Arne Ader

Taas on käes sügiskuud, kuid mitte kõik pole neis päris uus. Kohalikus meediasektoris on näiteks taas rünnakule asunud Schibsted. Ühest või teisest torust, erinevate brändide alt, antakse piisava regulaarsusega tuld rahvusringhäälingu ja tema eri laadi ettevõtmiste pihta. Neist tuleb aru saada: kuigi reklaami osas otseselt ei konkureerita, siis puhtalt ERRi olemasolu, asjaolu, et vaatajad, kuulajad, lugejad, klikkijad liiguvad potentsiaalselt mujale, on erameediale paratamatu äririsk. Seda laadi rünnakud ei ole ka midagi Eestile ainuomast. Näiteks Ühendkuningriigis, kus BBC troonib nii televäljundi, raadio kui ka veebisaidi populaarsusnäitajatega, on süüdistused, et avalik meedia rikub turgu, et eraettevõtjatel puuduvad võimalused, enam kui tavalised.

Ometi, et diskussioon on juba käima lükatud, siis pakun samuti välja mõned küsimuseasetused, mis seni ehk Eestis kõrvale jäänud. Kuidas seega mõõta rahvusringhäälingu tublidust? ERRi juhid on hakanud üksikute saadete publikumäära ja reitingukoha asemel kilbile tõstma reach-i ehk tervikprogrammide auditooriumikontaktide protsenti. Puudujääkidele reitingutabeleis tuuakse tihti vastukaaluks ka küsitlustega välja selgitatud üldiselt kõrge usaldusväärsus. Sellega seonduvalt on eesmärgina välja toodud mõjukuse kasv rahvuslikus meediaruumis. See viimane on seda tähelepanuväärsem, et rahvusringhäälingu meediatoodangu roll ja kohalolu oleks umbes viimase aasta kestel justkui tõesti märkimisväärselt tõusnud. 

Mis on selle põhjuseks? Jättes siinkohal kõrvale terve rea kaadri- ja struktuuri-reformide võimalikud sisulised tulemused, tahan pöörata tähelepanu muutustele avaliku meedia toodangu „materiaalsuses„. Seni oma töötulemust vaid eetri kaduvusse lähetanud ringhäälingu-organisatsioon on aegamööda arenenud ka nn arhiivmeediaks. Tänu kasvavale kohaolule Internetis on ERRi kui terviku töötulemus omandanud ajas teatud püsivuse, see on saanud kõigile soovijaile üle-vaadatavaks, -kuulatavaks või -loetavaks, tagasipööratavaks ning juurdepääsetavaks. Sellisena on see ka tsiteeritav ja taaskasutatav. Avaliku meedia mõju on sellega kasvanud, sest tema poolt välja lastu on jäänud meediaruumis kestma. Nüüd saab ta seal edasi kasvada tsitaatide, reaktsioonide ja taaskasutuse tõttu.

Mida see ent kaasa toob, on üha keerukam avaliku meedia efektiivsuse mõõtmise küsimus. Sest kuidas lugeda sinna sisse kogu too ERRi erinevates materiaalsustes ja modaalsustes toodangu viraalne paljunemine uutel platvormidel? Mida arvata ka näiteks Postimehe uudiseaknas avanevatest ETV uudisevideotest ja seeläbi saavutatud auditooriumikontaktidest? Kas lisaks kõigele muule peab seda sorti taaskasutuse tihedus andma märku ka Postimehe tunnustusest ERRi tulemusrikkale tööle?

Mida selline areng ent ERRile endale peaks praktilise eesmärgina tähendama? On selgunud vajadus veelgi sihiteadlikumalt platvormideüleselt tegutseda.  Sellega peaks kaasnema äratundmine, et kaasaegne meediatarbimine on üha vähem kanalikeskne ning üha enam n-ö tootepõhine. Kanalilojaalsust asendab sestap brändilojaalsus. Edu hakkab pikemas perspektiivis garanteerima see, et ükspuha, millisel platvormil ja millises märgisüsteemis oma sisutoodet parasjagu esitatakse, oluline on, et auditooriumil oleks antud brändiga seoses kujunenud teatud asjakohased ootused. Et inimene oskaks ja tahaks ERRi toodet kasvavast meediapaljususest otsida ja tarbida. 

