arvutimäng

Eesti Teaduste Akadeemia Naiskoorita (TAN) ei ole me harjunud eesti naiskoorimuusikat ette kujutama. TAN oleks otsekui kogu aeg olnud, andnud paarkümmend kontserti igal hooajal, teinud kaasa suurvormide ettekannetes, osalenud konkurssidel ning saanud seal auhindu. Ka CD-sid on TANi kontol juba kolm, tänavuse sünnipäeva puhul aga valmis neljas, päris oma sooloplaat ?Laulu eestvõtja?.

Arvo Ratassepp asutas TANi aastal 1959 ning juhatas seda rohkem kui veerand sajandit. Seejärel käis koori eest üsna lühikese aja jooksul läbi mitmeid dirigente, viimased 14 aastat aga on peadirigendi tööd teinud Merike Toro. Ratassepa-aegses TANis laulis kõrgaegadel 80 ? 90 naist, praegu on neid kontsertkoosseisus 40. Koori roll Eesti koorimuusikaelus on aga endiselt suur ja kvaliteet kõrge ? saalitäis publikut veendus selles 6. XI Estonia kontserdisaalis.

TAN esitas oma sünnipäevakontserdil mitmekülgse kava alates vanamuusikast kaasaegseni, naiskooriteostele lisaks ka segakoorimuusikat (koos Inseneride Meeskooriga). Eesti laulud on kahtlemata TANi pärisosa ning õnnestusid hästi, esitatud hispaania ballaadid aga jäid karakterilt koorile veidi võõraks. Kontserdi tipp oli kahtlemata Bacalovi ?Misa Tango?, mis esitati koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja solistidega.

Argentiina helilooja Luis Bacalov (1933) on tuntud dirigendi, kontsertpianisti ja filmimuusika loojana, kes on töötanud muuhulgas koos Fellini ja Pasoliniga ning võitnud lisaks muudele auhindadele ka Oscari. ?Misa Tango? on tema loomingus suhteliselt hiline teos, see kanti esmakordselt ette 1999. aastal Roomas ülestõusmispühade festivalil. Bacalov on traditsioonilisi missatekste tunduvalt lühendanud, et sõnumit universaalsemaks muuta, ning jätnud alles vaid lõigud, mis on ühtmoodi vastuvõetavad nii kristlastele, juutidele kui moslemitele. Tüüpilise lõuna-ameeriklasena kasutab Bacalov aga hispaaniakeelset teksti ning tangorütme, mis huvitaval kombel missa sõnumit pigem tugevdavad. Tegemist on värvikalt kauni muusikaga, mida isegi soomeugrilased ei suuda emotsioonitult esitada, TANi ja Inseneride Meeskoori ettekanne aga oli meeldejääv ning karakteriterohke elamus.

Miks just ?Misa Tango?? TANi peadirigent Merike Toro: ?Kuulsin ?Misa Tango? ettekannet rahvusvahelisel koorifestivalil ?Tallinn 2003?, kus seda esitasid Tartu Jaani kiriku kammerkoor ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester Lilyan Kaivi juhatusel. Kontserdil oli ka kümme TANi lauljat, kellega kontserdi lõppedes üksteisele otsa vaatasime ja ütlesime: selle teose esitame pooleteise aasta pärast koori sünnipäevakontserdil! Lilyan Kaiv oli nõus meiega töötama, Ants Üleoja võttis oma Inseneride Meeskooriga laulda meeshäälte partiid. Loomulikult tähendas ettekanne poolteist aasta korraldustööd ja lõputut õppimist, aga ?Misa Tango? meeldis lauljatele ja selle nimel tehti kõike suure rõõmuga.?

Rõõm oli lavalt nii kuulda kui näha. Nii koorid kui Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester said teose keeruka rütmiga edukalt hakkama ning tangod ärkasid laval ellu. Suurepäraselt sobisid oma ossa solistid Mati Kõrts ja Merle Silmato, dirigent Lilyan Kaiv juhtis ettekannet loomuliku kergusega. Olulise kõlavärvi lisas üldpilti akordion ? väga hea ja karakteritruu esitus Henn Rebaselt! Erksalt ja selgelt joonistusid välja erinevad karakterid ning kontrastid Kyrie ja Agnus Dei vaiksest palvest Sanctus?e ennastunustava juubelduseni.

