arheoloogia

Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga, Vikerkaare sünnipäevanumber ilmus juba ära, aga peole ei ole huvilisi kutsutud. Kas torti ei pakutagi?

Pidusündmused on alles ees. Vikerkaare 20. aastapäeva on plaanis tähistada võrgulehekülje avamisega ja artikliantoloogiaga. Viimane hõlmab 35 algupärast esseed läbi kahe aastakümne antiigikäsitlustest postmodernismini ja autorite poolest Savisaarest Kaido Kamani.

Inimese puhul hakkab pärast 20. eluaastat nooruslik revolutsioonilisus alles tuure koguma. Kas ajakirja elus ka mingeid pöördeid on ette näha?

Ju vananevad ajakirjad inimestest kiiremini, kuid loodetav võrgulehekülg võib ehk väikese pöörde tuua. Kahjuks on selle avamisega plaanitust rohkem aega läinud.

V.-S. M.

Vikerkaare enesestmõistetavus on nii sügav ja sügavus nii enesestmõistetav, et on raske öelda midagi, mida juba tema lugejad ei tea või kogenud pole. Vikerkaare mõju on selge, kuid mitte selgepiiriline – kui võrrelda tema struktuuri kõige lähema eestimaise paralleeli Loominguga, siis on sarnasused erinevustest ilmsemad. Mõnikord on ju nimetatud ajakirjadele ettegi heidetud, et näiteks nende autorkond kattub liigagi palju. Kuid teisalt seda olulisemad on leebed erinevused. Esiteks on Vikerkaares ilmunud tunduvalt rohkem piiritagust ilu- ja mõttekirjandust kui Loomingus. Tõsi, ka Looming avaldab üsna tihti tõlgitud tekste, kuid Vikerkaares tundub tõlkematerjalide avaldamine (eriti mõtteloo osas) kontsentreeritum, kesksem.

Teiseks ei ole Vikerkaar nõnda parlamentaarne kui Looming. Parlamentaarsuse embleem on muidugi kohustav ning mõneti eksitav – võimalik, et Looming peab ehk pakutavat kaastööd Vikerkaarest enamgi selekteerima. Aeg-ajalt võib parlamentaarsuse aura – või sellise sõna nagu “parlamentaarsus” aura – sünnitada aure, mille mõjul hakatakse unistama paberiks saavast esindatusest, mis muidugimõista pole juba kvantitatiivsetel põhjustel võimalik. Seega, Vikerkaar on otseselt selektiivne, tema puhul käibib ettekujutus, et ta on Loomingust katsetuslikum, selle kaudu n-ö kaasaegsem ja see on mingi piirini ka tõsi – tõtt-öelda toimib selline määratlus väga selge piirina. Iseasi muidugi, mida keegi tajub katsetuslikkusena, mõni Vihiku autor võib pidada Vikerkaares ilmuvat konservatiivseks, kuigi Vikerkaarest leiab kindlasti autoreid, kelle tekste avaldaks ka Vihik, näiteks Mart Kangur (kelle hiilgavaid lookesi “Juta ja jutustaja” ning “Suvi” soovitan lugeda aasta märtsikuu numbrist).

Võib-olla on Vikerkaare suurem avatus nooruslikele vormikatsetustele üks põhjus, miks minu liikumine eesti kirjandusse (eriti lugejana) hakkas kulgema eelkõige Vikerkaare kaudu. Üsna hilise “ärkajana” mäletan erilise eredusega just mõningaid Vikerkaare numbreid, kus ilmunud tekstid tekitasid tunde, et “lugemine on jälle moes” (keskkoolis ei kulutanud ma sellele eriti aega) ning “mõtelda on mõnus” – ja mõnevõrra hiljem ka “kirjutada on mõnus”. Pidulike üldistuste asemel püüan allpool välja joonistada oma Vikerkaare-teekonna algus- ja sõlmpunkte, markeerides üht kõnealuse ajakirja püüdmise trajektoori. Allpool järgnev muidugi ei tähenda, et nimetatuga kõnealuse ajakirja mõjuväli piirnebki (üsna väljajättelises selektsioonis osalesid ka nostalgia ning emotsioonid), kuid mingeid hoovusi see väike ajulugu kaardistab küll.

*

6/1990: sellest numbrist algab mu teadvustatum suhestus Vikerkaarega. Beat Generation’i erinumber. Kõige sügavamat muljet ei avaldagi mitte Ginsbergi “Ulg” või katkend Jack Kerouaci romaanist “Teel”, kuigi Peeter Sauteri terviktõlke lugemine kuus aastat hiljem ei jäta nii selget jälge kui kõnealuse numbri leheküljed – üldmuljet teravustab siin halva kvaliteediga, kuid põnev foto autos istuvast Neal Cassadyst (kõigi eelduste kohaselt on foto võetud on the road). Ei, kõige võimsamalt mõjus ja mõjub Gregory Corso “Naisevõtt”: “Pingviinitolmu! Tooge mulle pingviinitolmu!” ja “Ma eitan mesinädalaid!” Ning Hannes Varblase essee biitnikest: “Bill Canastra pistis purjuspäi pea metroovaguni aknast välja ning jäi sellest ilma.” Tõsine, tõsine kirjanduslaks tulevasele kirjandus-junkie’le.

12/1990: selle numbriga avaneb noorele ja üsna vähe lugenud inimesele, et ka eestlased on suutelised kirjutama imelist kirjandust. “Inglid ja kangelased” hoidsid allakirjutanut kaua Trubetsky ja kompanii romantilise ja lennuka proosa mõju all, kuni “Mina ja George’i” egoistlik naturalism teda sellest vabastasid.

1/1991: Avalehekülg markeerigu algaja kirjamehe suuri avastusi ilukirjanduse vormiliste võimaluste teadvustamisel, vt kõnealuse numbri esimest lehekülge. Apollinaire’i piktograafilised “Süda”, “Kroon” ja “Peegel” kõrvetusid mällu.

1/1992: Üks olulisi numbreid tsipa hilisemast ajast, mil allakirjutanu sooritas maailmakirjanduse ja pisut hiljem ka orientalistika eksameid EHIs (praegusele Tallinna ülikooli rektorile). Näiteks kõnealuses numbris avaldunud Haljand Udami tõlgitud Navoii ja koraani katkendid kujutasid endast suurepärast õppematerjali (seda, kui pidada silmas pärsia ja araabia kirjandust, napib siiani. Vikerkaar on püüdnud olukorda parandada, näiteks 1995. aasta märtsikuu numbris – just siis hakkasin vaikselt valmistuma maailmakirjanduse eksamiks – ilmub Nizami “Saladuste varamu” tõlkeid – kelle muu kui Udami vahendatuna.)

8/1992: algab Vikerkaare võimas töö allakirjutanu tärkava filosoofilise huvi rahuldamisel. Susan Sontagi artikkel camp’ist – on’s vaja öelda rohkem? Krull tsiteerib Mihhail Bahtini märkmeid “võõrast sõnast” – noore inimese peas toimub pisikesi plahvatusi.

11/1992: ilmub arvatavasti allakirjutanu vaimsete otsingute ja eksingute üks võtmelisemaid tekste, Hasso Krulli tõlgitud Michel Foucault’ “Tõde ja võim” (kaasatakse hiljem “Katkestuse kultuuri”).

