Toeta
Otsi

astronoomia

  • Luuletaja-luuletaja, kus on su lavasõu?

    JOONAS VEELMAA

    Luulel läheb Eestis suurepäraselt. Aastas ilmub üle saja algupärase luuleraamatu. Tugevad luuleaastad sammuvad üksteise järel hingamisruumi jätmata. Luulet kirjutatakse, sellest räägitakse ja kirjandusteadlane Joosep Susi kinnitab raadioeetris, et luuleväli on rikkalik. Samal ajal on luuleraamatute tiraažid kolmesaja ringis ja neid ostavad suures osas ühed ja samad inimesed.

    Ma ei taha itkema hakata, aga näitena kannab 10 000 liikmega Facebooki grupi „Lugemise väljakutse“ üks tänavustest väljakutsetest pealkirja „Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikul üks luuleraamat …“ Tõtt riivav nali grupis, kuhu kuuluvad eranditult lugemishuvilised, vihjab, et suur luulepalavik köeb temperatuuril 37,1.

    Lava õpetab

    Euroopa prõmmumeister 2022 on hispaania luuletaja Pablowski (vasakult kolmas).

    Minu tagasihoidliku tähelepaneku kohaselt haigutab eesti luules kuristik. Ühel pool seisavad lugejad, kes ahmivad endasse aastas sadu raamatuid. Teisel pool istuvad sajad uued luuleraamatud, millest kriitikud paarkümmend kunstiliselt kvaliteetseks hindavad, kuid mis kirjandusringkondadest ainult kergelt välja piiluvad.

    Kas see on probleem? Kas kuristik üldse vajab silda? Kas luuletajad ja lugejad võiksid üksteist leida? Võiksid ju. Kindlasti on selleks võimalusi, ühe tugeva ühendava kandidaadina näen lavaluulet.

    Ka minu puhul sai suurem huvi luule vastu alguse just lavaluulest. Varateismelisena sattus kätte luulekassett „Contra on õhk“. Lindistatud luuleüritusel kõlasid lõbusad värsid ja paroodialaulud, aga mis veelgi põnevam – publiku reaktsioon. Taustal huilgas, aplodeeris ja laulis kaasa paarkümmend inimest. Kui tihti kohtan sama emotsiooni praegustel luulesündmustel? Aga kui meeldivad erandid välja jätta?

    Lavaluule väärib nii autori kui ka publiku tähelepanu. Sel on võime viia kokku luuletajad ja need, kes eelmainitud lugemisgrupi väljakutsesse ilma huumorita suhtuvad. Lavaluule võib hästi mõjuda ka luuletajale endale. Uute lugejate leidmise kõrval on isegi tähtsam võimalus laiendada oma haaret kirjutajana. Ma ei arva, et kõik luuletajad peaks piitsaga lavale ajama. Paljud autorid ja tekstid ei kuulugi lavale. Siiski on suurel osal luuletajatest ka oma loomingu esitajana hea potentsiaal. Kui natukene trenni teha.

    Eesti luuleprõmmu üks eestvedajatest Sirel Heinloo näeb lavaluulel ka ekspordipotentsiaali või vähemalt vaatab seda eesti luule visiitkaardina, mis aitab kohalikku kultuuri kaugemale viia.

    Viimasel kümnel aastal on mu enda radarile jäänud ainult kaks lavaluule nimetuse väärilist regulaarselt toimuvat kirjandussündmust: Tallinnas toimuv kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ ehk k6vn ja üle-eestilised luuleprõmmud. Kui k6vni hoiab koos täielik vaba lava formaat ning publiku ette astuvad ka lauljad, tantsijad ja vahel inimesed, kes üldse mitte midagi ei esita, siis luuleprõmm eeldab ettevalmistust. Need üritused on vastandlikud, sest kui k6vn oma anarhistliku olemusega peaaegu et eitab kirjandust kui produktsiooni, siis slämm lajatab väga selgepiirilise võistlusformaadiga, kus osalejatel on vähemalt reeglite järgi eesmärk olla teistest parem.

    Luuleprõmmul tasub pikemalt peatuda, sest lavaluulekultuuri dresseerib see rohkem kui reegliteta vaba lava. Sellesse 1980. aastatel USAs sündinud range reglemendiga võistlusformaati, mille puhul toonitatakse, et tegemist ei ole võistlusformaadiga, saab suhtuda mitmeti. Mina näen seda rohkem üldise luuleelu elavdaja kui tõsise spordialana.

    Idee autori Marc Kelly Smithi sõnul olidki formaadi ajendiks liiga igavad luuleõhtud. Väike adrenaliinisüst luulesündmuse uinunud kehasse võiks ju publikut meelitada küll. Slämmindust saadab aga ka varjupool: kolmeminutilise formaadi ja häid hindeid garanteeriva publiku emotsioonide kalastamine lihvib luule lõpuks ühetaoliseks. Efektseks, kuid hingetuks tooteks. Sama, mida muusika puhul heidetakse ette Eurovisionile.

    Tahad olla medaliga luuletaja? Vali teemaks diskrimineerimine. Vali trauma. Vali klassivõitlus. Ole emotsionaalselt ülepingestatud. Manipuleeri publikuga. Ütle, et järgneb väga isiklik tekst. Nuta laval. Pühenda tekst varalahkunud sugulasele. Lisa lihtsaid riime ja nuta siis. Mine endast välja. Nuuksu rõõmust. Anna endast kõik. Lagune laval tolmuks. Kummarda. Nopi punktid.

    Kas slämm teeb siis luuletajad paremateks esinejateks, kuid haamerdab samal ajal kõik ühenäolisteks biidipoeetideks?

    Slämmi põrguringid

    Selleks et parem ülevaade saada, käisin 2022. aastal esineja ja kuulajana läbi kõik slämmi põrguringid. Tallinna eelvoorust kuni Euroopa finaalini, kus Eestit esindas Mari-Liis Müürsepp.

    Vahelepõikena – Eesti luuleprõmmu kultuur on õhuke. Esimene poetry slam toimus küll juba 2004. aastal ja sinna olid kaasatud ka Jan Kaus, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Triin Soomets, kuid vahepeal varjusurmas olnud ning kümnendi keskel taassündinud formaadi lõi 2020. aastal uuesti uppi pandeemia. Nüüd on slämm taas jalul.

    Ja on, kuhu areneda. Megalomaaniasse minnes: 2022. aastal toimus Viini Burgtheateris slämmifinaal kõikide saksa keelt kõnelevate piirkondade luuletajatele. Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Lõuna-Tirooli provintsist Itaaliast, Belgiast, Luksemburgist ja Liechtensteinist oli luulemaratonile tulnud 110 luuletajat ja 20 tiimi (kus oli 40 luuletajat). Nelja päeva jooksul kuulas neid 5500–6000 luulehuvilist, finaalis oli kuulajaid 850–1300.

    Eesti luuleprõmmu täispotentsiaal on veel kasutamata, eriti Tallinnas. Eesti kolmes linnas (Tallinn, Tartu, Pärnu) toimunud üheksas eelvoorus osales mullu kokku ligi 70 esitajat. Hispaanias slämmitakse 33 linnas. Mõtteainet, Kohila!

    Eelvoorude tase on Eestis väga kõikuv, aga seda meeldivalt. Ühtegi selgelt slämmiformaadile kirjutajat meil ei ole. Kõik on aus kraam ning publik haigutama ei kipu, sest õhtu ise liigub tempokas taktis. Hindamine tekitab küll alguses ebamugavust, sest kuidas peaks üks empaatiline inimene luulet üldse hindama? Me küll valime Eesti laulu, korraldame romaanivõistlusi ja jagame aastas kümneid auhindu. Igaüks neist kinnitab, et mingi kunstiteos on justkui parem kui teine. Luuletuste ritta seadmist peetakse sellegipoolest patuks. „Kas sina tuled ütlema, et selle teise luuletaja süda on suurem kui minul?“

    Eesti slämmi finaal 18. augustil 2022 Tartus möödus üle keskmise energiliselt. Kõige kõrgemad punktid ja koha Euroopa finaalis pälvis Mari-Liis Müürsepp. Arvestades, et umbes pool sealsest publikust oli slämmil esimest korda, leidis Müürsepp tõenäoliselt oma ilmunud raamatutele ka uusi lugejaid.

    Detsembris korraldatud Euroopa finaalis sai aga näha slämmijate tipptaset. Roomas toimunud üritusel olid esitused lihvitumad ja grammike lähemal mu eelarvamusele tootena pakutud kunstist. Aga ainult grammike. Olukord oli siiski palju nauditavam ja palju vähem hirmus, kui alguses kartsin. 24 finalistist ainult kaks mängisid liiga läbinähtavalt punktimängu. Pigem vaatas vastu väga lai ampluaa eripalgelisi luuletajaid.

    Ühtegi selget esitluslaadi või žanri välja ei joonistunud. Esineti emakeeles, inglise keeles, loeti riimluuletusi, vabavärsilisi riimluuletusi, manamisi. Oli huumorit, sürrealistlikke tekste, luuleeksperimente.

    Lavaline olek varieerus. Kui Soome luuletaja Jarkko Jokinen esitas vaimukaid lühipalasid nullstiilis, siis Prantsuse esindaja Canard elas oma armuelueksimusi laval peaaegu et uuesti läbi. Sealjuures veenvaltki. Leedu luuletaja Juozas Ališauskas tegi ergutustantsijate rütmis poeemi depressioonist: „Ütle De, ütle Pre, ütle Ssioon. Ütle depressioon!“. Austria luuletaja Elif Duygu võrdles immigrandi elu kurgiga juustuburgeri vahel – et ei sobi hästi kokku, aga mis sa teed.

    Slovakkia luuletaja Tomàš Šràmek esitas naljaluuletuse robottolmuimejast, kellega konflikti sattudes pidi ta kodust välja kolima, nii et elab nüüd tänaval tolmuimejapakendis. Tšehhi luuletaja Vašek z Aše kihutas oma tekstiga läbi abstraktse virtuaalkonto loomise, mis kuidagi lõpule ei tahtnud jõuda. Kõik tekstid vuristas ta ette oma emakeeles, kuid niisuguse originaalsusega, et tuli finaalis lausa kolmandaks.

    Hispaania luuletaja Pablowski, kes ka meistriks kuulutati, esitas sugestiivset sürrealistlikku teksti klassivõitlusest ja maskuliinsusest, pannes publiku peaaegu püsti kargama. Tema intensiivsus ei tulenenud hääle tõstmisest, vaid sündis tänu hääle, rütmi ja veenvusjõu ühendamisele. Itaallane Filippo Capobianco, kellega ta finaalis vastamisi sattus, oli igas voorus näidanud eri palet – nii huumorit kui ka südamlikkust.

    Ühest eelvoorust jäi kõige enam meelde Luksemburgi luuletaja Nicolas Calmes’i fraas „Protect the wolves from the sheep, the strong from the weak“ – selle võib tõlkida kui „kaitske hunte lammaste eest, tugevaid nõrkade eest“. Kõlab nagu riimi läinud Nietzsche.

    Kokku esitati kolmes voorus 62 luuletust ning kõigil peatuda ei jõua. Ainus teema, mida üldse ei käsitletud, oli sõda. Isegi mitte vihjamisi. Oodatult või ootamatult ütlesid ka hiljem luuletajad, et see on liiga keeruline teema, et üldse ette võtta. Ukraina luuletajad seekord ei osalenud. Luuleprõmmu korraldaja Sirel Heinloo, kes on näinud ka 2018. aasta Euroopa luuleprõmmu Budapestis, meenutas, et tollal käsitleti ärevaid ühiskonnateemasid hoopis rohkem: „Külas olid prõmmu isad Marc Kelly Smith ja Bob Holman ning teemad olid globaalsemad. Äng ja pinge olid õhus. See oli Trumpi aeg, paadipõgenike aeg ning võistlusel osales ka üks ukrainlane verise sõjaluuletusega.“

    Luuletus-luuletus, hakka pähe!

    Püüan mõne järeldusega otsad kokku tõmmata. Ma ei arva, et eesti luule vajab päästerõngast. Mulle meeldib idee, et lava toob luuletajad ja kuulajad kokku. Slämmiluule üritused on keskmisest kepsakamad luulesündmused, kus katsetatakse nii luule lugemist kui ka kuulamist. Võib-olla seda loo alguses mainitud kuristikku ei olegi ning tahtsin lihtsalt kirjutada, et käisin Roomas. Võib-olla. Võib-olla.

    Lõpetuseks üks tähelepanek. Euroopaslämmi finalistid moodustasid värvika galerii eri stiilidest ja toonidest. Siiski oli kõikidel esinejatel üks ühine joon: igaühel oli tekst peas. Kui tihti näeme seda luulesündmustel? Kui tihti on mul endal tekst peas? Ehk oleks seegi juba päris korralik hüpe?

  • Eesti kirjakeel – kas ohver või trikster?

    KRISTIINA ROSS

    Viimasel paaril aastal on meedias puhuti lahvatades hõõgvel püsinud järjekordne vaidlus eesti (kirja)keele ümber: kas ja kuidas tuleks keelt korraldada, kellel on volitused keele üle otsustada ja kes selliseid volitusi saab anda. Diskussiooni vahekokkuvõtte esitas eelmise aasta detsembris keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang, resümeerides optimistlikult: „Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.“1

    Lootuses, et pikem ajaline perspektiiv lisab ka praegusele arutelule sügavuse mõõdet, annan mõningaid tausta­selgitusi meie kirjakeele sünniloo kohta seoses Kai Tafenau, Aivar Põldvee ja minu koostatud äsja ilmunud raamatuga „See kuningas sest auvust, põrgu­konn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732“.2

    Raamat räägib samuti keele­debatti­dest, aga neist, mis peeti 300–400 aastat tagasi. Raamatu põhiosa moodustavad trükiste eessõnad, koosolekute protokollid ja kirjad, mis puudutavad omaaegset vaidlust selle üle, missugustest põhi­mõtetest lähtuvalt ja kuidas eesti kirjakeelt tuleks kujundada. Ajavahemik 1632–1732 ei ole kunstlikult tekitatud periood. See algab Heinrich Stahli kirikukäsiraamatu katekismuseköite eessõnaga, mis ongi esimene (tervikuna säilinud) eesti kirjakeele loomist käsitlev tekst, ning lõpeb Eberhard Gutsleff noorema tervituskõne ja eessõnaga Anton Thor Helle grammatikale, kus kirjeldatakse n-ö „valmis“ saanud kirjakeelt sellisena, nagu seda rakendati ka seitse aastat hiljem (1739) ilmunud piiblis.

    Eesti, soome ja läti kirjakeele lugu

    Eesti kirjakeele sünnilugu on oma­pärane, kuna ajaloolistel asjaoludel lõid selle saksa emakeelega pastorid. Kirjakeele kujundamisel rääkisid kaasa ka üksikud rootsi päritolu kirikuõpetajad, aga eesti emakeelega inimesed selles ei osalenud. Tõsi, veel XVI sajandi keskpaigast on Tallinna koolipoisi Hans Susi näol nimetsi teada eestlane, kes oli kaasatud kirikulaulude ja perikoopide tõlkimisse, aga pole selge, mis tema tõlgetest sai. Ja kirjakeele sünniloos kõige otsustavamaks osutunud perioodil, XVII sajandi algusest kuni piibli ilmumiseni 1739. aastal, ei pääsenud ükski eestlane keelearutelu otseselt mõjutama. XVII sajandi lõpukümnenditel ilmuvad eestlased köstrite ja kooliõpetajate rollis taas ettevaatlikult kirjakeeleskeene servadele (kuulsaim on Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans, kelle looduna pandi 1714. aastal kirja esimene eesti emakeelne kunstluuletus, nutulaul „Oh! ma vaene Tardo liin“), aga ametlike otsustajate ringi neid ei võetud.

