Alates 28. oktoobrist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada kahte uut näitust: esimesel korrusel avaneb Margus Punabi kogul põhinev väljapanek „See oli üsnagi mitmekesine aas” ning projektiruumis on külastamiseks avatud videokunstiteos Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu“, mis portreteerib USA kväär-domina’t Mistress Velvetit.
Helle Vahersalu „Jahe rand“ (1988).
„See oli üsnagi mitmekesine aas”
28. oktoobrist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „See oli üsnagi mitmekesine aas”. Väljapanek koosneb kuraatorite tahtel maastikest Margus Punabi muidu eksistentsialismile ja seksuaalsusele keskendunud kunstikogust. Inimeste eneseväljenduses on oluline osatähtsus alateadlikel väärtustel, kõigel sellel, mida me isegi ei tea, et me teame. Kunstis, kus eeldame autorilt siirust, on kunstniku enese eest varjatu vaatajale tavapärasest veelgi nähtavam. Enese üürikese eksistentsi üle mõtiskledes otsivad ja leiavad kunstnikud sageli lohutust igavikulisena näivast maastikust, mille meelestatus võib autorist märksa rohkem kõnelda kui ta ise arvab.
Kuraatorid: Indrek Grigor ja Peeter Krosmann
Näitus jääb avatuks kuni 25.02.2024.
Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu”
Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu“
Alates 28. oktoobrist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis avatud näitus Barbora Kleinhamplová „Vastupandamatu“. Film „Vastupandamatu” pakub välja võimaluse näha BDSM-i normatiivsust õõnestava praktikana, mis võimaldab üksikisikul kutsuda ellu laiemaid sotsiaalseid muutusi. Mistress Velvet oli kväär-domina Chicagost (algselt Ghanast), kes õppis ülikoolis soouuringuid, keskendudes sealjuures Aafrika diasporaale ning tegi seksitööst oma akadeemilise elu osa. Mistress Velvet sundis kliente, kes olid hakanud kahtlema oma identiteedis, läbi mustanahalise feministliku kirjanduse suhestuma patriarhaalse ülemvõimu tagajärgedega ning tunnistama reparatsioonide möödapääsmatust. Poeetilise pildikeelega film portreteerib oma peategelast eesseisva revolutsiooni ellukutsujana, kuid sellest kujunes tahtmatult ka hüvastijätt Mistress Velvetiga, kes kahjuks 2021. aasta märtsis suri.
26.10. kell 18 avaneb A-GALERII SEIFIS Raili Vinna isikunäitus VEIDIKE VANA, VEIDIKE UUT.
Olete oodatud avamisele ja näitust vaatama! Üritus on tasuta.
Raili Vinn soovis omal ajal saada graafikuks, aga sai hoopis metallikunstnikuks. “Metallieriala on nagu katk–hakkab külge. Müstika, kuidas materjal annab järele!” kirjeldab Raili Vinn erialavalikut oma kunstnikuvestluses (https://agalerii.ee/kunstnikuvestlus/raili-vinn/).
Näitusel VEIDIKE VANA, VEIDIKE UUT näeb, kuidas on ajas muutunud novembris 80. juubelit tähistava kunstniku Raili Vinna tööd. Ehted aastatest 1989-90 on väljas A-galerii AKNAL ja värsked, 2023 valminud ehted, on eksponeeritud SEIFIS. Kunstniku loodud näituse kujunduse kronoloogilise lihtsuse taga peitub Vinna mõtisklus vananemise abstraktsusest.
Esemelises maailmas ümbritsevad inimest pidevalt nii vanad kui uued asjad. Algsest uue seisundist muutuvad need ebamäärase aja mõjul vanadeks. Hinnang “vana” on subjektiivne – vahel vananeb ese mõne päevaga, vahel mõjub uudsena aastatetagune.
Teoste materjalide hulgaski on Eesti paekivisse settinud ürgvanad fossiilsed korallid kõrvuti tänapäevaste “uute” korallidega ehk korallrahu tükkidega, mis on leitud Lõuna-Hiina mere rannikule uhutult.
Raili Vinn (1943) on Eesti ehtekunstnik. Ta alustas oma kunstialast teekonda pärast keskkooli lõpetamist. Vinn õppis kullassepatööd ARS Kunstikoolis ning jätkas õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI). Tänaseni on ta pühendunud ehte valmistamisele suure rõõmu ja kirega. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Metallikunstnike Liitu. Vabakutselise ehtekunstnikuna tegutsev Vinn on eelnevalt töötanud kunstnikuna Ajakirjanduslevis, reklaamifirmas Antiikvas ning peakunstnikuna Ars-Juveelis.
Eesti kõrgkoolid kutsuvad osalema Vikipeedia arendamises
10. oktoobril algas Vikipeedia terminivõistlus, millega kutsutakse Eesti kõrgkoolide ja teadusasutuste üliõpilasi ja töötajaid veebientsüklopeediat kirjutama.
Ivo Kruusamägi TÜ IT-tudengitele Vikipeediat tutvustamas.
Võistluse korraldajate eesmärk on avardada ja levitada eestikeelset terminivara ning kiirendada tänapäevase oskuskeele jõudmist Vikipeediasse. Wikimedia Eesti tegevjuhi Ivo Kruusamägi sõnul pakub Vikipeedia kasutamine võimalust kaasata suuremat hulka inimesi eesti keele väärtustamisse. „Omakeelse veebientsüklopeedia laiendamine pakub võistlusel osalejatele head võimalust enda uurimisteemasid nähtavamaks muuta, aga vähem oluline pole panustamise lihtsus, mis aitab rohkematel huvilistel valdkonnaga tutvust teha,“ lisas Kruusamägi.
Vikipeedia on kõrgkoolidega pikalt koostööd teinud. Esimesed suuremad katsed siduda Vikipeediat õppetööga olid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis juba 2010. aastal. Eesti Maaülikool liitus mõned aastad hiljem. Läbi aastate on üliõpilased koostanud õppetöö käigus üle 4000 vikiartikli.
Vikipeedia on pidevalt täiustuv teabekeskkond, mille areng sõltub aktiivsetest kaastöölistest, kes vabatahtlikult Vikipeediasse panustavad. Sellel aastal 21-aastaseks saanud eestikeelne Vikipeedia on arenenud nii artiklite arvu, teemade mitmekesisuse kui põhjalikkuse poolest. Eesti keele ja kultuuri säilimise seisukohalt on Vikipeedial kanda suur roll, olles ühtaegu nii andmete kaardistaja, säilitaja kui ka suur ja oluline keelekorpus.
Vikipeedia aitab juurutada eestikeelseid termineid, sest need jõuavad vikilehtede kaudu laiemalt kasutusse. Ainuüksi viimase aasta jooksul on eestikeelset Vikipeediat vaadatud üle 100 miljoni korra. Seetõttu on uute artiklite loomine väga oluline, et säilitada ja rikastada meie keelt, edendada emakeelset teadust ja tõrjuda võõrkeele pealetungi.
Terminivõistlus toimub 10. oktoobrist kuni 10. detsembrini 2023. Kõik hingelt ja vaimult teadlased, õppejõud ja üliõpilased on väga oodatud Vikipeediasse kirjutama ja Vikipeedia kirjutamiskoolitusest osa võtma. Jagamisele läheb arvukalt auhindu ja parimaid terminitöö edendajaid tunnustatakse 500-euroste stipendiumitega.
Terminivõistlust korraldab MTÜ Wikimedia Eesti koos Eesti Keele Instituudi, Eesti Maaülikooli, Kaitseväe Akadeemia, Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooliga. Korraldamist aitab rahastada Haridus- ja Teadusministeerium strateegilise partnerluse programmi kaudu Wikimedia Eestiga.
Uudissõnade korje Sõnaus ootab sõnu esitama nii oma nime all kui ka soovi korral anonüümselt, samuti on veebilehel eraldi vorm klassidele ja teistele kollektiividele, kes saavad ühiselt sõnu esitada.
Mõned näited sõnadest, millele otsitakse paremaid vasteid:
kasvuhooneefekt
kliimaneutraalsus
kuivkäimla
liginullenergiahoone
ressursitõhusus
rohepööre
süsinikujalajälg
Sõnakorje kestab 30. novembrini 2023.
