Toeta

Ave Taavet

  • Eesti teatri auhindade laureaadid 2023. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

    Eesti teatri auhindade ja nendega kaasnevate Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiate laureaadid kuulutati välja 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Laureaatidele anti Ivo Lille loodud „Theodori silm“, mille väljaandmist rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri.

    Piduõhtu korraldas Tartu Uus teater, autor-lavastaja oli Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liiva­mägi ja loovprodutsent Maarja Mänd. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti siht­kapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on antud välja alates 1961. aastast.

    TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tambet Kaugema, Karmo Mende, Aare Tool, Jüri Jekimov, Janika Suurmets, Liisi Aibel, Madli Pesti, Kärt Kelder, Urmas Lüüs, Tuuli Potik ja Keiu Virro.

    Lavastajaauhind

    Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

    Kunstnikuauhind

    Laura Pählapuu – kunstnikutöö lavastusele „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja lavakujundus lavastusele „Teoreem“ (Eesti Draamateater).

    SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

    Žürii: Kadi Herkül (esimees), Maris Johannes, Tambet Kaugema, Karmo Mende ja Laine Mägi.

    Meespeaosatäitja auhind

    Andres Mähar – Karl Kabanov lavastuses „Minu trükikoda“ (Karlova teater) ning Vahur ja Hermann lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).

    Naispeaosatäitja auhind

    Külli Teetamm – Zelma lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning Kannatanu kohtuasjas ja Perelepitaja lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

    Meeskõrvalosatäitja auhind

    Peeter Jürgens – Abram lavastuses „Meie klass“ (Ugala teater).

    Naiskõrvalosatäitja auhind

    Piret Laurimaa – Naine uksega, õde Elin, Sõbra pruut, Naine aias, Mustlasnaine, Ettekandja ja peretütar Mari lavastuses „Sada grammi taevasina“ (Vanemuine).

    Eriauhind

    Hendrik Toompere jr – riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamine Eesti Draamateatris.

    MUUSIKAAUHIND

    Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Aare Tool ja Heli Veskus.

    Raiko Raalik – nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine) ning Golaud’ osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ (Estonia).

    Arvo Volmer – Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ ning Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande“ muusikaline teostus (mõlemad Estonia).

    BALLETIAUHIND

    Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Jüri Jekimov, Age Oks ja Janika Suurmets.

    William Newton – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagio lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“, Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).

    TANTSUAUHIND

    Žürii: Madli Pesti (esimees), Raho Aadla, Liisi Aibel, Kaja Kreitzberg ja Iiris Viirpalu.

    Sveta Grigorjeva – lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava).

    ETENDUSKUNSTI AUHIND

    Žürii: Urmas Lüüs (esimees), Kerli Ever, Kärt Kelder, Riina Oruaas ja Annika Üprus.

    Lauri Lagle – lavastus „Reis metsa lõppu“ (Ekspeditsioon).

    TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

    Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

    Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

    Kaido Torn – Endla teatri dekoraator-butafoor, kes on osalenud aktiivselt noorte haridusprogrammi käivitamisel, tegutsenud lakkamatu uudishimuga ning sooviga areneda, uusi meetodeid ja materjale katsetada.

    Etendust teenindava töötaja auhind

    Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht, kes on oma põhjalikkuse ja tundlikkusega olnud toeks nii teatri loovmeeskonnale, näitlejatele ja töökodadele kui ka teistele inspitsientidele, sh lavastuse „Plekktrumm“ väljatoomisel ja juhtimisel.

    Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

    Maarja Kalmre – Kanuti gildi saali pikaaegne projektijuht, kes on osalenud aktiivselt rahvusvaheliste festivalide korraldamisel, olnud etenduskunsti festivalide „Ümberlülitus“ peakorraldaja ja „Baltic Take Over“ peakorraldaja Eestis.

    ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

    Žürii: Anneli Saro (esimees), Heidi Aadma, Laur Kaunissaare, Ain Mäeots ja Ene Paaver.

    Urmas Lennuk – „Ääremaal“.

    REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

    Žürii: Karin Allik (esimees), Villu Kangur, Kaie Mihkelson, Kirsten Simmo ja Margot Visnap.

    Kaur Riismaa – artiklid „Pennike va Guy heaks“ (Sirp 6. I 2023), „Inimesed nagu me ise“ (Sirp 24. III 2023) ja „Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele“ (Sirp 1. IX 2023).

    SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

    Žürii: Keiu Virro (esimees), Mae Kivilo, Tuuli Potik, Kaido Rannik ja Janek Savolainen.

    Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar – „Kurjus“ (Endla teater): vägivallaringi ja selle katkestamise võimalikkuse mitmekülgne käsitlus nii sisu kui ka vormi tasandil.

    SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

    Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Ardo Ran Varres (esimees), Olav Ehala, Hendrik Kaljujärv ja Aleksandr Žedeljov.

    Vootele Ruusmaa – originaalmuusika lavastustele „Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) ning „Metamorfoos“ ja „Hääl minu sees“ (mõlemad Rakvere teater).

    Anne Türnpu – laulude valik ja lavaline teostus muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).

    KRISTALLKINGAKESE AUHIND

    Antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise muusikaauhinna žürii.

    Marta Aliide Jakovski – lavastused „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool) ning „Poiss, kes nägi pimeduses“ (Tallinna Linnateater).

    Karis Trass – Mélisande’i osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ (Estonia).

    ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND

    Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest). Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut. Žürii: Anu Lamp (esimees), Kersti Heinloo, Martin Mill, Mirko Rajas ja Juhan Ulfsak.

    Jörgen Liik – osatäitmised: Semjon Semjonovitš Podsekalnikov – „NO57 Enesetapja“ (2013, teater NO99 ja EMTA lavakunstikool), osaline – „NO43 Kõnts“ (2015), osaline – „NO42 El Dorado: klounide hävitusretk“ (2015, mõlemad teater NO99), Nick Bottom – „NO40 Pööriöö uni“ (2016, teater NO99, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert), Theo – „NO36 Unistajad“ (2017, teater NO99), Wanamun – „Pigem ei“ (2020), Jörgen – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (2020), Mihkel – „Melanhoolia“ (2022), Margus – „Libahunt“ (2022, kõik Von Krahli teater ja Ekspeditsioon), osaline – „Reis metsa lõppu“ (2023, Ekspeditsioon).

    Liisa Saaremäel – osatäitmised: Neenu Moor, Pille-Riin ja Lapi naine – „Ekke Moor“ (2015, Kuressaare Linnateater, VAT-teater ja EMTA lavakunstikool), Lucija Kos – „Kolm talve“ (2017), Saša – „Ivanov“ (2017), Tatjana – „Väikekodanlased“ (2018, kõik Eesti Draamateater), Juta – „Kas kalad magavad?“ (2018, VAT-teater), Ella Ilbak/Kaie Skalle – „Leek“ (2018, Eesti teatri- ja muusikamuuseum), naine C – „Kahekesi“ (2020, Kinoteater), Heidi – „Fundamentalist“ (2021, Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool), Külaline – „Teoreem“ (2023, Eesti Draamateater). Autor, lavastaja, etendaja: „16 soolot“ (2020, Von Krahli teater ja EMTA), „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ (2021, Uue Loomingu Maja ja EMTA), „Scream Box“ (2023, Kanuti gildi saal).

    OTTO HERMANNI NIMELINE ORKESTRANDIAUHIND

    Eesti esimese kutselise teatri sümfooniaorkestri (1906) asutaja nimeline auhind, mille eesmärk on esile tõsta ja väärtustada pikaaegset, vähemalt 15 aasta pikkust kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina. Žürii: Ann Õun (esimees), Risto Joost, Lauri Sirp ja Kulvo Tamra.

    Eda Peäske – Rahvusooper Estonia harfimängija (aastast 1981) ja harfirühma kontsertmeister (aastast 1990), hinnatud nii orkestrandi, solisti, kammermuusiku kui ka pedagoogina, kelle tipptasemel mängus kõlab muusika rütmitäpselt ja nõtkelt, just nii tagasihoidlikult või ekstravagantselt, nagu helilooja on mõelnud.

    PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE TEATRI­MÕTTE AUHIND

    Antakse teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaegse teatripedagoogilise tegevuse eest. Žürii: Lea Tormis (esimees), Enn Lillemets, Kalju Orro ja Peeter Tammearu.

    Mihkel Mutt – vaimustava ja põhjaliku, vaheda stiilitaju ja eksimatu keeletundega kirjutatud raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ eest, kus teadmine ja isiklik vaade on köitvas tasakaalus, üksiku kaudu avaneb üldine.

    GEORG OTSA NIMELINE MUUSIKATEATRI AUHIND

    Antakse vokaalse meisterlikkuse ühendamise eest näitlejatööga ooperi- ja operetilaval ning viljaka kontserttegevuse eest nii Eestis kui ka välismaal. Auhinna määramisel hinnatakse pikemaaegset teatritööd. Žürii: Karmen Puis (esimees), Paul Mägi, Jaanika Rand-Sirp ja Jassi Zahharov.

    Priit Volmer – vokaalse meisterlikkuse eest ühes sisukate ja säravate rollikäsitlustega muusikateatri kõigis žanrites: Eichmann (Tüüri „Wallenberg“), kolonel Pickering (Loewe „Minu veetlev leedi“), kuningas Marke (Wagneri „Tristan ja Isolde“), don Alfonso (Mozarti „Così fan tutte“), Mefisto (Gounod’ „Faust“), Cervantes ja don Quijote (Leigh’ „Mees La Manchast“), Daland (Wagneri „Lendav Hollandlane“), isa Laurent (Gounod’ „Romeo ja Julia“), nimiosa (Donizetti „Don Pasquale“), Ferrando (Verdi „Trubaduur“), Sarastro (Mozarti „Võlu­flööt“), Heinrich der Vogler (Wagneri „Lohengrin“), Arkel (Debussy „Pelléas ja Mélisande“, kõik Estonia), Manfred MIM (Manfred MIMi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“, Estonia ja Kanuti gildi saal), nimiosa (Sondheimi „Sweeney Todd“), Jürka (Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mõlemad Vanemuine) ning Rocco (Beethoveni „Fidelio“, Bonni teater). Samuti laiahaardelise tegevuse eest kontserdilavadel nii kammermuusiku kui ka suurvormide solistina.

    NATALIE MEI NIMELINE KUNSTNIKU­AUHIND

    Antakse kõrgel tasemel ja suuremahulise lava- ja kostüümikujunduse eest. Auhinna määramisel hinnatakse traditsioonide pieteeditundelist sidumisoskust nüüdisaegse esteetika, materjalide ja tehnikaga, terviklikku tööd kavandist teostuseni. Auhinna saajalt eeldatakse vähemalt 10 aasta pikkust teatritööd. Žürii: Liina Tepand (esimees), Eva Koldits, Maret Kukkur, Ann Lumiste ja Külli Root.

    Lilja Blumenfeld – pikaaegse loomingulise kõrgvormi eest lavastuskunstnikuna, kelle kordumatu ja kompromissitu käekiri, sügav dramaturgiline taju ja oskus luua igast kavandist omaette kunstiteos on esile tõusnud kogu tema loomingus, sh lavastustes „Niskamäe naised“ ja „Leopoldstadt“ (mõlemad Vanemuine) ning „Sume on öö“ (Ugala teater).

    EESTI TEATRILIIDU JUHATUSE AUHIND

    Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma.

    Karin Hallas-Murula – „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini“: pikaaegse põhjaliku ja kunstiteadusi lõimiva uurimistöö eest.

    EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA

    Antakse Eesti Näitlejate Liidu liikmele tunnustusena kolleegidelt. Laureaadi valib liidu juhatus.

    Anneli Rahkema

    EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

    Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust. Laureaadi valib ühenduse juhatus.

    Taimi Põlme

    Kommentaar

    Tambet Kaugema,

    teatriliigiüleste auhindade ühisžürii liige

    Kui vaadata tagasi kogu eelmise aasta kestnud seenelkäigule mööda Eesti­maa teatreid, siis paremate palade korvi sisu hinnates saab rõõmuga tõdeda, et oli mitmekesine teatriaasta, mis pakkus portsu heal tasemel lavastusi. Kaugeltki alati pole pilt olnud nii rikkalik. Heast aastast annab tunnistust kas või see, et lavastaja­auhinna viiele nominendikohale (või vähemalt kohe nende selja taha) oleks võinud tähtede teistsuguse seisu korral platseeruda veel mitu lavastust: Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“, Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“ ja „Nüüd võib sellest rääkida“, Vanemuise „Julius Caesar“, Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“ jms.

    Eelmise teatriaasta kohta on juba öeldud nii mõndagi. Näiteks seda, et suurte teatrite suurtel lavadel mängiti suuri lavastusi – ja need olid esil. Osalt saab selle väitega nõus olla. Kui võtta ette lavastajaauhinna nominentide nimistu ja uurida, millised lavastused tõid edu („Macbeth“, „Plekktrumm“, „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, „Meie klass“ ja „Teoreem“), siis tõesti, kahel korral on esindatud Eesti Draamateater („Macbethi“ puhul küll koos ERSO ja Eesti Kontserdiga) ning ühel korral Eesti Noorsooteater, Vene teater ja Ugala. Ent seejuures jäi viie parema hulgast ülinapilt välja näiteks Priit Põldma „Kotka tee taeva all“, mis nikerdati valmis Saueaugu teatritalus. Väiketeatrite võidukat sõitu võis silmata veel mitme muu auhinna puhul. Seega pole põhjust rääkida suurteatrite kunstilisest ülemvõimust, vaid tuleb kiita mullust mitmekesisust. Siiski, üks suur teater oli tõesti rohkem esil, juba jutuks olnud Eesti Draamateater, mille kunstiline juht Hendrik Toompere jr pälvis sõnalavastuste auhindade žürii eriauhinna riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest.

