Olgem ausad, Putin kui karmikäeline imperialistlik füürer, kes õigeusu kirikus küünlaid paneb, kuldses saalis isalikult troonib, poliitvaenlasi jõhkralt maha notib ning iga hälbimist patriarhaalsetest pereväärtustest karmikäeliselt karistab, on Eesti ultrakonservatiivide ja teiste neti- ja neonatside (mitte liiga salajane) haige unistus.Ta on täiuslikult realiseerunud unelm „tugevast“, „traditsioonilisest“ ja „religioossest“ juhist, mis sest et armukesed ja abieluvälised lapsed siin ja seal. Tema võib.
Venemaa näib selles fantaasias riigina, kus valitseb порядок ja mis võimuna isalikult oma kodanikke patroneerib, enneolematut heaolu lubab ning kus mingid deviantsed värvilised ja sulelised niisama ringi ei sibli. Seal valitseb poliitiline harmoonia, traditsiooniline perekond, heteroseksuaalsus ja riigikapitalism, millele iga vastuhakku tõlgendatakse riigireetmisena. „Välisagente“ tuleb iga päev juurde nagu seeni pärast vihma, ohtlikumad lüüakse igaks juhuks kohe maha. Salamisi loodetakse, et Venemaa päästab (Ida-)Euroopa pehme, homofiilse ning migratsiooni leebelt suhtuva feminiseerunud, maternaalse ja vasakliberaalse lääne käest. Liberaalse küll, aga kus see vasakpoolsus on, jätkuvalt ei mõista.
Ega ilmaasjata ei unista Varro Vooglaid Eestimaa kubermangu taastamisest ega keeldu koos mõttekaaslastega usukumast Venemaa toime pandud sõjakuritegusid, sest et …? Konservatiiv ei vägista või? Usklik ei tapa naisi ja lapsi? Õilis sõdur ei varasta külmkappe? Religioossed konservatiivid oleksid silmagi pilgutamata valmis Eesti riigi „traditsioonilistele väärtustele“ ohvriks tooma, sest tõeline on ju üksnes jumalariik ja lääs koos Eestiga triivib juba aastasadu selle rüpest eemale. Vene propaganda käsitleb kogu konflikti ida ja lääne, konservatismi ja liberaalsuse, traditsiooni ja edumeelsuse binaarsuses, mis langeb sellises paraversumis kindlalt viljakale pinnasele.
Putin näib siin messiana, kes nende fantaasias jumaliku korra taastab. Teiselt poolt on oma rahvuse sakraliseerinud ja selle n-ö jumala asemele asetanud rahvuslikud konservatiivid suuremas plindris. Nood saavad aru küll, et vihatud trans- ja internatsionaalsed organisatsioonid, nagu Euroopa Liit ja NATO, mis kehastavad kahtlasi liberaalseid väärtusi ega hooli rahvuslikust Blut und Boden’i ideoloogiast ja traditsionalismi perverssustest, on nende ainus lootus, kui „Eestimaa kuberner“ päriselt kohale saabub ja korda looma hakkab. Kuigi „transnatsionalism“ kõlab nende kõrvus sama võikalt nagu „transseksuaalsus“ ning kohati näib, et nende õige Eesti loomiseks tuleb hävitada umbes 80% eestlastest „rahvuse reetureid“, peavad nad siiski NATOt ja ELi vähemalt praegu taluma ja oma õigustuseks rääkima selle oma huvides ärakasutamisest. ELi rahavoost ja NATO militaarjõust keeldumine oleks poliitiline enesetapp.
Samuti selgus viimastel valimistel, et orbánlikul Ukraina-vastasusel ei ole siin kuigi suurt turgu ja sellega saadi valusalt vastu näppe, kuigi kaotusjärgsel eneseõigustusel polnud muidugi piire. See oli ilmekas näide, et parempopulistid olid alahinnanud solidaarsust, mille põhjustas imperialistlik rünnak nõrgema vastu. Ebaõiglus, mida tajuti, ületas ühemõtteliselt tühipalja omakasu ja egoismi, kuigi kapitalismi ideoloogid neid väsimatult inimese loomuomadustena esitavad.1 Ühiskonna survel on isegi Geert Wilders Hollandis sunnitud jätkama Ukraina sõjalist toetamist.2
Paremdemagoog Peeter Espak kirjutas hiljuti pika tiraadi selle kohta, et Trump ikka ei kavatse NATOst välja astuda ja pole seda kunagi kavatsenud.3 Trump – „America first!“ – tahab teha USAst samasuguse autonoomse suurjõu, nagu Putin Venemaast, kes otsustab koos teiste suurtega, nagu Hiina, võib-olla varsti ka India, maailmakorra ja mõjupiirkondade üle. Kui NATO talle sellel teel koormaks saab või Ukraina, aga ehk ka Eesti loovutamine Venemaale mingis teises asjas mingi diili kätte mängib, ei kõhkleks ta seda tegemast. See saab juhtuda muidugi üksnes juhul, kui temast saab president. Tuleb vaid loota, et seda ei enam ei juhtu.
1 Vt nt. Peeter Koppel: Näidake mulle kõigepealt seda uut inimest!, – Postimees 20. II 2024.
2 Välisilm: ühiskonna surve sundis Geert Wildersi Ukrainat toetama. – err.ee 4. III 2024.
3 Peeter Espak: Jutt, et USA lahkub NATO-st, kahjustab meie julgeolekut. – err.ee 6. III 2024.
Eile oli meie emakeelepäev. Emakeel võib-olla kas köögi- või riigikeel. Nelja aasta eest tehnilise uuendusena algatatud EKI nn sõnastikureform on nüüdseks päädinud sellega, mida karta oli – keelekasutusnäidete esitamisega ÕSina.
EKI direktori Arvi Tavasti juhtimisel on jõutud keelearendusplaanist ning keelekorralduse ja kirjakeele olemasolu eitamise juurest „kasutuspõhise keelekorralduse“ põhimõtete esitamiseni EKI teatmikus1 ning Eesti keelenõukoguga kahasse korraldatud keelekorralduse seminarini2.
Seal räägitule vaatamata lobiseb EKI direktor jätkuvalt eraisikute murest ja keeletülist3, ent on vahetanud viimastel päevadel üllatuslikult plaati: tema sõnul normimatu „sõna tähendus“ esitatavat nüüd tulevases ÕSis. Seejuures eirab ta tõsiasja: tegutsetakse 2023. aasta detsembri lõpus avalikustatud keele kirjeldamises seisneva „keelekorralduse“ põhimõtete alusel. Nende järgi kokku pandud Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku eesti keele osa trükiversioon ei saa seega mingil viisil olla kirjakeele normi aluseks olev ÕS, mille soovituste toel on seni tagatud ametliku ja avaliku keelekasutuse ühtlus ja selgus.
Ühendsõnastiku koostamise põhimõtteid: muu hulgas „Sõnavalikut ei normita. Ei ole otstarbekas anda suuniseid ega soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele ..“, „Üldkeeles ei tohi rakendada rangeid oskuskeelekorralduse põhimõtteid. [—] oskuskeelt loovad ja valdavad erialainimesed. [—] oskuskeel ei tohiks üldkeelest põhjendamatult eemalduda“, kuigi (sic!) „Üldkeele tähendusi ei saa normida“, „Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada. See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama.“
Õiguskantsleri nimetatud seminaril öeldu, et kui ÕS 2025 ei valmi kirjakeele ühtsust ja selgust tagava soovitusi sisaldava kirjakeele normi alusena, on tegemist õigusrikkumisega, ei paistnud ega paista ÕSi tegijaid heidutavat. Normkeele tasandi lagundamisega saab eesti keelest taas köögikeel, millega hariduse andmine ja riigipidamine on võimatu, olgugi kodu(kõlakoja)keel variandirohkena õitsengu tipul. Viimase arengusuuna eestkõneleja Liina Lindström ei ole ehk mõelnud, et seesugune „keelekorraldus“, kus igaühe keel kujuneb omas keskkonnas, süvendab sotsiaalset segregatsiooni: haritud vanematega kodust pärit laps saab küllap kaasa selle keele, mida seni on muu hulgas ÕSi soovituste najal selgeks ja ühtseks vormitud, teistsuguse keelega kodu laps, kellele enam normkeelt koolis ei õpetata, ei saa iial kõrgkoolis edasi õppida või riigiinstitutsioonides tööd leida – tal lihtsalt ei ole seda keelt, millega seal hakkama saada.
PS. Või on EKI eesmärk massilise oskamatu toortõlkimise tõttu enneolematul määral eesti keelt mõjutava inglise keele riigikeeleks sokutamine? Eesti üldkeeles pole sõnal ju kindlat tähendust (ainult mõistel on – seega haritud inimese terminisõnastikes) ega tohi õpetada ka rektsiooni ega muud seesugust. Inglise keele tunnis õpetatakse aga kõigile lastele, millal on mõttekas kasutada at, in, on või to ja sõnadel on sõnaraamatus ka vaste, mida need eesti keeles tähendavad. Iga laps õpib ennast inglise keeles selgelt ja arusaadavalt väljendama – ja saab siis küllap selles keeles ka haridusteed jätkata.
Eesti keelenõukogu koos Eesti Keele Instituudiga 1. märtsil korraldatud keelekorralduse seminaril1 käsitleti teemat eri vaatenurkadest ning anti ülevaade järgmise ÕSi koostamispõhimõtetest. Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni leitud, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu. Siiamaani on eesti keele normingukohaseks kasutamiseks antud juhiseid ka õigekeelsussõnaraamatus soovituste ja ka keelekasutuse selgust ja ühtlust toetavate näitelausete kujul. Valmiva „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025“ puhul see seminaril kuuldu järgi enam nii ei ole: ÕS2025 on paberile trükitud EKI ühendsõnastiku „ÕSi selgitustega“ eesti keele osa, nagu kinnitas Margit Langemets sel üritusel.
Siinkohal saab õigekeelsussõnaraamatuga seonduva vaatepunkti esitamiseks sõna osa seminaril osalenuist.
Margit Langemets
Mida kujutab endast „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“ ning milleks ja kellele on seda vaja?
Margit Langemets,
EKI juhtivleksikograaf:
Õigekeelsussõnaraamat on ajaloos teinud hiiglahüppe, kasvades aegamisi algsest kitsukesest õigekirjaloendist (1918) täiemahulise „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025ni“, kus viimaks – esimest korda! – on keskendutud ka sõnatähenduste esitamisele. On ääretult sümboolne, et suuremast suurem ÕS ilmub eesti keele 500. aastapäeva aastal, mille juhtmõte on „Rahvas algab raamatust“, sest kellele muule kuulub keel ja sõnaraamat kui mitte rahvale.
Nõnda on vastus küsimusele lihtne: eesti keele sõnaraamatut ÕS 2025 on vaja Eestile, kogu Eesti rahvale.
Sõnaraamatus on kirjas uusim kirjakeele norm, s.t õigekirja ja sõnamuutmise reeglid. Pärast ÕS 2018 ilmumist on Emakeele Seltsi keeletoimkond teinud kümme uut otsust. Samuti saab nüüd ÕSist vaadata kõiki sõnatähendusi, s.t siin on koos nii normingud kui ka kirjeldused. Viimased veerandsada aastat on kõigi ÕSide saatesõnas kinnitatud, et see sisaldab „keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame“, nüüd siis juba XXI sajandi esimese poole keelt.
Kõige laiemalt tuntakse ÕSi kui kirjakeele normi alust, ehkki täpselt samu õigekirja kohta käivaid norme järgitakse ka teistes eesti keele sõnaraamatutes, näiteks seletussõnaraamatus või võõrsõnade leksikonis.
Varasemast (1989) mäletame Henn Saari ütlust „eks ole, kui ka need andmed [= muutevormid ja hääldus] on lisatud, siis saab seletussõnastikku ühtlasi kasutada õigekeelsussõnaraamatuna“. Hilisemast (2023) teame Soome keeleteadlase Pirkko Nuolijärvi sedastust: „Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat“, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige.“
Tulevase sõnaraamatu pealkirjana olemegi taaskasutanud olnut: järgmisena ilmub „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“, nagu oli ÕS 1999. Sõnaraamat on mõeldud meile kõigile, siin on meie kõigi keel. ÕSide lugu on meie rahva ja meie keele lugu.
Ülle Madise
Kellele ja millist ÕSi on Eesti riigis vaja?
Ülle Madise,
õiguskantsler:
Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti riigikeel on eesti keel. Nii ütleb põhiseadus.
Keeleseadus on selge: ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile – õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemile. Kirjakeele norm on määratud EKI uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. ÕSi kohaselt on norm ettekirjutus. Norm ei saa olla normi puudumine, normi saab täita või rikkuda.
Kirjakeele norm piirava ja kujundava normina ei riku väljendusvabadust nagu seegi, et mitteametlikes avalikkusele suunatud tekstides tuleb järgida keelekasutuse head tava. Kodukeel, släng, aja- ja ilukirjandus – need on normimata. Kui sõnade tähendust enam kirjakeele normis kokku ei lepita, ei normita sõnavalikut, rektsiooni ega hääldust, lüüakse eesti keelele hariduse, teaduse ja kultuuri keelena, meie identiteedi alusena ja sidemena põlvkondade vahel hingekella.
Kas seadusest saaks kirjakeele normi nõude välja jätta? Tõenäoliselt ei saa, arvestades eesti keele erilist kaitset põhiseaduses. Tuleks siis ehk põhiseadust muuta, et ÕSist selle praeguses mõttes loobuda? Vaevalt rahvas ja riigikogu sellega nõustuks.
Õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem peab ka edaspidi tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning toetama rahva keelekultuuri. Keelekasutuse uurimine ja kõigi kasutusviiside ülesnoppimine on hea, huvitav ja vajalik. Selle töö vili on üheks aluseks kirjakeele arendamisel. Kirjakeele normi ei luba aga põhiseadus, seadus ega määrus tegeliku keelekasutuse ülevaatesse sulatada. Vaidlus käibki kirjakeele normi tühjakstõlgendamise pärast – ja seda ei tohiks teha.
Airi Männik
Milleks on ÕSi vaja keeletoimetajal?
Airi Männik,
Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse liige:
ÕS 2018 on üks mu tähtsamaid tööriistu, kompassi moodi abiline. Enamasti seiklen keelemaastikul, kompass taskus. Kui tunnen, et tee kisub sohu, võtan kompassi välja (vaatan ÕSi) ja leian tahedama pinna.
Avan ÕSi enamasti siis, kui kaalun sõna sobivust. ÕSist saan aimu, kas sõna kuulub eesti keele tuumossa, kas sõna kirjapilt on õige, mida sõna tähendab (neil, mida otsin, on enamasti ka tähendus kirjas) ning mida keelekorraldajad ütlevad selle kasutamise kohta (kasutusvaldkond, stiil ja soovitused). Mõnikord ÕSi infost piisab, teinekord pean lisa otsima.
Kui mind on ÕSi avama ajendanud tunne „see kõlab imelikult“, võin saada kinnitust, et mu kahtlustel on alust: näiteks trammide opereerimine on sõnapaar, mis tuleb käsil olevas tekstis teisiti sõnastada, sõna sümpatiseerima võib aga tähenduses ’kaasa tundma’ lugejat hämmeldada.
Vahel aga laiendab otsing mu keelelist silmaringi: ohoo, sobibki maiustame kooki (mitte üksnes koogiga), peale muru võib niita ka lambaid, sõita võibki nii Anijale kui ka Anijasse, kui sõna raie on ka omastavas raie, tähendab see raiumist, kui aga raide, siis raiutut! ÕS aitab seega mul vältida tarbetute või lausa õigustamatute muudatuste tegemist oma keeletunnetuse või puudulike teadmiste põhjal.
