arheoloogia

Professor Jaanus Harro professuur Tartu ülikoolis kannab psühhofüsioloogia nimetust, kitsamalt on tegu psühhofarmakoloogia ja käitumismehhanismide uurijaga. Harro peamised uurimis­teemad on olnud tundeelamuste ja ajejõudude aluseks olevad aju neuro­keemilised protsessid, psühhoaktiivsete ühendite toime käitumisele, kehalise aktiivsuse ja toitumise seosed meeleolu ja isiksuseomadustega ning impulsiivne käitumine. Tööalaselt uurib ta afektiivsust ja vabadel hetkedel kõike, mis puutub uimastitesse läbi kogu ajaloo. 2006. aastal ilmus Tartu ülikooli kirjastuse väljaandel professor Harro raamat „Uimastite ajastu“, 2017. aastal samalt kirjastuselt uus täiendatud trükk.

Erilist tunnustust väärib Harro teadlasena seetõttu, et ta on üks vähestest inimese toimimise uurijatest, kes püüab oma töös ka konkreetsete lahendusteni jõuda ja mitte ainult kirjeldada „kuidas mingis keskkonnas mingi nähtus korreleerub mingil hetkel teise nähtusega“. Säärase uurimisparadigma lõputuse käes kannatab suur tükk maailma teadusest. Korrelatsioon võib ka huvitav olla, kuid mis edasi? Mida see tähendab? Mida saaks ette võtta? Milline oleks uus ravim? See toob halastamatult esile projektipõhisuse probleemistiku, kui mingi nähtuse kirjeldamiseks klassikalisest grandiperioodist ehk isegi piisab, kuid jätku-uuringud nõuavad märksa püsivamat rahastuslahendust.

Tsiteerin vastust küsimusele käimasolevate projektide kohta: „Ma ei ole üldse „projektipõhine“ teadlane. Rahataotlusi kirjutatakse selleks, et saada raha, et teha vajalikke ja huvitavaid asju. Pidepunktidena võib ju erinevaid projekte nimetada, minu osalusel ja juhtimisel on neid olnud väga palju. Sh osalus viies Euroopa Komisjoni konsortsiumis ja kaks USA erafondi rahastatud projekti. Ja kahekümne aasta tagune (projekt) võib olla rohkem elus kui äsja lõppenu.“

Olete ameti poolest Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professor ja asute füüsiliselt Chemicumis. Rääkige palun sissejuhatuseks oma teaduse tegemise aluskontseptsioonist. Miks on ühele psühhofüsioloogia professorile õige töökoht keemia instituudis loodus- ja täppisteaduste valdkonnas, mitte näiteks sotsiaalteaduste valdkonnas?

Ma ei ole psühholoog, kuna mul ei ole vastavat haridust, mulle pole välja antud ühtegi ainepunkti psühholoogiast, kui välja arvata üks rahvusvaheline kahenädalane kursus 1991. aastal aju-uurimise vallas, mille nimetus oli neuropsühholoogia, see on ka kõik. Nii et ma olen psühholoogina amatöör, samamoodi olen amatöör paljudes muudes valdkondades, millega on tulnud elus siiski tegeleda. Kui kuidagi oma tegevust kategoriseerida, siis olen pigem arstiteadlane ja kitsamalt farmakoloog. Eks minu mõnetine teadustöö piiriülesus sai alguse juba tudengipõlves, mil käisin korraga neljas teadusringis, kuid kus kõigis ühisosana uuriti mingil määral aju tegevust. Teadva valikuna jäin siiski üsna ruttu pidama farmakoloogia kateedri juurde, kus tegelesime aju biokeemia ja käitumise uuringutega loomkatsetes ravimeid kasutades. Minu praegune professuur kannab nimetust psühhofüsioloogia, millest lahtiseletatuna füsioloogia on elutegevuse talitluse uurimine ja psühhofüsioloogia on keskendatud nendele elutegevuse aspektidele, mille abil kujuneb psüühika. Tartu ülikoolis on päris mitu füsioloogia lõpuga ja erineva eesliitega professuuri, sest elutegevus on kompleksne, kuid sellel on eristatavad tahud. Kokku­võtvalt: tegelen psüühika uurimisega loodus­teaduslike meetoditega meditsiinile tähtsates küsimustes. Psühhofüsioloogia asi on see, kuidas aju tekitab käitumise, aga ajust nähtava käitumise juurde on pikk tee.