Avalik hääletamine toimub 4.–7. detsembrini 2023. Võitjate väljakuulutamine toimub 8. detsembril, keelemees Johannes Aaviku 143. sünniaastapäeval Vabamus
Uudissõnade korje Sõnaus on presidendi kantselei ja Vabamu ühisalgatus, mis toimub juba kolmandat korda ja mida tänavu toetab Euroopa roheline pealinn Tallinn ja Eesti Keele Instituut.
Konkursi kutsus ellu president Toomas Hendrik Ilves 2010 aastal. Võidusõnaks oli siis taristu, mis on laialdaselt kasutuses. Viimasest sõnakorjest on käibele läinud sellised sõnad nagu kaugõpe, sähku, ruumer ja taibutalgud.
2020. aasta sõnakorjel pakutud 4000 sõnast tõstis komisjon esile järgmised sõnad (tähestikjärjestuses) ja nende esitajad:
haaksõna (hashtag) ‒ Andres Soojärv
jutla (chatroom) ‒ pisike sipelgas
kaugõpe (kunagise ülikooli õppevormi asemel nüüd distantsõppe asemel) ‒ Erik Hendrik Liiv, Elisa Carita Meikar, Aino Tonka, Triin Nigul ja Kärt-Katrin Pere.
leidlus (hackathon) ‒ Jaanus Kann
näpikud (nutiseadme näppimise käpikud) ‒ Brigitta Jürimäe ja Külli Nidermann
ruumer (3D-printer) ‒ Sandra Allemann, Janno Juhkov, Maajaam, Oliver Tihanov Tartu Hansa Koolist ning Tallinna 32. Keskkooli 10‒12. klasside ja Mustamäe Gümnaasiumi 4. C õpilased
sähku (elektritõukeratas) ‒ Tanel Kaldma
taibutalgud (hackathon) ‒ Martiina Viil
tujuk (emotikon) ‒ Arko Narits ja Anu Tuulmets
vooglema (striimima) ‒ Anna Milena Linder, Reijo Roos, Pauliine Uint, Kristjan Terase, Marie Udam, Raiko Kõrge ja Oliver Viljamaa
Kuigi Sõnaus kutsus esitama uudisdigisõnu, esitati ka muid ühiskondlikke nähtusi iseloomustavaid sõnu. Neist tõstis komisjon esile järgmised huvitava kõlaga uudissõnad koos esitajatega:
digitigedik (õelaid kommentaare kirjutav inimene) ‒ Kaja Liebert
luinak (lõunauinak) ‒ Tristan Tiisvelt ja Marten Türk
suvasooline (unisex) ‒ Tuuli Reinsoo
sõnasuts (lühike sõnavõtt, liftikõne) ‒ Maiko Martsik
tullu (tuleval aastal, vastandiks mullu) ‒ Margus Ott
Neist esimesed neli sõna said ka Facebookis toimunud rahvahääletusel enim hääli. Ülekaalukalt populaarseimaks sõnaks osutus digitigedik, mille poolt hääletas 4000 inimest.
Viljandi Ugala loomingulise juhina asus 1. septembrist tööle teatri senine dramaturg Liis Aedmaa. 2002. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli kunstiajaloolasena ning on töötanud Ugala teatris alates 2013. aastast dramaturgina ja olnud sealjuures kaasatud paljude lavastuste loomeprotsessi. Ugalas on Aedmaa käe all valminud autorilavastus „Emadepäev“ ning koos Laura Kallega loodud lavastused „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ ja siiani mängukavas „Kui sa tuled, too mul lilli“, samuti oli ta autori-dramaturgina tihedalt seotud rännaklavastuse „Viljandi lood: Jaan“ väljatoomisega.
„Ei tea, kas see on õnn või õnnetus, kuid asusin loomingulise juhi ametisse olukorras, kui erinevalt mõnest varasemast kolleegist ei ole mul vaja hakata teatrit päästma,“ ütles Aedmaa. „Ugala teatri seis on praegu päris kena, eelmine loominguline juht Tanel Jonas tegi tublit tööd ja Ott Aardam enne teda niisamuti.“
Missugused on Viljandi kui teatrilinna tugevad küljed ja nõrkused?
Tugevus on see, et teater on tegutsenud selles linnas juba üle saja aasta. Viljandil on ajaloos teatriga vedanud, seda ei ole segastel aegadel kinni pandud, ka siis mitte, kui 1950. aastatel käis üle Eesti väiksemates linnades teatrite sulgemislaine. Vedas ka sellega, et 1980. aastate algul avati praegune teatrihoone. Samuti on tähtis, et teatri kõrval tegutses pikka aega Viljandi kultuurikool, millest nüüdseks on välja kasvanud Viljandi kultuuriakadeemia koos sealse näitleja- ja muude teatrierialade õppega.
Viljandi nõrkuseks on tänapäeval küllap see, et tõmbekeskustest jäädakse kõrvale ja elanike hulk aina kahaneb. Ugala teater peab oma tegemistes kogu aeg arvestama, et ei saa mängida üksnes oma kodusaalides, vaid tegema ka lavastusi, mis mujalegi mahuvad ja millega saab anda väljasõiduetendusi. Vanasti tulid inimesed ise Viljandisse teatrisse, aga nüüd tuleb viia teater, vähemalt osa repertuaarist, vahepeal ka mujale.
Üks selle põhjusi on sealhulgas kehv bussi- ja rongiühendus, publik ei saa õhtul pärast etenduse lõppu ühissõidukiga enam teise linna koju. Ugala teater on koos pärimusmuusika aidaga üritanud transpordifirmadele selgitada, et oleks vaja panna käima mõni hilisõhtune buss, ent kahjuks on osutunud see probleem suuremaks kui meie.
Liis Aedmaa: „Teatris ei tohi teha kõike puust ja punaseks, vaid tuleb jätta vaatajale taipamisruumi, miks see lavastus on just nüüd lavale toodud.“
Milliseid ülesandeid täidab Ugala teater oma kodulinnas ja Eesti teatripildis üldse?
Eks repertuaar on ühesugune nii viljandlastele kui ka väljastpoolt publikule, siin on keeruline midagi eristada. Küll aga näeb Ugala oma missioonina teha aeg-ajalt lavastusi, mis sisult on seotud Viljandi ja Viljandimaaga. Viimase aja näitena saab tuua kaks suve mängitud rännaklavastuse „Viljandi lood: Jaan“, mis leidiski aset Viljandi linnaruumis ning avas seda paika nii ajalooliselt kui ka geograafiliselt natuke teise nurga alt. Lavastusi, milles räägitakse Viljandist ja viljandlastest eri ajalooperioodidel, on Ugalas alati tehtud ja küllap tehakse ka edaspidi.
Eesti teatripildis täidab Ugala samasugust rolli nagu enamik teisigi repertuaariteatreid. Tuleb mängida kõigile sihtrühmadele – ja selles ei ole midagi häbenemisväärset. Ugalas on kogu aeg olnud tähtis teha häid laste- ja noortelavastusi, sest kui jätta need sihtrühmad soiku ning noortes ei kasvatata teatris käimise harjumust, siis varsti pole enam kellelegi mängida.
Tallinna või Tartuga võrreldes on Viljandi väike linn. Kui palju on tarvis Ugala teatri repertuaari koostades papajannsenlikus tähenduses munade peal käia?
On otsitud tasakaalu ja see ka leitud. Ugalal on kaks saali – suur ja väike. Tõsi, viimasel ajal oleme hakanud kasutama kolmandana ka pisikest kammersaali. Suur saal on tõesti suur, Eesti üks suuremaid ning sealne lava teatrilavadest suurim. Aga linn on väike. Tahes-tahtmata on nii, et kui tahame väiksemates saalides rohkem eksperimenteerida ja riskida, anda lavastajale ja trupile vabamad käed, valida teemasid, mis tegijatel parajasti hinges kripeldavad, siis tuleb suures saalis mängida lavastusi, mis kõnetavad laiemat publikut. Vajadus balansseerida on kindlasti olemas, kuid katsetama ja riskima peab, sest vastasel juhul oleks olukord väga kurb ning tekiks küsimus, kellele ja milleks.