Laiale lugejaskonnale mõeldud tekst peab olema selgelt sõnastatud ja üldarusaadav. Et kõiki tekste ei ole aga mõeldav toimetada, vajan keeletoimetajana võimalust anda kirjutajale kätte ÕSi-kompass. Selle toel leiab ta liigse vaevata vastuse, kuidas vaheldada näiteks teksti vallutanud osas– või vastavalt-sõna või kas kirjutada indikeerib, inditseerib või hoopis muu sõna.
Kaja Sarapuu
Milleks ja millist ÕSi on vaja eesti keele õpetajal ja õpilasel?
Kaja Sarapuu,
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esimees:
Õpetajad ja õpilased vajavad ÕSi – see on kindel. Vaja on nii veebi- kui ka paberväljaannet. Õpetajad õpetavad kasutama kõiki koolitöös vajalikke sõnastikke, neist keerulisim, kuid vajalikem on õigekeelsussõnaraamat. Senises, ÕS 2018s, on esitatud koolitöös vajalik. Õppes saab kasutada mõlemat väljaannet, kui nutiseadmed on olemas, kuid raamatuna annab ÕS pelgalt mingi sõna uurimise kõrval võimaluse ka sõnavaratööks – ja see on põnev lugemismaterjal.
Hiljutise seltsisisese küsitluse järgi vaatavad õpetajad ÕSist enim õigekirja, stiilisoovitusi ja vormimoodustust. Seejärel sõnamoodustust ja siis tähendust, kasutuskonteksti või hääldust. Õpilane ei otsi sõnastikust infot sõna leviku kohta, vaid juhiseid-soovitusi: mis on õige või parem, kuidas korrektselt väljenduda, millest hoiduda. Sama soovivad emakeeleõpetajad.
Kas Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku sõna on ka ÕSi sõna? Pigem mitte. Sõnaveebi puudused häirivad ning tekitavad küsimusi, sest igalt sõnastikult oodatakse usaldusväärsust. Kõik õppijad ei ole välja kujunenud kriitikameelega, nad alles arendavad seda, või väga head kõnelejad-kirjutajad, seepärast segab levinud vigade esitamine autoriteetses väljaandes õpetamist.
Õieti ei küüni Sõnaveeb tänapäeva veebivärava tasemeni. Praegu ootaksin juba suuremat analüüsimise ja sünteesimise, kriteeriumide järgi rühmitamise, kasutaja järgi isikupärastamise vabadust. Võimalus abstraheerida annaks ehk Sõnaveebile ka koolitööks vajaliku ÕSi vaate.
Emakeeleõpetaja vastutab riikliku ainekava täitmise eest. See seab ülesande kujundada õigekeelsuse ja keelehoolde õpetusega keeleteadlikkust ning anda teadmisi keelest. Keeleteadlikkuse kujundajaks saab olla suunav ÕSi keelenorm.
Andero Adamson
Milleks, kellele ja missugust ÕSi on Eesti riigis vaja?
Andero Adamson,
HTMi keelepoliitika osakonna juhataja:
Õigekeelsussõnaraamat on olnud eestlastele kauem kui sajandi vältel justkui pühakiri, mis abistab ja toetab meid eesti keele kasutamisel. Ometi sisaldab iga väljaanne rohkem või vähem uuendusi, sest keel, ühiskond ja inimesed muutuvad.
ÕS 2025 koostamise tegevuskava järgi ÕS „Hõlmab kogu kirjakeelt: keelt, mis käibib suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal, eri registreid ja osaliselt ka oskuskeelt“. HTMi eesmärk ongi, et ÕS oleks läbilõige Eesti ühiskonna keelekasutusest, see oleks hea infoallikas eri sihtrühmadele, sh emakeeleõpetajatele, keeletoimetajatele ja ametnikele, ning et see toetaks meid kõiki selge ja ilusa eesti keele kasutamisel. Lisaks on väga oluline ÕSi sihtrühm eesti keelest erineva emakeelega keeleõppijad, keda on lisandunud eestikeelsele haridusele ülemineku reformi tulemusena, aga ka üleilmastumise käigus.
Eelmise ÕSiga võrreldes on uues sõnaraamatus mitmeid häid täiendusi, näiteks on pea kõikide sõnade juures esitatud ka tähendus – see on märkimisväärne samm edasi. Samuti on keelekasutaja jaoks muudetud tuntavalt lihtsamaks sõnade käänamine ja pööramine tänu tabelile, kus on näha kõik sõnavormid. Samuti jäävad ÕSi alles kirjakeele normingud ja soovitused koos selgituste ja põhjendustega, need on olnud varasemates ÕSides ning seda oleme lubanud ka ÕSi koostamise tegevuskavas. Sõnavara selgituste andmisel tuleb silmas pidada, et need toetaksid keelekasutajat valiku tegemisel, näiteks olenevalt kontekstist.
Selleks et ÕS vastaks võimalikult suurel määral kasutajate ootustele, on pooleteise aasta jooksul plaanis jätkata arutelu sihtrühmadega, sealhulgas kokku leppida, missugune saab olema paberil ÕS 2025.
Birute Klaas-Lang
Kas valmimas „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“ tagab kirjakeele normi alusena ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustab keelekasutuse hea tava rakendamist?
Birute Klaas-Lang,
Eesti keelenõukogu esimees, professor:
Keelenõukogu ja EKI korraldatud keelekorralduse seminar (kohal osalejaid 70, veebis vaatajaid 618) näitas eesti keele kasutajate suurt huvi selle teema ja töös oleva ÕS 2025 vastu. Mõte oli tuua asjaosalised kokku ja leida ühisosa (tuvastada ka argumenteeritud eriarvamused) seni sh meedias kõlanud väga erinevate arusaamade osas keelekorralduse ja keelekasutajale toe pakkumise vajaduste ja võimaluste vaates. Seminari ettevalmistusse olid kaasatud ka Eesti Keeletoimetajate Liit ja Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Väga hea meel oli, et esinema tuli ka õiguskantsler Ülle Madise, kes andis väga selgelt edasi põhiseadusest ja keeleseadusest tuleneva vaate uue ÕSi ettevalmistusele. Esindatud olid seega seadusruumi vaatele lisaks nii keeletoimetajate kui ka õpetajate ja muidugi keelekorraldajate ja ÕSi koostajate vaade, samuti keeleteadlaste seisukohad.
Keegi osalejatest ei seadnud kahtluse alla, et töös olev ÕS 2025 on keeleseaduse § 4 lõike 2 alusel antud määruse „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“ kohaselt üks kirjakeele normi aluseid ja selle arendamisel tuleb arvesse võtta tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi. Nii on see olnud ka eelmiste ÕSide puhul.
Oma seminarijärgsetes soovitustes on keelenõukogu juhtinud ka tähelepanu keelekorralduse ja keeletoimetamise ülesandele toetada keelekasutajat heakeelsete valikute tegemisel, sh „Eesti keele arengukavas 2021–2035“ (p.1.13) sõnastatud „selge keele põhimõtete järgimist ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“.
Viimaste aastate jooksul on ilmnenud ja ka seminaril tuli välja üks suur probleem: vähene info ÕSi ettevalmistustöö kohta ja vähene koostöö leksikograafide ja keelekorraldajate ning teiselt poolt keeletoimetajate, õpetajate jt keeles ja keelega töötajate vahel. Selleks et mitme paralleelse monoloogi asemel toimuks tegelik arutelu ja koostöö, peab keelenõukogu otstarbekaks moodustada EKI ja Emakeele Seltsi ühine töörühm, millesse kuuluvad keelekorraldusega seotud töötajad EKIst ja Emakeele Seltsi keeletoimkond, vajadusel kutsutaks eksperte ka mujalt. Selle ülesanne on olla eestvedaja selgitamaks avalikkusele tänapäevase teaduspõhise keelekorralduse põhimõtteid, sh keeleuurimise tulemuste rakendamise viise ja valikuid; arutada ÕSi ettevalmistusega seotut (paber-ÕSi sisu ja maht, muutuste esitamine võrreldes seniste ÕSide soovituste jm infoga) ja võtta seisukoht.
BOTi ja eˉlektroni „Eesti Rahwa Edenduskunst“. Laval Joel Väli, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Erik Hõim ja Eke Ao Nettan. Esietendus 3. II eˉlektroni kunstisaalis.
Minimaalselt sisustatud valges ruumis ripub elastset koormarihma meenutava nööri otsas must pildiraam, mille sees valgel taustal eri kirjatüüpidega tekst „Scandinavian / Aesthetic / Minimalist / Volvo“. Meenub Reformierakonna 2016. aasta „uus põhjamaa“. Meenuvad keskklassistumine ja loomelinnakud. Pildist paar sammu publiku poole seisab triikimata linaga laud, lava teisel küljel, publikule lähemal, kõnepult, selle taga kaks kitarri koos võimenditega, hulk kaableid. Laual mängib raadio, kust kell 20, etenduse ametlikul algusajal, tulevad ERRi täistunniuudised. Etendus oleks justkui juba alanud, märkan end ootamas avastseeni aeglaselt kasvava pinge vabastamist, ometi pole see veel etendus, sest spordiuudiste ajal tuleb Hendrik Kaljujärv ja juhatab paari lausega etenduse sisse.
Ükshaaval siseneb kolm BOTi, seljaga publikusse, külg ees liikudes, kõigil seljas valge särk ja beežid püksid, võtavad sisse oma koha ja asuvad mõne korduva, totra tegevuse kallale. Neljas BOT siseneb hoogsal sammul, käes pakk Balsnacki juustu-sibulaleibu, tema järel viies, teistest eristuv SUOMI-kirjaga spordidressides BOT, kes paneb arvutist käima minimalistliku trummibiidi. Neljas BOT liigub ette, keskele – sinna, kus bändil seisaks laulja – ning hakkab aeglaselt puusi nõksutama, küljelt küljele. Lisanduvad käed, mis peagi tõusevad pea kohale. Nagu klubis.
Tunnen, nagu oleks see ebaeestlaslikult lahtiste puusadega BOT oma magusa etteastega sünteesitud rütmi taustal kandmas kogu saali energiat. Meenub, mida on kirjutanud Hasso Krull: kogukonna vaimule lähedasim vorm on tänapäeval pidu, selge eesmärgita inimeste kogunemine, millele, kui see on läbi saanud, on „imelik mõelda, aga kuskil püsib teadmine, et pidu ei olegi lõppenud, ta on ikka veel alles ega kao kuhugi, ta on igapäevastest toimetustest palju tõelisem“.1 Tõepoolest, nagu lõputult jätkuv pidu annab see tants tooni kõigele järgnevale. Toob vaimusilma mälestusi pikkadest öödest palavates klubides, kus ühiselt higistatakse välja kõik ebavajalik ja moodustub ajutine kehade kogukond. Selline narratiivne paigutus otsekui ütleks: see tants siin ongi teie kultuur praegu, äkki isegi kultuur üldse, alati.
BOT on etenduskunstikooslus, mis sündis 2022. aastal.
BOT on etenduskunstikooslus, mis sündis 2022. aastal ja on varem üles astunud Intsikurmu festivali alternatiivalal. Sinna kuuluvad Erik Hõim, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Eke Ao Nettan ja Joel Väli. Ei tea, kuivõrd see (praeguses etenduskunstide olukorras) loeb, aga tulenevalt etendajate lavalisest olekust paigutub „Eesti Rahwa Edenduskunst“ performance’i ja teatri skaalal performance’i-poolsesse otsa. BOTidele paistab olevat ebaoluline püsida katkematult rollis või sisaldabki taotletud roll mõningat kogelemist. Anonüümset maskis tegelast võib näha mitte-päris-subjektina, ei-kuhugi-kuulujana, kes (Eke Ao Nettani sõnul) „hoiab teistega käest kinni ja õõtsutab, sest nii eestlased ju teevad“.
Andreas Kübar on öelnud, et rahvusidentiteeti käsitledes „on oht minna liiga nunnuks“: kui (järgneb minu mõttearendus) ka ainult kõrvaliste elementidena mainida muidu kõigile armsaid maavanaemasid ja kohukesi, võib tekst kiskuda kohe liiga imalaks. Mul tekib küsimus, et mis hoiakud inimestel eesti rahvusliku enesekuvandi osas praegusajal üldse on. Sellekohastes aruteludes mängib alati tähtsat rolli subjektiivne kogemus, tunnetus. Leian, et sel teemal on raske leida keskteed kaalutletuse ja aususe vahel. Ise pole ma kunagi olnud rahul eestlaste kollektiivse identiteedi ja viisidega, kuidas sellega ümber käiakse.
Nüüdisajal on televisioonis omajagu rahvuslikku meelelahutust – näiteks saated „Me armastame Eestit“ või „Eesti mäng“. Peavoolu kultuuritoodangule omaselt on tegu nunnude, ohutute, igasugust poliitilisust vältivate ajaviitesaadetega. Seejuures on vähe tõenäoline, et midagi „Esto TV“ või „Võsareporteri“ laadset 2024. aastal telelevisse tuleks. Võsa-Pets teeb nüüd oma uut toredat saadet, kus kõik on hästi. Eelmainitud Eesti-teemalised mälumängusaated paistavad väljendavat kultuurilist stagnatsiooni, „ajaloo lõppu“ populaarkultuuris, kehastavad stereotüüpset ajuvaba meelelahutust ja on omamoodi oopium rahvale (rahvuslus kui tsiviilreligioon on ka religioon). Teisest küljest huvitun minagi nüüdisaegsest kohalikust kultuurist, koduloost jms ning vahel on neid lihtsakoelisi saateid tore vaadata. Siiski, sellises õhustikus tuleb tahtmine Eesti enesekohasele kultuurile elu sisse puhuda.
BOTide vastav püüdlus näib rajanevat vabaseoselisel mash-up-printsiibil. On vaieldamatult, üldtunnustatult eestilikku ja eestlaslikku, piinlikult klišeelist ja abstraktsemat, üldinimlikumat. Levinud rahvussümbolid ilmuvad ilma nendega tavapäraselt kaasneva paatoseta. Kontekst lubab reageerida eestluse ilmingutele kuidas iganes tahan.
Üks „Edenduskunsti“ stseen, mille üksikasjad jätan etendust mittenäinute huvides avamata, pilkab (minu silmis) meie ühiskonna arusaama kokkuhoiust. Kui kokkuhoid seisneb sümboolsetes žestides ning tipneb iga mõne aja tagant laulupeol kätest kinni hoidmisega, siis olgu pealegi, aga kindlasti ei anna praegune sotsiaal- ja hariduspoliitika tunnistust mingist ühtehoidmisest, millele raskest ajaloost rääkides härdunult viidatakse. Tänapäeval on kokkuhoid ühiskonnas suuresti efemeerne ega väljendu tegudes. Margit Sutrop kirjutab, et XIX sajandi ühistegevus – ühistute, seltside, koolide ja vaestemajade rajamine – „näitab, et kunagi oli eestlastes olemas toosama kodanikumentaliteet, mis nüüd tundub olevat kängunud.“2
Kuna tean, et lavastus sündis n-ö õhinapõhiselt ja esimesest proovist ülesastumiseni oli üks kuu aega (ja proove-koosolekuid tehti alla kümne), siis ei näe ma põhjust ülemäära rõhutada mõningaid dramaturgilisi vajakajäämisi. Õigupoolest on vaid üks etendaja, stsenograafia kraadiõpinguid lõpetav Joel Väli, lavakunstiga erialaselt seotud. Nagu mainitud, ei häirinud mind teatav toorus. Reklaami vähesusest lugesin välja, et praegu on tegu millegi visandlikuga. BOTi võetud suund ja püüdlused on mulle sümpaatsed ning eeldan, et 17. ja 18. aprilliks planeeritud etendused tulevad viimistletumad.
