arvutimäng

Eesti Vabadussõjas ei olnud tundmatuid sõdureid ja kõigi langenute ning pea kõigi osalenute nimi on teada. Vastupidiselt meie idanaabri tavadele on lääne kultuuriruumis austatud indiviidi ja sõdades ei osalenud nimetu kollektiiv, vaid nimedega sõdurid.

Milleks on vaja lihtsalt sõja daatumit tähistavat monumenti?

Arvestades seda, et üks tundmatu sõduri monument just äsja teisaldati Tallinna kesklinnast kalmistule, siis tundub idee püstitada uus tundmatu sõduri monument ja seda eelmisest mitte just väga kaugele, ühiskondliku provokatsioonina. Seda provokatiivsust suurendab lisaks antud monumendi sümboolika – suur saksa rist. Wikipedia ütleb, et Vabadusristi aumärgi on kujundanud kunstnik Nikolai Triik ja eeskujuks oli Soome Vabadusrist ning Saksa Ordu ordumeistri rist.

See, et Vabadusrist oli just selline, on tollase omariikluse noorust arvestades mõistetav. Oma rahva väärikat märgistikku oli lihtsam määratleda varasema ja teadaoleva kaudu. Kui vaadata Vabadussõja-aegseid teiste riikide sõjalisi autasusid, siis olid need samuti enamasti ristid. Olgu siin näiteks kas või Tsaari-Venemaa Püha Georgi rist, mida oli teenete eest I maailmasõjas tsaariarmee koosseisus antud varem ka mitmele Vabadussõja kangelasele. Kristlikus maailmas välja kujunenud märgikeeles oli lihtsalt sangari võrdkujuks lohega võitlev Püha Jüri.

Samadel põhjustel on ka meie vapp just selline nagu ta on. Kuigi on teada, et pakuti palju kunstiliselt originaalseid ja väga õnnestunuid kavandeid, näiteks Viiralti ussikuningas, valiti ikkagi vapiks kohaliku baltisaksa rüütelkonna kolme lõviga vapp. Oli see siis mingi alateadvuslik kadaklus või lihtsalt kogemuse puudumine olla see, kes ollakse, on tagantjärele raske arvata.

Kuid Vabadussõda kristlusega sidudes tasub meenutada ka Landeswehri sõda, kus anti tuld seitsmesaja aasta pikkuse alanduse tasuks ja kindlasti ei sammunud eesti poisid neisse lahingutesse ristiga esireas. Tuld andsid hoopis soomusautod nimedega Vanapagan ja Toonela.

Kuna kavandatav on Vabadussõja monument, siis saavad seda enda omaks pidada ainult eestlased, aga mitte Eestis elavad muud kogukonnad. Seevastu vabaduse monument oleks olnud demokraatliku Eesti ühisväärtuste sümbol ja kõnelenud kõigi Eesti kodanikega. See oleks olnud sümbol, mille ees oleks võib-olla võtnud mütsi maha ka siin elav valgevenelane või siis Laulvas revolutsioonis osalenud vene kodanik. Vaba ja demokraatliku Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnas oleks see monument sümboliseerinud ka meie tegelikku vabadust ja seda ka võrreldes meie idanaabriga. Vabadus ei ole lõpetatud tegevus nagu lahing või sõda. Vabaduse nimel tuleb meil valvas olla nii täna kui homme ja seda meie hetke vabadust peakski monument sümboliseerima. Tehakse see monument ju XXI sajandi hakul ja seda peavad mõistma ka meie lapsed.

Siin tekibki just monumendi filosoofilise tähenduse küsimus, mille välistas kategooriliselt üks monumendi konkursi žürii liikmetest. Eesti Vabariigi üheksakümmend aastat hõlmab endas lisaks Vabadussõjale viitkümmend aastat Nõukogude okupatsiooni, massirepressioone, metsavendlust, dissidentlust ja ka teistkordset vabanemist täiesti rahumeelsel teel, Laulva revolutsiooni läbi. Teistkordne Eesti vabanemine toimus ilma ühegi inimohvrita ja seda kangelastegu võib võrrelda India vabanemisega Mahatma Gandhi juhitud vägivallata vastupanu abil. Meie tegu on ühe rahva vaimne kõrgsaavutus ja täiesti unikaalne Euroopa ajaloos.

Kuna Eesti ajaloos on tehtud mitmeid Vabadussamba konkursse ja paraku kõik need on luhtunud, siis tekib paratamatult küsimus, miks ei analüüsitud eelmiste konkursside ebaõnnestumise põhjusi, ja kui analüüsiti, siis miks ei tehtud sellest järeldusi enne uue konkursi väljakuulutamist, vaid otsustati ühiskonnale lihtsalt peale sõita poliitilise otsusena ja anda konkursi korraldamine kindlatesse kätesse – kaitseministeeriumile.

Palju kiidetud konkursi tingimuste kohta tahaksin teha omalt poolt paar tähelepanekut. Lugesin konkursi tingimusi ja leidsin, et tegemist on ehitusobjektiga sarnase riigihankega ja mitte kunstiteose tellimiseks ette nähtud konkursiga. Konkursi tingimustes polnud isegi professionaalsuse nõuet, mis tavaliselt sellise tasemega konkurssidel on üldse osalemise eelduseks.

Ning kuidas nimetada võidutööks esitatud kavandi muutmise soovi, mille järgi soovivad kavandi autorid dolomiidi asemel teha klaasist monumenti ja kutsuvad lisaks „loovisikuid” endale appi töö teostamiseks erinevaid lahendusi otsima? Kas on tegemist riigihanke reeglistiku rikkumisega?