    Möödunud teatriaastat iseloomustas tragöödiate rohkus ja samuti see, et tavapärasest rohkem oli lavastusi, kus koos sõnaga kasutati laval ka elavat muusikat. Selle taustal pole üllatav, et lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts „Macbethiga“, kus lisaks ühiskondlikult teravale sõjateemale suudeti harvaesineva täpsusega kokku viia sümfooniaorkestri esitatav klassi­kaline muusika, näitlejate mäng ja videopilt

    Kadi Herkül,

    sõnalavastuste auhindade žürii esimees

    Tänavused nelja näitlejaauhinna nominatsioonid pärinesid 11 teatrist ja 21 lavastaja käe alt. Mitte et oleksime sõnalavastuste auhindade žürii töö käigus sellist statistikat teinud või endile mingeid piire seadnud – et ajame taga regionaalset katvust või suurte ja väikeste, riiklikult rahastatud või omal riisikol tegutsevate teatrite tasakaalustatud esindatust. Sestap usun, et kuigi aasta jooksul esietendunud rohkem kui saja lavastuse seas oli nii kunstilisi ebaõnnestumisi, tüütut keskpärasust kui ka üle jala kokku klopsitud (suve)projekte, on teatri hetkepilt kiiduväärselt mitmekesine. Tippude seas on kõrvuti suurejoonelised, tehniliselt ülikeerukad, kallid ja võimsa kommunikatsioonitoega suurlavastused ning tillukestes etenduspaikades sadakonnale või vähemale vaatajahulgale mängitavad kammerlikud autoriteatri lood. Ning kuigi sõnalavastuste auhindade žürii roll ei ole aasta lavastaja valimine, siis paistab arvude põhjal – eripreemia nominatsioonidega koos tõstsime esile 23 lavastaja töid –, et aastaid kõneks olnud lavastajate põud ei olegi vahest enam meie teatri murekoht. Nõrgas lavastuses suurepäraseid rolle ei sünni, selles olen veendunud.

    Kuigi laureaadid on kõigile teada ja „Theodori silmad“ pidulikult üle antud, tõstan esile ja tänan just nimelt kõiki nominente. Sest tänavused lõplikud valikud sündisid väga pikkade kõhkluste, hääletamiste, veenmiste, ümberhääletamiste, valikute ümbermõtlemise ja juba paberile pandud nimede maha tõmbamise tulemusena. Hinnang näitlejatööle on paratamatult subjektiivne, pisut erisugune on iga etendus, nagu ka iga žüriiliikme eelnev kogemus ja rolli­slepp, mille taustal hinnang kujuneb.

    Tänavu võlusid meid:

    * Külli Teetamme paindlikkus ja ettearvamatus: äärmise pieteeditunde ja detailitäpsusega mängitud pime Zelma Tallinna Linnateatri lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ja kontrastselt jõulised osatäitmised sama teatri lavastuses „Nõusolek“;

    * Piret Laurimaa lustlikud pisikarakterid raugelt võrgutavast mustlannast norskava mutikeseni Urmas Vadi Vanemuises tehtud autorilavastuses „Sada grammi taevasina“;

    * Andres Mähari ülikiired ja väliselt peaaegu olematud ümberkehastumised (vaid uus lips või hõlst), mis muudavad õpipoiss Karl Kabanovi trükikoja omanikuks (Karlova teatri „Minu trükikoda“) ning teevad poisikesest napsilembese naabrimehe (Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“);

    * Peeter Jürgensi Abram Ugala teatri lavastusest „Meie klass“, kes paneb uskuma, et headus võidab kurja. Selles rollis on helgust, soojust ja andeksandi.

    Žürii tagatoamärkus puudutab nelja näitlejaauhinna jagunemist pea- ja kõrvalosade vahel, mida meile nominatsioonide avalikustamise järel õigustatult ja küsivalt ette heideti. Põrkusime selle küsimusega korduvalt ja mitmest nurgast ka oma aruteludes: kui nomineerime näitleja peaosa kategoorias, aga aasta jooksul on tal olnud ka väljapaistev kõrvalosa, kas peaksime selle siis jõuga märkimata jätma? Kas mitu ühes lavastuses tehtud pisirolli on palju kõrvalosi või tuleks seda kogumit hinnata pigem peaosaks? Kui lavastus on parimas mõttes ansamblimänguline, siis kas kõik rollid on pea- või kõrvalosad? Rääkimata juhtudest, kus jäimegi omavahel sisulisele eriarvamusele, kui läbiv peaks osatäitmine olema, et liigituda peaosaks. Vaevalt et siin aitaks repliikide arvu või laval viibitud minutite kokkuarvamine.

    Urmas Lüüs,

    etenduskunsti auhinna žürii esimees

    Möödunud teatriaasta siinne peegeldus on kõigi etenduskunsti auhinna žürii liikmete ühiselt koostatud. 2023. aastat võib pidada eelmisest lopsakamaks, kuna väärt teoseid, mille üle tuliseid vaidlusi pidada, jagus ohtramalt. Nii mõnigi nominatsiooni väärinud lavastus tuli paraku välja jätta.

    Keithy Kuuspu Sõltumatu Tantsu Laval etendunud lavastus „Paus istu mine“ paistis silma installatiivsuse ja läbitunnetatud eklektikaga. Nullindate väikeste tüdrukute unelmate esteetikas lavaruum lõimiti elegantselt argiste tööde sootuse, noore naise objektistamise, sellele vastuhaku ning turumajanduse nõudmistega, millest virvendas läbi sobilikus koguses huumorit.

    Kanuti gildi saalis etendunud Liisa Saaremäeli „Scream Box“ liikus veetleva kergusega kitši ja transgressiooni vahel, näitas nutikalt inimese siseelu ja kõrri kinni jäänud karjet. Saaremäelile sekundeeris Florian Wahl kui trikster-terapeut, kelle naiiv-irooniline sõnaseade mõjus liigtõsisele inimkonnale pilkav-vabastavalt ja tõi lavastusse teraapilist kergust. Saaremäel on tugev nii kontseptuaalse looja kui ka karismaatilise etendajana.

    VAT-teatris lõi Helen Rekkor koos dramaturg Mihkel Seedri ja kunstnik Johannes Valdmaga Eestis veel küllaltki pretsedenditu digitaalse osavõtuteatri terviku, mis mõjus usutavana nii oma installatiivse vormi kui ka kontseptsiooni poolest. Naha vahele pugeva mõjuga peegelpilt paljastas kollektiivse düstoopia, mis aitas publikul mõtestada oma rolli kurjuse tekkimises ja levimises. „Vivaarium“ tekitas eri põhjustel sügavat ebamugavust ja pani tundma, et „aga mul pole nende teistega midagi ühist!“, seejuures lõi ootamatult ühtekuuluvustunnet ja umbusku teiste kapslite rahva osas ning näitas, kuidas mõttekaaslaste maailm üksikisiku autonoomia vastu pöördub.

    Tartu Uues teatris manasid Maret Tamme ja Joosep Susi esile Ene Mihkelsoni tumeda mälumaastiku „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“, mis moodustas mõjusa terviku eriti tänu Arthur Arula loodud installatiivsele ruumile, mida võimestasid Oliver Kulpsoo valgus, Karl Saksa heli ning etendajate intensiivne lavaline kohalolu.

    Kõige suurema poolehoiu leidis seekord teatris Ekspeditsioon välja tulnud Lauri Lagle „Reis metsa lõppu“, mis paistis silma riskijulge ergu närvi ja seejuures igakülgselt läbitöötatud vormiga. Lavastus oli temaatiliselt aktuaalne, selle kujundid toimisid, metafoorid kõnetasid, rolle sooritas ühtekasvanud trupp ootusi petmata. Lagle on paistnud silma oma otsingulise meelega, mis on avatud haavatavusele, kuid ei tee kompromisse kvaliteedi arvelt. Ka tema ellukutsutud küllaltki noor Ekspeditsioon on saanud etenduskunsti üheks olulisemaks tegijaks.

    Kerri Kotta,

    muusikaauhinna žürii esimees

    2023. aasta uuslavastuste arv muusikateatris oli üllatavalt rikkalik. Siia mahtus nii grandioosseid esindusprojekte kui ka kammerlikku eksperimentaalsust. Ent märgiliseks muutis aasta hoopiski Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi ühislavastus – Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsi tõlgendus William Shakespeare’i „Macbethist“ –, mille puhul ei saa rääkida muusikateatrist ooperi, opereti või muusikali tähenduses. Melodraama võiks olla võti lavastuse vormilise esteetika mõistmiseks, kuid ainult osaliselt. Valdavalt Lepo Sumera sümfooniate materjalil põhinev muusika ei võimendanud ainult emotsioone, vaid artikuleeris ja tõlgendas ning – orkestreeris – ülimalt täpselt lavastuse arhitektuuri ning seda määrani, mis pani unustama osatäitjate sõnateatri tausta.

    Võimuteemad olid esiplaanil ka Elmo Nüganeni lavastuslikus interpretatsioonis Georg Friedrich Händeli ooperist „Julius Caesar“ (Vanemuine), kuid hoopis teisiti. „Macbethi“ film noir’ilik ängistus asendus „Julius Caesaris“ leebe ja mängulise huumoriga. Ooper oli võrdlemisi „täis lavastatud“, kuid tänu lavastaja leidlikele ideedele see pigem rõhutas muusika iseloomulikke jooni kui töötas sellele vastu. Lavastus näis suhestuvat ka barokkooperi eri lavastustraditsioonidega, mistõttu see muutus kohati justkui teatriks teatris, tõlgenduste tõlgenduseks. Ühtlasi oli see vist üldse esimene lavastus, milles astus üles kolm eesti kontratenorit. Vanemuise muusikajuhti Risto Joosti tuleb tunnustada jätkuvalt uute ja ambitsioonikate projektide väljatoojana. „Julius Caesariga“ võrreldes jättis Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“ oma tumeduses ja introvertsuses ehk mõnevõrra tagasihoidlikuma mulje, kuid lõi oma delikaatsuses ja tundlikkuses (lavastaja ja kunstnik Mare Tommingas) võimalused suurepärasteks rollisooritusteks, kus näidata sai end nii Vanemuise püsitrupp kui ka külalised väljast.

    Rahvusooper Estonia katsetas 2023. aastal kahe teosega, mis ooperiteatrite püsirepertuaari just tavaliselt ei kuulu: aasta esimeses pooles esietendus Giuseppe Verdi „Jeanne d’Arc“ (lavastaja Marco Gandini) ning teises pooles Claude Debussy „Pelléas ja Mélisande“ (lavastaja Albert-André Lhereux). Näib, et esimesel juhul tulistati endale siiski jalga, seda vaatamata kaunile muusikale ja väljapaistvatele rollisooritustele – lavastus lihtsalt ei suutnud ooperi mõnevõrra lonkavat dramaturgiat enda kasuks toimima panna, luua piisavalt tugevat kunstilist kujundit (ideed), mis ooperi skemaatilist ja psühholoogiliselt ebaveenvat arengut oleks õigustanud. „Pelléas ja Mélisande’i“ tuleks aga seevastu pidada edulooks ning seda eelkõige muusikalise ja stsenograafilise teostuse, samuti hästi leitud sobivate osatäitjate poolest. Richard Wagneri „Lohengrin“ oli kahe eelmainitu kõrval juba üsna kindla peale minek ning kujunes möödunud aasta üheks mõjuvaima visuaalse esteetikaga muusikalavastuseks (lavastaja Michiel Dijkema).

    On tore, et muusikateatris mõeldakse ka järeltulevale põlvele ja leitakse võimalusi neile lavastada. 2023. aasta suurettevõtmiseks kujunes Vanemuises välja toodud Tauno Aintsi ja Ewert Sundja muusikal „Sipsik“, kuid sümpaatsed olid ka varjuteatri elementidega mängiv Sergei Prokofjevi „Peeter ja hunt“ (Vanemuine) ning omalaadse haridusprojektina, n-ö kogupereooperiks kohandatud Gioachino Rossini „Sevilla habemeajaja“ (Eesti Kontsert).

    Aasta tõi ka vähemalt ühe uue kogu õhtut täitva algupärandi, Timo Steineri ooperi „Crisis“ (Birgitta festival), mis kompositsioonilt osutus problemaatiliseks, kuid lavastuse ja muusikalise teostuse seisukohalt pigem õnnestunuks. See tõstatas küsimuse, kui palju meie artistid esitatava teksti osas ise kaasa rääkida saavad.

    Madli Pesti,

    tantsuauhinna žürii esimees

    Möödunud tantsuaastat vaadeldes pole põhjust välja tuua lavastusi ühendavaid teemasid või vormivalikuid (žürii vaatas 31 lavastust). Tantsustiilide ja teatri­vahendite kasutamine oli väga variatiivne: näidati lavastusi tänavatantsust ja flamenkost kuni tsirkuseelementidega show-tantsuni. Kui millestki puudust tundsin, siis põhjalikumast dramaturgilisest läbitöötatusest ning süvenenumast ja detailsemast tööst liigutusega. Nominentide valik peegeldab tantsumaastiku temaatilist, vormilist ja ka institutsionaalset mitmekesisust.

    Igor Lideri „Muutust“ ja Ingrid Mugu „Soledadi“ ühendab äärmine professionaalsus omas kindlas tantsustiilis. Nad on pühendunud just ühe stiili tutvustamisele ja vaatajale selle justkui ihu ligi toomisele. „Muutuses“ on ühendatud tänavatantsu stiile nüüdistantsu ja ekstreemspordi liikumiskeelega ning see hakkas tantsulavastuste kirjususes erakordselt värskelt silma. Ingrid Mugu tõstab esile midagi, mis tavaliselt esil ei ole – flamenkokunsti, ühe ainulaadse kultuuri- ja tantsunähtuse. Mugu lähenemine on ühtaegu nii intiimne kui ka intensiivne, tema liikumine on pingestatud, rütmid vahelduvad, teda on põnev vaadata.

    Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvel­steini lavastus „Maastik. Keha. Meeleseisund“ leidis aset Koplis e-lektroni omapärases L-kujulises saalis. Laval on viis erilaadse tausta, kehakooli ja kehamäluga tantsijat. Tantsijad kulgevad laval omas ajavöötmes, igaüks tegeleb oma liikumisega ja väljendavad just omaenda kehakogemusi. Omapärase omailma loonud lavastuses tõusid esile tantsijate isiksused ja nende liikumiskeel.

    Tanel Saare lavastus „Kabaree. Põrgu“ VAT-teatris võlus esiti oma impulsi originaalsusega: kas on veel loodud (tantsu)lavastusi, mis tuginevad kunstiteosel, graafikal? Lavastus püüab ekspressiivsete füüsilise teatri ja tantsu vahenditega edasi anda Eduard Wiiralti kahe graafilise lehe meeleolu ja olemust. Siin on keskendutud kindlale ideele ja töötatud sellega lõpuni. Tulemus on täis energiat, intensiivne ja põhjalik.

