Toeta
Otsi

antropotseen

  • Tartu Uus teater viib Prahasse igavese võsa

    TAMBET KAUGEMA

    8. – 18. juunini toimuval rahvusvahelisel lavastuskunstnike suursündmusel, Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“). Memoriaali peategelane on igavene võsa, mis pole kunagi kellegi poolt ega vastu, vaid mis kasvab ühtmoodi peale nii lillepeenrale kui ka lahinguväljale.

    „Eternity“ autorid on kunstnik Kristiina Põllu, kuraator-kunstnik Ivar Põllu ja insener-kunstnik Rene Liivamägi, produtsendiks Maarja Mänd. Praha kvadriennaali puhul ilmub ka Tartu Uue teatri fotoraamat „11 Spaces“ („11 ruumi“), mis on fotorännak „Eternity“ autorite ühiselt loodud lavailmadesse. Raamatus antakse ülevaade kolmiku loomingulisest koostööst 11 aasta jooksul ja Tartu Uue teatri 11 lavastuse kaudu erisugustes mängupaikades, nii sees kui ka väljas, nii traditsioonilistes ruumides kui ka ebatavalistel pindadel.

    Tartu Uue teatri kogemusruumi „Eternity“ („Igavik“) viivad Praha kvadriennaalile kuraator-kunstnik Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu ja produtsent Maarja Mänd.

    Üle nelja aasta korraldatav kvadriennaal toob Tšehhi pealinna kokku nii professionaalsed lavastuskunstnikud kui ka selle valdkonna tudengid üle maailma. Riikide ja piirkondade näitus, tudenginäitus ja mitmed kõrvalprogrammid hõlmavad seekord kokku üle kolmesaja kunstiteose rohkem kui saja riigi kunstnikelt. Näitust korraldatakse Prahas 1967. aastast, Eesti väljapanek on Eesti Lavastuskunstnike Liidu eestvedamisel olnud kvadriennaalil esindatud alates 1994. aastast.

    Praha kvadriennaal on nagu lavastuskunstnike olümpiamängud. Mida sellel osalemine teile tähendab?

    Kristiina Põllu: See on enda proovilepanek. Praha kvadriennaalil oleme varemgi palju käinud, aga külastaja-vaatajana – nüüd on olukord ja vaatenurk hoopis teistsugune, kogeme kõike seestpoolt.

    Ivar Põllu: Prahasse minek on nagu lavastuse tegemine. Tartu Uue teatri seekordne suvelavastus on Prahas.

    Tänavuse kvadriennaali teema on „haruldane“ või „harvaesinev“. Kas sellest moodustub mingi kese või niikuinii tekib tervikpilt osalevate riikide kunstnike otsuste summast ning teema peabki olema laialivalguv?

    Maarja Mänd: Oletan, et see haruldane või harvaesinev võiks lähtuda sellest, mis on igas osalevas riigis just talle eripärane ja iseloomulik – nii ideeliselt, kunstiliselt kui ka mis tahes muul viisil. Paraku on vahepeal maailma kummitanud pandeemia suunanud teatrit rohkem interaktiivsuse poole, multimeediasse ja ekraanidele, mistõttu võib sellest tulenev üheplaanilisus kanduda nüüd ka Praha väljapanekusse. Või just vastupidi – et teatrid tahavad näidata oma ehedat palet. Võib minna nii ja naa.

    Kristiina Põllu: Eelmisel kvadriennaalil neli aastat tagasi domineerisid VR-prillid ning muidu olid näitusepinnad üsna lagedad, aga et tegemist on lavastuskunstnike sündmusega, siis võiks ka ilma prillideta millestki aru saada. Tõsi, ka meil on need prillid, kuid nende osakaal pole nii suur, et ilma nendeta sõit seisma jääks.

    Eesti ekspositsiooni keskmes on vabaõhulavastuse „Sera­fima+Bog­dan“ kujundusest tuttav võsa. Mida see igavene võsa sümboliseerib?

    Ivar Põllu: Vahepeal tehti Eestis nii remonti, et pandi uus põrand või uued aknad ning need pidid olema igavesed, ehkki maja ise kippus lagunema. Aga miski pole ju igavene, teater seda enam. Meie ekspositsioon on monument lavakujunduse hääbumisele ja tagasi looduseks muutumisele: võsa kasvab edasi ja tegelaste kannatustest saavad vaid viirastused. Teater, tegelased ja nende sündmusväärilised kannatused kaovad, võsa kasvab peale ja on oma uuenemises igavene.

    Eestis ollakse uhked meie metsarohkuse üle, ent küllalt palju on ka niisama võsa. Milline on metsa ja võsa olemuslik erinevus? Kas võsa on midagi väga eestilikku?

    Ivar Põllu: Võib-olla mets on selline poeetiline mõiste, väljendab kujutlust, et oleme metsarahvas, aga võsa iseloomustab reaalsust: kidur, metsik ja palju sääski.

    Maarja Mänd: Võsa on vist tõesti midagi väga eestilikku. Kui hakkasime kvadriennaali tarvis väljapaneku kontseptsiooni kirja panema, siis tekkis probleem, kuidas tõlkida sõna „võsa“ inglise keelde niimoodi, et selle olemus tuleks täpselt esile. Võsa tähistavaid sõnu on inglise keeles küll, aga seda õiget leida oli keeruline. Kui öelda bush, siis on see liiga lahja, mõni teine sõna jälle liiga peenutsev. Kui võsast läbi minna, siis ilma kriimudeta sealt välja ei tule. Raske on eksportida arusaama, mida see võsa meile täpselt tähendab.

    Ivar Põllu: Eestis ei tähenda võsa ju ainult noorte puude rühma, vaid ka jäätmaad, seda, et väärt looming nagu põld, karjamaa või kraav on hukka lastud ja täis kasvanud. „Võsastunud“ märgib seda, et maa on raisku lastud, mokas.

    Kristiina Põllu: „Serafima+Bogdanis“ oli näitleja Priit Loogil tekstikoht, milles võrreldi eestlasi võsaga – ükskõik kui palju maha materdad, ikka ajab end püsti. Kolkja mänguplatsil olid seal varem kõrgunud sibulapeenarde jäljed veel näha, võsa oli peale kasvanud. Nii et tõesti: hooletusse jäetud maa. Kui kaua veel läheb, et sellest võsast kasvab mets? Kui kiiresti kaob jäljetult see, mida inimene on üritanud luua?

    Ivar Põllu: Võtame võsa maha – see on ju puhas Tammsaare. Sisyphoslik rügamine, raadad seda maad ja künnad, aga nii nagu selja pöörad, on kõik jälle kinni kasvanud ja kultuur ongi läinud. Lõputu nüri töö. See sai ka lavastusse sisse toodud Priit Loogi Vargamäe Andrese slepi tõttu.

    Millest ekspositsioon koosneb?

    Ivar Põllu: „Eternity“ ekraanidelt näeb mitut erisugust perspektiivi. Näeb vaadet, mida nägi suvelavastuse „Serafima+Bogdan“ publiku see pool, kes jälgis Serafima lugu, samuti Bogdani loo poolset vaadet. Näeb loodusperspektiivi, kus näitlejaid pole, on vaid lavakujunduseks olnud võsa ja vahelduvad aastaajad –filmisime mänguplatsi eri aastaaegadel. Samuti saab vaadata võsa sisevaadet etenduse ajal, kui näitlejad liiguvad ühest stseenist teise, see on siis VR-prillidega. Ja selle kõige kohal drooniga üles võetud linnuvaade mängupaigale, kogu sellele arusaamatule pullile.

    Kristiina Põllu: See ekspositsioon annab kogemuse vaatepunktide paljususest. Sama on reaalses elus – kuidas jõuda teise inimese mõistmiseni. Alguses näeb kõike üldiselt, eemalt, detaile pole, sest kui läheneda eemalt, siis ei näegi detaile, on ainult mingi mulje. Siis –on üks vaatepunkt, teine vaatepunkt. Kui vaadata ainult Serafima poolt, siis ei saa aru Bogdanist; kui vaadata Bogdani poolt, ei saa aru Serafimast. Näeb piiratult – see on piiratud sõna otseses mõttes ka, vaadatakse pilust –, ühte poolt või teist poolt.

    Kui minna sisse, siis jõuatakse juurte juurde, arusaamise juurde, mis siis tegelikult on – tegelikkus, s.t see, kus struktuurid ja mehhanismid algavad, kus on see n-ö rohujuure tasand, ja see on tavaliselt pilgu eest varjatud. Aga see on koht, kust sündmused alguse saavad. Ja kus on korraga nii Serafima pool ja Bogdani pool, seejuures pole seal kumbki.

    See lavastus on nagu võimalus avada just seda nähtamatust. Kui panna prillid ette, näeb ka näitlejaid, ja samuti inimesi, publikut. Publikupooled üksteist ei näe, nad nagu ei teagi teineteisest. Nemad on oma mulli sees, oma illusiooni lummuses.

    See seos tuli ühest detailist, mis on ühel fotol ja ka ekspositsioonis – verine lina. See on nagu kannatuse sümbol. Seejuures see inimest ei määri. Veri on selle lina küljes, inimene ise on puhas … aga ei märka seda. Ja näitlejad, need, kes seal kõnnivad ja on, nad ongi need, kes näitavad, sest näitlejaga on samamoodi – ta ise on puhas, ja kehastub nendeks lõpututeks rollideks. Isegi kui ta mängib mingit viimast idiooti, siis ta armastab seda tegelast samamoodi kui mõnda õilsat. Seejuures ta ei ole kiindunud kellessegi, seal on võrdsus või ühesus sees. Iga tegelane on tähtis.

    Ivar Põllu: Näitleja on justkui surematu hing, kes kehastub erisugusteks tegelasteks.

    Maarja Mänd: Olukorra naeruväärsuse toob ju ka esile droonilt võetud vaade ehk linnuperspektiiv. „Serafima+Bogdan“ sai teatri aastaauhindade jagamisel lavastajaauhinna ja oli nomineeritud kunstnikuauhinnale, seda mängiti kahel suvel kokku 30 korral ja vaatamas käis 16 000 inimest. Peipsi kandi turismiarendajatele oli see kahtlemata vajalik ettevõtmine ja kohalikud sibulamüüjad müüsid kõik oma sibulad maha, kuid elu ei peatunud seal ümbruskonnas ju ka etenduste ajal. Linnuvaatest on näha, kuidas ühel tribüünil istub 300 ja teisel samuti 300 inimest, tribüünide vahel olevas võsatutis siblivad pisikesed tegelased, kukuvad, kannatavad – kõlab ju koomiliselt. Igavik seal ümber on hoopis laiem. Elu ja argitoimetused läksid edasi, neil polnud võsa vaatavatest kultuurihuvilistest midagi.

    Kristiina Põllu: Lavastuse fotodelt on näha tegelaste kannatused. Kust need kannatused tulevad? Tulevadki sellest piiratusest, et on ainult oma vaatepunkt ja ollakse selle kannatuse sees. Ja see on nii kohutavalt valus. Absoluutne. Ükskõik kui hästi meil parajasti ei lähe, alati arvame, et me õudselt kannatame.

    Ivar Põllu: Tagantjärele saadakse aru, et see ei olnudki kannatus, võib-olla oli see hoopis õnnehetk. Saab minna hullemaks. Oleme harjunud defineerima end kannatuse kaudu. Olemise hetk on ikka kuidagi kannatus, millegi puudumine, nagu mingi segadus. Samastame end mingi haavava detailiga.

    Maarja Mänd: „Serafima+Bogdani“ lavakujundus oli selline, et külastaja oskas seda paika teatriks pidada vaid publikutribüünide järgi, mille aluse maa olime võsast välja raiunud. Hästi, võsa keskel oli näha ka raudvoodi, mootorratas ja veel üht-teist, aga inimesed võisid oletada, et kunstnik pole siin midagi teinud, vaid see koht leitigi sellisena. Meie eesmärk oligi ehitada lava üles sellisena, et poleks näha, et seal on midagi ehitatud. Igavik väljendub tihti milleski sellises, mida pole näha. Või see, mis igavikuline, muutub ajaga nähtamatuks, kaob, sulandub keskkonda.

    Ivar Põllu: Inimene märkab lühiajalisi asju, aga see, mis on pidevalt olemas, jääb tähelepanuta.

    Kristiina Põllu: Me ehitasime kaduviku, et näidata igavikku. Midagi ei jää samaks, ja see ongi igavene. Lõputu muutumine.

    Maarja Mänd: See lõputus jõuab ringiga meieni tagasi. Kolkjas etendusi andes olid näitlejatel sinised kostüümid ja ühtäkki hakkas maa seest tulema välja siniseid kangatükke, kusjuures sarnanesid sellega, mis näitlejatel seljas. Mis oli selles paigas varem toimunud, ei julge arvatagi. Midagi me igatahes taaselustasime. Samuti tuli maa seest välja näiteks tennis, mis palju ei erinenud kostüümitennistest. See kõik on juba olnud.

    Ivar Põllu: Lavastuse rekvisiidid olid meil enamasti maakodust maa seest leitud. Kui mõni neist katki läks või ära kadus, näiteks Mtslavi kamm, siis leidsime kohapealt maa seest uue. Üks ilma põhjata ämber, mille sealt leidsime, jõuab ka Prahasse. Nagu ka võsa pole seal Tšehhi võsa, vaid võtame selle Eestist kaasa.

    Kvadrienaali põhiväljapanek asub sel aastal uues kohas, 1985. aastal ehitatud hoonekompleksis, kus on olnud tapamaja, lihakäitlushoone, oksjonihoone jms. Kuidas see sobib korralduspaigaks?

    Ivar Põllu: Varem on kvadriennaal toimunud vanas messikeskuses ja olnud ühe korra ka üle linna laiali puistatud, aga seekord siis vana lihaturg. Justkui eriti kokkupressitud variant, aga kuidas kõik seal toimima hakkab, ei julge ennustada.

    Maarja Mänd: Kvadriennaali korraldajatel on kahtlemata suur korralduskogemus ja küllap nad on varasematest puudujääkidest õppinud, et nüüd oma parema äranägemise järgi parem festival teha. Siiski pean veidraks otsust anda igale osalevale riigile vaid 20 ruutmeetri suurune pind – see ei ole lavastuskunstile piisav formaat. Varem on olnud rikkamatel riikidel võimalus pinda juurde osta, aga see andis neile eelise vaesemate ees ning nüüd on kõigil ühtemoodi 20 ruutmeetrit. Ehk sellepärast ongi kasutusel palju VR-prille, kui on – hea võimalus ruumi avardada.

    Ivar Põllu: Kusjuures too eelmine kord, kui VR-prille oli hästi palju, oli ka ruumi antud rohkem, kuid mulje oli vastupidine, suures juugendstiili messikeskuses paistis kõik kole hõre – peamiselt vaid tool ja VR-prillid. Varem on lavakujundust olnud rohkem.