BOT oli võtnud lavastusse mitmed tantsud Tiktokist, kus on nähtavasti sündinud uus globaalne rahvatantsukultuur. Eestlastelegi ju meeldib rahvatants. Rahvakultuuri avaldumistes on midagi üldinimlikku, rahvakultuuri protsessid ja traditsioonid eelnevad rahvuse ideele ning tõenäoliselt kestavad ka pärast praeguse rahvusluse vormi lõppu edasi. Rahvalik ei ole nii palju võõraid välistav, kui seda on rahvuslik, ei rõhu niivõrd oma erilisusele, on demokraatlik(um). Rahvust ja rahvakultuuri ei saa küll tänapäeval teineteisest lahutada, nad on justkui sümbiootilises suhtes. Aga tahaksin. Peas segunevad mõisted: rohujuur, talupoegade mäss, hüperkohalikkus …
„Eesti Rahwa Edenduskunst“ kui kiirelt vormunud, üsnagi terviklik, hea huumoriga lavateos tuleb toime raske teemaga selle äärmuslikus laiahaardelisuses, langemata klišeesse ning näitab viieliikmelise koosluse võimekust ja omavahelist sobivust. Ja veel, mida rohkem „Edenduskunstile“ mõtlen, seda rohkem tahan seda nimetada huumorilavastuseks. Ei tea, on see siis halb või hea … pigem ikka hea. Nali mulle meeldib. Nali on tõsine asi.
2 Margit Sutrop, Väärtuspõhiste identiteetide kokkupõrge. Liberaalne versus kommunitaarne moraal – Moraalsed valikud. Lisandusi Eesti kunstiloole. Koost. Johannes Saar, toim. Andreas Trossek. Tallinn, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2006, lk 71.
Endla teatri „Mäeküla piimamees“, autor Andrus Kivirähk (Eduard Vilde romaani ainetel), lavastaja Aare Toikka, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, videokunstnik Argo Valdmaa, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ott Raidmets ja Ago Anderson. Esietendus 28. X 2023 suures saalis.
Eesti klassikalisema poole kirjanduses on neli naist, kellest ei saa kuidagi üle ega ümber. Need on Tiina, Ruth, Mari ja Karin. Kõigi nende õnnetuseks on tossikesed mehed. Tiina kutsub Margust endaga metsa, aga Margus, nagu remark ütleb, „laotab õnnetult käsi, jääb vait“. Marguse peamine argument metsamineku vastu on, et seal ei pane keegi teda ja Tiinat mõisa- ega kirikukirja.
Ruth on paraku ainult Aaviku-Randvere unistus, ideaalnaine. Sajanditagused esimesed eesti meessoost intellektuaalid unistasid Ruthidest, aga naiseks said endale Marid. Mari tuleb majapidajannaks oma surnud õe mehele, keda iseloomustab peamiselt rumalus, allaheitlikkus ja vingumine.
Paremini ei lähe ka Karinil, kelle mees Indrek võib lõputult teoretiseerida eksistentsi, mehe ja naise vaimse ning sugulise läbikäimise üle, kuid praktilised oskused elus olla on tal kesised. Karin, kellel asendab eksistentsiküsimusi usk, näiteks lapse tervist manades, ihaldab aga elada. Sellises elupuntras võib kergesti suuna kaotada ja trammi all lõpetada. Tiina on puhas metsikus, Ruth kättesaamatu ideaal, Mari potentsiaal ning Karin argireaalsus.
Mutrid mõisa masinas. „Libahundi“ Tiina ütleb: „Mina olen jumala loom, olgu ma ka libahunt! Teie? Viletsad! Teil ei ole julgust ega jõudu, armastust ega ustavust – midagi ei ole teil!“ Aga samamoodi võiks ütelda ka Mäeküla Mari, sest ei Prillupis ega Kremeris ole jõudu, armastust ega ustavust. Sageli armastatakse toonitada Mari puhul, kui tohutu mõistatuslik ja ürgnaiselikult arusaamatu ta on. Kiviräha näidend Vilde romaani põhjal ja Aare Toikka lavastus toovad aga esile Mari inimliku poole. Mari pole mõistatuslik, pole ka Vildel, ta on normaalne inimene ebainimlikus keskkonnas.
Mari satub Mäekülla, kus mõisnik on kiimaline rauk. Mari õemees Tõnu Prillup loksub sihitult surma suunas, nagu ka ülejäänud külamehed, kelle arusaam romantikast on naise seeliku alla vahtimine. Üks siht muidugi meestel on: saaks piimameheks, siis võiks varsti karjamõisa osta ja naisest mõisaproua teha. Kuru Jaani lugu tuletab etendusel meelde ütlemise, et ori ei taha vabaks, ori tahab orjapidajaks saada. Nii Prillup kui teised mehed koogutavad Jaani ees, aga selja taga salajas pilkavad. Prillup, kelle lapsi Mari kantseldab, on valmis Mari parunile müüma, selleks et saaks ise piimameheks. Mäeküla ja selle elanikud ei ole inimesed, vaid mutrid mõisa masinas.
Erinevalt teistest mäekülalastest võtab Mari vastu otsuse – ja see teeb temast inimese. Võiks vastu vaielda, et Prillupki ju otsustab oma naiseõe parunile anda, kuid ta ei võta vastu otsust enne, kui see talle sülle langeb. Prillupi-sugused mehed on auahned küll, aga alles siis, kui au maitse suus. Prillupil endal puudub ettevõtlikkus oma elu suunata, nagu tema isagi ütleb: „Meie põle mehed, kes võtma lähvad – ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss – meil põle seda sees, mis võtab. Võtakski vahel, kui just nina ees on, aga kui akkad võtma – juba näed, et teine ära võt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi …“ Prillup pole mees nagu Vuti Mihkel, kes paneb kirve vöö vahele ning läheb – ja lõpuks on tal Kassisabas kolm maja. Prillup läheb läveni, ja edasi ei saa.
Tõnu Prillup (Meelis Rämmeld) loksub sihitult surma suunas.
Mari. Tekstis ja lavastuses on Marilt ära võetud nii palju kui võimalik, ja võimalikult palju alles jäetud. Romaanis muudab tema tegelase huvitavamaks Prillupi laste olemasolu, lavastuses lapsi ei ole.
Just lastega läbikäimises avaldub paljuski Mari karakter, sestap jääb ta lavastuses veidi pinnapealseks. Prillup korra ütleb lavastuses, et Mari on nagu laps, kuid sinna see jääb.
Fatme Helge Leevald mängib Mari mõnuga: ta eristub ohmudest mäekülalastest nii kostüümi kui ka liikumisega. Mari on punases, ta helgib ja särab, romaanis on isegi tema vari värviline. Teised lavastuse külamehed käivad tumedates tunkedes, Prillup oleks nagu prügikasti kõrvalt leitud. Leevald liigub Marina nagu tänapäeva inimene, nõtkelt, energiliselt. Mehed, kaasa arvatud aina kekseldes liikuv Kremer, meenutavad tema kõrval satikaid.
Mari eristub sõnaahtruselt: romaanis on ta kohal ka vaikivana – ja Vilde vist mainibki teda rohkem vaikimas kui kõnelemas – või siis Prillupi mõtetes. Kuna lavastuse mehed tavaliselt räägivad kedagi taga, näiteks Kuru Jaani või mõisnikku, siis ka selles asjaolus muutub Mari sümpaatseks inimeseks. Ei lõõbi ega räägi taga, ei kanna keelt, kui ei taha vastata, siis ei vasta.
Romaanis on tugev kujund: Mari segab võid, samal ajal kui Prillupil mõisast lepingu käsib ära tuua. Lavastuses Mari samal ajal kiigub, mis annab talle veidi pixie girl’iliku üldmulje, kuid iseenesest kirjeldab kiikumine kujundina hästi tema pääsemist Prillupi hädaldamisest. Mari tõuseb kiikudes sõna otseses mõttes Prillupi kohale, aga ka kujundlikult – ta kontrollib olukorda. Maalikunstis on kiikumine tihti meelelise või suisa erootilise alltekstiga (vt näiteks Jean-Honoré Fragonardi maali „Kiik“, mille jantlik koopia on stseenis, kus Ago Andersoni mängitud talumees Marile seeliku alla püüab piiluda).
Mille pärast lavastust tasub vaadata ja mille nii Kivirähk kui ka Toikka, aga peamiselt küll Leevald välja mängivad, on Mari valik, tema otsus. Mari ei seo Prillupiga ühine armastuslugu: kohtumine, kiindumine, kurameerimisaeg ja siis pulmad, lapsed. Mari elab Prillupi katuse all, kasvatab tema lapsi ja teeb talle süüa, kuna ühiskonna reeglite järgi ta peab seda tegema. Veidi liialdamisi: ühiskond kupeldab Mari Prillupile. Mari ei lase ennast uuesti kupeldada, tema läheb ise.
Kremeri juurde minek on tema otsus, mitte Tõnu oma. Prillupi pitch ju kukub läbi: ta ei suuda oma äriplaani Marile maha müüa, ja seega ei õnnestu ka müüa Mari Kremerile. Oleks asi Prillupi lahendada, heidaks ta pikapeale palavikus sonides hinge – idee piimamehe kohast ja ei enamat on Prillupi lävi, millest tema edasi ei saa, olgu kui tahes karvane. Romaani ilmselt kõige võimsam stseen on see, mida Vilde pole kirja pannud, aga mille me ise loome oma kujutluses selle alusel, kuidas Vilde Mari kirjeldab. Mis sõnadega, või hoopis vaikides, kuidas seistes, istudes, pead hoides teatab Mari Kremerile, et olgu peale.
Miks siis üldse Kremerile minna? Muidugi, Kremer on uks linna, kus Mari „mõne tunniga oli rohkem näinud“ kui Tõnu kogu elu jooksul. Aga romaanis on Mari otsusel ka taustalugu: tema õde Liina oli Prillupile minekuks liiga noor, veel leeritamata, ning teine õde Tiina polnud nõus. „Kumbki [s.t Tiina või Mari] pidi minema, tal [Prillupil] ju Leenu lapsed.“ See on detail, mis Mari käitumise psühholoogiliselt usutavaks muudab: Tiina jäi iseseisvaks, ütles ei. On võimalik mõelda, et uuesti Mari võõra käsu peale oma vabadust kaotsi ei lase. Pigem ise.
Ööl, mil Tõnu Prillup saanis ära külmub, mõtleb Mari Ruisult Prillupile äratuleku ja Prillupilt Kurule mineku peale. Mõlemad olid rumalused, „asjata mõõta, kumb suurem … ühest poegis teine. Ent see teine pidi esimest korda kahandama, võib-olla ta kustutama.“ Kui Mari tol ööl ootaski, et elu läheks paremaks, siis ainult „seepärast … et [lootus] matta oli kibe“.
Maril on üks viga, mille mängimist Leevald näib enam nautivat. Õigupoolest Mari viga ongi mäng, tal ei tohi igav hakata. „Mari [vastab Prillupile] igavuse märgid näol, „mine too mõisast oma kontraht ära“.“ Teisal kurdab Mari: „Mul akkab igav.“ Leevaldil tuleb mõisa sotsiaalse kaadervärgi ümber näpu keeramine, sellega mängimine mõnusalt välja, Leevald otse kisub kaasa. Kremer kardab talumehi ja vaatab neile ülalt alla, „veidi lollakad on nad“, Maril puudub hirm, ta käitub talumeestega nagu kanadega, kui neile saia ette viskab.
Aga mänguhimu maksab talle kätte. Kremer lubab, et jutud liikvele ei lähe, lõpuks tervitatakse Mari kui paruniprouat – Mari on nüüd kistud tagasi mõisa masinasse ja siit pole tõesti kuhugi mujale minna kui linna. Tõnu külmub ära ja Mari esimene reaktsioon on, et „seda põld tarvis!“. Hetk hiljem mõtleb, et „või ehk siiski?“. Nüüd on ta lõpuks vaba, kehaliselt ja sotsiaalselt.
Prillup. Meelis Rämmeld mängib Tõnu Prillupi ikka eriliselt ilgeks kujuks. Eriti paistab see silma stseenides, milles Prillup püüab veenda Mari mõisa minema. Kõigist tegelastest kaotab lavastuses Prillup vist kõige enam romaani taustalugu. Rämmeld on usutav, kohutav inimeseloom, rollina terviklik – uhkelt mängib! –, ent tegelasena liialt lihtne, lineaarne. Näiteks on lavastusest puudu Prillupi igatsus Leenu järele. Selles igatsuses on romaani-Prillup õrn, harras. Rämmeldi mäng on lavastuse maailmas loogiline, närviajav, aga kui mõelda, et Prillup on matnud oma poja, kes sünnitusel suri, ja ka naise Leenu, siis mõnevõrra võib teda mõista. Kui paljust peab mees ilma jääma, et ennast ka ise ilmajääjaks hakata pidama? Ja kui ebamoraalseteks tegudeks on selline mees võimeline, et midagigi elus võita?
Voodistseenis, kui Rämmeldi Prillup meenutab oma isa ja ema, muutub ta värviliseks tegelaseks, rikkaks ja nüansseerituks, nagu oleks tahtnud teda rohkem näha. Võrreldes sarnase tegelasega lavastusest „15 sammu vasakule“ pole Rämmeldi iseloomulik hääl ja kõnemaneer häiriv. „15 sammus“ mõjus Rämmeldi mögisemine lausete vahel pikapeale stseenide rütmile surmavalt, „Mäeküla piimamehes“ on see tegelase orgaaniline osa. Nii nagu Prillup ei saa üle läve, ei saa ta ka sõna suust, ta pole valju häälega müügimees nagu ürgselt mehelik Priit Loog Kuru Jaanina. Tema püüdlus müüa piima ja võid on ette ebaõnnestunud ning vaataja tajub esimestest stseenidest peale, kuidas Prillup seda ise taipamata huku poole kihutab. Lavastajal ja näitlejal õnnestub dramaatiline iroonia siin nagu õpikust võetuna.
Kremer. Kremer esindab selle maailma loojakut, milles matsi keha kuulus parunile ja tema hing köstrile. Andrus Vaariku Kremer on samavõrd totakas kuivõrd Rämmeldi Prillup on saamatu. Mehed on sarnased: „auahnust ei või Kremeritele ette heita“, nagu ka Prillupile. Parunil on muidugi paruni võim, selle pisikese maailma reeglite järgi võiks ta ka Prillupi hoovile sõita ja tüdruku endale nõuda. Ta võiks lasta Prillupit nõnda kaua peksta, kuni too oma naisest loobub. Ta võiks Mari lihtsalt ära röövida. Või vilistada kogu mõisamasina kirjutatud ja kirjutamata seadustele, nagu Kremeri prototüüp von Gernet.