    Aasta tuumakaima ja terviklikema tantsulavastuse lõi Sveta Grigorjeva, kelle „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ valiti üksmeelselt laureaadiks. See poeetilis-poliitiline tantsulavastus on harukordne oma kõikide elementide ühtsuses ja sõnumiselguses. Mõte, et isiklik on poliitiline, tuuakse vaatajani kehalise tunnetuse kaudu. Lavastus on põhjalikult läbi töötatud, kõik elemendid – liikumine, sõna, valgus, muusika, publiku kaasamine – on omavahel täpselt doseeritud.

    Anu Ruusmaa,

    balletiauhinna žürii esimees

    Balletiauhinna žürii seekord nimetatud nominentide sekka jõudsid Laura Maya ja William Newton Eesti Rahvusballetist ning Raminta Rudžionytė-Jordan Vanemuisest.

    Laura Mayal oli mullu mitmeid õnnestunud solistirolle: Medora lavastuses „Korsaar“, Blanche lavastuses „Tramm nimega Iha“, Naine lühiballetis „Open Door“ ja pas de trois lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“ ning Klara lavastuses „Pähklipureja“. Maya jäi meelde kui suure arengu läbi teinud väga töökas ja repertuaaris mitmekülgselt hõivatud balletiartist. Tema rollilahendused on arenenud emotsionaalselt rikkamaks ja värvikamaks.

    William Newton on meestantsija, kes pälvis nominatsiooni oma värvikate ja kirglike soolorolli lahendustega: Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagio lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“, Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“. Tema rollilahendused on hea lavalise kohaloluga ning emotsionaalselt nüansirikkad ja läbi mõeldud. Lavapartnerina jääb silma tema hooliv ja lugupidav, kuid ka täpne suhe baleriini.

    Raminta Rudžionytė-Jordan jäi silma Aale rollis Jevgeni Gribi lavastuses „Tuhkvalge“. Tema küps, läbimõtestatud ja tundlik rollilahendus köitis terviklikkusega.

    Lisaks nominatsiooni pälvinuile valmistas rõõmu Jevgeni Gribi esimene täispikk ballett „Tuhkvalge“ Vanemuises ning Ketlin Oja debüüt koreograafina projektis „Tantsi mulle muusikat“ koostöös pianist Johan Randverega. Grib on tänapäeva balletile omase huvitava ja areneva käekirjaga noor lavastaja-koreograaf. Oja on alles oma koreograafitee alguses. Eesti ballett vajab meie omi lavastajaid.

    Silma on jäänud ka meil populaarsed balletigalad. Sooviks näha balletigalade puhul paremat läbimõeldust: see puudutab nii nende pikkust kui ka seda, et pakutav on vaja siiski läbi lavastada. Siiani on kõige meeldivamalt silma jäänud „Suveöö balletigala“, kus publikul on võimalus näha hea maitsega ja läbimõeldud kontsertlavastust.

    Keiu Virro,

    Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees

    Teatri kõige tugevam mõju kipub avalduma (eri vanuses) noortele. Viimased kaks aastat on mul Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žüriis olnud huvitav võimalus jälgida, kuidas just see teatrivaldkond on meil arenenud. (Kahjuks on meil erinevalt paljudest teistest riikidest teadustöid noore vaataja teatrist ja selle mõjust veel vähe.)

    Tervikpildi üle pole põhjust kurta. Enamik teatreid teadvustab noore vaataja olulisust ja nii mõnelgi on eraldi haridusprogramm. Lavastusi on kõikidele vanusegruppidele (ehkki mõnele võiks valikut olla rohkem) – seda peegeldavad ka selleaastased nominendid. Näiteks Helena Krinali fantaasiaküllane „Kujumuutja“ (MTÜ Krinalmansour) sobib kõige pisemale vaatajale. Laureaadiks valitud Laura Jaanholdi lavastatud „Kurjus“ (Endla teater) eeldab publikuks pigem vanema kooliastme noori.

    Tervikuna väärib esiletõstmist Vene teater. Põhjus: tõeliselt mitmekülgne lavastuste valik noorele vaatajale. Nominentide hulka jõudis Vene teatrist Dmitri Petrenko „Seotud“, kus käsitletakse sõltuvust, mässumeelsust, keerulisi peresuhteid.

    Ja mõistagi Eesti Noorsooteater, mis on seekord esindatud kahe lavastusega, „Frideberta“ (lavastaja Mikk Jürjens) ja „Kasvav kuu“ (lavastaja Johan Elm). Valikut oleks olnud rohkemgi. Pole ka ime. Juba mitu aastat on Eesti Noorsooteater üks meie tugevama repertuaariga teatreid. Mitte ainult noorele vaatajale, vaid tervikpildis.

    Laureaati valides oli žürii otsus konsensuslik. „Kurjuse“ puhul on tähtis selle kunstiline terviklikkus. Lavastus ei lase liugu vaid mõjusal teemal, ehkki see annab ülejäänule selgroo. „Kurjuses“ käsitletakse küsimusi, kuidas mõjutab perekonnas kogetud vägivald last hiljem; kui raske või keeruline on sellele vastu hakata; milline mõju on koolikeskkonnas vägivallal. Illimar Vihmari lavakujundus loob siin olulise tasandi. Kuigi suurem osa lavastuse tegevusest toimub internaatkoolis, on taustal meenutuseks keerlemas ühe peategelase vanemate elu, mis ei lase kordagi unustada, et hoolimata näilisest argisusest on just see põhjuste kogum, millega ja mille vastu peab peategelane küllap terve elu võitlema.

  • Kes kõigutab filmivaldkonna paati?

    ANNIKA A. KOPPEL

    Seminar „Eesti filmitootmine – projektipõhine eluviis või jätkusuutlik ettevõtlus“. Sõpruse kino, Tallinn, 19. III 2024.

    Sõpruse kino sai 19. märtsi hommikul pilgeni noori inimesi täis. Toimus filmitööstuse klastri ja kinoliidu korraldatud seminar „Eesti filmitootmine – projektipõhine eluviis või jätkusuutlik ettevõtlus“. 250 osavõtja seas oli filmiettevõtjaid ning loomingulisi ja tehnilisi töötajaid.

    Juba osalejate arv näitab, et teema on aktuaalne. Filmivaldkond pole kunagi stabiilsusega hiilanud ja on eriti kriisiaegadel enamasti valusalt pihta saanud. Käibesse läinud nali „Kes mängib golfi, kes sõidab jahiga, kes teeb filmi“ viitab asjaolule, et filmi võid sa ju teha, aga elamise raha peab mujalt tulema.

    Alustuseks veidi statistikat. Eesti filmi vaatajate arv 2023. aastal oli üle 600 000, mis hakkab lähenema koroonaaegsele näitajale. Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitali toel valmib aastas 5-6 mängufilmi, keskmine mängufilmi eelarve on 1,27 miljonit eurot. Mängufilmidele eraldatakse aastas kokku 4 miljonit, mille eest saab teha viis filmi, kusjuures EFI maksimaalne mängu­filmile eraldatav toetus on 900 000, kulkast tuleb juurde 200 000. Muud rahastusallikad on pigem marginaalsed, suurema eelarvega filmi tegemiseks läheb vaja rahvusvahelisi kaastootjaid.

    Võrdluseks: keskmine mängufilmi eelarve Euroopas on 2,06 miljonit eurot. Üks erinevus Euroopa ja Eesti vahel on veel see, et kui Euroopa produtsendid saavad arvestada filmi ettemüügist voog­edastusplatvormidele 34% eelarvest, siis Eestis sellist võimalust ei ole. Raha tuleb Euroopas eelarvesse ka tagasi­makse­süsteemide (cash rebate ja tax rebate) kaudu umbes 17% ulatuses.

    Eestis valmib filme ka ilma riigi toetuseta, erasektori rahastusega, ning nende eelarved jäävad hinnanguliselt 300 000–500 000 kanti. Mängufilmi on tehtud ka väga väikese eelarvega, näiteks praegu veel kinodes linastuva „Mo mamma“* maksumuseks hinnatakse 60 000–80 000 eurot. 2014. aastal tegi Veiko Õunpuu „Roukli“ umbes 15 000 euroga. Sellised filmid sünnivad suure entusiasmi ja loomingulise põlemise puhangutest, kuid selline tootmisviis ei ole kindlasti jätkusuutlik.

    Filmitööstuse klastri tegevjuhi Piret Tibbo-Hudginsi sõnul toetub eesti film kahele sambale: „Esimene on kodumaine film, mis otsib riiklikule toetusele lisaks alternatiivseid rahastusvõimalusi nii erasektorist kui ka filmide edastamise platvormidelt. Teine sammas on tööstust toetav Film Estonia, mis on alates 2016. aastast toonud Eesti majandusse ligikaudu 73 miljonit eurot.“

    Produtsent Lili Pilt esitas tabeleid teenuste hindadest konkureerivates maades.

    Film Estonia tagasimakseprogrammi kaudu toetatakse Eestis tekkivaid tootmiskulusid 20–30% ulatuses, piirmäär on 4 miljonit aastas. Eesti filmitööstust toetatakse selle kaudu, et siinsetel produtsentidel avaneb võimalus teha koostööprojekte ja meie võttemeeskonnad ning filmisektori töötajad saavad tööd ja palka, mida ilma nende projektideta ei oleks.

    Stellar Filmi produtsendi Evelin Penttilä sõnul on Eesti cash rebate süsteem üsna lihtne – siin pole tähtaegu, menetlus ja audit toimuvad 30 päeva jooksul. Film Estonia on alates 2016. aastast toonud valdkonda raha juurde – väljamakseid on tehtud 57 projektile kokku 21,6 miljonit, mis omakorda jätsid Eestisse mitu korda rohkem raha.

    Eesti turundamine võttepaigana on keeruline, sest me ei paista eriti millegagi silma: asume rohkem idas kui läänes, oleme pigem kallid kui odavad. Projektid tulevad meile peamiselt kellegi isiklike kontaktide kaudu. Film Estonia rahastus sõltub kahjuks ennekõike poliitilisest tahtest nagu palju muudki, ja selle ebastabiilsuse tõttu jäävad paljud projektid Eestisse ka tulemata.

    Produtsent Lili Pilt esitas tabeleid teenuste hindadest konkureerivates maades. Andmehulka oli kohapeal raske hinnata, kuid publiku hulgast, kus igaüks oma valdkonna hindu vaatas, kostis reaktsioone, mille põhjal võis arvata, et võrdlus ei ole meie kasuks. Sissevaateid valdkonda tegid produtsendid teemal „Miks me kaotame cash-rebate-projekte ja reklaamfilme naabermaadele: meie eelised ja puudused, seisakute ja tootmise sesoonsuse põhjused“. Filmi­kunstniku ameti muredest ja rõõmudest Eesti, Ungari ja Leedu mängufilmide näitel rääkis Tiiu-Ann Pello.

    Erinevate osakondade esindajad arutlesid, kas filmitegemises on kokkuhoiukohti. Kõlama jäi see, et pikem ettevalmistusperiood ja stsenaariumi täpne eelnev ajastamine aitaks platsil tõhusamalt tegutseda ja materjali paremini planeerida. Protsessi tuleks mõista, mitte üritada nui neljaks mopeediga kuule sõita. Tõdeti, et täispikk mängufilm eeldab teatud kogemusepagasit. Kogemuse saamiseks kõlas soovitus minna lihtsalt sõpradega metsa ja teha üks film.

    Veel arutleti, kuidas vabakutselise filmitegijana planeerida karjääri pidevalt muutuvas filmitööstuses. Kuidas suhestuvad omavahel aastatepikkune kogemus, filmikooli diplom ja entusiasm? Tõdeti, et tegelikult kool eluks ette ei valmista, ehkki praktika osakaal on aastatega kasvanud. Ka loovprodutsendi elu on sama mis vabakutselisel, sest põhileiva peab lauale tooma mingi muu tegevus.

    Päeva lõpetas režissööride arutlusring teemal „Edukas kodumaine film on filmivaldkonna prestiiži alustala: režissööride vaade Eesti filmitööstusele ja oma ametile“. Vestlust juhtis Marta Pulk ning osalesid Moonika Siimets, Veiko Õunpuu ja Martti Helde. Esmalt püüti sõnastada, mis on üldse edukas film. Siimetsa arvates on hea film selline, kuhu õnnestub midagi ennast inspireerivat sisse panna, nii et see ka teisi puudutab. Õunpuu sõnul peaks edukas film olema kunstiline, üldistusjõuline, mõjuma esteetiliselt värskena ja üldisest taustast eristuma. Helde lisas, et seda peaks keegi ka vaadata tahtma, s.t see peaks inimestele korda minema.

    Moonika Siimets, kellel valmib komöödiafilm „Must auk“, jagas oma häid kogemusi Soomes töötamisest: „Soomes inimesi hoitakse ja väärtustatakse. Sain seal kuidagi eluisu tagasi. Soomlased pole nii frustreerunud kui meie ja oskavad probleemidega paremini toime tulla, minu kui režissööri vajadustega arvestatakse.“

    Siimetsa arvates tuleks loojat usaldada, kuid pahatihti hakatakse teda suruma mingitesse skeemidesse. Veiko Õunupuu sõnastas, et tark strateegia otsib isikupära, mudeli järgi filmi­tegemine viib vaid ühtlase ökosüsteemi toimimiseni, mis tekitab vaid tuima ja igava mürafooni. Tähelepanu äratab, kui miski on teisiti ja teos on kõneväärt, unikaalne. Kõik algab režissööri puhul ikkagi isiksusest – sellest, kas tal on omadused, mis võimaldavad edukat filmi teha.

    Tõdeti, et Eestis on režissöör kõige vähem platsil viibinud isik, sest filmi saab teha nii harva. Jäme ots on tootjate käes. Režissöör ei saa meie süsteemis oma filmile ise raha taotleda, ta on töövõtja, ehkki võib siis oma töö eest arveid esitada. Muidugi tahaksid režissöörid platsil töötada puhanud ja väärilist tasu saava meeskonnaga, mis pahatihti nii ei ole. Kõlas üleskutse streikida – režissöörid seda küll teha ei saa, aga kedagi ei saa ka sundida töötama raha eest, mille eest ei ole võimalik ära elada. Õunpuu ütles, et tema on teinud filmi ka 15 000 euro suuruse eelarvega, mis oli väga ebamugav ja niimoodi siiski filmi teha ei saa. Režissööri olukord on halb, ta ei ela oma tööga Eesti Vabariigis ära, aga ootused ja nõudmised talle on kõrged. Ja see ei ole koht, kus võtta probleem teadmiseks ja koosolekuga edasi minna, vaid kindlasti tuleb ka midagi ette võtta.

