ei soodusta.
Võrõpajev ei taha „Iraani konverentsil“ üles astuvate isikliku eluga õnnetult puntras Taani äpude targutuste toel pakkuda ka mingeid Gulliveri reiside laadis ühiskonnaõpetuse tunde. Veider oleks arvata, et need õnnetute keigarlike figuuride monoloogid peaksid tooma esile mingi oriendi erakordselt rikka ühiskondliku mõtte. Anekdootlikud taani islamiuurijad jm teoloogid, žurnalistid ja literaadid, keda Theatrumi trupp kehastab mahlakalt ja värvikalt, peegeldavad pigem hygge ja maailma suurima õnnetundega uhkeldamisele vaatamata pisut naeruväärseid õhtumaalasi.
Käsikäes Houellebecqiga. „Iraani konverentsi“ sissejuhatuses kõneldakse kahe tsivilisatsiooni kokkupõrkest, „religioosse traditsionalismi“ ja „humanistliku ratsionalismi“ vastasseisust, ning traditsionalismi toetajate hääl on nii lavastuse avamängus kui ka hiljem üsna häälekas. Võib öelda, et mõnedki Võrõpajevi tegelaste sõnavõtud meenutavad natuke pärapidi pööratud Huntingtoni. Võrõpajev toimetab ainese kallal, mille on transgressiivse bravuuriga lääne publiku ees segi paisanud Michel Houellebecq. Mõlemad vastandavad idamaist ja läänelikku. Lääne puhul tuuakse esile hedonistlik saamahimu ja seda saatev hingetus, vaimne pidetus, eksistentsiaalne lagedus ja eikuskilolu.
„Äkki tundsin endas mingit kohutavat tühjust, vaatasin enda sisse ja seal polnud midagi. Peale suure kultuuripagasi. Ei saanud aru, milleks ma üldse elan,“ kurdetakse Võrõpajevi näidendis. Ka Houellebecqi „sotsiaaldemokraatliku ühiskonna“ tõusikud on hüpnotiseeritud raha- ja tarbimisihast, kirest end tõestada, uuristada endale kadestamisväärne kohake maailmas, kus käib pidev võistlemine, „nagu nad ette kujutavad lummatuna aina vahelduvate ikoonide, sportlaste, moe- ja internetimaailma gurude, näitlejate ja modellide kultusest“.
Islami tõusulainel tajuvad Houellebecqi kangelased oportunistlikult, et traditsiooniline konservatism on kestlikum, kui seda on nende võõrandunud deliirne hooramine ning kesk pidetust ja tähenduste kadu üha hoolimatumaks muutumine. „Patriarhaadil oli mõte, ta töötas süsteemina, olid perekonnad lastega, kes jätkasid enam-vähem samas vaimus, nüüd pole meil enam kedagi, kes teeks lapsi. Pole kindel, et oli hea, et naistele hariduse andsime,“ arvab poliitilise ebakorrektsuse väljal jultunud otsekohesusega talluv prantslane, lisades, et „homoabielusid ja naiste töölkäimist mitte vältida suutva lääne tsivilisatsiooni saab jalule aidata vaid sisseränne traditsioonilistest kultuuridest“.
Houellebecqi manduvad illusioonitud dekadendid arutlevad usu, pere jm teemadel siiski nihilistlikult transgressiivsel ja iroonilisel moel. Elu mõtestatuse vajalikkuse osas väljenduvad nad siirushetkil küüniliselt: „Noor olemine eeldab entusiasmi elu suhtes, ma ei ole kunagi sallinud noori.“ Võrõpajev seevastu vajab lapselikku rõõmu ja nooruslikku erksust, läheneb kõigele pühendumuse, eheda kire ja siira entusiasmiga ning otsib seda ka idast. Moraal ja põhimõttekindlus, vajadus elada väärtusi ja sisimaid veendumusi austades, on Võrõpajevile väga tähtsad.
Ummikuid mõistev piiril seisja. Seda tõsidust on määratud teenima ka Võrõpajevile omane, Nõukogude Liidu varisemise järgses vene uues draamas laiemaltki levinud сказ’il3põhinev lavavorm. Dünaamiliste rollidega loo asemel on see rajatud otsekohestele, rõhutatult isiklikult ja siiralt mõjuvatele monoloogidele. Võimalik, et сказ’i populaarsus üleminekuaja vene teatris oligi tingitud soovist pakkuda ühiskonnas vohavale lagedusele, röövkapitalismi küünilisusele ja suurriigi lagunemise vaevadele vastukaaluks tehislikkusevaba ausameelsust ja usutavust, võimaldada inimestele mingigi samastumisvõimalus.
