Artur Lind

„Must laegas“, lavastaja ja teksti esitaja Viktor Marvin, videokunstnik Sofia Strömberg, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusika esitajad Robert Traksmann, Siluan Hirvoja ja Rasmus Andreas Raide. Esietendus 4. XI Arvo Pärdi keskuses.

Arvo Pärdi keskuses etendus novembri esimesel nädalalõpul Ludvik Aškenazy „Must laegas“, mille lavastas ja kandis ette Viktor Marvin. Tegemist on Luhanskist pärit näitlejaga, kes on lõpetanud mh Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmirežii alal. Alates 2015. aastast töötab Marvin näitlejana Tallinna Vene teatris. Venekeelse „Musta laeka“ etendustel kuvati eestikeelne sünkroontõlge ekraanile, muusikalise külje eest kandsid kohapeal hoolt Robert Traksmann viiulil, Siluan Hirvoja tšellol ja Rasmus Andreas Raide klaveril.

Usun, et kui tšehhi-juudi kirjaniku Ludvik Aškenazy (võitles Teises maailmasõjas Nõukogude armees) 1964. aastal valminud värsivormis sõjavastast teost oleks ette kantud enne 24. veebruari 2022, oleks see pannud oma sügavusest ja teravmeelsusest hoolimata pigem õlgu kehitama kui vaimustuma. Minu lapsepõlv jääb Nõukogude aega, mil tuli pidevalt kompartei juhtimisel käsu korras „rahu eest võidelda“, ning seda sorti muusikaga ühendatud kirjatükk seostuski kõigepealt tollaste piinlike luulelis-muusikaliste kavadega, kus mul endalgi tuli kooli ajal osaleda. Siit ka täielik eitus sellise žanri suhtes ja soov unustada alandav tunne, mis käis kaasas taolise jama esitamisega. Ent ei ole enam see aeg, mis enne 24. veebruari. Tundub lausa hädavajalik, et sõjateemad jõuaksid ka kunstivormi ning „Must laegas“ paistis olevat just selline lavastus, mida praegu näha sooviks.

Teoses räägitakse küll Teisest maailmasõjast, peamiselt juutide vaatenurgast, kuid kavalehel on kirjas, et lavastus on pühendatud kõigile, keda sõda on aegade jooksul puudutanud. Tekst on kohati üsna mõistatuslik ja võib-olla ei jõua esimesel korral kõiki kihte lahti mõtestadagi. Meelde jäid kohe mitmed väga värvikad ütlused ja sügavad mõtisklused, mis puudutavad lapsi. Näiteks lõik Jaapanist, kus ema ja tütar jalutavad ning tütar näitab taeva poole ja ütleb: „Emme, vaata! Seeneke!“ Või teksti algusosa, kus on juttu lapse sünnist ja tema esimestest kujuteldavatest küsimustest: „On mu vanemad head inimesed? Kas olen valinud õige sajandi? Ega te sõdi? Ning orjus on kaotatud? Kas mu nahavärv sobib teile?“ Kohe läks mõte ukrainlastele, kui kõlas tekst: „Kõige parem on uni pärast sõda. Enne sõda on süda rahutu. Kas algab? Ei alga? [—] Sõja ajal ei saa ka välja magada. Kindlasti juhtub midagi.“ Tähtsad teemad, aga nii lihtsalt ja hingeminevalt kirja pandud.

Omamoodi lihtne oli ka Marvini esitus. Ei olnud paatost ega tormilisi tundeid, mis on nii kerged sõjateemaga kaasnema, vaid kõik oli edasi antud siiralt, nukravõitu alatooniga. Ja kui ilus oli ta vene keel: pehme, laulev, ei midagi ühist sellega, millega iga päev kokku puutume. Kui midagi üldse nähtud etendusele ette heita, siis seda, et kohati läks eestikeelne tekst ekraanil sünkroonist välja. Minu vene keel ei ole nii hea, et oleksin saanud ilma tõlketa kuulata, aga sain siiski aru, kui originaal ja tõlge enam kokku ei läinud – neil hetkedel tekkis kerge segadus.

Luhanskist pärit näitleja Viktor Marvin töötab alates 2015. aastast Tallinna Vene teatris.