Vabadussõja võidu samba konkursi punkt 4.8 ütleb, et allkirjastatud pakkumine peab olema lõplik ega tohi sisaldada parandusi ja täiendusi. Ja konkursi punkt 4.9 ütleb, et alternatiivsete pakkumiste või osaliste pakkumiste, samuti pakkumise variantide esitamine pole lubatud.

Kaitseväe kalmistu, kuhu viidi pronkssõdur, purustati Nõukogude okupatsiooni ajal ja seal asunud Vabadussõja mälestusehitis on tänaseni taastamata. Samale kalmistule viidud pronkssõduriga seotud mitmete miljonite kroonised kulud kattis valitsus aga ülipüüdlikult ja tingimusteta. Sama valitsus ja selle suur juht lubasid ka avalikkusele kõik Vabadussõja monumendi ehitamisega seotud kulud katta, ükskõik milliseks need ka ei kujune. Nüüd aga on algatatud hoopis ühiskondlik annetuste korjamise kampaania monumendi heaks. Kas valitsus on taganenud oma lubadusest või siis on jällegi tegemist peaminister Ansipi läbimõeldud populistliku propagandaüritusega?

Üheks Eesti Vabariigi ideaaliks on olnud Noor-Eesti juhtmõte „olgem eestlased, saagem eurooplasteks”. Täna on seegi ideaal täitunud ja Eesti on Euroopa Liidu liige, millest veel paarkümmend aastat tagasi unistada ei võinud. Nüüd tehti aga Eesti Vabariigis vastupidiselt Euroopa Liidu tavadele rahvuse keskne kunstikonkurss ja jäeti see avamata Euroopa Liidu kodanikele. Kõik vähemalt Lääne-Euroopas toimuvad kunstikonkursid on piiranguteta avatud Euroopa Liidu liikmesriikide kunstnikele. Ja see on ka selgelt konkursside tingimustes sõnastatud.

Siit vabaduse dimensioon. Mis oleks veel uhkem olnud, kui Eesti Vabariigi üheksakümnendat sünnipäeva oleks jäänud tähistama hoopis mõne katalaani või prantsuse skulptori teos Eesti vabadusele. Kunstil ja vabadusel ei ole piire ega rahvust.

Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam suurt valida polnud. Kuid see ei tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse – ja kuidas veel! Tõepoolest, sõda N Liidu vastu ei olnud võimalik võita liitlasteta, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik. Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida tõestas hiljem üheselt ka metsavendade võitlus. Ka väide, et Eesti rahva kaotused oleksid sõjalise vastupanu korral olnud tohutu suured, on puhtakujuline spekulatsioon. Me ei saa kunagi teada, kuidas Kremli diktaator oleks Eesti vastupanule reageerinud. Võib-olla hoopis respektiga? Ning paljud sõjaajaloolased tunnistavad reeglipärasust, et alistumisel on kaotused alati suuremad kui sõdides.

Kas Eesti saatuses II maailmasõja ajal oleks midagi muutunud, kui 1934. aastal riigipöördega võimu haaranud Pätsi-Laidoneri režiimi asemel oleks seaduslikel valimistel kas üksi või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi režiimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda.  Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna vastu rakendati terrorit, mis tipnes 1941. aasta küüditamisega 14. – 16. juunil, mil Siberisse deporteeriti ligikaudu 10 000 isikut.  

Valik: metsavendlus 1941

Kui algas sõda N Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul umbes 12 000. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitses tuhatkond eesti meest Tartu linna partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest.

Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel. Tuletagem teatava analoogina meelde tšehhide korraldatud „põrgut” 1945. aasta mais, nood võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste. Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli võitlus Eesti eest. Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletada ning purustada, hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist.

Valik: Punaarmee 1941–1944

Mõni päev pärast sõja algust alustasid sovetid Eestis oma tagala julgestamiseks ja „põletatud maa” taktika rakendamiseks nn hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000–5000 Eesti meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Augustis 1941 moodustati hävituspataljonidest Eesti kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning Narva kütipolk, mille riismed taandusid Venemaale.

Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonirežiimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, et osa mobiliseerituist läks punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse teenistusse pöörata. Lubatagu arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseks peetud eestlased saadeti esialgu Põhja-Venemaale tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist ligi kolmandik raske töö ja nälja kätte.

Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, viidi juuli alguses Eestist välja (seejuures õnnestus Noormetsa hinnangul rohkem kui 1000 mehel Eestisse jääda) ja saadeti lahingusse Wehrmacht’i vastu. Taandumislahingutes sai mõnisada eestlast surma, kuid ligi 5000 meest läks sakslaste poole üle või langes nende kätte vangi.

Detsembris 1941 hakati N Liidus moodustama Eesti rahvusväeosi, kuhu koondati 27 000 meest, neist 90% eestlased, sh Venemaa eestlased. 8. Eesti laskurkorpus osales 1942/43. aasta vahetusel vihastes võitlustes Velikije Lukis sissepiiratud Saksa garnisoni ründamisel. Korpus kaotas hukkunute, haavatute ja üleläinutena ligi pool oma algkoosseisust ning saadeti tagalasse. Korpuse suurtükivägi osales 1944. aastal Nõukogude armee Narva operatsioonis, tulistades kaitsel oleva Eesti diviisi positsioone. Sinimägedes eestlaste vastu rünnakule läinud sõjamasinate seas olid ka 8. Eesti laskurkorpuse 45. ja 221. polgu venelastest meeskondadega tankid, mis kandsid kirja „Nõukogude Eesti eest!” ja „Stalini suure asja eest” ning mida eestlastest tankikütid sihikule võtmisel võimalusel teistele tankidele eelistasid. 45. tankipolgu roodukomandöri Belkini mälestuste kohaselt tuli tal tankipark nädala jooksul kolm korda välja vahetada. Sinimägedes olid ründajate kaotused üldse erakordselt suured: Mart Laari kaudsete arvutuste järgi võidi rivist välja lüüa kuni 170 000 meest, neist võis langenuid olla 35 000. Isegi kui need arvud on liialdatud, on selge, et Eesti laskurkorpuse jalaväel vedas, et teda põrgukatlasse ei saadetud.