Võrõpajev on huvitav piiril seisja. Olles abielus poola näitlejannaga ning elades vaheldumisi Euroopas ja Venemaal, mõistab ta hästi eurooplaste hirme brutaalset totalitaristlikku pärandit heroiseerivate, oma kuritegude häbenemisest väga kaugel venelaste ees. Ent ta tajub ka „ajaloost välja langenud“ venelaste seas valitsevat „ideoloogilist vaakumit ja diskursiivset kaost“, mis oli talle kunstnikuna otsingute alus ja esmane tõukepinnas. Küllap just seetõttu mõistab ta hästi eksistentsiaalseid ummikolukordi, neisse sattunud inimesi, ühiskondi ja kultuure.
Võrõpajevi nagu ka kogu vene uue draama hüpernaturalistlik postdramaatilisus resoneerub hästi identiteedi leidmise raskustega ja eheduse otsingutega isa- ning jumalatapu teooriate poolt väärtusvabaks laastatud kommertsialiseerunud maailmas. Võrõpajevi lähenemine sobitub ka moodsa võbeleva vaateviisiga isedusele ja identiteedile, nägemusega, et eneseidentsus on hetkeline. Arusaamaga, et „produktiivne on mõista olevat mitte enesesarnase objektina, vaid hübriidina, ja et isegi miski, mis on sedavõrd stabiilselt distinktne, et väärida mingist vaatenurgast asja nimetust, ei ole kunagi püsivalt stabiliseerinud“4.
Võrõpajevi sõnul piltlikustab tema näidend „Illusioonid“, kuidas leida kaoses vaimne jalgealus. See määratlus sobib oivaliselt enamiku Võrõpajevi draamade iseloomustamiseks.5 Võrõpajevi „kvaasibudistlikud momendid“ – fragmenteeritud, selge keskmeta subjektikäsitlus, ent ka vajadus ise ja elu ikkagi mingi kestvama metafüüsika või protsessi raamis üles ehitada – kvalifitseeruvad ühiskonnaõpetuseks siiski kaude ja parteiprogrammiks üldse mitte. Entusiastlikku ühiskonnainsenerlust tunneb, pelgab ja põlgab Võrõpajev Houellebecqist enamgi.
Võrõpajevi poliitilisus. Võrõpajevi poliitilisus on iseäralik ning küllap paljudele üleliia tagasihoidliku ja naiivse moega. Imperatiiv on, et tuleb esmalt midagi uskuda või armastada, selle toel eraeluliselt ja üksikisikuna rahul olla, nii et ümbrussegi kiirgab tasakaalukust, õnne ja korrastatust. Võid ju lõikavalt poliitikast ja muidu targutada, aga kui oled selle tarkuse taga emotsionaalselt jm rahuldamata ja tasakaalutu, paistab see välja ning maailma lisandub pigem mürgisust kui rõõmu. Suure maailma parandamine seisnebki eelkõige isikliku väikese elu korraldamises, põhineb selle hoiul ja korrasolul.
Võrõpajev rõhutab ühtevalu, et see, millises maailmas inimene elab, sõltub inimesest endast, tema kujutlustest ja imaginaarsest häälestatusest. Ümbritsev lohakus ja räpakus on seotud meie sisemiste hoolimatute ja lugupidamatute hoiakutega. Armastav, harmoonilise ja helge hingemaailmaga inimene ei ilmuta kergesti viha ja agressiivsust ega nakata maailma frustratsiooni, sigaduste ja vaenuga. Maailma parandamist tuleb alustada väikesest, oma hingelisest ja vaimsest lähiümbrusest ning kaugemale minna polegi vaja. Kui see on korras, tõmbab see teisigi ligi või vähemasti ei tekita tõukumisi.
Elus käima tõmbava andumuse võib leida religioonist, aga hästi sobivad ka väikesed eraelulised kiindumused, mille toimepõhimõtteid tutvustavad illustratsiooniküllaselt kas või Slavoj Žižeki loengud filmikunstist. Siin pole midagi eksklusiivselt idamaist ega traditsionalistlikku, niisuguse lähenemise märke võib otsida nagu Haljand Udam sufismist, aga ka huvitudes keskaegsest kurtuaassest armastusest või tudeerides lacanlikku psühhoanalüüsi. Võimalik, et tegemist on jutlusega, lisaks veel lihtsa ja naiivsega. Mulle on selline ilmutus igatahes meelepärane ja tõsiseltvõetav.
