Me peame rääkima arvutimängudest. Pille-Riin Larm vestles Märten Rattasepaga
Märten Rattasepp: „Arvutimängud on praeguseks nii domineeriv kultuurivorm, et selle kui nähtuse „ajaviiteks“ pisendamine tundub absurdne.“
Kui keegi kirjutaks Märten Rattasepast Vikipeediasse artikli, siis küllap tutvustataks teda seal kui andekat ja tunnustatud kirjandusteadlast ja -kriitikut. Priskemaid loorbereid on Rattasepp lõiganud aga hoopis kirjanikuna, ehkki tema sulest ei ole veel ilmunud ühtki raamatut: BAFTA auhindu, Nebulaid ja muid seesuguseid antakse arvutimängude eest. Palusin Märten Rattasepal endale kui võhikule sellest valdkonnast ülevaate anda.
MARIN LAAK: Need rosinad leidku erilist tähelepanu!
Veel kord väliseesti kirjandusest pagulaskultuuri uurija vaatepunktist
Rosinad – just selle toreda metafooriga iseloomustas 23. märtsil ERRi kultuuriportaalis Novaator Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist väliseesti kirjanduse keskust oma raamatukogus pärast selle rekonstrueerimist.i Aprillis pidin andma kiirvastuse ajakirjaniku liigutavalt lihtsale küsimusele: „Mis siis saaks, kui väliseesti kirjandust enam ei oleks?“ Muidugi, mis siis ikka saab. Või kuhu ta siis kaoks, sest kindlasti on Eesti mäluasutustes kõik hästi hoitud ja seda sõnumit püüdsingi avalikkusele edasi anda. Kuid kas tõesti peab hakkama nüüd, XXI sajandi teisel kümnendil selgitama, kuidas pool eesti kultuurist elas Nõukogude okupatsiooni ajal edasi võõrsil? Kuidas meie pagulased ja nende järeltulijad kandsid oma tegevusega edasi nii kultuurilist kui ka poliitilist järjepidevust, identiteeti ja vabadustahet ning Eesti kodanikena aitasid nad 1991. aastal kaasa riigi iseseisvuse taastamisele?
TAUNO VAHTER: Vestmann ja Piibeleht on surnud ehk Kuidas rääkida spordist?
Kas oluline on võistlusmomendi põnevus, rahvuskaaslase saavutus või soov kuuluda gruppi hirmust jääda ilma teiste elamusest?
Esimest korda hakkasin pikemalt mõtlema, kas on olemas õiget spordist rääkimise viisi, pärast üht pisut kummalist kommentaari. Tuntud ajakirjanik oli aastaid rääkinud, et tahab kirjutada elulooraamatu endisest sportlasest, kuid praegu seda teha ei saa, sest raamatul ei ole sobivat narratiivi, mis oli viisakam väljendus selle kohta, et sportlane oli elus alla käinud.
Oma äraspidine loogika on selles olemas, aga kas sport on siis lugu, mis kulgeb kindla skeemi järgi? Kas on kindlad reeglid, kuidas spordist tuleb rääkida? Kas Eestis on selles plaanis mingid omapärad ja kas need on head või halvad?
RIHO PARAMONOV: Renditõukeratas – kas sõber või vaenlane?
Iduettevõtetega kaasnev majandusloogika on vanad innovatsiooni leviku printsiibid pea peale pööranud.
Liikumisajaloolasele on kõige huvitavamad ajad need, kui liikumisviisis leiavad aset suured üleminekud või isegi hüpped ehk transpordirevolutsioonid (see termin ei ole küll puudustest vaba). Kõige parem sellise ülemineku näide on muidugi XX sajandi algus, kui võeti kasutusele auto. Sellega kaasnes hiiglaslik komplekt muutusi, mida meil, autoajastu inimestel, on tagantjärele üsna raske aduda ja mõtestada, sest keskkonnasfääri kõrval hõlmavad need ka indiviidi psühhofüüsilist toimimist. See tähendab, et auto muutis nii inimese keha kui ka vaimu, mis viis omakorda uute arusaamade ja suhestumisteni maailmaga. Teisisõnu vormus tehnoloogilise hüppe käigus uus inimene.
ÜLO MATTHEUS: Kas maailm on väsinud armastamast?
Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi.
Mahatma Gandhi „Maailm on väsinud vihkamast“ ilmus 1969. aastal Loomingu Raamatukogus, nüüd juba enam kui pool sajandit tagasi. Sellise pealkirja pani vihiku mõõtu raamatule selle tõlkija Linnart Mäll, kusjuures teosed, millest Gandhi mõtted pärit, kannavad pealkirju „Kõik inimesed on vennad“ („All Men are Brothers“, 1958) ja „Tõde on Jumal“ („Truth is God“, 1957).
JAAK PROZES: Venemaa polevat rahvaste sulatusahi nagu USA
Venemaa rahvad on Putini sõnul konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94% – rahvus ja emakeel pole oluline.
Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini juhtimisel toimus 19. mail rahvussuhete nõukogu istung, kus arutati riikliku rahvuspoliitika uut strateegiat ning okupeeritud regioonide integratsiooni Venemaa sotsiaalkultuurilisse ruumi, kusjuures rahvuspoliitika muutmine johtuvat välistest ohtudest ja ähvardustest. Istungist võtsid osa Venemaa rahvuspoliitika asjatundjad, duumasaadikud, senaatorid ja rahvuskultuuriautonoomiate juhid.
LOVIISE TALVARU: Sünnis ruum, sünnitusruum, ideaalne sünni(tus)keskkond
Uute haiglate planeerimisel arendatakse küll laste ja vastsündinute keskkonda, kuid ruumid, kus kõik ehk sünd alguse saab, on jäetud unarusse.
Eestis on sünnitusabi kõrgel tasemel, kuid ruumid, kus sünnitatakse, sarnanevad tavaliste palatitega. XX sajandi esimesel poolel sünnitati suuresti veel kodus, kuid paljud tunnustust otsivad arstid hakkasid sünnitust käsitlema kui haigust, millest ainult vähesed pääsevad komplikatsioonidetai, ning arusaam sünnitusest kui loomulikust ja iseenesestmõistetavast nähtusest hakkas taanduma.
Elu juhused ja valikud. Margit Mutso vestles Raoul Kurvitzaga
Raoul Kurvitz: „Päris pöörane on vaadata ultramoodsaid pilvelõhkujate linnu, mis viimased 20 aastat järjest kerkivad – kes oleks võinud arvata, et asjalood niimoodi kujunevad.“
Kui saan pakkumise teha intervjuu tänavuse Kreisi preemia laureaadi Raoul Kurvitzaga, olen hetke kahtlev: Raoul on küll arhitekti haridusega, aga tegutseb kunstivaldkonnas. Kunstist rääkimist ma pisut pelgan – oht, et teose lahtiharutamisel kaob ära see salapära, mis tast kunsti teeb, on suur. Siis aga meenub Kreisi fondi pressiteade: „Perekond Kreisi kümnenda arhitektuuripreemia laureaat on Raoul Kurvitz, kes läbi aegade on tähtsaimaks pidanud kunsti. Fond tunnustab teda uhkete eluvalikute eest!“ Uhked eluvalikud – see kõlab filmilikult, tekitab uudishimu.
BRIGITTA DAVIDJANTS: 10 000 eurot ja merekonteiner. Viis aastat IDA Raadiot
Telliskivi loomelinnakus asuv ja veebis leviv IDA Raadio tähistas tänavu viiendat aastapäeva, mida ei ole üldse vähe. Järelikult on IDA Raadiot vaja. Raadio algatajad Natalie Mets, Robert Nikolajev ja Ats Luik meenutavad, kuidas kõik alguse sai.
VALDUR MIKITA: Nägemuslikud aiad
Eesti on rikas nägemuslike aedade poolest. Mõned neist on reaalsed, mõned eksisteerivad üksnes fantaasiates. Ometi on neil üks ühendav joon – neist hakkab pihta Eesti looduskaitse.
Tartu ülikooli botaanikaaed asub kohas, kus veel kolmesaja aasta eest asus Rootsi kuninganna Ulrika Eleonora nime kandnud bastion. Nii võime rõõmustada, et ajalugu on kulgenud õiges suunas – suurtükitorud on asendunud lilledega. See botaanikaaed on omasuguste hulgas õige tilluke, kuid seda imetlusväärsem on siinne liigirikkus: väikesele maa-alale mahub ära 10 000 taimeliiki, moodustades niiviisi kõige elurikkama paiga mitte ainult Tartus, vaid terves Eestis.