Ja siit jõuamegi järeldusele, et pikemas (kuid strateegilises) perspektiivis ei ole ERRi põhiprobleem see, et tema üksikud saated ei ole praegu vanas meedias alati kõige vaadatumad või et tema telekanalid ei trooni reitingutabelite tipus. Võib pakkuda, et juba keskpikas perspektiivis kujuneb tõsiseks probleemiks hoopis see, et ERRi veebiväljund jääb konkurentidest külastatavuse poolest maha hoopis pikema puuga. Erinevalt näiteks klassikalisest televisioonist, mis on turuna pöördumatult küllastunud ning pigem langev meedium, on veebimeedial veel küllalt kasvuruumi, seal on veel jagamata maad ja laokil auditooriumi. See on kahtlemata ka meedium, kus brändilojaalsuse tarvis uut põlvkonda püüda. Ent küsigem nüüd, kui ahvatlev on täna ERRi pakkumine Internetis. Millised on uued meediumispetsiifilised initsiatiivid ja innovatiivsed lahendused, et erinevaid sihtgruppe ning kasvavat põlvkonda ERRi brändi manu haarata? Vaadates täna kas või näiteks ERRi uudistesaite, avaneb pilt passiivsest, n-ö sekundaarsest meediumist, keskkonnast, mis on orienteeritud muudest kanalitest pärit originaalmaterjalide taasesitusele. Eraldi meediumispetsiifilist sisu arendamata näib ERR andvat sellel platvormil loobumisvõidu.

Alternatiivsetest strateegiatest aimusaamiseks vaadakem, mis on teoksil me Euroopa Liidu partnerriikides. Ühendkuningriigis on üks värskemaid uudiseid BBC teadaanne, et 1. oktoobril, kui Nokia uus nutitelefon N96 sealkandis müügile tuleb, on seal juba peal BBC iPlayeri uus kohandatud versioon. iPlayer on programm, mille abil saab vaadata eelmise nädala jooksul ringhäälingueetris olnud BBC tele- ja raadiosaateid. See on järjekordne tulem BBC ideoloogiast jõuda Briti meediatarbijateni kõigil võimalikel platvormidel, olla igal pool olemas ja kättesaadav ning seda võimaluse korral ikka enne konkurente. Sellest tuleks eeskuju võtta. Sest lõpuks on see taas üks näide avalikule meediale kohustuslikust valmisolekust innovatsiooniks, valmidusest otsida värskeid viise kõnelda ja näidata ning leida uusi kontakte oma auditooriumiga. Hüpoteetiline võimalus vaadata hommikuses trollis kas värskeid videouudiseid või eelmise õhtu „Välisilma” tähendaks sisuliselt ei midagi vähemat kui valmisolekut otsida alati täiendavaid viise, kuidas oma auditooriumi paremini teenindada, nendega aina tihedam kontakt saavutada. 

Kuid olgu, tulgem lõpuks tagasi reaalsusse. ERRi tänase rahastuse juures oleks vähegi mahukam innovatsioonistrateegia eneseületus, mida oleks raske eeldada. Interneti-väljundite prioritiseerimist ei saa nõuda, kui antud meediumi olemasolu on rahvusringhäälingu seaduse kirjutajatel suisa meelest läinud.  Olukorda ei tee kergemaks ka asjaolu, et valitsev Reformierakond otsustas kinkida rahvusringhäälingu konkurentidele Rootsi MTG-le ja Norra Schibstedile kahepeale 50 miljonit krooni aastas, et toestada nende võimekust digiplatvormidel tegutsemiseks.

Selline areng on seda tähelepanuväärsem, et ühes teises ELi partnerriigis talitatakse suisa vastupidi. Prantsusmaal valmistatakse parasjagu ette revolutsioonilist eelnõu, millega maksustataks korraga nii kommertskanalid kui telekommunikatsiooniettevõtted eesmärgiga vabastada teenitava raha abil avalik meedia reklaamist. Filosoofia on lihtne: ka seal nähakse, et erameedia omapäi jätmine tooks varem või hiljem kaasa riigi kultuuridünaamikat pidurdava turutõrke. Ning sestap tahetakse avalikud meediainstitutsioonid vabastada lõplikult samas süsteemis kaasamängimise vajadusest ning kujundada need tasapisi ümber sõltumatuteks kultuuriinnovatsiooni asutusteks. 