    Anton Thor Helle eesti keele grammatika frontispiss, mis on ära trükitud ka raamatus „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732“. Sellel on kujutatud Püha Vaimu tulekut nelipühapäeval ja tsiteeritud kreeka, saksa ja eesti keeles apostlite tegude raamatut (2:11): me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju.      Eesti Rahvusraamatukogu, digar.ee

    Põhjanaabrite soomlaste juures oli olukord hoopis teistsugune. Ehkki soomlasedki olid Rootsi võimu all, säilitasid nad selgemini oma kultuurilise autonoomsuse, nii et kirjakeele kujundasid ikkagi emakeelsed soomlased. Kirjakeele rajaja Mikael Agricola etnilise päritolu üle on vaieldud, kuna ta on sündinud soome-rootsi segaasustusega alal. Ent selles, et ta juba lapsest saadik (ka) soome keelt valdas, ei kahelda. Asjaolu, et soome kirjakeele loojad soome pärimuskultuuri seestpoolt tundsid, tuleb eriti ilmekalt esile soomekeelse kirikulaulu näitel. Esimese laulutõlkija Jacobus Finno nimi kinnitab, et ta oli soomlane. Hemminki Maskulaineni 1605. aastal kokku pandud lauluraamatus on aga uurijad täheldanud rahvalaulu poeetiliste võtete (alliteratsiooni ja parallelismi) ning paiguti koguni nn kalevala-värsimõõdu kasutamist. Soome kirjakeel loodi küll rootsi, saksa ja ladina keele eeskujudele tuginedes, aga soome keele loogikast lähtuvalt.

    Eesti omadega sarnasemates oludes tekkis läti kirjakeel. Ka Lätis olid kirjakeele loojateks saksa emakeelega pastorid, kuigi XVII sajandist on teada ka paar etnilisest lätlasest literaati. Eriti on kiidetud katoliikliku laulutõlkija Georg Elgeri rahvalikku keelt ja poeetikat. Ka on teada läti soost piiblitõlkija ja kirjakeele arendaja Jānis Reiters, kes oli muuseas ainus kaheldamatult kohaliku põlisrahva hulgast pärit üliõpilane Academia Gustaviana’s. Lätlaste suhe (peamiselt siiski) saksa pastorite loodud kirjakeelega pidi erinema eestlaste omast juba seetõttu, et läti keel kuulub saksa keelega samasse indoeuroopa keelkonda ega olnud sakslastele nii võõras nagu struktuurilt täiesti teistsugune, soome-ugri keelkonda kuuluv eesti keel. Kirikulaulude tõlkimise seisukohalt pole ilmselt tähtsusetu seegi, et ka läti rahvalaul daina on oma ülesehituselt stroofilistele kirikulauludele palju lähedasem kui parallelismirühmadele tuginev eesti regilaul.

    Eesti kirjakeel kui kaaperdatud koloniaalkeel

    Niisiis võib eesti kirjakeele sündi pidada siinkandis üsna erilaadseks. On valiku küsimus, kas kirjeldada seda läbi traagilise ohvriprisma või triksteriloo võtmes. Keelekäsitlustest esimese sobiva sildina pähe torkav määratlus „koloniaalkeel“ kallutab suhtumise esimese valiku poole. Ja ei saa salata, et eesti kirjakeele alguse üldjoonis sobib kokku tüüpiliste koloniaalkeelte tekkelooga, nagu Joseph Errington neid on kirjeldanud indoneesia ja suahiili keele näitel. Mõlemad kirjakeeled lõid indoeuroopa emakeelega eurooplastest misjonärid kohaliku, hoopis teist tüüpi keele baasil. Sõnaosa „koloniaal“ annab kogu mõistele paraku haleda ohvrivärvingu, vaatamata sellele, et mõlemad keeled osutusid tegelikult väga edukaks: sobival hetkel kaaperdasid põliskõnelejad neile loodud kirjakeele ning hakkasid seda kasutama misjonäride algsetest eesmärkidest sõltumatutel sihtidel. Täpselt samamoodi juhtus rahvusliku ärkamise ajal eesti keelega. Teatavasti viis see XX sajandil Eesti rahvusriigi tekkimiseni ja baltisaksa kultuuri täieliku hääbumiseni, millest kunagised kirjakeele loojad ei osanud kindlasti halba undki näha. See annaks justnagu põhjust käsitleda eesti kirjakeele teket triksteriloo võtmes (erinevalt indoneesia ja suahiili keelest pole eesti keelest siiski kujunenud piirkondlikku sildkeelt).

    Äsja ilmunud raamatus püütakse hoiduda lugude konstrueerimisest ja pakkuda võimalikult neutraalset pilti, kuidas kirjakeele loojad ise oma tegevust käsitasid, kui tuliselt ja mille üle nad omavahel vaidlesid ning kuidas mõjutas nende keeleliste arusaamade muutumine saja kriitilise aasta jooksul seda, missugusena eesti kirjakeel XVIII sajandi 30. aastatel kehtestati.

    Tagasivaates võib XVII sajandi keelevaidluste kohta öelda (Birute Klaas-Langi alguses tsiteeritud sõnu parafraseerides), et eesti keelel läks kokkuvõttes päris hästi. Vaatamata sellele, et kirjakeele lõid sakslased, hoolisid nad eesti keelest väga ja see erutas neid. Keelevaldkonnaga piirnevad teemad põhjustasid ka tol ajal kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid, aga lõpptulemus osutus igati kaaperdamiskõlbulikuks.

    1 Birute Klaas-Lang, Eesti keelevaldkonna tulised teemad. – Sirp 16. XII 2022.

    2 Kuula ka Vikerraadio keelesaadet, kus raamatust räägib Kai Tafenau. https://vikerraadio.err.ee/1608935318/keelesaade-keelevaidlused-aastatel-1632-1732

  • Võitjate põlvkond ja lumehelbekesed

    TANEL VALLIMÄE

    Äsja toimusid riigikogu valimised, millele eelnenud valimiskampaania käigus rõhutasid erakonnad, sh valimised võitnud Reformierakond ja uus tegija riigikogus Eesti 200, teaduspõhise lähenemise tähtsust poliitikas. Loodetavasti avaldub valmisolek teadlaste nõu kuulata ka uue riigikogu ja valitsuskoalitsiooni töös. Üks teadlastele ja poliitikakujundajatele võrdväärselt huvi pakkuv teema võiks olla ühiskonnateadlaste uuringud, kus tuuakse välja ühiskonnas levinud stereotüübid osa elanikkonnarühmade kohta. Ekslikest arusaamadest vabanemine vähendab ka eelarvamusi ühiskonnas. Neist maksimaalsel määral lahtisaamine on oluline nii neisse rühmadesse kuulujatele, kogu ühiskonnale, aga kindlasti ka poliitikakujundajatele. Järgnevalt käsitlen kahte rühma, kelle kohta on Eesti ühiskonnas käibel vastandlikud stereotüübid, s.o lihtsustatud käsitused grupist ja selle liikmetest. Esimene on võitjate põlvkond, kelle edu hinnatakse eelarvamuse tõttu üle, teine lumehelbekeste põlvkond, keda, vastupidi, halvustatakse ja alavääristatakse.

    Selliste arusaamade murdmisel on kõige enam kasu uuringutest, mida nimetatakse sotsioloogias kestvus­uuringuteks või eluteeuuringuteks. Uuritakse muutusi ajas: fookuses on ühed ja samad inimesed pikema perioodi vältel, täpsemalt jälgitakse samasse rühma kuulujate elusündmusi, karjääri töö- ja haridusteel, suhteid ja pereelu (abiellumine, laste sünd), elutingimusi, tervist jne. Lühidalt öeldes, uuritakse erinevates eluvaldkondades toimuvaid muutusi vastavasse rühma kuuluvate inimeste elus pikema aja jooksul. Näiteks uuritakse laste arengut aastate jooksul mingi ajavahemiku järel, et teha kindlaks, kuidas teatud tegurid, nagu perekonna taust, haridus, sotsiaalmajanduslik olukord jm, mõjutavad laste hakkamasaamist hariduses, tööl, pereelus ja mujal. On uuritud erineva vaimse võimekusega lapsi ja võrreldud intelligentsemaid ülejäänutega ning hiljem vaadatud, kuidas intelligentsemad lapsed on teiste lastega võrreldes elus toime tulnud. Tuntud on vananemist puudutavad uuringud, mille eesmärk on teha kindlaks, milline mõju bioloogiliste tegurite kõrval on nt sotsiaalmajanduslikel teguritel, haridusvõimalustel ja ühiskondlikust positsioonist tuleneval. Pikka aega on tehtud tervislikku eluviisi puudutavaid kestvusuuringuid. Kuulsad on Euroopas ja USAs läbi viidud suured elutee­uuringud, kus on vaadeldud nii osalejate noorusiga, keskiga kui ka vanaduspõlve. Kestvusuuringutes kasutatakse eri meetodeid, kogutakse nii kvantitatiivseid andmeid (nt sissetulek, haridustase, terviseandmed) kui ka kvalitatiivseid andmeid (nt kuidas tõlgendatakse muutusi, kuidas oma eluteed nähakse), ning neid andmeid kombineeritakse.2

    Sellistel uuringutel on ka miinuseid: nende läbiviimine on kallis ja nõuab palju aega. Valim peab olema piisavalt suur, et olla uuritava populatsiooni suhtes esinduslik. Pika aja vältel langevad mõned osalejad uuringust välja, mistõttu tuleb jälgida, et see ei mõjutaks uuringu tulemusi. Analüüs on mitmetahuline ja eeldab suurt ekspertiisi. Kuid palju on kaalukaid plusse, nagu andmete parem kehtivus, nende unikaalsus, uuringu paindlikkus. Selliste uuringute najal on muutused vaadeldavas populatsioonis mõistetavamad. Saab hinnata ka poliitikameetmete mõju aja jooksul, mistõttu riikides on kestvusuuringuid ka toetatud. Nii saavutatakse tõhusamad ja ökonoomsemad poliitilised otsused, neid rakendatakse paremini, olgu tervishoiupoliitikas, sotsiaalpoliitikas, hariduspoliitikas või mujal.

    Võitjate põlvkond

    Kõigepealt vaatlen võitjate põlvkonna juhtumit ning sellega seotud eelarvamusi. Võitjate põlvkonna mõistet kasutasid Eesti sotsiaalteadlased esmakordselt 1990ndate lõpus, pidades silmas 1960ndate keskel ja teisel poolel sündinuid, kelle haridustee lõppes Nõukogude Liidu lagunemise algusajal või veidi varem.3 Seega oldi eluetapis, kus alles seatakse endale sihte. Meedias räägiti võitjate põlvkonnast edaspidi tihti ja see määratlus oli ühiskonnas väga levinud. Selle põlvkonna inimesi iseloomustati ligikaudu järgmiselt. Nad said kõige enam kasu Eesti iseseisvuse taastamisega tekkinud uutest võimalustest ja suutsid hästi kohaneda vabaturumajanduse tingimustega. Nad olid sel ajal parimas elueas ning seega ka turumajanduslikus ühiskonnas tekkinud võimaluste kõige agaramad kasutajad, harjudes kiirete muutuste ja riskidega. Nende eesmärk oli individuaalse ettevõtlikkuse toel edu saavutada. Nad kohanesid väga hästi uue olukorraga, kui toimusid suured ümberkorraldused majanduses, poliitikas ja kogu ühiskonnas, asendati vanemad ja keskealised tippametnikud ning noored lõid üha uusi ettevõtteid. Neil õnnestus 1990ndatel aastatel karjääri teha: neist said ettevõtjad ja tippjuhid, nad saavutasid teistest suurema majandusliku kindlustatuse ja kõrgema sotsiaalse staatuse.

    Niisiis pidi tüüpiline võitjate põlvkonna esindaja olema edukas. Kuid kui ei olnud? Ühes võitjate põlvkonna käekäiku vaatlevas analüüsis, mis ilmus juba mõnda aega tagasi, on käsitletud just selle rühma esindajatega tehtud intervjuusid.4 Ilmnes, et intervjueeritute seas, kes rääkisid oma tegelikult aset leidnud käekäigust ja andsid hinnangu oma edukusele, võitjaid õieti polnudki. Pigem kujunes sellesse rühma kuuluvate inimeste elu 1990ndatel ja hiljem stabiilseks, eriti juhul, kui nad olid omandanud kõrghariduse. Kuid intervjueeritute seas oli ka kaotajaid, kes olid omandanud eriala, millega uutes oludes ei olnud enam midagi peale hakata, või töötasid majandusharudes, kus muutused olid olnud kõige järsemad. Kui neil õnnestus edu saavutada, siis eeldas see muude tegurite olemasolu, nagu „õige“ rahvus, haridus ja „õiged“ tuttavad. Ehkki sageli on leitud, et nn võitjate põlvkonna hoiakud on pigem individualistlikud, siis intervjuude põhjal on selle rühma erinevused väga suured nii karjääri, materiaalse olukorra kui ka vaadete poolest.

    Miks see on tähtis? Kõik selle põlvkonna esindajad ei ole olnud tingimata edukad ega ole intervjuude põhjal olnudki orienteeritud materiaalsetele eesmärkidele, mida varem on eriti madalama haridustasemega sellesse põlvkonda kuulujate puhul välja toodud. Niisiis on teadmised rühma tegeliku käekäigu kohta juba mõnda aega olemas, kuigi, nagu öeldud, ei ole need veel piisavalt kõlapinda saavutanud. Tegemist pole oluliste teadmistega üksnes ühiskonnateadlaste jaoks. Nende levik on selle põlvkonna seisukohalt hädavajalik. See on oluline ennekõike nn võitjate põlvkonda kuuluvate inimeste enesehinnangu seisukohalt, kui neil väga hästi pole läinud. Nad ei ole luuserid, kellel kõik ebaõnnestus, vaid see vanuserühm ei olnudki ühetaoliselt edukas. Pole põhjust ennast tunda erandina, saamatuna. Arusaamad selle põlvkonna edukusest on olnud lihtsalt ebarealistlikud: selle käekäiku on peetud alusetult paremaks, kui see tegelikult on olnud.

