Artur Lind

Muide, esmalt üksainus osutus, kuidas alghariduse puudujäägi lüngad võõras ainevallas võivad ka tõsise uurija viia täiesti vääratele järeldustele. Nimelt on Vadim Belobrovtsev oma pronksiöö analüüsis leidnud, et meeleavaldajate hüüded „Rossija! Rossija!” olnud meeleheitekarjed, mitte aga armastusavaldus Venemaa vastu. Uurija nähtavasti ei ole informeeritud, et juba ammu kõlab „Rossija! Rossija!” tema kaasmaalaste suust kõikidel maailma staadionidel ning et seda sorti meeleheidet väljendatakse kindlasti ka kõigil Pekingi võistlusareenidel.

Ent asja juurde.

Alustuseks võime lähtuda tõsiasjast, et kunstirahvas ühelt ning spordirahvas teiselt poolt on ühed mängijad kõik, võiks isegi öelda, et lausa verevennad.

Mis imet siis, kui üksteisele öeldes vennaarmu ei tunta. Eks ole ju inimesel siin elus kaks põhimuret: oma kasu ja teiste moraal. Ehk inimkeeli: au, kuulsus, raha ja rahva armastus. Kõike seda on ühe meelest ikka teisel rohkem, ja vastupidi. Vaene vend ja rikas vend.

Rahva armastusega on lühikeses ajaperioodis asi klaar: tuled olümpiavõitjaks, oled nii vaeste kui rikaste, nii kodanike kui mittekodanike meelest aasta inimene. Millal on selline tunnustus osaks langenud kirjanikule?

Auga on asi haralisem. Sportlane elab ränga sunni all, tal tuleb ööd-päevad käia lausa mööda nööri. Uhab ta hullu kombel maanteel, reklaamib humalajooki või on muidu ülbe, kukuvad ta aktsiad armutult. Ehkki ta töötulemused sellest ju ei sõltu! Nagu ei sõltu ju ka kunstnikul. Aga temalt ei oodata ega nõutagi midagi, vaata et loetletud kaasusi lausa ei eeldata. Mõõdud teised.

Või karmim näide. Nolk sõidab kolm inimest surnuks – ning kohus mõistab talle näpuga viibutamise kõrval  ü h e k s  aastaks autojuhtimiskeelu. Samas teeb mõni autosportlane veidi sohki – ning alaliit mõistab talle  k o l m e­-aastase võistluskeelu. Järeldus surub end ise peale: spordis on sohk kaugelt hullem värk kui mujal eluvõtmine.

Kuulsust, no seda pole tõenäoliselt kummalgi poolel kunagi parasjagu. Sportlane on täna tipus ja homme unustatud. Kes teaks täna Kerest, Antsonit, Taltsi? Aga tuleb leppida.

Teiselt poolt kirjeldab lehemees, kuidas ta sõidab kohtuma Tartu parima ja tuntuima kirjaniku M.K-ga. Paanikas helistad sõpradele: jumal hoidku, kas tõesti on korraga meie seast lahkunud nii Kaplinski kui Runnel! „Noo, kust sa seda võtad?” imestavad sõbrad. Kust, eks ikka kvaliteetajakirjandusest… Mõtled seejärel veidi ja leiad, et ei tea sa Vändrast kedagi peale Aveli.

Lõpuks raha. No seda jagatakse sportlastele küll üleliia, leiab kultuurirahvas. Riik laduda olümpiakulla eest välja 1,6 miljonit! Jah, selle peale on tõesti raske midagi kosta. Kui ehk seda, et vaat kui tore, riik on rikkamaks saanud, veel 2000. aastal ei saanud kullavõitja riigilt punast pennigi. Nüüd aga oleks igaühel rõõmu rohkem kui rubla eest. Ehk täpsemalt: kroon kakskümmend per capita, imikud kaasa arvatud.

Kokkuvõttes saab öelda, et spordimees – pardon, mitte iga spordimees, ainult parimatest parim – saab kõik selle, mida rooste rikub, kätte ühekorraga või ka kahe-kolmega. Pärast mida on ta sunnitud sukelduma elumere lainetesse, kus enam ei koteerita ihurammu, vaid mõistust. Millist muret kultuuriheerostel ei ole, nemad saavad oma tasu, mis kujul tahes, kätte küll jupphaaval, kuid seda kindlamini ning enamasti viimse päevani välja.

Kes meist ei tunneks vaimustavat sententsi: kui mõistust jagati, olid sportlased trennis. Võrdselt ilusat vastulauset ühegi sportlase pea välja ei mõtle. Nii ei jäägi neil hädaga üle muud, kui laenata kõigi kirjanike isalt, vanalt Homeroselt, kes ta on postuleerinud: „Sest mehel kuulsust ju muud pole nii kõrget maailmas, kui mis ta on käe rammu ja jalgade jooksuga võitnud”. Eks ole, pole põrmugi paha, ainult et miskipärast ei ole läinud käibesse.

Aga isegi öeldut kõrvale jättes on kõige kurja juur muidugi võrreldavuses, mõõdetavuses. Spordis käibib mõõt, kunstis maitse. Spordis mõõdetakse absoluuti, kunstis maitstakse erisusi. Pruugib spordiski hakata maitse põhjal mekutama, on kohe jama lahti. Võimlemises või iluuisutamises enam muud polegi kui protestid ja vastuprotestid.