Kogu korpus toodi rindele tagasi alles 1944. aasta septembris, kui rinne Eestis oli läbi murtud. Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai Trankmanni eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge. See tõkestas 20. septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikaitserügementidele, kelle liikumist aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviilelanikud. Kuna taganejatel lõppes laskemoon, murdsid Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud. Hiljem osales korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Kui palju 33 000 1941. aastal mobiliseeritust ellu jäi, ei ole teada, tõenäoliselt mitte üle kolmandiku.

Pole kahtlust, et hävituspataljonlaste tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Mobiliseeritute tegevuse tulemusi on muidugi raskem hinnata. Kui soovida positiivset näha, siis tõenäoliselt pääses Tallinna elanikkond 1944. aasta septembris suuremast terrorist, sest linna hõivas just Eesti korpus, aga mitte mõni Vene väeosa.  Venelastest punaarmeelaste patriotismi ning ohvrimeelsust Sinimägedes ning muudes Eesti pinnal peetud lahingutes on võimalik ja tulebki tunnustada, kuna nemad võitlesid oma kodumaa eest ja värvides. Eestlastest punaarmeelaste puhul ei saa see kõne alla tulla, juhul kui peame selleks kodumaaks ikka Eestit, mitte Venemaad või Nõuk
ogude Liitu. Üht silma kinni pigistades võime neid mehi ehk pidada nõukogude võimu ohvriteks.

Valik: Saksa sõjavägi 1941–1944

Nagu Ants Oras on märkinud, pole ükski rahvas maailmas oma rahvusliku traditsiooni poolest nii sügavalt saksavastane kui lätlased ja eestlased. Kui sovetid oleksid kinni pidanud mittekallaletungilepingust, siis oleks neil olnud neid tundeid – lisaks 1930. aastate teisel poolel kujunenud natsivastasust – kerge ära kasutada ning nad oleksid Hitleri-vastases sõjas saanud truu liitlase. Pidagem meeles ka seda, et II maailmasõja alguses oli ainult üks suurriik, just nimelt Hitleri-Saksamaa, tunnustanud de iure Baltimaade liitmist N Liiduga. Nii oli eestlastel 1941. aasta alguseks veel enam põhjust natsi-Saksamaad vihata.

Kuid kui Molotov teatas 1941. aasta 22. juunil sakslaste rünnakust N Liidule, tundis valdav osa eestlasi kõike muud kui kaastunnet. Veel enam – mäletades värskelt nõukogude võimu repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. Ants Laretei kirjeldab sakslaste jõudmist Pärnusse järgmiselt: „Kalevis juubeldab rahvas, lehvivad sini-must-valged. Üle tänava postkontori ees rebib sakslane üllatunud miilitsal mütsi eest viisnurga, tõmbab tal kabuurist nagaani ja pakub seda kõikjale jõudvatele poisikluttidele. Värske revolvri omanik sihib miilitsat, sakslane haarab poisilt relva ja seda keelavalt raputades lausub: „Nein, nein, nicht schiessen, zu jung”. Miilits aga longib veel rumalama ilmega nagu kuutõbine kesklinna poole.”

(Järg pöördel.)

(Algus lk 3.)

Tuhanded mehed astusid esimese hooga politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida- ja politseipataljonides võitles kokku üle 10 000 mehe. Mälestustest paistab, et väga paljude nende meeste lähedasi olid kommunistid esimese punase aasta jooksul represseerinud. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Pole välistatud, et mõningatele tundus ligitõmbav ka natsiideoloogia. Aga Saksa munder pandi selga ka teistel, kättemaksuhimust või ideoloogilistest kaalutlustest erinevatel põhjustel, kas seiklushimust või seepärast, et pärast aasta vältavat vabatahtliku lepingut ülikooli õppima saada. Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-SSi koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmacht’is. See oli ka hiljem peaaegu kõigi eesti ja üldse muudest rahvustest üksuste SSile allutamise peapõhjuseks. Mõningaid neid üksusi on süüdistatud sõjakuritegudes, osa ilmselt ülekohtuselt, osa ilmselt ka asja eest. Sõda Venemaal oli äärmiselt julm mõlemalt poolt.

Peagi aga tõi jäik okupatsioonirežiim, Eesti omariikluse mittetunnustamine Kolmanda Reich’i poolt ja Saksa tagalavõimude juhtimisel läbi viidud nõiajaht kommunistidele, nende poolehoidjatele ja juutidele kaasa eestlaste suhtumise muutumise. Kuid valida oli vähe. Ants Oras kirjeldab tundeid, mida saadi inglaste raadiosaateid kuulates: „…Meie maa paistis olevat unustatud ja meie kannatused jäänud tähelepanuta… Nõukogude Liit oli nüüd sangar ja märter, kuid meie, kes me olime nüüd samuti sattunud sakslastele jalgu, ei paistnud enam üldse olemas olevat…. Olime masendunud sellest, et lääneriigid näisid täiesti ükskõikselt suhtuvat.” See suhtumine asetub veelgi küünilisemasse valgusesse siis, kui meenutame, kuidas lääneriikide propaganda külma sõja alates eesti mehi metsa jääma õhutas, kavatsemata tegelikult neile appi tulla.