Aga Kremer on masina osa, selle õli ja kütus. Temal on vaja kontraht teha. Vaariku Kremer on hetketi kaval, siis teeseldult kohmetu, üllatunud, salakaval, nukrameelne, mõeldes elus käest lastud võimalustele, ja jälle tähelepanelik, kalkuleeriv. Vaarik esitab iga uut emotsiooni ja mõtet Kremeri peas laskmata neil äärealadel seguneda: üks lõpeb, siis teine algab, lõpeb ja algab kolmas. Vaariku roll on nagu puäntillistlik maal, millel segamata värvitäpid kõrvuti loovad figuuri ja maastiku.
Loov lihtsus. „Mäeküla piimamees“ Endla teatris on üsna lihtsakoeline tekst ja lavastus, kuid see on praegusel puhul tugevus. Etendus jätab vaatajale ruumi seda hinnata, kuidas täpselt too ise tahab, filosoofiliselt, koomiliselt, mõlemat samaaegselt või hoopis kuidagi neljandat moodi. Kivirähk ütleb (kavalehel) intervjuus Ott Kiluskile, et ta pole hakanud uut piimameest leiutama, vaid see on ikka Vilde enda tekst. On tõesti, Kivirähk puhastab romaanist Vilde välja. Lihtsus laseb mõelda romaanist ka tänapäeva kontekstis. Mari dilemmad, mõtted, teda ümbritsevad inimesed on praegugi aktuaalsed. Seepärast ei peaks küll XXI sajandi esimese veerandi lõpul mõjuma „mõistatuslikult“ või „salapäraselt“ naine, kes võtab vabaduse ise oma keha üle otsustada. Mari on normaalne inimene.
Neli aastat. See on aeg, mille jooksul vastsündinust kasvab kõndiv, rääkiv, mõnikord isegi tähti tundev laps. See on aeg, millega agar tudeng võib läbida bakalaureuse- ja magistriõppe. See on kaks kolmandikku Teise maailmasõja pikkusest. Piisavalt pikk aeg, et tuttav, kes sind selle aja jooksul pole näinud, võiks öelda „oi, kui palju sa muutunud oled!“. Ja piisavalt lühike, et selle peale mõelda: „Mis jamajutt see küll on?“
„Mis jamajutt see küll on?“ iseloomustab hästi meie vaimu seisu neli aastat pärast koroonakriisi. (Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas nakkuspuhangu pandeemiaks 11. märtsil 2020 ja Eesti valitsus kuulutas välja eriolukorra 12. märtsi hilisõhtul). Uudiseid lugedes jääb mulje, justkui oleks pandeemia leidnud aset mõnel teisel planeedil või vähemalt möödunud sajandil. Raadiosaadetes arutletakse riigivõlast ja maksutõusudest, inimesed muretsevad Venemaa agressiooni pärast ja Donald Trump kandideerib Ameerika presidendiks. Meditsiinilisi maske ei näe väljaspool haiglaid peaaegu kuskil ja ühismeedia hobiepidemioloogid on ümber profileerunud hobilahingustrateegideks. Arkadi Popov, Irja Lutsar ja teised koroonaaegsed superstaarid pole ammu enam televisioonis nägu näidanud.
Samal ajal on uurimisgrupid kõikjal maailmas otsustanud mängida pikalt eemal olnud tuttava rolli ja hinnata, kuidas on koroonakriis maailma sel perioodil muutnud. Neli aastat on selleks sobiv aeg: akuutne kriis on selgelt möödas, 2023. aastal suri Eestis COVID-19 tagajärjel ametliku statistika järgi viis korda vähem inimesi kui 2021. aastal pandeemia tipus.1 Need arvud on sarnased kõikjal maailmas: USAs on hukkunute hulk vähenenud rohkem kui kuus korda ja Prantsusmaal seitse korda. Ent ükski pandeemia pole ainult meditsiini sündmus. Kriisi sotsiaalsed tagajärjed on meiega ning just nende analüüsimiseks on sotsioloogide (Eric Klinenberg), ajaloolaste (Adam Tooze) ja antropoloogide (Didier Fassin) tööriistakast suurepäraselt sobiv.2 Oleme kriisi tipust juba nii kaugel, et kommentaatorid saavad hägustunud mälestustest välja otsida oma eelistustele vastavad, paratamatult lihtsustavad või lihtsalt väärad õppetunnid – või siis käituda, justkui poleks maailma majandusajaloo järsim teadlik hädapiduri tõmbamine üldse mingit pikemat jälge jätnud. Selliste müütide kummutamisega saavadki ühiskonnateadlased nüüd tegeleda.
Üks 2020. aastal sagedamini kordunud lauseid oli ilmselt „me oleme kõik selles paadis üheskoos“. Tagasivaates on selge, et me ei olnud kõik mitte ainult eri paatides, vaid suur osa meist oli ka hoopis teistsuguses tormis. Koroonaviiruse lained tabasid riike ja ühiskonnagruppe eri aegadel erineva jõuga. Esmapilgul võib küll paista, et maailma trajektoor oli suures plaanis sarnane. 2020. aasta märtsis kehtestati pea kõikjal maailmas ranged piirangud, seejärel mängiti viirusega mõnda aega pingpongi, otsides tasakaalupunkti nn mittefarmatseutiliste interventsioonide (liikumiskeeldude, maskikandmise ja distantsihoidmise) ning ühiskondliku ja majandusliku tegevuse halvamise vahel. Lõpuks aga takerdusime 2022. aasta alguses banaalsesse võidujooksu, milles osavõtjateks olid viiruse erakordselt nakkav omikron-tüvi ja erakordselt kiiresti loodud vaktsiinid. Tsiteerides ühte terviseameti tellitud uuringust pärit banaalset pandeemia õppetundi: „Maailm on globaalne ning riigid sõltuvad üksteise tegutsemisest.“ Isegi mitu aastat täielikult maailmale suletud Hiina ei pidanud omikroni-lainele vastu ning oli sunnitud oma radikaalse lockdown’ipoliitika lõpetama, kuna see lihtsalt enam ei töötanud.3
Elu on seiskunud. Kuulutusteseina põhjal otsustades kestab maiski veel märts. Telliskivi loomelinnakus Tallinnas 4. mail 2020. Piia Ruber
Tegelikkuses olid riikide pandeemia käigus tehtud otsused määrava tähtsusega. Kui vaadata vaid ametlikke koroonasurmasid, siis on vahe kõige halvemini toime tulnud riikide (Bulgaaria, Ungari, Läti, Leedu, USA) ja kõige paremini toime tulnud riikide (Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia) vahel ligi viiekordne. Eesti jääb selles statistikas umbes keskele.4 Vaadata võib ka liigsuremust ehk seda, kui palju inimesi suri koroona-aastatel tavapärase normiga võrreldes rohkem. See on arv, mis peegeldab ilmselt paremini kõiki pandeemia tekitatud kahjusid – ära jäänud arstilkäike, depressioonist põhjustatud kahjusid jms. Selle mõõdiku järgi suri kõige rängemini kannatanud riikides (Brasiilias, Mehhikos, USAs, Suurbritannias) ca 4000–6000 inimest miljoni elaniku kohta rohkem kui tavaliselt. Keskmike (Kanada, Rootsi, Prantsusmaa) hulgas oli see arv kaks korda väiksem, ca 1500–2500 inimese ringis ja kõige paremini toime tulnud riikide (Taani, Uus-Meremaa) arvestuses jäi see arv alla tuhande. Selles nimekirjas oleme arvrea kurvemas otsas lähemal USA-le kui Rootsile.5 Ent ükskõik kumba mõõdikut me kasutame, mõlema puhul näeme, et riikide otsused mängisid tõepoolest kriitilist osa: Taanis oli viimased neli aastat kahtlemata kordades ohutum viibida kui Suurbritannias.
Ent ka väiksemal tasandil, riikide, isegi linnaosade lõikes võib leida tohutuid erinevusi. Eric Klinenberg vaatles kaht pealtnäha sarnast rajooni New Yorgi eeslinnas Queensis: 109 000 elanikuga Coronat (jah, lugesite õigesti) ja 81 000 elanikuga Flushingit. Mõlemas linnaosas on palju töölisi, vaesemat rahvast ja immigrante, mõlemad on küllaltki rahvarohked. Ent on ka palju erinevusi: Coronas on rohkem tihedalt asustatud kortermaju, samal ajal kui Flushingis domineerivad ühepereelamud ja uued, suurte korteritega kortermajad. Flushingi elanikud on keskmiselt vanemad ja vaesemad, seega oli nende risk COVIDisse raskelt haigestuda suurem. Lisaks on suur osa Flushingi elanikest Aasia päritolu, sestap muretseti seal sugulaste ja sõprade juttude mõjul juba ammu enne seda, kui viirus ametlikult kinnitatuna USA pinnale jõudis. Erinevused olid ülisuured: 2020. aasta mai lõpuks, kui pandeemia oli üle kahe kuu möllanud, suri Coronas rohkem kui kolm korda rohkem elanikke kui Flushingis, hoolimata sellest, et sealsed elanikud olid nooremad ja mitte nii vaesed.
Klinenberg seletab seda erinevust kahe teguriga. Pandeemias aitas ellu jääda füüsiline distants ja sotsiaalne lähedus. Flushingis olid olemas mõlemad. Nagu paljudes rikaste rajoonides, elatakse Flushingis omaette majades ja korterites ning läbi käiakse pigem perekonniti kui tänavatel ja poodides, nagu põhiliselt Ladina-Ameerikast pärit elanikega Coronas. Teisalt olid rahvusvahelised võrgustikud Flushingis väga tugevad: niipea kui Aasias läksid asjad hapuks, hakkasid Flushingi elanike Koreas või Taiwanis elavad sugulased neile peale käima, et nad maske kannaksid, lapsed koolist ära võtaksid ja harvemini poes käiksid. Flushingi ärid panid uksed kinni ammu enne seda, kui New Yorgi ametivõimud selle kohustuslikuks tegid. Muide, kohtades, kus kultuurilised erinevused mõjule ei pääsenud, näiteks hooldekodudes, läks Flushingis sama halvasti kui kõikjal mujal.
Klassierinevused osutusid kõikjal maailmas määravaks: vaesemad, kõrvalejäetud piirkondades elavad inimesed kannatasid suurema tõenäosusega. Neil oli vähem elamispinda ja seetõttu keerulisem kontakte vältida. Neil oli vähem võimalusi kaugtööd teha ja vähem raha, et mõneks kuuks koju jääda, oma lastele eraõpetaja võtta või vanas eas ilma abita hakkama saada. Nad olid sunnitud liikuma ühissõidukiga ja elasid piirkondades, kus ligipääs arstiabile oli halvem. Tõsi, mõnes piirkonnas, nt sealsamas Flushingis, oli võimalik ressursipuudust ja riigi hoolimatust kompenseerida kohalike võrgustikega. Klinenberg toob näiteks Jackson Heightsi rajooni vastastikuse abi võrgustikud, kus emad ostsid hulgimüügist beebitoitu ja aitasid hiljem abivajajatel vaktsiiniaegu broneerida. Aga selliste väikeste vastupanukatsetega oli raske saada struktuursete probleemide vastu.
Majandusajaloolane Adam Tooze rõhutab oma raamatus „Shutdown“, et suurem osa riike võimendas neid erinevusi veelgi. Pandeemia esimestel kuudel rõhutas enamik poliitikuid kollektiivset ohverdamist, ent mitte kõigilt ei nõutud ühesuguseid ohvreid. Samal ajal kui suurem osa lääneriikide keskklassist kamandati magamistubadesse Zoomi-kõnesid tegema, nimetati terve hulk inimesi eesliinitöötajateks (essential workers), kes pidid haigusriskist hoolimata tööl edasi käima. Nende hulgas olid mõistagi meditsiini- ja hooldustöötajad, aga ka laotöölised, bussijuhid, toidukullerid, kassapidajad, politseinikud, vangivalvurid ja paljud teised. Pool Prantsusmaa keskastme juhtidest töötas pandeemia ajal kodust, sinikraede puhul oli see arv alla ühe protsendi. Mida täpselt võis eluga riskivatelt eesliinitöötajatelt nõuda, mida tuli neile omakorda vastu pakkuda – need olid poliitilised küsimused, millele ei olnud üksüheselt mõistetavaid, teaduslikke vastuseid. Need olid võistlevate väärtuste, ressursside ja jõukatsumiste küsimused, teisisõnu, poliitika.
Mõned riigid, näiteks Hiina, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa, otsustasid riigisisese maadejagamise asemel lihtsalt riigi maailmast ära lõigata. See oli lahendus, mida meil Eestis naeruvääristati kui autoritaarset ja radikaalset, ent mis tähendas seda, et väikese osa rahvusvahelist elu nautivate inimeste mugavuse hinnaga hoiti kohalik elu palju ohutum ja lahtisem kui suuremas osas Euroopas. Kui 2021. aasta alguses suleti Eestis restorane ja koole ning tööd jätkanud arstid, õed, kassapidajad jt riskisid mitu korda suurema surmaohuga, istuti Uus-Meremaal terrassil ja nauditi, veiniklaas käes, ilusat suveilma.
Teised riigid jaotasid eesliinitöötajate kõrgendatud riski kõigi kodanike tulevaste maksuarvete peale laiali – mida muud kujutasid endast programmid, millega maksti riigieelarvest kinni suur protsent restoranitöötajate palkadest. Selguse mõttes: kahtlemata oli tegemist viimase põlvkonna jõulisema solidaarsusavaldusega riikide tasandil. Elude päästmise nimel hüljati kõik eelarvereeglid, millega 2007. aastast saadik oli põhjendatud kärpimislaineid ja sotsiaalprogrammide õgvendamist. Selgus, et terve hulk probleeme, mille lahendamist oli aastaid peetud võimatuks, seisis tegelikult vaid poliitilise tahte taga.
Ent poliitiline tahe pole taastuv loodusvara. Kui esimene kriis sai ületatud, pidid riigid langetama raskeid valikuid. Kaalul ei olnud mitte ainult inimeste rahakotid, vaid ka nende elud – meenutagem, et vaktsiinid ei olnud suuremale osale maailmast kättesaadavad enne 2021. aasta suve. Järgnevas debatis ei osalenud kõik inimesed kaugeltki võrdväärse kaaluga. Sõltuvalt töötajate prestiižist ja poliitilise organiseerituse astmest võisid eri grupid võidelda endale kätte väiksema surmariski. Ameerika Ühendriikide koolid viibisid pikka aega kaugõppel seepärast, et rahval puudus usk riigi võimesse garanteerida õpetajatele (ja ka õpilastele) turvaline töökeskkond ning seepärast, et õpetajate ametiühingud on seal tugevad ning paljudes osariikides keeldusid õpetajad tööle naasmast.
Teistmoodi kaalukad olid ka riikide pandeemiaeelsed valikud. Neoliberalismist vaimustunud riigid olid sageli ohverdanud kriisivalmiduse veidi efektiivsema majandustegevuse nimel – aga kaugeltki mitte samal määral. Didier Fassin toob välja, et Saksamaal oli pandeemia alguses viis korda rohkem intensiivravikohti kui Prantsusmaal, veerandi võrra rohkem meditsiiniõdesid ja kohalik varu kaitsemaske. Seetõttu oli seal ka võimalik kehtestada inimeste liikumisele leebemad piirangud kui Prantsusmaal, kus 2020. aastal ei olnud üksvahe lubatud jalutada kodunt kaugemale kui poolteist kilomeetrit.
