Eesti Rahva Muuseumisis on avatud Aet Ollisaare näitus “Ootan sind koju. Aet Ollisaare vaibad”. A-sissepääsu lähedal olev näitus on külastamiseks prii sissepääsuga.
“Olen mitmes töös kasutanud lapsepõlvekodu katuse puust detaile, mis on näinud päikest ja vihma ligi saja aasta vältel, või joonistanud üles hetked kohtadest, kus ma pole kunagi käinud. Või ikkagi olen käinud, aga ei mäleta enam? Nii on sündinud ka näitusel eksponeeritud tööde kavandid – teel ühest olekust teise, unes ja ilmsi, mõtte ja unustuse vahel. Kujutluspildid rännakutelt ja isiklikest mälestustest saavad kududes tuttavaks ja omaseks ning teevad ootamise kergemaks. Ootan sind koju” ütleb Aet Ollisaar näituse saateks.
Aet Ollisaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti eriala 1991. aastal. Ta on pikaaegne Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna juhataja ja professor. Alates 1993. aastast kuulub Ollisaar Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ning on alates 2020. aastast Eesti Tekstiilikunstnike Liidu juhataja. Aet Ollisaar on pälvinud aasta tekstiilikunstniku tiitli 2007, samuti ETeKLi tunnustuse pikaajalise töö eest noortega 2010. aastal. Samuti kuulub ta Põhjamaade tekstiilikunstnike ühendusse Nordic Textile Art. Paljud näitusel eksponeeritud vaibad on valminud Tartus Aparaaditehases paiknevas ateljees Stuudio 100.
Näituse kujundaja on Madis Liplap ja teoste valmimist on toetanud Eesti Kultuurikapital. Näitus on avatud kuni 15. maini 2022.
Tallinna vanalinnas tegutsev Eesti tarbekunsti- ja graafikagalerii “Kunstiaken” esitleb graafik Kelli Valgu uut väljapanekut TORMIJÄRGNE RAHU.
Kelli Valgu sõnul on meri meie ümber ja meie sees justkui igavesti kulgev elu, kord märatsev raju, kord peegelsile ehavalguse värvides. „Kes kord on pääsenud mäsleva tormi, raju käest, see oskab hinnata hämarushetke võlu, õrna meretuule kontserti, õhtust valgust kohtumispaigas,“ teab Kelli Valk. „Teekond läbi elu kulgeb kõigi nelja tuule vallas. Jääb see, mida ei saa kaaluda ega mõõta, mida tuli ei põleta ega rooste riku. Jääb elamuste ja tunnete poolest rikkam elu.“
Kelli Valk (sündinud 1952) lõpetas 1978. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal, on alates 1992. aastast Eesti Vabagraafikute Ühenduse ning Eesti Kunstnike Liidu liige. Pikemalt lugege siit: http://www.kunstiaken.ee/?kelli-valk,47
Eesti Vabagraafikute Ühendus on premeerinud Kelli Valku aunimetusega „Aasta graafik 2012“, sellele lisanduvad rahvusvahelised tunnustused – Kelli Valk on oma töid esitlenud paljudel rahvusvahelistel näitustel maailma eri paigus.
Kunstiakna näituseaknal on „Tormijärgne rahu“ tema kaheksas väljapanek tosina aasta jooksul. Näitus on avatud 13. maini 2022.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid. Samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat.
Kelli Valgu tööd
Vene 20, 10123 Tallinn
www.kunstiaken.ee
www.facebook.com/Kunstiaken
Galerii avatud esmaspäeval, neljapäeval, reedel ja laupäeval kell 12-18.
Näitus aknal avatud ööpäevaringi.
Lahemaast inspireeritud tekstiilsed herbaariumid, reisisoovist tiivustatud kaardid ning aegadeülesed tantsivad skulptuurid
Esna Galerii tähistab kolmanda tegutsemisaasta täitumist Natalia Velchinskaya tikitud taimeportreede ja stiliseeritud maakaartide näitusega “Olemise ilu”.
Näitus koosneb 32 tikitud taimeportreest, marmoreeritud paberil kujutatud fantaasiamaastikest ning kolmest tekstiilskulptuurist. Näituse ühe kuraatori Lilian Bristoli sõnul hakkas Velchinskaya stiliseeritud maakaarte looma just pandeemia ajal, et kustutada oma reisikirge.
Kunstniku sõnul sai kõik alguse ammusest soovist teha ise marmorpaberit. “Hakkasin katsetama ja mul õnnestuski läbi proovida nii Itaalia kui ka Jaapani marmorpaberi tehnoloogiad. Jaapani suminagashi tehnika osutus niivõrd sarnaseks geograafiliste kaartide loomisega, et see hakkas tasapisi peaaegu kustutama mu reisikirge,” selgitab Velchinskaya fantaasiakaartide loomise tagamaid.