    Kuidas erineb näitusel osalemine lavastuse tegemisest?

    Ivar Põllu: Kvadriennaalile minek on nagu lavastus, mida me pole kunagi varem teinud. Tuleb luua teos, mis peab vastama paljudele nõuetele, siis tuleb reisida sellega teise riiki ja see seal kiiresti üles ehitada. Teos peab olema arusaadav ka neile, keda üldse ei huvita, kes on Priit Loog ja milline on tema seos Vargamäe Andresega, pole kunagi seda lavastust näinud ega taha ka näha. Kõik see ülesande põnevaks teebki: pakkuda midagi igale külastajale, kes meie boksi astub.

    Maarja Mänd: Korralduslikult väga huvitav proovilepanek. Oleme läbi mõelnud ja püüdnud probleeme ennetada, et kuidas võiks publik käituda ja mis neid huvitab. Oleme algusest peale teinud Tartu Uues teatris sellist teatrit, mida ise vaadata tahame – Praha näitusel kehtib sama põhimõte. Oleme püüdnud panna ennast tšehhist või sakslasest või itaallasest külastaja olukorda ning mõelda, mida ta võiks sellelt ekspositsioonilt oodata ja millist infot tahta.

    Ivar Põllu: Näitus on teistmoodi loojutustamise vorm, seal on kõik samaaegne. Kui kirjanduse puhul liigutakse tähthaaval ja lausekaupa edasi ning teatris toimub palju asju korraga, ent kõige selle esitamiseks on siiski eraldatud mingi aeg, siis näitusel on kõik tihendatud üheks hetkeks, sümboliks või kujundiks.

    Maarja Mänd: Teatris saab eeldada, et kui inimene tuleb etendusele, siis on ta seal algusest lõpuni. Näitusel tuleb arvestada, et võib-olla vaataja siseneb teise vaatuse kaheksandal minutil ja vaatab mõne hetke – et mis ta siis aru saab?

    Külastasime samal eesmärgil Veneetsia biennaali, käisime sealsed ekspositsioonid läbi selle mõttega, et saada külastajakogemus ja mõista, mida vaataja tunneb. Kas ma viitsin lugeda seinalt teksti? Kui olen käinud terve päeva näitustel ringi, siis kas ma viitsin õhtul vaadata mingit väljapanekut, kui seal ei ole tooli? Või kui ekspositsioon on igav, aga seal on tool, siis kui kaua ma seal aega viidan? Kui kuskil on pikk järjekord ja isegi kui näidatav on väga hea, siis kas ma ikkagi lähen seda vaatama? Kõigist neist küsimustest sündinud vastuste pealt oleme proovinud panna kokku ekspositsiooni, mis sobib nii inimesele, kes viitsib lugeda seinale kirjutatut, kui ka sellele, kes ei viitsi; sobib sellele, kes kasutab VR-prille, ja ka sellele, kes ei taha neid pähe panna. Seda, kas see kõik ka toimib, saame teada siis, kui uksed lahti tehakse ja külastajad sisse lastakse. Nagu teatris ikka. Ka siis, kui tegemist on näitusega, teeme meie ikka teatrit.

  • Mandaadi ostmise kunst

    KAAREL TARAND

    Vanemad inimesed ehk veel mäletavad nõukogude lastekirjaniku Arkadi Gaidari jutustust „Timur ja tema meeskond“, mida kasutati aastakümneid aktiivselt punases ideoloogia- ja kasvatustöös „keskmise kooliea“ ajupesuks. Lugu on puhas hea ja kurja võitlus, kus head lapsed aitavad Timuri juhtimisel vanureid ja punaarmeelaste perekondi, võtavad kõik nõrgemad oma kaitse alla ning takistavad ühtlasi varga- ja huligaanibandet kurja tegemast. Vikipeedia andmetel tõlgiti lugu aastatega 75 keelde ning 1986. aastaks oli teose kogutiraaž üle 14 miljoni eksemplari, lisaks see loomulikult ekraniseeriti. Nii et võib öelda: kasutus ja mõju oli tohutu.

    Nüüd võttis Eero Epner ette kohandada see süžee vaba Eesti tänapäeva sobivaks ning loo „Kuidas võita valimisi ja mõjutada inimesi“ Eesti Ekspressis avaldamise järgses retseptsioonis lõid lained kohe taevani laksuma. Ei juhtu just tihti, et kõigest nädal pärast loo ilmumist nõutakse ilukirjanduslikus palas kirjeldatu uurimist, arutamist parlamendis ning koguni seaduste muutmist, sest polevat kindel, kas Timuri salk enda meelest ainult head teha püüdes juhtumisi mängureegleid ei rikkunud, seaduses lubatu piire ei ületanud.

    2015 2023
    kulu* mandaate hind (€) Kulu mandaate hind
    Reformierakond 2 065 876 30 68 863 3 109 588 37 84 043
    Keskerakond** 1 371 142 27 50 783 1 199 693 16 74 981
    Sotsiaaldemokraadid 1 509 680 15 100 645 1 498 029 9 166 448
    Isamaa 1 917 858 14 136 990 1 608 608 8 201 076
    EKRE 22 134 7 3162 1 522 290 17 89 546
    Vabaerakond 134 928 8 16 866
    Eesti 200 1 423 233 14 101 660

    Erakondade kampaaniakulu ning saadud mandaadi hind riigikogu valimistel 2015. ja 2023. aastal. * Arvesse on võetud kõik kahel valimiseelsel kvatalil deklareeritud kulud. ** Keskerakonna 2015. aasta kulud ei sisalda alles hiljem selgunud ja algselt deklareerimata kulusid.      ERJK

    Ei ole vahet, kas heategevuslikule missioonile läheb Timur, Tarmo, Varro või koguni mõni naisterahvas, toimunut enam purki tagasi ei topi ning riigikogu valimise seisukohast on tagajärjed pöördumatud. Valimistulemust ei tühistata ning mandaate ümber ei jagata. Kui aga peaks tõesti minema nii, et Epneri mõjutustegevuse tagajärjel jõuab erakonnaseaduse muutmise eelnõu valitsusest lõpuks riigikokku arutamiseks, tõestab see kunsti jõudu ja võimsust ühiskonna arenguprotsesside kujundamisel ning au ja kiitus autorile.

    Parlamendi aruteluks peaksid saadikud end siiski suutma kunstielamuse emotsionaalseist kütkeist vabaks raputada ning fookuse õigesti seadma. See tähendab nii mõnegi pika sammu ajalukku tagasi võtmist. Probleem ei ole selles, kellel ja kuidas on väljaspool parteielu jätkunud jultumust sekkuda erakondade endale võetud poliitika­tegemise monopoolsesse õigusesse ning kuidas selliseid tulevikus seaduse jõul takistada, et mõni erakond ei saaks „väljast“ tasuta, ent rahas mõõdetavat ja oletuslikult kasu toovat hüve, ebaausat eelist.

    Probleem on rahas, täpsemalt selle nappuses. Erakonnasüsteem elab endistviisi lihtsakoelises usus, et raha toob mandaate (võim ostetakse), mistõttu valimistest valimistesse ei suuda erakonnad erinevalt tuhandetest poliitikavälistest mittetulundusühingutest oma kulutamisvajadust tuluga katta. Mandaate riigikokku ostetakse küll enampakkumisel, kuid tagantjärele vormistatud pangalaenu või järelmaksuga. Elatakse võlgu, ei osata ise majandada, mis sest, et seda kõigile teistele õpetama kiputakse.

    Ometi pidi põletav rahapuudus käsikäes valimiskampaanias üksteise rahalise ületrumpamisega, mis kasvatas korruptsiooniohtu ning põhjustas häireid demokraatia toimimises, leidma lahenduse juba 20 aasta eest. End kaelani võlgadesse mänginud, kuid suurepärase valimistulemuse saavutanud Res Publica noored ja vihased korruptsioonitõrjujad, justiitsminister Ken-Marti Vaher ning riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu tõid 2003. aasta sügisel riigikogu ette eelnõu, mis pidi erakondade rahamure lahendama lihtsalt ja ühe hoobiga, asendades ettevõtete kui juriidiliste isikute ebastabiilsed ja küllap pahatihti vastuteene nõudmisega seotud annetused turvalise ja regulaarse toetusega riigieelarvest.

    Seaduseelnõu teisel lugemisel riigikogus selgitas Reinsalu: „Esimene eesmärk on muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda. Teine eesmärk on täpsustada erakondade sisekorralduslikke küsimusi. Kolmas eesmärk on kriminaliseerida sundpolitiseerimine. Neljanda eesmärgina võib nimetada erakonda kuulumise piirangute osalist kahandamist teatud ametiisikute puhul.“ Oli õilsate kavatsuste ajastu, või kas ikka oli?

    Närimata siinkohal tähte, kas ses jutus eesmärgid ja vahendid sassi ei ole läinud, peab küsima, kas eesmärgid on 20 aastaga saavutatud. Kas toonased uued reeglid on toetanud erakondade head toimetulekut ja suunanud nende siseelu mõistuspärasuse teele, muutnud valimised raha enampakkumisest ideede võistluseks? Mitte eriti. Tõe huvides märgin, et erakonnaseadust on Res Publica viidatud enesepääste operatsiooni järel muudetud koguni 20 korda, kuid hea tulemuseni ei ole kord suurem, kord väiksem parandustöö ikka viinud. Majanduslikus plaanis jätkavad erakonnad endistviisi ebastabiilsel ja riskirohkel kursil. Kas tõesti ongi tegu lahendamatu ülesandega?

    Ühiskond ja valijaskonna koosseis ei ole aga erakondadega sama sammu pidanud, vaid kõvasti muutunud. Valija on iseseisvam, toimetulevam, haritum, informeeritum ning ootab erakondadeltki midagi muud kui vana lõputu taastootmine. Kui nüüd Tarmo Jüristo Salk selle rabava uudise mõnele erakonnale teatavaks tegi ja seal uudisjuttu uskuma jäädi, võis, kuigi ei pruukinud sel valimistulemusele mingi mõju olla. (Mu meelest on valijaid solvav iga poliitiku arvamus, mis vihjab valija rumalusele ja manipuleeritavusele. Selliseid võib olla, kuid väita, et massiliselt, tähendab ühtlasi hävitavat hinnangut nii Eesti haridussüsteemile, ajakirjandusele kui ka kodanikuühiskonnale.)

    Pole aga selge, kuidas võimalikku mõju tagantjärele mõõta. Pealegi, raha kulutamise sirgjooneline mõju valimistulemusele hakkas kahanema juba ammu enne seda, kui Salk loodi. (Selle kohta, kui tugev oli kulu ja valimistulemuse korrelatsioon kuni 2011. aastani, saab huvi korral lugeda Heldur Meeritsa kümnenditagusest loost „Kas raha teeb riigikogu?“*.)

    Näiteks juba 2015. aastal said EKRE ja Vabaerakond oma 7 ja 8 mandaati võileivahinna eest ja ega muudki võrdselt maksnud. Nii suurt leidlikkust rahata mandaatide hankimiseks tänavu keegi ei ilmutanud, kuid võrdsustaval eeldusel, et kõik erakonnad kulutavad poole aasta jooksul enne valimisi kogu raha valimistulemuse hüvanguks, on näha, et liberaalsete kodanike käest väidetavalt nutikat nõu saanud erakonnad ei võitnud mandaate tingimata teistest odavamalt kätte (vt tabel). See aga, et Isamaa ja sotsiaaldemokraadid peavad mandaadi saamiseks alati teistest rohkem maksma, näib küll reegel olevat.

    Niisiis ei seisa riigikogu ees kiiret lahendamist vajava küsimusena mitte see, kes ja kuidas võib poliitikas osaleda ning kuidas seda ohjata, vaid hoopis see, mida teha, et erakonnad lõpuks ometi majanduslikult toime tuleksid. Viimase kümnendi faktid kinnitavad, et praegu lubatud allikatest piisavalt raha ei kogune, tee või tina. Erakondade liikmete enamus keeldub järjekindlalt liikmemaksu tasumisest. Suursponsorite arvukuse kasvule ei saa loota, sest on vaid aja küsimus, mil avalik suurrahastaja suurtesse pahandustesse mähkub. Riigieelarvelise toetuse kasvatamist ka ainult inflatsiooniga samas tempos ei ole ükski riigikogu koosseis julgenud ette võtta ning vaevalt et see tänavu sügiselgi juhtub.

    Valida on lihtsustatult kahe tee vahel. Esiteks anda erakondadele tagasi õigus koguda ise annetusi ka ettevõtetelt ning saada neid vahendajatelt. Võimalik, et nii kogutaks rohkem, kuid see võib omakorda suurendada kulutamis­isu. Teiseks on mõeldav piirata seadusega erakondade kulutamisvõimalusi. See sunnib küll suuremale leidlikkusele kampaanias, kuid ahvatleb ühtlasi otsima aina uusi kõverteid konkurentsieelise saavutamiseks. Miljoni euro küsimuseks jääb esialgu, mida teha selleks, et erakondade kui eriliste MTÜde liikmed lõpuks taipaksid, et oma organisatsiooni täielik ülalpidamine on liikmete, mitte kõrvalseisjate kohustus.

    *  Heldur Meerits, Kas raha teeb riigikogu? — Sirp 12. XII 2012.

  • Kas minust saab nüüd jälle venelane!?(Poeetiline pretensioon #4)

    SVETA GRIGORJEVA

    Tõenäoliselt peaksin järjepidevalt kirjutama hoopis Kroonikasse või Õhtulehte, sest klikimagnetitest pealkirju olen sama varmas välja mõtlema, nagu Postimees avaldab abieluvõrdsuse vastaseid propagandaartikleid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eelmisel nädalavahetusel käisin Soomes elava Usbekistanist pärit luuletaja Hamdam Zakirovi kutsel vestlemas eesti-vene identiteedist „Art&Plow“ festivalil. Minuga koos rääkis veel Turu poeet Susinukke Kosola, kodanikunimega Daniil Kozlov, kelle vanemad emigreerusid Venemaalt Soome, kui ta oli alles mõni kuu vana. Kuigi mõlemad vene nimega, identifitseerime ennast vastavalt sellele, kus oleme üles kasvanud: mina ütlen enda kohta eestlane, Daniil soomlane. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse eelmise aasta veebruaris olen pidanud nn topelt­identiteedist rääkima nüüd õige mitmel korral, mitmes kohas ja formaadis ning kõik need mõtted, analüüsid, küsimused, mida olin viimati ehk kümne aasta eest endale esitanud, on nüüd bumerangina tagasi.