Kolmkümmend head aastat. Margus Maidla vestles Urmas Varblasega
Urmas Varblane: „Eeldan valitsuselt sügavamat ja sisukamat strateegilist planeerimist.“
Riigikogu kiitis 24. mail heaks president Alar Karise ettepaneku nimetada Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks järgmiseks viieks aastaks akadeemik Urmas Varblane.
Varblane, kes on olnud Eesti Panga nõukogu liige alates 2009. aastast, asus panga nõukogu juhtima 13. juunil, mil lõppesid senise nõukogu esimehe Mart Laari volitused. Tahtmata kuidagi kahtluse alla seada eelmise nõukogu esimehe teeneid peaministrina ja samuti tema tööd Eesti Panga nõukogu esimehena, on siiski vägagi loomulik areng, et riigi keskpanka juhib majandusteadlane ja mitte ajaloolane.
PANOS KOTZATHANASIS: Aplaus ja kriitika
Kestvad kiiduavaldused Cannes’i esilinastustel viivad filmikriitika taseme alla ja ohustavad konstruktiivset tagasisidet.
Cannes’i festival oli varem märksa polariseerunum: filmidele langesid osaks nii ovatsioonid kui ka väljavilistamine, kirglik publik oli alati valmis oma suhtumist võimalikult häälekalt väljendama. Just seal tabas pahameeletorm Gaspar Noéd „Ümberpööramatu“ ja „Ootamatu tühjuse“ järel, Antonionit ja „Seiklust“, Nicolas Winding Refni ja tema filmi „Ainult jumal andestab“, Bong Joon-hod ja „Okjat“. Terrence Malick sai pärast „Elupuu“ linastumist kuulda juubelduse kõrval ka vilistamist ning Lars von Trieri filmi „Maja, mille Jack ehitas“vi linastuse ajal oli hulgaliselt saalist lahkujaid ja vihastajaid, aga film võeti lõpus vastu püsti seistes aplodeerides. Sellist tervitatavat vastuolu enam ei kohta ning selle asemel valitseb universaalne konsensus: kõik filmid on suurepärased.
LAURENCE BOYCE: Enamat kui lihtsalt proovisõit
Balti filmi- ja meediakoolis pärjati auhinnatseremoonial „Best of BFM 2023“ parimaid töid ja tegijaid enda hulgast.
Balti filmi-ja meediakooli filmide auhinnatseremoonia „Best of BFM 2023“ 8. VI. BOBga ehk Bobiga auhinnatud filme saab vaadata Elisa TVs, platvormil Elisa Stage ja Tallinna ülikooli Youtube’i kanalil.
RAGNE KÕUTS-KLEMM: Ajakirjandusele peab jääma piisavalt raha
Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa?
Viimastel päevadel on hakanud meediaettevõtted üha rohkem lärmi lööma käibemaksutõusu pärast. Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa? Meediaettevõtted hindavad, et muudatus toob neile riigile tasutuna kaasa 3-4 miljonit lisakulu. Jaotatuna mitme suurema ettevõtte peale, millest suuremate aastakäive on 30–50 miljonit, ei ole see samuti suur kulu.
Arvustamisel
Hiiumaa II kirjandusfestival
EKA lõputööde festival „Tase“
festivalid „Fuzz Salvation“ ja „Odessa Classics Tallinn“ ning Paavli kultuuritehase avamisfestival
rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“
näitused: Kuidas.worksi „Maast linnaks“, Angela Maasalu „Klaasist südamega narr“, László Moholy-Nagy „Valgusmäng“ ning Tiina Tammetalu „Exodus“ ja „Tänuteenistus“
Paide teatri „Väljak“
Ugala teatri „Kaheteistkümnes öö“
BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“
BFMi filmikunsti XIV lennu komöödiafilmide kassett „Nii jääbki v?“
mängufilm „Sügavik“
Esiküljel kirjanik Märten Rattasepp. Foto Piia Ruber
Järgmine Sirp ilmub 30. juunil.
