Ma ei oska hõlmavalt vaadelda Loomingu Raamatukogu (aja)lugu ega analüüsida tähendust eesti kirjanduses ja kultuuris 66 aasta jooksul – ei mahuks see vist lehte äragi. Ühest küljest on see tagasihoidlikult ajakirja Looming lisa, teisest küljest meie tõlkekirjanduse kese ja stabiilsuse hoidja. Kirjastusi on tulnud ja läinud, LR jäänud. Äkki ongi päästnud elu ja asukoht kultuuriajakirjanduse tiiva all, eksistents nii ajutisena tunduva ajakirjanduse osana? LRis ilmuvad kõige soodsamad ja ühed parematest tõlkeraamatutest nii valiku kui ka tõlkijate poolest, LR on kvaliteedigarantii.
Mõned vihikud on olnud mulle nii olulised, et ka kaanepilt on salvestunud mällu: näiteks Camus’ „Sisyphose müüt“, Elioti „Esseid“, nelja eesti autori „Närvitrükk“. Küllap on igaühel oma nimekiri. Justkui verstapostid, kuigi ei tea, kas mõtlemis-, lugemis-, kirjandusloo- või kirjutamiskoolis. Veel isiklikumalt: mul on olnud kolm kirjandusliku läve ületamist, mis tekitasid tunde ja küsimuse, kas nüüd ja edasi on kõik teisiti. Kas olen teine mees? Esimene avaldamine ajakirjas (Vikerkaares), esimene raamat ning ilmumine Loomingu Raamatukogus. Need olid hinded või pigem tehtud arvestused elukoolis.
Meeldib, et sarjas ilmuvad justkui võrdseina, ühtses kujunduses tekstid eri ooperist. Klassika ja kaasaeg, vene ja Veneetsia, vanaindia, -hiina ja praeguse Tartu kirjandus. Luule ja proosa, sekka draamat ja esseistikat. Sirvin läinud aasta LRi kerged vihud, toekad teosed, tasapisi läbi.
Mehis Heinsaar saab lumesajuks
Mehis Heinsaar, „Ööpäevik“, nr 1-2.
Heinsaare sooja fantaasiamaailmaga pole ma alati kontakti saanud, suutnud kaasa minna. Kahtlustan, et põhjuseks olid vanemad lugejad, kes Heinsaare „Härra Pauli kroonikate“ ja „Vanameeste näppaja“ tulles õhkasid õndsalt, et ometi kord teeb keegi jälle päris kirjandust. Olin solvunud. See on siis nüüd päris? Andrus Kiviräha looming on üsna lähedane, aga polegi päris? Puurisin-uurisin Heinsaare Artur Sandmani, aga kõik oli aeglane ja vajus uneliivana läbi sõrmede. Alles siis, kui Mehisega tutvusin, sain aru, et see on pilt ta elust. Imponeeris.
„Ööpäevikuga“ sain kontakti esimesest reast: „Neljapäev, 8. veebruar“. Selgus, konkreetsus, täpsed pildid elust, viilakad hingeseisunditest. Argiminiatuurid. Ja siin-seal ikka libisemine fantaasiatesse, kujutlustesse, aga nüüd olid fantaasiad korraga arusaadavad, asetusid keskkonda, konteksti. Taevake, kui sarnane on Mehise igapäev minu igapäevaga. Ma olen sama mees. Teen plaane, annan endale põrumise ette andeks ja põrungi. Olen malbe ja leplik ka enese suhtes, täpselt nagu Mehis. Surmamõtted, lüüasaamine armuasjades ei lase tööd teha, tõlkimisplaanid, orav, pigem kärnkonn rattas, karvatu müütiline kiskjakoer chupacabra, lootus hoida madalat profiili, mõttetud matkad sinna ja tänna, vestlus mööduva jänesega. Meie elul pole midagi vahet! Mehis elab minu elu ja mina tema oma. Kui ka üks meist sureb, elab teine teises edasi. Oleks ma ometi varem teadnud.
Siin lõiguke: „Teisipäev, 17. august. Kui inimene on kõik öelnud, mis tal öelda vaja, võib ta muutuda rahulikult lumesajuks … Ja lumesadu omakorda – inimeseks, kel enam vajadust midagi öelda pole. Vaikne, lihtne vahetus“ (lk 100). Täpselt nii. Muutuda lumesajuks, kas või augustis, ja siis taas inimeseks, kel enam midagi vaja öelda pole, on ka minu ideaal. Tänan, Mehis.