Mõõdetavusel on muidugi plusse ja miinuseid. Sportlasel, kes jääb kettas Kanterile kümne meetriga alla, on raskevõitu pidada end maailma parimaks, õigupoolest võimatu. Kunstniku, kirjaniku, muusiku puhul pole see põrmugi kindel. Kui ikka seda kuulutavad ka kõik sõbrad. Kui on hoolega järgitud moetrendi. Kui kvaliteedimärgi lööb ajastu lõppautoriteet, press. Pole siis enam midagi häbeneda, tagasihoidlikku mängida!

Kokkuvõttes. Sportlasele toob mõõdetavus kaasa üleelamisi ja mõõtmistulemus pea alati stressi, mida on võimatu vältida. Kunstnikul tasub aga alati end ise mõõta, siis saab ka tulemus õige ja hingekosutav.

Ja kui lõpuks küsitakse, kuidas peaksime kaasa elama Pekingi olümpiamängudele, saab vastus olla ainult üks: muidugi täpselt samuti nagu 28 aasta tagustele Moskvas. Ei tohi reeta oma noorusaegade ideaale!

Ja ceterum censeo: ärgem unustagem kõrvale panemast 1.20 EEKi.

 

 

 

Kindlasti mõjutab see konflikt suhtumist Venemaasse. Usun, et nii mõnegi kolleegi usk Venemaa muutumisse sai tõsise hoobi ja suhtumine on nüüd realistlikum. Vaevalt võtab keegi tõsiselt Venemaa retoorikat oma kodanike kaitsmise kohta, seda enam, et järjest tuleb informatsiooni, kuidas kaukaaslasi Venemaal taga kiusatakse. Sallimatus ja vägivald nende vastu sai selle sõjaga vaid hoogu juurde.

Mis puudutab aga Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid, siis usun, et sel suvel said nad toetajaid juurde. Mul õnnestus organiseerida väike Euroopa parlamendi delegatsioon maailmakongressile Hantõ-Mansiiskis. Ja see avaldas muljet. Oma silm on ikka kuningas. Vaatamata suurejoonelisele pokazuhha’le, jagasid nad asja sisu üsna kiiresti ära.

Omaette küsimus on rahaga. Parlamendi ettepanekul see eelarvesse täiendavalt pandi, aga ega me seda ju ise kasutada-käsutada ei saa. Edasi tegeleb sellega juba Euroopa komisjon ja seal jahvatavad veskikivid väga aeglaselt. Eks oma rolli on mänginud ka teatud ametnike pelg Venemaa suhtumise ees või õigemini oskamatus Venega suhelda. Juunikuisel kohtumisel sai kokku lepitud, et see raha hakkab liikuma Euroopa nõukogu kaudu, mille liige on ka Venemaa ja kus on selliste projektidega rohkem kogemusi. Kokku lepiti seegi, et pool rahast läheb projektidele konkursi korras. Sellel kohtumisel selgitasin, et me ei alusta ju tühjalt kohalt. Kolmel ELi liikmesriigil on pikaajalised kogemused selles valdkonnas ning see tuleks kindlasti ära kasutada. Leppisime komisjoni ametnikega kokku, et prioriteedid on keel ja haridus.

Aga ega ma eriti optimistlik pole, sest Vene-Gruusia konflikt annab kindlasti tugeva tagasilöögi koostööle kõikides valdkondades.

 

 

 

Mingil moel väljendub emakeele võõrus selle kõneleja suhtes pidevas kirjakeele ja kõnekeele vahelises pinges, mille jätkumisele võib sattuda ka pärast lapsepõlve. Sõltub muidugi inimesest, kuid igas keelekasutuses toimub rohkem või vähem asju, mis kirjakeele seisukohast on ekslikud või väärad. Mõned kõnekeelsed vead on rohkem levinud kui teised. Väga tihti kasutatakse näiteks suulises kõnepruugis sõna „õigesti” asemel „õieti”, millel õieti on identne tähendus sõnaga „õigupoolest”. Kuid erinevusi kirjakeele ja selle kasutamise vahel võibki pidada osaks protsessist, mida parema puudusel võiks nimetada „suupärastamiseks”. Selline ilming on võrreldav liiklusega, kus on võimalik pidevalt reegleid pisut rikkuda, kuid põhilisi neist – näiteks fakti, et vastassuunavööndis sõitmisega kaugele ei jõua – ei maksa liiga palju või ülepea mitte trotsida. Kirjakeele muutmine suupärasemaks praktikas, teisisõnu igapäevases keelekasutuses paistab samasuguse protsessina: kirjakeele teljestik, selgroog on ka kõneledes või kirja kirjutades paigas, kuid sellesse sekkub hulganisti kõrvalekaldeid (pause, parasiitsõnu, kirjavigu, lühendamisi, venitamisi jms), mis ometi ei takista arusaamist. Tõsi, ka keeleliikluses esineb kihutajaid ja punase tule peale vilistajaid, aga keele kui terviku toimimise kulgu ja loogikat see ei sega.