USA krooniliselt alarahastatud rahvaterviseasutuste ja viimse piirini optimeeritud meditsiinisüsteemi läbikukkumine on nüüdseks teada-tuntud. Esiteks selgus, et suurem osa riigi kriisivarudest oli kasutuskõlbmatu ning sealsel terviseametil ei olnud kiirete otsuste langetamiseks piisavalt ekspertiisi ega kaalutlusõigust. Nii ei saadud näiteks pikka aega nakatumisest adekvaatset ülevaadet, kuna terviseameti tellitud testid osutusid praagiks, aga ei antud ka luba alternatiivsete testide kasutamiseks. Ka vastuolulised sõnumid maskide kasutamise kohta tulenesid osalt puudulikest teadusuuringutest, osalt ka sellest, et kriisiolukorraks ei oldud piisavalt maske varutud ja sestap ei tahetud maskikandmist julgustavate sõnumitega haiglates defitsiiti tekitada.
Ka siin selgub, et küsimused nagu „mil määral on ühiskonna sulgemine pandeemia peatamiseks põhjendatud?“ on valesti püstitatud. Vastused sõltuvad sellest, milliseid majanduslikke otsuseid on tehtud aastaid enne pandeemiat, milliste ühiskonnagruppide heaolu poliitikas väärtustatakse ning millised hoovad on eri inimrühmadel nendes küsimustes kaasa rääkimiseks. Neid otsuseid ei tehta mingite abstraktsete filosoofiliste põhimõtete alusel, vaid olukorras, kus aastatetagused ühiskondlikud ja majanduslikud valikud on juba terve hulga piiranguid rahvale peale surunud.
Tuleme tagasi Eestisse. Möödunud aasta lõpus avaldas terviseamet Irja Lutsari ja uuringufirma Kantar Emor koostöös valminud postmortem’i, milles analüüsitakse Eesti otsuseid kolme pandeemia aasta jooksul. See on mitmeti teedrajav dokument. Lühidalt kokku võttes: järeldatakse, et kuigi inimestevahelisi kontakte piiravad meetmed võivad olla tervishoiusüsteemi kollapsi vältimiseks õigustatud, tuleb otsustajatel läbi mõelda, mis eesmärgil ja kui kauaks need kehtestatakse. Igal lockdown’il peab olema ka oma väljumisstrateegia. Rõhutatakse pandeemia dünaamilisust: olukorrad võivad kiiresti muutuda, rahulikule perioodile võib järgneda uus kriis. Riigil peab olema ülevaade toimuvast, selleks on tarvis rahastada uuringuid ja seiret. Paika tuleb seada selge kommunikatsioon, koordineeritud ja täpsed juhtimiskanalid. Viimaks, pandeemiaga hakkama saamine „[ei] tohi sõltuda poliitilistest kaalutlustest või vaadetest, ühiskonna soovidest ega ambitsioonidest“.
Nendes õppetundides on palju mõistlikku (seire ja uuringute vajadus), üht-teist banaalset (olukorrad võivad muutuda) ning mõned asjad, mis on ülelihtsustavad või puuduvad raportist täielikult. Et rahvatervist ja poliitikat pole võimalik lahutada, on esimese ülikooliaasta tõdemus. Otsused, mida tuleb kriisiolukorras langetada, ei ole kunagi puht meditsiinilised. See, kas riigil tuleb valida koolide sulgemise ja haiglate ülekoormuse vahel, ei ole mingi jumala karistus – see sõltub otseselt poliitikast, mida on enne kriisi aetud. Riigid, kus oli intensiivravisse rohkem raha pandud või kus kriisivarud ei olnud optimeeritud, ei pidanud tegema selliseid valikuid nagu näiteks Prantsusmaa või USA. Kriisis tehtud otsustel on ka poliitilised tagajärjed selle mõiste kõige klassikalisemas tähenduses: need ei taba kõiki elanikkonna rühmi ühtmoodi. Muidugi tullakse kriisiga paremini toime, kui paremäärmuslased ei aja täielikku jama Gatesi kiipidest vaktsiinide sees, aga sellest vaid poliitika algab. Eesti õppetundidest oleks oodanud põhjalikumaid järeldusi selle kohta, kuidas pikaajaliste valikute abil „lapsed või vanurid“ tüüpi võimatuid valikuid üldse vältida või vähemalt kriisi ajal välja selgitada ja ausalt sõnastada, kelle elud tehtud valikute puhul rohkem kannatavad.
Seda enam oli hämmastav näha, et raportis ei ole peaaegu üldse analüüsitud pandeemia jaotuslikku efekti – selle mõju eri ühiskonnagruppidele. Täpselt on välja toodud haigestumine vanusegruppide kaupa ja suremus hooldekodudes (mis mäletatavasti olid suured nakkuskolded), vahetevahel on võrreldud nakatumist nt Harjumaal ja Ida-Virumaal. Ent näiteks küsimused, kuidas mõjutas aja jooksul välja kujunenud ebavõrdsus sissetulekute, elukoha, töö laadi jm osas eri inimrühmade nakkusriski – need on jäänud täielikult läbi kaalumata. Veelgi enam, sama küsimus tuleb esitada ka riigi poliitika kohta: milliseid riske pidid võtma kontaktõpet jätkavad õpetajad, milliseid tööd jätkavad restoranipidajad? Kuidas hinnata nende riskide mõttekust on küsimus, mille vastus sõltub suuresti vastaja ideoloogilisest positsioonist (ja ilmselt ka sellest, kus ta suure osa pandeemia ajast veetis) – ja ma ei pretendeeri siin mingitele ettekirjutustele. Aus oleks ka need küsimused esitada.
Meditsiiniajaloolane Charles Rosenberg on nimetanud epideemiaid proovivõtuseadmeteks: need annavad läbilõike mitte ainult ühiskonna bioloogilisest reaalsusest, vaid ka sotsiaalsest reaalsusest. Televisioonis võidakse öelda mida tahes, aga kui kaalul on elu või surm, siis ilmnevad tõelised väärtused. Nii Eestis, Austraalias, Prantsusmaal kui ka USAs kuulutasid poliitikud pandeemia alguses välja üldrahvaliku ühtehoidmise. „Me oleme kõik ühes paadis“ oli lause, mis püsis neil päevil iga vähegi reaalsusega kontaktis oleva poliitiku huulil. Väga kiiresti sai aga selgeks, millised väärtused kandsid ühiskonda tegelikult. USAs ilmnesid sügavad lõhed demokraatide ja vabariiklaste vahel, valge keskklassi ja rikaste võime ennast pandeemiast „välja osta“ ja kalkus, millega rassivähemused ühiskonna mugavuse nimel ohverdati. Prantsusmaal ilmnes keskvõimu autoritaarsus, millega kompenseeriti pandeemia eel tehtud kokkuhoiuotsuste ränki tagajärgi rahva elule ja tervisele. Rootsis ilmnes, et pikaaegne usaldus riigiinstitutsioonide vastu ja helde heaoluriik tegid võimalikuks leebemad piirangud kui mujal Euroopas. Uus-Meremaa, Austraalia ja Aasia riigid ohverdasid suhtluse välismaailmaga ühiskonna lahti hoidmise nimel. Need kõik olid valikud – kas õiged või valed, seda teadus meile öelda ei saa. See on poliitika ja seega väärtuste küsimus.
Milliseid väärtusi kehastavad Eesti valikud? See küsimus on vastuseta.
1 Tervise Arengu Instituudi andmed, https://shorturl.at/oJP57
2 Juttu tuleb järgnevatest teostest: Eric Klinenberg, 2020: One City, Seven People, and the Year Everything Changed (New York: Penguin Random House, 2024); Adam Tooze, Shutdown: How Covid Shook the World’s Economy (New York: Penguin Random House, 2021) ja tema hilisemad postitused Substackis ( adamtooze.substack.com ); Didier Fassin & Marion Fourcade, eds, Pandemic Exposures. Economy and Society in the Time of Coronavirus (New York: HAU Press, 2022)
3 Irja Lutsar, Kantar Emor, Covid-19 pandeemia kirjeldav analüüs ja õppetunnid. Terviseamet, Tallinn 2023, lk 86.
Esimese Jaan Kaplinski stipendiumi laureaadina on mul suur vastutus, aga ka rõõm jagada teiega oma mõtteid keelest ja teadusest. Olen teise aasta doktorant Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis, kirjutan doktoritööd keelelise ebakindluse teemal. Stipendiumi kasutamise ajal uurisin peamiselt eesti keele õpetajate hoiakuid. Viin teid nüüd Jaan Kaplinski päeval peetud ettekandele1 toetudes väikesele isiklikule keeleloolisele rännakule.
Tule tagasi helmemänd– keel kui merevaik
Teisest aegilmast siia sadand/ tumm kollane päikeselaik/ läbi võrade– vastu südant/ jälle koputab merevaik. Jaan Kaplinski 1984. aasta väike kollane luuleraamat „Tule tagasi helmemänd“ oli ülikooli algusaastatel antikvariaadileid, mille üle tundsin siirast rõõmu. Kuulasin huviga ansambli Pantokraator versiooni raamatule pealkirja andnud luuletusest ja mind jäi saatma kaua aega tagasi olnuga kohtumise võimalikkuse mõte.
Küsimus, kas minus saab olla alles minu esiemade keelt, ei ole kindlasti originaalne. Aga selge on see, et kõigil meil ei ole sama ema, ja sama ei ole ka meie emakeel. Aastal 1818 sündis minu esiema Ingel. See oli Hiiumaal tavaline nimi. Eriline on hoopis, et kuigi üle kahesaja aasta tagasi saarel elanud naine ei rääkinud minuga täpselt samasugust keelt, võivad väga paljud meie sõnad ja häälekõla ikkagi sarnased olla.
Inglile sündis Liisa ja Liisale Marta ja Martale 1915. aastal Leida, minu vanaema. Tema seisab kõige lähemal minu esiemade reas – nagu Balti ketis seisavad nad mu kujutluses ja hoiavad käest kinni. 1950. aastal sündis Hiiumaal minu ema, kes hakkas koolis õppima õiget eesti keele hääldust. Lugusid sellest, kuidas algkoolis pidid pöösastest saama põõsad ja harjutused nagu kövera möögaga vastu köhtu kömm ja kömm kõlasid laste heledate häältega Hiiumaa koolides, rääkis ta mulle ikka. Kogu Eesti teab Margus Taborit ja tema mamma lugusid, hiiu hääldus ajab ikka mandriinimestele naeru peale – aga minu Ingel ja Liisa ja Marta ja Leida rääkisid nii iga päev, ilma naljata.
Minu vanaema Leida laulis mulle üht vana laulu. Teate küll seda: Hiir hüppas ja kass kargas,/ vana karu lõi trummi,/ kirp aknast välja,/ nahkpüksid jalga! Ma istusin vanaema süles ja muudkui nurusin: laula veel! Veel! Ja nii ta aina kordas seda laulujuppi. Muidugi ei salvestanud me tema häält, olid 1990ndad ja ehkki mu vend oli meile ostnud kassettmaki, ei tulnud vanaema hääle salvestamise mõte meile pähe. Aga ma mäletan Leida hääletooni ja hiiu hääldust ikkagi, nendele mõtlemine teeb mind õnnelikuks ja ma tunnen end turvaliselt. Mälu valguses kõlab merevaigus mu vanaema hääl.
Ei ole Jumalat, ei ole lavastajat– aeg enne kirjakeelt
Ma ei ole käinud lasteaias, õppisin lugema ja kirjutama alles koolis. Väikeses Leisu algkoolis, kus viie klassi peale oli meid kokku vaid 30 õpilase ringis. Üleminek vabast lapsemaailmast koolimaailma ei läinud kergelt, minus oli sisemist trotsi ja ängi. Tänu minu esimesele eesti keele õpetajale, ühtlasi ka logopeedile, Krista Leisbergile hakkasin siiski usinasti õppima. Ta ei surunud meie keele hiiupärasust otseselt maha, vaid andis meile julgust ja oskusi. Siiski jäi mind alati saatma teadmine, et oskasin keelt ka enne kooli, et mitte koolis õpetatud keel ei ole minu emakeel.
Jaan Kaplinski luuletuses: Ei ole Jumalat, / ei ole lavastajat / ei ole dirigenti./ Maailm toimub ise,/ näidend mängib ise,/ orkester mängib ise, / ja kui kellelgi / kukub viiul käest/ ja süda jääb seisma,/ ei saa inimene ja surm/ kunagi kokku– klaasi taga/ ei ole midagi, teispoolsus on peegel,/ milles mulle vaatab otsa/ mu oma hirm oma suurte silmadega/ ja selle hirmu taga,/ kui ainult hoolega vaadata,/ on rohi ja õunapuud ja päevalill,/ mis tasapisi pöörab end päikese poole/ Jumalata, lavastajata, dirigendita.2 Täpselt nii tundsin minagi lapsena, et keel oli juba enne kooli minus tugevasti juurdunud, sest ma pöörasin end nagu päevalill inimeste poole, kes minuga rääkisid – ja võtsin keele vastu nagu päiksevalguse, polnud midagi loomulikumat kui kuuldud sõnade mõjul sirguda.
See maailm, mis elab sinus– laps-keeleõpetaja
Ma olen sündinud 1989. aastal. Umbes samal ajal hakkas meil kord aastas külas käima USAst pärit sotsioloog ja matkaradade entusiast Suzanne Meyer Mittenthal. Ta oli minu elus esimene inimene, kes ei rääkinud eesti keelt, ja kuna mina hakkasin kolmandas klassis õppima inglise keelt, võtsingi ma ette julgustüki ning tutvustasin talle sõnu nagu „lumi“ ja „koer“. Mäletan selgelt, et ta polnud sellest, et teda õpetama hakkasin, eriti vaimustuses – siiski ta polnud ka häiritud. Näis, et ta mõistab mu siirast soovi, ent ühtlasi teadis ta, kui palju rohkem peab keele õppimiseks pingutama.
Vahel kõlab mu peas Jaan Kaplinski tuntud luuletuse viisistus filmist „Laanetaguse suvi“.3 Eriti kummitavad read et kõike ei saagi võtta/ et kõike ei saagi anda/ et vabadus on ja valu/ mis tuleb sul endal kanda.4 Hakkasin eesti keelt õpetama magistrantuuri ajal, alustasin eraõpilastega, seejärel juba ülikoolides lektorina, aga võin julgelt öelda, et olen õpetanud kõikides kooliastmetes ja kõikidel keeletasemetel üle kümne aasta. Sellest vaid paar aastat suutsin õpetada eesti keelt seda juba oskavatele inimestele – alati tundus, et minust on rohkem kasu, kui õpetan teiste keelte taustaga inimesi. Hakkasin ju ka lapsena meie USA peresõbrale eesti sõnavara tutvustama, aga klassikaaslaste keele-eripära korrigeerima ei tormanud.
Laula-laula suukene, liigu linnukeelekene– aga korrektselt
Hakkasin päevikut pidama, kui olin üheksa aastat vana. Ühel hetkel võtsin kasutusele ema vana kalender-märkmiku, millele panin kuldse paberi ümber, kuna just oli eesti keelde tõlgitud Doris Lessingi „Kuldne märkmeraamat“ ja mu ema luges seda. Tassisin märkmikku kooli, kirjeldasin paberil, mis klassiruumis toimub. Kirjutamine sai minu igapäeva osaks.
2004. aasta detsembris saatsin käsitsi kirjutatud artikli Hiiu Lehe toimetusse, ja ilmus minu esimene arvamuslugu. Sellele eelnes õpilaste reisi Saaremaale kirjeldav reportaaž, mille oli mulle välja pakkunud põhikooli eesti keele õpetaja. Juba 2005. aastal tabas mind idee luua Hiiumaa noorteleht. Mäletan selgelt, et sõitsin bussiga koju ja vaatasin lumiseid põlde, mis olid justkui valge vaabaga üle käidud – jah, luua tuli noorteleht nimega Glasuur. Läks paar aastat ja 2007. aasta sügisel nägi ilmavalgust esimene ajalehenumber.