Siim Vahur / Arvo Pärdi keskus

Ainult kiidusõnu saab jagada lavastuse video- ja valguslahendusele. Viimasel ajal olen üksjagu palju näinud keskpäraseid audiovisuaalseid lavastusi ning ei osanudki midagi erilist enam oodata. Seda enam üllatas Sofia Strömbergi äärmise süvenemisega tehtud pildiline lahendus: välja otsitud rikkalik pildi- ja filmimaterjal Teise maailmasõja kohta kuvati ekraanile lava keskel. Tekstiga haakuvat pildimaterjali projitseeriti aga teistelegi seintele, üks armsamaid leide oli kuldkalake ekslemas seinal. Kuldkalake kui süütu laps, kellest kunagi võib kasvada „tavaline mehejurakas, kes lehkab sõja, kurjuse ja riisiviina järele“.

Videolahendus sisaldas peamiselt mustvalgeid kaadreid Teisest maailmasõjast, vaid ühes lõigus oli nende vahele põimitud värvilisi pilte Ukrainast. See oli tohutult šokeeriv moment: kuidagi eriti teravalt jõudis kohale, et see kurjus, mis tundus olevat eelmise sajandiga Euroopas välja surnud, on tegelikult endiselt me ümber. Mul jääb alatiseks meelde pilt karmist Ukraina sõdurist, süles lumivalgetes talveriietes mõnekuine imik, taustaks purustatud majad ning valge buss ninapidi pommikraatris. Tean, et ma ei olnud ainuke, kes sel hetkel enam pisaraid tagasi ei suutnud hoida.

Videomaterjali teine kõrghetk olid kaadrid sõja lõpust: sõdurid suudlemas oma kallimaid, inimesed hullumas rõõmust. Ka siin käis valusööst hingest läbi – miks ei võiks ukrainlastel olla juba selline päev? Valguskunsti ime juhtus aga etenduse lõpus. Marvin lahkus lavalt ja kadus pimedusse, kuid seejärel suunati ere külm valgus Pärdi keskuse akende taha metsale, mis omandas hõbedase värvuse. Sinna hõbedasse metsa siis kaduski näitleja, käekõrval väike tüdruk.

Viktor Marvini muusikavalik, Valentõn Sõlvestrovi ja Arvo Pärdi tuntud teosed, moodustas tekstiga mõjusa terviku. Sõlvestrovi loomingule on omased äärmiselt kaunid ja kergelt sentimentaalsed meloodiad, võiks öelda, et kohati lausa pisarakiskujad, mis sobisid ülihästi teemaga. Samasse rühma võib paigutada ka Pärdi teose „Peegel peeglis“, mille liigkasutamist kujundusmuusikana on ka kritiseeritud^*, aga mis parata, kui see pala sobib nii hästi igatsevate ja nukrate hetkede taustaks.

„Fratres’e“ muusika on hoopis teisest puust: selle ärev meeleolu ühendatuna piltidega Ukrainast tõi etendusse ühe mõjuvama hetke. Ilusa ja helge lõpu andis õhtule Pärdi „Eesti hällilaul“. Muusikute esitus oli kõrgetasemeline, aga kõige rohkem tegi rõõmu, et noortel inimestel – tegemist on ju alla kolmekümneste muusikutega – on süda õiges kohas, kui võeti vaevaks osaleda sellises projektis. Kahju, kui selle lavastuse puhul piirdutaksegi ainult kolme etendusega. Tõsi, publikut ei olnud palju, kuid olen kindel, et need, kes olid kohal, teevad nii head reklaami (või tahavad teist korda seda näha), et tasub kaaluda lisaetenduste korraldamist.

* Samuel Wigley, Is it time to give Pärt a rest. – The Guardian 29. V 2008.

„Artefakturism: farsid ja varemed“, koreograafid-etendajad Valeria Januškevitš, Keity Pook, Sigrid Savi ja Kadri Sirel, dramaturg Kerli Ever, kunstnik Laura Põld, helikujundaja Sander Saarmets, valguskujundaja Karolin Tamm. Esietendus 8. XI Sõltumatu Tantsu Lava.

Lavastuse struktuur koosneb jadana järgnevatest elavatest piltidest ja pealkiri „Artefakturism: farsid ja varemed“ kehtib täpse mudelina kogu lavastuse kohta. Mõni tehislik või kunstlik asi, isegi kunstiteos, veidi turismi ja rännakuid, totakas situatsioon ja varemed, mis on lihtsalt arhitektuur. Need pole jäänukid, vaid ruumis olevad tahked liikumatud kehad, mis paratamatult mõjutavad seal liikuvaid kehi.