Sellegipoolest õpib inimene oma emakeelt ka pärast kooli, pärast käändkondade ja käänete pähetuupimist ja unustamist. Ta keelekasutus muutub pidevalt ja muudab selle keelekasutuse piires pisut ka kirjakeelt, mis tähendab, et ei eksisteeri kaht identset keelekasutust. Ometi on kirjakeele võim kaheldamatu ja vääramatu, allutades kõik keelekasutajad ettekujutusele keele ja sedakaudu mõistmise ühtsusest. Mis siis rääkida veel võõrkeeltest, kus igaühes eksisteerivad omad seosed, millest moodustub oma labürint; igal võõrkeelsel sõnal on me emakeelse sõnaga võrreldes reeglina teine kõla, tähendusväli, loogika ja teised seosed ja siirded.

 

b.

Kas võõrkeel on võõras keel? Muidugi mitte. Ükski keel pole võõras. Loomulikult toimivad keeled erinevalt (mõnes keeles on rohkem käändeid, mõnes keeles ei pruugi isikulistel asesõnadel olla sugu, mõnes keeles on säilinud rohkem onomatopoeetikat jne), kuid igas keeles püüavad keelekasutajad jõuda ühe ja sama asjani: arusaamiseni. Arusaamiseni iseendast ja maailmast – olgu see maailm siis kõiksus või ühiskond või mõlemat – ning seostest iseenda ja maailma vahel. Muidugi, võib küsida, kui kaugele see arusaamine ulatub, täpsemalt – kui kaugele võimaldab sel ulatuda keel. Kui lähtuda seisukohast, mille kohaselt meie keele piirid määravad ära meie maailma piirid, siis tuleb arvestada ka eeldusega, et keel jääb alati maailmast ahtamaks, tema territoorium väiksemaks. Suuremat osa asju pole lihtsalt võimalik eraldi sõna või mõistega tähistada. Lõviosa Eestis kasvavaid mände tähistatakse sõnaga „mänd”, kuigi on ilmselge, et Eestist ei leia kaht identset mändi, ning selleks, et iga Eestis kasvava männi kordumatust keelele tuua, oleks vaja igale männile oma sõna, kas või pärisnime. See on muidugi absurd, sellise sõnavaraga keelt aju ei mahutaks. Niisiis jääb maailma kihilisus ja rikkus alati keelele täielikult haaramatuks.

Võib aga vastu väita, et see ei tähenda, et pole mõtet proovida või püüda – püüda olemasoleva sõnavaraga tuua maailm keelele, seisatada maailma kihilisus ja rikkus kas või korrakski keeles ja keelel. Eks ka / just seetõttu eksisteerib keele ehk kõige võimsam kasutusvahend, millel nimeks ilukirjandus.  Poeetiline keelekasutus kujutab endast üht – või peamist – moodust viia keel ja maailm hetkeks tasakaalu, sulandada need kokku, muuta keel anumaks, millesse maailma mahlad voolavad ja ehk üle ääregi ajama hakkavad. Võib öelda, et kirjanduse näol on tegu lausa keele tuumaga, kus pidevalt proovitakse keelele tuua inimliku olemise kesksemaid koostisosi – sealhulgas ka keelt ennast. See ehk ühendab kõiki keeli, milles kirjandust luuakse – ning on põhjuseks sellele, et kui eksisteerib keel, siis eksisteerib selle keskel ka kirjandus, olgu see siis suuline või kirjalik.

Seega tähendab võõrkeele tõlkimine alati inimolemisele omaste asjade vahendamist ühest keeleruumist teise. Tõsi, mitte ainult, tõlkimise teeb keerukaks selle kihilisus. Tõlgitakse ju sõnu, lauseid, aga ka tähendusi, seoseid ja vaimset ruumi sõnade ja lausete taga, kohal, vahel ning tõlgitava terviku sisulist tuuma tähendus(t)e ja seoste, teose tinginud vaimse ruumi keskel. Tõsi, mõnikord – või pisut tihemini – ei saa mõned tõlkijad hakkama juba sõnade tasandil – võib sattuda üha kummalisemate apsakate peale, kus näiteks mõni fraseologism on tõlgitud sõnasõnaliselt. Mida arvaksite, kui loeksite näiteks väljendi „vesi ahjus” ingliskeelses versioonis „water in the oven”? Õnneks ei ole ma sellist asja kohanud. Sellegipoolest võib öelda, et kõige keskel on sisu, tõlgitava teose olemuslik sõnum, kuid oskamatu tõlge võib sõnumi lausa läbipaistvaks lahjendada.

Tõlkimise hetkel, keelte kokkusaamisel praktikas saavad ka kokku võõrkeel nii võõra kui ka oma keelena. Võõral keelel on omad fraseologismid, sõnadel omad tähendusväljad, kuid sõnum nende sõnade taga on õnneks universaalne. Kirjandus on paraku seda laadi loominguline praktika, milles pole võimalik universaalsete mõtete, tunnete ja seoste vahetu kohalejõudmine, nagu näiteks muusikas, kus partituur ning selle sõnad ja laused (noodid, meloodiad ja harmooniad) ei vaja tõlkimist. Kuid ometi on see universaalsus olemas ning ootab ja vajab pidevalt taasava(sta)mist. See viib mõttele, et võib-olla just kirjandus tagab selle, et keeled – ja eelkõige nende keelte kasutajad – ei pea jääma võhivõõrasteks.