Eestis pole kuigi palju koore, kes esitaksid omaenda eestvõttel suurvorme, olgu siis koori aastapäeval või muul puhul. Loodetavasti ei jää ?Misa Tango? viies ettekanne Eestis viimaseks ning loodetavasti lisandub sellele järgmisi jõukohaseid suurvorme nii TANi kui teiste kooride repertuaari. Aga Teaduste Akadeemia Naiskoorile veel kord palju õnne!

Aadellik vaoshoitus ja aristokraatlik nukrus

Festival ?Fiesta de la guitarra ?04? 11. ? 14. XI. José Miguel Moreno (vihuela, barokk-kitarr, klassikalis-romantiline kitarr, Madrid) kontsert ?Hispaania kitarrimuusika neli sajandit? 13. XI Tallinna raekojas.

Hispaania ja kitarr assotsieeruvad enamasti tuliste rütmide ja hõõguva virtuoossusega ? José Miguel Moreno pakutu oli selle täielik vastand. Küpses eas, varjatud filosoofilise muigega isandas ja tema mängus oli midagi aristokraatlikku.

Ja kavavalik ? klassikalis-romantilise kitarri poole pealt oli valdav just klassikaline. Isegi romantismiajastu kitarrimuusika demonstreerimiseks oli ta valinud kahed variatsioonid Fernando Sorilt (1778 ? 1839): üks prantsuse laulu, teine Mozarti ooperi ?Võluflööt? teemale. Enam klassikakesksemat vormi kui variatsioonid ei anna XIX sajandi muusikast leida. Variatsioonides on juba heliloojapoolne panus tehtud kõlavärvidele ja tehnikale. Ja viimane oli kahtlemata Moreno tugevus, aga jällegi suhteliselt ootamatust rakursist. Varjatud virtuoossus, esitatud sellise üleoleku ja enesestmõistetavusega ? nagu nähtus, millest pole kombeks rääkida. Mitte küll tavatu, aga siiski omapärane lähenemine.

Variatsioonide vahele esitas maestro Francisco Tárrega masurkasid, nukrameelseid ja kaunilt helisevaid. Kui võrrelda näiteks Chopini klaverimasurkadega, milles on kirge, tulisust ja pagulashinge kibedat kaotusvalu, jäid need lood emotsionaalselt küll väheütlevamaks.

Aga siiski ? Moreno palett oli üllatavalt täiuslik nukruse kaleidoskoop. Ja kuigi meile, põhjamaalastele, peaks nukrus küll tuttav ja läbikomponeeritud ning -kuulatud tunne olema, oli see hispaania aadliku kurbus midagi uut. Looritatud, oma üksilduses uhke, sirgeseljaline, ei vaja lohutust ? respekti tekitav, salapärane ja väärikas nukrus. Nagu Goya doña mustas või minevikuga naine mõnest Balzaci romaanist, sellist emotsionaalsust pakkus Moreno küll. Ning meister ta oli: üksikud raekoja võlvide alla helisema lastud kõlad on siiani oma kauniduses ja täiuslikkuses meeles.

Moreno krestomaatiline kava hispaania kitarrimuusikast läbi nelja sajandi (XVI ? XX) oli jaotatud kolme ossa. Juba nimetatud klassikalis-romantilisele kontserdipoolele eelnes kahes osas, vihuela ja barokk-kitarriga esitatu. Vihuela on XVII sajandi aristokraatlik kitarritüüp. USA ajakiri Fanfare on nimetanud Moreno, ajalooliste kitarride ja lautode uurija ning interpreedi, meie aja suurimaks vihuelamängijaks. Ja see pitser on kogu tema interpreediolemusel ning kõigel esitatul. Kõigi ajastute muusikat näis ta vaatavat läbi vihuelamängija prisma.

Vihuelaosa kujundas pilli tuhm heli, XVI sajandi muusika lihtsakoeline meloodia- ja melismiderohkus. Rahulik elegants, vaatamata kiiretele passaa?idele ja kaunistustele, staatiline seisund, sisemine rahu. Dünaamika toimis lühikestes ajavahemikes, ühest põhinoodist kiirete vaheastmete kaudu teise põhinooti.

