arvutimäng

Pilt tundub eriti lohutu, kui heita pilk suurte religioonide vähe tuntud kõrvalaladele. Ühe 2005. aastal Helsingis peetud konverentsi kogumikust selgub, et verist vihavaenu leidub ka seal, kust võiks oodata rahumeelsuse ja vägivallatuse vaimu. (Vt Exercising Power: The Role of Religions in Concord and Conflict. Toim Tore Ahlbäck. Vammala, 2006.) Nii võivad vadžrajaana budistid mõnikord kõnelda vägivalla vajalikkusest ning seda ka ise kasutada; vastuolu dalai-laama ja Dorje Shugdeni pooldajate vahel viis 1997. aastal koguni mõrtsukatööni budistlikus siseringis. Templimäe aktivistid ei tapa Iisraelis sugugi ainult palestiinlasi, vaid samavõrd ka juute, kes ei usu Templimäe erilisse rolli Iisraeli ja kogu maailma vaimse keskusena. Krišna Teadvuse Rahvusvahelise Ühingu rajaja Bhaktivedanta Swami kõnedest on selgunud, et ta pidas ka tapmist kunstiks ja uskus koguni aarja rassi üleolekusse teiste suhtes jne. Hämmastavaid näiteid leidub nii palju, et võib tekkida küsimus, mis on religioonis üldse head? Ja kuidas jõudis inimkond niisuguse head tahet ja selget mõistust tõkestava leiutiseni?

Tõsi küll, sama küsimuse võib pöörata ümber ja küsida hoopis teistmoodi. Võib-olla see, mida me tänapäeval peame religiooniks, ei olegi tegelikult enam religioon? Võib-olla on religiooni algtõuge kandunud hoopis teistesse valdkondadesse? Ja võib-olla need usundid, mida tänapäeval nimetatakse „kõrgemateks”, on hoopis tõelise religiooni mandunud ja mõranenud vormid?

Tuntud saksa egüptoloog Jan Assmann on oma raamatus „Egiptlane Mooses” (Moses the Egyptian. London, 1997) kõnelnud nn Moosese eristusest, mis tekitab lõhe monoteistliku religiooni ja millegi sellest hoopis ürgsema vahel, mida Assmann eelistab nimetada kosmoteismiks. „See eristus on tõese ja väära religiooni eristus, mis omakorda tekitab spetsiifilisemaid eristusi – juudid ja mittejuudid, kristlased ja paganad, muslimid ja uskmatud. Kui selline eristus kord on tehtud, pole lõppu uutel lisandustel ja alajaotustel. Asi algab kristlastest ja paganatest ning lõpeb katoliiklaste ja protestantide, kalvinistide ja luterlaste, sotsiniaanide ja latitudinaaridega, millele tuleb veel juurde musttuhat samalaadset nimetust ja lisanimetust. Seesugused kultuurilised või intellektuaalsed eristused loovad maailma, mis ei koosne üksnes tähendustest, identiteetidest ja orientatsioonidest, vaid on ühtlasi täis konflikte, sallimatust ja vägivalda. Seepärast ongi alatasa tehtud katseid konflikti lahendada, juureldes aina uuesti selle eristuse üle, isegi kui see toob kaasa riski kaotada kultuurilisi tähendusi.” (Lk 1.)

Assmanni meelest erineb Moosese eristusega loodud religioosne teadvus põhjalikult varasemast kosmoteismist, kus religioon polnud mitte konfliktide ja vastuolude allikas, vaid just nende rahumeelne vahendaja. „Kultuurid, keeled ja kombed võisid üksteisest erineda kui palju tahes: religioonid andsid neile alati ühise pinna. Nad toimisid kultuuridevahelise tõlke vahendina. Kuna jumalad olid kosmilised, olid nad rahvusvahelised. Rahvad austasid erinevaid jumalaid, aga keegi ei vaidlustanud võõraste jumalate reaalsust ega nende austamise legitiimsust. Eristust, millest ma räägin, polnud lihtsalt olemaski.” (Lk 3.)