Mehis hulgub näiliselt eesmärgitult läbi elu (kuigi eesmärk on olemas – muutuda lumesajuks) ja põimib ümbrust oma fantaasiamängudesse ja iseend mõtlemisse. Fragmentaarses esituses püüan paremini kinni. Varem on Mehis minu eest liiga kaugele ära jooksnud.
Lihtne elu – ravim ahistava süsteemi vastu isegi mälestuste kujul
Carlo Levi, „Kristus jäi pidama Ebolis“, nr 3–6, itaalia keelest tlk Heete Sahkai.
1935. aastal saadab totalitaarkontrolli poole liikuv valitsus Lõuna-Itaalia vaesesse mägikülla pagendusse Carlo Levi, Põhja-Itaalia keskklassi haritlaste perest pärit arstiharidusega kunstniku (nagu veel 12 000 teist vasakpoolset võimukriitikut). Esialgu ei ole suurlinnas kasvanud ja elanud Levil maaelu vastu sümpaatiat. Väikeses ühiskonnamudelis, kus eristuvad fašistihakatistest jupijumalad ja tummad talupojad, kasvab Levi võimuvastasus veelgi. Ei saa aga öelda, et Levi oleks näiteks marksistlikust ideoloogiast laetud fašismikriitik. Ei, ta pigem irvitab konformistide üle. Levi silmis muutub kiirelt tobedaks ja korrumpeerunuks iga võimustruktuur, ka hilisem liberalism.
Levi on töötanud ajakirjanduses ning ka „Kristuse ..“ lihtsad portreed ja olupildid mõjuvad ajakirjanduslikult. Ilmselt tundus nähtud tegelikkus võimsam kui fantaasia. Raamat ei kaldu juudi müstikasse, mida Levi on mujal vahel harrastanud. Et aga „Kristuse ..“ olupildid on kirja pandud hiljem, meenutades ja juba igatsusliku noodiga, tundub kaine tekst lihtsat elu siiski romantiseerivat. Nagu autor ütleb, tabas teda Aliano (Gagliano) mägikülas armastuseilmutus. Kristuse ja raudteeühenduseta kolkas, kus üritatakse päkapikkudel kaabust krabada, et need näitaksid kätte salavaranduse asukoha, tabab teda inimarmastuseilmutus! Küllap see võibki tabada keset viletsust ja ligimesearmastuseikaldust.
Võimalik, et Levi ei leidnud mägikülas ideaalühiskonda, kaugel sellest, aga teda võlus see, mida seal polnud – suurlinna silmakirjalikkust ja konformismi. Ei, ka Alianos oli see kõik olemas, aga naiivselt, läbinähtavalt, lapsikultki. Tärkav fašismimeelsus oli naljanumber ja karneval, mille üle lihtsad talupojad naerda ei osanud, aga talusid lollust stoiliselt. Sest sõnaõigust polnud. Alternatiivi polnud. Nii leiab Levi oma vanglast vabaduse ja hiljem palub end matta just Alianosse.
Vihul on Kristiina Rebase kena järelsõna, mis ajastust ja Carlo Levist tolle aja sees pildi joonistab.
Hani äraspidine vastuvoolumaailm
Gyung-Chul Han, „Läbipaistvusühiskond“, nr 7, saksa keelest tlk Hasso Krull.
Han on mässaja. Kellel saaks olla midagi selle vastu, et ühiskonda ja sootsiumi kujundavad otsused oleksid läbipaistvad, arusaadavad, teada ja mõistetava sisuga? Aga saab. Hani teosest selgub, et kõik on võlts ja vale ja mõeldud hoopis kruvide kinnikeeramiseks – et keegi ei saaks öelda: pole läbipaistev.
Negativismist, kehtivale mentaliteedile vastandumisest toituv Han teeb nõutuks. Han samastab kohe algul ühiskondliku läbipaistvuse nõude indiviidi läbipaistvuse nõudega, mis röövivat indiviidi privaatsuse, õiguse olla negatiivne. Kogu läbipaistava ühiskonna korralduse eest seisev kamp on autorile üheselt määratletav, seal pole eri trende ega sisevastuolusid.