Kaartide kõrval hakkas ta tikkima tekstiilherbaariume. “Lahemaal veedetud lapsepõlvesuvedest pärit lemmiktaimede portreede tikkimine võttis aega ja sidus mõtteid.” Mõtted ei puudutanud aga mitte ainult kangavalikut, nende värvimisviise, tehnoloogiaid, mustreid ja kujundusi, vaid kunstniku lemmikkohti ja sõpru Võsus ja Käsmus, Svetciemsis, Straupes ja Berzciemsis (Lätis).
“Taimeportreede tikkimine on kui reisimine lapsepõlevmaailma. Ma armastasin lapsena ja armastan nüüdki jälgida taimede aeglast küpsemist. Näha mustikate ja pohlade pisikesi õisi, uurida kõiki sõnajalalehtede küpsemise etappe ja jälgida erinevate, sageli silmapaistmatute taimede suveteed.”
Lilian Bristoli sõnul on Velchinskaya tikitud taime-, aga ka putukaportreed, mida samuti mitmel pildil võib näha, uskumatult tõetruud ja jalustrabavad.
“Nendes on nii palju tähelepanelikkust ja armastust taimede olemuse vastu. Kuna ka minu töö on seotud tikkimisega, siis oskan hinnata seda aega ja pühendumist, mis nendesse portreedesse on sisse voolanud. Need on kui kummardus aeglustumisele ja pühendumisele.”
Näituse “Olemise ilu” kuraatorid on Lilian Bristol ja Tatiana Mohrjakova.
Näitus jääb avatuks 29. maini. Esna Galerii on avatud pühapäeviti kell 12-15.
Dicta vero non sint accusamus rerum dicta. Et qui praesentium minima. Voluptatem ratione ab est et. Eius quae harum architecto eligendi mollitia dolor.
Officia incidunt quo molestiae asperiores incidunt est. Ratione voluptatem eaque nisi voluptatem. Animi assumenda labore dolor suscipit et. Provident a quis vel labore.
Minus qui mollitia molestiae. Vel rem laudantium fuga consequuntur dolorum dolorem ut et. Sit quia quia deserunt voluptate et.Aliquid voluptatem eius quas labore voluptatibus suscipit quod. Laborum amet voluptate laboriosam. Sed molestiae sed officiis dicta nisi. Ut sed ab quia facilis. Est architecto aut odio magnam asperiores consequuntur. Perspiciatis voluptas aliquam ullam qui ullam rem voluptatum. Et non sunt praesentium eveniet. Veniam beatae est veniam animi dolorem necessitatibus omnis. Nemo nesciunt eligendi tenetur est eum tenetur. Fugit aperiam modi quam aut. Perspiciatis maiores id ab. Consequatur natus illo et et possimus autem quia. Est voluptas optio quia quis. Possimus quo velit deleniti. Facilis eos laudantium ipsa beatae. Velit aut iste omnis.
Karoliina Kase näitus loomade väärkohtlemisest suurtes tootmisfarmides
Alates 15. aprillist on Fotomuuseumi projektiruumis avatud Karoliina Kase näitus loomade väärkohtlemisest suurtes tootmisfarmides.
Fotomuuseumi projektiruumis on avatud Austraalias resideeruva eesti fotokunstniku Karoliina Kase näitus “Kõikidele pullvasikatele siin maailmas”, mis käsitleb olulist teemat, kuidas koheldakse suurfarmides loomi. Fotograaf toob päevavalgele valusad fotod ja paneb mõtlema meie tarbimisharjumustele.
aastal Eestist Austraaliasse kolides tuli Karoliina Kasel viisa pikendamiseks töötada 88 päeva spetsiifilises sektoris – piimafarmis. Selleks ajaks oli ta eetilistel põhjustel juba lahti öelnud liha tarbimisest ja uskus, et piima tootmine pole võrreldav liha tootmisega. Kuid selgus, et ta polnud eesootavaks valmis.
Kase: “Kolme kuu jooksul farmis töötades sain aru, et loomade väärkohtlemine on piimatööstuse paratamatu osa. Emaseid loomi tiinestatakse pea iga-aasta, et lehmad võimalikult palju piima toodaksid. Kuna vasikatele mõeldud piim kogutakse inimeste jaoks, siis vastsündinud loomad võetakse emade juurest ära vahetult pärast sündi. Lehmvasikad kasvatatakse üles piima tootmiseks. Kuna pullvasikad on piimatööstusele tarbetud, siis enamik neist saadetakse tapamajja kahenädalaselt. Kuigi lehmad võivad elada kahekümneaastaseks, siis piimatööstuses hukatakse enamik loomi kuueaastaselt. Minu kogemused sel töökohal ei piirdunud piimafarmi tavapraktikaga. Nägin loomade hooletusse jätmist ja tahtlikku väärkohtlemist – haigete veiste mitteravimist ja loomadele füüsiliselt haigettegemist.”