Kui religioon oleks kultuuridevaheline tõlk, erinevuste selgitaja ja tõlgendaja, oleks tema funktsioon midagi seesugust, nagu on tänapäeva populaarkultuuril, intellektuaalsetel vooludel ja solidaarsusliikumistel. Ta oleks mõistmise, paindlikkuse, paljususe ja erinevuste poolel, mitte ei võitleks nende vastu; ta mitte ei õhutaks tülisid takka, vaid püüaks neid lahendada ja ette ära hoida. Lühidalt, religioon oleks ühiskonnas see, millena teda püütakse välja pakkuda, s.t ta oleks inimestevahelise kosmilise sideme looja. Kõik katsed õige ja väära religiooni eristusest väljuda tulevadki igatsusest niisuguse sideme järele – igatsusest, et uuesti täituks muistse kosmoteismi lubadus. Ja kui see ükskord tõepoolest täituks, võiksime unustada isegi sõna „religioon”, sest seda ei oleks enam kellelgi kunagi tarvis.

Vahtre võtab niisiis oma parteilist ülesannet tõsiselt ja tema seisukohavõtte iseloomustab vana hea ja äraproovitud demagoogiline trikk: minu vastased väidavad küll nii, aga mina vaatan neid asju palju „laiemalt” ehk „komplekssemalt”. Nõnda on Vahtre argumentidele omane äärmiselt avar vaatenurk, nõnda et lõpuks on juttu kõigest ja mitte millestki, jutul puudub igasugune tuum. Mainitakse Hegelit, „kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu”, Goethet, kes pidas „võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu”. Mõistagi räägib Vahtre siin võimuesindajana, kes kardab, et loomeinimeste puhul võib „parlamendi mustamine” osutuda ajakirjanduse kaasabil „vägagi edukaks”. Kas pole siin tegemist äärmuseni rafineeritud konspiratsiooniteooriaga? Võrreldes võimu teostamist Goethe eeskujul viiulimänguga, visandab Vahtre poeetiliselt: „Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega”. Kääksutamise näiteks toob Vahtre nõukogude võimu, kuid tema vastased võiksid sama hästi kääksutamise näiteks tuua Vabadussõja võidusamba võidukavandi valimise ja Vabaduse väljakule püstitamise meetodid. Viimase vastaseid iseloomustab Vahtre kui mässajaid, kes mässavad lihtsalt moe pärast, sellepärast, et „kes ei mässa, see keedetakse seebiks”. Sama näite toob ta sallivuse pseudokultuse vastu: „kes kohe sallima ei hakka, see keedetakse seebiks”. Ühesõnaga kõik, kes mässavad ja mässajaid sallivad, teevad seda ainult sellepärast, et järgida „kategoorilist nõuet” olla vastu konformistlikule ja sallimatule enamusele ehk „karjale”, ning ka selleks, et õõnestada parempoolset „parlamenti”, sest ülikoolides ja loomeühendustes „on vasakpoolsus sisuliselt kohustuslik ja mõistet „parempoolne intellektuaal” ei tunnistata”. On möödapääsmatu tunnistada, et Vahtre jutt kisub sisutuks ja lamedaks. Võib ju arvata, et 20aastane kunstitudeng seab oma elu ja mõtlemist ette antud mallide järgi ilma sügavamalt nende üle juurdlemata, aga kuidas võib nõnda väita mõne täiskasvanud inimese nagu Leonhard Lapin ja Krista Kodres kohta, kes pealegi on ülikooli õppejõud.

Vahtre küsib: „Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad – esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt”. Tõepoolest, nagu Vahtre hästi taipab, on loomeinimeste sambaprotesti eesmärk kehtiva koalitsiooni võim hävitada, mis nende käes teatavasti on käkitegu. Vahtre kardab järgmise musta stsenaariumi teokssaamist: pole sammast – pole võimu – pole mässu objekti – pole leiba. Kui tõsisemalt rääkida, siis tõepoolest varitseb Eestis arusaamatuks jäämise oht, millest avaliku sektori töötajad majanduskriisi tingimustes elama hakkavad, sest õhukeseks kulutatud riik ei suuda juba praegu toita ega finantseerida ülikoolide õppejõude ja muid „mässavaid loomeinimesi”. Nõnda ongi võimu teostajad abivalmilt võtnud nende töö üle, kirjutades ajalooraamatuid ja püstitades väidetavalt kunstiküpseid sambaid linnaruumi.