Tõsikindlusühiskond on jäik ja inimvaenulik, aga tõeline erootika ja lähedusiha põhinevad võrgutamisel, varjamisel, saladustel. Han räägib ka kiirendusühiskonnast, kus pole mahti pooltoonidele, nüanssidele, aega kogetu järeltunnetamiseks. Küllap on siin palju tõtt ja kiiruse teema pole uus, ometi on vahe selles, millega võrrelda – ka aeglus on moodne trend, millest kirjutatakse traktaate. Moes on slow food, käsitöötooted jms. Han kipub maalima düstoopiat, mis pole reaalne, negatiivset muinasjuttu. Intiimühiskonnas on intiimsus võõrandunud ja võlts, infoühiskonnas info manipulatsioonivahend ja puudub Platoni vari seinal ehk kujutlust ergutav maagiline teater. Paljastamisühiskond sunnib enesepaljastusele ja Rousseau pihtimiste maailma omaksvõtt muutub valeks ja algse vastandiks. Avatuse ja läbipaistvuse(sunni) taga on tegelikult võimu totaalne kontroll (Orwell revisited).
Han juhib tähelepanu olulisele, aga kipub lahmima.
Baskimaa ja ETA takkajärele vaadates
Bernardo Atxaga, „Need taevad“, nr 8-9, baski keelest tlk Merilin Kotta.
Veel üks propagandateos ja pettumus, mis parata. Nagu tihti, loen esmalt järelsõna. Ohoo, endise baskide rahvavabastusterroriorganisatsiooni ETA mehe teos. Põnev. Midagi niisugust pole elus lugenud. Tekst algabki paljulubavalt tegevuslikult, otse action’ist: vabadusvõitleja, naine, saab vanglast välja pärast nelja istumisaastat ja esimese asjana läheb juhukallimaga hotelli, aga kui too tüütuks keerab, siis lõikab kärsatatud sigaretifiltirga mehe kõhule, kõrist kubemeni ja küljest küljeni, ristikujulise veritseva haava. Paljulubav algus vajub aga tossuks: ülejäänud novellett kirjeldab bussisõitu Barcelonast kodulinna Bilbaosse tobedate kaassõitjate saatel. Pidi siis oodatud vabadus niisuguseks osutuma!
Esimene lugemiskomistus ja kulmukortsutus tuleneb tõlkest: „Kandik käes, läks ta söögikoha nurka, kuhu oli jätnud kohvri, ja istus lauda, kust avanes vaade teistele self-service’i laudadele. Enne sööma asumist heitis ta pilgu ülejäänud lõunastajatele: temast diagonaalis, saali teises otsas einestas üksik mustanahaline mees; pisut lähemal olid kolm lauda hõivanud kümmekond noormeest – küllap erariietes sõdurid; veel lähemal kolm paarikest ..“ (lk 13). Olin vist hakanud lootma lihtsat, täpset, pildilist teksti, kõnekeelt, inimkeelt. Veel hullem kui kaudses kõnes tundub selline stiil dialoogides. Võimalik, et originaal mõjub samamoodi.
Ka Atxaga on ümbruse ja ümbritsejate kirjeldamisel negativistlik. Kuuesajakilomeetrisel bussireisil kodulinna Bilbaosse ei kohta naine peaaegu ühtki sümpaatset inimest. Teda kiusavad kaks vastikut salapolitseinikku. Bussijuhid kipuvad ilkuma. Rohmakas parukaga haige naine äratab võõrastust. Vaid kaks abituvõitu katoliku nunna tunduvad sõbralikud. Vabanemine pärast nelja vangla-aastat on pettumus. Kodus ootab vaid tõrges ja tuim isa, kuskil on ka õed-vennad ja baski ETA aktivistid, kellest naine on vanglas lahti öelnud.
Vabanenud naine on loomulikult Atxaga alter ego, aga kujutluslik ja romantiline, sest ma ei leia netist, et Atxaga oleks terroristina vangis istunud või ETAs aktiivselt osalenud. Ka „Nende taevaste“ peategelase vanglaelumeenutused ei tundu hirmsad ja neis pole konkreetsust. Seevastu tõlkija Merilin Kotta järelsõna on tihe, informatiivne ja hea. Atxaga vastuoluline suhtumine (militariseerunud) ETAsse antakse edasi hinnanguvabalt. Paradoksaalselt puudutas järelsõna rohkem kui tekst, see on olulisem, realistlikum. Nii juhtub harva.
Vilu kurvad pildid, nostalgia, hirmud ja nägemused
Tõnis Vilu, „Kõik linnud valgusele“, nr 10.