8/1995: mäletan isegi, kust selle numbri ostsin, Olümpia hotelli kõrvalt kioskist, bussi oodates. Peeter Sauteri “Kõhu valu”. Muuseas, 1995 oli aasta, kui Vikerkaares toimus ääretult huvitav ning praeguselgi hetkel erilise aktuaalsusega diskussioon Eesti taasiseseisvumisest, algatajaks Rein Ruutsoo, kellelt ka kõnealuses numbris terav ja põhjalik vastulause mitmele varasemale sõnavõtule (põhiliselt polemiseerib ta Juhan Talvega). Edgar Savisaare telliskivi antud teemal on ilmunud (Savisaargi ju varase Vikerkaare kaasautor; mäletan üht mõjuvat fotot, kus praegune majandusminister istub malelaua taga ning hoiab käsi selle nagu lõkke kohal, malenupud kuulavad ilusti sõna), selle ja ka praeguse poliitilise olukorra valgusel oleks täiesti mõtet toona ilmunud poleemika üle lugeda.

9-10/1995: esimene ääretult oluline kaksiknumber, raskuspunktiks fašism, julmus ja filosoofia, lemmikuks Jüri Eintalu vaimukas essee, mis püüab tõestada Sokratese psühhopaatilisust. Siin on aga lisaks põhiteemale palju muud tugevat mõju avaldanut, eelkõige Queneau “Stiiliharjutused” (mõjus lisa Apollinaire’ile!), mille puhul avastasin, et ka “praktikas” võib osutuda võimatuks lokaliseerida autori enda häält.

11/1995: Tõnu Õnnepalu tõlgitud katked Pessoa lummavast “Rahutuse raamatust” ja eelkõige Georges Bataille’ hiilgav essee mittetootlikust kulutusest, mis minu jaoks kirjeldab Huizingast täpsemalt potlatch’i point’i.

7-8/1995: Vikerkaar on seda sorti intellektuaalsete pärlite varamu, kus pärlid võivad kaduda pärlite vahele. Eredaks näiteks Tõnu Viigi essee “Intellektuaali mütoloogiline kujund”, kõrgharitlase enesekriitika: “Intellektuaal tahab olla “kõrgemal” majandusest ja poliitikast, aga samal ajal rikas ja ühiskondlikult mõjukas. Ta põlastab masse, aga on ise meediafiguur.” Ega’s midagi, sic!

2-3/1999: Teine hea näide “vaiksest
” pärlist: Jared Diamondi essee “Püsside ja pisikute evolutsioon”, mis püüab – minu arust veenvalt – põhjendada, miks just Euroopas arenenud lääne tsivilisatsioon hakkas “avastama” ja allutama Ameerikaid ja muid mandreid, mitte näiteks vastupidi.

1/2000: Ilmub mu esimene kaastöö.

4/2000: Ma tean mitmeid kolleege, kes on põhjendamatult halval arvamusel kaasaegsest eesti kunstist. Võtke kätte kõnealune number ja tutvuge Marko Mäetamme maalidega Jumalast, Saatanast ja inimesest. Siin põimuvad kirjandus ja kujutav kunst, pärand ja fantaasia, tõsiasi ja iroonia. Suurepärane näide väga heast eesti kunstist.

8-9/2001: Holokausti erinumber, Klempereri ja Levi mõjusad tunnistused. Anton Weiss-Wendt tabab õrna ja aktuaalse teema naelapead: “Kangelaste ajad on möödas, ütleb Novick, nüüd on hinnas kannatused. Nende kaudu määratlevad ennast kõik vähemused: gay’d, abordivastased, naised – kes iganes. Isiklikud kannatused on aluseks teatavale hierarhiale – hinnatum on see, kes suudab tõendada, et ta on olnud teistest rohkem ja kauem rõhutud. Selles hierarhias on Ameerika juudid absoluutselt esirinnas.”

4/2002: Minu ilukirjandusliku teekonna üks armsamaid peatuskohti – siin ilmus minu võib-olla parim novell. Lisaks, uskumatu küll, suudab mu romaan “Maailm ja mõni” konkureerida Vikergallupis Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse unega” ja Mehis Heinsaare raamatutega.

7/2002: jätkan uhkustamist – selle numbri kaanel on foto, mis nüüd minu elutoas seinal. Liina Siibi olematute filmide “plakatid” kui järjekordne näide eesti kujutava kunsti tugevusest.

*

Nagu juba öeldud, Vikerkaar räägib enda eest, tema lugejad võivad ainult tema tugevuse fakti üle korrata. Lõpetaksin seega tänusõnade asemel väikse soovitusega, mis baseerub Eesti kultuuriajakirjade mõningasel tõrksusel pikemate diskussioonide vastu. Tõsi, kuukirjade puhul võib nõnda pikkade intervallidega üksiknumbrite ilmumine tõesti tõstatuda mõjuvaks argumendiks hoiduda väljaandeid läbivast diskussioonist. Nädalaste intervallidega ilmuv Sirp ei pruugiks aga peljata kas või läbi kümne numbri kulgevat diskussiooni – muidugi juhul kui see ei mandu vaid diskussioonis osalejatele kõnekate detailide urgitsemiseks. Igatahes, juba viidatud arutelu üheteistkümne aasta vanuses Vikerkaares kinnitab minu meelest, et ka kuukirjades võiks tihedamalt esineda läbi mitme numbri ulatuvaid arutelusid. Viimane mahukam, mis meenub, oli Loomingus aastal 2000, teemaks 90ndate kirjandus, samal ajal vaieldi Sirbis teaduskeele üle. Nüüd on 90ndate ja ka hilisem kirjandus jälle päevakorral – augusti lõpus loeti Eesti Ekspressis kokku 25 inimese hääled viimase 15 aasta parimate eesti ilukirjandusteoste osas. Sellesarnast eneserefleksiooni (olgu siis teemaks eesti kirjandus või poliitiline pärand) võiks olla sagedamini – kuukirja formaat lubab süvenemist ning oluliste hoovuste ning üldkõnekate detailide ikka ja jälle üle- ja läbirääkimist. Samas – ega siinsegi soovituse tagant pole võimalik leida rahulolematust – mõneti on ju tänu oma erinumbritele just Vikerkaar keskendatud ja mitmetahulise teemakäsitluse lipulaev praeguses eesti kultuuriajakirjanduses.

Raadio on nagu figuraalskulptuur ja tahvelmaal. Raadio kuulamine on kas atavism või omandatud maitse. See ei ole oma staatuses üksi, saavutades selle pärast puhkpilliorkestreid, ent vaid napilt enne raamatute lugemist.

Selgub, et juba on ülimalt raske leida kultuurharitlaste hulgast kedagi, kes kommenteeriks eesti raadiojaamade ühiskonnasaateid. Kui raadiot üleüldse kuulatakse, siis kas midagi sumedalt vaimlist (“Ööülikool”) või õdusalt infotainset (“Aja jälg kivis”, “Deutsche Welle”, onu Raivo raamatuetlused) või lihtsalt ilmateadet ja liiklusinfot.

Ometi kuulab keegi ka ühiskonnasaateid: vähemasti netikommentaaride arvu järgi otsustades on nood igal kanalil menukamate hulgas. Vikerraadio portaali foorumis on teiste kommentaaride hulgas lausa eraldi teemaks “Kommenteeri “Päevasüdame” kommentaare”! Lähemal tutvumisel võib küll tuvastada rõhuvalt korduvaid mustreid erinimelistes kommentaarideski… aga võib-olla rahvas mõtlebki mõne koha pealt ühtmoodi.

Ütlen kohe ära, et ega minagi pole kõige adekvaatsem analüüsija, sest sihipäraselt ma kõiki neid saateid ju ei kuula. Mõnd olen viimase poole-kolmveerandi aasta jooksul vaid paar korda kuulnud. Niisiis võib olla paljugi muutunud ja need muutused võivad suisa olla nii suured, et mu raadioteadlikumad kolleegidki pole neid suutnud tähele panna. Aga ju saadete tegijad ise juhivad neile uuendustele aegsasti tähelepanu, selles pole kahtlust. Diskussioon võiks ikkagi alata nüüd ja alaku ta siis kas või nii.