Enne Ugala loomingulise juhi ametisse asumist töötasid selles teatris dramaturgina, mille kõrvalt oled ka lavastanud. Kuidas võttis teatritöötajate vahetevahel keerulise iseloomuga seltskond vastu teate, et neid hakkab loominguliselt juhtima dramaturg? Mis võiksid olla selle eelised?
Loodetavasti aitab neil seda lopsu leevendada asjaolu, et olen töötanud Ugalas kümme aastat, tunnen sealseid inimesi ja nemad tunnevad mind. Paljudega olen lavastuste väljatoomisel koos töötanud. Pealegi õpin praegu EMTA lavakunstikooli lavastajate magistrantuuris. Tänapäeval ei ole enam nii, et loominguline juht lavastab ise pool teatri repertuaari täis. Ugalas on palgal kolm tugevat ja eriilmelist lavastajat: Taago Tubin, Andres Noormets ja Ringo Ramul.
Mulle meeldib väga, kuidas ühes intervjuus mõtestas loomingulise juhi tööd Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. Ta ütles, et tema üks tähtsamaid ülesandeid on aidata kogu loomingulisel meeskonnal teostada nende unistusi. Muidugi on ka loomingulisel juhil oma unistused, aga ta peab eelkõige seisma tugevalt selle eest, et teatris töötavad inimesed saaksid oma loomingulisi plaane ellu viia.
Teatri loominguliseks juhiks kandideerides tuli ilmselt üht-teist lubada, millega kavatsed uues ametis hakkama saada. Mida lubasid? Millised on plaanid?
Plaane on mitmesuguseid. Ei tea, kas see on õnn või õnnetus, kuid asusin loomingulise juhi ametisse olukorras, kui erinevalt mõnest varasemast kolleegist ei ole mul vaja hakata teatrit päästma. Ugala teatri seis on praegu päris kena, eelmine loominguline juht Tanel Jonas tegi tublit tööd ja Ott Aardam enne teda niisamuti. Seetõttu oligi üks minu lubadusi, et mul ei ole soovi ega vajadust panna Ugala täiesti teises suunas liikuma, pigem plaanin hoida senist joont.
Jah, Eesti repertuaariteatritel on päris suur omatulu teenimise kohustus, aga sellegi poolest tahame teha Ugalas nii stiililt kui ka sisult eriilmelist teatrit. Sellesse eriilmelisusse mahuvad nii eksperimenteerivad ja valusaid teemasid käsitlevad lavastused kui ka need, mille eesmärk on anda publikule võimalus lülitada ennast paariks tunniks välja ja nautida vaid laval toimuvat.
Loodan, et inimesed, kes on seni Ugala teatris head tööd teinud, soovivad sellega ka jätkata. Muidugi on mul mõtteid, keda kutsuda mujalt Ugalasse lavastama ja mängima – usutavasti on meie teatri loominguline keskkond nii köitev, et nad tahavad tulla ja proovida. Oma maja lavastajatega on näitlejad juba harjunud, enamasti nad teavad, mida oodata, aga väljast tulijatega on põnev ja uudne.
Milline on praegu Ugala teatri suurim valu- ja murekoht? Kes ja kuidas võiks sellele leevendust tuua?
Eks Eesti kultuuri murekoht on ikka üks ja seesama – kasin rahakott. Ugala endine teatrijuht ja nüüdne kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar on ühes hiljutises intervjuus öelnud, et raha on alati vähe ja kultuuris jääbki see nii olema. Seetõttu on minu arvates tähtis osata seda vähest võimalikult hästi ära kasutada. Loodan väga, et kultuuris ei teki liigset survet hoida rahaliselt alati ja kõiges kokku ega hakata nöökima kultuuritöötajate palgaga. Kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk, mida saab suur osa teatrite loomingulistest töötajatest, tuleval aastal ei tõuse ja nõnda aina suureneb oht, seda eriti üha kasvavate hindade juures, et palk jääb ajale jalgu. Ega asjata kõla teatritegijate seas nali, et töökoht on mul olemas, aga palka tahaks kah saada. Oma tõetera on selles naljas juba praegu sees.
Samuti oleks kurb, kui peaksin teatri loomingulise juhina ütlema lavastajale või kunstnikule, et tema ideed on küll toredad, aga kahjuks teatril nende teostamiseks raha pole. Kui on väärt idee, siis peaks see ka lavale jõudma.
Milline teatrilaad vastab kõige rohkem sinu maitsele ja huvidele?
Mulle meeldivad väga erisugused lavastused, nii et mingit kindlat laadi välja tuua on raske. Küll aga on mulle tähtis, et lavastusel on tugev sõnum ja sellele on osatud leida õige vorm. Teinekord võib selleks vormiks olla ka täiesti klassikaline psühholoogiline teater: kui ikka on tugev lugu ja lavastust vaadates saan aru, mida sellega öelda tahetakse ning see pakub kaasamõtlemisainest, siis läheb lavastus mulle korda küll. Samuti on mul armastus mitmesuguses vormis dokumentaalteatri vastu.
Olen käinud päris palju välismaal teatrit vaatamas ning ei saa öelda, et eksperimentaalsed lavastused mind ei kõnetaks – mõnikord vägagi. Välismaistest tegijatest näiteks Milo Rau looming on mulle väga huvitav. Tal on oskus leida lugusid, mis esmapilgul ehk ei peakski meid siin ja praegu puudutama, sest tegevus toimub mõnes meist kauges paigas vms, ent mingi huvitava nurgalt alt loole lähenedes suudab ta teha selle publikule arusaadavaks ja teemalt lähedaseks.
Teatris ei tohi teha kõike puust ja punaseks, vaid tuleb jätta vaatajale taipamisruumi, miks see lavastus on just nüüd lavale toodud. Hea näitena sobib Ugala teatri värskeim lavastus „Meie klass“, mille tegevus toimub Poolas ligi saja aasta jooksul. Mingites aspektides on Eestil ja Poolal sarnasust, kuid ühiskonnad on siiski väga erisugused. Ometi mõjub „Meie klassis“ käsitletav valus teema – väike lõhestunud kogukond, kus pöördutakse puhtalt rahvuslikest või kultuurilistest erisustest lähtudes üksteise vastu – 2023. aasta Eestis aja- ja asjakohaselt. Kas meie oskaks ja suudaks äärmuslikus olukorras käituda teistmoodi, kui selle lavastuse tegelased?
Ei saa jätta lisamata, et mulle väga meeldivad ka hästi tehtud komöödiad. Teatris pole midagi hullemat, kui halb komöödia, aga pole ka paremat, kui meisterlik komöödia, mille puhul vaataja naudib näitlejate mängulusti ja improviseerimisoskust.
Kas kolme seni tehtud lavastuse põhjal saab öelda, missugune lavastaja sa oled? Kas oled püüdnud oma lavastajapositsiooni sõnastada?
Seda on vist tõepoolest veel vara öelda, mis laadi lavastaja ma olen. Minu senise kolme lavastuse – neist kaks oleme teinud koos Laura Kallega – puhul olen olnud teksti autor või üks autoritest. Selliste autorilavastuste loomeprotsess on pikk: kõik saab alguse mingist mõttest, siis hakkab see mõte arenema, moodustub tekst ja seejärel luuakse ühistöös trupiga lavastus.
Mind huvitab väga vastus küsimusele, milline lavastaja olen ma siis, kui lavastuse alusmaterjal ei ole minu enda kirjutatud, vaid põhineb kellegi teise näidendil. Seda vastust ma veel ei tea. Enda kirjutatud materjali puhul oskan proovis vastata tekstiga seotud küsimustele, aga kui hästi suudan ma lugeda ennast kellegi teise loodud maailma ja anda näitlejatele selles peituv edasi, teha see neile omaseks ja elama panna, öelda, mis on selle teksti mõte, tugevused ja nõrkused? Arvan, et autorilavastuse ja kellegi teise tekstil põhineva lavastuse puhul on olukord väga erinev, nii et olen esialgu veel keset otsinguid.