 

 

“Benn on üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid saksa luuletajaid, selles pole viimastel aastakümnetel mitte keegi kahelnud. Tema looming sünnib igapäevasest tööst: ta oli arst,” on Gottfried Benni kohta lausunud üks tuntumaid kaasaegseid kirjanduskriitikuid Marcel Reich-Ranicki. Tema ütluses on nii lugupidamist ja tunnustust kui ka kahtlusi ja kõhklusi, sest Gottfried Benni näol on tõepoolest tegu suure luuletajaga, kellesse on aga eri aegadel suhtutud vägagi erinevalt. Pole just saladus, et ta andis selleks ka ise piisavalt põhjust. Nagu kuivalt märgitakse Eesti Nõukogude Entsüklopeedias, lõi 1886. aastal sündinud Benn “arstikogemusest lähtudes sisendusjõulisi luuletusi inimese agooniast ja kannatustest”, oli “ekspressionistliku luule rajajaid”, kes taotles hiljem tunnustust natsionaalsotsialistlikult võimult, “ent sattus peagi põlu alla”.

Tõepoolest oli Gottfried Benn (1886 – 1956) enam-vähem ainuke nimekas Saksa literaat, kes asus avalikult toetama natsionaalsotsialiste ning pidi seda hiljem ka mitmel korral kahetsema. Hitleri režiim tõrjus tema kui dekadentlikuks peetud autori üsna pea ise kõrvale ning rakendas tema suhtes 1938. aastast avaldamiskeeldu. Kergendust ei toonud ka Teise maailmasõja lõpp: Saksamaad okupeerinud liitlasväed kehtestasid Bennile ise kolm aastat kestnud avaldamiskeelu, sest nende jaoks oli Benn natsionaalsotsialistide kaasajooksik. Ka pidi Gottfried Benn pärast rehabiliteerimist 1948. aastal kuulma kuni oma surmani 1956. aastal taas ja taas etteheiteid koostöö pärast totalitaristliku riigiga.

See kõik ei kahanda aga Benni annet ega tähtsust. Tema loomingu kohta magistritöö kirjutanud Ivar Ivask näiteks on lausa osutanud ajakirjale Der Spiegel, kelle sõnutsi kuulus Bennile koht saksakeelse kirjanduse troonil. Ka Franfurter Allgemeine Zeitungis on viimase luuletusi nimetatud “kauneimateks ja sügavaimateks, mida on saksa keeles kirjutatud”. Ise on Benn oma loomingu kohta aga hoopiski öelnud, et see on midagi “kõrvalhüpete jaoks”, andes justkui mõista, et tema luule pole ühelt poolt mõeldud igaühele, ent andes endale ka aru oma kuulumisest kõrvalvoolu – kui nii saab öelda juba elavana klassikuks kuulutatud autori kohta…

Võib-olla just tahe vältida klassiku kahtlast kuulsust oli see, mis ajas teda teadlikult otsima luules seda, mis mitte kuidagi ei sobiks mainstream’i. Algust tegi ta sellega juba noorena, mil tema poeesia oli tugevalt mõjutatud töökeskkonnast: alasti toorusega kirjeldab noor Benn Esimese maailmasõja eelse ja aegse sõjaväearsti igapäeva. Tema esimene, 1912. aastal avaldatud luulekogu kannab pealkirja ““Morg” ja teisi luuletusi” (“Morgue und andere Gedichte”), Esimese maailmasõja ajal ilmunud novellikogu pealkiri on aga “Ajud” (“Gehirne”, 1916) ning aasta hiljem avaldatud luulekogumik on pealkirjastatud kui “Liha” (“Fleisch”, 1917). Benni ekspressiivne luule sisaldab Baudelaire’igi ületavalt võikaid pilte ja kirjeldusi. “Seda valitsevad haiguse, allakäigu ja lagunemise visioonid, tihti torkab silma meditsiinilise terminoloogia kasutamine,” lausub Reich-Ranicki konkreetselt, kuid heidab kõrvale lihtsana tunduva hinnangu Bennile kui nihilistile: “Ent nende žestide taga peitis end – eelkõige meloodilistes, lõpetatud vormiga luuletustes – igatsus armastuse järele.”

Hiljem muutusid Gottfried Benni otsingud ühiskondlikumaks, assotsieerudes lõdvalt konservatiivse revolutsiooni nime all tuntuks saanud ideelis-poliitilise vooluga, ta võttis ka neil teemadel sõna. Nii kirjutas kogu oma luuletajakarjääri vältel Berliinis naha- ja suguhaiguste arstina praktiseerinud Benn 1935. aastal Julius Evola natsionaalsotsialistlikul Saksamaal küll mitte keelatud, aga kritiseeritud  tähtteose “Mäss moodsa maailma vastu” (“Rivolta contro il mondo moderno”, 1934) kohta ülistava arvustuse. Selline ettevaatamatus kahtlemata kiirendas Benni hukkamõistu Kolmanda Riigi poolt. Juba samal aastal, pettunud teda hetkeks vaimustanud natsionaalsotsialismis, otsustas Gottfried Benn teda tabanud rünnakute mõjul avalikust elust tagasi tõmbuda ja hakata Wehrmacht’i sõjaväearstiks, öeldes, et see on “emigratsiooni aristokraatlik vorm”.

Nõnda kuulub Gottfried Benn ühte ritta nende konservatiivse revolutsiooni ja üleüldse intelligentsi esindajatega, kes otsustasid veendunud patriootidena küll jääda kodumaale, kuid ei näinud kasvavas ideoloogilises surutises siiski võimalust natsionaalsotsialistliku korraga kaasa minna ja valisid siseemigratsiooni. Lisaks Bennile tõmbusid nimekatest autoritest avalikust elust vita contemplativa’sse Ernst Jünger, Ernst von Salomon, Tallinnas sündinud Werner Bergengruen ja ka Erich Kästner.