    Lumehelbekesed

    Teiseks vaatlen nn lumehelbekeste põlvkonda, s.o alles tööturule jõudvaid või veel haridust omandavaid noori. Seega on nende küsimus praktilises mõttes aktuaalsem. Lumehelbekeste põlvkonnaks nimetatakse noori, keda peetakse liiga tundlikeks, üliemotsionaalseteks ja liiga kiiresti solvuvateks. See nimetus on pigem negatiivne ja kriitiline. Selle põlvkonna noored, pidades end erilisteks ja olles ära hellitatud, soovivat saada tunnustust ja positiivset tagasisidet ilma omapoolse suurema pingutuseta. Ja kui nad seda ei saa, siis nad solvuvad. Ühtlasi on arvatud, et varasematest põlvkondadest erinevalt ei püsi nad töökohal, on sageli vastutustundetud, ebalojaalsed tööandja suhtes, ei suuda tööle keskenduda, pole piisavalt ettevõtlikud ja ootavad, et töö oleks ennekõike põnev. Seega on selliste eelarvamuste puhul tegemist vastupidise rühmaga, kui oli võitjate põlvkonna puhul. Kui viimaste kohta arvatakse ekslikult, et nad on olnud edukad, majanduslikus mõttes pealehakkajad jne, kuigi ei pruukinud olla, siis lumehelbekesed on nende vastand. Need noored ei saa väidetavalt hästi hakkama, on siidikäpad.

    Seda laadi stereotüübid on eri uuringutega teistes riikides juba ümber lükatud, ent ka meil on praeguseks andmeid selle kohta, et tööväärtuste lõikes on kaks noorimat põlvkonda tööturul ehk Y-põlvkond (1980ndatel ja 1990ndatel sündinud) ning needsamad lumehelbekesed ehk Z-põlvkond (1990ndate teises pooles ja hiljem sündinud) üsna sarnased.5 Mõlemale on väga olulised sellised tööväärtused nagu suur sissetulek, soodsad võimalused ametiredelil tõusmiseks ja töökoha stabiilsus, isegi kui Z-põlvkonna puhul on töö huvitavus muutunud kaalukamaks ning töökoha turvalisuse tähtsus vähenenud. Kindlasti olulisem kui varasematele põlvkondadele on neile töö mõtestatus ja huvitavus. Kuid peamine järeldus on, et tööturule sisenev või hiljuti sisenenud lumehelbekeste põlvkond ei erine olemuslikult sedavõrd vanematest põlvkondadest, kui selle kohta eelarvamuslikult on väidetud.

    Niisiis näivad need stereotüübid olevat vähemalt osalt ekslikud. Loomulikult ei eeldata, et kõik ühe põlvkonna esindajad on täpselt samasuguste omaduste, väärtuste ja ootustega. Indiviidi panust väärtustavas ühiskonnas domineeriva arusaama kohaselt vähemalt mööndakse, et igaüht tuleb lõpuks hinnata tema tegevuse ja otsuste alusel. Tundub siiski, et nn lumehelbekeste põlvkonda on mõistetud suures osas valesti. Miks on oluline mainitud ekslikud arusaamad ümber lükata? Kui võitjate põlvkonna puhul on rõhutatud edukust, kuigi uuringute kohaselt ei olnud need, kes seda ei saavutanud, tingimata läbikukkujad, siis nn lumehelbekesi kiputakse hindama väljakujunenud alavääristavate arusaamade põhjal. Eelarvamuste kummutamine on vajalik ennekõike nendele rühmadele, sest jutt on nende võimalustest tööturul, seega karjäärivõimalustest, sissetulekutest ja positsioonidest. Sama vajalik on see ka ettevõtjatele, et nad teeksid senisest läbimõeldumaid, ratsionaalsemaid ja kasulikumaid värbamisotsuseid, laskmata end eksitada sissejuurdunud eelarvamustest, mis ei vasta tõele. See teadmine on täpselt sama kasulik ka poliitiliste otsuste tegijatele. Teadaolevalt on plaanis kestvusuuring, mis sellele põlvkonnale põhjalikumalt valgust heidab. Praeguse teadmise põhjal on sellise uuringu vastu huvi üles näidanud ka mitmed ministeeriumid.6 Kui huvi jätkub ja nn lumehelbekeste tegelikku käekäiku püsivalt jälgima hakatakse, teostub just see, millega artiklit alustasin, s.o teaduspõhine tegevus poliitikakujundamisel.

    1 Tänan Andu Rämmerit täpsustuste eest teksti sõnastamisel.

    2 Eestis on avaldatud nii mujal kui ka siin tehtud kestvusuuringute ülevaateid. Nt P. Kenkmann, J. Saarniit (koost), Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, 1998; M. Titma (toim), Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999; M. Titma (toim), Sõjajärgse põlvkonna elutee ja seda kujundanud faktorid. Ülikooli Kirjastus, 2001; M. Titma (toim), 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.

    3 Esialgu peeti silmas Mikk Titma juhtimisel läbi viidud kestvusuuringu „Ühe põlvkonna eluteed“ raames 1983. aastal küsitletud ja samal aastal keskhariduse omandanud noori.

    4 Ellu Saar, Võitjate põlvkonna võitjad ja kaotajad?. Rmt: A. Aarelaid-Tart, A. Kannike (toim), Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 80–104. Artikkel põhineb 32 intervjuul, mis viidi läbi 1983. aastal keskhariduse omandanutega.

    5 Mailiis Veeret, Y- ja Z- generatsiooni tööväärtuste võrdlus. Eesti ettevõtluskõrgkool Mainor 2019. Lõputöö.

    6 Plaanis on kestvusuuring, mille põhivalimi moodustavad rahvusvahelises õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogrammis (PISA) 2022. a ja 2025. a osalenud Eesti noored. Samade põlvkondade liikmeid on kavas küsitleda mitmeid kordi, kõigepealt aastal 2025, seejärel u kaheaastase intervalliga. Kui PISA eesmärk on hinnata 15aastaste koolinoorte oskusi eri valdkondades (lugemine, matemaatika, loodusteadused jne), siis kavandatavas uuringus on vaatluse all noorte elukäik, haridus- ja töötee, hoiakud, väärtused ja eluplaanid. Seega vaadeldakse nii ootusi kui ka seda, kuidas neil tegelikult on läinud. Samuti uuritakse, millist mõju haridusteele ja vaimsele tervisele on avaldanud COVIDiga seotud piirangud. TLÜ teadlaste kõrval on uuringu partneriteks Saksamaa, Inglismaa, Šveitsi ja Hollandi teadlased. Uuringu vastu on huvi tundnud mitmed ministeeriumid, kes saavad lisada oma valdkonnast lähtuvalt uuringusse uusi tahke ja küsimusi, mida on vaja just nende töö jaoks.

  • Eurotsentrismi lühike ajalugu

    HANS PLATZGUMER

    Elame aastas 2023 m.a.j, kolonialismi sünged ajad on ammugi möödas. XV sajandil asusid esimesed hispaanlastest ja portugallastest meresõitjad teele, et avastada uusi maid ja hõivata need Euroopa jaoks. Christoph Kolumbus sattus oma seikluslikel reisidel Uude Maailma. Algas see, mida ajaloolased nimetavad uusajaks ja mis ulatub tänasesse päeva. Olgugi et Venemaa sõjalise kallaletungi tõttu Ukrainale kummitab mõiste „murranguaeg“, oleme vaieldamatult nagu ennegi kinni selles uusajas. Seda iseloomustab maailma vildakas seisund, langus põhjast lõunasse, ebavõrdsed võimusuhted, rõhumine ja ekspluateerimine.

    Üle poole aastatuhande on möödas ajast, mil eurooplased avastasid Ameerika. Nii seal kui ka kõikidel teistel meretagustel maadel, kuhu meie esivanemad oma jala maha panid, rajasid nad jõhkra koloniaalrežiimi. Nendel maadel elunenud algasukad notiti maha, kultuur juuriti välja, niivõrd, kui seda teha sai, ellujäänud pöörati ristiusku, ikestati, eksproprieeriti, saadeti reservaatidesse või orjastati. Sellises vormis kolonialism lõppes alles koos Teise maailmasõjaga, kui olime Euroopa eurooplastena ise pihuks ja põrmuks teinud. Nüüd tuli euroopalikud fantaasiad suurvõimust vähemalt ajutiselt kõrvale lükata. Ent kas algas siis põhimõtteline puhastumine, kas hakkas päriselt muutuma euroopalik vaatenurk, mille kohaselt on see väike kontinent koos oma perifeeriatega vääramatult maailma kese?

    Austria kirjanik Hans Platzgumer esineb kirjandusfestivalil „Prima vista“ 11. mail Utoopia saatkonna saadikuna ja annab laupäeval, 13. mail kontserdi oma ansambliga Convertible.

    Kolonialism läks üle postkolonialismiks ning jätkus ülejäänud maailma allutamine, küll subtiilsemate vahendite ja valdavalt majanduslike meetoditega. Globaliseerumine hakkas tsementeerima võimusuhteid. Nüüd pole need mitte üksnes rikkad tööstusriigid, kes teostavad poliitilist interventsiooni, vaid ka erakontsernid, ettevõtted, firmad, pangad, kes haaravad globaalsest lõunast endale toorainet ja odavat tööjõudu, sunnivad sealsed maad sõltuvusse ja kasutavad neid prügimäena lääne heaolu huvides. Väheste kasusaajate vastas on mustmiljon kaotajat. 1960ndatest peale räägime neokolonialismist. Tänapäeval peavad eurooplased kogu maailma endiselt paigaks, mis on nende käsutuses ja mille saatust tuleb neil juhtida.

    Kuigi meil on oma uusaja hirmu­tegudest ja eksimustest palju õppida, näib, et läbi sajandite pole oldud võimelised vabanema enesekesksest, euro­tsentrilisest vaatest maailmale. Õigupoolest pole me kunagi teistmoodi vaatama õppinudki. Püüdke ette kujutada maailma kaarti, kus Euroopa poleks keskpunktiks. Pöörake kaart ümber, nihutage seda, silmitsege maailma lõuna poolt. Patagoonia on siis üleval ja kaduvväike Euroopa all paremas servas. Korraga on kõik pea peal, kõik, millega olete elu jooksul harjunud, paikneb kuskil, kust te seda enam üles ei leia. Nii kiirelt võib eurotsentrism hajuda. Kujutlege nüüd mitte ainult maailma kaarti, vaid ka suhteid teistpidi: ütleme, et Ghana valitsus kirjutaks meile ette, kuidas peab käituma, et elu paremaks läheks, või näiteks, et Kongo veaks oma mürgised jäätmed Baierimaale. Tšaad aga rakendab meie suhtes sanktsioone, mis tekitavad meditsiinilisi kitsaskohti ja näljahäda, kuna oleme valesti käitunud. Kujutage ette, et eurooplastest põgenikud, otsides paremat tulevikku Aafrikas, upuvad tuhandete kaupa Vahemeres. Või et India firmad kaevandavad Salzburgi ümber mägedes haruldasi muldmetalle, saadavad Austria lapsi kaevandusse tööle ja saastavad kogu Pinzgau piirkonna. Püüdke kujutada ette maailma ilma kolonialismi traditsioonita, mida talume päevast päeva kui midagi tavalist. See on raske, kuna teie, kes te olete siin üles kasvanud, pole kunagi midagi teistsugust kogenud ja õppinud. Teie vaatepunkt on alati olnud kõrgemalseisja, valitseja oma. Võib-olla tahate – nii nagu mina – pidada ennast maailmakodanikuks, ent ometi astub sellele ikka ja jälle vahele tõsiasi, et olete eurooplane.

    Kuna aastasadu pole suurt midagi muutunud, tundub meie kasuks karjuv ülekohus sel planeedil paljudele meist otse loodusseadusena. Oleme elanud põlvkondade kaupa ülejäänud maailma arvel. Viimasel ajal tuletab kliimakollaps seda tõsiasja meelde, aga endiselt on meil raske vabaneda oma üleolevast rollist. Räägime arenguabist ja arvame, et oleme eeskujuks. Aitame teistel saada selliseks, millised ise oleme. Selle aluseks on vankumatu veendumus, et läänemaailm on õigel teel – absurdne oletus, arvestades meie põhjustatud kliimakatastroofi, mis tõestab, et meie tee pole mitte õige, vaid enesehävituslik. Isegi vaatamata allakäigule arvame nagu ennegi, et oleme kõigi asjade mõõt –sest me pole väiksest peale kunagi midagi muud kuulnud. Me pole kunagi õppinud kohtuma teiste kultuuridega võrdõiguslikul tasandil, rääkimata sellest, et arendada end teiste kriteeriumide alusel peale enda omade. Lääne hegemooniat on säilitatud sajandeid. Nüüd on see hakanud veidi murenema –ja mitte ainult kliimamuutuste tõttu. Miljard eurotsentristlikult koolitatut seisab vastamisi seitsme miljardi teistmoodi koolitatuga, kes ei taha enam lasta ennast meil juhtida. Hiinat, kes on ju omast arust olnud sajandeid maailma keskpunkt – Zhongguo ehk Keskriik –, peame üha enam tõsiseks konkurendiks. Kes teab, äkki tuleb ühel päeval asendada eurotsentristlik maailmatunnetus sinotsentristlikuga? See ettekujutus ajab hirmujudinad peale. Eurotsentristlik perspektiiv on ainus, mida me endale lubame, kuigi maailma nägemiseks on ka mitmeid teisi vaatenurki.

    Näiteks Austria siseminister Gerhard Karner ei tee mitte katsetki maailma teise pilguga vaadata ja unistab sellest, et saaks ehitada piirile neli meetrit kõrge okastraadist tara globaalsest lõunast pärit migrantide vastu. Liidukantsler Nehammer unistab koos temaga ja tahab „lõpuks ometi tühistada tarade tabu“. Selleks kalkuleeritud kaks miljardit eurot on nähtavasti tema arvates seda väärt. Eurotsentrismist natsionalismini on lõppude lõpuks vaid kukesamm. Sajandeid kolonialismi, ühekülgse ekspluateerimise aega, piiride tõmbamist näiliselt tsiviliseeritud lääne ja ülejäänud maailma vahele – selliste poliitikute nagu eelnimetatud arrogants pole kuhugi kadunud ja näib, et ei tohigi kaduda. Küllap läheb veel tükk aega, enne kui tahumatu parempopulism pole enam sobilik vahend valimiste võitmiseks. Selle ühiskondlik-poliitiline domineerimine hääbub alles siis, kui enamik valijaskonnast on jõudnud ajakohasele positsioonile maailma suhtes: kui kaugete maade elanikke peetakse võrdväärseteks partneriteks, mitte allutatud eksootideks, kui otsitakse nendega avatud dialoogi, selle asemel et neid õpetada, kui ollakse valmis võõrastelt õppima, selle asemel et suhtuda neisse kõrgilt ja tõrjuvalt. Just suurel muutuste ajal, kuhu maailm on jõudnud, ajal, mil üks kriis teise järel lausa sunnib meid tegema põhjalikke muutusi oma eluviisis – just praegu on õige hetk muuta perspektiivi. Maailm tuleb uuesti mõtestada, uuesti leiutada. Vähemasti seda püüda, selle asemel et hoida raevukalt kinni halvast vanast ajast, sellest uusajast, ja vajuda sellega koos hukatusse. See on vähim, mida saame teha.

    Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

  • Feministid, tähistagem oma töövõite!

    PIRET KARRO
    Laurie Pernny: See, et valged lääne mehed on aastasadu saanud vara ja võimu endale kuhjata teiste inimeste arvelt, on alati olnud puhastverd vägivald ja on seda ka praegu.