    Ülestunnistus: Venemaa sissetungil Ukrainasse, täpsemalt, selle esimestel nädalatel, esitasin pealkirjas esitatud küsimust endale mõttes nii mõnigi kord. Üsna varsti keelasin selle endale ära, sest muretsemist iseenda staatuse pärast (laiemalt kodumaal ja kitsamalt kultuuriskeenel) – kui mujal langevad pommid – pidasin pehmelt öeldes ebaeetiliseks. Mõttes olen küll tihti pöördunud tagasi lapsepõlve, aega, mil nõuka varemetel tärkas värskelt demokraatia, ja mina, kes olin alles väike – ning kuigi ei teadnud tollal veel „miks“ –, tundsin ometigi tundliku lapsena väga selgelt, et „mina venelane olla ei taha, sest venelaseks olemine on midagi väga-väga halba“. Nüüd, kui 30 aastat sellest möödas, on samad tunded tagasi. Küll selle erinevusega, et nüüd saan vähemalt aru, mille pinnalt need tõukuvad. Ses mõttes on mul aimdus, et eesti-vene või vene emakeelega Eesti lapsed hakkavad paratamatult samuti üht osa oma identiteedist endale esiti arusaamatutel põhjustel alla suruma. Ning tagantjärele targana saan öelda vaid seda, et senikaua kuni meil on agressorist naaber, ei olegi sinna kahjuks midagi parata. Vene juurtega eesti lapsed, kes sünnivad teadmata, mis oli Nõukogude Liit või mis on Vene imperialism, saavad ometigi märgistatud selle riigi poolt toime pandud kuritegudega ning hakkavad ehk nagu minagi enda käest küsima lapse- ja/või nooruki­põlves identiteedi tõttu kogetu kohta.

    Üks asi, millest näiteks lapsena aru ei saanud: tollal mõtlesin/tundsin, et näed, paljud eestlased vihkavad venelasi –ja sealhulgas ka vene juurtega mind, kuid nüüd suudan (enda arvates) näha ka selle viha taha. Praegu näiteks mõtlen nii: kõige rohkem vihkab (tegelikult juba aastakümneid) venelasi ei keegi muu kui Vladimir Putin ja tema kuritegelik bande. Ja enne teda vihkasid venelasi eelkõige ikka kõik ülejäänud sellele bandele eelnenud riigipeadest timukad ja massimõrvarid. Nii et kui keegi peaks praegu omal nahal näiteks halvustavalt „tiblaks“ sõimamist kogema, soovitan automaatselt kuulda (eelkõige) praegust Venemaa presidenti seda endale ütlemas ehk siis näha sümptomit põhjustavat haigust ennast. Lapsena on muidugi sellest mõttetehtest keeruline aru saada ning siis teeb iga enda pihta (arusaamatutel põhjustel) mõni eelnevalt mainitud lendu lastud sõna üpris korralikult haiget.

    Ülestunnistus number kaks. Nii kui ma pealkirjas välja toodud küsimuse esitamise endale ära keelasin, kadus probleem täielikult (räägin siinkohal tõesti vaid enda kogemusest). Keegi mind „venelaseks“ või „okupandi tütreks“ jms kutsunud pole. Minult on omajagu ka küsitud, kas ja kui palju mind on keegi näiteks survestanud avalikult sõja kohta arvamust avaldama. Mitte kordagi ja mitte keegi ei ole survestanud. See, et kirjutan sõjast oma luules või esinen näiteks sõjavastase kõnega teles, ei ole minu loomepraktikas midagi uut ega uudset. Olen suurema osa oma kunstnikuks olemise teekonnast mõtestanud kunsti tegemist ja kultuuri laiemalt kui otseselt poliitikaga seonduvat. Luule on poliitiline. Tants on poliitiline. Isegi kui sisus ei pruugi ühiskond olla mõtestav-sotsiaalselt laetud, on isegi teatud liiki pealtnäha süütul armastusluulel võim(e) põlistada arusaama sellest, mida romantilise suhte all üldse aimata võib. Me kõik oleme ideoloogiate kandjad. Punkt. Ning hea oleks, kui looja teaks, mis võimu­struktuure ta oma tegevuse – kas muusika, tantsu, kirjanduse või spordi – näol reprodutseerib ja juurutab. Hate to break it to you, aga ükski tegevus ei seisa väljaspool poliitikat. Mõned siinsed sportlased ja muusikud võiksid sellest nüüd küll viimaks aru saada.

  • Mida hekki?!

    MERLE KARRO-KALBERG

    „What the heck!“ – „Mida kuradit!“ – hüüatasin peaaegu kõva häälega, kui selle aasta varakevadel Tartust Räpina poole sõitsin ja Võnnu kandis lageraie ohvriks sattunud üle pea ulatuvatesse virnadesse laotud kuusehekki nägin.

    See pikk sirge maanteelõik on mulle mällu sööbinud juba lapsepõlvest, kui, kütusehaisust süda paha, ümara liini­bussiga maale vanaema juurde loksusin. Maanteed palistanud sirgetest ja taeva poole sirutuvatest paplitest moodustuv spaleer ja nende all tumeda triibuna kuusehekk oli selle muidu igava­võitu teekonna kõige meeldejäävam maamärk. Aastakümneid hiljemgi tungis see Räpina poole sõites mälupiltide seast väga selgelt esile.

    Minu kevadise tugeva ja äkilise reaktsiooni põhjus polnud niivõrd nostalgiline, kuivõrd ehmatus ja kurbus maamaastike vaesumise üle. Nii elurikkuse, teekonna elamuslikkuse kui ka maastiku mitmekesisuse mõttes. Intensiivne põllumajandus on maastikesse kujundanud silmapiirini ulatuvad monokultuurilised põllud, kus ratsionaalsusele allutatud harimisviis elurikkusele ja mosaiikmaastikule palju ruumi ei jäta. Nii pole ka kohta lindudele, putukatele, taimedele ega väiksematele loomadele.

    Maastikuarhitekt Sulev Nurme kirjutab juhendmaterjalis „Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid“, et kuusehekke hakati rajama tuulekaitseks ja lumetõkkeks Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel ajal. Eeskätt piirati tuule eest viljapuuaedu. Maanteede äärde ilmusid hekid 1940. aastatel, et pidurdada lume tuiskamist teele. 1940. ja 1950. aastatel maanteede serva rajatud alleed ja puuderead kandsid ka esteetilist mõtet, nii kujundati maanteemaastik maalilisemaks.

    Nurme toob välja, et nõukogudeaegsete maanteeservade haljastamise normidega käsitleti lumetõrjeks rajatud haljastust väga detailselt. Eestis kasutati hekke, ka mitmerealisi istutusi probleemsemates kohtades, kus tuisklumi võis tee vaaludena tõkestada. Jälgiti ka sõiduohutust – haljastusega rõhutati kurve, rõhutati ristmikke või tähistati kiiruspiiranguid.

    Praegusel ajal on riigitee alade haljas­tustööde juhis küll olemas, kuid selle eesmärk on eeskätt tagada kvaliteet alates tööde ja tehnoloogiate planeerimisest kuni töö lõpetamiseni, ruumi mõju, mitmekihilisus või teekonna elamuslikkus pole mainimist ja käsitlemist väärt.

    Transpordiameti pressiesindaja Erki Varma ütleb, et mainitud kohas Tartu-Räpina maanteel, riigitee T 45 äärest kuusehekk eemaldatakse, sest see on üle kasvanud, hekis on kuivanud kohti ja aukudesse on kasvanud võsa. Ta mainib, et seetõttu ei täitnud hekk enam oma eesmärki ning lisab, et tee pole selles kohas enam tuisuohtlik ning vajaduse korral kasutatakse teisi tuisutõkkevõtteid: võrku, lumeredeleid vms. Üldiselt ongi hekkide istutamise aeg maanteede äärde möödas, sest, nagu kirjutab transpordiameti esindaja: „Reeglina hekke juurde ei rajata, vajadusel kasutatakse teisi tuisutõkke elemente.“

    Hekkide saatus ja staatus pole linnaski alati roosiline. 1990. aastatel eemaldati linnaparkidest suuresti põõsarinne, sest nii loodeti lahti saada põõsa varju tukkuma jäänud topsivendadest, hekki varjeks kasutavatest pervertidest ja põõsas süstivatest narkomaanidest. Koos põõsastega kadusid ka väikesed linnud, kellele pesitsemiseks kõrged puud ei sobi. Parkidest said iseloomutud üheplaanilised rohealad, kus kasvasid vaid kõrged puud ja pügatud muru. Nüüdseks on ühiskond arenenud, nii et toonased põletavad sotsiaalprobleemid on kas leevenenud või avalikust ruumist nelja seina vahele tõmbunud. Põõsaste ja hekkide taastamine aga edeneb visalt. Uuselamurajoonidesse ja vanade linnaosade uusehitiste ümber rajatakse küll haljastust aina meelsamini, aga kui ringi sõita, hakkavad silma peamiselt elupuud, mida kasutatakse nii andunult ja ohtralt, et elupuud võiks lausa meie uueks rahvuspuuks pidada. Elupuu aga, vastupidiselt oma lootust süstivale nimele, pakub elurikkuse toetamiseks üsna kesiseid võimalusi. Hekindus vajab igas plaanis ja mõõtkavas ülevaatamist, nüüdisajastamist ja jälle ausse tõstmist.

  • Eesti XIX ja XX sajandi jalgrattakultuur

    TAMBET MUIDE

    Nagu tehnoloogia tihtilugu, kehastab ka jalgratas lootust, et tulevik on parem, õiglasem ja puhtam. Ainulaadseks teeb jalgratta aga tõik, et see lootus ei lähtu usust tehnoloogilisse progressi. Keegi ei oota, et jalgratas hakkaks ise sõitma, lendama või sulgkergelt läbi vaakumtorude liuglema. Jalgratas on ammu valmis, põhijoontes olnud samasugune viimased 130 aastat, ning isegi (elektri)võrr ja kastiratas ei ole kaugeltki esimeses nooruses. Kuna jalgratas ise on vana, on pikad ja harali ka jalgrattakultuuri juured. Kuna need annavad praeguses arutelus nii mõnigi kord tugevalt tooni, isegi kui neist teadlik ei olda, on mõistlik nendega lähemalt tutvuda.

    Põnev jalgratas

    Kui välja arvata Tartu linna kodanik Borck, kes pakkus 1869. aasta kevadel omatehtud jalgrattaga linnaelanikele rõõmu, hakkasid jalgrattad siinkandi teedel vurama 1880. aastate keskpaiku. 1885. aastal oli Riias organiseerunud poolteistkümmend jalgratturit, kes asutasid järgmisel aastal ka vastava seltsi. Ilmselt Riia eeskujul loodi jalgratturite seltsid 1888. aastal ka Tallinnas ja Tartus ning mõne aasta jooksul peaaegu igas Eesti linnas. Kui 1860. aastate lõpu põgus, Pariisist lähtunud ning ääri-veeri siiani ulatunud vaimustus vaibus üsna kiiresti, siis põhiliselt XIX sajandi lõpukümnendi sisse jäänud n-ö jalgrattabuum võttis märksa suuremad mõõtmed. Nimelt tõid rattatootjad turule turvalise jalgratta, ühesuuruste rataste ja kettülekandega, üha enam ka vabakäigu ja õhkkummidega sõiduki, nagu seda praegugi tunneme. Erinevalt tema hiiglasuure esirattaga eelkäijast tõmbas see ligi ka inimesi, kes ei soovinud adrenaliinilaksu nimel elu ja tervisega riskida.

    Kuke August ostis jalgratta. XX sajandi vältel pakkus jalgratas ennekõike liikumisvõimalust maainimesele.

    Jalgratas oli põnev! See oli enneolematult kiire, modernne ja kallis sõiduriist ning seetõttu ka omajagu elitaarne. Kuna pärast 1860. aastaid oli jalgratast täiustatud põhiliselt Ühendkuningriigis, peeti seda ka britilikuks ning kõik britilik oli sealse kiire moderniseerumise tõttu parasjagu väga moes. Jalgrattal said meie modernsusihaluses linlased järele aimata gentleman’ide kommet teha sporti ehk käia värskes õhus füüsiliselt aktiivset aega veetmas. On väga tõenäoline, et sõna „sport“ jõudiski siia kanti koos jalgrattaga, kusjuures siinsetele rattaseltsidele meeldis oma harrastust tõusikliku alatooniga „aadellikuks spordiks“ nimetada.

    Siinkohal peab kiitma kunagisi tartlasi, kes oma rattaseltsi tegevuse esimesest kümnest aastast kroonika maha jätsid.1 Selts alustas 1888. aastal sõidutundidega ning õige pea võeti ette ka välja- ja võidusõite. Viimased toimusid muidugi linnavälistel teedel, kus liiklemine ei olnud sugugi kerge. Teeolud olid kehvad ning ratturitel oli pidevalt sekeldusi loomadega: hobused kartsid jalgrattaid ja võisid nende nähes lõhkuma hakata, pidi arvestama ka agressiivsete koertega. Ka linnades ei võetud jalgrattureid tingimata sõbralikult vastu. Reeglina keelati kõikjal, kuhu jalgrattad ilmusid, rangelt ära nendega kõnniteedel sõitmine. Tartu politsei läks suisa niikaugele, et keelas 1891. aastal üldse linna teedel, väljakutel ning parkides sõitmise. Õnneks halastas ratturitele Tartu ülikooli rektor, kes lubas neil sõita Toomemäel ülikoolile kuulunud aladel hommikuti kella kaheksani.

    Seetõttu olid rattaseltsid varmad endale ringradasid asutama. Tallinnas on suure tõenäosusega just jalgratturite rajatud umbes pooleteist kilomeetri pikkune ringtee Kadrioru pargis, mis on seniajani kenasti säilinud. Tartu selts avas suurejoonelise võidusõiduga 1893. aastal ringtee, mis meenutas Tallinna omaga võrreldes märksa enam tänapäevast velodroomi. See oli kolmandik versta ehk ligi 320 meetrit pikk ning ääristatud tribüünidega, nii et võidusõitu sai terves tema hiilguses pealt vaadata. Võidusõidud said erakordselt populaarseks ning tõid neid korraldavatele seltsidele kopsaka piletitulu.

    Omanäolise kurioosumina korraldas Tartu selts 1893. ja 1894. aastal ka niinimetatud talupojavõidusõite. Nimelt oli märgatud, et nii mõnedki ümbruskonna talupojad on käepäraste vahenditega ise jalgratta ehitanud, ning just selliste sõidukite omanikud kutsuti rahalise preemia lubadusega võidusõidule. Jalgrataste suhtes ülientusiastlik Postimees kiitis algatust ning nägi selles sammu kasuliku sõiduki kättesaadavuse paranemise suunas. Paistab, et selts ise pidas seda pigem meelelahutuseks, mis vähemasti krooniku hinnangul oli tõsiste võidusõitude vahepalana sehr amüsant.