1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisatsiooni tööteenistusse teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade elanikke. Harri Rent kirjeldab valikuvõimalusi nii: „Samas tänaval seisis üks leegionär ja kui me oma poistekambaga hakkasime uksest sisse minema, küsis ta meie käest: „Kuhu nüüd?”. Vastasime: Teadagi kuhu, teisele korrusele, komisjoni.” „Kas olete lollid või? Lähete sakslastele kraavi kaevama!”. „Ei tea, mida me siis peame tegema, näed ju isegi, igal mehel on kutse peos.” Selle kutsega pühkige perset ja kui te õiged mehed olete, siis tulge leegioni. Leegion vabastab teid kõikidest teistest kohustustest. Leegionis on saksa sõjaväe parim varustus ja relvastus. Leegionis oled ikka härra. Mitte sina ei kaeva kraavi, vaid hoopis Wehrmachti rott kaevab sulle kaeviku valmis. Ja kui te sinna ülesse lähete, ega te siis sellepärast veel rindest pääse. Paberi peal on küll kirjas, et teid ei tohi lähemal kui 25 kilomeetrit rindest rakendada, aga usu sa seda, vahe on ainult selles, et sina lähed rindele labidaga, leegionär aga kuulipildujaga… Mõeldud, tehtud, ja nii panimegi oma nimed kirja „Eesti SS Leegioni” ja kohe päris vabatahtlikult.” Loodavat Eesti leegioni lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Kuid leegionäridest moodustatud pataljon „Narva” saadeti 1943. aasta suvel rasketesse tõrjelahingutesse Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses oli leegionäre 11 000.

1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeegrupi „Nord”. Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosasid jahtiv Punaarmee tungis juba veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati okupatsiooniorgani Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsioon Saksa armeesse. Erinevalt varasematest väkkekutsetest asusid Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas Eesti viimase peaministri Jüri Uluotsaga nüüd mobilisatsiooni toetama: loodeti, et eestlastest koosnevate vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks. Peamine oli loomulikult tahe end N Liidu okupatsioonirežiimi vastu kaitsta. Nõukogude propaganda toetas oma ähvardustega verise arveteõienduse kartusi. Tundub isegi naljakas, kuid Saksa kaitsepolitsei ülem Martin Sandberger soovitas eravestluses eestlastel kuulata Moskva raadiot.

Samuti lootsid eestlased, et Lääs võtab Balti riikide heaks ikkagi midagi ette – oli ju 1941. aasta 14. augustil sõlmitud USA-Briti Atlandi hartaga deklareeritud, et kõikide sõja käigus sõltumatuse kaotanud rahvaste iseseisvus taastatakse. Selleks puhuks näis relvi kandvate eesti üksuste olemasolu olevat igal juhul kasulik ja mõistlik. Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse koos järelvõttudega üle 40 000 mehe, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja rida väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Punaarmee pealetung peatati Eesti piiridel kaheksaks kuuks. Sinimägedes toimunud lahingud, kus osalesid parimad eestlastest koosnevad väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid tõenäoliselt kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 3000–4000 Saksa armees teeninud eestlast.

Mida tõi Saksa väes teeninud eestlaste tegevus kaasa Eestile ja neile endile? Kas Sinimägede lahingu näol oli tegemist tõesti ainult Hitleri kaotatud sõja ühe rinde hoidmisega, mis nõudis asjatult tuhandeid Eesti meeste elusid, nagu väidab Rein Ruutsoo?

Kui kasutada Vello Salo sõnu, siis oli neil meestel ehk tõepoolest vale munder, aga vaenlane oli küll õige. Need mehed võitlesid bolševike vastu, kellelt midagi head oodata
ei olnud. Oma vanemate, naiste ja laste ning selle eest, et anda Eestile veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal olemas olevat. Võitlused Sinimägedes aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa Eesti inimestest siirduda eksiili, hoida seal poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest ja pakkuda võimast alternatiivi sovetiaegse Eesti kultuuritoodangule. Sinimägede võitlustest räägiti okupatsiooniaastail uhkeid legende. Ehk teisisõnu: eesti meeste võitlus Sinimägedes aitas eestlastel okupatsiooniaastatel venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda.  

Valik: Soome armee 1940–1944

Juba alates nn baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste salaja Soome minek. Augustist 1940, mil Eesti inkorporeeriti N Liitu, hakkas eestlaste arv Soomes kasvama. Sõja puhkemise järel Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Soome sõttaastumisega Saksamaa poolel kujunes olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda aktiivselt sovettide vastu.

Uuesti hakkas eesti noormeeste siirdumine Soome hoogu võtma 1942. aastal. Soomepoiss Ilmar Sulg on ühes oma erakirjas märkinud: „Kui sakslased leiutasid oma propaganda-lööklause – „ei ole tähtis, kus kommunismi vastu võideldakse – oluline on üksnes, et võideldakse” … selleks, et põhjendada eesti rahvusväeosade killustatust – „…siis teatav osa iseseisvalt mõtlevaist ja otsustavaist noortest… purjetasid üle lahe, et astuda vabatahtlikena veel vabana ja iseseisvana võitleva vennasrahva ridadesse.” Ideoloogiliselt esindasid Soome saabunud üsna kirjut pilti. Oli neid, kes ilma igasuguse ideoloogiata ainult Saksa mobilisatsiooni eest põgenesid. Aga kahtlemata oli ka neid, kes selle teekonna ette võtsid kindla tegevusprogrammiga – et valmistada ennast ette võitluseks iseseisva Eesti eest okupantide vastu, olgu need siis venelased või sakslased, kommunistid või natsid.  

Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek. Eestlastest loodi Soome armees omaette väeosa, 200. jalaväerügement. Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. 1944. aasta 2. augustil otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Lõviosa eestlastest, kokku 1800 meest, tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Eestis killustasid sakslased rügemendi, paigutades selle teise pataljoni Kehra õppelaagrisse. Rügemendi lahingukogemusega esimese pataljoni kuulunud mehed osalesid Eesti kaitselahinguis. 