    Laurie Penny on briti feministlik kriitik ja kirjanik, 2000. aastate blogisfääris tuule tiibadesse saanud autor, keda on avaldatud ajakirjades The Guardian, New Statesman, The Independent, The Nation jne. „Seksuaalrevolutsioon. Tänapäeva fašism ja feministlik vastupanu“ on tema kaheksas raamat ning esimene, mis on eesti keelde tõlgitud. Kohalikud lugejad teavad Pennyt ehk kõige paremini tema Trumpi valimistele keskendunud raamatu „Bitch Doctrine“ (2017)1 või MeToo liikumise kohta kirjutatud arvamusartiklite järgi. See teos ongi kontsentratsioon viimasest, kui seksuaalsete ahistajate vahelevõtmine sai üleilmsed mõõtmed. Penny kirjutab terava sulega sellest, kuidas on seotud sugu, võim ja raha. Mina põrkasin temaga kokku mõne aasta eest ühes Berliini baaris, kus kogunes Star Treki fänniklubi. Meie enesetutvustused kõlasid sarnaselt: „siilipeaga, kirjutan feminismist ja poliitikast“.

    „Seksuaalrevolutsioon“ ütleb, et radikaalne suunamuutus elukeskkonda tõrvavast patriarhaadist turvalise ja toetava feministliku ühiskonnani on juba tehtud. Manifestina mõjuva keelekasutusega teos loob justkui isetäituva ennustuse. Autor mitte ei vihja ääri-veeri akadeemilise ettevaatlikkusega võimusuhete ebavõrdsusele, vaid ütleb otse välja, et see, et valged lääne mehed on aastasadu saanud vara ja võimu endale kuhjata teiste inimeste arvelt, on alati olnud puhastverd vägivald ja on seda ka praegu. Võime ka meil toimuvat vaadata Penny antud võtmes: Lauri Vahtre transfoobsed sõnavõtud2 ja tõlkeartiklid maailmakuulsatelt misogüünidelt Postimehe esilehel3 on mõraneva patriarhaadi luigelaul. Samas ootan aega, mil see kõik on läinud veel kaugemale – mil üldtuntud narratiiv Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika ajaloost sisaldab peale märksõnade „progress“, „auruvedur“, „maadeavastamine“ jms ka teadmisi kolonialismist ning mil seda õpetatakse ka vastavate riikide koolides.

    Pealkirja mõistepaari tõlgendades peame korraks Ida-Euroopa mõtteruumis levinud fašismi definitsiooni kõrvale heitma. Autor ei pea silmas vaenlaseid Suures Isamaasõjas ega Mussolini-aegse Itaalia poliitilist liikumist ega ka neid, kelleks Venemaa praegu eestlasi nimetab. Feministlikus mõtteruumis on fašismina hakatud kirjeldama palju laiemat võimusuhet, kus suurem osa inimesi on sunnitud tegema asju, mida nad teha ei taha, et taastoota ideoloogiat, millesse nad ei usu. Samas – tuleb tuttav ette, mis?

    Penny kirjeldab patriarhaati poliitilise majanduskorrana, mis põhineb meeste domineerimisel ning kus sunnitakse kõiki inimesi, hoolimata soost, neile määratud rolli. Seejuures on vara ja võim koondatud „üksikute paranoiliste inimeste kätesse“ (lk 12). Kapitalismi ja valgete inimeste ülemvõimu tuleb mõista võimustruktuurina, kus „vanad ennast õigustavad valged mehed saavad kõigile teistele öelda, mida teha“ (samas). Penny ütleb, et seksuaalne vägivald – toetudes Harvey Weinsteini ja teiste MeToo liikumise käigus avalikustatud ahistajate näidetele – ei ole mitte patriarhaalse ühiskonnakorralduse tagajärg, kõrvalsaadus ega eesmärk, vaid vahend selle toimimiseks. Nõrgemate allutamine, sh seksuaalselt ja sooliselt, on tööriist, mille abil patriarhaat käigus püsib (lk 28, 34). Selle vastand on ühiskond, mis põhineb nõusolekul, kogukonnal ja naudingul.

    Nõusolek (ingl consent) on meilgi praegu oluline mõiste – värske valitsusliit lubab karistusseadustikus võtta seksuaalse enesemääramise vastastes süütegudes arvesse nõusoleku põhimõtet. See tähendab, et nt vägistamise juurdlustes ei lähtuta enam eeldusest, et ohver soovis süüteo toimepanijaga magada ning soovi puudumist tuleb tõestada ei-sõna lindistuse või raskete füüsiliste vigastustega – ning isegi siis võib mõni jultunud süüdistaja väita, et see oli lihtsalt karm seks. Nii viiakse vägistamise definitsioon karistusseadustikus lähemale sellele, kuidas see päriselt võib välja näha.4 Ka Penny viitab veelahkmele ellujääjate tegelike kogemuste ja seaduses kirjeldatu vahel – ründaja kui agressiivne võõras otse põõsast ja ohver kui kiskjainstinktiga küünistaja, kes suudab „ei“ karjuda, on müüt. Sagedasem kogemus on hirmust tardumine (lk 48).

    Patriarhaadis on seks liidetud võimu­ihalusega, ütleb Penny. Võistluslikus ühiskonnas on võim, vägivald ja autoriteet erotiseeritud. Kui võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, ei ole tegelikult olemas vaba valikut – saad neid teha ainult sundluslikes tingimustes, kus otsust langetades peab silmas pidama kasumit. Kui oled jõukas, siis enda kasumit, kui oled vaene, siis oma leivaisa tulu. Selline on neoliberaalne majanduskord: „indiviidid ja nende perekonnad võitlevad üksi armutu konkurentsi maailmas, milles jäävad ellu ainult need, kes on kõige tugevamad ja kõige enam õnnega koos“ (lk 35). Neoliberaalset majanduskorda aitab ümber organiseerida kogukond – kus inimesed elavad ja hoolitsevad üksteise eest kollektiivselt.

    „Heteroseksuaalne poliitiline majandus­kord on struktureeritud nii, et see hoiab naisi meestest sõltuvana“ (lk 176). Soo, võimu ja raha seoseid jälgides näeme, et hiliskapitalistlik süsteem vajab toimimiseks tasustamata reproduktiivtööd, mida teevad põhiliselt naised.5 Penny ütleb, et palgalõhe (Eestis Euroopa suurim!) pole ainus viis, kuidas naised on meie majandussüsteemist meestest kehvemasse positsiooni asetatud, vaid ka soolistatud ühiskondlikud ootused suunavad naised haavatavamasse positsiooni kui mehi. Naisel on raskem mehest lahku minna, isegi kui see on vägivaldne, sest tõenäoliselt on ta teeninud väiksemat palka, mis on suures osas kulunud laste peale, nii et omaette kolimiseks pole ressursse. Sooliste ootuste ja tööhõive vaheliste suhete analüüsis lähtub Penny pea täielikult USAst, kus tasustatud vanemapuhkuse süsteem erineb täielikult meie omast, ent printsiibilt on jõujooned samad.

    „Seksuaalrevolutsioon“ on kirjutatud võimestavas võtmes. Penny ei korda nörritavaid kirjeldusi, kus naised on allutatud vms, vaid kirjeldab patriarhaadi ajalugu naiste ja teiste marginaliseeritud kogukondade keeldumisena alluda neid rõhuvatele isakestele. Seda on värskendav lugeda. Samas ma pole kindel, kuidas võtab teose vastu inimene, kes ei ole oma vaadetelt sama radikaalne kui autor või kes ei uju feminismiteoorias sama enesekindlalt. Penny manifestilaadne kirjutusviis võib meeldida neile, kes tema sõnumiga nõus on, ent ei pruugi veenda neid, kes vajavad järelduste mõistmiseks selgemat argumentatsiooni. Soovitan raamatu kõrvale otsida samadel teemadel eesti autorite lugemisvara, näiteks Feministeeriumist, minu „Võimu ja soo“ kolumn Sirbis jne.

    Raamatu tõlkinud soouurija Redi Koobak ja toimetaja Aet Kuusik on teinud väga head keeletööd – manifestina mõjuv tekst on ladus ning aeg-ajalt torkavad silma tõlkepärlid nagu „haaksõna“ hashtag’i kohta või „eraseadus“ privileegi kohta. Penny kirjutab USA keskkonnast, kust pärinevad tema näited statistika, isikute ja juhtumite kohta. Eestinduses igatsen joonealuseid, mis tooksid kohalikke võrdlusi. Kui meie naistevastase vägivalla statistika ei pruugi USA omast suures joones erineda, siis Penny viide USA 1960ndate ja 1970ndate feminismilainele, mida tema võtab kui üldist feminismiajalugu (lk 38), ei peegelda tegelikult meie konteksti. See on inglise keeleruumis ja ka Eestis laialt levinud tendents, et viidatakse USA nähtustele, justkui esindaksid need maailma või Eestit. Teose kinnistamisele meie mõttelukku aidanuks kaasa kohaliku autori ees- või järelsõna.

    1 Laurie Penny, Bitch Doctrine: Essays for Dissenting Adults. Bloomsbury 2017.

    2 Lauri Vahtre, Samasooliste abielul on kaugemad tagajärjed. – Postimees 12. IV.

    3 Jordan Peterson, Transaktivism on seksistlik ja ohtlikult luuludes. – Postimees 9. IV.

    4 Anett Peel, Uus koalitsioon soovib tagada seksuaalvägivalla ohvritele parema kaitse. – ERR 12. IV.

    5 Loe ka: Silvia Federici, Miks seksuaalsus on töö. – Vikerkaar aprill 2017.

  • Armastus bell hooksi moodi on mitte tunne, vaid tegu

    KEIU VIRRO

    bell hooksi „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“ teeb, mida ütleb. Pakub laia ampluaa nägemusi armastusest, mis ei piirdu kaugeltki romantilise armastusega. Ühtlasi ei räägi raamat armastusest kui paratamatust tundest, vaid kui kavatsusest, valikust ja teost. Ehk on just see bell hooksi raamatu vaatlemiseks üks põhilisemaid arusaamasid.

    Teine on bell hooksi (1952–2021) taust. bell hooks (justnimelt väiketähtedega), kodanikunimega Gloria Jean Watkins, oli USAs mõjukas feminismi, rassi- ja klassiküsimuste mõtestaja. Kodumaal tuntud nimi, aga näiteks „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“ on ainus hooksi raamat, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Sedagi enam kui 20 aastat pärast ilmumist 1999. aastal. Täiesti tundmatu ta siin siiski ei ole. Feministeeriumi veebisaidilt võib eestikeelsena leida näiteks hooksi ja näitlejanna Emma Watsoni 2016. aasta vestluse, kust kumab vastastikust vaimustust.* hooksi uurimisvaldkonnad kumavad esseedes välja kujunenud arusaamadena taustal, sellal kui kirja pandud mõtted uitavad rahulikult meeliskledes ja algosakesteks lahustumise piiril kuskil armastusteemade universumis.

    Aga millest me ikkagi räägime, kui me räägime armastusest? „Kujutage ette, kui palju lihtsam oleks meil õppida armastama, kui saaksime kõik lähtuda kindlast definitsioonist,“ leiab ta (lk 36). Nojah, see on muidugi selline lootusrikas õhkamine, mille peale meenuvad ülikooliaegsed semiootikaloengud, mis võisid enne läbi saada, kui semiootikud olid lõpetanud ühe sõna definitsiooni üle vaidlemise. hooksil läks vähemasti selles osas mõnevõrra paremini. Enesele sisuka definitsiooni on hooks leidnud psühhiaater M. Scott Pecki eneseabiraamatust „The Road Less Traveled“. „Armastus on see, mida armastus teeb. Armastus on tahteavaldus – nimelt on see ühtaegu kavatsus ja tegevus. Sellega käib kaasas valik. Me ei pea armastama. Me otsustame armastada.“

    Nimetamine käib tegutsemise eel ja kõrval. Nimetamine, defineerimine ja selle käigus raamistamine pole vorm, vaid selles peegeldub sisu ja selle muutumine. Üleskutse armastust ja seda ümbritsevat sõnavara sellises vaates taas- ja ümber mõtestama asuda on sümpaatne. Muidugi, tõlget lugedes tiksub kuskil kuklas ka see tehe, et lisaks muule on ingliskeelne love (või to love) paratamatult teistsuguste konnotatsioonidega kui eestikeelne armastus (või armastama).

    bell hooks kirjeldab armastusse puutuvat paljuski teadlike valikute abil suunatavate tegudena. See ei ole romaanide keskmes olev tunne, mis tabab kui tulnukate invasioon teiselt planeedilt, mille vastu pole midagi ette võtta; mis tuleb, kui tahab, läheb kui tahab, inimeste endi agentsust ei kuskil. Mõte, mida mulle meeldiks raamatust kaasa võtta, on ehk just inimese agentsuse tagasi võtmine. Mitte „ma olengi selline“, vaid me saame mõtestada armastust ja võtta seda kui võimalust tegutseda hoolivalt, kaastundlikult. Raamatut „Kõik armastusest“ ei saa võtta kui eneseabiõpikut, ent sellised mõtted ilmselt sel teel kahju ka ei tee.

    hooksi jaoks on domineerimine ja ärakasutamine armastuse vastandid. Kõlab ilmselgena, aga maailmas sellega nii lihtne ei ole. Õigupoolest ongi hooksi mõjusaimad sedastused lihtsad. Näiteks ütleb ta, et armastus nõuab tööd. Ja et tõe rääkimine on kasulik. „Praktiliselt kõik vaimse tervisega tegelevad spetsialistid, alates erudeerituimat sorti psühhoanalüütikutest kuni koolitamata eneseabigurudeni välja, kinnitavad meile, et tõerääkimine pakub lõpmatult palju enam rahuldust ja hoiab tervet mõistust –ometi ei kiirusta suurem osa meist püsti kargama ja end tõerääkijana üles andma“ (lk 91). Küsin lisaks: kui palju on inimesi, kes ettekäändega armastusest võtavad oma lähedastelt võimaluse teada ebamugavaid tõdesid ja ise armastuse osas oma (informeeritud) valikud teha?

    Elu säilitavad kogukonnad – mitte tuumperekondadega paarid ja individualism, ütleb hooks ja viitab M. Scott Pecki sõnadele, et „just kogukonnas ja kogukonna kaudu päästetaksegi maailm“. Kogukond, laiendatud perekond, loominguline või poliitiline koostöö, sõprus – need on inimestele sama olulised kui romantilised suhted. Jällegi justkui lihtne mõte, aga mitte sellepärast vähem oluline.

    Näiteks sõprust ei tuleks pidada iseenesestmõistetavaks või teisejärguliseks. Ta ütleb, et sõprussuhete devalveerumine toob endaga kaasa tühjuse, mida me ei pruugi näha, kui pühendame kogu tähelepanu väljavalitud armsamale. „Pühendunud armusuhtes võib palju suurema tõenäosusega kujuneda välja vastastiksõltuvus, kui katkestame sidemed sõpradega, et pöörata kogu tähelepanu esmatähtsaks peetavale suhtele. [—] Kui parim sõber valis kaaslase, kellega mul üldse ei klappinud, valutasin väga südant. Nad mitte ainult ei hakanud kõike koos tegema, vaid naine jäi lähemalt suhtlema just nende sõpradega, kes mehele enim meeldisid“ (lk 198).