Aga miks ma siis ei kuula? Sest pahatihti on nii, et kui ma kuulan, siis ma ei kuule. Ei kuule midagi ühiskonnast, mis aitaks mul selles edasi minna.

Kuku kultusliku “Keskpäevatunni” oligarhide kaabeka­tõm­bamisi Eestis kui murtud diilide romulas pole ma kunagi viitsinud püsivamalt kuulata. Ei, muidugi on need mehed Tegijad, ilma irooniata, aga just sellepärast nad nagu ei saa kunagi poolenigi aru, milline on vähem tegijate (?) valulävi ja murekoorem, ja ega vist tahagi aru saada. “Kõvu sõnu” on hektarites, aga kui saate põhisõnum tundub ikka ja jälle olevat, et Eesti oleks palju kuulim koht, kui siin nii palju nõmedaid kõõmu poleks, siis vististi ei peagi iga jumala nädal kuulama.

“Olukorrast riigis” Raadio 2s tundus küll mõnda aega intrigeeriv oma sapiste diatriibidega Edgar Savisaare ja ta õukonna suhtes, keda on jätkuvalt trendikas põlata ja kellest seetõttu keegi päriselt lahti ei taha saada, ent eriti Kalle Muuli pime lipitsemine Res Publica juhtide ees läks millalgi üle igasuguse mõistusliku empaatia piiri – kui ikka inimene on otsustanud mõningaid fakte oma roosas pilvekeses ignoreerida, mis teda ikka oma kaasamõtleva kuulamisega segada. Eks tema kukkumine pilvekeselt võis ka märksa valusam olla kui mõnel, kes neid fakte tunnistas. Kahju vaid, et Urmet Kook jäi ses saates vaid varupingilt platsile hüppajaks – on jagunud vahetevahel ka mitu tera kainet mõistust Beavise või Buttheadi kõrvale.

Esiti meeldis mulle Klassikaraadio “Räägivad” oma teatavas lillelapselikkuses, mida kultuuriinimesed ühiskondlike protsesside vaagimisel ikka veel endas kannavad. Aga pikkamööda sai nimi saatele saatuslikuks: see kujuneski ainumalt rääkimiseks ja seda tegid pea alati teised, justkui võõral planeedil elunevad olendid. Liiga distantseerituks on jäänud need saated – sulnid mõtisklused oleva algest ja ülimast hüvest, suhkurdatuna Ignar Fjuki talendika kujundiloomega, mille seltsis on vististi õdus margikogus sobrada ja sukka kududa. “Ent milline reaalne mõju neil ühiskonnale on? Sama olgu öeldud sootuks vastupidises toonis Tegelikkuse Keskuse raadiosaadete kohta – nimetasin sama grupeeringu telesaadet ja ajalehte millalgi “kõiksugu institutsioonidest väljahääletatute vindiseks nutuklubiks” ja miski pole pannud mind seda hinnangut muutma. Mure ühiskonna ja inimese pärast on kohati valusalt ilmne, aga kas ökitus on ängi ideaalväljund?

Mõnikord on olnud tõesti hariv kuulata Vikerraadio “Rahva teenreid”. Tandem Rannamäe-Ruussaar kes tahes kolmandaga tavatses tegutseda vaat et kõige lähemal mu sellekohaste saadete ideaalile (milleni ma kohe jõuan), aga üle nädala või teinekord sagedaminigi devalveerib saadet Mart Ummelas oma “ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos”-suhtumisega, mida tal on veel vaja pipardada pirtsakate purtsatustega kriitilistele kommenteerijatele kanali netifoorumis. Eks see vist muidugi tõesta elukogemust ja visioonikindlust ja teisi kauneid asju, aga nii aktiivset teistele vestluskaaslastele vahelesegajat teistest saadetest ja kanalitest ei teagi (mitte, et Rein Veidemanni neurasteenilised neeniad ei kisendaks regulaarse sekkumise järele). Nii ehk naa, Külli-Riin Tigassoni lisandumine on “Rahva teenrite” mis tahes kombinatsioonidele head teinud, ehkki teinekord on õrnast naishäälest lausa füüsiliselt tunda kannatamatust vanemate ja enda arust targemate meeskolleegide suhtes… 

Aga ikkagi, see pole see pole see… Mida siis ikkagi vaja oleks? Kindlasti mitte minamüra, pealiskaudset ilkumist, ühelt teemalt teisele kekslemist. Ideaalset ühiskonnakriitilist jutusaadet juhiks üks selge analüütilise mõtlemisega saatejuht (nagu parematel päevadel Aarne Rannamäe), ta võtaks ette korraga ühe konkreetse teema, vaeks erinevaid  lähtekohti ja suhtumisi ning jõuaks saate lõpuks selgete lahendusettepanekuteni (nagu paremate päevade Vikerraadio “Päevasüdames”), kaasates arutellu iga kord värskeid ja mõneti ootamatuid kaaslasi, kel teemaga ometi oma eluline suhe (nagu teeb paremate päevade “Räägivad”).

Tahaks ometi kuulda midagi objektiivsele ühiskonnakajastusele lähenevat, tahaks aduda nähtuste põhjusi, tahaks suuremal määral mõista ka neid poliitikuid, ärimehi ja ametnikke, keda ma põlgan. Tahaks olla pärast saadet parem inimene ja teadlikum ühiskonna liige, nii naiivselt kui see ka ei kõla. Mingi haltuurat paneva tunase malevamehe killurebimine mulle seda ei paku. Ja ilmsesti ei ole see ainult minu probleem.

Ometi jätkavad raadiojaamad sisseharjutatud kursil, sest eks ole küllaga ka neid inimesi, kes isegi ei julge hommikuti avatud mikrofoni helistada ja oma hädasid teiste kuulajate päevahakatusse tühjaks valada, vaid eelistavad, kui keegi teine, koolitatuma häälega tegelane sedasama teeb. Aga raadio ei pea ju vastama Jüri Mõisa ettekujutusele ühistranspordist?

Raadio on ju lõppude lõpuks meedium, kus väljaöeldud sõna on ainus võimalik tegu. Raadio ühiskonnasaated tegutsevad sageli alla oma võimaluste piiride – seda ajal, mil ausat, jõulist ja väärikat sõna vajatakse küllap rohkem kui eales.

Silvia Kaugia. Avatar, 2006. 164 lk.

Oleme kõik vahel leidnud end mõtlemast suhtele õiguse ja ühiskonna vahel. On see siis seotud teravate probleemidega, mida ainuüksi normatiivselt lahendades tekiks ühiskondlik konflikt (Lihula, pronkssõdur), või lugedes kommentaare kohtuotsuse kohta, mis ei vasta (näiteks narkokurjategija karistamisel) ühiskonna ootustele. Palju vastandlikke arvamusi on tekitanud valitud õiguspoliitika (varade tagastamine, maksustamine). Vahel otsitakse meedia abil ka ühiskonna patuoinast: näiteks suhkrutrahvi puhul (kes riigiametnikest käitus juriidiliselt võhiklikult?). Teatud pinged riigivõimu osade vahel on samuti tekitanud ühiskonnas vastukaja, kuigi võiks tunduda, et lahendus peaks õigusriigis ju alati sisalduma õigusnormis. Näitena sobiks ehk omandireformi käigus baltisakslastele vara tagastamise küsimus, mida valitsused ja riigikogu koosseisud on pidevalt edasi lükanud ning riigikohus jällegi korduvalt seadusandjale lahendada andnud. Samuti on ühiskonnas “seedimata” meie seadusandja mõneti teisenenud roll (valitsusel on järjest suurem osa ka seadusandjana Euroopa Liidu otsustusmehhanismide kaudu).