Nagu Võrõpajevi puhul ikka: selleks et vaataja epistli käes vinguma ei hakkaks, tuleb hoolitseda seda garneeriva show suurejoonelisuse eest. „Iraani konverentsi“ lavavorm on suuresti paigas, püüdlus siin midagi väga väänata võib kergesti käänduda ülemõtlemiseks. Marius Petersoni lavakujunduses on konverentsikeskkond muudetud minimalistlikult fancy’ks ja seksikaks ning püütud saavutada vähemasti näiline mõnus modernsus ja komfort, et rõhutada justkui ekstra nn hygge-maailma kaugust Iraani tegelikest probleemidest, viimaste eemalolu ja kättesaamatust.
Epistli väljakandmine oli lavastuses domineerivalt Maria Petersoni õlul, kelle osatäitmise kohta Võrõpajevi „Joobnutes“ on Pille-Riin Purje kirjutanud: „Maria Petersoni kohevas pruutkleidis Magda võiks olla imekaunis Gulbahar iraani filmist, üksiti selle paroodia.“6
Nüüd, Iraani poetessina oli Maria Peterson ehk lavastuse ainus tegelane, kelles pole paroodilisust ja eneseparoodilisust. Kui „Joobnute“ naised on meeles võrratute deliirikutena, siis „Iraani konverentsi“ naisosatäitmised on traditsioonilisemad ja puisemad. Laura Petersoni kehastatud progressiivses maailmaparandajannas näeb siiski küllaga irriteerivaid värve.
Küll aga pole millegagi kokku hoitud lavastuse meesansamblite seadetes. Ilmalike ja kiriklike teoloogide kvartett rokkis Andri Luubi etteaste ajaks juba pööraselt, hea soojenduse sellele andsid hiilgav Helvin Kaljula ja muhe Ott Aardam. Veidi justkui siiruviiruliselt täiendab neid ka lavastaja enda video vahendusel tehtud etteaste, on ju Meelis Oidsalugi selles tajunud tahtmatut eneseiroonilisust.7 Vallatuse poolest ületab kõiki ateistlik fanaatik Tarmo Songa sooloetteastes.
Väliselt sile, ent ilmavaateliselt ebalevalt ujuv, justkui pidevalt ennast kaotada kartev Marius Petersoni ja Kristjan Üksküla duogi oli karikatuurselt nauditav. Raske oli Theatrumi meeste ülesastumistest mitte väikest brechtlikku võõritustaotlust välja lugeda. Võrõpajevliku cказ’i juurde võõritus ju pigem ei kuulu, kuid Theatrumi lavastusse see isegi sobib. Tegu on oivalise teatriga, mis pakub ühtaegu tublilt lusti ja mõtteainet. Mitte ainult patt, vaid suisa võimatu oleks nuriseda.
2 Ivan Vyrypaev, The Politics of Culture. For What Purpose? Tõlkinud Susanna Weygandt. – Theatre 2018.
3 Cказ’i on vormivõttena kasutanud eri moel eri autorid, alates Gogolist ja XX sajandi alguse vene avangardistidest stand-up-koomikuteni. Vt ka Susanna Weygandt, Revisiting skaz in Ivan Vyrypaev’s cinema and theatre: rhythms and sounds of postdramatic rap. – Studies in Russian and Soviet Cinema 2018, nr 12 (3), lk 195–214.
4 Rein Raud, Olemise voog, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 142 ja 153.
5 Justin Wilmes, Stability amidst chaos: subjective re-orientation in Ivan Vyrypaev’s Delhi Dance (2013) and Unbearably Long Embraces (2015). – Studies in Russian and Soviet Cinema 2018, nr 12 (3), lk 232–250.
6 Pille-Riin Purje, Valgust oodates. – Sirp 28. XI 2014.
7 Meelis Oidsalu, Konverents, millelt lahkuda pole võimalik. – Eesti Päevaleht 7. IV 2022.
Eesti Draamateatri „Amadeus“, autor Peter Shaffer, tõlkija Hans Luik, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Rene Liivamägi, grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen, muusikaline kujundaja ja helilooja Ann Reimann. Mängivad Mait Malmsten, Tõnis Niinemets, Helena Lotman, Rein Oja, Tiit Sukk, Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Marta Laan, Jüri Tiidus, Markus Luik jt. Esietendus 9. IV Eesti Draamateatri suures saalis.