    Kõige puhtakujulisem sport oli muidugi väljasõit looduskaunisse paika. Jalgratta ilmselt kõige olulisem funktsioon oligi anda linnainimesele võimalus saada kontakt loodusega ning tutvuda lähema ümbruse ja kodumaaga. Võeti ette ka pikki ja väga pikki retki. Üle kogu Euroopa tegelesid rattaseltsid, ning õige pea ka jalgrataste ning nende osade tootjad kõige jalgrattaturismile vajaliku edendamisega, mis on kaasaegse turismi alus. Siin peitub ka seos rehvitootja Michelini ning restoranide tärnide vahel: gentleman peab ju ometi teadma, kus võõras kohas süüa kõlbab.

    Linnasaksast revolutsionäärini

    Kui alguses sõitsid jalgrattaga üksnes mehed, siis 1890. aastate keskpaigast võis sõitmas näha ka naisi. Tartu seltsi kroonik jutustab, et kuna seltsi liikmetega seotud daamid väljendasid soovi jalgrattaga sõitma hakata ning kuna selle mõtte kiitsid heaks ka arstid, otsustas selts 1894. aastal soetada naisteratta ning hakata korraldama daamidele eraldi sõidutunde. Edasistel aastatel väljendab kroonik selget heameelt hulgaliste daamide üle, kes rattasõitu harrastavad. Naised võidusõitudel ei osalenud, kuid olid nähtavasti aktiivsed väljasõitjad, kusjuures erinevalt meestest ei pidanud nad selle kohta täpset arvestust. Viimastel tekkis komme sõidetud verstad hoolikalt üles kirjutada ning aasta lõpus kõige agaramaid n-ö turiste auhinnata.

    Rattaomanike lisandudes asusid linnad nende liikumist reguleerima ning 1890. aastate keskpaigas hakati neis kehtestama sõiduloa nõuet. Rattur pidi sooritama sõidueksami ning kandma selle eduka läbimise märgiks kaasas sõiduluba, millega oli seotud jalgratta numbrimärk. Ka siin mängisid seltsid olulist rolli. Need korraldasid huvilistele sõidutunde ning tavaliselt oli eksamikomisjonis ka vastava linna seltsi liige, kusjuures seltsid võisid oma liikmetele anda omi, erilise värvilahendusega numbrimärke koos lubadega.

    Jalgrattaseltside tegevus, nähtavasti iseäranis Tartus, oli sedavõrd aktiivne ning silmapaistev, et seda hakkasid imiteerima ka ümberkaudsed maaelanikud. Saadjärvel asutasid kohalikud 1896. aastal oma rattaseltsi ning ehitasid võidusõitude korraldamiseks ka ringraja. Pisut hiljem registreeriti ka Krüüdneris Kiiruse-nimeline rattaselts, kes ehitas samuti ringraja ja seltsimaja. Veel põnevamaks läks rattaseltside maastik Tartus. 1898. aastal organiseerus sealne eestikeelne rahvuslikult meelestatud seltskond rattaseltsiks Taara. Sinna kuulusid ilmselt enam-vähem kõik mõtlevad ja haritud eestikeelsed tartlased ning tavapärase rattaseltsi tegevuse kõrval korraldati näiteks palju kiidetud aruteluõhtuid ning kultuuriüritusi. Taara katuse all tegutsev teatritrupp oli XX sajandi algusaastatel eestikeelse teatri avangard, kes andis teiste kõrval intellektuaalselt sisukamaid etendusi. Tallinnas asutati 1901. aastal analoogiline rattaselts Kalev, mis tõi sinna Tartus taasärganud rahvusliku liikumise, kusjuures Kalev tegutseb spordiseltsina tänapäevani. Rahvuslikke rattaseltse asutati ka näiteks Pärnus ja Narvas ning küllap mujalgi. Hiljem, vabariigiaastail, selgitasid asjaosalised, et kuna poliitilist seltsi oli võimatu registreerida, organiseeruti jalgrattaseltsiks, mille kattevarjus sai rahvuslikku asja ajada. Lisaks kattevarjule oli jalgratas ka teatavas mõttes provokatsioon: nii sai näidata, et ka eestlased võivad olla elitaarsed linnakodanikud ja moodsad gentleman’id.

    Õige pea hakkas jalgratta hiilgus siiski mõnevõrra tuhmuma. Ameerikas tekkis buumiaastail tohutu hulk jalgrattatootjaid, kes müüsid kohaliku turu küllastudes oma toodangu odavalt Euroopasse. Selle ja ka järelturu tekkimise tagajärjel hakkas Eestis jalgrataste hind langema ning kuigi see jäi kalliks sõiduriistaks, ei olnud see enam üksnes eliidile taskukohane. Jalgrattavõidusõit oli korraga väga igav ning isegi kurioosumid, nagu võistlustel osalevad naised, ei tõmmanud enam publikut ligi. Veel tugevama löögi jalgratta mainele, eriti aga igasuguste seltside tegevusele andis 1905. aasta revolutsioon. Nimelt olid revolutsionäärid tõenäoliselt esimesed, kes hakkasid Eestis jalgratast praktilistel eesmärkidel kasutama ning iseäranis maapiirkondades oma tegusid tegema asusid. Korraga olid tundmatud jalgratturid väga kahtlased ning jalgrattad ise sisuliselt relvad, mis valede inimeste käest konfiskeeriti. Revolutsiooni tulemusena keelati mõneks ajaks igasugune seltsitegevus ning juba niigi hääbuvate rattaseltside taasavamine nõudis suurt tahtejõudu, mida neil ei pruukinud alati olla.

    Linnast maale

    Seega oli Esimese maailmasõja eelõhtuks jalgrattavaimustus linnades mõnevõrra vaibunud, kuid neid võis juba näha jõukamate maaelanike käes. Sõdadevahelisel ajal olid jalgrattad registreeritud ning enamikus omavalitsustes nagu autodki maksustatud, mistõttu on neist aastaist väga hea ülevaade jalgrataste hulga kohta. Kui 1921. aastal oli Eestis ligi kuus tuhat jalgratast, siis Teise maailmasõja eelõhtul juba umbes 200 000 ehk üks jalgratas viie ja poole elaniku kohta. Seejuures on tähelepanuväärne, et 1920. aastate lõpust oli nii arvuliselt kui ka suhteliselt rohkem jalgrattaid just maakohtades.

    Jalgrattast saigi sel ajal just maaelu ülioluline osa ning seda ennekõike noortele, kuna vanemad inimesed, iseäranis mehed, pidasid väärikamaks hobuvankris loksumist. Jalgratas avardas maanoorte sotsiaalset keskkonda, sest sellega sai käia naabervaldades tantsupidudel, linnades ja alevites kultuuriüritustel ning kaugemates paikades tööl või koolis. Paiguti paistab, et jalgratta omandamine oli täiskasvanuks saamise märk, kuna vanemad ostsid tihtilugu järeltulijatele ratta just leeris käimiseks või selle lõpetamise puhul. Tantsupidudel kujunes komme, et jalgrattaga peolt lahkuvad noormehed pakkusid mõnele neiule ratta raamil küüti, kusjuures rattaomanikest neiud võisid targu oma sõiduriista koju jätta. Kohtab ka väiteid, et jalgratas on süüdi kasvavas abielulahutuste hulgas, kuna noored leidsid nüüd teineteist mujalt kui eluaegsete ja hästi tuttavate naabrite seast.

    Kuigi linnades kasutati jalgratast oluliselt vähem – ennekõike n-ö rohelisse sõitmiseks – nõuti sealgi rattasõiduks sobivat taristut. Kõnnitee siledamal sillutisel sõitmine oli rangelt keelatud, tihti munakividega kaetud sõidutee selleks aga ülimalt ebamugav. Seetõttu palusid jalgratturid, kes ju ometi oma sõiduki eest ka maksu maksid, et linnades kaetaks teeäär umbes 50 sentimeetri ulatuses asfaldiga. Siin-seal seda ka tehti. Olgu märgitud, et eriti eeskujuliku rattataristuga linn oli Pärnu ning siledate maanteede poolest oli tuntud Saaremaa.

    Linna ja maa jalgrattakultuuri erinevusi illustreerivad hästi Salme Ranniko (1918–2001) meenutused. Nagu väga paljud teised jagas ta 1997. aastal Eesti Rahva Muuseumiga oma jalgratastega seonduvaid mälestusi.2 Salme elas oma emaga Tallinnas, huvitaval kombel Stenbocki majas, mis täitis toona kohtuhoone rolli. Ema ostis 1926. või 1927. aastal jalgratta ning hakkas sellega koos oma õega õhtustel tundidel kohtumaja teise korruse pikas koridoris sõitmist õppima. Kui see juba enam-vähem väärikalt õnnestus, käidi juba Snelli pargis sõitmas ning seejärel oli mõnda aega kombeks suviti Kadriorus piknikul käia. Paari aasta pärast müüsid ema ja tädi oma jalgratta siiski maha ning rohkem Salme ratastega linnas suurt kokku ei puutunud. Edasi lasen Salmel endal jutustada: „Maal elavatel tädidel-onudel oli jalgratas lausa elulise tähtsusega, ilma selleta ei saadud ju ei laulu- ega näidendi harjutustele ja laupäevaõhtustele tantsuõhtutele. Vahel oli ka minul „õnnetus“, et mõni kena noormees tuli mind peolt koju saatma ja siis pidin ma tema ratta raamil istuma, mis oli rappuval ja künklikul külateel lausa piin, palju meelsamini oleks jalutanud läbi sooja sumeda suveöö jala maanteel, võtnud kingad jalast ja lasknud teetolmul uduna üles lennutada, aga noormehe uus ratas oli ju midagi, millega uhkeldada ja vist ka võimalus nii neiut enda läheduses tunda, kaselehelõhnaline juuksetukk üsna põse lähedal. Tihti püüdsin vabandada, et pääseda ebamugavast sõidust, et olen liiga raske ja võin ratta ära rikkuda, aga poisi uhke lause „minu Husqvarna ei karda kedagi“ ei jätnud mulle muud võimalust kui ohates jälle ratta esipuule ronida ja ebamugav teekond üle elada – naeratades.“

    Lootusrikkalt tulevikku

    Teine maailmasõda ning sellele järgnenud aastad olid jalgrattale kahetise tähendusega. Ühest küljest tabas rattaparki tugev tagasilöök. Sõja ajal püüdsid taganevad sõjaväed mis tahes liikumisvahendid oma valdusse saada või need vähemalt hävitada, mistõttu jäid paljud rattaomanikud oma sõiduvahendist ilma. Pealegi oli sõja ajal ning veel kümmekond aastat pärast sõja lõppu väga raske saada varuosi, iseäranis kummi, aga ka uusi jalgrattaid. Sellele vaatamata sai jalgrattast maakohtades ilmselt kõige tähtsam liikumisvahend. Erinevalt autost, hobusest või ka mootorrattast oli seda küllaltki kerge sõdurite eest peita, mistõttu neid jäi inimestele rohkem kätte ning teiste liikumisvahendite puudumisel võeti tihti ka väga pikki sõite ette just jalgrattaga. Kolhoosikorra kehtestamisega hakkas suurem osa maaelanikest kodunt eemal töötama ning kuna ka hobuseid jäi inimestele üha vähem kätte, hakkasid isegi seni jalgrattasõidust hoidujad töö ja kodu vahet väntama.

    Umbes 1950. aastate keskpaigast sai jalgratas märksa kättesaadavamaks. Need olid küll kehva kvaliteediga, aga väga odavad ning neid hakati ostma üha noorematele lastele. 1960. aastatel saadakse maakohtades tööle korralikum ühistranspordivõrgustik ning suurem argipäevane rattasõit hakkab hääbuma. Küll aga elustub Nõukogude korra all sõdadevahelisel ajal virelenud rattasport ning jätkuvalt on elujõuline matkakultuur, kusjuures väga levinuks saavad koolinoorte rattaretked.

    1970. aastatel hakatakse lääneriikides rääkima jalgrattast kui keskkonna- ja tervisesõbralikust, aga ka turvalisest alternatiivist üha probleemsemale autole. Iseäranis Euroopa linnades hakatakse pöörama palju enam tähelepanu taristule, mis võimaldaks mugavalt ja turvaliselt jalgrattaga liigelda. Paistab, et teisele poole raudset eesriiet selline suundumus ei jõudnud ning jalgratas jäi spordi- ja matkavahendiks, mida küll seostati looduse ja hea tervisega, aga üha enam ka laste ja noortega. Seega jõudis praegu väga aktuaalne arusaam jalgrattast kui keskkonnasõbralikust, linna hästi sobivast sõidukist Eestisse alles 1990ndate algusaastail. See oli aeg, mil lääne autoturgude avanedes oli autostumine peadpööritavalt kiire ning hakkas ka siin varjukülgi näitama. Siinsed keskkonnaaktivistid said ühtlasi võimaluse oma silmaga näha Kopenhaagenit, Amsterdami ja teisi tugeva rattataristuga linnu.

    Riigi iseseisvuse taastamise järgsed aastad möödusid siiski autovaimus­tuses ning erinevalt 1980. aastate lõpust ei olnud paljudel keskkonnateemadele enam silma ega kõrva. Nüüd peame siin uue ülemaailmse jalgrattabuumi tuules debatte, mida peeti Taanis ja Hollandis, aga ka Saksamaal ja Soomes juba pool sajandit tagasi. Seega – edasi lootusrikka tuleviku poole!

    1 Siegfried von Kieseritzky, Festschrift zur 10-jährigen Stiftungsfeier des Jurjewer Radfahrer-Vereins 1888–1898. Schnakenburg’s Buchdruckerei, Tartu 1898.

    2 Küsitluslehe nr 198 „Jalgratas. Auto. Raadio. Televiisor“ vastused. ERM KL198 KV837-843;914;1066.

  • Kasumist kasulikuma ruumi poole

    MATTIAS MALK

    16. V esitas rahandusministeerium avalikule arutelule riigihangete korraldamise uued põhimõtted. Odavaima lahenduse asemel plaanitakse väärtuspõhiseid ja sotsiaalselt vastutustundlikke hankeid. Kas see märgib Eesti ruumiplaneerimises suunamuutust?

    Kehtiv normaalsus

    Riigil on ruumiplaneerimises seadusandlusest ja järelevalvest suurem roll. Ta peaks toimima ka teadliku tellija ja suunanäitajana kestliku ja inimkeskse ruumi arendamisel. Riigi loodud ruum peaks normaliseerima neid materjale, lahendusi ja väärtusi, mida oodatakse erasektorilt ja mida ÜRO kestliku arengu eesmärgid eeldavad riikidelt. Siinkohal on riigihange vahend ühiskonnale vajalike teenuste ja taristu tagamiseks, majanduse stimuleerimiseks1 ja ruumikultuuri suunamiseks. Kuigi mujal Euroopas on tajutud riigihangete potentsiaali keskkonnahoius ja mitterahalise lisaväärtuse loojana, on Eesti seni olnud vähenõudlik tellija, kelle prioriteet on üksnes madal hind.