Ehk on ka irooniliselt esitatav ja massimeedias esinev fraas “juriidiliselt on kõik korrektne” ilminguks, mis räägib õiguse ja ühiskonna võõrandumisest? Otseselt õigusest väljaspool seisvate meetodite väljapakkumine nagu nulltolerants või kampaaniad roolijoodikute või liiklushuligaanide tabamiseks on osalt põhjustatud ka ühiskondlikust kriitikast. Samas süüdistavad õigusametnikud omakorda ühiskonda: ühes hiljutises uudistesaates väitis ametnik, et õiguskorra tagamiseks ei piisa vaid politsei professionaalsest tegevusest, lõpuks peaks ka ühiskond oma hoiakuid muutma. Selleks, et õigus toimiks ja oleks ühiskonnas aktsepteeritud, on ilmselt olemas mingid reeglid ja seaduspärasused.

Õigus kujuneb ühiskonnas eneses

Nüüdisaegne õigusteaduse sotsioloogiline koolkond tekkis XIX sajandi lõpus vastukaaluks klassikalisele õigusteaduslikule normatiivsele käsitlusele. Peamiseks teesiks kujunes see, et õigus ei sisaldu mitte seadusetekstides ega kohtupraktikas, vaid ühiskonnas eneses, selle reaalselt toimivais suhetes. Tundub, et Eesti õigussotsioloogide mõnetine konventsionaalus on põhjustatud sellest, et vahele on jäänud sellised revolutsioonilised suunad nagu kriitiline õigusõpetus.

Kõnealune kogumik on tänuväärne lugemismaterjal mitte ainult juristidele ja õigusteadlastele, vaid kõigile, kes tahavad mõtiskleda õiguse rolli üle ühiskonnas ja püüda lahendada tekkinud küsimusi. Õigus puudutab meid kõiki, tahame me seda või ei. Juriidikat peetakse üldjuhul üsnagi pragmaatiliseks nähtuseks, mõtlemata selle olemuse üle. Samas on teoorias õigust defineeritud lugematu arv kordi. Enamik määratlusi tundub õige või õigustatud mingis kontekstis. Kas või näiteks Oliver Wendell Holmesi järgi: “õigus on prognoos, mida kohus võib otsustada”. Kogumiku autorid lähtuvad oma arusaamades ühiskonna ja õiguse suhtest. Seetõttu on koostatud “abistav materjal” lektüüriks, mis asetab taustsüsteemi õiguse tõlgendamise ning rakendamisega seotud ühiskonnas furoori tekitanud sündmused. Kirjutatu võib küünikule näida esseistikana, millel tegelikkusega vähe seost, seda eriti küünikust praktiseerivale juristile. Õpetanud ise vähemalt viies õigusteaduskonnas, sealhulgas mitmetes riikides, tean, et ka tänapäeva üliõpilased soovivad üha enam ja enam näha õppekavas nn praktilise kallakuga aineid, mis neid siis ametisse astudes kohe “järjele aitaksid”. Loovusele ja analüüsile, mis jääb normitehnika ja loogilise deduktsiooni piirest välja, näib jäävat üha vähem ruumi. Kui see on ajastu märk, siis millest see on põhjustatud? Kas (õigus)hari-dusreformidest? Või õiguse reguleerimisala tohutust laienemisest ning seetõttu üksteisega mitte suhtlevate juristide klubide tekkimisest? Kas vaid kasumlikule tulemusele orienteeritusest õiguse kasutajate puhul?  Millised võivad olla tagajärjed, kui “juriidiliselt on kõik korrektne” jällegi märgistab ühiskonda ärritanud sündmust? Aeg-ajalt tõdetakse, et seadused ei ole piisavad või on nad rakendamatud, või on tegemist ülereguleeritusega. Aeg-ajalt tuleb tunnistada, et normitehnikast on vähe, et selgitada õiguse toimimise seaduspärasusi. Kui võib ilmselt väita, et me (rahvusvaheliste organisatsioonide poolt püstitatud kriteeriumide järgi) elame õigusriigis, kus õiguslik norm lõppargumendina  prevaleerib, siis millises õigusühiskonnas me elame?

Õigusvaidlusi ei saa lahendada ainult seadustest juhindudes

Kogumiku koostaja Silvia Kaugia avaartikkel viib lugeja põhimõistete ning ajaloolise käsitluse juurde. Silvia Kaugia esitab kauaaegse õppejõuna veendunult ülevaate õigussotsioloogia ainest ja ajaloolisest arengust. Autor toob kohe ka välja õigusega teadusliku tegelemise eesmärgid. Üheks nendest ongi: “selgitada õiguse “olemist”, uurida sotsiaalse tegelikkuse seotust õiguse kui nähtusega”. Seetõttu on sujuv ülevaade peamistest koolkondadest, teadlastest, õigussotsioloogilistest seisukohtadest alates de Montesquieu’st kuni Manfred Rehbinderi käsitlusteni asjakohane. Ka kaasajal võiks huvi pakkuda advokaat Ernst Fuchsi mõte, et õigusvaidlusi ei saa lahendada ainuüksi seadustest juhindudes, vaid tuleks rakendada nn õigusemõistmisteadust, kuhu on kaasatud nii sotsioloogiline kui psühholoogiline lähenemine. 

Silvia Kaugia teine artikkel on pühendatud õigusteadvusele ja on keskendatud järgmistele küsimustele: mis paneb inimese tegutsema normidekohaselt või -vastaselt? Mis kujundab normiteadvuse? Kas teadmised normidest tagavad normipärase käitumise? Autor kirjeldab väärtushinnangute süsteemi kui olulisemat kultuuri komponenti. Lugedes tekib küsimus, kas tänapäeva pluralismi, sõnavabaduse ja vähemusgruppide kaitse ajastul on üleüldse olemas “ühiskonna väärtushinnangud”? Kui homogeenne on meie ühiskond? Väärtussüsteemide analüüsi juures peab autor vajalikuks märkida, et tänapäeval positiivseks peetud tendentsil – kosmopoliitsusel on ka “selgelt negatiivne külg”. Kuna praegu pole olemas rahvusülest kultuuri (ka Euroopa tasandil), siis ei tugine kosmopoliidi hoiak püsivale korrastatud väärtusalusele. See tekitab mõtteid näiteks riigiülese Euroopa Liidu õigussüsteemi seostest Euroopa ja Eesti õiguskultuuriga, mis mõlemad on saanud inspiratsiooni eri jurisdiktsioonist.

Õiguse toimimist on püütud vahel seletada ka lihtsustatult. On ka teoreetikuid, kes peavad sotsialiseerumise kasutamist ületähtsustatuks, ning neid, kes näevad õiguse alusena peamiselt hirmu (Roberto Mangabeira Unger). Kaugia pakub, et õigusteadvus on teatud vaadete, teadmiste, tunnete, traditsioonide kogum, mis väljendab suhtumist juriidilistesse nähtustesse ja see mõjutab oma kogumis nii õiguse teket, realiseerimist, kohaldamise protsessi kui ka lünkade täitmist seadusandluses. Huvipakkuv on lugejale kindlasti õigusteadvuse tasandite analüüs (näiteks argiõigusteadvus, mis tuleneb kogemustest). Vaielda võib muidugi selle üle, kas nn sisemist hoiakut saab eraldi vaadelda välistest oludest, kuivõrd tuleb meelde ütlus: “hoiakutel on moed, justkui riietelgi”. Autor toob näiteks tõestused selle kohta, et “suur osa noortest on omaks võtnud praeguses Eesti ühiskonnas levinud arvamuse, et kõige olulisem on isiklik rikastumine, kui tarvis, siis ka õigusvastaseid vahendeid kasutades”. Tõsi, ka filosoof Karl Jaspersi järgi on ajastuteadvus õiguse paradigmade allikaks.