Põlu alla langemisest saadik oli Benn hõivatud vaid arstitöö ning kirjutamisega; muu hulgas püüdis ta toona avaldamisväljavaadeteta sahtlisse kirjutatud esseedes ja artiklites analüüsida natsionaalsotsialismi olemust ja iseenda sellega seotud käitumist. Benni käitumises ei maksa aga näha katset teha olnut olematuks. Nii andis ta pärast sõda mõista, et ei kavatse oma tegevust ei kritiseerida ega ka õigustada, vaid jätab hinnangud teiste teha, lausudes: “Minu kohta võite te kirjutada, et olin Dachau komandant või et harrastan suguelu toakärbestega, minult ei saa te mingit vastust.”

Samas ei tähenda sellised, täielikku sõltumatust kuulutanud seisukohad ka seda, nagu oleks Benn täielikult pööranud selja maailmale. Ta oli juba Weimari vabariigi ajal, veelgi enam aga 1948. aastast peale tuntud raadiohääl. 1950ndatel, Lääne-Saksa kultuuriraadio tippajal, esines ta pidevalt eetris, lugedes ette luuletusi ja kuuldemänge või arutledes üldkultuurilistel teemadel. Tõsi – debattidest otse eetris hoidis Benn kõrvale, sest ei pidanud end piisavalt tugevaks väitlejaks. Vähemasti oli see põhjenduseks, mille ta andis Theodor Adornole, kellega ühte stuudiosse teda esinema kutsuti. “Te olete ohtlik ja dialektiliselt minust üle… Ma peaksin seega meeletult palju töötama, et olla vestluseks Teiega võrdsel tasemel, ja seetõttu pole mul raadiokeskusteluks tuju,” kirjutas Benn Adornole novembris 1955 ning olemata jäi debatt, mis oleks võinud kujuneda 1950ndate aastate Lääne-Saksamaa kultuurielu üheks tähtsündmuseks – vasakintellektuaalide ühe liidri ning omal moel XIX sajandi elitaarset kultuuritunnetust kandnud poeedi ja mõtleja väitlus.

 

2X NETIFOTO

 

Enesekindlusega Bennil tegelikult probleeme polnud. Ning päris põhjendamatu see ka ei olnud. Lõppude lõpuks sai lisaks tuntusele raadiohäälena Bennile kui kirjanikule 1950. aastatel – vaid vähe aega enne surma – üleüldse osaks enneolematult suur tähelepanu, mis tipnes 1951. aastal esimese pärast sõda välja antud, hiljem ülimainekaks kujunenud Georg Büchneri auhinna (Georg-Büchner-Preis) saamisega. Nimetatud auhinna laureaatide hulka kuuluvad sellised saksakeelse kirjanduse suurkujud nagu Günter Grass, Elias Canetti, Golo Mann, Heinrich Böll ja Friedrich Dürrenmatt.

Benn pidas end lihtsalt kirjasõnas tugevamaks kui suulises eneseväljenduses ega kohkunud sulge kasutades tagasi ka kõige teravamate rünnakute eest. Nii näiteks söandas ta teise elava klassiku Ernst Jüngeri kohta kord lausuda: “Pehme, ülbe, tähtsust täis ja stiilitu. Keeleliselt ebakindel, iseloomult ebaoluline.” Iseloomude ja stiilide erinevusest tulenevale ebasümpaatiale vaatamata olid Benn ja Jünger aga aastaid kestnud kirjavahetuses, mis eelmisel aastal kirjastuse Klett-Cotta poolt ka trükivalgust nägi… Peamiselt räägivad kaks kirjanikku loomulikult kirjandusest, Jüngeri kaugetesse maadesse viinud reisidelt Bennile saadetud postkaartidest õhkub ka teatavat irooniat – reisis ju Jünger pea kõikjale, Benn aga ei lahkunud oma Berliini kesklinnas asunud korterist peaaegu mitte kunagi…

Sealsamas korter
is Gottfried Benn suri ning Berliini on kirjanik ka maetud. Tema lahkumisega pole huvi Benni loomingu vastu vaibunud ning kirjastused on ikka ja jälle andnud välja tema luuletusi, esseesid, artikleid ja kirjavahetust nii üksikteoste kui kogumikena. 2006. aastal ilmus 11 tundi tema raadios kõneldud materjali. Samuti anti juubeliaasta puhul välja nii Gottfried Benni kogutud proosa ja autobiograafilised artiklid kui ka kogutud luuletused.

Tema teoseid on tõlgitud kõigisse suurematesse Euroopa keeltesse, eesti keelde seni vaid pudemeid. Peaks aga rohkem, sest Benn on tõepoolest autor, kelle puhul pole mõtet rääkida isegi mitte renessansist, sest Marcel Reich-Ranicki sõnutsi saab “luuletaja renessanss toimuda vaid juhul, kui ta on vajunud unustusse või on vähemasti tugevalt alahinnatud. Benni kohta ei kehti see kindlasti mitte.”

 

Kasutatud materjalid:

Gottfried Benn, Prosa und Autobiographie. Fischer, Frankfurt 2006.

Gottfried Benn, Das Hörwerk 1928 – 1956. 2001 Versand, 2004.