Sõjalises mõttes oli soomepoiste panus siiski napp. Kuid mitte rahvuspsühholoogilises mõttes. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste tahet kaitsta end ka lootusetus olukorras. Teistes tingimustes oleksid nad võinud Eestile poliitiliselt väga vajalikuks osutuda.

II maailmasõja pinged ei ole aja möödudes oma kirglikkust kaotanud. Võitjad pole kaotaja suhtes mõistvamaks ja iseenda suhtes objektiivsemaks muutunud, nagu võiks eeldada, vaid vastupidi. Miks, pole selle artikli teema. Kuid oma osa selles on asjaolul, et Nõukogude Liidu ajal venelastele sisendatud müüt neist kui maailma progressi lipukandjatest varises kokku ning Venemaa juhtkond on saanud sellest edasi arendada ainult üht osa. See-eest väga jõuliselt. Sisendades venelastele enesemääratlust, mille põhialuseks on nende kui Euroopa ja maailma tohutute ohvrite hinnaga fašismist päästjate  kuvand, mis annab indulgentsi kõigi muude tegude õigustamiseks. Siseriiklikult on see neil õnnestunud. Ja õnnestunud ka valdavalt Venemaa meediavälja mõjualuse Eesti immigrantrahvastikuga.

Eesti meeste valiku määras peamiselt nõukogude võim ise. Seda võimu oli aasta jooksul kogetud, ning kes selle võimu olemuses ikkagi veel kahtles, võis kuulata Moskva raadiot või vaadata punakotkaste purustatud Eesti linnu. On mõistetav, et mehed, kel rahvuslikku meelt ja vähegi mehisust oli, oleksid võidelnud sovettide vastu koos ükskõik kellega, olgu need siis vene valgekaartlased, tšetšeeni terroristid, mongoli-tatari hordid või Napoleoni suurarmee. Tavaline eesti mees polnud kursis ka natsiideoloogiaga ega teadnud juutide hävitamise ulatusest. Küll aga teati bolševike hirmutegude kõrval ka lääneliitlaste terrorirünnakutest Saksa linnade tsiviilelanike vastu.

Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla. Väide, et Sinimägede lahingus kaitsesid eestlased Hitleri kaotatud sõja üht rinnet, nagu on väljendanud Ruutsoo, on tänase Venemaa vaatepunkt, sest eitab eestlaste õigust oma rahvast kaitsta ning iseseisvaid huvisid omada. Sama loogika alusel tuli Eesti Vabadussõda objektiivselt „suures narratiivis” kasuks Hitleri-Saksamaale, sest kui N Liit oleks juba 1930. aastate alguses omanud Eesti-nimelist maalappi, oleks see talle andnud soodsama strateegilise lähteolukorra vastasseisus natsidega.  

Tänases propagandasõjas ei anna Eestile relvi oma mineviku mahasalgamine või sellega manipuleerimine. Argumendid, mis toodi omal ajal natsivastase Eesti juhtkonna poolt Saksa väkke mineku kasuks, on jõulisemad ning täpsemad konstrukt­sioonidest, mida suudame kaasajal välja kavaldada. Johannes Klesment kirjutas 1943. aasta suvel Eesti välisesindajatele: „Võitlus bolševismi vastu on eesti rahva ajalooline paratamatus, vaatamata sellele, et bolševism ajutiselt anglosakside liitlane on… Meie arvates on seda anglosaksidele kui auväärsele ja väärikale rahvale võimalik selgeks teha ja me arvame, nad suhtuksid meisse paremini, kui siis, kui me neilt ainult juhtnööre ja armu ootame” ning märkis hiljem, kui Saksa mobilisatsiooni toetamine kõne all oli, et mobilisatsiooni nurjumisel võinuks olla tõsised välispoliitilised tagajärjed, sest „venelased võivad kasutada nii propagandaliselt kui oma liitlaste juures mobi nurjumist sellega, et eesti rahvas ei taha enamlaste vastu võidelda. Mobi teostamine tähendaks aga omamoodi rahvahääletust enamlaste vastu. Liitlastele tulevad need momendid veenvalt ära seletada, eriti, et meie rahvas organiseerib end puhtakujuliselt enda kaitseks, kuna enamlaste siiatulek tähendaks meie maa ja rahva tegelikku kadu ja riikliku iseseisvuse küsimuse lõplikku hävitamist. Meie ei sõdi sakslaste eest, ainult sündmuste kokkusattumise tõttu peame sõdima koos sakslastega ja seda ka praeguses okupatsiooni olustikus. Meie sõdida ei taha, kuid kaitseks oleme kohustatud.” August Rei, kirglik natsivastane, kirjutas: „Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle.”

Niisiis tuleb arvata, et nii iseseisvuse taastamise kui ka tänase propagandasõja seisukohalt oli 1944. aasta vastupanu õige valik. Kui eestlased poleks Sinimägede lahingutes oma rahvusliku juhtkonna kutset järgides oma rahvast ja kodumaad kaitsnud, saaks Venemaa kasutada hoopis tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end ei kaitse, polegi õigust omariiklusele. Ning kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel eesti meeste isiklikust vaatepunktist, jättes nende kohuse oma maa ja rahva ees kõrvale, ka siis langeb valik Saksa mundri kasuks – paradoksaalselt olid eestlaste kaotused võitja, s.t Nõukogude väes suuremad kui kaotaja poolel.