Meie õppetool on loodusteaduskonna ja keemia instituudi struktuuris 2021. aasta algusest. Eelnevalt olin päris kaua sotsiaalteaduskonnas, sellest üle kümne aasta dekaan, kuid Tartu ülikooli struktuurireform joonistas tulevikuprojektsioonid ümber. Veel varem olin arstiteaduskonnas, professor 1994. aasta algusest, ja seal olin ka seitse semestrit prodekaan. Seega olen töötanud professorina Tartu ülikooli neljas instituudis. Ikka seal, kus parajasti saab kõige paremini ajada seda asja, mida teeme – uurida ajutegevuse sügavamaid eesmärke!

Millised on olnud teile tähtsamad uurimisteemad läbi aja?

Kaks üldistavat märksõna, mida me läbivalt oleme oma tegevuse kirjeldamiseks kasutanud, on esiteks neuropsühhofarmakoloogia, mis on ka meie õppetooli nimetus, ja teiseks afektiivajuteadus (affective neuroscience). Esimene viitab psühhiaatriliste ravimite loomise traditsioonist välja kasvanud laiemale aju-uuringute suunale ja teine sellistele uuringusuundadele, mis panevad rõhu emotsioonilistele ja motivatsioonilistele protsessidele, mis on ka kõrgemal evolutsiooniredelil asuvatel imetajatel halvasti teadvustatud. Töötame nii katseloomade kui inimestega, teeme uuringuid nii katseklaasis kui ka välitingimustes. Näiteks üks teema, mille poolest oleme rahvusvaheliselt tuntud, on inimese impulsiivne käitumine. Oleme selle valdkonnaga haakuvate teemadega õnnestunult mitu korda Euroopast vaba konkurentsi tingimustes edukalt grante koju toonud. Kui nüüd küsida, kuidas ma inimeste impulsiivsuse teema juurde jõudsin, siis lühike vastus on – rotte vaadates. Tegin palju loomkatseid selgitamaks ärevust ja hirmu. Mitte ainult ärevust ja hirmu leevendavate ravimite uurimine – selliseid uuringuid on teaduskirjanduses tuhandeid, vaid me tegelesime ärevuse ja hirmu tekitamise toimemehhanismide uurimisega. Sellele pühendatud artikleid on ka üksjagu, kuid väitekirju pigem üksikuid, ma pole ise ühtegi rohkem nägema juhtunud. Loomkatsetes on vaja ühtaegu arvestavat ja loomingulist mõtlemist. Pole nii lihtne teada saada, kas rotil on ärevus või hirm. Andsime neile ravimeid, mis inimesel tekitavad hirmu- ja ärevustunde ja nägime palju ettearvatavat, kuid aeg-ajalt üksikutel loomadel midagi sootuks vastupidist. Statistilisele andmeanalüüsile sellised asjad üldse ei meeldi, aga nad on silma all ja vajavad seletust. Mõnd paradoksaalset ilmingut näis seletavat ülikiire reageerimine uuele olukorrale. See omakorda ajendas mind edasi mõtlema ka inimeste impulsiivse käitumise peale. Ka indiviidide erinevuste uuringuteni jõudsin rottide kaudu jälgides kontrollrühmaloomade käitumist.