Kui laenata võrdlus piibli loomismüüdist, siis võiks öelda, et kontrapunkti seisukohalt lõi Bach maa ja taeva, pani paika maailma reeglid, seejärel lõi Mozart taimed, linnud ja loomad, lilled, liblikad, nokklooma ja salamandri. (Naljaga pooleks: edasi tuli Beethoven ja lõi inimesed.)
Kui Bachi muusika suunab inimese vaatama enesesse, siis Mozarti muusika on perfektne nagu peegel, ta näitab inimesele teda ennast. Keskpärane latatara kuuleb „liiga palju noote“, õnneliku inimesega kajab kogu ilma rõõm kaasa. Õnnetu inimese hinges istuv vähendatud kvint dissoneerub Mozarti nootidega, muusika hakkab kriipima, inimene tahaks mujale, tahaks edasi lahenduse poole. Aga see lahendus ei saa tulla muusikast, vaid inimesest endast.
Salieri ja Shaffer. Salieri geniaalsus seisnes selles, et ta tundis Mozarti geniaalsuse ära, ja nõnda ei saa ka Salieri enda loomingut pisendada. Oleks Salieri olnud andetu keskpärasus, olekski ta sedasama Mozartis kuulnud. Tõsi, Salieri muusikas pole sellist hämmeldust maailma kummalisuse ees nagu Mozarti puhul, aga osava pedagoogina andis ta oma õpilastele samasuguse avara pilgu. Schubert, Salieri õpilane, hindas kõrgelt Mozartit, aga ta poleks suutnud luua oma (Mozarti 40. sümfooniat tsiteeriva) 5. sümfooniat (1816) Salierilt saadud käsitööoskuseta.
Shafferi „Amadeus“ ei ole ajalooliselt tõepärane näidend, aga tekst jätab endale võimaluse, et Salieri peas tõesti nõnda juhtuski. Salieri jutustus 1823. aasta novembris mõned tunnid enne ebaõnnestunud enesetappu raamib sündmusi 1780. aastatel. Kui esimeses, 1979. aastal Londoni National Theatre’is etendunud näidendi versioonis on Salieri „süü“ ambivalentsem, siis USA lavastuseks järgmisel aastal kirjutab Shaffer näidendi ümber. Ta eemaldab Greybigi, Salieri halli mantliga teenri, ja täpsustab sellega Salieri „süüasja“. Shaffer on obsessiivne, ta tegeleb ka USA lavastuse näitlejate valikuga ning Ian McKellen Salieri rollis ongi tagantjärele arvates ainuõige valik.1
Lava ja valgus. Eesti Draamateatri „Amadeuse“ lavakujundus haarab esimesest pilgust. Lava ulatub publikuni välja, mis jätab mulje, et lava on justkui madalamaks ehitatud. Kaks sammasteta barokset talastikku (entablature) piirab ruumi ülalt: need kaugenevad sügavusse, tekitades lava taga kohtuvate joontega perspektiivi. Talastikust ripuvad alla ribakardinad, mis ühtlase foonina raamivad lava seinu kolmes küljes. Laval on kümme grimmilauda, viis mõlemal poolel, ning Salieri saab ajast aega ümber kehastumiseks kasutada laudadel olevaid parukaid. Peeglite asemel seisavad laudadel Mozarti kipsbüstid – need piiravad Salierit, kuhu ta ka ei vaataks. Lavasügavuses koondub kõik kokku mustale klaverile.
Lavakujundust pole aga valguseta olemas ning Laumetsa lavastuses on imelisi hetki, mis mängivad perspektiivi pakutavate visuaalsete võimalustega. Eriti ilus on stseen, milles Salieri kuuleb esimest korda Mozarti muusikat:2 lava valgustab küljelt läbi kardina prožektor, mis muudab koonduvas perspektiivis Mait Malmsteni Salieri väiksemaks, kui ta tegelikult on. Kui Malmsten astub kaks sammu ettepoole publiku suunas „tänavale“, siis ülalt langev valgus muudab ta jälle tegelikust suuremaks.