Pöördugem veel anglofiili ja humanisti Ants Orase  mõtte poole, kes võib-olla pisut liialdades on väitnud: „Kaitsejõududes, mis olid allutatud Saksa sõjaväele, polnud ainustki meest, kes poleks haaranud relva, kui väikseimgi Inglise või Ameerika üksus – pataljon – või kas või paar langevarjurit – oleks saabunud me maale julgustamaks rahva ülestõusu.” Aga neid ei tulnud ja N Liidu vastu ei seisnud mit
te nemad, vaid Saksa sõjavägi. Meie vastupropaganda juhtideeks võikski olla osundamine, et lääneliitlased olid Eesti üksi jätnud. Ruutsoo mainib Erna retke silmas pidades, et ta ei kujuta ette, „mil viisil võiksid meie mitte-eestlased tunda uhkust missiooni üle, mis pidi aitama Venemaad orjastada, nagu soovis Hitler”. Esiteks ei olnud eestlaste võitluse eesmärgiks Venemaa orjastamine, vaid Eesti orjusest vabana hoidmine. Ja teiseks: kui mitte-eestlased ei taha, polegi neil vaja Erna retke üle uhkust tunda. Eestlastel on oma ja venelastel oma ajalugu. Ühine on õigus oma ajaloo üle uhkust tunda. Tõnismäe pronkssõduri kriis sai alguse nimetatud põhimõtte eiramisest, Eesti riigivõimu ründest eestlaste mineviku üht osa sümboliseeriva Lihula mälestussamba vastu.

Miks strateegiaid vaja on?

Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik ja järgib demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. Seega on Eesti valinud integratsiooni tee.

Eesti integratsioonistrateegia koostamise lähtealuseks on EV põhiseadus, mis ühelt poolt sõnastab Eesti riigi ülesandena eesti keele ja kultuuri kaitsmise ja teiselt poolt sätestab igaühe õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus. Integratsiooni planeerimisel lähtutakse põhiseadusest ning lisaks sellele ka Eesti riigi keskstrateegiatest, konkurentsivõime tõstmise, jätkusuutliku arengu ning julgeolekupoliitika alustest. Integratsioon on pidev ja ajas muutuv protsess ning integratsioonistrateegia ülesandeks on seada eesmärgid, töötada välja tegevuskava eesmärkide elluviimiseks ning koondada valdkondlike ministeeriumide integratsioonispetsiifiline tegevus.

Eestis on riikliku integratsioonipoliitika aluseks olnud valitsuse poolt heaks kiidetud seitsmeaastane riiklik programm „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”. See ei ole ainuke võimalus, kuidas oma integratsioonipoliitikat korraldada. Näiteks Soomes on vastu võetud integratsiooniseadus ning integratsiooniprogrammi kui sellist ei ole, on vaid regionaalsed integratsioonikavad. Eesti ei ole siiani seda teed läinud.

Uue integratsioonistrateegia väljatöötamisega tehti algust 2005. aasta lõpus ning „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2008–2013“ tööversioon, mis on praegu avaliku arutelu objektiks, valmis käesoleva aasta alguseks. Esialgselt oli planeeritud, et 2007. aastal keskendutakse ainult strateegiat toetava rakendusplaani väljatöötamisele. Aprillisündmused ajendasid aga üle vaatama ka varem koostatud strateegia sisu. Juunist alates on läbi viidud mitmeid täiendavaid uuringuid (nii avaliku arvamuse küsitlusi kui ka süvaintervjuusid) ning avaliku arutelu käigus on tehtud üle 200 muudatusettepaneku. Uuringute ja ka ühiskonna poolt esitatud täiendusettepanekute tulemusena jõudsime arusaamisele, et ei piisa vana strateegia väikestest muudatustest, vaid on vaja koostada uus strateegia.

Uue praegu koostatava strateegia ja selle rakendusplaani väljatöötamisega puutub eri tasanditel kokku umbes 100 inimest. See hõlmab ekspertkomisjoni, kes muudatuste sisseviimise heaks kiidab; strateegia koostamise ja rakendusplaani väljatöötamise toetamiseks moodustatud konsortsiumi, kuhu kuuluvad Praxis, Tartu ülikool, Hill ja Knowlton, Balti Uuringute Instituut ja Geomeedia; valdkondlike ministeeriumide ametnikest koosneva rakendusplaani töörühma. Nii laiapõhjalise kaasatusega poliitikavaldkondi on Eestis vähe või polegi.

Strateegia põhisuunad

Uue strateegia edukuse võtmeks pean küsimust, kas me suudame ületada Eesti ühiskonnas praegu esineva reserveeritud hoiaku ja umbusu integratsiooni kui sellise teostatavuse suhtes. Seda nii etniliste eestlaste kui ka muukeelse elanikkonna poolt vaadatuna. Kas ühiskonnas laiemalt usutakse, et sotsiaalmajanduslikud võimalused ning avalikus elus võrdväärse partnerina osalemise võimalused on Eestis võrdsed, sõltumata rahvuskuuluvusest.

Senine integratsioonipoliitika on valdaval määral keskendunud rahvusrühmadele tervikuna või siis kodakondsuseta isikutele, sotsiaalsetele riskirühmadele ja noortele. Arvestades aga kogu integratsiooniprotsessi mitmekesisust ning viimastel aastatel erineva etnilise päritoluga rahvastikurühmade seas välja kujunenud erisusi nende sotsiaalse staatuse ja lõimumisastme lõikes, on otstarbekas suurendada kogu integratsioonistrateegia diferentseeritust ning täpsemini määratleda sihtrühmad, pidades silmas erineva vanuse, kodakondsuse, haridusega, elukohaga, sotsiaalse ja ametialase positsiooniga rühmade vajadusi ning rolli. Näiteks on olulise tähtsusega kaasata strateegia elluviimisesse ka muukeelse elanikkonna lõimunum ja edukam osa, venekeelse avalikkuse silmis usaldusväärsed arvamusliidrid.

Senine integratsioonistrateegia oli oma tegevuses väga riigikeskne. Kuigi kohalikel omavalitsustel, sealjuures eriti Tallinna ja Ida-Virumaa linnadel, on oluline koht integratsiooniprotsessis, pole nad seni selles piisavalt osalenud. Me peame paremini välja tooma piirkondlikud erisused integratsiooni probleemides ja prioriteetides ning sellele vastavalt integratsioonistrateegia elluviimise „regionaliseerima”. Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et selline lähenemine annab paremaid tulemusi, kuna kohalik tasand on inimesele lähemal.