Farmakoloogina tahan ju, et kontrollrühm käituks võimalikult ühtemoodi, kuid nad pagana olevused sageli ei tahtnud ühtemoodi käituda. Miks? Sest küllap peab mõnel väga erinev aju olema. Sealt edasi tekkis küsimus, et kui neil nii erinev aju on, siis kas saab eeldada, et see ravim, mida mina neile süstin, üks lihtne keemiline aine, käitub kõikides ajudes, mis on keerulised metastabiilsed süsteemid, ühtemoodi. Siin jõuamegi otsapidi personaalse meditsiini paradigmasse. Miks peaks üks ravim erinevatel inimestel ühtemoodi mõjuma? Nüüd me juba teadvustame rohkem, et tingimata ei mõjugi! Õigupoolest on ammu teada, et näiteks selline robustne aine nagu amfetamiin, väga selge psühhostimuleeriva toimega ravim, annab sarnase annuse juures mõne inimese puhul paradoksaalse reaktsiooni – inimene on hoopis pärsitud, mitte ergutatud. Me oleme sellest teadmisest veel äärmiselt kaugel, et millisele inimesele anda missugust ravimit millisel moel, neid teadmisi veel kuigi palju ei ole. Kuid läbimurdeline avastus, mis sellised mehhanismid lahti seletab, võib iga hetk tulla.

Vaatasin, et teil käsil uurimisgrant pealkirjaga „Kohanemisstrateegiate neurobioloogilised alused: haavatavuse ja patogeneesi vahekord ning selle tähendus käitumisajuteadustele ja täppismeditsiinile“ Eesti teadusagentuuri lahkel rahastamisel. Mille huvitavaga selle raames tegelete?

Püüamegi eristada haavatavust ajuhaiguste suhtes ja ajuhaiguse mehhanismi ennast. Et midagi nende mõlema vastu ette võtta. Psühhiaatriline diagnostika on ajuteaduse vaatenurgast umbe jooksnud, sääl on vaja pööret. Selles teadusagentuuri grandis on meil kuus nn tööpaketti, kus keskendutakse peamiselt kolmele põhilisemale uurimissuunale. Esimene on indiviidide vahelised erinevused, s.t me püüame luua selliseid loomkatsemudeleid, mis väljendavad püsivaid indiviidide erinevusi, et aru saada, mis on nende erinevuse neurobioloogiline alus. Näiteks huvitab meid, miks mõned indiviidid suudavad võrreldes teistega rohkem rõõmustada – mis ajus aitab seletada seda, et ühed on rõõmsamad kui teised. Üks enam uuritud ajutalituse püsiväljendusi on inimese neurootilisus, kalduvus negatiivsetele emotsioonidele, kuid mida ei ole eriti uuritud – need on positiivsed emotsioonid, mis võivad olla kaitseks. Positiivne emotsionaalsus ei ole lihtsalt vähene negatiivne emotsionaalsus, vaid neurobioloogiliselt on see täiesti sõltumatu nähtus. Kuigi need kaks hakkavad elus tihti teineteise vastu mängima, on neil geneetiliselt ja neurobioloogiliselt kaks erinevat algupära. Tõin praegu pelgalt näitena välja rõõmustamisvõime, aga on teisigi püsifenotüüpe, mida üritame mudelite abil mõista.

Teine tähtis valdkond on psühhopatoloogiliste haavatavusmehhanismide tegelik tähendus häire väljakujunemisele. Näiteks, neurootilisus on depressiooni riskitegur. Kui aga inimesel ongi kõrge neurootilisus, siis see ei tähenda veel, et tal depressioon tuleb. Vastupidi, vahel võib kõrge neurootilisus hoida inimese depressioonist eemal, kui ta saab valida endale elus hakkama saamiseks stressivabama raja. Samas kui madala neurootilisusega inimene võib pista pidevalt oma nina toimuvasse ja asjadesse, kust ta hakkab tagasilööke ja vopse saama, kuni saab liiga palju ning see võib põhjustada depressiooni. Ühesõnaga – me püüame eristada haavatavuse mehhanismi ja häire vahetu väljakujunemise mehhanismi. Ja seda pole sugugi kerge teha, sest eks haavatavus ja häire esinevad sageli ikka koos.