Luuletaja, õpetaja ja keeleteadlane Kristel Algvere 2021. aastal Tartus Uku Masingu korteris.
Kõik ei läinud siiski nii ladusalt, nagu lootnud olin. Õhtul enne esimese numbri trükki minekut teatas mulle Hiiu Lehe korrektor, et peatoimetaja on ta õhtul tagasi tööle kutsunud, sest Glasuuri korrektuur oli lugemata. Ometi olime mitmekesi kõik lood läbi töötanud ja noortekeelsuse sihilikult sisse jätnud. Vältimaks kohaliku lehe lisana ilmuva noortelehe keelekasutusega kaasnevat võimalikku häbi, tuli kõik korda teha. Muidugi sain pahaseks, minu silmis oli see ebavajalik. Ma mõistan nüüd, et toimetaja tahtis kõigest südamest head, see oli tema armastus keele vastu, mis sundis teda korrektorit kutsuma. Minugi motiiviks oli armastus eesti keele vastu. Armastusel on erinevaid kujusid.
Mulle tundus, et sõna jõud ja keele ellurakendamine oli midagi, mida koolis ei õpetatud. Tahtsin, et ajaleht oleks neid külgi noortele valgustanud. Kaastöölisi oli ju palju, tahtsin kuidagi muuta keeletunni letargilise keelekäsitluse elusamaks, elulähedasemaks. Kool oli ju vaid mäng, aga ajaleht elu. Noortelehte Glasuur ilmus kuus keeletoimetatud numbrit, seejärel andsin selle üle järgmistele tegijatele.
Kuna olin esindanud Hiiumaad üleriigilisel bioloogia olümpiaadil, olin Tartu ülikoolis nagunii sees. Kui ütlesin sõpradele, et tahan ülikooli hoopis eesti keelt õppima minna, sain enamasti vastuse, et see on kindlasti igav. Kartsin ka ise veidi, et eesti keelest räägitakse ülikoolis samamoodi nagu keskkoolis – kiretult. Ometi kripeldas mus soov eesti keele kohta rohkem teada saada, minu meelest polnud me kaheteist kooliaasta jooksul tõeliselt keelest veel rääkima hakanudki.
Ma ei pidanud pettuma. Tartu ülikoolis leidsin õppejõud ja kaastudengid, kellega moodustasime keeleringi, korraldasime keeleteemaliste filmide õhtuid ja mis peamine – arutlesime keeleteemade üle. Sai selgeks, et alg-, põhi- ja keskkoolis keele kohta räägitu erines palju sellest, mida õppisime keele kohta ülikoolis. Mõtted õigest ja valest keelest pühiti lõpuks ometi peast – need olid mind nagunii pidevalt kahtlema pannud, sest takistasid olulisest, sõna jõust aru saamist.
Riigikeel, riikide keel, aina vähem arusaadav– standardkeel
Sirutasin käe Jaan Kaplinski artiklikogumiku „Eesti, estoranto ja teised keeled“ järele, lõin raamatu suvalisest kohast lahti ja seal, leheküljel 293 seisis järgnev tsitaat: „Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja „emakeele õpetajate“ hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja.“5 See tundus olevat hea algus, et kandideerida oma doktoritöö teema uurimusega stipendiumile. Nii ka tegin.
Märt Väljataga tõlkes on ilmunud Jaan Kaplinski kogust „Kolmas raamat värsse“ luuletus, mis algab sõnadega Riigikeel, riikide keel,/ aina vähem arusaadav, aina kaugem inimkeelest.6 Selle on Jaan Kaplinski kirjutanud vene keeles – nagu teame, väsis ta eesti keeles kirjutamast, sest tunnetas õigekeele liigset pitsitust. Mil määral on õige keele nõudmine võõrandanud Eestis elavaid inimesi nende emakeelest, keelest, mille nad on omandanud lapsena? Püüan oma doktoritöös uurida ja mõista sedagi.
Eestis on standardkeele prestiiž väga kõrge – keeleteaduses nähakse seda standardkeele ideoloogia mõjuna. Inimesed ei ole sageli teadlikud, et neid on mõjutanud mingi ideoloogia, kaldutakse arvama, et keelenormid on lihtsalt talupojatarkus.7 Kirjutatud on ka, et standardkeele kõrge prestiiž ühiskonnas, sealhulgas kohustus kasutada koolis ainult „õiget“ keelt, võib tõsiselt mõjutada keelekasutajate keelelist enesekindlust.8
Panemata kahtluse alla ühise normitud kirjakeele vajalikkust, juhin ometi tähelepanu, et seejuures tuleks enam väärtustada ja armastada ka meie esivanemate keelt.
Igal eestlasel on keeletunne– õpetajate hoiakute uurimus
Jaan Kaplinski on kirjutanud: „Igal eestlasel on keeletunne, kui seda ülipüüdliku ja pedantse „emakeele õpetusega“ pole nüristatud. Kui inimesi pole õpetatud kahtlema selles, kas nad oma emakeelt ikka oskavad.“9 Praegu käib arutelu muu hulgas selle üle, kas keele standardimine on Eestis liiga range või mitte.10 Vajame ühiskonnas nii arutelusid ja avatust kui ka rahu ja tasakaalu, et keele pärast mitte tüli kiskuda, vaid mõista – Eesti riigis on kõrgeima võimu kandja rahvas, seega peab rahvast igakülgselt harima, et sel saaks üleüldse mingi oma arvamus kujuneda. Üks osa selles protsessis on küllap mängida ka minu doktoritööl, mis on minu järjekordne katse väljendada oma armastust eesti keele vastu.
Viisin 2022. aastal eesti keelt emakeeleks pidavate inimeste seas läbi keelehoiakute teemalise veebiküsitluse, mille tulemustest olen kirjutanud artikli. Selle ilmumiseni läheb siiski veel pisut aega, sest teaduskirjanduse veskid jahvatavad aeglaselt. Teine uurimus on pühendatud eesti keele õpetajate hääle kuuldavaks tegemisele. Materjali kogun poolstruktureeritud intervjuudega ja analüüsin kvalitatiivsete meetoditega. Juba on ilmnenud, et õpetajate hoiakud varieeruvad. Tutvustan esimesi tähelepanekuid põhjalikumalt aprillis Eesti humanitaarteaduste konverentsil Tallinnas.
Luule on dialoog endaga, asjade ja sõnadega– lootus
Lõpetuseks jõuan välja tagasi algusesse. Ma mäletan ennast väikse lapsena, kes laulis vaikselt bussis ja isa ratta pakiraamil poodi sõites. Jaan Kaplinski on kirjutanud ja Märt Väljataga tõlkinud: Luule on dialoog endaga, asjade ja sõnadega./ Sõnad on nii rõõmsad, et keegi on valmis nendega rääkima,/ sõnad ei taha surra, muutuda tühjaks, kaotada tähendust;/ sõnad tahavad lehekülgedelt ja blankettidelt välja,/ joosta üle luuletustesse, lauludesse, lapse suhu,/ kes tahab veel nendega mängida,/ nagu ta mängib ämbri ja kühvliga.11 Kuni me räägime lastega, ja lapsed pärivad meie keele, on kõik veel vägagi lootusrikas. Ma pean kalliks mälestust oma vanaema häälest, mis on kui teisest aegilmast siia sadand, mitte sugugi tumm päikeselaik. Kirjakeele armastamise tuhinas ei tohi ma ka ise unustada Ingli ja Leida keelt.
1 Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone. Ettekanne Jaan Kaplinski päeval 19. I 2024 Eesti Kirjandusmuuseumis.
2 Jaan Kaplinski, Ei ole Jumalat. Kogust „Õhtu toob tagasi kõik“. Rmt: Valitud luuletused. Koost Märt Väljataga. Varrak, 2021, lk 271.
3 Rein Marani mängufilmi „Laanetaguse suvi“ (1980) laulude viisid on kirjutanud Mikk Sarv.
4 Jaan Kaplinski, See maailm mis elab sinus. Kogust „Tule tagasi Helmemänd“. Rmt: Valitud luuletused, lk 241.
5 Jaan Kaplinski, Keelesäädusest. Rmt: Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinna Ülikool, 2020, lk 293. Artikkel ilmus algselt 2009. aastal Postimehes.
6 Jaan Kaplinski, Riigikeel, riikide keel. Kogust „Kolmas raamat värsse“. Rmt: Teiste jõgede taga. Kolm viimast raamatut. Tlk Märt Väljataga. EKSA, 2022, lk 21.
7 Peter Garrett, Attitudes to Language (Key Topics in Sociolinguistics). Cambridge University Press, 2010, lk 7.
8 Dennis E. Baron, 1976. Linguistic Insecurity: The Effect of Attitudes toward Language on Language Production. Flowers of Evil. Käsikiri, 1976, lk 2; Loreta Vaicekauskienė, ’Good Language’ and Insecure Speakers: A Study into Metalinguistic Awareness of TV and Radio Journalists in the Context of Language. Rmt: Multiple Perspectives in Linguistic Research on Baltic Languages. Toim Aurelija Usonienė, Nicole Nau ja Ineta Dabašinskienė. Cambridge Scholars Publishing, 2012, lk 77.
9 Jaan Kaplinski, Keelesäädusest, lk 296.
10 Vt Liina Lindström, Lydia Risberg ja Helen Plado. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – Eesti ja Soome-ugri Keeleteaduse Ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 2023, nr 14(1), lk 7–48.
11 Jaan Kaplinski, Luule on dialoog endaga. Kogust „Tiivulise sõrme jälg“. Rmt: Teiste jõgede taga, lk 38.
Film, mis toob Jaapani ja Eesti Peipsi äärde kokku
JOHANNES LÕHMUS
Mängufilm „Biwa järve 8 nägu“ (Allfilm, Eesti-Soome 2024, 126 min), režissöör-stsenarist Marko Raat, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Jakob Juhkam, produtsendid Ivo Felt, Dora Nedeczky, Mark Lwoff, Misha Jaari. Põhineb Max Dauthendey samanimelisel romaanil. Osades Elina Masing, Hendrik Toompere jr, Simeoni Sundja, Maarja Jakobson, Tommi Korpela, Jarmo Reha, Liina Tennosaar, Tiina Tauraite, Jan Uuspõld, Meelis Rämmeld, Erki Laur jt.
Marko Raadi värske film „Biwa järve 8 nägu“ on sünkretistlik teos, mis põimib idamaiselt maagilise maailmanägemise kokku Peipsi-äärsete vanausuliste pärimusega. Jälgi segatakse ajatu aegruumi loomisega, kus võib sõita mootorpaadi või skuutriga, vaadata kineskoopteleviisorist muusikavideot ning samal ajal vestelda arhailise pühaliku mõistukõne vormis. Saksa japanofiili Max Dauthendey raamatuga1 sama pealkirja kandev film on võtnud endale ambitsioonika eesmärgi panna filmikeelde looduse kaheksa nägu, mis kõik peaksid esindama surematut jaapanlikku kirge: koju pöörduvad purjekad, öine vihmasadu, templi õhtukellade kõla, ootamatu tuuleiil päikesesäras, metshanede äralend, sügisene täiskuu taeva kohal, ehapuna ja esimene lumi.
Proovin siis omakorda sellele ambitsioonile mitte alla jääda ning lahti harutada filmi taustsüsteem ja silma jäänud elemendid. Loodetavasti aitan ka ilmestada autori filmikeelekasutust.
Järv
Ajendi kirjutamiseks andis üks filmi peategelastest – Peipsi järv. Põhjuseks lapsepõlvest saati järve ääres veedetud suved ja armastus selle loodusjõu vastu, mis on alati välja näinud nagu silmapiirini ulatuv meri, mille tagant algab Venemaa, tundmatu aken itta ja ajalooline ühendus Aasia ja araabia maailmaga. Ajaloolased on suisa kinnitanud, et kunagi läks viikingite tähtsaim kaugkaubandustee mööda Peipsi ja Pihkva järve Musta mere ja Bütsantsi rikkusteni välja.2
Suure Peipsiga on loomulikult seotud rahvuskangelane Kalevipoeg ja Peipsi-äärsest elust on kirjutanud Anna Haava, Juhan Liiv, Friedebert Tuglas, sel sajandil näiteks Vahur Afanasjev, Valdur Mikita ja Andrus Kasemaa, viimane on ära mainitud ka filmi tiitrites.3
Peipsi roll Eesti filmis on aga olnud märksa tagasihoidlikum, kui võiks väikese riigiga külgneva Mandri-Euroopa suuruselt viienda järve puhul arvata. On tehtud üksikuid probleemdokumentaale Peipsiääre vanausuliste4 ja Piirissaare5 kogukonna elust, ohust järve looduslikule tasakaalule6 või Varnjas aset leidnud sääsepüüdmise meistrivõistlustest7. Ka Andres Söödi teine film „Suur vesi“8 on Peipsi ääres tehtud ning vanimad teadaolevad kaadrid järvest pärinevad Theodor Lutsult9 ja ühest Kallastel üles võetud Eesti Kultuurfilmi kroonikast.
Mängufilmides on Peipsi olnud veelgi tähelepandamatum ja kui poleks paari hästi õnnestunud BFMi lühifilmi10, siis olekski järve kuulsusrikkaim roll tantralaagri asupaigana Kauksi rannas „Klassikokkutuleku“ triloogia viimases osas11. Õnneks täidab Marko Raadi film selle tühimiku meie filmiloos nüüd kuhjaga.
Peipsi on esil nii sündmuste algataja kui õhustiku loojana. Järvega on seotud nii uue elu seemendamine kui ka olemasoleva traagiline lõpp. Järveolustik tuletab end järjepanu meelde raskete ämbrite tassimise, kilekotist välja vahtivate kalade või kuningliku kalainspektori (Hendrik Toompere) tegelaskuju kaudu, kes oma ülemvõimu säilitamiseks järvel peab hakkama armastama päevavalgusest puudutamata naist (Maarja Jakobson).
Avar järv toob eksootilisi külalisi (Tommi Korpela), kes tüdrukud oma aktsendi, purjeka ning lubadustega ära võluvad. Ta pakub kaitset sõja eest ja vaimutoitu fantaseerimiseks, mida kõike teisel pool vetevälja kogeda võib. Just nagu Peipsi ääreski on kogu elu tihedalt järvega kokku kasvanud, seega ei lase ka „Biwa järve 8 nägu“ hetkekski unustada, milliseid ohte ta eneses peidab ja millist mänguruumi loo visualiseerimiseks annab. Sten-Johan Lille kaamera libisemine üle järvepinna Jakob Juhkami ideaalselt värske õhu kätte ja pilvedest tühja taeva alla sobiva muusika saatel tekitab tasase keskendatud pinge, mis eeldab vaatajalt ühekorraga nii detailset tähelepanu hästi läbi mõeldud pisiasjade märkamiseks kui ka narratiivset vabameelsust, et mitte hakata unenäolist õhustikku mõistuspärastamisega põhja laskma. Koostöös Peipsi järvega on filmis õnnestunud saavutada tagasihoidlik sürreaalsus, mis vastab hästi tundele, mis võib vallata seda õnnelikku, kes on saanud endale lubada pikalt järveveele vaatamist või mändide järvetuules õõtsumise taktis võrkkiiges suikumist.