Kui miski on selles lavastuses sõna otseses mõttes jämedakoeline, siis on seda Laura Põllu spetsiaalselt lavastusele tehtud vaip. Tagaseinal poolel kõrgusel rippuv suur vaip. Raske käsitöövaip. Mõjukas artefakt. Tehislike aukudega vaip, mis ulatub põrandale, sealt veel edasi ja kutsub lavastuse kestes tantsijad enda rüppe. Augud on veel kutsuvamad, nii väga tahaks turisti kombel oma pea sealt august läbi pista ja pilti teha. See oleks üks vahva jant, saaks pulli. Lavastus seda banaalset võtet ei paku. Ainult kutsub ja käivitab, annab lubaduse, mis täitub, aga mitte iga vaataja peas.

Neli tantsijat liiguvad ruumis, esialgu eraldi, ent varjatult mõjutatud üksteisest. Kollektiiv hakkab vaikselt moodustuma. Liigutakse rühmas, kordamööda pakkudes toetust või takistust. Iga üksik tegu algab ja siis murdub poeetiliselt enne lõppu. Kuni neli naist seisab keset ruumi oma jalgel, tihedas kambas. Elektrooniline muusika võtab tempo üles ja läheb andmiseks. Käed ja õlad teevad tihedaid võnkeid, haarates kaasa ülakeha, seejärel kogu keha. Kamp ei lagune, saab iga tantsija panusest jõudu juurde. Lagunetakse taas, vajutakse vaipa, mikrofoni öeldakse meenuvaid mälupilte. Minu meelest moonutatud hääletooniga. Ehk vihje moondunud mälupiltidele? Lõpuks voolatakse kahekaupa ruumist välja.

Kõige aktiivsem tegelane on lavastuse helilooja Sander Saarmets, kes liigutab end hoogsalt arvuti taga nagu noor Rein Rannap, hüpleb ja toimetab nuppude ja klaviatuuriga, aga laval saadab nelja noort naist ikkagi elektrooniline mulin. Kettide vali kerimine annab muusikale performatiivsust. Keskse kujundina jääb etenduse lõpuks kestma materiaalne vaip, helid ja elavad kehad tulid korraks, sättisid end tagasihoidlikult siia-sinna, üksteist segamata, ruumiga vägivallatsemata, ja kadusid igavikku.

Etendus ei sunni vaatajat millekski. Kõik oli tagasihoidlik ja hillitsetud. Hetketi eristus liikumise kvaliteedilt tantsija Sigrid Savi, kelle panus ja kehakeel kutsusid vaataja tagasi etendusele. Neil hetkedel tekkis nihe rühmadünaamikas, nihe ruumis ja äratas vaataja fluidumist.

Mälu on viimaste aastate popimaid etenduskunsti teemasid. Ka auhinnatud lavastuses „Enneminevik“ käsitleti mäletamist ja unustamist. Mart Kangro juhtis vaatajat tugeva käega, pakkus üllatusi, tegeles aja ja ruumiga siin ja praegu. Tegeles publikuga. Üllatused tekkisid vaataja peas ja iseenda kohta.

Täiesti vastupidist maailma pakkus „Artefakturism: farsid ja varemed“. Justkui öeldes: ah, mis meie, arhitektuur määrab ja meie lihtsalt kulgeme. Nüüd, kui me juba teame, et kõik on konstruktsioon, osutuvad omaenda panus ja tahe võimatuks. Kõik on juba tehtud. Siin ja praegu ei ole meil kohta. Me oleme mõjutatud, mälu on kollektiivne ja kõik isiklik on pettekujutelm. Etendajad on apaatsed, kaugenenud kõigest, ei sisene mitte kuhugi mitte kunagi, seega pole põhjust ka kusagilt väljuda. See väike ärritus, mis minus tekkis, sunnib mõtlema, kas tegemist on põlvkondliku erisusega. Nad tegelevad struktuuriga, nad etendavad kontseptsiooni, tuues esile oma elu võimatuse ja identiteedi kodutuse. Selline suhtumine kutsub muidugi vastuhakule. Kas kõik ongi valmis? Kas uuel põlvkonnal jääb üle vaid mööda küntud vagusid kulgeda?