Kokkuvõttes märgib Kaugia, et iga käitumisvariandi puhul tekivad konfliktid, kui sisemised ja välised väärtused ei ühti, ja siis tuleb üks või teine väärtussüsteem tagaplaanile lükata. Lugeja võib autori arutluste toel analüüsida ka  iseennast. Seda näiteks “sotsiali
seerimisagendina”, mõiste, mis tähistab isikut, kes mõjutab teise isiku kujunemist (lapsevanema, õppejõuna saan ka end agendina tunnetada ja mõningaid abstraktseid järeldusi teha). Väärtuslikuks teevad artikli refereeritud uuringud, mis seonduvad teemaga. Näiteks on viidatud uurimusele, millest lähtub, et noorte õigusrikkujate õigusalased teadmised on paremad kui seaduskuulekate omad ja need suurenevad võrreldes teiste kontingentidega.

Lembit Auväärti artikkel käsitleb õigusnorme sotsiaalsete normide süsteemis. Artikkel on tõepoolest “ülisüsteemne”, sisaldades lugematu arvu määratlusi ning liigitusi, mida kohati (ja vahel tundub, et ebapiisavalt) on ka näidetega illustreeritud (näiteks õiguse seostest majanduse ja poliitikaga). Sotsiaalsete normide kontekstis avab autor ka erinevaid nähtusi, mis õiguskäitumisel rolli omavad. Kui Kaugia artikkel räägib hoiakutest ning väärtushinnangutest, siis siin toob autor välja “müütilise mõtlemise” (näiteks läbi äri alustava väikekodanlase vaatenurga), mis õigusmõtlemist mõjutab. Siinjuures tekivad mõtted, milline on siis meie ühiskonnas valdav müütilise mõtlemise mudel, lähtudes näiteks Jean-François Lyotard’i eesmärgi- ja müüdiühiskonna teooriast.

Sund ja seadus

Autor väidab, et õigusnormides nähakse ette vahendid ja meetodid, millega riik kaitseb parasjagu võimul sotsiaalsete gruppide huve. Kuigi Auväärt tõdeb, et riigi võim sõltub samuti õigusest, toob ta oma käsitlusse riiklikku sunni mõiste. Nõustuksin pigem Eduard Raska artiklis sisalduva arusaamaga, et “pole võimalik lugeda enesestmõistetavaks õiguse olemuslikku ühtekuulumist riigi sunnivõimuga…”. Sundi ei pea Raska mitte õiguse eriomaseks, vaid pigem erandlikuks komponendiks, tuues alternatiivina esile pigem “ratsionaalse kaalutluse, mis sunnib inimest nii või teisiti käituma”. Loomulikult võib ratsionaalsus olla ka häiritud, näiteks alkohooliku puhul.

Ei saa nõus olla kõigi Auväärti järeldustega, näiteks õiguspraktika kirjelduse juures, mis jagatakse jooksvaks praktikaks, pretsedendiks ning juhendavaks praktikaks, viidates, et viimast kategooriat meil ei kasutata. Seoses Euroopa Liidu liikmesusega saab tema institutsioonide soovitusi ja arvamusi ka juhenditena võtta. Häirib, et autor on oma käsitluse üles ehitanud pelgalt riigi õigussüsteemi ja rahvusliku õiguse  ümber, jättes kõrvale fakti, et asume Euroopa Liidu liikmesuse kontekstis ka uues õigussituatsioonis. Artiklis on rohkesti viiteid Nõukogude õigussüsteemile, kuigi autor juhib samas kriitiliselt tähelepanu sotsialistlikele iganditele meie õiguskultuuris.

Tundub vähemalt vaieldav, kas õiguskultuuri tõepoolest ei kuulu ajakirjandus, televisioon, kino. Ilmselt kajastavad need tihti arvamust õiguse kohast ja rakendatavusest ning peegeldavad ju seega ühiskondlikku või teatud grupi õigusteadvust. Autor räägib oma töös ka subkultuuridest, tuues näiteks just kriminaalse subkultuuri. Seega jääb kõhedust tekitavana kõlama autori seisukoht kultuuri sees valitseva mitmekesisuse vajalikkusest ja paratamatusest subkultuuri normi (autoril: malli) kandumisel üldiseks.

Religiooni ja õiguse analüüsi juures tuleb meelde Harold Bermani käsitlus, mille kohaselt lääne õiguskultuur on tugev, sest on olemuselt kristlik, st ilma viimsepäeva hirmuta ei oleks me siiani säilinud. Artiklis viidatakse autori enda publitseeritud õppematerjalidele ja jääb mulje, et Auväärt kavatseb ka edaspidi teemakohaseid artikleid publitseerida, kuivõrd artikkel lõpeb mõneti ootamatult: analüüsides “tahtlust” ja “tahtlikku käitumist” kui mõisteid, kasutatakse eelviimases lauses fraasi “ette rutates olgu öeldud”… Ärgem rutakem siis ette.

Eduard Raska (“Õiguse kehtestamise sotsiaalne mehhanism”) alustab oma kirjutist küsimusega: miks õigus toimib? Ja miks see mõnikord ei toimi? Autori käsitlused on pikitud nauditavate kirjeldustega, mis tihtipeale äratavad lugejas huvi juba seetõttu, et väheste sõnadega suudetakse selgitada nii mõndagi ja tekivad otsesed paralleelid tänapäevaste diskussioonide ja sündmustega. Autor kirjutab ehk veidi dramaatiliselt: “alles siis, kui jõud on lõpuni välja kurnatud, kui ülbe rumalus on verega kinni makstud, istutakse läbirääkimiste laua taha, et otsida probleemidele mõistuslikke lahendeid, et formuleerida huvide kooskõla põhist õiglast ja seetõttu ka püsivamat õigust”. Siin toob autor paralleele ka siseriikliku õiguskorraga, kus “üritavad tugevamad, nutikamad, omakasupüüdlikumad trügida võimuhoobade juurde, et nende toel seadusena kehtestada oma egoistlikest huvidest kantud õigust”. Arvatavasti seni, kui me vastandame “esimest” ja “teist” Eestit, ei saa ka rääkida riigivõimu dispersioonist ehk hajumist, kus kõigil (huvigruppidel) on mingil määral võimu. Robert Dahli järgi: “kõigil on kas või natukenegi raha”.

Õiguse efektiivsus

Eraldi väärib tähelepanu prof Raska arvamus pretsedendiõiguse kui tulevikus ilmselt valitseva meetodi kohta ja lubab arvata, et ka meie õigusühiskonnas oleks seda vaja empiiriliselt uurida, kuivõrd Euroopa Kohtu eelotsuste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste näol on tegemist Eesti õiguskorras siduvate (ja pretsedentidest lähtuvate) õigusotsustustega. Paeluvaim lugeja jaoks on  ilmselt peatükk “Õiguse efektiivsuse probleemidest”, kus autor püüab analüüsida kriteeriume, mille järgi otsustada (näitena toodult kriminaalseaduse) normi tõhususe üle. Siinjuures on taas tegemist vägagi akuutsete teemadega, mis seonduvad näiteks terrorismiohuga kaasnevate inimõiguste piirangute õigustatusega. Autor peatub ka üleregulatsioonil kui ühel seaduse toimimise põhiprobleemil. Ise arvan, et üleregulatsioon on vahel ka illusioon, mis on tekkinud selle tõttu, et ei tunnetata normihierarhiat. Lihtsalt väljendudes: võimalusel tuleks kasutada Euroopa Liidu ülimuslikku õigusnormi, kui näeme vastuolu seadusega.