Kolmas suund on: mida me olemasolevate teadmiste juures saame ära teha? Kuna meil on õnnestunud eksperimentide tulemusi, siis kaks tööpaketti kuuest tegelevad n-ö sekkumisega, sellega, mida me saame ette võtta. Ja mitte ette võtta haigusega, mis juba on välja kujunenud, vaid haavatavusfaktoritega. Tahaksime luua midagi sellist, mis ka aitab, sestap rõhutan, et oma tegevuses ei ole ma eriti projektiinimene. Avastusi Exceli tabelisse ette kirja panna pole võimalik, kui ka ametnikud seda soovivad. Ja kui ollakse midagi avastanud, siis tahetakse avastus ka rakenduseni viia, kuid mis puutub raha leidmisse, siis tingimused pikaajalisteks töödeks head ei ole, tuleb leidlik olla.

Teil saab kohe (augustis 2022) läbi Euroopa Liidu konsortsiumi kaudu rahastatud uurimisgrandi „Toitumise ja eluviisi mõju impulsiivsele, kompulsiivsele ja eksternaliseeritud käitumisele“ tähtaeg.

Aprilli lõpul oli konsortsiumiga Eat2beNICE Roomas suurem koosolek arutamaks, mida veel teeme, sest Euroopa Komisjon on pikendanud projekti veebruari lõpuni 2023. Ja vaadake, ankruketi lõpp on laulu algus (Ilmar Laaban). Projekti lõpptähtaeg tähendab, et lõpparuanne tuleb kirjutada, kuid mitte seda, et töö ja koostöö otsa saavad. Meil oli 2004–2009 europrojekt „NewMood“. Selle tulemustest ilmus ühe ajakirja erinumber 2011 ja uued tulemused ilmuvad ajakirjades siiani. Säält alguse saanud mõtted elavad aktiivset elu edasi. Kuid mida me praegu Eat2beNICE-projektis konkreetselt teeme? Peamiselt uurime toitainete ja toitumisharjumuste seost impulsiivsusega. Teeme seda nii korrelatiivselt kui eksperimentaalselt. Näiteks inimesed, kellel on kõrgem impulsiivsuse skoor, söövad sagedamini hamburgereid. See on tõsiasi, nüüd huvitab meid põhjus. Kas hamburgerite söömine põhjustab inimesel kõrgema impulsiivsuse või hoopis impulsiivne inimene haarab kinni, tulenevalt oma elustiilist, tee äärest esimesest ettejuhtuvast söömisvõimalusest? Või milline on siinjuures pärilikkuse ja kasvatuse komponent? Kuna impulsiivsus on kõrge pärilikkusemääraga omadus, siis vahest olid inimesel juba vanemad impulsiivsed, kellel polnud püsivust kodus süüa teha, toitsid seetõttu juba maast-madalast perekonda drive-in-toitudega ja sealt kujunes inimesel välja elukestev harjumus. Nii et pärilikult on ta impulsiivne, kasvatuslikult on harjunud kodus hamburgereid sööma ja kuidas me nüüd selle puntra lahti harutame – mis on mille põhjus? Selleks on konsortsiumis ka mõned eksperimentaalsed uurimissuunad, kus vaadeldakse toidulisandite mõju impulsiivsusele. Oleme ise leidnud ka mõned uued seosed konkreetsete toitainete tarbimise ja impulsiivsuse vahel, kuid meil on see veel avaldamata ja seetõttu oleksin oma ütlustes mõnevõrra ettevaatlik. Meil on praegu just üks mahukas käsikiri korduvretsenseerimisel. Eks Eat2beNICE lubabki praktilist väljundit, kuni selleni, et peaksime välja pakkuma konkreetseid retsepte, mis muudaksid inimesi vähem impulsiivseks. Polekski midagi ennekuulmatut, öeldakse ju, et sa oled see, mida sa sööd. Seda me uurimegi, et kas ja kuivõrd.

Kohtusin teiega 2021. aasta oktoobris Helsingi ülikooli biotehnoloogia insti­tuudis. Mida põnevat sealses lähetuses tegite?