Barokiosa kandis ühe meie aja barokikorüfee ja suunalooja Jordi Savalli (kellega Moreno ka tihedat koostööd on teinud) pehmetoonilise baroki pitserit ? vastandina Harnoncourt?i afektialtile ja eredale käsitlusele, mis on rohkem levinud vahest saksa kultuuriruumis.

Kogu oma olemusega näis Moreno mõista andvat: ma võin väga palju, aga näitan vaid osakest sellest ? kes oskab näha, näeb ka varjatut. Sügavalt hispaanialik lähenemine, mis eraldab seda maad lahtise emotsionaalsusega ennastpakkuvalt siirast slaavi ning itaalia kultuurist või saksa vararomantismi lihtsast ja hilisromantismi valulisest avatusest.

Akordion ja tema eelkäijad on ehitatud põhimõttel, et õhujuga paneb võnkuma lamedad keeled pilli sees. Vanim säärane pill oli hiina suuorel ehk sheng, leiutatud oletatavasti umbes 2500 aastat eKr keiser Nyn-Kwa poolt. Hiina jutustuse põhjal võttis keiser eeskujuks fööniksi: pilli suuosa sümboliseeris linnu nokka, õhukamber keha ja viled tiibu. Hiljem levis instrument Indoneesiasse ja Ees-Aasiasse. Hiinas ja Jaapanis on neil pillidel mängitud nii rahvamuusikat kui õukonna- ja templimuusikat.

Eri maades on suuorelil erinevad vormid ja nimetused, läänemaailmas on tuntumad siiski hiina sheng ja jaapani sho. Pill mängib tavaliselt mitmehäälselt, sageli paralleelsetes kvintides või kvartides. Sho?le on kirjutatud ka kunstmuusikat. Pill on kõlaliselt küllaltki lähedane akordioni ülemisele registrile: metalne tämber, rikkalikud ülemhelid.

Mõnedel andmetel jõudsid esimesed suuorelid Euroopasse juba XIII sajandil. XVIII sajandil, kui idamaade eksootika laiemalt moodi läks, toodi tõenäoliselt neid pille arvukalt sisse. XIX sajandi alguses kasutasid mitmed pilliehitajad nii Lääne-Euroopas kui Venemaal vabalt võnkuva keele omadusi uute pillide leiutamisel. Nende hulgas on suupill, mitmed harmooniumilaadsed instrumendid ja isegi fonograafi ehitamisel (!) on rakendatud sama põhimõtet. Oluliste sammudena tänapäevase akordioni suunas tuleks mainida handaoline?t, sümfooniumi ja concertina?t. Viimast oli mitu eri suurust ja sellest sai XIX sajandi keskel soositud instrument Londoni ja Pariisi kõrgkihi salongides.

Akordioni leiutajaks peetakse oreliehitajat Cyril Demiani, kes patenteeris oma leiutise 1829. aastal. XIX sajandil levis akordion üle kogu maailma ja jõudis kõigisse ühiskonnakihtidesse. Ilmusid esimesed õpikud, pille hakati valmistama tehastes. Transkriptsioonide kõrvale tekkis ka vastav originaalrepertuaar.

Tänapäevane akordion on laialdaste kõlaliste ja tehniliste võimalustega instrument. Lähtuvalt ajaloolistest traditsioonidest on kasutusel nii klahv- kui nuppakordionid. Terves maailmas on akordion populaarne nii soolo-, saate- kui ansamblipillina. Akordionile kirjutatud originaalrepertuaar täieneb üha uute teostega. Arvestades tänapäevase instrumendi võimsat, kohati oreliga sarnanevat kõla, kasutatakse seda järjest meelsamini kammeransamblites, aga ka sümfoonilises muusikas.

Eestisse tuli akordion esimese Eesti Vabariigi algaastatel. Eesti akordionikoolkond sai alguse Tartu ja Tallinna muusikakoolides vastavate klasside avamisega. 1950. aastatel oli akordion ebasoosingus (kodanlik igand, mängige bajaani!), ent see olukord lõppes Stalini surmaga. 1968. aastal lõpetasid Tallinna Riikliku Konservatooriumi akordioni erialal hilisemad tuntud pedagoogid V. Tammann, H. Annion, N. Kravtsov jt.