Probleem on hoopis teist laadi kui Vahtre seda näha soovib. Viimase KesKusi veergudel kaebab Mart Laar, et eesti ajaloolased ei ole suutnud kirjutada Pätsi ja Laidoneri adekvaatset elulugu, mistõttu peab eestlane masohhistlikult lugema Turtola-taoliste Soome ajaloolaste vastavate teoste tõlkeid (lk 8). Vabandage, Soomes on akadeemiline ajaloodistsipliin siiski avalikult tunnustatud prioriteet, mis mingil määral kajastub ka ülikoolidele jaotatavas riiklikus teadusrahas. Soomes ei sunnita ülikoolide õppejõude palgaraha puuduse tõttu pagulusse minema ning ka Helsingi Senaatin tori’le ei püstitataks ühtki ausammast üleöö ega uisapäisa. Näiteks ka siinse kirjutise autor oli kahe eestikeelse ajalooliste allikate antoloogia koostamise ajal Soome riigi tänulike rahasaajate hulgas, kord stipendiaadi ja kord palgalisena. Ilmselt arvavad nii Laar kui Vahtre, et kui hästi makstud poliitikuid oleks rohkem, poleks ülikoole vajagi.

Vahtre parteiliselt inspireeritud sõnavahtu ei saa tõsiselt võtta. Selles puudub sisu, on ainult vihjed globaalselt ja alateadvuslikult inspireeritud loomeinimeste mässu konspiratsiooni kohta. Inimeselt ei saa ilmselt üht konspiratsiooniteooriat ära võtta, ilma et midagi asemele pakutaks. Mulle tundub, et Lihula sambast peale on Eesti poliitilise eliidi tuumik järjekindlalt tantsinud idanaabri kääksuva viiuli järgi, ehitatav Võidusammas on ainult uuele ringile minek. Nagu nähtub ajaloos korduvalt kinnitust saanud konspiratsiooniteooriast, on Eesti iseseisvus ainult üks poliitilis-majanduslik kalkulatsioon, mille arvutavad kokku selle riigi rahvaesindajad. Nõnda nagu Pätsi ja Laidoneri arvutused osutusid ekslikuks olevaks, võivad valeks osutuda ka edaspidised. Kas sellele tähelepanu juhtimine on liiast? Vahtre stampmõtlemisest koormatud süüdistused kõigi maailma ülikoolide ja loomeinimeste vastu on asjakohatud, lühinägelikud ja kantud poliitilise eliidi mania grandiosa’st.

 „Eesti mõtteloo” sarjas on nüüd ilmunud Ants Piibu kirjutiste köide. Eesti Vabariigi loomisaja poliitilised juhid olid enamasti hariduselt juristid, nende seast on selles sarjas seni oma köite saanud kõige olulisemad, ajaloomälu seisukohalt esimese ringi mehed. Juriste-riigimehi, kes samuti vääriksid oma köidet, kui vaid neist on maha jäänud piisavalt kirjutisi, on veel vähemalt kümmekond. Kuid kaks riigimeest-juristi seisab teistest eraldi. Need on Jüri Uluots (kogumik „Seaduse sünd” ilmus mõtteloo 59. numbrina aastal 2004) ja Ants Piip, kes olid Tartu ülikoolis ametis professoritena ja kelle puhul on peale poliitika-alaste kirjutiste meieni jõudnud hulganisti teaduslikke artikleid ja õppekirjandust.

Piibu õpikud või loengukonspektid puudutavad rahvusvahelise õiguse, kaubandusõiguse ja mereõiguse valdkonda. Oletaksin, et mõnigi üliõpilane luges neid isegi nõukogude ajal, kui kätte sai. Kuid iseseisvuse taastamise järel osutusid need taas vajalikuks ja tulid uuesti kasutusse (1995. aastal pidas justiitsministeerium vajalikuks anda välja „Kaubandusõiguse ja -protsessi” uustrüki), kus püsisid niikaua, kui meie uus eraõigus sai võlaõigusseaduse vastuvõtmisega põhiliselt valmis ja ilmusid ka uute seaduste kommenteeritud väljaanded ning vastavate õigusharude õpikud. Nii sai Ants Piibu kirjaliku pärandi sellest osast meie õigusteaduse ajaloo osa, millel pole enam olulist tähendust kellelegi teistele peale juura-ajaloolaste.

Ilmamaa köite koostaja Priidu Pärna on üks silmapaistvamaid nende hiilgavate nooremate juristide seas, kes Eesti iseseisvuse taastamise ajal olid enamasti veel alles ülikooli vanematel kursustel, kuid lülitusid energiliselt riigiehitustöösse ja tegid põhilise osa tööst, valmistades ette olulisemad uute seaduste eelnõud asjaõigusseadusest kuni võlaõigusseaduseni. Pärna töötas aastaid justiitsministeeriumis ja on koostanud terve rea seaduste kommenteeritud väljaandeid. Praegu tegutseb ta notarina ja on Eesti Juristide Liidu president. 