Kuigi fotograafi esmane reaktsioon pärast esimest tööpäeva oli farmist lahkuda, otsustas ta jääda, et dokumenteerida sealset olukorda. Kuraator Annika Haas: “Karoliina Kase toob näitusel välja suurfarmide varjatud pahupoole, millest tavainimesel pole aimugi. Tema fotod on visuaalselt mõjusad ja esteetilised, kuid nende sisu põrkab selle esteetikaga nõnda, et vaataja saab silmade vahele tugeva emotsionaalse otsetabamuse. Kuigi kunstniku loodud seeria põhifookus on loomadel, lahkab Kase keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikke probleeme üldisemalt, pannes publiku mõtlema oma tarbimisharjumustele.”
Karoliina Kase on sündinud Eestis, kuid tema õpingud on viinud teda Costa Ricasse ja Ameerika Ühendriikidesse. 2015. aastal lõpetas ta Browni ülikooli visuaalsete kunstide bakalaureuse kraadiga. Pärast õpinguid on ta osalenud isiku- ja grupinäitustel nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Tema fotosid on rahvusvaheliselt avaldatud ja auhinnatud. Hetkel elab ja töötab fotograaf Austraalias. Tema varasem looming käsitleb psühholoogilist narratiivi, kombineerides isiklikke kogemusi ja fantaasiat. Viimastel aastatel on Kase keskendunud tsivilisatsioonile – inimeste suhetele teiste liikide ja keskkonnaga.
13. aprillil avaneb EKKMi hooaeg Diana Tamane esimese isikunäitusega Tallinnas
Kolmapäeval, 13. aprillil kell 18.00 avaneb Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis läti-eesti kunstniku Diana Tamane esimene isikunäitus Tallinnas „Puudutuse tüpoloogia” (avatud kuni 5.06), kuraator on Peeter Talvistu.
Avamise päeval 13. aprillil kell 17.00 toimub näitusel tuur kuraatori ja kunstnikuga. 27. aprillil kell 18.00 viib kuraator Martin Germann läbi ingliskeelse vestluse kunstnikuga.
Diana Tamane isikunäitus „Puudutuse tüpoloogia”toimib kokkuvõttena kunstniku suguvõsa naistega tegelevatele teostele, mis kaasavad koos kunstnikuga kolme varasema põlvkonna esiemad. Kuigi kesksed teosed on nelja (ja hiljem kolme) naise reaalsed portreed, vaadeldakse neid kõiki ka eraldi nende personaalsete lugude ja jagatud saatuse kaudu, millest moodustub ühe perekonna koondportree.
Tamane on Lätis sündinud, kuid Eestis hariduse saanud ning siin elav ja töötav kunstnik. Tema teosed räägivad sageli väga isiklikel teemadel ning põhinevad kunstniku enda perekonnalool, kuid samas on nende sisu üldinimlik ja tänu jagatud ajaloole kõigile ära tuntav. Tulenevalt erialasest huvist, vaatleb kunstnik portreteeritavaid eelkõige läbi fotomeediumi, kasutades teostes sageli nende endi loodud materjali. Näitus „Puudutuse tüpoloogia” moodustab EKKMi kolmel korrusel vaikse mõtiskluse, mille käigus tõstetakse esile kolme kunstnikule olulise naise seesmine tugevus ja nende koht Tamane elus.
Diana Tamane (s 1986 Riias) elab ning töötab Tartus ja Riias. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (BA), LUCA Kunstikooli Bürsselis (MA) ning HISKi postakadeemilisi residentuuriprogrammi Gentis. Peamiselt kasutab ta fotograafiat, kuid teostes sisalduvad ka videod, helid, tekst ja leidobjektid. Peale Eesti on tema isikunäitused toimunud Belgias, Hiinas, Lätis, Prantsusmaal ja Saksamaal. 2020. aastal avaldas kirjastus APE Tamane esimese raamatu „Flower Smuggler”, mis võitis Recontres d’Arles raamatuauhinna ning oli nomineeritud Paris-Photo Aperture Foundation’i fotoraamatu auhinnale.
Peeter Talvistu (s 1983) on kunstiajaloolane ja kuraator. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ning töötanud alates 2010. aastast erinevatel ametikohtadel Tartu Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstnike Liidus, olles praegu viimase esimees. 2015. aastal kureeris ta Diana Tamane isikunäituse Tartu Kunstimajas.
Näitusel toimuvad tuurid eesti, vene, inglise ja ukraina keeles. Tuuril osalemiseks palun registreerige end siin. Osalemine tuuril ja sissepääs EKKMi näitusele on tasuta!
Urmas Lüüsi kogemuslik lavastus-installatsioon “Ülerahvastatud üksindus”
Urmas Lüüsi kogemuslik lavastus-installatsioon “Ülerahvastatud üksindus” Sõltumatu Tantsu Laval seab esemed ja ruumi koreograafi rolli
Täna avatakse Sõltumatu Tantsu Laval Tallinnas kunstnik Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon “Ülerahvastatud üksindus”. Lüüsi installatiivne, kogemuslik keskkond paigutub etenduskunsti ja visuaalkunsti vahealale ning objektid hakkavad provotseerima vaatajas tekkivaid seoseid. 30-minutilised külastusseansid toimuvad Sõltumatu Tantsu Laval 12.–14. ja 18.–20. aprillil vahemikus kell 17:00–22:00. Ruumis saab korraga viibida ainult kuni 5 külastajat.
