astronoomia

Aili Künstler: Võiks arvata, et kui Tallinna pedagoogikaülikoolist on saanud Tallinna ülikool, tõuseb rohkem esile ka soome-ugri keeleteadus, mis võiks ju olla eesti teadlastele rahvusvahelise väljundiga valdkond. Seda enam, et Tartu ülikooli õppeprorektori Birute Klaasi sõnade kohaselt (Sirp 25. V, lk 24) napib Tartu ülikoolis kaugemate sugulaskeelte õpetuse osas nii uurijaid kui üliõpilasi, rääkimata sellest, “et eelkõige vajab see tugevat liidrit, kes valdkonnale taas elu sisse puhuks”. Selle asemel on aga TPÜs 1993. aastast tegutsenud läänemeresoome keelte õppetool, kus ennekõike soome filoloogia tudeerijad, aga ka muud asjahuvilised sugulaskeelte alal õpetust said, ülikooli tingimustes hoopis ära kadunud. 1990. aastate lõpus õpetati kohustuslikuna ungari keelt, valikkursustena ungari kirjandust, kaht kaugemat (mordva keeled ja/või mari keeled) ja kaht lähemat sugulaskeelt (kas karjala või vepsa ja vadja). Oli olemas ungari ja läänemeresoome filoloogia lisaeriala, loeti saami ja liivi keele, ka soome-ugri etnoloogia kursust. Arvo Valtoni soome-ugri rahvaste kirjanduse valikkursus käib vist siiski edasi. Praegu tegutseb Tallinna ülikoolis eesti keele ja soome keele (võõrkeeltena) õppetool prof Anna Verschiku juhatusel. Miks on vahepealne paljutõotav seis läänemeresoome keelte õpetamisel kõrvutuses Tartuga käest antud?

 

Neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate alguses tegutsesid kutselised teatrid nii Tallinnas, Tartus, Pärnus  ja Viljandis, aga ka väiksemates Eesti linnades. Üks tänaseks Eesti teatrikaardilt kadunud teater oli Lõuna-Eesti teater, mis tegutses aastatel 1948–1951, sellest esimesel aastal Valgas ja ülejäänud aja Võrus. Lõuna-Eesti teatri lühikesele eluloole mõeldes võib küsida: kas teatri sünd oligi ettemääratult perspektiivitu? Kas selles ajas, kohas ja tingimustes tegutsemine osutus üldsegi võimalikuks?

Teatripoliitikat 40ndate lõpus ja 50ndate alguses iseloomustab kindla eesmärgi ja loogilise plaani puudumine. Samuti vastuolulisus, sest ühest küljest vähendati pidevalt teatrite dotatsiooni, samas kui ideoloogiliselt oli teatril kanda väga oluline roll. Teatrit nähti kui agitatsioonivahendit, mis teenis riigi huve kommunistliku režiimi kinnistamisel ja kommunistlike ideede levitamisel. Toonane ajaleht Töörahva Elu kirjutab: “Oleks aeg aru saada, et nõukogude teatrikunst pole mitte ainult ajaviiteks, vaid kõige suuremaks ja tõhusamaks agitatsioonivahendiks rahvahulkade kommunistlikul kasvatamisel.” Kultuurielu ametlik suunaja oli neil aastail 1940. aasta 15. novembril asutatud ENSV Kunstide Valitsus, mis töötas NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kunstide Komitee vabariikliku organina. Suurem osa otsuseid võeti vastu siiski Moskvas, Kunstide Valitsus oli pigem keskvõimu käepikendus.

1948. aastal algas range kokkuhoiukampaania ja teatrite töö korraldati ümber isemajandamise põhimõttel. Rõhutati, et riiklikku dotatsiooni võtavad teatrid enesestmõistetavana, mistõttu teatrid ei olegi huvitatud külastajate arvu kasvatamisest. Teatrite külastatavus oli aga 1948. aastal kriitiliselt väike. Et suurendada teatri materiaalset baasi ja parandada näitlejate ainelist olukorda, liidetigi aprillis 1948  Valgas tegutsenud kutselise teatri Säde näitlejaskond Võru Kandlega ja moodustati Lõuna-Eesti teater, mille asukoht jäi esialgu Valka. Teatri žanriks sai draama. Arhiivimaterjalidest selgub, et personal koosnes tehnilisest, kunstilisest ja mittekoosseisulisest personalist. Kokku kuulus personali hulka teatri tegevuse ajal keskeltläbi 40 inimest. Teatril oli enesestmõistetavalt oma raamatupidaja, sekretär, arveametnik, administraator, koristaja, piletöörid, bussijuht, aga ka oma vesivarustaja-lukksepp, tuletõrjeülem ja tuletõrjuja, kes olid samuti teatri palgal.