Ivar Ivask, Heimito von Doderer. – Tähtede tähendust tunda. Ilmamaa, Tartu 2003, lk 430 – 451.

Stephan Krass, Benn-Radio. Der Dichter geht auf Sendung. – Neue Züricher Zeitung 11. III 2006.

Marcel Reich-Ranicki, Die Aktualität Benns, der Einfluß Steins und die Gabe des Schreibens. – Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung 30. X 2005.

Frank Schirrmacher, Jünger und Benn. Wir müssen über Mescalin reden. – Frankfurter Allgemine Zeitung 15. III 2006.

Haljand Udam, Julius Evola ja traditsiooni mõiste. – Orienditeekond. Tartu 2001, lk 381 – 401.

 

Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium toimetaja

 

Intervjuu Briti kultuuriteooretiku ja kirjandusteadlase Susannah Radstone’iga

 

SUSANNAH RADSTONE on kultuuriteoreetik ja kirjandusteadlane, East Londoni ülikooli lektor.

Tema uurimisteemad on kultuuriteooria, eeskätt mälu ja psühhoanalüüs ning kaasaegne kirjandus

ja film. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi mäluteemalisi konverentse ja seminare,

kuulub ajakirja The Journal of Memory Studies toimetuskolleegiumi. Viimastel aastatel

on ilmunud mitmeid mälu-teemalisi artikleid, samuti on ta mitmete temaatiliste artiklikogumike

toimetaja: “The Politics of Memory: Contested Pasts” (2006), “Memory, History, Nation:

Contested Pasts” (2005), “Memory Cultures: Memory, Subjectivity and Recognition” (2005),

“Regimes of Memory” (

 

 

Elav huvi konverentsi “Memory from Transdisciplinary Perspectives” vastu oli korraldajatele üllatus. Teie korraldasite 1999. aastal rahvusvahelise interdistsiplinaarse konverentsi “Frontiers of Memory”, samuti on teid kutsutud esinema mitmetele eri riikides toimunud mäluteemalistele konverentsidele. Kuidas selgitaksite mälu kui uurimisteema jätkuvat populaarsust humanitaar- ja sotsiaalteadustes viimastel aastatel?

See on väga mahukas küsimus, kuna mäluteema praegune populaarsus on saanud alguse eri allikatest ja probleemidest. Üksainus seletus poleks siin kindlasti piisav. Mälu kui uurimisteema köitvus on minu arvates saanud alguse sellest, et see hoiab koos tervet hulka tänapäeval pakilisi probleeme, vaidlusteemasid ja ettekirjutusi.

Esiteks, mäluteema lubab välja tuua sisemise ja välise suhted. Viimastel kümnenditel, eeskätt 1960ndatel ja 1970ndatel, tundus, et sellesse toob selgust psühhoanalüüs, lisades sügavust ideoloogiateooriatele, millega ei andnud seletada seda, kuidas omandatakse peale surutud mõtte- ja uskumuste viise, kuidas need muutuvad isiksuse osaks. Psühhoanalüüs tegeles selle teoreetilise tühimikuga, näidates, kuidas ideoloogiad seotakse subjektiivsusega psüühiliste protsesside, sealhulgas ihade ja fantaasiate kaudu. Pöördumine mälu poole võimaldab meil omakorda mõista, kuidas minevikku on läbi elatud. Kui me oleme aktsepteerinud, et väliseid sündmusi mitte ainult ei registreerita mälus, siis võivad mälu-uuringud heita valgust protsessidele, mille kaudu minevikku integreeritakse ja vahendatakse.

Teiseks, mäluteema populaarsust võib seostada representeerimist käsitletavate post­­­­-struk­turalistlike, postmodernistlike ja de­konst­ruktivistlike teooriate arenguga. Neis esile kerkinud refleksionismi kriitika on viinud humanitaarteadused teatavasse kriisi küsimuses, mis puudutab “sündmuste” ja representatsioonide suhet. Selle kriisi juured ei peitu muidugi mitte ainult teoreetilistes debattides, vaid ajaloos endas. Alates väljakutsest, mille esitas holokaust representatsiooniteooriatele, on mälu-uuringud olnud kannustatud vajadusest tunnistada tänapäeva katastroofide toimumisjärgset, pärastist elu – ja selle tunnistamiseks oli vaja representatsiooniteooriate ümbermõtestamist. Mäluteema võimaldab selle kriisiga tegeleda, aga see ei tähenda muidugi tagasipöördumist naiivsete representatsiooniteooriate juurde. Vastupidi, mälu-uuringud (oma eri vormides ja väljundites) pöörduvad representatsioonide ja mäletatud mineviku vahelise suhte uurimise poole.

Lõpuks, keskendudes kohalikule, personaalsele ja marginaalsele, pakuvad mälu-uuringud vastukaalu ametlikule ajaloole. See on  väljakutse, mis on vastu võetud erinevates poliitilistes kontekstides – tähtsusetud pole siin tohutud muudatused Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu territooriumil. Kuigi mälu uurimine rõhutab mälestuste tähenduslikkust, siis selle tähenduslikkuse analüüs, küsimus mälu tähendustest jääb siiski avatuks.

 

Palun rääkige, kuidas te hakkasite tegelema mälu-uuringutega.