    See vaata et ood sõprusele on minule üks raamatu puudutavamaid mõtteid, nii et tsiteerin veel hooksi: „Mida ehedam on meie romantiline armastus, seda vähem tunneme vajadust nõrgendada või katkestada sidemed sõpradega, et tugevdada sidemeid romantilise partneriga. Usaldus on ehtsa armastuse keskmes. Usume, et tähelepanu, mida partner pühendab sõpradele, ja vastupidi, ei võta meilt midagi ära – see ei pisenda meid. Kogemus õpetab hoopis, et meie võime luua tähendusrikkaid sõprussidemeid tugevdab ka peresuhteid“ (lk 198).

    hooksi esseed on läbi imbunud lugemusest. Ta viitab pidevalt möödaminnes teistele autoritele. On näha, kuidas ta on kujundanud ja üles ehitanud oma arusaamad, aga eks neid viiteid võib boonusena vabalt võtta ka kui soovituslikku lugemisnimekirja.

    Armastusest rääkimises on midagi, mis puudutab kõiki, aga ometi on see nii lai teema ja oht on ka laiali valguda ning liigselt üldistada. Kohati on seda raamatus ka juhtunud. Ehkki bell hooks taotleb armastuse ümbermõtestamist eri nurga alt, millest romantiline armastus on vaid üks, jäävad esseed vähemasti minu meelest natuke liiga sügavas udus sumpamiseks, et lõpuni puudutada. Samal ajal on selline rahulik mõtiskelu ilusama ja armastust täis elu üle ka sel moel mõnusalt teraapiline.

    * Vt https://feministeerium.ee/bell-hooks-ja-emma-watson-vestlemas/

  • Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem

    MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG

    Eelmise aasta algul esitasime Sirbis kunstiavalikkusele ettepaneku maksta õiglasemat töötasu.1 Ettepanek sündis koostöös ligi 70 kunstivaldkonna esindajaga ja lähtub põhimõttest, et õiglase tasu kujundamisel tuleb arvesse võtta töömahtu. Ettepanekule lisasime astmelise soovituslike tasumäärade mudeli, mille kõrgem palgaaste on seotud kultuuritöötaja miinimumpalgaga ja madalam aste riikliku alampalgaga. Nüüd, aasta pärast, vaatame, kas ja kuidas on ettepaneku mõjul kunstivälja töötingimused muutunud.

    Nagu sedastasime, tuleks õiglasema tasustamise korral lähtuda põhimõttest, et näituse tegemine on kunstniku keskne tegevus ja sellega peab kaasnema märkimisväärne sissetulek. Praegu on täpselt vastupidi: oma teoste eksponeerimine näitusel ei too kunstnikule piisavalt sisse, sest isegi kõige rahakamate näitusemajade kunstnikutasu küündib vaevu riikliku alampalgani. Ettepaneku koostajatena oleme teadlikud, et kunstivaldkonnas napib õiglase tasu maksmiseks vahendeid. Seepärast kaasnes tasumäärade ettepanekuga sõnum, et valdkond vajab hädasti lisarahastust ja selle nimel tuleb ühiselt pingutada.

    Eesmärgi saavutamisele aitas kaasa ka koalitsiooniläbirääkimiste ajal Stenbocki maja ees toimunud loomeinimeste pikett, millega erakondadele nende valimislubadusi meelde tuletati.

    2022. aastale tagasi vaadates võib öelda, et soovituslike tasumäärade ettepanek tõi kaasa intensiivse arutelu, mis ulatus ka kunstivaldkonnast väljapoole. Ettepanek leidis ilmumisjärgsetel nädalatel ajakirjanduses mitmekülgset kajastamist.2 Elav vastukaja katkes veebruari lõpus, kui kogu ühiskonna tähelepanu haaras Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Arutelu loovisikute toimetuleku üle taandus suuremate poliitilis-majanduslike murede kõrval, ent hakkas uuesti hoogu koguma aasta teises pooles, kui esiplaanile nihkus kampaania „Ravikindlustus kõigile!“.

    Esialgu on õiglase tasustamise ettepaneku mõjul astutud kunstivaldkonnas samme, milleks ei ole vaja raha: revideeritakse oma töökultuuri, täiendatakse õigusteadlikkust või kohendatakse suhtlusprotokolle. Mõni institutsioon on juurutanud põhimõtte, et töösuhte alguses räägitakse läbi maksegraafik, kuna vabakutselistel võib olla sellest abi ravikindlustuse saamiseks vajalike maksete ajastamisel; teised on korrastanud lepinguvorme; mõni loovisik on selgemalt piiritlenud alamakstud tööst keeldumise tingimused. Selliseid väikesi muutusi on raske mõõta, kuigi neid on ilmselt tehtud kõige rohkem.

    Leidub ka näiteid soovituslike tasumäärade mudeli rakendamisest. Kõige rohkem tundub see olevat kasutamist leidnud kunstiprojektide puhul, mida on korraldanud vabakutselised kuraatorid või kunstnikud. Ka muu maailma näidete põhjal võib öelda, et väikesed tegijad võtavad õiglase tasustamise põhimõtted tihtipeale kiiremini omaks kui suured institutsioonid. Reageerisid ka mõned institutsioonid: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus andis teada, et vastloodud ajakirja A Shade Colder autorite tasustamine lähtub ettepanekus esitatud soovitustest, Tallinna Kunstihoone sidus kunstnike tasumäära kultuuritöötaja miinimumpalgaga, mis tähendab, et edaspidi tõusevad need koos. Tallinna Kunstihoone puhul tuleb siiski tõdeda, et seos on pigem retooriline. Kui võrrelda Tallinna Kunstihoone tasusid kunstnike töömahuga, tuleb välja, et tegelikult on kunstnike tasu lähemal riiklikule alampalgale. Suure isikunäituse ettevalmistamise eest makstakse kunstnikule kolme kuu kultuuritöötaja miinimumpalk, meie korraldatud fookusgruppidest tuli aga välja, et kunstnike hinnangul on tegelik töömaht 6–9 kuud. Samasugune ebakõla valitseb ka grupinäitusele uue teose loomise puhul: ajamahuks arvestab Tallinna Kunstihoone kaks nädalat, aga tegelik töömaht on mitu korda suurem.

    Tasu läbipaistvus

    Tallinna Kunstihoonet tuleb sellegipoolest tunnustada ühena vähestest kunstivälja institutsioonidest, kes on kunstnike tasu avalikuks teinud. Kunstiväljal räägitakse liiga vähe lahtiste kaartidega ning kipub jääma kahtlus, et tasu makstakse näo järgi: kes on tülikam, saab rohkem. Ka direktorite palga ümber on vaikuseloor.

    Institutsioonid hoiduvad summade avalikustamisest põhjendusega, et eelarve on liiga ebakindel. Kardetakse, et tasude avalikustamisega tekib kunstnike seas ootusi, mida tööandjatel on edaspidi raske täita. Kuid just tasude läbipaistvuse suurendamine on üks lihtne samm, mida iga tööandja, projektijuht või kuraator saab teha. Elementaarne oleks kohe töösuhte alguses välja öelda, millised summad on mängus või kui palju loodetakse projektitoetuste abil kokku korjata ning mis veel tööpakkumisega kaasas käib, nt kas produktsiooni-, transpordi- ja majutuskulud kaetakse. Huvikaitsetöö seisukohalt on ülevaatlike ja usaldusväärsete andmete puudumine samuti probleem, sest poliitikud tahavad kõigepealt tutvuda arvudega. Institutsioonid võiksid oma tasuvahemikud avalikustada kas või tagasivaatena eelmise aasta kohta, ilma tulevikuks lubadusi andmata.

    Institutsioonide tagasiside

    Kunstivaldkonna organisatsioonide, olgu suurte või väikeste puhul, oli tagasiside õiglasema tasustamise ettepanekule põhimõtteliselt toetav, kuid skeptiline oldi küsimuses, kas soovitusi on üldse võimalik ellu viia. Kohati lülitus sisse ka enesekaitserefleks: mõned näitusemajad andsid mõista, nagu oleks nad ebaõiglaselt valgusvihku asetatud –niigi on vähe raha ja välja pakutud summad näivad utoopilised. Suuremate institutsioonide vastuväited, et valikuvõimalus puudub, ei ole aga usutavad, kui vaadata näitustega seotud teenuste hinnastamist, mida kaardistasime tasumäärade vihiku tagumistel lehekülgedel. Näiteks graafilistel disaineritel ja installeerijatel on õnnestunud kehtestada oma töö eest kõrgem hind ja fookusgruppides kuulsime, et see on läbirääkimiste mõjul tõusnud. Kui institutsioonid on nõus maksma installeerijatele nii palju, kui nad küsivad, siis on raske leppida sellega, et kunstnike tasu on nii väike.

    Tasumäärade ettepanekut koostades algatasime ise dialoogi suuremate näitusemajadega Tallinnas ja Tartus, sest neil on paremad rahalised võimalused ja rohkem jõudu, et poliitilisel tasandil kaasa rääkida. Meile tundus, et kui nemad eeskuju näitavad, on muutusi lihtsam ellu viia. Suuremates näitusemajades on toimunud viimase kümne aastaga mõtteviisi muutus: enda rolli ei nähta enam pelgalt kunstniku ja publiku vahelülina, vaid tajutakse palju enam oma vastutust tööandjana. Seisukohta, et vastutust kunstnike tasustamise eest ei tohiks panna näituseasutuse peale, kuuleb nüüd peamiselt väiksematelt ja piirkonnakeskselt tegutsevatelt näitusemajadelt.3 Siin-seal kohtab jätkuvalt suhtumist, et kui galeriis (mh ka avaliku raha eest tegutsevas) näitust tehes ei pea kunstnik renti maksma, on see juba suur vastutulek, jõuda aga selleni, et kunstnikule väärikat – mitte üksnes sümboolset –tasu maksta, tundub kujuteldamatu (mõtte)hüppena.

    Pole kahtlust, et suuremate ja väiksemate näitusemajade vahel haigutab meeletu lõhe. Paljudele linnagalerii tüüpi näitusepindadele on jätkuvalt päevakajaline küsimus, kas uut näitust ehitades tohib seina sisse auku puurida või ei saa seda pärast enam raha ja töötajate puuduse tõttu korda teha. See­pärast pakkusimegi välja astmelised tasumäärad, võttes arvesse näitusepindade ressursse ja võimekust. Ebavõrdsuse vähendamiseks kunstiasutuste vahel on taas vaja valdkondlikku koostööd ja initsiatiivi, et selgitada näiteks omavalitsustele, miks tasub rahvatantsu toetamise kõrval eraldada rohkem vahendeid ka kunsti­galeriidele.

    Kunstnike vastukaja

    Kunstnike toetusavaldusi on kuulda olnud pigem isiklikes vestlustes, kuid ühismeedia vastukajas on jäänud kõlama kõhklev noot. Poleemika käis peamiselt küsimuse ümber, mida toob kaasa tasumäärade tõstmine, kui kunsti­valdkonnas ringleva raha hulk märkimisväärselt ei suurene. Käisime selle tõepoolest mitmete teiste võimaluste seas välja. Soovitasime kunstiasutustel veel kord kaaluda, kas näitusetasusid oleks ehk võimalik praeguse rahastuse juures suurendada näiteks selle arvel, et jätta näitused publikule vaadata pikemaks ajaks, või mõtestada ümber palgapoliitika prioriteedid.

    Mõte vähendada kunstielu tempot sai kunstnike seast kõige rohkem kriitilist tagasidet, sest see võib kaasa tuua ka ebasoodsaid tagajärgi: vähem võimalusi näitustel osaleda, suurema konkurentsi, kehvema ligipääsu rahastusele jne. Küsiti, kas töötingimused paraneksid või halveneksid, kui kunstnikud saaksid kaks korda suuremat tasu, aga neil oleks kaks korda vähem tööd. Eravestlustes ei varjatud ka hirmu kunstielust väljalangemise pärast.

    Kui tuua näiteks Eesti Kunstnike Liidu galeriid Tallinnas ja Tartu Kunstnike Liidu juhitav Tartu Kunstimaja, kus näitus vahetub iga nelja nädala järel (loomeliitude sõnutsi lähtub näituste rütm liikmete ootustest), ei ole sellisele tempole praegu kaugeltki rahalist katet. Kulka eelarve, millest suured näitusemajad sõltuvad nii tegevustoetuse (palgad, kommunaalkulud jms) kui ka kogu sisu (näitused, publikuprogrammid) produtseerimise osas, on valdkonna vajaduste seisukohalt ammu lootusetult lõhki. Näiteks 2023. aasta esimeses voorus küsiti 1 818 381 eurot, kuid jaotada oli 516 787 eurot. Vaadates meie kunstielu aktiivsust, mitmekesisust ja rahvusvahelisust, põhineb see ilus pilt tegelikult just tasustamata või tugevalt alatasustatud tööl, kuid muutusedki tunduvad hirmutavad. Valdkonna rahastamine ei kasva iseenesest, selleks on vaja mõjutada poliitilist tahet. Just seetõttu võiks kunstnike häält avalikkuses rohkem kuulda olla.

    Tulevik on tõepoolest ju vägagi hirmutav, kuna vabakutseliste loovisikute toimetulekut mõjutab veel üks oluline faktor – riiklik alampalk, millega koos tõuseb kogu aeg sotsiaalmaksu miinimumlävend. Sotsiaalsete tagatiste saamiseks vajalikku alammäära on iga aastaga üha võimatum kokku saada, sest kunstivaldkonna sissetulekud laekuvad 50, 100 ja 200 euro kaupa ning mitmed tööandjad ei ole tasusid viimastel aastatel üldse tõstnud. Kokkuvõttes jäi kunstnike vastukajast mulje, et tasumäärade suurendamise ettepanek käivitab kunstnike seas kohati suuremaid eksistentsiaalseid hirme kui üldine elukalliduse ja palgataseme üha kiirenev tõus, mis on ju samuti üks määrav põhjus kunstivaldkonnast lahkumiseks.

    Kunstivaldkonna laiem aktiveerumine

    Kunstiväljal toimus 2021. ja 2022. aastal erakordselt palju: möödunud aasta alguses esitleti kunstivaldkonna arengukava ehk KUVA ning aasta jooksul moodustati Kunstiasutuste Liit ehk KAEL, kus on 33 liiget ja täiskohaga tegevjuht. Võib juba praegu öelda, et sellest kujuneb kultuuriministeeriumile kunstnike liidu kõrval kindlasti oluline partner ja avalikkuses kunstivälja huvide eest võitleja.

    2022. aasta augustis asus Eesti Kunstnike Liit jõuliselt toetama rohujuuretasandil alguse saanud kampaaniat „Ravikindlustus kõigile!“. Selle kampaania kõige nähtavama osaga sekkutakse ühiskonna aruteludesse visuaalse fooni kaudu: kevadel hakkas hüüdlause „Ravikindlustus kõigile!“ levima kleepsude näol, sügisel võis linnaruumis ja kaubanduskeskustes näha kunstnike liidu tellitud reklaame, samuti liitusid üleskutsega teised loomeliidud ja mitmed kultuuriasutused riputasid solidaarsuse märgiks oma ruumidesse ravikindlustuse plakatid. Kampaania esmast mõju oli näha juba talvel, kui avalikustati erakondade valimisprogrammid: üldise ravikindlustuse kehtestamist toetasid Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Keskerakond ja Eestimaa Rohelised. Visuaalsel kujul jätkus kampaania sotsiaaldemokraatide valimisplakatitel. Riigikogu valimised siiski soovitud muutust ei toonud ja uue valitsuse koalitsioonilepingusse universaalse ravikindlustuse kehtestamine ei jõudnud. Ainus kokkulepe on, et terviseminister teeb ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsi. Nüüd on oluline, et kultuurivaldkond hoiaks ka edaspidi selle olulise teema avalikkuse tähelepanu keskmes ning aitaks laiendada üldise solidaarse ravikindlustuse toetuspinda ja eestkõnelejate ringi.