Urmas Lüüsi “Ülerahvastatud üksindus” on lugu, milles üks hetk on tardunud lavastuses installatsioonina vaatamiseks. Lüüs näeb end dramaturgi või luuletajana, kes sõnade kasutamise asemel loob mõisteid, seoseid, vorme, ideedevõrke ja seisundeid visuaalsete füüsiliste objektidega. Lavastusliku installatsiooni loomise protsess on tõukunud vestlustest eakate inimestega, kelle elukogemused moodustavad dramaturgilise alusteksti. Lüüs mõtiskleb, kuidas avaldub inimese kohalolu temast maha jäänud esemetes ja kuidas materiaalne kultuur meid vormib.
“Kõigis oma viimastes loometöödes küsin üht suurt pealisküsimust: kuidas loob inimene asju ja asjad inimest? Üksindus on kaasaja kõige jõhkramaid pandeemiaid, aga kui üksi me üldse olla saame, kui kõigis me asjades varitseb eelkirjeldatud inimlik kohalolu? Esemetes peituv performatiivne potentsiaal suunas mind teatri poole, eriti tantsu ja kaasaegsete etenduskunstidesse, kus eseme vaikiv kohalolu on füüsiliselt kõige intensiivsem. Seetõttu tundus just Sõltumatu Tantsu Lava oma konteksti ja eelhäälestatusega olema õige etendusruum,” kommenteerib kunstnik-lavastaja.
Urmas Lüüs (s. 1987) on kunstnik ja disainer, kes tegutseb visuaalse kunsti ja etenduskunstide piiride vahel. Oma loomingus seob ta meediumiüleseks tervikuks video, keha, performance’i, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuuri, sõna ja heli. Ta on omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal bakalaureuse- ja magistrikraadi. Urmas Lüüs juhendab tudengeid Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas ja Göteborgi Ülikooli metalliosakonnas. Varasemalt on ta õpetanud ka Rietveldi Akadeemias Hollandis, Hiina Kunstiakadeemias, Silpakorni Ülikoolis Tais ja Hiko Mizuno Kolledžis Jaapanis. Samuti kirjutab ta kunsti, disaini, teatri ja kaasaegse käsitöö teemadel erinevatele kultuuriväljaannetele.
Installatsioon-lavastuse esitamist Eestis toetab Eesti Kultuurkapital.
“Ülerahvastatud üksinduse” külastusseansid toimuvad 12.–14., 18.–20. aprillil 2022. a. kell 17:00–22:00 Sõltumatu Tantsu Laval. Lavastusliku installatsiooni ühe külastusseansi pikkus on 30 minutit. Ruumis saab korraga viibida kuni 5 külastajat.
aprillil kell 18:00 toimub lavastajaga vestlus, mida modereerib Kärt Kelder.
Sõltumatu Tantsu Lava (STL) on teater ja kaasaegse tantsukunsti platvorm Telliskivi loomelinnakus. STL keskendub liikumise ja kehaga tegelevate lavastuste väljatoomisele, mis kasutavad nüüdisetenduskunstile omast väljenduslaadi. Lisaks etendustele toimuvad STL-is töötoad, loomingulised residentuurid, loengud, korraldatakse nüüdistantsu uute tulijate platvormi PREMIERE ning kunstnike vaba kohtumisplatvormi — ürituste sarja Greenfield. STL on võtnud selge positsiooni Eesti nüüdistantsu arendaja ja valdkondliku eestkõnelejana.
Esimeste soojemate kevadilmade saabudes tärkab eestlase hinges vastupandamatu kutse minna õue, grüünesse! Müürilehe aprillinumber andis sellele ihale järgi. Tutvustame kolahoovide kontseptsiooni, külastame koos Alexei Gordini kaameraga varemeid ning mõtiskleme ühes Tauri Tuvikesega, kuidas jalakäija taas au sisse tõsta.
Numbri fookusintervjuus vestleb Sanna Kartau loomaökoloog Tuul Sepaga rohevõrgustike toimimisest aga ka sõja evolutsioonibioloogilistest algetest. Karina Vabson kirjutab rohegentrifikatsioonist, Hannes Aava mõistlikumast haljastuspoliitikast, Marta-Liisa Talvet helirännakutest ja Andra Teede 90ndate hoovilapsepõlvest. Heleri Luuga paneb kokku sandi manifesti, Kärt Kelder aga järelehüüde kioskikultuurile.
Sanna Kartau analüüsib, millised olid esimese sõjakuu õppetunnid kolmandale sektorile. Martin Noorkõiv selgitab, mida sanktsioonidega on võimalik saavutada ning mida mitte. Aet Annist aga vaatleb huumori rolli kriiside kontekstis. Põhjalikumalt teeme tutvust ka roheliste uue esinaise Johanna Maria Tõuguga.