Vanades unenäoseletajates on, et vesi või üle vee minek unes tähendab häda ja õnnetust. Vilu tihti nägemuslikku ja unenäolisusse kalduvates miniatuurides on vesi sageli kohal nii mere kui ka kraanist äravooluauku vuliseva joana. Meenub üks raamatukaas, kus Vilu on basseinis, ujumismüts peas, suu ja silmad värvitud – korraga pisut hirmus ja naljakas, klounilik. Ka hirmsaid auke, kuhu tee viib, on Vilul palju. Aga kogu see hädaorg ja üleujutav enesekesksus ei mõju masendavalt, sest Vilu on leidnud oma tekstiformaadi, hääle ja läbiva teema, sisu. „Kõik linnud valgusele“ on seitsmes tekstiportsjon üheksa aasta sees.
Vilu meenutab mulle mõneti Andrus Kasemaad ja tema tulekut luuletajana: samasugune haprus, haavatavus, enesekesksus, üksiolek, aga ka pea püsti trots, mis aitab elada ja hakkama saada. Vilu on vähe dramaatilisem, ei pelga otseseid viiteid psühhiaatriakliinikule, depressioonile, kliinikusõpradele. Arst soovitab kuivalt mõelda ükskõik millest, peaasi, mitte endast. Tore soovitus! Kuidas seda teha, kui häving on kogu aeg kohal? Psühhofarmakonidest etem tundub kirjutada end pisutki lahti ja vabaks. Tähtis roll on vanaemal, kes aktsepteerib lapselast kriitikavabalt. Vilul vanaema, Kasemaal kurb vana ema. Üksildased ema küljes kinni poisid.
Aga ei ole Vilu ainult traagiline ja kurb. Palju on poisipõlve-, teismeeapilte. Kihutamised autodega (BMW), Jawaga. Maapoodide ja ühikate esised, raksuskäimised, küpsete valgete klaaride öine jalge alla tallamine, söönukssaamine näpatud hernestest ja lüditud viljapeadest. Süütuse aeg. Vilu pildid on täpsed ja napid, konkreetne mälupilt murdub ometi troostitusse tänapäeva, depressioon vaheldub paanikahooga. Vilu pole enam teismeline, aga on siiski. Nuga, millega leiba lõikab, tekitab hirmu, kõhedust, kes teab, mis nuga võib ette võtta Viluga või mida Vilu noaga.
Leidub paar kohta, millesse takerdusin, näiteks: „.. vaikus on / suurem kala kui mina“ (lk 69). Mis sa kostad, Vilu on kinni püüdnud vaikuse, aga ühtlasi on vaikus kinni püüdnud Vilu! Pealkirja seletab lahti luuletus või siis jätab ikkagi lõpuni seletamata: „olen linnumaja vari kas nüüd just sellepärast oli vaja / arsti juurde minna kes teab vastukaalutus ei lase / enam uksi avada meri uhub mu läbi seinte olen sama / kerge kui on kaotada kõik kõik linnud valgusele“ (lk 73). Kui pealkiri mõjub helgelt ja positiivselt, siis siin on kurbus ja troostitus: linnud, vabadus, kergus kaovad valgusse, mina olen takerdunud siia, ei jaksa enam ust avada, et end arsti juurde vedada, ei tasu enam, ja meri uhub mu kui vabaduse kodu varju läbi seina. On vast kurb lugu. Hoolimata masendusest tahab Vilu siiski olla, kirjutada, näha maailma ajuti taevana.
Heitunud ja õrn Vilu usaldab siiski oma teksti niisugusena, nagu see paberile kukub, meenutades mõneti Kalju Kruusat, kes laseb juhuslikult pähe karanud keelenditel tulla ja olla, nagu need soovivad. Sõnaloomet Vilul ei kohta, küll aga paneb ta triviaalse ja kõrge, argise ja asise ning abstraktse muretult kõrvuti (nagu luules tehaksegi, aga Vilu mõjub tolles originaalselt). Vilu on ise koletis voodi all, keda lapsena kartis, ja näeb kraanikausi äravooluava kuues mustavas mulgus kalasilmi. Ning kui peaks juhtumagi elus midagi head, kisub Vilu ise and uuesti alla, põhjatusse, ja kukub kivina kaevu.
Vilu kujundid pole väljamõeldised, aga nähtud, ära tuntud, üles tähendatud, tähenduslikud. Ja see on hea. On oht minna liiga ilusaks, uppuda draamasse, kuid esialgu libastumisi ei paista.
Patti Smithi ahistamisromantika
Patti Smith, „Pühendumus“, nr 11-12, inglise keelest tlk Paula Taberland.