See optiline illusioon3 sobib oivaliselt kokku karakteri ja stseeni sisuga: üleolev Salieri vajub kokku, tunneb ennast selle „perfektse“ muusika kõrval tillukese ja närvana. Ent valgus ja näitleja mäng toetab ka teksti ennast: Salieri kirjeldab, kuidas ta kuulis algul ainult rahulikke, väljapeetud fagotte ja bassklarneteid madalamas registris, ja see mõjus nagu „vana kääksuv lõõts“, kui ühtäkki kõlab kõrgel ülal „üksainus noot oboelt“. Me kuuleme Salieri monoloogi taustal Mozarti adagio’t ja see veel omakorda joonib alla stseeni vertikaalsuse.
See on üks maailma näitekirjanduse võimsamaid monolooge, mis mahub mütsi maha võtmata Antigone, Macbethi või Hamleti monoloogide kõrvale istuma. Seda stseeni ootasin hirmu ja põnevusega: kuidas see lahendatud on? Kas Malmsten jätab Suchet’, Scofieldi ja McKelleni kõrval mütsi pähe või võtab näppu? Ja tõepoolest: me kuuleme korraga kahte jumalat. Üht ülalt salongist ja teist Salieri kohal tähistaevas ning oleme koos Malmsteni Salieriga nõutud. Kas tõesti võib see olla ühe üleannetu jõnglase hääl!? Aga Tõnis Niinemetsa Mozart polegi nii jõnglane, kui varasemate lavastuste põhjal oodata võiks.
Mozart. Niinemetsa Mozarti portree on väga tänapäevane ja elus: ta meenutab Instagrami-staari, kes ajab justkui eimillegi tegemisega kokku miljoneid, seejuures kui meie peame miinimumpalga eest kontoris istuma. Eesti Draamateatri Mozart pole siiras ja lihtsameelne lapsesuu, ta on muutunud irooniliseks ja õnnetuks: on oma andes veendunud ja saab aru, et keisri õukond tema kompositsioonide uudsust hinnata ei oska. Ta suhtub õukonda varjamatu üleolekuga.
Ma ei ole kindel, et selline valik Salieri ja Mozarti dünaamikale teene teeb: ta on Salierile võrdne vastane algusest peale ning oma ülbusega tekitab pigem antipaatiat. Salieri sisse näeme rohkem ning tal näib olevat täielik õigus Mozarti suhtes (nagu keiser ütleb) cattivo, kiuslik olla. Pigem pole siin lavastuses tegu lapse tapmisega kahes vaatuses, vaid ülbele noorukile koha kättenäitamisega.
Enamasti mängitakse Shafferi Mozart lapsesuuks, avali pilguga suureks lapseks, kes lihtsameelselt õukonnaintriigidesse satub ning lõpuks hukkub. Ta on keegi, nagu Stanzi näidendis ütleb, „kes ei saa ise taldrikul oma lihalõikugi katki lõigatud“. Iroonia tähendab juba kõrvalpilku, hinnangut, aga Mozarti muusika on ehe ning võtab maailma vastu filtrita, püüab ka inetuses lusti näha, on seeläbi universaalne ja ajatu.
Mozart on vahetu, Niinemets irooniline, ja kuigi näib, et ta kaotab sellisena hulga (vastu)mänguvõimalusi, siis ei teki kordagi tunnet, et Salieri ja Mozarti vaheline suhe ei õigusta ennast. Niinemetsa karakter hukkub oma jäärapäisuse pärast, mitte niivõrd seetõttu, et siiras laps sattus kadeda õukonna kapellmeistri territooriumile. Niinemetsa Mozart kaugeneb Shafferi tegelasest ja ligineb sellele muljele Mozartist, mis ta ilmselt oma muusikaga kaasaegsetele jättis (ja mis andis ainest lugematutele kõlakatele). Mozart ei austa kombeid! Ta komponeerib nimme vastupidiselt sellele, „kuidas tehakse“! Mozart ei austa autoriteete!
Kuulake näiteks tema peaaegu modernistlikult kõlavat menuetti D-duuris (K.355): mõnes džässikompositsioonis pole ka nii palju suurendatud kolmkõlasid. Usun, et Mozarti suurtes töödes avaldub tema geniaalsus, eredalt näiteks 41. sümfoonia (K.551) finaalis, ent väiksemates töödes, keelpillikvartettides ja sonaatides – tema isiksus.