Kultuuriosas käib Maia Tammjärv esmalt külas väikestel raamatupoodidel ja seejärel ka Tartu linnakirjanikul Paavo Matsinil, et viimase loometegevuselt saladuseloori kergitada. Arvustamisele tulevad lavastus “Woke ja vihane” ning Paavo Matsini “Lenini valss”.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Sel nädalal tähistab Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon esimest ümmargust sünnipäeva. Tõlkijate ühistest ettevõtmistest kümne aasta jooksul, aga ka raamatute eestindamisest ja maailmas toimuvast kõneleb sektsiooni esimees Ilona Martson.
Ilona Martson: „Miks mõned teosed saavad rahvusvaheliselt menukaks, mõned mitte? Igal raamatul on oma saatus nagu inimeselgi.“
Saabusid äsja Bolognast lastekirjandusele pühendatud raamatumessilt. Palun jaga muljeid.
Bologna lasteraamatumess on pandeemia tõttu kaks korda ära jäänud, viimati toimus see 2019.aastal. Hea tunne on, et kõik hakkab oma rööbastesse tagasi loksuma. Nii Itaalias kui ka üle maailma on ilmunud palju uusi lasteraamatuid– oli huvitav vaadata, mis on jäänud vanadest sõelale ja kes on uued tulijad.
Väga tore oli täheldada, et eesti illustraatoritel on põhitähtsates valdkondades käsi sees. Kõigepealt avati Viive Noore eestvedamisel ühes Bologna vanalinna galeriis Eesti-Läti-Leedu libahundi-illustratsioonide näitus „Jookseb koos huntidega“. Lisaks pääsesid Marja-Liisa Platsi illustratsioonid Triinu Laane raamatule „Luukere Juhani juhtumised“ suurele Bologna raamatumessi illustraatorite näitusele, kuhu saadetakse tuhandeid töid. Esimest korda valisid messikorraldajad välja sada head lasteraamatut üle maailma, nende seas oli Elina Sildre ja Indrek Kofi „Kuhu lapsed said?“. Joonas Sildre koomiks Arvo Pärdist nomineeriti koomiksite kategoorias samuti. Üldse oli messil sedapuhku palju koomikseid, see valdkond kasvab kogu aeg.
Ukraina stend oli kahjuks tühi. See asus kohe Eesti stendi kõrval ja sinna oli suurelt kirjutatud „Stand with Ukraine“. Küll aga üritasid paljud messile tulnud kirjastused üle maailma teha eriväljapaneku nende keeles avaldatud ukraina raamatutest – selle võrra oli Ukraina kindlasti rohkem fookuses kui messi peakülaline, üks Araabia Ühendemiraadi riike. Vene stendi Bolognas ei olnud, sest see öeldi neile ära.
Oled võtnud ukraina kirjanduse vahendamise oma südameasjaks. Oled asunud seda hoogsalt tõlkima, kutsunud teisigi seda tegema ning jagad kirjastustele soovitusi. Mis on su soovitus lugejale? Otse ukraina keelest on ju tõlgitud vähe.
Sellega ei ole väga lihtne. Aastaid on olnud huvi väga väike ja nüüd äkki küsitakse, mida saaks teha. Romaane niimoodi nipsust ei tõlgita. Kindlasti ühel hetkel need tulevad. Praegu otsivad kirjastajad palavikuliselt tõlkijaid, kes võiksid ukraina keelest tõlkida.
Kui palju meil neid on ja kas nad kuuluvad tõlkijate sektsiooni?
Tõlkijate sektsioonis ei ole kedagi. Aga minu teada Eda Ahi oskab ukraina keelt, samuti muidugi Riina Roasto, kes on vahendanud Serhi Žadani „Depeche Mode’i“. Pean silmas neid tõlkijaid, kes kõnelevad eesti keelt emakeelena. Kindlasti leiaks mõne ukrainlase, kes on eesti keele ära õppinud, aga kas sellest piisab ilukirjanduse tõlkimiseks eesti keelde? Olen jätkuvalt seda usku, et kõige lihtsam on ilukirjandust tõlkida oma emakeelde, mitte vastupidi– emakeelest mõnesse teise keelde.
Ma ei ole ukraina kirjanduse spetsialist ega eestkõneleja. Olen sellesse rolli juhuslikult sattunud. Tegin siiski, mis suutsin: tõlkisin Veronika Einbergi abiga ära Larõssa Denõssenko „Maia ja sõbrad“. See on lasteraamat väga erinevatesse perekondadesse kuuluvatest lastest. Tegu on kirjastuse Koolibri heategevusprojektiga, raamatu kogu müügitulu läheb Ukraina kultuurikeskusele.
Ukrainakeelne Tähekese erinumber tuleb ka, see on eeskätt tasuta jagamiseks Eestisse tulnud pagulaste lastele.
Olen kuulnud skeptilist arvamust, et huvi ukraina kirjanduse vastu võib sõja lõppedes raugeda. Kuidas huvi säilitada? Ukraina kirjandus väärib tähelepanu ka ilma kriisita.