Teatri tegevust Valgas ei saatnud alati edu ja saalid jäid tihtipeale tühjaks, pealegi põles 1948. aasta 28. septembril teatrimaja maha. Teatritrupp ise andis sel päeval Antslas etendust, seega samal ajal kui maja põles, tuli trupil mängida laval teadmisega, et nende teatrimaja põleb.

Keerulise olukorra tõttu jõuti Valgas tegutseda vaid 1949. aasta sügiseni, misjärel teater viidi üle Võrru ja formeeriti uus trupp, mille tuumikuks sai Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi esimene lend. Töörahva Elus kirjutatakse selle sündmuse kohta järgmist: “Äsja saabus Võrru 13 noort lavakunstnikku, kes moodustavad uue Lõuna-Eesti Teatri asukohaga Võrus. Nende suur ülesanne – luua täiesti uus teater ja pakkuda töötajaile täisväärtuslikku kunsti, nõuab näitlejailt suurt tööentusiasmi ja julgust. Noored lavakunstnikud aga teavad, et neid abistab nõukogude valitsus ja partei, sellepärast lähevad nad oma ülesandele vastu täis indu.”

Noorte seas, kes tulid Eesti Riikliku Teatriinstituudi esimeste lõpetajatena Võrru, oli mitmeid tänasenigi tuntud näitlejaid nagu näiteks Jüri Järvet, Gunnar Kilgas ja Heikki Haravee, aga ka Ellen Alaküla, Lembit Anton, Valdur Himbeck, Ellen Kaarma, Paul Kannuluik, Heino Kulvere, Friedrich Ratas, Johannes Rebane, Maret Simmo, Inge Urmi ja Maimu Pohlak.

Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetajad pidid juba 25. augustil 1949. aastal  oma diplomilavastusega “Kauka jumal” ringreisile minema. Nüüd sai see Lõuna-Eesti teatri värske trupi esimeseks lavastuseks. Trupp võeti hästi vastu, sest publiku seas tekitasid noor teater ja pealinnast pärit näitlejad elevust.

Kogu teatri tegevus oli siiski seotud kestvate raskustega. Esiteks sai teater kaasa Säde teatri võlad, võlgu suurendas ka teatrimaja põleng. Nii et vana teatri likvideerimisega ei likvideeritud võlgu ja vaatamata püüdlusele teenida raha, läks enamik kassast võlgade katteks. Seega ei olnudki võimalik vähemalt alguses näitlejatele ka raha välja maksta, ning palka saadi jupikaupa direktori suurest kohvrist.

Teiseks puudusid nii elu- kui loometingimused. Lõuna-Eesti teatri näitleja Johannes Rebane kirjutab oma esimestest muljetest: “Niisiis olime kohal. Kui esimene mulje oleks olnud vähem kohutav, oleks see meid võib-olla tõepoolest süngeks teinud või hirmutanud, aga et asi oli juba üle mõistuse, siis ei saanud seda võtta kuidagi teisiti kui võllanalja.” Teatrimaja oli lagunenud, puudus korralik elektrivalgustus ja ka pesemisvõimalused olid rohkem kui nigelad, talvel tuli küttepuude puudusel viia proove läbi üleriietes. Maja, kuhu näitlejad elama paigutati, polnud veel päris valmis, oli soojustamata ja tuul puhus seinast läbi. Näitlejad meenutavad sedagi, et niiskuse ja külma tõttu külmusid juuksed hommikuks padja külge. Väljasõiduetendustele sõideti aga lahtise autoga, kus olid peal nii näitlejad, kostüümid kui ka kõik muu etenduseks vajalik. Lahtise autoga sõideti hoolimata sellest, kas ilm oli ilus või sadas hoopis lund või vihma. Ka näitlejate töökoormus oli tänapäevases mõttes meeletu, sest proovid algasid hommikul ja päev lõppes külaskäiguetendusega, kust tagasi jõuti alles hilisööl. Vabu päevi peaaegu et ei olnudki ja keskmine tööpäeva pikkus oli keskmiselt 14–15 tundi. Loomulikult kannatas seetõttu näitlejate tervis, sageli põeti mitmeid  haigusi nagu kopsupõletik või tuberkuloos.

