Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Kumu kunstimuuseumis kuni 30. XII. Näituse kujundaja LLRRLLRR (Laura Linsi ja Karolin Kull), graafiline disainer Maria Muuk, koordinaator Magdaleena Maasik, kunstniku uurimisassistent Ketlin Käpp ning konsultandid Linda Kaljundi, Annika Toots ja Karmen-Eliise Kiidron.
„Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ on üks pealtnäha tagasihoidlik näitus Kumu kolmanda korruse projektiruumis. Hulk väheldasi vanu fotosid on paigutatud pleksiklaasist konstruktsiooni vahele sellisel moel, mis võimaldab näha nii kujutist kui ka märkmeid tagaküljel; seintel täiendavad neid infopudemed inimeste, kohtade, fotograafide või muu fotodega juhtumisi seotu kohta. On luubid piltide terasemaks uurimiseks ja toolid-lauad, et istuda ja jätta kunstnikule sõnum. Nüüd on juba seintel sajad kollased kleepsupaberid kunstnikule ja teistele külastajatele jäetud sõnumitega. Kõik ülimalt lihtne ja napp, neutraaltoonides ruum justkui pisut pooleli. Isegi pealkiri näib ütlevat, et midagi suurt ja kaalukat siit otsida ei tasu – kuid see mulje on petlik.
Illusoorsus ja sattumuslikkus
Näituse lähtekoht on 105 tundmatut päritolu fotost koosnev kollektsioon, mille Maria Kapajeva kaheksa aastat tagasi internetioksjoni kaudu leidis. USAs tegutsev kollektsionäär oli arvanud, et need fotod peaksid pärinema Eestist, kuid info nende kohta oli kesine ja juhuslik. Enamik pilte kujutab inimesi kas portreede, grupifotode või argistseenidena ning näib pärinevat XX sajandi alguskümnenditest, mõned ka 1940. aastatest. Näitusega dokumenteeritaksegi kunstniku püüdlusi tuvastada fotode päritolu ja kujutatud inimesi, tuues sel teekonnal esile nii portreteeritute kui fotograafide lugusid ja sissevaateid tollastesse oludesse. Lisakonteksti annab sellele mikroajaloouurimusele asukoht: Kumu kunstimuuseum tellis näituse oma uue püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ (kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli) täiendusena.
Näitus, mis on ühtlasi Maria Kapajeva doktoriprojekti esimene osa, ongi loovuurimuse suurepärane näide – heas tasakaalus on näituse kunstikogemus, uurimisprotsess ja selle jäädvustus. Lähtekohaks intrigeeriv tekkelugu, hakkab pildikogum end järk-järgult kihiti avama, pakkudes teeotsi väga mitmekesiste teemade lahkamiseks alates mälust, identiteedist ja marginaliseeritud subjektidest kuni digihumanitaaria ja internetikeskkonna privaatsuse küsimusteni. Esimene ja kõige ilmsem kiht on mõistagi detektiivitöö: kes need inimesed olid? Millised olid nende lood ja elukogemused? Kuidas need meie „suure ajaloo“ jutustustega haakuvad? Kui vaadata pilte, kus kujutatu kohta on õige vähe teada, kerkib küsimus kujutise jõust ja agentsusest: mil määral on sellel väge iseenese eest kõneleda ja kui palju mõjutavad kogemust taustateadmised? Saame tavapärasest teravamalt teadlikuks oma vaatamisviisist ja -harjumustest: kas näeme pildil eelkõige seda, mida teame seal olevat, ja mil määral projitseerime sellesse omaenda ootused ja eelarvamused? Kui kujutatu kohta koorub välja rohkem infot, muutub kontekst avaramaks, meie vabadus omaenda lugusid sellesse „lugeda“ aga väheneb. Ometi näib peale jäävat siiski tõepärase info vajadus – foto ahvatleb ikka uskuma, et on tegelikkuse dokument, aken „tõesti juhtunud“ lugude ja saatuste juurde. Nii haakub näitus tänapäeva autentsuseihaga, mis väljendub ka näiteks kirjanduses lokkavas autofiktsioonis, dokumentaalmaterjalil põhinevates teatrietendustes, kas või moodsas hobis lugeda internetioksjonitelt kokku ostetud võõraid päevikuid.
