arvutimäng

 

Olgem eestlased,

aga saagem ka eurooplasteks

T. Hennoste (ja G. Suits), lk 48

 

Tiit Hennoste koha määratlemise eesti kirjandusteaduses on raamatu autor võrdlemisi lihtsaks teinud. Artiklis ?Kuidas me uurime kirjandust? osundab ta teiste metodoloogiliste võimaluste hulgas ka järgmisele ?uurimispilvele?: ?2) teine tähtis alus on olnud diskursuse analüüsist lähtuvad erinevad suunad (Tiit Hennoste D. Hymesi antropoloogilisest diskursuse analüüsist lähtuv lähenemine /—/) (lk 125). Edasi leiame sellest lõigust  ka viite Hennoste 1990. aasta programmilisele artiklile  ?Rahvuskirjandus kui kultuurisituatsioon? (lk 30 ? 38), kus nimetatud lähenemisviis kirjandusele kohandatult ja teoreetiliselt ära seletatakse. Hennoste üheks eesmärgiks on luua metodoloogia, mida oleks võimalik kasutada kirjanduse tervikprotsessis pikema aja jooksul toimunud muutuste teoreetiliseks kirjeldamiseks. Kultuurisituatsiooni mudel, mida Hennoste on rakendanud ka oma kuulsa modernismikäsitluse puhul, on mitmest valdkonnast pärit ideede kombineerimise või kohandamise tulemus. Ühtsel teoreetilisel sõnavaral rajanev panoraamne käsitlus eesti kirjandusest tegelikult puudub või on see metodoloogiliselt liiga ühekülgne, mingeid kirjandusnähtusi väljajättev ja teisi esiletõstev.

Mitmed ?Eurooplaseks saamise? artiklid tegelevadki just kirjandusajaloo terviku, selle terviku võimalike liigenduste ja varasemate käsitluste kriitikaga. Näiteks 1990ndate alguse olukorda kirjeldab Hennoste ?Eesti kirjanduse ajaloo? viimast köidet arvustades ilma igasuguste ilustusteta: ?Pole selget terminoloogiat, pole selget meetodit. Raamat on hägune segu positivismist, vulgaarsotsioloogiast, biograafiadetailidest, lisades kopika eest historismi ja dialektikat. Ainus, mida enamik kirjutajaid hoolega väldib, on kokkupuude 20. sajandi kirjandusteadusega (kui just vulgaarsotsioloogia välja arvata)? (lk 147). Oma arusaamad kirjandusloo tervikust esitabki ta monumentaalses artiklis ?Kirjanduse periodiseerimisest?, mida võibki lugeda ka kui lühikest teoreetilise kallakuga eesti kirjanduse ajalugu. Konkreetsust, mitte eufemisme, näib Hennoste nõudvat. Legendaarses ?suures? kirjandusloos nii tavalise ümmarguse ja jõudelise nõukogude stiili asemel pakub Hennoste halastamatut ja metoodiliselt küsimusi esitavat stiili. Justkui küsitletaks ja pinnitaks täiskasvanuikka jõudnud eesti kirjandust ühes oma kirjandusteadlastega nagu ebamääraste teadmistega õpipoissi.

Hennoste ei unusta kirjandusajaloo protsesse teoreetiliselt kirjeldades ära ka marginaalsemaid raamatuvaldkondi, kuna ühel või teisel perioodil on oluline olnud näiteks didaktiline kirjandus, samuti peaks arvestama populaar- või meelelahutuskirjandusele pühendatud peatükkidega. Rahvuskirjanduse ajaloo arengukõvera selgitamisel peaks tooma välja ka eesti kirjandust ümbritseva ?võõra? kirjanduse, eelkõige siis lääne luule ja proosa muutused ja tunnused XX sajandil. Ühel või teisel viisil on ?oma? ja ?võõras? alati dialoogis: kas selle kaudu, et XX sajandil on Eestis kirjutatud XIX sajandi euroopa kirjanduslikest arusaamadest lähtuvalt, või teise-diskursuse kaudu tuletatava postkolonialistliku hübriidsuse ideede käsitlemise üldisemal ajaloolisel taustal. Kogumiku viimane artikkel sisaldabki lühikest leksikonilaadset artiklit postkolonialismi põhimõistete ja eesti kirjanduse suhetest. See on tuleviku eesti kirjandusuurimise seisukohalt väga inspireeriv projekt, mille lahtikirjutamine tähendab seal toodud mõistete analüüsi ja neile lisa otsimist ning empiirilise materjali laiaulatuslikku teisitilugemist, taustaks ka kirjandusvälised tekstid ja retoorika.

Kõigest eelnevast ilmneb tõsiasi, et Hennoste suhet kirjandusteadusse iseloomustab kirglik ja kindel iha meetodi järele. Seda kinnitatakse üle ka raamatu sissejuhatavas vestluses Kajar Pruuliga: parem halb meetod kui meetodi puudumine. Sellist rangust ja konkreetsust uuritava materjali sisse teeradade loomisel kohtame läbi kõneksoleva kogumiku artiklite. Liigendamine osakesteks, jagamine kindlate tunnuste alusel või struktureerimine jms on Hennoste mõtlemis- ja uurimisviisi praktilised võtted.