„Artefakturism: farsid ja varemed“ on tantsulavastus, seega tuleb vastuseid otsida tantsijate kehast. Jättes kõrvale need varem küntud vaod või nii, nagu lavastuse pealkiri osutab, pigem siis varemed, suunan pilgu kehale. Lavastuse viimases osas jagunes grupp pooleks ja nägime kaht duetti. Kehad paiknesid justkui ukselävel, oli aimata lahkumist, aga veel ei mindud. Kehasid mõjutavaks keskkonnaks olid publiku poodiumid, inimesed seal istumas ja lõpuks ka ukse asukoht.

Nagu tegijad tutvustavas tekstis on maininud, mäletavad nad füüsiliselt ka Eesti Vabaõhumuuseumi ja Kreenholmi manufaktuuri, kus lavastust ette valmistati. Tantsijate kehad on kogenud, nad teavad, kuidas minna ukseni, see avada ja ruumist lahkuda. Üldiselt käib see küllaltki ühtmoodi. Keha töötab välja standardse käitumismustri ja välistel asjaoludel ei ole enam kehale mõju, need ei põhjusta midagi. Üks paar liikus teineteisele toetumise tehnikas ja teine ühendatud käte tehnikas. Liikusid sujuvalt, vahel teist järele oodates, aga siiski kindlalt ja vastuoludeta. Nii muutus kõik väline tantsija otsuste suhtes passiivseks. Seepärast muutusid kehad loiuks ja millegipärast ka mõtlemisvõimetuks.

Kas nad liikusid uksest välja, kuna kehad seda tahtsid, või sellepärast, et etendus sai lihtsalt läbi? Kaldun arvama seda viimast. Üks tantsuetenduse omapärasid on just nimelt see, et vaatajal avaneb võimalus näha, kuidas mõte ulatub maailma, kuidas väline ja sisemine teineteist põhjustavad, kuidas vaim ja keha koostöös toimivad. Ehk on unustamine parem vahend maailmas kohal olemiseks kui mäletamine. Kui tantsijad ei teaks, et uks on seal või helehallist seinast esile tulev tumehall ristkülik ongi uks, siis ehk käivituks ka sisemine ja väljenduks tahe.

Nood trupi leitud varemed võivad ju olla farss, aga kes siis uue maja ehitab? Miks nad esitlesid meile üliprofessionaalselt eimiskit? Kui kolmekümneaastastel tantsukunstnikel on selline arvamus, et miski neist ei sõltu, liikumise kvaliteet ei loe, siis peab ümbruskond ja vanem põlvkond ikka hoolega peeglisse vaatama. Tõsi see ju on, et miski ei loe. Teed sa hea või halva lavastuse, elus ei muutu sellest midagi, ei tule lavastuseväärilist rahastust ega tegijale tervisekindlustust.

Mäletan ikka veel Kadri Sireli originaalset liikumiskeelt esimesest „Aia­päkapikkude“ lavastusest, meenub ka Sigrid Savi isikupärase huumoriga lavastus „Imagine There’s A Fish“ („Kujutle, et seal on kala“). Miks meil on alles ainult varemed? Kas süüdi on keskkond või matab kollektiiv kõik isikupärase ja erilise enda alla, seda vastust lavastus meile ei anna.

Tallinna Linnateatri „Regina madre“, autor Manlio Santanelli, tõlkija Margus Alver, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Martin Mikson, helilooja Tobias Tammearu, valguskunstnik Chris Kirsimäe. Mängivad Kersti Kreismann ja Andres Raag. Esietendus 22. X Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Uuemat itaalia näitekirjandust ei satu miskipärast Eesti sõnateatritesse just sageli. Mine tea, kas asi on asjatundjate väheses huvis, spetsiifilistes teemades või itaallaste temperamendis. Igatahes on Manlio Santanelli „Regina madre“ lisandumine Tallinna Linnateatri repertuaari väga tervitatav, boonuseks muidugi Kersti Kreismanni ja Andres Raagi ainukordne duett. Kuigi ideaalis ei puutu näitleja eraelu ja lähisuhted publikusse – jäägu see kõmulembus suuremate kultuurimaastike päralt –, loob vahel mõni personaalne nüanss lisaväärtuse ja toob mõnusat elevust.