Eesti Akordioniliit asutati 1994. aastal. Käesoleval aastapäevaüritusel võeti EAL vastu Ülemaailmse Akordioniassotsiatsiooni (CIA) täisliikmeks. Viimati nimetatu eluiga küünib juba 70 aastani ja ta ühendab üle 20 liikmesmaa. Assotsiatsiooni vastuvõtmise puhul lausus tervitussõnad selle asepresident Kimmo Mattila.

EALi aastapäevakontsert andis ülevaate Eesti akordionimängu praegusest seisust, esinesid vabariiklikel konkurssidel pärjatud õpilased ja oma ala tipud. Ühtlasi valiti EAL auliikmeteks pikaajalise pedagoogilise töö eest Venda Tammanni kõrvale Uno Arro ja Heinrich Annion. EALi president Tiit Kalluste avaldas lootust, et seoses CIA täisliikmesusega avarduvad akordionimängu arenguvõimalused Eestis.

Carlos Juris: ?Noored mängijad olid hästi valmistunud ja neist õhkus tervet enesekindlust. Ühe käe sõrmedel võis üles lugeda need osavõtjad, kes tundusid olevat n-ö ?tavalised õpilased?. Muidugi on õpilase üle otsustamine üldse subjektiivne; selles vanuses on nende areng ettearvamatu ja üllatavalt kiire.

Selliseid tulemusi ei saavutata kindlasti normtundidega, vaid selle taga on paljuski õpetajate fanatism. Ei usu, et nad tehtud ületundide eest mingit hüvitist saaksid. Võiks ju ka küsida: miks üldse koolitada nii paljusid esinevaid noori kunstnikke, kui väljavaated tulevikus tööd saada ei ole kuigi julgustavad? Seda ala õpetades seisneb tasu selles, et saad olla andja. Ja sellisel idealistlikul mõtteviisil on ka praktiline pool, millel omakorda kaugeleulatuv mõju: kui õpetame õpilased hästi mängima, tulevad neist head inimesed. Kõik see teeb aga ka ühiskonda paremaks.

Tartus kuuldud noored pianistid on õpetatud oma tööd armastama. Nad töötavad koguni nii palju, et võib tekkida küsimus: kas nende lapsepõlv on ohvriks toodud? Kui kipub kaduma tasakaal klaverimängu ja teiste arenguks oluliste asjade vahel, on muidugi põhjust muretsemiseks. Kuigi kõikidest klaveriõppijatest ei tule tingimata professionaalseid muusikuid, on muusikategemine avardav kogemus, mis arendab nii mõistust kui ka tundeelu. On küllalt arste või matemaatikuid, kes hiljem kahetsevad, et katkestasid oma muusikaõpingud.

Eesti on väike maa, kuid muusikal on siin minu arvates väga oluline koht. Olles olnud korduvalt ?Noore muusiku? ja Narva Chopini-nimelise konkursi ?üriis, veendun iga kord, et siinsed õpetajad teevad suurepärast tööd ja toetavad igati oma õpilasi. Selline kõrgetasemeline muusikaõpe on Eestile igati auväärne visiitkaart.?

Konkursi tulemused:

I kursus: I koht Jevgenia Mot?alova (Otsa-kool, õp L. Orgse), II koht Sandra Meindok (TMKK, õp A. Nahkur), Maila Laidna (Elleri-kool, õp E. Hansberg), III koht Aleksandra Kamenskaja (TMKK, õp K. Sumera).

II kursus: I koht Jaan Kapp (TMKK, õp A. Kuuseoks), II koht Märten Karm (Elleri-kool, õp P. Taniloo), III koht Helina Ariva (Elleri-kool, õp T. Joamets).

III kursus: I koht Anna Igo?eva (TMKK, õp I. Floss, M. Mikalai), Kersti Matkur (Otsa-kool, õp Ü. Sisa), II koht ? Kristi Kapten (TMKK, õp A. Nahkur, T. Nahkur), Denis Kasparovit? (Otsa-kool, õp Ü. Sisa), Rain Rämmal (Otsa-kool, õp L. Orgse), III koht Olga Kulikova (Otsa-kool, õp I. Remmel).

IV kursus: I koht Tiiu Sisask (TMKK, õp K. Sumera), Jekaterina Gorina (Otsa-kool, õp L. Orgse), II koht Nataly Kaasik (Elleri-kool, õp E. Hansberg).