Hennoste kirjutamislaadi võiks metafoorselt nimetada protestantlikuks. See tähendab tekstide klassikalist ülesehitust, selget sõnastust ja ilutsemise puudumist. Kogu selle stilistilise kuivuse kompenseerib ja teeb mõjukaks hirmus hoog, mis neid tekste veab. Üldjuhul ei ole seal kohta ülimetafoorsel mõtlemisel, mis annaks aega peatumiseks ja meelisklemiseks. Selles kontekstis oleks vahest mõttekas võrdlevalt lugeda kaht 1991. aastal ilmunud ?teoreetilist kultushitti?: Hennoste ?Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest? ja Krulli ?Veealune kirjandus?. Konkreetselt tähendab see selgus või protestantlikkus teoreetilist kindlust ja empiirilise materjali head tundmist. Samas ? viimati nimetatud omadused esinevad ka mitmete poststrukturalistlikke teooriaid pruukivate autorite töödes, kuid nende kirjutusviiside poeetika ja eesmärgid on teistsugused.

Muidugi leidub ka ?Eurooplaseks saamises? kujundlikku väljenduslaadi või iroonia ja tõsiduse piirimail balansseerimist. Kuid need on euroopaliku retoorikaõpetuse  kindlad elemendid. Hoopis enam kasutatakse korduse võtet. Läbi ühe teksti või tekstide kirjutatakse taas üle olulisem eelnenud mõttekäigust. Kas ei ole need õppejõu ja kõneleja tekstiehituse tunnused? Hennoste ei vormi oma tekstidest kriitika ?kunstiteoseid? või hirmoriginaalseid kriitilisi novelle, vaid kirjeldab, seletab, polemiseerib, põhjendab ja ? õpetab.

Eurooplaseks saamise üks võimalik teeots on eesti kirjanduse lugemise ja uurimisega taas kätte näidatud. Meelekindlust sellel teel püsimiseks.

Me elame ajastul, kus filosoofia vajalikkus ei ole inimolendile enam midagi enesestmõistetavat. Ei saa seejuures kuidagi öelda, et inimene oleks nüüdisajal rumalam või pealiskaudsem, tarkusepõlglikum või hoopis nõmedam. Mida öeldagi selle Platoni koopavõrdpildist alguse saanud ning rohkem kui kaks tuhat aastat Euroopa kultuuri kõigil tasemetel domineerinud kli?ee kohta, mille kohaselt filosoofiaga tegelemine ? olgu see kuitahes ?udune? tegevus ? on midagi ?kõrgemat?, ?ülevamat?, juba definitsiooni kohaselt ?õilsusele? viitavat? Üldiselt ikka seda, et XX sajandil (mille mõjusfääris me kahtlemata veel kaua-kaua oleme) on see arusaam otsustavalt kõrvale heidetud. Ja suurimad teened on siin muidugi filosoofidel endil, alates loogilistest positivistidest ja Wittgensteinist, pragmatistide ja poststrukturalistideni. Filosoofia on elanud sel sajandil läbi rohkem ?lõppe? kui ühelgi teisel aastasajal.

Aga XXI sajand peab kunagi ka sisuliselt kohale jõudma. Kui kõnelda soome filosoofist Pekka Himanenist, siis on märgid just viimati mainitud sajandi kohalejõudmisest juba kombitavad. Alles verinoores  eas (s 1973) on tal juba seljataga filosoofiline karjäär, mis paneb mõtlema ühele teisele praegu elava, võrreldamatult tuntuma ning samuti ülimalt varaküpse filosoofi Richard Rorty (s 1931) noorpõlvele? ainult selle täpsustusega, et Rorty oli igal astmel ca viis aastat vanem kui Himanen. Olgu, ?kollasest? filosoofia ajaloost vahest piisab (kõnekaid fakte selle ?soome ime? kohta võib igaüks ka ise Internetist leida). Erinevalt enamikust imelastest on temast saamas ka imeinimene ja järgmistel kümnenditel võib temast kuulda ilmselt veel oi-oi kui palju.

 

Püsiväärtustel pole realiseerimistähtaega

?HIMeros? tõstatab teemad, mille puhul ei saagi märkida mingit ajalist limiiti, mille vältel need on aktuaalsed. Seal on filosoofilisi probleeme, millest on kuuldud ja kuuleb ilmselt veel. Nagu öeldakse, püsiväärtustel pole realiseerimistähtaega. Ning filosoofilised probleemid seonduvad alati püsiväärtustega ? isegi siis, kui viimased on näiliselt minetanud oma püsivuse, ?raskuse?, mis neid meiega seovad. Ehk tundus nüüd mõnele, nagu räägiksin ma miskit ?platonistlikku jura?. ? Kas pole tõesti ajast ja arust rääkida millegi kas või põhimõttelisest ?püsivusest?? Tänapäeval? ?Postmodernismis?? No aga kui ma just samamoodi nagu Himanen oma raamatus küsiksin kelleltki ?Mis on elu mõte??, kas vastataks mulle siis: ?See on tagurpidi ?etõm ule??? Mõni küünik teeks seda võib-olla tõesti. Aga alati on neid, kes saavad aru, et tegu on püsiva filosoofilise küsimusega. Ja filosofeerimise peamine jõud on just nimelt küsimusepüstitus. Vastused tulevad ja lähevad, küsimused jäävad. See on Sokratese, suurima küsija kuju, mis vormib igavesti meie õhtumaaliku elu teaduslikku ja filosoofilist palet.