„Ma võin nüüd saladuskatte all öelda, et Andres kartis, et pole kunagi teinud sellist tööd koos ja äkki me läheme tülli,“ on tunnistanud Kreismann. „Aga ei läinud tülli – vastupidi, mina avastasin endale väga hea kolleegi. Ma ei teadnudki, et ta on nii paindlik, nii teisega arvestav näitleja, ja me saime suuremaks sõbraks, kui enne olime.“¹

Võib öelda, et lavastusproovid ja etendused on natuke nagu reisile minek või kokkukolimine: pole tähtis, kui hästi inimesed teineteist tunnevad, sest ei saa kindel olla, kas nad ka selles olukorras kokku klapivad. Lavastamine on omamoodi avastusretk, mis eeldab avali, maskita olekut ja puudutab sageli vastuolulisi või tabuteemasid, millest viisakas seltskonnas ei räägita. Samuti on prooviprotsess, nagu ka reisimine ja kokkukolimine, parajalt stressirohke ja aus aeg, kuna inimesed on teineteisega koos kauem, kui enamik jaksab oma iseärasusi varjata või vaevub seda tegema. See lisab omakorda pingeid.

Seesugust pinget on ka Santanelli näidendis ja selle Peeter Tammearu lavas­tatud lavaversioonis „Regina madre“, kus keskealine neurootiline poeg kolib võimuka ema juurde, et tolle eest hoolitseda. Aastaid üksinda elanud Regina on harjunud saama oma tahtmist, elama oma reeglite järgi, laskmata end segada oma lastest või muutuvast maailmast. Armastusest ema vastu ja kohusetundest kohale tulnud poega painavad aga valulik lapsepõlv ja ka luhtunud tulevikulootused. Lahku kasvanud inimesed (õigemini pole nad kunagi kuigi lähedased olnudki) ja väike korter loovad viljaka pinnase konfliktiks, mida kumbki ei suuda ega tahagi vältida. Potentsiaali heaks draamaks jagub.

Esimesel pilgul on „Regina madre“ mõnusalt hoogne ja vaimukas: kiire dialoog ning varjatud minevikupained tagavad lavastusele hea hoo ja mängu­ruumi, mida näitlejad isukalt kasutavad. Kuna nad on kahekesi ja ruum on väike, muutub iga pisimgi liigutus, vaevu märgatav miimika ja paus tähendusrikkaks. Ema ja poeg tiirutavad mahavaikitud teemade ümber nagu poksiringis, tehes kiireid lööke vastase poole, kuid esialgu ohutust kaugusest. See on kui tants, mille partnerid alles lähenevad teineteisele laulu esimeste akordide saatel, et kindlaks teha, kas kaaslane kuuleb ikka sama lugu. Ja „Regina madre“ teebki huvitavaks just asjaolu, et tegelikult ei kuulegi nad kunagi sama lugu, vaid tantsivad kumbki kangekaelselt oma rütmis, aeg-ajalt küll kohtudes ja peaaegu tajudes, mida teine öelda tahab, et siis taktilöögi muutudes taas eemalduda. Ent igas kohtumises on emotsionaalset vägivalda, julma manipulatsiooni, tehakse jõuline katse teist oma tahtele allutada.

Teatris on uue näidendiga kohtudes sageli tähtis esitada endale küsimus, kas tegelase juttu saab usaldada. Kuna sageli (eriti tänapäeva tekstide puhul) ei anna autor remarkides palju lisainfot, on tegelase jutt esmane infoallikas, aga vahel on tegelased valelikud. „Regina madre’s“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi. Muidugi on inimlikust küljest huvitav teada, mis tegelikult juhtus, et Regina on just selline, nagu ta on, ja Alfredo just selline, nagu tema on. Autor meile sellest aga ei räägi ja tegelased valetavad või mäletavad segaselt, nagu elus ikka.

Kumbki ei pea kulminatsiooniks pikka monoloogi, kus patud üles tunnistab ja südametunnistuse puhtaks peseb. Alles jäävadki Regina moondunud mälestused, surnud abikaasa idealiseeritud kuvand ja poja piinatud soovunelmad. Kõige taustal on aga päikesest pleekinud sein hiljuti eemaldatud piltide ja risti jälgedega, aga miks on need ilmselgelt olulised mälestusesemed sealt maha võetud ja mis seal näha oli, jääbki vastuseta. Kes oli ebamaiseks kangelaseks või õnnetuks abielumeheks kuulutatud isa, kes on eemale hoidev tütar, kes Alfredo kadunud naine, kes Regina ja Alfredo ise – seda publik teada ei saa.