Niinemetsa rollis on seda viha, jõuetut arusaamatust, mida kuuleb Mozarti 8. sonaadis (K.310), mille helilooja kirjutas pärast ema surma üksijäänuna Pariisis, võõras linnas. Ja millega ta eri autorite silmis muusikalises mõttes täiskasvanuks sai. Niinemetsa Mozart on riuklik, aga oma tööd väga tõsiselt võttev Mozart, mitte maailma ahmiv suur laps. Me kaotame Niinemetsa rollis geniaalse helilooja, aga võidame õnnetu ja jonnaka, inimliku Mozarti.
Niinemets on huvitavalt tõlgendanud oma tegelaskuju ning huvitav on ka kostüümivalik. Finaalis on Mozart käisteta särgis ning Niinemetsa ilusad, vormitud lihastega käed vaevalt ajaloolise, streptokokkfarüngiidi käes vaevleva Mozartiga kokku sobivad. Kui Mozart Salieri süles oma isa hüüab ja lalisema hakkab, võib kauguses kuulda Marlon Brandot öösse „Stella!“ karjumas.
Mait Malmsteni Salieris on kõik, mida teatrikülastaja ühelt rollilt ootab.
Salieri. Mait Malmsteni Salieris on kõik, mida teatrikülastaja ühelt rollilt ootab. Eriti mis puudutab Salierit kui Shafferi tegelast: see on Jehoova endaga võitlev mees. Too ei ole uue testamendi Jehoova, vaid kaval ja inimest järele katsuv, cattivo vana testamendi jumal. Ta annab küll ühe käega Salierile kuulsuse, aga teise käega võtab virtuoossuse. Salieri saatuseks on elada kauem oma nimest: tema muusika unustatakse ja helilooja peab kõrvalt nägema, kuidas tulevad noored andekad inimesed, ning laenavad Mozartilt, sellelt kehkenpüksilt.
Malmstenil on läbi mängida traagilise tegelase arengukaar: ta anub ja vihkab jumalat – Iiobi, Kaini ja Aabeli lugu –, pettub, neab, kavaldab, mängib ennast nurka ning kui võidab, siis avastab, et see võit maksab talle kätte. On nauditav, kuidas valgus ja lava ning taustanäitlejad toetavad Malmsteni Salieri motiive ja monolooge. Eesti Draamateatri Salieri on „puhtam“, realistlikum kui näiteks Indrek Sammuli (Ugala, 2011) variant. Malmsteni rollis on adutav, et Jumal räägib Salieriga samade sõnade ja sama häälega nagu Salieri. Salieri ei võitle Jumala, vaid iseendaga.
Kuna keeruline on algusest peale iroonilise Mozartiga empaatiat tunda, nihkub mängu raskus Salieri poole kaldu. Kontrapunktilises muusikas on üks nipp või kirjutamata reegel, et kaks häält (meloodiat) ei tohiks liikuda paralleelselt kvindi või oktavi kaugusel teineteisest – need sulavad kuulaja kõrvus kokku üheks meloodiaks ning kontrapunkti mõte kaob ära. See juhtub ka Salieri ja Mozartiga: kui Salieri on toonika, siis Mozart on dominant.
Niinemetsa Mozart annab Malmsteni Salierile suuna ja motiivi, aga temast ei kujune eraldiseisvat meloodiat, ehkki nad koos toimivad suurepäraselt. Sestap pääseb ka Salieri rohkem mõjule ning Malmsten saab rohkem vabadust mängida. Nende kahe paariga juhtub sama, mida Pille-Riin Purje mainib oma Ugala lavastuse arvustuses: „Keerukam dialoog Jumalaga, kõrgusemõõde jääb ainuliselt Indrek Sammuli Salieri pärisosaks. … Ometi tahaks kogeda kui tahes üürikest hetke, mil tekib võimalus olla Mozarti poolt, kogu inimliku triviaalkomöödia kiuste ja mitte pelgalt teoreetiliselt.“4
Eesti Draamateatri „Amadeus“ on lavastus, millest räägid oma lapselapsele ka siis, kui selle teatri trupp on ammu mulla all ja lavastusestki, nagu teatris juhtub, pole järel midagi peale mälestuse kõrval kahvatuva telesalvestise.5
1 Audiosalvestis Broadway etenduselt on säilinud ning ka Youtube’ist leitav. Selles mängib McKellen Salierit, Tim Curry asemel mängib Mozarti Peter Firth. Olgugi kellegi saalisolija krabisev salvestis, lummav sellegipoolest.