Kõigi nende põhjuste tõttu ei suudetudki luua püsivat truppi, sest nii näitlejad kui ka näitejuhid vahetusid pidevalt. Õigemini puudus kogemustega näitejuht juba algusest peale ja sageli võtsid näitlejad selle rolli enda kanda. Nii tegidki Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, ka teised näitlejad Lõuna-Eesti teatris oma esimesi samme lavastajatena. Teatril puudus ka kindlakäeline juht, kelle abil oleks rasketest tingimustest üle saadud. Näitlejad aga vaheldusid pidevalt, sest võimaluse korral vahetati töökoht parema vastu. Neil aastatel leidsid Eestis aset arreteerimised, millega võib osaliselt seletada meesnäitlejate suurt puudust, sest ka Lõuna-Eesti teatris leidus mehi, kes olid olnud Saksa sõjaväes.

Kuna suur osa teadmisi Lõuna-Eesti teatri tegevuse kohta põhineb teatriga seotud inimeste, põhiliselt näitlejate mälestustel, siis võib küsida, kas tingimused olid tõesti nii ekstreemsed ja näitlejad niivõrd motiveeritud. Või on pilti noorpõlvest hilisemad elusündmused moonutanud? Siiski kinnitavad ka arhiivimaterjalid, et teatril majanduslikult kuigi hästi ei läinud. Nii etenduste kui ka vaatajate plaanid olid pidevalt täitmata. Ei saa kõrvale jätta sedagi fakti, et teatri tegevusega samasse aega jääb nii kolhooside loomine kui ka 1949. aasta küüditamine. Samuti peeti 1950. aasta  märtsis EK(b)P KK kaheksas pleenum, mille tulemusel omandas kuultuuritegelaste tagakiusamine seninägematu ulatuse.

Olukorda raskendas veel seegi, et teater ei saanud ajada iseseisvalt repertuaaripoliitikat (see puudutas küll kõiki toonaseid kutselisi teatreid). Teater ei saanud muuta pileti hinda ega valida ise lavastusi. Ainus, mida saadi teha ellujäämiseks, oli etenduste arvu tõstmine. See omakorda aga mõjus etenduste kvaliteedile. Tasub meenutada, et tol ajal ei kinnitatud ühtki lavastust repertuaari enne, kui see oli läbinud kontrolletenduse ja vastas nn nõuetele: näidend pidi alati huvitav olema (hoolimata publiku ootustest). Ei saanud olla kesist või igavat teost, vaid ainult kesine teostus. Hindama pidi seda, kas näitleja suudab positiivset kangelast kehastada piisa
valt õilsana ja negatiivset ikka hästi ebasümpaatsena. Repertuaari kirjutas ette ENSV Kunstide Valitsus. Polnud tähtis näidendi kunstiline tase, olulisem oli pigem ideoloogiliselt vettpidav autor ja teose juhtiv idee.

1951. aastal tehti veel viimaseid jõupingutusi teatrit elus hoida ja olukord hakkaski juba normaliseeruma. Teatrimajas tehti korralik remont ja ka plaanid suudeti tänu mitmetele ringreisidele edukalt täita. Samas takistasid kindlakäelise kunstilise juhi puudumine ja näitlejate ebanormaalsed korteriolud ikkagi veel teatri tööd. Tegelikkus tõestas, et nii palju teatreid osutus Eestis siiski ebareaalseks ja majanduslikult ebaotstarbekaks. Loomingulist tööd ei tõkestanud üksnes kohalike vaatajate vähesus, vaid ka aja jooksul kujunenud suhtumine lavastustesse, seega polnud puudus ainult tegijaist vaid ka vaatajaist: punarepertuaar ei meelitanud rahvast teatrisse. Maarahva jaoks oli  keskmiselt kuus rubla maksev pilet siiski kallis. Võrdluseks võib tuua, et näiteks Haanja kolhoosnik sai normipäeva eest palka kaheksa kopikat. Võrule kui väikesele linnale ei olnud kutselise teatri ülalpidamine lihtsalt otstarbekas.