Jaapanlikult tasaselt, kikivarvul ja sosistades, nukral meelel, aga sirge seljaga liikuv ja klassi kordama jäämise spiraalis keerlev tütarlaps sirgub elavhõbedaga sõjamaalinguid tegevaks ja esivanemate vaimudele selja keeranud Hanakeks (Elina Masing).
(Aja)lugu
Lugu keerleb ajatu ja ajaliku vahelisel hallalal, inimlikus piirsituatsioonis, kus sisemine hääl ihkab armastust ja välimine hääl tõotab mitte kunagi suureks kasvada. Nende vekslite taustal leiab aset jaapanlikult tasaselt, kikivarvul ja sosistades, nukral meelel, aga sirge seljaga liikuva ja klassi kordama jäämise spiraalis keerleva tütarlapse sirgumine elavhõbedaga sõjamaalinguid tegevaks ja esivanemate vaimudele selja keeranud Hanakeks (Elina Masing). Skeptilisest unistajast võrsub purunenud südame jõul tiivustunud järvepiiga, kes filmi teises pooles paneb vanamehi paika, päästab noormehi sõjahukatusest ja ulatab käe tõdemusele, et oma saatuse nimel tuleb ise esimene samm astuda.
Nii film kui Dauthendey raamat on sündinud erakordselt plahvatusohtlikul ajal. Praegusi ärevaid aegu pole mõtet vahest enam kirjeldama hakata, sest piisab vabalt valitud hetkel mõne uudisportaali avamisest, et lugeda juba järgmisest kriisist mõnes maailma valupunktis. Raamat ilmus 1911. aastal ning on suuresti kantud Vene-Jaapani sõjast (1904–1905), kuhu mobiliseeriti ka ligi 10000eestlast (filmi tiitrite taustal võib näha näiteks pilti Muhu madrusest Andrei Kindelist Jaapanis sõjavangis) ning lõppes Venemaa lüüasaamisega pärast Tsushima merelahingut. Peipsile lähemal toimus samal ajal teisigi pöördelisi sündmusi, näiteks Verine Pühapäev Peterburis ning terve 1905. aasta Tsaari-Venemaal väldanud streigilaine, mis Tallinnas tipnes Uue turu veretööga ja aasta lõpus Põhja-Eestis mõisate põletamise ja rüüstamisega. Olid ajad, kus vägivalla kontsentratsioon ühiskonnas oli suur ja kollektiivne rahulolematus saavutanud tipptaseme. Mõni aeg hiljem leidis see väljundi nii maailmasõjas, iseseisvuse kätte võitlemises kui ka hilisemas kaotamises. Sellises õhustikus on maagilise mõtlemise oskus erakordselt vajalik, et säiliks võimalus ka alternatiivseteks stsenaariumideks selle sihtpunkti kõrval, kuhu vääramatult teel ollakse.
Selle võimaluse on Raat oma pikalt küpsenud filmiga ära tabanud.
Küpsus
Mõjuv müstika eeldab alati mingit teatavat küpsusastet. Seanssi sisse juhatades mainis lavastaja, et Dauthendey raamat jõudis temani 2005. aastal ja mõjus nõnda, et esimene stsenaariumivisand sai kohe ka valmis kirjutatud. Vahepeal jõudis Raat teha kaks mängufilmi12, kuus dokumentaalfilmi13 ning tundide kaupa filmimaterjali Eesti Rahva Muuseumile. Sedavõrd pikk idee kaasas kandmine võib tihtipeale sellest jõu välja lasta, aga ajatutel motiividel ja müstilistel maastikel põhinevad teosed pikast protsessist pigem võidavad (meenutagem ka „Rehepapi“ „Novembriks“14 saamise lugu, mis oli pikk ja takistusi täis15), eriti kui vahepeal saab oma oskusi filme tehes lihvida.
Kogemused kannavad endas kihistusi ja vilumus on õnnestunud „Biwa järve 8 näos“ välja joonistada ning noore Hanake siirusega kokku kõlama panna. Suure järve ääres elab kogukond kooskõlas ürgsete ennetega ning hoiab kinni vanadest teadmistest. Kui sellesse tasakaalu tekib mõra, siis on järsku kõik lubatud: noored ihkavad maalt linna, pojad astuvad isadele vastu, mehed panevad kõik säästud mängu, et oma veendumustele kindlaks jääda ja palju paha sünnib edasi andmata jäetud sõnadest ja ülemäärasest vaikimisest.
Paljude meeste ja naiste juustes on halli ja pilgus veendumust. Nad kannavad edasi pühalikku sõnumit, mida peidavad endas müüdid ja pärimus, mis filmis on asetunud sobivasse keskkonda. Valitseb usk võimesse lugeda ridade vahelt, lahendada mõistatusi ja langetada valik südame järgi, kuigi mingit ülemäärast rõõmu see kellelegi ei paista valmistavat. Ning kui kõik peakski lörri minema, siis on alati võimalik kõrkjate vahele pakku minna või paadiga järve peal lunastust otsida. Sedasama teeb ka Andrei (Meelis Rämmeld), kelle kurblike silmadega samuraivälimus vastupidiselt Hanake tõusule regresseerub peitu pugenud heatahtlikuks vetevanaks, kes kasupojale õnge otsa kala sokutab, sest süümepiinad ei luba enam armastatud Õnnega (Tiina Tauraite) koos olla. Kui Raadi debüütmängufilmis „Agent Sinikael“16 tabab peategelast kõrkjate vahelt juhuslik saatuslik lask, siis nüüdseks on ta arenenud filmitegijaks, kes ei karda metsa alt kogu risu päevavalgele tuua ja lasta vaatajal ise otsustada, milliste tööriistadega seda maailma lahti muukida.
Peegeldused itta
Marko Raadi mängufilmide tegelased on läbivalt kõikunud mitme maailma vahel. Tihtipeale on nad olnud kimpus väliste nõudmiste ja sisemiste veendumuste kokkupõrkega ja alati on see vastuolu paistnud veidi kunstlikuna. Nüüd on autor eemaldanud välised nõudmised ja keeranud sisekõne põhja ning tänu sellele on kontrastid värvikamad, taust läinud kirkamaks ja on sündinud film, mille atmosfäär on süžeega orgaanilises kooskõlas. Loodusest on võetud detailid (lainekohin, kõrkjasahin, taeva ja maa äär), mis Peipsi avaruses võimenduvad, integreeritud need jaapanlikku fantaasiasse (sügavuti tabav mõistukõne, ajatud küsimused, mitmeti mõistetavad vastused, absurdi piiril tegutsevad kõrvaltegelased) kohaliku ellujäämiskunstiga, kus tuleb kokkuklopsitud raudgaraažis ikoone maalida, eksootilisi naisi kupeldada või lihtsalt iga päev kala süüa, sest muud valikut pole.
Ilma ühelegi teemale või probleemile näppu peale panemata viiakse läbi üleminekuriitus, kus iha jääb ihaks, pettumus jääb pettumuseks ja lein jääb leinaks. Vihjatakse inimese kasvamisele läbi kogemuste, ümbritsevaga rahu tegemise ja enese asetamise ruumi, kus on võimalik kuulda sosinal lausutud sõnu, märgata peidetud pilke ja lasta maailma valla kappi aheldatud mustade huultega süütu naine. See on üleüldise möllu ja isikliku õiguse taganõudmise ajastul väga julge film, kus ei ole kohta turunduslikult paisutatud sõnumitele, poliitilistele seisukohtadele ja lihtsale selgelt mõistetavale narratiivile, millest vaatajad kinosaali esimesest reast kuni viimaseni ühtemoodi aru saaksid.
„Biwa järve 8 näo“ tegelased arendavad pigem dialoogi vaataja siseilmaga kui omavahel ning sedavõrd aus lähenemine võib mõnele mõjuda pelutavalt, kuna jätab otsad lahtiseks, kas sellise naiivsusesse kanduva jutuvestmisega on mõistlik kaasa minna. Äkki tuleb veel endast midagi ära anda? Ilmselt tulebki, aga vaatajasse ei jäeta tühimikku, vaid ta laetakse võimalusega, et siis kui purjekad pöörduvad jälle minekule, vihmasadu lakkab, kellamäng lõpeb, tuuleiilid annavad järele, metshaned tulevad koju, noorkuu tõuseb taevasse, ehapuna pöördub loojangule ja lumi hakkab sulama, võib tekkida tervikutunne, millest ilma selle filmita ei pruugita teadlik olla.
Siin sulavad kokku kaks maailma, mis mõlemad on piiritletud hiiglasliku Venemaaga ja seetõttu ka temast paratamatult mõjutatud. Paralleeluniversumid, kus Mustvee vahel räägitakse paadiga Kyōtosse tööle minekust või Tōkyōs õnne otsimisest, näitavad, kui rahvusvaheline saab olla meie eesti film ilma oma algupärast originaalsust ja looduslikku omapära minetamata. „Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides. Kõik on pidevas muutumises, jäädes olemuslikult alati samaks. Vaikselt koorub välja, et eesti filmis on algamas küpsem otsinguperiood, mil loodetavasti avastatakse kodumaalt kantse ja lugusid neid vähetuntud rahvusvahelise poeesiaga ristates.
1 Max Dauthendey. Biwa järve kaheksa nägu. Loomingu Raamatukogu 2005/5–7, tlk Katrin Kaugver.
2 „Salme viikingid“, Liis Lindmaa, 2021.
3 Andrus Kasemaa. Lagunemine. EKSA, 2009.
4 „Elu pärast maailmalõppu“, Peeter Simm, 2001; „Meie venelased“, Peeter Simm, 1991.
5 „Uus tõus, vana mõõn“, Enrico Barone, Carlo Cubero, Kristiina Pilvet, 2018; „Meie, piirissaarlased“, Semjon Školnikov, 1987.
6 „Valuvesi“, Peeter Tooming, 1990.
7 „Sääskedest ja inimestest“, Madis Ligema, 2019.
8 „Suur vesi“, Andres Sööt, 1966.
9 „Kas tunned maad …“, Theodor Luts, 1931.
10 „Üle piiri“, Franz Malmsten, 2022; „Mu kallid laibad“, German Golub, 2020.
11 „Klassikokkutulek 3: Ristiisad“, René Vilbre, 2019.
12 „Nuga“, Marko Raat, 2007, „Lumekuninganna“, Marko Raat, 2010.
13 „Toomiku film“, Marko Raat, 2008; „Isa, Poeg ja Teatri Vaim“, Marko Raat, 2009; „Must kast“, Marko Raat, 2011; „Fast Eddy vanad uudised“, Marko Raat, 2015; „Köögis“, Marko Raat, 2018; „Matusepäevikud“, Marko Raat, 2019.
14 „November“, Rainer Sarnet, 2017.
15 Kadri Karro. „Novembri“ produtsent: Mul oli „Rehepappi„ lugedes raske ette kujutada, kuidas sellest võiks film saada. – Eesti Ekspress 25. I 2017.
Mängufilm „Mo Mamma“ (Filmivabrik, Kinosaurus, Kultuurikuur, Eesti 2022, 70min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Alessandro Malcangi, produtsendid Marju Lepp, Sten-Johan Lill, Manfred Vainokivi ja Eeva Mägi.
„Ema ja tütar – milline kohutav kombinatsioon tunnetest, segadusest ja hävitamisest. Kõik on võimalik ja sünnib armastuse ja hoolitsuse nimel. Ema hädad peab pärima tütar, ema valearvestused peab tütar kinni maksma, ema õnnetus peab saama tütre õnnetuseks, nagu poleks nabanööri kunagi läbi lõigatudki. Tütre õnnetus on ema triumf, tütre mure on ema salajane nauding.“1
See on ilmselt tuntuim tsitaat Ingmar Bergmani „Sügissonaadist“2. Bergmani filmis näeb ekstreemset varianti lähisuhete valust, mida „Mo mammas“ analüüsib Eeva Mägi. Emad annavad tütardele edasi omaenda traumad, tütred peavad oma ebaõnne süüdlaseks ema. Kuigi haiget saamine nii lähedases peresuhtes on vältimatu, on „Mo Mamma“ keskne telg, erinevalt „Sügissonaadist“, lootustandev. Valu ei tähenda veel üksteisest loobumist, tülil võib olla edasikandev jõud.
Mägi ja Bergman
Kuigi „Mo Mammas“ tuleb ette jõhkrat tülitsemist ning hirmutavaid ähvardusi, mõjub ema Karini ja tütre Mari suhe elulisena. Konflikti viivate tunnete universaalsus võimaldab vaatajal tegelastega samastuda. Peamine erinevus „Sügissonaadist“ seisnebki tegelaste tavalisuses: „Mo Mamma“ kangelastel ei saa diagnoosida äärmuslikku nartsissismi ega muid tõsiseid isiksusehäireid. On vaid oskamatus teineteist armastada, mõistmatusest tulenevad süüdistused ja tahe jätta kordamata ema tehtud vead.
„Sügissonaadi“ Charlotte (Ingrid Bergman) on oma vaimselt sandistava kasvatusega muutnud Eva (Liv Ullmann) vagaseks, alistuvaks ja eluliselt impotentseks. „Mo Mamma“ Mari (Helena Lotman) pakatab oma ema Karinit (Eva Koldits) süüdistustega sihtides elujõust, mis paneb kahtlema, kas ema on üldse tütart alla surunud. Tütre süüdistused hõlmavad ka ema liigset eneseimetlust, mis näib vastavat tõele vaid vähesel määral ja on Bergmani Charlotte’iga võrreldes päris marginaalne.
„Mo Mamma“ on jõudu andev käepigistus kõigile emadele ja tütardele, kes tahavad jagatud traumadele ja vastastikku põhjustatud valule vaatamata üksteist siiski armastada. Pildil tütar Mari (Helena Lotman) ja ema Karin (Eva Koldits).
Sellegipoolest võib „Mo Mammas“ leiduvate „Sügissonaadi“ vihjete üle teoretiseerida. Kunstiliste valikute detailide spetsiifilisusest jääb mulje, et filmide sarnasus päris juhuslik ei ole. Iseäranis teravalt tungivad paralleelid esile stseenis, kus Mari tahab esitada emale oma keskkooliaegset tantsu. Karin ei lase tal alustada, vaid katkestab asjade loomuliku käigu omaenda väikeste ideede elluviimiseks. Näiteks on Mari selga pannud kusagilt välja kaevatud vana kleidi, nii et ka Karin peab vajalikuks riideid vahetama minna. Just sealtpeale hakkavadki esile kerkima vihjed Bergmani filmile. Karin astub filmilinale punase kleidiga, mis on oma käreduses sama märgiline kui Charlotte’i õrritav õhtukleit „Sügissonaadis“. Sümboli seost tütre tunnetega selgitab Charlotte’i fraas: „Nüüd võtan ma oma punase kleidi, ja seda teen ma õelusest, sest Eva leiab, et ma peaksin praegu vahetult pärast Leonardo surma midagi sobilikumat kandma.“3
Kokkulangevus värvides võiks olla juhuslik detail, kui sellele ei lisanduks teisigi viiteid. Kuna Mari tahab tantsida, otsustab Karin otsida välja oma ununenud trompeti. „Sügissonaadi“ sümbolinstrument oli küll klaver, ent oma pillimänguga tütrelt tähelepanu rööviv ema toimetab trompetiliini kaudu ka „Mo Mammas“. Viimane Bergmanile viitav detail stseenis on maja välisseinale toetatud üksik kark. Ratsionaalset seletust sellele ainuüksi „Mo Mamma“ loo kontekstis pole. Seda ei saa seostada isegi haige vanaemaga, kellest on varem räägitud eelkõige kui armastatud surijast, mitte aga lootustandvast paranejast või karkudega kõndima hakkavast optimistist. Küll aga võib kargus näha vihjet „Sügissonaadist“ tuttavale kõndimispuudega Helenale.