Samal ajal eeldatakse aga, et eraõiguslikke institutsioone kohustab võimalus antud sektoris äri ajada ka noid turu  paratamatuid puudjääke kinni maksma. Mis on aga veelgi märkimisväärsem: telekommunikatsiooni ja meediat nähaksegi juba ühtse ja lõimunud turuna, kus on osalistel sisuliselt üha raskem vahet teha. Sellest, ma arvan, tuleks õppust võtta ja sealsetel tegemistel silm peal hoida. Taas tuleb tõdeda, et kuigi meil Eestis ei ole veel selles sektoris sisulist regulatsioonivõimekust välja kujunenud, peab elu meid nüüd õpetama. Olukorras, kus rahvusringhäälingul puudub strateegiline ettevalmistus meediamuutuse olukorras toimetulekuks, peavad kivid lõpuks veerema hakkama.

Erakondade vahel on poliitiline konkurents, kui mitte muud, siis blogides ikka üksteist nöögitakse. Mõistagi ei muuda see valimistel fikseeritud riigikogus jõudude vahekorda, mille järgi võiksid lootusi peaministri kohale reaalselt hellitada kolme enam hääli saanud erakonna juhid. Üks neist, Andrus Ansip, juba juhib valitsust. Ülejäänud kahest, Edgar Savisaarest ja Mart Laarist aga pole kummastki märgata, et nad tõsiselt peaministri kohale konkureeriksid, Ansipile nähtavalt ja iga päev väljakutset esitaksid. Üks eelistab talitada keskvõimust madalamal munitsipaaltasandil, teine kõrgemal, rahvusvahelisel.

Ka kolme muu parlamendierakonna juhid ei mängi end avalikult välja kui kaalukeelt, kompromissi uue, Ansipi omast tulemuslikuma valitsuse juhina. Tähendab, konkurents valitsusjuhi kohale on peaaegu olematu. Selles olukorras võib näha nii plusse kui ka miinuseid. Ühelt poolt toetab teadmine, et saab rahulikult, tooli kõikumist kartmata oma plaane ellu viia, peaministrit ja tema erakonda. Teiselt poolt varitseb oht end lõdvaks lasta, kui keegi ei ohusta ega kuklasse hinga.

Katsed tuua poliitikaellu briti elemente on aastaid ebaõnnestunud. Liiga palju on erakondi parlamendis ja liiga mitu ka opositsioonis, et nad võtaksid ette vaevarikka varivalitsuse moodustamise mängu. Pealegi, ega vist praegused opositsionäärid end küll kunagi kolmekesi valitsuses rõõmuga ei näeks. Seega pole ka kedagi, kes peaministri või mis tahes kabinetiliikme tegusid päevast päeva jälgiks ja vaidlustaks ning pakuks toimivat asendust. Valitsuse/koalitsiooni tegude ja tegematajätmiste kriitilist vastukaja tuleb pigem teistelt põhiseaduslikelt institutsioonidelt, mitte erakondadelt. President, õiguskantsler ja pisut ka riigikontrolör avaldavad küll pidevalt arvamusi selle kohta, mis võiks teisiti või paremini olla. Mõnikord tehakse neile „poliitikasse sekkumise” pärast ka märkusi. Siiski ei saa debatt institutsioonide vahel asendada poliitilist debatti erakondade vahel.

Ja veel vähem erakondade sees, kus aga debatti ja edasipürgimist ei paista üldse olevat. Iga erakonna soov peaks olema pääseda võimule, see tähendab, haarata valitsuses peaministri koht. Ja igas erakonnas peaks olema rohkem kui üks inimene, kes erakonna esimeheks ja sedakaudu peaministriks saada ihkaks. Aga on siis või? Mingi konflikt põlvkondade vahel kas või. Kui vanade seas ollakse liiga kokkuleplikud, siis mõni noor kindaviskaja või väljakutsuja ikka võiks ehk leiduda. Kuid keda pole, seda pole.

Mõtteharjutuse korras võib võtta silme ette kõigi kuue parlamendierakonna juhtfiguurid (peale ametis esimehe) ja proovida neid erakonnajuhi ametisse. Neid, kes erakonna juhina hakkama saaksid, kahtlemata leiaks, erakondadel ju „pikad pingid“. Selliseid, keda ilma eeltööta võiks aga ka peaministri ametis ette kujutada, on juba hoopis vähem. Ja need vähesed, keda Stenbocki majja võiks aktsepteerida, ise ju silmnähtavalt sinna ei pürgi. Mis see on, kas ülemäärane poliitiline korrektsus, hoidumine vähimastki erakonnasisese võimuvõitlusena paistvast tegevusest? Ja milleks – ega ometi selleks, et meedialt ja konkurentidelt intrigeerimisvõimalust ära võtta? Kui nii, siis on küll tegu valearvestusega.