    Autostumise, äärelinnastumise ja tarbimiskultuuri ruumipärand on jätnud ühiskonnale mõõtmatu mõju. Asfaltväljadest edasi liikumiseks on uued riigihanke põhimõtted hädavajalikud.

    Vaid kuludele keskendumist on Eesti riigihangetele ette heitnud ka Euroopa Komisjon. Lisaks hinnati 2021 ühtse turu uuringus puudulikuks ka ühe pakkujaga hangete suurt osakaalu ja tihedat avaldamisteadeteta menetluste kasutamist. See viitab vähesele turukonkurentsile ja läbipaistmatusele, mis on otseses vastuolus riigihangete aluspõhimõtetega. Sellest kannatavad avaliku sektori usaldusväärsus, erasektori inovatsioonihuvi ja ruumiplaneerimise valikuvõimalused. On selge, et riigihanked ei täida oma täit potentsiaali.

    Eesti hankesüsteemi jäik turuloogika ei pea sammu ka ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, et tasakaalustada inimkonna ressursihimu ja ökoloogiline jalajälg. Eestis annab sellest aimu meie ressursitootlikkuse näitaja, mis on Euroopa Liidu madalamaid. Juba aastakümneid on majanduskasvu alus olnud keskkonnakahju. Seda näitajat veab suuresti Eesti energiapoliitika, kuid see kajastub selgelt ka autokeskse ruumiplaneerimise tagajärgedes. Pole tajutud, et riigi rahakott on ühine ja liigselt ratsionaalsete, üksnes rahaliselt mõõdetavate näidikute kasutamine on lühinägelik. Kuivõrd tänavate ümberehitus on suvisel ajal, eriti praegu Tallinnas, aktuaalne teema, võib seda kasutada näitena.

    Kõige odavam linnatänav on tuim asfaltväli: suured piirkiirused autodele, tõstetud ristumised jalakäijatele, kõnnitee, kuhu peab mahtuma ka rattur jne. Sellist tänavat on mugav planeerida, konstrueerida ja lihtnäitajatega tabelis kajastada. Autokeskset linnaplaneerimist hoogustab ka aimdus, et autoomanik toidab kütuse, kindlustuse, varuosade, teeninduse ja parkimise eest tasumisega majandust üldisemalt. Siiski, eraauto on isikule ja ühiskonnale kulukas ning kulukas ka reostuse, müra ja tervisekahjuna.2 Uuringud näitavad, et ka kaudsete kuludeta, puht majanduslikult, on rattataristu arendamine tellijale tasuvam ja kasutajatele odavam.3 Liikuv eluviis on tervislik, säästab tervishoiult, annab meile turvalisemad tänavad ja edendab väikeettevõtlust. Ratturid on ka kõige õnnelikumad liikujad.4 Kuigi kehtivad reeglid lubavad tellida keskkonnahoidlikke ja vähem autokeskseid tänavaid, kus on omal kohal ka linnaloodus ja tänavamööbel, tehakse seda vähe. Sellesarnaseid argumente võib tuua ka eluasemepoliitika5 või transporditaristu investeeringute vallast, näiteks Rail Balticu alaarvestatud kohalik mõju.6

    Arukama ruumi poole

    Uute pakutud riigihangete strateegiliste põhimõtete alus on arusaam, et riigi raha pärineb maksumaksjatelt ja hanke eesmärk on kujundada see ressurss ümber ühiskonna hüveks. Madalaim hind on ka edaspidi üks prioriteet, kuid enam mitte ainus. Uute põhimõtete järgi peaks lahendus olema keskkonnahoidlik, sotsiaalselt vastutustundlik, innovatsiooni toetav, usaldusväärne ja mõistlik, sh lähtuma probleemist, tõhusalt teostatav, majanduslikult soodne jne. Need viis suunda peaks viima hanked uuele kvalitatiivsele tasemele ja maksimeerima avalikku hüve. Siinjuures on oluline, et strateegias on selgelt mainitud, et kõiki suundi pole alati võimalik kõigis hangetes realiseerida. Rahandusministeerium on ka eraldi teatanud, et plaan pole madalaima hinnaga pakkumiste väljaselgitamine keelustada. Eesmärk on luua võimalus hangete kaudu toetada ka teiste riigile oluliste valdkondade arengut või vähemalt vähendada ühiskonnale ja keskkonnale kahjude tekitamist.7 Siiski on osale turuloogikale pühendunud kriitikutele jäänud mulje, et riik kukub nüüdsest valimatult kulutama.

    Strateegia peamine komistuskivi seisneb dokumendi lühivariandis nimetatud viie suuna nummerdamises. Nii võib jääda mulje, et edaspidi on riigihangete mõistlikkus, sealhulgas rahaline säästlikkus, justkui viimasel kohal. Sellest tulenevalt on vastukaja ühismeedias olnud polariseeritud. Kui välistada anonüümsed kirjutajad, siis paistab silma Kuressaare haigla juhatuse liikme Märt Kõlli arvamus, et avaliku raha kasutus muutub ebaefektiivsemaks ja subjektiivsemaks. Samuti ennustab ta, et uus hankekord vähendab vaba konkurentsi, suurendab korruptsiooni ja loob eelised rahvusvahelistele suurettevõtetele.8 Endine Riigi Kinnisvara ASi juht, praegu Merko Ehituse finantsjuht Urmas Somelar on veelgi kriitilisem ja pakub, et riigi­hankeid hakataks teostama ametnike suva järgi. Tema sõnul tõotab strateegia üldist maksutõusu, riigi läbipaistvuse vähenemist ja on samm plaanimajanduse poole.9 Tõsi, Somelar on tuntud oma probleemse, isegi šovinistliku väljenduse poolest, näiteks peab ta üle 45aastasi töötajaid õppimisvõimetuks ja Mailis Repsi „peast rasedaks“.10 Sellegipoolest tasub tema kriitika aluspõhjustesse süveneda.

    Nn ametnike suva nähakse ilmselt keskkonnahoiu, sotsiaalse vastutustundlikkuse ja innovatsiooni hindamise subjektiivsuses. See tekitab nii hankijates kui ka pakkujates kahtluse, et vaidlustuste oht kasvab, kui süsteem läheb keerulisemaks. Riigihangete vaidlustamisega kokku puutunud advokaadid on hinnangutes uuele strateegiale aga mõõdukad.11 Nõustutakse, et suurema reguleerimisastmega kaasneb keerulisem ja ajamahukam protsess. Pakkujate ring võib väheneda, eriti kui valikutes nõutakse näiteks ökomärgistusi. Ka ostetava kogumaksumus võib minna kallimaks, kuid see on keskkonnahoidlike ja sotsiaalsetele tingimustele vastavate lahenduste loomiseks vajalik. Suurettevõtete juhtide ärevus on siiski arusaadav, sest välja on pakutud üldise majandusmudeli muutmise alge. See vajab juriidilist ja praktilist sissetöötamist ning hoolikat järelkontrolli.12 Kehtivaga harjunud ettevõtjate mure peitub ilmselt siiski selles, et muudatused ohustavad nende kasumirida.

    Rahandusministeerium nõustub, et hanked muutuvad lühiajaliselt riigile kallimaks ja kõigile osalistele keerulisemaks.13 Ometi, kui mõelda odavaimast hinnast kaugemale, võib uus strateegia vähendada riigi kulutusi, mis tuleks hiljem teha keskkonna- või sotsiaalprobleemide vähendamiseks, kui status quo jätkub. Milleks hankida transpordivahendeid, mis lühendavad elanike eluiga ja vähendavad elukvaliteeti? See tuleb hiljem tervisekassa rahaga lahendada. Miks motiveerida ehitusettevõtteid oma töötajaid alatasustama, maksudest kõrvale hiilima või isegi illegaalset tööjõudu kasutama? See tekitab prekariaati, vähendab maksutulu ja toidab varimajandust.

    Sotsiaalselt vastutustundlikud ja keskkonnahoidlikud lahendused levivad üle maailma. Kodumaiste ettevõtjate kohanemise ja uuendusmeelsusega suureneb ka nende võime teistel turgudel konkureerida. Uutes hankepõhimõtetes ei ole midagi radikaalset, neis peegeldub hoopis Eesti ruumikultuuri arvestatav mahajäämus.

    Kauboide aeg on läbi

    Kauboikapitalism14 tegi Eestist küll teatud ajaks nn Balti tiigri, kuid jättis autostumise, äärelinnastumise ja tarbimiskultuuriga ka ruumipärandi, mille mõju ühiskonnale pole mõõdetav. Uute riigihangete strateegiliste põhimõtete eesmärk on vähendada sotsiaalsete ja keskkonnahoiu küsimuste killustunud ametite vahelist vastutust ja pidevat tagaplaanile jätmist. Selleks tuleb riigi roll ostjana uuesti määratleda. Siinjuures tuleb läbi mõelda suuremate ja keerulisemate projektide ühiskondlik mõju ja potentsiaal. Rail Baltic, õiglane üleminek ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi välja kuulutatud renoveerimismaraton on lähiaastatel kõige tähtsamad sammud. Kas pakutud põhimõtted on süsteemseteks muudatuseks aga piisavad?

    Võib väita, et jah, sest riigihangete kaudu on võimalik kujundada turgu ning seda on tõesti vaja. Siiski moodustab uuest strateegiast märgatava osa riigihanke käsitlus lisaväärtuse loojana. See võimaldab Eestil aegunud majandusmõõdikutest edasi minna. Näiteks pole loogiline, et hästi toimiva transporditaristu peamine eesmärk on tulu teenimine. Inimeste võime liikuda või liigutada tooteid ja teenuseid on ühiskonna toimimise alustala, mille puhtkasumlik mõõtmine on küüniline. Vastupidised väited meenutavad Goldman Sachsi nõuannet geenifirmale, et patsientide terveks ravimine pole jätkusuutlik ärimudel.15 Teadvustades tervisliku ja liikuvat eluviisi toetava, autosõltuvust vähendava, nüüdisaegse, jätkusuutliku ja kohaväärtust parandava transporditaristu väärtusi võidab ühiskond tervikuna.

    Samuti võib väita, et jah, sest uute põhimõtete alus on teadmine, et kehtiv hankekultuur ei ole jätkusuutlik. Sellegipoolest vajab pakutud hankekord pädevat auditeerimist. Riigi loodud kontrollsüsteem muutub mitterahaliste mõõdikute kasutamisele võtmisel korruptsiooni vähendamiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks veelgi tähtsamaks, samuti ka hangete ühemõtteline arusaadavus, riigi eesmärkide sõnastamine ja terminite täpsus. Näiteks erineb sotsiaalse vastutuse tõlgendus ajas ja piirkonniti ning on Kesk- ja Ida-Euroopas suuresti juurdumata. Siinjuures vajab tõenäoliselt ümbermõtestamist sõna „sotsiaalne“, mille tähendus on Eestis endiselt Nõukogude ajast mõjutatud. Arutamist vajab ka see, kuidas hakkavad välja nägema uute põhimõtete töödokumendis kombatud alternatiivsed omandimudelid, nt investeerimiskoormuse jagamine erasektoriga või pikaajalised rendimudelid.

    Võib ka väita, et pakutud põhimõtted pole süsteemseks muutuseks piisavad. Eriti kriitiliselt tuleb suhtuda sellesse, et väärtuspõhiseks võib lugeda igasuguse riigihanke, mis „kaasab ükskõik millises hanke etapis sotsiaalselt vastutustundlikke või keskkonnahoidlikke tingimusi, lähtub hanke eseme kvaliteeti kirjeldavatest mitterahalistest hindamiskriteeriumitest või avab võimaluse, millega toetada innovaatilisi lahendusi“.16 See jätab äärmiselt laia tõlgendusvõimaluse väärtuspõhise hanke defineerimiseks. Nii on võimalik kiirelt täita kvoote, kuid lahendused jäävad rohepesu valda.

    Põhimõtteliste suunamuutustega kaasneb üksjagu teadmatust, kohanemist ja ümberkorraldusi. Kuigi riigihangetes sotsiaalse vastutuse arvestamine on samm kestlikuma ja õiglasema ruumiplaneerimise poole, vajab see juriidilist täpsust ja sissetöötamist. Siinsetele ettevõtetele tekitab see lisatööd, kuid annab ka võimaluse riiulilahendustest edasi liikuda ja liituda rahvusvahelise konkurentsiga. Siinjuures on riigil oluline roll sotsiaalse vastutuse mõiste sõnastamises, juurutamises ja lõpuks ka sellest kinni pidamises.

    1 Riigihangete viimase kolme aasta keskmine osakaal Eesti SKTst on 15 protsenti.

    2 Autode era- ja sotsiaalseid kulusid uurisid Saksamaa näitel Stefan Gössling, Jessica Kees ja Todd Litman, The lifetime cost of driving a car. – Ecological Economics, nr 194, 2022.

    3 Making the Economic Case for Cycling. Institute for Transportation and Development Policy, 2022. https://www.itdp.org/publication/economics-of-cycling/

    4 Eric A. Morris, Erick Guerra, Mood and mode: does how we travel affect how we feel? – Transportation, 42: 25-43, 2015.

    5 Benjamin H. Bradlow, Eluasemepoliitika hoovad. – Vikerkaar, august 2020.

    6 Mattias Malk, Delayed arrival: planning, competition and conflict in the Rail Baltic terminal project in Tallinn, Estonia. – European Planning Studies, 2022.

    7 Estella Põllu, Riigihangete uued põhi­mõtted –revolutsioon või evolutsioon? – Rahandus­­ministeeriumi blogi, 24.V 2023. https://blogi.fin.ee/2023/05/riigihangete-uued-pohimotted-revolutsioon-voi-evolutsioon/

    8 Märt Kõlli postitus oma Facebook lehel, 17. V 2022.

    9 Urmas Somelari postitus oma Facebooki lehel 17. V 2022.

    10 Kas minister on peast rase? – Äripäev 20. VI 2017. https://www.aripaev.ee/uudised/2017/06/20/kas-minister-on-peast-rase

    11 Marko Tooming, Advokaatide hinnangul riigihangete muutmine vaidlustuste laviini ei too. –ERRi uudisteportaal, 17. V 2022. https://www.err.ee/1608980420/advokaatide-hinnangul-riigihangete-muutmine-vaidlustuste-laviini-ei-too

    12 Auditeerimise tähtsusest saab lugeda näiteks Keiti Pärna magistritööst „Sotsiaalne vastutus riigihangetes Eesti ehitustööde hangete näol“ Tallinna Tehnikaülikool, 2018.

    13 Sama mis VII.

    14 Mari Kooskora, Incubating Radical Political and Economic Change. Raamatus CSR Across Europe (toimetajad André Habisch, Jan Jonker, Martina Wegner, René Schmidpeter). Springer 2004.