    Arutelust ei tulnud kuidagi välja, et filmitegemine võiks olla jätkusuutlik ettevõtlus. See on ikkagi projektipõhine eluviis, millele on omased suur risk, ebastabiilsus, sesoonsus ning napi sissetulekuga või üldse ilma sissetulekuta perioodid.

    Päeva juhi Evelin Penttilä kokkuvõte kõlas: „Jääme ikka kõik ühte paati!“ Oli hea, et kõikidest muredest räägiti ning hakati paremini mõistma, mis vetel me seilame. Probleemidele lahendusi muidugi käigupealt ei sünni, aga ehk need kunagi tulevad. 23 aktiivset filmiettevõtet koondav MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster ja Eesti Kinoliit oma 409 liikmega peaks olema ühiskonnas piisav jõud, et tõhusalt tegutseda valdkonna parema toimimise nimel.

    * „Mo Mamma“, Eeva Mägi, 2023.

  • Esivanemate ja sõja varjud

    BORIS TUCH

    Tänavu möödus sada aastat legendaarse filmirežissööri Sergei Paradžanovi sünnist, kelle 1964. aastal Kiievi Dovženko-nimelises filmistuudios tehtud „Unustatud esivanemate varjud“1 sai uue, ennenägematu filmikeele sünniks. Veebruaris toimus sel puhul Artise kinos Paradžanovi filmide retrospektiiv, kuhu oli temast rääkima kutsutud silmapaistev ukraina filmiteadlane ja stsenarist Serhi Trõmbatš.

    Kas nüüd, kui käib Putini režiimi valla päästetud sõda, kujunes teekond Ukrainast Eestisse väga pikaks?

    Jah. Sõitsin bussiga 36 tundi. Marsruut kulges läbi Poola, Leedu ja Läti. Võin öelda, et mingis mõttes sõitsin ma läbi pool Ida-Euroopat.

    Järelikult oli selleks pingutuseks põhjust?

    Jah, seda enam et Paradžanovi 100. sünniaastapäev on äratanud jälle suurema huvi tema loomingu vastu. Minule ja teie põlvkonnale on Paradžanov pärast „Unustatud esivanemate varjude“ valmimist üks maailma filmikunsti ja kogu maailmakultuuri iidoleid. On ju ajajõgi viinud nii palju inimesi filmimaailmast unustusse, kuid Paradžanov on jäänud meiega samale kaldale. Mulle meenub tema film „Surami kindluse legend“2. Seal ehitatakse kindlust, et kaitsta Gruusiat võõramaiste sissetungijate eest. Müür variseb iga kord kokku. See jääb püsti alles siis, kui leidub kangelane, kes on valmis end ohverdama, laskma end seina müürida. Arvan, et Paradžanov sisenes sümboolselt poeetilise filmikunsti seina – ja tänu temale seisab see siiani oma kohal. Ta on – otsustan seda Kõjivi järgi – äratanud tohutu huvi ka noorte vaatajate hulgas. Tema filmide seanssidel on saalid täis. Keegi ei lähe ära, kuigi tegemist on raskete filmidega, vähemalt noortele, kes on kasvatatud Hollywoodi toodete vaimus.

    Serhi Trõmbatš: „Sõda on teinud Ukraina kineastide noore põlvkonna eri ilmingute suhtes vastuvõtlikumaks ja märksa kalgimaks.“

    Mida noored siis leiavad selles raskes filmikunstis?

    Arvan, et eeskätt Paradžanovi loodud maailma ilu. Jah, nad on kasvanud koos Hollywoodi filmidega, märuliga, jutustavate trikifilmidega. Ma nimetaksin seda Mélièsi filmikunstiks XX sajandi alguse prantsuse režissööri Georges Mélièsi järgi, kellest said algused filmitrikid ja filmifantastika. Mélièsi film on tsirkus, see on illusioon, kuid Paradžanov oli selle suhtes ükskõikne. Tema ise lõi illusioone alati ja kõigest, omaenda elu kaasa arvatud. Ja noori lummab tema oskus nõiduslikku illusiooni luua.

    Kuidas juhtus, et Thbilisi armeenlane, kes lõpetas Moskvas Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK), seisis Ukraina poeetilise filmikunsti taassünni lätete juures?

    Ta kogus endasse käsitamatul kombel eri rahvaste kultuurimahlu, töötas ühtviisi jõuliselt ukraina („Unustatud esivanemate varjud“), armeenia („Sajat nova“ ehk „Granaatõuna värv“3) ja gruusia („Surami kindluse legend“) materjaliga. Olgem täpsed: Ukraina poeetilise filmikunsti looja on siiski Oleksandr Dovženko.

    Nii et teil on kaks armastust, Dovženko ja Paradžanov?

    Jah, kaks peamist armastust. Oma raamatu „Oleksandr Dovženko. Jumalate hukk“4 eest sain ma 2007. aastal Ukraina riikliku preemia. See on ainus kord, kui see preemia on antud filmiteadusliku uurimuse eest. Praegu töötan ma Dovženkot käsitleva raamatu kallal, millega tahan avada mõningad tema loomingulise biograafia saladused.

    Kuidas need kaks meistrit omavahel seotud olid?

    Nad sidus ühte Paradžanov ise. Dovženko oli kinematograafia instituudi diplomifilmide hindamiskomisjoni esimees ja Paradžanovi film ei meeldinud talle üldsegi! Paradžanovile oli see šokk. Ta jumaldas Dovženkot, aga äkki sülitas see jumalus tuld ja tõrva, öeldes: „Sa ei ole mitte keegi, välja filmikunstist!“

    Aga! … Te ju mäletate, et võimude käsul mõisteti Paradžanov viieks aastaks vangi, allumatuse pärast. Ta ei olnud õigupoolest dissident, kuid käis võimudele väga närvidele sellega, et rääkis, mida mõtles. Ja kuna NSV Liidus poliitilisi vange justkui ei olnud, väänati talle häbiväärne paragrahv, millega laagritest eluga ei oleks pääsenud. Tema aga jäi ellu. Paradžanovi kaitseks astusid välja kogu maailma silmapaistvad kultuuritegelased ja, vabanenud pärast vangistust enne tähtaega, nelja aasta pärast, ütles ta: „Ma maksan Ukrainale kätte armastusega.“ Nii ta maksis armastusega kätte Dovženkole, nimetades teda oma armastatud õpetajaks ja rääkis, et on tunglakandja, sest geeniuse käest läks see tema kätte. Paradžanov tekitas alati enda ümber müüte ja faktidena neid uskuda ei saa – need olid tema vaimusünnitis. Ühe müüdi järgi olla Dovženko öelnud, et Paradžanov on ukrainalik mõtlejatüüp. Ei midagi sellist, aga ta oli tõepoolest Dovženko järgija. Mitte otseses mõttes, vaid mateeria hingestamisel ja taasloomisel. Just seda tegi ta „Unustatud esivanemate varjudes“, taastades ülima täpsusega hutsuulide maailma.

    Olen vaadanud seda filmi vist viis või kuus korda ja iga kord on selles avanenud midagi uut. Nüüd, viimasel korral, tuli kogu täiuses esile iidne paganluse vaim. Ja karnevalistiihia, milles peale kummalise, harjumatu lõbutsemise on ka midagi õudset – surma hingust.

    Sel ajal, kui Paradžanov tegi oma „Unustatud esivanemate varjud“, oli filmikeel kurnatud. Nõukogude filmikunstis domineeris ametlikkus. See on üldse laiem probleem: tsivilisatsiooni ja kultuuri vastandumine. Tsivilisatsioon kannab endas ülespuhutust, inimese sisemaailma vaesumist. Paradžanov aga läks lätete juurde, rahvakultuuri juurde.

    Ja neist lätetest sündis see Ukraina poeetiline filmikunst, mis sai järje Juri Iljenko, „Unustatud esivanemate varjude“ operaatori ja peaosatäitja Ivan Mõkolaitšuki loomingus?

    Teate, Ivan Mõkolaitšuk oli Bukovõnast pärit ja rõhutas alati, et on hutsuul. Ma tundsin teda üsna hästi. Kui tema õpetaja Viktor Ivtšenko viis Ivani, tollase teise kursuse tudengi, Paradžanovi juurde ja soovitas teda peaossa, suhtus Paradžanov algul sellesse skeptiliselt. Siis aga mõistsid nii Ivtšenko kui ka Paradžanov, et Ivanil ei olegi vaja kedagi mängida. Ta ise kuulus sellesse maailma.

    1979. aastal tegi ajakiri Iskusstvo Kino mulle ülesandeks kirjutada artikkel Ukraina poeetilisest filmikunstist. Artikkel ilmus ja selle eest oleks mind peaaegu Kiievi Riikliku Ülikooli aspirantuurist minema löödud.

    Mille eest siis?

    Ukrainas oli niisugune filmikunst keelatud.

    Aga selleks ajaks oli Juri Iljenko „Musta märgiga valge lind“5 jõudnud saada Moskva rahvusvahelise filmifestivali kuldauhinna. Võiks arvata, et see film oli juba kinnitatud ja heaks kiidetud kõige kõrgemal tasemel?

    Ukraina kompartei juhtkonnale ei tähendanud see midagi. 1974. aastal anti välja keskkomitee määrus, kus oli öeldud, et see on „etnograafilise kallakuga film“, loe: natsionalistlik. See film suruti läbi suurte raskustega. Stsenaariumi kirjutasid Iljenko ja Mõkolaitšuk kahekesi. Film räägib sellest, et sõda lõhestab perekondi, vend sõdib venna vastu.

    Ivan pidi mängima Oresti, negatiivset tegelast, kes läheb metsa võitlema punastega. Ülemustele see ei sobinud: „Teie mängisite Tarass Ševtšenkot, mängisite peaosa filmis „Komissarid“6, kuidas siis nüüd mässajat-natsionalisti? Vaataja tuleb teie poolele üle. Ei, te mängite Pjotrit, kommunisti.“ Oresti osas on Bogdan Stupka, keda tundsid tollal veel vähesed. Filmis on ta küll negatiivne tegelane, kuid traagiline kangelane, kellele vaataja kaasa tunneb.

    Teie stsenaariumi järgi valminud dokumentaalfilm Paradžanovist kannab pealkirja „Ohtlikult vaba inimene“7. Kas vaba inimene olla on alati ohtlik?

    Jah. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.

    Kas ka demokraatlikus ühiskonnas võib isiksust ähvardada oht?

    Ja veel milline! Isegi USAs. Sellest räägib Ameerika filmikunst üpris ausalt. Armastatud süžee: üks inimene ümberringi valitseva ebaõigluse ja alatuse vastu. Üksik kangelane. Vaba inimene on vaba ka selle poolest, et ta ei tunnista barjääre, ta esitab väljakutse. Muide, ka Paradžanov ise oli niisuguse loo kangelane. Ta ei kartnud ja heitis võimudele kinda, aga oli miskipärast veendunud, et teda ei puudutata. Esiteks, kes oleks võinud kahtlustada ukraina natsionalismis Thbilisi armeenlast? Teiseks, pärast „Unustatud esivanemate varje“ tunneb teda kogu maailm, ja reageerib.

    Aga võimudel oli temast kõrini. Seal, kus oli koos juba üle kolme inimese, sattus ta hoogu, taipamata, kes teda kuulab. Te ju teate, et kui on inimene, siis paragrahv leitakse alati. Ta oli ohtlik iseendale. Kõik algas sellest, kui „Unustatud esivanemate varjud“ saadeti Mar del Plata festivalile. Seepärast, et Argentinas kuulus ukrainlaste kogukonda 300 000 inimest. Umbes nii, et las vaatavad muinasjuttu hutsuuli Romeost ja Juliast. Keda see peale nende huvitab? Ja kui pandi kokku delegatsiooni festivalile sõiduks, ütles ta: „Mulle andke ühe otsa pilet.“ Ja film sõitis, aga selle looja jäi koju. Ta oli mänguline inimene. Karnevali­inimene. Talle meeldis väga endale maske ette sättida. Ullike? Ei, pühak, kes rääkis, mida mõtles.

    Kas sõda on Ukraina filmikunsti väga tugevasti mõjutanud?

    Sõda on teinud kineastide noore põlvkonna eri ilmingute suhtes vastuvõtlikumaks ja märksa kalgimaks. Ja nii pole lugu ainult kineastiga. Te olete õnnega koos: te ei puutu kokku sellega, et magama heites ei tea, mis saab hommikul, kas üldse elusana ärkad. Putini raketid ju lendavad tavaliselt öösiti. Eile helistasin koju ja kuulsin: rakett tabas elumaja, mitu inimest sai surma, ligi nelikümmend haavata.

    Kas see mõjub väga negatiivselt suhtumisele vene keelde, vene kultuuri?

    Jah. Gogol on alles jäetud. Tema kirjutas küll vene keeles ja oli vene kirjanduse klassik, kuid tegi ühtaegu tohutu palju ka Ukraina heaks, ukraina kultuuri heaks. Kui ta oleks kirjutanud ukraina keeles, oleks tema looming jäänudki Ukrainasse, aga nii oleks temast saanud maailmaklassik ja ta oleks tõstnud Ukraina ülemaailmsele tasemele. Isegi Tolstoid ei austata, kuigi ta oli Vene isevalitsuse ja imperialismi veendunud vastane. Teisest küljest on see mõistetav. Kui vene keeles antakse käsk tulistada välja raketid, mis langevad öösel Kõjivis elumajadele ja tapavad rahulikke elanikke, siis on raske isegi Lev Tolstoid kaitsta.

    Aga venekeelsed ukrainlased võitlevad ju samuti oma kodumaa eest?

    Võitlevad küll. Lvivis elab keegi Irina Farion, kes kirjutas: „Muidugi on hea, et nad kaitsevad Ukrainat, aga miks ei võiks nad rääkida ukraina keeles?“ Kui aga inimene seab oma lauba kuulide ette, siis peab teda austama, ja ei ole eriti tähtis, mis keeles ta räägib. Seda enam et on palju ukraina keelt rääkivaid tõpraid, kes sõja ajal varastavad ja selle pealt rikastuvad. Ja seda ajal, kui paljud sellised nagu Paradžanovi „Surami kindluse legendi“ kangelased on valmis end oma riigi vabaduse nimel ohvriks tooma. Sõja esimese laine ajal, kui Vene väed sissetungi alustasid, seisid sõjakomissariaatide juures tohutud järjekorrad. Teiselt poolt aga rikastusid paljud komissarid nagu šeigid, müües vabastust sõjaväeteenistusest. Mina olen veendunud: kui inimene sõja ajal teenib vere pealt, ei ole ta enam inimene! Ja karistus tuleb talle mõista sõjaaja seaduste järgi.