1951. aasta detsembris lõpetas Lõuna-Eesti teater oma tegevuse ning tema varad läksid üle Vabariiklikule Nukuteatrile. Töörahva Elus kirjutatakse: “Uue noorsooteatri loomine võimaldab senisest palju paremini ja otstarbekamalt teenindada meie noori teatrikunstiga, kes on kogu aeg tundnud teravat puudust korraliku nukuteatri järele.”  Siiski tekib kiuslik mõte: kui Lõuna-Eesti teater oleks need rasked aastad vastu pidanud, kas oleks olnud võimalik ka teatri edasikestmine – tänaseni? Kas Võru võiks olla linn, millel on oma kutseline teater? Küsimused on muidugi hüpoteetilised, ent seda intrigeerivamad.

 

Mõeldes nõukogude perioodi tippinterjööridele, meenuvad kohe mitmed vanalinna kohvikud-restoranid ning modernistlikud suurobjektid. Uudselt ja moodsalt ei mõjunud mitte ainult uusehitised, vaid julgelt käidi ringi ka ajaloolise ruumiga. Kui aga püüda otsida neist täna jälgi, põrkame kokku asjaoluga, et sisearhitektuur on kõige kiiremini muutuv kunstiliik ning just interjöörid jäävad esimesena ajahambale ja muutunud moemaitsele ette.

Sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi loomingus kohtuvad tollase arhitektuurielu erinevad tahud. 1960. aastatel aktiviseerunud vanalinnaromantika harjal said nad kujundada mitmeid kohvikuid keskaegsete müüride vahel.  Hruštšovi sula järel muutunud ehitustegevus tõi kaasa ka suurte ühiskondlike hoonete nagu hotellide ja teatrite tellimise. Tamme ja Asi looming on jagunenud küll kolmele aastakümnele, kuid kõige rohkem räägitakse neist ikkagi seoses 1960ndatega. Seetõttu sobib portreenäitus “Tamm ja Asi” suurepäraselt arhitektuurimuuseumi suure suvenäituse “Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur” paralleelnäituseks Rotermanni soolalao galeriis. Selline ajastus andis näitusele ka mitmed lähenemisvõimalused: täiendav sisearhitektuurinäitus 1960. aastate arhitektuurinäitusele, Väino Tamme ja Vello Asi portreenäitus ning miks mitte ka nõukogudeaegse interjöörifoto näitus.

Eesti professionaalse sisearhitektuuri teket on seostatud vastava erialahariduse loomisega riiklikus kõrgemas kunstikoolis 1938. aastal, kuid peagi alanud sõja-aastad lõikasid ruumikujunduse eriala õpetamise katki. Esimesed, kes omandasid sisearhitekti eriala tervikliku kursusena, olid 1940. aastate keskelt kuni 1950. aastate alguseni õppima asunud tudengid. Kuna kateeder likvideeriti ümberstruktureerimise käigus 1955. aastal, siis võib pidada neid, kel õnnestus sel lühikesel ajavahemikul eriala omandada, tinglikult esimesteks eesti professionaalseteks sisearhitektideks. Nende hulka kuulusid ka Väino Tamm ning Vello Asi.

Lahutaksin aga täpsustamise huvides siinkohal teineteisest ruumikujunduse ja sisearhitektuuri mõiste. Viimase teket julgeksin seostada just nimelt Väino Tamme ja Vello Asi loomingu ja tegevusega. Tamme Soome stažeerimise kogemusele ning Põhjamaade-mõjulise modernismi saabumisele toetudes lõid just nemad uudse projekteerimiskultuuri, kus olulisemaks tõusis ruumi arhitektuurne liigendamine, mitte “kaunistamine”. Muutus laiem suhtumine ruumi kui tervikusse, kuid ka projekti graafika-akvarellide asemele tulid postkaardisuurused tušijoonised.