Eestlasega kohtumiseks peab ikka välismaale sõitma. Ma olen Sigrid Juséliuse fondi külalisprofessor – teist korda, see on pretsedenditu – Helsingi ülikoolis. See on mõjukas Soome erafond, mis toetab arstiteaduslikke uuringuid. Oleme alates 2017. aastast koostöös akadeemik Mart Saarmaga, kes ühtlasi esitas mu stipendiumisaajaks, kuna olen uurinud üht teemat, mis otsapidi haakub ka Eesti teadusagentuurist saadud grandi teemaga. Peamine fookus on prototüüpmudeli väljatöötamisel: kuidas muuta haavatavust biotehnoloogiliste meetoditega ja mis sel puhul ikkagi ajus muutub. Nagu ma ennist ütlesin, inimesel võib esineda isikuomadusi määral, mis suurendab (või siis vähendab) keskkonnatundlikkust, mille tõttu võib organismis välja kujuneda püsiv häiritus, näiteks depressioon. Meil on mitme ülikooli vahel väga tihe koostöö. Peale Tartu ja Helsingi ülikooli on kaasatud ka Tallinna ülikooli ja tehnikaülikooli teadlased ja laborid. Töö käib laial rindel, praegu kui me räägime, siis üks käitumiskatsete sari käib Helsingi ülikoolis ja teine rottide rühm on Tallinna tehnikaülikooli vivaariumis teistsuguses katses ning siin Chemicumis ja Tallinna ülikoolis toimuvad biokeemilised mõõtmised. Meil on olemas oma eksperimentaalne mudel haavatavuse muutmiseks ja nüüd tahame kõigi nende uurimistöödega maksimaalselt teada saada, mis haavatavuse ja tundlikkuse taandumise puhul ajus juhtub. Mida me tahame nende uuringutega saavutada? Esmajoones seda, kuidas ravida ravile resistentseid haigusi, eelkõige depressiooni, aga ka teisi psühhiaatrilisi juhtumeid. Probleem on selles, et paljud indiviidid, kes põevad depressiooni, ei saa lõplikult terveks, see muutub krooniliseks häireks. Praegu on ravi võrratult parem ja kvaliteetsem, kui oli veel mõne aja eest, kuid kõiki ravi ei aita. Omades juba mõningaid neurokeemilisi andmeid, on meil hüpotees, et osal inimestel naaseb depressioon ikka ja jälle, sest nende olemuslik pärilik-arenguline ajuehitus on selline, mis alati, kui midagi halba juhtub, toob haiguse uuesti tagasi. Ja midagi ebameeldivat elus ikka juhtub. Selle vastu konventsionaalne ravi (vähemalt mitte alati) ei aita, vaja on midagi muud teha. Kusjuures siin võivad sekkumised kohati üsna jõulised olla. Rõhutan, et meie uurimistööde eesmärk on ikka haigeid inimesi ravida, mitte kogu ühiskonda mingite preparaatidega igikestvalt õnnelikuks teha.

Ameerika Ühendriikides on mitmed osariigid legaliseerinud kanepi ja ka föderatiivsel tasandil käib debatt kanepi legaliseerimisest. Debatt on kandunud ka Euroopasse. Teadlase käest, kes on palju uurinud uimasteid ja nende toimet, ei saa küsimata jätta: mida teie sellest arvate?

Uimastipoliitika on aegade vältel palju muutunud, sõltuvalt kohast ja olu­korrast. Tõsise debati korral ei peaks piirduma kanepiga, vaid arutama ka heroiini ja kokaiini kättesaadavust. See ei ole demagoogiline reductio ad absurdum. Kanada valitsus andis just äsja loa, et alates tuleva aasta jaanuarist tohib järgneva kolme aasta jooksul Briti Columbia provintsis omada iseenda tarbeks kuni kaks ja pool grammi heroiini, kokaiini, metamfetamiini ja MDMAd.

Seal on rahvatervishoiu kriis, riik ei tule uimastiprobleemidega seniste meetoditega toime. See kriis tõepoolest ei paista hea välja. Kusagil mujal kui Vancouveris ei ole ma näinud linna peatänaval lamamas teadvuse kaotanud meest, süstal veel otsapidi veenis.