Ega mujal kui parteisiseses võistluses ju kogemust parteidevahelises võistluses heade tulemuste saavutamiseks ei saagi saada. Praktika näitab, et ettevõtluses või mittetulundussektoris omandatud võistlusvõtted poliitikategemisel sobida ei pruugi. Loeb ainult parteiline karastus, kui leninlikult väljenduda. Poliitilise konkurentsi puudumine riigis suurima võimuga ametikohale kindlustab küll selle, et Andrus Ansipi valitsusest võib saada uue aja esimene kogu valimiste vahelise aja vastu pidanud valitsus, kuid see ei tulene niivõrd Ansipi nähtavast paremusest konkurentide ees, vaid konkurentsi puudumisest. Tipus on hõre ja kui mitte kohe, siis hiljem maksab see ikka Eestile kätte.

Naeratamiseks on muidugi põhjust. Edusammude eest Eesti kapitaliseerimisel lisaks Raudse Leedi tunnustavale suudlusele Milton Friedmani majandusauhinnaga pärjatud Laar näib uskuvat, et just temale on usaldatud missioon terve maailma vabastamiseks viimastestki kommunismi painajatest ja sotsialismi pahedest (kõige parem meetod on keelustamine).  Laari mudel on lihtne ja seda lollikindlam, et selline režiim domineerib enamikus maailma riikides.

Müstilise „Eesti tee” brändinud vapper ekspeaminister on valmis kõigiga oma  kogemust jagama, kuidas totalitaarsetel võimuritel hambad kurku lüüa ning üles ehitada korralik kapitalistlik demokraatia, mida hoitakse koos rahvusliku hõllanduse riiklikult organiseeritud propagandaga, kuid mille majandus ja selle kontrollihoovad kuuluvad globaalsele kapitalile. Eraomand, kapital ja rahvusriik on prohvet Mart Laari heaolu kolmainsus. Demokraatial on selles mudelis ainult üks ülesanne – tagada globaalse kapitali hegemoonia, sest ükskõik milline poliitiline otsus, mis võiks kapitali tsirkulatsiooni takistada või, hoidku jumal, seda kontrolli all hoida, on põhimõtteliselt halb majandusotsus. Nii määrabki majandus ära poliitika ja poliitika inimeste elu. Ühiskonnas, kus ettevõtlusalane nutikus on kuulutatud suurimaks inimlikuks kvaliteediks, kõige paremaks iseloomujooneks, on äritegemisest mitte huvitatud, end teisal rakendavad inimesed või need, kes pole süsteemiga nõus, lihtsalt mõttetud luuserid, kes oma eluga hakkama ei saa. Riigid, mis asuvad investeeringute nimel üksteisega kapitalistlikku töövõistlusesse parema majanduskeskkonna loomiseks ning toituvad globaalse kapitali tsirkulatsioonist, saavad teha üksnes selliseid poliitilisi otsuseid, mis on kapitalile soodsad ja selle poolt ette ära määratud. Selline režiim, mis on kaasa toonud poliitilise maailmavaate mitmekesisuse totaalse ahenemise, garanteerib Laari arvates ülemaailmse õnne.

Mõneks aastaks konverteeris Laar ka ise oma poliitilise kapitali majanduslikuks Swedbanki panganõukogu liikmena. Mine võta nüüd kinni, kumb kumba tegi, kas Laar Schröderit või Schröder Laari, asudes Nord Streami eestkõneleja autule, ent hästi tasustatud positsioonile. Nüüd, kui töö panganõukogus enam konti ei murra, jääb aega ka muuks. Eesti leegioni  heroiseerimise kõrvalt  käib ta siin ja seal demokraatia nimel nõustamas algajaid riigijuhte. Või, kes teab, võib-olla käib ta endisele kodupangale siiski uut turgu ette valmistamas. Ta on Gruusia peaministri nõunik ja kui juba olukord hakkabki natuke hapuks kiskuma ning meie Laarilt thatcherismi õppetunde võtnud Saakašvili hakkab ilmutama esimesi  diktaatoritunnuseid, astub õnneks mängu Medvedev ja päästab päeva ning Laari juba kahtlaseks muutunud mainega hoolealuse. Küll Osseetia ja Abhaasia hinnaga, aga praegu ei räägi ju keegi enam Saakašvili kahtlasest käitumisest opositsiooniga, mis nõuab vaatamata kogu maailma toetusest Gruusia juhile visalt tema tagasiastumist.