Seega paigutub näitus selgelt feministlikku väikeste ajalugude traditsiooni – isiklik on jätkuvalt poeetiline ja läbielatud kogemused tähelepanu väärt. Kapajeva näitus on rõhutatult antihierarhiline nii sisult kui ka kunstnikupositsioonilt: uurimistöö on protsessuaalne ja materjalist endast juhitud. Sellise lähtematerjali puhul ei saakski hüpoteesi või sõnumit väga konkreetselt ette määratleda. Ja ilus on näha protsessi sellist usaldamist, juhuslike juhtlõngade järgimist ilma lõppsihti silme ees hoidmata. Selles avatud ja fragmentaarses protsessis on hulk võimalusi, potentsiaalsust, aga ka pettumusi ja leppimist tõsiasjaga, et „kogu tõde“ ei ole saavutatav. Kõik kogunenud tõetükikesed on sama kaalukad. Ainult aastakese ülikoolis käia saanud tüdruk, kellest muud midagi polegi teada, on näitusel sama tähtis tegelane kui ohtra toodanguga ateljeed pidanud fotograaf. Värske vuntsimood või Narva vallutamine, nimede eestistamise kampaania või põllumajandusseltsid – erinevalt „suure ajaloo“ valikulisest pilgust ilmnevad „Üksikute fotode“ näitusel kõik tavalist elurütmi mõjutanud sündmused ja asjaolud ühevõrra olulisena. Ometi osutab see juhuslikkus kõigele sellele, mis on puudu: kuigi pealtnäha räägib näituseprojekt infokogumisest ja detektiivitööst, räägitakse samavõrra täie teadmise saavutamise võimatusest. Seega pigem illusoorsusest, sattumuslikkusest ja fiktiivsusest lugude jutustamises ja identiteedi konstrueerimises üldse.
Antietnograafia
Maria Kapajeva on öelnud, et ta peab oma kunstnikupraktikas oluliseks autoetnograafilisust – omaenda elukogemuse ja lugude kasutamist üldisemate kultuurinarratiivide esile toomiseks. Seekordne näitus on varasematest erinev, kuna kasutatud materjal ei ole otseselt isiklik, see haakub autoriga vaid kaudselt, kojujõudmise allegooria kaudu. Paratamatult tõuseb seeläbi aga teise nimel kõnelemise küsimus, mille üheks võimalikuks vastuseks paistab Kapajeva puhul sobivat Vietnami filmitegija ja antropoloogi Trinh T. Minh-Ha „kõrvaltkõneleja“ kontseptsioon, mida on nimetatud ka antietnograafiaks. Otsides viisi, kuidas esitada teiste subjektiivsust iseennast ja oma positsiooni peale surumata, taotleb Minh-Ha nihkuvate vaatepunktidega dialoogi, kus kumbki osapool tõuseks esile võrdse partnerina, kummalegi jääks oma ruum. Lisaks teadvustab ka Minh-Ha oma topeltrolli uurija ja kunstnikuna: kuidas teha tõsiseltvõetavat antropoloogilist uurimust, kuid mitte kaotada seda edasi andes poeetilisust? Kunstniku- ja uurijapilgu tasakaalustamine on kahtlemata loovuurimuse kesksemaid küsimusi.