?HIMeros?e?, Platoni võtmes kirjutatud dialoogi peategelaseks ongi just Sokrates ja see määrab mingis mõttes ära, et ?raamat jätkub, ja sellel ei ole lõppu ka pärast lõppu, sest lõppu ei olegi? (kui laenata tõlkija öeldut, lk 345). Kui rääkida mingiski mõttes sü?eest, siis seondub see peamiselt järgmiste seikadega: pärast aastatuhandetepikkust viibimist allilmas Hadeses naaseb Sokrates koos abikaasaga (kelle jutustuse kaudu kogu sü?ee esitatakse) taas maa peale ning tunneb huvi kaasaegse Euroopa, konkreetsemalt Soome filosoofia vastu; ta otsustab minna Helsingi ülikooli ning põhiosa raamatust moodustab tema vestlus tolle kooli filosoofiaosakonna õppejõududega, kelleks on ?endine tuntud füüsikateoreetik? Stephen Hawking (alias Cyborg), dotsent paavst Johhanes Paulus II, vanemassistent poplaulja Madonna, anarhislike terroriaktide ja mõrvade autor õppejõud Theodore John Kaczynski (alias Unabomber); vestluste käigus suudab Sokrates nende suurte õpetlaste pahameele enda peale tõmmata sellega, et näitab toda, kuidas nood midagi ei tea, mida nad väidavad end teadvat, ning loomulikult tabab teda sel puhul taas sama saatus mis 399. aastal eKr ? ta mõistetakse surma.

 

Kommentaare rohkem kui teksti

Ei ole võimalik ? ning pole ka mõtet! ? võtta lühidalt kokku teoses arutlusaluste teemade haaret, mis ulatub eriteadustest ja tuumafüüsikast etnoloogiani ning filosoofia ajaloolistest alglätetest selle tulevikuvõimalusteni. On kõnekas, et raamatu tõlkija lisatud kommentaarid moodustavad kogunisti suurema osa kui Himaneni põhitekst. Olen kuulnud kurtmist, et tõlkija Kurg on ses osas liiga hoogu sattunud ning rääkinud teose liialt ?lahti?. Tõepoolest varitseb oht, et kui filosoofiline tekst liialt ?ära seletada?, siis vabastab see lugeja mõtlemise vastutusest. Siiski, Himaneni teos on tohutult alltekstirohke ning Kure kommentaarid samuti erilaadsed: nimelt on ta pikkinud oma märkustesse ka hulgaliselt nn mõtlemisülesandeid, kohati väga intrigeerivaid filosoofilisi probleeme, mida ta on tõlkijana tekstist välja lugenud. Kure kommentaarid lõpevad sageli hoopis hulga küsimustega. Teinekord võiks justkui tõesti ette heita liigset kommenteerimist (kas või seal, kus seletatakse ära, kust tuleb hüüatus ?Heureka!? [lk 296] või mida tähendab Achilleuse kand [lk 329]). Teisest küljest aga võiks ju seal ka mõneti rohkemgi kommenteerida: näiteks lk 120 võiks ?kroonilise filosoofiasündroomi? kujundit ning filosoofide käsitlemist ?vangidena? (vastandina platonlikule arusaamale) tõlgendada nt kui hilise Wittgensteini parafraasi; või lk 57-58 võiks Madonna karakteri arutlustes leida selge vihje Hume?i skeptilistele argumentidele. Aga siinkohal olekski mõtlemisülesanne: kas nt nende viidete esiletoomine muudaks teksti mõistmist ja kui, siis kelle jaoks? Siinkohal vastaksin nõnda, et nende ja teiste viidete esiletoomine (kaasa arvatud tolle ?Heureka!? selgitus) täidab raamatu puhul üht väga olulist rolli: see nimelt võimaldab seda raamatut mõista ka neil, kellel pole vastavaid taustteadmisi kõigi distsipliinide vallas, millele Himanen pidevalt vihjab. Ja miks oleks oluline, et seda loeksid ka n-ö algajad? Siinkohal võiks väita, et selle raamatu mõte võiks olla just too, et tema lugeja kalduks filosofeerima, mitte ainult entsüklopeediates tuhnima. Filosofeerida aga tasub! Maailm saab seeläbi kindlasti paremaks, sest ?Filosoofia ei ole armastus mõistmise vastu, vaid mõistmises ja armastuses elamine? (lk 42). Mingil määral oleme selleks kõik võimelised. Ses mõttes oleme filosoofiliste probleemide osas kõik otsustajad. Seal pole eksperte nagu näiteks teaduses või käsitöös. Filosoofilised probleemid puudutavad meid kõiki, isegi kui me seda endale ei tunnista. Ses suhtes on tõlkija Kalle Kure kommenteeriv töö igati tänuväärne. Kuigi ?eksperte? pole, on mõned siiski kauem teatud teel käinud ? ning nemad võivad seada üles mõned teetähised meie kõigi jaoks.

ÜRO on klassifitseerinud praeguse seisuga Darfuri maailma suurimaks humanitaarkatastroofiks. Kuivaperioodi ja sõjategevuse tõttu on põllumajanduslik tegevus häiritud ning toidupuudus ähvardab Sudaani läänepoolses maakonnas umbes miljonit inimest. ÜRO põgenike ülemkomissar saatis Lõuna-Darfuri töögrupi. Toetus põgenikele seisneb eelkõige inimeste esmavajaduste rahuldamises, sealhulgas toiduabi ja transpordi, majapidamistarvete ja peavarju, joogivee ning sanitaartingimuste tagamises. ÜRO vajas kiiresti lisavahendeid ning Eesti Vabariik andis samuti abipanuse 500 000 Eesti krooni väärtuses.