Eksperimentaalfilm
Isegi kui kleit, instrument ja kark on sattunud „Mo Mammasse“ juhuslikult, räägib sümbolite kattuvus mõlema Mäe-nimelise režissööri sarnasest tähendustunnetusest. Eeva Mägi žongleerib teistegi visuaalsete võtetega iseeneslikult. Väga erilisena mõjub näiteks ema-tütre jalutamisstseen, kus ema Karin põlvili ja pärjatatult märjas rohus tütre Mariga käest kinni kõnnib. Vanema saamises lapseks ja lapse saamises vanemaks võib näha erinevaid tähendusi raskemate emaprobleemide sümptomiteni välja.
Selliste visuaalsete mängude mängimise on teinud „Mo Mammas“ iseäranis mugavaks žanriline eksperimentaalsus. Ema ja tütre suhe on fookuses sedavõrd teravalt ja üksi, et näib oma ajaliselt ja ruumiliselt määratlemata keskkonnas muust maailmast justkui ära lõigatud olevat. Täiesti võimatuna mõjuks telefoni või uksekella helin, kõrvalistel isikutel puudub lihtsalt võime Karini ja Mari omavahelise suhte võlumaailma pääseda. Isegi tegelaste sõnalised viited välismaailmale mõjuvad selles loodusseadusi eiravas vaakumsituatsioonis kohmakana. Teadmine, et Karin on just täpselt 55aastane, et ema ja tütar sõidavad koju stripiklubist, või et Mari isa jõi ennast 30aastasena surnuks, rebivad vaataja salamaailmast vulgaarselt välja. Eksperimentaalsus, mis kehtestab end mereäärse tühermaa leppimismängudes, kaotab välismaailmaga kontakti otsides väärtuslikku jõudu.
Etüüdiline mänglemine on filmis dialoogidest tugevam. Kui Mari hakkab rääkima oma isast, jääb Karini usk „seemne puhtuse“ vajalikkusest kriipima kui filmi ära eksinud poliitilis-ideoloogiline eugeenikakriitika. Vestluses püütakse midagi öelda ka armastuse kohta, tähenduslike arvamusavaldusteni jõudmisest jääb aga mitu sammu puudu. Kunstiline laetus on umbmäärastest dialoogidest suurem eksperimentaalsetes stseenides.
Žanrilise vahepealsuse tõttu ei pääse mõjule ka filmi lõpp. Paadisild ja lepitav kaisutus võiksid abstraktsema stsenaariumiga filmis mõjuda selgitava lõpplahendusena, ratsionaalsele loogikale hinge müünud film nõuab aga midagi enamat. Kuna terve filmi jooksul on ema ja tütar valmistanud ennast ette Mamma surmaks, oleks selle reaalne kohalejõudmine filmistsenaariumi seisukohalt järgmine loogiline samm. Lugu jääb poolikuks, sest vaataja ei saa teada, kas vaimne ettevalmistus on vilja kandnud. Paadisillastseen oleks võinud sel taustal mõjuda veelgi liigutavamana ja rohkem jõudu andnud.
Põlvkondlikud traumad
Sellegipoolest on „Mo Mamma“ vaatajat arendav film. Tõdesid, mida tähendab olla tütar ja/või ema, paisatakse linale läbi rõhuvate dialoogide nii avalikult, et vaatajal on raske takistada end oma või tuttavate elukogemustesse kaevumast, paralleele otsimast. Koldits ja Lotman on seejuures usaldusväärsed teejuhid, kes ei hoia midagi endale. Lotmani raev suudab täita terve ruumi, Kolditsa passiivagressiivsus on hillitsetud ja maitsekas. Naerust veenvam on nutt: leppimiseni jõutakse ikka tõdede väljapaiskamise, mitte vaiba alla pühkimisega.
Mamma lähenev surm näib stsenaariumi järgi vähendavat perekonna naisliini tervikjõudu. Kuigi Karin ja Mari on filmi peategelased, kinnitub neid juhtiv kompass justkui Mamma külge. Surma lähenedes tuleb see ainult üksteisest sõltudes uuesti paika saada. Ema ja tütar on ilma Mammata esialgu elu ees jõuetud: suurte sarvedega lihaveised väljal tekitavad hirmu, soovi põgeneda. Mamma, keda näeb filmis režissööri enda filmitud koduvideote kaudu, puhkeb samasuguseid loomi nähes vaid südamest naerma. Kaadrid Mäe päris vanaemast soojendavad südant ja klapivad filmitervikuga.
Erinevalt rabedatest koduvideotest kõnelevad filmi mugav ja moodne eluhoone, hoolitsetud tiik ja mullivann tegelaste majanduslikust heaolust. Üks filmis käsitletud emaliini pidi edasikanduvatest traumadest ongi seotud rahaga. Karin on Mammaga üles kasvades kogenud ränka vaesust, nii et praegune heaolu ei ole sugugi juhuslik, vaid johtub mineviku valusatest kogemustest. Tahtmise tõttu mitte korrata oma ema vigu on rikkus saanud koormaks aga Marile, kes räägib Mamma kehvast lüpsitööst ülivõrdes ja süüdistab oma ema umbes nii, et „sina arvad, et tuled ja maksad kõik kinni ja siis ongi kõik korras“.
Rikkusega kaasnevaid traumasid kujutades nokib film veidi (ja ilmselt üsna kogemata) mõtteviisi, et lapsi on mõtet saada alles siis, kui majanduslik kindlustatus tagatud. Mitte ükski asi – isegi hea rahaline seis – ei kaalu üles armastavaid peresuhteid.
„Mo Mamma“ traumade lahtiharutamise savvusannas vaatajat emotsionaalselt kasvatataksegi. Rasked sõnelused viivad lootustandva leppimiseni, ähvardused soojade kallistusteni. „Mo Mamma“ on jõudu andev käepigistus kõigile emadele ja tütardele, kes tahavad jagatud traumadele ja vastastikku põhjustatud valule vaatamata üksteist siiski armastada.
1 Ingmar Begman, Sügissonaat. Eva monoloog, lk 41. Tõlkinud Ülev Aaloe. Eesti Draamateater, 2007.
„Seisuga aprill 2009 ei paku Saare maakond ühtegi maastikul märgitud, viidastatud ja ühtse marsruudina turundatavat turismitoodet. Kavandatav Saare maalinnade võrgustik on oma olemuselt ainulaadne turismitoode Saare maakonnas ja õige turunduse korral suurendab huvi Saare maakonna vastu ka üldisemalt ja on Saare maakonna külastamise ajend. Saare maalinnade marsruut ei ole ainult ühest maalinnast teise viiv teekond, vaid turismitoode, kus lisaks maalinnadele on hõlmatud vastavate piirkondade vaatamisväärsused, majutus- ja toitlustuskohad, loodus- ja matkarajad.
See annaks esiteks põhjuse Saaremaad külastada ning teiseks muidu Kuressaares peatuvatele turistidele külastada Saaremaa eri paiku. Lisaks maalinnadele endale on marsruudi väljaarendamisel turismitooteks oluline tähtsus teistel marsruutidel või selle vahetusse lähedusse jäävatel vaatamisväärsustel, majutustel ning toitlustuskohtadel. Marsruut kulgeb mööda väiksemaid teid ja kõrvalteid, mistõttu sobib see lisaks autoga reisijatele ka jalgrattureile“.
See võrdlemisi pikaks veninud tsitaat on pärit 2009. aastal valminud peaaegu 150 lehekülge pikast kirjatööst „Saaremaa maalinnade võrgustiku tootekontseptsioon ja turundusstrateegia“*.
Pöide ehk Kahutsi maalinnus tänapäeval.
Mõneti unikaalseks teeb eelviidatud analüüsi asjaolu, et tavalisele Kuivastu – Kuressaare trassile keskendumise asemel on juhitud tähelepanu sellele, mis võiks huvi pakkuda üha enam kiirteed meenutavast liiklussoonest vasakule ja paremale jäävate endiste valdade territooriumil. Pannakse ette, et võrgustikku võiksid kuuluda linnused Pöidel ehk Kahutsis, Muhus, Maasis, Paatsal, Kaarmal, Asvas ja Valjalas. Koostatud projekti teostumine pidi suurendama külastajate hulka, elavdama majandus- ja ettevõtlusvaldkonda ning parandama valdadevahelist koostööd.
Kavandatu on küllaltki hästi läbi mõeldud. Seda näitab kas või asjaolu, et see sisaldab ka kohaliku turu analüüsi, ülevaadet mälestiste juurde viivate maanteede ja kergliiklusteede füüsilisest olukorrast, samuti andmeid puhkekohtade, infostendide, WCde, parklate ja prügikastide paiknemise kohta. Lisatud analüüsis on ära toodud ka projekti nõrkused, millest tähtsamateks on peetud maalinnade vähest atraktiivsust ja tuntust turismiobjektidena. Ära on märgitud puudulik infrastruktuur, kehv heakord ja võsastumine, viitade vähesus, teede halb olukord väljaspool põhimaanteid ning investeeringute vähesus, mistõttu annab tooni juhuslik projektipõhisus. Just viimane on mõjutanud stabiilset rahastust, ilma milleta on arendustegevus olnud puudulik või lausa olematu. Ohtudena tuuakse välja muinsuskaitsepiirangud ning fakt, et osa teid ja maalinnu on eraomandis, Saaremaa üldise turundusplaani puudumine ja sellest tulenev hüplik turundus ning külastajate ebaregulaarne saabumine.
Ehk piisab vähesest?
Eespool kirjeldatud turundusstrateegia ei käivitunud – ja selle peapõhjus võis olla vaid pädeva tellija puudumine. Toona oli selleks MTÜ Saarte Turismiarenduskeskus. Kuidas muidu põhjendada asjaolu, et maalinnade marsruudi väljatöötamisse ei kaasatud kohe alguses mälestisi kõige paremini tundvaid muinasteadlasi ja arheolooge, kelle pädevuses oleks olnud vastavate muinsuskaitse eritingimuste koostamine. See kurb tõsiasi selgus alles siis, kui muinsuskaitse nõukogusse jõudis ekspertiisi tegemiseks ja hinnangu andmiseks Kaarma maalinna puudutavate ettepanekutega seonduv. Nimelt nägi turundusstrateegia ette iga maalinna kõige atraktiivsema külje esiletoomist. Nii pidi Maasilinnas eksponeeritama orduaega, Kooljamägedel küttimist ja sõjapidamist, Paatsa maalinna lähikonnas paiknesid Tuiu rauasulatusahjud, mistõttu pakuti seal eksponeerimiseks raua- ja sepatööd. Lihulinnas oleks eksponeeritud küttimist ja käsitööd, Kaarmal põllumajandust, Valjalas käsitööd, kaubandust ja sõjapidamist, Asva linnusasulas karjakasvatust ja põllumajandust ning käsitööd, Kahutsis kavatseti näidata ohverdamist ning Muhus merendust/kalandust.
Vähegi asjaga kursis inimesel on pikema jututa selge, et nimetatud rõhuasetused olid n-ö laest võetud ning nende ideede realiseerimine oleks nõudnud mahukate uusrajatiste või lausa hoonete püstitamist, mis oleks muinsuskaitse seisukohalt olnud linnuste kaitsetsoonis mõeldamatu.
Mul oli vaja paaril viimasel aastal seoses ühe raamatu käsikirja kokkupanekuga eelkirjeldatud tootekontseptsioonis ja turundusstrateegias üles märgitud mälestisi külastada, mõningaid tähelepanekuid teha ning peaaegu viisteist aastat hiljem veelgi halvema olukorra parandamiseks mõningaid samme välja pakkuda. Kuna olen Saaremaa ja Muhu mälestistega 1973. aastast peale ametnikuna, eksperdina või tutvustajana kokku puutunud, on mul silme ees ka veidi laiem võrdluspilt muu Eestiga. Seetõttu julgen arvata, et Saaremaa kinnismälestiste füüsiline olukord pole sel taustal üldsegi mitte halb, mistõttu tuleks ressursi puudusel esialgu piirduda vaid hädapärase hoolduse ja mälestise tutvustamisega. Mõnikord piisab niitmisest, võsast puhastamisest, viitade ja infotahvlite paigaldamisest ning linnusepäevade organiseerimisest.
Rahva huvi oma kodukoha mälestiste vastu on küllaltki suur. Ajaloo tumm tunnistaja – linnusekehand – on huvi rahuldamiseks parem kui mitte midagi, kuid arvestades küllaltki väheseid teadmisi sajandeid ja tuhandeid aastaid tagasi toimunu kohta, peavad vahendajad vähegi adekvaatse pildi loomiseks olema haritud ekskursioonijuhid, kes suudavad vastuse anda ka kõige ootamatumatele küsimustele. Nõukogude-aegsete turismiagentuuride Turist ja Inturist giidide koolitajana tean, et mõned koolitatavad olid huvitatud vaid mälestistega, näiteks Pirita kloostriga, seotud legendidest, mõned samast grupist tahtsid aga teada iga sealse haua- või raidkiviga seotud lugusid. Ajalugu ei saa kuidagi tagasi keerata, küll tuleb aga tehtud vigadest õppida.
Kohalik, väike ja tubli
Mida teha, et inimesed saartelt ei lahkuks, et materiaalne kultuuripärand ei hävineks, et vaimne pärand ei hääbuks? Esimese hoidjaks ja teise kandjaks on ju kohalik rahvas. Seega tuleks rahvast kuulata, inimeste igapäevaseid tegemisi ja ettevõtmisi rohkem toetada. Mitte kuidagi ei saa normaalseks pidada, et turundusstrateegias orduvõimu presenteerimiseks valitud, kuid varisemisohtlikus Maasi linnuses on rahapuudusel soiku jäänud ja peatatud Silvi Teesalu juhitud uue etenduspaiga loomise plaan. Juurdepääsu varisemisohtlikele varemetele tuleks küll piirata, kuid mõelda ühtlasi võimalustele ning välja töötada tegevuskava.
Tegelikult on vist praeguse maakondliku juhtimismudeli puhul, kui suurem osa investeeringuid ja otsused on koondunud Kuressaarde, raske loota, et ideid ja vahendeid jätkuks ka mujale. Kujukas näide on eelkirjeldatud Maasi linnus, aga ka Eesti võimsaim kindluskirik Pöidel, mille vahepealne taastamistegevus (katused, vitraažaknad ja muud avatäited ning nüüd ka uus, oreliga kontserdipaik) leidis aset vaid tänu kohalikule väikesele, kuid tublile kogudusele ja koos Pöide vallaga moodustatud sihtasutusele. Pärast Pöide valla likvideerimist ja sihtasutuse sundühinemist Saaremaa vallaga lõpetas organisatsioon taastamise jätkamiseks vajaliku valla rahalise toetuse puudumise tõttu tegevuse. Tahaks loota, et UNESCO maailmapärandi nimistu nominendist linnuses paiknevat Saaremaa muuseumi ei taba pärast valla sihtasutusega ühinemist sama saatus. Ei saa ju kogu kultuuritegevus Saaremaal tähendada vaid roppkalleid ja tugevat dotatsiooni vajavaid ooperipäevi.
* Uuringu koostasid OÜ Consultare ja OÜ Turismimaailm Saarte Turismiarenduskeskuse tellimusel.