Kuidas on need otsingud seotud lavakunstikooli magistriõpingutega? Kas õpitu on sinu kui lavastaja maailmapilti avardanud?
Hästi palju on avardanud. Magistriprogramm „Lavastaja töö näitleja ja tekstiga“, mille on kokku pannud selle juht Mart Koldits, on põnev ja eriilmeline. See oligi üks põhjusi, miks läksin sinna õppima: ma pole näitlejaks õppinud ega tea täpselt, kuidas näitlejad töötavad. Oma senises lavastajatöös olen põrkunud küsimusega, kuidas tõlkida enda kui lavastaja keel näitlejate keelde, sest tahes-tahtmata vaatab lavastaja asja ühtmoodi ja saali poolt, näeb tervikut, näitlejale paistab aga tema roll seestpoolt. Erisuguste vaatenurkade tõttu tuleb proovide käigus suuta ennast üksteisele selgeks teha ja selle toel edasi minna.
Väärtus omaette on seegi, et lisaks õppejõududele olen palju õppinud ka kursusekaaslastelt – pool neist on teatritaustaga, pool aga filmitegijad.
Kas sul on teatrist võtta eeskujusid? Või on tänapäeval eeskujude jutt juba ajast ja arust?
Otseselt eeskujusid ma nimetada ei oska. Muidugi on lavastajaid, kelle tehtut jälgin suure huviga, aga ei saa öelda, et nad oleksid eeskujud. Näiteks Lauri Lagle lavastustega on mul selline suhe, et mingi osa tema tehtust läheb mulle väga korda, aga mingite tööde puhul olen mõistnud, et ei saa täpselt aru või jääb pigem kaugeks. Aga alati jälgin huviga, mida ta teeb. Samuti köidavad mind lavastajad, kes üritavad kaasa rääkida neid ümbritsevas ajas ja ruumis: Kertu Moppel või Juhan Ulfsak näiteks. Tugevate psühholoogilise teatri lavastajate tööde puhul on samuti põnev vaadata, kuidas nad oma meistrioskuste toel on suutnud trupi ühtselt mängima saada.
Oskad sa praegusest Eesti teatrist tuua esile rõõmustavaid suundumusi?
Raske öelda, kas kõik näevad seda samamoodi, aga mulle paistab, et teatrid ajavad meil ühte asja. Koostööd erisuguste teatrite, väikeste ja suurte vahel kohtab järjest rohkem. Ei ole võistlemist, ei võeta teist konkurendina, vaid üritatakse üksteist täiendada.
Hea näide on siin lähisuhtevägivalda käsitlenud lavastuste duo: Ugalas 2021. aasta mais esietendunud „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja Eesti Noorsooteatris mõni nädal hiljem lavale jõudnud „Teises toas“. Juba õige varakult, proovidki polnud veel alanud, saime teadlikuks, et ühel ja samal teemal on kaks lavastust plaanis, ja otsustasime, et ühe või teise teatri loobumise asemel on mõistlik teha koostööd, arutada seda teemat koos ja vajaduse korral pakkuda üksteisele mõtteid – niiviisi sai selle teema käsitlus alla hoopis suurema õhkpadja ja tõusis paremini esile.
Ja veel koostööst. Kunagi ammu oli süsteem, et näitlejad mängisid enamasti vaid oma koduteatris ja harva pääsesid mujale. Tänapäeval näitlejad-lavastajad liiguvad teatrite vahel üsna vilkalt. See on loominguliselt arendav nii neile, kes tulevad külalisena, kui ka sealse teatri näitlejatele, kes saavad uute partneritega koos tööd teha, otsida ja mõtteid vahetada.
Missugune on sinu järgmine lavastusplaan?
Plaanitav lavastus ei põhine seekord minu enda kirjutatud materjalil ja peaks jõudma kevadel Ugala suures saalis lavale. Algteoseks on Jane Austini romaan „Uhkus ja eelarvamus“, millest šoti lavastaja, näitleja ja kirjanik Isobel McArthur on isevärki nurga alt kirjutanud näidendi „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“, kus on pandud kõiki osi mängima viis naisnäitlejat. See tekst annab neile oivalise võimaluse sõna otseses mõttes mängida – näidata, mida nad oskavad, tahavad ja suudavad laval korda saata.
Riigikatla rammusa supi sektorist tuleb peaaegu iga nädal kulbiga häid uudiseid. Septembri keskel anti teada, et Eesti ja Läti „allkirjastasid lepingu keskmaa õhutõrjesüsteemide IRIS-T SLM soetamiseks Saksa kaitsetööstusettevõttelt Diehl Defence. [—] Ligikaudu 400 miljoni suuruse hanke puhul on tegemist seni suurima kaitsevaldkonna lepinguga Eesti ajaloos.“ 4. oktoober tõi „lepingu militaarsõidukite soetamiseks Eesti ja Läti jõustruktuuridele järgmise seitsme aasta jooksul. Raamlepingu kogumaksumus on 693 miljonit eurot.“ 16. oktoobril sai sõjahirmus rahvas uue annuse valuvaigistit teatena, et „Eesti ostab 2. jalaväebrigaadi soomustamiseks Türgist 200 miljoni euro eest suure koguse ratassoomukeid“.
Selles kõiges on hoogu ja väge. Peremees tegutseb vastavalt valijailt saadud mandaadile, kõik ju tahtsid võimsates relvades väljenduvat julgeolekut, mille tagamiseks ei ole ükski hind liiga suur. Pealegi, nagu kaitseministeeriumis armastatakse seletada, jõudis Eesti turule esimesena ning saab seetõttu kaupa ülisoodsalt, hiljem ostes oleks kogu kraam palju kallim. Võimalik, et kõik põhjendused on õiged ja rahvana ellujäämiseks ainus tee ongi ehitada idapiirile nii kõrge heidutusmüür, et hommikupäike sellest enam kunagi üle paistma ei hakka ning Eesti kindluseõuel püsib aasta ringi videvikuhämarus. Pöörased kaitseinvesteeringud on tulnud, et jääda, aga sõnumitoojad laotavad oma üheksakohalisi uudiseid rahva ette kuidagi ülearu kergemeelse optimismi ja enesestmõistetavusega, justkui tajumata, et need tekitavad (hõlpsasti asjatundmatuks tembeldatavaid) tundmusi, ärgitavad võrdlema ja seoseid otsima.
Sama paja lahja leeme sektori sõnumites jääb lusika peale ainult miinuseid, mis eeltooduga kuidagi kokku ei kõlksu. Seal ei teki lepinguid, allkirju ega turvatunnet. Läinud nädalal teatas kultuuriministeerium, et kuigi Tallinna Vabaduse väljakul varisemisohus kunstihoone remont on „jätkuvalt väga suure prioriteetsusega“, paikab ministeerium sinna juba suunatud 3,3 miljoni euroga hoopis rahvusraamatukogu remondiraha puudujääki ja „näeb kõvasti vaeva selle nimel, et leida lahendus“. See tähendab lootust, et uuel aastal õnnestub kuskilt – aga seda väljastpoolt parlamendi käes oleva riigieelarve eelnõu mahtu – välja võluda investeeringuraha nii kunstihoone kui ka rahvusraamatukogu tarvis. Kas ikka õnnestub?
Lonkurist sepp sai mäe otsa tagasi – just tema valmistaski tapahimulistele kolleegidele tarvilikke relvi.
Kahtlus ei levi ainult Tallinna kesklinnas. Isegi nii kaugel, nagu infosulus ja vähese kodanikuaktiivsusega Narva, asutasid linlased ühingu Kruvi ehk Kreenholmi kultuurikvartali uue visiooni inkubaatori. Kultuurikvartali toetusrühmal on kahtlus, et riik on paari aasta eest sõlmitud hea tahte lepingust taganemas ning hoolimata pääsemisest riiklikult tähtsate ja seega kultuurkapitali abil rahastatavate kultuuriehitiste nimekirja võib projekti teostamine olla kaugemal kui Uurali mägede taga. Ühesõnaga, ühes nurgas pikaajaline turvatunne, teises vaevu nähtav habras lootusekiir allpool horisonti. Mis sest, et ühe investeeringu eest saadu eluiga on paar-kolmkümmend aastat, teisel võib-olla sajandeid.