Kui ainult oleks nii, et see jõle sõda mööda saaks! Kui eestlaste leige huvi ukraina kirjanduse vastu oleks hind, mis selle õuduse lõpetamise eest maksta tuleb, siis– no jumala eest! Kahjuks ei ole need asjad nii lihtsad. Eks vaatame, mida elu toob.
Kui palju vahendatakse eesti kirjandust ukraina keelde?
Täpselt sama vähe kui ukraina kirjandust eesti keelde. Ukraina keeles on 2019.aastal ilmunud Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“. Muidugi on tõlgitud luulet: näiteks Katja Novak Doris Kareva tekste. Ukraina luulest on eesti keeles olemas Ljubov Jakõmtšuki „Donbassi aprikoosid“, mille on tõlkinud Mathura.
Samuti on Ukrainas ilmunud eesti lastekirjandust– aasta eest Irena Pavljuki tõlkes Ilmar Tomuski raamat „Hundi sõbrad“. Vahetult enne sõja puhkemist nägi Kiievis ilmavalgust „Natuke napakad lood“ Piret Raualt, taas Katja Novaki tõlkes.
Kirjastus Tänapäev avaldab selle raamatu nüüd ka Eestis, et siia tulnud ukraina lapsed seda lugeda saaksid. Sama sihiga andis ka Epp Petrone välja raamatu „Meie Eesti“ tõlke ukraina keelde. See valmis nagu mitmed Epu projektid– kiirelt, lööktöö korras, antud juhul siis vabatahtlike tõlkijate abiga. Aga sellist raamatut on tõesti Eestisse sattunud ukraina lastele väga tarvis, et meie kultuuri sisse elada.
Missuguste keelte tõlkijaid EKLi tõlkijate sektsioon koondab? Kui hästi on esindatud nn väikesed kirjandused?
Üldiselt tõlgitakse suurtest keeltest – inglise, prantsuse, saksa, hispaania, itaalia, vene. Lisaks muidugi nn Skandinaavia sektsioon– soome, rootsi, norra, taani, islandi keel. Aga on ka tõlkijaid ungari, tšehhi, poola, jaapani, portugali, oksitaani, vanakreeka, ladina ja heebrea keelest.
Eks kõik sõltu palju inimesest, kes võtab ühe või teise kirjanduse endale südameasjaks, nagu Hendrik Lindepuul on poola kirjandus. Või Mati Sirklil saksa kirjandus. Või Piret Saluril soome kirjandus. Või Anu Saluäärel rootsi kirjandus. Ukraina kirjanduse puhul oli omal ajal selliseks vahendajaks Harald Rajamets. Aga kahjuks on väikeses kultuuris nii, et kui teise väikese kirjanduse tõlkija siitilmast lahkub, siis lahkuvad koos temaga ka tema teadmised selle maa kirjandusest, mida ta vahendab.
Kui palju on tõlkijate sektsioonis liikmeid ja kuidas liikmeks saadakse?
Liikmeid on umbes sadakond. Liitumiseks tuleb esitada avaldus, vaja on kaht soovituskirja ja CVd. Sarnane protseduur toimib ka kirjanike liidus. Kuid meie üritustele on oodatud kõik tõlkijad vaatamata sellele, kas nad on tõlkijate sektsiooni liikmed või mitte.
Vennaskonda kuulumine tagab info jagamise. Samuti on liikmetele tähtsad seminarid, kus me räägime tõlkespetsiifilistest probleemidest. Pandeemia tõttu on seminarid küll pisut pausil olnud.
Millega tõlkijate sektsioonis veel tegeletakse?
Kümne aastaga on välja kujunenud oma aastaring. Kindlasti tähistame igal aastal 30.septembril, püha Hieronymuse päeval rahvusvahelist tõlkijate päeva. Selle käigus antakse välja Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind ja August Sanga luuletõlkeauhind.
Kevaditi on EKLi tõlkijate sektsioonil tavaks korraldada väljasõit. Viimati käidi Kütiorus külas Leelo Lauritsal.
Samuti üritame emakeelepäeva paiku kirjanike liidu musta laega saalis tutvustada tõlkepreemia nominente.1 Kevaditi toimub Käsmu kirjanike majas tõlkimislaager, kus majatäis tõlkijaid töötab päeval ja ööl ning saab vahepeal omavahel jooksvalt nõu pidada. Lisaks aitab tõlkijate sektsioon korraldada noorte tõlkijate võistlust, kus saavad oma oskused proovile panna gümnaasiumi- ja üliõpilased– ka neile tehakse pärast võistlust mitmepäevane seminar, kus kogenud tõlkijad neile selgitusi jagavad. Kui on näha, et noorel tõlkijal on annet ja silm särab, on juba võimalik talle meistri-selli projekti käigus suurem töö kätte anda ja ilmub raamat. Väga hea näide on üks Loomingu Raamatukogu eelmisel aastal enim müüdud raamatuid: Anton Tšehhovi jutukogu „Elu igavus ja teisi jutte“, mille tõlkijat Anita Soovikut juhendas Katrin Hallas.