    Ravikindlustuse kampaaniaga käsikäes on viimastel kuudel hästi edenenud kultuurivaldkondadeülene koostöö, sest loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimus ei ole üksnes kunstivaldkonna mure. Suvel hakkas tegutsema töörühm, kes kohtus valimiste eel erakondadega ja pakkus sisendit valimisprogrammidesse. Töörühma kuulusid kunstnike liidu juht Elin Kard, kinoliidu tegevjuht Kadri Vaas, teatriliidu juht Gert Raudsep, näitlejate liidu juht Tõnn Lamp ja Airi Triisberg. Selgitustöö mõjul kajastub vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste küsimus ka uue valitsuse koalitsioonileppes. Eesmärgi saavutamisele aitas kaasa ka koalitsiooniläbirääkimiste ajal Stenbocki maja ees toimunud loomeinimeste pikett, millega valitsus­erakondadele nende valimislubadusi meelde tuletati. Loovisikute õiglase tasustamise punkti seevastu ei õnnestunud konkreetses sõnastuses valitsusleppesse sisse saada.

    Signaalid kultuuriministeeriumist

    KUVA eestvedajad on käinud kohtumas ka kultuuriministritega, selgitades tungivat lisarahastuse vajadust kolmes võtmeküsimuses: näitusetasude taotlusvooru loomine4, kunstiasutuste tegevustoetuste ning kunstnikupalga saajate arvu suurendamine. Eelmise valitsuse kultuuriministri Piret Hartmani sõnum oli, et vabakutseliste loovisikute toimetulek on 2023. aastal ministeeriumi prioriteet. Kultuuriministeerium on juba mõnda aega kogunud hoogu vabakutseliste loovisikute töötingimuste parandamiseks: käsil on loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamine ning selle raames on ministeeriumis peetud mitmeid arutelusid, millesse kaasati tavapäraste institutsionaalsete partnerite kõrval ka arvukalt vabakutselisi loovisikuid. Oluline on, et värskelt ametisse astunud minister Heidy Purga seda tööd jätkaks ja seisaks peatselt valmivate ettepanekute elluviimise eest.

    Oktoobris tuli kultuuriministeerium riigieelarve läbirääkimistelt välja aga üle aegade ühe suurema palgatõusuga: kultuuritöötaja miinimumpalk tõusis 1600 eurole. Kuigi aasta jooksul oli avalike arutelude keskmes olnud vabakutseliste alamakstud töö, tõstis ministeerium palka ikkagi ainult nendel kultuuritöötajatel, kellel on püsiv töökoht. Vabakutseliste vaatepunktist tundus see samm küüniline ning eriti problemaatiline on see kunstivaldkonnas, kuna siin on vähe riigiasutusi, keda miinimummäära tõus puudutab. Selle liigutusega suureneb vabakutseliste ja institutsionaalsete palgatöötajate lõhe. Süveneb lõhe ka paari kultuuriministeeriumi haldusalas organisatsiooni ja nende paljude organisatsioonide vahel, rääkimata regionaalsest kunstielust, kuhu kultuuritöötaja palga alammäär kaugeltki ei ulatu. Tartus reageeriti riigilt ja linnalt palka saavate kultuuritöötajate ebavõrdsusele detsembris streigiga. Kas see võiks olla eeskujuks ka vabakutselistele kunstitöötajatele?

    Kuidas edasi?

    Kogu kunstivaldkonda vaadates võib öelda, et õiglase tasu ettepanek, mis tõi ilmumise ajal palju vastukaja, on jäänud teiste teemade varju. Ikka loodetakse, et töötingimuste parandamise saab kellelegi teisele delegeerida. Näiteks tundub, et paljud kunstivälja organisatsioonid eeldavad, et selliste küsimustega tegeleb edaspidi KAEL, kuid see organisatsioon ei ole üksi võluvits. Kunstivaldkond on olnud aastakümneid alarahastatud ja valdkonna huvikaitsetöö on olnud nõrk. Üks aasta on lühike aeg ja käegakatsutavate tulemuste puudumine seega ei üllata. Küll aga peaks just õiglaste tasude teemat hoidma jätkuvalt fookuses nii valdkonna sees kui ka valdkonna oluliste teemade tutvustamisel väljaspool seda. Õiglase tasustamise küsimuses võiks näiteks kokku leppida valdkondliku ajakava. Vahel tundub, et kunstivaldkonnas suhtutakse väljakutsesse leigelt: kuna üleöö niikuinii midagi ei muutu, võib ju tööd alustada alles kahe aasta pärast.

    Järgmise sammuna tuleks läbi arvutada, kui palju on vaja lisaraha, et kunstnikud saaksid oma töö eest õiglast tasu. Kunstiasutuste Liit on teinud ettepaneku, et kultuuriministeerium võiks luua näitusetasude taotlusvooru, mille maht on 500 000 – 650 000 eurot5. Need arvutused ei lähtu aga tasumäärade ettepanekus toodud soovitustest ja KAEL ei ole oma arvutuskäiku kunsti­avalikkusele selgitanud. Kutsume kunsti­valdkonna esindusorganisatsioone valdkonna rahastamise vajadust läbi arvutama kultuuritöötaja miinimumpalga alusel, võttes arvesse töö tegemiseks kuluva ajamahu. Kuna õiglase tasu maksmise ettepanek sündis omaalgatusena, jäävad meie kui kahe eraisiku käed põhjalike arvutuste tegemiseks liiga lühikeseks.

    Samuti on oluline laiendada arutelu­partnerite ringi. Peale kultuuriministeeriumi tuleks kunstivaldkonna probleeme aktiivsemalt tutvustada sotsiaal- ja rahandusministeeriumile ning riigikogu liikmetele. Näiteks riigikogu kultuurikomisjoni kodulehel on arhiveeritud komisjonile esitatud ettepanekud ja mitte ükski neist pole tulnud kunstivaldkonnast. Samuti tuleks tihedamat koostööd teha ametiühingute keskliiduga, sest see võitleb riikliku alampalga tõusu eest. Vabakutselistele loovisikutele on alampalga kasvul olnud pigem negatiivne mõju, sest vabakutseliste sissetulekud ei tõuse, aga maksulävend on aina kõrgem.

    Järg pöördel.

    Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem

    Algus lk 19.

    Üks oluline samm võiks olla veel palgakokkulepe, mis on tööandjatele siduv ka vabakutseliste loovisikute tasustamisel, sest praegu ei reguleeri vabakutseliste tasustamise alammäära mitte ükski õigusakt. Eeskuju võib võtta kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) sõlmitud kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga kokkuleppest. Ka teiste riikide kogemus näitab, et väga tõhus viis õiglasemate tasude kehtestamiseks kunstivaldkonnas on palgakokkuleppe sõlmimine riigi ja kunstivaldkonna esindusorganisatsioonide vahel. Eestis nõuaks see riigi, loomeliitude ja ametiühingute koostööd. Ka kultuurkapitalil on vaja lisarahastust, et projektitoetuste vahenditest oleks loovisikutele võimalik maksta õiglast tasu. Meie kõige olulisem sõnum kolleegidele ja poliitikakujundajatele on jätkuvalt, et loovisikute toimetuleku parandamiseks läheb kunstivaldkonnal vaja lisarahastust ja valdkonna­ülest koostööd.

    1 Maarin Ektermann, Airi Triisberg, Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks! – Sirp 14. I 2022.

    2 Ülevaade meediakajastustest http://proloogkool.eu/tasumaarade-ettepanek

    3 Reet Varblane, Õiglane tasu. – Sirp 4. II 2022 ja 11. II 2022.

    4 Näitusetasude avaliku taotlusvooru kontseptsiooni kohta vt Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023.

    5 Paul Aguraiuja, Kunstihoone juht: keegi ei kujuta ette, et teatris saaks näitleja kuudepikkuse töö eest 300 eurot. Kunstimaailmas on see kahjuks kurb reaalsus. – Eesti Päevaleht 29. VIII 2022; Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti.

  • Ekspertide mäss

    KARIN BACHMANN

    Järgnevalt on kirjeldatud episoodid keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide igapäevast.

    Saan e-kirja, kus kutsutakse eksperdina osalema arutelusse. Välja on toodud töö lepinguline koostaja, ette on nähtud avalik arutelu ja arutelu ekspertidega. Projekti kodulehel on kirjas rahastaja ja rahastatavad. Ainsad, keda ei tasustata, on eksperdid, kuigi neilt oodatakse peamist sisendit ning paaripäevast eeltööd materjaliga. Küsimuse peale, kas töö eest arve saab esitada, vastatakse kahetsevalt, et paraku ei saa ja sõidukulu samuti ei kompenseerita, aga pakutakse lõunasööki.

    Riikliku tähtsusega töö. Laua taga on ligi paarkümmend inimest eri ministeeriumidest, mõned ülikoolide esindajad, töö lepinguline teostaja ja üks praktik-ekspert. Projekti eestvedaja ütleb sissejuhatuseks, et ollakse väga rõõmsad, et on saadud selle töö koostamiseks korralik eelarve, mis on aidanud palgata head eksperdid. Jääb selgusetuks, kus need eksperdid siis on ja miks ainult kohale kutsud ekspert peab ainsana seltskonnast ilma palgata töötama. Edasi kulgeb koosolek nii, et enamik ministeeriumide esindajaid vaikib või lahkub lõuna saabudes. Tasustamata ekspert, ülikoolide esindajad ja töö teostaja annavad kolme peale sisendi ära.

    Erasektoris ei tiksu palk igal kuul kontole, olenemata sellest, kas veedad kuu kontoris, oled komandeeringus või osaleb Zoomi koosolekul hoopis sinu kass.

    Kutsutakse teise Eesti otsa, keskmisest suuremasse omavalitsusse tähtsale tööle sisendit andma. Selleks peab kolmel päeval kohale sõitma, osalema arutelus ning tegema kirjalikku eel- ja järeltööd. Küsimuse peale, kas arve saab esitada, ollakse solvunud ja küsitakse: „Kas teis siis patriotismi ei olegi?“

    Riigihange. Hankes osaleja A on täitnud kõik nõuded, kuid jääb hinna poolest alla osalejale B. Hiljem pöördub B eksperdi poole, kelle A hankedokumentides üles andis, ning kutsub teda siiski ekspertiisi koostama, aga tasuta, sest B ei olnud oma pakkumises eksperdi tasuga arvestanud ning seepärast osutuski edukaks. B püüab eksperti veenda tasuta osalema jutuga: „Ega me ise seda tööd ei oskagi ju teha, see on nii tähtis asi, riik hakkab hiljem selle dokumendi järgi tegutsema, ootame teilt ikkagi sisendit.“

    Millal on maailma päästmine tasakaalus?

    Kui asendada ekspert nendes juhtumites hambaarsti, teedeinseneri või asfalteerijaga muutuksid kirjeldatud episoodid sketšideks. Patriotismist töötavad hambaarstid Ukrainas, samuti ehitatakse teid ja maju tasuta seal, kus inimesed muidu hakkama ei saa. Aeg-ajalt tulebki tasuta asju teha, see on hingele hea, ning muidugi osalevad kõik eksperdid aeg-ajalt heategevuslikes projektides, kui teine osaline on ühiskondlikult või sotsiaalselt nõrgemal positsioonil, tal puudub juurdepääs vahenditele või juhul, kui kellegi harimine on eriti oluline, näiteks koolid. Sellistel puhkudel panustavad kõik projektis pro bono ning selline maailma päästmine on tasakaalus.

    Eespool kirjeldatud tüüpolukorrad ei kvalifitseeru kummakski ning eksperdi ühiskondlikule närvile surumine on äärmiselt ebaõiglane: kõik teised on tasustatud ning tellija pole sotsiaalselt kuidagi nõrgem, vaid pigem äärmuseni kindlustatud. Oma ala eksperdid, kellelt oodatakse peamist sisu, peaksid aga tegema igapäevatööd mingil põhjusel ühtäkki ilma palgata, pere, elu, iseenese ja oma töötajate arvelt. Kindlasti kuulub nende juhtumite juurde ka see, et kui erasektori ekspert julgeb tasu küsida, häbistatakse teda ahnuse pärast, justkui oleks tasuta töö iseenesestmõistetav miski, mille ekspert on vaikimisi kõigile võlgu.

    Vähesed tellijad, kellega on võimalik olnud rahulikult rääkida ja küsida, miks eeldavad nad ekspertidelt tasuta tööd, on öelnud, et nii on olnud juba lähteülesandes või hanketingimustes, mille alusel nad on pakkumise teinud. Mõistagi ei tule kellelegi pähe seda rida lisada, sest siis ju hanget ei võida. Hiljem on küll natuke aega piinlik tasuta tööd nuiates mööda eksperte saalida, aga tühjade kätega enamasti ei jääda: mingi nõrga koha eksperdi kindlameelsuses leiab alati.

    Eksperdid ohkavad omavahel ammu, et tasuta töö koorem üha suureneb ning seda ka ülikoolis. Vastupidiselt levinud arvamusele ei istu enamik teadlasi ülikoolis püsipalgal, vaid töötavad grandist grandini ehk nende grandi raames tehtav töö on kaetud, mitte aga sellest väljapoole jääv tegevus. Kui avalike esinemiste hulk ületab mingi piiri, on teadlane sunnitud valima.

    Võiks ju arvata, et turg reguleerib: kui kõik eksperdid korraga kanna maha paneks, küllap siis lõppeks tasuta töö pakkujate voor ära. Inimesed teevad aga siiski palgata tööd, sest loodavad, et ehk on see kasulik. Ses mõttes, et äkki, kui hästi palju tasuta tööd teha, pakub keegi ühel hetkel tasustatud tööd. Eks sedamoodi mõtlevad ju kõik alamakstud kunstnikud, kirjanikud jm kulutuurivaldkonna eksperdid. Paraku see mudel ei toimi, sest alati leidub keegi uus, kes lootuses kunagi ausalt tasustatud saada endast kõik annab. See ahel ei katke, kuni suured (riigi)asutused seda ebaõiglast süsteemi toetavad.

    Tasusid ei soovi suuresti maksta just suured tellijad, nagu ministeeriumid, sest seal ilmselt ei kujutata ette, et erasektoris ei tiksu palk igal kuul kontole, olenemata sellest, kas istud selle kuu kontoris, oled komandeeringus või tukud mööda Zoomi koosolekuid, pidžaama seljas ja (e-)sigaret hambus. Väikesed organisatsioonid, kes ise vaatavad, mismoodi kuuteenistus kokku korjata, püüavad seevastu alati leida võimaluse tööd tasustada. Ükskõik, kui pisike tasu ka on – loeb see, et teise tööd väärtustatakse, aega hinnatakse ja peetakse lugu.