Pärna, kes juristina kujunes suurel määral Ants Piibu kirjutistega tegeledes, sobis otse loomulikult koostama ka Piibu kirjutiste köidet. Arvustajale ei ole selge, millised on olnud koostamise põhimõtted, niisiis peaks arvama, et need on töö käigus ilmselt muutunud. Suurema osa köitest moodustavad, nagu selles sarjas tavaline, mitmesugused ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud tekstid, neid on võetud ka mitmetest olulistest koguteostest, nagu neid ilmus Eesti iseseisvuse sünni tähtsamate sündmuste aastapäevade või riigijuhtide sünnipäevade tähistamiseks („Iseseisvuse tuleku päevilt”, 1923; „Vabaduse tulekul”, 1938 jt). Köites on ka tekste Piibu tervikraamatutest, näiteks 1936. aastal ilmunud „Rahvusvahelisest õigusest” peatükk „Suveräänsuse mõiste”. Kas on koostaja tahtnud sel moel tuua Piibu seisukohti aeg-ajalt tõusvatesse vaidlustesse suveräänsuse teemal (viimane selline oli Euroopa Liitu astumisega seoses)?

Allakirjutanu arvates oleks võinud selle köite puhul olla kaks asja paremini. Esiteks: kuigi suurem osa eessõna tekstist käsitleb Piibu elulugu, oleks elulugu võinud olla esitatud detailsemana. Seda ei saa praegu kuskilt mujalt kätte ja seetõttu ei ole paljude tekstide sündimise asjaolud ja vajadus arusaadavad. (Sama soovi võiks avaldada enamiku Ilmamaa selle sarja raamatute puhul.) Häda oleks ehk saanud parandada, kui tekstid oleksid varustatud märkustega, kuid neid on tehtud minimaalselt. Sellepärast jääb olulisi küsimusi, millele ei saa vastust, on valearusaamise võimalusi ja mittejuristidest lugejatel võib tekkida ületamatuid raskusi. Mõned tüüpilised näited: 1917. aasta tekst „Eestlased valimisele!” (lk 474-475) agiteerib Venemaa Asutava Kogu Petrogradi kubermangu eestlaste valimisnimekirja kandidaadi nr 4 eest – kes oli see kandidaat?; lk 71 ette tulevate „valgevenelaste” all mõtles Piip vene valgeid, tähelühend BES (lk 463 jj) tähendab Balti eraseadust. 

Vigu arvan olevat silmanud vaid paar tükki. Arvan, et leheküljel 153 oleks pidanud sõnade „piiride võtmise õigus” asemel olema „priiside (s.t meresõjasaagi) võtmise õigus”, lk 379 alguses nimetatud Magna Charta ja kuldbulla aastaarvud on 1215 ja 1222.

Kes ja miks peaks seda kogumikku lugema? Kindlasti juristid, siis need, keda huvitab Eesti riigiõigus, eraõiguse ja mereõiguse ajalugu. Kuid ka kõik meie iseseisvuse loost ja poliitikaloost huvitatud. Ma ei soovita kellelgi lugeda raamatut järjest algusest peale. Annan siinkohal mõningad lugemissoovitused. Mulle tundub, et kõige rohkem huvi võiksid pakkuda Piibu kirjutised aastatest 1917 ja 1918 või ka tagantjärele nende aastate kohta kirjutatu. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni eel ja ajal tegutses Piip Peterburis, mis oli suurima eestlaste arvuga linn, kus toimus ka olulisem osa eestlaste poliitilisest tegevusest. Kuulun nende hulka, kes nõukogude aja koolitustes oli kohustatud õppima 1917. aasta sündmuste kohta väga palju sellist, mis ei vastanud tõele (kui mitte teisiti, siis oli sündmuste ja nähtuste suurus ja tähtsus moonutatud). Seetõttu oli mulle kõigepealt oluline Venemaa revolutsiooni poliitiline programm Piibu esituses („Asutav Kogu” lk 87 jj, „Kõne Vene Asutava Kogu eeltööde nõukogus” lk 339 jj). Kahjuks on Vene Asutava Kogu (valimised toimusid 1917. aasta novembris) teemalised kirjutised millegipärast segi Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) ja Eesti Asutava Kogu teemalistega (valimine kaks korda, esimene kord 1918. aasta jaanuaris, teine kord 1919. aasta aprillis). Usun, et need tekstid on olulised ka teistele, kaasa arvatud noorematele, kelle käsutuses siiski vist ei ole ühtki piisavalt arukat ja ülevaatlikku teksti selle kohta, mida 1917. aasta kevadel õieti tehti ja taheti.