Kevaditi toimub sektsioonil traditsiooniline kevadväljasõit. See tava sai alguse, kui kunagi palusime oma seminarile esinema Jaan Kaplinski, kuid ta oli siis juba haige ega tahtnud kodunt ära tulla. Küll aga võttis ta meid vastu oma kodutalus Mutikul– see oli väga eriline sõit, ilus ja helge päev. Hiljem oleme käinud külas Elvas Kajar Pruulil, viimati Kütiorus Leelo Lauritsal. Mõne aasta eest tegime lausa Hiiumaa tõlkijate tuuri, kuna miskipärast on just see saar mitme tõlkija kodukoht. Aastaringi lõpetab suvekool, mis kestab mitu päeva ja millel on tihe programm. Viimati toimus see koostöös Tallinna ülikooliga. Loodan väga, et see koostöö jätkub ka tänavu.
Tõlkija töö on ju eraku töö. Kuid kõik tõlkijad ei ole ometi sellised erakud nagu askeesi harrastanud püha Hieronymus! Aeg-ajalt on neil vaja ka üksteist näha. Teada, et on olemas teised, kes samamoodi oma kodus arvuti taga tundide kaupa tööd rabavad. Selle töö puhul võib aeg-ajalt tekkida tunne, et tõlgid ja tõlgid, aga kui raamat ilmub, kukub see otsekui kuskile musta auku, sest arvustusi ilmub harva, lugejate tagasiside on napp. Tõlkija teeks otsekui Sisyphose tööd: veeretab kivi mäkke, siis vaatab, kuidas see pidulikult alla veereb, ja alustab seejärel kõike otsast peale. Tõlkijate sektsioon ühendab meid. Seda ma peangi kõige olulisemaks.
Tuleb siiski rõhutada, et sellise sektsiooni esimehe amet on sümboolne. Abiks on alati juhatus, kuhu kuuluvad Triinu Tamm, Heli Allik, Eva Kolli ja Jüri Kolk. Arutame plaanid omavahel läbi, ülesanded on jagatud.
Mil määral on tegu ametiühinguga? Näiteks on teil veebisaidil üles pandud mudelleping, et tõlkijate ja kirjastuste vahelised tingimused oleksid korrektselt sätestatud. Kas sektsioon aitab veel mingites olukordades?
Juhtumitega, kus tõlkijal on kirjastusega mõni kana kitkuda, ei ole me tegelenud, kuid viimasel ajal ei ole õnneks ka väga palju kurdetud. Soovitus: kui tõlkija peab mõnd tööpakkumist kahtlaseks, küsigu kolleegidelt nõu. Ja teine soovitus: ilukirjanduse tõlkijatele on väga palju tuge olnud Eesti Kultuurkapitalist, täpsemalt loometöötoetusest. Kui tõlkija söandab ja tal on kirjastusega juba leping olemas, võiks ta ise loometöötoetust Kultuurkapitalist küsida.
Täiesti eraldi juhtum on „Hieronymuse“ tõlkeprogramm. Idee sündis tõlkijate sektsiooni seminari järgsest jutuajamisest: võiks olla stipendium, mis võimaldab maksta klassikaliste tõlgete eest inimväärset tasu. Kirjastused ei suuda seda titaanlikku vaeva hüvitada. Tänu erakapitalile ja kultuurkapitalile sai see stipendium teoks ning aitab väga palju kaasa tõlkijate kaadri olemasolule – ajamahuka tõlketöö käigus kogutud teadmised tulevad ju hiljem kasuks ka teiste tööde tõlkimisel.
Tõlkijate honorarid ei ole kusagil maailmas olnud eriti suured. Tõlkija töö on nähtamatu ja paraku ka alarahastatud. Lähiajal on eesti keelde tõlkijatele makstava poognatasu tõstmine siiski paratamatu– kõik hinnad tõusevad ju.
Mainisid tõlkekriitika vähesust. Marju Lepajõe täheldas „Hieronymuse“ programmi avamisel: „Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu– et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.“2 Heli Allik on välja käinud tõlkekriitika blogi idee.3 Kas olukord on viie aasta jooksul paranenud?
Kus ta siis paranenud on, kõik on enam-vähem samamoodi. Tuleb aru saada ka sellest, et tõlkijad võivad küll olla multifunktsionaalsed, aga kõike ei jõua kah. Tõlkekriitika eeldab süvenemist. See ei ole nii, et tõlkija ühe käega tõlgib raamatuid ja teisega kirjutab tõlkekriitikat, varvastega tõlgib mingeid reklaame ka ja vabal ajal teeb leivatööd lisaks. Tõlkekriitika toimimiseks peaks leiduma inimesi, kellele see oleks südameasi. Õnneks on olemas aastaraamat „Tõlkija hääl“, mis Heli Alliku eestvõttel teatud platvormina siiski toimib.