Olen kunagi ühes varasemas inter­vjuus öelnud, mida praegu kordan: mina piiraksin uimasteid nii palju, kui ühiskond välja kannatab. Kui hakatakse piirama rohkem, kui ühiskond välja kannatab, siis saadakse mingisugune vastureaktsioon, milleks ei pruugita valmis olla. Meil endal on hea näide alkoholiaktsiiside liigjärsust tõstmisest, mis tõi kampaania „Maksud Lätti!“. Hea teaduse järeldused Eesti moodi rakendatult andsid sellise tulemuse, et teretuttavad ja võõradki organiseerusid ühise eesmärgi nimel ja tegid sellest veel uhkuseasja. Kindlasti läheb see ootamatu patriootilisuse väljendusviis maailma uimasti­tarbimise ajalukku. Kui aga üldse ei piira, siis hiljukesi võtavad uimastid kontrolli inimeste käitumise üle.

Mis puutub nüüd kanepisse ja Ameerika Ühendriikidesse, siis igal riigil on ikkagi oma lugu. USA vanglates istus kinni ebaproportsionaalselt palju kinnipeetavaid, kes olid seotud kanepikäitlemisega. Samal ajal aga on riigis juba aastakümneid illegaalselt levinud ja arenenud kanepitarvitamise kultuur. Hästi võtab tegelikkuse kokku uuriva ajakirjanduse töö, kui nad surusid president Bill Clintoni nurka tõendustega, et kunagi tudengipõlves oli ta tarvitanud kanepit. Viimases hädas vastas president: „Aga suitsetades ma ei hinganud sisse …“ Sellest vastusest sai laialt levinud meem.

Ameerika ühiskonnas on mõned käitumiskultuurid, mis on meile harjumatud. Üks sügavamaid psühholoogilisi narratiive on vabaduse tunne ja õigus. Ameeriklased tahavad vabad ja vaprad olla. Näiteks vabalt mitmesuguseid tulirelvi kanda. Mõnikord lähevad süva­narratiivid kokkupõrkesse. Ameerikas võib vabalt olla nii, et etüülalkoholi kätte ei saa. Nägin kunagi Dallases linnaosa, kus ei müüdud alkoholi. Sellised disproportsioonid ühiskondades tekitavad pingeid. Ameerikas just peamiselt selle kahe aspekti tõttu – õiguskaitsesüsteemi ülekoormatus kanepikuritegudega ja teisalt absoluutse vabadusilmingu tagajärjel laialt levinud kanepitarvitamise kultuur tekitas ühiskonnas konfliktsituatsiooni, mis mõnes osariigis oli veel eriti terav. Mis niisuguses situatsioonis igal pool maailmas, kaasa arvatud Ameerikas, juhtub – poliitikud hakkavad sirutama kätt valijate häälte poole. Kõikide nende tegurite kokkuvõtteks tullakse lahenduste peale, mille tagajärgi näeme alles hiljem.

Ma ei poolda kanepi legaliseerimist Eestis, sest ei näe, millist kaalukat probleemi me sellega lahendame. Meie ühiskonnast suurem osa praegu aktiivselt kanepit ei tarbi ja ei nõua, ning kas lähitulevikus hakkab, sõltub sellest, mis suures maailmas juhtub, aga praegu on juhtumas paljugi. Ma ei näe ka, et oleksime intellektuaalselt valmis legaliseerimise aspekte ja nüansse arutama, senine diskursus on mustvalge ja mõisteliselt udune. Maailmas üldiselt ei ole nii, et kõik, mis ei ole keelatud, on täiesti lubatud. Nii nagu see kardetavasti praktikas välja kukuks, saame legaliseerimise tagajärjel ühiskonda veelgi rohkem uimasteid. Etüülalkohol ja muu ei kao ju kuskile, palju rohkem kanepit tuleks sinna veel otsa ja tervisekahjud ühiskonnas kindlasti summeeruvad. Veel eriti kahjulik oleks seda teha suuremas geograafilises regioonis esimeste seas, siis tuleb lisaks kohapeal tekkivatele ühiskondlikele probleemidele veel uimastiturism. Legaliseerimine annab võimaluse ärile, näiteks (osa)riikides, kus kanep on ühel või teisel moel legaalne, on kanepikaubamajades sadu eri tooteid. Peaaegu üleöö tekkisid. Äri reageerib väga kiiresti ja siis hakkame arutama, kas ja kuidas tohib kaupa tutvustada. Näen, et liberaliseerimisega tuleks ühiskonda probleeme kordades rohkem juurde, kui et ta praegu neid lahendaks. Ei tea, kui palju peab Eesti ühiskond üleval pidama vanglas istuvaid kanepikuritegudega seotud kinnipeetavaid, kuid usun, et neid ei ole Ameerikaga võrreldavalt.