 

Iga seitsmendat inimest diskrimineeritakse

ÜRO inimarengu programm jälgib inimarengut kogu maailmas, selle aasta ülemaailmses aastaraportis keskendatakse rõhutute temaatikale. Uurimuses, mis kannab nime ?Vabadus kultuurile mitmepalgelises maailmas?, räägitakse integratsiooniprobleemidest, demokraatia puudujääkidest, analüüsitakse majandusarengut, etnilisi ja usukonflikte ning tõdetakse, et eriti kriitiline on olukord Aafrikas. Aruande väitel kuulub seitsmendik inimkonnast (umbes 900 miljonit) diskrimineeritud vähemusse ja tunneb end ebasoodsamas olukorras olevat. Raportile tuginedes võib väita, et maailmas on rohkem kui paarsada rahvust, mida ahistatakse nende etnilise, keelelise või usulise identiteedi pärast. 130 miljonit inimest kannatab otsese nende vastu suunatud poliitika pärast ning ülejäänuid diskrimineeritakse lihtsalt riigi ühiskondlike tavade või ajaloolise ahistamise pärandi tõttu. Raport kutsub arenenud riike üles immigrantide kultuurilist identiteeti respekteerima ning väidab, et kõikehõlmav erisus on ainus lähenemisviis, mis viib stabiilsuse, rahu ja demokraatiani. ÜRO raport reastab riigid rahvusarengu näitaja (RN) järgi: võrreldakse maade keskmist eluiga, reaalset sissetulekut, kirjaoskuse protsenti etc.

Arengukava jagab 177 riiki kolme tasemegruppi: 55 riigi RN on kõrge (esikohal Norra ning viimasel kohal Antigua ja Barbuda), 86 riiki kuulub keskmisesse arengugruppi (56. kohal Bulgaaria, 88. kohal Türgi ning viimasena 141. kohal Kamerun). Viimase, nõrga grupi alla liigitub 36 riiki (esikohal Pakistan ning viimasel Sierra Leone). Enamik kolmanda kategooria riike asub Aafrikas. 1990. aastatest on mitmete Aafrika riikide elukvaliteet märgatavalt langenud ja 46. riigis, millest 20 asub Subsahaara-Aafrikas, on inimesed vaesemad kui kümme aastat tagasi. ÜRO uuringu kohaselt sureb 25 riigis (millest 11 on Subsahaaras) nälga palju rohkem inimesi kui kümne aasta eest. Ja kui aastakümneid oli olukord stabiilne, siis on hiljuti arenguaste langenud 20 riigis!

Suur hulk Aafrika rahvastikust on koondunud põgenikelaagreisse, igapäevane asi on malaaria, kõhulahtisus, kopsupõletik või aidsiviirus, sadu tuhandeid on tapetud, vägistatud ja orjastatud. Enamik rahvastikust on alaealised, kes ründavad kord päevas mõnda haiglat, kirikut või kooli, omavanuseid tütarlapsi seksuaalorjastavad ning oma vanemaid tapavad. Ohvreid tuleb aidata ning siin mängivad rolli humanitaarabi-eraorganisatsioonide elushoidmiseks vajalikud avaliku arvamuse mõjutamine ning rahvusvaheline diplomaatia. Näiteks on  ike, kus terved regioonid on pantvangistatud ning võõrastel puudub juurdepääs, mõeldav oleks vaid rahvusvaheline jõumeetod.

Euroopa ja Aafrika suhted ulatuvad aastasse 1957, kui Rooma lepinguga muudeti endiste koloniaal- või ülemeremaade juriidiline staatus endiste emamaade suhtes; 1960. aastate alul vallandunud dekoloniseerimine muutis maade seost, neist said suveräänsed riigid, mis hakkasid ise oma igapäevaelu korraldama. Juunis 2000 pöörati uus lehekülg arenguabipoliitikas: Euroopa Liidu ja Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel sõlmitud Cotonou leping on siiani kõige julgem ja ulatuslikum arenguabileping, mis iial arenenud ja arengumaade vahel sõlmitud. Lepingu põhisiht on soodustada ja kiirendada antud piirkonna riikide majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset arengut ning tihendada ja mitmekesistada nende suhteid solidaarsuse ja vastastikuse huvi vaimus. Lisaks kaubandussuhetele ja turulepääsuvõimaluste parandamisele sätestab Cotonou leping ka menetluse, kuidas käsitleda inimõiguste rikkumisi. Euroopa Arengufond rahastab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega seotud projekte 13,5 miljardi euro ulatuses seitsme aasta jooksul ja 2005. aastast saavad Cotonou lepingu riigid eksportida Euroopa Liitu tollivabalt kõiki oma tooteid.

 

The United States Of Africa

2002. aastal pandi alus uuele Aafrika Liidule, mille eesmärgiks oli luua Euroopa Liiduga sarnane rahvusvaheline organisatsioon: üleaafrikaline parlament, kohus, keskpank ning ühine valuuta, räägiti ka ühtse rahu- ja julgeolekunõukogu loomisest. AL on kujundatud Euroopa järgi, mis oleks justkui edukas regionaalpoliitika mudel. ALil on lihtsad eesmärgid: stabiilne valitsemine, majandusareng ning vabakaubandus; rahu- ja julgeolekunõukogu pädevusse jääksid inimsusevastased ja sõjakuriteod. ALi deviisiks on inimesekesksus, vastupidiselt eelmistele, läbikukkunud Aafrika organisatsioonide riikide suveräänsuse hüüdlausele.