    15 Tae Kim, Goldman Sachs asks in biotech research report: Is curing patients a sustainable business model? – CNBC uudisteportaal 11. IV 2018. https://www.cnbc.com/2018/04/11/goldman-asks-is-curing-patients-a-sustainable-business-model.html

    16 Riigihangete läbiviimise strateegilised põhimõtted, töödokument, Rahandusministeerium, 2023.

  • Kogutud teos. Väikesed tähelepanekud

    KAI LOBJAKAS

    2004. aastal ilmus Krista Leesi raamat „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“, mis pani juba formaadiga mõnust käsi hõõruma: lõbustav oli lugeda tema leide tekstiilivaldkonna sõnavara seast. Sellesse sõnaraamatusse on aga peale harivalt tõsiste entsüklopeediliste sõnaseletuste koondatud ka nende eesti keele spetsiifiliste leidude tõlgendusi materjalis. Tema aastate vältel kogutud tähelepanekute põhjal valminud teoste seas on näiteks tillukestest kleitidest koosnev kleidiriie, pabermaakaartidest õmmeldud atlaspesu või modell Carmen Kassi portreedega kassikangas. Tegu on küllalt mahuka kogumikuga ja sellest ajast peale on Krista Leesi jätkanud delikaatse teravmeelitsemisega, laiendades tekstiilikunsti tähendust ja avardades vaataja tundlikkust nüüdisaegse tarbekunsti suhtes.

    Argisuse tõlkimine

    Sellistest tähelepanekutest ja näiliselt elementaarsetest seostest on saanud tema loomingu lõputu allikas. Iseenesest lihtsate teemade ja ühenduskohtade tabamiseks või ka kodeerimiseks on vaja just Krista Leesit. Talle on omane keele ja visuaalse kujutise särav kontseptuaalne sidumine, kusjuures efektse kujunduskeele kõrval säilib justkui möödaminnes enamasti ka praktiline väljund.

    Krista Leesi teos „Vesi – elu olemus“ kuulub sarja „Herringbone“.

    Tõsimeelsuse kaotamisega meenutab tema terminite tõlgendus kunagise huumoriajakirja Pikker sõnamängurubriiki „Verbaarium“ või Keiti Vilmsi praeguseid vaimukaid sõnasäutse. On hämmastav, kui palju pakub selleks pinnast eestikeelne tekstiili puutuv sõnavara. Kontseptuaalse loominguga eristub Leesi selgelt meie tekstiilikunsti maastikul, olles nii igapäevakeele kui ka tekstiilispetsiifilise leksika, aga ka tekstiili või sellele omase võttestiku järjepidev mõtestaja. Tehnoloogia või mõtteviisi tasandil keele ning argikeskkonna mitmetähenduslikkuse terase jälgijana kanaliseerib ta ka praegu oma tähelepanekud erinevates tehnikates valminud teostesse.

    Mustrid

    Tekstiilikunstniku haridusega Leesile, nagu igale teisele selle eriala inimesele, on korduvate motiivide kujundamine mustriks valdkondliku pagasi olemuslik osa. Viimasel ajal on ta valinud mustrite loomise oma loomingu keskpunktiks, kaasates elemente nii kooruva värviga seinast, Amandus Adamsoni loomingust, puitkuuridest kui ka tänavanimedest. Mõned aastad tagasi kujunes teiste tööde kõrval mustriks aga tema edasiliikumine ühe kindla kujundusvõttega.

    2018. aastal alustas Leesi kalasabateemalise sarjaga. Ta lähtus selle puhul tavapäraselt V-kujulisse kalaroogu meenutavasse mustrisse kootud ning harilikult välirõivaste või ülikondade juures kasutatavast tvillina tuntud kangast. Esimene sellest inspireeritud töö, ülikond, oli eksponeeritud Portugalis kaasaegse tekstiilikunsti biennaalil „Contextile“, kus Leesi pälvis oma tööga peapreemia. Tema käsitluses muundus tvill fotorealistlikuks trükikangaks, kus siksakmustri moodustavadki turult ostetud harilikud heeringad (ld Clupea harengus) ning neist tehtud fotode põhjal ehitatud muster, millega on loodud uhke optiline efekt. Muster on trükitud helklevale siidile ja saavutatud sellega kala loomulik läige.

    Järgmise aasta alguses oli tal samal teemal valminud juba rida täpseks vormistatud mõtisklusi, mis jõudsid publikuni esmalt näitusel Hopi galeriis, kus oli eksponeeritud klassikalise butiigi esteetika ja struktuuriga flirtivas keskkonnas terviklik ja range rõivakollektsioon. See koosnes aksessuaaridest, glamuursemast mustvalgest alakollektsioonist ja sportlik-argistest sinakates toonidest esemetest, mille hulka kuulus ka vesisele keskkonnale viitava elemendina trikoo. Muu hulgas peitus seal ka viide keskkonnateemale, puhta vee vajadusele ning nii inimeste kui ka kalade sõltuvusele sellest. Ülikond muutunud kanga osaks, mis omakorda elas edasi teistes rõivaesemetes. Samal ajal kui „Herring­bone“ oli eksponeeritud kaasaegse tekstiili biennaalil Madridis, kus Leesi pälvis ka ühe preemiatest, oli Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata näitus sarjas „Tuba“. Seal lõi Leesi muuseumi galeriisse tiheda installatiivse ja mõnevõrra eklektilise keskkonna, mis põhines muuseumi kogudest ja ruumist pärinevatel impulssidel ning moodustas segu mitmete autorite töödest ning tema enda suhestumisest filtreeritud materjaliga. Selle näituse üheks fookuspunktiks kujunes kalatemaatika laiemalt, tulemuseks mastaapne vastavamustriline vaip ning kattekangas mööbli eksperimentaalvabrikus Standard 1959. aastal välja töötatud ja toodetud diivanil, mille autor on Are-Silvia Kala.

    Tegu oli omaoodi eellooga Leesi 2021. aasta Tartu kunstimuuseumi mahukale isikunäitusele „Verbarium“, kuhu Tartu, Tallinna ja Pariisi kohaspetsiifilised ilmingud ning nähtused olid koondatud jutustavaks ja seosterohkeks tervikuks. Tuttavatele objektidele ja kohtadele andis Leesi oma sekkumisega uue ja teravmeelse tähenduse, kutsudes vaatama keskkonnale avarama pilguga, looma seoseid ja mänguliselt kaasa mõtlema.

    Oma lähenemises ümbritsevale on Krista Leesi erialaselt ja sotsiaalselt tundliku närviga tekstiilikunstnik, kes püüab näivalt mängleva kergusega, kuid läbimõeldult peaaegu nähtamatuid seiku lähiümbrusest. Krista Leesi töömeetod on lihtne. Pidades oluliseks Fred Jüssi viljaka molutamise mõtet, käib ta kogu aeg ringi, tundlad püsti, laseb leitul settida ja seob kogutu teravmeelse tõlgenduse kaudu korduvasse mustrikeelde, osutades vajadusele näha olnu ja kaasaja seoseid ning muuta argine eriliseks. Eesmärgiga luua tervik, mida toetavad nii tehnika, teostus kui ka materjal, tuletab ta viimase üldideest, konkreetsest projektist. Ehkki eesmärk ei ole jõuda tooteni, on talle omane disainerlik teostus, selge ja lõpuni läbi mõeldud vorm. Ühendades ajaloolisi võtteid ja praktikaid, materjale ja ideid, hägustab ta oma loominguga tulemuslikult ka kaasaegse kunsti ja disaini piire, luues pigem olukorra, kus mõlemad on samavõrra tähtsad.

    2022. aasta alguses oli Leesi kollektsioon „Herringbone“ eksponeeritud Prantsusmaal Musée Bargoini muuseumis utopismile, kujuteldavale uuele jagatud ajaloole, maailmale, kehale ja materjalile keskenduval kaasaegse tekstiilikunsti festivalil „Le Fite“.

    Krista Leesi on pikaaegne Eesti kunsti­akadeemia tekstiilieriala õppejõud. Mitmed tema teosed kuuluvad meie tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse. Leesi töid leiab ka Hiina rahvusliku siidi muuseumi (Hangzhou, Hiina), Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali (Contextile Contemporary Textile Art Biennial, Portugal) ning maailmatekstiili muuseumi (Miami, Florida, USA) kogudes.

  • Igaüks nagu saab

    HEIE MARIE TREIER

    Eesti Kunstnike Liidu XXIII aastanäitus Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis (Jaan Koorti 24) kuni 22. VI. Osaleb 50 kunstnikku, esindatud on Vaala, Kogo ja Okapi galerii. Žürii: EKLi president Elin Kard ja asepresident Vano Allsalu, näituse kujundaja Kaarel Eelma, Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk ja kunstitoetaja Rain Tamm. Publikuhääletuse võitjale panid kunstitoetajad Tiit Pruuli, Jaan Manitski, Riivo Anton, Aivar Berzin ja Rain Tamm välja 6000eurose preemia. Hääletajate vahel loositakse välja 500eurone NOBA kunstikeskkonna kinkekaart.

    Niisiis toimub tänavune kevadnäitus esmakordselt väljaspool Vabaduse väljaku Tallinna Kunstihoonet ning sealset ruumihierarhiat, mis on domineerinud kunstielus aastakümneid. Vaikimisi on Tallinna Kunstihoone keskne saal olnud kunsti puhul kõige prestiižsem koht üldse, eriti altaritaoline otsasein. Näituseruumid, mis asuvad kesksest saalist kaugemal, kaotavad paratamatult prestiižis. Eriti nukker on olnud kõige tagumine, põhjapoolne saal, sest sinna ei paista iial päike. Näitusekujundajate nähtamatu võim on olnud suur.

    Maria Kapajeva kahe ekraaniga video „Sunnitud mälu“ kõrval jäävad mõnedki kevadnäituse tööd pigem lahjaks ja dekoratiivseks.

    Lasnamäe roosa kuup. Sel kevadel on aga kõik teisiti, kuna traditsiooniline kevadnäitus avati kärtsroosas paviljonis, mis asub Lasnamäel Lindakivi keskuse juures nagu teises riigis. Kesklinnast sinna sõitmine osutub ajamahukaks pingutuseks, lisaks on praegu liiklus ehitustööde ja torude vahetamise tõttu kesklinnas häiritud. Seda, kas Lasnamäe paviljon annab uue hingamise ja tähenduse ka kevadnäituse formaadile, näitab tulevik.

    Lasnamäe paviljoni arhitektuuri geomeetria meenutab kuupi, ainult et värvikood on valge kuubiku omast nii kaugel kui saab. Juba see annab kätte suuna, milline on sealse näitusepaiga missioon ja ülesanne: püütakse kõnetada üldsust.

    Näitus algab (peauksest vasakut kätt) venepärast nime kandvate kunstnike töödega. Ja näitus lõpeb (peauksest paremat kätt) eesti tuntud kunstnike eesti kultuuris oluliste isikute portreedega. Kui udmurdi kunstnik Stanislav Antipov on südamlikult omas laadis väga professionaalselt maalinud eesti rahvarõivais tantsijaid („Eesti tantsud“), siis samalaadne maal eestipärast nime kandvalt kunstnikult poleks näituse lävendit ilmselt ületanud.

    Praegusel poliitiliselt igas mõttes segasel ajal (ilmselt on tegemist järjekordse siirdeperioodiga, ainult et kuhu siirdutakse, on udune) puudub rahvusvaheline keskne kunstisuundumus, mida etaloniks võtta. Nii on kevadnäitusel taas kohane Peeter Mudisti 1980. aastate maali pealkiri „Igaüks nagu saab“. Post scriptum: Mudist näib olevat vaimus kohal sellelgi kevadnäitusel Liina Kalviku tundlikus, koloriidipõhises maalijakäekirjas („Sündmus Lasnamäel“).

    Facebookis on juba kosta hinnanguid, et näituse kõige võimsam töö pärineb Maria Kapajevalt, tema video kõrval pidavat kõik teised tööd kahvatuma. Näitust vaadates jäi pigem mulje väljapaneku ühtlasest tasemest: valitseb mõtteline horisontaal, suurte tõusude ja mõõnadeta ning tugevate hierarhiateta. Vahepeal on ka kunstiteadlased ja kuraatorid nii targaks saanud, et igal tööl on ette teada sahtel, kuhu paigutuda. Kunstitehnikate hierarhiad on kustutatud, formaat pole enam näitaja (hüpoteetiliselt võiks edukas olla näiteks üliväikene pliiatsijoonistus, millel on võimas kontseptsioon). Praegu teenib plusspunkte ideoloogiliselt õige valik, näiteks taaskasutuse rõhutatud propageerimine ja loodussõbralikkus. Selleks ei tohi pakkuda tavalist loodusmaali, vaid midagi ekstreemsemat.

    Tugev sõnum, jõuline seisukohavõtt. Alustagem siis Maria Kapajeva kahe ekraaniga videost „Sunnitud mälu“. Narvast pärit ja Suurbritannias õppinud kunstniku vaade Narva tankile, mis viidi 2022. aastal Eesti valitsuse otsusel sealt ära, esindab korraga nii sise- kui ka välisinfot valdava inimese pilku. Kunstnik püüab seda kommunikeerida Lasnamäe paviljoni külastajatele ajal, mil Ida-Euroopas käib sõda. Ta vaikib oma videos, ent tema kehakeel järgib vene- ja ingliskeelseid juhiseid lõdvestumiseks, pingete maandamiseks. Mõlemas keeles antud juhised osutuvad ideelt üsna sarnasteks. Selline lähenemine meenutab saksa kunstniku Anselm Kieferi reaktsiooni Berliini müüri langemisele maali­seeriaga iseendast jooga laip­asendis. Vaimne ja füüsiline lõdvestus ning enese­teraapia tundub olevat intelligentne valik sellistes olukordades. Kapajeva on kontseptuaalne kunstnik, kelle valikuid juhib väga jõuline sõnum, mille eesmärk näib olevat teraapia ka kollektiivses plaanis. Kui võtta kriteeriumiks sõnumi tugevus, siis tõepoolest jäävad mõnedki kevadnäituse tööd Kapajeva video kõrval pigem lahjaks ja dekoratiivseks, ehkki selliseid töid peab ka olema.

    Kummaline küll, aga jõulise kontsentreeritud seisukohavõtuga tõuseb näituse üldpildis arvestatavalt esile René Kari fotoseeria „Keha kui kunstiteos (arengulugu läbi aastakümnete)“. Vabaduse galerii isikunäituselt juba tuttav visuaal ja sõnum omandavad kevadnäituse kontekstis täiesti uue kvaliteedi.