Autor esitleb ka teiste arvamusi:  näiteks on refereeritud majandusteadlast Uno Merestet, kes on tegelenud juriidilise keele küsimustega. Mereste on nimelt rõhutanud, et analüüsi raskuspunkt ei pea olema mitte õiguskeelel, vaid õigusel kui keelel, kui erilisel instrumendil. (Raska käsitluses, viitena Carbonnier’le ka “ratsionaalne formaliseeritud suhtluskeel”).

Kogumik sisaldab Ivar Aimre artiklit “Politseitöö sotsioloogia”, kus püütud vastata küsimusele, milline on politsei peaülesanne ühiskonnas. Ajaloolise käsitluse osas viidatakse Sir Robert Peelile, kes lõi Londoni linnapolitsei: “Ma tahan õpetada inimestele, et vabadus ei tähenda seda, et meie kodusid röövivad organiseeritud vargajõugud ja et Londoni peatänavad on öösiti purjus naiste ja hulkurite valduses”. Tõepoolest, mis on siis politsei ülesanne tänapäeval?

Esmapilgul üsna avaralt teemat käsitlenud (kaasaegse sotsioloogia kujunemine), viib autor loogiliselt teema kokku politseitöö analüüsiga sotsioloogiliste uurimisvaldkondade abil. Toodud arutlused on vajalikud ja moodustavad tervikliku süsteemi. Autori sõnul: “Politseisotsioloogiat määratletakse kui sotsioloogiaharu, mis uurib politsei funktsioneerimist ja arengut ühiskonnas.”

Etteheitena võiks tuua jällegi teema n-ö riigikesksuse. (Näiteks: viide Kudrjavtsevile toob välja, et õiguse peafunktsioon on “rahvusliku ja sotsiaalse kokkuleppe saavutamine”). Muide, Weberi arvates on ikkagi anarhist parim õigusteoreetik.

Põnevamaid osi lugejale on kindlasti peatükk, kus käsitletakse avalikkuse arusaamu politsei funktsioonidest ja politseinike oskustest. Siin antakse põhjalik ülevaade stampidest, mida toodavad kirjanikud ja lavastajad. Näiteks väidab autor, et “enamus varasemaid kriminaallugusid kubisevad taipamatutest politseinikest ja üliandekatest eradetektiividest”. Illustratsioonina tuuakse ja analüüsitakse nii Poirot’, Ma
soni, Holmsi jt fenomeni ja mõju. Samuti lahatakse politseiseriaalide mõju (“Mõrvad Midsomeris”, “Derrick”, “Räpane Mackey” jt). Tuuakse ka järeldus, et vähemalt politseitöö uurijate arvates luuakse müüt, mis politseinike reaalse tegevusega isegi vastandub. Juristina jään lootma, et ka näiteks Jim Carrey peaosa komöödias “Valevorst”, kus peategelaseks advokaat, kes kaotab valetamisvõime (ja satub seetõttu oma ametis ületamatutesse raskustesse), on pigem müüdiloome, kui dokumentaallavastus.

Mis on siis politsei ülesanne õigussotsioloogi arvates? Või mis see peaks olema sotsioloogilisest vaatenurgast? Autor leiab, et demokraatiamaadel võiks see olla kuritegevuse ärahoidmise ja avastamise kõrval laiem “kogukonna eest hoolitsemine”. Samas jääb kõlama autori varem välja öeldu, et politseitöö heaoluühiskonnas ja siirdeperioodi ühiskonnas (sh Eesti) “on kaks iseasja”.

Liputa malemäng

Artiklite kogumik lõpeb Tõnu Pärna ülevaateartikliga “Kriminaalpreventsioon”, mida saab pidada ülevaatlikuks või informatiivseks. Artikkel sisaldab rohkelt liigendusi ja määratlusi ning kujutab endast probleemvaldkonna tänapäevast teadvustamist. See ootab edaspidist põhjalikumat analüüsi.

Kogumiku koostaja Silvia Kaugia tõdeb, et õigussotsioloogial on oluline roll, et seadusi tõhustada. Kui teemast innustunud lugeja nüüd küsib, mis on kogumikus esitatud teooriate ja arutluste väljund meie (õigus)ühiskonnas, siis leiab ta autorilt vihje: “Teoreetiliste seisukohtade praktikasse juurutamine sõltub eelkõige nende institutsioonide uurimispoliitikast, kes hoolitsevad teadlaste finantsiliste vahendite eest”. Kogumiku autoreid ei saa süüdistada põhitõdede kordamises, sest materjal on mõeldud abivahendina. Kui kohati tundub kogumikus käsitletu ehk postmodernistlikult lahterdav, siis ehk just sellepärast, et õigussotsioloogidele pole antud võimalusi ennast piisavalt tõestada. Klassik Weberi essees “Rechtssoziologie” sisaldub väide, et õiguse sotsioloogia on empiiriline teadus.

Teeksin kokkuvõtte õigusfilosoof Harti parafraseerides: Mis on õigus? Keegi ei küsi tänapäeval, mis on keemia või meditsiin. Keegi ei pea nii oluliseks neid alasid raamistada. Meditsiin hõlmab arstide tegevust haiguste ärahoidmisel. Samas ei saa öelda, et õigus on see, mida kohtunikud teevad, sest kõigepealt ongi vaja õigust, et kohtuinstitutsioon  tekiks. Ja kus lõpeb õigus? Harti järgi: kas see on male, kus mängitakse ilma liputa? Aga ehk sõltub see ka mängijatest ja sellest, milles nad on kokku leppinud? Ja mille peale mängitakse?

Kogumik on pühendatud, nagu koostajad väljenduvad, suure õigusteadlase, professori, Eestis kriminoloogia ja õiguse sotsioloogia taasrajaja Ilmar Rebase mälestusele. Kuigi minu isiklikud kokkupuuted lugupeetud professoriga jäid vähesteks, innustas prof Ilmar Rebase “Kohus, kaebealune. Kaitsja” mind tugevalt ja suuline eksam korüfeele, kes oma sõbralikkusest hoolimata võis üliõpilasele tunduda üsna hirmuäratav, on mul siiani selgelt meeles. Meenub, et olin kord pärast iseseisvuse taastamist välisministeeriumi poolt lähetatud Euroopa Nõukogu komisjoni, mis tegeles kriminaalpreventsiooni küsimustega, ja minu peamiseks abivahendiks komisjoni istungitel oli nimelt prof Rebase kriminaalkoodeksi eelnõu projekt. Kogumik sisaldab muu hulgas nii prof Rebase elukäigu ja tegevuse kirjelduse kui ka tema kogumiku põhiteemaga seotud kirjutiste loetelu.

Esiteks peame arvestama seda, et maksustamine on läbi aegade olnud väga praktiline asi. Maksustatud on seda, mida oli kõige lihtsam või kasulikum maksustada, kuid ikkagi neid, keda maksustada sai. Ehk nii nagu paarsada aastat tagasi üks Prantsuse rahandusministritest ütles: maksustamine on kunst, kuidas saada hanelt kõige rohkem sulgi kõige väiksema sisina hinnaga.