Euroopa Liit on aafriklastele hea eeskuju, kuid kas pole ka see alles poolik ehitis? Isegi kui EL oleks parim eeskuju, on selge, et see moodustati rahu ajal. Aafrikas käib ülemandriline sõjategevus ja valitseb häving. Näiteks Sierra Leone tänavail longivad ajupestud ja hambuni relvastatud lapssõdurid, kes koos oma liivakastisõpradega tapavad kõik, kes teele ette jäävad. Ugandas valitseb riigi põhjaosast pärit vastuliikumine presidentaalvõimu vastu ning käib Issanda Vastupanuliikumise Armee ülestõus, mida motiveerib Vana Testamendi stiilis apokalüptiline spiritualism. Burundis ründavad Rwandast põgenikelaagreid naabermaade relvastatud jõugud.

Euroopa karkassi hoiab üleval rahvusvaheline raskekaalugrupp: Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Aafrikas seevastu aga Nigeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik, kelle pühendumuses Aafrika ühtsusele võib tänaseni kahelda. Aafrikas valitseb tõeline toiduterror. Krooniline alatoitumine nõrgestab ühiskonda: kuni 25% kolmanda maailma rahvastikust elab pidevas surmaohus, sest rahvaarv tõuseb kiiremini kui tootmine. Aafrikas on rasked majandusprobleemid, mis ei rüüsta Euroopat. Aafriklased kipuvad omavahel kauplemise asemel ikka oma endiste koloniaalisandatega äri ajama, kuid majanduse tõusu panustaks just regionaalkaubandus. Euroopa abistab Aafrikat, kuid millise hinnaga? Kas ei pakuta mitte tasuta know-how?d, et oma käsilasi soojadele kohtadele nõunikeks sokutada ning seeläbi Aafrikast Euroopa suunas kasu välja pumbata? Näiteks pakub Prantsusmaa vägagi vabatahtlikult abi Nigeeria põllumeestele, et ?tõsta tootlikkust? ning seeläbi võita ligipääs siseturgudele. Või näiteks aidsiravimid, mis on eriti kallid ja mida toodetakse peamiselt Euroopas: kas siin ei taheta mitte head onu mängides lobitööd oma ravimite müügiks? Kümneid kordi odavamaid analoogravimeid eurooplased teha ei luba, seega ei ole eesmärgiks tõeline aidsi vastu võitlemine. Kuna Aafrika turg on meeletu, kas ei võiks oletada, et Euroopale on säärane koostöö vaid tohutu äriprojekt?

 

Inimkatsed asendavad loomkatsed

Musta Mandri põhiprobleemiks on aids, Musta Aafrika territooriumidel on viirus väga laiaulatuslik. Aafrika 35 miljonist alaealisest elab 11 miljonit ilma vanemateta ning iga kaheksas laps kümnest on orb. Viimase kümnendi jooksul on orbude osakaal kasvanud 3,5 protsendilt 32 protsendini ja aidsi ülikiiret arengut silmas pidades ennustatakse, et juba mõne aastaga need numbrid kahekordistuvad. Seda arvesse võttes, võib ette kujutada Euroopa ravimitootjate rasvast kasumit. Teiseks katsetavad Euroopa ning Ameerika meditsiinikorporatsioonid Aafrika ja Aasia vaeste peal ravimeid: loomsed katsed on tänapäeval keelustatud ja hõlpsam on läbi viia inimkatseid. Kuna needki
on eluohtlikud, pakendatakse uus, testimata ravimitoorik tihtipeale tuntud pakendisse ja saadetakse arengumaadesse, kus haigetele ravim sisse söödetakse. Taas üks võimalus, kuidas Euroopa oma kulud madalal hoiab ning kasumit tõstab.

Paljudele tundub, et Aafrika põhiprobleemiks on see, et sealsed maad on koloniaalimpeeriumide järelsörkijad. Kuigi lõppeesmärk on unifikatsioon, soovitakse praegu kehtestada regionaalne vabakaubandustsoon. Kuidas saab aga loota, et vaeseimatest ja kõige korrumpeerunumatest riikidest koosnev kontinent loob ühise valuuta ning keskpanga kiiremini kui Euroopa Liit? ELil läks selleks, muide, nelikümmend aastat. Euroliit loodi pärast II maailmasõda, et ehitada üles uus Euroopa ning taastada siinsed väärtused. Samuti peaks mõtlema ka Aafrika Liit, pöörama tähelepanu inimõigustele ning oma liikmesriikide poliitilisele korrale. Lohutav on, et inimesekeskne Aafrika peaks olema tõhusam genotsiidi või etniliste konfliktide lahendamise ennetustöös vmt. Enamik Aafrika sõdadest on etnilised (Rwandas, Sudaanis, Burundis, Kongos), mida ei lahenda lihtne piiride ülejoonistamine. Üleaafrikaline organisatsioon peab astuma vastu sealsetele diktaatoritele ning militaarvalitsusele, on ju need sealse hävingu põhiteguriteks. Kuid juba on AL teinud ebaõnnestunud valiku, pakkudes mugavaid kohti valitsuses kahele sealsele diktaatorile: Zimbabwe Robert Mugabele ning Madagaskar Marc Ravalomananale.