Ütlen lõpetuseks, et igal farmakonil on oma head omadused ja oma halvad omadused ning määravaks saab ühiskonnas selle tarvitamismuster. Kanepi ma hoiaksin ühiskonnast eemal nii kaua kui seda on lihtne eemal hoida, sest mis imega võiks selle kasutamismuster kohe mõistlikuks kujuneda. Etüülalkoholi meil nagunii välja tõrjuda ei õnnestu, seda näitas hästi „maksud Lätti“ eksperiment. Etüülalkohol on kohal ja me oleme sajanditega juba õppinud temaga elama. Kõige hullem etüülalkoholi tarvitamine jääb paari sajandi taha. Nüüd on pigem uudne olukord selles, et kui (enne)vanasti joodi rohkem nädalavahetuseti murest, sest elu oli halb ja trööstitu, siis tänapäeva inimene joob pigem igapäevaseks rõõmuks, elu on liiga heaks läinud, vaba aega on rohkesti käes. Kanepiga peaksime seda kooselamise õppimisprotsessi algusest peale uuesti alustama, kusjuures vaba aega ongi rohkem käes kui ajaloolistes kanepitarvitamise kultuurides ja selle käigus saaksid paljud inimesed väga haiget, eriti lapsed.

Küsin nüüd arvamust, mitte teaduslikku teadmist või nende sümbioosi. Kuidas hindate Eesti ühiskonna riski­käitumist ja suitsidaalsust, kas siin olukord paraneb või hoopis vastupidi? Sama küsimus eraldi noorte kohta. Minu kooliskäimise ajal kooli­noorte psüühilistest häiretest ei räägitudki, nüüd on see kaunis suur probleem: noorte stressi ja depressiooniga toimetulek ja selle tagajärjed alates alkoholismist kuni koolivägivalla (-tulistamisteni) välja.

Mõnel ajal kõigest toimuvast lihtsalt ei räägitud. Eks selge on see, et eluks ettevalmistavas faasis, mida kool ju on, areneb iga noor indiviid veidi isemoodi. On juhtumeid, mis väga noores inimeses võivad tekitada sügava psüühilise häirituse, näiteks seksuaalne kuri­tarvitamine, aga kas või näiteks vanemate kestev konflikt või hoopis lahutus võib ka mõnele lapsele avaldada väga sügavat negatiivset mõju. Arvan, et meil on raskemaidki aegu olnud ja see, kas on raske, on hinnang, mis pealegi hakkab elama oma elu ja avaldama oma mõju. Igatahes peaaegu alati võiks püüda asja parandada, ja praegu kindlasti.