Koostades näitust sisearhitektuurist, põrkab kohe kokku eriala efemeersusega. Enam kui kolme aastakümne jooksul valminud objektidest ei ole enam ühtegi originaalkujul alles, ligilähedaselt on taastatud Kirjanike Maja musta laega saal ning Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone. Seetõttu saigi selle näituse koostamisel üheks põhimõtteks eksponeerida võimalikult suurel hulgal valmimisjärgseid fotosid, enamiku neist oli teinud Rein Vainküla. Nendel fotodel kohtab aga lisaks objektidele spetsiifilist ajastu vaimu, mis väljendub koloriidis ja kompositsioonis. 1960. aastate ruum heiastub neil monokroomsena ja tühjana, täpselt paikarihituna, igasuguse juhuslikkuseta. Just nende fotode ruumimõju põhjal saavad noorema generatsiooni uurijad, aga ka arhitektuurisõbrad ettekujutuse, milline oli meie 1960ndate interjöör.

Üks ring on täis saanud. Eesti sisekujunduse esimodernistide Väino Tamme ja Vello Asi loomingule on selle väljapanekuga esimene tiir peale tehtud.  See ülevaatenäitus on kui lusikatäis mett, mis mõnele annab ehk magusa nostalgialaksu, kuid teise puhul toob kaasa tõsisema huvi modernistliku ruumi vastu.

 

 

Pole midagi uut päikese all. Erinevad meeleseisundid ja hoiakud saavad tänagi üsna karme poliitilise alatooniga hinnanguid. Seejuures ei ole oluline teemavaldkond või argumentatsioon – tähtsaim on üldine “hääletoon” ja meelsus. Leidub kutsumusega persoone, kes valvsalt jälgivad, et “virisejad” liiga valjult ei viriseks. Tundub, et pärast aprillisündmusi on meelsuse hindamine kuidagi eriti politiseerunud. Iga pisutki kriitilisem arvamus või üldistus on justkui kurjast, “meie asja” vastu. See tuletab liiga palju vanu aegu meelde…

Tõele näkku vaadates – ehk ei olegi mingid (nii või teisiti ettemääratud ja inertsed) majanduslikud tõsiolud, vaid eelkõige võimsad meeleseisundid iga võimu ja ideoloogia peamine siht. “Meie asja” suhtes positiivselt häälestatud inimene toimib, nagu temalt oodatakse. Negatiivsed tunded panevad asju juhtuma ning positiivsed – rõõm ja imetlus – kindlustavad stabiilsuse. Hingeseisundid kõnelevad kehast ja sotsiaalsest staatusest. Paraja pingega, dünaamilist, loomingulist, meeldivaid inimsuhteid ja meelelisi rõõme sisaldavat elu elav inimene eelistab teadagi positiivseid sõnumeid. Ülepinges ja eluraskustes kodanik seevastu kipub kõnelema halbadest ja ahistavatest asjadest. Elurõõmul ja optimismil on lausa bioloogiline vundament: need tähistavad tervist, elujõudu ja toimetulekut. Virisejal või kritiseerijal on kindlasti midagi “viga”, tema “hääletoon” viitab kohanemisvõimetusele, ebaedule, sotsiaalsele “haiglusele”, määrates vaikimisi koha ühiskondlikul hierarhiaredelil, või andes märku ebalojaalsusest. Võtame kas või populaarse võrdluse loomariigiga: hädised, negatiivsed ja kohenemisvõimetud ongi hukule määratud, surevad ise või lükatakse üle pesaääre. Kokkuvõttes võiks arvata, et optimism ja positiivsed meeleseisundid kuni eufooriani välja päästavadki maailma ning viivad ühiskonna õitsengule. Vaja oleks vaid mingit rõõmueliksiiri…

Paraku, mõttelisi või reaalseid eliksiire meil jätkub. Tarbimiskultuur pakub naudinguid, suhtekorraldus positiivsust ja poliitiline propaganda üha ülevamaid meeleseisundeid ja rituaale. Ka inimesed, kes ennast iga päev teedel hakklihaks kihutavad, teevad seda enamasti rõõmu- või eufooriaseisundis. Tõsi on, et optimism, rõõm ja eufooria on enamasti vähem või rohkem “pime” ja egotsentriline. Iga organisatsiooniteooria aabitsatõde on aga see, et igas inimkoosluses on vaja erineva eluhoiakuga inimesi, nii optimiste kui ka virisejaid. Uuringutest on selgunud, et optimaalne arv kriitikuid ja virisejad on mis tahes inimkoosluses lausa hädavajalik. Nii on ka küsimus sellest, kuidas kõik “tegelikult” on, üsna mõttetu.