    Kas olete optimist?

    Kuidas siis teisiti? Kui olla selles olukorras pessimist, siis me kaotame. Meil filmikroonika stuudios töötas üks Izrail Epstein, tüüpiline juudi tarkpea, otsekui prohvet Mooses. Ta rääkis, et kõik on taevas ette kirjutatud, igaühele meist on antud pilet, kuid sellele ei ole märgitud lõppjaama saabumise aega. Nii ma ei ruttagi. Olen 73aastane ja loodan veel mõne raamatu kirjutada.

    1 „Тіні забутих предків“, Sergei Paradžanov, 1965.

    2 „Ambavi Suramis tsikhitsa“, Sergei Paradžanov, 1985.

    3 „Sajat nova“, Sergei Paradžanov, 1969.

    4 Serhi Trõmbatš. Олександр Довженко: Загибель богів, 2007.

    5 „Білий птах з чорною ознакою“, Juri Iljenko, 1971.

    6 „Комісари“, Mõkola Maštšenko, 1971.

    7 „Опасно свободный человек“, Roman Širman, 2004.

  • Narva eesti gümnaasium ja põhikool

    IVAN SERGEJEV

    Narva eesti gümnaasium ja põhikool. Arhitektid Lisette Eriste, Gert Guriev, Karin Harkmaa, Markus Kaasik, Jana Pärn, Annika Valkna, Anne Vingisar (3+1 arhitektid), maastikuarhitektuuri lahendus Lootusprojektilt. Arhitektuurivõistlus toimus 2020., hoone avati 2024. aastal. Mõned kuud tagasi avati Narvas eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoone. Paratamatult on iga suurema ja tähtsama hoone rajamise taust ja tähenduste pusle mitmekihiline. Selle konkreetse hoone puhul on see eriti tajutav.

    Üks kooli tähenduse tõlgendusi on rääkida sellest kui integratsiooni ja Eesti riigi kohalolu kehtestamise projektist. Teine tähenduskiht on see, et suurem osa linnaku rajamiseks kulunud investeeringust tuli Euroopa Liidust. Tänavu, mil Eesti tähistab NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse 20. aastapäeva, on eriti asjakohane mõelda sellele, kui palju meie avalikust taristust on ehitatud Euroopa Liidu toel.

    Neid tähendusekihte on teisigi, aga siinkohal käsitleme eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoonet eelkõige majana ning sellest vaatenurgast on selle tähendus kokkuvõtlikult järgmine: linnaku rajamine on üks suur samm Narva ajaloolise vanalinna taaselustamise poole.

    Linnaruumi kujunemine

    Minu arust on Narva eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoone tähelepanuväärne selle poolest, et aluseks olevad linnaehituse põhimõtted on punase joonena läbinud hoone saamislugu ning on selgelt tajutavad ka valmis objektis. Väidan, et see maja võiks olla õpikunäide sellest, kuidas järjepidevalt luua head ruumi läbi eri dokumentide, ruumiloomise tasandite ja menetluse ning kuidas juriidiliselt kodeeritud põhimõtted võiksid suurepärase arhitektuurilahenduse tulemusena efektselt avalduda ühes valmis majas.

    Narva vanalinna üldplaneeringus ei ole ette nähtud hävinud ajaloolise vanalinna otsest kopeerimist või taastamist, vaid ajaloolise pärandi markeerimist ja eksponeerimist. Üldplaneeringu järgi peavad uued hooned austama ajaloolist pärandit, kuid need tuleb siiski lahendada tänapäeva arhitektuuri põhimõtete järgi. Näiteks, kui üldplaneering näeb ette ajaloolise (ennesõjaaegse) tänavavõrgustiku taastamise, tuleb uute ehitusalade määramisel lähtuda ajaloolise hoonestuse struktuurist. Hoonestuse kavandamisel peab lähtuma vanalinnale omasest hoonestuslaadist, mis arvestab ning väärtustab nii mahult kui ka arhitektuurselt lahenduselt taasloodavat vanalinna keskkonda ning ehitusmaterjalidena tuleb eelistada vanalinnale iseloomulikke materjale, fassaadiviimistlusi, arhitektuuridetaile ja -elemente.

    Uus Narva hariduslinnak on inimmõõtmeline, sopiline ja sisehoovidega, austab ajaloolist keskkonda, kuid on julgelt tänapäevane.

    Tulemusena peaks sündima hävinud ajaloolisele vanalinnale omane rohkete soppide ja sisehoovidega liigendatud, perimetraalne ja inimmõõtmeline linna­ruum, kus austades ajaloolist konteksti ollakse julgelt tänapäevane.

    Sellest visioonist johtuvalt oli Kraavi tn 1 maa-ala detailplaneeringus – millega kehtestati 2020. aastal Narva eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoone ruumilised põhimõtted – ette nähtud, et suurem osa endisest hoonestusest tuleb lammutada, krunt jagada kolmeks ja niimoodi anda võimalus kahe eraldi hoonemahu rajamiseks ning Hariduse tänava ajaloolise sihi taastamiseks. Samal kinnistul asuv vana neljakorruseline gümnaasiumihoone oli kooli vajadusi silmas pidades liiga suur ning eiras ajaloolist linnaehituslikku loogikat, sest oli ehitatud kunagise tänava kohale. Pikkade vaidluste tulemusena otsustati säilitada 1960. aastal rajatud 1930. aastate funktsionalismi kopeeriv nn II keskkooli vana korpus ning integreerida see uude lahendusse. Eesmärk oli tiheda keskkonna võimaldamine, nii et kruntide täisehituse protsendiks määrati 70. Uue hoonestuse korruste hulk varieerus kahest neljani, matkides ajalooliste hoonemahtude mängulisust ning tagades ühtlasi Vestervalli ja Kraavi tänava ristmikult säiliva arhitektuuriväärtusliku hoone vaadeldavuse.

    Tulemuseks sündis ruumilahendus, millega taastati Hariduse ning Moonalao tänava ajalooline siht ning tekkisid eeldused kahe hoone rajamiseks: ala lõunapoolsemas osas sai võimalikuks kuni neljakorruselise koolihoone rajamine ning ala põhjapoolses osas eraldiseisva kahekorruselise lasteaia rajamine.

    Arhitektuurivõistlus

    Õppekompleksile ja seda ümbritsevale avalikule ruumile parima arhitektuurilahenduse leidmiseks kuulutati 2020. aastal välja arhitektuurivõistlus. Võistluse korraldaja oli Riigi Kinnisvara AS, tellijaid oli aga kaks: Narva linnavalitsus pidi esialgse plaani järgi olema põhikooli ja lasteaia omanik ning haridus- ja teadusministeerium vastutama riigigümnaasiumi eest.

    Lähteülesanne oli üpris keeruline.

    Esiteks pidi õppekompleksi arhitektuurilahendus rahuldama väga erinevas vanuses õppijate vajadusi ning jagama ruumi nende vahel loogiliselt, samal ajal pidi tekkima ühtse õppelinnaku tunnetus.

    Põhikooli ja riigigümnaasiumi ühes hoones pidid täisväärtuslikult funktsioneerima kaks eraldi asutust, mille õppeprogrammid, ruumivajadus ja kultuur olid erinevad, kuid mille ühisala pidi kõnetama mõlema asutuse õpilasi, pakkuma tundlikku ja voolavat ruumikogemust.

    Teiseks oli mainitud asutuste ruumivajadus suhteliselt dünaamiline. Viimase aja tendentsid näitavad, et ühest küljest Narva elanikkond väheneb, teiselt poolt kasvab eestikeelse õppe populaarsus venekeelsete perekondade seas ja Narva side ülejäänud Eestiga tiheneb. Seega pidid võistlusel osalejad olema valmis selleks, et klasside täituvus aastati erineb. Võistluse väljakuulutamise ajaks oli Narva eesti gümnaasiumis kujunenud olukord, kus mõnes klassis oli 12 õpilast, mõnes 20.

    Rajatav õppekompleks pidi seega kandma ka vastutust lõimimise eest. Ühelt poolt pidi linnaku missioon olema Eesti kõige suurema venekeelse elanikkonna osakaaluga linnas kõrgetasemelise eestikeelse hariduse pakkumine. Teisalt ei tohtinud õppekompleks mõjuda, kujundlikult väljendudes, n-ö Eesti saatkonna või bastionina.

    Lõpetuseks, kompleks pidi sobituma kirjeldatud abstraktsesse ajaloolisesse keskkonda, mida de facto ei eksisteerinud.

    Sellest kõigest lähtuvalt võis võistlust pidada lõimimise harjutuseks, mille põhiülesanne oli vastanduvatest ideedest elegantse ruumiterviku loomine. Võistlusele esitati 13 ideekavandit, millest võitjaks tuli 3+1 arhitektide esitatud kavand „Duo“.

    Žüriilt sai „Duo“ esikoha tänu selgele ruumilahendusele ja struktuurile. Suhteliselt lihtsa vaevaga olid arhitektid galeriide ja üleminekutega loonud mitmekesise meeldiva siseruumi. Lahendus oli kompaktne, põhjalikult läbi töötatud ning põimis suurepäraselt ka ajaloolise hoonemahu. Esimese korruse fassaad lõi otsekontakti hoone sisemuse ja ümbritseva linnaruumi vahel.

    Narva eesti gümnaasiumi uut hoonet iseloomustavad värvilised koridorid, mõnusad sopid ja loomingulised ruumilised vimkad.

    Valmis maja

    Kui ma koos hariduskompleksi direktori Irene Käosaarega mööda valminud hoonet kõndisin, ei saanud ma endas märkamata jätta väikest kadedust laste peale, kes saavad õppida sellises keskkonnas – ja suure tõenäolisusega ei annagi nad endale aru, kuivõrd neil vedanud on.

    Olen Narvas üles kasvanud ja seal koolis käinud. Minu kool oli tüüpprojekti järgi ehitatud suhteliselt amortiseerunud hoone, mis asus keset Pähklimäe elurajooni. Vanalinna kui sellist tol ajal ei eksisteerinudki, kolledži asemel oli otsesõnu pommiauk – endisest börsihoonest alles jäänud katmata kelder. Ühishoone sisu on sellise endise Narva koolilapse vaatenurgast muidugi kadestusväärne: ristkasutuses ruumid ja värvilised koridorid, muusikaklass elektrikitarride ja muude muusikainstrumentidega, mõnusad sopid, loomingulised ruumilised vimkad, vana korpuse eksponeeritud tellisseinad … Peab olema nii, et sellises keskkonnas õppides lihtsalt ei olegi võimalik halvaks inimeseks kasvada.

    Tänuväärne on ka see, et valmis Narva eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoone näeb välja ja toimib täpselt nii, nagu oli esialgses ideekavandis ette nähtud. Tegu on kompaktse perimetraalse hoonega, mille keskel asub meeldivate mõõtmetega sisehoov, mis ei mõju anonüümse tühimikuna hoonete vahel. Suurim muudatus oli ehk omanikuvahetus. Hoone projekteerimisel saadi kiiresti aru, et ühe maja käitamine kahe omaniku poolt ei ole jätkusuutlik, ning riiki võib vaid kiita omaniku vastutuse võtmise eest.

    Narva eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoone ilmumisega Narva vanalinna hakkab sinna piirkonda tekkima pärlikee objektidest, mis on omavahel lühikese jalutuskäigu kaugusel ning üksteise nägemisulatuses. Kui astume välja uhiuuest Narva eesti gümnaasiumi ja põhikooli ühishoonest ja vaatame kagusse, näeme värskelt rekonstrueeritud ja algupärase värvi omandanud raekoja ajaloolist hoonet. Kui jõuame raekojani, näeme, et ka ümbrus on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning saanud värske hingamise uuenenud Raekoja platsi ja vastselt rajatud Stockholmi platsi näol (Koko arhitektid). Raekoja ääres asuvast Tartu ülikooli Narva kolledži hoonest (Kavakava arhitektid) mööda minnes jõuame natukese aja pärast noorte meremeeste klubini, mis on mahult tagasihoidlik, kuid linnaehitusliku loogika poolest vanalinnale truu.

    Koos vanalinna vanade amortiseerunud ühiselamute lammutamisega teeb see pärlikee Narva vanalinnast lõpuks koha, mis on arusaadav, värske, täis uusi põnevaid hooneid ja materjale.

  • 15 minuti linna potentsiaal

    MARTIN HAAMER

    Prantsuse ja Colombia päritolu urbanisti Carlos Moreno osavalt sõnastatud linnaplaneerimise ideaal on justkui maailma vallutanud – raske on leida Euroopa linna arengukava, kus 15 minuti linna ideed poleks mainitud. Selle järgi koosneb linn kompaktsetest ja maa­kasutuse poolest mitmekesistest piirkondadest, kus igapäevastesse sihtkohtadesse jõudmiseks on vaja ette võtta kuni veerandtunnine jalutuskäik. 15 minuti linnast on saanud kestliku linnaplaneerimise nurgakivi, kuna see on üks tõhusamaid plaane vähendamaks autokasutust ja soosimaks säästlikku, näiteks jalgsi või jalgrattaga liikumist. Lähemal vaatlusel selgub, et paljud Eesti linnad on nii väikesed, et kogu linn ongi nagu üks 15 minuti linna piirkond.

    Sihtkohtade kättesaadavus

    15 minuti linn põhineb sihtkohtade kättesaadavuse ideel. Inimeste igapäevase tegevusruumi kujundavad kodu- ja töökoht ning teised olulised sihtkohad, näiteks toidupood, kool, spordiklubi jms. Kättesaadavus on hea, kui igapäevane tegevusruum on küllalt kompaktne, s.t olulistesse sihtkohtadesse saab kodust minna jala või sõita ühissõidukiga veerand tunniga. Kuna vahemaad on lühikesed, saab valida mitme liikumisviisi vahel. Autot ei lähe sellises linnas enamasti vaja.

    Linna- ja transpordiplaneerimises ongi just kättesaadavusest kujunenud üks peamisi eesmärke. Üldiselt hinnatakse selle taset kindla liikumisviisi põhjal, näiteks uuritakse, kui hea ligipääsu olulistele sihtkohtadele linna eri piirkondades tagab ühistransporditeenus. Kättesaadavuse ruumiliste erinevuste kaardistamine annab sisendi transpordiühenduste parendamiseks ja maa­kasutuse planeerimiseks. Üks lihtsamaid, ent informatiivsemaid lähenemisi kättesaadavust hinnata on tuvastada, kui palju on huvialuseid sihtkohti, kuhu jõuab valitud asukohast kindla aja jooksul kindla liikumisviisiga. 15 minuti linnas peab kodukohast sõltumata jõudma olulistesse sihtkohtadesse kuni veerandtunnise jalutuskäiguga.