    Eksperdiks saamine

    Üldtunnustatud eksperdiks ei saa konkreetset kursust läbides, selleks hakatakse eksperti ühel hetkel pidama. Olla ekspert ei ole üldjuhul eesmärk omaette, vaid käib ametiga kaasas, kui võtta lisaks igapäevatööle vahel sõna ning ajada oma asja järjekindlalt, uskuda sellesse.. Ametliku eksperdi staatuse annab muidugi kutsetunnistus, näiteks volitatud VIII taseme maastikuarhitekt-ekspert. Kutseregistrist võib igaüks lugeda, mida selle all silmas peetaks. Paljudel juhtudel on ekspert aga lihtsalt inimene, kes teab omas valdkonnas teistest tööalaste pingutuste tõttu mõnevõrra rohkem ning kasutab oma teadmisi, et kõigi elu parandada – nagu ka hambaarst, teedeehitaja ja treener.

    ETV 7. märtsi saates „UV faktor“ rääkis Indrek Saar, et riigikogus tasustati pikka aega kõige madalama tasumääraga just eksperte ning ühel aastal oli nende voolavus sada protsenti. Viimane koosseis andis lõpuks palgaraha juurde, kuid selle ümber käis suur võitlus, sest olla halb signaal, kui riigikogu maksab neile, kes riigikokku ei kuulu. Riigikogulaste endi palgatõus on aga justkui põhjendatud, kuigi ilma ekspertideta ei oskaks päris paljud seal midagi peale hakata. Seega, nagu ikka, tuleb kurja juurt otsides vaadata ühiskonnas ülespoole.

    Mida tööõngitsejatele vastata?

    Aja jooksul on mul välja kujunenud tüüpvastus, mida tööõngitsejatele saata. See kõlab nii: „Suur aitäh koostööle kutsumast! Teie projekt X ning selle sees tõstatatud teemad on väga olulised ning kuna tegelen oma igapäevatöös just selle valdkonnaga, suudan kindlasti väärt sisendi anda. Teie kirjast on kogemata välja jäänud info, kellele saavad erasektori eksperdid oma töö eest arve esitada. Palun lisage see teave ning seejärel saan teha märke oma töökalendrisse.“

    Vastused sellisele kirjale saab jaotada kaheks: variant a) vastust ei tule ning saab eluga edasi minna, variant b) vastatakse, et raha pole ette nähtud, aga ekspertiisi on siiski vaja. Viimase korral saab nüüd vastajale saata selle artikli lingi ning eluga edasi minna.

    PS. Suurim tänu ja lugupidamine kõigile neile, kes käituvad ekspertiisi soovides nagu töötajast lugu pidavad tellijad ja küsivad hakatuseks hinda. Tänu teile ei ole eksperdid veel lootust kaotanud!

  • Need kaunid sõnad võõrad

    KATRIN ALLER

    Ooper „Cyrano de Bergerac“ 22. IV (esietendus) Vanemuise teatri väikses majas. Helilooja Eino Tamberg, libretist Jaan Kross (Edmond Rostandi näidendi alusel). Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastaja, kostüümi- ja lavakujundaja, valgus- ja videokujunduse idee autor Mare Tommingas, valguskujundaja Andres Sarv, videokujundaja Juho Porila, kontsertmeistrid Piia Paemurru, Margus Riimaa ja Katrin Nuume, peakoormeister Aleksandr Bražnik, koormeister Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nuume, lavastaja assistent Merle Jalakas ja inspitsient Ülle Tinn. Osades Raiko Raalik või Simo Breede (Cyrano de Bergerac), Pirjo Jonas või Maria Listra (Roxane), Oliver Kuusik või Juhan Tralla (Christian de Neuvillette), Tamar Nugis või Atlan Karp (krahv de Guiche), Rasmus Kull või Heldur Harry Põlda (Ragueneau), Grete Oolberg või Siiri Koodres (Lise), Märt Jakobson või Taavi Tampuu (kapten Carbon de Castel-Jaloux), Karmen Puis või Sandra Laagus (Roxane’i seltsidaam), Hisatoshi Nezu või Tarmo Teekivi (kaputsiin) jpt, Vanemuise ooperikoori meesrühm ja sümfooniaorkester.

    See oli mu esimene päris „Cyrano de Bergerac“ teatris, mitte salvestus ega kontsertesitus, ent see pole pooltki nii tähtis kui kinnitus, et teatrimaagia on tõepoolest olemas! Kirjutan neid ridu esietenduse õhetavate muljete najal: üksainus õhtu, soorituspingest tiine, üksainus solistide komplekt, teisest veel midagi aimamata, seega võrdlusvõimetu jutt. Kuid rõõm kogetust utsitagu teid järele uurima, millega nõustuda, millega mitte.

    Vanemuise „Cyrano“ trupp on väga nooruslik, noorem, kui tingimata pruugiks, sest ooperižanr võimaldab ja vahel suisa eeldab küpsust. Või tuleneb see värskus hoopis Eino Tambergi aegumatust muusikast? Äkki Mare Tomminga säravast debüüdist ooperilavastajana? Küllap kõigest kokku, sest vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on nooruse – ja mõistagi solistide nägu, kellest õige mitu praegust Estonia lauljat on õpingute poolest Tartu juurtega. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse ja paneb südamest lootma, et ajaga veel enam paika loksuvad pisiasjad toovad uus­lavastusele publiku armastuse ja pika ea ning see kirjutatakse meie teatriloo kirgaste õnnestumiste ritta.

    Kolm maailma

    Alustades kesksetest tegelastest, on huvitav vaadata, kuidas Cyranost kujuneb aegamisi omavaheliste jõujoonte määraja. Ühel pool piinleb Christian, kelle eneselegi adutav suutmatus pürgida oma ideaalini tõrjub ta üha nõrgemale positsioonile. Tema ooperi algul arengut käivitava jõuna toiminud elaan pudeneb tolmuks niipea, kui sädemest paisub tõeline tundeleek. Ta unistused kibelevad küll lendu, kuid tiivad ei kanna.

    Raiko Raaliku Cyrano häälest ja hoiakust õhkus kirjeldamatult palju värve, ühtaegu kirge ja haavatavust, jõudu ja hellust.

    Teisel pool puhkeb õide Roxane – ja närtsib sama kiirelt. Edmond Rostandi näidendis espriiküllase suurilmadaamina esile manatud tegelase hägustab teatraalne tinglikkus, kahandab tema tõsiseltvõetavust ja sümpaatiat. Võib-olla kõnelevad üksnes minus tänapäeva inimese piiratus ja kalkus, kuid püüe uskuda kunstilise näilisusega põhjendet segadusi (kellega ta õigupoolest kõneleb, kelle kirju loeb?) on pisut liiga raske ülesanne ja luhtub minu puhul. Miks ei tärka Roxane’is varem palju ülistet naiselik vaist? Isegi saladuskatet kergitada võivas rõdustseenis vaikib ta kuues meel haudtummana.

    Ja siis see vastuokslik, deemonliku varjundiga1 Cyrano. Tema pooldunud natuuris peaksid vastastikmõjus olema uljas lustlikkus ja tõsimeelne õilsus, ent ooperi kompaktsed piirid on nõudnud neist esimese kõrvalejätmist. Kuna nii on põhjendanud Tamberg2 juba ooperi loomise aegu, ei õnnestu ka uuslavastusis nimetet tahku paremini tasakaalu sättida. Seevastu leidub Cyranos lootusele avatud ja valuleva loobuja skaalal palju muid pügalaid.

    Naljatleja ja armastada ihkaja vastuolu peegeldub palju enam Christianis. Just koomilised vahelepisted ansambli­olukorras mõjusid Oliver Kuusiku esituses erksalt ja leidlikult, sügava tunde avaldused jätsid ent klišeelikuma ja vähem veenva mulje. Võib-olla ka tormaka lavalise liikumise ja puhuti nii etteaimatavate žestide tõttu. Imestan pahatihti, miks arvatakse publikule meeldivat ammu teada lahendused. Kas need peaksid nagu korduvad meloodiad muusikas looma tuttavliku turvatunde? Ehk ikka ei vaja teatrid isegi uuenduskohustuslikult oma komberuumi kedagi kirjastuste kontroll-lugeja sugust, kes kas või joonealuse abilisena markeeriksid põhiemotsioonid, mis hoiavad vaataja igaks juhuks õigel kursil. Ma ei taha sugugi kiusu pärast iroonitseda, vaid lennutan niisama heas usus ideed, et kui vahetame lavastusest lavastusse muretult välja näiteks tegelaste ajastutruud rõivad, on vahest paslik jätta unustusse ka avali käsi dramaatilised õhkamised tundetulva kõrghetkil ja bravuurikad kannapöörded tähtsate repliikide punktina.

    Muidugi leidub „Cyranos“ hingematvalt kauneid soolo- ja ansamblinumbreid, millega Oliver Kuusik Christiani ning Pirjo Jonas Roxane’ina said edukalt hakkama. Mõned lummavaimad neist mööduvad välkkiirelt otsekui ilu ja õnn isegi, vaid üksikud napid meloodiakatked esinevad juhtmotiividena ooperi jooksul mitu korda. Tenori ja eriti soprani häälevärvid kerkivad suitsuvinena ja hääbuvad kohemaid. Kõrgus, kergus ja kaduvus. Peadpööritavad koloratuurid justkui kriipsutaksid alla Roxane’i olemuse kõrkust ja nipsakust, mitte niivõrd sädelevat vaimurikkust. Kapriisne alatoon kaob alles lõpu eel, mil mõistmine ta südant raputab, aga siis on juba liiga hilja.

    See-eest Cyrano soojahõngne bariton just Raiko Raaliku nägemuses on selle ooperi süda ja vereringe. Raalik on jalgupidi maas, kuid mitte maa raskuse külge aheldet, vaid üksnes toetub sellele. Umbusaldan sisimas liiga vahuseid kiidukõnesid, aga libisen nüüd ise samale teele, mööndes, kuis kõik Raaliku tõlgenduses paistis otsekui talle looduna. Üks lühike meedias nähtud eeltutvustus tekitas minus kahetisi tundeid. Kindlasti ei tulnud ma teatrisse negatiivselt häälestatuna, ent mul polnud ka erilisi ootusi. Olin valmis nii mõnekski pettumuseks, aga juhtus miski, mida polnud osanud aimata: täpselt esimese sõnaga keeras Raaliku Cyrano mu ümber sõrme, ja oligi tehtud. Tema häälest ja hoiakust õhkus kirjeldamatult palju värve, ühtaegu kirge ja haavatavust, jõudu ja hellust. Mu sulg tõrgub nimetamast seda näitlemiseks: see oli peensusteni omaseks säet kehastumine, isegi samastumine.

    Peadpööritavad koloratuurid justkui kriipsutaksid alla Roxane’i (Pirjo Jonas, fotol koos Tamar Nugisega) olemuse kõrkust ja nipsakust, mitte niivõrd sädelevat vaimurikkust.

    Naerutavad episoodid on ka kõige traagilisematesse ooperitesse sisse kirjutet kui tillukesed õhuaugud. Oht labaseks muutuda on seal sageli suur, kuid palju sõltub libreto tugevusest. Jaan Krossi mastaapi meister on selle „Cyranos“ parimat võimalust mööda tasakaalu timminud, pakkudes hingeheitluste ja pingete leevenduseks ohtralt rammusaid vahepalasid. Avavaatuses on särtsu enam, vahest liigagi palju, teine pool suubub järjest murtumate toonide poole. Ent üle elulise alalhoiuinstinkti ja nalja troonib midagi kaugelt sügavamat –enim taas Raaliku rolliloomes, mis ei minetanud imeteldavat väärikust ka kõige veiderdavamais stseenes. Küllap tuleneb see minu pimedusega löödusest, kuid midagi samavõrra maitsekat pole ma muusikateatris kohanud hirmutavalt kaua.

    Sõnad vaikuse ümber

    Mare Tomminga joon kostüümi- ja lavakujundaja ning valgus- ja videokujunduse idee autorina on üsna askeetlik. Esimeses vaatuses kröömike jantlikuks kiskuv kastidega jahmerdamine asendub umbes poole ooperi peal tagasihoidliku astmestikuga. Mõttesilda XVII sajandi Pariisi väljanägemisega noil põletuskriimulisil laudadel minu meelest võib-olla ei teki, kuid taustategelaste tarvis on sellest kujunenud mugav ala, mille tasandeil liikumistempot vahetada või esiletulekut-taandumist sümboli­seerida.

    Lavapildi poeetiliselt hõrgim leid minu ilumeelele on õrnhabras kirjaplagu, vooglemas õhulisel kangal. Kui nägin seda ooperi hakul esimest korda, poolhämarusest saadet, pani see mu siiralt ahhetama. Lootus nii imelist, kuigi lihtsat ja äkki just seetõttu geniaalset hetke kord veel kogeda sai rahuldet etenduse vaikimisele pühendet lõpus. Kirjad ongi ju „Cyrano“ kood, võti, mis avab ja sulgeb. Kui kahurid räägivad, vaikivat muusad. Kui muusadki vaikivad, hakkavat helisema igaühe sisehääl, puudutades täpselt neid naudingu- ja valupunkte, mis kellelgi oma elukaare kumeruses tuikavad.

    Mängu vaevu kuuldava piirimail leidus veel. Mõtlen koori ja orkestrikellasid, mis kostsid teise vaatuse kulmineeruvail hetkil läbi saali sulet uste, lauldi-mängiti koridorist. Kõla värvi- ja tugevus­efekt oli kahtlemata märkimisväärne, aga siiski õige pisut probleemne. Ilmselt sõltus kuuldavus istekohast, kuid kaugemas veeres kippus heli veidi liiga ähmastuvat. Söandan soovitada seda nüanssi väheke parandada, sest säänse lihtsa, ent mõjusa võtte kaotsiminekust oleks väga kahju.

    Kooril on „Cyranos“ kanda teisene roll, ent üllatuslikult on naishääled asendet meeste omadega. Selles peitub Tomminga soov kujutada nii sümbolistlikult Christiani hinge vastukaja. Napid kommenteerivad ja illustreerivad repliigid jäävad esiti vähema olulisuse tõttu tähelepanu ääremaile. Alles finaalis kaugusest kõlanud koraal lõi erilise fluidumi. Üldse mõjub lõpu avatus üleskutsena täita see omaenese kujutlustega. Ei saa salata, et see virgutas, kui mitte isegi hämmastas.

    Orkestri enesestmõistetavuseks pidamine oleks sulaselge arrogants, aga pisuke tõetera selles siiski peitub. Risto Joosti kujundet muusikaline dramaturgia kulges nõtkelt ja reaktsioonialtilt. Solistide tekstitihedamais episoodides, kus keskmes on sõnaleidlik libreto, asus orkester delikaatselt miljöö kujundaja ossa, samal ajal kui tundeküllaseis lähivaatlusis toetab Tambergi rafineerit orkestratsioon vokaali jumekust. Lüürikat võimendavad puu- ning militaar­stseene markeerivad vaskpillid kõlasid nii optimaalselt, kui kotjalt kuiv akustika lubas. Keelpillide kirglikkus pidas ruumi helituhmusele paremini vastu, ehkki mahlakast tämbrilisest sulandumisest võib Vanemuise väikese maja saalis pelgalt unistada.