Ootasin New Yorgi pungiskeene mentorilt (isegi mõnes mõttes emakujult, sest paljud peavad teda õpetajaks) ja Eesti-sõbralt Patti Smithilt New Yorgi 70aastaste punkrokkarite eluolu kirjeldust. Seda raamat pole. Kaugeltki mitte. (Seda leiab Smithi juba varem eesti keelde tõlgitud raamatust „Kõigest lapsed“.) Kahjuks pole ka lugu sest, kuidas Smith käis Bob Dylani Nobeli auhinda vastu võtmas ja oli nii erutatud, et ei suutnud algul laulma hakata.
Smithi vihus on kolm lugu. Kõigepealt kirjeldab Smith Pariisi Gallimardi kirjastuse kutsel ette võetud reisi Lõuna-Prantsusmaale ja Inglismaale, et leida Simone Weili haud. Järgneb lühem laastuke, mõtisklus kirjutamisest ja pühendunud kirjutajatest: mainitakse Virginia Woolfi, Marguerite Durasi, Prousti, Thomas Dylanit, kel kõigil oli oma kirjutamispesa, eelkõige aga Albert Camus’d ja tema maja külastamist Prantsusmaal. Keskne lugu on aga vana kooli romantilis-realistlikus stiilis kirefantaasia Eestist pärit prantsuse tüdrukust, kes pühendub uisutamisele üksildasel metsajärvel, ja tüdrukule pühendunud rikkast kõrgklassi mehest, kelle tüdruk pärast põgusat armastuslugu maha laseb ja paljaks röövib. Taas üks lapsnaise ahistamise lugu, seekord mitte autobiograafiline, vaid pigem sümbol. (Tahtmatult meenub Vanessa Springora hiljuti eesti keeleski ilmunud „Nõusolek“, mis on aga dokumentaalsuse pretensiooniga, kuigi pakub loo vaid ahistatu vaatepunktist.) Esialgu on suhe platooniline, eelkõige imetlus, aga jõuab siiski voodisse ja veriste linadeni ja armastuse kinnimaksmiseni. Tegu on justkui mudeliga, klassikalise looga kaunitarist ja koletisest, mille variatsioone Hugo ja Wilde’i aegadel kirjutati sordiini all (olgu, ka Wilde’il oli Sybil Vane), aga tänapäeval südantpuistavalt, lihalikult, veriselt-valusalt. Teeb kurvaks.
Smithi elu vaadeldes ei paista, et temaga oleks midagi selletaolist juhtunud (kuigi, kui dokumenteeritud pole, ei tähenda ju, et kogemust poleks), pigem on Smith empaatiline me–too-naiste suhtes. Teema tundub aga korduvat, väsivat nagu fašismikoleduste (ja nüüd juba Ukraina koleduste) kirjeldused, kus lõpuks ei tee enam fantaasial ja tegelikkusel vahet. Jah, see kõik on oluline, kuid võib lõpuks tuimaks teha. Kuidas ja miks mehed koletisteks muutuvad? Selle üle Smith ei arutle. Raamatus tüdrukut ahistaval mehel on küll nimi – Aleksandr Rifa, aga tüdrukule (kellele projitseerub Smithi armastatud Simone Weil) jääb ta igavesti Temaks ja autorile Meheks. Meheks kui selliseks, ahistaja üldkujuks, sümboliks. Mida ma meeslugejana tunnen? Muidugi, et see olen mina, vana ahistaja, ürgpatune Mees. Ei sest pääse, tuleb aktsepteerida. Kui hästi meenutada, siis tuleb pähe vaid üks vastupidine lugu, kus naine ahistab vaest vangistatud kirjanikku: Stephen Kingi „Misery“, mis kirjutatud küll Evelyn Waugh’ jutu „Mees, kes armastas Dickensit“ järgi. Mehi ja poisse pole siiski sel määral ahistatud või häbenevad nad sellest rääkida, nagu naisedki on kaua häbenenud. Aga eks või selletaoliste juttude lainegi kunagi paisu tagant pääseda. Eesti kirjanduses on kättemaksu meestele olnud vilksamisi Maarja Kangrol, pigem küll groteskivõtmes, ja ei halasta Kangro tihti ka naistegelasele – iroonia kõrval tuksub eneseiroonia.
Ilus väike romantiline raamat, kui teid kohati aus, kohati kujutluslik ja genereeritud me too väsitama pole hakanud.