Eluraskuste tähendus vaimsele ja füüsiline tervisele ei ole ühemõtteline ja lineaarne. Tooksin jällegi näite rottidest, ühest katsest, mida aastaid tagasi tahtsime ise korraldada, aga meil ei õnnestunud saada raha, küll aga õnnestus samalaadne taotlus kolleegidel väga mainekast USA teadusasutusest. Plaan oli selline, et tekitada noortele rottidele varases nooruses mõõdukalt ebameeldivat stressi ja siis korrata seda uuesti, kui nad on suureks kasvanud, täis­kasvanuks saanud. Meie hüpotees oli, et need rotid, kes olid noorest peast pidanud taluma negatiivseid mõjureid, on täiskasvanuna hoopis stressitundlikumad ja depressioonilaadse seisundi tekkimisele altimad. Väga lihtne ja loomulik oletus, eks ole, nüüdseks kutsutakse seda kumulatiivse stressi teooriaks ja mõnikord see kehtib. Mida aga meie kolleegid katset läbi viies nägid, oli see, et pilt oli oodatule täpselt vastupidine. Need rotid, kes olid pidanud taluma nooruses negatiivseid tegureid, olid täiskasvanuna stressile hoopis märksa vastupidavamad. Kokkuvõtvalt ütlen farmakoloogina, et kõik sõltub doosist. Kui oled nooruses üle elanud mõõduka stressisündmuse või -perioodi, siis see võib mõjutada täiskasvanuelu pikas perspektiivis positiivsemalt, sa oled hulga vastupidavam kui need noored, kes on elanud, piltlikult öeldes, vati sees ja siis satuvad täiskasvanute karmimasse maailma. Kuid toonitan, liiga palju stressi noorele inimesele mõjub igal juhul pikas perspektiivis halvasti. Lihtsalt et liiga vähe stressi mõjub enam-vähem samamoodi, kui inimene komistab hilisemas elus probleemide otsa.

Küsin jällegi teie arvamust. Kuidas kommenteerite ühiskonna psüühilist tervist pideva pingeõhkkonna tingimustes. Kaua on vaimu räsinud COVID-19 pandeemia ja sellele kohe otsa Ukraina sõda, mis samuti psüühilisele kindlusele ja julgeolekutajule hästi ei mõju.

Jah, teil on õigus, need ei mõju üldse hästi, isegi kui inimesed on erinevad. Eks uued üleelamised ründavad ajus neid punkte, mis juba varemgi võivad olla pihta saanud, ja eks mõned on saanud tugevamaks, aga nendegi vastupanuvõimel on piir … teistel aga on vastupanuvõime juba varem õhemaks kulunud. Me elame praegu veel üle ja läbi kogu Eestile dramaatilist XX sajandit. Niisuguste negatiivsete tegurite mõju võib olla pikaajaline. Hiinlastel olla needus „et sa elaksid huvitaval ajal…“, meie rahvas siin Eestis pole kuigi kaua järjest võinud tunda ennast kindlana. Viimastel aastatel juhtunu on täiendav ladestus varasemate kihtide peale. Neurobioloogias on hästi tuntud selline nähtus nagu sensitisatsioon ehk tundlikkuse suurenemine. Meil on olnud võimalus mitme põlvkonna vältel siin Eestis sensitiseeruda, silmanähtavalt ühiskondlikes ja perekondlikes traditsioonides, mitte silmanähtavalt aga epi­geneetiliselt. Kui lisandub uus negatiivne kihistus, siis see on ühiskonna tervisele paha lugu kindlasti. Me peame leidma aktiivse toimetuleku strateegia, ainult etüülalkoholi või kanepi tarbimisest ei piisa. Muresid tuleb ju veel, ka COVID-19 koputab jälle uksele, kuid ei jää viimaseks uueks nakkushaiguseks. Alates mütologiseerimisest on eestlastele olemasolu mõtestamisel suureks abiks olnud Lennart Meri „Hõbevalge“, ja müüti on vaja, seda näitas uuemal ajal hästi Valdur Mikita metsaraamatute äkilise populaarsuse fenomen. Müütide ja elu vahele on muidugi tarvis sidusust. Kuni omamüüt ajusse mõjuma hakkab, tehtagu kas või metsa­jooksu. Kuna me siinmail ikka ja jälle liialdama kipume, on taas vaja toonitada, et iga inimene peab leidma endale nii vaimseks kui füüsiliseks koormamiseks paraja ja õige annuse. Isegi kui naaber jookseb, ei maksa kohe ise maratoni jooksma minna. Üldse ei pea kõike järele ja rohkem tegema, mida naaber teeb. Tervis säilib kõige paremini neil, kelle elu on mõtestatud, oleks öelnud stressi, tervise ja heaolu suhteid uurinud Iisraeli-Ameerika sotsioloog Aaron Antonovsky.

* Mõjumine mürgi või ravimina sõltub ainult annusest. (Paracelsus)