Paraku ei ole sotsiaalne optimism alati ka sugugi see, millena ta end esitleb. Kui arvamusliider või poliitik, kelle lipukirjaks on positiivne eluvaade, kuulutab rõõmusõnumit, halvustades sama hingetõmbega “virisejatest” kaaskodanikke, kellele pole võõras kaastunne või kelle eluolu ja sellest tulenev elupilt ei ole nii roosiline kui kuulutajal, siis toodab see libaoptimist hoopis sotsiaalset pessimismi juurde. Siit palve valveoptimistidele: ärge kasutage oma optimismi ligimeste lömastamiseks. Ja ärge samastage oma väikest, mõnusat, privaatset heaolukoobast kogu eksisteeriva sotsiaalse tõelusega.

 

 

Eesti jätab juba nädalapäevad mõttes hüvasti Kaljo Kiisaga. Meie elust on lahkunud mees, keda tundsid kõik. Seriaal “Õnne 13” tegi aastast 1993 tänaseni kestes oma töö. Kuid eesti televaataja isiklik tuttav Johannes ei olnud siiski päriselt Kaljo Kiisk. Nad polnud identsed. Roll oli kogu oma loomulikus tarkuses ja südamlikus meelekindluses pisut lihtsakoelisem kui osatäitja.

Kiisk ise oli avaram, kavalam, vastuolulisem, andekam, intelligentsem natuur. Ta oli filmirežissöör. Tal pidi olema haaret – pilku, mis haarab korraga võtteplatsi ja filmikaadrit, masse ja näitleja siseelu, tervikloo süžeed ja selle eelseisvat montaaži. Ta amet nõudis nii tasakaalukust kui ka temperamenti. Kuidas ta selle kõigega nii hästi toime tuli, on jäänud mõnikord mõistatuseks ka asjaosalistele. Sest Kaljo Kiisk oli mees, kes sõnastas asju napimalt, kui teadis, tundis ja tahtis; rääkis vähem, kui mõtles ja mõistis. Oli vaja jälgida ta žesti ja silmi, et sellest aimu saada. Võimas intuitsioon ja kiire kohanemisvõime on teda juhtinud nii tema mitmekülgses loomingus kui ka mitmetes eluvalikutes.

Sündinud 3. detsembril 1925. aastal Ida-Virumaal, oli ta 17-18aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile; noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder, mis tal läks korda vahetada taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaksvõitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus. Üks andekas inimene jäi ellu. Ja mis pole ka vähetähtis: ta jäi kodumaale. Ühe võrra oli meid jälle rohkem.

Vahetanud õpingud TPIs 1947. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi vastu, oli ta teinud otsustava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. Moskva GITISe legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953. aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu “Kevade” (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase-Abeli hullava “Kevadena”, millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas.

Eesti filmi ajalugu poleks mõeldav Kaljo Kiisa filmideta.

Juba esimestes töödes “Jahid merel” ja “Juunikuu päevad” oli tõlgi ja teise režissöörina ametit õppinud Kiisal oma osakaal; populaarseks saanud “Vallatud kurvid” (kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör, 1959) võeti vastu juba peaaegu täiesti Kaljo Kiisa filmina. Ja siis need Kiisa filmid tulidki: “Jääminek” (1962), “Me olime 18-aastased” (1965), “Jäljed” (1963), “Keskpäevane praam” (1968), “Tuuline rand” (1971), “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Metskannikesed” (1980), “Regina” (1990), “Suflöör” (1993) jt.

Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Olgu siis lausa esimest või ka mitte päris esimest korda kaamera ette astumisel, avanesid Kiisa linateostes noored filmitööks sobivad anded. Laseme silme eest läbi: Terje Luik, Sirje Arbi, Ada Lundver, Mare Hellaste-Garšnek, Maria Klenskaja, Rita Raave, Ülle Kaljuste, Epp Eespäev või siis Rein Aren, Peeter Šmakov (Kard), Evald Hermaküla, Kalju Komissarov, Tõnu Kark… Ühtlasi püüdis ta jäädvustada filmilindile ka vanu meistreid Katrin Välbet, Hugo Lauri, Kaarel Karmi, Franz Malmstenit jt. Isegi selle eest, et eksisteerivad unikaalsed kaadrid Voldemar Panso (“Juunikuu päevad”, “Vallatud kurvid”, “Hullumeelsus”), Kaarin Raidi (“Saja aasta pärast mais”) või koguni Eino Tambergi (“Keskpäevane praam”) filmiepisoodidega, peame olema tänulikud eeskätt Kiisa heale silmale ja kujutlusvõimele.