Erinevus nii raha hulgas kui ka tehtud otsuste kehtivuses peegeldab seaduse järgi võrdse võimuga ministeeriumide tegelikku jõuvahekorda. Relvakandjatele katust andvaid valitsusasutusi kutsutakse ka jõuministeeriumideks, järelikult kehastavad ülejäänud jõuetust, mille ülalhoidmiseks ei ole raha vajagi, sest jõuetus lööb kõige paremini õitsele just pidevas rahapuuduses. Ka ülipopulaarses kasvuhoonemajanduses on tugev koolkond, kes usub, et kõige magusamad tomatid valmivad kõige kiiremini, kui taimi suve jooksul üldse mitte kasta. Ühtlasi, nagu usutakse Iisraelis, teeb veepuudus lõpuks taltsaks ka kõige kurjema terroristi. Kraan on rahandusministri ja tema tasakaaluusksete valitsusliitlaste range valve all ning juba halvaks traditsiooniks kujunenud korra järgi ei pääse seda keerama ka parim kultuuriminister.
Ehk siiski pääseks, kui tema käsutuses oleks praegusest märksa tõhusam aparaat ametnike näol, kes tahaksid ja suudaksid kivist vett välja pigistada, ei oleks end jõuetuks ohvriks mõelnud ega peaks parimaks ellujäämistaktikaks tegevusest hoidumist. Kultuuriministeerium on oma valitsemisala asutuste suhtes täpselt samavõrra asutaja ja omanik nagu teised ministeeriumid riigiettevõtete suhtes, aga ootuste sõnastamine ja nende täitumise rahaga tagamine liigub teosammul.
Üks pärlnäide kõigi sisu- ja keeletoimetajate rõõmuks. Kehtiva korra järgi saadab kultuuriministeerium igal kevadel rahandusministeeriumile „asutajaõiguste teostamise ja sihtasutuste eesmärkide täitmise aruande“. 2021. aasta kevadel oli sellest lugeda: „2020. aastal valminud kultuuriministeeriumi juhtimissüsteemi analüüsi raames töötati muuhulgas välja asutaja ootuste põhimõtete kontseptsioon, mis tõi välja vajaduse fikseerida asutaja ootuste kehtestamise protsess ja ootuste täitmise perioodilise hindamise ja uuendamise protsess, sh aruandlus eelneva perioodi kohta ehk sisendi andmine asutajaõiguste teostamise aruandesse.“ Kaks aastat hiljem on tänavusse aruandesse kellegi lahke käsi kopeerinud täpselt sama kuldse mõtte, vürtsiks on lisatud, et „läbi asutaja ootuste kehtestamise loodab kultuuriministeerium järgnevatel aastatel parendada sihtasutustele eesmärkide seadmise ja nende täitmise hindamise protsessi, sh nende kajastamist käesolevas ülevaates“. Bürokraatiakotkaste kõrge lend.
Lootus jääb ja mõni üksik sihtasutus on asutaja ootused kättegi saanud, kuid kui „protsesside fikseerimise protsess“ jätkub senises tempos, saab Eesti enne kliimaneutraalseks kui asutaja (riigi) ootused viimaste sihtasutusteni jõuavad. Seni peavad sihtasutused endale eesmärgid ise välja mõtlema, mis ei ole keeruline. Näiteks teater võib otsustada, et teeb näitemängu, ja muuseum, et kogub, säilitab ja näitab väärtuslikku kultuurivara. Kultuurilehe kinnismõtteks on aga kultuuriperioodika kirjastamine. Kuid kõik nad kobavad pimeduses ja on ehk sootuks eksiteel, sest asutaja välja ütlemata ootus võib olla hoopis, et asutustes parendataks protsesse, tõhustataks tootmist, vähendataks kulusid ega tülitataks niigi ajaloo keerulisimal ajal tegutsevat valitsust oma majajuttude ning puhtasse tuppa pääsemise soovidega. Kunstitegu on selle kõrval üsna tühise tähtsusega.
Katkise kaaluga õiget tasakaalu välja ei mõõda ja valitsuses on see ammu katki. Seetõttu ei saa kaal ministritele näidata, kui palju julgeolekut sama summa kulutamisel ühel või teisel kausil tekib. Üks Türgi päritolu ratassoomuk võib maksta umbes kaks miljonit eurot. Mis juhtuks, kui Eesti saaks 60 soomuki asemel 57 ja kolme rahaga restaureeritaks Tallinna Kunstihoone, millesse mahub julgeolekut suurusjärgu võrra rohkem kui neisse toruga raudkastidesse? Kas tekiks võimelünk ja kaoks riigikaitse laiapindsus? Kas sõjasõit jääks sõitmata, kui Eesti kaitseväel oleks mõni Volvo või Scania reka vähem, aga see-eest kogu sajandite raamatuvara moodsates hoidlates turvaliselt tallel?
Olümposel juhtus kunagi nii, et Hera viskas oma poja Hephaistose mäe otsast alla ja sandistas, sest too oli nii kole. Kultuur on kole, sest ta nõuab raha. Ometigi sai lonkurist sepp mäe otsa tagasi – just tema valmistaski tapahimulistele kolleegidele tarvilikke relvi. Kas kultuur ei olegi relv? Ei ole lihtsat moodust selle eeskuju ja teadmise vabariigi valitsusse viimiseks, kuid proovima siiski peab. Pole teist teed kui surve alt üles. Pumbata nii kaua, kuni õhku tõuseb.
Septembri lõpus avaldas Nature uuringu teadlaste suhetest tehisaruga.1 Suurele hulgale teadlastele saadetud küsimustikule vastas 1600, kellest üle 25% tunnistas, et kasutab tehisaru abi teadustööde kirjutamiseks ja rohkem kui 15%, et kasutab tehnoloogiat granditaotluste kirjutamiseks. Kas tegemist on pettuse või pelgalt loomuliku arenguga – teadlased on ju loomuldasa see osa inimkonnast, kes peakski tehnoloogia viimast sõna kasutama (ja mitte krihvliga kribama) või näitab see lihtsalt granditaotluste praeguse süsteemi mõttetust, hulka aega, mis tuleb raisata, et nõuetekohaselt vormistatud tekst valmis vorpida?2
Kuid samasuguseid küsimusi tuleb lahendada kõigis valdkondades. Juturobotite võime mis tahes teemal tekste vorpida ületab kõige hullema grafomaani. Mis siis, et sisutühja, mis siis, et võib-olla lausa väära. Kas näiteks ajakirjandusväljaanded peaksid lugejatele teada andma, et nad kasutavad tehisaru abi, mis on kõige kiirem ja ka odavam viis mis iganes rutiinsel teemal laused ritta saada? Kas juhul kui uudisnupu on treinud tehisaru või pikema artikli tarbeks ajakirjanik kasutanud tehisaru andmete otsimisel, peaks sellele viitama? Kes jääb süüdi, kui avaldatud on väärinfot?
Kõige hullem stsenaarium oleks, kui ajakirjandus hakkaks tehisaru kasutama loosungit „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ lehvitades auditooriumi mõttetute ja sisutute uudisnuppude vooga uputades. Juba ammu on aeg keskenduda kvantiteedi asemel kvaliteedile ja avaldada vaid seda, mis avaldamist ka väärib. „Aga lugejad ju tahavad!“ argument on täiesti ebaadekvaatne – selle toel oleme jõudnud olukorda, kus ükssarvede ja kristallide lembimine on eskaleerunud artikliteks tagatoas tulnukate kanaliseerimisest. Ka veebimõõdikutele orienteeritud klikimeedia on näide sellestsamast suundumusest pakkuda auditooriumile iga hinna eest seda, mida „lugeja tahab“. Libe tee, sellega võib algoritmiajastul valusasti näppu lõigata. Kui palju rohkem klikitaks siinset arvamuslookest, kui pealkirjaks oleks „Sirbi uus peatoimetaja loob esoteerikaosakonna ja palkab nõiatoimetaja“?