Marju Lepajõe oli helge ja kaunis inimene, ta käis ka meie seminaridel nii palju kui võimalik ja sellest on imelised mälestused. See, millest ta toodud tsitaadis rääkis, on ideaal. Olukorras, kus tõlketeoste kriitikat ei ilmu eriti palju, kus enamik tõlkeraamatuid ei pälvi mingit tähelepanu, siis… Elame edasi sellega, mis meil on. Katsume kuidagi toime tulla.
Mille üle võib rõõmustada? Kas näiteks lähtekeelte valik, millest ilukirjandust eesti keelde enim tõlgitakse, on mitmekesisemaks muutunud?
Kõigest üle rullib muidugi inglise keel, järgnevad vene, saksa ja prantsuse. Seejärel tuleb Skandinaavia: soome, rootsi, norra, taani. Samuti ungari keel. Edasine on rohkem juhuslik: näiteks teosed, mis aeg-ajalt satuvad teatud kultuuriprogrammide või kirjandusfestivalide mõjuvälja.
See olukord ei ole ainult tõlkijate, vaid ka kirjastajate ja kriitika teha. Ja muidugi on see lugejate teha. Rõõmustada võib selle üle, et on riiklikult toetatud süsteemid, mis aitavad ülal hoida seda osa tõlkekultuurist, mis „ei müü“, kuid mida on väga vaja selleks, et eesti kultuur püsti seisaks. Sageli unustavad eestlased ise ära, kui väike meie kultuur õieti on, ning peavad ennast suure ja vägeva eesti kultuuri täievoliliseks esindajaks. Mis tegelikult on tore– meil on, mille üle uhke olla!
Kas ei ole väike imeasi ka EKLi tõlkijate sektsioon ise?
Igal pool maailmas on tõlkimine tähtis kultuuri osa. Suurtes keeltes ei ole see võib-olla nii väljapaistev. Olen sageli mõelnud sellele, et igas kultuuris on olemas oma kultuuri hoidvad kaitsemehhanismid– suhtumine, et me ei tahagi nii palju tõlkida, sest meil on kõik endal olemas. Miks mõned teosed saavad rahvusvaheliselt menukaks, mõned mitte? Igal raamatul on oma saatus nagu inimeselgi.
Ka eesti lugeja on viimase ajani olnud tõrjuv nn vennasrahvaste kirjanduse suhtes, isegi lähinaabrite, läti ja leedu kirjanduse suhtes. Alles viimastel aastatel on ta hakanud neid kirjandusi uuesti avastama.
Asi ei pruugi olla isegi niivõrd meis, vaid kultuurisituatsioonis tervikuna. Igas keeleruumis on peale vastuvõtvate hoiakute teatud tõrjuvaid hoiakuid. See oleneb kliimast, mis on parajasti õhus. Ja tõlkijate olemasolust. Ma kahtlustan juba ammu, et tänu sellele, et Maima Grīnberga ja Guntars Godiņš on nii head tõlkijad, on eesti kirjanduse põhiline välisturg Läti. Ilmselt nad kodustavad eesti teosed nii hästi ära, et lätlased on õppinud aastakümnete jooksul neid hindama.
Seega: peale ametliku eesti kirjanduse vahendamise, millega tegeleb riigi doteeritud Eesti Kirjanduse Teabekeskus, on eesti kirjanduse tõlkimisel võõrkeeltesse väga tähtsad ka tõlkijate endi kontaktid ja suhted. Piret Saluri ütles selle kohta kunagi ilusasti: sõbrakaup. See võib ju naljakas ja armas tunduda, aga just niiviisi sai tuule tiibadesse Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“ prantsuse tõlge– prantsuse keelde tõlkijad ise leidsid kirjastaja, kelle see raamat „ära tegi“.
Mida Eestis ei ole, aga Lätis ja Leedus on ning võiks ka meil olla– kirjandusagendid, kes elavad välismaal ja kelle töö on kirjanduse tutvustamine ja avaldamisõiguste müümine kirjastustele. Meil leidub kirjanikke, kellel on endal lepingud väliskirjastusega, näiteks Piret Raud. Ingliskeelses lasteraamatumaailmas teenibki kirjastus suure osa oma tulust litsentsimüügist– nad ei müü ainult raamatut, vaid ka litsentsi teistele kirjastustele. Aga see on juba omaette teema, mis tõlkijate sektsiooni tegemistest liiga kaugele triivib.
1 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid ilukirjandusliku tõlke ja mõttekirjanduse kategoorias.– Toim.
Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon on asutatud Tallinnas 5. aprillil 2012 ja ühendab Eesti kirjandustõlkijaid.
Tõlkijate sektsiooni tegevuse eesmärgid on:
* edendada eesti tõlkekultuuri,
* tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust,
* väärtustada kirjandustõlkija tööd ühiskonnas,
* kaitsta kirjandustõlkijate kutsehuvisid,
* arendada kirjandustõlkijate koostööd nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Tõlkijate sektsiooniga liitumise, noorte tõlkevõistluse ja muude sündmuste kohta leiab infot aadressil www.ekl.ee/tolkijad/. Seal saab lugeda ka almanahhi „Tõlkija hääl“ numbreid.