    Joonis 2. Tallinna 15 minuti linna potentsiaal.

    Ühistranspordi teenustase

    Kuigi 15 minuti linn on kontseptsioonina laiemat tuntust kogunud alles viimastel aastatel, on sihtkohtade kättesaadavuse olulisust teadvustatud varemgi. Londoni linna- ja transpordiplaneerijad on 2004. aastast ühistranspordi teenustaset ruumiliselt hinnanud. Ühistranspordi kättesaadavuse skaalal (PTAL – Public Transport Access Level) üks kuni kuus näeb piirkonna ühistranspordi teenustaset. Taseme arvutamisel arvestatakse ühistranspordi peatuste kauguste, sealt väljuvate liinide arvu ja väljumissagedusega. Selliseid analüüse on peamiselt tehtud asumi tasandil, kuid tänapäeval võimaldab tänavavõrgustiku modelleerimine teenustaset hinnata lausa hoone täpsusega. Näitaja on võrdlemisi lihtsasti arvutatav ning sellel on Londoni linnaplaneerimises oluline roll. Lisaks transpordiinvesteeringute suunamisele tuginetakse sellele elamispindade tiheduse planeerimisel ja elamualade parkimisnormide määramisel. Näiteks nõutakse kortermajade uusarenduste puhul, et asukoht vastaks minimaalsele ühistranspordi teenustasemele vältimaks piirkonna liikluskoormuste kasvu, kui uuselanikud on sunnitud autot kasutama. Oma kodukoha ühistranspordi võimalustega saavad kõik end kurssi viia veebiplatvormil WebCAT.1

    Kaks aastat tagasi loodi Tartu linnale ligipääsetavuse kaardirakendus, kus teenuste ja töökohtade kättesaadavuse põhjal määrati iga krundi parkimiskohtade hulk.2 Kesklinnas jõuab igal pool sihtkohta 15 minutiga, mistõttu on parkimiskohti vaja tunduvalt vähem kui äärelinnas.

    15 minuti linna ruumiline hindamine

    15 minuti linna potentsiaali analüüsimisel on suureks abiks andmepõhine ruumianalüüs. Vaatlen 15 minuti linna potentsiaali kaardistamist Tallinna näitel. Kõigepealt tuleb määratleda sihtkohad, mis võiksid kuuluda inimese igapäevasesse tegevusruumi ja peaksid olema kättesaadavad. Valin nendeks koolid, lasteaiad, toidupoed, apteegid, rohealad, söögikohad ja ühissõidukite peatused.

    Seejärel tuleb arvutada vahemaad ja ajakulu sihtkohta jõudmiseks. Vahemaade arvutamine võib tunduda lihtsa ülesandena, kuid see hõlmab mitmeid aspekte, mille ignoreerimisel kiputakse ruumilist kättesaadavust ülehindama. Kõige lihtsam ja enim kasutatud lähenemine on fikseeritud kaugusega puhvri loomine. Joonisel 1 on kujutatud 800meetrise diameetriga puhvrit, mis vastab 10 minutile, kui jalakäija liigub kiirusega 4,8 kilomeetrit tunnis. Puhvri sees asuvaid teenuseid saab seega pidada kümne minuti jooksul kättesaadavaks. On ilmne, et puhvri puhul ei ole arvestatud tegelike liikumisteedega, vaid inimeste liikumist on käsitletud ebarealistlikult sirgjoonelisena.

    Tunduvalt täpsema tulemuse saab, kui modelleerida jalgsi liikumist teedevõrgu põhjal. Teede detailne andmestik on üldiselt avaandmetena kättesaadav, kuid vajab täiendamist kohalike teadmistega ning sageli ka korrigeerimist navigeeritavaks muutmisel. Teedevõrgupõhisel kättesaadavuse hindamisel on oluline arvestada jalakäija liikumiskiirusega. Seda võivad mõjutada näiteks terviseseisund või ilmastikuolud. Liikumiskiirusest sõltub aga 15 minuti jooksul läbitav vahemaa.3 Tegelikku ajakulu mõjutavad muudki takistused linnaruumis, näiteks reguleeritud ülekäigurajad, millega mudelis enamasti ei arvestata.

    Seejärel on vaja arvutada iga sihtkoha 15 minuti teeninduspiirkond ja need omavahel kombineerida. Tulemuse visualiseerimisel saabki analüüsida sihtkohtade kättesaadavuse ruumilist erinevust (vt joonis 2). Kõige tumedamate toonidega piirkondades on igast valitud kategooriast vähemalt üks sihtkoht 15minutilise jalutuskäigu kaugusel ehk nendes piirkondades on 15 minuti linna potentsiaal suurim. Siiski ei arvesta ruumianalüüs sihtkohtade erinevustega kategooriasiseselt, näiteks on lähedal asuvast bussipeatusest vähe kasu, kui väljumisaegu on vähe, ning abi pole ka söögikohast, mis on suurema osa päevast kinni. Ühtlasi ei ole arvestatud tänavate seisukorra ja teiste aspektidega, näiteks liiklusmüra ja -ohutusega, mis samuti mõjutavad liikumisteekonna valikut.

    Joonis 1. Puhvri- ja teedevõrgupõhise kättesaadavuse modelleerimise erinevused. Mõlemal juhul on kujutatud 10 minuti jooksul ligipääsetav piirkond. Kaartidel on esitatud valik sihtkohti.
    Eesti väikelinnades on sihtkohad kättesaadavad: sinna jõuab jalgsi 15 minutiga ehk tegu ongi 15 minuti linnadega.

    Kas Eesti väikelinnad on juba 15 minuti linnad?

    Sihtkohtade kättesaadavuse analüüsi saab läbi viia mis tahes linnas või asulas, kui on olemas kvaliteetne andmestik teenuste asukohtade kohta. Open Street Mapi (OSM) andmestikust leiab nii teenuste asukohad kui ka tänavavõrgustiku ruumikujud. Maa-ameti hallatavas Eesti topograafia andmekogus on samuti tänavate ruumikujud ja huvipunktid, kuid detailsus on OSMi andmestikuga võrreldes väiksem. Täpsema tulemuse saamiseks on vaja liikumisi modelleerida tänavavõrgustikul, kuid Eesti väikelinnade puhul on puhvrimeetod esmahinnangu andmiseks piisav.

    Ruumianalüüsi toel on võimalik hinnata sihtkohtade kättesaadavust ja seeläbi uurida 15 minuti linna idee rakendamise potentsiaali. Tallinna ja valitud väikelinnade puhul ilmneb, et laias laastus on 15 minuti linna potentsiaal juba sihtkohtade paiknemise poolest olemas. Eelkõige tulekski keskenduda kvaliteetse linnaruumi arendamisele, soosida jalgsi liikumist ja eemaldada liikumistakistused. Seeläbi ongi võimalik 15 minuti linna potentsiaal ellu viia.

    1 https://tfl.gov.uk/info-for/urban-planning-and-construction/planning-with-webcat/webcat

    2 https://gis.tartulv.ee/portal/apps/webappviewer/index.html?id=2a09f0e027414d13a30ccf8a4e8b2d8a#%20ArcGIS%20Web%20Application

    3 Elias Willberg, Christoph Fink, Tuuli Toivonen, The 15-minute city for all? – Measuring individual and temporal variations in walking accessibility. – Journal of Transport Geography, jaanuar 2023. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0966692322002447#f0015

  • ,

    Argidialektika XXV. Nüüd ja siis

    MARGUS OTT

    Millal ma olen? Muidugi praegu, just nüüd, sel hetkel. Lähemalt vaadates aga ei ole ma kunagi praegu, vaid mingis muus ajas. Ma alati kas paiskun „ettepoole“, s.o tulevikku, või olen tõmmatud „tahapoole“, s.o minevikku, või tulen tagasi praeguse juurde. Praegust ei ole mul kunagi juba algselt käes, vaid ma saan ta taas, tagasi, uuesti. Minu algne lähtekoht on hoopis „mujal“, teises ajas.

    Niisiis selgub, et ma pole mitte praegu ja nüüd, vaid „siis“, teisel ajal. Aga millal „siis“? Ma ei ole ju alati endast ees tulevikus, sest ma võin olla ka endast maas minevikus. Ja ma pole ka alati endast maas minevikus, sest ma saan olla ka endast ees tulevikus. Kas too „teine aeg“ polegi ehk olevikust ära, eemale liikumine? Funktsioon oleviku enda sees, mille tõttu me mitte lihtsalt ei samastu praegusega, vaid rebime end sellest lahti, paiskume tulevikku ja vahel minevikku, tulevasse ja läinusse?

    Kuid ma pole ju ka lihtsal moel endast eemal, ära, vaid see äraminemine omandab tähenduse seoses selle praegusega, millest ma välja lähen ja mille juurde ma saan ka tagasi tulla. Ma pole ainult äraminev, vaid ka tagasitulev. Ent see, kuhu ma tagasi tulen, pole seesama, kust ma välja läksin. Tagasi tulles ei leia ma viimaks toda „algset“ olevikku, praegust, kus ma saaksin viimaks olla, ilma tulemise ja minemiseta. Ma jõuan tagasi äraminemisse.

    Ja nüüd ka see äraminemine pole enam endine. Sest see, kuhu ma ära lähen, kätkeb endas juba tagasitulekut, ilma milleta teda ei saaks ollagi. Ma lähen ära tagasitulemisse.

    Banksy. Modified Oil Painting #12, CCTV Countryside, 2005.

    Kui ma suudan niimoodi asetatult, eksplitsiitselt koos hoida äraminemist ja tagasitulemist, siis on „praegu“ ja „siis“ ühest küljest tihedamalt, tugevamini koos hoitud (sest üks kätkeb teist), aga teisest küljest ja selgemini lahku viidud.

    Joonistub välja mingi selgepiiriline „siis“, olgu tulevikus või minevikus. See on teine aeg, mis asetatult kätkeb „praegust“, tagasitulekut praegusse. Kui enne ma lihtsalt suvaliselt, kontrollimatult paiskusin tulevikku ja tõmbusin minevikku, siis nüüd joonistuvad välja minevik ja tulevik eraldiseisvana teineteisest ja praegusest. Ma saan planeerida ja ma saan meenutada. Nii plaan kui ka mälestus toimivad ühest küljest muidugi seoses praegusega, ent see oleviku-poole-olemine on neis kätketud ühe momendina, mis on asetatud koos teisel-ajal-olemisega. Tuleviku või mineviku mingi regioon omandab konsistentsi, ta eraldub oma taustast, nii et ma saan pöörduda just selle tuleviku või mineviku poole, selle plaani või mälestuse poole – nõnda saangi tahtlikult planeerida ja meenutada.

    Samuti ka mu „praegune“ võimendub. See pole mitte lihtsalt platsdarm, kust hüpatakse teise aega, vaid see teise-aega-hüppamine on hoitud koos praegusse-naasmisega. Ma saan ennast reflekteerida, enda üle järele mõelda. Ma saan olla eksplitsiitselt teadvuslik.

    Nõnda saab anda sügavama tähenduse ühest küljest üleskutsetele „ela hetkes“, nii et see poleks lihtsalt Alzheimeri-propaganda, ja teisest küljest soovitustele „planeeri tulevikku“ ja „mäleta minevikku“, nii et need poleks endast võõrandunud väline enesemanipulatsioon, „endatuunimine“ või sisutühi olnu kollektsioneerimine, möödanikus sobramine.

  • Keha mäletab 

    MERLE KARRO-KALBERG, Sirbi arhitektuuritoimetaja, maastikuarhitekt
    Merle Karro-Kalberg,

    Nädalavahetusel käisin kuueaastase tütrega maal jalutamas. Lonkisime mööda teed, siis põikasime tihnikusse, sealt viisid jalad vanade talukohtade õuele ja edasi silmapiirini ulatuva põlluni. Isegi täiskasvanule on see põld otsatu, rääkimata siis lapsele. Põllu servas jäi tüdruk aga seisma ja keeldus edasi tulemast. Ütles, et kardab. Aga mida siis? No … püsse, sõdureid, pauku …  

    Kust see tuli? Seisin hämmeldunult ega saanud aru, mis võis ühes õndsas rahus ja armastuses kasvanud lapses sellise tõrke käivitada. Miks üks maastik sellist hirmu tekitab? Ehk on see sõjafilmide ja uudiste mõju – tankid sõidavad üle otsatu halli kõrrepõllu? Need kaadrid on nii võimsad, et talletuvad kehamällu ka olukorda otseselt kogemata … Samasugust otsatut ärevust ja ebamugavust tekitab mu kehas pimedas mere kaldal seismine. Mõned ruumid äratavad ürgsed instinktid. 

    Meil on kõigil on ruume ja maastikke, mis käivitavad alateadlikud tunded ja mälestused. Kehal on mälu, ta mäletab palju seda, mida pea ei mäleta või on unustanud. Pime ruum võib kehas vallanduda ühed reaktsioonid, vanaema aed pojengide ja sirelitega teised. Meie ei pruugi mäletada, aga meie keha mäletab ja reageerib: tõmbub stressi või lõdvestub. 

    Ruumiloomes räägitakse palju sellest, et parim on ihulähedane ja intiimne ruum. Otsatu avarus mõjub ähvardavalt ja ohtlikult: seal pole kuskile varjuda, oled justkui sihtmärk keset tühjust. Liiga kitsad toad ahistavad, ei jäta ruumi olemisele ja liikumisele. Milline ruum siis on paras ja intiimne? Me oleme justkui kõik ühe standardi järgi tehtud: pea, kaks jalga, kaks kätt ja kehatüvi. Ometi on ihulähedane ruum kõigil erinev. Pikk inimene lööb pidevalt pea ära kohas, kus lühike end mõnusalt tunneb. Täiskasvanule disainitud pargipink on kolmeaastasele lapsele liiga suur. Terve heas füüsilises vormis inimene läbib jala pikemaid vahemaid, kui ta teeks seda kipsis jalaga. Ruum peaks olema mitmekesine, et iga keha saaks ennast seal hästi tunda. 

  • Kammerkoorid lustisid suvepealinnas võidu

    MARGE-LY ROOKÄÄR

    XVII Eesti kammerkooride festival 23. III Pärnu vanalinna põhikoolis.