Eestlased, kes on Lõuna-Euroopas reisinud ja ka Lõuna-Itaaliat lähemalt näinud, tunnevad lavastust vaadates kindlasti üht-teist ära. Kuigi Itaalia on suur maa, mille maakonnad erinevad nagu öö ja päev, kehtib osa stereotüüpe just lõunapoolse osa kohta. Eelkõige emakeskse perekonna (õigemini vanaemakeskse) ja mehekeskse ühis­konna osas. Mees on tugev, naine kodu kese, lapsed on õnnistus ja kohustus. Räägitakse palju ja emotsionaalselt, aga kui palju sellest läheb samas taktis, pole selge.

„Olen ikka ja jälle lummatult seisatanud mõnes Itaalia linnas akna või rõdu all ja kuulanud pealt peretülisid. Milline intonatsioonide dünaamika, milline triller on iga lause, olgugi öeldud südame põhjast ja vihaga. Eesti keeles sellise tüli tekst aga üks ühele ei tööta: näitleja peab välja ütlema ka sõnadele käände andvad viimased silbid, mida itaalia keeles asendavad eessõnad. Eesti keeles muudavad sõnalõpud tegelaste repliikide tempot ja rütmi ning paratamatult hakkab tekst lohisema,“ leiab kirjanik Kaur Riismaa.²

Lõuna-Itaalia kõneviisiga harjumata eestlase kõrv võib tõlgendada ka kõige sõbralikumat vestlust turul tülina, kuigi tegemist on hariliku vestlusega tomatite päritolu, taluniku elu või hommikuse liikluse teemal. Ka lähedaste vaidlused, mis kuumuse tõttu avali uste ja akende kaudu naabritele kuuldavad, võivad põhja­maalastele tunduda tõsise tülina, sest itaallaste sõnad ja hääletoon kannavad emotsiooni paremini kui värske pasta. Aga „Regina madre’s“ on midagi veel: häbi. Reginal on häbi millegi pärast, mida ta pole nõus mäletama, ja Alfredol on häbi millegi pärast, mida ta just mäletab. Sest ema, kuigi haigusest ja vanadusest kurnatud, on tugev, alati tugevam kui tema. Ja see teadmine kummitab Alfredot kogu aeg.

Tammearu „Regina madre“ on kind­lasti õnnestunud valik Salme kultuurikeskuse väikesesse saali, kus luuakse painavalt klaustrofoobiline atmosfäär, mis aitab saladusi kapinurkadest välja kiskuda. Samuti on see näidend hea valik Kreismannile ja Raagile, kuigi tagantjärele tundub, et nende mõlema võimekus näitlejana käib Santanelli tekstist üle. Eriti puhtalt üle lugedes jääb painama mõte, et „Regina madre“ on näidendina küll üsna huvitav, kuid veidi liiga jutustav, segane ja vastukäiv. Laval aga, Kreismanni ja Raagi kehastuses, muutuvad need tegelased niivõrd elavaks, mitmetasandiliseks, veidralt loogiliseks ja värviliseks, et polegi oluline, kas või kui palju keegi tõtt räägib. See suhe ema ja poja vahel on tõene. Muud polegi vaja.

1 Reet Weidebaum, Kersti Kreismann: tore on pojaga tõsiseltvõetavat näidendit mängida. – ERRi kultuuriportaal 24. X 2022.

2 Kaur Riismaa, Ema, poeg ja Santanelli. Suurepärane lavastus, kuid näitlejate anne on tekstist veelgi sügavam. – Eesti Päevaleht 1. XI 2022.

Eesti Draamateatri „Võõrad“, autor Paolo Genovese, tõlkija Margus Alver, lavastaja Taavi Teplenkov, kunstnik Helga Aliis Saarlen, valguskujundaja Priidu Adlas ja helikujundaja Owe Petersell. Mängivad Mait Malmsten, Britta Soll, Jüri Tiidus, Marta Laan, Markus Luik, Harriet Toompere, Tiit Sukk ja Amanda Hermiine Künnapas. Esietendus 12. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Täiuslikud võõrad“ peaks kõlama tuttavalt paljudele filmisõpradele. Just selle pealkirja all pälvis 2016. aastal rohkelt kiidusõnu itaallase Paolo Genovese menukomöödia, mis on jõudnud rekorditeraamatutesse kõige rohkemate uusversioonidega filmina. Oma tõlgenduse on saanud maailma eri paigad Mehhikost Lõuna-Koreani ja Indoneesiast Islandini. Eestit nende seas veel pole, selle asemel on lugu leidnud nüüd tee Eesti Draamateatri lavalaudadele.