Paistab, et Erna retke taolistest militaristlikest maastikumängudest ekspeaministrile adrenaliinisüstiks enam ei piisa ja ta kannatab Eestis elades ilmselt kohutava igavuse käes. Nii üritabki ta taas ja taas läbi elada oma nooruspõlve uljamaid revolutsiooniaastaid, et paratamatult tekib paralleel Castro ja Laari vahel: kui neid ka miski muu ei seo, siis igikestev armastus revolutsiooni kui sellise vastu kindlasti. Aga mis teha, uuem aeg Eestis ei jäta erilist kohta igati nauditavale seikluspoliitikale, igikestvale kriisiolukorrale, mis võimaldaks väga laialdaselt emotsionaalseid kõrghetki rahvustunde ülevast leitsakust õigluse võidust tuleneva paksu rahuloluni. Rahvasuus juba „Märgamisajaks” ristitud katse uuesti läbi elada 1988. aasta suve kuumi sündmusi, on Laari-taolisele kõrgelennulisele revolutsionäärile lihtsalt liiga mage. 

Nüüd on elukutseline mässaja Laar koos välitöödele läkitatud Andres Herkeliga liitunud Kuuba pagulaste ja opositsiooniga ning valmistavad paradiisisaarel ette demokraatlikku revolutsiooni, kapitalismi lõplikku võitu. Raamat pealkirjaga „Kuuba südames” on jagatud kahte ossa. Esimese osa moodustab Laari ülevaade Kuuba ajaloost, mis lõpeb kahes peatükis visandatud kiirkursusega maailmaparandamisest à la Laar. Seda täiendab Herkeli isiklike kogemuste kirjeldus kohtumistest Kuuba opositsiooniliidritega, mis on läbi põimitud kokkupõrgetega saare võimude ning (spioonidest?) tangotantsijatega. Kui Herkeli osa pulbitseb seikluslikust õhinast ja isiklikest tunnetest nii Kuuba saare kui ka kauni ungarlanna Dora vastu, siis Laari osa kandev emotsioon on halvasti varjatud viha justkui neutraalselt edastatud ajaloolise ülevaate kattevarjus. Raamat on oma lühidusest ning pealiskaudsusest hoolimata ladus lugemine, kirjutatud väga emotsionaalselt ja tundub, et ka väga kiiresti. 

Õhku jääb küsimus: miks nüüd? Miks anti see välja just nüüd kõigi võimalike ajahetkede seas Kuuba-teemalise raamatu väljaandmiseks? Mis on selle raamatu eesmärk? Me ei saa ju sealt teada midagi rabavalt uut, midagi sellist, mis avaks Castro režiimi julmuse kuidagi eriliselt võikast vaatepunktist. Selle raamatu kirjutamise ajendi üle juurdlesin ma peaaegu selle keskpaigani. Variante oli mitu, kuid see jäi mulle arusaamatuks kuni hetkeni, mil ma leidsin selle raamatu tegelikku sisu avava võtme. Mart Laar küsib ühes oma osa lõpupeatükkidest, et miks küll dissident Oswaldo Paya ei ole saanud Nobeli rahupreemiat, ja vastab ise: „Erinevad organisatsioonid on teda korduvalt Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitanud, kuid vasakule kalduv nõukogu pole kommunistliku diktatuuri vastu võitlevale Payale auhinna andmisest vähemalt seni huvitatud olnud”.