Aafrikas surrakse nälga, aga mitte needuse, vaid diktatuuride ja sõjaolukorra pärast, võtmesõnaks on ?moraal?, mitte ?alatoitumine?. Nälgimise eest on vastutav Aafrika militaarvõim: nälg on osake sõjalisest varustusest, sest  toimib kui massihävitusrelv, kuulekuse instrument ning banaalne automaadivalang. Arenenud maailm peaks näitama poliitilist initsiatiivi, mis baseerub siinsetel väärtushinnangutel, ja lubama krediidiabi, ergutama kohalikku tootmist, kaitsma inimõigusi, muutma sealseid tehnilisi võtteid ja vahendeid, edendama kooliharidust. Toiduabi olgu limiteeritud miinimumini, õigustatud saab see olla vaid ekstreemolukordades; abi saaksid vaid riigid, kus paraneb inimõiguste olukord ning seeläbi ka riigi arengutempo. Enamik maailma rahvaid on ju teoorias alla kirjutanud inimõiguste ülddeklaratsioonile ja Aafrikat aidates peaks see meeles olema. Moodsa elukorralduse aluseks on (inim)õigused, mitte majandus- või rahandusküsimused.

Põhiprintsiibiks on koondada võimalikult palju Kõivu erilaadilisi esseid ja artikleid, nii et oleks esindatud kõik võimalused: lühikesest laastust pika traktaadini, ülimast subjektiivsusest ja mälestuslikkusest akadeemilise ranguseni. Raamatust jääb välja, kui rääkida olulistest tekstidest Akadeemias ilmunud ?Was ist des Esten Philosophie??, kuna see on niivõrd pikk, et vääriks omaette raamatuna väljaandmist. Kuid ülejäänud olulisemad tekstid, mis seni ajakirjades-ajalehtedes laiali, peaksid raamatus sees olema. Raamatu kompositsioonis ei olnud võimalik lähtuda selgetest teemaplokkidest, kuna Kõivu kirjutamislaad ja ?viiteväljade? haralisus tingib erinevate tekstide omavahelise tiheda läbipõimumise. Nii ongi raamatu kokkupanemisel lähtutud rohkem Kõivu motiivipesade sujuvatest üleminekutest: filosoofiast eesti kirjanduseni, kirjandusest koha vaimuni, sealt teatrini ja aja temaatikani jne. Kogumik on selgelt humanitaarse kallakuga, Kõivu füüsika-alastest kirjutistest on raamatusse võetud vaid paar sellist, mis on ehk mõistetavad ka ilma eriteadusliku hariduseta ja millel on filosoofilisel pinnal kaasamõeldav sisu. Kõivu esseistlikust loomingust on ehk esindatud vähemalt kaks kolmandikku, kui mitte rohkem.

Kas lähikümnendite kultuuriajakirjanduse jälgijaile on ka üllatusi, midagi, mis pole varem ilmunud?

On mõned tekstid, mis ehk kultuuriajakirjade lugejaile nii tuttavad pole; mitu teksti, mis varem üldse pole ilmunud, neist ehk ?maitsvaim? Mihkel Muti ?Fabiani õpilase? kohta peetud ettekanne 1980. aastate algusest; mõned tekstid, mis pole ilmunud eesti keeles ja on nüüdse raamatu tarvis tõlgitud (nt ?CXC lauset ?tookorrast??, mis oli seni kättesaadav ladinakeelsena käsikirjalises Uku Masingu pühendusteoses 1980. aastate keskelt), mõni kirjutis on ilmunud väiksema levikuga väljaannetes (nt pikem ajafilosoofiline traktaat ?Aeg ja nool?, mis on ilmunud Eesti Füüsika Seltsi aastaraamatus). Mõne ilmunud teksti puhul (nt jaanuari Loomingus avaldatud essee Undi kohta) jõuab raamatusse algsem, kärbeteta versioon. Kuivõrd see üllatuse teema alla käib, aga minu mulje järgi loob nende tekstide ühtede kaante vahel ilmumine ise pisukese üllatuse ? milline on Kõivu haare ja kuidas ta samaaegu püsib aina samade mõttepesade juures, neile üha erinevatest suundadest liginedes. Ma arvan, et selline kogumik võiks anda küll mingid selgemad piirjooned sellele, mida me õieti mõtleme, kui räägime Kõivust kui mõtlejast, mida see tema mõtlemine õieti tähendab, on see ?filosoofia? tavatähenduses või midagi veel, ja mida siis.

Kas  avalikkusel on lootust näha publitseerituna veel mingeid osi nn Kõivu lõppematutest mõtlemise ülestähendustest?

See pole päriselt küsimus mulle, vaid ikka Madis Kõivule endale. Tean, et ilmumisootel on ?Studia memoriae? viies (vist viimane) osa ja veel üks romaan. Kuid Kõivu ülestähendusi on tõesti lõpmatul hulgal; vähemalt on mul tunne, et avaldatu moodustab sellest vaid murdosa. Madis Kõiv ise ütles raamatu sisukorda nähes, et kõige olulisemad tekstid on ikkagi korrastamatult käsikirjas (ja neid on kümneid kaustikutäisi, enamasti midagi samalaadset nagu ?Was ist des Esten Philosophie?). Kuid selle algselt avaldamiseks mitte mõeldud kirjutatu läbitöötamine (ka Kõivu enda jaoks, rääkimata kellestki teisest) on palju suurem töö kui ühe ?Mõtteloo? köite koostamine võimaldab. Sestap ei mõista ma ?avalikkuse ootuste? kohta eriti midagi öelda.