Algoritm ei mõtle, vaid tegutseb etteantud juhtnööride kohaselt ja seda on lihtne ära lollitada. Suur klikkide ja jagamiste arv suunaks algoritmi seda väära mõtteavaldust võimendama ja võimalikult laiale auditooriumile ette söötma. Kuid petta saab ka mehaaniliselt, Bulgaaria andmeteadlane ja semantik Nikola Tulechki näitas möödunud neljapäeval Avatud Eesti Fondi foorumil3pilti seadeldisest, kus rehalaadse kaadervärgi piide külge olid kinnitatud telefonid, mis üheaegselt eri ühismeedia kontodele meeleavaldusest otsepilti edastasid. Telefone oli mitu sellepärast, et video tähtsust ühismeedia algoritmide silmis tõsta, et algoritm seda võimalikult paljudele välja pakuks kui väärt kraami.
Alguse juurde naastes võiks naljatades öelda, et kui teadlased granditaotluste kirjutamisel tehisaru kasutavad, siis võiks ju ka taotluste hindajad lasta esimese valikusõela tehisarul teha. Kuid see viib veelgi ohtlikuma olukorrani. Kas me tahame, et meie elu üle otsustab tehisaru? Kas me üldse teame, kui palju kasutab näiteks Eesti riik tehisaru, ja milleks? Ilma igasuguse paranoiata ja mitte otseselt kodanike jälgimiseks ja nuhkimiseks, vaid pelgalt meie andmeid andmebaasides?
Seadeldis, millega telefonid eri ühismeedia kontodele üheaegselt meeleavaldusest otsepilti edastavad, et video tähtsust ühismeedia algoritmide silmis tõsta.
Elame liiga põneval ajal. Tahaks korrakski hinge tõmmata, lugeda rahulikult raamatuid, kohtuda kohvikus sõpradega ja rääkida ükskõik millest, aga mitte (päeva)poliitikast. Ei taha enam doomscroll’ida, ei taha karta sõja laienemist Eestisse (kuigi hübriidsõda nagunii käib), enamgi – ei taha enam mitte millestki midagi arvata. Ka siinses veerus. Kas võib kirjutada arvamusloo sellest, et ei jaksa, ei viitsi, ei taha enam mõnda aega mitte midagi arvata?! Ei suuda enam kiruda Reformierakonda või arutada, et siinsed vaesed ja vabakutselised ei jaksa enam varsti endale toitu osta. Ei taha enam jagada Instagramis stoorisid, kuidas pool Gaza elanikkonnast on peaasjalikult noorukid ja lapsed ning nende pommitamine viib genotsiidini, ega rääkida üheski telesaates eestivenelastest või venelastest või eestlastest …
Mulle näib, et inimesed arvavad, et mõned ongi sotsiaalselt tundlikumad, woke’id, keskmisest suurema õiglustundega. See pole nii. Mõned lihtsalt ei saa endale vaikimist lubada. Mitte südametunnistuse, vaid sunnitud olude, näiteks mõnda marginaliseeritud rühma kuulumise tõttu. Alles kirjutas helilooja ja kirjanik Gregor Kulla Eesti Ekspressis, kuidas teda bussis kiusati ning kuigi ta karjus appi, ei liigahtanud keegi, ei teinud tema abipalvest välja. Väga paljud, sealhulgas nn progressiivid ja uue generatsiooni cool’id kunstnikud jagasid seda lugu ühismeedias. Tore! Peabki. Hea ja vajalik lugu oli, on. Aga nüüd võiks aru saada ka sellest, et mõned inimesed, kes teistega võrreldes ehk päris agaralt ühiskonna teemadel sõna võtavad, ei tee seda enamasti eriliselt arenenud õiglusmeele tõttu ega vajadusest pidevalt pildil olla, vaid seepärast, et suurem osa ühiskonnast on valinud teise – vaikimise tee.
Eelmisel aastal kirjutasin kümme pilti vabakutselisusest ja saatsin avaldamiseks kultuur.err-i. Seejärel kutsuti mind nii raadiosse kui ka telesse kõnelema vabakutseliste ja eriti etenduskunstnike kurvast elust. Ütlesin esinemised ära. Lõpuks saadi mind nõusse väitega, et üks teatrijuht ei julge tulla enne, kui kultuuriministeerium pole avalikustanud rahajaotamise tulemusi. Vabandust, mida kuradit? Ja nii ma siis jälle läksin, sest keegi teine ei läinud. Sest need, keda alguses kutsuti, ei julgenud minna! Sest need, kellel arvamus asja kohta ilmselgelt olemas, muretsevad iseenda (ja ehk ka oma maja ja trupi) tuleviku pärast. Mõneti on see ju arusaadav … ja teiselt poolt jälle mitte sugugi! Tuleb meelde, et lapsepõlves tõid hoovikaaslased mulle ühe Lasnamäe pealt leitud hamstri ja panid ultimaatumi ette: „Kas võtad endale või laseme tagasi betoonseinte vahele rottide juurde“. Nad teadsid, et minu puhul mõjub see tulemuslikult. Nii juhtuski. Läksingi hamstriga vanemate „rõõmuks“ meie pisikesse ühetoalisse korterisse, kus oli ees juba kaks koera (ühe olin samuti hoovi pealt leidnud ja kodustanud), üks merisiga, kaks kodurotti, kanaarilinnud ja … üks teine leitud hamster.
Mul on kõrini sellest, et mõned peavad muudkui neid „hamstreid“ endale koju vedama, sest keegi teine seda ei tee! Mul on kopp ees sellest, et teatud inimesed, eriti kultuurieliit, lubab endale apoliitilisust ja kirjutamist vaid nn igavikulistel teemadel. See on valik, eriti privilegeeritud inimeste puhul. Täpselt nagu on valik teha suu lahti ja rääkida valusatel teemadel, isegi kui on teada, et see võib tuua otsest või kaudset kahju, mõningast ebasoosingut või lausa tühistamist (Eestis on see tegelikult võimatu, Igor Mang on hea näide).
Kallid ja mitte-nii-kallid kolleegid, võtke palun see vastutus, võtke sõna, kui teid kutsutakse rääkima, võtke eriti just siis, kui ei kutsuta, osalege aktiivselt ühiskonna ja avaliku arvamuse kujundamisel! Muidu on nii, et räägivad pidevalt samad näod ja nimed, tihti muide selleks sunnituna, sest teised on valinud vaikimise. Saksa pastori Martin Niemölleri luuletust on tsiteeritud siin-seal viimasel ajal tihti, aga tarkuse ema jälgedes toon siin ära selle lõpu: „Siis tulid nad minu järele ja ei olnud enam kedagi, kes oleks saanud midagi öelda.“
Lõpetuseks tänan kõiki, kes võtavad valusatel-vajalikel teemadel aktiivselt sõna. Jõudu ja jaksu meile nende „hamstritega“, keda keegi teine endale võtta ei tihka.
3. oktoobril lõpetas pressikonverentsiga oma aastapikkuse töö Tallinna linnapea moodustatud Tallinna linnavalitsuse ja rahvusooper Estonia ühiskomisjon, kelle ülesanne oli analüüsida võimalusi, kuidas täita riigikogu otsust, millega kinnitati Estonia juurdeehitis kultuurkapitali lähimail aastail rahastatavate riiklikult oluliste kultuuriobjektide nimekirja.
Komisjoni järeldused. Tallinna strateegiadirektori Raido Roobi professionaalselt juhitud komisjon töötas asjalikult ja üksmeeles, koostas üksikasjaliku ettekande ning jõudis seesuguste järeldusteni.
• Riigikogu otsuse sõnastus eeldab, et ajaloolise hoone suuremahuliseks juurdeehituseks tuleb üle vaadata kehtivad piirangud ja neid suurel määral muuta, kohandada või leevendada.
• Hoonele on vaja koostada muinsuskaitse eritingimused, mis hõlmavad nii sise- kui ka väliruumi, ning sõltumatu eksperdi analüüs olemasoleva väärtusliku hoonekehandi ruumiprogrammi sekkumise kohta.
• Järgmise sammuna on vaja korraldada arhitektuurivõistlus ja koostada detailplaneering, seda nii juurdeehituse kui ka teatrihoone võimaliku uue asukoha korral.