Teiseks tuleb arvestada ka seda, et läbi aastatuhandete on maksustamine muutunud üha kõikehõlmavamaks. Kui veel paarsada aastat tagasi sai maksustada ainult peremehi või omanikke, siis nüüd maksustatakse kõiki, ka kerjuseid. Tänases maailmas saavad riigid ülekaaluka osa oma tuludest üksikisikutelt. Nii näiteks saab  Eesti riigieelarve ettevõtluse tuludelt alla kolme protsendi eelarve tuludest, mida muuseas ei ole teiste maade analoogiliste numbritega võrreldes sugugi vähe. Vähemalt esmasel võrdlemisel. Tõsi, meie ettevõtted maksavad ju ka oma töötajate eest sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu, kuid viimased ei ole tõelised, vaid üksnes tehnilised ettevõtlusmaksud. Oleksime võinud ju ka sama hästi töötajate tulumaksu võrra palkasid vähendada ja hakata inimestele netopalka maksma ning kehtestada samal ajal ettevõtetele palgafondimaksu. Või siis vastupidi: vabastada ettevõtted kõigist tööjõuga seotud maksudest ja suurendada samal ajal sama summa võrra töötajate töötasu. Öeldus ei ole midagi enneolematut. Enam-vähem kõike sellist võib maailmast ka leida. Tehniliselt aga on palk koos üksikisiku tulumaksu ja sotsiaalmaksuga igal juhul ettevõtte poolt tööjõule tehtud kulu. Kuivõrd palk tähendab igas riigis sisu poolest mõnevõrra erinevat asja, välditaksegi rahvusvahelises võrdluses lihtsat palkade võrdlust ja selle asemel võrreldakse täielikke tööjõu kasutamisega seotud kulutusi.

Niisiis saabki Eesti riik ettevõtluselt tõepoolest vähem kui  kolm protsenti oma tuludest ja seda ka põhiliselt alles siis, kui dividende üksikisikutele välja makstakse. Tõsi, siis on maksumäär kõrgem kui tavalisel üksikisiku tulumaksul, kuid ikkagi pole kõrgem protsent see, mida Anders Härm ettevõtetelt ootab: nimelt kapitali kaalukamat vastutust ühiskonna ees.

Me võime keerutada palju tahes, kuid Eestis on klassikalise ettevõtte tulumaksu sarnast tulumaksu ainult nii palju, kui seda saadakse riigiettevõtete dividendide maksustamisel tulumaksuga, sest pole ju ka meie teine ettevõtte kasumist makstav maks, niinimetatud erisoodustusmaks, midagi muud kui varjatud moel töötajatele välja makstud töötasult võetav tulu- ja sotsiaalmaks.

Milleks siis ikkagi riigid, sealhulgas ka sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid järgivad heaoluriigid, võtavad oma ettevõtetelt järjest vähem makse ning miks ei näi sellel soodustuste tegemisel lõppu tulevatki? Kui jätta kõik vähem tähtsad seigad kõrvale, jääb alles ainult üks põhjus, miks õieti mitte kellelgi, eriti aga väikeriikide valitsustel, ei ole jäänudki suurt muud üle kui püüda meeldida nii rahvusvahelisele kui ka kodumaisele kapitalile. Selleks põhjuseks on nähtus, mida nimetatakse globaliseerumiseks. Barjäärideta maailma taastekkel on kaks vanemat ja kaks tähtsamat tagajärge. Üks vanemaid on inimese loomulik soov tarbida hinna ja kvaliteedi suhtelt parimat kaupa, sõltumata sellest, kus seda toodetakse. Teine aga ettevõtjate sama loomulik soov saada oma kaupadele võimalikult suur ja vaba turg – näiteks terve maailm. Kui Esimese maailmasõja alguseks oli kogu maailm kaubandusele avatud ja päris piirideta maailmu niipalju, kui oli suuri koloniaalimpeeriume, siis nüüd, pärast vahepealset mõnikümmend aastat kestnud üleüldist protektsionismiperioodi, on piirideta peaaegu kogu maailm.

Ja kuivõrd praegune piirideta maailm on palju arenenum ja suurem, siis on see nüüd ka palju keerulisem. Sada viiskümmend aastat tagasi oli tööjaotus maailmas lihtne: kogu maailmast liikus toore poolde tosinasse tööstusriiki ja sealt kaubad tagasi ja mööda maailma laiali. Raha ja ettevõtted ning ka inimesed seisid suuremalt jaolt oma kohal. Praegu aga liigub kõik: tooraine, kaubad, kapital ja ka inimesed, eriti just eelviimane, see on kapital. Sellega võrreldes püsivad inimesed nagu vanastigi päris ilusti oma kodus. Ei saa ju kapitali ja tööjõu liikumise intensiivsust omavahel võrreldagi – see erineb mitmeid suurusjärke.

See aga tähendab seda, et kui ettevõtjale miski ei meeldi, ei hakkagi ta vihastama, vaid läheb homme ära. Arenenud infotehnoloogia ja transpordivõimalustega maailmas võib väga kiirelt kolida kuhu tahes ja tegelikult kolitaksegi.

Asjaolu, et riik koos oma elanikkonnaga on statsionaarsed, aga kapital vaba nagu rändlind, mõne arvates loomulikult rändav röövlind, sunnib valitsusi, kes viimaste aastakümnete erastamiste tõttu on oma tootvast kapitalist enamikus riikides vabanenud, tegema kõik, et erakapital jääks tema õuele. Nii on see käinud juba aastakümneid. Tulemuseks on olnud kiire majanduse ja samal ajal ka majandusliku ebavõrdsuse kasv üle kogu maailma.

Euroopa Liit on toimuvale püüdnud vastu seista mitmel moel, kuid enamalt jaolt edutult. Üheks abinõuks on siin olnud katse piirata riikidevahelist maksukonkurentsi ettevõtete maksustamisel. Ei ole imestada, et väliskapitali sissemeelitamisest elav Eesti on üks ägedamaid selle idee vastaseid.

Ei ole teada, kuidas lahendab Euroopa Liit oma probleemid, kuid üks on päris selge: avatud maailmamajanduse tingimustes ei saa kapital jääda sinna, kus tal on viletsad teenimisvõimalused. Paraku on globaliseerumisdžinn pudelist juba välja lastud ja meil tuleb elada maailmas, kus turuseadused on hakanud toimima juba loodusseadustena.

Kuhu selline areng enne Esimest maailmasõda välja viis, on loomulikult teada, kuid samal ajal on teada ka see, et mitte kunagi ei kordu ajalugu täpselt samal kujul, vaid parasjagu teisiti.

Muuseas, ühes asjas ei ole ma Anders Härmiga sugugi ühel meelel. Kapitalistid, kui nad on tõelised kapitalistid, mitte aga kõige tavalisemad uusrikkad, teavad väga hästi, et nende rikkus ei ole üksnes nende loodud ja et töö ja töökus ei ole siin kaugeltki kõige määravamad. Maailma rikkuselt teine mees Warren Buffet on üks neist, kes on pidevalt rõhutanud, et ta ei oleks midagi väärt, kui ei oleks sündinud seal, kus ta sündis, ja kui ta ei elaks seal, kus ta elab, ja kui seadused ei oleks sellised, nagu need on… ning kui tal poleks lihtsalt väga kõvasti mitmel korral vedanud.

Üks tema eelkäijatest Joseph Kennedy aga nõudis oma poegadelt, et viimased teeniksid tasuta Ameerika Ühendriike – tänutäheks selle rikkuse eest, mille tema oli teeninud tänu valitsusele.  