 

Esimest korda on võimalik saada ülevaade Madalmaade maalist, graafikast ja tarbekunstist, Eesti tähtsaimast Lääne-Euroopa kunsti kogust. Kadrioru lossis näeb maastikke, natüürmorte, mütoloogia- ja religiooniteemat; Mikkeli muuseumis on väljas värvi ja argielu groteski täis olustikupildid.

Kuid Madalmaade kunstivarade paraad ei piirdu vaid Kadrioru näitusepindadega. Madalmaade kunsti mõju on sisse kirjutatud nii Eesti keskaega, rootsiaegsetesse raidkividesse, kirikukunsti kui ka mitmete siinsete lae- ja seinamaalide motiividesse. Seetõttu pakub ka näituse kataloog külastajale võimalust jalutuskäiguks ühest Tallinna muuseumist teise, orientiiriks Madalmaad ja peatuskohtades Eesti kunsti ?suured ?edöövrid?: Niguliste muuseumi kolm võimsat altariretaablit, Madalmaade vaibad Tallinna linnamuuseumis, Tallinna raekoja lünettmaalingud, mis valminud XVII sajandi suurnimede  Rubensi ja Rembrandti eeskujudel, ning De la Gardie? hauamonument Tallinna toomkirikus. 

 

Madal taevas, avar horisont

Tasasel maal näeb kaugele, ütleb näituse pealkiri kujundlikus keeles, meenutades tagasihoidliku värvipaletiga väikeseid maastikupilte, kus pilvi täis taeva all rulluvad lahti lauskjad düüni-, põllu- ja jõevaated üksiku noolja kirikutorni või veskitiivikuga kaugel horisondil. Samas ei ole pealkiri ?Madal taevas, avar horisont? kaugeltki interpreteeritav ainult maastiku?anri võtmes. Kogu näitust läbiva teemana tähistab see Madalmaade, nii flaami kui ka hollandi kunsti levikut ja mõju. Madalmaade kunstis osati vaadata lähedale ja kaugele ühtaegu: süveneda detailidesse ja materjali, väärtustada ennast ja oma maad ning luua ?anrite ja motiivide varamu, mis vormib tänaseni meie ettekujutust Madalmaa-pärasest või hollandilikust kunstist nii nagu madal taevapiir sealset maastikku.

 

Kodune väliskunst Kadriorus

Väliskunsti muuseumi enda kogu ja Tartu muuseumidest näitusele lisaks toodud graafika pakub oma valitud osas suurepäraseid näiteid flaami ja hollandi XVI ja XVII sajandi meistritelt. Uurijad tunnevad kindlasti hästi Hieronymos Boschi (u 1450 ? 1516) ringi ?Kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamist?, Clara Peetersi (1594 ? u 1640) ?Natüürmorti lindudega? või Jacob Gerritz Cuypi (1594 ? 1651) ?Poissi hanega? ja Tüdrukut kukega?. Ent samal ajal räägib siinne Madalmaade kunst ka lokaalset lugu Eesti kunstisidemetest, kollektsioneerimise ajaloost ja maa paiknemisest Saksa-Vene kunsti ja -kogude mõjuväljas.

XIX sajandi Eesti, täpsemalt küll baltisaksa kunstikogudes leidus hollandi ja flaami kunsti samapalju, kui kõigi teiste koolkondade (saksa vanem kunst, itaalia, hispaania, prantsuse jt) töid kokku. Vaieldamatus ülekaalus olid seejuures maastikud: David Teniersi laadis külavaated, Nicolaes Berchemi itaaliapärased pastoraalid, lehmad à la Paulus Potter või meremaalid. Mütoloogia ja usuteema, mida armastasid õukondliku Flandria kunstnikud, jäi siinsele aadlile nii raskesti kättesaadavaks kui ka sisult kaugeks. Antiikkirjanduse keerulistest sü?eedest ja katoliikluse tundejõust rohkem sobisid Balti mõisnikele XVII sajandi Hollandi elulähedased motiivid ja pealtnäha realistlik pildikeel. Maastikud ja külaelu, koduloomad, karjaköögi ja aedviljaturu vaated, pidutsevad talupojad, sõdurid ja lahingud, jõuka kodanluse hoolitsetud inetrjöörid ja peenelt teostatud portreed ? kõik need ?anrid on olnud esindatud Balti kunstikogudes ning jõudnud ühe või mitme näitena välja tänasesse väliskunsti muuseumi Kadriorus. Muuseumi tuntumad tööd nagu Pieter Brueghel noorema pulmateemalised maalid ?Andide toomine? ja ?Pruudi saatmine? on kunagi asunud Nõva mõisas, Abraham van der Hoeffi töö ?Lahing? on ilusamaid näiteid endisest von Liphartite Raadi mõisa kollektsioonist. 

 

Madalmaadest Valmierani

Madalmaade kuldaja kunsti üle-euroopaline ekspansioon ja kestev menu on fenomen omaette. Selle aluseks oli nii sisuline kvaliteet, teemade originaalsus ning teostuse meisterlikkus, kui ka kunstiproduktsiooni häbenematult suur kvantiteet. Menukaks osutunud töid korrati varmalt nii meistri kui hiljem tema õpilaste ateljeedes, armastatud motiividest ja kujutamisvõtetest hoiti kinni, neid täiustati, kopeeriti ja kanti üle erinevatesse kunstimeediumidesse. Pieter Brueghel noorem jäljendas isa kompositsioone, Jan van Kessel võttis eeskujuks oma vanaisa Jan Bruegheli paradiisimaastikud, Gerard Terborchi juures õppinud Caspar Netscher oli õpetaja tööde meisterlik kopeerija jne. Madalmaade kuldaja kunst ületab piire: nii neid, mis eristavad ?originaali? koopiast, kui neid, mida sätivad geograafia ja aeg.