Sellesarnane arhetüüp on kohalikus kultuuriruumis siiski olemas. Võimalikuks vasteks võib lugeda näiteks juba nullindate alguses tuule tiibadesse saanud, kaks kümnendit mängitud ja omakorda filmiks tehtud „Eesti matuse“. Vähemasti lähtemotiiv on sarnane: seltskond koguneb mingiks sündmuseks, kiht kihi haaval hakkavad lahti kooruma omavaheliste suhete rohkem või vähem varjatud kitsaskohad ning lõpuks kisub kõik lootusetult kreeni.

„Võõrastes“ on selleks seltskonnaks sõprade ring, kes kohtub pealtnäha tavaliseks õhtusöögiks. Laua ümber on seatud kaheksa tooli, külalisi laekub seitse – kolme paari kõrval on ühe tegelastest, elupõlise poissmehe uuel pruudil tekkinud ootamatult teised plaanid. Muus osas näib kõik argine ja pahaaimamatu, kuna üksteist tuntakse pealaest jalatallani, paigas on dünaamika ja mustrid, heietused ja meenutused, naljad ja tögamised.

Õhtu möödudes välgatab vastastikuse lõõpimise käigus provokatiivne ettepanek oma telefonid laua keskele panna ning kõiki saabuvaid kõnesid ja sõnumeid kaaslastega jagada. Nagu tegelased üksteisele korrutavad ja vahest hooti ka ise uskuda soovivad, pole neil midagi varjata. Võtme edasisteks sündmusteks annabki kätte pealkiri. Ehkki tegelased on pikaaegsed ja lähedased sõbrad, on igaühel varuks midagi sellist, mida parimal juhul teistega jagama ei tõtta, halvemal suisa peita tahaks.

Mait Malmsteni ja Britta Solli mängitud võõrustajad Rocco ja Eva on kui eduka pere musternäidis.

Heikki Leis

Kõik see võib kõlada viljaka pinnasena tuttavliku ja lihtsakoelise jandi tarvis, kuid Genovese on harutanud algupärandis suhtepundart lahti üsna peenelt ja tegelaste suhtes tundlikult, sidudes esmapilgul ajaviitežanrisse kuuluvasse materjali üha keerulisemaid küsimusi ja tumedamaid toone. Tänu tihedale tekstile lisandub teemadekimpu pidevalt uusi õisi: näidend puudutab muu hulgas välise ilu ihalust, seksuaalset identiteeti, laste kasvatamist ja nutisõltuvust.

Algupärandile on Eesti Draamateatri laval truuks jäädud. Suuremaid loomingulisi vabadusi pole teatri pikaajalise näitlejana tuntud Taavi Teplenkov, kes teeb siin oma lavastajadebüüdi, endale lubanud. Ebamugavate sotsiaalsete olukordade kujutamise peale peaks Teplenkovil olema hea nina. Mängis ta ju peaosa ühes parimas kodumaises komöödiasarjas „Riigimehed“, mis suuresti absurdihõngulisest ebamugavusest koosneski.

„Riigimeeste“ poliitiliste motiivide asemel on „Võõraste“ pinged ennekõike persooni tasandil. Eestiski sugukondi lõhestavatest valimiseelistustest siin juttu ei tule, esmajoones tegeleb lavastus üldinimlikuga, teineteise vastase aususe, truuduse, hoolimise, mõistmise ja leplikkusega. Või õigemini nende puudumisega viisaka pealispinna all. Väga hea töö on teksti eestindamisega teinud tõlkija Margus Alver, kelle elutöö mõõtu tõlkest lähtub ka eesti teatri viimaste aastate suuremaid hitte, samuti Eesti Draamateatris etenduv neljatunnine vaatemäng „Lehman Brothers“.