Pastacas. TSACA TSAPS. CD © Kohvirecords 2004.

Naljaga pooleks võiks öelda, et eesti popmuusika lõppes käesoleva aastaga. Kadusid müügiedetabelid ja noori bände tutvustavad telesaated (nagu ?7 vaprat? või kunagi ?Green Stage?). Meile on jäänud raadiolained, millel väljaspool juuksurit-maaliinibussi-baari vähesed surfavad; ning muidugi rahvuslik pidude võrgustik, kus häid tuttavaid bände ikka mängimas näeb.

Mingi nurga alt on müügiedetabelite kadumine muidugi positiivne, nüüd ei ole ühtki objektiivset alust väita, et nt Smilers meeldib rahvale rohkem (seega: on parem bänd?) kui Pastacas. Niisiis kirjutan ülemaalise, kuulsa ja armastatud Pastaca uuest plaadist, mis iseseisva kirjastaja Kohvirecords järjekordne põnev üllitis.

Kõige rohkem meenutab Pastacas mulle meeleolumuusikat? See kõlab võib-olla halvustavalt, aga tegelikult on ta vaikne biit ja hinge tiksuvad meloodiakatked midagi säherdust, mida meeleolumuusikana igatsenud olen. Kunagi mängiti raadios tihti meeleolumuusikat. See oli miski ebamäärane instrumentaal-estraad-jazz vms, mis täitis tühjust nt mõne asjaliku saate ja uudistesaate vahel, oli seega ise tühjus. Mu tillukese inimese elu ei tundunud tollal kunagi nii pikk ja aeglaselt-piinarikkalt edasi kulgev kui hetkil, mil algas meeleolumuusika. Algas tühjus. Lapsele on see eksistentsiaalselt kohutavalt rusuv, teate.

Pastacas aga teeb meeleolumuusikat, midagi, mille kohta võiks öelda moody. See on irooniliselt ilus segu eesti disco aimetest, ambientseist helindeist, easy-listening?ist, svingist, pungist, hip-hop?ist, indie-rock?ist trummi ja bassi rütmel jne. Sihilikult ilus muusika mässamas ilusaks peetava sound?i vastu: iga hästimakstud ja kohalike sültrockstaaride seas armastatud stuudiomehe arvates oleks ta kõla kommertsiaalsele kõrvale võigas.

Tegelikult peaks hakkama Pastacat raadiotes mängima, see oleks õhu ja stiili vahetus, mentaalne puhastus. Ta meditatiivselt korduvad fraasid on korraga endasse uputavad ja hitilikud, nt Valner Valme sõnadega ?Bellamor?, mille kummituskõlast pääluus raske vabaneda.

Enamasti on ?Tsaca tsap? positiivne ja helge, armas asi, vaid mõnes laulus sõidavad sisse depressiivsemad motiivid, ärevad dissonantsid, midagi enamat vaiksest melanhooliast. Instrumentaalikesksed lood on Pastacal veidi vähem köitvad kui need õrna vokaaliga leelutused. Ta lugudes on Sõpruse Puiestee krõbedat nostalgiasuhkrut ning Lou Reedi ja Velvet Undergroundi hingust.

Kui seda kirjeldada, siis jääb tunne, nagu oleks mu klassivennad, kes eriti muusikaga ei tegelenud, hakanud bändi tegema ja teinud midagi enda kohta uskumatult head ja põnevat ? lausa uut, säherdust ?lihtsa poisi häälega? lauldud alternatiivmusa (nt ?Lilled ja liblikad?).

Lisaks on ta absurditaju, sürrimeel nii kaunis, inspireeriv (lausa verbaalselt kaasakiskuv): nt lugu ?Füüsika pood?? või? mulle tundub alati, et inimesed, kes panevad laulu nimeks ?Viitkoori kupong?, mõtlevad asja hästi läbi, kuigi see on võib-olla ainult mäng, nali. Nagu pistaatsiapähkel, mis tuleb pooleks kaksata, et sooldund ja mõnus sisu kätte saada? aga see on ainult hetk, mitte lunastus. Nagu hää popmuusika puhul ikka. Iseasi, kas sellest rohkemat ongi meie maailmas võimalik ära teenida. Isegi Vanapagan ei saanud teada, mis siis veel lihtsast kriitikust.