Kuldajastu kunstist tuttavad talupojad, küla- ja interjöörivaated jäid sajandeiks püsima Madalmaade kunsti ning leidsid austavat kordamist ja tõlgendamist üle Euroopa. Nii pole üht väliskunsti muuseumis ilusamaid ja iseloomulikumaid hollandi õuevaateid ?Lõbus seltskond? maalinud mitte selle ?anri kuldaja suurmeistrid Pieter de Hooch või Gabriel Metsu, vaid Belgia XIX sajandi kunstnik Ferdinand de Braekeleer; paljud siinsed nn italianistide (N. Berchem, J. Both) laadis tööd pärinevad tõenäoliselt Saksa XVIII sajandi kunstnike käe alt.

Madalmaade kunst on ikka ja jälle olnud tahetud ja imetletud. XIX sajandi kodanlike ideaalide laines sai Hollandi XVII sajandi alguse lihtne ja värvivaene kunst selleks inspiratsiooniallikaks, kust võttis eeskuju edumeelne kunstnikkond. Näitus ?Madal taevas, avar horisont? ei ole seda paralleeli unustanud. Mikkeli muuseumi allkorrusel eksponeeritakse Madalmaade olustikumaali ja -graafika paremiku kõrval ka kohalike baltisakslaste töid. Vaadates XVII sajandi flaami kunstniku Cornelis Mahu maali ?Pulmatants aidas? vastas Ernst Herman Schlichtingi (1812 ? 1890) ?Talupoja pulma Liivimaal Valmiera lähistel? ei jää kahtlust, kust pärinevad eesti ja läti talupoja kujutamise stereotüübid. Ka Georg Adolf Hoffmanni (1851 ? 1921) või Friedrich Ludwig von Maydelli (1795 ? 1846) loomingu visuaalsed tsitaadid tulevad Adriaen Ostade või David Teniersi tööde kõrval parimal moel välja ? samad teemad, sama keskkond, samad tegevused: talupojad aidaaluses või kõrtsitoas pidutsemas, suitsetamas, kaarte mängimas.

 

Vana kunsti uued ulatuvused

1960ndatel ilmunud Eddy de Jonghi jt Madalmaade kunsti ikonograafide uurimuste taustal ei saa hollandi kunstile küll ammu enam läheneda sedavõrd siira võõrandumusega, nagu seda tegi Maydelli või Hoffmanni põlvkond. Nemad austasid Madalmaade kunsti näilist realismi ning jätsid selle kombesatiirilised tähendustasandid rahulikult kõrvale. Tänaste näitusetegijate või kirjutajate oht on pigem teine äärmus: kunstniku intentsiooni ülehindamises ja moraliseeriva pildikeele liiga agaras harutamises, omamoodi ?kutsehaiguses?, mis ei luba näiteks poisi süles kujutatud kukes näha midagi vähemat kui viidet tema pahelisele seksuaalsusele või avatud uksega linnupuuris kadunud süütuse märki.

Ometi ei ole ka Madalmaade pildikeele visuaalsete märkide püüdlik lugemine enam ammu selle kunstipärandi uurimise ainus ja viimane sõna. Madalmaade kuldaja kunsti uurimine ja tutvustamine, näitusetegevus, kataloogid ja spetsialistide network, tundub tänapäeval sama organiseeritud ja laiahaardeline kui kunagine hiilgav kunstiproduktsioon ise. Kõigi maade Madalmaade kunsti uurijaid ja kuraatoreid ühendab Amsterdami organisatsioon CODART, mis püsib nii oma laitmatult funktsioneerival kodulehel, perioodilisel väljaandel Courant kui iga-aastastel konverentsidel, kus käivad koos kõik need, kellest tänases muuseumitöös sõltub Madalmaade vana kunsti tuntus ja käekäik. Madalmaade kunsti huvilisi meelitab Hollandisse, nimelt Haagi ka RKD (Rijksbureau voor Kunsthistorische Documentatie), võimas Madalmaade kunsti dokumenteerimisele pühendunud arhiiv, kus säilitatakse mustvalgete piltidena lugematuid variante Madalmaade kunstitöödest
maailma kunstiturul, erakätes või muuseumides. Krestomaatiliste ?edöövrite kõrval leidub seal tuhandeid vähem tuntud, seni teise- ja kolmandajärguliseks peetud töid ning kunstnikunimesid, sest just need andsid Madalmaade kuldaja kunstile fenomenaalse mahu ja kandvuse. Seda tajudes liigub ka kaasaegne uurimistöö oma senise maailma keskmest väljapoole, märksa suurema tolerantsi ja mängulisuse suunas: sõna saavad marginaalsed teemad, väiksemad meistrid ja vähetuntud kogud. CODARTi selleaastane reis viis tippuurijad Poola. Utrechtis eksponeeriti esmakordselt erinäitusena kalavaikelusid, Kadriorus on aga väljas ?Madal taevas, avar horisont?.