Identiteet, keel ja kodakondsus

Mina ei nimetaks Eestit mitte multikultuuriliseks, vaid mitmekultuuriliseks riigiks. On ju kolmandik Eesti elanikkonnast de facto eestlastest erineva kultuuritaustaga. Kaasaegses maailmas, kus toimub inimeste vaba liikumine, ei eksisteeri ka monokultuurseid ühiskondi. Seetõttu seisavad integratsiooniküsimustega silmitsi kõik demokraatlikud riigid, sealhulgas ka Eesti. Integratsiooniprotsessi eesmärgiks on tugeva ühise riigi-identiteediga, ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ja ühist eesti riigikeelt kasutava ühiskonna kujunemine. Selles näen olulist rolli haridussüsteemil, mis uue strateegia raames peaks toetama enam kodanikukasvatust ja riigiidentiteedi kujunemist.

Eesti keele õppel on endiselt tähtis roll ka uues programmis. Hea keeleoskus on eelduseks paremate haridus- ja karjäärivalikute tegemisel, ühiskonnaelus osalemisel ning ka ühise riigiidentiteedi kujunemisel. Täna sõltub muukeelse elanikkonna eesti keele oskus suuresti nende elukohast. Näiteks integratsiooni monitooringu andmete kohaselt ei suuda Narvas eesti keeles üldse suhelda 62%, Tallinnas vaid 16% elanikest. Mitmetest Eestis läbi viidud uuringutest on selgunud, et parem keeleoskus, sõltumata ümbritsevast keelekeskkonnast, saavutatakse, kui keelt kasutatakse ka õppekeelena ainetundides.

Seetõttu pean väga oluliseks, et Eesti riik panustaks senisest veelgi enam eesti keele õppesse koolides: soodustaks keelekümbluskoolide arengut, panustaks kvaliteetsete keeleõppematerjalide väljatöötamisse, investeeriks eesti keele õpetajate kvalifitseerituse ja motivatsiooni tõstmisesse ja motiveeriks õpetajate eesti keele oskuse tõstmist. Loomulikult ei saa piirduda ainult eesti keele õppega koolides, kuna keeleõppesihtrühmadeks on ka siin juba elavad muukeelsed vanema vanuserühma inimesed ning uusimmigrandid. Seetõttu on oluline laiendada eesti keele kvaliteetse õppimise võimalusi ka teistele sihtrühmadele.

Selle aasta 31. oktoobri  seisuga oli Eestis 118 191 määratlemata kodakondsusega isikut, s.o umbes 9% kogu elanikkonnast. Sageli arvatakse ekslikult, et kodakondsusetus Eestis kaob iseenesest. Tegelikkuses sünnib kodakondsuseta lapsi igal aastal juurde ning määratlemata kodakondsuseta inimeste seas on alla 30aastaseid üle 30 000. Isegi kui praegune naturalisatsioonitempo jätkub (s.o umbes 4000 uut kodanikku aastas), siis võtaks kodakondsusetuse kadumine vähemalt 30 aastat, ja seda eeldusel, et kodakondsuseta inimesi juurde ei sünni.

Riigile on kasuks, kui inimesed, kes siin elavad, tunnevad ennast ka selle riigi osana ning on määratlenud ennast selle riigi kodanikena. Seetõttu pean oluliseks selle teemaga tegeleda ning leida vahendeid, kuidas tõsta tänaste kodakondsuseta isikute motivatsiooni ja informeeritust, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust.

Kokkuvõtteks võib öelda, et integratsioonistrateegia eesmärgiks on luua tingimused, kus iga Eesti püsielanik, sõltumata oma etnilisest päritolust, tunneb ennast turvaliselt,
valdab riigikeelt, jagab Eesti Vabariigi põhiväärtusi ja saab ennast vabalt teostada, osaledes ühiskonna ja riigi majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises elus. Integratsioonistrateegia eesmärk on tugevdada demokraatlikku rahvusriiki – Eesti Vabariiki.

Võiks ju arvata, et nüüd, mil mitme huvigrupi nõudmine ja pea kõigi erakondade valimiseelne lubadus eelkõige idavirumaalastele – põlevkivikava riigikogus menetleda ja see vastu võtta – hakkab täituma, saavad lahendatud ka kõik põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seonduvad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. Paraku see nii ei ole.

Esiteks selle pärast, et kava ise, kas sõna-sõnalt vastavalt põlevkivi töörühma poolt ettepandule või pisut hambutumalt, nagu see ministeeriumide-vahelistes kooskõlastusringides tänaseks lahjendatud on, ei anna piisavat tõuget strateegilise hindamise tänase, kõigi poolt kritiseeritud olukorra muutmiseks põlevkivi kasutamisel. Põlevkivikava töögrupi liikmena, keskkonnamõju ekspertgrupi juhina ja kümnete riiklike arengukavade tegijana julgen arvata, et üksnes riikliku arengukava heakskiitmine probleeme ei lahenda. Loeb see, kas ja mil määral kava ellu rakendatakse, kui tihedalt on kavas püstitatud eesmärgid lõimitud teiste valdkondade arengueesmärkidega ning kui üksmeelselt peavad asjaga seotud huvigrupid eesmärkide täitmist vajalikuks.