Minu isiklikul teel mälu uurimiseni on olnud mitu lähtepunkti. Esiteks – mul on väga halb mälu! See on ilmselt üks ajend, miks hakkasin selle teema vastu huvi tundma. Teiseks, mu teoreetilised huvid on olnud seotud psühhoanalüüsiga, mis tähendab, et ma olen kogu aeg püüdnud mõista psüühe ja maailma keerulisi suhteid. Kolmandaks, mu esimene uurimisprojekt doktoritööd kirjutades oli naised ja kirjanduslikud pihtimused, mis tekitas minus omakorda sügavama huvi autobiograafia kui žanri vastu. Pärast doktoritöö valmimist hakkasin mõistma, et nõue pihtida, millel on olnud nii pikk ajalugu ja mis oli nii domineeriv 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel, on seotud kohustusega mäletada. Nii hakkasingi kirjutama mäletamise kultuurist.

 

Kuidas kommenteerite praegust mälu-uuringute distsiplinaarsete piiride hägustumist, seda, et konverentsid kultuurimälu, sotsiaalse mälu, trauma jms teemadel toovad kokku väga erineva taustaga uurijaid?

Kõige suurem muutus on mälu-uuringute institutsionaliseerumine. Minu meelest ei ole see üheselt tervitatav. Kuigi inter- ja transdistsiplinaarsed uurimused võivad olla tohutult innovatiivsed ja produktiivsed, kipub teadustöö tohutu kiirusega arenenud mälu-uuringutes kalduma uurimuste suunas, mille puuduseks on mõistete küllaltki vormikohased rakendused, selle asemel et mõisted kriitiliselt läbi töötataks.

Mäluteema köitvus ei piirdu siiski vaid akadeemiaga. Võib-olla üldistan liigselt, väites, et elame mälu ajastul.  Aga me peame olema valvsad selle suhtes, mis on poliitiliselt ja teoreetiliselt kaalul, kui me mäluprotsesse liig kriitikavabalt võtame.

 

Kuidas on agency (individuaalne teotsemine, osalus, tegevuslikkus) kui mõiste ja uurimisobjekt esindatud viimase aja mälu-uuringutes?

Viimase aja mälu-uuringutes on agency mõiste esindatud tihti vastuoluliselt. Mainin siinkohal vaid kahte võimalust. Esiteks on traumakesksuse tõttu tänapäeva mälu-uuringutes kiputud rõhutama subjekti aktiivsuse (agency) puudumist. Humanitaarias nii mõjukas traumateoorias on katastroofilise olemusega sündmusi mõistetud subjekti ülevõtvatena, seda veel enne, kui nood saavad end kuidagi kaitsta sündmuse mõju eest. Tunnistuse-teooriad aga keskenduvad tunnistaja olemise dialoogilistele võimalustele tänu ootamatu sündmuse hilisemale mäletamisele. Aga siin näib tunnistaja või analüüsija agency olevat see, millele antakse teoreetiline eelisõigus.

Vastupidiselt neile lähenemistele on mulle isiklikult muljet avaldanud need ajaloolise mälu uurijad, kes pööravad tähelepanu vahendamise protsessidele, heites nii valgust viisidele, kuidas mälu tehakse. Itaalia ajaloolased Luisa Passerini ja Alessandro Portelli on mõlemad panustanud sellisesse lähenemisse, näidates, kuidas mälestused (olgu siis ajalooliselt korrektsed või mitte) on loodud kultuuriliste ja narratiivsete allikate poolt ning on tänapäeva personaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste vajaduste tarbeks ümber kohandatud.  Selliste protsesside nimetamine individuaalseteks tähendaks kultuuri, mälu ja kogemuse vaheliste suhete vääritimõistmist.

 

Kas transdistsiplinaarsust võib nimetada mälu-uurimise positiivseks tulevikuprogrammiks? Milliseid riske te siin näete?

Transdistsiplinaarsus tõotab pakkuda uusi kontakte senini diskreetsena püsinud vald­-­kondade vahel. Mälu-uuringutes võib trans­distsiplinaarsus kutsuda ellu uurimisprojekte, kus näiteks psühholoogia on ühenda­tud maastikumälu uurimisega. Aga need trans­distsiplinaarsed lõikumised ja viljastamised saavad teoks ennekõike tänu “rändmõistetele” (travelling concepts) nagu Mieke Bal neid on nimetanud. Minu arvates peitub siin risk unustada distsiplinaarsed metodoloogiad, mille abil saab jälgida ja piiritleda protsesside spetsiifilisust. Kui mõisted võetakse omaks liiga rutakalt, siis võib juhtuda, et loobutakse pingsamast tähelepanust oma uurimisobjekti suhtes.

&nbsp
;

Viimastel aastatel olete koostanud ja toimetanud terve rea silmapaistvaid raamatuid mälu teemadel kogu “Mälukultuur: mälu, subjektiivsus ja märkamine” (“Memory Cultures: Memory, Subjectivity, And Recognition”) 2005, “Mälurežiimid” (“Regimes of Memory”) 2003, “Vaidlustatud minevik: mälupoliitika” (“Contested Pasts: The Politics of Memory”) 2003. Mis on praeguse mälu-uurimise tugevus ja nõrkus (metodoloogiline, temaatiline jm)?