    See, mis varem tundus kurioosne, osutub siin ekstreemsuseks pigem positiivses mõttes. Võib-olla pididki need fotod vabanema Tallinna Kunstihoone hierarhiasurvest, et mõjuda Lasnamäe paviljoni teistsuguses õhkkonnas teistmoodi? Niisiis küsin: kui palju on meie kunstis sedavõrd järjekindlaid, aastakümneid kestvaid projekte? Olen selle üle varem mõelnud Kasseli „documenta“ suurnäituse mõjul: seal väärtustatakse pika aja jooksul loodud ideepõhiseid seeriaid, millel on tugev sõnum. René Kari niisiis väidab, et ta olla soovinud juba noorest peast teha oma kehast nii-öelda antiikskulptuuri, mis, teadagi, ajab taga ideaalikategooriat, et peatada vananemine. Võtab veidi kõhedaks. Loodan, et fotod kunstniku ideaalsest kehast pole läbinud photoshop’i pilditöötlust (sellist märget soovinuksin lugeda).

    Ning Marko Mäetamm. Kolm illustratsiooni või liiklusmärgina mõjuvat tööd seeriast „Lilled maailma lõpust“ debüteerisid alles hiljuti kunstniku isikunäitusel Hausi galeriis, pälvimata kultuurimeedialt vähimatki tähelepanu. Lillepildid hullutasid seal publikut koos parfüümiga. Kevadnäitusel Mäetamme lillede juurest parfüümid küll puuduvad, ent seekord ei jäta kunstnik ennast ise kultuurimeedia tähelepanust ilma. Pealkirja all „Kevadnäituse needus. Osaleja pilk“ kajastab Mäetamm väljaandes Edasi kunstniku retrospektiivset frustratsiooni seoses Tallinna Kunstihoone ruumihierarhiaga. Tundub, et 2019. aasta Pärnu pildiskandaali järel on Mäetamm asunud üha raevukamalt kommenteerima oma lilledega käimasolevat riiklikku kehapoliitikat, vajutades hübriidsete olendite ja suguorganite kujutistega põhja vastikuse ja eemaletõukavuse pedaali.

    Kaisa Maasiku foto „Suur lilleaed väikese toa ümber“.

    Lilled kui vaimne teraapia. Kui jätkata juttu lilledest, siis on armastav käsi kaunistanud Lindakivi Nõukogude-aegse räige maanteesilla, mis viib bussipeatusest kärtsroosa Lasnamäe kunsti­paviljonini, lilledega, mis ümbritsevad spaleerina kunstinäitusele minejat. Lilled toimivad viimastel aastatel kunstiski teraapiliselt nii kunstnikele kui ka publikule, tasakaalustades surutist. Tean Ameerika ärimeest, kes hindab Eesti väikelinnu selle järgi, kui palju seal on lilli istutatud. Tema sõnul osutab lillede olemasolu harmoonilistele suhetele, näidates, et selle linna inimestega tasub suhelda.

    Lilli on kevadnäituse töödes eri kontseptuaalsusastmega rohkemgi: Kai Kaljo („Lilled“ 1–3), Kaisa Maasiku (video „Pöörane karikakar“ ja foto „Suur lilleaed väikese toa ümber“), võib-olla ka Maret Sarapu (klaasist objektid töös „Suur liivakast“) väljapanekus.

    Kui mitte otseselt lilli, siis kauneid erksaid värvikombinatsioone esindab Kristi Kongi suureformaadiline abstraktne maal „Mul on tunne, et olen siin varem olnud. Need lindude varjud selles vaates on nii lähedased“. Ja erksad värvid kombinatsioonis flamenkoga loovad jõulise vabadusmeeleolu Sofi Aršase videoinstallatsioonis „Punase koreograafia“.

     

    Poliitiline kontekst. Näitust saadab kiiduväärselt publikuprogramm ja hariduslik voldik pealkirjaga „Avasta näitust koos perega“. Praegune poliitiline kontekst on siiski selline, et peab (enesekriitiliselt) tunnistama absurdset sarnasust 1930. aastatega, mil kõike, isegi toonast süütut Pallase maastikumaali, käsitati politiseerituna. Ka kevadnäituse voldiku pealkirja lugedes tabasin end võpatamas, sest eriliselt suure šriftiga rõhutatud sõna „koos“ tähendab viimasel ajal vähemalt kahte vastassuunalist ideoloogiat, nii et ei teagi, kummale siin vihjatakse.

    Üldiselt tundub Tallinna Kunstihoone ajutine Lasnamäele kolimine positiivse sotsiaalse eksperimendina, mille edukuse näitaja võiks olla külastatavuse statistika. Võib-olla ergastab Lasnamäe keskkond ka kogu kunstielu. Igatahes kunstnikud, kelle ateljeekorterid olid veel 1980ndatel ja 1990ndatel Lasnamäe paneelmajades ning kes viljelesid vastukaaluks ümbritsevale kolekeskkonnale estetistlikku maalikunsti, kolisid sealt enamasti ruttu mujale elama, ent nüüd on nad oma töödega tagasi, näitusel. Nii-öelda labaseks peetav keskkond võib muuta vaatamise perspektiivi: igatahes kaugelt tundus Toomas Vindi maali spetsiifiline formaat olevat pigem Navitrolla oma, kelle legitiimsus lähtub võrokeelsest muinasjutulisusest.

    Tallinna Kunstihoonel näib niisiis olevat leping Eesti kunstimaailmaga, et vähemalt kord aastas, kevadnäitusel, on siia juurdepääs ka meie kunstnikel. Üldiselt on näituseprogrammid muutunud aina üleilmsemaks ja koos sellega ilmselt finantsinõudlikumaks, nii et varsti enam ei teagi, milline suurem näituseasutus viitsib enam siinset kunstilillepeenart ja aeda harida. Küsimus on tasakaalus, platvormi andmises eestikeelsele kultuurile. Praegu tundub kaasaegse kunsti poliitika olevat kaldu laia maailma poole ning raske on vahet teha Tallinna Kunstihoone, Fotografiska ja Kai aetaval liinil.

    Eesti Kunstnike Liidust, mida noored on aastaid ja aastaid dinosauruseks pidanud, sellest laiapõhjalisest inertsest organisatsioonist, kes korraldab kevadnäitusi, on saanud aga Elin Kardi ja Vano Allsalu juhtimisel positiivne kangelane, kes seisab aktiivselt oma liikmete huvide eest.

  • Pelgalt raamatu kirjutamisest maailma muutmiseks ei piisa

    JULIA KUZNETSKI

    Briti-Kariibi kirjanik Monique Roffey jagab oma aega Londoni ja Trinidadi vahel. Roffey on sündinud immigrantide peres 1965. aastal, seega mõni aasta pärast Trinidadi ja Tobago saareriigi iseseisvumist. Tema sulest pärineb kaheksa raamatut, ta on pälvinud mitu kirjandusauhinda ning olnud veel mitme kandidaat. Roffey seni viimane romaan, 2020. aastal ilmunud „Black Conchi näkk“ („The Mermaid of Black Conch“) jõudis mullu Eda Ahi vahendusel ka eesti keelde. Roffey loomingus on selgelt tajutav tema keeruline päritolu ja kodusaare postkoloniaalne atmosfäär. Autor põimib piirkonna poliitika murega kliima ja keskkonna pärast ning seisab kindlalt naiste õiguste eest – ja kõike seda vahendab ta maagilise realismi kaudu.

    Valge pilk, must pilk

    Julia Kuznetski: Alustuseks soovin teid tänada teie teoste eest. Need innustavad ja pakuvad rohkesti mõtlemisainet kui huvitav lugemisaines ja ka kirjandusliku analüüsi materjal. Mu esimene küsimus puudutab kirjutamist üldiselt. Olete saanud põhjaliku väljaõppe loovkirjutamise alal. Teie kaks esimest raamatut olid ühtlasi teie magistri- ja doktoritöö, praegu peate Manchesteri Metropolitani ülikoolis kirjandusprofessori ametit. Mida ütleksite kirjutamise kohta: kas see tuleb kirjaniku südamest, „loomuliku geniaalsuse“ tulemusena, või peab põhinema vastaval haridusel või hoopis mõlemat korraga?

    Kirjanik, keskkonnaaktivist ja feminist Monique Roffey kohtus 26. mail festivalil „HeadRead“ lugejatega.

    Monique Roffey: Kirjutamine põhineb suurel määral nende ühenduses. Tänapäeval on välja kujunenud loovkirjutamise koolkonnad ja kirjutamiskoole leidub üle maailma. Need rajati 1960.–1970. aastatel Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Suurbritannias, kus kirjandus on olnud pühitsetud, elitaarne, suletud, kõrgema haritlasklassi süsteem, kus domineerisid mehed, leidis mõte õpetada loovkirjutamise käsitööoskusi esialgu palju vastuseisu. Olen praegu üle 50 aasta vana ja mul on väga vedanud, et mu karjääri alguses olid akadeemilise võimalusena juba olemas kirjutamiskoolid.

    Kirjutamine on mulle väga isiklik, mul oli tahet, kutsumust, esteetikat, ideid, aga ka vedamist, et sain varakult kirjanikuna areneda. Kursused ja ülikoolist saadud loovkirjutamise haridus õpetasid mõistma struktuuri. Eriti doktorantuuris sai vägagi selgeks, et romaani kirjutamine on suur uurimistöö. Tänu sellele väljaõppele lähenen romaani kirjutamisele akadeemilise põhjalikkusega. Iga romaan on uurimus. Mul on kaheksa romaani ja seega võin öelda, et mul on kaheksa doktorikraadi.

    Kuznetski: See kumab tõesti läbi. Käsitlete nii paljusid tänapäeva põletavaid probleeme, ja seda väga loovalt. Olen lugenud teie romaane ,,Sundog“ („Ebapäike“, 2002), ,,The White Woman on a Green Bicycle“ („Valge naine rohelise rattaga“, 2009), ,,Archipelago“ („Saarestik“, 2012) ja „Black Conchi näkk“ (2020). Kirjandusteadlasena mõtlen mustrites ja üritan asetada teose teatud perspektiivi, võtan autori loomingu analüüsi huvides tükkideks.1 Teie raamatutes paistab silma inimese keha ja looduse väga füüsiline suhe, inimene ja loodus on lahutamatud, isegi hübriidsed: „Ebapäikese“ peategelasel Augustil kasvavad kehal õiepungad, „Valges naises“ räägivad mäed inimkeelt ja „Saarestiku“ tegelased laskuvad vette, nagu oleks neil merega ühine keha. Teie viimase raamatu näkk Aycayia on otsene hübriid: ta pärineb merest, kuid kunagi on ta olnud inimene ja muutub selleks lühikeseks ajaks uuesti. Olete selles raamatus kõik kokku toonud – inimese, looma, vee, looduselementide ja füüsilise keskkonna põimumine paistab olevat teie tunnusmeetod. Kuidas olete selleni jõudnud?

    Roffey: Mind on alati huvitanud, kuidas mu teoseid mõistetakse. Üks asi, kui lugejad loevad raamatut mõnu pärast, teine asi on teadlaste spetsiifiline vaatenurk.

    Ei saa öelda, et oleksin oma meetodi teadlikult välja töötanud. Kindlasti tuleneb see teadvustamata esteetikast, millel on ka oma nimetus – maagiline realism. Olen pärit paigast, kus maastik, arhitektuur ja poliitika sulanduvad ning ebarealistlikud, ebatõenäolised nähtused ongi tavalised. Kõik on Euroopaga võrreldes nii erinev – värvipalett näiteks –, on palav ja kogu aeg juhtub midagi veidrat. Kariibi argimaagia on minuga alati olnud ning sellest areneski tavalise ja ebatavalise hägustumine, mina kui inimene lahustun kõiges muus ja näen sisemist põimumist. Hiljem sai minust budist ning budismist pärinev ühendatuse mõte on samuti mõjutanud seda, millest ja kuidas ma kirjutan.

    Kariibi saartel olen niisamuti kui palavusest ja värvidest teadlik ka oma vähemusstaatusest. Kuulun vähemuste hulka, mu päritolu võib kohalikus keskkonnas paista üsna häiriv.2

    Valge pilk (white gaze) on Trinidadis omamoodi tabu, minule suunatud must pilk (black gaze) on range ja kriitiline, tõstatades küsimusi. Euroopa kirjanikud ei puutu sellega kokku. See kõik on mõjutanud seda, mida ma näen ja mida tunnen ning tekitanud ajapikku rea küsimusi. Suurbritannia on kolonisaatorriik, kuid kui ma seal käin, näen, kuidas mu valgetel sõpradel puuduvad teadmised oma riigi koloniaalse mineviku kohta. Nad on süütud ja uskumatult naiivsed. Nad ei saa aru, et see, mis on toimunud kaks-, kolm-, viissada aastat tagasi, ei ole kuhugi kadunud, nad ei tunne vastutust selle eest. Isegi paljud briti kirjanikud ja akadeemiline ringkond ei mõtle kolonialismi tagajärgedele, sellele, miks tänapäeval on nii, nagu on. Minu maailm on kolonialismijärgne maailm, kus mineviku kuriteod on väga selgelt nähtaval. Ja kuidas sellega elada, olles päritolult eurooplane? Kas mul ongi õigust kirjutada, seal üldse elada?

    Kuznetski: Kas olete kaalunud tagasipöördumist Suurbritanniasse?

    Roffey: Olen küll. Minu vanemad jõudsid Trinidadi 1950. aastatel, koloniaalajastul. Isa oli siis naiivne valge inglane. 70 aastaga on toimunud tohutud muutused. Meie perekond ei läinud tagasi Euroopasse, mu vanematest said endised kolonisaatorid, kes integreerusid ja mina olen selle komplekssuse produkt. Olen integreeritud, aga ühtlasi tunnen vastutust, püüan endale teadvustada ja mõista, kuidas asjalood praegu on.

    Kuznetski: Koloniaalsüü on selgelt teie romaanide läbiv teema. Seda on tunda „Valges naises“ ja ka „Näki“ raamatus valge naise Arcadia tegelaskuju kaudu. Raamatu lõpus viib orkaan ta maja minema. Võib öelda, et looduse jõud võimaldab ta segarassi perekonnal alustada puhtalt lehelt.

    Roffey: Just. Mu järgmise romaani peategelane on valge mees, kes on 15 aastat Kariibidel elanud, kuid kellel ei ole õnnestunud ühiskonda sulanduda. On tõesti läbiv teema, kuidas valged inimesed, kas kohalikud või sisserännanud, tunnevad ennast paigas, kus nad pole teretulnud.

    Tomatisupp suudab rohkem kui romaan

    Kuznetski: Olete ka keskkonnaaktivist. Liikumisel Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele on kirjanike haru Writers Rebel.3 Käsitleda oma raamatutes niisuguseid teemasid nagu looduse maagia ja merereostus, on juba aktivismi vorm. Kas teie arvates on keskkonnaalane lugejate teadlikkuse suurendamine piisav kirjanikutöö väljund või peab siiski minema tänavale mässama?