    XVII kammerkooride festival tõi kokku kõik konkursi õnnestumiseks tarvilikud komponendid: hästi ette valmistatud ja sisult tugevad konkursikavad, lauljale ja publikule mõnusa saali, rahvusvahelise koosseisuga žürii, kooride suurepärase pingejärjestuse ja tagatipuks veel kevadise päikese. Oli see vast üks õnnelik päev.

    „Tilluke, aga tubli,“ tuleb kohe algatuseks tunnustada kammerkooride liitu. Minitoimkonna (ja vabatahtlike toel) korraldatud kammerliku osalusega konkurss ei jäänud rohke osavõtuga koorifestivalidele sugugi alla, kuigi, jah, meeli kummitas ainumas mureküsimus: kuhu jäid praegu nii õitsvas loome­tuhinas tegutsevad kammer­koorid? Siiski moodustas festival sümpaatse terviku, alates reglemendis sõnastatud repertuaarinõudmistest (kohustuslik teos romantismiperioodist!) ja kooridele pärast konkursivoore pakutavatest töötubadest kuni žüriilt personaalselt dirigentidele antud tagasisideni pärast võistulaulmisi. Väikese mahuga kompaktne festival pani mõtlema, et tuumakad asjad sünnivad teinekord suuresti tänu ideedele ja inimestele, mitte ainult toekale eelarvele.

    Kohale tulnud kaheksa koori pakkusid konkursil igaüks värvika ja väärika esituse ning seda muusikapäeva iseloomustas erakordne nähtus – väga stabiilselt ühtlane loomekõver. Ei olnud häbiplekke ega tulnud mõnd laulukoori kuulata, silmad maas. Pigem oli üllatajaid ja suure hooga hopitajaid. Lauldi muusikat laiast maailmast, aga ka eesti naisheliloojate oma, ning kooride esinemisprogrammid olid sümpaatselt krehvtisemad, kui alles mõne aja eest konkursil „Tuljak“. Tõepoolest oli, mida kuulata.

    B-kategoorias esimesena laululahingusse sööstnud ja seal end esimeseks laulnud Pärnu Kammerkoor (dirigent Elo Kesküla) kostitas kuulajaid koduse kõlaga. Siiski julgen neile kohemaid soovitada hääleseadja poole pöördumist: koori vokaalis on kahtlast kahinat, mida annab arvatavasti asjakohase nõksuga tagasi tõrjuda. Repertuaarivalik oli jultunult südi ja koori suur koosseis andis tuntavalt edasi ühise panustamise jõudu.

    Tartu Ülikooli kammerkoor on nii stiilipuhas nagu kameeleon ja Triin Koch üks Eesti paremaid dirigente.

    Mõisaküla kammerkoori Kungla (dirigent Kadi Kask) meeslauljad peaksid kindlasti harjutama lavaletulekut ja -minekut. No ei ole see kalalt koju lonkimine, see on ikke ristirahva silme alla enese üles sättimine: katsuge siis vähe kabedama sammuga käia ja tõmmake seljad sirgu! Koor on potentsiaalikas, lauljad kuulavad üksteist hoolega, kuid osalt jäävad akordid „ujuvaks“ ega leia päris täpset noodikõrgust. Cyrillus Kreegi „Taaveti laul nr 141“ oli aga suisa kurjast. „Issand, kuidas nad alustavad, kuule mind,“ mõtlesin nutuse suuga. Kallikesed, see on palve – kuidas saab seda laulu üldse nii ükskõikselt laulda? Lõpus natuke intonatsioonilt kraavi tüürinud sooritus tipnes lauljate mornide nägudega, aga ka halva mängu juures oskab artist teha head nägu – on ju nii?

    Segakoor Tulesäde (dirigent Aveli Meeles) on koos käinud kõigest mõni aasta ja paras ports häid omadusi on kaasavaraks igal lauljal. Kohati tasuks selgemalt jälgida dirigendi antud meetrumit ning nivelleerida oskuslikumalt ühtse vokaali voolimisel ja häälerühmade parema balansi leidmisel. Rudolf Tobiase „Busslied“ ehk „Patukahetsuslaul“ sobib koorile ülihästi, kuid Miina Härma „Tuljak“ tekitas tunde, et tegemist pole teps mitte rõõmsa ja õnneliku pulmapeoga, vaid mõistusabielu sõlmimisega perebüroos. Pole tarvis laulda laule, millesse te ise ei usu – ka konkursil mitte.

    Segakoori Sakala (dirigendid Mihhail Gorjušin ja Kirill Gorjušin) puhul oli laval koosseis, mis pani laelühtrid korralikult helisema. Dirigendi oskus anda koorile lugude vahel kolm sekundit aega ümberhäälestumiseks on imetlusväärne. Miina Härma „Nooruse unenägu“ oli küll natuke „pudruses“ eesti keeles, aga mõni mõis! Ega eesti koorid vene keeles paremini laulda oska. Sakala koor püsib ainiti dirigendi näpu otsas ja dünaamiline skaala on slaavilikult lopsakas. Näib aga, et koori Achilleuse kannaks osutus Richard Genée „Insalata Italiana“, mis võttis konkursikavast liiga matsaka tüki ja on oma teatraalsuses sobilik pigem mõnele afterparty’le.

    Naiskoor Kevad (dirigent Õnne-Ann Roosvee) tegi hõrgu etteaste. Aeg-ajalt tuli küll ette intonatsioonilisi kõrvalekaldeid, eriti Ester Mägi komplitseeritud teoses „Vahtralt valgõ pilve pääle“. Akordid paika! Ja kuigi Kim André Arneseni teos jäi konkursisituatsioonis ehk pisut liiga üheülbaliseks, siis Gustav Holsti kohustuslikku pala oli meeltel mõnus jälgida. Pole saladus, et Õnne-Ann Roosvee on meie kandi üks paremaid kontsertmeistreid, ka koorile lähenes ta minu meelest seekord kui klaveri mängimisele – täpselt ja instrumentaalselt, mis pole sugugi halb.

    A-kategooria üllataja oli segakoor Noorus (dirigent Roland Viilukas). Juba nende esinemise avalugu (James MacMillani „O Radiant Dawn“ ehk „Oo, koidikusära“) esitles koori parimaid külgi nagu tuunitud reklaam kommertsjaamas: hea ansamblitunnetus ja naksakalt kokkusobimist taotlevad häälerühmad. Kui bassirühmale saaks natuke mehisema tooni ja sopranirühma ühtlasemaks, oleks Noorus üsna pea arvestatav kontsertkoor. Parima mulje jättis Ester Mägi „Ubi bene“, mille keerukuse aste ja mänguvõimaluste piiramatus konkurssi igati väärtustasid.

    A-kategooria kooride esikohta jäid jagama Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch pälvis konkursi parima dirigendi eripreemia) ja Tallinna Kammerkoor (dirigent Heli Jürgenson). Mõlema koori etteaste oli erakordselt võimas ja erutav. Tartu Ülikooli kammerkoor on nii stiilipuhas nagu kameeleon: imepärane häälerühmade tasakaal, aupaklikkus muusikalise materjali vastu, rütmiline sünkroonsus, helisevad konsonandid, vokaalne enesekindlus, väljakuulatud fraasid ja diktsiooni kõrgem klass. Hetkekski ei teki kahtlust, et miski on kusagil ripakil, ei-ei. Triin Koch on üks Eesti paremaid dirigente, võimetus loorberitele hetkekski puhkama jääda on teda kannustanud küünitama aina uute võidukarikate järele.

    Tallinna Kammerkoor on pisut teisest puust, kuid kindlasti samamoodi väärispuidust. Jaa, Gustav Holsti „I Sowed the Seeds of Love“ ehk „Ma külvasin armastuse seemneid“ on tükk pusimist, see pole mingi õllelaul! Tõsine teos, mis lauljaile kinda viskab, sai esitatud täidlase vokaali ja ühtlase dünaamilise lainetusega. Mari Vihmandi „Laudate Dominum“ pani aga terve saali ahnelt kõrva kikitama – „võõras“ muusika on ju konkursitules eriti intrigeeriv! Pole vist uudis, et Mart Saare looming ei jäta Heli Jürgensoni kunagi külmaks. Saare „Mis sa nutad, tammekene?“ kõlas helilooja elu ajal sajaliikmeliste laulukooride ettekandes, ent kolm korda väiksema koosseisuga Tallinna Kammerkoor oli igati veenev ja siiralt Hüpassaare-lõhnaline, väljapeetud ja loomulik. Ka Ester Mägi „Igav liiv“ tuletas meelde, et sellele heliloojale on Heli Jürgenson truudust vandunud. Teos maalis silme ette Eesti­maa laiad kaunid maastikud ja taeva­tähed – need tähed, mis tõstavad kuulaja taevasse. Imeline kuulamine!

    Festivalipäeva lõppedes oli kahju, et sellest ei saanud osa rohkem koore. Kuigi traditsioonide toel on 1986. aastast kammerkooride konkurssi korraldatud igal paaris arvuga aastal, siis kas ei võiks kaaluda reglemendi täiustamist näiteks kooride piirarvuga, alla mille konkurssi ei korraldata. Ilmtingimata peaks üle vaatama ka kultuurikalendri, et üksteist ei kiputaks üle trumpama või osalistest tühjaks imema. Jätkama peaks ka nõudmistega konkursi kohustusliku repertuaari suhtes, et selle keskmes ei oleks nii turvaliselt (ja tavaliselt) kodumaised heliloojad ning et konkursituules saaksid koorid rinda pista ka muusikaga, millega nad tavaliselt kokku ei puutu.

    Jaa, see oli ilus päev! Ja kui ma siis pärast lõpptulemuste väljakuulutamist ses märtsikülmas kevadpimeduses Pärnu bussijaama poole kiirustasin, saatis mind inimtühjal tänaval vaid üksik kõvahäälne kevadlinnuke. Ei tea, mis imevägi teda küll veel nii pimedal tunnil sädistama sundis, kuid meenusid festivali žürii esimehe, lätlannast kooridirigendi Marta Ozola innustavad sõnad festivali lõppkontserdil: „Armastage oma laulu!“

  • Enesekindlus olla korraga barokkstaar ja reivitäht

    MAARJA MALMET

    Ardo Ran Varrese juubelikontsert „ARV 50“ 23. III ERRi 1. stuudios. Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna (klaverid), Ensemble Auftakt (Soo-Young Lee – klarnet, Miina Laanesaar – viiul, Maila Laidna – klaver), Kristo Käo (teorb), Ensemble Floridante (Leena Laas – barokkviiul, Villu Vihermäe – viola da gamba, Kristo Käo – teorb, Saale Fischer – klavessiin), Kristin Müürsepp (pikoloflööt) ja Nikita Šiškov (live-elektroonika) ning Tallinna Kammerorkestri keelpillikvartett (Harry Traksmann – viiul, Olga Voronova – viiul, Laur Eensalu – vioola, Leho Karin – tšello). Kavas Ardo Ran Varrese kontserdimuusika, sh uudisteosed „CHNOPS – Essential Life Elements“ ja „The Anonymous Whistleblower“.

    Pärast seda, kui olin eelmisel kevadel valinud Eesti muusika- ja teatriakadeemias vabaaineks Ardo Ran Varrese loengu „Muusika filmis“, hakkasin tähele panema, kui palju tema nimi meie kultuuris esineb. Varres kui ooperihelilooja, filmimuusika looja, lavastuste muusikaline kujundaja, muusikaajakirjanik ning juba sai mainitud ka tema õppejõutöö. Ta on tegutsenud muusikavaldkonnas, õppides Tallinna muusikakeskkoolis klarneti erialal, siis jätkanud hoopis teatris lavakunstikateedri XVII lennu lõpetanud näitlejana ning jõudnud taas muusika juurde EMTA heliloomingu erialale. Olen ka enda peal kogenud, kuidas mitmes valdkonnas tegutseval loovharitlasel palutakse valida, et „kumb sa siis ikkagi oled“ või „millega sa ikkagi tegeled“. Ardo Ran Varrese puhul on tunda, et teatrikogemus aitab kaasa muusika loomisele, ja vastupidi, ning inimest, kes jõuab tegutseda mitmel alal suure huvi ja kirega, on alati inspireeriv kõrvalt jälgida.

    Oma 19. märtsil olnud esimest juubelisünnipäeva tähistas Ardo Ran Varres kontsertmuusika ettekannetega 23. märtsil. Eesti Rahvusringhäälingu 1. stuudio oli kontserdipaigaks väga õige valik, mis mõjus hubaselt ja sümboolselt – see on ju ka paik, kus salvestatakse filmimuusikat. Stuudio on kontserdipaigana küll pisike, kuid esinejaid käis lavalt läbi suur hulk.

    Samamoodi nagu õhtu peakangelase loometöös on segunenud eri žanrid ja stiilid, esitati ka laval muusikat eri ajastute pillidel ning eri stiilides. Eri muusikastiile viljelevate kollektiivide koostöö on praegu eriti populaarne, näiteks kas või „Eesti laulu“, samuti hiljuti toimunud Floridante, Genka ja Paul Oja kontserdid. Ardo Ran Varrese juubelikontserdil kõlas laval nii klaveri- kui ka klavessiinimuusika, nii teorb kui ka live-elektroonika.

    Flötist Kristin Müürsepp mõjus mustade päikeseprillide ja mustade dressidega 1. stuudio rõdul väga cool’ilt. Samuti oli cool, kuidas klassikalist pilli mängiv instrumentalist on valmis väljendama ennast ka köhides, hõigates ja tuulekella puhudes.

    Kontserdi läbivaks teljeks olid valitud tsükli „13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel“ osad – needsamad viisid, mida on oma klaveriteoses kasutanud ka Heino Eller. Kahel klaveril musitseerisid Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna. Varrese väga modernne runoviisikäsitlus pakkus kuulajale huvitava ülesande leida nüüdisaegsest helikeelest üles tuttav runoviis. Tekkis tore muusikaline mäng: teose algselt runoviisi meloodialt ligineti Ellerile ning siis jälle kaugeneti, kui Ardo Ran Varrese panus oli omandanud suurema kaalu.