• Kui arhitektuurivõistluse ja detailplaneeringu tulemusena jõutakse parima võimaliku lahenduseni, tuleb alustada otsustusprotsessidega koostöös Tallinna linnavõimu ja vabariigi valitsuse vahel erandite tegemiseks kehtivatesse piirangutesse ning maa omandiküsimuse lahendamiseks.
Estonia teatri poolt kuulusid komisjoni Estonia seltsi esimees Mart Mikk, kauaaegne (2015–2021) riigi muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, arhitektid Toivo Tammik ja Jaan Kuusemets ning kultuurivaldkonna esindajana mina.
Kõik Estonia-poolsed komisjoni liikmed eelistasid üksmeelselt aruande lisas toodud Uue turu väljakule püstitatavat juurdeehitist, sest olid seisukohal, et vana hoone sisemuse mahukas ümberehitus hävitab suuresti kultuuripärandi (s.t praeguse Estonia teatrihoone). Pean oma kohuseks selgitada kultuuriüldsusele, mis peitub nende sõnade taga ehk asjade praegust seisu.
Tuleb anda endale aru, et kui Estonia juurdeehitis ei sünni praegu Uue turu platsile, siis järgmine kord saab sellest juttu teha 2053. aastal, kui lõpeb riigi antud hoonestusõigus praegusele Solarise keskusele.
Tallinn ei vaja uut ooperimaja. Aegade hämarusse kaob hetk, kui sai alguse tõdemus, et Eesti vajab uut ooperimaja, mille lava mõõtmed ja saali akustika oleksid sellised, et seal saaksid esineda ka maailma parimad ooperisolistid ja balletiartistid ning külalisetendusi anda (või koostööproduktsioonides osaleda) hinnatud ooperi-või balletikompaniid. Viimastel aastakümnetel on näha, et samal põhjusel lähevad meie parimad lauljad ja balletisolistid peagi pärast siin hariduse saamist Eestist ära – lavadele, kus nende võimed leiavad täieliku rakenduse.
Kõige lähemale uue maja ehitusele jõuti 1987. aastal, kui arhitektuurikonkursil esikoha saanud projekt (autorid Peep Jänes ja Henno Sepmann) oli lõplikult valmis ning ka Moskva lubatud 20 miljonit valuutarubla olemas (Olümpia hotelli ehitamisele kulus, muide, 10 miljonit valuutarubla). Kaunis klaaspalee pidi kerkima Pärnu maantee ja Süda tänava ristmikule (Estonia hoonest on sinna vähem kui kilomeeter maad). Kuid ehituskrundil kasvas hõlmikpuu ning äsja tärganud ja fosforiidisõjas võidu saavutanud looduskaitseliikumine ühendas oma jõu tekkiva Rahvarindega ning kõik, kes eelistasid ooperiteatrit sellele taimele, sildistati looduse hävitajaiks või veel vängemaltki. Hõlmikpuu seisab tänapäevani endises kohas, kuid arvan, et 99,99% tallinlastest ei tea sellest loodusharuldusest midagi.
Hiljem on kadedusega jälgitud uhkete ooperimajade valmimist Helsingis, Oslos ja Kopenhaagenis ning loetud kõikvõimalike ideede kohta meie ooperimajale parema paiga leidmiseks Kopli lahest kuni Lasnamäeni.
Esimene üllatus, mis mind kõnealuse komisjoni liikmena tabas, oli arusaam, et Tallinn ei vajagi uut ooperimaja. Siin ei teki mitmetuhandelist saali vajavat ooperipublikut ning ka Estonia kollektiivile on tema praegune kodu armas ja töötingimused teatri kõrvalruumides kodused ja talutavad. Estonia ei vaja mitte uut maja, vaid uut suurema lava ja muusikalavastuste esitamiseks nõutava akustikaga teatrisaali.
Praeguse teatrimaja ajaloolise ja sümboolse väärtuse on kõige paremini sõnastanud Siim Kallas: „Me ju teame, mida tähendab eesti rahvale Estonia maja. Lähed õhtul ooperi-või balletietendust vaatama, saad omamoodi osa selle teatrimaja hingest, tema sümboolsusest ja kõigest, mis selles majas on toimunud. Estonia peab jääma sellele kohale, säilitama oma hinge. Juurdeehitis on õige lahendus teatri võimekuse suurendamiseks. Siis hing ei kao. Mujale kolimine on mulle isiklikult eemaletõukav idee.“* Just selline tõdemus oli ka aluseks riigikogu otsusele Estonia teatri juurdeehitise rajamiseks, milleks on kultuurkapitali esialgsetes plaanides arvestatud 60–70 miljoni euroga.
Komisjon tutvus siiski ka täiesti uue ooperimaja asukoha võimalike variantidega ja sai selgeks, et tõsiseltvõetavana võiks rääkida vaid Tallinna linnahalli hoonest, mis tundub olevat praeguse linnapea eelistus. Paraku on juba Aivar Mäe aegadel tehtud mõõdistused, mis selgitasid, et linnahalli sisse pole ooperiteatrit võimalik rajada: selleks tuleb arhitektuurimälestis lammutada või selle väliskuju täielikult ümber teha. Võib mõista muret linnahalli pärast, mis on olnud aastakümneid kui kivi linnavõimu kaelas. Ehk oleks mõistlik siduda see tulevase kontserdimajaga, mis ei vaja lavatorni ega kõrvallavasid ning võiks ehk sobituda praeguse linnahalli mahu sisse?
Rahamurest komisjonis ei kõneldud, ent loomulikult teadsime, et kümme aastat tagasi valminud Kopenhaageni ooperimaja läks tollal maksma 450 miljonit eurot. Teadsime, et rahvusraamatukogu remondi hind on nüüdseks tõusnud 100 miljoni euro piirimaile. Võtan julguse väita, et riigikaitsekulude püsimisel 3,2% juures SKTst on ooperimajale 300–400 miljoni euro eraldamine võimatu – seda raha pole ei riigi- ega linnavõimul ei praegu ega nähtavas tulevikus. Lisanduksid muidugi u 45 000-ruutmeetrise pinnaga hoone ekspluatatsioonikulud ja ega praegust Estoniatki keegi sulge. Ja lõpuks, nagu leidsime, seda pole ka vaja.
Kolm võimalikku eskiislahendust. Seega on igasugune jutt Tallinna uuest ooperimajast lihtsalt vastutustundetu õhuvõngutamine, mille võiks kõrvale jätta ning tulla tagasi tõepoolest vajaliku uue ooperisaali ehk juurdeehitise juurde. Seega valida tee, mille on enne meid valinud Milano La Scala, Peterburi Maria teater, Brüsseli La Monnaie ja Riia ooperiteater – asuvad ju need kõik vanalinna ajaloolistes hoonetes. Tuleb anda endale aru, et kui juurdeehitis ei sünni praegu Uue turu platsile, siis järgmine kord saab sellest juttu teha 2053. aastal, kui lõpeb riigi antud hoonestusõigus praegusele Solarise keskusele.
Võrdluseks esitati komisjonile kolm Tõnu Laigu Estonia teatri tellimusel valminud võimalikku eskiislahendust. Üks neist on praegusele Uue turu platsile mõeldud terviklik uus hoone, mis on ühendatud ajaloolise hoonega kitsa läbimurde kaudu praeguse hoone tagafassaadi keskosas, kuid jätab suurema osa Alar Kotli projekteeritud fassaadist vaadeldavaks. Selle ehituse kogupindala on 21 635 m2, millest põhiosa hõlmab 1100 kohaga saal. Alles jääb Pärnu maantee poolne puude rida ning hoone alumine korrus on mõeldud linnaelanikele avatud äride ja kohvikute tarvis. Roheliselt katuseterrassilt avaneb vaade vanalinnale.
Nagu kinnitas komisjoni liige Toivo Tammik, Konstantin Pätsi monumendi arhitekt, leiab Tammsaare pargi ja Estonia vahel väärika koha Pätsi monumendi ümberpaigutamiseks. 1905. aasta revolutsiooni mälestusmärk Eesti Draamateatri kõrval võib jääda aga oma praegusele asukohale. Mis aga peaasi, sellise juurdeehitise paigutuse korral ei lõhutaks mitte üle 10% praegusest hoonest ning teater võiks peaaegu kogu ehituse vältel oma tööd jätkata. Tallinn ja Estonia saaksid juurde uue teatrisaali, kusjuures praegune saal jääks kasutusele muusikalide, lastelavastuste ja külalisteatrite tarvis.