Kaljo Kiisa kui režissööri loomingulises pärandis on kolm erilise saatusega filmi. Kõigepealt muidugi “Hullumeelsus” (1968), see valusgroteskse mõttega linateos, valendav esteetiline pärl, mille levi ühes hullumeelses riigis vägivaldselt katkestati, nii et õnnestunud teosel polnud võimalik siseneda ega kuuluda oma aja filmimaailma konteksti. Kui film kord paarikümne aasta pärast “riiulilt” alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro. Ja siis “Nipernaadi” (1983), tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki, sest polnud nagu eriti täpselt Gailiti moodi, kuid mis hiljem kujunes ootamatult laialt tuntud ja armastatud rahvafilmiks, ühtlasi tõestades niihästi kirjandusteose pärisgailitlikku elujõudu kui ka isikupärase režiikaemuse kunstilist lumma. See lumm kestab seni, kuni näitekunstil, olgu teatris või kinos, õnnestub taasluua üks teistsugune, kuid sama mõjuv “Nipenaadi”-nägemus. Siis saab neid kahte võrrelda. Suure klassikaga seda juhtub. Ja kolmas, “Saja aasta pärast mais” (1986) lihtsalt ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt, keeruka koodi lahti lugeda ja aegade üle järele mõtelda.

Õnneks ei läinud kaotsi ka näitleja Kaljo Kiisk: Tootsist sai kellamees Lible. Eesti rahva lemmikfilmi “Kevade”(1969), muidugi siis ka “Suve” ja “Sügise” Lible, omaks võetud ja ainuõigeks nimetatud. Kolleegide filmides mängis Kiisk rõõmuga kaasa: Pajuviidik (“Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), Voitinski (“Indrek”), Pakk-Rätsep (“Puud olid…”), Taavet (“Tants aurukatla ümber”), Toomas Simmo (“Vana mees tahab koju”) ja kõik need teised. Filmiosade järgi sai aimata, milline võluv näitleja ka Eesti lavadel olla võinuks, eriti meie teatrirežii ühel tippajal, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kuid see teatriajastu jäi Kiisal vahele. Ta lavatööst oli möödas ligi kolmkümmend aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983. aastal Vanalinnastuudio/Õpetajate Maja lavale, mängima Endrik Kerge lavastusse “Anekdoot”. Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri võimsa matrooni võrdväärne partner Ugala tiiva all esitatud sädelevas duetis “Džinnimäng” (1984). Kiisa elutruud näitlejavärvid on ikka olnud pehmed, soojad, lenduvad. Kurvalt tragikoomiliste üksiklastena mäletame ka 1992. aasta osi, mille eest ta pälvis meesnäitleja aastapreemia: Lapaglia “Põgenemises” (Vanalinnastuudio) ja Jasper McGregor “Mu süda on mägedes” (Noorsooteatri ja Vene teatri ühistöö). Kuid oli kaks erandit: närviline mängur, terava joonega avatud lootusetu korruptant,  Linnapealik Vanalinnastuudio “Revidendis” ning veidrikust poolsaksakeelne õpetaja, napsitav härra Weseler oma pöörleva gloobusega teleseriaalis “Wikmani poisid”. Need rollid üllatasid. Neis rollides oli vormi atraktiivsust ja virtuositeeti. Kui tavaliselt mängis Kiisk mehi, kellel on hinge, siis siin kumas äkki läbi tema loomuse sügav artistlikkus.

See ta ehk oligi – sünnipäraselt suur ARTIST, kel ausa mehe süda rinnus? Mees, kes oli näinud ilma ja inimesi, kuid kellel olid ka Tootsi krutskid? Mees, kes tundis kompromisside keerulist kunsti. Kas ilma selleta oleks saanud olla 25 aastat kinoliidu liider, istuda ära oma istumised keskkomitees, ülemnõukogus ja riigikogus – ning jääda puhtaks? Heasoovlikuks, rõõmsaks ja murelikuks inimeseks, nagu mäletavad teda lähedased, kolleegid ja kogu eesti rahvas.