    Kontserdiõhtul kõlas kaks esiettekannet. Ansamblile Auftakt kirjutatud uudisteos „CHNOPS – Essential Life Elements“ on, nagu pealkirigi ütleb, inspireeritud elusorganismide olulisematest elementidest ja sünnipäeva tähistamiseks väga sümboolse teemaga. Soo-Young Lee avas teose, suunates klarnetil mängides õhujoa eemaldatud kaanega tiibklaveri sisse. Ilmselt ei ole see võte nüüdismuusikas midagi uut, ometi avaldas muljet helilooja idee panna kohe klaveri ülemhelid kaasa töötama. Kui runoviiside puhul mängis Maila Laidna klaverit nagu ikka klaveriklahvidel, siis Auftakti koosseisus musitseeris ta eelkõige klaverikeeli lüües ja sõrmitsedes. Väga selge vihje algtõukele andsid teosesse kirjutatud muusikute sügavad hinge­tõmbed ning Miina Laanesaare esitatud sahistamine viiulipoognaga vastu pilli keret. Tihti on väga nüüdisaegse kõlaga teost kuulajal raske omaks võtta ja muusikat kuulates tekivad tal teatud ootused näiteks akordide lahenemise ja toonika suhtes. Ardo Ran Varrese eluelementide teos oli nagu omaette kuulde- ja vaatemäng, mille järgmist sammu ei osanud ma ette näha. See ei hakanud kõrva väsitama, vaid mõjus värskelt ning hoidis üleval uudishimu, kuhu teos välja jõuab.

    Kontserdi intiimseima esituse tegi Kristo Käo, kui kõlas Varrese näide filmimuusikast. Prelüüd „Pääsuke“ on ühtlasi ka Eesti esimene teorbile kirjutatud pala. Jällegi julge valik: oleks võinud ju vabalt kirjutada hoopis kitarrile, aga teorb annab teosele sellise intiimse ja salapärasema kõla, mille üle võisin barokkmuusika austajana ainult rõõmustada. Baroki austajana olin juba sügisel Floridante esituses kuulnud ansambli tellitud uudisteost „Uudissõnu/unarsõnu“, tol korral küll lühendatud versioonis. Sügisel oli teos Händeli ja Telemanni palade vahel nagu kiire kontrast, millest lõpuni aimu ei saanudki. Juubelikontserdil sai Floridante tervikteose esiette­kandena kuulajateni tuua ning selles kavas mõjus teos täiesti baroklikult ja sai lõpuks särada.

    Enamik juubelikontserdil kõlanud lugusid on heliloojal valminud tellimustööna. „The Anonymous Whistleblower“ ehk „Anonüümne vilepuhuja“ pikolo­flöödile ja live-elektroonikale sündis Ardo Ran Varrese sõnul omaenda spontaansest „sisemisest tellimusest“. Flötist Kristin Müürsepp mõjus mustade päikese­prillide ja mustade dressidega 1. stuudio rõdul väga cool’ilt. Samuti oli cool, kuidas klassikalist pilli mängiv instrumentalist on valmis väljendama ennast ka köhides, hõigates ja tuulekella puhudes. Nikita Šiškovi live-elektroonika stereosaund toimis saalis samuti väga efektselt – äikeselaadne heli pani mind tundma nagu viibiksin keset tormi.

    Kontserdi viimases palas „The „Ultimate“ Truth“ ehk „„Ülim“ tõde“ pidasid dialoogi Tallinna Kammerorkestri keelpillikvarteti live-esitus ning varem salvestatud fonogrammilt kõlavad tagurpidihelid. Tõeotsingutes vaheldusid meloodilisemad ja kriipivamad käigud, kuid läbiv biit tõmbas mu kuulajana muusikasse kaasa. Selline teos sobiks ka klassikalise muusika reividele.

    Kui ma õigesti kokku lugesin, siis musitseeris Ardo Ran Varrese juubelikontserdil neliteist muusikut. See, et nii paljud muusikud olid laupäeva õhtul valmis just Varrese kontserdil mängima, tema uute ideedega kaasa minema, on heliloojale suurim kompliment. Ma pean väga lugu sellest, kui muusikud hindavad oma väärtust ja oskavad oma talenti pühitseda. Ardo Ran Varreses oli enesekindlust tähistada juubelit kontserdiga, mille plakatil ja kavalehel on vaid tema enda foto. Helilooja juubeli­nädalat tähistati ka Klassikaraadios kontserdisalvestiste ja intervjuudega ning samuti saab juubelikontserdi salvestist järele kuulata. Varrese sõnul oli juubelikontserdi kava koostamisel veel mitmesuguseid ideid, mõtted liikusid ka kooriteoste poole, kuid mosaiikset kavavalikut peab ta siiski õnnestunuks. Mina kuulajana saan sellega vaid nõustuda.

  • Üldiselt väärtuslik kogemus

    ÄLI-ANN KLOOREN

    X vanamuusikafestival „Ceciliana“ 21. – 24. III Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kunstiline juht Imbi Tarum.

    Eelmisel nädalal toimus X vanamuusika­festival „Ceciliana“. Kümnes tuli küll väikese üllatusena, sest kandis ju eelmise aasta festival järjekorranumbrit kaheksa. Võiks kahtlustada, et heliloojate seas levinud ebausk üheksa ees on kandunud ka festivalikorraldajate hulka, tõenäolisem põhjus on siiski pandeemia tõttu ära jäänud üritustest tekkinud segadus. Aga olgu nende arvudega kuidas on, 2014. aastast korraldatud „Ceciliana“ on leidnud meie arvukate vanamuusikafestivalide reas kindla koha ning selle eripäraks võib pidada rohket üliõpilaste ja õpilaste kaasamist kontsertidesse.

    Selleaastase festivali kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis, selle esitasid üliõpilased, barokkorkestrit täiendasid ka õppejõud ja Muba õpilased. 1651. aastal loodud lavateos on tüüpiline varabarokse ooperi näide: süžee antiikmütoloogiast ja paljude tegelastega, muusikas tõuseb esile retsitatiiv, mis vaheldub lühemate laulvate lõikudega, ning seda kõike saadab väike, kuid väga värvikas orkester. Alg­kujul on ooper üle kahe tunni pikk ja oleks arvatavasti olnud noortele muusikutele liig, aga tänu ettevõtmise eestvedajale ja muusikajuhile Andrew Lawrence-Kingile oli teosest saanud üle tunni kestev kompaktne algmaterjali kokkuvõte.

    Üldmulje ooperist on suurepärane. Lavastaja Liis Kolle oli väikese lava maksimaalse efektiivsusega ära kasutanud. Tegelasi on ju palju, peaaegu 20, ja selline tegelaskujude rohkus toob sageli kaasa sihitu sagimise, siin aga oli osatud anda igale osalisele oma numbri ettekandmiseks piisavalt aega ja ruumi, ometi jäämata liiga staatiliseks. Üks suur üllatus oli noorte barokklauljate rohkus, nii et kahel õhtul esines eri koosseis, minul õnnestus vaadata teist etendust. Nagu õpilaste puhul võibki eeldada, oli lauljate tase mõnevõrra ebaühtlane. Oli neid, kes andsid välja juba solisti mõõdu, ja ka neid, kelle esitus oli veel õpilaslik. Vokaaltehnilised puudujäägid tegi tasa elav ja mängulustist haaratud esitus, parasjagu huumorit oli omal kohal, kuigi mõni osatäitja läks lõkerdava naeruga natuke üle piiri. Kuna lauljad olid enamasti mulle tundmatud ning pimedas saalis oli ka raske kavalehelt järge pidada, kes on kes, siis jätan eksimise kartuses nimed mainimata. Olen siiski kindel, et Calistot laulis Marta Ojasoo ning kogu trupist oli tema esitus nii vokaalselt kui ka tõlgenduslikult meeldejäävaim.

    Marta Ojasoo esitus Calisto rollis oli Cavalli ooperis „La Calisto“ nii vokaalselt kui ka tõlgenduslikult meeldejäävaim.

    Kui lauljate puhul võib rääkida taseme erisusest, siis orkester justkui ei olnudki õpilasorkester, vaid kõlas täiesti professionaalselt. Tõtt-öelda peaksin rääkima lausa orkestritest, sest neid oli kaks – üks kummalgi pool saali oma basso continuo rühmaga. Mahlakama kõlaga oli keelpilliorkester, kuhu oli kaasatud ka kannel. Seda orkestrit n-ö juhtis Lawrence-King ja, nagu talle tavaliselt omane, jagas ta end mitme pilli vahel – harf, regaal, trummid. Teise orkestri soolopillid olid puhkpillid ja selle „hing“ Imbi Tarum klavessiini taga.

    Muljetavaldav oli valguskunstnik Priidu Adlase töö: pidevalt vahelduvad valgustoonid – kord pehmemad, kord teravamad – tõid hästi esile EMTA saali justkui maastikulise seinadekoori. Kostüümikunstnik Kalle Aasamäe oli nappide vahendite, aga suure leidlikkusega loonud mitmekesised ja karaktereid hästi esile tõstvad kostüümid.

    Ooperiga võrdväärse elamuse pakkus festivali viimane kontsert „Tuntud ja tundmatu“, kus haamerklaveril esines ja ettekandele tulevate teoste tagamaid tutvustas Lembit Orgse. „Tuntud“ oli sel kontserdil Haydn – helilooja, kelle nime ka paljud klassikalise muusika kauged inimesed teavad, kuid kelle muusika kõlab kontsertidel ometigi (ebaõiglaselt) harva. Orgse tõi välja ühe Haydni natuurile nii omase joone – huumori –, mis avaldub tema loomingus peene ja teravmeelse vaimukusena, nagu tõestas ka avaloona kõlanud lihtsakoelisel kaduma­läinud kassist jutustaval laulukesel põhinev fantaasia C-duur Hob. XVII/4. Õhtu nael oli aga kindlasti lõpulugu, Haydni klaveritrio G-duur Hob XV/25, kus Lembit Orgsega liitusid Meelis Orgse viiulil ja Johannes Sarapuu tšellol. Teose kaks esimest osa on kenad, traditsioonilised andante ja poco adagio. Tõeline tulevärk läheb lahti aga viimases osas – presto-tempos rondos all’Ongharese. Peale kiire näpujooksu lisanduvad siin pillide tämbrite kombinatsioonid, näiteks haamerklaveri ja barokkviiuli kõrge register koos tšello madalaga annavad kokku tõeliselt efektse kõla.

    „Tundmatut“ poolust esindas helilooja ja pianist, Pariisi konservatooriumi esimene naisprofessor Hélène de Montgeroult (1764–1836), kelle loomingust tuli ettekandele sonaat viiulile ja klaverile a-moll op. 2 nr 3. See sonaat on tavapärasega võrreldes justkui tagurpidi: esil on seal klaveripartii ja viiul jääb tagasihoidlikuks, nii et teost võib mängida ka ainult klaveril. Igal juhul uus ja huvitav kokkupuude unustusse vajunud muusikaga.

    Festivalil andis debüütkontserdi EMTA praegusi ja endisi üliõpilasi ühendav vokaalansambel Cantus Reval. Dirigenti ansamblil küll ei ole, kuid oli näha, et juhtroll on bariton-bassi Stijn Claerhoudti kanda. Kava pealkirjaga „Passione“ koosnes renessansiajastu muusikast ja esindatud olid tolle aja tähtsamad heliloojad Desprez, Palestrina, di Lasso, Gesualdo ja Sweelinck. Kuigi tõelise meisterlikkuseni on ansamblil veel pikk tee, on selleks eeldused olemas. Kõikidel lauljatel on väga ilusad, kuid ka üsna erinevad hääled, mis vajaksid kõlalist ühtlustamist. Sopranid Sara Corriga ja Yumiko Matsuyama tõusid esile oma heleda särava häälega ning nii jäi alt Mari Roos nende kõrval tagaplaanile. Tenor Zhizhong Xie on erakordselt kauni häälega, ent oli hetki, kus see kaunidus hakkas teisi hääli varjutama. Claerhoudt üllatas aga aeg-ajalt oma graindelavoix’liku hääletekitamisviisiga. Martin Einmann kui eri koosseisude kogenud bariton-bass oli nende kahe nii erilise hääle tasakaalustaja. Paremini õnnestusid ansamblil lood, mille esitas kogu koosseis. Katsetati ka väiksemaid ansambleid duost kvartetini ja seal vedas närv mõnikord noori lauljaid alt: intonatsioon läks paigast, hääled hakkasid värisema, õhk sai otsa. Üllataval kombel kõlas kõige paremini ja puhtamalt keerulise harmooniaga Carlo Gesualdo „O vos omnes“, kus lauljad paistsid paremini haaravat ka lugu kui tervikut.

    Väga vastakaid tundeid tekitas Andres Mustoneni ja Imbi Tarumi CD „Per annos, per sempre“ esitluskontsert. On enesestmõistetav, et kui plaadil kõlavad Johann Sebastian Bachi sonaadid viiulile ja klavessiinile, siis neid ka esitluskontserdil esitatakse, isegi kui plaadi materjal on salvestatud aastakümneid tagasi. On raske alahinnata Andres Mustoneni panust Eesti muusika-, eriti vanamuusika­ellu, kuid nüüd näib, et Mustonen on hakanud oma võimeid üle hindama. Kuulsin tema esituses üht Bachi soolosonaati juba mõni kuu tagasi Arvo Pärdi keskuses ega mõistnud, miks võtab interpreet oma kavva teose, millest tal ilmselgelt jõud üle ei käi. Seekord oli esitus veelgi nõrgem: intoneerimine, eriti aeglastes osades, oli talumatult must, kõla ebamäärane ja tõlgendus küsitav. Kui muidu oleks esitus olnud kõrgel tasemel, ei oleks ma pahaks pannud ka loo esituse ajal järje kaotamist ning ühe osa uuesti otsast alustamist – ikka juhtub. Kuna aga Mustonen on ka varem selliste pooltooreste teostega kuulajate ette tulnud, lõpetan selle jutu Andrew Lawrence-Kingi tsitaadiga: „Me palume inimestel, kes tulevad kontserdile, osta pilet.1 Juba see on midagi. Kuid me palume neil anda ka umbes tund aega oma väga väärtuslikust ajast, et kuulata muusikat, mida me neile mängida tahame. Me peaksime andma neile kogemuse, mis midagi tähendab, sest tänapäeval on enamikul inimestel väga vähe isiklikku aega. Meil on oma töö­kohad, igasugused kodused kohustused, kõikvõimalikud asjad, mida me peame tegema. Seega on aeg, mida meie publik meiega jagab, väga väärtuslik.“2

    1 „Ceciliana“ kontserdid olid siiski tasuta, v.a ooper.

    2 Taavi-Mats Utt, Vastab Andrew Lawrence-King. – TMK 2024, nr 3.

Sirp