Mis ja kuidas juhtus aastal 1917, seda ei ole küllalt selgelt ja olulist mitteolulisest eristavalt käsitletud ka enamikus ennesõjaaegsetes ajalooteostes. Põhjuseks arvan eelkõige selle, et 1917. aasta suvel ja sügisel ei olnud ka paljudele tulevastele Eesti riigijuhtidele veel selge, mida nad õieti tahavad. Piibul on rida tekste (näiteks „Ajalooline päev” lk 83 jj, „Maapäeva seadused” lk 134 jj), kus käsitletud seda, kuidas Eesti poliitiline juhtkond saavutas Venemaa ajutise valitsuse määrused, mille tulemusena toimus uue Eestimaa kubermangu moodustamine ja Ajutise Maanõukogu ellukutsumine (see tuli kokku 1. juulil 1917). Pikem kirjutis „Maanõukogu 1917. aastal” (avaldatud 1938, lk 171 jj) annab suurepärase ülevaate Maanõukogu tegevusest ja arengust, sealhulgas Eesti Asutava Kogu seaduse ettevalmistamisest Maanõukogus.

Maanõukogu tegutsemise esimestel kuudel oli poliitiliseks sihiks föderatiivne Venemaa, kuhu Eesti oleks kuulunud ühe osariigina. Iseseisva riigi idee kujunemise valdavaks dateerib Piip septembrikuuga: „…kui septembris Maanõukogu asus oma tulevase valimisseaduse väljatöötamisele, soovis ta selles näha seadust, mis oleks kohane iseseisva riigi asutava kogu valimiseks. Sellest silmapilgust peale hakkas meil maksma täieliku iseseisvuse mõte” (Seega veel enne enamlaste riigipööret, „Viis aastat”, lk 128.) Kõige olulisemaks aga peab Piip 15. (28.) novembri 1917. aasta Maanõukogu otsust, millega see kuulutas ennast kõrgemaks võimuks. (Piip oli veendunud, et see oli Eesti riigi iseseisvuse sünnikuupäev, ja tema juristivaatepunktist oli 1918. aasta 24. veebruari manifest Eesti riigile vabariikliku korra määramine. Selleteemalise argumentatsiooniga on võimalik tutvuda mitmes kirjutises.)

Teine osa raamatust, mille lugemist ma eriti soovitan, on kirjutised, mis koondatud peatükki „Õigus”. Siin on enamik raamatu sisulisemaid ja ka teaduslikumaid tekste mitmel teemal, millest siiski domineerivad põhiseadus ja riigikorraldus. Tegu on enamasti mõnes soliidses ajakirjas, eelkõige ajakirjas Õigus avaldatud pikemate artiklitega. Riigiõiguslikud vaatlused („Riigivanema ameti ja Vabariigi Valitsuse jurii
diline laad ja funktsioonid” lk 348 jj, „Läbirääkimised Karl Korneli referaadi puhul” lk. 379 jj.) on säilitanud ja säilitavad oma väärtuse, kuni meie tänapäevased vaidlused samadel teemadel ei suuda tõusta samasuguse süvenemise ja asjatundlikkuse tasemele. Teiseks on siin valik põhiseaduse-kriisitamise ja põhiseaduse muutmise teemalisi kirjutisi eri aegadest, mis küll on nende teemade vastu huvi tundjatele igati kasulikud lugeda, kuid mis juhivad kokkuvõttes pigem mõtte poole, et põhiseaduse muutmise teema vajaks monograafiat.

Nii on Piip muutumas meile üha tähtsamaks ajaloolasena ja ka ajalooallikana. Sellisena oleks lisaks vaadeldavale köitele kõige olulisem Piibu ainus pikem ajalooraamat „Tormine aasta. Ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917.-1918. aastal dokumentides ja mälestusis”, mis on praegu sama hästi kui tundmatu ja haruldane (ilmus 1934, paguluses 1966 teine trükk). Kui keegi ei võta seda lähiaastatel uuesti trükkida, võiks ehk mõelda selle kättesaadavaks tegemisele Interneti vahendusel. Kahju, et vaadeldavasse Ilmamaa köitesse ei mahtunud Piibu pikem (ca 70 lk) kirjutis „Tartu rahu”, mis on ilmunud 1930. aastal kogumiku „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” II osas.

Priidu Pärna teatel on säilinud ka Ants Piibu päevik. Seni on meil päevikuid avaldanud peamiselt Akadeemia. Kas võtab see ajakiri ka Piibu päeviku järjejutuna avaldamisele?