Põlevkivikavas püstitatud eesmärkide ja nende saavutamiseks välja pakutud meetmete elluviimiseks võib nappida arusaamist põhjuste ja tagajärgede seostest, raha või poliitilist tahet. Ka võivad põlevkivikavas püstitatud eesmärke nullima hakata ja selles soovitule vastupidist mõju avaldama hakata riigi teistel eesmärkidel rakendatavad meetmed. Kuna põlevkivi arengukava puudutab vaid osa Eesti energia-, majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikast, on asjatu loota, et põlevkivikava vastuvõtmise ja ka kõigi seal toodud meetmete elluviimisega saavad lahendatud ka põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seotud probleemid. Kui ei uuendata 2006. aasta juuni algusest teostavad riigi energiapoliitikat ega rakendata radikaalseid meetmeid energiakasutuse efektiivsemaks muutmiseks (sh energiasäästuks) ja elektritootmise restruktureerimiseks, kui ei vähendata põlevkivi osakaalu energiabilansis ega sisestata põlevkivi kasutamisega kaudselt seotud kulusid senisest rohkem põlevkivi hinda, jäävad põlevkivi kasutamisega seotud probleemid lahenduseta ka pärast põlevkivikava elluviimist.

Teiseks selle pärast, et praegune valitsus ei suuda või ei taha tegelikult Eesti keskkonnahoiule suunatud ja avalikest huvist lähtuvaid eesmärke ellu viia. Nii näiteks on põlevkivikavas toodud põhieesmärk – vähendada põlevkivikasutuse negatiivset keskkonnamõju – vastuolus valitsuse mõne kuu taguse otsusega loobuda energiatootjate koormamisest süsinikdioksiidi heitmetasuga. Samasugune vastuolu on ka varem püstitatud pikaajaliste riiklike keskkonnahoiueesmärkide ning praeguse keskkonnaministri välja hõigatud, vaid väikesele seltskonnale kiiret kasu toovate projektide vahel. Hea näide on siinkohal kava laiendada ehitusmaterjalide kaevandamist Harjumaal ning rajada hirmkulukas ja küsitava vajadusega Saaremaa ja mandri püsiühendus. Seesugune näide on ka valitsuse soovimatus tagada riigi reostustõrjesuutlikkus ja käivitada selleks „saastaja maksab” printsiibist lähtuv õlifond. Selliseid näiteid riiklike, eri huvigruppidega läbi räägitud ja kompromisside tulemusena sündinud ning kas valitsuse või riigikogu poolt kinnitatud eesmärkide täitmatajätmisest või nende täitmisele vastutöötamisest on rohkemgi. Seda laadi tõmblemine kokkulepitud riiklike eesmärkide ja nende eesmärkideni jõudmiseks vajalike meetmete rakendamise osas on kinnituseks ka varem avalikkuse ees kõlanud väidetele, et eelkõige reformierakonna valitsus ja ministrid ei tööta mitte alati avalikes, vaid hoopis erahuvides. Mureks, et põlevkivikavas jääb põlevkivikasutuse piir määramata või et see piir ei saa mitte pandud 15 miljoni tonni juurde, nagu kirjas praeguse valitsuse programmis, annab põhjust rida viimasel poolaastal toimunud sündmusi.

Ohu märgiks, et põlevkivikasutamise mahu kasvatamisest kasu saavad huvigrupid tegutsevad mõjusalt, on asjaolu, et koalitsioonileppe läbirääkimistel roheliste poolt ette pandud ja kõigi osapoolte vahel kokku lepitud põlevkivikasutuse aastamahu 15 miljoni piir oli ainuke kokkulepitud punktidest, mille muutmist peaminister läbirääkimiste hilisemas faasis nõudis.

Ohu märgiks on asjaolu, et kooskõlastused ministeeriumide vahel on veninud ja et vaatamata kooskõlastusringil sotsiaal-, majandus- ja rahandusministeeriumi poolt inimeste tervise ja keskkonnahoiu ning energiakasutuse tõhustamise huvides esitatud nõuetele jätta põlevkivi kasutamise aastamahuks 15 miljonit tonni, on keskkonnaminister valitsusse viimas kava, milles kirjas aastakasutuse piirina 20 miljonit tonni ja mille tulemusena on lähiaastatel ette näha põlevkivikasutusega kaasnevate heitmekoguste pea 30%list kasvu.

Ohu märgiks, et põlevkivi kasutamise mahu kasvatamisest kasu saavad huvigrupid tegutsevad mõjusalt, on asjaolu, et riigikogu keskkonnakomisjoni algatatud konsultatsioonide käigus on selginenud erakondade seisukohad põlevkivi kasutamise osas ja vaatamata valimiseelsetele lubadustele põlevkivi kasutamist oluliselt piirata ja selle keskkonnamõju vähendada, on kolm erakonda asunud seisukohale, et põlevkivi kasutamist peab tänase mahuga võrreldes märgatavalt kasvatama. Nii on riigikogu reformierakonna, keskerakonna ja rahvaliidu fraktsioon asunud seisukohale, et põlevkivi tuleb kaevandada rohkem kui täna ja kui koalitsioonileppes sätestatud. Vaid roheliste, IRLi ning sotsiaaldemokraatide fraktsioon on jäänud idavirumaalaste huve kaitsva ja laiemalt Eesti jätkusuutlikkust tagava taseme – 15 miljoni tonni põlevkivi kasutamise aastamahu juurde.

Eeltoodud faktid annavad alust arvata, et põlevkivisõja põhilahingud on alles ees. Kodanikel, kes kannavad südames muret Eesti tuleviku pärast, soovivad pöörata riigi majandust tõhusamatele rööbastele ja hoolivad nii Virumaa keskkonna kui inimeste heaolust, on põhjust oma valitud esindajatelt riigikogus küsida, kuidas avalikud huvid põlevkivikava menetlemisel riigikogus kaitstud saavad. Veel parem, kui valija oma esindajale riigikogus oma seisukoha põlevkivi aastakasutuse mahu lubatava taseme kohta kirja või meili teel teada annaks.