Peale originaalfotode on näitusel video pealkirjaga „40 000 võimalust“, kus vaataja silme eest kihutab läbi nelikümmend tuhat nägu ehk võimalikke vasteid, kui kasutada fotode tuvastamiseks rahvusarhiivi näotuvastusprogrammi „Ilme“. Sellega, aga ka geni.com-i ja muude internetiallikate appivõtmisega isikute kindlakstegemiseks, tõstatatakse veel terve rida küsimusi. Mida selliste töövahendite lisandumine tähendab? Kas sel moel tuvastatud isikusamasus on kindlam ja ehtsam kui kellegi öeldu, silmaga märgatu? Kas tehnoloogilised vahendid tekitavad meis ootuse, et kõik mõistatused peavadki lahenduse saama? Võib-olla kaob nii midagi oma teadmiste puudulikkuse, lõpetamatuse teadvustamise ilust? Mil määral me üldse selliseid protsesse kontrollime, kui järjest enam ringleb kujutisi, mis toimivad vaid tehniliste vahendite omavahelises suhtluses ja inimsilma alla ei satugi? Ja kuidas on privaatsusega lood? Mõistagi on kunstniku otsus, kui sügavale ta neisse küsimustesse kaevuda soovib, kuid video lisamine fotokomplektile näitab juba praegu, et selliseid aspekte teadvustamata vanade fotodega enam töötada ei saa.
Ja loomulikult ei saa jätta märkamata publiku osalust – kui üllatavalt entusiastlikult on külastajad reageerinud kutsele jätta kunstnikule oma kommentaare ja kui mitmeplaaniliselt kõnekad osa neist on. On ju ennegi tehtud osalema ärgitavaid teoseid, kuid teist nii rohkearvulist vastust praegusest eesti kunstist ei meenugi. Ilmselt on perekonnalugude, kohaliku ajaloo, väljaselgitamata ja kujuteldavate jutustuste ning portree kui žanri kombinatsioonis midagi, mis puudutab vahetult. Lisaks kollaste lipikute hulgale on huvitav jälgida, mis läheb külastajatele korda või hinge vaevab – lisaks otsestele vastustele kujutatud isikute kohta leiab seintelt hulgaliselt oma (auto)portreesid, aga ka tunnistusi oma elusituatsiooni või enesetunde kohta või poliitilisi ja ühiskondlikke kommentaare. Maria Kapajeva ütleb, et kunst on ka teraapia, võimalus luua ühendusi, tunnetada sidet üksteisega. Ja kui projektiga alustades oli teraapiline aspekt suunatud eelkõige talle endale – otsida viise, kuidas paigutada ennast siinsetesse lugudesse ja kogukonda, kuhu kuulumine ei ole talle enesestmõistetav – siis praeguseks on selge, et mingit laadi teraapiline toime on sel näitusel ka kollektiivsel tasandil.
Kas ja kuidas paistab Kumu uus püsiekspositsioon pärast „Üksikute fotode“ vaatamist teisiti? Kunstniku väitel tahtis ta osutada fotograafia vähesele esindatusele nii püsinäitusel kui ka kunstimuuseumi kollektsioonis üldiselt. Arvestades fotomeediumi suurt osa XX sajandi visuaalkultuuris, on see kahtlemata tähtis kommentaar. Aga kindlasti on näitus dialoogis ka nii püsinäituse teostevalikuga kui ka Neeme Külma ja Tõnis Saadoja installatsiooniga „Puri“ sama korruse teises otsas. Väljapanekutega „Puri“ ja „Üksikud fotod“ raamistatakse püsinäitust vastanditena: ühel pool laeni ulatuv sülem baltisakslaste portreemaale, tähtsad ja mõjukad „suure ajaloo“ tegelased, kellele ometi neil kõrgele paigutatud läikivatel õlimaalidel väga teraselt ligi ei saa; teisel pool tähtsusetud ja juhuslikud inimesed, kes on ligi ja avali uurimiseks kas või luubiga, kuid jäävad ometi faktidega lõpuni haakimata. Väikese ja tagasihoidlikuna levitab Kapajeva näitus tervele korrusele küsimusi tegelaste valiku, representatsiooniviiside ja ajaloojutustuste fiktiivsuse kohta. Esmapilgul tasane ja sissepoolevaatav kogum kujutistega, millest oleme harjunud vanades albumites mööda vaatama – sest „kes neid vanu inimesi enam ära tunneb või teab“ – esitatakse tegelikult kaalukaid küsimusi identiteedikonstruktsiooni kohta ja pakutakse ka anonüümset lohutust ja ühtekuuluvustunnet. Kaht nii vastandlikku asja korraga teha on osav tasakaalutrikk.