Parimal juhul kombineeritakse mälu-uuringutes teravdatud tähelepanu oma uurimisobjekti vastu hoolikalt läbi mõeldud üldisemate suhetega objektide, kultuuridomeenide ja ajaloo vahel. Halvimal juhul minnakse lihtsalt trendikate mälu-uuringutega kaasa, kuigi tegelikud huvid on hoopis kuskil mujal. “Mälu” on küll paindlik mõiste, aga seda ei tohi venitada liiga laiaks!

 

Maurice Halbwachs on nimetanud kirjandust mälu cadre médial’iks, kirjeldades oma jalutuskäiku Londonis, mis meenutas talle Dickensi romaane, mida ta lapsena oli lugenud. Ilukirjandus on mänginud olulist rolli ka eestlaste rahvusliku mälu konstrueerimisel. Eriti oluline oli see Nõukogude okupatsiooni ajal, kui kirjandus võttis üle rahvusliku historiograafia funktsioonid. Kuidas kommenteerite mälu ja kirjanduse suhteid tänapäeval?

Praegu on mälu ja kirjanduse suhe eriti ilmne ja tugev. Üks valdkond, mis mind isiklikult väga huvitab, on kirjanduslik-ajalooline kujutlusvõime. Ma pean siin silmas romaani võimet äratada ja mäletada rahvuslikku minevikku viisidel, mis haaravad lugeja leina, andestamise ja läbimõtlemise  protsessidesse. Tartus räägin oma ettekandes kahest romaanist, mis tõmbavad lugeja eriti jõuliselt kaasa. W. G. Sebaldi “Austerlitz” räägib fiktsionaalsele tegelasele meenuvatest mälestustest ajast, mil Kindertransport lahutas ta oma kodust ja perekonnast. Kate Grenville’i “Salajane jõgi” (“The Secret River”) on fiktsionaalne lugu asunikust vangi kogemustest Austraalias. Sellised romaanid provotseerivad küsima ka rahvusliku kirjanduse positsiooni järele globaalses maailmas ning lugeja (readerly) reaktsioonide ja kirjanduslike mälestuste rahvuskultuurilise spetsiifika kohta. Sääraste romaanide kõrval koguvad ka kirjanduslikud memuaarid taas populaarsust. Fiktsionaalsuse ja mälu piiride hägustumine uues memuaaris tekitab praegu palju poleemikat, ning küsib ühtlasi soovide kohta, mis panevad meid memuaare kirjutama ja lugema.

 

Kahekümnenda sajandi teisel poolel kerkis esile mäletamise kultuuri ja individuaalse tunnistuse problemaatika. Näiteks pärast seda, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, muutusid mõned autobiograafilised tunnistused teatud traumaatiliste ajalooliste sündmuste kohta legitiimsemaks ja seeläbi õigemaks kui teised. See tekitas paradoksi, kuna minevikust, mis peaks muutuma demokraatlikumaks, sai hoopis uue mälupoliitika võitlustander. Mida arvate trauma-uuringutest mälupoliitika osana ja selle seostest autobiograafiliste tunnistustega?

Traumauuringud ja uus mälupoliitika on hetkel vahest valdkonna kõige pakilisem teema. Kuid traumauuringud ja tunnistuste pealtnägemine tekitavad ka küsimusi. Kõigepealt võivad väärkohtlemine ja piinamine tekitada kuulajates ja lugejates tugevaid tundeid, mis võib teha küsimuste esitamise raskeks, kui mitte võimatuks. Seal, kus akadeemiliste vaidluste ja debattide tavapärane noavõitlus pidurdub, on võimalik ka demokraatliku diskussiooni teatud sorti vähenemine. Mälupoliitika ei käi alati käsikäes demokraatia kõrgemate printsiipidega – või teisiti öeldes võivad tunnistused ja mälupoliitika olla seotud uue identiteedipoliitika tekkimisega ja uue kaasa- ja väljaarvamise režiimiga.

 

On väidetud, et viis, kuidas mälu tänapäeva lääne ühiskonnas kasutatakse, erineb radikaalselt sellest, kuidas seda tehti minevikus.  Suured erinevused ilmnevad juba siis, kui võrrelda XX sajandi perioode. Kõige olulisemat rolli mängivad siinkohal ehk uued meediatehnoloogiad. Seesmist mälu täiendatakse aina enam väliste mäludega ja väidetakse, et piirid mineviku ja oleviku vahel on purunenud. Milles seisneb uute tehnoloogiate mõju kollektiivsele mäletamisele ja unustamisele?

Minu arvates on uute tehnoloogiate mõju ulatuse osa mälule liialdatud. Varauusaegne mälupalee – mnemooniline tehnika, mille abil jäeti meelde pikki loendeid ja narratiive, sidudes need imaginaarses “palees” asuvate asjade ja tubadega, oli “mälutehnoloogia”. Mälu on alati vahendatud. Samuti olen ma skeptiline nende mäluproteeside teooriate suhtes, mis on pannud ette ootamatute sündmuste edastamise uute tehnoloogiate abil. Filmi või ükskõik missugust muud tüüpi ekraani vaatamine ei ole samaväärne mingis kindlas paigas mingil kindlal ajal kohalolemisega. Kuid mingis paigas mingil ajal kohalolemine ei tee mälust vahetut ja mittevahendatut. Võib-olla me arvame alati, et meie oma ajastu on enneolematu uudsuse ajastu. Kuid vaid tagantjärele – vaid mälu abil – saab selgeks nende mäluga seotud innovatsioonide kogu ulatus.