    Roffey: Kui mu venna maja, kus viibisid ka imikud, oli keskkonnakatastroofi tõttu ohtlikult üle ujutatud, sain niisuguse vapustuse, et kirjutasin sellest üleujutusest4 romaani „Saarestik“. Kujutasin ette, et olen aktiivne, kui kirjutan tegelasest, kes elab katastroofi üle, ja tema teekonnast merel, kodust eemale ja tagasi. „Saarestik“ sai koguni auhinna, kuid ma ei usu, et see on suhtumises kliimakriisi midagi muutnud. Seevastu Extinction Rebellioni ja teiste kesk­konna­liikumiste aktivistid on rahumeelsete meeleavaldustega kutsunud esile suuri muudatusi. Huvitaval kombel on nad keskklassi inimesed – arstid, õpetajad, juristid –, kellel on mugav uusliberaalne elu, ent ühtäkki hakkavad nad rikkuma seadust – lõhkuma aknaid, aheldama ennast millegi külge jne. Nemad ja nendesugused pole kunagi seadust rikkunud, ja ühtäkki on nad ametlikult kurjategijad. Neid on vahistatud ja nad on selleks teadlikult valmis. See on keskklassi sügavalt šokeerinud, pööranud arusaamu pea peale ja seda protsessi pole võimalik peatada. Tänu aktivistidele on brittide keskkonnateadlikkus tõusnud 65% võrra. Nii et vaid raamatu kirjutamisest ei piisa. Olen selles veendunud, kuna olen raamatu kirjutanud ja see ei ole olnud nii mõjus kui otsene tegevus.

    Kuznetski: Teid innustab kunst. Külastate tihti muuseume ja ka pärast meie vestlust suundute Kumusse. Kas mõistate inimesi, kes loobivad kunstiteostele tomatisuppi, seda enam et need teosed maalinud kunstnikud Monet ja van Gogh hoolisid loodusest?

    Roffey: Aktivistid ju ei riku kunsti! Naised, kes „Päevalillede“ pihta suppi loopisid, teadsid, et maal on klaasi taga ega saa kannatada. Kui nad oleksid maali rikkunud, olnuks see aktivismile laastav. Nad teadsid, kui palju seda maali armastatakse. Sel üheainsal teol oli veebis ligi 60 miljonit vaatamist – see on aktivistide seni kõige tuntum etteaste ja midagi ei ole rikutud. Need kunstiteosed on hindamatud, miljoneid väärt, samal ajal ei ole inimestel isegi supi jaoks raha. Niisugune oli ka selle aktsiooni mõte.

    Naiste hääl, näki keel

    Kuznetski: Olete maininud, et peate end XXI sajandi feministiks. Mida tähendab feministiks olemine XXI sajandil, kui võrdõiguslikkuses on juba nii palju saavutatud?

    Roffey: Minu silmis tähendab see eelkõige teadlikkust, et võitlus võrdõiguslikkuse eest ei ole sugugi läbi. Ei ole kadunud ei palgalõhe ega naisetapp ja suhtumine on ükskõikne. Läänes on feminism olnud aktiivne orjuse kaotamisest saadik. Esimesed feministid olidki muide mustanahalised naised, sest nad vabastati orjusest mustanahaliste meestega võrdselt. Aga ei saa öelda, et võim oleks meile vabalt ulatatud. Pidime ikkagi võitlema, selleks et tõestada, et oleme erinevad, aga võrdsed. Lahing jätkub, sest misogüünia on struktuurne ja institutsionaalne ning enamasti nähtamatu. Iga naine, keda tunnen, on seda tajunud. Tajume mehe pilku ja oleme kogenud seksuaalset tegevust, mis on napilt konsensuslik, noortel naistel on raskusi ei ütlemisega, meid ei võeta tõsiselt. Kui küsida meeste käest, kas nad on midagi sellist kogenud, saavad nad vaevu aru, millest jutt käib. Nad isegi ei mõtle, et naist teatud moel vaatamine võib tähendada midagi halba – see ei ole ju seadusevastane. Ja siin on meil probleem.

    Kuznetski: See on sama „naiivne süütus“, millest ennist rääkisite kolonialismijärgse ajastu puhul …

    Roffey: Jah. Me peame olema aktiivsed, teadlikud, sõnakad, kasutama oma akadeemilisi platvorme, oma häält, sammuma esirinnas, sest kui me sellest ei räägi, taandub kõik tagasi minevikku.

    Monique Roffey käsitleb romaanis „Black Conchi näkk“ armastusloo kaudu inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, aga ka meeste ja naiste suhteid. Romaan tõi autorile 2020. aastal Costa raamatuauhinna ning see kuulutati Costa aasta raamatuks. Teose on eestindanud Eda Ahi.

    Kuznetski: „Näki“ raamatus räägite ka sellest, kuidas naisi on muinasajast saadik üksteise vastu ässitatud. Noore ja ilusa Aycayia needus seisnebki selles, et vanemad naised on ta näkiks nõidunud, et hoida teda igaks juhuks omaenda meestest eemal. Seejärel on ta mitu sajandit Kariibi meres näki kehas ujunud, kuni jõudnud XX sajandil Black Conchi saarele ja armunud kohalikku kalurisse Davidisse.

    Roffey: Olen eriti uhke „Näki“ seksi­stseeni üle. Aycayia on seal neitsi, kuid tal on agentsust ja rollid on ümber pööratud. Sellegipoolest ei tee ta seda nagu mees, vaid järgib oma instinkte, ja hoopis David on see, kes ei tea, mis on tulemas, kuigi ta on kogenud armastaja. Võib öelda, et see stseen on väga feministlik ja väga põnev.

    Kuznetski: Räägime „Näki“ keelest. Originaalis on see teie keeleliselt kõige keerulisem romaan. Selles on mitu keelekihti: klassikaline inglise kirjakeel seguneb Kariibi kreoolkeelega, Taíno kadunud hõimust pärit Aycayia räägib kreoolkeele segu värsis, aga alustab hoopis viipekeelega, mida ta õpib kurdi kreooli poisi käest … Kõik see ei ole tõlkes täielikult edasiantav. Kuidas tekkis teil mõte kirjutada nii kompleksses, polüfoonilises keeles?

    Roffey: Mu algne eesmärk oli kujutada merineitsi keelt ja kirjutada raamat vaid tema häälega. Aga see oleks olnud liiga julge eksperiment, kommertslikult liiga riskantne. Mul oli vaja nii kõiketeadvat jutustajat kui ka mehe häält. Nad räägivad nii, nagu me Kariibi mere saartel räägimegi: me pöörame tegusõnu just niimoodi, me räägime olevikus. Meil on omad sõnad, mõned vaid Trinidadi-spetsiifilised, neid ei kasutata näiteks Jamaical, ja neid kohtab ka minu raamatus.

    Kuznetski: Tänu sellele ongi raamat nii elav. Aycayia ja Reggie kasutavad viipekeelt, nad räägivad keha kaudu ja Reggie on ka luuletaja …

    Roffey: Olen alati tahtnud kujutada kurti tegelast, isiklikel põhjustel ja selleks, et põimida sisse suutmissurve (ableism) poliitika. Reggie on puudega inimene ja ta on uhke selle üle, kes ta on. Just temast saab Aycayia õpetaja.

    Kuznetski: Teie senised raamatud on tugevalt seotud veega, kuid festivali „HeadRead“ esinemisel5 rääkisite ka palju metsadest ja puudest ning nende tähtsusest ökosüsteemile. Kas olete mõelnud kirjutada raamat puudest?

    Roffey: Võib-olla. Puudest juba kirjutatakse.6 Ma armastan puid ja olen veendunud, et me oleme teel katastroofi poole, kuna oleme kaotanud austuse looduse vastu ja seose sellega. See on kõik kristluse tagajärg. Me arvame ennast olevat loodusest üle, mitte ei pea end selle osaks. Vaadates loomi, eriti imetajaid, ei taha me tunnistada, et oleme täpselt samasugused, sest meil on samasugused füsioloogilised funktsioonid kui lehmal või ahvil, me oleme sama perekond. Amazonase vihmametsad kuuluvad Brasiiliale, kuid need on planetaarse tähtsusega ja peavad kuuluma ühisvarra, nagu ka maailmameri. Kui ei ole ookeani, pole ka meid.

    Palju huvitavat hakkab juhtuma, ja just tänu noorte algatustele. Greta Thunberg muidugi, aga ka Boyan Slat, noormees, kes töötas kooliprojektina välja ookeani puhastussüsteemi The Ocean Cleanup.7 Tema asutatud iduettevõte puhastab merd hulpivast plastprügist. Ei tohi öelda „siin pole enam midagi teha“ – lihtsalt peab tegema. Vapustav, et säärased algatused tulevad just noortelt aktivistidelt.

    1 Vt nt Julia Kuznetski, Transcorporeality, Fluidity and Transanimality in Monique Roffey’s Novel Archipelago. Rmt: Transcending the Postmodern: The Singular Response of Literature to the Transmodern Paradigm. Toim Susana Onega ja Jean-Michel Ganteau. London & New York: Routledge, 2020, lk 195−212.

    2 Monique Roffey isa oli valge inglane, ema prantsuse, itaalia ja liibanoni päritolu.

    3 Kirjanike vastuhakk, mäss.

    4 Detsembris 2008.

    5 Monique Roffey esines 26. V 2023 Tallinnas Kirjanike Majas, kus teda küsitles Kaisa Ling.

    6 Esile võib tõsta näiteks Richard Powersi romaani „Ilmapuu“ (tlk Triin Tael, 2021).

    7 1994. aastal Hollandis sündinud Boyan Slat on oma leiutisest rääkinud näiteks populaarses Youtube’i saates „TedTalk“. Vt How the oceans can clean themselves: Boyan Slat at TEDxDelft. https://www.youtube.com/watch?v=ROW9F-c0kIQ

  • Kogu aeg nagu tuleks midagi meelde

    MAIMU BERG

    Juhan Viidingu 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu 1. VI Tallinna Kirjanike Majas. Esinesid Tiit Aleksejev, Klara Helena Peterson, Anna-Magdalena Peterson, Celia Peterson, Tõnis Rätsep, Laurits Muru, Hele Palumaa, Emili Rohumaa, Jaak Prints, Lembit Peterson, Olav Ehala, Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli XI klass, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased jt.

    väikese poisi juustesse
    takerdub tuvi
    ta küüntesse jääb
    selle lapse kurbi juukseid

    tuul tõmbab kõiki
    turule tuppa
    ja aimamatusse
    tuleb meelde:
    kogu aeg nagu tuleks
    midagi meelde

    Sellest on üle 70 aasta. Juhan oli siis nii kolmene ja mina paar aastat vanem. Stalini-aegses Kommunisti trükikoja klubis, kus hiljem tegutses pikalt muuhulgas ka Von Krahli teater, korraldati nn lastehommikuid kirjastustes, ajakirjanduses jne töötavate vanemate lastele. Väga meeldejäävad lapsed sääl olid Viidingu-tüdrukud Anni ja Mari. Mari ümber tiirles alati plikakesi, kellele tõsine, kena ja arukas „suurem tüdruk“ meeldis ja oli eeskujuks. Lapsed said esineda ka. Mari ilmselt luges luuletusi, meelde jäi aga Anni võimlemis­trikk põneva pealkirjaga „Inimene läheb läbi iseenda“. Tüdrukud olid ontlikud ja tublid, ent väikeseks tõrvatilgaks õeste seltskonnas oli noorem vend Juhan, kellele ei maksnud midagi keset teiste etlemist või laulu ennast järsku põrandale pikali heita, jalad üles tõsta ja midagi ootamatut hüüda. Nendele etteastetele andis erilise nüansi poisi omapärane rõivastus, mille pilgupüüdjaks oli kaela seotud suur täpiline lehv. See oli poiss, kellega oleks tahtnud mängida, rääkida, aga kahtlaselt käituvate poiste ja heade tüdrukute maailm hoiti rangelt lahus. Ja nii sain tolle poisiga rääkida alles kakskümmend aastat hiljem.

    See kauge lugu meenus mulle siis, kui äsja Postimehest lugesin, et Juhan Viidingu põlvkond lakkab otsapidi olemast. Eks ta ole, aga 1. juunil, Juhan Viidingu mälestusõhtul – 75 aastat sünnist – oli saalis tema põlvkonda veel küll ja küll, palju vanu sõpru ja tuttavaid, aga vähemalt samavõrra ka kõiki nooremaid põlvkondi. Ei tahtnud saali ära mahtuda.

    Kui Juhani hääl alustuseks lindilt kõlama hakkas, sirutasin tahtmatult kaela, et näha, kus ta seisab, nii nagu aastate eest koos Tõnis Rätsepaga „Öötööd“ tehes – ja sääl ta oligi, kümnetel suurtel fotodel, mille valikut tuleb tõesti tunnustada. Juhan Viiding! Meil on olnud poeetide kuningas (Igor Severjanin) ja poeeside kuningas (Henrik Visnapuu), aga kuningad on tavaliselt nii jäigad ja rolli surutud tegelased, et selleks küll Juhanit ei tahaks nimetada. Tema luule ta enda ettekandes või ka noorte n-ö tärkavate lavajõudude esituses tõstis ta tollelgi õhtul Poeediks, maistest tiitlitest kõrgemaks. „Õigeks luuletajaks“, kui tsiteerida muljetavaldava etteastega üles astunud Lembit Petersoni, kes omakorda tsiteeris paavst Benedictus XVI ehk Joseph Alois Ratzingeri. Ja kui juba paavst mängus, siis ka jumalikkus.

    Poeet ja Näitleja, oma luule kõige parem esitaja, nagu mälestusõhtu jälle kinnitas. Kerge distants loetavast, samas iga sõna kaalukuse tunnetamine – mistõttu liigseid sõnu, tühje kujundeid polegi, õrn iroonia läbi kõlamas meeldiva baritoni voolavast rütmist – parim! Pole muidugi põhjust midagi ette heita noortele, kellest igaüks luges Viidingu luuletusi oma ande ja sisseelamise tasandilt, nii nagu ikka luulet loetakse, pausid, kerge pateetika ja muu hea etlemiskunsti juurde kuuluv, aga kui Juhan ise lugema hakkas, siis oli iga luuletus võrratult täiuslik, just see, milleks ta kirjutatud. Jah, siis oleks tahtnud näha tema leegitsevaid silmi, täpseid nappe liigutusi, meeletut elegantsi kõiges. Seda, mille kohta tema põlvkond saab öelda – unustamatu! Põlvkond, kes mäletab veel Magasini tänava äärset juudi surnuaeda ja Pärnu maantee vana kärumeest ja suuri karvaste jalgadega hobuseid kummirehvidega vankreid vedamas.

    Aga mis siis, tõusevad uued põlvkonnad ja istuvad särasilmselt Juhan Viidingu sajandale sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtul ning näitlejahakatised loevad ta värsse, tõsisel ilmel, pilk kauguses.

    Suur tänu Juhanile ja kõigile, kes kaasa aitasid, kelle peale tema kustumatu aura tol õhtul hiilgas.

Sirp