See, kuidas Eestis asja serveeritakse, pole mitte kapitalismi, vaid Eesti meedia probleem. Reeglina teavad ju kõik mehed, kes kõvasti raha on teinud, väga hästi, kuidas nad selle raha teeninud on. Lõppude lõpuks on ka Bill Gates oma Windowsi impeeriumi üles ehitanud lihtsurelikule kehtinud seadustest ulja ülesõitmise hinnaga, kuid loomulikult oli ta seda tehes osav.

Väljavõtteid Anders Härmi loost

“Maksupoliitika ja kapitali eneseimetlus” (PM 8. IX 2006) :

Küsimus ei ole selles, et kas parem on proportsionaalne või astmeline tulumaks. Tegelik küsimus on kapitali vastutuses ühiskonna ees, mille meie ultraparempoolne majanduspoliitika on suutnud täiesti ära kaotada.

Oleme jõudnud olukorda, kus ükski poliitiline jõud ei julge ärihuvisid isegi puudutada, kuna kapitali ärihuvid on poliitikute heaoluga lõplikult läbi põimunud. Tihtipeale toetavad ju ettevõtjad mitmeid üsna vastandlike maailmavaadetega parteisid, väljendades seega täielikku ükskõiksust nende aetava poliitika suhtes, niikaua kuni see on kapitali ohjeldamatule akumuleerumisele soodne.

Niisuguses autoerootilises maksuparadiisis püherdades nagu meil, võib kapitalistidel tõesti tekki
da ansiplik just-sellist-Eestit-me-tahtsimegi tunne ja uskumus, et see, “mis on hea majandusele, on hea kõigile”.

“Laia wälja keskel, kõrge kiwi müüriga ümber piiratud, seisab rauawalamise wabrik oma ilmlõpmata suitsewa korstnate, ragisewa ahelate, sulamise ahjude, juurdeweo raudteega ja wabriku tööliste ja ülewaataja elumajadega.

Wabrikus, kui ka tema kaewandustes kihawad töölised kui sipelgad; nemad on enam kui sada arssinat maa all pimedates, niisketes, kitsastes, iga silmapilk kokkulangeda ähwardawates käikudes. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni lõhuwad nad seal ärtsi. Teised jälle weawad wagunite peal ärtsi, ehk metallirikast sawi üleswinnamise augu juurde, ajawad tühjad wagunid tagasi, täidawad nad täis ja nii edasi 12-14 tundi päewas – terwe nädal otsa.

Nii töötatakse kaewandustes.”

Sellise kirjeldusega algab üks 1908. aastane Võrus kirjastatud brošüür “Kas tõesti nii olema peab?”. Tegu on ilmselt Lev Tolstoi samanimelise teksti veidi lühendatud tõlkega. Järgnevalt vaatleb Tolstoi hulga piltlike näidete varal omaaegset Venemaa elu, omandi ja maksupoliitika küsimusi, viimaks ka ristikusku ja jõuab lõpuks lihtsale ja selgele järeldusele: “Seda hirmsat mõistuse ja tundmuste wastu käiwat elu waadeldes, küsisin ma eneselt: Kas tõesti nii olema peab? Ja kostus, mis ma leidsin, on: ei pea!”

Samasugune kostus hakkas peas kumisema ka siis, kui võisime jälgida septembri lõpus Probo Koala nimelise mürgilaevaga toimunud sündmusi Paldiskis. Nagu ajalehtedest lugeda, oli tegemist tankeriga, mille omanik asub Kreekas ja finantspeakorter Hollandis, mida rendib ühe Šveitsi ettevõtte Londoni haru ja mis sõidab Vene madrustega Panama lipu all. Niisiis oli jälgede segamine teostatud kõrgtasemel. Nagu sellistel puhkudel ikka, püüdis meie keskkonnaministeerium esialgu vältida igasugust kokkupuudet tekkinud probleemiga. Õnnetus hoiti ära ainult tänu Greenpeace’i võitlejatele, kes Eesti kodanike elu ja tervist kaitstes ei hoolinud piirivalvest ega meediast ning kellest viimaks saidki loo ainukesed kangelased. Ometi pole Probo Koala meie ainuke keskkonnamure. Otsekui kirves ripub meie pea kohal põlevkivikaevanduste ähvardus, neid haldavad Eesti Energia ja AS Merko. Sain asjast selge pildi 20. septembril NO-teatris korraldatud konverentsil ja võtan kuuldu siin lühidalt kokku.

Eestis on kaua toodetud elektrit primitiivse tehnoloogiaga, kus ei kasutata seadmete jahutusel vabanevat soojusenergiat kütteks, vaid see lastakse lihtsalt merre. Niisugust pillavat majandamist õigustatakse väitega, et meil on käepärast palju põlevkivi, mis tuleb lihtsalt maa seest välja tuua. Põlevkivi kaevandamist on Põhja-Eestis järk-järgult suurendatud, hävitatud terveid külasid. Tulevikuplaanid on aga tunduvalt avaramad, nii et Sõmeru ja Maidla valdade maakaardilt kadumine on alles tagasihoidlik algus. Pärast kaevandamise lõpetamist pidavat laastatud alad “metsastuma”: nojah, fotodel oli näha, kuidas tumedate seisvate veekogude vahel võrsub hallidel killustikuhunnikutel mingi võsa. Tõsi küll, põhjavesi enne järgmist jääaega ei taastu, ja keegi ei tea täpselt ka seda, kuidas tekkiv mürgine kõrb mõjutab ülejäänud Eesti põhjaveevarusid. Samal ajal vajab põlevkivitööstus ise kogu aeg puhast vett oma jäätmete väljapesemiseks, neelates juba praegu neli korda rohkem vett kui muud Eesti tarbijad kokku! Lisada tuleb veel, et laiendamise tegelik tagamõte on hoopis põlevkiviõli tootmine, mille kõrval elektrienergia roll jääks tulevikus üsna marginaalseks. Kogu sellest enesetapjalikust projektist oleks Eesti Vabariigil seega umbes sama palju rõõmu kui Eesti NSV-l oli Dvigateli sõjatehasest.

Tolstoi meelest olid piisavalt õudsed juba rauavabriku ilmlõpmata suitsevad korstnad ja ragisevad ahelad. Kuid tänapäeval on tööstuse võimsus võrratult suurem ning asi palju karmim. Ühel heal päeval võime Eestis lihtsalt janusse surra. Ja seda eimillegi nimel, sest põlevkiviõli pole Eestis sugugi hädavajalik ja elektrienergiat saab toota hoopis nupukamalt. Aeg-ajalt vilksatav fraas, et taastuvenergia olevat “alles lapsekingades”, on ju lihtsalt vale. Kogu see tehnoloogia on olemas ja mitmel pool äragi proovitud. Tuleb meelde, kuidas veel kümmekond aastat tagasi Eestis kritiseeriti “Tiigrihüppe” kava, sest meil polnud veel piisavalt arvuteid ja Interneti-ühendusi! Energeetiliseks tiigrihüppeks on vaja vaid reaalseid investeeringuid, mis on meile täiesti jõukohased ja ka poliitiliselt perspektiivikad.

Rohelise Erakonna algatusgrupp kogub praegu allkirju sellekohasele pöördumisele aadressil roheline.erakond.ee. Kuna aeg-ajalt küsitakse ka, kuidas ähvardava ohu vastu tõhusamalt võidelda, võib siinkohal viidata Probo Koala juhtumile ja soovitada: järgige Greenpeace’i eeskuju, nii palju kui võimalik. Ja küsimusele, kas meie maa, põhjavesi ja loodus ikka tuleb põlevkivitootmisega ära lagastada, vastakem veel kord Lev Tolstoi sõnadega: “Ei ole seda vaja, ei pea seda olema, ja ei saa olema!”