Teine variant tähendaks praeguse teatrisaali n-ö allalaskmist kahe meetri võrra, lavaportaali mõningast laiendamist ning kolmanda rõdu rajamist. Uuel turul asuva praeguse Estonia töötajate parkla kohale tuleks ehitada paralleelselt Kotli fassaadiga pikk ja kitsas hoone artistide ettevalmistusruumide tarbeks. Suuremad taga- ja külglavad laiendaksid aga teatrimaja kuni Georg Otsa tänavani.
Kolmanda variandi puhul ehitataks teatrisaal koos külglavadega praeguse teatrimaja sisse n-ö risti praeguse saaliga. Vajalik oleks ka Uue turu parklat hõlmav juurdeehitis. Loomulikult tähendavad nii teine kui ka kolmas variant praeguse Estonia sisekujunduse täielikku lammutamist ja ümberprojekteerimist ning lavatorn muudaks oluliselt maja teatripoolset katusearhitektuuri. Teatri töö sellise ümberehituste ajal selles maja jätkuda ei saaks.
Rahvusooper Estonia hoone tulevikukontseptsiooni komisjonis analüüsiti kolme juurdehitise mahtu. Versiooni L puhul säilib kaitsealune hoone terviklikult, kuid kaob avalik ruum. Versioonid M1 ja M2 eeldavad Estonia teatrihoone põhjalikku ümberehitamist, kuid parki sekkumine on väiksem.
Keskkonna- ja muinsuskaitsepiirangud. Paraku poleks ükski kolmest variandist (muide, ka Tallinna linnahalli lammutamine) mõeldav ilma kehtiva kaitsekorra muutmiseta. Jutt käib õige mitmest kaitsekorrast, millest lähtuvad piirangud kõnealusel maa-alal ette võetava suhtes. Eristada võib keskkonnakaitsepiiranguid, kuna Tammsaare park (koos selle koosseisu kuuluva Uue turu platsiga) on looduskaitseala, ning muinsuskaitsepiiranguid, mis lähtuvad faktist, et Uue turu plats paikneb Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ning selle kinnistu all asuvad kunagised all-linna kindlustused.
Praegu on väljatöötamisel uus Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, mille kohaselt ei ole väärtuslikele haljasaladele uute ehitiste püstitamine lubatud. Ala allub ka Tallinna üldplaneeringule, mis võeti vastu 2001. aastal ja millest leiab (üllatusena) lause, et Estonia teatri ja Eesti Draamateatri vahelisele alale on määratud sihtotstarve: ühiskondlike ja puhkeehitiste ala, mis on mõeldud muu hulgas kultuuriasutustele. Samast leiab aga ka põhimõtte, et vanalinna ümbritsevat muldkindlustuste vööndit üldjuhul ei hoonestata, välja arvatud väljakujunenud hoonestuskvartalites.
Estonia teatrihoone ise on riikliku kaitse all terviklik ajaloo- ja ehitusmälestis, mille puhul laieneb kaitse nii hoone välisilmele kui ka sisekujundusele. Keskkonna- ja muinsuskaitsespetsialistid on alati rääkinud ja kirjutanud mõlemast kaitsekorrast kui igavestest ja muutmatutest, nagu oleks jumal need Siinai mäel koos kümne käsuga Moosesele kätte andnud.
See pole etteheide: eks ametnikud olegi pandud kehtivaid seadusi kaitsma. Ent nad ei tohiks unustada, et mis tahes kaitsekord on siiski inimeste kirjutatud ja meie endi valitud või volitatud organite vastu võetud, olgu need siis riigikogu, valitsus või Tallinna linnavolikogu. Järelikult on ka nende muutmine, kohandamine või nendesse erandite lubamine ikka nendesamade organite pädevuses. Loomulikult põhineb õigusriik seaduste ja kordade järjepidevusel ning püsivusel, kuid üheski riigis pole seadust, mis keelaks kehtivate seaduste muutmise, kui avalik huvi seda nõuab. Aga avaliku huvi mõõtmiseks korraldataksegi demokraatlikes riikides valimisi.
Praegu on minu (ja julgen öelda, et suures osas ka kogu komisjoni) silmis asi selles, et tuleks lõplikult otsustada, kas eeloleval aastakümnel Estoniale juurdeehitisena uue ooperisaali rajamine on avalik huvi või mitte. Tegelikult on riigikogu eelmine koosseis selle otsuse juba langetanud ja on vaid praeguse riigikogu pädevuses seda muuta. Kui seda otsust ei muudeta, siis tuleks otsustada, kas avalikkuse suurem huvi on kaitsta Uue turu platsi pargina koos selle all paikevate ajalooliste müüridega, mida keegi meist näinud pole, või Estonia hoone praegust terviklikku sise- ja välisilmet.
Otsus erandite tegemiseks. Vastavalt sellele tuleks langetada otsus kaitsekordadesse erandite tegemiseks ning nende alusel muinsuskaitse eritingimuste väljastamiseks rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tarbeks. Võib-olla oleks vaja ka see otsus langetada riigikogu tasemel näiteks seadusega „Tingimuste loomine Estonia juurdeehitise rajamiseks“, millega saab sätestada erandid ja muutused mis tahes alamal tasemel varem vastu võetud õigusaktidesse. Tahan väga loota, et see otsus ei muutuks parteipoliitiliseks kemplemisobjektiks ja selle eestvedaja võiks üksmeeles olla riigikogu kultuurikomisjon, nagu üle saja aasta tagasi ehitas rahvas üksmeeles praeguse Estonia maja.
Arvestades seda, et Uuel turul pole kunagi parki olnud ning ka praegust kivisillutisega kaetud läbikäiguteed koos autoparklaga saab pidada pargiks vaid väga tinglikult, oleks ilmselt otstarbekas Uue turu kinnistu (kataster 78401:101:3178) Tammsaare pargist kui kaitsealast välja arvata, mis lahendaks enamiku keskkonnakaitsega seotud probleeme.
Muinsuskaitse poole pealt tuleks kõrvutada ajalooliste rajatiste igaveseks maa alla peitujätmine võimalusega need osaliselt eksponeerida uue ooperimaja keldrifuajees (nagu seda tehti Vabaduse väljaku parkla rajamisel). Mis puutub vanalinna bastionivööndisse uusehitiste rajamise keeldu, siis seda on juba korduvalt rikutud: Taani saatkond Wismari tänaval, Vabamu hoone, Aiamaja, hotell Kalevi spaa kõrval ja ka praegu otse Estonia naabrusesse kavandatud reaalkooli võimla.
Võimalus, et neile hoonetele võiks lisanduda ooperisaal, on kutsunud esile ähvarduse, et Tallinna vanalinn võidakse UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja arvata (sellise karistuse pretsedent on juba Dresdeni ja Liverpooli puhul olemas). Arvan, et Eestit juhitakse endiselt siiski Tallinnast, mitte Pariisist või Brüsselist. Olin kultuuriminister 1997. aastal, kui Tallinna ajalooline keskus sinna auväärsesse nimekirja lülitati, ja küllap on ka minu allkiri mõnel sellega seotud dokumendil. Tunnistan pattu, et ei osanud näha, et koos ajaloolise vanalinnaga satub kaitse alla ka endine turuplats selle äärel, kuid eeldan, et UNESCO spetsialistide professionaalne väärtusilm on paigas. Kui aga mitte, küllap siis võtavad tulevased põlved Tallinna sinna nimekirja tagasi juba koos uue ja kauni ooperisaaliga.
Lõpliku otsuse, kas selline maja sobib sinna paika, peaksid aga tegema tallinlased ise kas otse rahvahääletusel või oma volikogu kaudu pärast arhitektuurikonkursi võidutööga tutvumist.
* Siim Kallas, Miks armastada ooperit? – Edasi 7. X 2022.