Kui „Lehman Brothers“ käib läbi 150 aastat Ameerika kapitalismi ajalugu, siis „Võõraste“ puhul jääb tegevustik teatri väikeses saalis ühe õhtu ja ühe korteri piiresse. „Tubateaterlik“ on kirjeldus, mis tikkus pähe filmigi puhul, tubateater sõna otseses mõttes Eesti Draamateatri laval ka on. Vaatajad on jaotatud lavaruumi kahele küljele. Nende vahele jääb avatud planeeringuga mööbli abil liigendatud korter – tööpinnaga köök, diivaniga elutuba ning muidugi söögilaud, mille ümber suuremaks osaks ajast koondutakse. Helga Aliis Saarleni kunstnikutöö tulemusena on saali loodud hubane atmosfäär, nagu viibikski sõpruskonna ühisel olengul, küünita vaid salatikausi ja veinipudeli poole. See hubasus on kenas kontrastis nihelema sundiva ebamugavusega, milleni ajapikku jõutakse.

Mitu filmi võtmestseeni leiab aset rõdul ja nende kordamine laval tundub alguses kõige suurema proovikivina. Seda efektsem on lihtne lahendus: korteri tuled pimendatakse aeg-ajalt ning publiku ette luuakse küll tinglik, aga siiski selgelt eristuv ruum, mida on tänu Priidu Adlase heale valguslahendusele kerge ülejäänud lavast ajutiselt eraldatuna tajuda.

Kõigi tasemel tehniliste nõksude juures on „Võõrad“ ennekõike näitlejate mängule toetuv lavastus. Tegelaste ja toimumispaiga Eestisse toomisega pole tegelema hakatud ning nimedki reedavad, et sündmused hargnevad lahti Itaalias nagu originaaliski. Vähemalt alguses tekitab see kerge nihestuse, kuna loomult märksa vaoshoitumat eestlase olemis- ja näitlemislaadi on raske temperamentsema itaaliapärasusena vastu võtta.

Stseen stseeni haaval mängivad näitlejad itaalia tegelased siiski enda omaks. Üldisest jutuvadast hakkavad joonistuma karakterite iseärasused, taustad ja pagas, mille pealt ühisesse lauda on jõutud. Mait Malmsteni ja Britta Solli võõrustajad ühes Amanda Hermiine Künnapase mängitud puberteediealise tütrega on kui eduka pere musternäidis. Markus Luige ja Harriet Toompere tegelased püsivad pideva nääklemise kiuste pikas abielus. Jüri Tiiduse ja Marta Laane kehastatud paar elab läbi suhte kirglikke algusaegu. Ilmselt on liig lisada, et kellegi elu tegelikkust teiste ette manatud klantspilt edasi ei anna.

Sel aastal „Amadeuse“ ja „Kaleviga“ tõelises sõiduvees Malmsten saab siin lõbutseda oma märksa tõsisema tüüprolliga. Komöödiarollidega tuntud Tiit Sukk teeb aga vastupidiselt vaataja ootustele vaoshoitud, isegi endassetõmbunud rolli. Üldiselt on aga kedagi eraldi raske esile tuua, sest mõni meeldejääv stseen jagub igaühele hästi valitud ansamblist ning näitlejad mängivadki ennekõike üksteise pealt.

Kuigi rollidünaamikas on karakteritel selged funktsioonid, on igaühes nüansse, mis ei tee vaatajale moraalsete hinnangute andmist sugugi lihtsaks. Ilmselt on Genovese algmaterjali spetsiifiliste poliitiliste või ühiskondlike viidete vähesus just see, mis teeb teksti erisugustes kultuuriruumides samaväärselt hästi toimivaks. Selline tinglikkus võiks mõjuda liiga abstraktselt, kui tegelased poleks luust ja lihast inimesed, keda on kerge ära tunda.

Filmis aitab õhtu jooksul ajas edasi liikuda montaaž, mida teatris kasutada ei saa. Sellest hoolimata tiksub „Võõrad“ finišisse vaid mõned minutid pikema ajaga. Pisut üle pooleteise tunni on värskendavalt lühike kestus, mille jooksul tempo ei kahane ega energia rauge. „Võõrastes“ on leitud hea tasakaal universaalse loomuga kerge huumori, mis võiks kõnetada väga paljusid, ja nõudlikumat meelt kõditavate tõsisemate teemaniitide vahel. „Lehman Brothersi“ mainimine pole juhuslik, sest lihtne on „Võõrastest“ aimata Eesti Draamateatri järgmist publikuhitti.