    Kui mõtlen päev pärast esietendust nähtule-kuuldule tagasi, siis mõistan, et olen oma muljed eraldanud kahte, teineteisest lahus hargnevasse voolusängi: üks neist pole kuigi sügav, teine seevastu näib peaaegu põhjatu. Oletamisi hakkab aeg nende polaarsuste vahet aina venitama. Ses esimeses rüselevad kergemeelses elevuses ooperi algupoolel domineerivad kõrvaltegelased. Elu paratamatu pidetus loobib neid kord kõhu­orjuse triviaalsusse, kord uisapäisa sõtta kibelema. See tuuleliplik heitlikkus on kahjuks ka tänapäeval argielu pärisosa, ent ometi mitte selle tuum.

    Tuuma tihkuse ja kaalukuse filtreerivad hoopis teisest puust väärtused. Need keerlevad teoses ümber Christiani ning Roxane’i ja Cyrano tandemi, kuni sellest settib hinnalisim kontsentraat. See pole üksnes roxane’ilik armastuse igatsus ja kelmikas püüdlemine selle poole, ammugi mitte Christiani nukker ja vahest lubatust kergekäelisem allavandumine liig kõrgeile ootusile, vaid nimikangelase – õieti selle nii mõjusaks esitanud Raaliku – sisim võime tunda ning jagada tunnet selliselt, et ülendatu pole ta ise, vaid teine inimene. „Sind armastan! See õnn on kõigest, kõigest ülem!“

    1 Siin ja kohati edaspidi olen laenanud mõtteotsi Mare Tomminga intervjuust raadiosaatele „Delta“ (Klassikaraadio 17. IV 2023, autor Liina Vainumetsa). https://klassikaraadio.err.ee/1608936419/delta-17-aprillil-cyrano-de-bergerac-vanemuises-uus-viiuliopik/b500192987a4c0eee65ad2467c46822b

    2 Eino Tamberg. Elamine kui loomingu aine. Koost Virve Normet. Tänapäev, 2005, lk 158.

  • Mu lapsed, ärge riielge …

    PILLE-RIIN PURJE

    VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“, autor ja lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Eugen Tamberg, muusikajuht Riina Roose, video- ja valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Katrin Saukas ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Esietendus 15. II Sakala 3 teatrimaja black box’is.

    Merle Karusoo dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ tõmbab publiku kui magnetiga ajapildi sisse, aastasse 1987, mil loodi Pirgu arenduskeskus. Olen minagi näinud Pirgu Laulu- ja Näitemängu Seltsi lavastusi Pirgu mõisas ja mujal. Mäletan, kuidas nooruke Katrin Saukas lavastuses „Aruanne“ traagilise bravuuriga laulis „Täna öösel naudin elu …“. Nüüd elustuvad mu mälestused suuresti laulude kaudu, aga ka tänu teatrilaval nooruse tagasi saanud tegelastele. Lavastusele kaasa elades mõistsin, kui kangesti on hing igatsenud ja vajanud Merle Karusoo põhjalikku ja tundlikku mäluteatrit.

    Agnes (Katrin Saukas, keskel) ja kroonikud: Katrin (Hele Palumaa), Marko (Herman Pihlak), Mart (Richard Ester), Jaak (Laurits Muru) ja Merle (Laura Grinberg).

    EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengitel on õnnelik võimalus mängida paralleelselt kahte lavastust – see on otsekui ajaloo erikursus, nii noortele osalistele kui ka publikule. Esmalt Jaan Krossi „Tiit Pagu“ (lavastaja Jaak Prints, Tallinna Linnateater, 2022), mis samuti algab lauludega. Etendusele eelnev pooltund Salme kultuurikeskuse fuajees on lavastuse osa ja ülivajalik häälestus: 1930. aastate tantsisklevad lööklaulud kohvikus Kuld Tiik kõlavad haprast eelaimusest kantuna. Tervikuna musikaalse, sõnades ja liigutustes nõtke poeem-lavastuse „Tiit Pagu“ emotsionaalseks kõrghetkeks jääb aga avalaul pöörleval lavapoodiumil, Walter Kenti ja Nat Burtoni „(There’ll Be Bluebirds Over) The White Cliffs of Dover“, millele on eestikeelsed sõnad pääsulindudest loonud Markus Andreas Auling. Laul, mis pärit sõja-aastast 1941, kõlab siin ja praegu hella, valusa rahulootusega.

    Lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ saab just lauludest aja peegeldus ja ajastu lühikroonika. Tudengitest osalised jagunevad kahte rühma: kroonikuteks ja psühhokroonikuteks, nii nagu Eugen Tambergi stsenograafias poolitub lavaruum. Kahe pooluse kohtumine ja meeleolukas ühislaulmine saab aga teoks ja tõeks tänu Agnesele ehk Kernu invaliidide kodu sanitarile Agnes Riimaale (1914–1995), keda mängib Katrin Saukas. Salvestused Kernu mõisast ongi lavastuse alusmaterjal ja nüüd tasutud mäluvõlg.

    Lavastuse käivitavad viis kroonikut ehk Pirgu laulu- ja näitemängu seltskond. Ekstra emotsionaalsel esietendusel tundus, et kõige keerulisema või hoopiski ebamäärasema ülesande on lavastaja Karusoo andnud või jätnud iseenda ehk Merle osatäitjale Lauren Grinbergile. Pole sugugi lihtne mängida lavastajapilgulist vaatlejat. Kerge pole olnud oma lavateekonda alustada ka Hele Palumaal noore Katrinina, kuna tema dialoogipartneriks on päris Katrin Saukas, kuigi Agnese rollis, aga kummaline metatasand tekkis ikkagi. Eks esietenduse lavanärv lisas ka Agnesele üpriski märgatava Saukase kõrvalpilgu. Mõistagi on lavapartnerlus Saukasega noortele omaette koolitus.

    6. märtsi etendusel oli Merle vaatlev kohalolek intensiivsem, tema suhtumised kindlameelsemad; noor Katrin kumehäälsem, tuntavalt sarnasem mälupildiga noorest Saukasest. Kolmel noormehel, kelle rollideks kaks venda Johansoni ja üks Matvere, on minu meelest veidi kergem oma tegelase põhiheli tabada, nii sõnade ja laulude intonatsioonis kui ka kogu olekus, kord humoorikate, kord minoorsete nüansside kaudu. Jaak (Laurits Muru), Mart (Richard Ester) ja Marko (Herman Pihlak) üllatavad igaüks isemoodi ning üheskoos. Ühtehoidmine avaldub väikestes detailides: näiteks kui kaameraga filmiv Mart selg ees taganeb ja Marko teda toetab, et sõber ei kukuks. Seda laadi napid, aga kõnekad kohandumised on lavastuses väärtuslikud.

    Üks võtmehetki tekstis on arutlus mälu jäädvustamise üle, kui Marko ei mõista, mistarvis salvestada ja üles kirjutada niivõrd pikki heietusi. Merle argumenteerib sisima veendumusega ja toonitab otsekui muuseas: „Kõik inimesed on sündinud Genuas.“ Jaan Krossi luulerida loob taas intuitiivse dialoogi „Tiit Paguga“. Tugeva kujundikaalu saavutab Mardi meenutus rännakust mägedes, suurema kaardi jaotamisest ruudukesteks – kui üks ruut on kaotsi läinud, eksid ära. Ilma väikeste elulugudeta ei teki suuremat aja(loo)pilti.

    Samamoodi on igal laulul oma lugu, nii omas ajas kui ka üle aegade kandudes, ka vaataja mäluslepist sõltuv. Jaak Johansoni loodud laulud „Ei iialgi ma rooma Rooma“ (1982) ja „Hei, poisid, kas olete valmis“ (1987) määratlevad aja nii lavastust raamides kui ka Karusoo saatesõnas kavalehel. 6. märtsi etendusel saavutas hella ja tugeva üldistushaarde Mardi kõrgel häälel lauldud „Need isa sõnad tähte taga, / need kõlavad nii armsasti / ja Eestimaa, ma hüüan sulle: / mu latse, ärge riielge“.

    Selle Ado Reinvaldi luulel põhineva laulu seosest Johansonide suguvõsaga on pajatanud vend Jaak köitvalt Klassikaraadio sarjas „Eesti helilood“ 14. veebruaril 2018.* Laulu sõnum puudutab praegu vahetult, meeldetuletuse ja palvena. Kas oskame hoida ühte, nagu küsib luuletaja Paul-Eerik Rummo, kelle „Hamleti laulud“ kõlavad kroonikute ja psühhokroonikute ühiskontserdil. Kui kirglik kirjandushuviline Tiiu (Alice Siil) loeb luuletust, kui tal üks „lõikeheina“-rida läheb segamini ja Merle jätkab, paneb see taas mõtlema, kas me praegu enam teame peast neidsamu luuletusi. Ja kui Tiiu nukralt räägib, kuidas ravimite mõju all ei ole lugedes enam seda tunnet, et lähed täiesti raamatu sisse, siis küsin endalt tahes-tahtmata, kas selline lugejarõõm ja võime täielikult keskenduda on üldse alles, meie n-ö normaalses igapäevaelus veel võimalik.

    Enne psühhokroonikuid saabub aga näitelavale Agnes (Katrin Saukas). Tema laulmist ja kommentaare salvestavad Pirgu noored näitlejad õhinaga. Kui hiljem näeb Agnesest vahvaid fotosid, on ilmselge, et Saukas oma tegelaskujuga väliselt ei sarnane, küll aga on ühisosaks huumorimeel ja tugev isiksus. Agnes on kange mutt, elujõulisest põlvkonnast. Nagu ta ise kinnitab: „Õnneks on issand mulle rõõmsa hinge andnud!“ Hoolealused, need oma vanematest hüljatud täiskasvanud lapsed, kogunevad Agnese nagu ema ümber, sest Agnes, elurõõmu õpetaja, oskab väsimata ja haletsemata hoolida, jaksab vastutust kanda. Ka see, täiskasvanud inimese vastutustunne ja vastutusvõimelisus, on tänapäeva infantiilses ühiskonnas oluline teema.

    Lavaruumis õõtsub Kernu mõisa invaliidide kodu sein tuules, ikka piidleb keegi uudishimuga sammaste tagant, kuigi päris võretaguseid inimesi ehk raskemaid haigeid me laval ei näe. Võretagune saab kujundikaaluga mõisteks, nii ajamaigulises kui ka aegu võrdlevas tähenduses.

    Psühhokroonikuid on laval kümme. Igaühel oma isikupära, oma valupunktid, oma huumorimeel või -meeletus, tähelepanuvajadus ja esinemistarve. Iial ei aima päriselt ette, mis kedagi haavab, mille peale keegi plahvatab. Neid rolle, hingetrauma ja vaimupuudega inimesi, on keeruline mängida. Hirmlihtne on libastuda karikeerimisse või piirduda pelgalt välisjoonisega, aga seda Karusoo lavastuse laad ja sõnum ei lubaks.

    Noored näitlejad loovad tundlikud portreed, ühtaegu naljakad ja kurvad, õrnad ja jonnakad, katkised ja visad inimlapsed. Välisest maneerist hoitakse vankumatult kinni, ehkki see võib olla üsnagi ränk, eriti Maie (Kristina Preimann) halvatusest viltuse suuga rääkimine ja laulmine. Tema lauldud „Ema ja ta tütar väike …“ on mulle eriline, sest tuli meelde, kuidas laulsin nii lapsena oma emale lilli kinkides. Paljudki laulud meenuvad aegade tagant, näiteks Mikis Theodorakise „Tusk“ Heldur Karmo sõnadega; ehmatavalt sõna-sõnalt on meeles pioneerilaul noorest trummilööjast, kes laulis ja hukkus öisel lahingretkel.

    Isikupärane sõnavara ja kujundlik keelpruuk ilmestab noid Kernu tegelasi. Seegi liidab omal kombel Krossi „Tiit Paguga“, kuis eesti keele kõlapilt värvirikastub. Kriipivnaljaka abitusega mõjub Aimari (Markus Andreas Auling) häälikutes ekslemine, tema kentsakad sõnamoodustised. Tegelaste reaktsioon paljastab muu hulgas eelarvamusi, näiteks võrsub kibekoomiline üldistus anekdoodis põdrast, jänesest ja mutist: kui kõik on valmis roppuseks ja Agnes kukub kurjustama, teeb huumorimees Jüri (Karl Birnbaum) täispöörde, tema puänt on kaval ja õpetlik. Midagi õige ajaomast on lõuapooliku Jüri rahvamehelikkuses.

    Tekstis leidub nii mõndagi naljakat, hetkiti võiks peaaegu et naerda selili maas nagu Mart laval, aga ka Mardi naer jääb hääletuks. Nii püsib saaliski klomp kurgus, see on tervendav meeleliigutus. Eredalt jääb meelde ja tuleb vägagi tuttav ette Asta (Emili Rohumaa) oma pedagoogi­hoiaku ja ingelliku laulu­häälega. Ajamärgiline kirjeldus Viru varietee külastamisest passib kokku südika meeste­maia Sirje (Kristin Prits) tantsuiiliga.

    Vapustav osa lavastusest on dokumentaalkaadrid, kui näeme Kernu reaalseid psühhokroonikuid, nende ehe laul kõlab viivuks ja katkeb, et laval jätkuda. Nii saame aimu, millised olid prototüübid. Nad on vanemad inimesed, seeläbi saatusest armutumalt räsitud; noored näitlejad annavad imetäpselt edasi lauluhäält, tänu noorusele pääseb mõjule kaitsetu ja helge tuum välise kesta all.

    Ühest puudutavast rollist tahan rääkida eraldi. See on kurttumm Raivo (Edgar Vunš), südamlik, lahke ja hää silmavaatega poiss, kes erksana kõike jälgib, kõigi käitumismotiive loeb, kon­flikte vaistlikult õhust aimab ja vähimatki kurjuse impulssi tajudes kartmatult vahele sööstab. Otsekui heliseks temas katkematu pealisülesandena seesama laulurida: „mu latse, ärge riielge“.

    Mõlemal XXXI lennu tudengite lavastusel on erikaaluga finaal. Jaan Krossi lõpetamata poeemi viimase rea järelväes jääb Tiit Pagu kauaks keerlema ja tema hoogsas keerutamises ilmutab end Krossi hilisema loomingu juhtmotiiv, kohanemine ajaloo tuulepöörises … kuni kerge sähvatus toob lavale pimeduse. Seda võib interpreteerida kui saatuslikku lasku, ent minu meelest on see pigem ajajäädvustus kujuteldava fotoaparaadiga.

    „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ lõpeb Jaak Johansoni lauluga väikese Maarjamaa lahtilükkamisest, mis praegu Ukrainaga seoses jälle valusvapralt akuutne teema. Agnese hoolealused on koondunud tihedaks inimkobaraks, heitunud mesilaspereks, nende käed kerkivad üles, harali sõrmed küünituvad laotuse poole, huulil hääletu ahastusekarje – meie kõigi palve Maarjamaa eest.

    * https://klassikaraadio.err.ee/742527/eesti-helilood-jaak-johanson

Sirp