Nüüd oli mul asjast kohe palju selgem pilt! Asi ei ole lõpuks üldse enam Castros ega isegi mitte täiesti tühjast taas välja tõmmatud kommunismitondi reanimeerimises. Asi ei ole ka selles, et  Che Guevara ja Fidel Castro kuritegude loetlemine peaks tõestama absoluutse veenvusega, et jutud Ühendriikide imperialistlikest kalduvustest on kommarite jube väljamõeldis. Ei-ei, asi on igasuguse vasakpoolse mõtteviisi põhimõttelises kahtluse alla seadmises. Need on väikesed, justkui muuseas öeldud repliigid, siin-seal poetatud märkused, mille kaudu käib lugeja ideoloogiline töötlemine, kus Kuuba raskest olukorrast rääkiva põhiliini sees samastatakse kommunistidest „jõhkardid” kõikvõimalike ideoloogiliselt kahtlaste vasakpoolsetega Euroopas ja üle maailma. Justkui märkamatult jõuame sinnamaani, kus Hispaania sotsiaaldemokraatlikust valitsusest saavad kõige jälgimad Castro toetajad ja kuidas Herkel tõsiselt kahtleb nende delegatsiooni kuuluva Mátyás Eörsi Ungari näites, et endised kommunistid võiksid ka demokraatlikes tingimustes poliitikas osaleda. Kõik sellised vihjed, kaasa arvatud Günter Grassi ja teiste kultuuritegelastest vasakintellektuaalide aadressil, katsuvad meid veenda selles, et ega need sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid ikka päris õiged vennad ei ole – eks nad ikka ühed Castro tallalakkujad ja kommurajakad ole. Ja isegi kui Herkel jõuab raamatu lõpuosas järeldusele, et ka sotsialist võib olla inimene – nende delegatsiooni kuulunud Erik Jurgens osutus Herkeli arvates lõpuks ikkagi meeldivaks tegelaseks – siis üleüldine foon on selleks hetkeks juba loodud.

Laar ja Herkel näevad palju vaeva, et „purustada Läänes levinud müüti” Che Guevarast kui vabadusvõitluse sümbolist. Küll üritavad nad näidata, kuidas Guevara oli põlastusväärne roimar ja vastik argpüks, küll löövad lugejat pähe raamatuga „Exposing The Real Che Guevara And the Idiots Who Idolize Him”, kust on ilmselt ammendatud ka suurem osa teadmisi tema kohta. Küll näitavad põlgusega, kuidas Guevarast on saanud revolutsiooni suveniir. Vägisi jääb mulje, et kui sümptom on kahtlane, on see kindel tõend, et ka haigust pole üleüldse olemas.  Kas see, et suur hulk inimesi mässavad suurkorporatsioonid
e, ebaõiglase kaubanduse, kolmanda maailma orjatöö, IMFi, USA majanduslikel kaalutlustel tehtud sõjaliste invasioonide vastu, on lihtsalt viga maatriksis, anomaalia? Miks tunnevad inimesed, hoolimata parlamentaarse demokraatia väidetavatest eelistest kõigi teiste poliitiliste režiimide ees, end ometi nii võimetutena, tunnevad, et nende sõnal ei ole kaalu, et nad ei saa kaasa rääkida omaenda elu korraldamisel? Miks tähendab see vabadus, mille nimel Laar ja teised nii kirglikult võitlesid, nüüdseks üksnes võõrandamatut õigust omavahel tarbekaupu vahetada? Miks hoolimata neoliberaalse kapitalismi ja demokraatia ekspansioonist, mis pidi õnne tooma kõigi õuele, ei ole viimase kahekümne aasta jooksul vaesus maailmas märgatavalt vähenenud, rääkigu nad seal IMFi foorumitel, mida tahes? Miks erineb jätkuvalt suuresti kõige rikkamate ja kõige vaesemate elanikkonna kihtide elustandard? Ja nii edasi ja nii edasi.

Raske on pidada seda raamatut millekski muuks kui propagandateoseks, kus Kuuba diktatuuri õõnestamise õilsas kattevarjus toimub lugeja vaktsineerimine kõikvõimalike tekkida võivate halbade vasakpoolsete sümpaatiate vastu. Miks on just praegu vaja asuda kommunismitonti reanimeerima, kus meile lähim kommunistlikku retoorikat pruukiv režiim asub Hiinas? Miks just nüüd võtavad kaks konservatiivset poliitikut tõestada meile oma rahvusvahelist haaret? Kas seda võib mõista lähenevate Euroopa parlamendi valimiste kontekstis, peaks aeg näitama. Igatahes näib vastus olevat seal imaginaarsel kujul antud: ainult meie, kommunismivastased rahvuslikud vabadusvõitlejad, hoolime Euroopa Liidu tasandil kommunismivastasest võitlusest nii palju, et suudame selleks ka midagi ära teha. Või tahavad Laar ja Herkel meile tõsimeeli tõestada, et maailma absoluutse õnne teel seisavadki veel üksnes mingid kommunistlikud gerondid nagu Põhja-Korea ja Kuuba? Et kui need režiimid on kukutatud, siis ongi käes hea uus ilm, globaalse kapitalismi absoluutne paradiis?